Seda maailma juhtiv “musta võrgu” ring sulgub. Sellesse “silmusesse” jäävad ka need, kes lojaalselt usaldavad süsteeme ja on keeranud lõplikult selja oma hinge päris loojale ja juhile.

Ring sulgub: Vana maailma hääbumine ja kvant-ülemineku paratamatus

Me elame illusioonis, et homne päev sarnaneb tänasega. Et praegune ühiskondlik, poliitiline ja majanduslik kriis on lihtsalt järjekordne “raske periood” inimkonna ajaloos, millest me end kuidagi läbi vingerdame. Ei vingerda. Märgid meie ümber ei kõnele ajutisest madalseisust, vaid millestki palju radikaalsemast – tuhandeid aastaid kestnud 3D-maailma maatriksi täielikust kokkuvarisemisest. Ring tõmbab koomale igast küljest ja vana maailm sellisel kujul, nagu me seda tundnud oleme, on jõudnud oma lõppvaatuseni.

Kaos kui süsteemi tahtlik programm

Vaadake reaalsusele näkku ilma hirmufiltrita. Kõik elutähtsad valdkonnad on korraga viidud juhitava kaose seisundisse:

• Poliitika ja õigussüsteemi agoonia: Kohtu- ja õigussüsteemid on kaotanud igasuguse moraalse ankrutüki, muutudes farsiks, kus õiglust asendab ideoloogiline diktatuur. Maailma eliidi karistamatuse tunne on saavutanud tipu – maskid on maas ja kuritegusid inimkonna vastu ei vaevuta enam isegi varjama.
• Majanduse ja rahanduse kollaps: Globaalne rahasüsteem on muudetud tühjaks mulliks. Tehislikult tekitatud inflatsioon, majanduslik kaos ja sellest tulenev hiiliv töötus ei ole halva juhtimise tagajärg, vaid teadlik lammutustöö, et pühkida minema keskklass ja eraomand.
• Meditsiin, tervis ja madal sündivus: Inimkonna tervis halveneb katastroofilise kiirusega, samal ajal kui sündivuskordajad tormavad vaba langemisega kuristikku. “Tervishoid” on degenereerunud krooniliste haiguste tootmiseks ja elujõu süsteemseks lämmatamiseks.
• Energeetika ja tehisintellekti (AI) pealetung: Samal ajal kui traditsioonilist energiasektorit kägistatakse “rohepöörde” sildi all, ratsutab sisse AI agressiivne diktatuur. See pole tehnoloogiline progress, vaid digitaalse vangla vundament, mis muudab tavapärase hariduse ja inimtööjõu üleliigseks.

Suur geopoliitiline kokkumäng ja uued pingekolded

Teile räägitakse uudistes riikidevahelisest vaenust, kuid kulisside taga joonistub välja hoopis teine pilt. USA, Venemaa, Hiina ja India ei võitle üksteise hävitamise nimel – toimub kulissidetagune, küüniline ja aina tugevam “koostöö” mõjusfääride lõplikuks ümberjagamiseks.

Pingekolded üle maailma on vaid kardin, mille varjus tõmmatakse lukku globaalse kontrolli uksed. Selles uues ümberjaotatud maailmas, kus biotehnoloogia kohtub tehisintellektiga, pole klassikalisel, empaatilisel ja hingelisel inimolendil enam funktsionaalset kohta. Tulevikuvangla on mõeldud uut tüüpi biomassile – emotsioonideta, tehnoloogiliselt muudetud ja süsteemiga ühendatud “kvantum-inimestele”.

Seda protsessi ei saa peatada valimistega, petitsioonidega ega plakatitega tänaval. Ring sulgub paratamatult, sest vana süsteem peab omaenda mädaniku tõttu kokku kukkuma.

Vaimne lävepakk: Üleskutse elusatele originaal hingelistele inimolenditele

Kui sa loed seda ja tunned oma rinnus sügavat äratundmist, mitte halvavat hirmu, siis teadke: teie oletegi need päris hingelised, elusad inimolendid. Ja teil ei ole vaja muretseda.

Te ei pea sekkuma selle ringi sulgemisse. Te ei pea tormama barrikaadidele, et päästa mädanevat 3D-maailma struktuuri, ega asuma võitlusesse pimedusega, mis toitub teie vihast ja frustratsioonist. Igasugune vastupanu vana süsteemi reeglite järgi vaid pikendab teie seotust sellega. Lubage sellel ringil sulguda. Lubage vanal maailmal iseennast neelata.

“Me seisame millegi sellise lävel, mida inimkond pole selles tiheduses kunagi kogenud. See on teadvuse kvant-üleminek”

Teie ülesanne on hoida oma sagedust. Ärge lubage oma hinge murda süsteemi “sõdurite” poolt.

Teie teadvus avaneb proportsionaalselt sellega, kuidas vana reaalsus mureneb. Te liigute Uuele Maale – puhta teadvuse, vabaduse ja vaimse terviklikkuse tasandile. Usaldage seda kosmilist protsessi täielikult. Vaadake toimuvat nagu filmi, teades, et lavastuse lõpp on ammu määratud. Ärge sekkuge hävingusse, vaid pöörake pilk sissepoole ja lubage endal lihtsalt sündida uude reaalsusesse. Kohtumiseni seal.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis resoneeruvad sinuga, siis palun toeta minu valgustegevust:

Loe lisaks:

Kui e-konsultatsioonist saab kohtuotsus: Kuidas psühhiaater Peeter Veiksaar patsiendi selja taga ränki diagnoose jagab

Nüüd on toimetuse poole pöördunud uus inimene, kelle nimi on tema kaitseks muudetud. Ta väidab, et sattus sarnase mustri ohvriks, mis oli Fonte.Newsis avaldatud ühe kannataja loos – seekord mitte kohtuekspertiisi, vaid tervishoiusüsteemis koostatud psühhiaatriliste hinnangute kaudu. Toimetusele edastatud dokumentide, terviseandmete väljavõtete, ametlike vastuste ja muude tõendite põhjal joonistub välja küsimus, kas inimese kohta saab teha kaugeleulatuvaid järeldusi, soovitada raskeid psühhiaatrilisi diagnoose või isegi tõstatada sundravi võimalust ilma teda kordagi vahetult läbi vaatamata.

Käesolev uuriv lugu ei käsitle üksnes ühe inimese vaidlust arstidega. See tõstatab laiema avaliku huvi küsimuse: kui suur mõju on e-konsultatsioonidel, kui kontrollitavad on meditsiinilistes infosüsteemides talletatud hinnangud ning millised õiguskaitsevahendid on patsiendil olukorras, kus tema hinnangul sisaldavad ametlikud terviseandmed ebatäpsusi või kontrollimata väiteid.

Toimetus on tutvunud kannatanu esitatud materjalidega ning analüüsib järgnevalt dokumentides sisalduvaid asjaolusid, võimalikke vastuolusid ning nende tähendust patsiendi õiguste, meditsiinieetika ja avaliku huvi seisukohalt.

Sissejuhatus ja probleemi püstitus 

Kaasaegses meditsiinis on digilahendused ja e-konsultatsioonid mõeldud arstide töö hõlbustamiseks ja ravijärjekordade lühendamiseks. Kuid mis juhtub siis, kui mugavusteenusest saab tööriist, mille kaudu määratakse inimesele ränki diagnoose ja tehakse elumuutvaid ettepanekuid ilma patsienti kordagi nägemata? Mari juhtum Valga Haiglas avab meditsiinisüsteemi varjatud ja üha sageneva praktika, kus paber kannatab kõike, kuid patsiendi tegelik hääl ja õigused jäävad kabinetivaikusesse.

Tervise Infosüsteemi kantud dokumentidest nähtub, kuidas psühhiaater Peeter Veiksaar koostas patsiendi kohta ametliku e-konsultatsiooni kokkuvõtte täielikult distantsilt, tuginedes üksnes kolmandate isikute vahendatud infole ja subjektiivsetele tõlgendustele. See juhtum ei ole üksikasi, vaid sümptom laiemast süsteemsest probleemist Eesti tervishoius: meditsiinidokumentatsiooni hakatakse kasutama tõe ja vahetu kontrolli asemel ühepoolse narratiivi kinnistamiseks.

Peamised süsteemsed rikkumised ja arstlikud vead

1. Diagnoosimine ja radikaalsete meetmete soovitamine ilma vahetu läbivaatuseta

Meditsiinieetika ja seadusandluse kuldreegel on, et psühhiaatrilise seisundi hindamine nõuab vahetut kontakti isikuga. Antud juhul pakkus psühhiaater Peeter Veiksaar e-konsultatsiooni vastuses välja täpsustamata psühhootilise häire (diagnoosikood F29) ning tõstatas võimaluse kohaldada äärmuslikku meedet – tahtest olenemata ehk sundravi.

• Miks see on ohtlik tavapraktika? Psühhiaatrilise abi seaduse kohaselt saab sundravi kaaluda üksnes siis, kui isik on oma vaimse seisundi tõttu vahetult ohtlik endale või teistele, ning seda saab tuvastada ainult arsti poolt vahetul läbivaatusel. Distantsilt selliste hinnangute andmine loob ohtliku pretsedendi, kus inimese põhiõigusi ja vabadust piiravaid hoobasid hakatakse soovitama pelgalt digitaalsete märkmete põhjal.

2. Kontrollimata faktivigade ja aegunud info ankurdamine haiguslooga

Dokumentide analüüs näitab, et haiguslugu täideti faktiliselt ebatäpsete andmetega, mis muudavad kogu meditsiinilise kokkuvõtte ebausaldusväärseks:

• Kontekstist väljarebitud väited: Kokkuvõttesse kantud väide, nagu oleks patsiendil olnud 4 aastat kestnud depressiivne episood, ei vasta tegelikkusele, kuna ametlik diagnoos pandi esmakordselt alles märtsis 2026.
• Meditsiinivälised ja laimavad süüdistused: Peeter Veiksaare kokkuvõte sisaldab juriidilisi hinnanguid ja kriminaalseid süüdistusi (nt väited võltsdokumentide koostamise kohta), mis on tegelikkuses kohtulikult aegunuks tunnistatud või õigusliku aluseta. Meditsiinidokument peab kajastama patsiendi kliinilist seisundit, mitte toimima ilma tõenditeta õiguslike süüdistuste arhiivina.
• Sündmuste ja terminite segamini ajamine: Patsiendi emotsionaalseid kriisireaktsioone meediasurvele ja haigla sisekonfliktidele on tõlgendatud “enesetapukatsetena” või “psühhootiliste episoodidena”, kasutades suvaliselt ränka meditsiinilist terminoloogiat olukordades, kus tegu oli stressireaktsiooniga.

3. Haiglasisesed huvide konfliktid ja tunnistuste eiramine

Juhtum paljastab ka laiema probleemi sellest, kuidas meditsiiniasutused reageerivad patsientide kaebustele. Raviprotseduuri (saviravi) ajal ruumi sisenenud taastusraviarsti ja klienditeenindaja tegevust, mis tekitas patsiendile ägeda stressi reaktsiooni ja sundis helistama Häirekeskusesse, püüti haigla siseselt näidata igati lugupidavana.

• Sealjuures jäeti esmases uurimises täielikult kõrvale ruumis viibinud kolmanda töötaja – protseduuri tegeliku läbiviija – vahetud ütlused. See viitab murettekitavale praktikale, kus asutused kalduvad sisekontrolli käigus automaatselt kaitsma oma personali ütlusi, selle asemel et uurida asjaolusid objektiivselt ja kontrollida sündmuste tegelikku ajalist kulgu (nt logifailide või hädaabikõnede kellaaegade kaudu).

Järeldus: Miks see on avalik huvi?

Kui kohtuekspertiisi vigade puhul on hakatud märkama probleeme, kus ekspertiis asendab sisulist kohtumõistmist, siis antud juhtum viitab veelgi salajasemale tendentsile: e-konsultatsioonidest on saamas nähtamatu konveier, kus arstid tembeldavad patsiente “selja taga”.

Isikuandmete kaitse seadus (IKS) sätestab selgelt, et andmete töötlemine peab olema täpne ja asjakohane ning patsiendil on õigus nõuda ebaõigete andmete viivitamatut parandamist. Kui arstlik ringkäendus ja kabinetivaikuses sündinud subjektiivsed diagnoosi soovitused muutuvad Tervise Infosüsteemis normiks, on ohus iga patsiendi turvalisus ja õigus väärikale kohtlemisele. Süsteemne kontroll meedikute dokumenteerimise praktika üle peab muutuma samaväärselt läbipaistvaks, sest kontrollimatu võim haiguslugude üle võib hävitada inimese maine ja elukorralduse kiiremini kui ükski ametlik kohtuotsus.

Jälgime seda lugu ja toome uuema info avalikkuse ette otse allikast ja moonutamata.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis on sinu arvates väärtuslikud, siis palun toeta minu valgustegevust:

Loe lisaks:

Me elame ajastul, kus iga päev lubatakse pääsemist, rahu, majanduskasvu, uut algust ja paremat homset. Meedia räägib taastumisest, poliitikud räägivad kontrollist, eksperdid räägivad strateegiast. Kuid tavaline inimene tunneb oma hinges midagi muud.

Ta tunneb väsimust.

Ta tunneb ärevust.

Ta tunneb, et maailm liigub millegi suure, vältimatu ja raputava poole.

Ja võib-olla liigubki.

Kõikide aegade suurim eksitus ei ole olnud teadmatus. Suurim eksitus on olnud usk, et inimene võib lõputult valetada loodusele, tõele ja iseendale ilma tagajärgedeta.

Ajaloos on iga suur impeerium enne langemist kuulutanud oma hiilgust. Iga lagunev süsteem on enne kokkuvarisemist kinnitanud, et kõik on kontrolli all.

Rooma.

Nõukogude Liit.

Suured pangandussüsteemid.

Diktaatorid.

Kõik nad rääkisid tugevusest hetkel, mil nende sisemus juba mädanes.

Täna toimub sama.

Maailm on kui suur põletikuline haav

Praegust maailma võib võrrelda inimese kehale tekkinud suure mädapunniga.

Alguses tundub kõik väike ja tähtsusetu.

Siis hakkab põletik kasvama.

Tekib surve.

Valu.

Pinge.

Näiliselt on kõik veel kontrolli all, kuid sees koguneb mürgine mäda.

Lõpuks saabub hetk, kus see plahvatab.

Kõik see, mida peideti, tuleb nähtavale.

Hais.

Kaos.

Lagunev kude.

Ja alles siis saab alata tõeline puhastumine.

Kuid tervenemine toimub ainult siis, kui inimene lõpetab samade vigade tegemise, mis haiguse põhjustasid.

Kui ta jätkab vana eluviisi, tuleb põletik tagasi.

Veel hullemana.

Täpselt sama toimub praegu inimkonnaga.

Poliitika kui massipsühholoogia mäng

Kaasaegne poliitika ei põhine enam ainult juhtimisel. Väga suur osa sellest põhineb psühholoogial.

Lootuse andmisel.

Hirmu tekitamisel.

Vaenlase loomisel.

Emotsioonide kontrollimisel.

Rahvastele antakse pidevalt lubadusi, mis sageli ei realiseeru.

Näiteks on Donald Trump korduvalt väljendanud avalikult optimismi, et Ukraina sõda võib kiiresti lõppeda või et suured geopoliitilised kokkulepped on kohe sündimas. Samal ajal näitab tegelikkus, et konfliktid jätkuvad, pinged kasvavad ning maailm muutub ebastabiilsemaks.

Iraani teemal on maailm näinud aastaid vaheldumisi lubadusi rahust ja samal ajal teravaid vastasseise, sanktsioone ning sõjalisi ähvardusi.

Vladimir Putin ei räägi maailmale peamiselt sisemisest muutumisest ega andestusest, vaid jõust, vastupanust ja pikaajalisest geopoliitilisest vastasseisust. Ukraina sõda on muutunud kurnavaks konfliktiks, mille mõju ulatub palju kaugemale lahinguväljast — inimeste psüühikasse, majandusse ja tulevikutundesse.

Samal ajal räägitakse meedias sageli majanduse taastumisest ja kasvust, kuid paljud inimesed kogevad oma igapäevaelus hoopis midagi muud:

• töökohtade kadumist,
• hindade tõusu,
• ettevõtete sulgemist,
• turismi vähenemist,
• pankrotte,
• vaimset läbipõlemist.

See ei tähenda, et kogu maailm oleks täielikult hukas.

Kuid see tähendab, et inimese sisetunne märkab sageli tõde enne statistikat.

Inimene ei pea otsima oma saatust kaartidest

Üks ohtlikumaid vaimseid lõkse on soov teada saada tulevikku.

Inimesed lähevad kaartimooride juurde.

Ennustajate juurde.

Nõidade juurde.

Rituaalide juurde.

Loitsude juurde.

Sest nad kardavad.

Kuid tõeline valgus ei seo inimest hirmu külge.

Tõeline valgus ei võta inimeselt tema vaba tahet.

Tõeline valgus ei muuda inimest sõltlaseks ennustustest.

Iga kord, kui inimene annab oma jõu kellegi teise kätte ja küsib:

“Mis minust saab?”

siis ta unustab kõige tähtsama:

Tema tänased mõtted, valikud ja teod loovad tema homse.

Mitte kaardid.

Mitte rituaalid.

Mitte nõid.

Mitte meedia.

Mitte poliitik.

Maailma saatus võib olla määratud. Aga inimese hing saab valida.

Võib olla, et inimkond liigub suure puhastuse poole.

Võib olla, et paljud süsteemid peavad lagunema.

Võib olla, et maailm peab läbima suure raputuse enne uut tasakaalu.

Kuid isegi siis jääb inimesele alles kõige tähtsam asi:

võime valida, milliseks inimeseks ta muutub.

Ka kõige pimedamal ajal võib inimene:

• jääda ausaks,
• aidata teisi,
• lõpetada valetamise,
• lõpetada vihkamise,
• lõpetada ahnuse,
• õppida armastama,
• õppida andestama,
• õppida kogemustest,
• õppida vaikuses kuulama oma südant.

Tõeline sõda ei käi ainult riikide vahel.

Tõeline sõda käib inimese sees.

Suured vaimsed õpetajad on rääkinud sama

Buddha

“Mõistus on kõik. Milleks sa mõtled, selleks sa saad.”

Jeesus

“Jumala riik on teie sees.”

Laozi

“See, kes valitseb teisi, on tugev. See, kes valitseb iseennast, on universumi vägi.”

Rumi

“Eile olin tark ja tahtsin maailma muuta. Täna olen targem ja muudan iseennast.”

Mahatma Gandhi

“Ole ise see muutus, mida soovid maailmas näha.”

Kõik suured õpetajad rääkisid lõpuks samast asjast:

inimese pääsemine algab tema enda teadvusest.

Mitte süsteemidest.

Mitte propagandast.

Mitte hirmust.

Valevalgus ja tõeline valgus

Praegusel ajal on väga palju niinimetatud “valgustajaid“, kes müüvad lootust, salajasi rituaale, kõrgemaid sagedusi ja kiiret ärkamist.

Kuid tõeline valgus ei vaja teatrikunsti.

Tõeline valgus ei vaja inimese sõltuvust.

Tõeline valgus ei karju.

Ta ei manipuleeri.

Ta ei müü hirmu.

Tõeline valgus õpetab:

• vastutust,
• ausust,
• sisemist vaikust,
• kaastunnet,
• teadlikkust,
• julguse võtta vastutus oma elu eest.

Kõiksuse puhas valgus ei küsi inimeselt:

“Keda sa kardad?”

Ta küsib:

“Kes sa tegelikult oled?”

Inimkond seisab peegli ees

Praegu ei lagune ainult majandus.

Ei lagune ainult poliitika.

Lagunevad illusioonid.

Illusioon, et inimene võib elada lõputus ahnuses.

Illusioon, et valet saab ehitada tõe asemele.

Illusioon, et tehnoloogia päästab hinge.

Illusioon, et inimene võib hävitada loodust ilma ise hävimata.

Kõik, mida inimkond on aastaid peitnud, tuleb nüüd pinnale.

Ja see protsess võib tunduda hirmutav.

Kuid iga puhastumine näeb alguses välja nagu kaos.

Veel on aega

Kõige tähtsam sõnum ei ole hirm.

Kõige tähtsam sõnum on:

veel on aega.

Veel on aega lõpetada vihkamine.

Veel on aega lõpetada valetamine.

Veel on aega lõpetada iseenda mürgitamine ahnuse, kadeduse ja vihaga.

Veel on aega õpetada lastele tõde, mitte ainult edu.

Veel on aega olla inimene.

Sest lõpuks ei küsi elu inimeselt:

“Kui palju sa teenisid?”

“Kui kuulus sa olid?”

“Kas sa võitsid?”

Elu küsib:

“Kas sinu kohalolek tõi maailma rohkem valgust või rohkem pimedust?”

Ja sellele küsimusele ei vasta ükski kaartimoor.

Sellele vastab inimese enda hing.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis resoneeruvad sinuga, siis palun toeta minu valgustegevust:

Loe lisaks:

Kuulamine vs Kuulmine

Kuulamine vs kuulmine

Kuulmine on automaatne.
Heli jõuab kõrvu. Sõnad liiguvad läbi teadvuse nagu tuul läbi katkise akna. Midagi justkui registreeritakse, kuid mitte midagi ei puuduta päriselt hinge.

Kuulamine on midagi muud.
Kuulamine on kohalolu.
Kuulamine on vaikus enda sees.
Kuulamine on valmisolek näha teist inimest ilma filtrite, kaitsete, ego ja sisemise mürata.

Ja võib-olla just siin peitub põhjus, miks tänapäeva maailmas lagunevad nii paljud ühendused, kogukonnad, perekonnad, suhted ja liikumised.

Inimesed kogunevad ühise idee ümber — vabadus, õiglus, tõde, uus maailm. Alguses põleb kõigis üks tuli. Tundub, et nüüd lõpuks leitakse tee ühtsuse ja koosloomiseni. Kuid mõne aja pärast hakkavad tekkima pinged.

Süüdistused.
Solvumised.
Võimuvõitlused.
Vaiksed intriigid.
Lahkuminekud.

Ja siis sünnib uus grupp. Uus ühendus. Uus liider.
Kuid mõne aja pärast kordub kõik uuesti.

Täpselt sama muster eksisteerib poliitikas. Erakonnad lõhenevad. Liitlased muutuvad vastasteks. Inimesed, kes kunagi rääkisid ühtsusest, lõpetavad omavahel sõdides.

Miks?

Võib-olla sellepärast, et inimesed ei ole tegelikult õppinud kuulama ja nad pole veel meenutanud kes nad on ja miks nad siin Maal on – nad ei tea päris enda elueesmärki ja peamist ülesannet.

Nad kuulevad sõnu, kuid mitte sagedust nende taga.
Nad kuulevad argumenti, kuid mitte valu selle taga.
Nad kuulevad kriitikat, kuid mitte vajadust armastuse ja mõistmise järele.

Selles 3D õppimise ja meenutamise maailmas kohtuvad väga erinevad hinged.
Erinevad teadvuse tasemed, sest kõik pole “puhta hingekoodiga inimesed”.
Erinevad sisemised programmid.
Erinevad hingede teekonnad.

Ja kui need satuvad ühte kollektiivi, hakkavad peegeldused ja erinevad programmid tööle.

See, mis on inimese sees lahendamata, aktiveerub teiste kaudu.
Varjatud hirmud muutuvad konfliktideks.
Kontrollivajadus muutub „juhtimiseks“.
Ebakindlus muutub ründamiseks.
Valu muutub süüdistamiseks.

Sageli arvatakse, et probleem on ühenduse idees või selle algatajas. Tegelikult ei pruugi viga olla idees üldse. Probleem võib peituda hoopis selles, et inimesed pole sisemiselt samas kohas. Nad ei liigu sama rütmi ega sama teadlikkuse kaudu.

See maailm on olnud miljoneid aastaid täis müra.

Mitte ainult helilist müra, vaid vaimset müra.

Inimeste tähelepanu on programmeeritud pidevalt väljapoole:
internetti,
meediasse,
nutiseadmetesse,
lõputusse infovoogu.

Kõik räägivad. Vähesed kuulavad.

Kõrvades on klapid.
Silmade ees on klapid.
Metafoorselt elavad inimesed nagu pimedas lõpmatus koridoris, komistades üksteise otsa ja nimetades seda eluks.

Selle asemel, et peatuda ja küsida:

Kes ma tegelikult olen?
Miks ma siin olen?
Mida mu hing päriselt vajab?
Miks mu keha väsib?
Miks mu süda valutab?
Miks ma tunnen tühjust isegi siis, kui ümberringi on palju müra?

Inimene, kes ainult kuuleb, otsib pidevalt väljastpoolt.
Inimene, kes hakkab kuulama, pöördub lõpuks sissepoole.

Ja just seal algab muutus.

Seni kuni inimesed ainult kuulevad müra, korduvad samad mustrid.
Valed otsused.
Valed inimesed.
Kannatused.
Pettumused.

Kuid hetkel, kui inimene hakkab päriselt kuulama — iseennast ja teisi — sünnib midagi täiesti uut.

Tekib rahu.

Sest tõeline kuulamine ei otsi vasturünnakut.
Ta ei valmistu järgmise lause ajal juba enda kaitsekõnet pidama.
Ta ei filtreeri kõike läbi ego.

Ta lihtsalt kuulab.

Ja võib-olla sellepärast ei ole tuleviku maailmas vaja suuri kunstlikke ühendusi ega süsteeme.

Ei ole vaja lõputuid organisatsioone, registreeritud liikumisi ega isehakanud juhte.

Kui inimene on rahus iseendaga, hakkab ta loomulikult tõmbuma nende poole, kes kannavad sarnast sagedust.

Mitte sunniviisiliselt.
Mitte ideoloogia tõttu.
Mitte hirmu pärast.

Vaid loomulikult.

Ja ühel hetkel avastavad inimesed, et nad ongi juba kogukond.

Koos.
Vabalt.
Ilma maskideta.
Ilma võimuvõitluseta.

Seal sünnib päris koosloomine.
Päris jõud.
Päris vabadus.

Kas selline maailm saabub?

Kindlasti. See on juba olemas.

Kuid seda ei märka need, kes jätkavad ainult müra kuulmist.

Sest valgus ei sunni kedagi ärkama.
Valgus lihtsalt on olemas nende jaoks, kes on valmis nägema.

Ja võib-olla algab kõik ühest väga lihtsast oskusest:

mitte ainult kuulda…

vaid kuulata.

Jutusaua meetod — kuulamise püha ring

Paljud vanad rahvad teadsid midagi, mille kaasaegne maailm on peaaegu unustanud:
inimene terveneb siis, kui ta tunneb, et teda päriselt kuulatakse.

Üks lihtne viis selleks on „jutusaua meetod“.

Ringis räägib ainult see, kelle käes on sau või muu püha ese.
Teised ei sega vahele.
Ei paranda.
Ei ründa.
Ei valmistu vastuseks.

Nad kuulavad.

Kui rääkija lõpetab, kordab kuulaja kõigepealt:

„Ma kuulsin, et…”

Ja alles siis hakkab ta peegeldama tagasi seda, mida teine tundis ja koges.

Kui midagi jäi arusaamatuks, küsitakse rahulikult juurde.
Mitte selleks, et vaielda — vaid selleks, et mõista.

Oluline ei ole, kas sa nõustud.

Oluline on, et teine tunneks:
„Mind kuulati. Mind nähti. Ma ei ole üksi.”

Selline kuulamine lahustab pingeid palju kiiremini kui süüdistamine või kaitsmine.

Sest iga viha taga peitub tegelikult täitmata vajadus.
Iga karje taga on valu.
Iga konflikti taga on soov olla armastatud, mõistetud ja turvaline.

Kui inimesed õpiksid niimoodi kuulama, muutuksid ka kogukonnad.

Sest alles pärast õiget kuulamist sünnib õige vastus.

Muidu räägib üks puust ja teine kivist — ja maailm täitub müraga.

Aga kui inimene kuulab südamega, hakkab ta lõpuks kuulma midagi palju sügavamat kui sõnad.

Ta hakkab kuulma inimest.

Minu raamatus “Pimeduse ja Valguse kroonika” ma kirjeldan erinevaid olukordi ühiskonnas ja kuidas saavutan rahu ja valguse nii, et keegi ei teagi, mis on vastutus.

Kui minu lood Fonte.News kanalis resoneeruvad sinuga, siis palun toeta minu valgustegevust:

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks sarnasel teemal:

Eneke Rootsu juhtum tõstatab küsimused kohtusüsteemi, meedia ja mõjukate juristide koostöö kohta

Eneke Rootsu juhtum ei ole enam üksnes vaidlus meediaga või kriminaalasi. Mitmete kohtumääruste, menetlusdokumentide ja poolte kirjavahetuse põhjal joonistub välja muster, mida kriitikud nimetavad süsteemseks vaigistamiseks — olukorraks, kus kohtumenetlused, avalik meediakajastus ning õiguslik surve hakkavad üksteist võimendama. Rahvusvaheliselt nimetatakse seda SLAPP vaigistamiseks.

Riigikohus tuvastas 6. mail 2026 tehtud määruses, et Eneke Rootsu suhtes kohaldati elektroonilist valvet ja sellele järgnenud vahistamist õigusvastaselt. Kohus märkis, et pärast vahistamistähtaja lõppu puudus alus tema vahi all hoidmiseks ning prokuratuur ei olnud taotlenud tähtaja pikendamist. Riigikohus rõhutas, et elektrooniline valve on üksnes vahistamise asendaja ning ilma kehtiva vahistamisaluseta ei olnud võimalik valve rikkumisele tuginedes inimest uuesti vahistada.

Tallinna Ringkonnakohus läks veelgi kaugemale, märkides, et Eneke Rootsu suhtes kohaldatud elektrooniline valve oli juba algusest peale õiguslikult problemaatiline ning sellele järgnenud vahistamine kujutas endast „olulist menetlusõiguse rikkumist“. Kohus vabastas Rootsu viivitamatult vahi alt.

Need kohtulahendid on olulised, sest samaaegselt käis meedias aktiivne kajastus, kus Eneke Rootsu kujutati aastaid kestnud konfliktide keskse tegelasena. Ringkonnakohus juhtis tähelepanu ka sellele, et peaaegu kogu meediakajastus pärines platvormilt Elu24, mille peatoimetaja oli samas kriminaalasjas kannatanu. Kohus märkis sõnaselgelt, et tekib küsimus, kas kajastused lähtusid „erapooletust ajakirjanduslikust huvist või kannatanu menetlusseisundist tingitud huvidest“.

Sama määrus sisaldab tähelepanuväärset hoiatust: kohus märkis, et õigusemõistmine ei tohi kanduda „meediaveergudele“ ning et pidev kajastamine ühe osapoole kontrollitavas meediakanalis võib mõjutada õigusemõistmise usaldusväärsust.

Juhtumis figureerivad nimed kattuvad suuresti ka Sirbi „Kui sõnavabadusest saab rünnak“ arutelus osalenud isikutega. Dokumentidest nähtub, et vandeadvokaat Maarja Pild-Freiberg suhtles prokurör Toomas Tombergiga seoses Eneke Rootsu võimaliku vahistamisega ning viitas „rünnakute jätkumisele“. Ühes kirjavahetuses küsitakse otse: „Kas on vahistamise osas samuti arenguid. Rootsu rünnakud on jätkumas…“ ning viidatakse kohtumääruse rikkumisele. Samas kirjavahetuses osaleb ka advokaat Karmen Turk.

Avalikkuse ette jõudnud dokumentides taotleti Rootsu vahistamist korduvalt. Rootsu hinnangul kujunes olukord, kus kohtumenetlused, meediakajastus ja avalikud hinnangud hakkasid moodustama ühtset survemehhanismi. Tema väitel muutus kohtusse pöördumine sisuliselt võimatuks, kuna kohtud nõudsid menetluskulude tagatisi summades, mida ta majandusliku olukorra tõttu tasuda ei suutnud. Tsiviilasjas Õhtuleht Kirjastuse vastu kirjeldab Roots, et 3600 euro suurune menetlustagatis tähendaks tema jaoks sisuliselt ligipääsu kaotamist kohtule.

Määruskaebuses süüdistab ta kohut selles, et tema majanduslikku olukorda, varasemaid menetlusi ja meediakajastusi kasutati tema enda vastu. Ta kirjutab, et kohtumäärus meenutas pigem „Õhtulehe artiklite kordamist kui õiguslikku analüüsi“.

Dokumentides viidatakse ka sellele, et kohtunik olevat oma põhjendustes kasutanud viiteid Kuuuurija ja Õhtulehe kajastustele ning käsitlenud Rootsu varasemaid elusündmusi viisil, mis tema hinnangul kahjustas kohtuniku erapooletuse muljet.

Rootsu hinnangul ei olnud probleem ainult üksikutes menetlustes, vaid süsteemis tervikuna. Tema väitel kasutati tema vastu samaaegselt:

• kriminaalmenetlusi,
• avalikku meediakajastust,
• menetluskulude survet,
• ning avalikke mainekahjustusi.

Tema sõnul said inimesed selliste konfliktide tagajärjel tervisekahjustusi, töövõimetuse või sattusid pikaajalistesse kohtuvaidlustesse, kus menetluskulud muutusid sisuliseks tõkkeks õiguskaitsele.

Kõige vastuolulisemaks muutub küsimus siis, kui samad nimed — Maarja Pild-Freiberg, Mari Männiko ja teised — esinevad samaaegselt nii avalikus „sõnavabaduse kaitse“ debatis kui ka konkreetsetes menetlustes, kus kriitikute hinnangul püüti inimesi vaigistada kohtulike meetmete abil.

Oluline on rõhutada, et tegemist on poole väidete, kohtudokumentide ja avalike menetlusmaterjalidega. Mitmed menetlused on jätkuvalt pooleli ning kõiki süüdistusi ei ole kohtus lõplikult veel tuvastatud. Samas on dokumenteeritud fakt, et Riigikohus tunnistas Eneke Rootsu vahistamisega seotud menetluses olulisi menetlusõiguse rikkumisi.

Sama muster on näha rahvusvahelise ajakirjaniku Annika Urm puhul, kus prokurör Paul Pikma, kohtunik Marju Persidskaja ja Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo koos meediakanalite Elu24, Õhtuleht, Postimees, Eesti Ekspress, Delfi, Kanal2 korraldavad massikampaania (korduvad tagaotsimise ja vahistamise teated esilehtedel) ja survestamise Annika Urmi ette süüdismõistmisel ja maine hävitamisel. Jääb mulje, et prokurör Paul Pikma tahab inimese vangi ära panna ja siis hakatakse alles arutama, kas on üldse põhjust kohut mõista ja millise seaduse järgi.

Just see asjaolu muudab „Neljanda Võimu“ debati Eestis palju laiemaks küsimuseks kui ainult ajakirjanduse kriitika. Küsimus ei ole enam ainult sõnavabaduses, vaid selles, kas kohtud, prokuratuur, advokaadid ja meedia võivad ühiselt kujundada olukorra, kus inimese võimalus ennast kaitsta muutub praktiliselt võimatuks.

Eneke Roots lugu on pandud raamatutesse. Saad soetada neid SIIT ja toetada sellega tema võitlust õigluse eest ja õigust vabale elule.

Tulemas on veel teiste ohvrite lugusid.

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Artikli toimetas Veiko Huuse

Internetis leitavad allikad sarnasel teemal:

https://newschannel.news/seadusevastaselt-tegutsev-kohtunik-mairi-heinsalu-23-lehekulge-maarust-15-minutiga-ehk-kuidas-aeg-kohtus-tootab/embed/#?secret=qs4b8mpyDO#?secret=8acVJc6RtP

https://newschannel.news/eesti-kohtususteem-mairi-heinsalu-ja-prokuror-toomas-tomberg-kurjategijad-jooksevad-ringi-ja-ohvrid-pannakse-vangi/embed/#?secret=GU6IKYacoO#?secret=XKnOql4bwv

“Kes ütleb, milline kriitiseeriv sõna on solvav ja milline mitte? Minu teadmisel ei eksisteeri ühtegi objektiivset ega reguleeritud „solvavate sõnade registrit” – ja sellise loomine oleks juba iseenesest sõnavabaduse piiramine. Kui hinnang sõltub ainult sellest, kes end puudutatuna tunneb, muutub seadus ohtlikult subjektiivseks.” – Veiko Huuse

Kui sõnavabadus on rünnaku all: Eesti de facto „Neljas Võim“?

Eesti Kultuurileht Sirp avaldas pika loo konverentsist. Kas see oli hoiatus Eesti ühiskonnale, et uus kultuur hakkab olema vabade elusatest inimestest loojate vaigistamine ning igas elu valdkonnas hakkavad kultuuri kujundama isehakanud Autoriteedid? Sest rahvas pole neid autoriteetideks valinud, nad on pandud kellegi (kes pole ka rahva poolt valitud) poolt ametikohtadele. Või Kultuurileht Sirp tegi selle loo selleks, et näidata Eesti ühiskonnale ohtliku “Neljanda võimu” olemasolu? Lugeja ise otsustab, mida see Sirbi lugu öelda tahab.

Selle minu arvamusloo eesmärk on tuua Kõiksuse valgus nendesse pimedatesse kohtadesse, kus minu arvates on tekkimas midagi väga ohtlikku. Lugeja saab ise vabalt otsustada, kas minu vaba arvamus ja hinnang on asjakohane või Eestis on kõik suurepärane ja õigussüsteem on õiglane ja inimlik?

Huvitav tähelepanek on veel see, et rahva suurema kriitika alla on sattunud just naisadvokaadid, naiskohtunikud, naisprokurörid. Mis toimub Eesti naissooga?

Kristjan Siigur, Astrid Asi, Mari Männiko, Maarja Pild-Freiberg, Annika Peetsalu kurtsid, et kohtute ja prokuratuuride kriitiline käsitlemine meedias on talumatu isiklik solvang. (Nagu üks kommentaator väljendas, nägid nad selles enda vastu suunatud „rünnakut sõnavabadusele“.)

Arutelus seadsid mitmed esinejad otsesõnu küsimuse alla, kui kaugele võib ajakirjanduslik kriitika minna enne, kui see ületab piiri (moderaator Peetsalu märkis: „see on kriitika, mida tuleb tõepoolest taluda, kuid mõistlikult saame kõik aru, kus piir jookseb“, ning Pild küsis: „kui palju peab taluma“). Fonte.News on avaldanud samas loo, kus advokaatide, prokuratuuri ja kohtunike tegevus viis ühe vaba arvamuse avaldaja ebaseaduslikult vangi ja kas need Sirbi artiklis nimetatud esinejad on neid kannatusi talunud? Miks on saanud juhtuda olukord, kus inimene pannakse vangi ennem, kui ta ära kuulatakse?

Kuid Sirpi artiklis nimetatud esinejate seisukohad on otseses vastuolus põhiseaduslike normide ja rahvusvahelise õigusega. Kohtud on korduvalt kinnitanud, et isegi karm kriitika kohtunike või prokuröride suhtes on kaitstud sõnavabadus. Näiteks tühistas Haagi apellatsioonikohus 13. mail 2026 ajakirjanike akrediteerimisreegli, leides sõnaselgelt, et ajakirjanikelt pressikaardi nõudmine rikkus Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 10. Teisisõnu peab sõnavabadus taluma võimu kontrollimist – kriitika ei teki põhjuseta ning ametnikud ei saa seda käsitleda kuriteona.

Põhiseaduse § 45 kaitseb igaühe õigust levitada ideid, arvamusi ja muud infot sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib piirata, kuid piirang peab olema seaduslik, vajalik ja proportsionaalne. Eesti inimõiguste käsitluses on samuti rõhutatud, et ajakirjandusvabadus kuulub sõnavabaduse kaitsealasse, isegi kui seda võib teatud juhtudel piirata teiste inimeste au ja hea nime kaitseks.

Väljavõtted esinejate ütlustest:

Sirbi loos kõlab kõige murettekitavamalt Kristjan Siiguri mõte, et Eestis võiks olla “haldusmeede”, millega “teatud internetileheküljed kinni panna” ja alles hiljem menetluses hinnata, kui suur probleem oli. Selline loogika pöörab vaba ühiskonna põhimõtte pea peale: enne vaigistame ja vangistame, pärast arutame. Veelgi karmimalt mõjub väide, et lehekülg tuleks kiiresti muuta Eestis mittenähtavaks.

Maarja Pild-Freiberg nimetab osa kriitilisest infoväljast “libameediaks” ja küsib: “kus riik nüüd on?” See on mõistetav, kui jutt käib ähvardustest, väljamõeldistest või eraelu ründamisest. Kuid kui sama raamistikku hakatakse laiendama uurivale ajakirjandusele, ebamugavatele arvamuslugudele või ametnike otsuste kriitikale, on oht ilmne: võim hakkab otsustama, milline ajakirjandus on “päris” ja milline “liba”.

Mari Männiko ütleb õigesti, et sõnavabadus ei tähenda õigust “kõike, mis pähe tuleb, suust välja tulistada”. Kuid tema väide, et riigil “ei ole tööriistu” au ja väärikuse kaitseks, vajab tasakaalustamist: Eestis on olemas tsiviilõiguslikud õiguskaitsevahendid, au teotamise regulatsioon ja võimalus nõuda valeandmete ümberlükkamist. Küsimus pole ainult tööriistade puudumises, vaid selles, kas uusi tööriistu tahetakse kasutada laimu vastu või kriitika vastu.

Astrid Asi sõnul ei ole prokuröridel vahendeid veebipostitusi maha võtta. See lause võib tunduda praktilise mure kirjeldusena, kuid ühiskond peab küsima: kas prokuratuuri roll peakski olema veebipostituste eemaldamine? Kui prokuratuur saab liiga laia õiguse määrata, milline avalik kriitika “õõnestab autoriteeti”, muutub riigi karistusvõim ise sõnavabaduse riskiks.

Aga rahvas ütleb:

“Aga rahvas ütleb” midagi muud. Fonte.News on avaldanud Astrid Asi kohta mitmeid kriitilisi lugusid, sealhulgas väiteid tema rolli kohta kohtusüsteemi hierarhias ja erapooletuse küsimustes.

Sama mustrit näeme prokuratuuri suurtes ebaõnnestumistes. Pihlakodu juhtumis alustas prokuratuur juriidilise isiku suhtes kriminaalmenetlust alles pärast Riigikohtu seisukohti; ERR-i järgi möönis peaprokurör Astrid Asi, et varasem otsus oli viga. Kersti Krachti asjas andis Tallinna ringkonnakohus prokuratuurile ERR-i sõnul “hävitava hinnangu”, mõistes Kersti Krachti õigeks ja lükates süüdistused ümber. Heldna, Vaheri ja Alavere kriminaalasjas jättis Riigikohus õigeksmõistmise jõusse ning prokuratuur tunnistas hiljem oma käsitluse ekslikuks. Vaba ja sõltumatu ajakirjanik Eneke Roots vangistati seadusevastaselt prokuratuuri ja kohtunik Mairi Heinsalu koostöös ja riigikohus tühistas selle otsuse ja pidas vangistust seadusevastaseks. Kalle Laaneti õigeksmõistev otsus kelmuses tõi välja prokuratuuri järjekordsed prohmakad.

Kriitika ei teki tühjalt kohalt

“Kes ütleb, milline kriitiseeriv sõna on solvav ja milline mitte? Minu teadmisel ei eksisteeri ühtegi objektiivset ega reguleeritud „solvavate sõnade registrit” – ja sellise loomine oleks juba iseenesest sõnavabaduse piiramine. Kui hinnang sõltub ainult sellest, kes end puudutatuna tunneb, muutub seadus ohtlikult subjektiivseks.” – Veiko Huuse

Tegelikult ei teki kriitiline ajakirjandus tühjalt kohalt. Aastate jooksul on arvukad meediakanalid – eelkõige sõltumatud veebilehed Fonte.News, Uued Uudised, Rahvuslik Teataja, Faktivalgus ja teised – dokumenteerinud juhtumeid, kus kohtunikud, prokurörid ja advokaadid tegutsesid väidetavalt ebaprofessionaalselt või ebaõiglaselt. Nende artiklid tsiteerivad kohtudokumente ja muid tõendeid näitamaks, et mõned samad inimesed, kes nüüd kurdavad enda vastu suunatud „rünnakute“ üle, olid seotud küsitavate otsustega.

Näiteks avaldas Fonte.News 2025. aastal paljastusloo, milles “süüdistati” Kristjan Siigurit ja Astrid Asit „salatseva kohtuniku“ Kaie Almere kaitsmises, kelle otsuseid nimetati „ebaõiglasteks“, tõstatades korruptsiooniohu, kui kohtunikud teenivad eluaegselt. Samuti on Newschannel avaldanud artikleid, mis kujutavad prokuröre ja kohtunikke vandenõude osalistena – üks pikk postitus nimetab isegi „peaprokurör Astrid Asi“ nende ametnike seas, keda süüdistatakse advokaatide vastu suunatud ähvarduste kinnimätsimises. (Need äärmuslikud veebilehed segavad fakti ja süüdistusi, kuid näitavad, et kriitika õiguseliidi suhtes on kanda kinnitanud.)

Samas on ka peavoolumeedia kajastanud prokuratuuri kõrgetasemelisi eksimusi. Kurikuulsas Pihlakodu hooldekodu juhtumis leidis Riigikohus 2025. aasta lõpus, et prokuratuur seadis institutsionaalse seksuaalse väärkohtlemise skandaali uurimisest keeldudes tõendamislatile kunstlikult liiga kõrge nõude. Kohus rõhutas, et menetluse alustamise otsustamisel on „lävend madal“ – selles etapis tuleb kaebusi üldjuhul pidada tõeks. Kohus märkis, et prokuratuuril oli märkimisväärne hulk tõendeid, mida oleks saanud (ja pidanud) uurimise käigus kontrollima. Kannatanute advokaadid nimetasid prokuratuuri esialgset keeldumist otse välja öeldes „selgelt valeks ja põhjendamatuks“, hoiatades, et see tähistas „täiesti uut madalpunkti prokuratuurile“. Alles pärast Riigikohtu otsust teatas peaprokurör Astrid Asi, et ametkond „algatab lõpuks kriminaalmenetluse Pihlakodu suhtes“ juriidilise isikuna – tunnistades sisuliselt, et varasem keeldumine oli viga.

Sarnaselt tühistas Tallinna Ringkonnakohus 2026. aasta alguses Kersti Krachti kohtuasjas (mis puudutas väidetavat skeemi pangaliitumise ümber) varasemad süüdimõistvad otsused. Meediakajastuste kohaselt ütles kaitseadvokaat Oliver Nääs, et apellatsioonikohus leidis, et „prokurörid ignoreerisid teadlikult õigeksmõistvaid tõendeid“ ning menetlesid asja eeldusega, et süü on juba olemas. Kohus nimetas prokuratuuri järeldusi korduvalt „meelevaldseteks“, „spekulatiivseteks“ ja „väljamõelduteks“ – teisisõnu mitte kindlatel tõenditel põhinevateks. (Selles asjas olid süüdistatavate hulgas tuntud poliitikud.) Need järeldused rõhutavad, et ajakirjanikud, kes seavad õiguslikke tulemusi küsimärgi alla, reageerivad sageli tegelikele probleemidele. Kui üks pool (kohtunikud/prokurörid) teeb korduvalt otsuseid, mis hiljem tõendite puudumise tõttu tühistatakse, ei saa avalikku tähelepanu sellele nimetada „laimuks“. Oluline märkus veel lisaks, et Kersti Kracht istus süütult mitu kuud vanglas ja selle vabaduse kaotuse tagas Astrid Asi juhitav prokuratuur.

“Ikka ja jälle tekib selle loo kirjutamisel mõte, et kui jõulisi meetmeid ajakirjanike vaigistamiseks need Sirbi loos olevad inimolendid kasutusele võtta plaanivad? Milliseid kuritegusid nad varjata tahavad?” – Veiko Huuse

Teisi näiteid leidub rohkelt. Juba 2025. aasta novembriks oli Pihlakodu juhtum jõudnud maakohtusse ning toimepanija mõisteti lõpuks süüdi, kuid alles pärast avalikku arutelu selle üle, kas prokuratuur oli „latist läbi jooksnud“. Kõigis neis vaidlustes kordub peaprokurör Astrid Asi nimi – mis on pannud kriitikud küsima, kas tema juhitud ametkond tegutses alati õigluse poolel. (Astrid Asi ise on oma meeskonda kaitsnud ning märkinud, et alusetud poliitilised rünnakud ei ole muutnud prokuröre arglikuks, kuid Riigikohtu märkused ja ajakirjanike raportid viitavad õigustatud muredele.)

Advokaatide hääled on olnud vastakad. Samal advokatuuri kohtumisel esinesid Mari Männiko ja Maarja Pild-Freiberg koos Astrid Asi ja Kristjan Siiguriga. Märkimisväärselt tunnistas Maarja Pild-Freiberg – kes mujal on kaitsnud ajakirjandusvabadust –, et ajakirjanikele õiguslike sanktsioonide kehtestamine (näiteks trahvid) võiks halvata olulist ajakirjandust. Ta hoiatas, et ajakirjanike ähvardamine karistustega võib panna neid olulisi lugusid pooleli jätma, „ja see on ühiskonnale tõesti oluline; me ei taha jõuda sellisesse kohta“. Vastupidiselt sellele oli konverentsi üldtoon selline, et õiguskutse esindajad soovivad kaitset kriitilise ajakirjanduse eest, mitte ajakirjandusele kaitset pakkuda.

Vandeadvokaat Annika Peetsalu (moderaator) ütles ilmselt kolleegidele, et osa kriitikast on talutav, kuid vihjas, et see on läinud liiga kaugele (seisukoht, millest ta hiljem avalikult taganes. Toim. Kas südametunnistus hakkas tööle?). Kohtunike ja prokuröride üldine sõnum sellel foorumil oli, et nad tunnevad end ebaõiglaselt sihikule võetuna, samas kui põhiseaduslik põhimõte ütleb, et nad peavad taluma avalikkuse küsimusi ja kriitikat oma töö kohta. Kas nad aga tunnevad või mõistavad seda valu, kui ajakirjanikke ja arvamusliidreid vangistatakse süütult ja kuulutatakse tagaotsitavaks ilma süüteota? Näiteks ajakirjaniku Annika Urm juhtum, kus teda tahetakse panna vangi ennem, kui tema suhtes asja arutama hakatakse – jääb mulje, et paneme vangi ära ja siis mõeldakse, mida temaga edasi teha.

See dünaamika – ametnikud nimetavad ajakirjanikke vaenlasteks ja tõrjuvad kontrolli – on murettekitav igas demokraatias. Kogu Euroopas ja mujal hoiatavad ajakirjandusvabaduse kaitsjad meediavabaduse laiemast allakäigust. Hiljutine Guardiani raport (aprill 2026) dokumenteeris, et Euroopa Liidus seisavad ajakirjanikud silmitsi üha rohkemate ähvarduste ja õigusliku ahistamisega ning mõnes riigis laimavad poliitikud avalikult väljaandeid kui „välispropagandat“.

Euroopa Kodanikuvabaduste Liit hoiatas, et meediavabadus on mandril „pideva rünnaku all“. Ka Ameerika Ühendriikides märgivad ajakirjandusvabaduse organisatsioonid murettekitavat trendi: RSF-i maailma ajakirjandusvabaduse indeks langes 2026. aastal 25 aasta madalaimale tasemele, osaliselt „vaenuliku poliitilise retoorika tõttu ajakirjanike suhtes“ ning „SLAPP“-hagide ja liiga laialt sõnastatud „riikliku julgeoleku“ seaduste plahvatusliku kasvu tõttu, mida kasutatakse ajakirjanike vaigistamiseks.

Kuigi Eesti on maailma halvimate riikide (Venemaa, Ukraina) stsenaariumide kõrval kaugel, rõhutavad need mustrid, kui kergesti võib „neljanda võimu“ rolli õõnestada. Venemaal – terava kontrastina – vangistatakse ajakirjanikke avalikult (2026. aasta aprilli seisuga oli 48 ajakirjanikku trellide taga) nende kajastuste tõttu ning meediaruum on tugevalt kontrollitud. Ukrainas tekitas aga väidetav niinimetatud „võltsuudiste“ seaduseelnõu 2024. aastal hirme ajakirjanduspiirangute ees. Need näited näitavad, et paljude riikide valitsused, alates juurdunud autokraatiatest kuni kaasaegsete demokraatiateni, maadlevad teisitimõtlemise piiridega.

“Eesti õiguseliidi juhtum on tähelepanuväärne, sest nad ei ole valitud rahva poolt.”

Eesti õiguseliidi juhtum on tähelepanuväärne, sest nad ei ole valitud rahva poolt. Nad on ametisse saanud nimetamise teel, kuid foorumil kujutasid nad end kaitsvaks „autoriteediks“, kes soovib piirata seda, mida kriitikud nende kohta öelda võivad.

Tavakodanikele ja sõltumatule meediale näib see katsena kehtestada neljas võimuharu – selline, mida ei kontrollita valimiskastis ning mis nüüd ei talu ajakirjanduslikku kontrolli enda üle.

Nagu üks Eesti kommentaator hoiatas: „kui keegi peab ennast Autoriteediks (ilma igasuguse demokraatliku mandaadita) ega suuda taluda kriitikat ebaprofessionaalse töö eest, siis võib ta hakata kasutama samu meetmeid, mida kasutatakse ajakirjandust vaigistavates riikides nagu Venemaa või isegi Ukraina.“ Tõepoolest, nende hoiak – viidata SLAPP-hagide retoorikale ja vihjata advokaatide vastu suunatud „füüsilistele ähvardustele“ (mida äärmuslikud veebilehed sageli levitavad) – peegeldab režiimide taktikaid, mis õõnestavad ajakirjandust.

Vastupidiselt sellele kasutavad tavalised eestlased, kes võtavad sõna (kanalites nagu Fonte.News, Rahvuslik Teataja, Vanglaplaneet, Telegram.ee, Uued Uudised, Faktivalgus, jne), lihtsalt põhiseadusega tagatud vabadusi. Need väljaanded on korduvalt avaldanud üksikasjalikke süüdistusi kohtunike või prokuröride võimaliku väärkäitumise kohta, toetudes dokumentidele (olenemata sellest, kas keegi nõustub nende poliitikaga või mitte). Näiteks on Fonte.News avaldanud kümneid paljastusi Sirbi paneelis nimetatud isikute kohta – tuues välja kohtudokumente või ametlikke toimikuid ning osutades faktilistele vastuoludele. Nende refrään on „rahvas ütleb“ ning nad loetlevad iga juhtumi, milles need ametnikud väidetavalt eksisid. Ka Uued Uudised avaldas pealkirju, mis süüdistasid prokuratuuri vigade tunnistamises Pihlakodu juhtumis. (Ühes sellises loos tsiteeriti Astrid Asit ennast tunnistamas vajadust uurimine uuesti avada.)

Sõltumata sellest, kas keegi usaldab neid alternatiivmeedia väljaandeid või mitte, ei saa sellise terava kriitika hulka lihtsalt ignoreerida. Isegi “tõsiseltvõetavad” riiklikud väljaanded on dokumenteerinud ametkondade eksimusi. Väita, et igasugune kriitika riigiametnike suhtes on ebaseaduslik, pööraks sõnavabaduse eesmärgi pea peale. Kohtunike ja prokuröride roll on teenida õiglust ning nad peavad olema avalikkuse ees vastutavad. Nagu Haagi kohus kinnitas, ei ole võimude ülesanne tõmmata ennetavaid piire sellele, mida ajakirjanikud uurida tohivad.

Käimasolev vaidlus ei seisne seega „neljandale võimule“ loa andmises oma kriitikuid kahjustada ja vaigistada; küsimus on meeldetuletuses valitud juhtidele ja sõltumatutele institutsioonidele, et ükski ametnik ei seisa kontrolli kohal. Eesti põhiseadus ja Euroopa inimõiguste konventsiooni kaitsed nõuavad, et ajakirjanikel oleks lubatud kritiseerida isegi mõjukaid kohtunikke ja prokuröre, eriti siis, kui tõendid viitavad võimalikele rikkumistele. Siiguri, Asi ja nende kolleegide hiljutised märkused – mida paljud näevad katsena liigitada igasugune uuriv ajakirjandus karistatavaks „rünnakuks“ – on vastuolus nende õigusnormidega.

Kokkuvõtvalt

Euroopa Liit liigub vastupidises suunas: 2024. aastal vastu võetud anti-SLAPP direktiiv on mõeldud kaitsma ajakirjanikke ja avalikus arutelus osalejaid kuritarvituslike hagide eest, mitte suurendama võimukandjate võimalusi kriitikuid menetlustega kurnata. Euroopa Komisjon rõhutab, et SLAPP-id on suunatud eelkõige ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate vastu ning direktiiv peab andma neile menetluslikke kaitseid.

USA-s on avaliku võimu kriitika kaitse ajalooliselt tugev. Ülemkohtu lahendis New York Times v. Sullivan kehtestati põhimõte, et avalik ametnik ei saa laimuhagis võita pelgalt ebameeldiva või eksliku kriitika tõttu; ta peab näitama tegelikku pahatahtlikkust ehk teadmist vale kohta või hoolimatut ükskõiksust tõe suhtes.

Venemaa näide hoiatab, kuhu “autoriteedi kaitsmine” võib viia. RSF-i andmetel on sõltumatu meedia üks peamisi “välisagentide” seaduse sihtmärke ning seda kasutatakse tsensuuri tööriistana. 2025. aastal mõisteti Venemaal neli ajakirjanikku 5,5 aastaks vangi väidetavate Navalnõi liikumise seoste tõttu.

Eesti ei ole Venemaa. Kuid oht algab harva suurte deklaratsioonidega. See algab sõnadest nagu “autoriteet”, “riik peab appi tulema”, “veebilehed kinni panna”, “must nimekiri” ja “võib-olla ei peaks kõigile vastama”. Kui need mõtted tulevad kohtunikelt, prokuröridelt ja advokaatidelt, peab avalikkus olema eriti tähelepanelik.

Õigusriik ei tähenda ametnike puutumatust kriitika eest. Õigusriik tähendab, et ka kohtunik, prokurör ja advokaat peavad taluma teravat avalikku kontrolli, eriti kui nende otsused puudutavad inimeste vabadust, vara, mainet ja elu. Laim ja ähvardused tuleb tõkestada. Kuid uurivat ajakirjandust, alternatiivmeediat ja kodanike kriitikat ei tohi samastada kuritegeliku rünnakuga.

Kokkuvõttes peavad uurivad ajakirjanikud ja kodanikud, kes tõstatavad küsimusi õigussüsteemi kohta, saama jätkata oma tööd hirmuta.

See valvekoera – vabad sõltumatud ajakirjanikud – roll on demokraatia jaoks hädavajalik. Mõiste „neljas võim“ peaks olema rahvas – vabad eestimaalased (põliseestlased), vaba sõltumatu ajakirjandus ja peaks olema mõeldud teiste võimuharude kontrollimiseks. Sirbi loost saan mina aru, et hetkel tahab iseennast autoriteetideks pidav grupeering hakata kontrollima ja vaigistama rahvast ja vaba sõna levitavaid ajakirjanikke.

Kui õiguskutse hakkaks ennast pidama uueks kontrollimatuks haruks, mis vaigistab teisitimõtlemise, riskiks Eesti õõnestada just sedasama õigusriiki, mida ta väidetavalt kaitseb.

Milleks meile tänavatele sellised plakatid, kui süsteem teeb kõike vastupidi? Kas see on Satiir või tõsi:

Selle kontrollimatu haru tegevuse tõttu võib Eesti tühjaks joosta elusatest eestlastest loojatest ja jäävadki alles võõrkeelsed (tihti harimatud) migrandid – see oleks nagu “21 sajandi eestlaste küüditamine”. See FB postitus kirjeldab selgelt tänast Eesti olukorda – inimesed lähevad ära, sest vaba sõna, vaba loomine ja vabadus elule on piiratud või mõnele lausa keelatud:

Käesolev minu analüüs, mis tugineb kohtuotsustele ja ajakirjandusvabaduse raportitele, on mõeldud hoiatusena: demokraatia (loe: vabade suveräänsete eestlaste õiglane, inimlik ja vaba Eestimaa) sõltub kriitika lubamisest, mitte selle vaigistamisest. Poliitikud ja ametnikud peaksid sellele tähelepanu pöörama enne, kui vaba ajakirjanduse suhtes rakendatakse veel rohkem põhjendamatuid piiranguid.

Allikad: Ülaltoodud väidete kinnitamiseks on kasutatud vabalt internetist leitud uudisraporteid ja ametlikke dokumente. Vt näiteks kajastusi Pihlakodu ja Krachti juhtumitest ning aruandeid ajakirjandusvabaduse probleemide kohta Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. (Viited on toodud tekstis.)

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Loe lisaks seotud teemadel, nimed korduvad mitmes protsessis: