Ärgake, Eesti inimesed! Šveits näitab täna teed, kas me tahame olla peremehed või lihtsalt hääletusmasinad

Meie, eestlased, elame ekslikus usus, et elame vabas demokraatlikus riigis. Kuid vaadakem tõega silma: Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb selgelt, et rahvas on vaid võimu kandja, mitte otsustaja. Me saame iga paari aasta tagant valida endale uued peremehed, kes teevad uksed kinni suletud tagatubades otsuseid, mida me enam muuta ei saa. Meil pole õigust nõuda siduvat rahvahääletust, meil pole õigust panna vetot riiki lammutavatele seadustele. Me oleme rahuliku südamega loovutanud oma suveräänsuse Brüsselile, globaalsetele trendidele ja anonüümsele masinavärgile.

Maailm on muutumas kiiremini kui kunagi varem. Ukse taga koputab tehisintellekti ajastu ja globaalne korporatiivne diktatuur, kus otsuseid ei langeta enam isegi poliitikud, vaid nähtamatud algoritmid ja rahvusvahelised monopolistid. Kui me ei ärka praegu, kui me ei erista mõisteid “võimu kandja” ja “otsustaja”, pole meil varsti enam oma riiki, mida kaitsta.

Šveits näitab täna, et oma maa peremeheks olemine nõuab julgust seista vastu survele ja öelda ei välistele dikaatidele. Eesti vajab samuti ärkamist. Meil on vaja enamat kui loosungeid – me vajame tõelist, põhiseaduslikku rahvaalgatuse õigust. Sest kui rahvas ei juhii oma riiki, juhib seda keegi teine. Kas me valime vabaduse või jäämegi pealtvaatajateks?

Kellele kuulub riik? Šveitsi sajanditevanune ime, tänane neutraalsuskriis ja otsedemokraatia kadunud kuldne võti

Tänane Šveitsi rahvahääletus – risttee geopoliitika ja suveräänsuse vahel

Täna, 27. septembril 2026, on Šveitsi kodanikud taas kord ajaloolise valiku ees. Rahvahääletusele on toodud föderaalne rahvaalgatus „Šveitsi neutraalsuse kaitsmiseks“ (tuntud kui Neutrality Initiative). Küsimus, millele rahvas otsest vastust annab, puudutab riigi põlisväärtust: kas kirjutada põhiseadusse senisest palju rangem ja jäigem “igavene ja kaitstud” neutraalsus, mis keelaks igasuguse rahuaja koostöö sõjaliste liitudega (nagu NATO) ning välistaks majandussanktsioonide kehtestamise sõdivate riikide suhtes?

See hääletus pole lihtsalt kohalik bürokraatlik küsimus. See on maailma viimase toimiva tõelise otsedemokraatia lakmuspaber ajastul, kus globaalsed struktuurid suruvad peale tsentraliseeritud ühtlustamist, tehisintellekti kontrolli ja geopoliitilist blokkidesse surumist.

Kuidas Šveitsist sai maailma vabaduse ja stabiilsuse kindlus?

Šveitsi edu ei ole sündinud juhuslikult. See on sajanditepikkuse verega lunastatud ja nutikalt üles ehitatud institutsionaalse arhitektuuri tulemus.

• Ajalooline juur: Šveitsi konföderatsiooni alusepanek sai alguse 1291. aastal metskantonite liidust, mis kasvas välja vajadusest kaitsta end feodaalsete valitsejate vastu. 1648. aasta Vestfaali rahuga tunnustati Šveitsi de jure sõltumatust ja 1815. aasta Viini kongressiga kinnitasid Euroopa suurriigid Šveitsi igavese neutraalsuse, mõistes, et stabiilne puhvertsoon Alpide vahel on kogu Euroopa rahule kasulikum kui pidev sõdimine.
• Miks see on püsinud? Kogu mujal maailmas on ajaloo jooksul võim koondunud monarhidesse, diktaatoritesse või esindusdemokraatiate parteiladvikutesse. Šveitsis tehti aga vastupidi: võimu hoiti teadlikult alt üles. Föderaaltasandi valitsus (liidunõukogu) on pigem halduskogu, mitte valitseja.
• Otsedemokraatia tööriistad: Šveitslastel on kaks võimsat relva, mida ühelgi teisel suurel riigil pole sellises mahus:
  1. Rahvaalgatus (Volksinitiative): 100 000 kodanikuallkirjaga saab nõuda põhiseaduse muudatust, sundides valitsust viima teema rahvahääletusele.
  2. Fakultatiivne referendum (Referendum): 50 000 allkirjaga saab peatada parlamendi vastuvõetud seaduse ja tuua selle rahvahääletusele.

Mujal maailmas on kardetud anda rahvale liiga palju otsustusõigust põhjendusega “rahvas on liiga loll või emotsionaalne”. Šveits on tõestanud vastupidist: kui rahvas teab, et tema sõna on viimane, kasvab ka kodanike vastutustunne ja ühiskondlik sidusus.

Ühiskonnareeglite võrdlus: Eesti vs. Šveits ja teised riigid

Täiesti õige on tõdemus: Eestis ei ole rahval kõrgeimat otsustusõigust. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 1 kohaselt on Eesti sõltumatu ja suveräänne demokratiline vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, kuid võimu teostavad rahvas ja valitud esindajad (riigikogu). Sõnad “kandja” ja “otsustaja” on juriidiliselt ja sisuliselt kaks eri maailma. Eestis on rahvas hääletusmasin, kes valib iga paari aasta tagant poliitikud, kes teevad rahva nimel otsuseid, mida kodanikud enam tagasi pöörata ei saa (puudub siduv rahvaalgatuse õigus).

Kas teistel riikidel on veel poliitiliselt võimalik valida Šveitsi teed?

Poliitiliselt on see üha raskem, kuid teoreetiliselt ja põhimõtteliselt alati võimalik, kui rahvas ise seda nõuab. Praegune poliitiline eliit – olgu Tallinnas, Berliinis, Brüsselis või Washingtonis – ei loobu vabatahtlikult oma võimust. Esindusdemokraatlik süsteem on mugav erakondadele ja bürokraatiale, sest see võimaldab lobistidel, korporatsioonidel ja rahvusvahelistel struktuuridel mõjutada otsustajaid tagatubades, ilma et lihtkodanikul oleks otsest vetoõigust.

Selleks, et Eesti või teised riigid saaksid liikuda Šveitsi mudeli poole, on vaja murda müüt, et “rahvas on liiga rumal, et ise otsustada”. On vaja luua:

1. Tõeline siduv rahvaalgatus: kus teatud arvu allkirjade kogumisel on rahval õigus panna seadus või põhiseaduse muudatus otse rahvahääletusele, mööda minnes parlamendi vetoõigusest. Rahvaalgatus peaks toimuma füüsiliselt paberkandjal, mitte elektrooniliselt.
2. Vetoõigus riigikogu otsuste üle: võimalus peatada riigile ohtlikud või ülereguleerivad rahvusvahelised lepped ja seadused.

Tänane AI ja monopolide maailmavalitsus: Kuidas jääda suveräänseks?

Seisame ajaloolisel murrangul. Traditsiooniline riigipiiride ja rahvusriikide kontseptsioon on kahe suure surve all:

1. Globaalsed korporatsioonid ja tehnoloogiahiiglased (monopoolne maailmavalitsus): AI-algoritmid, suurandmed ja globaalsed finantssüsteemid juhivad inimeste käitumist, mõtteid ja majandust ilma ühegi demokraatliku mandaadita.
2. Tehisintellekti ajastu oht: Kui ühiskonna juhtimine ja otsuste tegemine delegeeritakse algoritmidele ja pilvepõhistele bürokraatidele, lakkab inimene olemast oma saatuse peremees.

Mida on rahval teha?

• Nõuda digitaalset ja füüsilist suveräänsust: Rahvas peab haarama tagasi kontrolli oma andmete, seaduste ja raha (sh sularaha säilitamise õiguse, mille eest šveitslased on samuti võidelnud) üle.
• Taastada kohalik autonoomia: Globaalse tsentraliseerimise vastu aitab ainult kohalik detsentraliseerimine. Mida rohkem otsuseid tehakse kogukonna ja omavalitsuse tasandil, seda raskem on globaalsetel manipulaatoritel ühiskonda kontrollida.
• Tõusta võimu kandjast otsustajaks: Kui rahvas ei ärka ja ei nõua endale päriselt otsustusõigust, kirjutatakse meie tulevik ette tehisintellekti ja rahvusvaheliste kantslerite poolt.

Mõtlemisainet tänaseks päevaks: Kas oled valmis olema oma riigi peremees või lepid igavese valija rolliga?

TÄIENDATUD 27.09.2026 kell 18.00 Eesti aja järgi. Hääletuse tulemused ja peamised asjaolud:

• Tulemus: Algatus kukkus läbi ligikaudu 70% suuruse vastuhäälega (erinevatel andmetel ca 70,15%) ning ei saanud toetust ühegi kantoni enamuselt.
• Mida see tähendab: Šveitsi põhiseadusesse ei kirjutatud rangemat ja jäigemat “igavest ja kaitstud” neutraalsust, mis oleks keelanud igasuguse rahuaja koostöö sõjaliste liitudega (nagu NATO) või välistanud majanduskanktsioonide kehtestamise.
• Valitsuse ja poliitiline joon: Šveitsi valitsus (Föderaalnõukogu) ja parlament olid algatuse vastu, hoiatades, et liiga jäigad piirangud kahjustaksid riigi rahvusvahelist julgeolekualast koostööd ning paindlikkust välis- ja majanduspoliitikas.
• Valijate sõnum: Kuigi enamik šveitslasi peab traditsioonilist neutraalsust riigi identiteedi oluliseks osaks, näitas hääletus toetust senisele paindlikumale lähenemisele – sealhulgas võimalusele ühineda rahvusvaheliste sanktsioonidega (näiteks Venemaa vastaste sanktsioonidega Ukraina sõja kontekstis).

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe lisaks:

Kuula Veiko Huuse intervjuud Sulev Roosmaga, kus teemaks Eesti olukord ja väljapääs korruptiivsest poliitilisest juhtimisest:

https://youtu.be/lMLsVtWIlTQ

Õiglus nõuab avalikkust: portaal ettevaatust.ee on taas avatud

Portaali ettevaatust.ee eesmärk on tuua see oluline informatsioon avalikkuse ette, sest teadlikkus on parim kaitse kurjuse eest.

• Turvalisus ennekõike: Igal kodanikul on õigus teada, millised isikud tema kogukonnas või tutvusringkonnas liiguvad ja millist ohtu nad võivad kujutada.
• Ametnike vaikus: Sageli põhjendatakse info kinnihoidmist andmekaitsega, kuid kriitikute hinnangul kaitseb see süsteem kurjategijat ohvri arvelt.
• Kurjuse paljastamine: Õiglus ja ennetustöö nõuavad avatust – vaikimine ei too rahu, vaid loob soodsa pinnase uute kuritegude toimepanemiseks.

Ühiskond ei saa seista jõude, kui ohvrid jäävad üksi ja kurjategijad saavad tegutseda varjus.

Kas riik peaks muutma oma suhtumist ohtlike isikute avalikustamisse, et kaitsta potentsiaalseid uusi ohvreid?

Loe lisaks:

Raivo Aleksander Paala nõuab õiguskantslerilt aru: kas COVID-19 kriisiaegne vaktsineerimissurve ja hirmuvalitsemine rikkusid põhiseadust?

Avaldame taotluse täismahus.

TAOTLUS

COVID-19 kriisi ajal kasutatud hirmu kaudu valitsemise, vaktsineerimissurve, avaldaja subjektiivsete põhiõiguste võimaliku riive ning õiguskantsleri tegevuse tõhususe hindamiseks

Lugupeetud õiguskantsler

Palun hinnata COVID-19 kriisi ajal Eestis kasutatud vaktsineerimissurvet, hirmu kaudu inimeste mõjutamist ning nende meetmete võimalikku mõju inimeste põhiõigustele.

Samuti palun hinnata õiguskantsleri institutsiooni enda tegevust kõnealusel perioodil ja selgitada, kas õiguskantsleri kasutatud õiguskaitsevahendid olid selle probleemi olemust ja ulatust arvestades piisavalt tõhusad.

Käesoleva taotluse eesmärk ei ole esitada isiklikke etteheiteid Ülle Madisele.

Küsimus on õiguskantsleri kui põhiseadusliku institutsiooni tegevuses ning selles, kas õiguskantsleri avalikult väljendatud põhimõtted ja tema ametikohustuste tegelik täitmine COVID-19 kriisi ajal olid omavahel kooskõlas.

Ametiisiku tegevust tuleb hinnata tema pädevuse, seadusest tulenevate kohustuste ning tegelikult kasutatud õiguskaitsevahendite põhjal. Kui õiguskantsler tunnistab tagantjärele ise probleemi olemasolu, tekib põhjendatud küsimus, kas seda probleemi märgati ja käsitleti piisavalt tõhusalt ajal, mil selle mõju inimestele oli vahetu.

1. Õiguskantsleri 18.09.2026 avalikult väljendatud seisukoht

Õiguskantsler käsitles 18. septembril 2026 Kuku raadio saates „Kahe vahel“ muu hulgas hirmu kaudu valitsemist ja manipuleerimist ning tõi COVID-19 kriisi ühe näitena olukorrast, kus selliseid mõjutamisviise kasutati.

Tema seisukoha mõte oli, et hirmu kaudu inimeste käitumise suunamine on problemaatiline ning kahjustab nii inimese otsustusvabadust kui ka ühiskonna normaalset toimimist.

See seisukoht on käesoleva taotluse seisukohalt väga oluline.

Küsimus ei ole enam üksnes selles, kas osa inimesi tundis COVID-19 kriisi ajal, et nendega manipuleeriti hirmu kaudu.

Õiguskantsler ise on 2026. aastal avalikult käsitlenud hirmu kaudu valitsemist ja manipuleerimist COVID-19 kriisi kontekstis problemaatilise nähtusena.

Sellest tekib vältimatult järgmine küsimus: kui hirmu kaudu valitsemine ja manipuleerimine COVID-19 kriisi ajal tegelikult eksisteeris, siis kuidas kontrollis õiguskantsler selle vastavust põhiseadusele ajal, mil see toimus?

2. Õiguskantsleri enda kirjeldatud põhimõtted

Samas intervjuus rääkis Ülle Madise ühiskonna liigsest kontrollimisest ning sellest, et riik ei peaks inimesele ette ütlema, kuidas ta peab elama.

Ta käsitles ühiskonna tervisliku toimimise alustena mõistlikku ettevaatlikkust, vabadust ja vastutust ning hoiatas olukorra eest, kus inimese elu järjest enam kontrollitakse ja juhitakse.

Need põhimõtted on otseselt asjakohased ka COVID-19 kriisi hindamisel.

Vaktsineerimine kujutab endast meditsiinilist sekkumist inimese kehalisse puutumatusse. Sellise otsuse juures on inimese kehaline enesemääramine ja otsustusvabadus erilise kaaluga.

Seetõttu ei saa küsimust taandada üksnes sellele, kas Eestis eksisteeris õigusnorm, mille kohaselt inimene tuli füüsilise jõuga vaktsineerida.

Kaudne sund võib seisneda ka olukorras, kus inimesele jäetakse formaalselt valikuvabadus, kuid ühe valiku tegemisega seotakse väga rasked tööalased, majanduslikud või ühiskondlikud tagajärjed.

3. Vaktsineerimise vabatahtlikkus ja tegelik tahtevabadus

Oluline on eristada formaalset ja tegelikku vabatahtlikkust.

Kui inimesele öeldakse, et vaktsineerimine on vabatahtlik, kuid vaktsineerimisest keeldumisega võivad kaasneda töö kaotamine, töölt kõrvaldamine, sissetuleku kaotus, ühiskondlikust elust kõrvalejäämine või muud olulised piirangud, tekib õiguspärane küsimus, kuivõrd vabaks jäi inimese tegelik otsustusvõime.

Ühtegi nimetatud tagajärge ei tule hinnata üksnes eraldiseisvalt.

Hinnata tuleb nende kumulatiivset mõju.

Üksik piirang võib eraldi vaadates olla mõõdukas, kuid mitme samaaegselt toimiva survemeetme kogumõju võib inimese otsustusvabadusele olla oluliselt suurem.

Just siin muutub oluliseks õiguskantsleri enda 2026. aastal väljendatud seisukoht hirmu kaudu valitsemise ja manipuleerimise problemaatilisusest.

Kui hirmu kasutati teadlikult inimeste käitumise muutmiseks, tuleb põhiseaduslikult hinnata mitte üksnes meetme eesmärki, vaid ka kasutatud mõjutamisviisi, selle intensiivsust, vajalikkust ja proportsionaalsust.

4. Minu subjektiivsete õiguste konkreetne riive

Käesolev küsimus ei ole minu jaoks abstraktne arutelu COVID-19 kriisi ajal kasutatud meetmete üle. Nendel meetmetel oli otsene ja konkreetne mõju minu enda põhiõiguste kasutamisele.

Ma ei lasknud ennast COVID-19 vastu vaktsineerida. See oli minu teadlik otsus oma keha ja tervise suhtes. Vaktsiinide kasutuselevõtu ajal oli tegemist uute ravimitega ning minu hinnangul ei olnud nende pikaajaliste mõjude ja võimalike kõrvaltoimete kohta olemas sellist teadmist, mille alusel oleksin pidanud enda jaoks põhjendatuks nõustuda meditsiinilise sekkumisega, mida ma tajusin sisuliselt tundmatu vedeliku manustamisena.

Toonane ettevaatlikkus ei tähendanud minu jaoks vastutundetust ega teiste inimeste tervise teadlikku ohustamist. See tähendas oma keha puudutava otsuse tegemist olukorras, kus teaduslik teadmine oli veel kujunemas ning kus vaktsiinide ohutusalast teavet täiendati hiljem ka selliste kõrvaltoimete osas, mida vaktsineerimiskampaaniate alguses sellisel kujul ei käsitletud.

Formaalselt jäi mulle õigus vaktsineerimisest keelduda. Selle õiguse kasutamisega seoti aga praktilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja kehalised tagajärjed.

Selleks, et jätkata tavapärast ühiskondlikku elu ning kasutada teenuseid, mida vaktsineeritud inimesel oli võimalik kasutada vaktsineerimistõendi alusel, pidin mina korduvalt tõendama oma nakkusohutust testimise kaudu. Teatud perioodil pidin tegema tasulise COVID-19 testi selleks, et saaksin tavapäraselt ühiskondlikus elus osaleda, näiteks käia toitlustusasutustes.

Seetõttu kaasnes minu kehalise enesemääramisõiguse kasutamisega otsene rahaline hind. Ma ei pidanud maksma ravi eest ega teenuse eest, mida iseseisvalt soovisin kasutada, vaid selle eest, et tõendada eelnevalt oma nakkusohutust põhjusel, et olin kasutanud õigust keelduda vaktsineerimisest.

Lisaks rahalisele kulule tähendas testimine minu jaoks ka korduvat kehalise puutumatuse riivet. Nina kaudu proovi võtmine ei olnud lihtsalt mingi formaalsus, vaid täiesti reaalne protseduur, mille käigus viidi proovivõtuvahend sügavale ninaõõnde. Minu jaoks oli see ebameeldiv, valulik ja piisavalt invasiivne, et tajuda seda oma kehalise puutumatuse riivena.

Seetõttu ei saa minu olukorda hinnates käsitada iga üksikut testi eraldi. Hinnata tuleb korduva testimise kumulatiivset mõju ning asjaolu, et selline kehaline sekkumine muutus teatud perioodil praktiliseks eeltingimuseks tavapärases ühiskondlikus elus osalemisele.

Minu valik ei olnud seega lihtsalt „vaktsineerida või mitte vaktsineerida“. Tegelik valik oli palju keerulisem: kas nõustuda meditsiinilise sekkumisega, mida ma enda jaoks piisavalt põhjendatuks ei pidanud, või jääda kindlaks oma otsusele ning taluda selle tõttu korduvat testimist, rahalisi kulusid, piiranguid ja sotsiaalset survet. Minu hinnangul tähendas see oma veendumustele kindlaks jäämise eest sellise täiendava koormuse kandmist, mis ei olnud enam kooskõlas inimväärikuse elementaarsete põhimõtetega.

Just selles kontekstis tuleb hinnata vaktsineerimise tegelikku vabatahtlikkust.

Kui ühe meditsiinilise sekkumisega nõustumisel kaovad inimese jaoks mitmed täiendavad kohustused ja piirangud, kuid sellest keeldumisel tuleb oma igapäevase elu jätkamiseks korduvalt läbida teine kehaline protseduur, tasuda selle eest ning tõendada oma nakkusohutust, ei saa minu hinnangul piirduda üksnes väitega, et vaktsineerimine oli formaalselt vabatahtlik.

Analüüsida tuleb ka seda, millise tegeliku surve selline regulatsioon inimese tahte kujunemisele tekitas.

5. Avalik sildistamine ja sotsiaalne surve

Sellele lisandus avaliku kommunikatsiooni kaudu kujundatud sotsiaalne ja psühholoogiline surve.

COVID-19 kriisi ajal kujunes avalikus ruumis tugev vastandumine vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste vahel.

Vaktsineerimata inimest ei käsitatud alati inimesena, kes oli teinud oma tervise ja keha suhtes teistsuguse riskihinnangu. Teda kujutati avalikus diskussioonis sageli vastutustundetu inimese, võimaliku nakkusallika ja teiste, sealhulgas eakate inimeste ohustajana.

Ka mina tundsin ennast sellise käsitluse otsese adressaadina.

Minu jaoks tähendas see, et oma kehalise enesemääramisõiguse kasutamisega kaasnes mitte üksnes administratiivne või rahaline tagajärg, vaid ka moraalne hinnang.

Minu otsust seostati avalikus ruumis vastutustundetuse, teiste inimeste ohustamise ja ühiskondliku solidaarsuse puudumisega.

Sama nähtus avaldus ka ivermektiini käsitlemises.

Ivermektiini üle toimunud avalikus arutelus kasutati selle ravimi kohta halvustavat väljendit „hobuseravim“, kuigi ivermektiin on ka inimestel kasutatav parasiidivastane ravim.

Veterinaarias kasutatavaid preparaate ja inimestele mõeldud ravimvorme ei saa automaatselt samastada ning need võivad erineda muu hulgas annuse, toimeaine kontsentratsiooni ja abiainete poolest.

Seetõttu tajusin väljendi „hobuseravim“ kasutamist mitte neutraalse meditsiinilise informatsioonina, vaid retoorilise võttena, millega naeruvääristati inimesi, kes otsisid vaktsineerimise kõrval alternatiivseid võimalusi oma tervise kaitsmiseks või tundsid nende võimaluste vastu huvi.

Küsimus ei ole selles, kas ivermektiini efektiivsus COVID-19 ravis oli või on lõplikult tõendatud.

Küsimus on selles, kas riigivõimu esindajate, meditsiiniekspertide ja avalik-õigusliku meedia kujundatud kommunikatsioonis oli põhjendatud käsitleda inimesi naeruvääristavalt või alavääristavalt üksnes seetõttu, et nad kahtlesid ametlikus ravisuunas või tundsid huvi alternatiivse ravimi kasutamise vastu.

Minu jaoks ei olnud sellise retoorika toime abstraktne.

See kandus avalikust ruumist isiklikesse suhetesse ning põhjustas pingeid perekonnas, lähedaste inimeste ja hõimlaste vahel. Mind käsitleti inimesena, kelle tervisealane valik võis kujutada endast ohtu teistele või kelle seisukoht ei väärinud tõsiseltvõetavat arutelu.

Sellises olukorras omandavad erilise tähenduse avaliku võimu kommunikatsiooni alatoon, sõnavalik ja kasutatud mõjutamisviisid.

Riigil on õigus tervisekriisi ajal inimesi informeerida, kirjeldada olemasolevaid riske ning soovitada meetmeid, mida ta peab teaduslikult põhjendatuks.

Sellest ei tulene aga õigust kujundada avalikku kommunikatsiooni viisil, mis muudab teistsuguse meditsiinilise valiku teinud inimese naeruvääristamise, moraalse hukkamõistu või sotsiaalse tõrjumise aktsepteeritavaks.

Samuti ei saa sellist kommunikatsiooni hinnata eraldi samaaegselt kehtinud piirangutest ja muudest survemeetmetest.

Kui ühelt poolt piiratakse inimese tavapärases ühiskondlikus elus osalemist, seotakse tema meditsiinilise valikuga täiendavad rahalised ja kehalised kohustused ning teiselt poolt kujundatakse avalikus ruumis temast pilt kui vastutustundetust või teistele ohtlikust inimesest, tekib nende meetmete kumulatiivne mõju.

Selline mõju võib sundida inimest oma põhiõiguste ja vabaduste kasutamist ise piirama mitte seetõttu, et seadus seda otseselt keelaks, vaid seetõttu, et tema valiku sotsiaalne, majanduslik ja psühholoogiline hind muudetakse sedavõrd kõrgeks, et formaalselt vaba valik kaotab osa oma tegelikust sisust.

Minu hinnangul on just selle nähtuse põhiseaduslik hindamine oluline ka tuleviku seisukohalt.

Küsimus ei ole selles, kas kriisi ajal oli avalikul võimul õigus inimesi informeerida või soovitada vaktsineerimist.

Küsimus on selles, kus kulgeb piir legitiimse tervisealase teavitamise ning sellise avaliku mõjutamise vahel, mille eesmärk või tegelik toime on muuta teatud põhiõiguse kasutamine inimese jaoks sotsiaalselt, majanduslikult või psühholoogiliselt karistatavaks.

Kui selliseid võtteid ei hinnata tagantjärele sisuliselt ja kriitiliselt, jääb avatuks võimalus kasutada tulevastes kriisides samu meetodeid uuesti.

6. Informeeritud nõusolek ja allkirja tegelik tähendus

Eraldi küsimus tekib vaktsineerimise eel antud nõusoleku ja selle kohta antud allkirja tähendusest.

Formaalselt võib inimese allkiri tõendada, et talle esitati teave ning ta väljendas nõusolekut vaktsineerimiseks.

Sellest ei tulene aga automaatselt, et nõusolek oli sisuliselt informeeritud ja vabalt kujunenud.

Informeeritud nõusoleku mõte ei saa seisneda üksnes selles, et inimesele esitatakse dokument ning ta kirjutab sellele alla.

Oluline on ka see, millist teavet talle tegelikult anti, millist teavet oli vaktsineerimise hetkel üldse võimalik anda, kas talle selgitati olemasolevat teaduslikku ebakindlust ning kas tal oli tegelik võimalus esitada küsimusi ja saada neile sisulisi vastuseid.

Siin tekib oluline probleem.

Kui osa võimalikest kõrvaltoimetest või riskidest avastati või täpsustus alles vaktsiinide laialdasema kasutamise käigus, siis ei saanud inimene vaktsineerimise hetkel anda teadlikku nõusolekut riskidele, mida meditsiin ja ravimijärelevalve ise sel hetkel veel ei teadnud.

Sellisel juhul ei saa inimese varasemale allkirjale omistada tähendust, nagu oleks ta olnud teadlik ka sellest, mida ei olnud tol hetkel objektiivselt võimalik talle selgitada.

See ei tähenda iseenesest, et varasem nõusolek muutus automaatselt kehtetuks.

Küll aga tekib küsimus, mida inimesele tegelikult selgitati ning kas talle anti ausalt teada ka sellest, mida veel ei teatud.

Inimene võib teadlikult nõustuda ka ebakindlusega, kuid selle eelduseks on, et ka ebakindlus ise on talle arusaadavalt teatavaks tehtud.

Samuti tekib küsimus sellest, kelle ülesanne oli seda teavet inimesele sisuliselt selgitada ning kas nõusoleku võtnud isikul oli tegelikult piisav pädevus ja teadmine vastata küsimustele vaktsiini võimalike kõrvaltoimete, pikaajaliste mõjude, nakkuse edasiandmise, individuaalsete riskide ning alternatiivide kohta.

Kui praktikas taandus nõusolek standardiseeritud dokumendi allkirjastamisele, kuid sisulist individuaalset riskiarutelu ei toimunud või ei olnud seda olemasoleva teadmise piires võimalik läbi viia, tekib põhjendatud küsimus, kas tegemist oli tegeliku informeeritud nõusoleku või üksnes informeeritud nõusoleku administratiivse vormistamisega.

Sellele lisandub veel vabatahtlikkuse küsimus.

Ka kõige korrektsemalt vormistatud teavitus ei lahenda küsimust nõusoleku tegelikust vabatahtlikkusest juhul, kui inimene pidi samal ajal arvestama tööalaste tagajärgede, sissetuleku kaotuse, ühiskondlike piirangute, korduva testimise kulude või tugeva sotsiaalse survega.

Seetõttu palun hinnata ka seda, kas COVID-19 vaktsineerimise ajal kasutatud nõusolekumenetlus tagas tegeliku informeeritud ja vabatahtliku nõusoleku või võis teatud juhtudel piirduda selle formaalse dokumenteerimisega.

7. Põhiseaduse §-d 18, 19, 26 ja 28

Põhiseaduse § 18 keelab piinamise ning julma või väärikust alandava kohtlemise.

Põhiseaduse § 19 kaitseb inimese õigust vabale eneseteostusele.

Põhiseaduse § 26 kaitseb perekonna- ja eraelu puutumatust ning lubab sellesse sekkuda üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja eesmärkidel.

Põhiseaduse § 28 sätestab õiguse tervise kaitsele.

COVID-19 meetmete puhul puudutab küsimus seetõttu korraga mitut põhiõigust: inimese tervist, kehalist autonoomiat, eraelu, enesemääramist ning raskemate juhtumite korral ka inimväärikust ja vaimset puutumatust.

Ma ei väida, et iga vaktsineerimisele suunatud üleskutse, piirang või tööalane meede kujutas endast PS § 18 rikkumist.

Selline üldistus ei oleks põhjendatud.

Küll aga tuleb küsida, kas esines juhtumeid, kus inimese suhtes rakendatud psühholoogilise, majandusliku ja tööalase surve kogumõju saavutas sellise intensiivsuse, et PS § 18 võimalikku kohaldatavust oleks tulnud vähemalt sisuliselt kontrollida.

8. Õiguskantsleri kohustus tegutseda tõhusalt

Õiguskantsleri seaduse kohaselt võib õiguskantsler kontrollida õigustloovate aktide põhiseaduspärasust nii avalduse alusel kui ka omal algatusel.

Samuti võib õiguskantsler põhiõiguste ja vabaduste järgimise menetluses olulised asjaolud ise välja selgitada ning vajaduse korral koguda tõendeid omal algatusel.

Eriti oluline on õiguskantsleri seaduses sätestatud põhimõte, mille kohaselt tuleb menetluses lähtuda muu hulgas tõhususest.

Seetõttu ei ole käesoleva taotluse seisukohalt piisav küsimus, kas õiguskantsler koroonakriisi ajal inimeste pöördumistele vastas.

Küsida tuleb, mida nende menetlustega reaalselt saavutati.

Menetlemine menetlemise pärast ei ole tõhus õiguskaitsevahend.

Kui põhiseaduslik institutsioon saab teada võimalikust süstemaatilisest põhiõiguste probleemist, ei saa tema tegevuse tõhusust mõõta üksnes menetletud kirjade, vastuste või selgituste arvuga.

Hinnata tuleb seda, kas probleem tuvastati, kas selle põhjused ja tagajärjed selgitati välja ning kas õiguskantsler kasutas oma pädevuses olevaid võimalusi rikkumiste ärahoidmiseks, lõpetamiseks või kordumise vältimiseks.

9. Õiguskantsleri enda 2026. aasta seisukoht tõhusa reageerimise kohta

Sama intervjuu teises osas käsitleti olukorda, kus ametiasutus teab seaduse nõuet, kuid piirdub sisuliselt sellest teavitamisega, ilma et tegelik probleem laheneks.

Õiguskantsleri väljendatud seisukoha mõte oli, et üksnes teadmine probleemist ja sellest teatamine ei pruugi olla piisav, kui seaduse tegelik täitmine või inimese õiguste tegelik kaitse jääb saavutamata.

Sama põhimõte peab kehtima ka õiguskantsleri enda institutsionaalse tegevuse hindamisel.

Kui üksnes teadmine võimalikust rikkumisest ja sellest teatamine ei ole teiste riigiasutuste puhul piisav, siis ei saa see olla piisav ka õiguskantsleri enda tegevuse mõõdupuuna.

Põhiseadusliku institutsiooni suhtes ei saa kehtida madalam standard kui nende asutuste suhtes, kelle tegevust ta ise kontrollib.

10. Isikupõhise hindamise vajadus

Õiguskantsler on samas intervjuus teistes põhiõigusi puudutavates küsimustes rõhutanud tegeliku isikupõhise riski ja inimesele tekkivate tagajärgede hindamise tähtsust.

Palun selgitada, kas sama põhimõtet rakendati COVID-19 meetmete ja vaktsineerimissurve puhul.

Kas hinnati konkreetse inimese olukorda?

Kas hinnati tema tervislikku olukorda?

Kas hinnati läbipõdemist?

Kas hinnati tema töö iseloomu ja tegelikku nakkusohtu?

Kas hinnati alternatiivsete meetmete võimalikkust?

Kas hinnati töölt kõrvaldamise või sissetuleku kaotuse mõju inimesele ja tema perekonnale?

Kas hinnati inimesele samaaegselt rakendatud piirangute kogumõju?

Või lähtuti eeskätt inimese vaktsineerimisstaatusest ja üldisest rahvatervise eesmärgist?

11. EIÕK artikkel 8 ja Pasquinelli jt vs. San Marino

Euroopa Inimõiguste Kohus on käsitlenud COVID-19 vaktsineerimisest keeldunud tervishoiutöötajatele rakendatud tööalaseid meetmeid asjas Pasquinelli jt vs. San Marino, nr 24622/22, 29.08.2024.

EIK käsitas vaktsineerimisotsust inimese isikliku autonoomiaga piisavalt tihedalt seotud küsimusena, et EIÕK artikkel 8 oli kohaldatav.

Samas leidis kohus selle konkreetse San Marino süsteemi puhul, et artiklit 8 ei rikutud.

Seda lahendit ei saa ignoreerida.

Kuid sellest ei tulene ka seda, et kõikides riikides kõik COVID-19 ajal kasutatud vaktsineerimissurve vormid oleksid automaatselt olnud proportsionaalsed.

Pasquinelli kohtuasjas pidas EIK oluliseks konkreetset regulatsiooni, individuaalseid olukordi, kasutatud meetmeid ja nende proportsionaalsust.

Seetõttu tuleb ka Eesti olukorda hinnata Eesti tegelike meetmete ja nende tegelike tagajärgede alusel.

12. EIÕK artiklid 2 ja 3, tõhusa uurimise kohustus ning meditsiinilise sekkumise tagajärjed

13. juulil 2026 tegi Euroopa Inimõiguste Kohus otsuse asjas S.T. vs. Tšehhi Vabariik, nr 28273/23, milles tuvastati muu hulgas EIÕK artiklite 2 ja 3 rikkumine nii materiaalses kui ka menetluslikus aspektis ning artikli 14 rikkumine.

Selle kohtuasja faktilised asjaolud erinevad COVID-19 vaktsineerimise küsimusest selgelt. Tegemist oli politsei sekkumise järel surnud inimesega ning küsimusega võimaliku ebaproportsionaalse jõu kasutamise ja diskrimineeriva motiivi piisava uurimise kohta.

Seetõttu ei väida ma, et S.T. lahend muudaks vaktsineerimise, vaktsineerimissurve või vaktsineerimise järel tekkinud tervisekahju automaatselt EIÕK artiklite 2 või 3 rikkumiseks.

Selle lahendi tähendus käesoleva taotluse jaoks on eelkõige menetluslik.

Kui esitatakse piisavalt tõsine ja usutav väide selle kohta, et inimese elu või tervist on raskelt kahjustatud ning võimalik seos avaliku võimu tegevuse, tema korraldatud süsteemi või tema aktiivselt soositud meditsiinilise sekkumisega ei ole ilmselgelt põhjendamatu, peab olemas olema tegelik ja tõhus uurimismehhanism, mis võimaldab olulised asjaolud välja selgitada.

Sellisel juhul ei saa kogu keerulise meditsiinilise põhjuslikkuse tõendamise koormust praktiliselt tervikuna panna inimese või tema lähedaste kanda.

Vaktsineerimise järel tekkinud haigus või surm ei tõenda automaatselt, et põhjuseks oli vaktsiin. Sama põhjendamatu oleks aga vastupidine lähtekoht, mille kohaselt võimalik seos tuleb lugeda välistatuks seni, kuni inimene suudab selle ise täielikult tõendada.

Ravimiohutuse koondandmed, kõrvaltoimete andmebaasid, haiguslood, statistilised võrdlusandmed, ekspertiisivõime ning võimalus erinevaid terviseandmeid süsteemselt võrrelda asuvad valdavalt tervishoiusüsteemi, ravimijärelevalve ja teiste pädevate institutsioonide käsutuses.

Tavalisel inimesel sellist uurimisvõimekust ei ole.

Kui pärast meditsiinilist sekkumist tekib raske tervisekahju või inimene sureb ning ajaline, kliiniline või muu faktiline seos muudab võimaliku põhjusliku seose väite vähemalt usutavaks, peab olema olemas sõltumatu ja sisuline menetlus, mille ülesanne ei ole nõuda inimeselt valmis tõendit, vaid vajaduse korral see seos ise välja selgitada.

Just selles seisneb S.T. lahendist käesoleva taotluse jaoks tuleneva põhimõtte tähtsus.

Ma ei võrdsusta politseivägivalda vaktsineerimisega. Analoogia seisneb riigi menetluslikus kohustuses: raske elu- või tervisekahju korral ei saa tegeliku põhjuse väljaselgitamise kohustust sisuliselt üle kanda inimesele olukorras, kus selleks vajalik institutsionaalne võimekus ja oluline osa andmetest asuvad eeskätt riigi või tema kontrollitava süsteemi käes.

See küsimus omandab täiendava kaalu juhul, kui avalik võim ise on konkreetse meditsiinilise sekkumise kasutamist aktiivselt edendanud ning inimeste otsuseid ulatusliku informatsioonilise, regulatiivse, majandusliku ja sotsiaalse mõjutamise kaudu suunanud.

Sellises olukorras ei ole õiguslikult veenev, kui võimaliku raske tagajärje tekkimisel taandutakse üksnes seisukohale, et inimene „ise ju nõustus“.

Pelgalt inimese nõusolek ei saa hiljem olla üldine põhjendus võimaliku raske tervisekahju põhjuste sisulise uurimise kõrvale jätmiseks.

Kui raske tervisekahjuga inimene või tema lähedane peab kõigepealt ise leidma eksperdid, koguma vajalikud andmed, finantseerima uuringud, tuvastama võimaliku põhjusliku mehhanismi ning alles seejärel püüdma saavutada riigi sisulist reageerimist, võib õiguskaitsevahend jääda üksnes formaalseks.

Tädi Maalil ei ole ravimiohutuse andmebaase, eksperdirühma ega lõputut raha.

Sellisel juhul võib raske tervisekahju jääda sisuliselt uurimata mitte sellepärast, et võimalikku seost ei olnud, vaid sellepärast, et inimene ei suutnud seda omal jõul piisavalt tõendada.

Seetõttu tekib käesolevas asjas küsimus, kas Eestis oli ja on olemas piisavalt tõhus, sõltumatu ning inimese jaoks reaalselt kasutatav mehhanism selliste raskete tervisekahjude uurimiseks, mille puhul võimalik seos COVID-19 vaktsineerimisega on vähemalt usutavalt tõstatatud.

Samuti palun hinnata, kas õiguskantsler kontrollis COVID-19 kriisi ajal või pärast seda, kas selliste juhtumite uurimise süsteem vastas tegeliku ja tõhusa õiguskaitse nõuetele ning võimaldas välja selgitada raske tervisekahju tegelikud põhjused ilma, et ebaproportsionaalne tõendamiskoormus oleks jäetud üksnes inimese või tema lähedaste kanda.

13. Üksikisiku, rahva ja põhiseadusliku korra seos

Käesolevas asjas tekib lisaks minu konkreetsete õiguste võimalikule riivele ka üldisem põhiseaduslik küsimus sellest, kui kitsalt võib käsitada üksikisiku õigustatud huvi juhtida tähelepanu süsteemsele põhiõiguste probleemile.

Põhiseaduse kohaselt kuulub kõrgeim riigivõim rahvale.

Rahvas ei ole seejuures inimesest eraldiseisev abstraktsioon, vaid koosneb konkreetsetest inimestest. Seetõttu ei saa süsteemset põhiõiguste probleemi täielikult lahutada nende üksikisikute õiguslikust positsioonist, kelle kaudu rahvas põhiseadusliku korra kandjana tegelikult eksisteerib.

Kui riiklik mõjutamisviis puudutab tervet ühiskonda või olulist osa sellest, ei ole loogiline käsitada sellest mõjutatud inimest õiguslikult täielikult isoleerituna rahva kui põhiseadusliku subjekti positsioonist.

Vastasel juhul tekib paradoksaalne olukord.

Ühelt poolt tunnustab põhiseadus rahvast kõrgeima riigivõimu kandjana ning käsitab üksikisikut selle rahva osana. Teiselt poolt võib üksikisiku võimalus juhtida tähelepanu kogu ühiskonda puudutavale põhiõiguste probleemile muutuda sõltuvaks sellest, kas ta suudab näidata piisavalt kitsalt individualiseeritud ja mõõdetavat isiklikku kahju.

Selline käsitlus võib muuta süsteemsete põhiõiguste probleemide kontrollimise põhjendamatult keeruliseks.

Põhiseaduse § 54 paneb Eesti kodanikule kohustuse olla ustav põhiseaduslikule korrale.

Seda kohustust ei saa mõista üksnes passiivse lojaalsuskohustusena riigivõimu suhtes.

Põhiseaduslik kord ja riigivõimu üksikud otsused ei ole samastatavad.

Kodanik võib olla ustav põhiseaduslikule korrale just siis, kui ta kritiseerib riigivõimu tegevust, mis tema hinnangul kaldub kõrvale põhiseadusest, inimväärikusest või põhiõiguste kaitse eesmärgist.

Seetõttu võib põhiseaduslikule korrale ustavuse üheks väljenduseks olla ka kodaniku aktiivne valmisolek juhtida tähelepanu võimalikele süsteemsetele rikkumistele ning kasutada selleks seaduses ette nähtud õiguskaitsevahendeid.

Sellest tekib küsimus, kas subjektiivsete õiguste kaitset on põhjendatud käsitada sedavõrd kitsalt, et üksikisik peab alati tõendama üksnes temale isiklikult ja teistest eraldatavalt tekkinud kahju isegi juhul, kui vaidlustatud riiklik mõjutamisviis oli suunatud suurele inimeste ringile ning puudutas ühiskonda tervikuna.

Põhiseaduslik õiguskaitse ei tohi asetada üksikisikut olukorda, kus teda käsitatakse ühelt poolt põhiseadusliku korra kandja ja selle suhtes lojaalsuskohustusega kodanikuna, kuid teiselt poolt ei tunnustata tema õigustatud huvi tõstatada süsteemset põhiseaduslikku küsimust enne, kui ta suudab tõendada piisavalt kitsalt individualiseeritud konkreetse õigushüve kahjustamist.

Selline lähenemine muudaks põhiseadusliku korra kaitse paradoksaalselt riigivõimu enda monopoliks.

Kuid põhiseadusliku korra mõte ei saa seisneda selles, et riik kontrollib iseenda tegevust üksnes riigi enda määratud ulatuses, samal ajal kui kodanikul puudub sisuline võimalus tõstatada süsteemset küsimust enne, kui rikkumine on tema suhtes juba piisavalt intensiivselt või ka pöördumatult realiseerunud.

Käesolevas asjas ei ole see küsimus siiski ainult abstraktne.

Olen eelnevalt kirjeldanud ka konkreetseid tagajärgi, mida COVID-19 ajal rakendatud meetmed ja avalik mõjutamine mulle kaasa tõid.

Seega ei palu ma õiguskantsleril hinnata üksnes üldist ühiskondlikku küsimust, vaid nii minu enda subjektiivsete õiguste võimalikku riivet kui ka sellest avanevat laiemat põhiseaduslikku probleemi.

Nende kahe tasandi täielik lahutamine on kunstlik.

Kui sama riiklik mõjutamisviis puudutab korraga suurt hulka konkreetseid inimesi, siis moodustubki üldine põhiseaduslik probleem üksikute inimeste õiguste riivete kaudu.

Rahva kui terviku põhiseaduslikku seisundit ei saa käsitada lahus nende inimeste õigustest, kellest see rahvas koosneb.

Seetõttu palun hinnata ka üldisemat küsimust sellest, kas ja millises ulatuses peab üksikisikul kui rahva liikmel ja põhiseadusliku korra kandjal olema võimalik pöörduda põhiseadusliku institutsiooni poole süsteemse põhiõiguste probleemi kontrollimiseks ning kas subjektiivse õiguse liiga kitsas käsitlus võib ise vähendada põhiseadusliku järelevalve tegelikku tõhusust.

14. Tegemist ei ole Ülle Madise isiku, vaid ametikohustuse küsimusega

Soovin eraldi rõhutada, et käesolev taotlus ei käsitle Ülle Madise isikut ega tema poliitilisi või isiklikke seisukohti.

Küsimus on põhiseadusliku ametikohustuse täitmises.

Õiguskantsleril on õigus oma seisukohti uue informatsiooni põhjal muuta ja varasemaid hinnanguid täpsustada.

Kuid kui õiguskantsler käsitleb pärast kriisi hirmu kaudu valitsemist ja manipuleerimist COVID-19 kriisi kontekstis probleemina, tekib põhjendatud vajadus selgitada, kuidas see hinnang suhestub õiguskantsleri tegevusega ajal, mil kirjeldatud nähtus aset leidis.

Ametiisiku hilisem seisukoht ja tema varasem tegevus võivad olla erinevad, kuid sellisel juhul peab olema võimalik seda erinevust sisuliselt ja kontrollitavalt selgitada.

Vastasel juhul tekib küsimus, kas põhiseaduslik järelevalve täitis oma eesmärki ajal, mil inimesed seda kõige rohkem vajasid.

15. Palun õiguskantsleril vastata järgmistele küsimustele

Palun:

1. selgitada, milliste konkreetsete asjaolude ja analüüside põhjal käsitleb õiguskantsler 2026. aastal COVID-19 kriisi hirmu kaudu valitsemise ja manipuleerimise kontekstis;

2. selgitada, kas õiguskantsler tuvastas sama probleemi juba COVID-19 kriisi ajal;

3. kui jah, siis milliseid konkreetseid menetlusi, ettepanekuid, märgukirju või muid õiguskaitsevahendeid selle nähtuse suhtes kasutati;

4. kui probleemi kriisi ajal sellisel kujul ei tuvastatud, selgitada, millise uue teabe või analüüsi põhjal on õiguskantsler nüüd jõudnud teistsuguse hinnanguni;

5. hinnata, kas inimeste vaktsineerimisotsuste mõjutamine hirmu, tööalaste tagajärgede, sissetuleku kaotuse, tasulise testimise või ühiskondlike piirangute kaudu võis kujutada endast PS §-de 19, 26 ja 28 kaitsealasse sekkumist;

6. hinnata, kas üksikutes eriti rasketes juhtumites võis surve intensiivsus ja selle kumulatiivne mõju tõstatada ka PS § 18 ning EIÕK artikli 3 kohaldatavuse küsimuse;

7. hinnata, kas vaktsineerimise vabatahtlikkuse puhul kontrolliti lisaks formaalsele vabatahtlikkusele ka inimese tegelikku tahtevabadust;

8. selgitada, kas hinnati samaaegselt rakendatud erinevate piirangute, testimise, rahalise koormuse ja avaliku sotsiaalse surve kumulatiivset mõju inimese otsustusvabadusele;

9. hinnata, kas COVID-19 meetmete puhul rakendati piisavalt individuaalset ja isikupõhist proportsionaalsuse kontrolli;

10. selgitada, kas vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste erineva kohtlemise põhjendatust kontrolliti piirangute kestel regulaarselt vastavalt muutuvale teaduslikule teadmisele;

11. hinnata, kas COVID-19 vaktsineerimise ajal kasutatud nõusolekumenetlus tagas sisuliselt informeeritud ja vabatahtliku nõusoleku või võis teatud juhtudel piirduda üksnes nõusoleku formaalse dokumenteerimisega;

12. selgitada, kuidas hinnati olukorda, kus osa vaktsiinide võimalikest kõrvaltoimetest ja riskidest selgus või täpsustus alles pärast vaktsineerimiskampaania algust, ning kuidas sai inimene sellises olukorras anda teadliku nõusoleku teadmisele, mida tol hetkel veel ei olnud;

13. selgitada, milline oli vaktsineerimist teostanud või nõusolekut vastu võtnud isikute tegelik kohustus ja võime anda inimesele individuaalset teavet tema riskide, võimalike kõrvaltoimete, teadusliku ebakindluse ja alternatiivide kohta;

14. hinnata, kas avaliku võimu, terviseekspertide ja avalik-õigusliku meedia kommunikatsioonis vaktsineerimata inimeste või alternatiivseid ravivõimalusi kaalunud inimeste sildistamine ja naeruvääristamine võis koos muude piirangutega mõjutada inimese tegelikku tahtevabadust ja põhiõiguste kasutamist;

15. selgitada, kas õiguskantsleri institutsioon peab oma COVID-19 kriisi aegset tegevust tänaste teadmiste ja õiguskantsleri enda 18.09.2026 avalikult väljendatud seisukohtade valguses piisavalt tõhusaks;

16. hinnata, kas pärast EIK 16.07.2026 lahendit S.T. vs. Tšehhi Vabariik on põhjust täiendavalt analüüsida Eestis selliste usutavate raskete väärkohtlemise väidete uurimise tõhusust, mis on seotud COVID-19 kriisi ajal kasutatud riiklike survemehhanismidega;

17. hinnata, kas subjektiivse õiguse liiga kitsas käsitlus võib ise vähendada põhiseadusliku järelevalve tõhusust olukorras, kus sama riiklik mõjutamisviis puudutab korraga suurt hulka inimesi;

18. juhul kui õiguskantsler leiab, et tema varasem tegevus ei olnud mõnes nimetatud küsimuses piisav, selgitada, milliseid abinõusid on praegu võimalik kasutada olukorra sisuliseks hindamiseks ning sarnaste probleemide vältimiseks tulevikus.

Käesoleva taotluse keskne küsimus on lihtne.

Kui õiguskantsler käsitleb 2026. aastal COVID-19 kriisi ajal kasutatud hirmu kaudu valitsemist ja manipuleerimist probleemina, tuleb põhiseaduslikul tasandil selgitada, mida see täpselt tähendas ning kuidas õiguskantsleri institutsioon sellele reageeris.

Ühest küljest ei ole põhjendatud väita, et kõik COVID-19 piirangud või vaktsineerimisele suunatud meetmed olid seetõttu automaatselt põhiseadusvastased.

Teisest küljest ei ole samuti piisav öelda, et kuna meetmete eesmärk oli rahvatervise kaitse, ei ole enam vaja uurida nende rakendamise viisi ega tagajärgi.

Põhiõiguste järelevalve mõte seisnebki selles, et ka õiguspärase eesmärgi saavutamisel tuleb kontrollida kasutatud vahendite vajalikkust, sobivust ja proportsionaalsust ning nende tegelikku mõju inimestele.

Minu puhul ei ole tegemist üksnes abstraktse küsimusega.

Vaktsineerimisest keeldumisega kaasnesid mulle korduv tasuline ja füüsiliselt ebameeldiv testimine, rahaline koormus, ühiskondlikud piirangud ning sotsiaalne surve ja soovimatu sildistamine.

Seetõttu palun hinnata mitte üksnes iga meedet eraldi, vaid ka nende kogumõju.

Üks test, üks piirang või üks avalik sõnum võib eraldi võetuna tunduda vähese mõjuga.

Kui aga erinevad meetmed toimivad koos nii, et vaktsineerimisega nõustumine vähendab piiranguid, kuid sellest keeldumine toob kaasa korduva testimise, rahalised kulud, piiratud võimalused osaleda tavapärases ühiskondlikus elus ja sotsiaalse surve, tuleb hinnata nende meetmete ühist mõju inimese tegelikule otsustusvabadusele.

Samuti ei saa informeeritud nõusolekut taandada üksnes inimese allkirjale.

Allkiri võib tõendada nõusoleku vormistamist, kuid ei tõenda iseenesest, et inimesele anti kogu sel hetkel olemasolev oluline teave, talle selgitati teadmise piire ja ebakindlust ning tema otsus kujunes ilma lubamatu välise surveta.

Kui hirmu kaudu valitsemist käsitatakse täna probleemina, tuleb hinnata, kas see oli probleem ka siis, kui seda rakendati, ning kas põhiseaduslik järelevalve reageeris sellele piisavalt tõhusalt.

Menetlus ei ole eesmärk omaette. Õiguskaitse peab olema tõhus.

Lugupidamisega,

Raivo Aleksander Paala

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe lisaks:

Millal ja kuidas pöörduda võlanõustaja poole: parim aeg abi küsimiseks on juba esimeste makseraskuste ilmnemisel

Võlanõustamine ei tähenda ainult maksegraafiku koostamist. Võlanõustaja aitab inimesel saada ülevaate oma tegelikust rahalisest ja õiguslikust olukorrast, kontrollida nõudeid ning leida võimalusi olukorra lahendamiseks.

Võlanõustaja juurde jõudmiseks on Eestis mitu võimalust. Tasub teada, et teatud juhtudel on võimalik saada teenust täiesti tasuta.

1. Töötuna arvel või saanud koondamisteate? Küsi võlanõustamist Töötukassast

Kui inimene on Eesti Töötukassas töötuna registreeritud või saanud koondamisteate, tasub esimesena rääkida oma Töötukassa konsultandiga.

Töötukassa pakub nendele inimestele vajaduse korral võlanõustamist ning teenus on kliendile tasuta. Võlanõustamise saamiseks tuleb oma konsultandile öelda, et rahalised kohustused või võlgnevused tekitavad probleeme ning soovitakse võlanõustaja abi. Konsultant hindab teenuse vajadust ja saab inimese nõustamisele suunata.

Seega ei pea töötuna registreeritud inimene tingimata alustama kohalikust omavalitsusest ega ise tasulist võlanõustajat otsima.

Töötukassa kaudu võib võlanõustamine olla vajalik näiteks siis, kui:

• pärast töö kaotamist ei jätku enam raha laenumakseteks;
• laenu-, liisingu- või järelmaksukohustused on muutunud üle jõu käivaks;
• on tekkinud üüri- või kommunaalvõlg;
• pangakonto on arestitud;
• käimas on täitemenetlused;
• võlausaldajad või inkassofirmad nõuavad makseid;
• inimene ei tea enam, kellele ja kui palju ta tegelikult võlgu on;
• võlgnevused takistavad töö otsimist või tööle asumist.

Töötukassa võlanõustamise mõte ei ole ainult olemasolevate võlgade lahendamine. Abi võib olla vajalik ka selleks, et vältida võlgnevuste suurenemist olukorras, kus inimese sissetulek on töö kaotamise tõttu järsult vähenenud.

Finantsinspektsiooni tarbijaveeb Minuraha toob samuti välja, et Töötukassa pakub töötuna registreeritud või koondamisteate saanud töötajale tasuta võlanõustaja abi ning teenuse saamiseks tuleb pöörduda oma Töötukassa konsultandi poole.

Seega: kui oled töötuna arvel või saanud koondamisteate, küsi enne tasulise teenuse otsimist võlanõustamist Töötukassast.

2. Võlanõustamist saab taotleda ka kohalikult omavalitsuselt

Kui Töötukassa võimalus inimesele ei kohaldu või vajalikku abi sealt ei saa, saab pöörduda oma elukohajärgse kohaliku omavalitsuse poole.

Sotsiaalhoolekande seaduse § 44 järgi on võlanõustamisteenus kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus. Teenuse eesmärk on aidata inimesel kindlaks teha tema varaline olukord, pidada läbirääkimisi võlausaldajatega, tegeleda nõuete rahuldamisega, vältida uute võlgnevuste tekkimist ning lahendada muid võlgnevustega seotud probleeme.

Pöörduda tuleb tavaliselt valla- või linnavalitsuse sotsiaalosakonna või sotsiaaltöötaja poole.

Avaldus ei pea olema keeruline. Näiteks võib kirjutada:

„Soovin võlanõustamisteenust, kuna mul on tekkinud raskused rahaliste kohustuste täitmisega ning vajan abi oma võlgnevuste, nõuete ja võimalike lahenduste väljaselgitamisel.“

Kohalik omavalitsus peab hindama inimese abivajadust ning korraldama vajadusele vastava abi.

Oluline on teada, et omavalitsus ei pea tingimata ise võlanõustajat tööle võtma. Teenus võib olla korraldatud koostööpartneri või mõne teise võlanõustamisteenuse osutaja kaudu.

Kas KOV-i kaudu saadud võlanõustamine on tasuta?

See sõltub konkreetse omavalitsuse teenuse korraldusest.

Sotsiaalhoolekande seadus lubab sotsiaalteenuse eest tasu võtta, kuid tasu määramisel tuleb arvestada inimese ja tema perekonna majanduslikku olukorda. Kõige olulisem on põhimõte, et inimese omaosalus ei tohi saada takistuseks talle vajaliku sotsiaalteenuse saamisel.

Paljud omavalitsused korraldavad võlanõustamise inimesele tasuta.

Seetõttu tasub ka juhul, kui inimene ise tasulise võlanõustamise eest maksta ei suuda, teenust ikkagi küsida.

3. Võlanõustaja poole võib pöörduda ka otse

Kolmas võimalus on võtta ise sobiva võlanõustajaga ühendust.

Selleks ei pea olema Töötukassas töötuna registreeritud ega omama kohaliku omavalitsuse suunamist.

Sellisel juhul tasub inimene teenuse eest üldjuhul ise vastavalt konkreetse teenuseosutaja hinnakirjale. Minuraha käsitlebki kolme peamise võimalusena KOV-i kaudu teenuse saamist, Töötukassa suunamist ning iseseisvalt võlanõustaja poole pöördumist.

Otse pöördumine võib olla mõistlik näiteks siis, kui:

• olukord vajab kiiret lahendamist;
• kohtule vastamise tähtaeg on juba käimas;
• kohtutäituri tegevuse vaidlustamiseks on lühike tähtaeg;
• inimene soovib ise valida konkreetse võlanõustaja;
• on vaja põhjalikumalt analüüsida krediidilepinguid või muid nõudeid.

Millal tasub võlanõustaja poole pöörduda?

Võlanõustaja poole ei pea pöörduma alles siis, kui inimene on lootusetus olukorras.

Abi tasub küsida näiteks siis, kui:

• kõiki laenumakseid ei ole enam võimalik õigel ajal tasuda;
• ühe laenu maksmiseks võetakse uus laen;
• krediitkaarti või krediidikontot kasutatakse igapäevase toidu ostmiseks;
• on saadud inkasso nõue;
• kohtust on saabunud makseettepanek või hagi;
• pangakonto või töötasu on arestitud;
• inimesel on mitu täitemenetlust;
• ei ole enam selget ülevaadet oma võlgade suurusest;
• soovitakse võlausaldajaga maksegraafikut;
• on kahtlus, et nõue võib olla aegunud;
• soovitakse kontrollida, kas intressid, viivised ja muud kulud on õigesti arvestatud;
• kaalutakse maksejõuetusmenetlust;
• kahtlustatakse, et laenuandja ei hinnanud laenu väljastamisel nõuetekohaselt inimese krediidivõimelisust.

Mida varem nõu küsida, seda rohkem on üldjuhul võimalusi probleemi lahendamiseks.

Mida võlanõustaja juurde kaasa võtta?

Esimeseks nõustamiseks on kasulik kokku koguda võimalikult palju dokumente.

Näiteks:

• pangakonto väljavõtted;
• laenu- ja krediidilepingud;
• järelmaksulepingud;
• inkassofirmade kirjad;
• kohtutäiturite dokumendid;
• kohtust saabunud dokumendid;
• maksekäsud ja hagid;
• võlausaldajate nõuded;
• andmed sissetulekute kohta;
• igakuiste kulude ülevaade;
• olemasolevad maksegraafikud;
• võimalusel nimekiri kõigist teadaolevatest kohustustest.

Kui kõiki dokumente ei ole, ei ole see põhjus nõustamise edasilükkamiseks. Üks osa võlanõustaja tööst võibki olla tegeliku olukorra ja vajalike dokumentide väljaselgitamine.

Võlanõustaja ei vaata ainult seda, kui palju inimene suudab kuus maksta

Võlgnevuse puhul ei ole esimene küsimus alati: „Kui suure maksegraafiku me teeme?“

Kõigepealt tuleb välja selgitada, mida inimeselt tegelikult nõutakse ja kas nõue on õige.

Võlanõustamisel võib olla vajalik kontrollida näiteks:

• millest nõue koosneb;
• kas põhivõlg on õigesti arvutatud;
• kas intressid ja viivised on õiged;
• kas sissenõudmiskulud on põhjendatud;
• kas nõue võib olla aegunud;
• kas kohtutäitur on jätnud inimesele seaduses ette nähtud mittearestitava sissetuleku;
• kas võlausaldajaga oleks võimalik saavutada mõistlik kokkulepe;
• kas tarbijakrediidi andmisel hinnati inimese krediidivõimelisust nõuetekohaselt;
• kas inimese olukorras oleks mõistlik kaaluda võlgade ümberkujundamist või muud maksejõuetusmenetlust.

Alles pärast tegeliku olukorra väljaselgitamist saab otsustada, milline lahendus on mõistlik.

Ära sõlmi uut maksegraafikut enne, kui oled nõuet kontrollinud

Üks sagedasemaid vigu on see, et inimene saab inkassofirmalt kirja ning nõustub kohe uue maksegraafikuga.

Enne tuleks välja selgitada vähemalt:

• Kust nõue pärineb?
• Kui suur oli esialgne võlg?
• Kui palju on juba makstud?
• Millest koosneb praegu nõutav summa?
• Kas nõue võib olla aegunud?

Eriti oluline on see vanade võlgade puhul.

Seetõttu ei ole alati mõistlik vana nõuet kohe tunnistada või sõlmida uut kokkulepet lihtsalt selleks, et võlausaldaja helistamise või kirjade saatmise lõpetaks.

Kohtust saabunud dokumentidega ei tohi oodata

Kui inimene on saanud kohtust hagi, makseettepaneku, kohtumääruse või muu dokumendi, milles on vastamiseks määratud tähtaeg, tuleb sellest võlanõustajale kohe teada anda.

Võlanõustaja poole pöördumine ei peata kohtumenetluse tähtaegu.

Sama kehtib täitemenetluses. Kohtutäituri tegevuse või otsuse vaidlustamiseks võivad kehtida konkreetsed ja suhteliselt lühikesed tähtajad.

Seetõttu tuleb tähtajaliste dokumentidega tegutseda esimesel võimalusel.

Kõige lihtsam tegevuskava

Kui sul on võlaprobleem, siis vaata esmalt, milline neist kolmest võimalusest sulle sobib:

1. Oled töötuna arvel või saanud koondamisteate?
   • Räägi oma Töötukassa konsultandiga ja küsi tasuta võlanõustamisele suunamist.
2. Töötukassa võimalus sulle ei kohaldu või vajad sotsiaalteenusena abi?
   • Pöördu oma valla või linna sotsiaalosakonda ja taotle võlanõustamisteenust.
3. Soovid ise nõustaja valida või vajad kiiresti abi?
   • Võid pöörduda võlanõustaja poole ka otse, arvestades, et sellisel juhul tuleb teenuse eest üldjuhul ise tasuda.

Kõige olulisem on mitte jääda ootama, kuni üks maksmata arve on muutunud mitmeks kohtumenetluseks ja täitemenetluseks.

Võlanõustaja poole pöördumiseks ei pea olema „piisavalt suur võlg“. Piisab sellest, et inimene ei oska enam ise oma rahalisele olukorrale lahendust leida või näeb, et makseraskused on tekkimas.

Mida varem probleemiga tegelema hakata, seda rohkem on tavaliselt võimalusi selle lahendamiseks.

Autor: Võlanõustaja Kaire Reier. Loe tema kohta SIIT

Loe lisaks:

Sissejuhatus loole “Viie Ringi Maatriks”

Minu lugu “Viie Ringi Maatriks” sündis isiklike teadmiste ja kogemuste põhjal, mille olen saanud siin 3D Maal elades, õppides, praktiseerides ja ärkamises. Need viis ringi ehk süsteemi on omavahel tihedalt seotud ja toimivad ühtse ringkaitsena. Toon selleks mitmeid ilmekaid näiteid:

• Poliitika: Poliitikat ei tehta tegelikult konkreetse riigi sees, vaid riigist väljas, ning riigis ei lasta kunagi võimule rahvast ega erakonda, kes sooviks maailma eliidi plaane muuta. Poliitika on läbi vettinud sektide ja muude salaorganisatsioonide liikmetest, mis on ülemaailmne võrgustik. See võrgustik hoiab “õiged” inimesed riikde valitsustes. Lisaks on see võrgustik sama põhimõtte alusel kõigis teistes (alljärgnevates) “ringisüsteemides”.
• Õigussüsteem: Advokatuuri aukohus koosneb sageli inimestest, kelle vastu on esitatud süüdistused korruptsioonis ja ebaõigluses – ilmselgelt ei sünni sealt õiglast otsust. Sama kehtib kohtusüsteemi kohta, kus “pahad” kohtunikud mõistavad ise kohut oma vigade üle ja tulemus on ette teada. Eesti Kohtute esimees Villu Kõve ja mitmed kohtunikud on vabamüürlased. Sama on teiste riikide õgus- ja kohtusüsteemis.
• Meedia: Meediaettevõtete juhid kuuluvad Meediaettevõtete liitu, mis peab ise otsustama omaenda korporatsiooni artiklite üle ja hindama, kas need rikuvad inimõigusi ja inimeste elusid.
• Pangandus ja rahandus: See on maailma kujundaja – kui sa peaksid nende vastu kaebama, sulgevad nad lihtsalt sinu pangakontod ja blokeerivad igasugused rahalised tehingud.
• Religioon: See on väline programm, mis teeb kõik selleks, et inimene ei usuks iseendasse, vaid kellessegi või millessegi teise, kes/mis pole tema hinge loomisega seotud olnud, unustades lõpuks ära, kes ta ise tegelikult on.

See lugu on minu arvamus, mis põhineb minu rikkalikel kogemustel, kogutud faktidel ja nägemustel. See ei pretendeeri absoluutsele ja lõplikule tõele, sest seda polegi olemas – on vaid igaühe isiklik teadmine käesolevas hetkes. Igaüks meist on teadvus, mis täidab siin maal oma rolli ja missiooni.

„Loobu välisest võistlusest ja võitlusest — ning vaata, kuidas sinu sees avanevad tõelised valikuvõimalused pääsemaks ringist välja.“

— Veiko Huuse

Head lugemist!

Viie Ringi Maatriks: Süsteem, Sümbolid ja Inimese Teadvus

On sümboleid, mida inimene näeb kogu elu, kuid mida ta tõsiselt sügavuti kunagi ei vaata. Ta tunneb need ära, teab nende nime ning oskab nimetada sündmuse, organisatsiooni või institutsiooni, millega need on seotud. Just see tuttavlikkus teeb need nähtamatuks, sest mõistus lõpetab küsimise, uskudes vastust juba ette teadvat.

Viis olümpiarõngast – sinine, kollane, must, roheline ja punane – kuuluvad selliste sümbolite hulka. Kolm ringi üleval, kaks all; kõik eraldi, ent siiski kõik ühendatud. Miljardid inimesed on seda märki näinud staadionidel, ekraanidel, lippudel, reklaamides, medalitel ja tseremooniatel. Meile on õpetatud selle ametlikku lugu: rahvaste ühendamist, maailma kohtumist, sporti, konkurentsi ja ühist inimlikku ideaali.

Ent sümbolitel on kummaline omadus. Mõnikord muutub köitvamaks mitte see, mida meile nende kohta räägitakse, vaid see, mida märkame siis, kui lõpetame hetkeks meile antud seletuse mehaanilise kordamise.

Vaata uuesti. Viis ringi. Miks mitte kuus või seitse, või kaheksa ringi või hoopis mingi muu kujutis? Selle olümpiarõngaste kujutise looja oli vabamüürlasest prantsuse ajaloolane ja pedagoog baron Pierre de Coubertin, kelle isa ja vanaisa olid samuti vabamüürlased. Iga ring on terviklik ja võiks põhimõtteliselt eksisteerida omaette. Ometi pole ükski neist päriselt eraldatud: nad puudutavad ja läbivad üksteist ning ühe liikumine mõjutab paratamatult teisi. Just selles lihtsas geomeetrias peitub sügav sõnum maailmale, milles elame – kujund ise annab meile kätte sõnumi võtme. Selle võtmega avaneb uks mõttemudelini, mida ma nimetan Viie Ringi Maatriksiks – kõik viis süsteemi töötavad seotult koos “vennalikus” ringkaitses ühe eesmärgi nimel.

1. Ring

Enne kui vaadelda viit ringi eraldi, tuleb mõista ringi kui algvormi olemust. Ring on üks inimkonna vanemaid sümboleid, millel pole nähtavat algust ega lõppu. Mööda ringjoont liikudes võib jätkata lõputult, jõudes alati tagasi punkti, kust alustati. Seetõttu erineb ring sirgest: sirge jutustab teekonnast ja edasiliikumisest, ring aga kordumisest.

Ringis peegelduvad looduse ja elu põhilised tsüklid:

• Sünd, surm ja uus sünd
• Päev, öö ja uus päev
• Aastaaegade vaheldumine ja planeetide liikumine
• Inimese harjumused ning tsivilisatsioonide tõus ja langus

Kuigi ring võib sümboliseerida täiuslikkust, võib see olla ka ohtlik lõks. Kui inimene liigub ringis ilma sellest teadlikum olemata, võib talle tunduda, et ta liigub edasi. Ta näeb pidevalt uusi maastikke, uusi inimesi, juhte, loosungeid, kriise, tehnoloogiaid, sõdu ja lahendusi. Ometi pärast piisavalt pikka teekonda avastab ta siiski, et on jõudnud tagasi täpselt samasse punkti – muutunud on vaid dekoratsioonid. See on Maatriksi esimene saladus: liikumine ei tähenda alati väljapääsu, mõnikord tähendab see vaid ringis liikumist maatriksi programmides.

2. Number “5” ja Duaalsuse Lõks

Number (arv) “5” ei ole sümboolses maailmas juhuslik. Inimesel on viis sõrme ühel käel, viis varvast ja viis klassikalist meelt, ning pentagrammil on viis tippu. Paljudes esoteerilistes traditsioonides tähistavad maa, vesi, õhk ja tuli materiaalset maailma, mille kohal või keskel seisab viies element – eeter, vaim ehk kvintessents, mis kõike ühendab. Pentagrammi on samuti kasutatud inimese mikrokosmose kujundina (pea ja neli jäset keset kosmilist geomeetriat).

Olümpiarõngaste viis ringi ei tõesta küll teadlikku kavatsust, kuid meie mõttemudelis muutuvad nad huvitavaks seetõttu, et viis eraldi elementi moodustavad üheskoos elusa organismi. Veelgi tähenduslikum on nende paigutus: 3 + 2 = 5 (kolm üleval, kaks all).

Esoteerilises sümboolikas tähistab kolm triaadi, loomist või vaimset printsiipi, kaks aga duaalsust:

• Valgus ja pimedus
• Mees ja naine
• Pluss ja miinus
• Aktiivne ja passiivne
• Mina ja teine

Duaalsus tekitab vastandid, vastandid tekitavad pinge ning pinge omakorda loob liikumise. Kui inimene hakkab maailma tajuma vaid vastandite kaudu, käivitub Maatriksi üks võimsamaid programme: vali pool.

• Meie või nemad
• Parem või vasak
• Usklik või uskmatu
• Rikas või vaene
• Võitja või kaotaja
• Sõber või vaenlane

Kui valikuvõimalusi näib olevat vaid kaks, unustab inimene esitada kolmanda küsimuse: „Kas ma pean üldse selles mängus osalema?“ Sellest küsimusest saab hiljem minu loos võtmetähtsusega element, kuid enne väljapääsu otsimist tuleb kaardistada Maatriksi ringid.

3. Maatriksi Viis Ringi

Esimene ring: Raha

Pangad, krediit, võlg, intressid, investeeringud, kapital, maksud, valuuta, varad, rahatrükk ja ekraanidel vilkuvad numbrid. Igapäevaelus paistab raha olevat pelgalt vahetusvahend, millega inimene vahetab oma töö numbriks ning need omakorda toidu, eluaseme ja energia vastu.

Sügavamalt vaadates on raha aga võimaluste jaotamise mehhanism ning sild nähtamatu kavatsuse ja materiaalse maailma vahel. Raha määrab, kelle ideed teostuvad, kes saab ehitada tehase, osta maa, rajada meediakanali, rahastada uuringuid, osta reklaami või elada aastaid palgatööst vabalt oma mõju kasvatades. Esimese ringi loogika on kokku võetav ahelana:

RAHA→RESSURSID→TEGUTSEMISVÕIME→MÕJU

Teine ring: Poliitika

Poliitika loob mängureeglid läbi parlamentide, valitsuste, erakondade, ministeeriumide, ametkondade, regulatsioonide, maksude, toetuste ja rahvusvaheliste kokkulepete. See määrab piirid, milles majandus liigub. Siit sünnib esimene põimumine: poliitika mõjutab raha ja raha mõjutab poliitikat. Kapital otsib võimalusi, poliitika vajab ressursse, majandushuvid soodsaid reegleid ning poliitikud toetust, luues tugeva ühenduse:

RAHA⇄POLIITIKA

See paljastab Viie Ringi Maatriksi olemuse: tegelik võim ei pruugi asuda üheski üksikus institutsioonis, vaid hoopis ringide puutepunktides ja ühenduskohtades.

Kolmas ring: Õigus

Paberile kirjutatud poliitiline seadus vajab elluviimiseks mehhanismi – kohtuid, õiguskaitset, lepinguid, omandiõigust, sanktsioone, karistusi ja riigi füüsilist jõudu.

• Poliitika ütleb: „See on reegel.“
• Õigus ütleb: „Sellel reeglil on jõud.“

Nüüd on meil kolm põimunud ringi:

RAHA⇄POLIITIKA→ÕIGUS

Neljas ring: Religioon ja maailmavaade

Süsteem, mis peaks iga inimest pidevalt jõuga sundima, kulutaks tohutult energiat. Palju efektiivsem on süsteem, kus inimene hakkab ise uskuma reeglite loomulikkusesse. Siia kuuluvad religioon, ideoloogia, kultuur, moraal, identiteet, traditsioon ja ühiskondlik norm.

Neljas ring vastab sügavatele küsimustele heast ja halvast, pühamast ja patusest, edust ja läbikukkumisest, omastest ja võõrastest ning sellest, mille nimel ohverdada või võidelda. Kui seadus loob välise piiri, loob maailmavaade sisemise piiri, mis võib olla tugevamgi kui vanglamüür. Inimene hakkab ise valvama oma mõtteid, tsenseerima küsimusi, kartma ohtlikuks peetud ideid ning ründama teisitimõtlejaid. Selle kandmiseks vajab maailmavaade aga sõnu, pilte ja kordamist – ehk viiendat ringi.

Viies ring: Meedia ja informatsioon

Ajalehed, televisioon, raadio, filmid, reklaam, sotsiaalmeedia, otsingumootorid, meelelahutus, telefoniekraanid ja algoritmid võitlevad üheainsa ressursi nimel – tähelepanu eest. Tähelepanu on Maatriksi väärtuslikumaid valuutasid, sest inimene ei saa reageerida sellele, mida ta ei näe.

Kuna maailmas toimub rohkem sündmusi kui ükski inimene suudaks jälgida, peab keegi või miski neid filtreerima: mida näidatakse, mida varjatakse, millist sündmust korratakse sada korda ja milline vaikitakse maha. Tänapäeval teeb seda vaikiva vahendajana algoritm, mistõttu ekraani vaatav inimene ei näe mitte tervet maailma, vaid rangelt valitud väljavõtet sellest. Tulemuseks on ahel:

INFORMATSIOON→TÄHELEPANU→TÕLGENDUS→EMOTSIOON→KÄITUMINE

4. Ring Sulgub ja Kasiino Metafoor

Viis ringi moodustavad lõpuks suletud ringkäigu: raha rahastab institutsioone, institutsioonid mõjutavad poliitikat, poliitika loob reegleid, õigus annab neile jõu, maailmavaade annab tähenduse ja meedia suunab tähelepanu. Inimene reageerib – ta töötab, tarbib, võtab laenu, investeerib, maksab makse, hääletab, jagab infot, kasvatab lapsi ja valib uskumusi –, suunates kogu oma tegevuse tagasi süsteemi:

RAHA→POLIITIKA→ÕIGUS→MAAILMAVAADE→MEEDIA→INIMENE→MAJANDUS→RAHA

Seda dünaamikat illustreerib suurepäraselt kasiino-metafoor. Kasiino ei pea kontrollima mängija igat käiku; mängija võib vabalt valida punase või musta vahel, võita, kaotada, vahetada lauda või luua strateegiaid. Kuid maja kontrollib midagi sügavamat – mängu raamistikku, žetoone, laudu, reegleid, tõenäosusi ja ruumi. Mängija tunneb end vabanenuna, sest valikuid näib olevat palju, ent kõik need asuvad suurema ringi sees – kus “Maja” alati võidab.

5. Ringe Toetavad Tugisüsteemid ja Tähenduste Maailm

Viis ringi ei toimi isolatsioonis, vaid toetuvad ulatuslikule infrastruktuurile:

• Haridus õpetab inimesele maailma esimest kaarti, defineerides teadmised, autoriteedid ja normaalsed küsimused.
• Tehnoloogia suurendab ringide jõudu (raha muutub numbriks, identiteet andmeteks, meedia personaalseks ja info liigub hetkega).
• Korporatsioonid ühendavad kapitali, tööjõu, tehnoloogia ja poliitilise mõju.
• Tervishoiusüsteem seob inimese keha teaduse, riigi, kindlustuse ja ettevõtlusega.
• Julgeoleku- ja sõjaline süsteem moodustab füüsilise jõu kihi (sõjavägi, politsei, luure, küberturvalisus ja strateegiline infrastruktuur).

Viie Ringi Maatriks pole seega kastide skeem, vaid tihe võrk, mille tegelik jõud peitub ühendustes.

Nähtava võrgu all asub veel tähenduste kiht. Numbrid pangakontol, riigilipud, logod, ristid, kroonid, mundrid, medalid, allkirjad ja fooritulede värvid on sümbolid. Kui fooris süttib roheline tuli, ei liiguta roheline valgus autot füüsiliselt, kuid inimaju tunneb koodi, jalg vajutab pedaali ja tonn metalli hakkab liikuma:

SÜMBOL→TÄHENDUS→TÕLGENDUS→KÄITUMINE→MATERIAALNE TAGAJÄRG

Raha toimib samal põhimõttel – paber või digitaalne number saab võimu tänu kollektiivsele tähenduse andmisele. Esoteerilised traditsioonid lähevad kaugemale, küsides, kas märkidel ja geomeetrial on ka sügavam programmeeritud toime teadvusele, kuid ka ilma metafüüsilisi väiteid tõestamata on selge, kui tohutu roll on tähendusel.

6. Inimene Maatriksi Keskel ja Hirmu Sagedus

Alguses võis tunduda, et viis ringi ümbritsevad inimest nagu puur. Lähemal vaatlusel selgub aga midagi ootamatut: inimene pole pelgalt puuri vang, vaid osa mehhanismist, mis hoiab ringe töös. Raha, poliitika, õigus, maailmavaated ja meedia vajavad kõik inimest. Kui inimene kaoks, variseksid ringid oma praegusel kujul kokku, luues uue seose:

VIIS RINGI→INIMESE TEADVUS→VIIS RINGI

Süsteemi peamiseks kütuseks on hirm: hirm sõja, vaesuse, haiguste, võõraste, staatusekaotuse, tuleviku, surma või tõrjutuse ees. Hirm kaaperdab tähelepanu, sunnib otsima uut ohuinformatsiooni ning toidab omakorda poliitilisi lubadusi, turvalisuse müüki, õiguskontrolli laienemist, ideoloogilist vaenlaseotsingut ja meediakonflikte. Nii sulgub nõiaring:

HIRM→TÄHELEPANU→KONFLIKT→KONTROLL→OHUINFORMATSIOON→HIRM

Inimene toidab süsteemi oma tegevuse, tähelepanu, raha ja osalemisega.

7. Duaalsuse Mäng ja Maatriksi Arhitekt

Duaalsuse mäng (meie/nemad, hea/kuri, võitja/kaotaja, vaene/rikas, sõda/rahu, valgus/pimedus) sunnib inimest pidevalt valima vastandlike poolte vahel. Ta võib vihata ühte ja armastada teist ning võidelda elu aeg oma poole võidu nimel, märkamata, et mõlemad pooled asuvad täpselt sama ringi sees. Seetõttu on Maatriksi ohtlikumad küsimused: „Kumb pool on õige?“ asemel hoopis „Kes joonistas ringi, mille sees mõlemad pooled võitlevad?“ ja „Kas mul on võimalik ringist välja astuda?“

Küsimusele süsteemi arhitekti kohta on kolm vastusevarianti:

1. Isetekkeline Maatriks: keegi ei loonud tervikut, vaid süsteem on miljardite osapoolte huvide kokkupõrkest sündinud iseorganiseeruv võrk.
2. Osaliselt juhitud Maatriks: teatud ajastutel ja kohtades koordineerivad suure kapitali või võimuga grupid oma huve.
3. “Teiste” poolt juhitav: nähtavate süsteemide taga seisab varjatud hierarhia (illuminaadid, vabamüürlaste kõrgemad kihid, varjatud dünastiad või isegi maaväline intelligents).

Mõtteeksperimendina tekib aga radikaalne küsimus: mis siis, kui arhitekt pole inimene, organisatsioon ega olend, vaid programm? Programm, mis kandub inimeselt inimesele, vanemalt lapsele, õpetajalt õpilasele, ekraanilt teadvusse ja hirmust reaktsiooni. Sel juhul töötab masin edasi ka siis, kui algne looja on andnud selle vabasse kulgemisse – inimolendid ise hoiavad seda käigus.

Maatriksi Keel

Kui Maatriks oleks ainult institutsioonide võrgustik, oleks seda suhteliselt lihtne näha. Pangad on nähtavad, valitsused nähtavad, kohtumajad nähtavad, religioossed institutsioonid nähtavad ja meediakanalid nähtavad. Nende hooned võib üles leida, juhte nimetada. nimedega, dokumente lugeda ja rahavooge vähemalt osaliselt jälgida.

Aga ükski keerukas süsteem ei püsi ainult oma nähtavate ehitiste kaudu. Ta vajab midagi, mis liigub läbi nende, midagi, mis ühendab välise maailma inimese sisemise maailmaga: keelt.

Mitte ainult sõnu. Maatriksi võimaliku programmeerimiskeele tähestik võib olla palju vanem kui ükski tänapäevane institutsioon. Selle tähed võivad olla:

• Hirm
• Duaalsus
• Tähelepanu
• Kordus
• Rituaal
• Arv
• Sümbol

Need ei pea moodustama mingit üleloomulikku salakoodi, et olla võimsad. Kõik need võivad mõjutada inimese taju, mälu, harjumusi, identiteeti ja käitumist juba täiesti inimlikul tasandil. Esoteeriline maailmapilt lisab sellele veel teise võimaluse: äkki pole need ainult psühholoogilised mehhanismid, vaid ka vahendid, mille kaudu teadvust ja reaalsust sügavamal tasandil korrastatakse. Seda teist võimalust ei pea võtma tõestatud faktina, et küsimust uurida, sest esimene kiht on juba piisavalt võimas.

Ja kõige esimene sõna selles keeles on hirm.

Hirm — Värav Teadvusse

Hirm on vanem kui poliitika, vanem kui pangad, vanem kui religioonid ja vanem isegi kui inimkeel. Enne kui inimene oskas kirjutada seadusi või ehitada linnu, oskas tema keha karta. Midagi liigub pimeduses, keha pingestub, süda lööb kiiremini, tähelepanu kitseneb ja kõik muu vähem tähtsaks. See mehhanism on aidanud inimesel ellu jääda.

Probleem tekib siis, kui ellujäämismehhanismi on võimalik käivitada ka sümboolse ohu kaudu. Metsas lähenev kiskja võib tekitada hirmu, aga seda võib teha ka lause ekraanil, pealkiri, graafik, kõne, pilt, kuulujutt, ennustus või sõna. Inimese keha võib reageerida sündmusele, mis toimub tema ees, kuid ka sündmusele, mida pole veel juhtunud. Ta võib karta homset, järgmist aastat, majanduskriisi, sõda, haigust, vaesust, üksindust, hukkamõistu, töö kaotamist või surma.

Hirmu eriline jõud seisneb selles, et ta haarab tähelepanu. Kui inimene usub, et kusagil on oht, tahab ta teada: Kus? Millal? Kui suur? Kas mina olen ohus? Sealt sünnib esimene programmeerimisahel:

OHU SIGNAAL → HIRM → TÄHELEPANU → REAKTSIOON

Kui reaktsioon on piisavalt tugev, võib inimene hakata otsima kedagi, kes teda kaitseks. Siis ilmub autoriteet:

• „Me teame, mis toimub.“
• „Me teame, kes on süüdi.“
• „Me teame, mida tuleb teha.“

Hirm võib seetõttu muuta inimese vabatahtlikult valmis aktsepteerima asju, mida ta rahulikus seisundis palju põhjalikumalt kaaluks. See ei tähenda, et kõik hoiatused oleksid manipulatsioon – reaalsed ohud eksisteerivad. Maatriksi seisukohalt on oluline teine küsimus: kas inimesele antakse informatsiooni, et ta mõistaks ohtu, või hoitakse teda emotsionaalses seisundis, kus ta ei suuda enam rahulikult mõelda? Need on kaks täiesti eri asja. Hirm võib olla hoiatus, aga hirm võib olla ka vangla.

Duaalsus — Jaga Maailm Kaheks

Kui hirm on värav, siis duaalsus võib olla koridor. Duaalsus tähendab kahe vastandi maailma: valgus ja pimedus, hea ja kuri, mees ja naine, elu ja surm, meie ja nemad. Looduses eksisteerivad polaarsused, kuid probleem ei seisne polaarsuses endas. Probleem tekib siis, kui kogu keeruline maailm surutakse kahe valiku sisse:

• Kas oled meie poolt või meie vastu?
• Kas usud või ei usu?
• Kas toetad või vihkad?
• Kas oled võitja või kaotaja?

Kui inimesele antakse kaks vastandlikku valikut, tekib temas kergesti tunne, et ta on vaba, sest ta saab valida. Aga Maatriksi seisukohalt tuleb küsida: kes määras valikute piirid?

Kujuta ette kasiinolauda. Mängija võib valida punase või musta, punast vihata ja musta armastada ning terve õhtu teiste mängijatega vaielda selle üle, kumb on parem. Aga mõlemad värvid kuuluvad samale ruletirattale. Tõeline süsteemne küsimus pole mitte „punane või must?“, vaid „kas ma tahan üldse sellel rattal mängida?“

Duaalsuse programm on võimas just seetõttu, et vastasseis toodab emotsiooni, emotsioon toodab tähelepanu, tähelepanu toodab osalemist ja osalemine hoiab mängu käigus:

DUAALSUS → KONFLIKT → EMOTSIOON → TÄHELEPANU → OSALUS

Nii võib inimene kogu elu võidelda Maatriksi ühe poole vastu, märkamata, et tema võitlus annab energiat samale ringile.

Tähelepanu — Maatriksi Nähtamatu Valuuta

Raha eest saab osta inimese aega, aga tähelepanu on veelgi sügavam ressurss. Sinna, kuhu läheb inimese tähelepanu, läheb osa tema elust. Kui vaatad midagi kümme sekundit, oled andnud sellele kümme sekundit oma elust; kui mõtled sellele terve päeva, oled andnud päeva; kui kardad seda kümme aastat, on see elanud kümme aastat koos sinuga. Seetõttu pole küsimus ainult selles, mida ma usun, vaid veelgi tähtsam: millele ma pidevalt tähelepanu annan?

Tänapäeva inimene võib ärgata ning esimese asjana vaadata ekraani (arvuti, telefon, sotsiaalmeedias scrollimine, jne). Enne kui ta on tunnetanud hommikut, oma keha või enda mõtteid, võib tema teadvusse siseneda terve maailma infovoog: sõda, skandaal, reklaam, kuulsus, katastroof, poliitiline konflikt, uus toode, uus hirm, uus soov. Üks sõrmeliigutus, järgmine, järgmine, järgmine. Algoritm õpib: mis pani sind peatuma? Mis vihastas? Mis hirmutas? Mis tekitas iha? Mis pani veel ühe video avama?

Sest tähelepanu on värav, mille kaudu programm siseneb, võib tänapäeva kõige tähtsam võitlus toimuda mitte territooriumi, vaid inimese tähelepanu pärast:

TÄHELEPANU → KORDUS → TUTTAVLIKKUS → TÄHENDUS → KÄITUMINE

Ja just siin ilmub järgmine keel.

Kordus — Kuidas Võõrast Saab Normaalne

Esimest korda nähtud sümbol võib tunduda kummaline, kümnendal korral tuttav ja sajandal korral võib inimene teda enam mitte märgatagi. See on korduse jõud. Kordus ei pea tõestama, kordus võib lihtsalt normaliseerida. Sama logo, sama loosung, sama meloodia, sama värvikombinatsioon, sama väljend, sama vastandus, sama lugu, sama vaenlane, sama päästja – ikka ja jälle.

Kuni ühel hetkel ei tundu see enam informatsioonina, mis tuli väljastpoolt; see tundub osana maailmast, võib-olla isegi osana inimesest endast. Siin muutub programmeerimise küsimus eriti peeneks. Kui mõtet korratakse piisavalt kaua, võib inimene unustada, kust ta selle mõtte sai, öeldes: „Mina lihtsalt arvan nii.“ Aga kust mõte tuli? Kes kasutas esimesena neid sõnu? Mitu korda inimene neid enne kuulis? Milliste piltidega need ühendati ja millise emotsiooniga?

Kordus võib luua tuttavlikkust, tuttavlikkus võib hakata tunduma turvalisena ning turvaline võib hakata tunduma tõesena isegi siis, kui need pole sama asi. Seetõttu võib Maatriksi üks vaiksemaid programme olla: korda, kuni inimene ei näe enam kordust.

Rituaal — Kordus, Millele on Antud Tähendus

Kui kordusele lisada kindel aeg, koht, liigutus ja tähendus, sünnib rituaal. Inimkond on alati olnud rituaalne liik: sünd, täisealiseks saamine, abielu, surm, palve, pidustus, matus, kroonimine, vande andmine, paraad, spordivõistlus, riigilipu heiskamine ja auhinnatseremoonia.

Rituaal pole iseenesest midagi sünget – see loob struktuuri, ühendab inimesi, aitab tähistada üleminekuid ning võib anda inimesele rahu, identiteeti ja tähendust. Kuid just sellepärast on rituaal ka erakordselt võimas, sest rituaalis ühinevad:

SÜMBOL + KORDUS + EMOTSIOON + KOLLEKTIIVNE TÄHELEPANU

Tuhanded inimesed teevad sama liigutust, miljonid vaatavad sama sündmust, kõlab sama muusika, ilmuvad samad märgid, korratakse samu sõnu ja tekib ühine emotsioon. Esoteerilises maailmapildis võiks seda kirjeldada kollektiivse energia suunamisena, psühholoogiliselt aga identiteedi, kuuluvuse ja ühise tähenduse tugevdamisena. Mõlemal juhul toimub midagi olulist: paljude inimeste tähelepanu koondub ühte punkti. Seetõttu tasub rituaali nähes küsida mitte ainult „Mida siin tehakse?“, vaid ka „Millist tähendust selle kordamisega kinnitatakse?“ – “Kas see on ikka minu hingeprogrammis ette nähtud?”

Numbrid — Reaalsuse Nähtamatu Karkass

Erinevad kultuurid ja esoteerilised traditsioonid on andnud numbritele tohutult tähendusi: üks võib tähendada ühtsust, kaks duaalsust, kolm loomist või triaadi, neli materiaalset maailma, viis inimest või mikrokosmost, seitse täiuslikkust, tsüklit või planetaarset korda ning kaksteist on tuttav kuudest, sodiaagist ja religioossetest struktuuridest.

Kuid siin tuleb teha oluline eristus. Number võib olla korraga vähemalt kolm asja:

1. Koguse kirjeldus: viis õuna tähendab lihtsalt viit õuna.
2. Kultuuriline sümbol: näiteks 13 võib ühes kultuuriruumis tekitada hoopis teistsuguse reaktsiooni kui teises.
3. Esoteeriline tähendus: numeroloogia ja mitmesugused müstilised õpetused võivad näha arvudes universumi sügavamaid mustreid.

Need kolm tasandit ei ole automaatselt üks ja sama. Kui mingis hoones on 33 korrust, ei tõesta arv iseenesest salajast rituaalset eesmärki; kui sündmus toimub üheteistkümnendal kuupäeval, ei tõesta kuupäev üksi kavatsust. Muidu tekib uus lõks: inimene hakkab nägema mustrit kõikjal, sest numbreid leidub kõikjal, ja paradoksaalselt võib Maatriksi otsimisest saada uus Maatriks.

Seetõttu vajab numbrite uurimine distsipliini. Küsimused ei tohiks olla ainult „Kas number kordub?“, vaid ka:

• „Kui sageli see peaks juhuslikult korduma?“
• „Kas tähendus anti numbrile enne sündmust või pärast?“
• „Kas sama meetod leiaks tähenduse ükskõik millisest numbrist?“
• „Kas ma otsin mustrit või avastasin mustri?“

See eristus kaitseb inimest selle eest, et sümbolite uurimine ei muutuks uueks ringiks.

Sümbol — Tihendatud Programm

Sümbol võib olla kõige kompaktsem programmeerimiskeel. Üks kujund võib sisaldada rohkem tähendust kui lehekülg teksti: rist, poolkuu, täht, kroon, kotkas, silm, püramiid, ring, pentagramm, lipp, logo. Inimene näeb sümbolit ja terve tähenduspakett võib aktiveeruda hetkega.

Sellepärast kasutavad sümboleid kõik – religioonid, riigid, ettevõtted, sõjaväed, spordiklubid, poliitilised liikumised, perekonnad ja subkultuurid. Sümbol ütleb: „See kuulub siia.“ Ja vahel: „Kui sina tunned selle märgi ära, kuulud ka sina siia.“

Seetõttu on sümbol seotud identiteediga, identiteet aga mõjutab käitumist. Inimene võib kaitsta lippu, võidelda embleemi all, osta logo pärast toodet, tunda rahu religioosse märgi ees või hirmu teise märgi ees. Materiaalne kujund võib olla väike, kuid selle psühholoogiline tähendus on tohutu:

SÜMBOL → TÄHENDUS → IDENTITEET → EMOTSIOON → KÄITUMINE

Siin võib mõista, miks sümbolid on võimu ajaloos alati olulised olnud – võim ei vaja ainult relvi, ta vajab märke, mille järgi teda ära tuntakse.

Kui Keeled Ühinevad

Nüüd pane need seitse elementi kokku:

1. Kõigepealt antakse sümbol.
2. Sümbolile antakse tähendus.
3. Tähendust kinnitatakse kordusega.
4. Kordus vormitakse rituaaliks.
5. Rituaal koondab tähelepanu.
6. Tähelepanu seotakse tugeva emotsiooniga — sageli hirmu või lootusega.
7. Seejärel jagatakse maailm duaalsuseks: meie ja nemad.
8. Mõnikord kinnitatakse kogu struktuuri numbritega.

Tekib võimalik programmeerimisahel:

SÜMBOL
→ TÄHELEPANU
→ KORDUS
→ RITUAAL
→ EMOTSIOON
→ DUAALSUS
→ IDENTITEET
→ KÄITUMINE

Kui see käitumine kordub miljonites inimestes, ei jää programm enam inimese pähe – ta muutub materiaalseks. Inimesed ehitavad hooneid, loovad institutsioone, kulutavad raha, kirjutavad seadusi, lähevad sõtta, loovad religioone ja ettevõtteid, kasvatavad lapsi ning õpetavad järgmisele põlvkonnale samu tähendusi. Programm on saanud maailmaks.

Kõige Peenem Maatriks

Siin varitseb aga üks paradoks. Kui inimene hakkab Maatriksit otsima, võib ta muutuda sama manipuleeritavaks kui inimene, kes selle olemasolu võimalust kunagi ei kaalu. Ta võib hakata kartma iga numbrit, kahtlustama iga sümbolit, nägema igas rituaalis vandenõu ja otsima igast sündmusest peidetud sõnumit.

Ja siis juhtub midagi kummalist: ta usub, et põgenes hirmu Maatriksist, aga kogu tema tähelepanu juhib endiselt hirm; ta usub, et näeb läbi sümbolite, aga sümbolid kontrollivad endiselt tema emotsioone; ta usub, et vabanes programmist, aga tema elu on muutunud programmi pidevaks otsimiseks. See võib olla veel üks ring – võib-olla isegi kõige raskemini märgatav ring, sest nüüd nimetab inimene oma vanglat ärkamiseks.

“Maatriksi ringi avastamine ei tähenda veel, et oled ärganud.” – Veiko Huuse

Seetõttu ei saa tõeline teadlikkus tähendada lihtsalt vastupidise narratiivi uskumist. Kui ametlik narratiiv ütleb „A“ ja inimene otsustab automaatselt, et tõde peab alati olema „mitte-A“, pole ta veel duaalsusest väljunud, vaid on lihtsalt vahetanud ringi teise poole. Vabadus nõuab raskemat võimet: vaadata mõlemat väidet ilma vajaduseta kohe kummagi külge oma identiteeti siduda, küsida, kontrollida, vaadelda oma emotsiooni ning lubada endal öelda: „Ma ei tea veel.“ Need neli sõna võivad olla Maatriksi jaoks ohtlikumad kui tuhat vihast loosungit, sest inimene, kes suudab mitte teada, ei pea kohe valima talle etteantud poolt.

Programmi Katkestus

Lõpuks jõuame jälle samasse vaiksesse hetke. Ekraanil ilmub sõnum, sümbol, number, pealkiri, vaenlane, lubadus või hoiatus. Inimese sees käivitub vana ahel:

STIIMUL → EMOTSIOON → REAKTSIOON

Aga seekord ta märkab seda. Ta ei suru emotsiooni maha, vaid lihtsalt ei anna sellele kohe rooli. Ta hakkab “vaatlejaks“. Ta küsib:

• „Miks see püüdis minu tähelepanu?“
• „Miks ma tunnen praegu hirmu või viha?“
• „Kas mulle luuakse duaalsust?“
• „Kas seda sõnumit korratakse?“
• „Kas kordus muudab selle minu jaoks tuttavamaks, mitte tingimata tõesemaks?“
• „Millist tähendust rituaal kinnitab?“
• „Kas number on siin tõesti oluline või annan mina sellele tagantjärele tähenduse?“
• „Mida sümbol minus aktiveerib?“
• „Ja kõige tähtsam — millist käitumist minult pärast seda oodatakse?“

Siis muutub ahel:

STIIMUL
→ TÄHELEPANU
→ TEADVUSTAMINE
→ KÜSIMUS
→ VALIK
→ TEGEVUS

Programm ei kao, sümbolid ei kao, numbrid ei kao, rituaalid ei kao, duaalsus ei kao ja hirm ei kao. Aga midagi fundamentaalset on muutunud: nad pole enam nähtamatud. Ja nähtavaks saanud programm ei saa inimest juhtida päris samal viisil nagu programm, mille olemasolu ta ei märka.

Võib-olla just siin algabki ringist väljumine – mitte sümbolite hävitamisest, numbrite kartmisest, rituaalide keelamisest või maailmast põgenemisest, vaid sellest, et inimene võtab tagasi ühe asja, mille pärast kõik nähtamatud keeled võistlevad: oma tähelepanu. Sest tähelepanu järel liigub tähendus, tähenduse järel liigub emotsioon, emotsiooni järel liigub energia ja tegevus ning tegevusest ehitatakse maailm.

Seepärast võib Maatriksi kõige sügavam programmeerimiskeel olla lõpuks palju lihtsam kui ükski salajane number või iidne sümbol. See võib koosneda ühest lausest: „Vaata siia.“

Ja inimese esimene tõeliselt vaba vastus võib olla: „Miks?“

8. Teine Sagedus ja Enesetervenemine

Iga tagasisideahel võib siiski muutuda. Kui inimene näeb hirmutavat sõnumit, on vana programm: STIIMUL→HIRM→REAKTSIOON. Kuid kui ta peatub, tunneb hirmu ilma sellesse uppumata ja esitab kriitilisi küsimusi, tekib programmi sisse tühimik:

STIIMUL→TEADVUSTAMINE→VALIK→TEGEVUS

See väike sõna – valik – muudab kõike.

Kui miljon inimest muudab oma reaktsiooni ning vahetab hirmu rahu, vastandumise koostöö ja pimeda autoriteedi järgimise küsiva hoiaku vastu, muutub tagasisideahel:

VÄHEM HIRMU→VÄHEM POLARISEERUMIST→VÄIKSEM NÕUDLUS KONFLIKTI JÄRELE→TEISTSUGUSED VALIKUD→INSTITUTSIOONIDE KOHANEMINE→VEEL VÄHEM HIRMU

Maatriks hakkab sel hetkel meenutama elusorganismi, mis haava korral taastab tasakaalu – mitte kogu keha hävitades, vaid kahjustunud osi parandades ja ühendusi luues. Raha, poliitika, õigus, maailmavaated ja meedia võivad alles jääda, kuid nende teenistuses olev vana programm lahustub. See on Maatriksi enesetervenemine.

9. Kuues Element ja Väljumise Paradoks

Viie ringi keskel asub tegelikult “peidetud” kuues element – TEADVUS. Raha, poliitika, õigus ja meedia suunavad küll raamistikku, kuid lõpuks peab inimene ise uskuma, kartma, ihaldama, võitlema või sellest keelduma. Rahvas pole lihtsalt ohver, vaid elus vooluringi osa – sa pead ise otsustama, kas jääda ohvriks või olla vabalt kulgev valgusenergia.

Kujuta ette inimest, kes on eluaeg ringis jooksnud, võidelnud, võistelnud ja “kuulsuse ja võimu” žetoone kogunud, kuni märkab, et mõne meetri kaugusel rajast polegi müür, vaid lihtsalt joon. Ta võiks sellest üle astuda. Siin ilmneb aga Maatriksi kummalisim paradoks: väljapääsu nägemine ei tähenda veel väljumist.

Ring pole ainult väljas, vaid ka inimese sees – tema harjumustes, staatuses, turvatundes, karjääris, teiste heakskiidus ja hirmus tundmatu ees. Ukse taga pole garantiid ega turvalist süsteemi, vaid tundmatus. Seetõttu vajab inimene ringist väljumiseks enamat kui teadmist: ta vajab tahet lõpetada vana programmi toitmine ja julgust lasta lahti tuttavast vanglast.

See ei tähenda ühiskonnast põgenemist või seaduste hülgamist, vaid oskust kasutada süsteeme ilma, et need määraksid inimese identiteeti:

• Raha on tööriist, mitte väärtuse mõõt.
• Poliitika on korralduse vahend, mitte identiteedi kese.
• Õigus on raamistik, mitte südametunnistuse asendaja.
• Maailmavaade annab tähendust ilma teiste vihkamiseta.
• Meedia vahendab infot ilma tähelepanu orjastamiseta.

Kui üha rohkem inimesi teevad teadliku valiku, tekib süsteemi miljon väikest katkestust. Programmi lahustumine ei toimu vägivaldse revolutsiooni kaudu, vaid järkjärgulise ärkamisena.

10. Kokkuvõte: Kes Võidab Mängu?

Tulles tagasi olümpiarõngaste juurde – mäng, võistlus, võitjad ja kaotajad, medalid, lipud ja vaatav maailm –, tekib küsimus: kas suurim võitja on see, kes seisab poodiumi kõrgeimal astmel, või see, kes lõi mängu? Kuni kõik võitlevad mängu sees, jätkub see ise.

Ent on ka kolmas võitja: inimene, kes mõistab, et lisaks kahele etteantud valikule (võita või kaotada) on olemas võimalus mäng ära tunda ja otsustada teadlikult, millistes mängudes üldse osaleda. Maatriks pakub sümboleid, hirmu, vaenlasi ja staatust kuulekuse vastu, kuid teadlik valik murrab programmeeritavuse.

Tõeline väljapääs ei asu panga, parlamendi, kohtu, kiriku ega teleekraani ees, vaid inimese enda teadvuses – seal, kus hirm kohtub tähelepanuga, sümbol tähendusega ja programm ootab reaktsiooni. Selles peaaegu nähtamatus hetkes seisab inimene ringi serval: üks rada pöördub tagasi vana juurde, teine aga ei moodusta ringi. Keegi teine ei saa tema eest otsustada, kummale teele astuda – ainult sinu otsus loeb.

„Loobu välisest võistlusest ja võitlusest — ning vaata, kuidas sinu sees avanevad tõelised valikuvõimalused pääsemaks ringist välja.“ – Veiko Huuse

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe lisaks:

Miljardite eurode eest ainult kuivikuid — rahva raha eest riigi illusioonide tsirkust

Euroopa Liidu Komisjoni ja OECD hinnangul võiks Eesti kiirendada maa uute hindamiste rakendamist, vähendada maksuerandeid ning pärast seda kehtestada iga-aastase maksu ka kinnisvarale. Lisaks soovitatakse üle vaadata ka kapitali- ja ettevõtlustulu maksustamine. Ühe võimaliku reformipaketi illustratsioonina käsitleb OECD isegi teise, 30-protsendilise üksikisiku tulumaksumäära kehtestamist sissetulekutele, mis ületavad kolmekordset miinimumpalka. Need näitavad väga selgelt, millises suunas probleemi lahendusi otsitakse.

Maksukiilu lõks: kuidas riik võtab enam kui poole inimese tööviljadest

Et mõista Eesti majanduse tegelikku seisu, tuleb unustada loosungid ja vaadata kuiva matemaatikat. OECD andmetel oli 2000. aastal keskmist palka teeniva üksiku töötaja maksukiil (kogu tööjõukulu ja netosissetuleku vahe) Eestis 41,3%. Aastaks 2017 oli see oluliselt paranenud, langedes 36,2 protsendini. Kuid sellele järgnes pööre, mis on viinud Eesti näitajad Euroopa kõige rangemate hulka.

2024. aastaks oli maksukiil roninud tagasi 40,6 protsendini, samal ajal kui OECD keskmine jäi 34,9 protsendi juurde. See tähendab, et riik võtab igast tööandja poolt lauale pandud 100 eurost enam kui 40 eurot endale juba enne, kui inimene jõuab teenitud raha peale isegi mõelda.

2026. aastal võtab Riik juba inimese teenitud rahast endale rohkem kui 50%.

„Me loome süsteemi, kus ausalt töötamine ja väärtuse kasvatamine on tehtud karistatavaks. Ettevõtja vaatab palgatõusu tehes otsa tõsiasjale, et riik võtab sellest kohe lõviosa, samal ajal kui tarbimises lööb vastu Euroopa üks karmemaid maksupresse. See ei ole majanduskasvu edendamine, see on organismi aeglane kurnamine,“ nendib nimekas tööstusettevõtja ja eksportöör.

Poodi jõudes ootab teine ring maksustamist

Tööjõumaksud on alles esimene vaatus. Pärast seda, kui töötaja saab kätte oma kahanenud netopalga ja suundub poodi, haarab riik uuesti tema rahakoti järele. Tõusnud käibemaks (mis on tõusnud lühikese ajaga 22 protsendilt 24 protsendini) tähendab, et igast ostetud tarbekaubast läheb ligikaudu viiendik otse riigikassasse.

Kui siia lisada kütuse- ja aktsiisimaksud, peagi täies mahus rakenduvad mootorsõidukimaksud ning maamaksud, on selge, et inimeste maksukoormust ei saa hinnata pelgalt tulumaksu numbri järgi. Riik maksustab nii teenimise, kulutamise kui ka varsti juba ainuüksi olemasolu.

„Inimestele müüakse illusiooni, et riigi teenused on tasuta. Haridus on tasuta, meditsiin on tasuta, teed on tasuta. Reaalsuses maksame me nende eest kordades kinni – lihtsalt nähtamatute kihtidena läbi iga ostu ja teenuse. Küsimus pole selles, kas me maksame, vaid selles, kas me saame selle hiiglasliku summa eest midagi, mis hoiab ühiskonda reaalselt elus,“ arutleb finantsekspert ja investor.

Täna on Eestis olukord, kus töötajale jääb väljamakstud 100 st eurost kulutamiseks kätte vähem kui 50 eurot. Seega, riik võtab sinult rohkem kui sulle endale jääb ning see süveneb – kas see on õiglane?

OECD hoiatus: süvenev puudujääk ja uued maksubaasid

Võiks arvata, et aastakümneid kestnud majanduskasv peaks riigi rahavajadust vähendama. Kuid Rahvusvahelise Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) viimased raportid toovad lauale hoopis teistsuguse reaalsuse. Rahvastiku kiire vananemine kasvatab püsivalt pensionide, tervishoiu ja pikaajalise hoolduse kulusid, samal ajal kui riigikaitse nõuab kestvat rahastamist.

Valitsus on hoidnud seda kiivalt saladuses: Eestlaste arv Eestimaal on alla 500 tuhande ja kõik muud numbrid (et eesti rahvastik on 1,37 miljonit) on “kusagilt õhust tuletatud”. See võib olla põhjuseks, miks Eestisse lubatakse migrantidel tulla.

OECD prognoosib Eesti valitsemissektori puudujäägiks jätkuvalt kõrget taset (ulatudes üle 4% SKP-st). Kuna senistest tuludest ei piisa, pakub rahvusvaheline organisatsioon välja lahendusi, mis panevad kohalikud majandusinimesed ohkama: maksukoormuse nihutamist ja uute maksubaaside kehtestamist. Raportites viidatakse vajadusele kiirendada kinnisvara maksustamist (laiendades seda ka elamutele), vaadata üle kapitali- ja ettevõtlustulu režiimid ning kaaluda isegi astmelisemaid makse suurematele sissetulekutele.

„Me oleme jõudnud punkti, kus majanduse struktuurne puudujääk surub vältimatult peale makse, mis hakkavad otse pärssima investeeringuid. Kui riik otsustab hakata maksustama kapitali ja kinnisvara viisil, mis peletab siit viimasedki vabad investeeringud, vaatame me pealt mitte majandusarengut, vaid kiiret hääbumist. Exceli tabel ei tunne emotsiooni, kuid see tabel hakkab varsti näitama tühjust,“ hoiatab teadlik suurettevõtja.

Poliitiline tsirkus: Suur illusioon ja Exceli diktatuur. Miks Eesti riiklik rahandus liigub suure krahhi suunas?

Siin muutub poliitiline tsirkus huvitavaks

Valimiste ajal võib jääda mulje, et kusagil on olemas erakond, kelle saab võimule valida ja kes lõpetab ebameeldivad otsused.

Võimul olija tõstab maksu.

Opositsioon protestib.

Mõne aasta pärast vahetuvad rollid.

Endine opositsioon istub valitsuses ning avastab laualt pensionid, haiglad, õpetajate palgad, politsei, pääste, teed, kaitseväe, riigivõla ja kümneid tuhandeid riigi võetud kohustusi.

Arved ei küsi erakonna värvi.

Selles seisnebki Eesti poliitika üks ebamugavamaid illusioone.

Meile müüakse sageli valikut inimeste vahel, kuigi suur osa tegelikust valikust toimub kulude vahel.

Valimiste eel armastavad poliitikud lubada lihtsaid lahendusi: lubatakse makse alandada, kärpida bürokraatiat ja tõsta heaolu ilma suuremate ohverdusteta. Kuid võimuvahetus ei muuda matemaatilist reaalsust. Opositsioonist valitsusse toodud poliitikud avastavad laualt samad haiglad, koolid, teed, pensionikohustused ja riigikaitse arved.

Riigil on saja euro suuruste kulude ja üheksakümne euro suuruste tulude juures vaid kolm teed: võtta rohkem makse, kärpida drastiliselt teenuseid või laenata. Ükski valitsus ei pääse sellest võrrandist. Rahvastiku vananedes ja maksumaksjate baasi kahanedes muutub küsimus teravamaks kui kunagi varem: kes maksab Eesti riigi järgmise kolmekümne aasta arved?

Seni, kuni ühiskond ootab poliitikut, kes vabastab meid sellest matemaatilisest sunnist, jätkub ringkäik, kus miljardite eurode eest pakutakse kodanikele üha vähem reaalselt toimivaid hüvesid. Küsimus ei ole enam ammu selles, kas riik hoiab eelarvet tasakaalus, vaid selles, kas meil on ühiskonnana julgust küsida otse: kas see kuivik, mida meile ühise arve katteks pakutakse, on tõesti oma hinda väärt?

Lase lahti nimest Eestimaa ja eestlane. Mõtle enda nimele, kehale, hingele ja vaimule ja kui palju sa väärtustad ennast tervikuna? Kas fiktsioon Riik, mis on võtnud nimeks Eesti Vabariik, väärtustab sind 100%? Kui sind ei väärtustata ja sa ise ka ennast ei väärtusta 100%, siis sa pole väärtuslik. Sama on ju usaldusega: usaldada ei saa natukene, sa kas usaldad või ei usalda üldse.

Inimesel on siin 3D maal kaks võimalust: Olla iseendale (hingele, kehale ja vaimule) lojaalne ja päästa ennast või olla Riigisüsteemidele lojaalne ja hukkuda koos Riigiga. Kahele teineteise vastandile korraga lojaalne olla ei saa – nii lihtsalt on.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe lisaks:

Maret Hallikma lausus Delfi kanalile, kui ta sai määratud uueks Tallinna Halduskohtu esimeheks alates 01.01.2027: “Maret Hallikma sõnul põhineb kohtusüsteemi tugevus usaldusel. „Selle hoidmiseks peame tagama sõltumatu ja kvaliteetse õigusemõistmise, kohtlema menetlusosalisi lugupidavalt ning selgitama oma otsuseid ja tegevust inimestele arusaadavalt“.

Tutvu Maret Hallikma varasemate tegevustega. Sea allolev lugu ilmus esmakordselt 13.06.2025.

Kohtunik Maret Hallikma otsused sõltuvad tuule suunast, mitte seadustest

Seadus? See on soovituslik!

Ühes hiljutises otsuses selgitab Maret Hallikma peene ametliku rahuga, et sotsiaalteenuste saamiseks peab inimene isiklikult avalduse esitama — sest „abivajaduse hindamine on võimalik vaid avalduse alusel“. Ent kui mõnes teises asjas on haldusorgan unustanud inimeselt avaldust küsida ja lihtsalt teenusele määranud või määramata jätnud, siis Hallikma tõdeb resoluutselt, et „avalduse puudumine ei saa olla takistus abivajaduse hindamisel“, sest kohalik omavalitsus peab ise abivajaduse välja selgitama. Veelgi enam kui aga avalduse esitad, siis võib jätta selle suisa läbivaatamata- nii nagu haldusorganil vaja on!

Järgmiseks näiteks on SKAIS -kui SKAIS-is on kirjas, et inimene saab lapsetoetust, siis on see kohtunik Hallikma hinnangul inimese sissetulek — „riiklik register on usaldusväärne andmeallikas“, sõltumata sellest et see isikule ei laeku. Aga järgmises kohtuasjas selgub, et kuigi samas SKAIS-is ja STAR-is on kirjas inimese muu sissetulek või teenus, siis „haldusorganil puuduvad andmed abivajaduse hindamiseks“. No kuidas see võimalik on? Sama register, samad andmed, aga arvamus hoopis vastupidine. Tuleb lihtsalt valida, kumb parajasti sobib — ja vot see ongi Hallikma „õiguse kuldreegel“.

No mis see siis on? Ühel päeval kohustus esitada avaldus, teisel päeval võimalus seda mitte teha — sõltuvalt sellest, kumb on linnavalitsusele ja tema sotsametnikele hetkel mugavam. Tallinna Halduskohtu kohtunik Maret Hallikma on selle skeemi kuldne karikakuninganna.

Milline imepärane olukord — seadus on nagu plastiliin, mida Hallikma sõrmedes voolitakse sõltuvalt sellest, kas haldusorgan vajab hetkel oma tegevuse õigustust või otsib põhjust taotlus tagasi lükata.

Silmakirjalik? Kindlasti. Õiguskindel? Mitte kunagi. Aga efektiivne — just haldusorgani vaatepunktist.

Õigusriik? Pigem improviseeriv klubike.

Maret Hallikmal on kombeks tolmune seaduseraamat ühe päeva rütmis uue väärtuse saama panna, võiks öelda, et “tuju järgi seadus” on tema armas mäng maal päevavahetuses. Tulemuseks on olukord, kus inimene ei tea kunagi, millise tujuga Tallinna Halduskohtu istungisaali uks avaneb. Kas täna peab ta ise avalduse esitama või ei pea? Kas teenuseid määratakse ilma dokumentideta või ei määrata? Kes, kus või miks peaks dokumente koguma? Või äkki avastatakse hoopis, et „avalik huvi ei kaalu üles toetuse vajadust“ — see viimane on Hallikma lemmikargument, mida võib kasutada, kui kõik ülejäänud põhjendused kipuvad logisema.

Eestis on riik meister kahes asjas: maksude kogumises ja nõrkadele selja keeramises. Kui makse tuleb koguda, on süsteem piinliku täpsusega paigas — hulgaliselt ametnikke, tähtajad, intressid, täitedokumendid, kohustuslikud teatised, e-maksuamet. Aga kui abivajaja peab ise linnavalitsuse ukse taha koputama, ei kostu sealt sageli muud kui vagunisse tõmmatud kardin ja ametnikuhääl: „Meil ei ole võimalik teie abivajadust hinnata, sest te pole avaldust esitanud… või te esitasite, aga dokumente pole… või me ei tea üldse, kes te olete.“

Riik kogub makse, kohus kogub töökoormust

Selle juures on erakordselt irooniline kuulata, kuidas Riigikohtu esimees Villu Kõve iga kevad Riigikogus muretseb, et halduskohtute töökoormus kasvab. No kasvab muidugi! Kui kohtud on muutunud haldusorganite soovikontserdiks, kus iga ametniku suvalise otsuse õigustamiseks leiutakse „avalik huvi“, „piiratud ressursid“ või „abivajaduse tõendamata jätmine“, siis see töökoormus ei saagi kahaneda.

Vastus ei ole kohtute töökohtade suurendamine või menetlustähtaegade pikendamine. Vastus oleks see, kui kohalikud omavalitsused teeks oma tööd kvaliteetselt, seadust järgides (mitte nende loomingulist tõlgendust järgides) ja inimesi abistades, mitte seaduseaukude taha peitudes, millele kohtud kooris kaasa kiidavad. Seni, kuni kohtunikud nagu Hallikma kinnitavad iga suvalise otsuse õiguspärasust, ei muutu midagi.

Õiguskindlus kui müüt

Riigikohtu esimees räägib õiguskindlusest, samal ajal kui haldusorganid teevad juhtumipõhiseid lahendusi vastavalt sellele, kes parajasti ukse taha satub. Hallikma-suguste kohtunike toel on Eesti haldusõiguslik praktika muutunud omavalitsustele mugavaks tööriistaks — võime teha mida tahame, küll kohus meile vabanduse leiab.

Ja nii see töökoormus kasvabki. Mitte sellepärast, et inimesed pahatahtlikult kaebavad. Vaid sellepärast, et neid peabki kaebama, sest kui maksu võtmine toimub iseenesest, siis abi andmine sõltub ilmast, tujude vaheldumisest ja sünnipäeva tähistanud ametniku meeleolust.

Ja nii jääbki — kord on seadus ühtemoodi, kord teistmoodi. Tähtis on ainult see, et haldusorganil oleks mugav.

Ja inimesi? Neid võib ju ikka pikalt saata.

Loe lisaks:

Tehnoloogiline võrgustik on mähkunud ümber meie elu nagu siidiniit, mis on muutunud teraslangiks. Kaugjuhtimisega kodud, kus küte, lukud ja seadmed sõltuvad pilveteenustest; autod, mis liiguvad digitaalsete käskude järgi ilma vahetu mehaanilise sidemeta; ning kaugtöö, kus inimsuhtlus on taandatud külmadeks piksliteks ekraanil. Meie ise oleme muutunud omaenda mugavuse vangideks.

Kuid kõige salakavalam muutus on toimunud seal, kus langetatakse otsuseid meie riikide ja saatuse üle.

Nähtamatu valitseja ja riigijuhtimise algoritmid

Mõttekaaslastele ja tõe otsijatele ei ole saladus, et poliitiline teater on ammu kaotanud oma esmase tähenduse. Inimesed, kes istuvad parlamenditoolidel või valitsustes, vahetuvad, kuid suund ja süsteem jäävad samaks. Taustal töötavad võimsad tehisintellekti programmid, mille abil kujundatakse riikide poliitikat ja suunatakse masside käitumist.

“Kas oled mõelnud, miks inimesed ei mässa ja revolutsiooni ei tee ebaõiglase ja diktaatorliku valitsuse vastu? Sellepärast, et “sitika” sugused programmid riikides suudavad valitsusliikmetele anda täpsed juhised inimeste käitumiste ja mõtete järgi. AI annab ette sõnad ja “uudismaterjali”, millega rahvas jälle “maa peale” tuuakse”.

Digitaalse valitsemise kulisside taga on aastate jooksul välja kujunenud nähtamatu arhitektuur, kus poliitilised otsused ei sünni enam kabinetivaielustes ega valimislubadustes, vaid masinõppe algoritmide ja suurandmete analüüsi põhjal. Kui valitsused vahetuvad, jääb aluseks olev loogika samaks, sest seda juhivad süsteemid, mis kaardistavad ühiskonda sügavamalt kui ükski poliitik suudab hoomata.

Tänase maailma internetivõrk ja “õhus” olev võrk on täis tipitud nähtavaid ja nähtamatuid algoritme, AI programme ja need on seotud omakorda satelliitide ja “väliste” kvant ja muude tehnoloogiatega. Kõik vidinad ja seadmed, mis sisaldavad kiipi ja vajavad kasutamiseks võrku (internet, side), jätavad maha “jälje” ja selle jälje otsivad ülesse “võrgus tegutsevad programmid – digiagendid või AI agendid”. On see siis ID kaart, pangakaart, telefoni sim kaart, kliendikaart, nutiseadmed, nutiprillid, nutikell, nutisõrmus, airpodid, jne. jne. Inimene on nähtav ja jälgitav kõikjal. Need andmed liiguvad “päeva lõpuks” sinna, kus tahetakse inimest kontrollida, jälgida ja vajalikus suunas tegutsema panna.

Eestis liigub teadjate ringis juba aastaid teemakohane nimetus “Sitikas”. Nime valik ei ole juhuslik – see viitab millelegi pisikesele, nähtamatule, mis on pugenud läbi pragude igasse süsteemi sisse, elab seal nähtamatult ja juhib märkamatult organismide (riigi ja bürokraatia) käitumist. “Sitikas” toimib koondnimetusena reeglitekogumile ja ennustavale analüütikale, mis ühendab riiklikud registrid, maksuandmed, liikumismustrid ja digitaalse käitumise. Selle programmi abil testitakse ja simuleeritakse ette, kuidas ühiskond reageerib erinevatele maksudele, piirangutele või reformidele. Pole oluline, kas võimul on vasak- või parempoolne valitsus, sest “Sitika” genereeritud stsenaariumid näitavad ette “kõige turvalisema” tee riigi kontrolli all hoidmiseks, vältides sotsiaalseid plahvatusi ja tagades süsteemi püsivuse.

Digi ja AI sõltuvus on muutnud inimolendi siin Maal biorobotiks – tuimaks käsutäitjaks ja inimkonda hukutavate süsteemide lojaalseks tööriistaks. Tulemuseks on see, et sa näed korruptsiooni, sa näed vägivalda aga eliit ütleb “et sa näed valesti”, ja sa oledki nõus, et näed valesti ja “kõik on korras”. Nagu sellel pildil olen kujutanud:

Need programmid ei sünni vaakumis. Nende taga seisab kitsas grupp suunamudijaid ja globaalseid arhitekte, kes programmeerivad maailma tänast ja homset reaalsust. Inimene valitsuses on sageli vaid näitleja ekraanil, samal ajal kui skripti kirjutab masin.

Rahvusvahelised näited: kuidas maailm digitaalselt otsustab

Sarnaseid, kuid palju suurema ulatusega tehisintellekti ja suurandmete süsteeme kasutatakse ka teistes riikides. Need süsteemid on integreeritud riigiaparaati nii sügavale, et kodanikul on võimatu eristada, millal otsuse langetas inimametnik ja millal algoritm.

1. Hiina: “Sharp Eyes” (Skarp Glaze) ja Sotsiaalse Krediidi Süsteem

Hiina on maailmas esirinnas riigi juhtimises AI kasutamisel. Süsteemid nagu Sharp Eyes seovad näotuvastuskaamerad, telekommunikatsiooniandmed ja tehisintellekti, et jälgida reaalajas iga kodaniku käitumist. Sotsiaalse krediidi süsteem ei hinda inimesi mitte ainult seaduskuulekuse, vaid ka digitaalse jalajälje põhjal – mida sa ostad, mida sa sotsiaalmeedias kommenteerid, milliste inimestega sa suhtled. AI otsustab automaatselt, kas sul on õigus osta lennupileteid, saada soodsat laenu või millisesse kooli su lapsed pääsevad. Inimeste poliitilised eelistused on siin täielikult allutatud riiklikule algoritmile.

2. Ühendkuningriik: HART ja Algoritmiline Õigusemõistmine

Briti politseiasutustes ja kohalikes omavalitsustes on kasutusel tööriistad nagu HART (Harm Assessment Risk Tool), mis ennustavad kuritegevuse tõenäosust ja isikute ohtlikkust enne, kui mingisugust tegu on sooritatudki. Programm analüüsib inimese varasemat digitaalset jalajälge, elukohta, sotsiaalset tausta ja suhteid. Kuigi ametlikult räägitakse “otsuse toetamisest”, näitavad reaalsed näited, et politseinikud ja ametnikud usuvad algoritmi pimesi ning järgivad selle soovitusi peaaegu sajaprotsendiliselt.

3. USA: PredPol ja HALO (Predictive Policing & National Security)

Ameerika Ühendriikides kasutatakse erinevates osariikides ennustavat politseitööd ja riskianalüüsi programme, mis määravad kindlaks, millistesse linnaosadesse tuleb suunata rohkem patrulle või millistele isikutele tuleks kohaldada rangemaid jälgimismeetodeid. Föderaalsel tasemel on luure- ja julgeolekuagentuurid ühendatud süsteemidega, mis suudavad sekunditega kaardistada miljonite inimeste psühholoogilised profiilid, tuginedes nende otsingutele, sotsiaalmeedia laaimidele ja tarbimisharjumustele.

Töömeetodid: Kuidas AI loeb inimese psühholoogiat ja isikuomadusi?

Need süsteemid ei kuula otseselt sinu telefonikõnesid ega vaata su tuppa (kuigi ka seda tehniline võimekus võimaldab), vaid nad kasutavad palju peenemat ja märkamatumat meetodit – mustrite analüüsi ehk psühhograafilist profiilimist.

1. Digitaalne mikro-käitumine (Digital Footprint): Iga kord, kui sa kerid uudistevoogu, peatud teatud pildi juures mõneks sekundiks kauem, teed otsingumootorisse kiire päringu või tellid midagi internetist, annad sa süsteemile andmepunkte. AI ei vaata sind kui nime, vaid kui andmevektorit. Kümned tuhanded sellised punktid loovad sinust detailse psühholoogilise profiili – kas sa oled impulsiivne, hirmualdis, kergesti manipuleeritav, uudishimulik või autoriteedile kuulekas.
2. Emotsionaalne manipuleerimine meedia kaudu: Sotsiaalmeedia algoritmid ja uudisteportaalid on programmeeritud näitama sulle just sellist sisu, mis hoiab sind teatud emotsionaalses seisundis (tavaliselt hirm, viha või heakskiidu otsimine). Kui süsteem teab täpselt, milline uudis tekitab sinus paanikat või õiglustunnet, saab ta sinu käitumist suunata ilma, et sa ise arugi saaksid. Sa arvad, et need on sinu enda mõtted, kuid tegelikult on need ette söödetud stiimulid.
3. Mõttemustrite ennustamine: AI suudab suurandmete põhjal ennustada sinu tulevasi samme enne, kui sa neid ise teed. Kui sinu tarbimisharjumused ja veebisaitide külastused muutuvad teatud viisil, teab süsteem juba ette, et oled kaotamas töö, sattumas finantsraskustesse või muutumas poliitiliselt kriitiliseks. Selle tulemusena kohandatakse sulle kuvatavat infot, et suunata sind tagasi “lubatud” rajale.

Kui mõistad, kui kaugele see masinavärk on arenenud, saab selgeks ka see, miks teadlik tagasitõmbumine, digitaalne minimalism ja oma privaatsuse kaitsmine ei ole lihtsalt kapriis, vaid ainus viis säilitada oma vaimne vabadus.

Hoiatan, et kogu see AI võrgustik saab alguse ühest “kohast” ja selle “koha” omanik (omanikud) saab lihtsate kirjetega AI programmi panna käituma tema soovide järgi. Oled kuulnud “AI agentidest” – need on tehislikud ja eriti ohtlikud “spioonid” netivõrgus. “Nupuvajutusega-ette antud käsklusega(“AI agendile” antud ülesanded) saab sulgeda sideteenused, sulgeda ja tühjendada panagkontod, tühistada juhiload ja ID dokumendid (kehtivuse), saab teha sind registrites varatuks (kõik kuulub riigile), saab sind muuta olematuks (nagu polegi sündinud ja pole olemas), tulla sisse sinu nutiseadmetesse, võtta telefon vastu kui keegi helistab, võtta auto (lennukid, rongid, laevad) juhtimine üle, lülitada välja elektrijaamad ja veetammid, võtta üle serverid-domeenid-kodulehed, võtta üle satelliidid, võtta üle sõjarelvade juhtimissüsteemid, ja palju muid inimeste vastaseid tegevusi. Pole enam kaugel see hetk, et sinu lähedal, küljes või sees olev nutiseade (mikro või nano seade) lülitab sinu välja. On tõsine oht täna, et AI lõpetab selle inimolendite planeedi eksisteerimise. Ja kõige selle loomise taga on inimene ise.

Sõltuvuse haprus: kui maailm korraks vaikib

Kujuta ette hetke, mis võib tabada kedagi meist täiesti ootamatult. (Minu endaga on see juhtunud-Veiko Huuse) Oled reisil või kohas, kus sa ei saa kohe reageerida. Äkitselt kaob internetiühendus ja mobiilside. Telefoniekraanile ilmub vaid külm teade: „Võimalus helistada ainult hädaabi numbrile.“

Selles hetkes tabab sind reaalsus:

• Sa ei saa võtta ühendust pangaga, et teha elulise tähtsusega makset.
• Kodus on kaugteel tööle jäetud seade, mis vajaks viivitamatut väljalülitamist, kuid sa oled jõuetu – võib puhkeda õnnetus.
• Lähedased või olulised partnerid ei saa sind kätte, vallandades sinus või teistes põhjendamatu paanika.

See ongi tehnoloogiasõltuvuse tegelik pale. Üks ainus katkestus võib hävitada kogu elukorralduse, sest me oleme unustanud, kuidas elada ilma digitaalse vahendajata.

Kuidas kaitsta oma elu ja hinge kaosest

Selleks, et mitte laskuda süsteemi kokkuvarisemise ohvriks, tuleb luua teadlik tasakaal ja turvavõrk. Tehnoloogiat ei pea täielikult hülgama, kuid seda tuleb kasutada väga teadlikult, vajaduspõhiselt ja alati dubleerida manuaalsete võimalustega:

1. Jäta alles alternatiivid: Kui logid panka sisse Smart-ID või mobiil-ID abil, siis nõua või hoia võimalusel alles ka traditsiooniline ligipääs (parool ja kasutajanimi), või hoia alati piisavalt füüsilist sularaha käepärast.
2. Tea oma varukohti: Pane tähele ja jäta meelde kohalikud paigad – raamatukogud, kultuurimajad või avalikud punktid –, kus vajadusel saab kasutada avalikku arvutit ja füüsilist ühendust, et hädavajalikud kontaktid luua.
3. Säilita mehaaniline kontroll: Ära anna oma kodu ja sõidukeid täielikult pilve ja kaugjuhtimise hoolde. Kodus peab olema võimalus seadmed käsitsi välja lülitada ja autol peab säilima inimlik juhtimistunnetus.

Väljumine võrgustikust ja hinge puutumatus

Riigijuhtimises kasutatav tehisintellekt ei tööta inimkonna kõrgemaks hüvanguks. Päeval, mil kvantarvutustel põhinev AI võtab täieliku kontrolli, muutub iga digitaalselt leitav hing kergesti haavatavaks. Kui sind pole netiruumis, ei saa masin sind ka täielikult kontrollida.

Täielikult süsteemist kaduda on tänapäeva maailmas muidugi võimatu – sul on pass, ID-kaart, kinnisvara, sõidukid, linna kaamerad ja taevast vaatavad satelliidid, mis jätavad igast su sammust jälje. Kuid sa saad vähendada oma kokkupuudet meediavõrkude ja digitaalse müraga miinimumini. Tõmba end tagasi. Ole süsteemis vaid niipalju, kui ellujäämine füüsilises maailmas nõuab, aga hoia oma vaim ja mõtted sellest puhtana.

Ära nõustu AI poolt antud infoga ja ära muutu AI’st sõltuvaks. Kahtle kõiges, mida AI või internet sulle vastab.

Tõde on sinu sees mitte sinust väljas.

See maa on juba muutunud inimkonnale elamiskõlbmatuks – mitte niivõrd looduse, vaid inimeste endi poolt loodud tehismaatriksi tõttu. Kuid selles kaoses on võimalik elada väärikalt ja tunduvalt rahulikumalt kui neil, kes on pimesi lojaalsed poliitikale ja maatriksi (AI, kvant) masinavärgile. Need, kes usuvad Kõiksusesse – oma hinge Loojasse –, teavad, et tõeline jõud ei tule serveritest ega koodist, vaid sisemisest valgusest, mida ükski tehisintellekt ei suuda kunagi lugeda ega hävitada.

Anekdoot Inimsööjatest, mis iseloomustab tänast maailma:

“Kolm teadlast on dzunglis avastamas uusi hõime. Sattusid grupi inimolendite juurde ja laagriplatsil oli neil ühe inimese söömine pooleli. Teadlased kahvatusid ja nende juurde tuli hõimu pealik ja küsis, kes te olete ja miks te siin olete. Teadlased ütlesid hirmunult et me oleme inimesed ja avastame elu. Hõimupealik küsis, et miks te arvate et te inimesed olete, kes seda ütles teile. Teadlased vaatasid üksteisele otsa ja ütlesid nagu ühest suust, et me omavahel oleme arutlenud, et oleme inimesed. Hõimupealik naeratas ja soovis neile edu elu avastamisel. Teadlased tänasid ja lahkusid rahus. Mõne aja pärast jõudsid nad onnini metsas, kus istus küürus memm ja pajas podises midagi ja tegi mingeid nõiduseid. Teadlased rahulikult tervitasid ja küsisid et kas võime rääkida. Nõid keeras nende poole ja andis loa. Teadlased küsisid, et nad kohtusid inimööjatega, et miks neid ära ei söödud ja lubati lahkuda? Nõid seletas, et need inimsööjad sõid ära need inimesed, kes sattusid ka avastusretkel nende juurde aga kes hakkasid kiitlema oma võimu, rikkuse ja kuulsusega ja uhkustama oma saavutustega. Inimsööjad suhtuvad sellistesse kui pimedasse ja musta kurjusesse, ja et see ei tabaks seda hõimu, siis nende mustade inimolendite ärasöömine oli nende jaoks kurjuse lõplik hävitamine. Sest need kiidukuked kasutasid kurjalt ära teisi inimesi enda saavutuste saamiseks. Teadlased olid tänulikud ja ütlesid omavahel, et hea et me oleme ja jäime inimesteks.”

Anekdooti võib vaadelda ka nii, et Inimsööja on riigi süsteem ja kui satud “süsteemi hõimu” öeldes et ma muudan seda ja teen kõik päris hingeliste inimeste jaoks, likvideerin hirmud, sõjad, korruptsioonid, siis see süsteemi pealik “sööb su ära”, sest see ei sobi talle.

Nii, et vaata seda anekdooti mitmet moodi.

Kas sa tunned vahel seda sisemist kutset astuda samm tagasi, lülitada ekraanid välja ja taastada side sellega, mis on päris?

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe lisaks:

Krediidivõimelisuse hindamise tegelik ulatus ja laenuandja kohustused

Vastutustundlik laenamine on enamat kui arvutiprogrammi automaatne otsus või põgus küsimus kuu sissetuleku kohta. Võlaõigusseadus (VÕS) ja krediidiandjate ja -vahendajate seadus (KAS) sätestavad, et enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist peab krediidiandja koguma ja analüüsima põhjalikku teavet tarbija majandusliku olukorra kohta.

Hinnangu andmisel tuleb arvesse võtta mitmeid elulisi faktoreid:

• Regulaarne ja jätkusuutlik sissetulek
• Olemasolevad kohustused (teised laenud, liisingud, järelmaksud)
• Eluaseme- ja muud vältimatud majapidamiskulud ning ülalpeetavad
• Varasem maksekäitumine
• Kliendi pangakontol kajastuvad tegelikud tulud ja igapäevased väljaminekud
• Uue laenumase reaalne mõju pere eelarvele

Laenuandja peab suutma tagantjärele ammendavalt põhjendada, milliste reaalsete andmete pinnalt tehti otsus inimese maksevõime kohta.

Pangakonto väljavõtte roll ja Riigikohtu praktika

Üks peamisi vaidluspunkte laenuvaidlustes keerleb küsimuse ümber, kas laenuandja ikka kontrollis maksevõimet piisava põhjalikkusega. Kohtupraktika, sealhulgas Riigikohtu seisukohad, on siinkohal ühemõttelised: krediidiandjal on kohustus küsida krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muud usaldusväärsed andmed võimaldavad maksevõimet sama usaldusväärselt hinnata.

Pelgalt kliendi enda esitatud numbrilised väited taotlusel ei vabasta laenuandjat kontrollikohustusest. Kui laenutaotlusele on märgitud sissetulekuks 1500 eurot ja kuludeks 400 eurot, kuid esitatud pangakonto väljavõte näitab pidevat miinuses olemist või igakuist sissetulekute kohest ärakasutamist, ei tohi laenuandja ilmseid ohumärke eirata.

Millal on vastutustundliku laenamise nõudeid rikutud?

Rikkumise kahtlus on põhjendatud juhtudel, kus laenuandja jättis tähelepanuta selged ohumärgid või ei viinud läbi sisulist kontrolli. Tüüpilised tunnused on:

• Inimesel oli laenu võtmise hetkel juba mitu aktiivset kohustust ja finantskoormus oli kõrge
• Pangakontol esinesid korduvad makseraskused või arvelduskrediidi limiidi pidev ärakasutamine
• Sissetulek oli ebastabiilne või madal
• Pärast püsikulude ja varasemate laenude tasumist ei jäänud uue laenumase teenindamiseks reaalselt vaba raha
• Laenuandja ei küsinud kontoväljavõtet ega muid tulusid tõendavaid dokumente
• Isikule anti järjest uusi laene olukorras, kus varasemaid kohustusi tasuti ilmselgelt uute laenude arvelt

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et krediidi eesmärk ei tohi olla olukorra tekitamine, kus inimene on sunnitud võtma üha uusi laene olemasolevate katteks, kaotama oma vara või langema täielikku maksejõuetusse.

Õiguslikud tagajärjed: intresside vähendamine ja ümberarvestus

Vastutustundliku laenamise reeglite rikkumine ei tähenda, et laenatud raha muutuks kingituseks või et põhiosa ei tuleks tagastada. Küll aga muutuvad laenu teenindamise tingimused võlgniku jaoks kardinaalselt.

VÕS § 403^4 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja on sõlminud lepingu olukorras, kus ta ei oleks tohtinud krediiti anda, loetakse krediidilepingu intressimääraks seadusjärgne intressimäär (kui see pole lepingumäärast madalam). Tarbija vabaneb ühtlasi kõigist muudest krediidiga seotud tasudest.

Tulemuseks võib olla drastiline summaarne muutus. Näiteks 5000-eurose laenu puhul, mida lepingujärgselt nõuti tagasi 10 000 kuni 15 000 euro ulatuses, tähendab nõuetekohane ümberarvestus kordades väiksemat tagasimaksekohustust.

Juba tehtud maksete ja varasemate laekumiste ümberarvutamine

Ümberarvestus ei puuduta ainult tulevasi makseid. Kui isik on aastaid tasunud ebamõistlikult kõrgeid lepingulisi intresse ja tasusid, tuleb varasemad maksed ümber arvestada. Summasid, mis ületasid seadusjärgse intressiga lubatut, käsitletakse krediidi ennetähtaegse tagasimaksena. Sellise korrektsiooni tulemusel võib selguda, et laenujääk on kahanenud miinimumini või on tarbija maksnud laenuandjale hoopis enam, kui õiguslikult lubatud olnuks.

Viivised, leppetrahvid ja kahjuhüvitised

Viiviste ja sissenõudmiskulude osas kehtib eraldi kontrollikohustus – need ei kao automaatselt, vaid nõuavad iga lepingu kontekstis eraldiseisvat õiguspärasuse hindamist. Lisaks võib vastutustundatu laenamine avada tee kahju hüvitamise nõuete esitamiseks. Seetõttu ei tasu piirduda lihtsa eitusega, vaid esitada krediidiandjale või inkassofirmale konkreetne nõue: “Teie esitatud võlasumma ei ole õige. Palun tõendage vastutustundliku laenamise nõuete täitmist ja tehke nõude uus arvestus.”

Tõendamiskoormis ja Finantsinspektsiooni roll

Tarnekindluse tagamiseks sätestab seadus selge reegli: vaidluse korral lasub kohustus tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimist tervikuna krediidiandjal (VÕS § 403^4). Pank või kiirlaenufirma peab suutma esitada dokumendid andmete kogumise, kulude arvestuse ja maksevõime analüüsi kohta. Pelk viide kliendi suulisele kinnitusele ei ole piisav tõend.

Finantsinspektsioon on asunud järelevalvaja rollis aktiivselt tegelema vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumiste ohjeldamisega, tuues esile probleeme olukordadega, kus ilmselgelt maksejõuetutele isikutele väljastati laene koos lubamatute kõrvalkuludega.

Mida teha laenulepingu või inkassoteate saamisel?

Enne mistahes uue maksegraafiku allkirjastamist või suure võlasumma tunnustamist tuleb astuda järgmised sammud:

1. Küsi välja kogu toimik: Nõua laenuandjalt või inkassofirmalt laenutaotlust, kasutatud andmeid, sissetulekute ja kohustuste arvestust, maksevõime arvutust ning kõiki kontrolliks kasutatud kontoväljavõtteid või muid tõendeid.
2. Hinda tegelikku olukorda: Võrdle laenuandja esitatud andmeid oma reaalse majandusliku olukorraga lepingu sõlmimise hetkel.
3. Nõua ümberarvestust: Kui ilmneb, et laen anti ilmse maksevõime puudumise juures, nõua lepingu ümberarvestamist VÕS § 403^4 lg 7 alusel, jättes kõrvale ebaseaduslikud intressid ja lisatasud.

Kõiki lepinguid tuleb hinnata individuaalselt, võttes arvesse konkreetse hetke asjaolusid, kuid õigete andmete ja seadussätete rakendamine võib võlakoormust vähendada tuhandete eurode võrra.

Autor: Võlanõustaja Kaire Reier. Loe tema kohta SIIT

Loe lisaks:

Küsimus ei puuduta üksnes haiglat. Sama õiguslik probleem võib tekkida rahvatervise meetmete, sundravi, sundisolatsiooni ja muude olukordade puhul, kus avalik võim soovib inimese elu või tervise kaitseks tema otsustusvabadust piirata.

Kellele kuulub inimese keha? Nürnbergist Strasbourgi ja Eestini. Revo Jaansoo uurimustöö tutvustus

Revo Jaansoo Uurimistöö „Euroopa Inimõiguste Kohtu kujunemine Euroopa õiguskorra kujundajaks 1959–2026“ ühendab rahvusvahelise õiguse, Euroopa inimõiguste õiguse, rahvusvahelise kriminaalõiguse, õigusajaloo, meditsiiniõiguse, põhiseadusõiguse ja ravimiregulatsiooni. Selle keskmes on kehaline puutumatus ja autonoomia ning nende suhe riigivõimu, rahvatervise kaitse ja meditsiinilise sekkumisega.

Keskne küsimus on lihtne, kuid õiguslikult keeruline: kui kaugele võib riik minna inimese keha ja isikliku autonoomia üle otsustamisel?

Nürnbergist Euroopa inimõiguste süsteemini

Teise maailmasõja järel toimunud Nürnbergi tribunalid muutsid arusaama inimese ja riigi suhtest. Meditsiinilised katsed inimestega näitasid äärmuslikul kujul, millised tagajärjed võivad kaasneda olukorraga, kus inimene muutub meditsiinilise või riikliku võimu objektiks ning tal puudub tegelik võimalus oma keha üle otsustada.

Nürnbergi arstide tribunal tõi vabatahtliku nõusoleku rahvusvahelise õiguse ja meditsiinieetika ajalukku. Nürnbergi koodeksist kujunes üks patsiendiautonoomia ajaloolisi lähtekohti.

Jaansoo uurimistöö teeb siin olulise eristuse. Nürnbergi koodeksit ei käsitleta tänapäevases õiguskorras iseseisva ja siduva õigusallikana. Küsimus on pigem selles, kas Nürnbergi menetlustes väljendunud inimsubjekti kaitse põhimõtteid on võimalik jälgida hilisemas rahvusvahelises inimõiguste õiguses ja tänapäevases patsiendiautonoomia käsitluses.

Seetõttu ei saa tänapäevaseid patsiendiõigusi taandada ühele ajaloolisele dokumendile. Need on kujunenud rahvusvahelise õiguse, meditsiinieetika, põhiseaduslike õiguste, meditsiiniõiguse ja kohtupraktika koosmõjus.

Euroopa inimõiguste konventsioon avati allakirjutamiseks Roomas 4. novembril 1950 ja jõustus 3. septembril 1953. Euroopa Inimõiguste Kohus alustas tegevust 1959. aastal. 1998. aastal jõustunud protokoll nr 11 muutis konventsiooni kontrollimehhanismi alaliseks kohtuks ja tugevdas üksikisiku võimalust pöörduda pärast riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendumist Strasbourgi.

Nii kujunes sõjajärgsest inimese kaitse ideest järk-järgult Euroopa õiguskaitsesüsteem, milles ka riigi enda tegevus allutati rahvusvahelisele kohtulikule kontrollile.

Vastutus ei lõpe ametikohaga

Nürnbergi järeltribunalide pärand ulatub patsiendiõigustest kaugemale. I.G. Farbeni kohtuasjas tuli hinnata ettevõtte juhtkonna liikmete isiklikku vastutust sunniviisilise töö, orjastamise ja muude õigusvastaste tegudega seotud tegevuse eest.

Kohtul tuli eristada organisatsiooni positsiooni konkreetse inimese vastutusest. Ametikoht ei tekita iseenesest süüd. Samal ajal ei kõrvalda ametikoht isikliku vastutuse võimalust, kui inimese teadmised, pädevus ja tegevus loovad piisava seose õigusvastase teoga.

Jaansoo uurimistöö asetab vastutuse individualiseerimise küsimuse laiemasse riigivõimu konteksti. Riik tegutseb asutuste ja inimeste kaudu. Seetõttu on oluline kindlaks teha, kellel oli otsustuspädevus, milline oli tema volituste ulatus, millistel alustel otsus tehti ja millist mõju see inimese õigustele avaldas.

Nürnbergi kogemus annab siin põhimõttelise lähtekoha: võimu olemasolu ei kõrvalda vastutuse küsimust.

Herta Oberheuser ja kutsevabaduse piirid

Herta Oberheuseri juhtum tõi vastutuse küsimuse tagasi meditsiini. Ravensbrücki koonduslaagris töötanud arst mõisteti Nürnbergi arstide tribunalil süüdi. Hiljem kerkis küsimus tema võimalusest Saksamaal arstina jätkata.

Kriminaalvastutus ja kutsealane vastutus kuuluvad eri õiguslikesse raamidesse. Kriminaalkohtu otsus ei lahendanud automaatselt hilisemat küsimust kutsealal tegutsemise kohta.

Põhiseadusliku raami andis Saksamaa Liitvabariigi 1949. aasta põhiseadus. Selle artikkel 3 sätestab võrdsuse seaduse ees ning artikkel 12 kaitseb kutsevabadust. Föderaalne Konstitutsioonikohus käsitles kutsevabaduse piire 11. juuni 1958. aasta apteegikohtuotsuses.

Oberheuseri juhtum aitab näidata üht uurimistöö läbivat põhimõtet: riigi sekkumise õiguspärasus ei sõltu ainult sellest, kas riigil on õiguspärane eesmärk. Olulised on ka õiguslik alus, otsustaja pädevus, põhjendused ja inimese õiguste kaitseks loodud menetluslikud tagatised.

Kui riik kaitseb inimese elu

Tänapäeva õigusvaidlused on sageli keerukamad kui Nürnbergi ajastu kõige selgemad juhtumid. Riik võib sekkuda inimese õigustesse elu, tervise või teiste inimeste kaitseks. Legitiimsest eesmärgist üksi siiski ei piisa.

Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 8 kaitseb era- ja perekonnaelu. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas kuuluvad eraelu kaitsealasse ka kehaline puutumatus ja isiklik autonoomia.

Sekkumisel peab olema õiguslik alus, see peab teenima konventsiooniga lubatud eesmärki ja olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik. See tähendab muu hulgas küsimust, kas riigi põhjendused olid asjakohased ja piisavad ning kas eesmärki oleks saanud saavutada inimese õigusi vähem piirava abinõuga.

Põhiõiguse piiramisel tuleb arvesse võtta ka riigi kaalutlusruumi. Selle ulatus sõltub vaidluse laadist, sekkumise intensiivsusest ja kaalul olevatest õigustest. Kaalutlusruum ei tähenda siiski piiramatut otsustusõigust ega vabasta riiki oma otsuse põhjendamisest.

Mida intensiivsemalt puudutab sekkumine inimese keha, autonoomiat või identiteeti, seda suurema tähtsuse omandavad õiguslikud ja menetluslikud tagatised.

Strasbourg ja patsiendi õigus otsustada

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika on aastakümnete jooksul kujundanud põhimõtteid, mille kaudu hinnatakse riigi sekkumist üksikisiku õigustesse.

Lawless vs. Iirimaa (1961) käsitles erakorralise seisukorra ja riigi julgeoleku küsimusi. Belgia keeleasi (1968) aitas kujundada diskrimineerimiskeelu käsitlust. Handyside vs. Ühendkuningriik (1976) sai oluliseks mõiste „vajalik demokraatlikus ühiskonnas“ ning riigi kaalutlusruumi arengus.

Need lahendid ei käsitlenud patsiendiautonoomiat, kuid neis kujunenud kontrollipõhimõtted on mõjutanud hilisemat konventsioonipraktikat.

Patsiendi autonoomia seisukohalt on Jaansoo uurimistöös keskse tähtsusega Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja 17. septembri 2024. aasta otsus Pindo Mulla vs. Hispaania.

Avaldaja oli Jehoova tunnistaja, kes oli oma keeldumist vereülekandest väljendanud kirjalikult eri vormides. Erakorralise operatsiooni ajal anti talle siiski vereülekandeid.

EIK käsitles asja konventsiooni artikli 8 alusel koosmõjus artikliga 9. Küsimus ei olnud üksnes selles, kas arstide meditsiiniline otsus oli õige. Keskseks muutus see, kas riiklik otsustamiskord oli korraldatud viisil, mis austas piisavalt patsiendi autonoomiat.

Kohus leidis, et otsustamisprotsessis esines olulisi puudusi. Otsustanud kohtunikule ei jõudnud piisav teave patsiendi varem dokumenteeritud soovide kohta ning hilisemad menetlused ei kõrvaldanud neid puudusi.

Lahendi tähendus ulatub seetõttu ühest vereülekande juhtumist kaugemale. Inimese autonoomia kaitsmiseks ei piisa sellest, et seadus tunnustab abstraktselt tema õigust ravist keelduda. Riik peab looma süsteemi, milles inimese tahe saab ka tegelikult otsustajani jõuda ja õiguslikku mõju avaldada.

Riigil on ka kohustus autonoomiat kaitsta

Jaansoo uurimistöö üks olulisi teese on, et riigi ülesanne ei seisne ainult inimese autonoomiasse sekkumisest hoidumises.

Riigi positiivne kohustus võib hõlmata sellise õigusliku ja institutsionaalse raamistiku loomist, milles inimene saab piisavat teavet, kujundab oma tahte, saab väljendada nõusolekut või sellest keelduda ning kasutada õigusvastase meditsiinilise sekkumise korral tõhusaid õiguskaitsevahendeid.

See muudab patsiendiautonoomia küsimuse laiemaks kui arsti ja patsiendi vahelise suhte.

Kui inimene on oma tahte selgelt väljendanud, kuid tervishoiu- või õigussüsteem ei suuda seda teavet õigel ajal otsustajani viia, võib probleem olla süsteemis endas.

Kas vajadus on ka tõendatud?

Uurimistöö üks keskseid järeldusi ja eristatavaid panuseid puudutab seda, mida Jaansoo käsitleb „tõenduspõhise vajadusena“.

Riigi väitest, et sekkumine on vajalik elu, tervise või avaliku huvi kaitseks, ei piisa iseenesest. Tuleb küsida, millisele faktilisele ja tõenduslikule alusele väidetav vajadus tugineb.

Kas otsustajal olid olemas asjakohased andmed? Kas need olid piisavad? Kas tõendid toetavad seost soovitud eesmärgi ja valitud piirangu vahel? Kas sama eesmärki oleks saanud saavutada vähem piirava abinõuga?

Tõenduspõhist vajadust ei käsitleta uurimistöös uue iseseisva konventsioonist tuleneva testina ega olemasoleva proportsionaalsuse kontrolli asendajana. Tegemist on olemasolevate kontrollistandardite rakendamisel eristatava küsimusega: kas riigi esitatud faktiline ja tõenduslik alus võimaldab sekkumise vajalikkust tegelikult kontrollida?

See küsimus muutub eriti oluliseks olukorras, kus riigil on ulatuslik kaalutlusruum või Euroopa riikide vahel puudub ühine lähenemine.

Kaalutlusruum ei saa sellisel juhul tähendada tõendamisest vabanemist.

Erakorraline olukord ei kaota põhiõigusi

Sama põhimõtet rakendab uurimistöö rahvatervise ja erakorraliste olukordade suhtes.

Rahvatervise hädaolukord võib anda riigile tavapärasest suurema vajaduse kiiresti tegutseda, kuid see ei kõrvalda põhiõiguste kaitse nõudeid.

Ka erakorralises olukorras tuleb hinnata sekkumise õiguslikku alust, eesmärki, vajalikkust ja proportsionaalsust. Samuti tuleb kontrollida, millistele faktidele ja tõenditele sekkumise põhjendus tugineb ning kas eesmärki oleks olnud võimalik saavutada vähem piiravate vahenditega.

Jaansoo uurimus asetab selle küsimuse laiemasse võrdlevasse raamistikku. Euroopa inimõiguste praktika kõrval käsitletakse Ameerika Ühendriikide, Kanada ja Austraalia õigust, COVID-19 meetmeid, kohustusliku meditsiinilise sekkumise põhiseaduslikke piire, ravimiregulatsiooni ning Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 15 erakorraliste volituste süsteemi.

See võimaldab küsida mitte ainult seda, kas riigil on õigus kriisis tegutseda, vaid ka seda, kuidas peab võimu kasutamine jääma kohtulikult kontrollitavaks.

Eesti kuulub samasse õigusruumi

Eesti õiguskord paikneb põhiseaduse, Euroopa Liidu õiguse, Euroopa inimõiguste konventsiooni ja rahvusvaheliste lepingute ristumiskohas. Nürnbergi ja Strasbourgi arengud ei ole seetõttu Eesti jaoks üksnes õigusajalugu.

Patsiendiautonoomia, avaliku võimu volituste piirid, rahvatervise meetmete õiguspärasus ja riigi vastutus puudutavad kohtunikke, advokaate, arste ja ametnikke. Kõige otsesemalt puudutavad need aga inimest, kelle tervise või keha kohta otsuseid tehakse.

Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 7 keelab piinamise ning julma, ebainimliku või alandava kohtlemise. Sama säte ütleb eraldi, et kedagi ei tohi ilma tema vabatahtliku nõusolekuta allutada meditsiinilistele või teaduslikele katsetele.

Eesti õiguses tähendab laiem põhiõiguslik raamistik, et avaliku võimu sekkumisel inimese õigustesse peab olema õiguslik alus ja legitiimne eesmärk ning sekkumine peab vastama proportsionaalsuse nõuetele.

Uurimistöö lisab sellele olulise küsimuse: kas riigi põhjendatud vajadus on ka faktiliselt ja tõenduslikult kontrollitav?

Mida Nürnberg ütleb tänapäeval?

Nürnbergi tribunalide ajal tuli kaitsta inimest riikliku ja meditsiinilise võimu kõige raskemate kuritarvituste eest. Strasbourgi inimõiguste süsteemis väljendub inimese kaitse teistsuguses ajaloolises ja õiguslikus kontekstis, kuid keskne küsimus riigivõimu piiridest püsib.

Tänapäeval võivad küsimused tunduda palju tavalisemad.

Kas otsustusvõimeline patsient võib elupäästvast ravist keelduda?

Millal tuleb arstil arvestada inimese varem väljendatud tahet?

Mis saab siis, kui patsiendi tahe on dokumenteeritud, kuid ei jõua õigel ajal otsustajani?

Kui riik piirab inimese autonoomiat tema elu või tervise kaitseks, milliste tõenditega peab ta sekkumise vajalikkust põhjendama?

Ja kas inimesel on tegelik võimalus lasta sõltumatul kohtul kontrollida, kas riik läks liiga kaugele?

Pindo Mulla lahend näitab, et patsiendiautonoomia kaitse hõlmab ka otsustamiskorra kvaliteeti. Kui avalik võim sekkub inimese kehalisse puutumatusse, ei piisa üksnes heast eesmärgist. Sekkumisel peab olema õiguslik alus, selle vajalikkus peab olema põhjendatav ning inimese õiguste kaitseks peavad eksisteerima toimivad menetluslikud tagatised.

Nürnbergi pärandist ei tulene lihtsat reeglit, millega saaks lahendada kõik tänapäeva meditsiiniõiguse vaidlused. Selle ajalooline tähendus seisneb muu hulgas põhimõttes, et inimene ise on oma keha puudutavas otsustamises iseseisev õiguste kandja.

Strasbourg on kujundanud rahvusvahelise õiguskaitse mehhanismi, mille kaudu saab kontrollida ka riigi sekkumist sellesse autonoomiasse. Eesti kuulub samasse Euroopa õigusruumi.

Õigusriigi tugevust ei näita üksnes riigi võime tegutseda. Sama oluline on riigi võime oma võimu põhjendada, lasta seda kontrollida ja vajaduse korral piirata.

Inimene ei ole oma keha puudutavates küsimustes riigi objekt. Ta on õiguste kandja.

Revo Jaansoo uurimustöö. Periood 1959-2026

EESTI VABARIIK: INTERDISTSIPLINAARNE ÕIGUSTEADUSLIK UURIMISTÖÖ

Rahvusvaheline õigus · Euroopa inimõiguste õigus · Õigusajalugu · Meditsiiniõigus

“Euroopa Inimõiguste Kohtu kujunemine Euroopa õiguskorra kujundajaks”

Uurimustööd saad alla laadida SIIT

“Universumi ehk Kõiksuse loodud loomingus (dimensioonid, olendrassid, Elu, hing ja sinna kuuluvad lisad – nagu inimese keha) inimese keha, pole ei riigi oma ega siin maal kehastunud inimese oma. See on Kõiksuse oma ja antud kasutada siin maal olemiseks, õppimiseks ja meenutamiseks. Kui sina ise ja Riigi süsteeme esindavad inimolendid (ametnikud, arstid ja kõik kes on tegutsevad sinust eraldi siin maal) kasutate seda keha universumi reeglite vastaselt – ei aktsepteeri selle inimese keha vaba tahet ja otsust, on sellel tagajärjed ja need mõjutavad siin maal kõiki ja kõike.” – Veiko Huuse

Selle Maailma ja Riigi mängus mustad olendid mängivad (kuritarvitavad) inimese keha, hinge ja vaimuga. Ära luba sellel juhtuda.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe teisi Revo Jaansoo artikleid: