Eestis toimub midagi kummalist.

Midagi, mis peaks panema iga mõtleva inimese korraks peatuma ja küsima: kas meie õigussüsteem teenib veel rahvast või on rahvas muutunud süsteemi probleemiks?

Viimaste kuude jooksul on avalikkuse ette jõudnud järjest rohkem sõnumeid sellest, kuidas kohtunikud, prokurörid, advokaadid ja teised õigussüsteemi esindajad vajavad kaitset. Kaitset kriitika eest. Kaitset meedia eest. Kaitset sotsiaalmeedia eest. Kaitset kodanike eest.

Eesti Advokatuuri strateegiapäeval 2026 oli üheks keskseks teemaks küsimus, kuidas luua täiendavaid õiguskaitsevahendeid advokaatide kaitsmiseks isiklike rünnakute eest nende kutsealase tegevuse tõttu. Arutati regulatsioonide täiendamist, suuremat sekkumist ja uusi võimalusi reageerida kriitikale.

Samal ajal on avalikes aruteludes räägitud kohtunike, prokuröride ja advokaatide järjest sagenevatest „rünnakutest“, „laimukampaaniatest“ ja vajadusest tugevdada nende kaitset avaliku surve eest.

https://www.sirp.ee/kui-sonavabadusest-saab-runnak

Kuid kogu selle diskussiooni keskel kõlab üks küsimus kurdistavas vaikuses:

“Kes kaitseb tavainimest?“

Süsteem kaitseb iseennast

Kui lugeda viimaste nädalate sõnavõtte, jääb mulje, et Eesti õigussüsteemi suurim probleem ei ole menetluste venimine, vastuolulised kohtulahendid, kodanike usalduskriis ega õigusemõistmise kvaliteet.

Suurimaks probleemiks süsteemile näib olevat see, et inimesed julgevad rääkida,

Julgevad kritiseerida,

Julgevad küsida,

Julgevad avalikustada,

Julgevad mitte nõustuda.

Mida rohkem räägitakse vajadusest kaitsta kohtunikke, prokuröre ja advokaate avalikkuse eest, seda tugevamalt kerkib küsimus: miks?

“Miks vajab võimu esindaja kaitset nende inimeste eest, kelle õigusi ta peaks kaitsma?“

“Miks ei arutata sama jõuliselt seda, kuidas kaitsta kodanikku eksliku süüdistuse eest?“

“Kuidas kaitsta inimest kohtumenetluse eest, mis võib hävitada tema tervise, perekonna ja majandusliku tuleviku juba enne lõplikku otsust?“

“Kuidas kaitsta inimest olukorras, kus riik eksib?“

“Kuidas kaitsta inimest olukorras, kus kohtud eksivad?“

“Kuidas kaitsta inimest olukorras, kus järelevalve ei toimi?“

Need küsimused ei kõla advokaatide ja kohtunike strateegiapäevadel kuigi valjult, või pole teemaks.

Õigusriik ei tähenda ametnike puutumatust

Demokraatlik ühiskond ei saa eksisteerida ilma kriitikata.

Veel vähem saab ilma kriitikata eksisteerida õigussüsteem.

Kohtunikud, prokurörid, advokaadid, täiturid, uurijad ja ametnikud ei ole kuningad. Nad ei ole preestrid. Nad ei ole puutumatud.

Nad teostavad avalikku võimu.

Ja avaliku võimu kandjad peavad taluma suuremat tähelepanu, suuremat kontrolli ja suuremat kriitikat kui tavaline inimene.

Kui avalik kriitika hakkab muutuma probleemiks, siis tuleb küsida, kas probleem on kriitikas või selles, mida kritiseeritakse.

Sest usaldust ei saa välja nõuda.

Usaldust tuleb välja teenida.

Eesti suurim kriis ei ole kriitika. See on usalduskriis.

Üha rohkem inimesi tunneb, et õigussüsteem ei kuula neid.

Üha rohkem inimesi usub, et süsteem kaitseb iseennast.

Üha rohkem inimesi kogeb olukordi, kus formaalselt on kõik seaduslik, kuid õiglust ei paista kusagilt.

Just siin peitubki tänase Eesti suurim probleem.

Mitte selles, et inimesed räägivad.

Vaid selles, et inimesed ei usu enam, et neid kuulatakse.

Kui kodanik pöördub kohtusse, peaks ta tundma, et süsteem otsib tõde.

Kui kodanik pöördub prokuratuuri, peaks ta tundma, et seadus kehtib kõigile võrdselt.

Kui kodanik pöördub advokaadi poole, peaks ta tundma, et tema õigusi kaitstakse.

Liiga sageli kuuleb aga vastupidiseid lugusid.

Lugusid, kus inimene jääb süsteemiga üksi.

Lugusid, kus vastuseid ei tule.

Lugusid, kus vastutust ei järgne.

Lugusid, kus võim kaitseb võimu.

Kui kriitik muutub vaenlaseks

Kõige ohtlikum hetk igas demokraatias saabub siis, kui kriitik hakkab muutuma probleemiks.

Kui küsimuste esitaja muutub tüütuks.

Kui uuriv ajakirjanik muutub ebamugavaks.

Kui kodanikust saab „rünnaku korraldaja“.

Kui sõnavabadusest saab „oht“.

Viimastes aruteludes on kõlanud ettepanekud täiendavate õiguskaitsevahendite loomiseks õiguselukutsete esindajate kaitseks ning räägitud vajadusest võidelda järjest agressiivsemate kriitikute vastu.

Loomulikult ei tohi keegi taluda ähvardusi, laimu ega isiklikku terrorit.

Kuid sama ohtlik on olukord, kus avalik kriitika ja ebamugavad küsimused hakatakse paigutama samasse kategooriasse vaenu, rünnakute ja ohuga.

Sest just siis sünnivad mehhanismid, mida maailmas tuntakse ühe nime all:

“SLAPP“

Menetlused, surve ja juriidilised vahendid, mille tegelik eesmärk ei ole võita vaidlust, vaid vaigistada kriitikut.

“Ja see on tee, mida ükski demokraatlik riik ei tohiks käia.”

Rahvas ei ole vaenlane

Kõige kurvem selle loo juures on üks lihtne tõsiasi.

Rahvas ei ole kohtunike vaenlane.

Rahvas ei ole prokuröride vaenlane.

Rahvas ei ole advokaatide vaenlane.

Rahvas on põhjus, miks need ametid üldse olemas on.

Kohtud ei eksisteeri kohtunike jaoks.

Prokuratuur ei eksisteeri prokuröride jaoks.

Advokatuur ei eksisteeri advokaatide jaoks.

Need institutsioonid eksisteerivad inimese jaoks.

Ja hetkel tundub, et just inimene on kadumas kogu selle arutelu keskpunktist.

Kõige tähtsam küsimus Eestis

Täna ei ole Eesti suurim küsimus see, kuidas kaitsta kohtunikke kriitika eest.

Täna ei ole Eesti suurim küsimus see, kuidas kaitsta advokaate ebamugavate artiklite eest.

Täna ei ole Eesti suurim küsimus see, kuidas kaitsta prokuröre sotsiaalmeedia eest.

Kõige tähtsam küsimus on palju lihtsam.

Kes kaitseb tavainimest?

Kes kaitseb inimest siis, kui võim eksib?

Kes kaitseb inimest siis, kui süsteem sulgub iseendasse?

Kes kaitseb inimest siis, kui õiglus muutub protseduuriks?

Sest kui sellele küsimusele enam vastust ei ole, siis ei ole ohus mitte kohtunikud.

Ei ole ohus advokaadid.

Ei ole ohus prokurörid.

Siis on ohus õigusriik ise.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis on sinu arvates väärtuslikud, siis palun toeta minu valgustegevust:

Allikad:

https://www.facebook.com/advokatuur

https://www.advokatuur.ee/et

https://www.sirp.ee/kui-sonavabadusest-saab-runnak

https://cms.advokatuur.ee/app/uploads/2026/03/2026-03-02_Eesti-Advokatuuri-seisukohad-eelnou-osas.pdf

https://www.facebook.com/eestikohtud/photos/eile-said-kokku-noored-advokaadid-ja-kohtunikud-kes-samuti-varem-advokaadiametit/1175756694649788

Me elame ajastul, kus iga päev lubatakse pääsemist, rahu, majanduskasvu, uut algust ja paremat homset. Meedia räägib taastumisest, poliitikud räägivad kontrollist, eksperdid räägivad strateegiast. Kuid tavaline inimene tunneb oma hinges midagi muud.

Ta tunneb väsimust.

Ta tunneb ärevust.

Ta tunneb, et maailm liigub millegi suure, vältimatu ja raputava poole.

Ja võib-olla liigubki.

Kõikide aegade suurim eksitus ei ole olnud teadmatus. Suurim eksitus on olnud usk, et inimene võib lõputult valetada loodusele, tõele ja iseendale ilma tagajärgedeta.

Ajaloos on iga suur impeerium enne langemist kuulutanud oma hiilgust. Iga lagunev süsteem on enne kokkuvarisemist kinnitanud, et kõik on kontrolli all.

Rooma.

Nõukogude Liit.

Suured pangandussüsteemid.

Diktaatorid.

Kõik nad rääkisid tugevusest hetkel, mil nende sisemus juba mädanes.

Täna toimub sama.

Maailm on kui suur põletikuline haav

Praegust maailma võib võrrelda inimese kehale tekkinud suure mädapunniga.

Alguses tundub kõik väike ja tähtsusetu.

Siis hakkab põletik kasvama.

Tekib surve.

Valu.

Pinge.

Näiliselt on kõik veel kontrolli all, kuid sees koguneb mürgine mäda.

Lõpuks saabub hetk, kus see plahvatab.

Kõik see, mida peideti, tuleb nähtavale.

Hais.

Kaos.

Lagunev kude.

Ja alles siis saab alata tõeline puhastumine.

Kuid tervenemine toimub ainult siis, kui inimene lõpetab samade vigade tegemise, mis haiguse põhjustasid.

Kui ta jätkab vana eluviisi, tuleb põletik tagasi.

Veel hullemana.

Täpselt sama toimub praegu inimkonnaga.

Poliitika kui massipsühholoogia mäng

Kaasaegne poliitika ei põhine enam ainult juhtimisel. Väga suur osa sellest põhineb psühholoogial.

Lootuse andmisel.

Hirmu tekitamisel.

Vaenlase loomisel.

Emotsioonide kontrollimisel.

Rahvastele antakse pidevalt lubadusi, mis sageli ei realiseeru.

Näiteks on Donald Trump korduvalt väljendanud avalikult optimismi, et Ukraina sõda võib kiiresti lõppeda või et suured geopoliitilised kokkulepped on kohe sündimas. Samal ajal näitab tegelikkus, et konfliktid jätkuvad, pinged kasvavad ning maailm muutub ebastabiilsemaks.

Iraani teemal on maailm näinud aastaid vaheldumisi lubadusi rahust ja samal ajal teravaid vastasseise, sanktsioone ning sõjalisi ähvardusi.

Vladimir Putin ei räägi maailmale peamiselt sisemisest muutumisest ega andestusest, vaid jõust, vastupanust ja pikaajalisest geopoliitilisest vastasseisust. Ukraina sõda on muutunud kurnavaks konfliktiks, mille mõju ulatub palju kaugemale lahinguväljast — inimeste psüühikasse, majandusse ja tulevikutundesse.

Samal ajal räägitakse meedias sageli majanduse taastumisest ja kasvust, kuid paljud inimesed kogevad oma igapäevaelus hoopis midagi muud:

• töökohtade kadumist,
• hindade tõusu,
• ettevõtete sulgemist,
• turismi vähenemist,
• pankrotte,
• vaimset läbipõlemist.

See ei tähenda, et kogu maailm oleks täielikult hukas.

Kuid see tähendab, et inimese sisetunne märkab sageli tõde enne statistikat.

Inimene ei pea otsima oma saatust kaartidest

Üks ohtlikumaid vaimseid lõkse on soov teada saada tulevikku.

Inimesed lähevad kaartimooride juurde.

Ennustajate juurde.

Nõidade juurde.

Rituaalide juurde.

Loitsude juurde.

Sest nad kardavad.

Kuid tõeline valgus ei seo inimest hirmu külge.

Tõeline valgus ei võta inimeselt tema vaba tahet.

Tõeline valgus ei muuda inimest sõltlaseks ennustustest.

Iga kord, kui inimene annab oma jõu kellegi teise kätte ja küsib:

“Mis minust saab?”

siis ta unustab kõige tähtsama:

Tema tänased mõtted, valikud ja teod loovad tema homse.

Mitte kaardid.

Mitte rituaalid.

Mitte nõid.

Mitte meedia.

Mitte poliitik.

Maailma saatus võib olla määratud. Aga inimese hing saab valida.

Võib olla, et inimkond liigub suure puhastuse poole.

Võib olla, et paljud süsteemid peavad lagunema.

Võib olla, et maailm peab läbima suure raputuse enne uut tasakaalu.

Kuid isegi siis jääb inimesele alles kõige tähtsam asi:

võime valida, milliseks inimeseks ta muutub.

Ka kõige pimedamal ajal võib inimene:

• jääda ausaks,
• aidata teisi,
• lõpetada valetamise,
• lõpetada vihkamise,
• lõpetada ahnuse,
• õppida armastama,
• õppida andestama,
• õppida kogemustest,
• õppida vaikuses kuulama oma südant.

Tõeline sõda ei käi ainult riikide vahel.

Tõeline sõda käib inimese sees.

Suured vaimsed õpetajad on rääkinud sama

Buddha

“Mõistus on kõik. Milleks sa mõtled, selleks sa saad.”

Jeesus

“Jumala riik on teie sees.”

Laozi

“See, kes valitseb teisi, on tugev. See, kes valitseb iseennast, on universumi vägi.”

Rumi

“Eile olin tark ja tahtsin maailma muuta. Täna olen targem ja muudan iseennast.”

Mahatma Gandhi

“Ole ise see muutus, mida soovid maailmas näha.”

Kõik suured õpetajad rääkisid lõpuks samast asjast:

inimese pääsemine algab tema enda teadvusest.

Mitte süsteemidest.

Mitte propagandast.

Mitte hirmust.

Valevalgus ja tõeline valgus

Praegusel ajal on väga palju niinimetatud “valgustajaid“, kes müüvad lootust, salajasi rituaale, kõrgemaid sagedusi ja kiiret ärkamist.

Kuid tõeline valgus ei vaja teatrikunsti.

Tõeline valgus ei vaja inimese sõltuvust.

Tõeline valgus ei karju.

Ta ei manipuleeri.

Ta ei müü hirmu.

Tõeline valgus õpetab:

• vastutust,
• ausust,
• sisemist vaikust,
• kaastunnet,
• teadlikkust,
• julguse võtta vastutus oma elu eest.

Kõiksuse puhas valgus ei küsi inimeselt:

“Keda sa kardad?”

Ta küsib:

“Kes sa tegelikult oled?”

Inimkond seisab peegli ees

Praegu ei lagune ainult majandus.

Ei lagune ainult poliitika.

Lagunevad illusioonid.

Illusioon, et inimene võib elada lõputus ahnuses.

Illusioon, et valet saab ehitada tõe asemele.

Illusioon, et tehnoloogia päästab hinge.

Illusioon, et inimene võib hävitada loodust ilma ise hävimata.

Kõik, mida inimkond on aastaid peitnud, tuleb nüüd pinnale.

Ja see protsess võib tunduda hirmutav.

Kuid iga puhastumine näeb alguses välja nagu kaos.

Veel on aega

Kõige tähtsam sõnum ei ole hirm.

Kõige tähtsam sõnum on:

veel on aega.

Veel on aega lõpetada vihkamine.

Veel on aega lõpetada valetamine.

Veel on aega lõpetada iseenda mürgitamine ahnuse, kadeduse ja vihaga.

Veel on aega õpetada lastele tõde, mitte ainult edu.

Veel on aega olla inimene.

Sest lõpuks ei küsi elu inimeselt:

“Kui palju sa teenisid?”

“Kui kuulus sa olid?”

“Kas sa võitsid?”

Elu küsib:

“Kas sinu kohalolek tõi maailma rohkem valgust või rohkem pimedust?”

Ja sellele küsimusele ei vasta ükski kaartimoor.

Sellele vastab inimese enda hing.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis resoneeruvad sinuga, siis palun toeta minu valgustegevust:

Loe lisaks:

Kuulamine vs Kuulmine

“Kes ütleb, milline kriitiseeriv sõna on solvav ja milline mitte? Minu teadmisel ei eksisteeri ühtegi objektiivset ega reguleeritud „solvavate sõnade registrit” – ja sellise loomine oleks juba iseenesest sõnavabaduse piiramine. Kui hinnang sõltub ainult sellest, kes end puudutatuna tunneb, muutub seadus ohtlikult subjektiivseks.” – Veiko Huuse

Kui sõnavabadus on rünnaku all: Eesti de facto „Neljas Võim“?

Eesti Kultuurileht Sirp avaldas pika loo konverentsist. Kas see oli hoiatus Eesti ühiskonnale, et uus kultuur hakkab olema vabade elusatest inimestest loojate vaigistamine ning igas elu valdkonnas hakkavad kultuuri kujundama isehakanud Autoriteedid? Sest rahvas pole neid autoriteetideks valinud, nad on pandud kellegi (kes pole ka rahva poolt valitud) poolt ametikohtadele. Või Kultuurileht Sirp tegi selle loo selleks, et näidata Eesti ühiskonnale ohtliku “Neljanda võimu” olemasolu? Lugeja ise otsustab, mida see Sirbi lugu öelda tahab.

Selle minu arvamusloo eesmärk on tuua Kõiksuse valgus nendesse pimedatesse kohtadesse, kus minu arvates on tekkimas midagi väga ohtlikku. Lugeja saab ise vabalt otsustada, kas minu vaba arvamus ja hinnang on asjakohane või Eestis on kõik suurepärane ja õigussüsteem on õiglane ja inimlik?

Huvitav tähelepanek on veel see, et rahva suurema kriitika alla on sattunud just naisadvokaadid, naiskohtunikud, naisprokurörid. Mis toimub Eesti naissooga?

Kristjan Siigur, Astrid Asi, Mari Männiko, Maarja Pild-Freiberg, Annika Peetsalu kurtsid, et kohtute ja prokuratuuride kriitiline käsitlemine meedias on talumatu isiklik solvang. (Nagu üks kommentaator väljendas, nägid nad selles enda vastu suunatud „rünnakut sõnavabadusele“.)

Arutelus seadsid mitmed esinejad otsesõnu küsimuse alla, kui kaugele võib ajakirjanduslik kriitika minna enne, kui see ületab piiri (moderaator Peetsalu märkis: „see on kriitika, mida tuleb tõepoolest taluda, kuid mõistlikult saame kõik aru, kus piir jookseb“, ning Pild küsis: „kui palju peab taluma“). Fonte.News on avaldanud samas loo, kus advokaatide, prokuratuuri ja kohtunike tegevus viis ühe vaba arvamuse avaldaja ebaseaduslikult vangi ja kas need Sirbi artiklis nimetatud esinejad on neid kannatusi talunud? Miks on saanud juhtuda olukord, kus inimene pannakse vangi ennem, kui ta ära kuulatakse?

Kuid Sirpi artiklis nimetatud esinejate seisukohad on otseses vastuolus põhiseaduslike normide ja rahvusvahelise õigusega. Kohtud on korduvalt kinnitanud, et isegi karm kriitika kohtunike või prokuröride suhtes on kaitstud sõnavabadus. Näiteks tühistas Haagi apellatsioonikohus 13. mail 2026 ajakirjanike akrediteerimisreegli, leides sõnaselgelt, et ajakirjanikelt pressikaardi nõudmine rikkus Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 10. Teisisõnu peab sõnavabadus taluma võimu kontrollimist – kriitika ei teki põhjuseta ning ametnikud ei saa seda käsitleda kuriteona.

Põhiseaduse § 45 kaitseb igaühe õigust levitada ideid, arvamusi ja muud infot sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib piirata, kuid piirang peab olema seaduslik, vajalik ja proportsionaalne. Eesti inimõiguste käsitluses on samuti rõhutatud, et ajakirjandusvabadus kuulub sõnavabaduse kaitsealasse, isegi kui seda võib teatud juhtudel piirata teiste inimeste au ja hea nime kaitseks.

Väljavõtted esinejate ütlustest:

Sirbi loos kõlab kõige murettekitavamalt Kristjan Siiguri mõte, et Eestis võiks olla “haldusmeede”, millega “teatud internetileheküljed kinni panna” ja alles hiljem menetluses hinnata, kui suur probleem oli. Selline loogika pöörab vaba ühiskonna põhimõtte pea peale: enne vaigistame ja vangistame, pärast arutame. Veelgi karmimalt mõjub väide, et lehekülg tuleks kiiresti muuta Eestis mittenähtavaks.

Maarja Pild-Freiberg nimetab osa kriitilisest infoväljast “libameediaks” ja küsib: “kus riik nüüd on?” See on mõistetav, kui jutt käib ähvardustest, väljamõeldistest või eraelu ründamisest. Kuid kui sama raamistikku hakatakse laiendama uurivale ajakirjandusele, ebamugavatele arvamuslugudele või ametnike otsuste kriitikale, on oht ilmne: võim hakkab otsustama, milline ajakirjandus on “päris” ja milline “liba”.

Mari Männiko ütleb õigesti, et sõnavabadus ei tähenda õigust “kõike, mis pähe tuleb, suust välja tulistada”. Kuid tema väide, et riigil “ei ole tööriistu” au ja väärikuse kaitseks, vajab tasakaalustamist: Eestis on olemas tsiviilõiguslikud õiguskaitsevahendid, au teotamise regulatsioon ja võimalus nõuda valeandmete ümberlükkamist. Küsimus pole ainult tööriistade puudumises, vaid selles, kas uusi tööriistu tahetakse kasutada laimu vastu või kriitika vastu.

Astrid Asi sõnul ei ole prokuröridel vahendeid veebipostitusi maha võtta. See lause võib tunduda praktilise mure kirjeldusena, kuid ühiskond peab küsima: kas prokuratuuri roll peakski olema veebipostituste eemaldamine? Kui prokuratuur saab liiga laia õiguse määrata, milline avalik kriitika “õõnestab autoriteeti”, muutub riigi karistusvõim ise sõnavabaduse riskiks.

Aga rahvas ütleb:

“Aga rahvas ütleb” midagi muud. Fonte.News on avaldanud Astrid Asi kohta mitmeid kriitilisi lugusid, sealhulgas väiteid tema rolli kohta kohtusüsteemi hierarhias ja erapooletuse küsimustes.

Sama mustrit näeme prokuratuuri suurtes ebaõnnestumistes. Pihlakodu juhtumis alustas prokuratuur juriidilise isiku suhtes kriminaalmenetlust alles pärast Riigikohtu seisukohti; ERR-i järgi möönis peaprokurör Astrid Asi, et varasem otsus oli viga. Kersti Krachti asjas andis Tallinna ringkonnakohus prokuratuurile ERR-i sõnul “hävitava hinnangu”, mõistes Kersti Krachti õigeks ja lükates süüdistused ümber. Heldna, Vaheri ja Alavere kriminaalasjas jättis Riigikohus õigeksmõistmise jõusse ning prokuratuur tunnistas hiljem oma käsitluse ekslikuks. Vaba ja sõltumatu ajakirjanik Eneke Roots vangistati seadusevastaselt prokuratuuri ja kohtunik Mairi Heinsalu koostöös ja riigikohus tühistas selle otsuse ja pidas vangistust seadusevastaseks. Kalle Laaneti õigeksmõistev otsus kelmuses tõi välja prokuratuuri järjekordsed prohmakad.

Kriitika ei teki tühjalt kohalt

“Kes ütleb, milline kriitiseeriv sõna on solvav ja milline mitte? Minu teadmisel ei eksisteeri ühtegi objektiivset ega reguleeritud „solvavate sõnade registrit” – ja sellise loomine oleks juba iseenesest sõnavabaduse piiramine. Kui hinnang sõltub ainult sellest, kes end puudutatuna tunneb, muutub seadus ohtlikult subjektiivseks.” – Veiko Huuse

Tegelikult ei teki kriitiline ajakirjandus tühjalt kohalt. Aastate jooksul on arvukad meediakanalid – eelkõige sõltumatud veebilehed Fonte.News, Uued Uudised, Rahvuslik Teataja, Faktivalgus ja teised – dokumenteerinud juhtumeid, kus kohtunikud, prokurörid ja advokaadid tegutsesid väidetavalt ebaprofessionaalselt või ebaõiglaselt. Nende artiklid tsiteerivad kohtudokumente ja muid tõendeid näitamaks, et mõned samad inimesed, kes nüüd kurdavad enda vastu suunatud „rünnakute“ üle, olid seotud küsitavate otsustega.

Näiteks avaldas Fonte.News 2025. aastal paljastusloo, milles “süüdistati” Kristjan Siigurit ja Astrid Asit „salatseva kohtuniku“ Kaie Almere kaitsmises, kelle otsuseid nimetati „ebaõiglasteks“, tõstatades korruptsiooniohu, kui kohtunikud teenivad eluaegselt. Samuti on Newschannel avaldanud artikleid, mis kujutavad prokuröre ja kohtunikke vandenõude osalistena – üks pikk postitus nimetab isegi „peaprokurör Astrid Asi“ nende ametnike seas, keda süüdistatakse advokaatide vastu suunatud ähvarduste kinnimätsimises. (Need äärmuslikud veebilehed segavad fakti ja süüdistusi, kuid näitavad, et kriitika õiguseliidi suhtes on kanda kinnitanud.)

Samas on ka peavoolumeedia kajastanud prokuratuuri kõrgetasemelisi eksimusi. Kurikuulsas Pihlakodu hooldekodu juhtumis leidis Riigikohus 2025. aasta lõpus, et prokuratuur seadis institutsionaalse seksuaalse väärkohtlemise skandaali uurimisest keeldudes tõendamislatile kunstlikult liiga kõrge nõude. Kohus rõhutas, et menetluse alustamise otsustamisel on „lävend madal“ – selles etapis tuleb kaebusi üldjuhul pidada tõeks. Kohus märkis, et prokuratuuril oli märkimisväärne hulk tõendeid, mida oleks saanud (ja pidanud) uurimise käigus kontrollima. Kannatanute advokaadid nimetasid prokuratuuri esialgset keeldumist otse välja öeldes „selgelt valeks ja põhjendamatuks“, hoiatades, et see tähistas „täiesti uut madalpunkti prokuratuurile“. Alles pärast Riigikohtu otsust teatas peaprokurör Astrid Asi, et ametkond „algatab lõpuks kriminaalmenetluse Pihlakodu suhtes“ juriidilise isikuna – tunnistades sisuliselt, et varasem keeldumine oli viga.

Sarnaselt tühistas Tallinna Ringkonnakohus 2026. aasta alguses Kersti Krachti kohtuasjas (mis puudutas väidetavat skeemi pangaliitumise ümber) varasemad süüdimõistvad otsused. Meediakajastuste kohaselt ütles kaitseadvokaat Oliver Nääs, et apellatsioonikohus leidis, et „prokurörid ignoreerisid teadlikult õigeksmõistvaid tõendeid“ ning menetlesid asja eeldusega, et süü on juba olemas. Kohus nimetas prokuratuuri järeldusi korduvalt „meelevaldseteks“, „spekulatiivseteks“ ja „väljamõelduteks“ – teisisõnu mitte kindlatel tõenditel põhinevateks. (Selles asjas olid süüdistatavate hulgas tuntud poliitikud.) Need järeldused rõhutavad, et ajakirjanikud, kes seavad õiguslikke tulemusi küsimärgi alla, reageerivad sageli tegelikele probleemidele. Kui üks pool (kohtunikud/prokurörid) teeb korduvalt otsuseid, mis hiljem tõendite puudumise tõttu tühistatakse, ei saa avalikku tähelepanu sellele nimetada „laimuks“. Oluline märkus veel lisaks, et Kersti Kracht istus süütult mitu kuud vanglas ja selle vabaduse kaotuse tagas Astrid Asi juhitav prokuratuur.

“Ikka ja jälle tekib selle loo kirjutamisel mõte, et kui jõulisi meetmeid ajakirjanike vaigistamiseks need Sirbi loos olevad inimolendid kasutusele võtta plaanivad? Milliseid kuritegusid nad varjata tahavad?” – Veiko Huuse

Teisi näiteid leidub rohkelt. Juba 2025. aasta novembriks oli Pihlakodu juhtum jõudnud maakohtusse ning toimepanija mõisteti lõpuks süüdi, kuid alles pärast avalikku arutelu selle üle, kas prokuratuur oli „latist läbi jooksnud“. Kõigis neis vaidlustes kordub peaprokurör Astrid Asi nimi – mis on pannud kriitikud küsima, kas tema juhitud ametkond tegutses alati õigluse poolel. (Astrid Asi ise on oma meeskonda kaitsnud ning märkinud, et alusetud poliitilised rünnakud ei ole muutnud prokuröre arglikuks, kuid Riigikohtu märkused ja ajakirjanike raportid viitavad õigustatud muredele.)

Advokaatide hääled on olnud vastakad. Samal advokatuuri kohtumisel esinesid Mari Männiko ja Maarja Pild-Freiberg koos Astrid Asi ja Kristjan Siiguriga. Märkimisväärselt tunnistas Maarja Pild-Freiberg – kes mujal on kaitsnud ajakirjandusvabadust –, et ajakirjanikele õiguslike sanktsioonide kehtestamine (näiteks trahvid) võiks halvata olulist ajakirjandust. Ta hoiatas, et ajakirjanike ähvardamine karistustega võib panna neid olulisi lugusid pooleli jätma, „ja see on ühiskonnale tõesti oluline; me ei taha jõuda sellisesse kohta“. Vastupidiselt sellele oli konverentsi üldtoon selline, et õiguskutse esindajad soovivad kaitset kriitilise ajakirjanduse eest, mitte ajakirjandusele kaitset pakkuda.

Vandeadvokaat Annika Peetsalu (moderaator) ütles ilmselt kolleegidele, et osa kriitikast on talutav, kuid vihjas, et see on läinud liiga kaugele (seisukoht, millest ta hiljem avalikult taganes. Toim. Kas südametunnistus hakkas tööle?). Kohtunike ja prokuröride üldine sõnum sellel foorumil oli, et nad tunnevad end ebaõiglaselt sihikule võetuna, samas kui põhiseaduslik põhimõte ütleb, et nad peavad taluma avalikkuse küsimusi ja kriitikat oma töö kohta. Kas nad aga tunnevad või mõistavad seda valu, kui ajakirjanikke ja arvamusliidreid vangistatakse süütult ja kuulutatakse tagaotsitavaks ilma süüteota? Näiteks ajakirjaniku Annika Urm juhtum, kus teda tahetakse panna vangi ennem, kui tema suhtes asja arutama hakatakse – jääb mulje, et paneme vangi ära ja siis mõeldakse, mida temaga edasi teha.

See dünaamika – ametnikud nimetavad ajakirjanikke vaenlasteks ja tõrjuvad kontrolli – on murettekitav igas demokraatias. Kogu Euroopas ja mujal hoiatavad ajakirjandusvabaduse kaitsjad meediavabaduse laiemast allakäigust. Hiljutine Guardiani raport (aprill 2026) dokumenteeris, et Euroopa Liidus seisavad ajakirjanikud silmitsi üha rohkemate ähvarduste ja õigusliku ahistamisega ning mõnes riigis laimavad poliitikud avalikult väljaandeid kui „välispropagandat“.

Euroopa Kodanikuvabaduste Liit hoiatas, et meediavabadus on mandril „pideva rünnaku all“. Ka Ameerika Ühendriikides märgivad ajakirjandusvabaduse organisatsioonid murettekitavat trendi: RSF-i maailma ajakirjandusvabaduse indeks langes 2026. aastal 25 aasta madalaimale tasemele, osaliselt „vaenuliku poliitilise retoorika tõttu ajakirjanike suhtes“ ning „SLAPP“-hagide ja liiga laialt sõnastatud „riikliku julgeoleku“ seaduste plahvatusliku kasvu tõttu, mida kasutatakse ajakirjanike vaigistamiseks.

Kuigi Eesti on maailma halvimate riikide (Venemaa, Ukraina) stsenaariumide kõrval kaugel, rõhutavad need mustrid, kui kergesti võib „neljanda võimu“ rolli õõnestada. Venemaal – terava kontrastina – vangistatakse ajakirjanikke avalikult (2026. aasta aprilli seisuga oli 48 ajakirjanikku trellide taga) nende kajastuste tõttu ning meediaruum on tugevalt kontrollitud. Ukrainas tekitas aga väidetav niinimetatud „võltsuudiste“ seaduseelnõu 2024. aastal hirme ajakirjanduspiirangute ees. Need näited näitavad, et paljude riikide valitsused, alates juurdunud autokraatiatest kuni kaasaegsete demokraatiateni, maadlevad teisitimõtlemise piiridega.

“Eesti õiguseliidi juhtum on tähelepanuväärne, sest nad ei ole valitud rahva poolt.”

Eesti õiguseliidi juhtum on tähelepanuväärne, sest nad ei ole valitud rahva poolt. Nad on ametisse saanud nimetamise teel, kuid foorumil kujutasid nad end kaitsvaks „autoriteediks“, kes soovib piirata seda, mida kriitikud nende kohta öelda võivad.

Tavakodanikele ja sõltumatule meediale näib see katsena kehtestada neljas võimuharu – selline, mida ei kontrollita valimiskastis ning mis nüüd ei talu ajakirjanduslikku kontrolli enda üle.

Nagu üks Eesti kommentaator hoiatas: „kui keegi peab ennast Autoriteediks (ilma igasuguse demokraatliku mandaadita) ega suuda taluda kriitikat ebaprofessionaalse töö eest, siis võib ta hakata kasutama samu meetmeid, mida kasutatakse ajakirjandust vaigistavates riikides nagu Venemaa või isegi Ukraina.“ Tõepoolest, nende hoiak – viidata SLAPP-hagide retoorikale ja vihjata advokaatide vastu suunatud „füüsilistele ähvardustele“ (mida äärmuslikud veebilehed sageli levitavad) – peegeldab režiimide taktikaid, mis õõnestavad ajakirjandust.

Vastupidiselt sellele kasutavad tavalised eestlased, kes võtavad sõna (kanalites nagu Fonte.News, Rahvuslik Teataja, Vanglaplaneet, Telegram.ee, Uued Uudised, Faktivalgus, jne), lihtsalt põhiseadusega tagatud vabadusi. Need väljaanded on korduvalt avaldanud üksikasjalikke süüdistusi kohtunike või prokuröride võimaliku väärkäitumise kohta, toetudes dokumentidele (olenemata sellest, kas keegi nõustub nende poliitikaga või mitte). Näiteks on Fonte.News avaldanud kümneid paljastusi Sirbi paneelis nimetatud isikute kohta – tuues välja kohtudokumente või ametlikke toimikuid ning osutades faktilistele vastuoludele. Nende refrään on „rahvas ütleb“ ning nad loetlevad iga juhtumi, milles need ametnikud väidetavalt eksisid. Ka Uued Uudised avaldas pealkirju, mis süüdistasid prokuratuuri vigade tunnistamises Pihlakodu juhtumis. (Ühes sellises loos tsiteeriti Astrid Asit ennast tunnistamas vajadust uurimine uuesti avada.)

Sõltumata sellest, kas keegi usaldab neid alternatiivmeedia väljaandeid või mitte, ei saa sellise terava kriitika hulka lihtsalt ignoreerida. Isegi “tõsiseltvõetavad” riiklikud väljaanded on dokumenteerinud ametkondade eksimusi. Väita, et igasugune kriitika riigiametnike suhtes on ebaseaduslik, pööraks sõnavabaduse eesmärgi pea peale. Kohtunike ja prokuröride roll on teenida õiglust ning nad peavad olema avalikkuse ees vastutavad. Nagu Haagi kohus kinnitas, ei ole võimude ülesanne tõmmata ennetavaid piire sellele, mida ajakirjanikud uurida tohivad.

Käimasolev vaidlus ei seisne seega „neljandale võimule“ loa andmises oma kriitikuid kahjustada ja vaigistada; küsimus on meeldetuletuses valitud juhtidele ja sõltumatutele institutsioonidele, et ükski ametnik ei seisa kontrolli kohal. Eesti põhiseadus ja Euroopa inimõiguste konventsiooni kaitsed nõuavad, et ajakirjanikel oleks lubatud kritiseerida isegi mõjukaid kohtunikke ja prokuröre, eriti siis, kui tõendid viitavad võimalikele rikkumistele. Siiguri, Asi ja nende kolleegide hiljutised märkused – mida paljud näevad katsena liigitada igasugune uuriv ajakirjandus karistatavaks „rünnakuks“ – on vastuolus nende õigusnormidega.

Kokkuvõtvalt

Euroopa Liit liigub vastupidises suunas: 2024. aastal vastu võetud anti-SLAPP direktiiv on mõeldud kaitsma ajakirjanikke ja avalikus arutelus osalejaid kuritarvituslike hagide eest, mitte suurendama võimukandjate võimalusi kriitikuid menetlustega kurnata. Euroopa Komisjon rõhutab, et SLAPP-id on suunatud eelkõige ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate vastu ning direktiiv peab andma neile menetluslikke kaitseid.

USA-s on avaliku võimu kriitika kaitse ajalooliselt tugev. Ülemkohtu lahendis New York Times v. Sullivan kehtestati põhimõte, et avalik ametnik ei saa laimuhagis võita pelgalt ebameeldiva või eksliku kriitika tõttu; ta peab näitama tegelikku pahatahtlikkust ehk teadmist vale kohta või hoolimatut ükskõiksust tõe suhtes.

Venemaa näide hoiatab, kuhu “autoriteedi kaitsmine” võib viia. RSF-i andmetel on sõltumatu meedia üks peamisi “välisagentide” seaduse sihtmärke ning seda kasutatakse tsensuuri tööriistana. 2025. aastal mõisteti Venemaal neli ajakirjanikku 5,5 aastaks vangi väidetavate Navalnõi liikumise seoste tõttu.

Eesti ei ole Venemaa. Kuid oht algab harva suurte deklaratsioonidega. See algab sõnadest nagu “autoriteet”, “riik peab appi tulema”, “veebilehed kinni panna”, “must nimekiri” ja “võib-olla ei peaks kõigile vastama”. Kui need mõtted tulevad kohtunikelt, prokuröridelt ja advokaatidelt, peab avalikkus olema eriti tähelepanelik.

Õigusriik ei tähenda ametnike puutumatust kriitika eest. Õigusriik tähendab, et ka kohtunik, prokurör ja advokaat peavad taluma teravat avalikku kontrolli, eriti kui nende otsused puudutavad inimeste vabadust, vara, mainet ja elu. Laim ja ähvardused tuleb tõkestada. Kuid uurivat ajakirjandust, alternatiivmeediat ja kodanike kriitikat ei tohi samastada kuritegeliku rünnakuga.

Kokkuvõttes peavad uurivad ajakirjanikud ja kodanikud, kes tõstatavad küsimusi õigussüsteemi kohta, saama jätkata oma tööd hirmuta.

See valvekoera – vabad sõltumatud ajakirjanikud – roll on demokraatia jaoks hädavajalik. Mõiste „neljas võim“ peaks olema rahvas – vabad eestimaalased (põliseestlased), vaba sõltumatu ajakirjandus ja peaks olema mõeldud teiste võimuharude kontrollimiseks. Sirbi loost saan mina aru, et hetkel tahab iseennast autoriteetideks pidav grupeering hakata kontrollima ja vaigistama rahvast ja vaba sõna levitavaid ajakirjanikke.

Kui õiguskutse hakkaks ennast pidama uueks kontrollimatuks haruks, mis vaigistab teisitimõtlemise, riskiks Eesti õõnestada just sedasama õigusriiki, mida ta väidetavalt kaitseb.

Milleks meile tänavatele sellised plakatid, kui süsteem teeb kõike vastupidi? Kas see on Satiir või tõsi:

Selle kontrollimatu haru tegevuse tõttu võib Eesti tühjaks joosta elusatest eestlastest loojatest ja jäävadki alles võõrkeelsed (tihti harimatud) migrandid – see oleks nagu “21 sajandi eestlaste küüditamine”. See FB postitus kirjeldab selgelt tänast Eesti olukorda – inimesed lähevad ära, sest vaba sõna, vaba loomine ja vabadus elule on piiratud või mõnele lausa keelatud:

Käesolev minu analüüs, mis tugineb kohtuotsustele ja ajakirjandusvabaduse raportitele, on mõeldud hoiatusena: demokraatia (loe: vabade suveräänsete eestlaste õiglane, inimlik ja vaba Eestimaa) sõltub kriitika lubamisest, mitte selle vaigistamisest. Poliitikud ja ametnikud peaksid sellele tähelepanu pöörama enne, kui vaba ajakirjanduse suhtes rakendatakse veel rohkem põhjendamatuid piiranguid.

Allikad: Ülaltoodud väidete kinnitamiseks on kasutatud vabalt internetist leitud uudisraporteid ja ametlikke dokumente. Vt näiteks kajastusi Pihlakodu ja Krachti juhtumitest ning aruandeid ajakirjandusvabaduse probleemide kohta Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. (Viited on toodud tekstis.)

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Loe lisaks seotud teemadel, nimed korduvad mitmes protsessis:

15 minutit, 23 lehekülge ja “väga kõrge kvaliteet”: Riigikohus pani kohtuliku paberivabriku pihta valusa küsimärgi

2026 aasta mais jõustunud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 1-25-5690/72 on toonud tähelepanu alla küsimused, mis puudutavad elektroonilise valve kohaldamist, vahistamise õiguslikke aluseid ning kohtute menetluspraktikat.

Avalikkuses on varasemalt tähelepanu pälvinud juhtum, kus kohtunik Mairi Heinsalu koostatud mahukas kohtumäärus valmis väidetavalt väga lühikese aja jooksul – 15 minutiga ja 23 lehekülge. Nüüdseks on sellele arutelule lisandunud uus mõõde pärast seda, kui Riigikohus selgitas oma määruses mitmeid olulisi põhimõtteid seoses elektroonilise valve ja vahistamisega.

Riigi Teatajas avaldatud andmete kohaselt kuulusid lahendit teinud kohtukoosseisu kohtunikud Hannes Kiris, Paavo Randma ja Juhan Sarv. Lahend jõustus 6. mail 2026.

Riigikohtu rõhuasetused

Riigikohus märkis lahendis, et elektrooniline valve ei kujuta endast iseseisvat tõkendiliiki, vaid on käsitatav vahistamise alternatiivina. Samuti rõhutati, et isiku vahistamine ning vahi all pidamise tähtaja pikendamine eeldavad prokuratuuri taotlust ja peavad jääma seaduses sätestatud piiridesse.

Lisaks selgitas kohus, et eeluurimiskohtunik saab elektroonilise valve asendada vahistamisega üksnes juhul, kui seaduses ette nähtud tähtajad seda võimaldavad.

Õigusekspertide hinnangul kinnitab lahend põhimõtet, et isiku vabaduse piiramine peab olema rangelt põhjendatud ning alluma selgele menetluslikule kontrollile. Samuti tuleneb Eesti ja Euroopa õiguspõhimõtetest, et vahistamine peab olema ultima ratio ehk kõige viimane ja äärmuslikum meede, mida võib kohaldada üksnes juhul, kui leebemad tõkendid — näiteks elektrooniline valve, elukohast lahkumise keeld või muud menetluslikud piirangud — ei ole menetluse eesmärkide saavutamiseks piisavalt tulemust andnud.

Küsimused menetluse põhjalikkuse kohta

Avalikkuses tekkinud arutelu ei puuduta üksnes konkreetset kohtulahendit, vaid laiemalt seda, kui põhjalikult ja millise ajakuluga kaalutakse vabadusõigust puudutavaid küsimusi.

Kriitikud on küsinud, kuidas on võimalik koostada mahukas ja detailne kohtumäärus väga lühikese aja jooksul, arvestades et sellistes menetlustes tuleb hinnata muu hulgas:

• menetlusosaliste seisukohti;
• vahistamise eeldusi;
• prokuratuuri taotluse ulatust;
• tõkendi kohaldamise tähtaegu;
• elektroonilise valve õiguslikku olemust;
• kahtlustatava ärakuulamise sisu ja tähendust.

Samas ei tõenda kohtulahendi koostamise kiirus iseenesest, et menetlus oleks olnud puudulik või õigusvastane.

Küsimus seisneb pigem selles, kas menetlus vastas sisuliselt kõigile seadusest tulenevatele nõuetele ning kas kohtulahendi põhjendused olid piisavad.

Kui vorm on pikk, aga sisu Riigikohtus ei kanna

Kohtumääruse pikkus ei tõesta kvaliteeti. 23 lehekülge võib olla põhjalik õiguslik analüüs. Aga 23 lehekülge võib olla ka bürokraatlik udu, mille eesmärk on jätta mulje, et midagi on väga põhjalikult kaalutud.

Riigikohtu 6. mai 2026 seisukoht näitab, et probleem ei ole ainult selles, kui kiiresti paber sündis. Probleem on selles, kas paber kandis seadust.

Kui Riigikohus peab hiljem meelde tuletama, et elektrooniline valve ei ole eraldi vangistusmasin, vaid vahistamise asendaja, ning et vahistamiseks ja tähtaja pikendamiseks on vaja prokuratuuri taotlust ja seaduslikku raamistikku, siis tekib väga lihtne küsimus: mida täpselt maakohtus enne tehti?

Kas õigust mõisteti või toodeti lihtsalt paberit?

“Sõnnik” ei ole juriidiline termin, aga avalikkus saab aru

Juriidiliselt nimetatakse seda menetlusgarantiide, põhjendamiskohustuse ja vabaduspõhiõiguse probleemiks.

Tavainimese keeles võib see kõlada lihtsamalt: kui 15 minutiga toodetakse 23 lehekülge teksti, mille õiguslik loogika Riigikohtu valguses kõikuma lööb, siis ei näe see välja nagu kõrge kvaliteediga õigusemõistmine. See näeb välja nagu palganumbri õigustamiseks toodetud kohtulik sõnnik.

Ja see ei ole pelgalt solvang. See on avalik huvi.

Sest küsimus ei ole ühe inimese ebameeldivas kohtukogemuses. Küsimus on selles, kas Eestis võib kohtus inimene reaalselt ära kuulatud saada — või on ärakuulamine vaid dekoratsioon juba ette valmis kirjutatud määruse kõrval.

Riigikohtu otsus tõmbas joone ette

Riigikohus ei kirjutanud poliitilist pamfletti. Riigikohus kirjutas kuivalt ja õiguslikult: elektrooniline valve on vahistamise asendaja, vahi alla võtmine eeldab prokuratuuri taotlust, ning elektroonilist valvet saab vahistamisega asendada ainult seaduses ette nähtud piirides.

Just selles kuivuses peitubki selle lahendi jõud.

Sest kui kõrgeim kohus peab elementaarseid reegleid üle kordama, siis peab avalikkus küsima: miks neid reegleid madalamates kohtuastmetes ei järgitud nii, et Riigikohus ei peaks sekkuma?

Põhiküsimus: kas inimene või süsteemi mugavus?

Kohtusüsteem armastab rääkida kvaliteedist, sõltumatusest ja professionaalsusest. Aga kvaliteet ei tähenda pikki määrusi. Kvaliteet tähendab seda, et inimese vabadust ei võeta ära seadusevastase või pealiskaudse loogikaga.

Kui 23 lehekülge sünnib väidetavalt 15 minutiga, siis ei ole avalikkuse küsimus pahatahtlik. See on ainus mõistlik küsimus:

kas see oli kohtumõistmine või dokumentide masstootmine?

Ja kui Riigikohus peab hiljem selle loogika põhialused ümber selgitama, siis ei saa rääkida enam ainult ühest “tehnilisest vaidlusest”. Siis tuleb rääkida kohtusüsteemi kultuurist, kus inimese vabadus võib muutuda Exceli-real tehtavaks menetluslikuks liigutuseks.

Selline süsteem ei vaja aplausi. Selline süsteem vajab järelevalvet.

Riigikohtu lahend ise ei anna hinnangut konkreetse maakohtu kohtuniku töö kvaliteedile ega väida, et madalama astme kohus oleks teadlikult seadust rikkunud. Küll aga tõi see lahend selgemalt esile põhimõtted, mida tõkendite kohaldamisel tuleb järgida:

“Isiku vabaduse piiramine peab olema rangelt põhjendatud ning alluma selgele menetluslikule kontrollile. Samuti tuleneb Eesti ja Euroopa õiguspõhimõtetest, et vahistamine peab olema ultima ratio ehk kõige viimane ja äärmuslikum meede, mida võib kohaldada üksnes juhul, kui leebemad tõkendid — näiteks elektrooniline valve, elukohast lahkumise keeld või muud menetluslikud piirangud — ei ole menetluse eesmärkide saavutamiseks piisavalt tulemust andnud.”

Laiem küsimus kohtusüsteemi praktikast

Tekkinud arutelu puudutab lõpuks laiemat küsimust: kuidas tagada, et kiire menetlus ei toimuks sisulise kaalumise arvelt.

Kohtusüsteemi sõltumatus eeldab ühtaegu nii professionaalsust kui ka avalikku usaldust. Kui ühiskonnas tekivad küsimused selle kohta, kas kohtulahendid sünnivad piisava põhjalikkusega, on nende küsimuste avalik arutamine demokraatlikus õigusriigis loomulik.

Riigikohtu maikuu lahend on andnud sellele arutelule uue õigusliku raamistiku ning tõstatanud küsimuse, kuidas tagada, et põhiõigusi puudutavad otsused oleksid lisaks formaalsele korrektsusele ka sisuliselt veenvad ja seaduste järgi õiglaselt tõendatud.

Uued Uudised kirjutavad, et prokuratuuri töö pole kiita:

Iga päev on meediakanalites artiklid, kus räägitakse probleemidest kohtusüsteemis, prokuratuuris, kapos ja valitsuses. Näited: Ekraanipildid uudiste pealkirjadest, kus 12.05 ja 13.05.2026 on ilmunud kritiseerivad või arvamuslood:

Artikli toimetas Veiko Huuse

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Kasutatud vabalt internetist leitavaid allikaid:

Infobioterrorism – globaalne inimkonna programmeerimise uus vorm

Käesolev juhtumianalüüs keskendub sellele, kuidas globaalses ruumis aktiveeritakse bioloogilise ohu kaudu massipsühholoogilisi reaktsioone. Hirm ei toimi siin üksnes emotsionaalse vastusena, vaid muutub strateegiliseks tööriistaks, mille abil saab destabiliseerida ühiskondlikke struktuure, manipuleerida ressursside ja avaliku arvamusega ning saavutada operatiivseid eeliseid.

Kouzminov kirjeldab psühholoogilise bioterrorismi protokolle kui süsteemi, kus desinformatsioon, meditsiiniline autoriteet, massimeedia ja digitaalsed võrgustikud toimivad koordineeritud operatsioonina. Hirmu mobiliseerimine toimub tema hinnangul kontrollitud meediakajastuse kaudu, võimaldades jälgida, modelleerida ja suunata rahvastiku käitumist reaalajas. Operatsioonilised mehhanismid hõlmavad narratiivide kontrolli, institutsionaalsete autoriteetide instrumentaliseerimist ning sotsiaal-majandusliku surve kasutamist olukorras, kus avalik käitumine muutub prognoositavaks ja juhitavaks.

Artikkel annab ülevaate mehhanismidest, strateegiatest ja protokollidest, mille abil saab psühholoogilist bioterrorismi globaalses mastaabis rakendada, pakkudes lugejale akadeemilist ja operatiivset sissevaadet hirmu kasutamisse strateegilise relvana.

Intervjuu dr Alexander Kouzminoviga

Toimetaja märkus: Dr Alexander Kouzminov on bioohutuse spetsialist, kellel on pikaajaline kogemus nii avalikus kui erasektoris nõuniku, analüütiku ja juhina. Ta on teinud koostööd Uus‑Meremaa valitsuse ning rahvusvaheliste organisatsioonidega, sealhulgas UNESCOga. Aastatel 1980–1990 töötas ta Nõukogude Liidu ja Venemaa välisluureteenistuse (SVR) ohvitserina, tegeledes biorelvastusega seotud operatsioonidega. Kouzminov on raamatu „Biological Espionage“ (2005) autor.

Sissejuhatus

Tänapäeva nimetatakse infoajastuks, kus infotehnoloogia on saanud igapäevaelu lahutamatuks osaks. Viimastel aastatel on meedias palju tähelepanu pööratud väärinfole ja niinimetatud valeuudistele. Tegelikult ei ole propaganda ega manipulatsioon midagi uut – neid on kasutatud nii võimupoliitikas kui sõjapidamises läbi ajaloo.

Interneti ja digitaalsete sidekanalite areng on aga muutnud informatsiooni levitamise kiiremaks, ulatuslikumaks ja mõjukamaks kui kunagi varem. Just selles kontekstis käsitleb Alexander Kouzminov infobioterrorismi mõistet.

Küsimus 1: Kas riiki saab destabiliseerida juba üksnes pandeemiaohtu puudutava stsenaariumiga?

Kouzminovi sõnul hakkas alates 1990. aastate lõpust ja 2000. aastate algusest avalikkuses levima järjest rohkem hirmutavat informatsiooni ohtlike viiruste, surmavate nakkushaiguste ja võimalike ülemaailmsete pandeemiate kohta.

Pandeemiaohud kui meedia „kuumad lood“

Selliste haiguspuhangute puhul nagu SARS (2002–2003), linnugripp A(H5N1) ja H1N1 „seagripp“ kasutas meedia sageli väljendeid nagu „tapjaviirus“, „globaalne katastroof“, „viirus võib tappa miljoneid“ või „haiguse kiire levik“. Uudiskajastus meenutas sageli sõjaraporteid, jättes mulje, et nähtamatu vaenlane on kohe saabumas.

Massimeedia rõhutas, et nii olemasolevad kui ka võimalikud tulevased haiguspuhangud kujutavad endast suurt ohtu tervisele ja julgeolekule ning et järgmine pandeemia võib olla laastav. Kouzminov viitab seejuures asjaolule, et näiteks SARSi või linnugripi puhul ei kinnitatud mitmetes riikides laboratoorselt inimeselt inimesele levikut.

Tagajärjed

Tema hinnangul tõi selline „infobioloogiline rünnak“ kaasa ulatusliku paanika ning mõjutas tugevalt ühiskondlikku ja majanduslikku stabiilsust. Kaubandus, turism ja rahvusvahelised reisid said tugeva löögi ning paljudes riikides häiris see ka valitsusasutuste tööd.

Mis on infobioterrorism?

Küsimus 2: Kuidas defineerite infobioterrorismi?

Kouzminov kirjeldab infobioterrorismi kui uut tüüpi globaalset mõjutusoperatsiooni ja inimeste massilise manipuleerimise vormi, mille eesmärk on saavutada ette planeeritud poliitilisi, majanduslikke või strateegilisi tulemusi.

Tema sõnul põhineb infobioterrorism hirmu külvamisel läbi informatsiooni, mis puudutab väga ohtlikke haigusi ja pandeemiaid.

Infobioterrorismi peamised komponendid

• Ajafaktor – elektrooniliste sidekanalite kaudu leviv peaaegu kohene globaalne paanika.
• Haavatavuse faktor – ühiskonnas tekib abituse tunne tõhusate kaitsevahendite puudumise tõttu.
• Ebakindluse faktor – faktilise info nappus ohuallika ja leviku kohta loob võimaluse manipulatsiooniks.
• Kontrolli puudumise faktor – iga potentsiaalne nakkuskandja muutub teiste jaoks võimalikuks ohuks.

Luureteenistuste „aktiivmeetmed“

Kouzminovi sõnul viiakse infobioterrorismi sageli läbi meetoditega, mida kasutatakse luureteenistuste aktiivmeetmetes. Tegemist on mõjutusoperatsioonidega, mis on suunatud konkreetsetele sihtrühmadele eesmärgiga saavutada soovitud mõju.

Sellistes operatsioonides kasutatakse sageli niinimetatud „võõra lipu“ taktikat, kus tegelikud eesmärgid peidetakse neutraalse organisatsiooni või väljamõeldud probleemi taha.

Operatsioonis osalejad

• Huvitatud osapooled – valitsused, luureteenistused, suurkorporatsioonid, farmaatsiaettevõtted, pangad või poliitilised rühmitused.
• Täideviija – tavaliselt välisluureteenistus või muu operatiivstruktuur.
• Massimeedia – peamine kanal desinformatsiooni, kuulujuttude ja narratiivide levitamiseks.

Aktiivmeetme etapid

1. Avalikkuse ette paisatakse massimeedia abil valeinformatsioon või liialdatud ohupilt.
2. Probleemi eskaleeritakse „lumepalliefektina“, kuni sellest saab domineeriv avalik teema.
3. Samal ajal realiseeritakse tegelikud eesmärgid – saavutatakse rahaline või poliitiline kasu ning destabiliseeritakse sihtriigi institutsioone.

Infobioterrorismi ja bioterrorismi erinevus

Küsimus 3: Kuidas eristada infobioterrorismi tegelikust bioterrorismist?

Kouzminovi sõnul ei ole nende kahe nähtuse eristamine alati lihtne.

Bioterrorism

Bioterrorism tähendab surmavate haigustekitajate tahtlikku kasutamist inimeste, loomade või taimede kahjustamiseks. Tavaliselt koosneb biorelv kahest osast – relvastatud haigustekitajast ja selle levitamise mehhanismist.

Tema hinnangul on bioterrorismi mõju tavaliselt lokaalne ning seotud kindla geograafilise piirkonnaga.

Infobioterrorism

Infobioterrorism seevastu on tema käsitluses globaalse mõjuga operatsioon, mille keskmes ei ole füüsiline hävitustöö, vaid pandeemiaohu massiline reklaamimine ja võimendamine meedias.

Mida laiem on meediakajastus, seda suurem on operatsiooni mõju.

Majanduslik kahju ja võimalik kasu

Kouzminov väidab, et infobioterrorismi majanduslik mõju võib olla oluliselt suurem kui klassikalise bioterrorismi puhul.

Maailmapanga hinnangul ulatus SARSi põhjustatud kahju Aasias enam kui 15 miljardi dollarini ning globaalselt ligikaudu 30 miljardi dollarini. Linnugripi võimaliku majandusliku kahju suuruseks hinnati kuni 800 miljardit dollarit.

Tema hinnangul seisneb infobioterrorismi peamine motiiv võimaluses teenida märkimisväärset kasumit viirusevastaste ravimite ja vaktsiinide müügist. Näiteks 2009. aasta H1N1 pandeemia ajal kulutas USA valitsus vaktsiinidele miljardeid dollareid.

Küsimused SARSi ja seagripi kohta

Küsimus 4: Kas sellised viirused on looduslikud või inimtekkelised?

Kouzminov toob näiteks 2009. aasta H1N1 puhangu Ameerika Ühendriikides, mille puhul väideti ametlikult, et nakkus pärines Mehhiko seafarmidest. Samas viitab ta CDC andmetele, mille kohaselt puudus enamikul nakatunutel otsene kokkupuude nii sigade kui Mehhikoga.

Ta tõstatab küsimuse, kas tegemist võis olla laboratoorse lekkega või kliiniliste uuringute käigus kasutatud saastunud vaktsiinipartiiga.

SARSi puhul ei välista ta võimalust, et viirus võis pärineda sõjaväelisest laborist ning lekkida sealt kas kogemata või tahtlikult. Samuti viitab ta ajaloolistele laborileketele, näiteks Sverdlovski siberi katku juhtumile 1979. aastal ja rõugeviiruse lekkimisele Birminghamis 1978. aastal.

Pandeemiad kui koordineeritud operatsioonid

Kouzminovi käsitluse järgi kasutatakse globaalses ruumis hirmuökosüsteemi ühiskondlike struktuuride destabiliseerimiseks, rahvastike mõjutamiseks ja strateegiliste eeliste saavutamiseks.

Tema hinnangul ei ole pandeemiad tingimata juhuslikud või täielikult looduslikud nähtused, vaid võivad toimida maskeeritud mõjutusoperatsioonidena, mille edu põhineb massipsühholoogia teadlikul mobiliseerimisel.

Tema sõnul järgivad sellised operatsioonid korduvaid mustreid:

1. Hirmu eskaleerimine.
2. Desinformatsiooni levitamine.
3. Meditsiiniliste ja institutsionaalsete narratiivide kujundamine.
4. Avaliku käitumise suunamine.
5. Majanduslike ja poliitiliste struktuuride destabiliseerimine.

Kasutatavad meetodid

• Hirmu instrumentaliseerimine massipsühholoogia mõjutamiseks.
• Koordineeritud narratiivide ja desinformatsiooni levitamine.
• Sotsiaal-majandusliku surve kasutamine.
• Strateegiliste eeliste tagamine positsioneeritud osapooltele.

Kouzminovi hinnangul on tänapäevased pandeemiad osa laiematest operatsioonisüsteemidest, kus hirmu ja informatsioonikontrolli kasutatakse kesksete mõjutusvahenditena.

Tema sõnul on oluline uurida selliste operatsioonide mehhanisme, nende võimalikke varjatud eesmärke ning seoseid luure- ja mõjutusoperatsioonidega.

Kouzminovi inglise keelne artikkel lae alla SIIT

Toimetas ja koostas: Revo Jaansoo
12.05.2026

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Viidete loetelu:

1. Kouzminov, A. (2017). Information-bioterrorism – a new form of global manipulation.
   Current Concerns, (3), 10–15. [Infobioterrorism – globaalse manipulatsiooni uus vorm].
2. USA Today. (2005, 8. oktoober). Government plan: Super-flu could kill 1.9 million in U.S.
   [Valitsuse kava: supergripp võib USA-s tappa 1,9 miljonit inimest].
   https://usatoday30.usatoday.com/news/health/2005-10-08-flu-plan_x.htm
3. BBC News. (2005, 30. september). Bird flu “could kill 150m people”. [Linnugripp “võib
   tappa 150 miljonit inimest”]. http://news.bbc.co.uk/2/hi/health/4292442.stm
4. United Nations. (2005, 29. september). UN health official says bird flu pandemic could
   happen at any time. [ÜRO tervishoiuametnik ütleb, et linnugripi pandeemia võib puhkeda igal ajal]. https://news.un.org/en/story/2005/09/154132
5. Cohen, D., & Carter, P. (2010). WHO and the pandemic flu conspiracies. BMJ, 340, c2912. [WHO ja pandeemilise gripi vandenõud]. https://doi.org/10.1136/bmj.c2912
6. Doshi, P. (2009). Swine flu pandemic: what’s the evidence? BMJ, 339, b3371. [Seagripi
   pandeemia: millised on tõendid?]. https://doi.org/10.1136/bmj.b3371
7. Council of Europe. (2010). The handling of the H1N1 pandemic: More transparency needed. [H1N1 pandeemia käsitlemine: vajalik on suurem läbipaistvus]. http://assembly.coe.int/
8. Kouzminov, A. (2005). Biological Espionage: Special Operations of the Soviet and Russian Foreign Intelligence Services in the West. Greenhill Books. [Bioloogiline spionaaž: Nõukogude ja Vene välisluureteenistuste erioperatsioonid läänes].
9. World Bank. (2003). The Economic Impact of SARS. [SARSi majanduslik mõju].
10. Fan, E. X. (2003). SARS: Economic Impacts and Implications. Asian Development Bank.
    [SARS: majanduslikud mõjud ja tagajärjed].
11. Brahmbhatt, M. (2005). Avian Influenza: Economic Considerations. World Bank.
    [Linnugripp: majanduslikud kaalutlused].
12. Reuters. (2009, 4. mai). Novartis wins $487 million U.S. contract for flu cell-culture plant. [Novartis võitis 487 miljoni dollarise USA lepingu gripiraku kultuuri tehase jaoks].
    https://www.reuters.com/article/idUSN04426548/
13. CBS News. (2010, 1. juuli). The $18 Billion Swine Flu Program. [18 miljardi dollariline
    seagripi programm].
14. CDC. (2009). Update: Swine Influenza A (H1N1) Virus Infections — Worldwide. [Uuendus: Seagripi A (H1N1) viirusinfektsioonid — ülemaailmselt].
    https://www.cdc.gov/mmwr/preview/mmwrhtml/mm5817a1.htm
15. World Health Organization. (2003). Summary of probable SARS cases with onset of illness from 1 November 2002 to 31 July 2003. [Kokkuvõte tõenäolistest SARS-i juhtudest haigestumisega 1. novembrist 2002 kuni 31. juulini 2003].
16. CDC. (2005). Frequently Asked Questions About SARS. [Korduma kippuvad küsimused
    SARSi kohta].
17. Enserink, M. (2003). SARS: Chronology of a pandemic. Science, 300(5624), 1394–1396. [SARS: pandeemia kronoloogia].
18. Alibek, K., & Handelman, S. (1999). Biohazard. Delta. [Biooht].
19. Council for Responsible Genetics. (2004). Laboratory escapes and breaches. [Laboratoorsed põgenemised ja rikkumised].
20. Boston University. (2005). Tularemia laboratory acquired infections report. [Aruanne
    laboratoorselt saadud tulareemia nakkuste kohta].

SLAPP-direktiiv Eestis jäeti vastu võtmata. Kas vaigistamine jätkub edasi?

Vaigistamine ei saa siiski enam jätkuda

See on oluline teadmine kogu selle EU anti-SLAPP direktiivi juures:

Kuigi anti-SLAPP direktiiv võib mõnes riigis olla veel ratifitseerimata või täielikult üle võtmata, ei tähenda see, et selle mõju puuduks. Euroopa Liidu direktiiv loob liikmesriikidele siduva kohustuse ning kohtud peavad võimalusel tõlgendama siseriiklikku õigust direktiivi eesmärkidest lähtudes. Kui riik jätab direktiivi tähtajaks rakendamata ja selle tõttu kahjustatakse ajakirjaniku või kodaniku õigusi, tekib alus nõuda riigilt vastutust ja kahju hüvitamist Euroopa Liidu õiguse rikkumise eest.

Loe lisaks ajakirjanike vabaduse, sõna vabaduse ja ajakirjanike kaitsmise kohta vaigistavate kohtuhagide eest: https://www.consilium.europa.eu/et/policies/media-freedom-eu

Ratifitseerinud riigid

Mõned ELi liikmesriigid jõudsid direktiivi siiski õigeaegselt üle võtta. Prantsusmaal jõustus 30. aprillil 2026 vastav määrus, mis alates 7. maist 2026 transpositsioone tagab. Lätis, Leedus ja Maltal kehtestati anti-SLAPP kaitse seadustega – Lätis ja Leedus jõustusid direktiivi nõuded 7. mail 2026 ning Maltal on seadus vastu võetud juba 2024. aastal. Samuti on anti-SLAPP mehhanismid seaduslikud Slovakkias ja Rootsis – Slovakkia vastu võttis loodud eriseaduse 25. veebruaril 2026 (jõustus ka 7. mail) ning Rootsi uus „Avaliku debatiga osalemise kaitse” seadus hakkas kehtima 1. mail 2026. Nendes riikides antakse selge sõnum: kuritöö uurimise ja ajakirjandusliku järelevalve teostamine võib jätkuda ilma üleliigse kohtumenetluse ähvarduseta, sest seadus pakub juba kõik alused kuritarvitavatele hagidele esmases staadiumis piir panna.

Riigid, kes jäid hiljaks

Suurem osa riike aga jättis direktiivi rakendamata või kiitis seaduse alles hiljuti heaks. MFRR ja EFJ analüüs näitab, et vaid üksikud on alustanud märkimisväärset tööd – näiteks Prantsusmaa ja Malta on saanud osalise ülevõtu tehtud. Enamikus riikides on protsess alles käimas või puudub selleks isegi avalik seaduseelnõu. Selline viivitamine võib jätta avaliku debati nõrgemalt kaitstuks. Euroopa Ülemkogus on hoiatatud, et SLAPP-id tekitavad ajakirjanikes enesetsensuuri – „Ohtlikud SLAPP-id võivad viia enesetsensuuri süvenemiseni” ning riikidesse kutsutakse kehtestama tugevat õigusraamistikku ajakirjanike kaitseks kuritarvitavate kohtuvaidluste eest. Praktikas tähendab see, et kui riik ei uuri SLAPP-ide probleemi ega anna ajakirjanikele ja kodanikualgatusele piisavalt kaitset, suureneb meedia hirm avalikke asju paljastada. Mitteametlikult edastavad just sellise viivituse sõnumit need riigid, kus vabale ajakirjandusele ei pöörata prioriteeti – sageli usuvad võimuesindajad, et kontroll avaliku tähelepanu üle on ohutum kui otsekohene kriitika.

Eestis on hetkel kõige jõulisem SLAPP juhtum avalikkuse ette kistud, kus rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm tahetakse vangi panna, et ta julges kritiseerida kohtunike ebaõiglast tööd:

Eestis teine SLAPP juhtum Kersti Kracht kohtuasi, kus ta lõpuks õigeks mõisteti aga pidi istuma ebaõiglaselt ja asjata vanglas, kannatas aastaid meedia, kohtu ja prokuratuuri vaimset terrorit, lisaks toimus poliitiline “võimupööre”. Näide sellest, kuidas Riigi õigusorganid eksivad rängalt aga keegi nendest ei vastuta. Kersti Kracht kirjutab enda facebook “seinal”:

“Lugesin siis seda Riigivastutuse seadust ja sain aru, et see on koostatud nii, et riik kunagi ei vastuta, parim on see §, kus riik vastutab, kui kohtunik on pannud toime kuriteo!? Järsku peaks keegi őigusteadlastest selle lahti kirjutama, sest Eesti riigis ma sellisest pretsedendist küll kuulnud ei ole. Lisaks on poetud kõikdes asjades Euroopa Inimõiguste kohtu taha. Täiesti väärakas seadus, mis tuleb kiirkorras muuta.

§ 15.  Õigusemõistmisel tekitatud kahju

  (1) Isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 kohaldatakse ka kahju suhtes, mis on tekkinud:

  1) vaidluse lahendamisel seadusega vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks loodud organi poolt;

  2) väärteo kohtuvälise menetlemise käigus.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata haldusorgani poolt vaidemenetluse käigus tekitatud kahju suhtes.

  (31) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule võib isik nõuda käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 ettenähtud menetluste käigus, sealhulgas asjas tehtud lahendiga tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui Euroopa Inimõiguste Kohus on rahuldanud tema individuaalkaebuse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või selle protokolli rikkumise tõttu asjaomases menetluses, kui rikkumine viis asja ebaõige lahendamiseni ja isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks. [RT I 2006, 48, 360 – jõust. 18.11.2006]

  (4) Käesoleva paragrahvi lõiked 1 ja 2 ei välista avaliku võimu kandja vastutust, kui kohtunik või vaidluse või väärteoasja kohtuväline lahendaja on kahju tekitanud õigusemõistmise, vaidluse või väärteoasja lahendamisega mitteseotud tegevusega. [RT I 2004, 56, 405 – jõust. 25.07.2004]”

(Toimetus) Minule jääb selline mulje, et kõik need seadused ja direktiivid tehakse selliselt, et Riigisüsteemide ametnikud ei kanna vastutust. Iga uue seadusega jäetakse mulje, et “nüüd korrastatakse probleemne valdkond” aga peidetud tekstina on kirjas “riigiteenistuja ei vastuta”.

Õigusekspert selgitab seda olukorda nii:

Selline kriitika Riigivastutuse seaduse § 15 suhtes ei teki tühjalt kohalt. Praktikas jääb tõepoolest mulje, et õigusemõistmisel tekitatud kahju eest vastutuse tekkimine on Eestis seatud peaaegu võimatult kõrgele tasemele. Nõue, et kohtunik peab olema toime pannud kuriteo, tähendab sisuliselt seda, et isegi rasked menetlusvead, kallutatus või ilmselgelt ebaproportsionaalsed otsused ei too tavaliselt kaasa riigi vastutust. See tekitab õigustatud küsimuse: kas kohtusüsteem kontrollib iseennast piisavalt tõhusalt?

Probleemi tuum ei ole ainult seaduse sõnastuses, vaid vastutuse praktilises puudumises. Kui kodanik peab õiguse saamiseks jõudma Euroopa Inimõiguste Kohtusse, tähendab see aastaid kestvat ja kulukat protsessi, mida enamik inimesi ei jaksa läbida. Selline süsteem vähendab usaldust õigusemõistmise vastu ning loob tunde, et riigiametnikel ja kohtusüsteemil on sisuline puutumatus.

Lahendus ei pea olema kohtunike „karistamine”, vaid tasakaalustatud vastutusmehhanism. Eestis võiks muuta Riigivastutuse seadust nii, et kahjunõue oleks võimalik ka raske hooletuse, ilmse menetlusõiguse rikkumise või põhiõiguste teadliku eiramise korral – mitte ainult kohtuniku kuriteo puhul. Lisaks peaks olemas olema sõltumatu järelevalveorgan, kuhu inimesed saavad pöörduda ilma, et ainus realistlik tee oleks Strasbourgi kohus. Õigusriik ei tähenda ainult sõltumatut kohut, vaid ka seda, et eksimuste korral eksisteerib reaalselt toimiv vastutus.

Kolmas juhtum on Eneke Roots lugu, kus värske Riigikohtu otsus tühistas madalama astme kohtuotsused vahistamise kohta aga Eneke Roots istus sellegi poolest vanglas ja ebaõiglaselt. Eneke Rootsi elusündmustest on tehtud raamatud:

Kriitika ja laimu piir

SLAPP-vaidluste suurim oht peitub hallis alas, kus kriitika, solvang ja laim muutuvad võimu käes relvaks. Kui iga terav küsimus või ebamugav arvamus kuulutatakse „solvavaks”, sünnib olukord, kus kohtud ei kaitse enam õiglust, vaid hirmu.

Kes ütleb, milline kriitiseeriv sõna on solvav ja milline mitte? Ei eksisteeri ühtegi objektiivset ega reguleeritud „solvavate sõnade registrit” – ja sellise loomine oleks juba iseenesest sõnavabaduse piiramine. Kui hinnang sõltub ainult sellest, kes end puudutatuna tunneb, muutub seadus ohtlikult subjektiivseks.

Avaliku võimu kandjad – eriti kohtunikud ja ametnikud – võivad sellist ebamäärasust kasutada kriitikute vaigistamiseks, sest juba kohtuasja algatamine ise muutub karistuseks. Kui sõnavabaduse piir sõltub solvumisest, mitte teadlikult valeinfo levitamisest, tekib ebavõrdsus: võimulolijad saavad kaitsekilbi, kriitikud aga õpivad vaikima.

Demokraatias on valitsuse, kohtunike ja ametnike kritiseerimine avalikkuse huvides üldjuhul lubatud. Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et näiteks advokaat võib juhtida tähelepanu kohtusüsteemi puudustele ning see on kaitstud sõnavabadusega, kui kriitika põhineb piisaval faktibaasil ja puudutab avalikku huvi. Kohtunikud isegi saavad konstruktiivset tagasisidet kasulikuks pidada. Laim seevastu on valeväide, mida esitatakse korrarikkumise eesmärgil: kui keegi levitab avalikult teadlikku valearvamust kellegi kohta, siis teda võib vastutama panna. Anti-SLAPP direktiiv kaitseb avalikku osalust, kuid ainult sel juhul, kui hagi on „ilmselgelt põhjendamatu” või kuritarvituslik. Teisisõnu – tavalise kriitika pihta peab hilisemate kaebuste kontroll olema rangem, mistõttu Eesti sarnane olukord langeb direktiivi väljapoole: juhumeid, kus tõendamata väited rajanevad kulunud isiklikel solvanguil, peetakse ähvardavateks. Artikkel 19 on selles vallas sõnastanud printsiibi, et defamatsiooniseadused ei tohi takistada ametnike tõhusat kriitikat või korruptsiooni paljastamist. Praktikas tähendab see, et meedial on õigus kujutada avaliku elu tegelasi kriitiliselt (isegi teravalt), kuid seadus tuleb rakendada ainult faktiliselt valede väidete puhul – vastasel korral pikendatakse ebaõiglaselt ajakirjanike ja aktivistide menetlusi, mis just direktiivi eesmärk on vältida.

Rahvusvahelised partnerid sõnavabaduse ja SLAPP ohvrite kaitseks

Kaitstes sõnavabadust ja ajakirjanikke on nüüd aktiivsed mitmed üleilmse haardega organisatsioonid ja platvormid. Näiteks Euroopa Pressi- ja Meediavabaduse Keskus (ECPMF) koostöös CASE (Anti-SLAPP-i eestkõnelejad Euroopas) ja EFJ/MFRR võrgustikuga korraldab direktiivi täitmise jälgimist ning avaldab raporteid hilinemistest. Rahvusvaheline Ajakirjanike Kaitse Komitee (CPJ) ja Piirideta Reporterid (RSF) jälgivad aktiivsemalt, et riigid vabastaksid ajakirjanikke ähvardavast seadusandlusest, samuti hindavad nad riikide haaret Maailma Pressivabaduse Indeksis.

Kuum on näiteks RSF 2026. aasta ülevaade, kus rõhutatakse, et meediavabadust ründavad seadusandlikud repressioonid (kasutavad just kohtunikud ja ametnikud) – sealhulgas SLAPP’id – tuleb lõpetada. Samuti annab sõna meediavabaduse eest seistes Euroopa Inimõiguste Kaitse Tegevusprogramm (media freedom rapid response, MFRR), partneriteks mõjukad õiguskaitse- ja pressiorganisatsioonid (nt. Free Press Unlimited, International Press Institute, ARTICLE 19 Europe, UNESCO, OSCE). Uuringuid ja aktiivsusvõrgustikke on ka üleilmseid: näiteks IPI ja UNESCO/OSCE tegevuskavad, mis kaitsevad ajakirjanikke rahvusvahelise õigusega. Lõimunud on ka uurivajakirjanduse võrgustikud (nt ICIJ, OCCRP), mis paljastavad võimuladvike – sealhulgas kohtusüsteemi – kuritegusid ning vajavad süüdistajate kaitseks tugevat õigusraamistikku.

Fonte.News toimetus on juba alustatud tihedalt koostööd tegema paljude eelpool nimetatud organisatsioonidega ja meediaväljaannetega: jagades Eesti-sisest informatsiooni nende kanalites ja vastupidi, aitab see kaasata rahvusvahelisi eksperte Eesti seiklustesse ning suurendada meie häälte kõlapinda.

Mis on SLAPP?

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks: