Siit koorub valus tõdemus: Eestis pole õiglast kohtumõistmist ja tõelist õigusriiki ei ole enam olemas.

Sõjalise abi nime all haihtuvad miljonid ja poliitiline karistamatus

Vaatame esmalt seda, mis toimub Toompea ja ministeeriumide koridorides. Viimase aja suurimaks skandaaliks on kujuned kasvanud kaitseministeeriumi ja endise kaitseministri Hanno Pevkuri ümber tärkav ligi 70 miljoni eurone afäär.

Erinevatest meediakanalitest lugedes jääb mulje, et Pevkur hämab. Nagu see ekraanipilt sotsiaalmeediast: Allikas

Nagu osutab vaatleja Uku Kudu, ei lahkunud skandaal koos ministri ametist taandumisega. Alguses jäi mulje ühest ebaõnnestunud lepingust, kuid nüüdseks tunnistab Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus (RKIK), et halbu lepinguid on kokku seitse. Ligi 70 miljoni eurose Dataseli tehingu puhul ei suudeta dokumentidega näidata, kuidas selle ettevõtteni jõuti, kes tegi taustakontrolli, mille põhjal usuti ettevõtte tarnevõimesse või miks eirati kokkulepitud hankekorda. Riigikontroll ei suutnud dokumentide puudumise tõttu kindlaks teha isegi kõigi lepingute kogumahtu ega võimalikke riske riigieelarvele.

Ühe ministri tagasiastumine võib lõpetada tema poliitilise vastutuse, kuid nagu Kudu küsib: kes otsustas, kes kontrollis, kes allkirjastas ja miks pole sellest alles kontrollitavat jälge? Millises eraettevõttes oleks selline dokumendita otsustusahel ja raha kadumine mõeldav ilma kriminaaluurimise ja koheste koondamisteta?

Uku Kudu räägib veel lisaks sellest, kuidas need samad 70 miljoni euro “skeemitajad” liikusid vahetult enne selle afääri ilmsiks tulekut uutele kohtadele strateegilistes ettevõtetes, kus on tunda huvide konflikti: https://www.facebook.com/share/p/1JbLLE8vFB/

Sama teemat ning riikliku kontrolli puudumist teravustab Edmond Penu, viidates avalikkuses kõlanud väidetele, et kaitsevaldkonnas polnud põhjust kahtlustada pistise võtmist, ning tõdedes lakooniliselt: “70 miljonit on suur raha, selle eest tehakse kõike mis vajalik.”

Sven Sildnik avaldab teravalt arvamust Uued Uudised portaalis:

Kanali Objektiiv saates “Fookuses” tõid Markus Järvi ja Varro Vooglaid välja, et tegemist on mürsuskandaaliga, mis kujutab endast tõenäoliselt kaitsevaldkonna segaduste ja korruptsiooni jäämäe tippu. Nende hinnangul on nomenklatuur teinud endale riigi, kus tipp-poliitikute ja ametnike tegevus ei allu reaalsele õiguslikule vastutusele.

Rainis Lipstok postitus raputab igat õiglase südametunnistusega inimolendit:

Allikas: https://www.facebook.com/share/19fudJYYKn/

Kus on siin prokuratuuri ja uurimisorganite terav silm? Kui tavaline kodanik eksib maksudega paarisaja euro ulatuses, käivitub riiklik repressiivaparaat kohe. Kui aga mängus on 70 miljonit eurot maksumaksja raha, teiseneb vastutus pelgalt ametkondlikuks segaduseks ja keegi reaalselt trellide taha ei satu. Suured raha kantijad ja vastutustundetud otsustajad naudivad puutumatust ning kõnnivad sirge seljaga vabaduses ja jätkavad riigisüsteemides ning poliitikas.

Kas siin on Siim Kallase “trikid” eeskujuks?

Annika Urmi juhtum: Juriidiline omavoli, vaigistamine ja põhiseaduslik enesekaitse

Seevastu teises spektris – seal, kus peaks asuma sõnavabadus ja avalik kontroll – rakendub karistusvõim täie rangusega. Rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm võttis portaali Fonte.News kaudu ette ajakirjandusliku eksperimendi, et paljastada Eesti meedia- ja kohtusüsteemi kokkumängu, läbipaistmatust ning võimalikku korruptsiooni. Selle tulemusena on tema suhtes käivitunud protsess, mida saab kirjeldada kui reaalset ülekohut ja omavoli: kohtunik Marju Persidskaja otsusega määrati ta enne puhkusele minekut tagaotsitavaks ning teda ähvardab vahi alla võtmine, ilma et oleks selge, mille eest või kui kauaks. Süsteemne kaitsetus avaldub ka selles, et määratud advokaadid (Marika Suurpere ja Sirje Must) ei kaitse tema põhiõigusi, vaid mängivad faktiliselt kokku prokurör Paul Pikmaga.

Juriidilisest vaatepunktist puudub käesolevas asjas igasugune kuriteokoosseis ning Annika Urmi süüdimõistmiseks puuduvad alused:

1. Puudub koosseisupärane tegu, tahtlus ja kahju kannatajad:
   • Eesti Vabariigi põhiseaduse § 45 tagab sõnavabaduse. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on kaitstud ka terav kriitika, liialdus, provokatsioon ja satiir. Avaliku võimu kandjad, sealhulgas kohtunikud, peavad taluma kõrgemat kriitikat kui tavakodanikud.
   • Puudub kuritegelik tahtlus, kuna tegemist oli avaliku võimu tegevusele tähelepanu juhtimise ja satiiriga. Samuti puuduvad juhtumis otsesed kahjukannatajad ja kasusaajad. Kui tegu on kaitstud sõnavabadusega, puudub õigusvastasus ja karistatavus.
2. KarS § 305¹ ebaõige kohaldamine:
   • Süüdistus toetub Karistusseadustiku §-le 305¹ (kohtu või kohtuniku solvamine seoses õigusemõistmisega). Seadus eeldab aga otsest seost tegeliku õigusemõistmisega konkreetse isiku suhtes.
   • Kohtunikud Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ega Olev Mihkelson ei ole kunagi Annika Urmi üle sisulist õigust mõistnud ega tema tsiviilhagisid või mainekahju nõudeid sisulise lahendiga lahendanud – avaldused jäeti aastateks menetlusse võtmata. Riigi õigusabi määramine puudutab eelmenetlust ja prokuratuuri ega kujuta endast kohtulikku õigusemõistmist.
   • Annika Urm ei avaldanud publikatsioone ise; tegemist oli tema isikliku loo ja kriitikaga, mida levitasid kolmandad isikud ja toetajad sõltumatutel veebilehtedel. Tehnilist avaldajat ega haldajat pole tuvastatud.
3. Tõendite puudumine:
   • Süüdistus ja kohtuliku surve meetmed põhinevad oletustel, mitte tõenditel. Puuduvad tõendid, mis sidusid Urmi otseselt veebilehtede kasutajakontode, postitamise, domeenide omandamise või domeenide haldamisega. Kriminaalmenetluses peab iga asjaolu olema tõendatud, mitte järeldatud “suusoojaks”.
4. Ametnike ja meedia poolt toime pandud võimalikud kuritahtlikud õigusrikkumised:
   • Õigusemõistmise takistamine ja erapoolikus (KarS § 291): Asjaomased kohtunikud ja prokurör Paul Pikma on kasutanud ametipositsiooni ja isiklikke kontakte menetluse algatamiseks ilma objektiivse kuriteokoosseisuta. Prokuratuuri, kohtu ja meedia põimumine rikub võimude lahususe põhimõtet.
   • Valeandmete esitamine ekspertiisis (KarS § 320 lg 1): Ekspertiisi koostajad Dr. Evelin Eding ja Dr Tanel Vaas esitasid teadlikult valeandmeid – üks ekspertidest ei kohtunud isiklikult süüdistatavaga, teine moonutas riiklikes andmebaasides dokumenteeritud fakte.
   • Inimväärikuse ja eraelu rikkumine meedia poolt: Katrin Lust ja meelelahutusportaalid (Kuuuurija, Elu24) on tunginud süstemaatiliselt eraellu rahalise kasu eesmärgil (maksumüüri taga avaldatud artiklid), rikkudes eriliiki isikuandmete kaitset (KarS § 157¹), toime pannes ahistavat jälitamist (KarS § 157³) ja rikkudes süütuse presumptsiooni (KarS § 310) ning GDPR reegleid, esitades inimest süüdlasena enne kohtuotsust.

Sellises olukorras, kus kohus on jätnud kodaniku taotlused reageerimata ja riiklik kaitse puudub, rakendub kodaniku põhiseaduslik tõrjepõhiõigus (PS § 54 ja KarS § 28 – häda kaitse ja enesekaitse). Enda kaitsmine ja süsteemi vigade avalikustamine ei ole solvamine, vaid õigustatud enesekaitse olukorras, kus riigiaparaat eirab põhiseaduslikke garantiisid.

Kas terav sõna või süsteemi valukohtade paljastamine teeb ühest ajakirjanikust tõesti ühiskonnale ohtliku kurjategija, keda tuleb koheselt trellide taha isoleerida täpselt nagu massimõrvareid või muid raskeid vägivallatsejaid? Kui võimurite tegevuse arvustajaid koheldakse võrdväärselt kõige ohtlikemate kurjategijatega, on sõnavabadusest järele jäänud vaid fassaad.

Süsteemi arhitekt presidenditoolil: kas Ülle Madise suudab õigluse taastada?

Nüüd, mil Riigikogu 71 saadikut valisid Eesti uueks riigipeaks senise õiguskantsleri Ülle Madise, kerkib lauale üha teravam küsimus: millele saab ühiskond üldse lootma jääda? Portaalis Fonte.News on pikalt analüüsitud Ülle Madise ja tema lähikondsete rolli Eesti õigusmaastiku ning kohtusüsteemi kujunemisel. Aastaid õiguskantslerina töötanud Madise taustal tekkis pilt riigist, kus seaduse tähte võidakse küll ametlikult jälgida, kuid tegelik õiglustunne ja korruptsiooni tõkestamine on jäänud nõrgaks või lausa tagaplaanile.

Kui Madise ei suutnud või ei tahtnud pikkade aastate jooksul õiguskantslerina astuda otsustavaid samme lokkava korruptsiooni ja selektiivse õigusemõistmise ohjeldamiseks, siis kuidas ja millega ta kavatseb seda teha nüüd Eesti presidendina? Kas tema Kadriorgu asumisega kaasneb tegelik murrang või jääb süsteem endiselt kaitsma neid, kes miljoneid liigutavad, ning pigistama neid, kes julgevad kriitikat teha?

Kogu ühiskond peab endalt küsima: kas riigipeaks saav jurist hakkab seisma põhiseaduse tegeliku vaimu – rahva kaitse ja õigluse – eest või saab temast vaid järjekordne institutsionaalne kilp sellele samale suletud ringkäendusele?

Topeltstandardid halvatud õigussüsteemis

Kui võrrelda ainult neid kolme juhtumeid, paljastub Eesti tänase õigusruumi tegelik pale:

Paljudel on suus küsimus: Mis õigusriik see selline on? Tõeline õigusriik põhineb võrdsusel seaduse ees, mitte poliitilisel kuuluvusel või ametikohal. Kui seadus kaitseb neid, kes liigutavad miljoneid hämaratesse kanalitesse, kuid karistab neid, kes julguse kokku võtavad ja võimurite tegevust avalikkuse ees analüüsivad, on tegemist autoritaarse selektiivse õigusemõistmisega.

Eesti kohtusüsteem ja õigusruum on täielikus kriisis – totaalne kaos. Kui kriitikud saadetakse vangi ja suurkorruptsiooni kahtlusega tegelased laiutavad jätkuvalt võimukoridorides, peame tõdema valusat tõde: põhiseaduslikud garantiid on muutunud tühjaks sõnakõlksuks ning õiglast kohtumõistmist Eestis enam ei eksisteeri. Korruptsiooni ja õigussüsteemi kuritarvitusi tuleb kajastada ka rahvusvaheliselt, et taastada tegelik kontroll riigivõimu üle.

Jälgime asjade käiku ja kas Eestis taastatakse uue Eesti presidendi Ülle Madise juhtimisel inimlik ja õiglane õigusriik või on see lõplikult hävinud? Jälgime mängu.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe lisaks sarnastel teemadel:

Kaasaegne küüditamine – surnuks menetletud elud ja unustatud kaaskannatanud

Meil on näiteid, kus inimesi on surnuks menetletud – nagu Kristi Loigo ja Jan Loigo. Siinjuures on oluline mõista tõde: Jan Loigo on kaaskannatanu, mitte süüdistatav – ta oli süüdistatava abikaasa, kes suri 1,5 aastat varem kui Kristi Loigo, ja keegi ei teinud sellest numbrit ega rääkinud midagi.

Mis on selle juures kõige julmem? Eesti kohtusüsteem ei pea inimese kannatusi mitte millegi vääriliseks. Kas Kristi Loigo neli last on saanud mingisugustki hüvitist ema kaotuse eest? Selle peale ütlevad mõned advokaadid, et seda “riigi süüd” ega “surma põhjust” ei saa tõendada. Sellist asja, mis on common sense (terve mõistus), ei pea ju tõendama – see on ilmselge asjaolu ja mitte juhuslik, et kaks inimest viie aasta jooksul menetleti surnuks riigi palgal olevate inimolendite juriidilise vägivallaga. Täna on igal kannatanul taga terve perekond kaaskannatanuid, keda süsteem ei pea absoluutselt millekski.

Ja samamoodi tõstetakse esile teisi traagilisi juhtumeid, kus inimesed on sattunud vanglast haiglasse või psühhiaatriaosakonda paigutatud – nagu Aivo Peterson, Sandra Sirge, Eneke Roots.

Küüditamise hind: Kodu, vara ja inimväärikuse kaotus

Vahistati ja kinni istus süütult ka Kersti Kracht – kuus kuud vangistust ja sai 2000 eurot hüvitist –, tulge taevas appi! Kas te teate, mis juhtub inimesega vanglas?

Inimene, kes pannakse vangi ajutiselt, eksituse tõttu, julmuse, terrori või vaigistamise eesmärgil – nad jäävad ilma kodust ja võimalustest elada edasi inimväärset elu! Isegi kui tal oli töökoht, toimetulekutoetus, puuduv töövõime, töötukassast abi, stipendiumid, vmt. – kõik toetused peatatakse ja töö kaob. Inimene kaotab kodu ja isiklikud asjad: tema asjad pannakse tänavale, mõnel juhul antakse tasuta taaskasutusse, mõnel juhul võib-olla müüakse midagi. Tema telefoni, üüriarved, laenumaksed jäävad maksmata ja inimene satub võlgadesse, mis toovad kaasa kohtutäiturite ja inkasso nõuded ja uued kulukad kohtuasjad.

Sinu lemmikloomad (kodused koerad, kassid, hobused, lehmad, sead, lambad, kanad, jne) antakse ära, sinu lapsed antakse ära jne. Ja kohtunikud annavad sulle 20 eurot päevas hüvitist, kui selgus, et inimene oli asjatult küüditatud (istus valesüüdistuse alusel vanglas). Kas inimene saab taastada oma endise elukvaliteedi, kui temalt on kõik ära võetud, meedia on ta maine sõelapõhjaks lasknud ja kohus mõistab hüvitist 20 eur päeva kohta?

Kõigepealt tuleks kohtunikud sinna vangi saata, ja vaatame, mida nad siis mõtlevad, kui palju peaks kõike hüvitama.

Avalikkuses on palju tähelepanu saanud satiiride peale solvunud Kohtunik Liina Naaber-Kivisoo juhtum, kus ta nõuab meedia ja kohtukiusu ohvrilt kümme korda suuremat kahjutasu, võrreldes sellega, mida ohvrile endale teistelt meediaettevõtetelt selle sama kohtuniku poolt välja mõisteti – see näitas kohtuniku tegelikku palet.

Vangla terror ja inimväärikuse alandamine

Lisaks kaotab inimene vanglas tervise, teda terroriseeritakse vaimselt, tema inimväärikust alandatakse, teda taltsutakse nagu tsirkuseahvi. Talle ei anta vajalikku ravi, isegi mitte samu tablette, mida arst on talle kirjutanud.

Inimest võidakse seal mürgitada ükskõik millise ravimiga. Iga ravim on mürk! Ja kui sa seda ei võta, siis antakse sulle seda sunniviisiliselt ja kirjutatakse, et sa ei teinud koostööd; see raskendab sinu olukorda, vanglakaristust pikendatakse või leitakse uus viis inimese inimväärikuse alandamiseks.

SEDA KÕIKE TEEVAD PROKURÖRID, KOHTUNIKUD JA ADVOKAADID NING KOHTUEKSPERTIISI ARSTID ÜHES JUHTUMIS DR EVELIN EDING JA DR TANEL VAAS, jt.

Kellele toob selline küüditamine kasu?

Jõuame samasse punkti inimeste õiglase kohtumõistmise ja proportsioonide rikkumisega, kus kohtunikud määravad kahjutasudeks 200–300-euroseid summasid. Kuid teistel puhkudel tehakse soodsaid otsuseid ja mõistetakse välja tuhandete eurode suurused kahjutasud satiiri eest.

Aga kes siis asjast võidab? Suurimad võitjad on advokaadid. Iga kohtuasja eest saavad advokaadid tuhandeid eurosid – 3000, 30 000, 50 000 kuni 100 000 eurot. Näiteks, Kersti Krachti juhtumis advokaat sai 95 000 ja Kersti Kracht ise sai 2000 eurot. See on täiuslik iseloomustus sellele ebaõiglasele ja pettuse lõhnalisele süsteemile. Kristi Loigo võitis küll kohtus Delfi Meediat, kuid maha ei võetud midagi Eesti Ekspressist ning tema pidi maksma ka vastaspoole kohtukulud.

Advokaat saab kümme korda rohkem raha kui ohver, kuid tegelikkuses peaks olema vastupidi – advokaat peaks saama näiteks 10% ohvrile väljamõistetud hüvitisest.

Siit tekib küsimus: miks meil on õigussüsteem, kui õigus ja õiglus puudub? Kohtumõistmine peaks olema inimese jaoks õiglane ja lahendama inimlikult ka kõik probleemid. Kohtud aga ei lahenda probleeme ega aita inimesi; järelikult tuleb kohtusüsteem lihtsalt ümber korraldada või sulgeda, sest see teeb rohkem kurja kui head.

Suur ebaõiglus on üksikema ja lapse sattumisel süsteemi hammasrataste vahele.
Eestis on neid juhtumeid tuhandeid! Need emad on kohtu poolt tehtud haigeks ja vaeseks, nad käivad ringi nagu elavad laibad ja tihti antakse lapsed isale, kes võib olla alkohoolik, narkomaan, nartsissist, pedofiil või töönarkomaan, keda lapsed isegi ei huvita. Seda teevad kohtunikud, lastekaitse ja sotsiaaltöötajad. Meie enda silme all “hävitatakse” Eesti emasid vaimselt. Väga tihti käivad kokkulepped kohtunike kaudu.

Vaadates emade traagilist saatust, on samasuguse süsteemse vägivalla ohvriks langenud ka Kristiina Heinmets. Tema võitlus laste ja õigluse eest on samuti jalge alla trambitud – emad jäetakse süsteemi poolt ilma oma lastest ja väärikusest, elud hävitatakse ilma et õiglusel oleks siin mingit rolli. Need on sihipärased ja hävitavad rünnakud emade vastu, kus kogu süsteem töötab selle nimel, et inimene maatasa teha.

Inimene on kaotanud kõik, ime, et ta elus on veel. Eesti rahvas on selle tunnistajad ja pealtvaatajad. Kas õiguskantsler Ülle Madise (lisaks laste ombudsman) tegi midagi emade ja laste kaitseks? Lasteombudsman, justiitsminister, peaminister, president, jne – kõik laiutavad käsi ja ütlevad, et nad ei saa midagi teha.

Eestis panevad kohtunikud pidevalt süütuid inimesi vangi niisama, igaksjuhuks.

Tagaotsitavaks on kuulutatud näiteks Eneke Roots ja Annika Urm ja veel sadu Eestlasi – aga mille eest? Kohtuprotsessid on tihti pooleli, pole lõplikku jõustunud otsust aga igaks juhuks on vaja vangi panna. Ja kui polegi süüdi, siis riik maksab ju 20 euri vanglas istutud päeva eest! Selliseid ebaõiglaseid ja põhiseaduse vastaseid otsuseid langetavad kohtunikud Mairi Heinsalu, Marju Persidskaja, kui lugeda avalikkuses olevaid artikleid. Avalikes uudistes loeb ka välja, et sellise ebaõigluse – küüditamise – taga seisavad prokurörid Paul Pikma, Toomas Tomberg, Astrid Asi, Andres Parmas, ning kohtunikud Liina Naaber-Kivsoo, Tarmo Tina, Vallo Kariler, Olev Mihkelson, Anna Liiv, Kädi Vaker, Ahti Kuuseväli, jt..

Küüditamisele on aidanud kaasa advokaadid Karmen Turk, Maarja Pild-Freiberg, Mari Männiko, Andra Olm, Sirje Must, Marika Suurpere ning “musta töö” tegijatena Indrek Meltsas ja Katrin Lust (mõlemad Elu24 toimetajad). Samuti on Riigikohtu esimehel Villu Kõvel siin otsustav roll.

Näiteks avalikkuses suure tähelepanu alla sattunud Annika Urmi juhtumid on ka Fonte.News kanalis kajastatud koos tõendite ja kohtudokumentidega, ja kui need panna AI (chatGPT, gemini, claude või grok) programmi analüüsi tegemiseks, siis tuleb sealt vastuseks mitmekümne punktiline loetelu kohtunike, advokaatide, prokuröride vigade kohta ja põhiseaduse rikkumiste ja ka vastuolud Euroopa inimõiguste konventsiooniga.

Inimese vabaduse võtmine ei tohi sündida lihtsalt niisama, see on inimese põhiõigus ja mitte keegi ei tohi niisama inimeselt vabadust võtta – see on kuritegu. Inimeselt vabaduse võtmine on ja peab olema viimane ja väga viimane meede.

Täna näeme Eesti kohtus sellist kohtunike suhtumist: lähed kohtusse ja sul on näiteks teisipäev, aga kui kohtunikule see päev ei sobi, siis ta ütleb, et sina valetasid ja täna on kas hiline esmaspäev või vara saabunud kolmapäev, aga kindlasti ei ole see teisipäev.

Veelgi hullem on see, kui süüdistatav on juba kohtuprotsessidega pankrotti aetud, töötu, kodutu, tervis korrast ära – otsustab kohtunik süüdistatava vanglasse panna kolmeks kuuks, kuni kohtunik ise puhkusel on, lihtsalt niisama, asja eest teist taga! Ja siis ta laseb selle kinnitada veel ringkonnakohtus ja riigikohtus, ning lõpuks on seitse kohtunikku teinud teisipäevast hilise esmaspäeva ja nii vorbivad kohtunikud endale tõendeid.

See kõik on kopeeritav igasse riigiasutusse: Andmekaitse Inspektsioon (AKI), Justiitsministeerium, õiguskantsler. Samuti on seotud Advokatuur, kes on endale teinud „aukohtu“, kus nad siis vormivad endale sobivaid tõendeid ja otsuseid. Kohtul on veel ka „õigete ja vajalike“ tõendite vormimise kohaks Eesti Kohtuekspertiisi Instituut, mis ei vastuta mitte milleski, aga kellele on antud piiramatu õigus otsustada, kas võtta inimese elu, panna ta vangi või ravile – ja suurimad kurjategijad, „arstid“, saavad riigilt palka, näiteks Dr Tanel Vaas ja Dr Evelin Eding.

On üks rahva sees leviv ütlus: “Igal arstil on oma patsientidest surnuaed.”

Kõik need küüditajad ja represseerijad on kurjategijad ja nad on meie enda Eesti inimesed ning kõige julmem on see, et seda süsteemi poolt “kohtu ja meedia” küüditamist on tehtud juba üle 30 aasta.

Budapesti kingad Doonau jõe kaldal ja ajaloo koonduslaagrite süsteem

„Kingad Doonau kaldal“ (Cipők a Duna-parton) on Budapestis Doonau jõe idakaldal asuv mälestusmärk. See mälestab 1940. aastatel ehk Teise maailmasõja ajal Nooleristi (Arrow Cross) militaaride poolt jõkke tulistatud ja hukatud inimesi.

Hukkamiste viis ja julmus

Ohvrid toodi Doonau kaldale rühmadena ning nad seoti nööride või traatidega üksteise külge. Militsionäärid tulistasid tavaliselt vaid ühte või paari inimest rühmas.

Tulistatud ohvrid kukkusid vette ja tõmbasid endaga kaasa ka teised elusad inimesed, kes olid nendega kokku seotud.

See meetod valiti laskemoona kokkuhoiuks ja julmaks meelelahutuseks, jättes ülejäänud ohvrid külmas jõevees uppuma.

Mälestusmärgi ajalugu ja tähendus

Skulptuurikompleks asub umbes 300 meetri kaugusel Ungari parlamendihoonest. Selle autorid on filmilavastaja Can Togay ja skulptor Gyula Pauer.

Monumendil on 60 paari 1940. aastate stiilis autentseid raudkingi, mis on kinnitatud otse jõeäärsele kivikaldale.

Ohvrid pidid enne hukkamist ja jõkke kukkumist oma jalanõud kaldale jätma, kuna kingad olid siis väärtuslikud esemed – väärtuslikum kui inimelu.

Ega need ohvrid ei tulnud kuskilt kaugelt lennukite või rongidega – nad elasid samas linnas koos oma tapjatega. Kõik kordub tänases maailmas nüüd ja praegu: meil on juba aastakümneid kestnud varjatud ühiskondlikud konfliktid ja julmused toimuvad meie ümber igal sammul.

Ajaloo hirmus muster: Koonduslaagritest tänase päevani

See, mis toimus natsionaalsotsialistliku Saksamaa koondus- ja hävituslaagrites – olgu selleks siis Auschwitz-Birkenau, Treblinka, Belzec või Sobibor –, ei ole kuhugi kadunud. See õudne süsteem toimib täpselt samade reeglite järgi:

Seleksioon: Saabunud inimestest eraldati kohapeal platvormil need, kes suunati sunnitööle, ja need, kes saadeti gaasikambrisse.

Tööga hävitamine: Tööle valitud vangid pidid ehitama laagreid ning töötama rasketööstuses, kuni nad kurnatuse tõttu hukati.

Pettus ja manipulatsioon: Ohvritele öeldi paanika vältimiseks, et nad viiakse pesema ja desinfitseerimisele.

Hukkamine: Inimesed lukustati hermeetilistesse ruumidesse, mis nägid välja nagu duširuumid, ning ruumi lasti mürkgaasi (nt Zyklon B).

Me näeme täpselt sama mustrit kordumas igal sammul – inimestega manipuleeritakse, neid petetakse ja hävitatakse süsteemselt, olgu siis laagrites või tänapäeva bürokraatlikes ja ühiskondlikes hammasratastes.

17 ja 18 sajandi küüditamise näited

Ajaloo märkmetest on näha, et 17 ja 18 sajandil hõivasid Sakslased Poolamaa ja muutsid selle enda koloniaalmaaks. Sakslased saatsid seda koloniaalmaad ülesse ehitama Saksamaa oma inimesi ja ennekõike need, kes polnud Saksamaa poliitilisele süsteemile lojaalsed. Sealt edasi küüditasid “omad inimesed” oma kaaskannataid edasi Ukrainasse ja saadeti jälle võõrale maale maad harima just need , kes protesteerisid võimu ja süsteemide vastu. Ja paljudele on tuttav see ajaloo osa, kui meie esivanemad siberisse küüditati ja sama küüditamine oli ka Tšornobõli tuumakatastroofi likvideerimine 1986 aastal, sest sinna saadeti just Baltikumist noored tugevad mehed ja tagasi tulid neist osad ja kes tagasi tuli, oli eluaegne invaliid.

Ukraina sõja sisekonfliktid ja sunniviisiline mobiliseerimine

Meil on täpselt sama. Ukrainas sõdurid “värbavad” teisi ukrainlasi sõtta ja mis te arvate, et neid ootab midagi ilusat ees? Neid vägisi pannakse autodesse nelja inimesega ühe vastu, viiakse vanglasse ning neid piinatakse nii füüsiliselt kui vaimselt. Neid pekstakse, hoitakse näljas ja alandatakse nende enda kaasmaalaste poolt, mitte venelaste, vaid nende endi inimeste seast.

Kui nad on piisavalt alandatud, mõnitatud ja inimväärikuse kaotanud, saadetakse nad äkki otse sõtta, mis on inimeste hakklihamasin, kus üle miljoni Ukraina mehe on juba surnud.

Tavaline inimene ei taha sõdida, ukrainlased ja venelased on tavaliste inimestena sõbrad, vennad ja pered, ning praegusel juhul toimub Ukraina genotsioon/genotsiid ukrainlaste enda poolt enda inimeste tapmisega ning füüsilise ja vaimse vägivallaga, olgu selle nimeks siis küüditamine, genotsiid või muu. On arusaamatu, miks ukrainlased liiguvad üksi tänaval ja miks neil puuduvad pipragaasid ja noad autokummide läbi lõikamiseks.

Srebrenica genotsiid ja ajaloo korduvad verised mustrid

See kõik meenutab traagilisi ajaloolisi mustreid, nagu 1995. aastal Srebrenicas (Bosnia ja Hertsegoviina) toimunu. Srebrenica veresaunas mõrvati serbia vägede poolt – keda juhtis Ratko Mladić – enam kui 8000 Bosnia moslemit (meest ja poissi). Inimesed meelitati lõksu, eraldati peredest, veeti hukamiskohtadesse ja tapeti süstemaatiliselt. See on üks rängemaid inimsusevastaseid kuritegusid Euroopa kaasaegses ajaloos, mis tõestab, et sarnased süsteemsed julmused ja inimelude hävitamine võivad erinevates vormides korduda.

Kokkuvõtvalt:

“Kaasaja küüditamine pole gaasikamber, mahalaskmine, jõkke uputamine või siberisse saatmine – see on riigisüsteemides kodutuks, vaeseks, vigaseks ja surnuks menetlemine riigi palgal olevate kohtunike ja ametnike poolt.“

Arvamusloo autor: “Lemon” (Kirjanikunimi-pseudonüüm)

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe sarnastel teemadel lisaks:

“Lauri ja Ülle Madise on otseselt töötanud Eesti õigusmaastiku ja Põhiseaduse kujundamise juures, samuti selle vastavusse viimisel EU seadustega. Täna (21.08.2026) on Eesti olukorras, kus kohtunikud tegutsevad seadusevastaselt ja karistamatult, Eestis õiglust ega õigust pole, lapsed ja emad on kaitseta, SLAPP hagid kriitikute suhtes aina võimenduvad, ausaid ja vabasid poliitilisi valimisi ei eksisteeri, rahval puudub jätkuvalt kõrgeim otsustusõigus ja vabadus.”

Õiguskantsleri Ülle Madise roll

Ülle Madise on abielus jurist Lauri Madisega, kes on töötanud kohtunikuna (sh Euroopa Liidu Üldkohtus) et.wikipedia.org. Ülle võttis pärast abiellumist 2000. aastal perekonnanime Madise (sündinud oli ta Ülle Anton).

Vanemad: Ülle Madise isa on Tõnu Anton, tuntud Eesti endine poliitik, pangandustegelane ja Riigikohtu kohtunik et.wikipedia.org. Tema ema kohta avalikud allikad teavet ei esita, mis viitab sellele, et ta hoiab ema isiklikku elu privaatsena.

Loe Lauri Madise elulugu ja otsusta ise, kas tema peaks vastutama, et Eestis ei kehti põhiseadus ja puudub õiglus?

Lauri Madise – Eesti jurist ja kohtunik

Karjäär ja ametikohad juristi ja kohtunikuna

• Haridus: Lauri Madise (sündinud 1974 Tartus) omandas 1995. aastal õigusteaduse diplomi Poitiers’ ülikoolis Prantsusmaal ning 1998. aastal teise õigusteaduse diplomi Tartu Ülikoolis curia.europa.eu.
• Justiitsministeerium (1995–1999): Pärast ülikooli asus Madise tööle Eesti Justiitsministeeriumis, kus ta töötas nõunikuna aastatel 1995–1999 curia.europa.eu. Selles rollis aitas ta nõustada ministeeriumi õigusloome ja justiitshalduse küsimustes.
• Riigikogu põhiseaduskomisjon (1999–2002): Aastatel 1999–2002 oli ta Riigikogu põhiseaduskomisjoni sekretariaadi juhataja curia.europa.eu. Selles ametis vastutas Madise komisjoni töö korraldusliku poole eest ja osales põhiseaduslike seadusemuudatuste ettevalmistamisel (nt Eesti põhiseaduse täiendamise töörühmas seoses ELiga liitumisega digikogu.taltech.ee).
• Tallinna Ringkonnakohus (alates 2002): 2002. aastal asus Madise kohtunikuna tööle Tallinna Ringkonnakohtus curia.europa.eu. Ta töötas ringkonnakohtu halduskolleegiumis (haldusõiguse asjades) ning omandas kiiresti maine kompetentse ja noore kohtunikuna err.ee , err.ee. 2005. aastal nimetati ta ka kohtunikueksami komisjoni liikmeks, aidates hinnata uute kohtunike pädevust, ning ta osales aktiivselt konstitutsiooni- ja haldusõiguse seadusloomes curia.europa.eu.
• Euroopa Liidu Üldkohus (alates 2013): Valitsus toetas 2013. aastal Lauri Madise kandidatuuri Euroopa Liidu Üldkohtu kohtunikuks err.ee. Ta nimetati Üldkohtu kohtunikuks 23. oktoobril 2013, asudes esindama Eestit Luxembourgis asuvas Euroopa Liidu kohtusüsteemi teises astmes curia.europa.eu. Madise on seega alates 2013. aastast töötanud Euroopa Liidu Üldkohtu kohtunikuna ning on korduvalt ametisse tagasi nimetatud (Üldkohtu kohtunike ametiaeg on 6 aastat, Eesti valitsus on tema volitusi pikendanud) en.wikipedia.org. Tema senine karjäär hõlmab seega nii kõrgetasemelist õigusloome-alast tööd Eestis kui ka teenistust kohtunikuna nii riigisisesel kui rahvusvahelisel tasandil. curia.europa.eu , err.ee

Koostöö tuntud Eesti juristide, advokaatide ja kohtunikega

Lauri Madise on oma ametite jooksul teinud koostööd paljude tänaste silmapaistvate Eesti õigusvaldkonna tegelastega. Nii avalikus teenistuses kui ka erialastes projektides on tema kaastööliste ring olnud laiahaardeline:

• Õigusloome ja põhiseadus: Põhiseaduskomisjoni sekretariaadi juhina puutus Madise kokku toonaste juhtivate juristidega, kes kujundasid Eesti põhiseaduslikku korda. Näiteks tegi ta koostööd Riigikogu põhiseaduse täiendamise töörühmas, kuhu kuulusid teiste seas õigusteadlased ja riigiametnikud nagu endine justiitsminister Märt Rask ning ekspertidest nõuandjad. Samuti oli tema kolleegiks Riigikogus komisjoni nõunikuna töötanud Ülle Madise (praegune õiguskantsler), kellega koos arutati põhiseaduse ja õigusreformi küsimusi digar.ee , digar.ee.
• Kohtusüsteem: Tallinna Ringkonnakohtus teenides tegi Madise tööd kogenud kohtunike kõrval. Ta oli samas kolleegiumis näiteks Peeter Roosma’ga, kes toona töötas kohtunikuna haldusasjades (Roosma on hiljem saanud Eesti kohtunikuks Euroopa Inimõiguste Kohtus) ning kohtus tihti ka Ivo Pilvinguga (kes oli halduskolleegiumi kohtunik enne üleminekut Riigikohtusse) digar.ee. Kohtunikueksami komisjonis töötades tegutses Madise koos tunnustatud õigusteadlaste ja kohtunikega nagu Kalle Merusk (kauaaegne professor ja endine Riigikohtu liige) ning Uno Lõhmus (endine Riigikohtu esimees ja esimene Eesti kohtunik Euroopa Inimõiguste Kohtus) – nimetatud isikud kuulusid samuti õigusalastesse komisjonidesse ja töörühmadesse, kus Madise osales digar.ee.
• Õigusteaduslik koostöö: Lauri Madise on panustanud ka õigusteaduslikesse ühisprojektidesse. Ta oli üks Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaande (2012) kaasautoreid, kuhu kuulus suur hulk Eesti tippjuriste. Selles kogumikus kirjutasid koos temaga kommentaare näiteks Uno Lõhmus, Ülle Madise, Rait Maruste (Riigikohtu endine esimees ja kunagine EIK kohtunik), Kalle Merusk, Lauri Mälksoo (rahvusvahelise õiguse professor), Raul Narits (professor), Nele Parrest (praegune Riigikohtu kohtunik), Urmas Reinsalu (jurist ja poliitik) jt. digar.ee. Selline laiapõhjaline koostöö näitab, et Madise on tegutsenud ühes tiimis paljude Eesti õiguse tippspetsialistidega – nii kohtunike, advokaatide, akadeemikute kui ka riigiametnikega. Tema nime leiab sageli kõrvuti teiste tunnustatud juristide nimedega ühistes publikatsioonides ja komisjonides, mis kinnitab tema tihedat seost Eesti õigusühiskonnaga. digar.ee

“On väheusutav, et õigustegevuses huvide konflikt puudub ja Ülle Madise saab olla sõltumatu ja neutraalne.”

Praegune ametikoht ja kolleegid kohtusüsteemis

Euroopa Liidu Üldkohtu kohtusaal Luksemburgis, kus Lauri Madise töötab kohtunikuna. Üldkohus arutab peamiselt kaebusi, mille esitavad eraisikud ja ettevõtjad EL institutsioonide otsuste peale, ning liikmesriikide hagisid näiteks Euroopa Komisjoni vastu vm.ee. Madise kuulub sellesse 54 kohtunikust koosnevasse kohtusse alates 2013. aastast.

Praegune staatus: Lauri Madise on tänaseni kohtunik Euroopa Liidu Üldkohtus (General Court) Luxembourgis vm.ee. See on Euroopa Liidu Kohtu süsteemi teine aste, mis tegeleb peamiselt ettevõtjate ja kodanike kaebustega liidu institutsioonide vastu, liikmesriikide hagidega Euroopa Komisjoni vastu ning ELi avaliku teenistuse vaidlustega vm.ee. Madise on üks kahest Eesti esindajast Üldkohtus – Eesti teine kohtunik selles kohtus on Iko Nõmm (alates 2019. aastast) vm.ee. Üldkohtu kohtunikud töötavad kuueliikmelistes koja koosseisudes; Madise osaleb lahendite tegemisel võrdväärselt teiste riikide kohtunikega, täites sõltumatu kohtuniku rolli.

Kolleegid Eestis ja Euroopas: Rahvusvahelises kohtusüsteemis töötades on Lauri Madise kolleegideks erinevate EL liikmesriikide kohtunikud. Eesti kontekstis on tema vahetu kolleeg Luxembourgis Iko Nõmm, kellega koos esindatakse Eestit Üldkohtus vm.ee. Samuti teeb ta koostööd tihedalt Küllike Jürimäega, kes on Eesti kohtunik Euroopa Liidu kõrgeimas kohtus (Euroopa Kohus) – Jürimäe istub Euroopa Kohtu kohtunikkonna koosseisus alates 2013. aastast vm.ee. Kuigi Madise igapäevatöö toimub Euroopa tasandil, hoiab ta sidet ka Eesti kohtunike kogukonnaga: ta on Eesti Kohtunike Ühingu liige curia.europa.eu ning osaleb aeg-ajalt erialaseltes aruteludes ja koolitustel, kus tema kolleegideks on Eesti kohtunikud kõikidest kohtuastmetest. Näiteks on ta ühiselt esinenud ettekannetega koos Julia Laffranque’iga (endine EIK kohtunik) ning kohtunud regulaarselt Riigikohtu esindajatega, et jagada kogemusi Euroopa Kohtusüsteemis töötamisest facebook.com. Madise tänased kolleegid ulatuvad seega Eesti kohtusüsteemist kuni rahvusvahelise kohtuni välja – ta tegutseb võrgustikus, kuhu kuuluvad nii Eesti kui ka teiste riikide tippkohtunikud. vm.ee

Tööülesanded ja vastutusvaldkonnad tänases ametis

Kohtunikuna Euroopa Liidu Üldkohtus tegeleb Lauri Madise igapäevaselt Euroopa Liidu õiguse kohaldamise ja vaidluste lahendamisega. Tema töö hõlmab järgmisi valdkondi ja ülesandeid:

• EL-i institutsioonide otsuste kontroll: Madise osaleb kohtuasjade läbivaatamisel, kus eraisikud või ettevõtted kaebavad Euroopa Liidu institutsioonide otsuste peale (nt vaidlustatakse Euroopa Komisjoni määrus, trahv või haldusotsus). Üldkohus kontrollib selliste otsuste seaduslikkust – näiteks konkurentsiõiguse, riigiabi, kaubamärkide, andmekaitse ja muudes valdkondades vm.ee. Madise vastutab koos kolleegidega selle eest, et kaebused saaksid õiglase ja põhjaliku kohtuliku arutamise ning et EL õigusnorme tõlgendataks ühtselt.
• Liikmesriikide hagid: Üldkohus arutab ka liikmesriikide kaebusi Euroopa Komisjoni või muude EL institutsioonide vastu. Sellistes asjades on Madisel kohtunikuna ülesanne hinnata, kas vaidlusalused institutsioonide sammud rikuvad EL-i aluslepinguid või ületavad volitusi vm.ee. Näiteks võib mõni liikmesriik (sh Eesti) pöörduda Üldkohtusse, vaidlustades komisjoni otsuse – Madise peab siis koos ülejäänud kohtukoosseisuga otsustama, kas kaebus on põhjendatud.
• Avaliku teenistuse vaidlused: Ajalooliselt (kuni 2016. aastani) kuulusid Üldkohtu pädevusse ka Euroopa Liidu institutsioonide ametnike töövaidlused. Need personalivaidlused (nt ametnike edutamine, distsiplinaarkaristused jms) olid samuti valdkond, millega Üldkohus tegelesvm.ee. Kuigi tänaseks on enamik selliseid vaidlusi ümber korraldatud, on Madisel olemas kogemus ka personaliküsimuste lahendamises Euroopa Kohtu süsteemis.
• Kohtuotsuste koostamine: Madise osaleb kohtuasjade aruteludel ja on sageli määratud raportöörkohtunikuks, mis tähendab, et ta paneb kokku kohtuotsuse projekti. Ta vastutab konkreetse kohtuasja materjalide läbitöötamise, õigusliku analüüsi tegemise ning kolleegidega argumentide arutamise eest, enne kui otsus tehakse. Tema vastutusvaldkonda kuulub seega ka kvaliteetse ja selgelt põhjendatud kohtuotsuse teksti koostamine konkreetsetes asjades.
• Koja töö ja üldasjad: 2021. aasta kohtukorralduse järgi on Üldkohtu kohtunikud jaotatud kodadesse. Lauri Madise on ühe koja liige ning ei välista, et ta võiks täita ka koja presidendi kohustusi tulevikus vastavalt staažile (hetkel sellele viidet pole). Lisaks põhivastutusele kohtuasjade lahendamisel tegeleb ta ka kohtuinstitutsiooni üldiste ülesannetega – osaleb vajadusel üldkogu istungitel, arutab menetlusnormide täiendamist ning esindab Üldkohut välissuhtluses, kui selline kohustus peaks rotatsiooni korras temale langema. Kokkuvõtvalt vastutab Madise oma tänases ametis selle eest, et Euroopa Liidu õigusriigi põhimõtted oleksid tagatud: ta lahendab keerukaid vaidlusi erapooletult ning kannab hoolt, et tema tehtavad otsused oleksid põhjendatud ja kooskõlas EL-i õigusega.

Seos Eesti esindamisega Euroopa Inimõiguste Kohtus

Lähtuvalt avalikest allikatest ei nähtu, et Lauri Madisel oleks otsene roll Eesti esindamisel Euroopa Inimõiguste Kohtus (EIK) või sealsete kaebuste menetlemisel. Ta ei ole Eesti kohtunik Strasbourgis paiknevas EIK-s – selleks on praegu Peeter Roosma (kes alustas 2020. aastal Julia Laffranque’i järel EIK kohtunikuna). Samuti ei tegutse Madise Vabariigi Valitsuse esindajana EIK-s. Eesti valitsuse poolt nimetatud esindajaks (agentiks) EIK menetlustes on tavaliselt välisministeeriumi vastava osakonna jurist; hetkel täidab seda ülesannet Tim Kolk, kes 2024. aasta seisuga esindab Eestit EIK-s ja suhtleb kohtuga Eesti nimel vm.ee.

Kuigi Lauri Madise ametikoht EL-i Üldkohtus ei seo teda otseselt EIK tööga, on tal siiski kaudne kokkupuude inimõiguste valdkonnaga läbi oma varasema õigusalase tegevuse. Näiteks on ta tegelenud põhiseaduslikkuse järelevalve küsimustega ning analüüsinud (koos kolleegidega) EIK lahendite mõju Eesti õigusele. Ta on kaasautorina osalenud väljaannetes, mis käsitlesid EIK praktikaga seotud teemasid Eestis – näiteks põhiseaduse kommenteeritud väljaandes 2012. aastal andis ta oma panuse sellesse, kuidas EIK põhimõtted kajastuvad Eesti õiguskorras digar.ee. Need akadeemilised ja analüütilised tegevused näitavad tema teadlikkust EIK standarditest, kuid ametlikku rolli (näiteks valitsuse esindajana EIK-s või EIK kohtunikuna) tal ei ole. Eesti inimõiguste kaitsega seotud kohtuasjades esindavad riiki teised isikud – valitsuse volitatud esindaja ning kohtunik Strasbourgis – ning Madise ei sekku nende pädevusalasse vm.ee.

Kokkuvõte: Lauri Madise on silmapaistev Eesti jurist, kelle karjäär ulatub Justiitsministeeriumist ja Riigikogust kuni kohtunikutööni nii Eesti kohtusüsteemis kui ka Euroopa Liidu kohtus. Ta on töötanud koos paljude Eesti õigusvaldkonna tippudega ning teenib praegu rahvusvahelise kohtunikuna, esindades Eestit Euroopa Liidu Üldkohtus. Oma ametikohal vastutab Madise EL-i õiguse ühetaolise kohaldamise eest ja lahendab piiriülese mõjuga kohtuvaidlusi. Samas ei seo tema roll teda otseselt Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlustega – Eestit esindavad seal teised ametikandjad. Madise tegevus ja kogemus kinnitavad tema olulist panust Eesti ja Euroopa õiguse arengusse, kus ta on nii kolleegide kui ka avalikkuse silmis kõrgelt hinnatud professionaal.

Ülle ja Lauri Madise roll Eesti õigussüsteemis

Ametialased kohustused ja mõjuvõimalused

Ülle Madise (Õiguskantsler): Õiguskantsler on sõltumatu põhiseaduslik institutsioon, kelle ülesanne on kontrollida, et seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigusaktid vastaksid Eesti põhiseadusele ja seadustele riigiteataja.ee. Ülle Madise, kes on õiguskantsler alates 2015. aastast, võib avastatud vastuolude korral teha parlamendile ettepaneku õigusakti muutmiseks või pöörduda Riigikohtusse, et nõuda põhiseadusvastase normi kehtetuks tunnistamist news.postimees.ee. Õiguskantsler esitab Riigikogule ka iga-aastase ülevaate oma tegevusest, sealhulgas järelevalvest põhiõiguste ja -vabaduste järgimise üle riigiteataja.ee. Lisaks põhiseaduslikkuse järelevalvele on õiguskantsler ombudsman – ta lahendab inimeste kaebusi ametiasutuste peale ning tegutseb lasteombudsmani ning piinamisvastase ennetusasutusena riigiteataja.ee , riigiteataja.ee. Ülle Madise on avalikult rõhutanud, et õiguskantsleri roll pole poliitika kujundamine, vaid seaduste ja võimutegevuse õiguspärasuse hindamine: mitte iga ebaõiglus või “rumalus” pole põhiseaduse rikkumine news.postimees.ee. Ta on rõhutanud, et põhiseadust ei tohi kasutada “haamrina”, et õiguskantsler või kohus saaks kehtestada oma maailmavaadet – esmajoones peab lahendusi leidma demokraatlikult valitud seadusandja news.postimees.ee. Seega saab Ülle Madise oma ametis mõjutada õigusriigi arengut peamiselt nõuannete, ettepanekute ja vajadusel kohtulike vaidluste kaudu, kuid tal puudub otsene õigus ise seadusi muuta või poliitikat kujundada – ta saab juhtida tähelepanu põhiseaduslikele probleemidele ning nõuda nende lahendamist.

Lauri Madise (Euroopa Liidu Üldkohtu kohtunik): Lauri Madise on alates 2013. aastast üks Eesti poolt nimetatud kohtunikest Euroopa Liidu Üldkohtus curia.europa.eu. Varem teenis ta Eesti kohtusüsteemis – töötas 2002–2013 Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi kohtunikuna ning osales ka põhiseadus- ja haldusõiguse seadusloomes eksperdina curia.europa.eu. Üldkohtus tegeleb Lauri Madise peamiselt Euroopa Liidu õiguse küsimustega: Üldkohtu pädevuses on esimeses astmes lahendada liikmesriikide ja eraisikute kaebusi EL institutsioonide õigusaktide peale (nt konkurentsiõiguse, riigiabi, kaubanduse jms vaidlused) ning kontrollida EL institutsioonide tegevuse seaduslikkust riigikohus.ee. Kuigi Lauri Madise on Eesti jurist, on tema töö fookus Luxembourgis – ta ei tegele otseselt Eesti siseriiklike kohtuasjade või poliitikaga. Tema panus Eesti õigussüsteemi arengusse seisneb eelkõige varasemas tegevuses (nt Riigikogu põhiseaduskomisjoni nõunikuna ja kohtunikuna) ning Eesti esindamises Euroopa kohtusüsteemis. Üldkohtu kohtunikuna kujundab ta Euroopa Liidu kohtupraktikat, mis võib kaudselt mõjutada ka Eesti õiguskeskkonda juhul, kui ELi õigusnormide tõlgendused kanduvad siseriiklikku õigusesse. Samas on tema otsene mõju Eesti sisepoliitikale või kohtusüsteemi korraldusele piiratud – ta ei osale Eesti kohtute töös ega poliitilises protsessis, vaid täidab rahvusvahelises kohtus sõltumatu kohtuniku ülesandeid.

Avalik kriitika nende tegevuse ja mõju kohta

Ülle Madise tegevus on pälvinud nii tunnustust kui kriitikat. Paljud hindavad teda kui erapooletut õiguskaitsjat ja põhiseaduslike väärtuste selgitajat, kuid eriti teravat kriitikat on tulnud mõnede poliitikute poolt. Näiteks 2020. aastal, kui õiguskantsler Madise juhtis tähelepanu valitsuse pensionireformi põhiseaduslikele probleemidele, süüdistasid toonased valitsuskoalitsiooni liikmed teda poliitilises kallutatuses. Siseminister Mart Helme (EKRE) väitis otsesõnu, et “õiguskantsler tegeleb poliitikaga” ning et Madise kasutab õiguslikke instrumente “teatud huvigruppide” huvides – mis Helme hinnangul ei kuulu õiguskantsleri pädevusse err.ee. Sarnast kriitikat esitas Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder, leides et õiguskantsler on oma pensionireformi puudutavate ettepanekutega ületanud oma volituste piire ja väljendanud isiklikke eelistusi news.postimees.ee , news.postimees.ee. Need väljaütlemised peegeldavad poliitilist pinget – valitsusparteide esindajad tundsid, et õiguskantsler sekkub nende algatustesse, samas kui Madise ning opositsioonipoliitikud rõhutasid, et ta täitis vaid oma põhiseaduslikku kohustust. Ülle Madise ise on kriitikale vastanud rõhutades, et ta on ja jääb poliitiliselt neutraalseks ning tegutseb üksnes põhiseaduse vahimehena: “Nagu õiguskantsleri ametivannet andes tõotasin, olen ja jään poliitiliselt erapooletuks… Mõni õiguslik seisukoht ei pruugi mõnele poliitikule meeldida, ent see ei saa takistada tööülesannete täitmist”, kinnitas ta pärast Helme süüdistusin err.ee. Madise pidas avalikke rünnakuid kohatuks, sest õiguskantsler “täidab ametivannet ja annab Riigikogule teada põhiseaduslikkuse probleemidest”, nagu temalt oodatakse err.ee. Mitmed sõltumatud vaatlejad ja opositsioonipoliitikud nõustusid, et õiguskantsler tegutses oma mandaadi piires – näiteks Reformierakonna poliitik Maris Lauri leidis, et Madise analüüs pensionireformi kohta oli juriidiliselt neutraalne ning kritiseerijad “lähevad inimese kallale, kui sisulisi argumente napib” news.postimees.ee. Samuti kaitsesid Madise tegevust endine õiguskantsler Allar Jõks ja tollane peaminister Jüri Ratas, öeldes et õiguskantsler teeb lihtsalt oma tööd ja täidab vandetruult põhiseaduse kaitsmise ülesannet err.ee , err.ee.

Lauri Madise nimel pole Eesti ajakirjanduses eriti isiklikku kriitikat esinenud, kuna tema töö toimub peamiselt väljaspool Eesti avalikkuse vaatevälja. Siiski on üldisemalt arutletud kohtusüsteemi suletuse ja usalduse teemadel, kus mõnikord viidatakse ka kohtunike omavahelistele sidemetele. Kuna Ülle ja Lauri Madise on abikaasad, on avalikus diskussioonis mõnikord küsimusi tõstatatud võimaliku “võimuperekonna” tekke suhtes. Näiteks on märgitud, et Ülle Madise on õiguskantsler, tema abikaasa Lauri Madise kõrgel positsioonil EL kohtus ning Ülle isa Tõnu Anton on endine Riigikohtu liige – see on harukordne juristide dünastia. Opositsioonilised kriitikud on vihjanud, et selline eliitvõrgustik võib raskendada kohtuvõimu vastutust või tekitada huvide konflikti muljet, isegi kui formaalselt mingeid reegleid ei rikuta. Otseseid korruptsioonisüüdistusi pole Madiste suhtes esitatud, kuid populistlikus retoorikas on siiski kõlanud väited, justkui kohtusüsteem kaitseb end omade ringis. Martin Helme on väitnud, et “kõik põhiseaduslikud institutsioonid – riigikogu, president, õiguskantsler ja kohtusüsteem – on korrumpeerunud” ning tegelevad ringkäendusega, kus “kõik teevad kõigile katet”, asetades ka õiguskantsleri justkui osaks sellest kinnisest võimuringist objektiiv.ee. Taoline üldsõnaline süüdistus viitab pigem poliitilisele rahulolematusele ja usalduskriisile teatud ühiskonnagrupis kui konkreetsetele tõendatud korruptsioonijuhtudele. Tegelikult on Eesti kohtuvõimu sõltumatust ja ausust rahvusvaheliselt pigem hinnatud ning avaliku arvamuse küsitlused näitavad kohtute suhteliselt kõrget usaldusväärsust. Näiteks 2023. aasta lõpus peetud uuringus pidas 71% Eesti elanikest kohtusüsteemi usaldusväärseks – see oli läbi aegade üks kõrgemaid näitajaid kohus.ee. Seega on oluline eristada ideoloogiliselt motiveeritud kriitikat üldisest usaldusest: kuigi mõned poliitikud (eeskätt EKRE esindajad) on maalinud pildi justkui kohtud ja õiguskantsler tegutseks “oma agenda” ajamisel, kinnitavad nii “sõltumatud” hinnangud kui ka “avalikkuse enamus” jätkuvat usaldust, et institutsioonid toimivad reeglina põhiseaduse piires ja erapooletult. (Kas see on nii, see jääb igal lugejal ise otsustada.)

Viited põhiseaduslike printsiipide eiramisele või kohtuliku praktika probleemidele

Konkreetseid tõendeid, et Ülle või Lauri Madise oleks ise rikkunud põhiseaduslikke printsiipe või tekitanud probleeme kohtulikus praktikas, pole usaldusväärsetes allikates tuvastatud. Küll aga on teatud viiteid kriitikute hinnangutes, mis seostavad nende tegevuse võimalike õigusriigi probleemidega.

Ülle Madise puhul on süüdistajad viidanud, et ta ei ole alati sekkunud, kui põhiseadus võis olla ohus. Näiteks Mart Helme etteheited 2024. aastal loetlesid mitmeid valdkondi, kus tema arvates õiguskantsler oleks pidanud jõulisemalt tegutsema:

• Helme nimetas juhtumit, kus Riigikogu liige Marko Mihkelson oli sattunud lastega ebasobiva käitumise skandaali – õiguskantsler kui lasteombudsman ei andnud tema arvates piisavalt tugevat hinnangut objektiiv.ee.
• Samuti süüdistas ta Madist passiivsuses COVID-19 pandeemia ajal kehtestatud piirangute suhtes, väites et inimeste põhiõigusi rikuti rängalt, kuid õiguskantsler “ei täitnud oma kohust” nende kaitsel objektiiv.ee.
• Helme viitas ka 2023. aasta kevadele, mil koalitsioon piiras opositsiooni filibusterit Riigikogus mitme eelnõu ühte paketti liitmisega (nn “Riigikogu tasalülitamine”) – tema sõnul oleks õiguskantsler pidanud siin sekkuma, ent jättis reageerimata objektiiv.ee. (Tõepoolest esitasid EKRE saadikud Ülle Madisele sel teemal arupärimise, viidates võimalikule parlamendiprotseduuri rikkumisele, kuid see jäi sisulise vastuseta, kuna arupärimine menetluslikult ei edenenud.)
• Lisaks tõi Helme esile, et karistusseadustiku vihkamiskuriteo paragrahv (§151^1) võimaldas “ära koristada” tema parteile sümboolse Lihula ausamba – tema hinnangul on see säte põhiseadusega selgelt vastuolus, kuid õiguskantsler on sellesse suhtunud vaikselt objektiiv.ee.
• Samuti kritiseeris ta valitsuse plaani konfiskeerida agressorriigi (Venemaa) külmutatud varasid, väites et see pole põhiseaduslik, ent ka siin pole õiguskantsler tema meelest õigeaegselt tegutsenud objektiiv.ee.
• Lõpuks heitis Helme Madisele ette toetamist “rohepöörde” meetmetele – tema sõnul on Ülle Madise öelnud, et kliimaeesmärkide nimel võib piirata põhiõigusi, mis Helme arvates tähendab, et “õiguskantsler ütleb, et kliima on tähtsam kui põhiseadus”objektiiv.ee. See on väga karm süüdistus, võrreldes rohepoliitikat koguni “kommunismi laadse plaanimajandusega” ning maalides õiguskantslerist pildi kui põhiseaduse kaitsjast taganenust.

Oluline on rõhutada, et need on ühe poliitilise jõu (EKRE) esitatud väited ja tõlgendused, mis ei tähenda, et Ülle Madise tegelikult põhiseadust eiraks. Tegelikkuses on õiguskantsler oma ametlikus tegevuses korduvalt kontrollinud nii pandeemiapiirangute õiguslikku alust kui ka muid valitsuse samme. Näiteks on Madise kantselei andnud arvamusi COVID piirangute kohta ning vajadusel teinud parandusettepanekuid, ehkki ta on hoidunud populistlikust vastandumisest – see tasakaalukas lähenemine võib mõne kriitiku silmis tunduda passiivsena. Samuti on Riigikohus lõplik autoriteet otsustamaks, kas õiguskantsleri etteheited on põhjendatud. Pensionireformi asjas, mille tõttu Madise rünnaku alla sattus, pöördus ta lõppeks Riigikohtu poole; kohus otsustas 2020. aastal, et reform ei riku põhiseadust olulises osas (mis kinnitas valitsuse seisukohta) – õiguskantsleri roll oli aga tuua vaidlus õiguslikku raamistikku ja see täitis ta korrektselt. Seega puuduvad tõendid, et Ülle Madise tegevus oleks põhjustanud õigusriigi põhimõtete rikkumist; pigem ilmestavad esitatud viited eri osapoolte lahkarvamusi, kuidas põhiseadust tõlgendada ja millal sekkuda.

Lauri Madise kohta pole viiteid, et ta oleks seotud põhiseaduslike printsiipide eiramisega. Tema töö Euroopa Üldkohtus allub Euroopa Liidu õiguskorra põhimõtetele, mis nõuavad kohtunikelt erapooletust ja sõltumatust. Eestis austatakse kohtute sõltumatust ning Lauri Madise pole olnud seotud ühegi skandaali või kohtupraktika probleemiga. Kui üldse, siis võib tema nime esile kerkida abstraktses arutelus kohtusüsteemi usalduse teemal – näiteks nagu eelpool mainitud Helme väidetes, kus kogu kohtusüsteemi nimetati korrumpeerunuks. Sellised süüdistused võiksid varjatud kujul heita varju ka Eesti kohtunikele üldiselt, kuid need pole spetsiifiliselt Lauri Madise käitumisega seotud. Seni pole avalikult teada ühtegi juhtumit, kus Lauri Madise oleks käitunud viisil, mis läheks vastuollu põhiseaduslike põhimõtetega või tekitaks probleeme kohtulikus praktikas. Vastupidi, tema karjäär Eestis (ringkonnakohtunikuna) kulges maineka ja kompetentse kohtunikuna ning Euroopa Üldkohtus jätkamiseks pälvis ta 2021. aastal nii valikukomisjoni kui Vabariigi Valitsuse täieliku heakskiidu – komisjon leidis, et tal on “kohtunikule vajalikud võimed, sõltumatus ja väga hea EU õiguse tundmine”, mistõttu toetasid ühehäälselt tema jätkamist kohtuniku ametis vm.ee. See kinnitab, et ametlikult pole tema tegevusele etteheiteid.

Ametikohtade tegelik võimekus mõjutada Eesti poliitikat ja kohtusüsteemi

Õiguskantsleri institutsioonil on Eesti riigikorralduses märkimisväärne moraalne ja õiguslik autoriteet, kuid piiratud otsene võim. Ülle Madise saab oma ametipositsioonilt algatada arutelusid ja nõuda muudatusi: näiteks teha Riigikogule ettepanekuid seaduste muutmiseks, esitada valitsusele soovitusi halduspraktika parandamiseks või algatada kohtumenetlusi, kui mõni õigusakt vajab põhiseaduslikkuse järelevalvet riigiteataja.ee , riigiteataja.ee. Tema suurim jõud seisnebki “põhiseaduse valvekoerana” tegutsemises – kui parlament või valitsus ignoreerib tema märkusi, saab õiguskantsler ultima ratio korras pöörduda Riigikohtusse, kelle otsused on riigivõimule siduvad. Samas ei saa õiguskantsler ise poliitikat teha ega seadusi vastu võtta. Ta ei kuulu ühegi võimuharu koosseisu, mistõttu ta ei saa kedagi ametist tagandada (v.a. teha ettepanekuid teatud ametiisikute vastutusele võtmiseks erijuhtudel, nagu näeb ette seadus riigiteataja.ee) ega tühistada valitsuse määrusi omal jõul. Seetõttu sõltub õiguskantsleri mõjutusvõime paljuski koostööst teiste institutsioonidega ja tema argumentide veenvusest. Praktikas on Eesti õiguskantsleritel olnud üsna tugev positsioon ühiskondlikus debatis – Ülle Madise sõnavõtte ja selgitusi põhiseaduse teemadel kajastab meedia tihti ning need võivad avaldada survet poliitikutele kurssi korrigeerida. Näiteks on tema kriitika ülemäärase bürokraatia ja seadusloome kohta pälvinud avalikkuse poolehoidu ning julgustanud riigiasutusi keelekasutust lihtsustama ja mõistlikumaid lahendusi otsima err.ee , parnu.postimees.ee. Kuid lõppastmes jääb õiguskantsleri roll peamiselt nõuandvaks ja järelevalvavaks: ta saab tõstatada teema (nt viidata seaduseelnõu põhiseadusvastasusele), ent kui valitsuskoalitsioon otsustab tema hoiatust eirata, jõuab küsimus lahendamiseni alles kohtus või valijate hinnangus. Seega on Ülle Madise mõju Eesti sisepoliitikale reaalne, kuid kaudne – tema sõltumatu hääl võib suunata debatti ja pidurdada seadusandja liigkiiret või läbimõtlematut tegutsemist, aga tal pole vetoõigust. Õiguskantsleri institutsionaalsed raamid tagavad küll, et ta saab tegutseda valitsusest ja Riigikogust sõltumatult (7-aastane ametiaeg, ametist vabastamine üksnes raskel alusel), kuid samas panevad paika, et ta on “käivitaja”, mitte “lõppotsustaja”: lõplikud lahendid sünnivad kas parlamendis (seadusi muutes) või Riigikohtus (seadusi kontrollides).

Euroopa Liidu Üldkohtu kohtunikuna on Lauri Madisel veelgi piiratum võime mõjutada Eesti siseasju. Tema ametikoht kuulub Euroopa Liidu kohtusüsteemi, mis tegeleb üleeuroopaliste vaidluste lahendamisega ning ei sekku liikmesriikide siseriiklikku poliitikasse. Lauri Madise osaleb kohtuistungitel ja lahendite tegemisel kolleegiumides, mis menetlevad näiteks suurfirmade kaebusi Euroopa Komisjoni otsuste peale või liikmesriikide omavahelisi vaidlusi EL õiguse rakendamisel. Need otsused võivad kaudselt mõjutada ka Eestit (näiteks kui luuakse pretsedent konkurentsiõiguse tõlgendamisel, mida peavad arvestama ka Eesti ettevõtted), kuid otseselt ei puuduta ta Eesti seadusandlust ega kohtute tegevuse korraldamist. Institutsionaalselt ongi EL Üldkohtu kohtunik eraldatud rahvusriigi võimuharudest – Lauri Madise ei anna aru Eesti valitsusele ega parlamendile, vaid allub üksnes EL õigusele ja kohtunike eetikale. Ta ei saa Eestis algatada reforme ega kommenteerida avalikult Eesti poliitikat, ilma et see kahjustaks kohtuniku erapooletust. Seetõttu on tema “võim” Eesti kontekstis pigem sümboolne: Eesti kui riigi jaoks on oluline, et meil on oma esindaja kõrgemas euroopalikus kohtuvõimus, mis aitab tagada EL õigusruumi arengus ka meie vaatenurka. Ent üksikuna ei saa Üldkohtu kohtunik teha otsuseid, mis eelistaksid Eestit – ta peab igas asjas lähtuma üksnes seadusest. Lauri Madise varasem kodumaine kogemus (nt põhiseaduskomisjoni nõunikuna) andis panuse Eesti õigusloomesse, kuid praeguses rollis ei ole tal mandaati Eesti kohtusüsteemi suunata. Praktikas tähendab see, et Eesti sisepoliitikale või kohtute mainele avaldab Lauri Madise mõju vaid nii palju, kui palju tema ja teiste Eesti juristide olemasolu rahvusvahelisel tasandil tõstab üldist usaldust Eesti õiguse vastu. Näiteks on avaldatud heameelt, et Eesti kohtunikud (sh Madise) on end EL kohtus tõestanud kompetentsetena, mis kinnitab Eesti õigushariduse taset vm.ee. Kuid kui rääkida otsesest sisepoliitilisest mõjust, siis Lauri Madise päevatöö Luxembourgis seda ei võimalda. Isegi juhul, kui Eesti avalikkus arutleb Euroopa Kohtu mõne otsuse üle (näiteks kui Üldkohus teeks otsuse, mis mõjutab Eesti majandust), on see mõju tulenevalt EL liikmesusest, mitte konkreetse kohtuniku isikust.

Kokkuvõttes on Ülle Madisel ja Lauri Madisel Eesti õigussüsteemis erinevad, kuid olulised rollid. Õiguskantslerina seisab Ülle Madise sisepoliitilises areenis põhiseaduse valvurina – tema institutsionaalne tugevus on kriitiline mõttevahetus ja vajadusel kohtuliku järelevalve algatamine. See roll on küll mõjukas, ent allutatud koostööle teiste võimukandjatega ning läbipaistvusele (igal ettepanekul tuleb avalik arutelu, nagu ka kriitika näitab). Lauri Madise roll on aga rahvusvahelise kohtunikuna Eesti õigussüsteemist samm eemal – ta osaleb Euroopa Liidu õiguse arendamises, kuid Eesti kohtute sõltumatust või otsuseid tema ametikoht ei puuduta. Kriitilised väited nende mõjude kohta – olgu need kahtlused ringkäenduse, korruptsiooni või põhiseadusest möödavaatamise suhtes – on seni olnud peamiselt poliitiliselt motiveeritud või emotsionaalsed hinnangud, millele vastanduvad nii institutsionaalne järelevalve kui ka üldsuse usaldus. Tasakaalustatud vaade nende tegevusele peab tunnistama, et Ülle Madise on oma ametivolitusi kasutades kahtluse alla seadnud mitmeid küsitavaid otsuseid (mis on õigusriigi tervisele pigem hea), ent on pidanud taluma ebamõistlikke süüdistusi just selle eest. Lauri Madise puhul tuleb tõdeda, et tema nimega pole seni kaasnenud ühtki avalikku probleemi – tema panus Eesti õigusruumi arengusse on olnud pigem positiivne (läbi aastatepikkuse kohtunikutöö ja seadusloome kogemuse), samal ajal kui tema tänane töö EL kohtus kinnitab Eesti õiguskorra lõimumist laiemasse Euroopa õigusruumi.

Lõppsõna ja küsimus lugejale

Fonte.News on avaldanud sadu kohtu- ja ametnike käitumise juhtumeid, kus kannatajad on pöördunud õiguskantsleri Ülle Madise poole abipalvega. Nad on saanud vastuseks “Ei saa aidata, pöörduge kohtusse”, kuid just kohtusüsteem ongi rikkunud räigelt seaduseid, et Ülle Madise saadab kannatajad sinna, kust õigust ja õiglust ei saa. On väheusutav, et Ülle Madise ei konsulteeri elukaaslasega, sest Eesti õigusruumi kvaliteet on kogu Euroopa Liidu õigusruumi kvaliteediga sama. Eesti juhindub ju EIK ja Euroopa Liidu Üldkohtu reeglite järgi.

Ülle ja Lauri Madise õigusruumi kujundajatena

Ülle Madise on alates 2015. aastast Eesti õiguskantsler ning tunnustatud jurist ja õigusteadlane en.wikipedia.org. Tema abikaasa Lauri Madise on pika karjääriga kohtunik, kes töötas varem Eesti kohtusüsteemis ning on alates 2013. aastast Euroopa Liidu Üldkohtu kohtunik de.wikipedia.org , et.wikipedia.org. See perekondlik side tähendab, et mõlemad tegutsevad kõrgetel õigusalastel ametikohtadel – Ülle Madise kui põhiseaduslik järelevalvaja ja ombudsman, Lauri Madise kui kohtuvõimu esindaja. Ülle Madise isa Tõnu Anton oli samuti Eesti Riigikohtu kohtunik et.wikipedia.org, mis viitab, et nende pere on olnud lähedalt seotud Eesti õigusriigi ülesehitamise ja toimimisega juba taasiseseisvumisest saadik. Selline institutsionaalne ja perekondlik seotus on tekitanud avalikku huvi ja arutelu nende mõju üle Eesti õigusruumi arengule.

Kriitilised väited Eesti õiguskeskkonna kohta

Mõned kriitilised allikad (nt Fonte.News) on esitanud väiteid, et Ülle ja Lauri Madise tegevus ja omavahelised seosed on kaasa aidanud Eesti õigusruumis olukorrale, kus:

• Poliitikud saavad tegutseda piiranguteta. Kriitikute hinnangul puuduvat poliitilistele otsustajatele piisavad pidurid ning nad saavad teha otsuseid suure kontrollita.
• Kohtuvõim on eraldatud ja puutumatu. Väidetakse, et kohtunikke ei saa praktiliselt vastutusele võtta või tagasi kutsuda, mistõttu moodustuvat puutumatu eliit.
• Seadused ei kaitse piisavalt kodanikke riigivõimu vastu. On esitatud seisukohti, et kehtiv õigusraamistik lubab riigivõimul kodanike põhiõigusi liigselt piirata, ilma et kodanikud leiaksid tõhusat kaitset.
• Õiguskantsleri institutsioon on sisuliselt jõuetu. Õiguskantslerit nähakse küll kuluka institutsioonina, kuid kriitikute arvates puudub tal reaalne mõju – justkui hambutu valvekoer, kes ei suuda riigivõimu väärtegusid takistada.

Neid väiteid on avaldatud eelkõige kriitilistes väljaannetes ja arvamuslugudes, mistõttu on oluline hinnata, kuivõrd need on faktidele vastavad ja põhjendatud. Alljärgnevalt vaatleme iga aspekti eraldi, tuginedes avalikele allikatele ning Ülle ja Lauri Madise rollide analüüsile.

Kohtuvõimu puutumatus ja vastutus

Eesti kohtusüsteemi sõltumatus on põhiseaduslik põhimõte, mille kohaselt on kohtunikud ametis sisuliselt eluajaks ning poliitiline võim ei saa neid suva alusel tagasi kutsuda. See on taotluslik: kohtuniku ametikindlus tagab, et ta saab otsuseid langetada sõltumatult, kartmata poliitilisi tagajärgi. Ülle ja Lauri Madise rollide mõjul – arvestades ka Ülle isa varasemat tegevust – on Eesti õiguskultuur olnud tugevalt kohtuvõimu sõltumatust väärtustav. Kriitikute väide, et kohtunikud on “puutumatud”, baseerub tõsiasjal, et puudub mehhanism neid demokraatlikult tagasi valida või tagandada ainuüksi ebapopulaarsete otsuste pärast. See on aga õigusriigi “reeglites” teadlik valik. Oluline on märkida, et kohtunikke saab Eestis korrale kutsuda läbi distsiplinaarmenetluse või kriminaalmenetluse juhul, kui nad rikuvad seadust – näiteks võib õiguskantsler algatada kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse, kui ilmneb raske rikkumine oiguskantsler.ee. Kuid jällegi, see on ja jääb õiguskantsleri loosungiks, mis reaalelus ei kehti. On tehtud kümneid või sadu ettepanekuid kohtuniku tagandamiseks, kuid õiguskantsler ei tegutse, viidates seadustele (mille koostamisel on ta oma elukaaslasega ise osalenud?). See tähendab, et kohtuvõim on täna Eestis karistamatu (on tugevad seosed sektiga): aasta kümneid tagasi on olnud üksikjuhtumeid, kus kohtunikke on eemaldatud ametist ebapädeva või ebaseadusliku tegevuse tõttu (kuigi harva). “Tagasi kutsumise” mehhanismi puudumine on kooskõlas Euroopa õigusruumi tavadega ning teenib eesmärki hoida kohtuvõim poliitilisest mõjust vaba. Kuid kui kohtunikud ei järgi enam seaduseid, mis siis saab? Näiteks Karolin Soo juhtum:

Kriitilised hääled – sageli poliitikute hulgast, kes on olnud rahulolematud mõne kohtuotsusega – võivad seda nimetada eliidi puutumatuseks. Ülle Madise, olles ise põhiseadusjurist, on korduvalt rõhutanud, et kohtunikud ei tohi poliitikat teha – poliitika kujundamine peab jääma valitud esindajatele, ent õiguslik kontroll tehtu üle kuulub kohtutele et.wikipedia.org. Niisiis on kohtuvõimu “puutumatus” kahe otsaga nähtus: ühelt poolt frustratsiooniallikas neile, kes sooviksid kiiret karistust mõne ebasoovitava otsuse eest, teisalt aga demokraatliku õigusriigi tuumikväärtus. Kuid jällegi, vaadates tänast Eestit, siis on kaks võimu, poliitiline ja kohtunikud, kuid mulje jääb, et kohtuvõim juhib Riiki (eliit on seotud vennaskondliku sekti kaudu)

Kodanikukaitse riigivõimu vastu – kas seadustest ei piisa?

Eesti põhiseadus ja seadused sisaldavad selgeid garante, et igaühe õigusi kaitstakse riigivõimu omavoli eest. Õiguskantsleri instituudi üks peamisi funktsioone ongi seista inimese põhiõiguste kaitsel – õiguskantsler kontrollib, et riigi asutused ei rikuks inimeste õigusi ja vabadusi oiguskantsler.ee. Tegelikult on Ülle Madise oma ametis sekkunud, kui on olnud kahtlus, et riigivõim piirab kodanike õigusi ebaproportsionaalselt. Näiteks on ta nõudnud, et iga põhiõiguse piirang (sh eriolukorras või kriisis) oleks põhjendatud ja proportsionaalne, rõhutades vajadust hoida kriisiolukorras põhiseadusest kinni riigikogu.ee. 2020.–2021. aasta koroonakriisis pälvis ta tähelepanu sellega, et leidis – tollase terava ühiskondliku debati keskmes – kehtestatud piirangute olevat seaduspärased ning vajalikud haiglate ülekoormuse vältimiseks err.ee. Mõned kodanikud, kes tunnetasid piiranguid isiklikult rängalt, pidasid õiguskantsleri selgitusi siiski leebeks: näiteks sotsiaalmeedias nimetati Madise avaldusi “väga jõuetuks ja nõrgaks” just nende poolt, kes kartsid kaotada töökoha piirangute tõttu facebook.com. Selline kriitika viitab emotsionaalsele pettumusele – oodati õiguskantslerilt riigivõimu tugevamat ohjeldamist. Eesti kodanikel on õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ning halduskohtud menetlevadki regulaarselt kaebusi ametnike otsuste peale. Kuid halduskohus on tegutsenud ebaõiglaselt ja jällegi pole õiguskantsler seda probleemi lahendanud. Mõnse üksikus aspektis toimib kohtu kaitse hästi; näiteks on kohus mitmel korral tunnistanud mõne määruse või toimingu õigustühiseks, andes kodanikule kaitse. Ka rahvusvahelised mõõdikud (nt WJP õigusriigi indeks) näitavad, et Eestis on põhiõiguste kaitse mõnes mõttes olemas aga mitte hea. Sellest hoolimata võib kriitikaga nõustuda nii palju, et seaduste keel ja teostus võib tavakodanikule jääda kaugeks ning riigivõimuga võitlemine nõuab sageli pikka menetlust ja juriidilist oskusteavet. Ülle Madise on ise tunnistanud, et õigussüsteem peaks olema inimesele arusaadav ja selge ning “vähem norme, rohkem tervet mõistust” oleks ideaal et.wikipedia.org. Kokkuvõttes on väide, et seadused ei kaitse Eesti kodanikke piisavalt, tõene. Kriitilised allikad juhivad tähelepanu mõnele süsteemsele murekohale, ent laiem pilt näitab, et kodanike põhiõiguste kaitse on Eesti riigivõimu vastases võitluses siiski olemas (seda tõendab ka õiguskantsleri kantseleisse laekuvate kaebuste lahendamine iga päev).

Õiguskantsler – kulukas, kuid jõuetu institutsioon?

Õiguskantsleri ametkond on oma eelarve ja personaliga tõepoolest riigile kuluartikkel, kuid küsimus on, kas sellest kulust sünnib reaalset tulu õigusriigile. Ülle Madise tegevuse kohta on kostnud arvamusi, et ta on liiga “leebe” või ei hooma kõiki probleeme. Fonte.News’i kriitikas kõlav väide, et õiguskantsler on praktiliselt jõuetu, tugineb ilmselt sellele, et õiguskantsleril puudub vahetu võim midagi jõuga või seaduste alusel kehtetuks teha – ta saab teha ettepanekuid, esitada Riigikohtule taotlusi ja anda soovitusi, ent ei saa ise seadust tühistada või ametnikku ametist tagandada. See on õige: õiguskantsleri institutsioon on oma olemuselt nõuandev ja järelevalve organ, mitte täidesaatev võim. Sellest hoolimata on seda rolli Eesti õiguskeskkonnas peetud väga oluliseks – kuid kas sellel on ikka mõistliku vajadust? Ülle Madise on oma ametiaja jooksul algatanud mitu põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust ja juhtinud tähelepanu probleemidele, mis on hiljem lahenduse leidnud. Näiteks tuvastas ta 2023. aastal, et planeeritav automaksuseadus on põhiseadusega vastuolus, ning nimetas selle lausa ebaseaduslikuks en.wikipedia.org – see avaldas tugevat avalikku survet seadusandjale eelnõu ümber teha. Samuti on õiguskantsler sekkunud igapäevastes küsimustes: olgu selleks digitaalse isikutunnistuse probleemid või jälitustegevuse käigus saadud andmete kasutamine en.wikipedia.org. Kuid väga olulisel teemal, Eesti lastekaitse ja õiguste kaitsmisel pole Ülle Madise midagi suutnud muuta. Pole mõtet võrrelda automaksu ja laste elu, et kumb on inimkonnale vajalikum. Kristiina Heinmetsa lapse juhtum, lisaks tuhanded sarnased juhtumid – valitsus, kohtunikud, ametnikud ja õiguskantsler pole olukorda parandanud. Samuti sotsiaal ja toimetuleku toetuste määramisel on sadu seadusevastaseid tegevusi ametnike ja kohtunike poolt aga õiguskantsler laitab õlgu ja ütleb, et “ta ei saa midagi teha”. Tänane Eesti kohtusüsteem, prokuratuur ja advokatuur kubiseb igas kohtuasjas huvite konfliktidest ja rikutakse seaduseid aga õiguskantsler midagi ette ei võta. Seega, on Madised ise loonud sellised seadused ja lisanud põhiseaduse kommenteeritud väljaandesse sellised tõlgendused, et ametnikud, kohtunikud ja poliitikud saavad karistamatult seadusi rikkuda?

Väidete põhjendatus ja mõju õigusriiklusele

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kriitilised väited Ülle ja Lauri Madise panuse kohta Eesti õigusruumi on suures osas arusaadavad. Jah, Madiste perekond kuulub Eesti õiguseliiti ning õigussüsteem on üles ehitatud nii, et poliitikute suva on piiratud pigem õiguslike vahenditega kui päevapoliitilise kontrolliga. Kuid see on tavakodanike suhtes ikkagi negatiivne – pole saavutatud kodanikke ja nend epõhiseaduslikke õigusi kaitsvat õigusriiki.

Fonte.News ja teised sarnased kriitilised uudiste allikad täidavad vajalikku rolli, tuues esile valupunkte ja ergutades ühiskondlikku arutelu.

Mõju Eesti õigusriiklusele on sellistel väidetel kahtlemata olemas: need hoiavad institutsioonid tähelepanu all ja sunnivad põhjendama oma tegevust avalikkusele. Konstruktiivne kriitika aitab õigusriiki tugevdada, kui sellest õppust võetakse.

Kui seaduseloojad, põhiseaduse koostajad ja täiendajad (Madised ja teised), põhiseaduse täitmise jälgijad (Ülle Madise) oleks teinud või teeksid oma tööd õiglaselt, kodanike huve ja õigusi arvestades, siis poleks Eesti kohtud üle koormatud hagidest, poleks nii suurt kriitikat ja rahulolematust kohtusüsteemi vastu ja inimesed oleksid riigi türannia eest kaitstud. Seega, kas Ülle Madise ja tema elukaaslane Lauri Madise on teinud eeltööd piisavalt hästi ja rahva õigusi arvestades?

TÄIENDUS 25.08.2026 – RINGKAITSE

RINGKAITSE (ühe aktiivse inimese fb seinalt. Allikas)

Saage tuttavaks, Arne Koitmäe ja Oliver Kase kursuskaaslane Tartu Ülikoolist ja Ülle Madise endine kolleeg Justiitsministeeriumist, tänane Riigikohtu halduskolleegiumi esimees Ivo Pilving (vasakul), riigikohtu kohtunik Heiki Loot (paremal), kolleeg, kellega Ülle Madise koos oma abikaasa Lauriga justiitsministeeriumis aastatel 1998 kuni 2002 haldusõiguse reformi tegi ja mille kulminatsioon oli e-hääletuse seadustamine 2002 aastal, riigikohtu esimees Villu Kõve (keskel). Nemad lahendavad valimiskaebusi. 

Taustainfo. Villu Kõve oli Justiitsministeeriumis eraõiguse valdkonnas 1993 –1999 ja 2002. aastal muutus äkki ta karjäär täielikult, ta nimetati ta Riigikohtu liikmeks tsiviilkolleegiumi põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis. 2014. aastal sai temast Riigikohtu tsiviilkolleegiumi esimees. 

22. jaanuaril 1998 esitas Heiki Loot haldusõiguse reformi kava justiitsminister Paul Varulile (Ülle Madise isa Tõnu Antoni kursuse ja parteikaaslane, kes Ülle tööle võttis) ja jäi selle reformiga seotuks pärast justiitsministeeriumist lahkumist.

Reformi juht oli Ülle Anton (hiljem Ülle Madise), kes 1998. aasta teisel poolel sai Justiitsministeeriumi avaliku õiguse osakonna juhataja kohusetäitjaks ja hiljem osakonna juhatajaks. 1999. aasta märtsis, vahetult enne seda, kui reformi töögrupid oma aktiivsema tööga jätkasid, tuli justiitsministriks Märt Rask, e-hääletuse fanaatik.

Vabariigi valimisteenistuse nõunik on Mihkel Pilving.

Haldusõiguse üldosa reformi töögrupid olid järgmised.

Halduse organisatsiooni töögruppi juhtis Lauri Madise. 

Liikmed olid Oliver Kask, Paavo Paal, Tarvo Kungla, Vallo Olle, Heiki Loot ja Anneli Antsman. Ekspertidena osalesid Tammo Esta ja Taavi Annus, kelle ülesandeks oli muu hulgas Vabariigi Valitsuse seaduse analüüs.

Haldusmenetluse töögruppi juhtis Maret Altnurme. 

Liikmed olid Anno Aedmaa, Ivo Pilving, Paavo Paal, Lasse Lehis ja Kalle Merusk (Ülle ja Lauri Madise magistritöö ja Ivo Pilvingu doktoritöö juhendaja). Ekspertidena osalesid Toomas Pikamäe, kes tegeles halduslepingu küsimustega, ning Tammo Esta.

Haldustäitemenetluse töögruppi juhtis Ülle Anton. 

Selle liikmed olid Anno Aedmaa, Kaire Orion, Lasse Lehis ja Jaanus Ots. Eksperdina osales Indrek Koolmeister, kelle ülesanne oli kehtiva haldussunniõiguse analüüs.

Halduskohtumenetluse töögruppi juhtis Ivo Pilving. 

Sellesse kuulusid Kalle Merusk, Kaire Orion, Ülle Anton ja Peeter Roosma. Eksperdina osales Jüri Põld. Töögrupi ülesannete hulgas oli muu hulgas Saksa ekspertide Schwemeri ja Ramsaueri kava võrdlemine uue halduskohtumenetluse seadustikuga ning vajalike paranduste väljatöötamine.

Korrakaitse töögruppi juhtis Oliver Kask. 

Liikmed olid Anno Aedmaa, Mihkel Allik, Maret Altnurme, Mihkel Hirvoja, Heiki Loot ja Vallo Olle.

Lisaks neile töögruppidele oli alaline komisjon, kuhu kuulusid Jüri Põld, Raul Narits, Madis Ernits, Taavi Annus, Lauri Madise, Maret Altnurme, Ivo Pilving, Oliver Kask, Ülle Anton, Jaanus Ots, Heiki Loot ja Aare Kasemets, kes pidi liituma hilisemas faasis. 

Reformi juhtkomisjoni kuulusid Juhan Parts, Tiiu Jervan, Heiki Loot, Kalle Merusk, Madis Ernits, Ülle Anton ja Taavi Veskimägi.

Ekraanipildid fb postitusest:

(toimetuse märkus: paljud nimed on ka rahva loodud korruptsiooni nimekirjas ja mitmed nimed on Fonte.News uudistest läbi käinud just ebaõigluse ja seaduste vastase tegevusega)

Küsimus lugejale:

Kas Lauri ja Ülle Madise peaksid vastutama täna Eesti õigusruumi puudumise pärast ja kas nad on ikka õiged inimesed Eestimaa õigus- ja juhtimissüsteemides?

Allikad: Allpool viidatud materjalid kinnitavad käsitletud asjaolusid ning on pärit ametlikest teadmusallikatest (Riigikogu ülevaated, ERR uudised, õiguskantsleri kantselei info, Wikipedia kokkuvõtted jmt). Rahvusvahelise võrdlusena on kasutatud World Justice Project’i õigusriigi indeksit Eesti kohta, mis on usaldusväärne mõõdik Eesti õigusruumi toimimise hindamisel worldjusticeproject.org , worldjusticeproject.org. Fonte.News’i ja teiste kriitiliste allikate väited on analüüsitud kõrvuti nende faktidega, et hinnata nende paikapidavust. Kokkuvõttes ilmneb, et kuigi kriitikas on teri, tuleb neid näha laiemas pildis – Eesti õigusriigi tugevused ja nõrkused avalduvad mitmetes nüanssides, mitte üksnes mõne isiku mõju kaudu.

Allikad: Ülle Madise ametikirjeldus ja õiguskantsleri volitused riigiteataja.ee , news.postimees.ee; Lauri Madise karjäär Eesti kohtunikuna ja nimetamine Üldkohtusse curia.europa.eu , err.ee; avalik kriitika (Helme, Seeder) õiguskantsleri tegevuse aadressil err.ee , news.postimees.ee; õiguskantsleri enda seisukohad ja vastulause kriitikale err.ee , err.ee; Martin Helme kõne Riigikogus (Objektiiv) – süüdistused institutsioonide “korrumpeerumises” ja näited sekkumisest hoidumise kohta objektiiv.ee , objektiiv.ee; kohtusüsteemi usaldusväärsuse statistika kohus.ee; Vabariigi Valitsuse otsus Lauri Madise jätkamiseks Üldkohtu kohtunikuna vm.ee.

Allikad: Avalikud allikad ja dokumendid, sealhulgas Euroopa Liidu Kohtu ametlik biograafia curia.europa.eu , curia.europa.eu, ERR uudised err.ee, Välisministeeriumi infolehed vm.ee ning õigusalased kogumikud digar.ee, on kasutatud käesoleva analüüsi koostamisel. Kõik viidatud materjalid on kontrollitud ning kajastavad usaldusväärset ja avalikku teavet Lauri Madise karjääri ja tegevuse kohta.

Loe lisaks:

Kes sa oled Riigi Mängus – 2 osa: holokaust hingelistele inimolenditele

See artikkel on järg Fonte.Newsis avaldatud loole „Kes sa oled Riigi mängus?“. Mõisted nagu „maatriks“, „hingeline inimene“, „Kõiksus“ ja „Uus Maa“ tähistavad selles loos autori maailmavaatelist ning filosoofilist tõlgendusraamistikku. See on autori vaba arvamusavaldus ja ei pretenteeri “absoluutsele tõele”.

Kust tuli sõna “Holokaust”?

Holokaust oli riiklikult (loe: Musta võrgu olendite loodud süsteemide poolt) toetatud ja süstemaatiline genotsiid, kus seadused, inimlikkus, inimese vaba tahe, õigus ja õiglus puuduvad. Avalik meedia ja raamatud kirjutavad: Genotsiidi korraldas Natsi-Saksamaa ja tema kaastöölised aastatel 1933–1945, mille käigus pandi toime kuue miljoni Euroopa juudi genotsiid. Heebrea keeles tuntud ka kui holokaust, oli režiim, mis sihikule võttis juudid koos miljonite teiste ohvritega, sealhulgas mustlased, puuetega inimesed, Nõukogude sõjavangid ja poliitilised dissidendid, süsteemi kritiseerijad ning seda ajendas äärmuslik rassistlik ja antisemiitlik ideoloogia.

Tuletan meelde ühe ajaloos tuntud revolutsionääri ütluse: “Kui sa tahad olla võimul, siis pead looma ja juhtima enda vastast opositsiooni”. Selle ütlusega pannakse kahtluse alla kogu tänane maailma poliitiline “ausus, õiglus, inimeste kõrgema hüvangu eest seismine”. Kahtluse alla läheb ka teise maailmasõja holokaust, et kas ikka tapeti juute või tapeti kedagi teist? Sõjad, hirmud, kaos, kohtusüsteemi (õigussüsteemi) karistamatu ja seadusevastane tegutsemine, võltsitud poliitilised valimised, religioonid, rahva Kõrgeima Otsustusõiguse puudumine, põhiseaduse rikkumine (loetelu on lõpmatu) on loodud nende poolt kes on võimul. Vahet pole, kas Eestis näiteks on võimul Reformierakond või EKRE, näod vahetuvad, süsteem jääb samaks. Eestis on kohtunikud korraldamas vaba ajakirjanike suhtes holokausti: Marju Persidskaja, Liina Naaber Kivisoo, Olev Mihkelson, Tarmo Tina, Vallo Kariler, Paul Pikma, Marika Suurpere, Sirje Must

Mängu järgmine tase

Esimeses “Riigi mängu” osas küsisime: kes sa oled riigi jaoks? Nüüd tuleb esitada palju raskem küsimus: kelle huvides töötab süsteem, mille osaks sind sünnist saadik vormitakse?

Kaasaegsed struktuurid vaatavad inimest läbi funktsionaalse prisma. Riik (fiktsioon, väljamõeldis, eksisteerib paberil sõnaga “riik”) vajab inimest maksumaksjana, töötajana (loe “orjana”), tarbijana, valijana, patsiendina, “katsejänesena”, sõdurina ja üha enam ka andmete tootjana (muutudes aina enam ise andmeks – kvantiks). Ettevõtted (fiktsioonid) vajavad inimest kliendina ning digiplatvormid ihkavad tema tähelepanu. Tehisintellekt (AI) vajab andmeid, elektrit, infrastruktuuri ja järjest rohkem inimtegevust, mida automatiseerida. Pangandus sõltub rahavoost ning sõjamasin vajab inimesi ja ressursse – sõjarelvad ja meditsiin loovad enamuse rahavoost (kasum pankuritele ja rahatrükkijatele, mitte enamuse inimestele) ja seega, rahajõu hoidmiseks on vaja sõdu ja inimesi.

Kõik need institutsioonid võivad täita ühiskonnas vajalikke ja loogilisi funktsioone. Oht tekib aga siis, kui institutsiooni enda püsimine ja kasv muutuvad tähtsamaks kui inimene, kelle teenimiseks see süsteem algselt loodi. Siit algabki selle loo tegelik tuum. See ei räägi salajasest juhtpuldist kusagil maa all, vaid võimu märkamatust kontsentreerumisest süsteemidesse, mida ükski inimene enam ei kontrolli ega sageli isegi täielikult ei mõista.

1. Kõige odavam tsensuur on enesetsensuur

Tänapäeva ühiskonnas pole kriitikut alati vaja vanglasse saata või Teise Maailmasõja näite põhjal maha lasta. Süsteemil on palju rafineeritumad meetodid: mõnikord piisab kohtukutsest, hoomamatutest advokaadikuludest, aastatepikkusest kurnavast menetlusest, töökoha kaotamise hirmust või avalikust mainekahjust.

Just selle nähtuse kirjeldamiseks kasutatakse mõistet SLAPP (Strategic Lawsuit Against Public Participation ehk strateegiline hagi avalikkuse osalemise vastu). Euroopa Liit on selle probleemi tõsidust ametlikult tunnistanud. 2024. aastal jõustusid EL-i SLAPP-vastased reeglid, mille eesmärk on kaitsta ajakirjanikke, inimõiguslasi ja teisi avalikes küsimustes sõna võtvaid inimesi põhjendamatute või kuritarvitavate kohtumenetluste eest. Euroopa Komisjon kirjeldab SLAPP-e kui menetlusi, mille eesmärk on avalikes huvides tegutsejate „tsenseerimine, kahjustamine, ahistamine ja vaigistamine“. Eestis on kõige suurema tähelepanu saanud rahvusvahelise ajakirjaniku Annika Urm juhtum, kes julges ainsa eestlasena kritiseerida kuhtunike korruptiivset ja seadusevastast tegutsemist. Kui Annika Urm oleks eksinud, poleks tema suhtes vaigistamist ja vangistamist alustatud, kuid just jõuline vaigistamine ja vangistamine on märgid sellest, et Annikal võis olla õigus.

Probleem ei ole pelgalt teoreetiline. Organisatsiooni CASE 2025. aasta raporti kohaselt on Euroopas alates 2010. aastast dokumenteeritud juba 1303 SLAPP-juhtumit, millest ainuüksi 2024. aastal lisandus 167. Ka Eestis on nähtud teravaid konflikte riigi menetlushuvide ja ajakirjandusvabaduse vahel. Näiteks määrati 2022. aastal Eesti Ekspressi ajakirjanikele ja väljaandele trahvid seoses Swedbanki rahapesu uurimist puudutanud artikliga. Ehkki kõrgemad kohtuastmed trahvid hiljem tühistasid, jättis protsess õhku olulise küsimuse.

Kuigi Eesti on “vaba riik”(vabariik), tuleb pidevalt küsida: kus jookseb piir õigustatud menetlushuvi ja vaba sõna teadliku jahutamise vahel? Vaba ühiskonna mõõdupuu pole see, kuidas koheldakse võimuga nõustuvat ajakirjanikku. Mõõdupuu on see, kui turvaliselt saab tegutseda inimene, kes võimu ebamugavalt kontrollib.

2. Poliitik kuulutab sõja. Sõdur (tavaline inimene) sureb.

Sõja üks vanemaid moraalseid vastuolusid on hämmastavalt lihtne: otsuse teevad ühed, kuid tagajärgi kannavad teised.

President, minister, kindral või parlamendiliige võib rääkida ülevas toonis „strateegilistest eesmärkidest“, „julgeolekuarhitektuurist“, „ajaloolisest missioonist“ ja „rahvuslikest huvidest“. Kaevikus tähendab aga seesama abstraktne otsus verd, amputatsioone, eluaegseid traumasid ja surma.

Viimase 80 aasta konfliktid – Korea, Vietnam, Afganistan, Iraak, Süüria, Jeemen, Ukraina ja paljud teised – näitavad valusalt, kui kiiresti muutub geopoliitika tavalise inimese isiklikuks tragöödiaks. Venemaa ja Ukraina mobilisatsioonid on näidanud eriti halastamatult, mida tähendab olukord, kus riik vajab oma masinavärki inimesi. Siinkohal tasub esitada küsimus, mida poliitiline retoorika pingsalt väldib: kui sõda on nii vältimatu ja õiglane, miks pole selle kuulutajad (poliitikud, riigijuhid, parlamendisaadikud) ise esimeses ründelaines?

Poliitiliselt toetatud meedia ja poliitikud ise on õhutanud viha ja vägivalda rahvuste ja rahvaste vahel, kuid tegelik elu näitab, et see viha ja vägivald on suurmeedia uudistekanalite artiklites ja pealkirjades ainult. Rääkides erinvate rahvaste ja rahvustega, siis viha pole nende vahel, vaid viha on riikide juhtide ja poliitikute vastu. Tavalised inimesed eri rahvustest ei taha keegi sõda ja tapmist.

Seda inimeste vaba tahte vastast julmust ilmestab see video:

3. COVID õpetas midagi palju suuremat kui viroloogia

COVID-19 oli psühholoogiline “nakkushaigus” – programm, mis muutis inimesed “haigeks”.

Kriisiaastad (pandeemia ja riikide lukustamine) jätsid õhku rea vastamata teemasid:

• Kuidas ja kelle poolt langetati otsused piirangute üle?
• Kui läbipaistev oli tegelikult vaktsiinide tootmise ja hankimise protsess?
• Milline oli suurte ravimifirmade reaalne majanduslik mõju poliitikale?
• Kus lõppes inimese vabatahtlik meditsiiniline otsus ja algas jõuline institutsionaalne surve?
• Milliseid seisukohti sotsiaalmeediast kiirustades eemaldati, kuigi need osutusid hiljem igati arutelu väärivaks?

Ka “viiruse” päritolu pole 2026. aastaks lõplikult lahendatud ning poliitilised ja õiguslikud tormid endiste võtmeisikute ümber jätkuvad. Kriisi suurim õppetund on seega midagi muud: kriisiaegadel kasvab riigi ja institutsioonide võim erakordselt kiiresti. Just seetõttu peab kriisi ajal proportsionaalselt kasvama – mitte vähenema – ka avalik järelevalve ja kontroll.

Anthony Fauci (kes pandi “tanki” või tegi ta seda ise “motiveeritud” paketi eest) ümber toimuvad 2026. aastal samuti uued poliitilised ja õiguslikud konfliktid. USA senati uurimiste käigus on avaldatud tema varasemaid sõnumeid ning Fauci kasutas 2026. aasta juuli kuulamisel korduvalt USA põhiseaduse viienda paranduse kaitset; vabariiklastest senaatorid on seejärel liikunud contempt-menetluse suunas. See on oluline uudis, mis annab aina rohkem kinnitust, et COVID oli väljamõeldud ja vaktsiin geneetiline relv.

4. Lapse keha ei tohiks olla poliitiline lahinguväli

Sooidentiteedi ja laste soodüsfooria küsimusest on saanud üks lääneriikide teravamaid kultuurisõdu. Ühel pool nähakse meditsiinilist sekkumist elupäästva ravina, teisel pool aga küsitakse õigustatult: kas alaealine on võimeline andma informeeritud nõusolekut sekkumisteks, mille tagajärjed on pöördumatud?

Inimeste, sealhulgas vähemuste sildistamine „monstrumiteks“ ei aita leida lahendusi. Riigi esmane kohustus on kaitsta nii laste väärikust kui ka nende kehalist autonoomiat, nõudes meditsiinisüsteemilt alati tugevaimat võimalikku tõendusbaasi. See on teema, kus sõltumatu ajakirjandus peab tegema seda, mida polariseerunud poliitika ei suuda – küsima kriitiliselt ja neutraalselt mõlemalt poolelt.

USA poliitika on 2026. aastal järsult muutunud. Trumpi administratsioon viis lõpule reegli, mille järgi Medicaid ja CHIP ei rahasta alates 13. oktoobrist 2026 teatavat alaealiste sood kinnitavat ravi, sealhulgas hormoonravi ja operatsioone. Administratsioon põhjendab seda ebapiisava kasu-tõendusmaterjali ja võimalike kahjudega; mitmed suured meditsiiniorganisatsioonid vaidlevad sellele hinnangule vastu. Siin tekib küsimus, et miks seda soovahetust toetati riigi ehk maksumaksja rahakotist nii palju aastaid ja pole päris selge, kas ikka lõpetati või anti mingid erandid?

Pedofiilia on märkamatult imbunud kõikjale süsteemidesse ja ka kõige kõrgemal tasemel. Näiteks kirikute juhtide julgas, riigijuhtide hulgas, õigussüsteemides. Eestis avalti avalik leht suunamudija “Malluka” poolt, kuid see suleti Riigi süsteemide poolt. Miks varjata seda, mis pimeduses ei lahustu vaid saab jõudu juurde? Kõik kurjad teod tulöeb tuua valguse kätte, et see saaks lahustatud.

Ukrainas on avastatud laste “sünnitusvabrikuid” ja ka julmad laste organite ja verekogumise tehased.

Iga rahaline või muu toetus Ukraina sõtta tähendab ka laste suhtes õuduste ja vägivalla toetamist!

5. Maksud: kui palju inimese elust kuulub riigile?

Maks ei ole iseenesest kurjus. Sellest rahastatakse meie ühiseid teid, haridust, päästeteenistust, riigikaitset, pensione ja tervishoidu. Probleem ja ühiskondlik pinge tekib siis, kui maksukoormus pidevalt kasvab, luuakse uusi makse, kuid inimene ei taju avalike teenuste kvaliteedi samaväärset tõusu.

Iga maks on sisuliselt nõue loovutada osa inimese isikliku töö ja aja tulemusest kollektiivsele süsteemile. Seetõttu peaks iga uue maksu kehtestamisel olema selgelt vastatud kolmele küsimusele:

1. Milleks seda raha täpselt kasutatakse?
2. Millal see konkreetne rahastusvajadus lõpeb?
3. Kes kannab isiklikku ja poliitilist vastutust, kui lubatud tulemust ei saavutata?

Kui need vastused puuduvad, muutub maks ühiskondlikust lepingust lihtsalt pimedaks kohustuseks.

6. Energiakriis: füüsika, geopoliitika ja hinnad

See 3D maa on inimestele antud piiramatute ressurssidega ja siin on inimesed õppimas neid kasutama targalt – kõigi inimeste kõrgemaks hüvanguks. Kuid inimesed on teinud teise valiku – nad on valinud ressursse juhtima pankurid. Iga inimene peaks õigustatult küsima: kui suur osa tänapäevastest “energiakriisidest” tuleneb tegelikust looduslikust nappusest ja kui suur osa on poliitiliste otsuste, sõdade, sanktsioonide, kartellikokkulepete, maksude ja turudisaini tulemus?

Energia hind ei peegelda ammu enam pelgalt geoloogiat. See on sageli suurriikide poliitiliste mängude, globaalsete konfliktide ja infrastruktuuri kitsaskohtade otsene vili.

7. Kohtunik: sõltumatu või kontrollimatu võim?

Õigusriigi alustalaks on kohtute sõltumatus poliitikutest. See on vältimatu. Kuid sõltumatus ei tohi kunagi tähendada kontrollimatust. Eestis järelvalve ja kontroll puudub ja see on võimaldanud kohtutel ja õigussüsteemil karistamatult toimetada.

Kohtunik on samuti inimene – oma maailmavaate, väärtuste, võimalike eksimuste ja eelarvamustega. Õigussüsteemi usaldusväärsus ei saa seega rajaneda naiivsel eeldusel, et kohtunik on eksimatu. See peab tuginema mehhanismidele, mis tagavad läbipaistvuse: otsuste põhjalik põhjendamine, avalikkus, edasikaebamise võimalus (igat kohtulahendit peavad menetlema kõik kohtusatmed, mitte et “valitakse” sobivuse järgi kas menetleda või mitte) ja sõltumatu järelevalve. Küsimus kohtuvõimu läbipaistvusest ja vastutusest on demokraatias alati legitiimne – kes kontrollib kontrollijat?

8. Valimised ja demokraatia illusioon

Kuigi e-hääletamist ja valimisprotsesse “auditeeritakse”, ei tähenda see, et esindusdemokraatiat ei peaks kriitiliselt analüüsima.

Demokraatia suurimaks ohuks ei pruugi olla tehniliselt võltsitud hääl, vaid olukord, kus valijale pakutakse illusiooni valikust. Kui parteide rahastamissüsteemid, meedia tähelepanu jaotamine ja tugev erakondlik ringkaitse muudavad süsteemiväliste uute tulijate esilekerkimise peaaegu võimatuks, on poliitiline konkurents sisuliselt piiratud. Hääletussedeli kasti laskmine ei tähenda automaatselt, et rahval on tegelik võim – see võib olla lihtsalt süsteemi legitimeerimise rituaal.

Eestis on presidendi valimised ja need on iga kord meedia kaudu muudetud kui “rahva valikuks”. Tegelikult on president paika pandud poliitikute poolt ja ükski Eesti president pole olnud rahva president ja pole kunagi keegi neist rahva huvide eest seisnud. Nüüd on Ülle Madise järgmine oletatav “president”, kes on seadnud ilusaid sõnu oma õiguskantsleri olemaise ajal aga reaalselt pole ta midagi õiguse ja õigluse jaoks teinud. Meenutame Covid aega või kasvõi minu enda pidevaid kirju õiguskantslerile, kes vastas korduvalt, et “ta ei saa midagi teha”.

Eestis pole rahva võimu ja pole Rahval kõrgemat otsustusõigust. Seda pole tegelikult üheski selle maa riikidel. Mainitakse Shveitsi, et rahvas otsustab aga kui süvened põhiseadustesse, siis tegelikult pole ka seal lõplikult rahval sõnaõigust. See on nii projekteeritud, sest maailm peab olema “ühtsete reeglite järgi”, sest vastasel juhul pole Musta võrgu eliidil kontrolli rahva üle. Eestis võid sa võidelda viimse veretilgani vabaduse nimel aga sul ei lasta seda teha lõpuni. Pole lastud teha viimased sajad aastad ega lasta ka edaspidi – see on siin maal nii projekteeritud – valguse ja pimeduse võitlus.

9. Miks on ühiskond rikkam, aga inimene haigem?

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmed on jahmatavad: sadu miljoneid inimesi kannatab rasvumise ja ülekaalu all ning numbrid muudkui kasvavad. Tegemist on massiivse süsteemse probleemiga. Inimstele on presenteeritud vale toidupüramiidi.

Sellest ei järeldu, et meditsiinisüsteem tahaks meelega inimesi haigena hoida. Hoopis ebamugavam on esitada majanduslik küsimus: miks on tänapäeva majandusmudel üles ehitatud nii, et see teenib hiigelkasumeid esmalt ülitöödeldud (ja sageli ebatervisliku) toidu müümisest ning seejärel selle tarbimisest tekkinud tagajärgede ravimisest – ravimitööstused?

Kui odav, toitainetevaene kalor on kergemini kättesaadav kui puhas toit, kui elukeskkond soosib istuvat eluviisi, kroonilist stressi ja ekraanisõltuvust, siis ei ole rahvatervise kriis enam pelgalt “indiviidi halb valik”. See on disainitud elukeskkonna paratamatu tagajärg.

10. AI ja oht muutuda „üleliigseks inimeseks“

Tööstusrevolutsioon asendas suures osas inimese lihasjõu. Tehisintellekt on hakanud asendama meie kognitiivset tööd. Generatiivse AI mõju tööturule on tohutu ning siit koorub 21. sajandi üks eksistentsiaalsemaid küsimusi: mis annab inimesele ühiskonnas väärtuse siis, kui tema tööd ja panust enam majanduslikult ei vajata?

Kui väärtust mõõdetakse ainult tootlikkuses, tekib reaalne oht jaotada ühiskond “kasulikeks” ja “kasututeks”. Kuna raha, identiteet, terviseandmed ja sotsiaalne suhtlus kolivad üha enam digitaalsetesse süsteemidesse, muutub tehnoloogiline mugavus hiilivalt absoluutseks tehnoloogiliseks sõltuvuseks. Jutud “kvant-süsteemidest” ja inimeste muutmisest mikrokiibistatud biorobotiteks pole enam mingi ulme väljamõeldis. On ühiskonna tegelik muutumine masinloetavaks, algoritmiliselt juhitavaks ja detailselt mõõdetavaks täiesti reaalne oht, mis väärib tõsist tähelepanu.

11. AI pole pilves. AI on maa peal.

Sõna „pilv“ on digiajastu üks eksitavamaid kontseptsioone. Andmed ei hõlju taevas. “Pilv” tähendab tegelikkuses massiivseid hooneid, lõputuid serveriparke, tohutut veekulu jahutuseks ja meeletut energiatarbimist.

AI plahvatuslik areng nõuab tohutut füüsilist ressurssi. Kes saab sellest majandusliku kasu ja kes maksab keskkonnahinna? Sarnaselt tehnoloogiale liigub ka toidutootmine järjest suuremate korporatiivsete tsentrumite kätte. Tuleb küsida: kui sõltumatu on inimene, kes on kaotanud oskuse ja võimaluse endale ise eluks vajalikku toitu kasvatada?

Mis neid nähtusi ühendab? Sõltuvus.

Esmapilgul tunduvad sõda, tsensuur, maksud, tervishoid ja AI täiesti erinevate teemadena. Kuid lähemalt vaadates joonistub välja üks selge ühine nimetaja: sõltuvus.

Mida vähem suudab inimene ise teha, seda rohkem ta süsteemi vajab:

• Kui sa ei oska toitu kasvatada, vajad sa globaalset toiduahelat.
• Kui kogu raha on digitaalne, sõltud sa täielikult finantsinfrastruktuurist.
• Kui suhtlus toimub vaid sotsiaalmeedias, oled sa platvormide meelevallas.
• Kui teadmised tulevad ainult ekraanilt, sõltud sa sellest, kes juhib ekraani algoritme.

Kui inimene on viidud uskumuseni, et ilma nende süsteemideta puudub tal identiteet, väärtus ja ellujäämisvõimalus, pole tema kontrollimiseks enam vägivalda vajagi. Ta hakkab ennast ise kontrollima ja tsenseerima – nähtamatu mustavõrgu olendite AI ja kvanttehnoloogia suunab teda märkamatult.

Aga hing?

Siit jõuame valdkonda, mida teadus ega laborid ei mõõda. Kui inimene tajub end hingelise olendina, ei ole tema jaoks enam tähtsaim küsimus see, kelle nimel on pangakonto ja kui palju tal vara siin maailmas on. Tähtsaimaks saab küsimus: kas ma suudan selles müras veel kuulda iseenda sisemist häält?

Selles kontekstis tähendab „Kõiksusega ühenduse katkestamine“ eemaldumist oma sisemisest kompassist. See on seisund, kus inimese otsuseid ei juhi enam vaba tahe ja sisemine rahu, vaid hirm, propaganda, algoritmiline suunamine või institutsiooni käsk. Seda hinge ühendust ei saa ajakirjandus faktina tõestada, kuid igaüks saab iseendalt küsida: kas minu elu juhib minu enda südametunnistus või välised süsteemid?

Kas ennast saab kaitsta? (Viimane väljakutse)

Jah, saab. Kaitse ei seisne hirmunult punkrisse peitumises, vaid teadlikus ja rahulikus sõltuvuste vähendamises. Siin on praktilised sammud isikliku autonoomia säilitamiseks:

• Loo oma toiduvaru: Kasvata võimaluse piires ise oma toitu. Mitte paanikast, et see “kohe keelatakse”, vaid seetõttu, et eluterve isemajandamine annab sõltumatuse, vastupidavuse ja sideme maaga.
• Hoia kokku päris inimestega: Loo ja hoia elusaid kogukondi. Saage kokku füüsilises maailmas, jättes nutiseadmed ukse taha.
• Vähenda digisõltuvust: Kasuta tehnoloogiat ja maatriksi süsteeme (e-teenused, ID-kaardid) teadliku tööriistana, mitte oma identiteedi pikendusena. Ära anna algoritmidele kogu oma tähelepanu ja andmeid.
• Säilita finantsiline paindlikkus: Hoia mõistlikus koguses sularaha ja kasuta seda igapäevaselt, vältides täielikku sõltuvust digipankadest.
• Ära suru oma tõde teistele peale: Ära torma teisi “äratama” või aitama, kui nad pole seda sinult palunud. Samas on oluline kuulata ka neid, kellega sa ei nõustu – täielik eraldumine ja “magajate” sildistamine loob lihtsalt uue dogmaatilise infomulli.
• Liigu kohaloluga: Reisi maad mööda. Kõnni, sõida rongi või jalgrattaga. Tunneta ümbritsevat füüsilist maailma, mitte ainult ekraani vahendatud virtuaalsust.
• Õpi praktilisi oskusi: Õpi parandama, ehitama ja väärtust looma oma kätega.
• Usalda, aga kontrolli: Toeta sõltumatuid infokanaleid ja loojaid, kes aitavad hoida fookust olulisel, kuid säilita alati isiklik kriitiline mõtlemine. Ükski “guru” või arvamusliider ei tohi asendada sinu enda sisemist otsustusvõimet.

Vastutus on sinu

Süsteem ei vaja tingimata sinu armastust. Ta vajab lihtsalt sinu kuulekat osalemist.

Võib-olla ei olegi maailma haldamiseks vaja ühte tsentraalset “kurja juhtkonda”. Palju efektiivsem on see, kui miljonid inimesed täidavad iga päev tuimalt oma väikeseid rolle, ilma suuremat pilti küsimata. Ametnik järgib juhendit, poliitik parteid, sõdur käsku, ajakirjanik toimetuse suunda ja tavakasutaja vajutab lihtsalt nuppu “nõustun”. Ja lõpuks ütlevad kõik: “Ma tegin lihtsalt oma tööd.”

Just siit algabki vaba inimese tegelik vastutus. Mitte siis, kui maailm on juba pöördumatult muutunud, vaid just sel hetkel, kui süsteem ütleb sulle: ära küsi, ära kahtle, ära mõtle ise.

Sinu vastus süsteemile ei pea olema vägivaldne võitlus. See on palju lihtsam ja võimsam: “Ma kuulan. Ma kontrollin. Ma mõtlen. Ja ma otsustan ise ja tegutsen omamoodi.”

Süsteem võib hallata sinu dokumente, maksustada sinu sissetulekut ja kehtestada reegleid. Kuid on üks piir, mille ületamiseks vajab süsteem sinu enda luba: see on sinu veendumus, et sul pole enam õigust oma peaga mõelda. Seda õigust – vaba tahe ja vaba otsustusõigus – ei tohiks sa mitte kunagi ära anda.

Toimetuse märkus: Selles artiklis on eristatud reaalsed, kontrollitavad ühiskondlikud protsessid autori filosoofilistest tõlgendustest. Kriitilise ja vastutustundliku ajakirjanduse eesmärk ei ole lugejat pimesi uskuma panna, vaid anda talle julgust ja materjali ise küsida, analüüsida ja otsustada.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe lisaks:

Sama vaidlust käsitlevad ka mitmed Fonte.Newsis avaldatud lood, milles arutletakse kohtumenetluste võimalike SLAPP-tunnuste, sõnavabaduse piiride ning Eesti õigussüsteemi toimimise üle. Need artiklid kajastavad autorite hinnanguid ja käsitlusi ning nende sisu üle käib avalik arutelu.

Mind ei hämmasta mitte niivõrd üks konkreetne kohtuvaidlus, vaid selle sümboolne tähendus. Kui ühiskond hakkab kartma satiiri rohkem kui võimalikke süsteemseid eksimusi, on midagi tasakaalust väljas.

Minu hinnangul tehakse Annikale haiget eelkõige sellepärast, et ta julges süsteemi naeruvääristada. Satiir ja must huumor on alati olnud kõige tugevamad relvad võimu vastu. Diktaatorid ei karda nalja sellepärast, et see oleks labane. Nad kardavad seda sellepärast, et naer lõhub autoriteedi kiiremini kui tuhat protestikõnet.

Meile meeldib korrata, et Eesti on demokraatlik õigusriik. Usun, et seadused seda võimaldavadki. Küsimus pole seadustes, vaid inimestes, kes neid rakendavad.

Kõik ametnikud ega kohtunikud ei ole halva tahtega inimesed. Kuid osa neist vaikib ka siis, kui sisimas tunneb, et midagi on valesti. Vaikimise põhjused on inimlikud – kohustused, karjäär, laenud, liisingud, soov mitte sattuda konfliktidesse või lihtsalt hirm jääda süsteemis üksi.

Nii sünnibki nähtus, mida ma nimetaks vaikivaks konformismiks. Inimene ei tee tingimata kurja aktiivselt. Piisab sellest, et ta ei takista seda.

Võim annab inimesele kergesti illusiooni tema enda tähtsusest. Tegelikult meenutab selline autoriteet vahel tühja paberkotti, mis seisab püsti ainult seni, kuni keegi seda seestpoolt õhuga täidab. Mida rohkem tuleb seda pumbata, seda selgem on, et tugevus on näiline.

Õigusriigi tugevust ei näita see, kui kiiresti ta suudab kriitikut karistada. Õigusriigi tugevust näitab hoopis see, kui hästi ta talub kriitikat, irooniat ja isegi halba nalja.

Kui ühel päeval hakkavad inimesed kartma nalja teha, sest sellele võib järgneda aastatepikkune kohtutee, ei ole kaotanud mitte ainult üks ajakirjanik. Kaotanud on kogu ühiskond.

Mulle meenub vana tähendamissõna:

Narkomaan sattus pärast surma põrgusse. Kõikjal kasvasid kanepitaimed. Ta keeras endale rõõmsalt suitsu valmis ja hakkas tikke otsima. Neid polnud. Ta küsis saatanalt tikke. Saatan vastas: „Kui siin oleksid ka tikud, oleksime ju paradiisis.”

Mõnikord ei koosne põrgu leegist. Mõnikord koosneb see inimestest, kes näevad, et midagi on valesti, kuid otsustavad, et täna pole õige päev sellele vastu astuda.

Ja võib-olla ongi satiiri tegelik väärtus selles, et see paneb inimesed peeglisse vaatama. Mitte selleks, et neid alandada, vaid selleks, et nad küsiksid endalt: kas ma kaitsen õiglust või ainult süsteemi?“

Artikli autor(toimetusele teada ja palus jääda anonüümseks): Anonüümne autor, kellel on üle 30 aasta isiklikku kogemust (vabaduse kaotus, vaimne ja hingeline murdmine, tervisekahjud, majanduslikud kahjud, maine kahjud ja kõige tipuks süüdi ei jäänud) kohtumenetluste ja kohtusüsteemiga.

Vaata ja loe lisaks:

Kas kohtunikud Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson ja Marju Persidskaja on õiguse teenijad või valejumala sümbolid?

Kes on Annika Urm vastu tegutsevas „Ringkaitses“?

Selle loo keskmes on võrgustik, mis kaitseb üksteist. Meie andmetel on sellesse protsessi kaasatud või sellega seostatavad:Kohtunikud: Marju Persidskaja (vahistamise määruse väljastaja), Liina Naaber-Kivisoo (Harju Maakohtu juht), Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson. Ringkonnakohtunikud ja Riigikohtunikud, kes nõustusid Marju Persidskaja otsusega: kohtunik Heili Sepp; kohtunik Saale Laos; kohtunik Paavo Randma; kohtunik Marina Ninaste; kohtunik Erkki Hirsnik; kohtunik Ingrid Kullerkann.

Prokuratuur ja RÕA esindajad: Prokurör Paul Pikma, advokaat Maarika Suurpere (Sirje Must Advokaadibüroost), vandeadvokaat Sirje Must. Peaprokurör Astrid Asi, endine peaprokurör ja tänane kohtunik Liina Naaber-Kivisoo alluvuses Andres Parmas.

Fonte.News kirjutas sellest sündmusest uudisloo 12.05.2026.:

Kas kohtunik Reena Lember läheb viieks aastaks vangi, sest hammustas politseiametnikku?

Harju maakohtu kohtunik Reena Lember sattus kriminaaluurimise alla pärast väidetavat konflikti politseinikega Tallinna vanalinnas. Juhtum on tekitanud terava avaliku debati kohtusüsteemi usaldusväärsuse, sõnavabaduse ja vastuoluliste kohtulahendite üle Eestis.

Tallinna vanalinnas toimunud öine intsident on paisunud üheks viimaste kuude kõmulisemaks juhtumiks Eesti õigussüsteemis. Politsei uurib juhtumit, kus Harju maakohtu tsiviilasjade kohtunik Reena Lember sattus konflikti korrakaitsjatega ning väidetavalt hammustas patrullpolitseinikku.

Loe edasi kogu artiklit ja saad ka teada, mis seos on Veiko Huusel ja kohtunikul Reena Lemberil (endise nimega Reena Nieländer):

This is not an ordinary news report. It is a warning and a wake-up call for anyone who believes they live in a state governed by the rule of law. Fonte.News has repeatedly drawn attention to the “Fourth Power” and “Circle Defense” operating within Estonia—shadowy groups functioning outside the constitution and justice, with tentacles reaching deep into state power structures. Today, we open the door to a story that is no longer merely a SLAPP (Strategic Lawsuit Against Public Participation), but a systematic attempt to eliminate investigative journalist Annika Urm from society.

Judge Marju Persidskaja has previously been suspected of corruption. Read HERE

The Courtroom as a Weapon: “Deportation” in the 21st Century

During a court hearing on April 8, 2026, Annika Urm was physically present. Yet, in her court ruling, Judge Marju Persidskaja claimed that the journalist failed to appear in court, declaring her internationally/nationally wanted under this pretext. This is no mistake. It is a deliberate construction.

Strong signs that point to “Annika Urm is destroied without choosing the means.”:

1. Annika Urm was not properly served with summonses, either by mail or email, or by the RÕA lawyer defending her, Maarika Suurepere
2. Judge Marju Persidskaja does not recognize the evidence of a very experienced and recognized family doctor, but the judge chooses from among arbitrary, medically related figures those who, in the judge’s opinion, are competent to give assessments, without having met Annika Urm. Judge Marju Persidskaja ordered a suitable forensic examination for herself and from “suitable” experts (Dr. Evelin Eding and Dr. Tanel Vaas), without having ever met Annika Urm, and these experts know that they are not responsible. Annika Urm’s defense lawyer, Maarika Suurpere, let this happen and did not challenge the false examination.
3. 08.04.2026 The URL link for the court hearing was not sent to Annika Urm, and neither was her lawyer Maarika Suurpere. Why did Judge Marju Persidskaja send the URL link for the court hearing to me, Veiko Huuse, and why didn’t she even send it to Annika Urm with the same email? I sent the link to Annika so that she could be at the hearing. Annika’s participation in the court hearing was a big surprise to all participants. It seemed that they hoped that Annika Urm would not be there.
4. I, Veiko Huuse, turned to certain respected people to ask if they had the power to stop this brutal injustice, but this “person” received the answer (from someone) “not to interfere in it”. I will keep the names to myself, but I can say for sure that the “sect’s” revenge has been launched in the case of Annika Urm. If I am wrong, then such a “deportation” trial would not have been started at all.

When a journalist present in the courtroom is declared “wanted” for non-appearance, a critical question arises: Is this administration of justice, or has the courtroom become a weapon of silencing and repression? This process mirrors historical deportations, where individuals are violently ripped from their lives and society based on “formally correct” (yet intrinsically unlawful) orders.

The Media as an Executioner

What is both curious and terrifying is how Estonia’s mainstream media outlets—Äripäev, Eesti Ekspress, Õhtuleht, Elu24 , Postimees and Kroonika—have lined up behind the “army of judges,” continuously publishing wanted notices featuring Annika Urm’s photograph.

For example, Äripäev, which has repeatedly published the wanted notice for Annika Urm, was very surprising. Has Äripäev really been a distributor of wanted notices during its existence? I doubt it. This newspaper talked always about business news. Many years ago, I was a reader of Äripäev and I never noticed the police wanted notices. Has this information medium really deteriorated in quality to the point that it earns a “living” from clicks on police notices and Annika Urm wanted notices?

Why do these media outlets fail to publish photos and wanted notices of other individuals—numbering over 100 wanted by the police—with even a fraction of the intensity directed at Annika Urm? The answer points to a direct collusion between the judiciary and the media power structure, aimed at eliminating Annika Urm from society before she has even been found guilty in a court of law. This is a group SLAPP strategy designed to break a journalist behind bars, echoing the darkest methods of the past.

Who Belongs to the “Circle Defense”?

At the center of this story is a network protecting its own. According to our evidence, the individuals tied to this process include:

• Judges: Marju Persidskaja (issuer of the arrest warrant), Liina Naaber-Kivisoo (Head of Harju County Court), Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson. District judges and Supreme Court justices who agreed with Marju Persidskaja’s decision: Judge Heili Sepp; Judge Saale Laos; Judge Paavo Randma; Judge Marina Ninaste; Judge Erkki Hirsnik; Judge Ingrid Kullerkann.
• Prosecution and Representatives: Prosecutor Paul Pikma, ex-prosecutor(today is judge) Andres Parmas, Attorney at law Sirje Must,,Attorney Maarika Suurpere (from Sirje Must Law Firm), Attorney General Astrid Asi.

What to Do When the Constitution No Longers Applies?

Annika Urm faces a system where standard legal protection mechanisms are de facto suspended. When domestic legal protection fails and the “Fourth Power” sides with the repressors, the situation becomes critical.

In this regard, Annika Urm exercises her rights under the laws of the Republic of Estonia and uses Section 28 of the Penal Code – Right of Restraint and Section 54 of the Constitution of the Republic of Estonia to defend herself.

Potential Defense Tactics:

1. International Intervention: Because the Estonian domestic system is compromised (the “Circle Defense”), escalating the case to international forums—such as the European Court of Human Rights and relevant UN bodies—is essential to highlight the persecution of a journalist.
2. Seeking Asylum: If a journalist’s life and liberty are threatened in their home country due to judicial abuse, seeking political asylum in a democratic nation becomes a justified defensive measure.
3. Documentation and Evidence: Every court ruling, every media-published wanted notice, and every procedural violation must be meticulously documented. Fonte.News holds court documents and evidence confirming the collusion between the judiciary and the media, and we stand firmly behind our claims.

In Conclusion: Annika Urm’s case is a critical test for Estonia. If we allow “Circle Defense“ and the “Fourth Power” to cancel and deport journalists, who is next? The question is no longer just about Urm, but about the fundamental nature of the Estonian state—are we a free society or a repressive apparatus controlled by sects?

Editor’s Note: This article is based on gathered documentary evidence. Fonte.News will continue to monitor and investigate this developing story.

Author: Veiko Huuse

Read more:

See ei ole tavaline uudis. See on hoiatus ja äratuskell kõigile, kes usuvad, et elavad Eestis kui õigusriigis. Fonte.News on korduvalt juhtinud tähelepanu Eestis pesitsevale „Neljandale Võimule“ ja „Ringkaitsele“ – grupeeringutele, mis tegutsevad varjatult, eirates põhiseadust ja õiglust, ning mille niidid ulatuvad sügavale võimustruktuuridesse. Täna avame ukse loole, mis ei ole enam lihtsalt SLAPP-menetlus (strateegiline hagi avaliku arvamuse vastu), vaid näide süsteemsest katsest eemaldada ühiskonnast uuriv ajakirjanik Annika Urm.

Neile ei meeldinud Annika Urmi eksperiment, mis hakkas elama oma elu internetis:

Kohtusaal kui relv: „Küüditamine“ 21. sajandil

08.04.2026 toimunud kohtuistungil oli Annika Urm kohal. Ometi väidab kohtunik Marju Persidskaja oma kohtumääruses, et ajakirjanik ei ilmu kohtusse, ning kuulutab ta selle ettekäändel Eestis tagaotsitavaks. See ei ole eksitus. See on teadlik konstruktsioon.

Tugevad märgid, mis viitavad “Annika Urmile ärategemine vahendeid valimata”:

1. Annika Urmile ei edastatud korrektselt kohtukutseid ei postiteenuse ega emaili teel, ega teda kaitsva RÕA advokaadi Maarika Suurepere poolt
2. Kohtunik Marju Persidskaja ei tunnista väga suurte kogemustega ja tunnustatud perearsti tõendeid vaid kohtunik valib suvaliste, meditsiiniga seotud, tegelaste hulgast need, kes kohtuniku arvates on pädevad hinnanguid andma, ilma, et oleks kohtunud Annika Urmiga. Kohtunik Marju Persidskaja tellis endale sobiva kohtuekspertiisi ja “sobivatelt” ekspertidelt (Dr. Evelin Eding ja Dr. Tanel Vaas), ilma et nad oleks kohtunud kordagi Annika Urmiga ja need eksperdid teavad, et nad ei vastuta. Annika Urmi kaitse advokaat Maarika Suurpere lasi sellel juhtuda ega vaidlustanud valeekspertiisi.
3. 08.04.2026 kohtuistungi osalemise url linki ei saadetud Annika Urmile ja seda ei saatnud ka teda kaitsev advokaat Maarika Suurpere. Miks saatis kohtunik Marju Persidskaja kohtuistungi url lingi minule, Veiko Huusele, ja miks ta ei saatnud seda kasvõi sama emailiga Annika Urmile? Mina saatsin lingi Annikale, et ta saaks istungil olla. Annika osalemine kohtuistungil oli kõigile osalejatele suur üllatus. Jäi mulje, et nad lootsid, et Annika Urmi seal pole.
4. Mina, Veiko Huuse, pöördusin teatud lugupeetud inimeste poole, et kas neil on võimu see jõhker ebaõiglus lõpetada, siis see “inimene” sai vastuse (kellegi käest) “ärgu sekkugu sellesse”. Nimed jäävad minu teada aga tean väita kindlalt, et Annika Urmi puhul on käivitatud “sekti” kättemaks. Kui ma eksin, siis poleks sellist “küüditamise” kohtuprotsessi üldse alustatud.

Kui ajakirjanik, kes on kohtus kohal, kuulutatakse „mitteilmumise“ tõttu tagaotsitavaks, tekib küsimus: kas tegemist on õigusemõistmisega või on kohtusaalist saanud vaigistamise ja repressioonide relv? See protsess sarnaneb ajalooliste küüditamistega ja holokaustiga, kus inimesi kistakse nende elust ja ühiskonnast välja „formaalselt korrektsete“ (kuid tegelikult seadusevastaste) korralduste alusel.

Võrdluseks võib tuua juhtumid: Kristi ja Jan Loigo (tänaseks surnuks menetletud), Aivo Peterson (tema protsess viis ta sellise terviserikkeni, et täna on ta haiglas hingamisaparaadi küljes), Sandra Sirge (viidi vastu tema tahtmist “hullumajja”), Eneke Roots (pandi vanglasse aga hiljem kohus tunnistas vabaduse võtmise seadusevastaseks), jne..

Meedia kui timukas

Kurioosne ja hirmutav on asjaolu, kuidas Eesti nn kvaliteetmeedia – Äripäev, Eesti Ekspress, Õhtuleht, Kroonika, Elu24 – on asunud „suure armee kohtunike“ taha, avaldades järjepidevalt tagaotsimisteateid koos Annika Urmi fotoga.

Näiteks üllatas väga Äripäev, mis on korduvalt avaldanud Annika Urmi tagaotsimise teadet. Kas Äripäev on oma tegutsemise ajal tõesti olnud tagaotsimise kuulutuste levitaja? Ma kahtlen selles. Kunagi palju aastaid tagasi, olin ma Äripäeva lugeja ja ma ei pannud kordagi tähele Politsei tagaotsimise teateid. Kas tõesti on see infokandja oma kvaliteedilt nii alla käinud, et teenib “elatist” klikkidega politseiteadete ja Annika Urmi tagaotsimise kuulutuste pealt?

Miks ei avalda need väljaanded fotosid ja tagaotsimisteateid teiste, enam kui 100 politsei poolt tagaotsitava inimese kohta sama intensiivsusega?

Vastus viitab kohtuvõimu ja meediavõimu otsesele kokkumängule, mille eesmärk on Annika Urm ühiskonnast elimineerida, ilma et teda oleks kohtus süüdi tunnistatud. See on grupiviisiline SLAPP-strateegia, mis murrab ajakirjanikku vanglas, nagu tehti ajalooliselt kõige pimedamatel aegadel – võib nimetada Holokaustiks.

Kes on „Ringkaitses“?

Selle loo keskmes on võrgustik, mis kaitseb üksteist. Meie andmetel on sellesse protsessi kaasatud või sellega seostatavad:

• Kohtunikud: Marju Persidskaja (vahistamise määruse väljastaja), Liina Naaber-Kivisoo (Harju Maakohtu juht), Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson. Ringkonnakohtunikud ja Riigikohtunikud, kes nõustusid Marju Persidskaja otsusega: kohtunik Heili Sepp; kohtunik Saale Laos; kohtunik Paavo Randma; kohtunik Marina Ninaste; kohtunik Erkki Hirsnik; kohtunik Ingrid Kullerkann.
• Prokuratuur ja RÕA esindajad: Prokurör Paul Pikma, advokaat Maarika Suurpere (Sirje Must Advokaadibüroost), vandeadvokaat Sirje Must. Peaprokurör Astrid Asi, endine peaprokurör ja tänane kohtunik Liina Naaber-Kivisoo alluvuses Andres Parmas.

Mida teha, kui Põhiseadus ei kehti?

Annika Urm seisab silmitsi süsteemiga, kus tavapärased õiguskaitsemehhanismid on de facto peatatud. Kui riigisisene õiguskaitse ei toimi ja „Neljas Võim“ on asunud represseerijate poolele, on olukord kriitiline.

Sellegi poolest kasutab Annika Urm Eesti Vabariigi seadustest tulenevaid õigusi ja kasutab enda kaitseks Karistusseadustiku § 28 – Tõrjeõigust ja Eesti Vabariigi põhiseaduse § 54.

Võimalikud kaitsetaktikad:

1. Rahvusvaheline sekkumine: Kuna Eesti siseriiklik süsteem on kompromiteeritud (nn „Ringkaitse“), on hädavajalik viia juhtum rahvusvahelistele tasanditele – Euroopa Inimõiguste Kohus ja ÜRO vastavad struktuurid, rõhutades ajakirjaniku tagakiusamist.
2. Asüüli taotlemine: Kui ajakirjaniku elu ja vabadus on riigis ohustatud kohtuvõimu kuritarvituste tõttu, on asüüli taotlemine demokraatlikus riigis õigustatud kaitsemeede.
3. Dokumenteerimine ja tõendamine: Iga kohtuotsus, iga meedia poolt avaldatud tagaotsimisteade ja iga menetluslik rikkumine tuleb detailideni dokumenteerida. Fonte.News omab kohtudokumente ja tõendeid, mis kinnitavad kohtuvõimu ja meedia võimu kokkumängu, ning vastutame oma väidete eest.

Kokkuvõtteks: Annika Urmi juhtum on test Eestile. Kui me lubame „Ringkaitsel“ ja „Neljandal Võimul“ ajakirjanikke tühistada, küüditada ja Holokausti korrata, siis kes on järgmine? Küsimus ei ole enam ainult Urmis, vaid Eesti riigi olemuses – kas oleme vaba ühiskond või sektide kontrollitud repressiivaparaat?

Toimetaja märkus: Käesolev artikkel põhineb kogutud dokumentaalsel tõestusmaterjalil. Fonte.News jätkab teema jälgimist, uurimist ja lugeja kursis hoidmist.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe samal teemal:

https://fonte.news/kas-kohtunikud-liina-naaber-kivisoo-vallo-kariler-tarmo-tina-olev-mihkelson-ja-marju-persidskaja-on-oiguse-teenijad-voi-valejumala-sumbolid/

https://fonte.news/kui-kohtusaalist-saab-vaigistamise-relv-slapp-menetluste-hiiliv-oht-eestis-ja-maailmas/

https://fonte.news/ringkaitse-ja-susteemne-karistamatus-eesti-reaalsus/

https://fonte.news/kummaline-lugu-eestis-kes-kaitseb-tavainimest-veiko-huuse/

https://fonte.news/kas-advokaat-marika-suurpere-kaitseb-klienti-voi-prokuratuuri-huve/

https://fonte.news/kas-eesti-neljas-voim-vaigistab-ohvreid/

https://fonte.news/kui-sonavabadus-on-runnaku-all-eesti-de-facto-neljas-voim/

https://fonte.news/haagi-kohtuotsus-saadab-sonumi-ka-eestile-kriitilist-ajakirjandust-ei-tohi-vaigistada-akrediteeringute-surve-ega-slapp-hagidega/

https://fonte.news/kui-voim-hakkab-pahe-veiko-huuse/

https://fonte.news/raha-voim-ja-poliitika-eestis-ring-mida-vandega-kinnitama-ei-pea-veiko-huuse/

https://fonte.news/eesti-justiitsminister-vastab-ainult-poole-toega-vastuse-analuus-eu-anti-slapp-direktiivi-teemal/

https://fonte.news/tode-ja-oigus-eestis-tapjad-on-vabaduses-aga-kriitikud-vangis-veiko-huuse/

https://fonte.news/kui-ekspertiis-muutub-toendi-asemel-otsuseks-kuidas-kohtuekspertiisi-vead-voivad-viia-ebaoiglase-kohtumoistmiseni/

https://fonte.news/postiteenus-on-ainus-toendusmehhanism-miks-kohtunikud-seda-eiravad/

https://fonte.news/kui-tahad-vangi-minna-siis-advokaadid-sirje-must-ja-marika-suurpere-aitavad/

https://fonte.news/annika-urm-ja-liina-naaber-kivisoo-mis-neid-seob/

https://fonte.news/mis-on-slapp-direktiivi-ratifitseerimine-07-05-2026/

Loo keskmes:

Kohtunikud: Marju Persidskaja (vahistamise määruse väljastaja), Liina Naaber-Kivisoo (Harju Maakohtu juht), Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson. Ringkonnakohtunikud ja Riigikohtunikud, kes nõustusid Marju Persidskaja otsusega: kohtunik Heili Sepp; kohtunik Saale Laos; kohtunik Paavo Randma; kohtunik Marina Ninaste; kohtunik Erkki Hirsnik; kohtunik Ingrid Kullerkann.

Across Europe, over 1,300 SLAPP cases have been documented, and the number grows annually. While public perception usually associates these gag lawsuits with exorbitant civil damage claims, a far more dangerous trend has begun to take root: Criminal SLAPP, where criticism is transformed into a “crime” with the assistance of the state.

The EU SLAPP Directive: A Cure or a Paper Tiger?

According to the proceedings of the Constitutional Committee of the Estonian Parliament (Riigikogu), the Act Amending the Code of Civil Procedure and the Law of Obligations Act (transposition of the anti-SLAPP directive) was passed on June 20, 2026. Will this directive tame power-hungry and suspectedly corrupt judges?

In 2024, the European Union’s anti-SLAPP directive (Directive (EU) 2024/1069) entered into force. Member states, including the Estonian Parliament (Riigikogu), were required to transpose it into national law by June 2026. The directive’s primary defense mechanisms include:

• Early Dismissal: Rapid identification and termination of manifestly unfounded and malicious lawsuits.
• Financial Sanctions: Penalizing those who launch abusive lawsuits and providing compensation for damages to the victims.

The Main Loopholes: The directive predominantly focuses on civil and commercial matters. This leaves the door wide open for criminal proceedings, which plaintiffs or authorities can abuse to suppress critical voices. In Estonia, a glaring example of this vulnerability is § 305 of the Penal Code (insulting a judge), which can easily be weaponized to criminalize sharp criticism and serve as a tool for institutional self-defense.

Patterns at Home and Abroad: When Criticism Becomes a “Crime”

The most tragic and famous international example is Maltese investigative journalist Daphne Caruana Galizia, who faced dozens of malicious civil and criminal lawsuits before her assassination—a classic manifestation of SLAPP pressure. In Poland and Hungary, documented cases show state structures systematically using legal proceedings against critics.

Estonia is also exhibiting alarming patterns where formally correct procedural decisions mask the underlying intent to silence individuals. Beyond precedents that induced self-censorship in media outlets (e.g., Delfi AS v. Estonia) or rulings where journalists risk their personal assets, Estonia has entered a phase where criminal law is deployed as a silencing mechanism.

The Case of Annika Urm: The Peak of Criminal SLAPP in Estonia

One of the most striking examples is the case of international journalist and entrepreneur Annika Urm. This case features a criminal proceeding initiated over the alleged insult of a judge, escalating to the point where the journalist was declared nationally wanted.

In this case, the ‘threads’ lead to friendships and connections among former long-time colleagues; for example, judge Liina Naaber-Kivisoo and prosecutor Paul Pikma worked together for years as colleagues at the Jõhvi Courthouse and, according to ’insider tips’, remain very good friends to this day. There are also ‘tips’ that Liina Naaber-Kivisoo is on very good terms with former Prosecutor General Andres Parmas (who became a judge under Liina Naaber-Kivisoo’s supervision) and current Prosecutor General Astrid Asi. Allegedly, Astrid Asi helped Liina Naaber-Kivisoo become the Chairman of the Harju County Court, as Liina Naaber-Kivisoo failed in the free elections—a large portion of her colleagues did not trust her. In addition, Maarika Suurpere, the attorney defending Annika Urm, is on good terms with prosecutor Paul Pikma and judge Marju Persidskaja (who issued the arrest warrant for Annika Urm).

Strong signs point to a protective circle (closing of ranks) within the judicial system, and as a result of this group-wide activity, there are strong indications of deportation-like practices.

This case embodies the classic hallmarks of a criminal SLAPP:

1. Abuse of Power Dynamics: Judges, who under European legal tradition must tolerate more criticism and insults than ordinary citizens because they exercise public power, step forward as “victims”.
2. Disproportionate Measures: Based on an insult charge, drastic procedural measures are implemented, including public wanted notices and severe psychological pressure.
3. The Illusion of Legality: On the surface, every step appears formally correct. In reality, however, a selective narrative is constructed to destroy the individual’s reputation and deny them a fair opportunity for a substantive defense.

From Cancellation to “Systemic Deportation”: A New Level of Modern Silencing

While the public has previously spoken of such cases—be it Annika Urm, Eneke Roots, or other similar instances—primarily as the social “cancellation” of a person (cancel culture), the tightening of procedural measures forces a re-evaluation of this concept. Cancellation typically refers to public condemnation and isolation. However, in a situation where the unrestricted power of judges and the state’s coercive apparatus are brought into play, we are no longer talking merely about reputational pressure, but about the physical, legal, and geographical elimination of a person from their home country and everyday living environment.

When journalists and entrepreneurs operating across national borders are declared wanted, deprived of their liberty, or forcibly pushed away from their country under the pretext of insult charges, this process takes on a much darker shade. In its essence, such targeted use of coercive measures begins to resemble historical criminal practices—the systemic deportation and forced labor of people, implemented during the World Wars and still used in repressive regimes today. While in the past, dissidents were loaded into cattle cars, today it is done through “formally correct” court judgments, wanted notices, and the freezing of bank accounts. Yet the result remains the same: a person is violently torn from their life, family, and society, turning the courtroom from a place of justice into a repressive instrument of expulsion and destruction.

Potential Defense Tactics Against SLAPPs

How can an individual or a journalist protect themselves when targeted by a systemic and malicious legal assault?

1. International Publicity and Exposure

SLAPPs thrive in darkness and procedural isolation. The best antidote is transparency. In cases like Annika Urm’s, the primary defense lies in broad exposure through international channels and media freedom organizations. When a local system attempts to quietly “cancel” a critic, international scrutiny forces state authorities to weigh their steps much more carefully.

2. Contesting Proceedings Based on the Primacy of EU Law

Even if local legislation criminalizes the defaming of an official or a judge, the case law of the European Court of Human Rights (ECHR) is unyielding: public figures and authorities must tolerate uncomfortable, sharp, and even offensive criticism. The defense tactic must argue at every stage of the proceedings that the local criminal prosecution contradicts the core principles of European Union law and Article 10 of the European Convention on Human Rights (Freedom of Expression).

3. Challenging Forensic and Expert Evidence (Counter-Expertise)

In criminal SLAPPs, selective or biased expert evaluations (e.g., assessing an individual’s medical or psychological state) are often used to create a veneer of objectivity and justify severe restrictions. To counter this, the defense must immediately involve independent and international experts to dismantle conclusions that have been “tailored” to suit the prosecution’s goals.

4. Aggressive Counter-Litigation and State Liability

When legal measures are flagrantly disproportionate, the defense should pivot toward demanding damages from the state for malicious and unfounded prosecution. This effectively shifts the legal focus away from the accused and back onto the state apparatus’s abuse of power.

5. Seeking Political Asylum in Another Country

When the home country’s judicial system and state structures are completely politicized or systematically biased, and an individual faces a real threat of imprisonment or human rights violations merely for exercising their freedom of expression, seeking asylum in a democratic foreign country can become the ultimate and most drastic defense measure.

• International Protection Against Persecution: When state authorities, the prosecution, and the courts abuse criminal proceedings for the purpose of silencing (e.g., unjustified wanted notices and criminal SLAPP proceedings), the individual has the right to request international protection under the Geneva Convention, citing political or institutional persecution.
• Suspension of Proceedings and Extraditions: Filing an asylum application in another country generally suspends extradition proceedings initiated by the home country (including the execution of Interpol or European Arrest Warrants) until the host country has independently reviewed the circumstances. This provides essential legal breathing room and security.
• Setting a Precedent: A democratic foreign country’s decision to grant asylum to a journalist or activist also serves as a strong international condemnation of the home country’s judicial system, officially proving that a fair trial and the protection of human rights are not guaranteed in the country of origin.

Conclusion: Estonia’s Crossroad

A society of free people does not collapse all at once; it erodes gradually when asking questions becomes punishable, and the courtroom transforms into an instrument of fear and revenge.

Estonia currently stands on a dangerous precipice. To prevent our justice system from turning into an apparatus that protects power rather than the law, the Ministry of Justice must ensure that anti-SLAPP protection does not remain a hollow formality restricted to civil matters. Protection must be substantively extended to criminal proceedings, and draconian, outdated provisions in the Penal Code must be critically reviewed and dismantled.

Author: Veiko Huuse

Read more:

Euroopas on dokumenteeritud juba üle 1300 SLAPP-juhtumi ning see arv kasvab stabiilselt iga aastaga. Kuigi avalikkuses seostatakse vaigistushagisid enamasti ülisuurte tsiviilnõuetega, on viimasel ajal hakanud kanda kinnitama palju ohtlikum trend: kriminaalne SLAPP, kus kriitika pööratakse riigi abiga “kuriteoks”.

Euroopa Liidu SLAPP-direktiiv: Kas lahendus või paber-tiiger?

Eesti Riigikogu õiguskomisjoni menetluse andmetel võeti Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seadus (vaigistushagi eest kaitsmise direktiivi ülevõtmine) vastu 20. juunil 2026. Kas see direktiiv taltsutab võimujanuseid ja korruptsioonikahtlusega kohtunikke?

2024 aastal jõustus Euroopa Liidu vaigistushagide vastane direktiiv (Directive (EU) 2024/1069), mille liikmesriigid (sealhulgas Eesti Riigikogu) pidid siseriiklikku õigusesse üle võtma hiljemalt 2026. aasta keskpaigaks. Direktiivi peamised relvad on:

• Varajane lõpetamine: Ilmselgelt põhjendamatute ja pahatahtlike hagide kiire tuvastamine ja menetluse lõpetamine.
• Finantsilised sanktsioonid: Kuritarvituslike hagide esitajate karistamine ja ohvritele kahjude hüvitamine.

Suur probleem: Direktiiv keskendub valdavalt tsiviil- ja kaubandusasjadele. See jätab aga ukse pärani kriminaalmenetlustele, mida hagejad või võimuesindajad saavad kuritarvitada kriitiliste häälte summutamiseks. Eestis on selle ilmekaks näiteks Karistusseadustiku § 305 (kohtuniku solvamine), mida saab kergesti kasutada terava kriitika kriminaliseerimiseks ja süsteemi enesekaitseks.

Mustrid meil ja mujal: Kui kriitikast saab “kuritegu”

Rahvusvaheliselt tuntuim ja traagilisim näide on Malta uuriv ajakirjanik Daphne Caruana Galizia, kes seisis enne oma mõrva silmitsi kümnete pahatahtlike tsiviil- ja kriminaalhagidega. Poolas ja Ungaris kasutavad riiklikud struktuurid süsteemselt menetlusi vaba meedia summutamiseks.

Eestis on samuti näha murettekitavaid mustreid, kus formaalselt korrektsete menetlusotsuste taha peidetakse sisulist vaigistamist. Lisaks meediaväljaannete enesetsensuuri tekitanud pretsedentidele (nt Delfi AS v. Estonia) või ajakirjanike isikliku varaga riskimisele ringkonnakohtu lahendite tõttu, on Eesti jõudnud faasi, kus vaigistusvahendina kasutatakse kriminaalõigust.

Annika Urmi juhtum: Kriminaalse SLAPP-i tipp-punkt Eestis

Üheks markantsemaks näiteks on rahvusvahelise ajakirjaniku ja ettevõtja Annika Urmi juhtum. Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo koos kolleegidega Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson algatasid Annika Urmi suhtes kriminaalmenetluse Karistusseadustiku § 305 alusel (kohtuniku solvamine). Konflikt tipnes sellega, et ajakirjanik kuulutati riiklikult tagaotsitavaks.

Antud juhtumis viivad “niidid” sõprussuhetele ja endiste pikaaegsete kolleegide sidemetele nagu näiteks kohtunik Liina Naaber-Kivisoo ja prokuröd Paul Pikma töötasid aastaid Jõhvi Kohtumajas kolleegidena ja “vihjete” järgi on nad tänaseni väga head sõbrad. Samuti on “vihjed” et Liina Naaber-Kivisoo on väga heades suhetes endise peaprokuröri Andres Parmasega (Andres Parmasest sai kohtunik Liina Naaber-Kivisoo alluvuses) ja tänase peaprokuröri Astrid Asiga. Väidetavalt aitas Astrid Asi kaasa Liina Naaber-Kivisoo saamisel Harju Maakohtu Esimeheks, sest vabadel valimistel Liina Naaber-Kivisoo põrus – teda suur osa kolleege ei usaldanud. Lisaks on Annika Urmi kaitsev advokaat Maarika Suurpere heades suhetes prokurör Paul Pikmaga ja kohtuniku Marju Persidskajaga (kes väljastas vahistamise määruse Annika Urmi suhtes).

Tugevad märgid näitavad ringkaitset kohtusüsteemis ja sellise grupiviisiline tegevus tagajärjel on tugevad küüditamise tunnused.

Tühistamisest “süsteemseks küüditamiseks”: Kaasaegse vaigistamise uus tase

Kui seni on avalikkuses räägitud sellistest juhtumitest – olgu tegu Annika Urmi, Eneke Rootsi või teiste sarnaste kaasustega – eelkõige kui inimese sotsiaalsest “tühistamisest” (cancel culture), siis menetluslike meetmete karmistumine sunnib seda mõistet ümber hindama. Tühistamine viitab tavaliselt ühiskondlikule hukkamõistule ja isolatsioonile. Kuid olukorras, kus mängu pannakse kohtunike piiramatu võim ja riiklik sundaparaat, ei räägi me enam pelgalt mainekujunduslikust survest, vaid inimese füüsilisest, juriidilisest ja geograafilisest elimineerimisest tema koduriigist ja igapäevasest elukeskkonnast.

Kui riigipiire ületavaid ajakirjanikke ja ettevõtjaid hakatakse solvamissüüdistuste ettekäändel tagaotsitavaks kuulutama, neilt vabadust võtma või sunduslikult riigist eemale tõrjuma, omandab see protsess hoopis süngema varjundi. Oma olemuselt hakkab selline suunatud sunnimeetmete kasutamine meenutama ajaloolisi kuritegelikke praktikaid – süsteemset inimeste küüditamist ja sunnitööd, mida rakendati maailmasõdade ajal ja rakendatakse repressiivsetes režiimides ka tänapäeval. Kui varem laaditi teisitimõtlejad vagunitesse, siis täna tehakse seda “formaalselt korrektsete” kohtuotsuste, tagaotsimiskuulutuste ja kontode külmutamiste abil. Tulemus on aga sama: inimene kistakse vägivaldselt välja tema elust, perest ja ühiskonnast, muutes kohtusaali õigusemõistmise koha asemel repressiivseks väljasaatmise ja hävitamise vahendiks.

Seda kogu lugu uurides ja selle sees olles jääb tugev mulje, et eelpool nimetatud kohtunikud, prokurör ja RÕA advokaat tahavad Annika Urmi küüditada eksperimendi pärast:

See juhtum esindab klassikalist kriminaalse SLAPP-i mustrit, kus:

1. Võimupositsiooni kasutamine: Kohtunikud, kes peaksid Euroopa õigustraditsiooni kohaselt taluma tavainimesest oluliselt rohkem kriitikat (kuna nad teostavad avalikku võimu), astuvad üles “kannatanutena”.
2. Mõõdutundetud meetmed: Solvamissüüdistuse baasilt kasutatakse drastilisi meetmeid, nagu tagaotsitavaks kuulutamine ja psühholoogiline surve meedias.
3. Näiline seaduslikkus: Väliselt on kõik juriidiliselt korrektne, kuid sisuliselt ehitatakse narratiivi, mis hävitab isiku maine ja võtab võimaluse sisuliseks kaitseks.

Võimalikud kaitsetaktikad SLAPP-i vastu

Kuidas saab ennast kaitsta isik või ajakirjanik, kes on sattunud süsteemse ja pahatahtliku rünnaku alla?

1. Rahvusvaheline ja avalik fookus (Publicity & International Crowdsourcing)

SLAPP elab pimeduses ja formaalsustes. Parim vastumürk on avalikustamine. Annika Urmi ja sarnaste juhtumite puhul on esmaseks kaitseks juhtunu laialdane kajastamine rahvusvahelistes kanalites ja meediavabaduse organisatsioonides (nt CASE – Coalition Against SLAPPs in Europe). Kui kohalik süsteem üritab kriitikut vaikselt “tühistada”, sunnib rahvusvaheline tähelepanu riigiorganeid oma samme hoolikamalt kaaluma.

2. Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkusele tuginedes menetluse vaidlustamine

Ehkki Eesti seadusandlus võib lubada ametniku või kohtuniku solvamise kriminaliseerimist, on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika siin vankumatu: avaliku võimu kandjad peavad taluma ka ebamugavat, teravat ja solvavat kriitikat. Kaitsetaktika peab igas menetluse etapis viitama sellele, et kohalik kriminaalmenetlus on vastuolus Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtetega ja inimõiguste konventsiooni artikliga 10 (sõnavabadus).

3. Ekspertiiside ja tõendite sõltumatu ülekontrollimine (Counter-Expertise)

Kriminaalses SLAPP-is kasutatakse sageli selektiivseid või kallutatud eksperthinnanguid (nt isiku tervisliku või psühholoogilise seisundi kohta), et luua näiline objektiivsus ja õigustada piiranguid. Kaitse peab sellises olukorras kaasama koheselt sõltumatud ja rahvusvahelised eksperdid, et lükata ümber menetlejate poolt “sobitatud” järeldused.

4. Vasturünnak ja riigi vastutuse nõudmine

Kui menetlus on ilmselgelt ebaproportsionaalne, tuleb kasutada taktikat, kus nõutakse riigilt kahjutasu pahatahtliku ja põhjendamatu tagakiusamise eest. See nihutab fookuse süüdistatavalt tagasi riigiaparaadi kuritarvitustele.

5. Poliitilise varjupaiga (asüüli) taotlemine teises riigis

Kui koduriigi õigussüsteem ja riiklikud struktuurid on täielikult politiseeritud või süsteemselt kallutatud ning isikut ähvardab reaalne vangistus või inimõiguste rikkumine pelgalt sõnavabaduse kasutamise eest, võib viimaseks ja kõige drastilisemaks kaitsemeetmeks kujuneda asüüli taotlemine demokraatlikus välisriigis.

• Rahvusvaheline kaitse tagakiusamise eest: Kui riigiasutused, prokuratuur ja kohtud kuritarvitavad kriminaalmenetlust vaigistamise eesmärgil (nt põhjendamatud tagaotsitavaks kuulutamised ja kriminaalsed SLAPP-menetlused), on isikul õigus taotleda rahvusvahelist kaitset Genfi konventsiooni alusel, viidates poliitilisele või ametkondlikule tagakiusamisele.
• Menetluste ja väljaandmiste peatamine: Varjupaigataotluse esitamine teises riigis peatab reeglina koduriigi poolt algatatud väljaandmismenetlused (sh Interpoli või Euroopa vahistamismääruse täitmise), kuni sihtriik on asjaolud sõltumatult läbi vaadanud. See pakub hädavajalikku juriidilist hingamisruumi ja turvalisust.
• Pretsedendi loomine: Demokraatliku välisriigi otsus anda ajakirjanikule või aktivistile asüül on ühtlasi tugev rahvusvaheline hukkamõist koduriigi kohtusüsteemile, tõestades ametlikult, et päritoluriigis ei ole tagatud õiglane kohtumõistmine ja inimõiguste kaitse.

Kokkuvõte: Eesti valikukoht

Vabade inimeste ühiskond ja demokraatia ei lagune pauguga, vaid hääbub järk-järgult siis, kui küsimuste esitamine muutub karistatavaks ja kohtusaalist saab hirmu instrument.

Eesti seisab täna ohtlikul piiril. Selleks, et me ei muutuks riigiks, kus võim kaitseb õiguse asemel iseennast, peab Justiitsministeerium tagama, et SLAPP-vastane kaitse ei jääks vaid tsiviilasjade paberlikuks formaalsuseks. Kaitse peab laienema ka kriminaalmenetlustele ja Karistusseadustiku ajast jäänud drakonilised sätted tuleb kriitiliselt ümber vaadata.

Artikli koostas: Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe lisaks: