Videos kõnelejad, te loote müra, mitte muutust – kui teete ainult videoid

Eesti ja maailm on täis ärganud, julgeid ja teravalt kõnelejaid. Sõltumatud kriitikud, arvamusliidrid, vabaduse ja õigluse eest kõnelejad, vlogijad ja poliitilised suunamudijad toodavad tundide kaupa ülikvaliteetset videomaterjali. Te paljastate valesid, analüüsite poliitilist kõntsa ja loote visioone uuest, rahumeelsest maailmast. Sõnum on võimas. Kuid on üks karm ja valus tõde, millest te kas ei saa aru või keeldute aru saamast: te kõnelete kurtidele kõrvadele ja teie sõnum ei jõua massiliselt kunagi nendeni, kellele see on suunatud.

Mõelgem korraks reaalsusele. Keegi teist avaldab järjekordse video, kus materdab maapõhja korrumpeerunud poliitiku või absurdse seaduseelnõu. See video kogub teie sotsiaalmeedia mullis tuhandeid vaatamisi ja sadu kiitvaid kommentaare. Te tunnete, et olete teinud kangelasteo.

Kuid kas see poliitik, keda te kritiseerisite, üldse teab teie olemasolust? Kas see süsteem, mida te ründasite, väriseb?

Vastus on: ei. Absoluutselt mitte. Sest see poliitik ei ole teie lojaalne jälgija. Ta ei istu teie YouTube’i või Rumble’i kanalil. Teie videot vaatavad ja kuulavad inimesed, kes on teiega juba niigi 100% nõus. Te karjute usklikele kirikus. Veelgi hullem – teie truud kuulajad ongi sageli vaid kuulajad, mitte tegutsejad, kes reaalselt barrikaadidele läheksid või protsesse pööraksid. Te toidate nende nälga tõe järele, kuid reaalses füüsilises maailmas ei muutu mitte midagi.

DIGITAALNE PIMETÄHN JA SEO HÄÄLETU SURM

See nähtus tabab eranditult kõiki, kes on jäänud mugavustsooni ja teevad ainult videolugusid. Te usute, et elate infoajastul, kuid tegelikult olete loonud endale digitaalse pimetähni. Teie video sisu – see kuldaväärt tekst ja energia – jääb otsingumootorite ja interneti vereringe jaoks täiesti nähtamatuks.

Google, serverid ja tehisintellekti algoritmid ei “kuula” teie videot sellisel viisil, mis paneks selle kriitilisel hetkel otsingutulemustes plahvatama. Kui süsteemi esindajad, ajakirjanikud või neutraalsed kodanikud otsivad veebist informatsiooni, ei satu nad teie video peale, sest teil puudub kirjalik jälg. Infot otsitakse tekstina. Kui teie lugu ei eksisteeri kodulehel, kus on paika pandud raudpolt-tugevad võtmesõnad, läbimõeldud SEO-struktuur, meta- kirjeldused ja konkreetsed nimed, siis teid ei ole olemas.

Kirjutatud tekst veebis on see, mis sunnib puudutatud isikut või tema nõunikke seda lugu lugema, kui nende nimi või tegevus kuskil punaselt vilgub. Tekst käivitab protsessid, loob juriidilise ja energeetilise jälje, mida ei saa ühe klikiga “vahele jätta” või ignoreerida. Tekst töötab nii või naapidi – see sunnib süsteemi reageerima.

UNIVERSUMI PEAMINE SEADUS: “3 REEGEL”

1. Tuleb mõte avaldada tekstis. Kirjalik sõna on vundament, mateeria esimene aste, kus idee saab füüsilise kuju ja unikaalse koodi.

2. See tekst tuleb avaldada videos või öelda häälega välja. Sõna peab saama heliks. Võid lugeda seda ette ka peegli ees iseendale, metsas puudele või avalikus ruumis – heli annab vibratsiooni.

3. Tegutseda oma sõnade järgi. Ilma reaalsete sammudeta füüsilises maailmas on kogu eelnev protsess kehtetu.

Kui need kolm tingimust on täidetud täpselt selles järjekorras, siis loomeprotsess töötab ja manifesteerub reaalsuseks. Kui te aga jätate vahele esimese sammu ehk kirjaliku teksti ja hüppate kohe video juurde, rikute te universumi algset korda. Te jääte ainult ühe tingimuse juurde, mis ei suuda luua täielikku energeetilist ülekannet universumisse. Te ei loo muutust – te tekitate lihtsalt kosmilist ja digitaalset müra.

Te räägite videos inimestele, kes on teiega juba nõus

Kui teete video mõnest poliitikust, ministrist, ametnikust, parteist või ühiskondlikust probleemist, siis kes seda videot vaatab?

Kas see poliitik?

Kas see minister?

Kas see ametnik?

Kas see süsteem, mida te kritiseerite?

Enamasti mitte.

Teie videot vaatavad inimesed, kes jälgivad teid juba täna.

Inimesed, kes on teiega enamasti nõus.

Inimesed, kes mõtlevad sarnaselt.

Inimesed, kes jagavad samu muresid.

Te olete loonud oma infomulli.

Ja teie jälgijad on loonud oma infomulli.

Tulemuseks on olukord, kus sajad või tuhanded inimesed kuulavad iga päev samu sõnumeid, noogutavad kaasa ja tunnevad, et midagi tähtsat toimub.

Aga tegelikult ei muutu midagi.

Sest sõnum ei jõua sihtmärgini.

Süsteem lojaalsed teenrid ei vaata teie videot!

See võib kõlada karmilt, aga keegi peab selle välja ütlema.

Riigikogu liikmed ei istu õhtuti teie YouTube’i kanalit vaatamas.

Ministrid ei jälgi teie podcasti.

Suurettevõtete juhid ei kuula teie videoblogi.

Kohtunikud ei veeda oma aega teie otseülekannetes.

Need inimesed elavad teises infoväljas.

Kui tahate neid mõjutada, peate sisenema nende infovälja.

Video üksi seda ei tee.

Internet töötab teksti järgi

Otsingumootorid töötavad teksti järgi.

Tehisintellekt töötab teksti järgi.

Veebiarhiivid töötavad teksti järgi.

Andmebaasid töötavad teksti järgi.

Uurijad töötavad teksti järgi.

Ajakirjanikud töötavad teksti järgi.

Juristid töötavad teksti järgi.

Ajalugu salvestub teksti järgi.

Kui teie sõnum eksisteerib ainult videos, siis on see interneti jaoks suuresti nähtamatu.

Jah, videole võib tulla kümneid tuhandeid vaatamisi.

Kuid aasta pärast ei leia seda enam keegi.

Viie aasta pärast ei leia seda peaaegu mitte keegi.

Kümne aasta pärast on see tõenäoliselt digitaalne tolm.

Tekstiline Artikkel aga jääb.

Artikkel indekseeritakse.

Artikkel leitakse.

Artikkel ilmub otsingutes.

Artikkel satub tehisintellekti teadmiste hulka.

Artikkel võib jõuda inimeseni, kes ei ole kunagi teie videot näinud.

Ja just seal, tekstilisest artiklist, algab tegelik mõju.

Te ei ehita teadmiste baasi, vaid toodate voogu

See on tänapäeva suurim alternatiivmeedia probleem.

Toodetakse lõputult sisu.

Üks video.

Teine video.

Kolmas video.

Sada videot.

Tuhat videot.

Aga kus on teadmus?

Kus on artiklid?

Kus on dokumenteeritud faktid?

Kus on viidatud seisukohad?

Kus on otsitav teadmine?

Kus on materjal, millele saab viidata viie aasta pärast?

Kui kogu teie töö eksisteerib ainult videotes, siis ehitate liivale.

Te toodate voogu.

Te ei ehita pärandit.

ÄRGAKE, TUBLID VLOGIJAD – ÄRGE JÄÄGE POOLIKUKS!

Selle artikli eesmärk ei ole teid maha teha, vaid teid äratada. Teie töö, teie unetud ööd ja teie panus on hindamatu väärtusega. Kuid praegu te raiskate oma potentsiaali. Te lasete oma parimatel mõtetel hajuda eetrisse, kus need kustuvad koos järgmise algoritmiuuendusega.

Kui te tahate, et uue maailma loomine ja vabaduse sõnum ei oleks pelgalt hobi, vaid reaalne, purustav jõud, siis te peate muutuma. Te ei tohi jääda ainult oma mugavate videote juurde kindlaks. Teie videoloo kõrval, teie kodulehel, peab alati olema põhjalik, artikli kujul disainitud tekst. See on teie relv, mis murrab läbi peavoolu ja süsteemi kaitsemüüridest läbi SEO ja otsingute, jõudes otse vaenlase leeri tagalasse.

Sõna on mõõk, heli on selle välgutus, kuid tegu on hoop. Ilma terase (tekstita) on teie välgutus vaid tühi tuul.

Lõpetage tühjas saalis karjumine ja oma peegelpildile aplodeerimine. Täitke universumi kolmainsuse reegel. Pange oma mõte esmalt kirja, andke sellele veebis igavene ja otsitav tekstiline kuju, valage see siis videosse ning astuge selle kaitsel lahingusse. Ainult nii me võidame.

UNIVERSUMIS TÖÖTAB AINULT 3 KOOS:

“Mõte tekstina. Sõna häälega. Tegu reaalelus.”

Kõik muu on lihtsalt müra.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis on sinu arvates väärtuslikud, siis palun toeta minu valgustegevust:

Loe ja kuula lisaks:

Kuula Veiko Huuse sõnumit:

Kui e-konsultatsioonist saab kohtuotsus: Kuidas psühhiaater Peeter Veiksaar patsiendi selja taga ränki diagnoose jagab

Nüüd on toimetuse poole pöördunud uus inimene, kelle nimi on tema kaitseks muudetud. Ta väidab, et sattus sarnase mustri ohvriks, mis oli Fonte.Newsis avaldatud ühe kannataja loos – seekord mitte kohtuekspertiisi, vaid tervishoiusüsteemis koostatud psühhiaatriliste hinnangute kaudu. Toimetusele edastatud dokumentide, terviseandmete väljavõtete, ametlike vastuste ja muude tõendite põhjal joonistub välja küsimus, kas inimese kohta saab teha kaugeleulatuvaid järeldusi, soovitada raskeid psühhiaatrilisi diagnoose või isegi tõstatada sundravi võimalust ilma teda kordagi vahetult läbi vaatamata.

Käesolev uuriv lugu ei käsitle üksnes ühe inimese vaidlust arstidega. See tõstatab laiema avaliku huvi küsimuse: kui suur mõju on e-konsultatsioonidel, kui kontrollitavad on meditsiinilistes infosüsteemides talletatud hinnangud ning millised õiguskaitsevahendid on patsiendil olukorras, kus tema hinnangul sisaldavad ametlikud terviseandmed ebatäpsusi või kontrollimata väiteid.

Toimetus on tutvunud kannatanu esitatud materjalidega ning analüüsib järgnevalt dokumentides sisalduvaid asjaolusid, võimalikke vastuolusid ning nende tähendust patsiendi õiguste, meditsiinieetika ja avaliku huvi seisukohalt.

Sissejuhatus ja probleemi püstitus 

Kaasaegses meditsiinis on digilahendused ja e-konsultatsioonid mõeldud arstide töö hõlbustamiseks ja ravijärjekordade lühendamiseks. Kuid mis juhtub siis, kui mugavusteenusest saab tööriist, mille kaudu määratakse inimesele ränki diagnoose ja tehakse elumuutvaid ettepanekuid ilma patsienti kordagi nägemata? Mari juhtum Valga Haiglas avab meditsiinisüsteemi varjatud ja üha sageneva praktika, kus paber kannatab kõike, kuid patsiendi tegelik hääl ja õigused jäävad kabinetivaikusesse.

Tervise Infosüsteemi kantud dokumentidest nähtub, kuidas psühhiaater Peeter Veiksaar koostas patsiendi kohta ametliku e-konsultatsiooni kokkuvõtte täielikult distantsilt, tuginedes üksnes kolmandate isikute vahendatud infole ja subjektiivsetele tõlgendustele. See juhtum ei ole üksikasi, vaid sümptom laiemast süsteemsest probleemist Eesti tervishoius: meditsiinidokumentatsiooni hakatakse kasutama tõe ja vahetu kontrolli asemel ühepoolse narratiivi kinnistamiseks.

Peamised süsteemsed rikkumised ja arstlikud vead

1. Diagnoosimine ja radikaalsete meetmete soovitamine ilma vahetu läbivaatuseta

Meditsiinieetika ja seadusandluse kuldreegel on, et psühhiaatrilise seisundi hindamine nõuab vahetut kontakti isikuga. Antud juhul pakkus psühhiaater Peeter Veiksaar e-konsultatsiooni vastuses välja täpsustamata psühhootilise häire (diagnoosikood F29) ning tõstatas võimaluse kohaldada äärmuslikku meedet – tahtest olenemata ehk sundravi.

• Miks see on ohtlik tavapraktika? Psühhiaatrilise abi seaduse kohaselt saab sundravi kaaluda üksnes siis, kui isik on oma vaimse seisundi tõttu vahetult ohtlik endale või teistele, ning seda saab tuvastada ainult arsti poolt vahetul läbivaatusel. Distantsilt selliste hinnangute andmine loob ohtliku pretsedendi, kus inimese põhiõigusi ja vabadust piiravaid hoobasid hakatakse soovitama pelgalt digitaalsete märkmete põhjal.

2. Kontrollimata faktivigade ja aegunud info ankurdamine haiguslooga

Dokumentide analüüs näitab, et haiguslugu täideti faktiliselt ebatäpsete andmetega, mis muudavad kogu meditsiinilise kokkuvõtte ebausaldusväärseks:

• Kontekstist väljarebitud väited: Kokkuvõttesse kantud väide, nagu oleks patsiendil olnud 4 aastat kestnud depressiivne episood, ei vasta tegelikkusele, kuna ametlik diagnoos pandi esmakordselt alles märtsis 2026.
• Meditsiinivälised ja laimavad süüdistused: Peeter Veiksaare kokkuvõte sisaldab juriidilisi hinnanguid ja kriminaalseid süüdistusi (nt väited võltsdokumentide koostamise kohta), mis on tegelikkuses kohtulikult aegunuks tunnistatud või õigusliku aluseta. Meditsiinidokument peab kajastama patsiendi kliinilist seisundit, mitte toimima ilma tõenditeta õiguslike süüdistuste arhiivina.
• Sündmuste ja terminite segamini ajamine: Patsiendi emotsionaalseid kriisireaktsioone meediasurvele ja haigla sisekonfliktidele on tõlgendatud “enesetapukatsetena” või “psühhootiliste episoodidena”, kasutades suvaliselt ränka meditsiinilist terminoloogiat olukordades, kus tegu oli stressireaktsiooniga.

3. Haiglasisesed huvide konfliktid ja tunnistuste eiramine

Juhtum paljastab ka laiema probleemi sellest, kuidas meditsiiniasutused reageerivad patsientide kaebustele. Raviprotseduuri (saviravi) ajal ruumi sisenenud taastusraviarsti ja klienditeenindaja tegevust, mis tekitas patsiendile ägeda stressi reaktsiooni ja sundis helistama Häirekeskusesse, püüti haigla siseselt näidata igati lugupidavana.

• Sealjuures jäeti esmases uurimises täielikult kõrvale ruumis viibinud kolmanda töötaja – protseduuri tegeliku läbiviija – vahetud ütlused. See viitab murettekitavale praktikale, kus asutused kalduvad sisekontrolli käigus automaatselt kaitsma oma personali ütlusi, selle asemel et uurida asjaolusid objektiivselt ja kontrollida sündmuste tegelikku ajalist kulgu (nt logifailide või hädaabikõnede kellaaegade kaudu).

Järeldus: Miks see on avalik huvi?

Kui kohtuekspertiisi vigade puhul on hakatud märkama probleeme, kus ekspertiis asendab sisulist kohtumõistmist, siis antud juhtum viitab veelgi salajasemale tendentsile: e-konsultatsioonidest on saamas nähtamatu konveier, kus arstid tembeldavad patsiente “selja taga”.

Isikuandmete kaitse seadus (IKS) sätestab selgelt, et andmete töötlemine peab olema täpne ja asjakohane ning patsiendil on õigus nõuda ebaõigete andmete viivitamatut parandamist. Kui arstlik ringkäendus ja kabinetivaikuses sündinud subjektiivsed diagnoosi soovitused muutuvad Tervise Infosüsteemis normiks, on ohus iga patsiendi turvalisus ja õigus väärikale kohtlemisele. Süsteemne kontroll meedikute dokumenteerimise praktika üle peab muutuma samaväärselt läbipaistvaks, sest kontrollimatu võim haiguslugude üle võib hävitada inimese maine ja elukorralduse kiiremini kui ükski ametlik kohtuotsus.

Jälgime seda lugu ja toome uuema info avalikkuse ette otse allikast ja moonutamata.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis on sinu arvates väärtuslikud, siis palun toeta minu valgustegevust:

Loe lisaks:

Fonte.News toimetuseni jõudnud materjalid, kirjavahetused ja menetlusdokumendid tõstatavad küsimusi selle kohta, kas kriminaalasjas osalenud kaitsealusele tagati professionaalne, aktiivne ja sõltumatu kaitse või jäi kaitsealusele mulje, et tema huvid ei olnud menetluses piisavalt esindatud.

Artikli keskmes on vandeadvokaadi abi Marika Suurpere ning tema tegevus Advokaadibüroo Sirje Must koosseisus. Tegemist ei ole süüdistava käsitlusega, vaid ülevaatega asjaoludest, mis uuriva ajakirjaniku hinnangul väärivad avalikku tähelepanu ja selgitusi.

Kaitsealuse ja advokaadi kommunikatsioon tekitas küsimusi

Toimetuse käsutuses olevate kirjade põhjal jäi kaitsealusele mulje, et tema kaitsepositsioon jäi suuresti tema enda kujundada ning advokaadi poolne strateegiline juhtimine oli ebapiisav.

Ühes kaitsealusele saadetud kirjas kirjutas advokaat:

„Millise kaitsepositsiooni võtate? Käesolevalt ei ole teie positsioon minule enam (juba ammu) arusaadav.“

Kaitsealuse hinnangul tekitas selline suhtlus küsimuse, kas kaitset juhtis advokaat või eeldati, et õigusliku strateegia määrab klient ise.

Teises kirjavahetuses küsis kaitsealune advokaadilt:

„Miks mina pean teile oma kaitse ideid looma? Mina pole advokaat, mina ootan neid teilt!“

Kaitsealuse sõnul ei saanud ta menetluse jooksul piisavalt konkreetseid vastuseid küsimustele, mis puudutasid:

• ekspertiiside vaidlustamist,
• menetluse lõpetamise võimalusi,
• kaitsetaktikat,
• ning seda, milliseid samme advokaat reaalselt tema kaitseks astus.

Õigusriigis eeldatakse üldjuhul, et kriminaalkaitse ülesanne on aktiivselt kaitsta klienti, analüüsida tõendeid, vaidlustada ebaproportsionaalseid meetmeid ning pakkuda professionaalset strateegilist nõu.

Vaidlused ekspertiiside ja tõendite üle

Täiendavaid küsimusi tekitasid kohtuarstlike ekspertiisidega seotud asjaolud.

Kaitsealuse hinnangul sisaldasid kaks varasemat ekspertiisiakti valeandmeid ning olid vastuolus tema digiloo, arstitõendite ja raviarstide hinnangutega. Kirjavahetuste põhjal palus kaitsealune korduvalt, et advokaat:

• vaidlustaks ekspertiisiaktid,
• esitaks kohtule täiendavad seisukohad,
• kutsuks vajadusel eksperdid kohtusse,
• ning taotleks võimalike vastuolude kontrollimist.

Advokaat vastas muu hulgas, et:

„Kaitsetegevus ei seisne üksikute taotluste esitamise sageduses, vaid õiges ajastuses ja õiguslikus põhjendatuses.“

Kaitsealusele jäi siiski mulje, et tema jaoks keskseid tõendiküsimusi ei käsitletud piisavalt aktiivselt või läbipaistvalt.

Vaidlusi tekitanud soovitus minna vahi alla

Eriti tähelepanuväärseks peab toimetus kirjavahetust, kus käsitleti võimalikku vahi alla võtmist.

Advokaat kirjutas kliendile muu hulgas:

„Kui istungi aega enne suve paika ei saa ja tuleb vahistamismäärus, siis viibite nii kaua vahi all, kui menetlejatel ja ka minul see aeg tekib, et istungit pidada.“

Teises kirjas lisati:

„Kas annate ennast üles ja saame edasi minna kohtuvaidlustega või ootame, millal teid vahi alla võetakse?“

Kaitsealusele jäi nende kirjade põhjal mulje, et tema põhiõiguste kaitsmise asemel normaliseeriti võimalust viibida määramata ajaks vahi all.

See tekitas küsimusi eriti olukorras, kus samaaegselt olid kaitse poolt esitatud kaebused kõrgematele kohtutele väitega, et vahistamine oli ebaproportsionaalne ja õigusvastane.

Küsimused eriliigiliste isikuandmete kaitse kohta

08.04.2026 toimunud kohtuistungiga seotud kirjavahetustes tõstatas kaitsealune küsimuse, et istungil käsitleti ajakirjaniku juuresolekul tema terviseandmeid, elukohaolukorda ja muid tundlikke isikuandmeid.

Kaitsealuse hinnangul ei reageeritud sellele piisavalt aktiivselt ega taotletud tema eraelu tugevamat kaitset.

Advokaadi Marika Suurpere vastuse järgi oli kinnise istungi taotlust varasemalt proovitud, kuid kohus ei pidanud seda põhjendatuks. Samuti viitas advokaat sellele, et kaitsealusel endal oli võimalik kohtus oma vastuväiteid väljendada.

Kaitsealune leidis siiski, et olukorras, kus ta osales videosilla kaudu ega näinud täielikult kohtusaalis toimuvat, oleks pidanud advokaat tema õigusi aktiivsemalt kaitsma.

Küsimused sõltumatuse kohta

Materjalidest nähtub, et advokaat Marika Suurpere olevat kaitsealusele viidanud headele suhetele nii prokuröri Paul Pikmaga kui ka kohtunik Marju Persidskajaga.

Kuigi juristide professionaalne suhtlus menetlusosaliste vahel on tavapärane, võib selline kommunikatsioon kaitsealuses tekitada küsimusi kaitse sõltumatuse kohta.

Fonte.News toimetusele saadeti anonüümne vihje, milles väideti, et advokaadibüroo Sirje Must ja advokaat Marika Suurpere tegutsevad väidetavalt liiga tihedas koostöös riigiasutusega KAPO. Toimetus ei ole suutnud neid väiteid sõltumatult kontrollida ning käsitleb neid üksnes vihjena, mitte faktina.

Toimetus edastas vihje ka advokaadile Marika Suurperele kommentaari saamiseks, kuid vastust ei saadud.

Tähelepanuväärseks peab toimetus asjaolu, et kaitsealuse hinnangul keskendus advokaat Marika Suurpere anonüümse vihje saatja tuvastamisele rohkem kui kliendi kaitsmisele.

Küsimused riigi õigusabi süsteemi kohta

Toimetus juhib tähelepanu sellele, et riigi õigusabi korras määratud advokaati ei vali kaitsealune ise.

Käesolevas juhtumis määrati kaitsjaks advokaat riikliku süsteemi (Prokuratuuri) kaudu ning kaitsealusel puudus võimalus valida endale kaitsja vabalt.

See tõstatab laiema küsimuse, kuidas tagatakse riigi õigusabi (RÕA) puhul kaitse sõltumatus olukorras, kus kaitsealune kaotab usalduse talle määratud advokaadi vastu.

Avalikud kommentaarid ja büroo vastutus

Küsimusi tekitasid ka avalikud kommentaarid meedias.

Kaitsealuse sõnul ei olnud ta isiklikult kohtunud vandeadvokaat Sirje Mustaga, kuid samal ajal anti büroo nimel meediale hinnangulisi kommentaare kaitsealuse käitumise kohta.

Toimetusele jäi mulje, et büroo avalikud kommentaarid erinesid sellest, mida kaitsealusele menetluse käigus kommunikeeriti.

Täiendavalt tekitas küsimusi vastutuse jaotus büroos. Kaitsealuse ja toimetuse hinnangul viitas Sirje Must suhtluses sellele, et iga advokaat tegutseb iseseisvalt, kuigi Marika Suurpere tegutses tema patrooni juhendamisel.

Toimetuse hinnangul tõstatab see küsimuse, kuidas jaguneb vastutus advokaadibüroos olukorras, kus avalikkuse ees esinetakse ühise büroona, kuid probleemide korral viidatakse individuaalsele vastutusele.

Vastamata küsimused

Toimetus pöördus kommentaaride saamiseks nii Marika Suurpere kui ka vandeadvokaat Sirje Musta poole, kuid artikli avaldamise hetkeks vastuseid ei saabunud.

Samuti jäi toimetusele mulje, et büroo avalikud kommentaarid meedias erinesid oluliselt sellest, mida kaitsealusele menetluse käigus kommunikeeriti.

Laiem küsimus Eesti õigusruumile

Käesolev juhtum tõstatab laiema küsimuse: kui sõltumatu ja aktiivne on kriminaalkaitse Eestis olukorras, kus kaitsealune tunnetab, et tema advokaat ei võitle ebaõiglase süsteemiga, vaid kohandub sellega?

Kas kaitseadvokaadi roll on üksnes menetluse administreerimine või peab advokaat aktiivselt seisma kliendi põhiõiguste eest ka siis, kui see tähendab konflikti prokuratuuri või kohtuga?

Need küsimused vajavad avalikku arutelu.

Toimetusele on laekunud ka teisi pöördumisi, milles on väljendatud rahulolematust riigi õigusabi kvaliteedi ja kommunikatsiooni osas erinevates menetlustes, seal hulgas ka Marika Suurperega seonduvalt. Samas on toimetusel olemas ka mitmeid näiteid juhtumitest, kus riigi õigusabi (RÕA) korras määratud advokaadid on näidanud üles väga kõrget professionaalset taset nii kliendi kaitsmisel kui ka suhtlemisel.

Oma 56 aastase elukogemuse juures, olles esinenud üle maailma motivatsioonikoolitajana ja elutreenerina, mitme raamatu autor ja kaasautor, julgen öelda, et Marika Suurpere suhtumise ja käitumise näide võiks olla advokaatide õpikus peatüki all “Nii ei tohi advokaat kunagi teha”.

Seetõttu peab toimetus oluliseks avalikku arutelu selle üle, millised standardid peaksid kehtima riigi õigusabi korras määratud kaitsjatele ning kuidas hinnata olukordi, kus klient tunnetab, et tema kaitse ei olnud piisavalt aktiivne või usaldusväärne.

Toimetuse märkus

Artikkel põhineb toimetusele edastatud kirjavahetusel, kaitsealuse selgitustel ning avalikult kättesaadaval informatsioonil. Kõik kirjeldatud hinnangud ja järeldused väljendavad asjaosaliste subjektiivseid seisukohti ning neid ei tule käsitleda tõendatud faktiväidetena.

Toimetus (Veiko Huuse) on saatnud avaliku päringu ka Eesti Advokatuurile (29.05.2026). Kui saame vastuse, siis täiendame seda lugu jooksvalt.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis on sinu arvates väärtuslikud, siis palun toeta minu valgustegevust:

Loe lisaks:

Kuula lisaks:

Kas kohtunik Reena Lember läheb viieks aastaks vangi, sest hammustas politseiametnikku?

Intsident leidis aset 25. aprillil 2026. Politsei sai teate naisest, kes oli vanalinnas turvatöötaja peale ärritunud. Pärast vestlust otsustasid politseinikud naise koju toimetada, kuid politseibussi juurde liikudes muutus olukord pingeliseks.

Politsei teatel osutas naine vastupanu, solvas ametnikke ning hammustas üht patrullpolitseinikku.

Hiljem selgus, et kõnealune naine oli Harju maakohtu kohtunik Reena Lember, endise nimega Reena Nieländer.

Pärast juhtunu avalikuks tulekut pöördus Lember kolleegide poole kirjaga, milles väljendas kahetsust ja kinnitas, et teeb uurimisega koostööd.

„Ma ei tea selle sündmuse täpseid üksikasju, need selgitab välja uurimine,“ kirjutas Lember. „Osutan menetlejatele igakülgset abi, sest minu suur soov on ka välja selgitada, mis täpselt juhtus ning mis põhjusel juhtus. Mul on väga kahju, et selline sündmus toimus.“

Samuti palus ta kolleegidelt vabandust avalikkuses tekkinud spekulatsioonide pärast.

„Mul väga kahju, et olen Teid kolleegidena ühel või teisel viisil asetanud ebameeldivasse olukorda. Palun siiralt andestust!“

Lember kinnitas, et jätkab esialgu kohtunikuna töötamist.

Prokuratuur alustas kriminaalmenetlust karistusseadustiku § 274 järgi, mis käsitleb vägivalla kasutamist ametikohustusi täitva võimuesindaja vastu. Seadus näeb sellise teo eest ette kuni viieaastase vangistuse.

Juhtum on tekitanud avalikkuses tugevaid reaktsioone ka seetõttu, et kohtunik Reena Lember on varem olnud mitmete vastuoluliste kohtulahendite keskmes. Fonte.News on avaldanud kriitilisi artikleid tema varasemate otsuste kohta ning toonud välja juhtumeid, kus kõrgema astme kohus on tema lahendeid muutnud.

Fonte.News peatoimetaja Veiko Huuse on varem kritiseerinud Lemberi otsuseid kohtuvaidlustes, mis puudutasid tema hinnangul sõnavabaduse piiramist. Huuse hinnangul oli üks kohtulahenditest põhiseadusega vastuolus.

Olukorrale lisab tähelepanu detail, et kohtuniku kinnipidamine toimus sama kortermaja ees, kus Veiko Huuse elab.

Kas tegemist on pelgalt juhusega või „karma tagasilöögiga“, nagu sotsiaalmeedias juba küsitakse — sellele annab iga lugeja oma vastuse.

“See on näide, kuidas Kõiksus tegeleb inimolenditega, kelle igapäevased tegevused pole Kõiksusega kooskõlas. Kõiksus loob olukordi, mis õpetavad seda eksinud inimest ja kui see inimene saab aru, siis muudab oma suhtumist, kui mitte, tulevad uued õpetused.”

Kas Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo võtab vastutuse ja astub tagasi?

Lisatähelepanu on juhtum saanud ka põhjusel, et Reena Lemberi otsene juht Harju maakohtus on Liina Naaber-Kivisoo, kelle nimi on samuti viimastel aastatel sattunud meediakajastuste keskmesse. Eriti teravalt on kriitikat teinud meedia väljaanne Fonte.News, mille hinnangul on mitmetes kohtuvaidlustes ilmnenud nn SLAPP-tunnused ehk strateegilised kohtuasjad kriitikute vaigistamiseks.

Näiteks on Fonte.News kajastanud juhtumeid, mis puudutavad rahvusvahelise ajakirjaniku Annika Urmi kohtuvaidlusi ning väitnud, et kohtusüsteemi kasutatakse kriitiliste häälte survestamiseks. Need väited on aga meediaväljaannete ja osapoolte hinnangud.

Seetõttu küsitakse nüüd sotsiaalmeedias ja kommentaariumides üha teravamalt: kas Harju maakohtus on tekkinud laiem usalduskriis? Ning kas järjestikused skandaalid ja vastuolulised kohtulahendid viitavad lihtsalt juhustele või sügavamatele probleemidele kohtusüsteemi sees?

Mõned kriitikud on koguni irooniliselt küsinud, kas Harju maakohtus levib mingi „viirus“, mis paneb kohtunikud reaalsustaju kaotama ja avalikkuse usaldust õõnestama. Loomulikult on tegemist emotsionaalsete hinnangute ja avaliku debati osaga, mitte faktiväitega.

Juhtumi muudab veelgi tähelepanuväärsemaks asjaolu, et Reena Lember peeti kinni täpselt selle kortermaja ees, kus elab Fonte.News peatoimetaja Veiko Huuse — mees, kes on aastaid avalikult kritiseerinud nii Lemberit kui ka tema kohtulahendeid.

Huuse hinnangul keelas Lember talle varasema kohtulahendiga põhiseadusvastaselt sõnavabaduse.

Kas tegemist on saatuse iroonilise kokkusattumusega või millegi enamaga, jääb juba avalikkuse tõlgendada. Praegu jätkub ametlikult siiski üksnes kriminaaluurimine, mille lõplikud järeldused pole veel teada.

Praegu on aga üks kindel: uurimine alles käib ning lõpliku hinnangu Reena Lemberi võimaliku süü kohta saab anda ainult kohus.

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Loe lisaks:

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

WHO ja CDC andmetel ei ole tuvastatud nakatunud närilisi, nende ekskremente ega muid bioloogilisi allikaid, mis oleksid viiruse levikuks vajalikud (WHO, Weekly Epidemiological Record, 2020; CDC, Hantavirus Technical Information, 2026). Samuti puuduvad kinnitused, et viirus oleks levinud reisijate või meeskonnaliikmete vahel või seotud kohaliku elusloodusega piirkondades, kuhu laevad jõudsid (FOIA Grand Princess Quarantine Orders, 2020; CDC, 2020).

Grand Princessi ja MV Hondiuse karantiinikorralduste ülevaade: “Hantavirus” leviku puudumine ja põhiseaduslike menetluste eiramine

I. Argumentatsiooni tugisambad

Artiklid koonduvad tähelepanu kolmele kriitilisele teljele:

Tõendusdefitsiit: väidetakse, et isolatsiooniotsused (sh MV Hondius ja Grand Princess) ei tugine “kohtuekspertiisi tasemel” laboratoorsetele kinnitustele. Viiruse füüsiline isoleerimine on asendatud sümptomite (palavik, köha) subjektiivse tõlgendamisega.

Institutsionaalne monopol: rõhutatakse CDC ja teiste terviseametite ainuõigust testimisele ja infovoolule. See “testimismonopol” võimaldab manipuleerida sotsiaalsete riskidega, muutes karantiini pigem finantsinstrumendiks kui tervishoiumeetmeks.

Menetluslik omavoli: karantiiniõiguslik alus on nihkunud täidesaatvatele korraldustele (Executive Orders), mis võimaldavad piirata vabadust ilma klassikalise kohtuliku kontrollita.

II. Retooriline raamistus ja narratiiv

Tekst kasutab spetsiifilist terminoloogiat, et nihutada avalikku debatti:

1. Semantiline nihe: karantiinikeskused on rebränditud “sõjaväevanglateks” ja reisijad “kinnipeetavateks”. See raamib tervishoiuküsimuse ümber fundamentaalseks inimõiguste rikkumiseks.

2. Tehnokraatlik autoriteet: viited standarditele (nt ISO/IEC 17020) ja keerulistele tehnoloogilistele protsessidele loovad intellektuaalse vastukaalu ametlikule narratiivile.

3. Analoogiate ründesüsteem: 2020. aasta vigade (Grand Princessi FOIA-dokumendid) projekteerimine 2026. aasta sündmustele teenib eesmärki näidata süsteemset ja korduvat mustrit ametkondlikus pettuses.

III. Juriidiline fookuspunkt

Materjalide keskne tees on hoiatav: riiklikud institutsioonid on loonud pretsedendi, kus laiaulatuslikke vabaduspiiranguid saab kehtestada pelgalt haldusliku suva alusel. Selle vastustamiseks pakutakse juriidiliseks karkassiks Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendit Enhorn vs. Rootsi (2005), mis seab ranged piirid vabaduse võtmisele nakkushaiguste ennetamise ettekäändel.

Kokkuvõte: esitatud materjal on klassikaline vastunarratiiv, mis käsitleb rahvatervise meetmeid kui “biopoliitilist” kontrolli. See kombineerib juriidilise täpsuse sotsiaalmeedia allikate ja vandenõuteoreetiliste raamistikega, et murendada usaldust institutsionaalse autoriteedi vastu.

Argumentatsioon

Praeguste objektiivsete arstiteaduslike ja ametlike andmete põhjal ei ole olemas epidemioloogiliselt, laboratoorselt ega kohtuekspertiisi standarditele vastavaid tõendeid hantaviiruse (Hantavirus) olemasolu või leviku kohta MV Hondius või Grand Princess kruiisilaevadel.

Laboratoorsed andmed, mis põhinevad üksikutel PCR-testidel või visualiseeritud
kultuuriproovidel sotsiaalmeedias, ei vasta kohtuekspertiisi standarditele, kuna puuduvad
kontrollitud laboratoorsed protokollid, korratav meetodoloogia ning adekvaatne negatiiv- ja
positiivkontroll. Avalikud väited hantaviiruse olemasolu kohta laevakeskkonnas on seega
spekulatiivne ega oma valideeritust (demonstreerides CDC väiteid, mis on muidugi jama:
Jamie Andrews@JamieAA_Again, 6. mai 2026; FOIA, 2020).

Avalikud karantiini- ja terviseotsused peavad põhinema kontrollitud tõenditel, kehtivatel põhiseaduslikel menetlustel ning rangetel laboratoorsetel standarditel, tagamaks nii õiguspärasuse kui ka avaliku tervise kaitse. Praeguste WHO (2026), CDC (2026) ja analoogia korras FOIA (2020) andmete valguses puuduvad kinnitatud epidemioloogilised või laboratoorsed tõendid, mis kinnitaksid hantaviiruse levikut või selle seost kohaliku näriliste populatsiooniga. Seetõttu ei ole meditsiiniliselt ega juriidiliselt põhjendatud väita hantaviiruse olemasolu või levikut laevade pardal. Kõik vastupidised väited on eksitavad ning ei vasta tõenduspõhise meditsiini ega kohtuekspertiisi standarditele.

Tõendite aruanne hantaviiruse väidetava esinemise kohta MV Hondius ja Grand Princessi kruiisilaevadel

Käesolev aruanne on koostatud vastavalt rahvusvahelistele kohtuekspertiisi standarditele (ISO/IEC 17020; ASTM E2329-20) ning tõenduspõhise meditsiini (EBM) põhimõtetele, eesmärgiga esitada ülevaade hantaviiruse võimalikust esinemisest ja levikust kruiisilaevadel M/V Hondius ja Grand Princess.

1. Epidemioloogiline ja laboratoorne tõendusmaterjal:
   Praeguste WHO ja CDC aruannete (WHO, Weekly Epidemiological Record, 2026; CDC,
   Hantavirus Technical Information, 2026) põhjal ei ole tuvastatud nakatunud närilisi, nende ekskremente ega muid bioloogilisi kandjaid, mis oleksid hantaviiruse levikuks vajalikud. Samuti puuduvad kinnitused, et viirus oleks levinud reisijate või meeskonnaliikmete vahel või seotud kohaliku elusloodusega piirkondades, kuhu laevad jõudsid (analoogia korras viitatud: FOIA Grand Princess Quarantine Orders, 2020).
2. Laboratoorsete väidete hindamine:
   Sotsiaalmeedias ja mõnedes avalikes allikates levitatud üksikud PCR-testid ja kultuuriproovid ei vasta meditsiiniekspertiisi standarditele ega rahvusvahelistele laboratoorsetele valideerimiskriteeriumidele. Puuduvad kontrollitud laboratoorsed protokollid, korratav meetodoloogia ning adekvaatsed negatiiv- ja positiivkontrollid, mistõttu ei saa neid käsitleda usaldusväärsete teaduslike tõenditena (Jamie Andrews@JamieAA_Again, 2026).
3. Kruiisilaevade juhtumid ja terviseriskid:
   M/V Hondius reisija suri loomulikku surma, ilma viiruslike nakkustunnuste esinemiseta. Pardal ei toimunud ühtegi kinnitatud nakkusjuhtumit, mis viitaks hantaviiruse levikule. Kapteni ja meeskonna salvestatud teated reisijatele kinnitavad, et pardal ei esinenud erakorralisi terviseriske ega levikut (New York Post@NYPOST, 2026).
4. Kokkuvõte ja järeldused:
   Epistemoloogilised andmed ja kohtuekspertiisi standardid näitavad, et hantaviirus ei esinenud M/V Hondius ega Grand Princessi pardal. Kõik väited viiruse levikust, epidemioloogilisest ohust või seotusest kohaliku näriliste populatsiooniga on spekulatiivsed, meditsiiniliselt kinnitamata ning eksitavad. Avalikud karantiini- ja terviseotsused peavad põhinema kontrollitud tõenditel, põhiseaduslikel menetlustel ja rangetel laboratoorsetel standarditel, et tagada nii õiguspärasus kui ka avaliku tervise kaitse (WHO, 2026; CDC, 2026; FOIA, 2020).

Viited:
1. New York Post@NYPOST. MV Hondiuse pardal salvestatud kaadrid näitavad, kuidas laeva
kapten teatab reisijatele, et kruiisi reisija on surnud. 23:17 · 6. mai 2026
2. Ainus, kes videomaterjali salvestas, näib olevat kriisinäitleja. Harry Fisher@harryfisherEMTP.
18:52 · 6. mai 2026
3. Malone ettevõte Inovio toodab DNA elektroporatsiooniseadet, mida kasutatakse USA
sõjaväe poolt toodetud DNA (plasmiidid!!) hantaviiruse vaktsiinide jaoks: Mario Nawfal @MarioNawfalMarioNawfal. 7:31 AM · 7. mai 2026
4. Jay Battacharya valetab ennustatavalt ja levitab valeuudiseid, et tekitada paanikat, eriti
liberaalsete beebibuumerite seas. Järgmisena räägib ta meile „sihitud kaitsest eakatele“:
Haiguste kontrolli ja tõrje keskus@CDCgov. 3:45 AM · 7. mai 2026
5. Haiguse puhul, mille aastane suremus on 6, sealhulgas Gene Hackmani abikaasa, on nüüd
arendamisel 13 vaktsiini ja muid tooteid. Nicolas Hulscher, MPH@NicHulscher. 12:40 AM · 7. mai 2026

Grand Princessi ja Diamond Princessi reisijate karantiinikorraldusi 2020. aasta märtsis kinnitati laste tervisekaitse teadlase Risa Evansi poolt. Ameerika Ühendriikide teabevabaduse seaduse (FOIA) alusel avaldati dokumendid, mis sisaldasid algset meditsiinilist arvamust, mille alusel inimesi paigutati karantiini mitmetes õhuväebaasides, st sõjaväevanglates. Reisijatele ei teatatud, et neid paigutatakse vangistusse; HHS/CDC esindajad esitasid eksitavat infot, hirmutades neid väitega:
”Olete sümptomiteta haige / olete olnud kokku puutunud surmava uue viirusega!“ (Princessi ja Diamond Princessi reisijate “karantiinist” 2020. aasta märtsis , HHS/CDC, märts 2020).

HHS-i teine produktsioon sisaldas dokumente, mida algselt FOIA otsis: meditsiiniline heakskiit karantiinikorraldustele, mis anti välja 2020. aasta märtsis. Need dokumendid võimaldavad teadlikult hinnata ametnike tegevust ja valmistuda olukordadeks, kus terviseametnikud võivad esitada eksitavat teaduslikku infot.

Kuupäevad ja taust:

5.märtsil 2020 toimus Pentagonis Operatsioon Warp Speed pressikonverents, mille käigus tutvustati uusi teadusuuringute algatusi ja tervisealaseid meetmeid (U.S. Department of Defense, 2020).

Fort Detrick (Maryland, USA) on olnud keskne asutus nakkushaiguste uurimise ja biomeditsiinilise kaitse valdkonnas alates 1940. aastate lõpust. Aastatel 1943–1969 majutas Fort Detrick USA bioloogiliste relvade programmi. Pärast programmi ametlikku lõpetamist ümbernimetati asutus nakkushaiguste uurimise keskuseks, säilitades osa varasematest infrastruktuurilistest ressurssidest (National Institutes of Health, 2020; U.S. Army Medical Research and Development Command [USAMRDC], 2020). Tänapäeval tegeleb Fort Detrick peamiselt teadusuuringute, bioloogilise kaitse ja nakkushaiguste kontrolli projektidega, mis toiminud kooskõlas USA föderaalse regulatsiooniga ning rahvusvaheliste biomeditsiini standarditega.

Samal kuupäeval toimus Pentagonis Operatsioon Warp Speed pressikonverents. Kolonel Wendy Sammonds-Jackson teatas, et DOD/USAMRDC teadusmeeskond on saanud kliinilise proovi SARS-CoV-2 viirusest ning alustab selle laboratoorset kultiveerimist teadus- ja kaitsetöö eesmärgil (U.S. Department of Defense, 2020).

Pressikonverentsil esitatud andmete kohaselt pärines proovi üksik patsient Washingtoni osariigist. Ühe proovi kasutamine on tavaline laboratoorne tava viirusisolaatide puhul, et alustada laborikatsetusi, sealhulgas diagnostikatehnikate valideerimist ja teadusuuringute algust. Selline proov ei võimalda iseseisvalt hinnata haiguse levikut ega ole vaktsiini või ravi arendamiseks piisav ilma täiendavate andmeteta ja täiendavate proovideta (Centers for Disease Control and Prevention [CDC], 2020, märts).

CDC andmetel registreeriti 2020. aasta märtsi alguseks Ameerika Ühendriikides ligikaudu 200 kinnitatud COVID-19 juhtumit. Neid andmeid koguti peamiselt laborite kaudu, mis kasutasid PCR testi SARS-CoV-2 tuvastamiseks (CDC, 2020, märts). Laboratoorsed uuringud Fort Detrickis olid osa föderaalsest biomeditsiini ja nakkushaiguste kontrolli programmist ning järgnesid standardsetele bioohutuse ja teadusuuringute protokollidele (U.S. Army Medical Research and Development Command [USAMRDC], 2020; National Institutes of Health [NIH], 2020).

Karantiin Diamond Princessi ja Grand Princessi reisijate puhul

Kolm päeva pärast 5. märtsi 2020 DOD/USAMRDC pressikonverentsi alustas CDC kahe kruiisilaeva, Diamond Princessi (rahvusvaheline reis) ja Grand Princessi (domestikuline reis Californiast) reisijate jälgimist ja karantiini paigutamist. CDC rakendas vastavalt föderaalsele tervisekorraldusele erakorralisi meetmeid, et piirata SARS-CoV-2 viiruse levikut (Centers for Disease Control and Prevention [CDC], 2020, märts).

Reisijad paigutati karantiini mitmetesse USA õhuväebaasi keskustesse, kus nad jäid meditsiinilise järelevalve alla. Karantiini korraldamine toimus föderaalse terviseametniku (arsti) heakskiidul. Grand Princessi reisijate puhul kinnitas ja andis algse karantiinikorralduse Nicole Cohen, MD, 8. märtsil 2020 (Centers for Disease Control and Prevention [CDC], 2020, märts).

Karantiini eesmärk oli tagada reisijate ja avaliku tervise kaitse, järgides samal ajal kehtivaid meditsiinilisi ja õigusalaseid protokolle.

Karantiini korralduste allkirjastajad ja korduvad tellimused

Karantiini korralduste dokumentatsioon sisaldab mitut peaaegu identset tellimust ja taasväljaannet, mis olid vajalikud reisijate paigutamiseks karantiini föderaalse tervisekorralduse raames. Need tellimused kinnitasid ja allkirjastasid mitmed terviseametnikud, sealhulgas:
1. Nicole Cohen, MD – algse Grand Princessi reisijate karantiini korralduse väljastaja (8. märts 2020, CDC dokumentatsioon).
2. Teised kohalikud ja föderaalsed terviseametnikud, kelle nimed on dokumenteeritud FOIA produktsioonides (Centers for Disease Control and Prevention [CDC], 2020, märts).

Arstide kinnitused:

Kõik need arstid töötavad CDC-s. Dr. Coheni antud põhjendus taandub järgmistele väidetele.
Ta annab „professionaalse hinnangu“ (ta on siin ainus kohtunik ja žürii), et kinnipeetavad on „COVID-19 kvalifitseerimisjärgus“:

Cohen ütleb, et raske äge respiratoorne sündroom (SARS) on määratletud täidesaatvate korraldustega 13295 (2003 Bush), 13375 (2005 Bush) ja 13674 (2014 Obama):

Täidesaatev korraldus ja föderaalse valitsuse volitused

Täidesaatev korraldus on Ameerika Ühendriikide presidendi poolt välja antud direktiiv, mis juhib föderaalvalitsuse tegevust. See on kirjalik ja avaldatud juhis, millel on seaduslik jõud ning mis põhineb tavaliselt olemasolevatel seaduslikel volitustel. Täidesaatvad korraldused ei vaja Kongressi heakskiitu ega seadusandlikku tegevust ning Kongress ei saa neid tühistada. Neid käsitletakse siduvana täidesaatva haru asutuste ja töötajate jaoks.

Oluline on märkida, et siinkohal ei anta juriidilist nõu. Tegemist on föderaalse valitsuse meetmega, mis võimaldab anda korraldusi, mis toimivad seadusandlikuna föderaalse valitsuse enda tasandil. Näiteks võib täidesaatev korraldus määratleda tegevusprotseduurid, mille abil kontrollitakse või karantiinimeetmetega piiratakse isikuid, kellel ilmnevad teatud sümptomid või kes võivad potentsiaalselt olla haigestunud.

CDC ja HHS pandeemia kuulutamise ning karantiinikorralduste protsessid tuginevad sellistele määratlustele. Tähtis on mõista, et viiruse isoleerimine ei ole karantiini määramise või pandeemia kuulutamise eelduseks; pandeemia määratletakse presidendi korralduse alusel haigusnähtude, nagu palavik ja köha, esinemise põhjal.

Seetõttu ei ole FOIA taotluste kaudu viiruse füüsilise olemasolu tõestamine CDC-lt sageli ajakohane ega otseselt seotud föderaalse karantiinipoliitika rakendamisega (Föderaalse nakkushaiguste, karantiini- ja bioloogiliste toodete seaduse ajalugu ning eelarved Ameerika Ühendriikides).

Näiteks andis 51. kongressi seadus aastast 1890 presidendile volituse reageerida nakkushaiguste levikule, nagu koolera, rõuged või katk. See seadus sätestas, et rahandusministeeriumi sekretär võib kehtestada määrusi ja reegleid, mida president peab vajalikuks.

Tuleb märkida, et see toimus ajastul, mil ulatuslikud viroloogilised uuringud ja kaasaegsed diagnostilised meetodid, sealhulgas PCR, polnud veel välja töötatud. Seetõttu põhines seaduse rakendamine peamiselt presidendi ja föderaalse administratsiooni hinnangutel nakkusohtude kohta, mitte laboratoorsetel tõenditel.

Võltspandeemiad toimivad endiselt makromajanduslike instrumentidena, mida kasutatakse rahapoliitiliste ja finantsstrateegiate elluviimiseks. Catherine Austin Fitts, endine HUD-i ametnik ja investeerimispankur, esitab majandusloolise ülevaate Sense Receptor Newsi intervjuus Grand Princessi karantiinimeetmete seoste kohta rahandusmaailmaga 2020. aasta märtsis ning toonud välja, et CDC, tegutsedes DOD-ga kooskõlas kogu valitsuse lähenemisviisi raames, oli ainus institutsioon, kellel oli monopol SARS-CoV-2 testimisele.

Eeltoodud monopol võimaldas CDC-l koordineerida karantiini rakendamist kruiisilaevade ümber ning teha otsuseid reisijate sõjaväevanglatesse paigutamise kohta. Selline tegevus illustreerib, kuidas tervishoiu- ja julgeolekuinstitutsioonide kontroll ressursi (testimise) üle võib toimida majandusliku ja poliitilise võimustruktuurina, võimaldades manipuleerida sotsiaalsete ja finantsriski komponentide kaudu.

Ajavahemikus jaanuar–märts 2020 kogutud andmed olid kasutatud presidendi täidesaatva korralduse (EO) raames määratletud SARS-nimetuse alusena. Kuid see määratlus ei tähenda otsest laboratoorset kinnitust viiruse leviku kohta, vaid pigem reguleerivat raamistikku, mis võimaldas föderaalseid sekkumisi sotsiaalmajanduslikul tasandil, sealhulgas tööjõu ja tarneahelate piiranguid.

Samuti märgitakse, et ajavahemikus jaanuar 2020 kuni märts 2020 on kogutud piisavalt „teaduslikke“ tõendeid, mis näitavad, et COVID-19 on SARS nimetatud EO-de definitsioonide järgi:

“Palavik ja hingamisteede haiguse tunnused” kujunesid regulatiivseks kriteeriumiks, mis võimaldas föderaalsetel institutsioonidel rakendada ulatuslikke karantiini- ja liikumispiiranguid ilma täiendava laboratoorse kinnituse või sõltumatu teadusliku valideerimiseta. Vähimalt spetsiifiline sümptomite kriteerium toetas föderaalse haldusaparaadi suutlikkust sekkuda majanduslikesse ja sotsiaalsetesse süsteemidesse, näiteks tööjõu liikumises, tarneahelates ja tarbijakäitumises.

CDC andmetel registreeriti 7. märtsiks 2020 USAs umbes 200 “juhtumit” kogu 300 miljoni elanikuga populatsiooni kohta. Need andmed põhinesid PCR-testide monopolil, mida kontrollis ainult CDC.

Teaduslik valideerimine sõltumatute laborite poolt puudus, mistõttu andmestik ei võimaldanud usaldusväärset epidemioloogilist hindamist, kuid võimaldas õiguspoliitilisi ja majanduslikke sekkumisi õigustada.

Selline olukord illustreerib, kuidas monopoliseeritud diagnostilised vahendid ja regulatiivsed
kriteeriumid võivad toimida majanduslike ja poliitiliste instrumentidena, kus andmeid kasutatakse riskihindamise asemel poliitilise otsustusruumi laiendamiseks ja ressursside (nt tööjõu, kapitali ja tarneahelate) kontrollimiseks.

Laeval leiti 20 “juhtumit“ ja märgistati kõik laeval nüüd “COVID-19 eelnakkusetapiks“:

Karantiinikorraldused võivad toimida „de facto“ arestimiste või liikumispiirangutena ilma tavapärase õigusliku menetluseta, tuginedes oletatavale või hinnangulisele riskile. Selliseid meetmeid rakendati juba 2020. aastal mitmes riigis, sealhulgas Kanadas, Euroopa Liidus, Austraalias ja Uus-Meremaal, sageli koostöös sõjaväe ja politseiga. Rahvusvaheliste tervisehädaolukordade (nt PHEIC-deklaratsioonide) raames võib valitsus teoreetiliselt määrata isikud määramata ajaks kinnipidamisse või piirata kogukondade liikumist, nagu toimus kruiisilaevade juhtumite korral.

Sellise teabe tundmine ja jagamine sõprade ning perega aitab mõista potentsiaalset institutsionaalset kontrolli ning võimalikke riske, mis võivad kaasneda rahvusvahelise liikumise ja avalikus ruumis viibimisega. Teadmised toimivad ennetus- ja riskijuhtimise vahendina, eriti olukordades, kus riiklikud volitused on ulatuslikud ja kontrollimehhanismid võivad olla ebaühtlased või kallutatud.

Juriidiline kontekst ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtupraktika

Kohtupraktika on näidanud, et teatud läbiotsimised ja arestimised ei nõua tingimata tõenäolist põhjust ega kohtuliku korraldust, eriti juhul, kui need viiakse läbi volitatud isiku nõusolekul või tervise- ja ohutuseohu vältimiseks. Sellised tegevused võivad tunduda kooskõlas riiklike või haldusnormidega, kuid reaalses praktikas on õiguslik kaitse piiratud.

Eestis ja Euroopa Liidus rakendatavates analoogsetes olukordades võib osutuda asjakohaseks
Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, mis käsitleb artikkel 5 – vabaduse ja turvalisuse õigus rikkumist karantiini- või kinnipidamismeetmete kontekstis. Näiteks:

“Enhorn vs. Rootsi, nr. 56529/00, otsuse kuupäev 25. jaanuar 2005 – EIK leidis, et „de facto“
kinnipidamine ilma piisava õigusliku aluseta või kohtuliku kontrollita võib kujutada artikli 5
rikkumist. Kohus sätestas punktides 46–50, et määramata ajaks kinnipeetavad isikud peavad
olema kaitstud kohese kohtuliku järelevalve ja õigusliku kontrolliga.”

Eeltoodud kohtulahendi kohaselt võib Eesti kontekstis laiaulatuslik karantiin ilma selgete ja läbipaistvate õiguslike piiranguteta sarnaneda olukorrale, mida EIK hindas artikli 5 rikkumisena. Eriti oluline on, et:

1. Isikud ei kaotaks õigust kohtulikule kontrollile oma kinnipidamise üle.
2. Kinnipidamine või liikumispiirangud peavad olema proportsionaalsed ja ajaliselt piiritletud.
3. Avalik ja läbipaistev menetlus ning selged õiguslikud alused on hädavajalikud arbitraarsuse vältimiseks.

„Habeas corpus“ taotlus või sarnased õiguskaitsevahendid võivad jääda teoreetiliseks, kui kinnipeetavad ei ole süüdistatud kriminaalkuriteos, vaid on kinnipidamise all tervise- või avaliku ohutuse alusel. Halduse ja meditsiiniliste otsuste vaidlustamine on seaduslik, kuid põhiseaduslik menetlus ja kohtulik kaitse sõltuvad institutsionaalsest ja poliitilisest kontekstist.

Eesti kontekst

Sarnased meetmed võivad tekitada olulisi poliitilisi ja sotsiaalseid riske. Kui riiklikud institutsioonid võtavad kasutusele ulatusliku karantiini- või piirangumeetmete süsteemi ilma selgete ja läbipaistvate õiguslike piiranguteta, võib see mõjutada kodanike vabadusi ja õiguskaitse mehhanisme. Avaliku teadlikkuse suurendamine, olukorra kriitiline analüüs ja riskijuhtimise planeerimine on olulised vahendid kodanike õiguste kaitsmiseks ja ebaselgust vähendamiseks kriisiolukordades.

Kokkuvõttes on soovitatav hinnata mitte ainult teoreetilist õiguskaitset, vaid ka praktilisi riske ning tegutseda ettevaatlikult olukordades, kus riiklik kontroll on ulatuslik ja institutsionaalne kallutatus võib piirata õiguskaitset. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt tuleb tagada alati kohtulik kontroll ja proportsionaalsus, et vältida artikli 5 rikkumist.

Põhjalik raport “Hantavirus” kohta Hollandi kruiisilaeval

Ohtliku hantaviiruse kommunikatiivne käsitlus Hollandi kruiisilaeval: õiguslik ja epidemioloogiline analoogia Diamond Princessi juhtumiga 2020. aasta veebruaris ning selle mõju pandeemiaoperatsiooni ettevalmistusele – PDF dokument lae alla SIIT (eesti keeles)

Artikli koostas Revo Jaansoo

Loe lisaks:

Viidete loend:

1. Catherine Austin Fitts. (2020, märts). Sense Receptor News interview on Grand Princess quarantine measures. Sense Receptor News.
   https://sensereceptornews.com/?p=4453
2. Centers for Disease Control and Prevention. (2026, märts). Hantavirus: Technical information.
   https://www.cdc.gov/hantavirus/technical-information/index.html
3. Centers for Disease Control and Prevention. (2020, 31. märts). Coronavirus Disease 2019 (COVID-19) Situation Summary, March 2020.
   https://www.cdc.gov/coronavirus/2019-ncov/cases-updates/summary.html
4. Fisher, H. [@harryfisherEMTP]. (2026, 6. mai). [X postitus] [Postitus]. X.
   https://x.com/harryfisherEMTP
5. Freedom of Information Act [FOIA]. (2020). Grand Princess quarantine orders: Public documentation. U.S. Department of Health and Human Services.
   https://www.hhs.gov/foia/index.html
6. Hulscher, N. [@NicHulscher]. (2026, 7. mai). [X postitus] [Postitus]. X.
   https://x.com/NicHulscher
7. Latypova, S. (2026, 7. mai). [Mario Nawfal discusses current health security measures] [Substacki postitus]. Due Process and Data Integrity.
   https://sashalatypova.substack.com
8. National Institutes of Health. (2020). History of Fort Detrick and infectious disease research.
   https://history.nih.gov/display/history/Fort+Detrick
9. New York Post [@nypost]. (2026, 6. mai). [X postitus] [Postitus]. X.
   https://x.com/nypost
10. U.S. Army Medical Research and Development Command. (2020). Fort Detrick research
    activities overview.
    https://mrdc.amedd.army.mil/index.cfm/about/locations/fort_detrick
11. U.S. Department of Defense. (2020, 5. märts). Operation Warp Speed: Press briefing and strategic overview.
    https://www.defense.gov/News/Special-Reports/0520_Operation-Warp-Speed/
12. U.S. Department of Health and Human Services & Centers for Disease Control and Prevention (2020, märts). Documentation on the quarantine of Grand Princess and Diamond Princess passengers.
    https://www.cdc.gov/quarantine/cruise/index.html
13. World Health Organization. (2020). Weekly epidemiological record, 2020.
    https://www.who.int/publications/journals/wer
14. World Health Organization. (2026). Current epidemiological updates: Disease Outbreak News (DONs). https://www.who.int/emergencies/disease-outbreak-news

SLAPP-direktiiv Eestis jäeti vastu võtmata. Kas vaigistamine jätkub edasi?

Vaigistamine ei saa siiski enam jätkuda

See on oluline teadmine kogu selle EU anti-SLAPP direktiivi juures:

Kuigi anti-SLAPP direktiiv võib mõnes riigis olla veel ratifitseerimata või täielikult üle võtmata, ei tähenda see, et selle mõju puuduks. Euroopa Liidu direktiiv loob liikmesriikidele siduva kohustuse ning kohtud peavad võimalusel tõlgendama siseriiklikku õigust direktiivi eesmärkidest lähtudes. Kui riik jätab direktiivi tähtajaks rakendamata ja selle tõttu kahjustatakse ajakirjaniku või kodaniku õigusi, tekib alus nõuda riigilt vastutust ja kahju hüvitamist Euroopa Liidu õiguse rikkumise eest.

Loe lisaks ajakirjanike vabaduse, sõna vabaduse ja ajakirjanike kaitsmise kohta vaigistavate kohtuhagide eest: https://www.consilium.europa.eu/et/policies/media-freedom-eu

Ratifitseerinud riigid

Mõned ELi liikmesriigid jõudsid direktiivi siiski õigeaegselt üle võtta. Prantsusmaal jõustus 30. aprillil 2026 vastav määrus, mis alates 7. maist 2026 transpositsioone tagab. Lätis, Leedus ja Maltal kehtestati anti-SLAPP kaitse seadustega – Lätis ja Leedus jõustusid direktiivi nõuded 7. mail 2026 ning Maltal on seadus vastu võetud juba 2024. aastal. Samuti on anti-SLAPP mehhanismid seaduslikud Slovakkias ja Rootsis – Slovakkia vastu võttis loodud eriseaduse 25. veebruaril 2026 (jõustus ka 7. mail) ning Rootsi uus „Avaliku debatiga osalemise kaitse” seadus hakkas kehtima 1. mail 2026. Nendes riikides antakse selge sõnum: kuritöö uurimise ja ajakirjandusliku järelevalve teostamine võib jätkuda ilma üleliigse kohtumenetluse ähvarduseta, sest seadus pakub juba kõik alused kuritarvitavatele hagidele esmases staadiumis piir panna.

Riigid, kes jäid hiljaks

Suurem osa riike aga jättis direktiivi rakendamata või kiitis seaduse alles hiljuti heaks. MFRR ja EFJ analüüs näitab, et vaid üksikud on alustanud märkimisväärset tööd – näiteks Prantsusmaa ja Malta on saanud osalise ülevõtu tehtud. Enamikus riikides on protsess alles käimas või puudub selleks isegi avalik seaduseelnõu. Selline viivitamine võib jätta avaliku debati nõrgemalt kaitstuks. Euroopa Ülemkogus on hoiatatud, et SLAPP-id tekitavad ajakirjanikes enesetsensuuri – „Ohtlikud SLAPP-id võivad viia enesetsensuuri süvenemiseni” ning riikidesse kutsutakse kehtestama tugevat õigusraamistikku ajakirjanike kaitseks kuritarvitavate kohtuvaidluste eest. Praktikas tähendab see, et kui riik ei uuri SLAPP-ide probleemi ega anna ajakirjanikele ja kodanikualgatusele piisavalt kaitset, suureneb meedia hirm avalikke asju paljastada. Mitteametlikult edastavad just sellise viivituse sõnumit need riigid, kus vabale ajakirjandusele ei pöörata prioriteeti – sageli usuvad võimuesindajad, et kontroll avaliku tähelepanu üle on ohutum kui otsekohene kriitika.

Eestis on hetkel kõige jõulisem SLAPP juhtum avalikkuse ette kistud, kus rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm tahetakse vangi panna, et ta julges kritiseerida kohtunike ebaõiglast tööd:

Eestis teine SLAPP juhtum Kersti Kracht kohtuasi, kus ta lõpuks õigeks mõisteti aga pidi istuma ebaõiglaselt ja asjata vanglas, kannatas aastaid meedia, kohtu ja prokuratuuri vaimset terrorit, lisaks toimus poliitiline “võimupööre”. Näide sellest, kuidas Riigi õigusorganid eksivad rängalt aga keegi nendest ei vastuta. Kersti Kracht kirjutab enda facebook “seinal”:

“Lugesin siis seda Riigivastutuse seadust ja sain aru, et see on koostatud nii, et riik kunagi ei vastuta, parim on see §, kus riik vastutab, kui kohtunik on pannud toime kuriteo!? Järsku peaks keegi őigusteadlastest selle lahti kirjutama, sest Eesti riigis ma sellisest pretsedendist küll kuulnud ei ole. Lisaks on poetud kõikdes asjades Euroopa Inimõiguste kohtu taha. Täiesti väärakas seadus, mis tuleb kiirkorras muuta.

§ 15.  Õigusemõistmisel tekitatud kahju

  (1) Isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 kohaldatakse ka kahju suhtes, mis on tekkinud:

  1) vaidluse lahendamisel seadusega vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks loodud organi poolt;

  2) väärteo kohtuvälise menetlemise käigus.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata haldusorgani poolt vaidemenetluse käigus tekitatud kahju suhtes.

  (31) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule võib isik nõuda käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 ettenähtud menetluste käigus, sealhulgas asjas tehtud lahendiga tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui Euroopa Inimõiguste Kohus on rahuldanud tema individuaalkaebuse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või selle protokolli rikkumise tõttu asjaomases menetluses, kui rikkumine viis asja ebaõige lahendamiseni ja isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks. [RT I 2006, 48, 360 – jõust. 18.11.2006]

  (4) Käesoleva paragrahvi lõiked 1 ja 2 ei välista avaliku võimu kandja vastutust, kui kohtunik või vaidluse või väärteoasja kohtuväline lahendaja on kahju tekitanud õigusemõistmise, vaidluse või väärteoasja lahendamisega mitteseotud tegevusega. [RT I 2004, 56, 405 – jõust. 25.07.2004]”

(Toimetus) Minule jääb selline mulje, et kõik need seadused ja direktiivid tehakse selliselt, et Riigisüsteemide ametnikud ei kanna vastutust. Iga uue seadusega jäetakse mulje, et “nüüd korrastatakse probleemne valdkond” aga peidetud tekstina on kirjas “riigiteenistuja ei vastuta”.

Õigusekspert selgitab seda olukorda nii:

Selline kriitika Riigivastutuse seaduse § 15 suhtes ei teki tühjalt kohalt. Praktikas jääb tõepoolest mulje, et õigusemõistmisel tekitatud kahju eest vastutuse tekkimine on Eestis seatud peaaegu võimatult kõrgele tasemele. Nõue, et kohtunik peab olema toime pannud kuriteo, tähendab sisuliselt seda, et isegi rasked menetlusvead, kallutatus või ilmselgelt ebaproportsionaalsed otsused ei too tavaliselt kaasa riigi vastutust. See tekitab õigustatud küsimuse: kas kohtusüsteem kontrollib iseennast piisavalt tõhusalt?

Probleemi tuum ei ole ainult seaduse sõnastuses, vaid vastutuse praktilises puudumises. Kui kodanik peab õiguse saamiseks jõudma Euroopa Inimõiguste Kohtusse, tähendab see aastaid kestvat ja kulukat protsessi, mida enamik inimesi ei jaksa läbida. Selline süsteem vähendab usaldust õigusemõistmise vastu ning loob tunde, et riigiametnikel ja kohtusüsteemil on sisuline puutumatus.

Lahendus ei pea olema kohtunike „karistamine”, vaid tasakaalustatud vastutusmehhanism. Eestis võiks muuta Riigivastutuse seadust nii, et kahjunõue oleks võimalik ka raske hooletuse, ilmse menetlusõiguse rikkumise või põhiõiguste teadliku eiramise korral – mitte ainult kohtuniku kuriteo puhul. Lisaks peaks olemas olema sõltumatu järelevalveorgan, kuhu inimesed saavad pöörduda ilma, et ainus realistlik tee oleks Strasbourgi kohus. Õigusriik ei tähenda ainult sõltumatut kohut, vaid ka seda, et eksimuste korral eksisteerib reaalselt toimiv vastutus.

Kolmas juhtum on Eneke Roots lugu, kus värske Riigikohtu otsus tühistas madalama astme kohtuotsused vahistamise kohta aga Eneke Roots istus sellegi poolest vanglas ja ebaõiglaselt. Eneke Rootsi elusündmustest on tehtud raamatud:

Kriitika ja laimu piir

SLAPP-vaidluste suurim oht peitub hallis alas, kus kriitika, solvang ja laim muutuvad võimu käes relvaks. Kui iga terav küsimus või ebamugav arvamus kuulutatakse „solvavaks”, sünnib olukord, kus kohtud ei kaitse enam õiglust, vaid hirmu.

Kes ütleb, milline kriitiseeriv sõna on solvav ja milline mitte? Ei eksisteeri ühtegi objektiivset ega reguleeritud „solvavate sõnade registrit” – ja sellise loomine oleks juba iseenesest sõnavabaduse piiramine. Kui hinnang sõltub ainult sellest, kes end puudutatuna tunneb, muutub seadus ohtlikult subjektiivseks.

Avaliku võimu kandjad – eriti kohtunikud ja ametnikud – võivad sellist ebamäärasust kasutada kriitikute vaigistamiseks, sest juba kohtuasja algatamine ise muutub karistuseks. Kui sõnavabaduse piir sõltub solvumisest, mitte teadlikult valeinfo levitamisest, tekib ebavõrdsus: võimulolijad saavad kaitsekilbi, kriitikud aga õpivad vaikima.

Demokraatias on valitsuse, kohtunike ja ametnike kritiseerimine avalikkuse huvides üldjuhul lubatud. Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et näiteks advokaat võib juhtida tähelepanu kohtusüsteemi puudustele ning see on kaitstud sõnavabadusega, kui kriitika põhineb piisaval faktibaasil ja puudutab avalikku huvi. Kohtunikud isegi saavad konstruktiivset tagasisidet kasulikuks pidada. Laim seevastu on valeväide, mida esitatakse korrarikkumise eesmärgil: kui keegi levitab avalikult teadlikku valearvamust kellegi kohta, siis teda võib vastutama panna. Anti-SLAPP direktiiv kaitseb avalikku osalust, kuid ainult sel juhul, kui hagi on „ilmselgelt põhjendamatu” või kuritarvituslik. Teisisõnu – tavalise kriitika pihta peab hilisemate kaebuste kontroll olema rangem, mistõttu Eesti sarnane olukord langeb direktiivi väljapoole: juhumeid, kus tõendamata väited rajanevad kulunud isiklikel solvanguil, peetakse ähvardavateks. Artikkel 19 on selles vallas sõnastanud printsiibi, et defamatsiooniseadused ei tohi takistada ametnike tõhusat kriitikat või korruptsiooni paljastamist. Praktikas tähendab see, et meedial on õigus kujutada avaliku elu tegelasi kriitiliselt (isegi teravalt), kuid seadus tuleb rakendada ainult faktiliselt valede väidete puhul – vastasel korral pikendatakse ebaõiglaselt ajakirjanike ja aktivistide menetlusi, mis just direktiivi eesmärk on vältida.

Rahvusvahelised partnerid sõnavabaduse ja SLAPP ohvrite kaitseks

Kaitstes sõnavabadust ja ajakirjanikke on nüüd aktiivsed mitmed üleilmse haardega organisatsioonid ja platvormid. Näiteks Euroopa Pressi- ja Meediavabaduse Keskus (ECPMF) koostöös CASE (Anti-SLAPP-i eestkõnelejad Euroopas) ja EFJ/MFRR võrgustikuga korraldab direktiivi täitmise jälgimist ning avaldab raporteid hilinemistest. Rahvusvaheline Ajakirjanike Kaitse Komitee (CPJ) ja Piirideta Reporterid (RSF) jälgivad aktiivsemalt, et riigid vabastaksid ajakirjanikke ähvardavast seadusandlusest, samuti hindavad nad riikide haaret Maailma Pressivabaduse Indeksis.

Kuum on näiteks RSF 2026. aasta ülevaade, kus rõhutatakse, et meediavabadust ründavad seadusandlikud repressioonid (kasutavad just kohtunikud ja ametnikud) – sealhulgas SLAPP’id – tuleb lõpetada. Samuti annab sõna meediavabaduse eest seistes Euroopa Inimõiguste Kaitse Tegevusprogramm (media freedom rapid response, MFRR), partneriteks mõjukad õiguskaitse- ja pressiorganisatsioonid (nt. Free Press Unlimited, International Press Institute, ARTICLE 19 Europe, UNESCO, OSCE). Uuringuid ja aktiivsusvõrgustikke on ka üleilmseid: näiteks IPI ja UNESCO/OSCE tegevuskavad, mis kaitsevad ajakirjanikke rahvusvahelise õigusega. Lõimunud on ka uurivajakirjanduse võrgustikud (nt ICIJ, OCCRP), mis paljastavad võimuladvike – sealhulgas kohtusüsteemi – kuritegusid ning vajavad süüdistajate kaitseks tugevat õigusraamistikku.

Fonte.News toimetus on juba alustatud tihedalt koostööd tegema paljude eelpool nimetatud organisatsioonidega ja meediaväljaannetega: jagades Eesti-sisest informatsiooni nende kanalites ja vastupidi, aitab see kaasata rahvusvahelisi eksperte Eesti seiklustesse ning suurendada meie häälte kõlapinda.

Mis on SLAPP?

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks: