Seda maailma juhtiv “musta võrgu” ring sulgub. Sellesse “silmusesse” jäävad ka need, kes lojaalselt usaldavad süsteeme ja on keeranud lõplikult selja oma hinge päris loojale ja juhile.

Ring sulgub: Vana maailma hääbumine ja kvant-ülemineku paratamatus

Me elame illusioonis, et homne päev sarnaneb tänasega. Et praegune ühiskondlik, poliitiline ja majanduslik kriis on lihtsalt järjekordne “raske periood” inimkonna ajaloos, millest me end kuidagi läbi vingerdame. Ei vingerda. Märgid meie ümber ei kõnele ajutisest madalseisust, vaid millestki palju radikaalsemast – tuhandeid aastaid kestnud 3D-maailma maatriksi täielikust kokkuvarisemisest. Ring tõmbab koomale igast küljest ja vana maailm sellisel kujul, nagu me seda tundnud oleme, on jõudnud oma lõppvaatuseni.

Kaos kui süsteemi tahtlik programm

Vaadake reaalsusele näkku ilma hirmufiltrita. Kõik elutähtsad valdkonnad on korraga viidud juhitava kaose seisundisse:

• Poliitika ja õigussüsteemi agoonia: Kohtu- ja õigussüsteemid on kaotanud igasuguse moraalse ankrutüki, muutudes farsiks, kus õiglust asendab ideoloogiline diktatuur. Maailma eliidi karistamatuse tunne on saavutanud tipu – maskid on maas ja kuritegusid inimkonna vastu ei vaevuta enam isegi varjama.
• Majanduse ja rahanduse kollaps: Globaalne rahasüsteem on muudetud tühjaks mulliks. Tehislikult tekitatud inflatsioon, majanduslik kaos ja sellest tulenev hiiliv töötus ei ole halva juhtimise tagajärg, vaid teadlik lammutustöö, et pühkida minema keskklass ja eraomand.
• Meditsiin, tervis ja madal sündivus: Inimkonna tervis halveneb katastroofilise kiirusega, samal ajal kui sündivuskordajad tormavad vaba langemisega kuristikku. “Tervishoid” on degenereerunud krooniliste haiguste tootmiseks ja elujõu süsteemseks lämmatamiseks.
• Energeetika ja tehisintellekti (AI) pealetung: Samal ajal kui traditsioonilist energiasektorit kägistatakse “rohepöörde” sildi all, ratsutab sisse AI agressiivne diktatuur. See pole tehnoloogiline progress, vaid digitaalse vangla vundament, mis muudab tavapärase hariduse ja inimtööjõu üleliigseks.

Suur geopoliitiline kokkumäng ja uued pingekolded

Teile räägitakse uudistes riikidevahelisest vaenust, kuid kulisside taga joonistub välja hoopis teine pilt. USA, Venemaa, Hiina ja India ei võitle üksteise hävitamise nimel – toimub kulissidetagune, küüniline ja aina tugevam “koostöö” mõjusfääride lõplikuks ümberjagamiseks.

Pingekolded üle maailma on vaid kardin, mille varjus tõmmatakse lukku globaalse kontrolli uksed. Selles uues ümberjaotatud maailmas, kus biotehnoloogia kohtub tehisintellektiga, pole klassikalisel, empaatilisel ja hingelisel inimolendil enam funktsionaalset kohta. Tulevikuvangla on mõeldud uut tüüpi biomassile – emotsioonideta, tehnoloogiliselt muudetud ja süsteemiga ühendatud “kvantum-inimestele”.

Seda protsessi ei saa peatada valimistega, petitsioonidega ega plakatitega tänaval. Ring sulgub paratamatult, sest vana süsteem peab omaenda mädaniku tõttu kokku kukkuma.

Vaimne lävepakk: Üleskutse elusatele originaal hingelistele inimolenditele

Kui sa loed seda ja tunned oma rinnus sügavat äratundmist, mitte halvavat hirmu, siis teadke: teie oletegi need päris hingelised, elusad inimolendid. Ja teil ei ole vaja muretseda.

Te ei pea sekkuma selle ringi sulgemisse. Te ei pea tormama barrikaadidele, et päästa mädanevat 3D-maailma struktuuri, ega asuma võitlusesse pimedusega, mis toitub teie vihast ja frustratsioonist. Igasugune vastupanu vana süsteemi reeglite järgi vaid pikendab teie seotust sellega. Lubage sellel ringil sulguda. Lubage vanal maailmal iseennast neelata.

“Me seisame millegi sellise lävel, mida inimkond pole selles tiheduses kunagi kogenud. See on teadvuse kvant-üleminek”

Teie ülesanne on hoida oma sagedust. Ärge lubage oma hinge murda süsteemi “sõdurite” poolt.

Teie teadvus avaneb proportsionaalselt sellega, kuidas vana reaalsus mureneb. Te liigute Uuele Maale – puhta teadvuse, vabaduse ja vaimse terviklikkuse tasandile. Usaldage seda kosmilist protsessi täielikult. Vaadake toimuvat nagu filmi, teades, et lavastuse lõpp on ammu määratud. Ärge sekkuge hävingusse, vaid pöörake pilk sissepoole ja lubage endal lihtsalt sündida uude reaalsusesse. Kohtumiseni seal.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis resoneeruvad sinuga, siis palun toeta minu valgustegevust:

Loe lisaks:

Videos kõnelejad, te loote müra, mitte muutust – kui teete ainult videoid

Eesti ja maailm on täis ärganud, julgeid ja teravalt kõnelejaid. Sõltumatud kriitikud, arvamusliidrid, vabaduse ja õigluse eest kõnelejad, vlogijad ja poliitilised suunamudijad toodavad tundide kaupa ülikvaliteetset videomaterjali. Te paljastate valesid, analüüsite poliitilist kõntsa ja loote visioone uuest, rahumeelsest maailmast. Sõnum on võimas. Kuid on üks karm ja valus tõde, millest te kas ei saa aru või keeldute aru saamast: te kõnelete kurtidele kõrvadele ja teie sõnum ei jõua massiliselt kunagi nendeni, kellele see on suunatud.

Mõelgem korraks reaalsusele. Keegi teist avaldab järjekordse video, kus materdab maapõhja korrumpeerunud poliitiku või absurdse seaduseelnõu. See video kogub teie sotsiaalmeedia mullis tuhandeid vaatamisi ja sadu kiitvaid kommentaare. Te tunnete, et olete teinud kangelasteo.

Kuid kas see poliitik, keda te kritiseerisite, üldse teab teie olemasolust? Kas see süsteem, mida te ründasite, väriseb?

Vastus on: ei. Absoluutselt mitte. Sest see poliitik ei ole teie lojaalne jälgija. Ta ei istu teie YouTube’i või Rumble’i kanalil. Teie videot vaatavad ja kuulavad inimesed, kes on teiega juba niigi 100% nõus. Te karjute usklikele kirikus. Veelgi hullem – teie truud kuulajad ongi sageli vaid kuulajad, mitte tegutsejad, kes reaalselt barrikaadidele läheksid või protsesse pööraksid. Te toidate nende nälga tõe järele, kuid reaalses füüsilises maailmas ei muutu mitte midagi.

DIGITAALNE PIMETÄHN JA SEO HÄÄLETU SURM

See nähtus tabab eranditult kõiki, kes on jäänud mugavustsooni ja teevad ainult videolugusid. Te usute, et elate infoajastul, kuid tegelikult olete loonud endale digitaalse pimetähni. Teie video sisu – see kuldaväärt tekst ja energia – jääb otsingumootorite ja interneti vereringe jaoks täiesti nähtamatuks.

Google, serverid ja tehisintellekti algoritmid ei “kuula” teie videot sellisel viisil, mis paneks selle kriitilisel hetkel otsingutulemustes plahvatama. Kui süsteemi esindajad, ajakirjanikud või neutraalsed kodanikud otsivad veebist informatsiooni, ei satu nad teie video peale, sest teil puudub kirjalik jälg. Infot otsitakse tekstina. Kui teie lugu ei eksisteeri kodulehel, kus on paika pandud raudpolt-tugevad võtmesõnad, läbimõeldud SEO-struktuur, meta- kirjeldused ja konkreetsed nimed, siis teid ei ole olemas.

Kirjutatud tekst veebis on see, mis sunnib puudutatud isikut või tema nõunikke seda lugu lugema, kui nende nimi või tegevus kuskil punaselt vilgub. Tekst käivitab protsessid, loob juriidilise ja energeetilise jälje, mida ei saa ühe klikiga “vahele jätta” või ignoreerida. Tekst töötab nii või naapidi – see sunnib süsteemi reageerima.

UNIVERSUMI PEAMINE SEADUS: “3 REEGEL”

1. Tuleb mõte avaldada tekstis. Kirjalik sõna on vundament, mateeria esimene aste, kus idee saab füüsilise kuju ja unikaalse koodi.

2. See tekst tuleb avaldada videos või öelda häälega välja. Sõna peab saama heliks. Võid lugeda seda ette ka peegli ees iseendale, metsas puudele või avalikus ruumis – heli annab vibratsiooni.

3. Tegutseda oma sõnade järgi. Ilma reaalsete sammudeta füüsilises maailmas on kogu eelnev protsess kehtetu.

Kui need kolm tingimust on täidetud täpselt selles järjekorras, siis loomeprotsess töötab ja manifesteerub reaalsuseks. Kui te aga jätate vahele esimese sammu ehk kirjaliku teksti ja hüppate kohe video juurde, rikute te universumi algset korda. Te jääte ainult ühe tingimuse juurde, mis ei suuda luua täielikku energeetilist ülekannet universumisse. Te ei loo muutust – te tekitate lihtsalt kosmilist ja digitaalset müra.

Te räägite videos inimestele, kes on teiega juba nõus

Kui teete video mõnest poliitikust, ministrist, ametnikust, parteist või ühiskondlikust probleemist, siis kes seda videot vaatab?

Kas see poliitik?

Kas see minister?

Kas see ametnik?

Kas see süsteem, mida te kritiseerite?

Enamasti mitte.

Teie videot vaatavad inimesed, kes jälgivad teid juba täna.

Inimesed, kes on teiega enamasti nõus.

Inimesed, kes mõtlevad sarnaselt.

Inimesed, kes jagavad samu muresid.

Te olete loonud oma infomulli.

Ja teie jälgijad on loonud oma infomulli.

Tulemuseks on olukord, kus sajad või tuhanded inimesed kuulavad iga päev samu sõnumeid, noogutavad kaasa ja tunnevad, et midagi tähtsat toimub.

Aga tegelikult ei muutu midagi.

Sest sõnum ei jõua sihtmärgini.

Süsteem lojaalsed teenrid ei vaata teie videot!

See võib kõlada karmilt, aga keegi peab selle välja ütlema.

Riigikogu liikmed ei istu õhtuti teie YouTube’i kanalit vaatamas.

Ministrid ei jälgi teie podcasti.

Suurettevõtete juhid ei kuula teie videoblogi.

Kohtunikud ei veeda oma aega teie otseülekannetes.

Need inimesed elavad teises infoväljas.

Kui tahate neid mõjutada, peate sisenema nende infovälja.

Video üksi seda ei tee.

Internet töötab teksti järgi

Otsingumootorid töötavad teksti järgi.

Tehisintellekt töötab teksti järgi.

Veebiarhiivid töötavad teksti järgi.

Andmebaasid töötavad teksti järgi.

Uurijad töötavad teksti järgi.

Ajakirjanikud töötavad teksti järgi.

Juristid töötavad teksti järgi.

Ajalugu salvestub teksti järgi.

Kui teie sõnum eksisteerib ainult videos, siis on see interneti jaoks suuresti nähtamatu.

Jah, videole võib tulla kümneid tuhandeid vaatamisi.

Kuid aasta pärast ei leia seda enam keegi.

Viie aasta pärast ei leia seda peaaegu mitte keegi.

Kümne aasta pärast on see tõenäoliselt digitaalne tolm.

Tekstiline Artikkel aga jääb.

Artikkel indekseeritakse.

Artikkel leitakse.

Artikkel ilmub otsingutes.

Artikkel satub tehisintellekti teadmiste hulka.

Artikkel võib jõuda inimeseni, kes ei ole kunagi teie videot näinud.

Ja just seal, tekstilisest artiklist, algab tegelik mõju.

Te ei ehita teadmiste baasi, vaid toodate voogu

See on tänapäeva suurim alternatiivmeedia probleem.

Toodetakse lõputult sisu.

Üks video.

Teine video.

Kolmas video.

Sada videot.

Tuhat videot.

Aga kus on teadmus?

Kus on artiklid?

Kus on dokumenteeritud faktid?

Kus on viidatud seisukohad?

Kus on otsitav teadmine?

Kus on materjal, millele saab viidata viie aasta pärast?

Kui kogu teie töö eksisteerib ainult videotes, siis ehitate liivale.

Te toodate voogu.

Te ei ehita pärandit.

ÄRGAKE, TUBLID VLOGIJAD – ÄRGE JÄÄGE POOLIKUKS!

Selle artikli eesmärk ei ole teid maha teha, vaid teid äratada. Teie töö, teie unetud ööd ja teie panus on hindamatu väärtusega. Kuid praegu te raiskate oma potentsiaali. Te lasete oma parimatel mõtetel hajuda eetrisse, kus need kustuvad koos järgmise algoritmiuuendusega.

Kui te tahate, et uue maailma loomine ja vabaduse sõnum ei oleks pelgalt hobi, vaid reaalne, purustav jõud, siis te peate muutuma. Te ei tohi jääda ainult oma mugavate videote juurde kindlaks. Teie videoloo kõrval, teie kodulehel, peab alati olema põhjalik, artikli kujul disainitud tekst. See on teie relv, mis murrab läbi peavoolu ja süsteemi kaitsemüüridest läbi SEO ja otsingute, jõudes otse vaenlase leeri tagalasse.

Sõna on mõõk, heli on selle välgutus, kuid tegu on hoop. Ilma terase (tekstita) on teie välgutus vaid tühi tuul.

Lõpetage tühjas saalis karjumine ja oma peegelpildile aplodeerimine. Täitke universumi kolmainsuse reegel. Pange oma mõte esmalt kirja, andke sellele veebis igavene ja otsitav tekstiline kuju, valage see siis videosse ning astuge selle kaitsel lahingusse. Ainult nii me võidame.

UNIVERSUMIS TÖÖTAB AINULT 3 KOOS:

“Mõte tekstina. Sõna häälega. Tegu reaalelus.”

Kõik muu on lihtsalt müra.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis on sinu arvates väärtuslikud, siis palun toeta minu valgustegevust:

Loe ja kuula lisaks:

Kuula Veiko Huuse sõnumit:

Kui e-konsultatsioonist saab kohtuotsus: Kuidas psühhiaater Peeter Veiksaar patsiendi selja taga ränki diagnoose jagab

Nüüd on toimetuse poole pöördunud uus inimene, kelle nimi on tema kaitseks muudetud. Ta väidab, et sattus sarnase mustri ohvriks, mis oli Fonte.Newsis avaldatud ühe kannataja loos – seekord mitte kohtuekspertiisi, vaid tervishoiusüsteemis koostatud psühhiaatriliste hinnangute kaudu. Toimetusele edastatud dokumentide, terviseandmete väljavõtete, ametlike vastuste ja muude tõendite põhjal joonistub välja küsimus, kas inimese kohta saab teha kaugeleulatuvaid järeldusi, soovitada raskeid psühhiaatrilisi diagnoose või isegi tõstatada sundravi võimalust ilma teda kordagi vahetult läbi vaatamata.

Käesolev uuriv lugu ei käsitle üksnes ühe inimese vaidlust arstidega. See tõstatab laiema avaliku huvi küsimuse: kui suur mõju on e-konsultatsioonidel, kui kontrollitavad on meditsiinilistes infosüsteemides talletatud hinnangud ning millised õiguskaitsevahendid on patsiendil olukorras, kus tema hinnangul sisaldavad ametlikud terviseandmed ebatäpsusi või kontrollimata väiteid.

Toimetus on tutvunud kannatanu esitatud materjalidega ning analüüsib järgnevalt dokumentides sisalduvaid asjaolusid, võimalikke vastuolusid ning nende tähendust patsiendi õiguste, meditsiinieetika ja avaliku huvi seisukohalt.

Sissejuhatus ja probleemi püstitus 

Kaasaegses meditsiinis on digilahendused ja e-konsultatsioonid mõeldud arstide töö hõlbustamiseks ja ravijärjekordade lühendamiseks. Kuid mis juhtub siis, kui mugavusteenusest saab tööriist, mille kaudu määratakse inimesele ränki diagnoose ja tehakse elumuutvaid ettepanekuid ilma patsienti kordagi nägemata? Mari juhtum Valga Haiglas avab meditsiinisüsteemi varjatud ja üha sageneva praktika, kus paber kannatab kõike, kuid patsiendi tegelik hääl ja õigused jäävad kabinetivaikusesse.

Tervise Infosüsteemi kantud dokumentidest nähtub, kuidas psühhiaater Peeter Veiksaar koostas patsiendi kohta ametliku e-konsultatsiooni kokkuvõtte täielikult distantsilt, tuginedes üksnes kolmandate isikute vahendatud infole ja subjektiivsetele tõlgendustele. See juhtum ei ole üksikasi, vaid sümptom laiemast süsteemsest probleemist Eesti tervishoius: meditsiinidokumentatsiooni hakatakse kasutama tõe ja vahetu kontrolli asemel ühepoolse narratiivi kinnistamiseks.

Peamised süsteemsed rikkumised ja arstlikud vead

1. Diagnoosimine ja radikaalsete meetmete soovitamine ilma vahetu läbivaatuseta

Meditsiinieetika ja seadusandluse kuldreegel on, et psühhiaatrilise seisundi hindamine nõuab vahetut kontakti isikuga. Antud juhul pakkus psühhiaater Peeter Veiksaar e-konsultatsiooni vastuses välja täpsustamata psühhootilise häire (diagnoosikood F29) ning tõstatas võimaluse kohaldada äärmuslikku meedet – tahtest olenemata ehk sundravi.

• Miks see on ohtlik tavapraktika? Psühhiaatrilise abi seaduse kohaselt saab sundravi kaaluda üksnes siis, kui isik on oma vaimse seisundi tõttu vahetult ohtlik endale või teistele, ning seda saab tuvastada ainult arsti poolt vahetul läbivaatusel. Distantsilt selliste hinnangute andmine loob ohtliku pretsedendi, kus inimese põhiõigusi ja vabadust piiravaid hoobasid hakatakse soovitama pelgalt digitaalsete märkmete põhjal.

2. Kontrollimata faktivigade ja aegunud info ankurdamine haiguslooga

Dokumentide analüüs näitab, et haiguslugu täideti faktiliselt ebatäpsete andmetega, mis muudavad kogu meditsiinilise kokkuvõtte ebausaldusväärseks:

• Kontekstist väljarebitud väited: Kokkuvõttesse kantud väide, nagu oleks patsiendil olnud 4 aastat kestnud depressiivne episood, ei vasta tegelikkusele, kuna ametlik diagnoos pandi esmakordselt alles märtsis 2026.
• Meditsiinivälised ja laimavad süüdistused: Peeter Veiksaare kokkuvõte sisaldab juriidilisi hinnanguid ja kriminaalseid süüdistusi (nt väited võltsdokumentide koostamise kohta), mis on tegelikkuses kohtulikult aegunuks tunnistatud või õigusliku aluseta. Meditsiinidokument peab kajastama patsiendi kliinilist seisundit, mitte toimima ilma tõenditeta õiguslike süüdistuste arhiivina.
• Sündmuste ja terminite segamini ajamine: Patsiendi emotsionaalseid kriisireaktsioone meediasurvele ja haigla sisekonfliktidele on tõlgendatud “enesetapukatsetena” või “psühhootiliste episoodidena”, kasutades suvaliselt ränka meditsiinilist terminoloogiat olukordades, kus tegu oli stressireaktsiooniga.

3. Haiglasisesed huvide konfliktid ja tunnistuste eiramine

Juhtum paljastab ka laiema probleemi sellest, kuidas meditsiiniasutused reageerivad patsientide kaebustele. Raviprotseduuri (saviravi) ajal ruumi sisenenud taastusraviarsti ja klienditeenindaja tegevust, mis tekitas patsiendile ägeda stressi reaktsiooni ja sundis helistama Häirekeskusesse, püüti haigla siseselt näidata igati lugupidavana.

• Sealjuures jäeti esmases uurimises täielikult kõrvale ruumis viibinud kolmanda töötaja – protseduuri tegeliku läbiviija – vahetud ütlused. See viitab murettekitavale praktikale, kus asutused kalduvad sisekontrolli käigus automaatselt kaitsma oma personali ütlusi, selle asemel et uurida asjaolusid objektiivselt ja kontrollida sündmuste tegelikku ajalist kulgu (nt logifailide või hädaabikõnede kellaaegade kaudu).

Järeldus: Miks see on avalik huvi?

Kui kohtuekspertiisi vigade puhul on hakatud märkama probleeme, kus ekspertiis asendab sisulist kohtumõistmist, siis antud juhtum viitab veelgi salajasemale tendentsile: e-konsultatsioonidest on saamas nähtamatu konveier, kus arstid tembeldavad patsiente “selja taga”.

Isikuandmete kaitse seadus (IKS) sätestab selgelt, et andmete töötlemine peab olema täpne ja asjakohane ning patsiendil on õigus nõuda ebaõigete andmete viivitamatut parandamist. Kui arstlik ringkäendus ja kabinetivaikuses sündinud subjektiivsed diagnoosi soovitused muutuvad Tervise Infosüsteemis normiks, on ohus iga patsiendi turvalisus ja õigus väärikale kohtlemisele. Süsteemne kontroll meedikute dokumenteerimise praktika üle peab muutuma samaväärselt läbipaistvaks, sest kontrollimatu võim haiguslugude üle võib hävitada inimese maine ja elukorralduse kiiremini kui ükski ametlik kohtuotsus.

Jälgime seda lugu ja toome uuema info avalikkuse ette otse allikast ja moonutamata.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis on sinu arvates väärtuslikud, siis palun toeta minu valgustegevust:

Loe lisaks:

Eestis toimub midagi kummalist.

Midagi, mis peaks panema iga mõtleva inimese korraks peatuma ja küsima: kas meie õigussüsteem teenib veel rahvast või on rahvas muutunud süsteemi probleemiks?

Viimaste kuude jooksul on avalikkuse ette jõudnud järjest rohkem sõnumeid sellest, kuidas kohtunikud, prokurörid, advokaadid ja teised õigussüsteemi esindajad vajavad kaitset. Kaitset kriitika eest. Kaitset meedia eest. Kaitset sotsiaalmeedia eest. Kaitset kodanike eest.

Eesti Advokatuuri strateegiapäeval 2026 oli üheks keskseks teemaks küsimus, kuidas luua täiendavaid õiguskaitsevahendeid advokaatide kaitsmiseks isiklike rünnakute eest nende kutsealase tegevuse tõttu. Arutati regulatsioonide täiendamist, suuremat sekkumist ja uusi võimalusi reageerida kriitikale.

Samal ajal on avalikes aruteludes räägitud kohtunike, prokuröride ja advokaatide järjest sagenevatest „rünnakutest“, „laimukampaaniatest“ ja vajadusest tugevdada nende kaitset avaliku surve eest.

https://www.sirp.ee/kui-sonavabadusest-saab-runnak

Kuid kogu selle diskussiooni keskel kõlab üks küsimus kurdistavas vaikuses:

“Kes kaitseb tavainimest?“

Süsteem kaitseb iseennast

Kui lugeda viimaste nädalate sõnavõtte, jääb mulje, et Eesti õigussüsteemi suurim probleem ei ole menetluste venimine, vastuolulised kohtulahendid, kodanike usalduskriis ega õigusemõistmise kvaliteet.

Suurimaks probleemiks süsteemile näib olevat see, et inimesed julgevad rääkida,

Julgevad kritiseerida,

Julgevad küsida,

Julgevad avalikustada,

Julgevad mitte nõustuda.

Mida rohkem räägitakse vajadusest kaitsta kohtunikke, prokuröre ja advokaate avalikkuse eest, seda tugevamalt kerkib küsimus: miks?

“Miks vajab võimu esindaja kaitset nende inimeste eest, kelle õigusi ta peaks kaitsma?“

“Miks ei arutata sama jõuliselt seda, kuidas kaitsta kodanikku eksliku süüdistuse eest?“

“Kuidas kaitsta inimest kohtumenetluse eest, mis võib hävitada tema tervise, perekonna ja majandusliku tuleviku juba enne lõplikku otsust?“

“Kuidas kaitsta inimest olukorras, kus riik eksib?“

“Kuidas kaitsta inimest olukorras, kus kohtud eksivad?“

“Kuidas kaitsta inimest olukorras, kus järelevalve ei toimi?“

Need küsimused ei kõla advokaatide ja kohtunike strateegiapäevadel kuigi valjult, või pole teemaks.

Õigusriik ei tähenda ametnike puutumatust

Demokraatlik ühiskond ei saa eksisteerida ilma kriitikata.

Veel vähem saab ilma kriitikata eksisteerida õigussüsteem.

Kohtunikud, prokurörid, advokaadid, täiturid, uurijad ja ametnikud ei ole kuningad. Nad ei ole preestrid. Nad ei ole puutumatud.

Nad teostavad avalikku võimu.

Ja avaliku võimu kandjad peavad taluma suuremat tähelepanu, suuremat kontrolli ja suuremat kriitikat kui tavaline inimene.

Kui avalik kriitika hakkab muutuma probleemiks, siis tuleb küsida, kas probleem on kriitikas või selles, mida kritiseeritakse.

Sest usaldust ei saa välja nõuda.

Usaldust tuleb välja teenida.

Eesti suurim kriis ei ole kriitika. See on usalduskriis.

Üha rohkem inimesi tunneb, et õigussüsteem ei kuula neid.

Üha rohkem inimesi usub, et süsteem kaitseb iseennast.

Üha rohkem inimesi kogeb olukordi, kus formaalselt on kõik seaduslik, kuid õiglust ei paista kusagilt.

Just siin peitubki tänase Eesti suurim probleem.

Mitte selles, et inimesed räägivad.

Vaid selles, et inimesed ei usu enam, et neid kuulatakse.

Kui kodanik pöördub kohtusse, peaks ta tundma, et süsteem otsib tõde.

Kui kodanik pöördub prokuratuuri, peaks ta tundma, et seadus kehtib kõigile võrdselt.

Kui kodanik pöördub advokaadi poole, peaks ta tundma, et tema õigusi kaitstakse.

Liiga sageli kuuleb aga vastupidiseid lugusid.

Lugusid, kus inimene jääb süsteemiga üksi.

Lugusid, kus vastuseid ei tule.

Lugusid, kus vastutust ei järgne.

Lugusid, kus võim kaitseb võimu.

Kui kriitik muutub vaenlaseks

Kõige ohtlikum hetk igas demokraatias saabub siis, kui kriitik hakkab muutuma probleemiks.

Kui küsimuste esitaja muutub tüütuks.

Kui uuriv ajakirjanik muutub ebamugavaks.

Kui kodanikust saab „rünnaku korraldaja“.

Kui sõnavabadusest saab „oht“.

Viimastes aruteludes on kõlanud ettepanekud täiendavate õiguskaitsevahendite loomiseks õiguselukutsete esindajate kaitseks ning räägitud vajadusest võidelda järjest agressiivsemate kriitikute vastu.

Loomulikult ei tohi keegi taluda ähvardusi, laimu ega isiklikku terrorit.

Kuid sama ohtlik on olukord, kus avalik kriitika ja ebamugavad küsimused hakatakse paigutama samasse kategooriasse vaenu, rünnakute ja ohuga.

Sest just siis sünnivad mehhanismid, mida maailmas tuntakse ühe nime all:

“SLAPP“

Menetlused, surve ja juriidilised vahendid, mille tegelik eesmärk ei ole võita vaidlust, vaid vaigistada kriitikut.

“Ja see on tee, mida ükski demokraatlik riik ei tohiks käia.”

Rahvas ei ole vaenlane

Kõige kurvem selle loo juures on üks lihtne tõsiasi.

Rahvas ei ole kohtunike vaenlane.

Rahvas ei ole prokuröride vaenlane.

Rahvas ei ole advokaatide vaenlane.

Rahvas on põhjus, miks need ametid üldse olemas on.

Kohtud ei eksisteeri kohtunike jaoks.

Prokuratuur ei eksisteeri prokuröride jaoks.

Advokatuur ei eksisteeri advokaatide jaoks.

Need institutsioonid eksisteerivad inimese jaoks.

Ja hetkel tundub, et just inimene on kadumas kogu selle arutelu keskpunktist.

Kõige tähtsam küsimus Eestis

Täna ei ole Eesti suurim küsimus see, kuidas kaitsta kohtunikke kriitika eest.

Täna ei ole Eesti suurim küsimus see, kuidas kaitsta advokaate ebamugavate artiklite eest.

Täna ei ole Eesti suurim küsimus see, kuidas kaitsta prokuröre sotsiaalmeedia eest.

Kõige tähtsam küsimus on palju lihtsam.

Kes kaitseb tavainimest?

Kes kaitseb inimest siis, kui võim eksib?

Kes kaitseb inimest siis, kui süsteem sulgub iseendasse?

Kes kaitseb inimest siis, kui õiglus muutub protseduuriks?

Sest kui sellele küsimusele enam vastust ei ole, siis ei ole ohus mitte kohtunikud.

Ei ole ohus advokaadid.

Ei ole ohus prokurörid.

Siis on ohus õigusriik ise.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis on sinu arvates väärtuslikud, siis palun toeta minu valgustegevust:

Allikad:

https://www.facebook.com/advokatuur

https://www.advokatuur.ee/et

https://www.sirp.ee/kui-sonavabadusest-saab-runnak

https://cms.advokatuur.ee/app/uploads/2026/03/2026-03-02_Eesti-Advokatuuri-seisukohad-eelnou-osas.pdf

https://www.facebook.com/eestikohtud/photos/eile-said-kokku-noored-advokaadid-ja-kohtunikud-kes-samuti-varem-advokaadiametit/1175756694649788

Me elame ajastul, kus iga päev lubatakse pääsemist, rahu, majanduskasvu, uut algust ja paremat homset. Meedia räägib taastumisest, poliitikud räägivad kontrollist, eksperdid räägivad strateegiast. Kuid tavaline inimene tunneb oma hinges midagi muud.

Ta tunneb väsimust.

Ta tunneb ärevust.

Ta tunneb, et maailm liigub millegi suure, vältimatu ja raputava poole.

Ja võib-olla liigubki.

Kõikide aegade suurim eksitus ei ole olnud teadmatus. Suurim eksitus on olnud usk, et inimene võib lõputult valetada loodusele, tõele ja iseendale ilma tagajärgedeta.

Ajaloos on iga suur impeerium enne langemist kuulutanud oma hiilgust. Iga lagunev süsteem on enne kokkuvarisemist kinnitanud, et kõik on kontrolli all.

Rooma.

Nõukogude Liit.

Suured pangandussüsteemid.

Diktaatorid.

Kõik nad rääkisid tugevusest hetkel, mil nende sisemus juba mädanes.

Täna toimub sama.

Maailm on kui suur põletikuline haav

Praegust maailma võib võrrelda inimese kehale tekkinud suure mädapunniga.

Alguses tundub kõik väike ja tähtsusetu.

Siis hakkab põletik kasvama.

Tekib surve.

Valu.

Pinge.

Näiliselt on kõik veel kontrolli all, kuid sees koguneb mürgine mäda.

Lõpuks saabub hetk, kus see plahvatab.

Kõik see, mida peideti, tuleb nähtavale.

Hais.

Kaos.

Lagunev kude.

Ja alles siis saab alata tõeline puhastumine.

Kuid tervenemine toimub ainult siis, kui inimene lõpetab samade vigade tegemise, mis haiguse põhjustasid.

Kui ta jätkab vana eluviisi, tuleb põletik tagasi.

Veel hullemana.

Täpselt sama toimub praegu inimkonnaga.

Poliitika kui massipsühholoogia mäng

Kaasaegne poliitika ei põhine enam ainult juhtimisel. Väga suur osa sellest põhineb psühholoogial.

Lootuse andmisel.

Hirmu tekitamisel.

Vaenlase loomisel.

Emotsioonide kontrollimisel.

Rahvastele antakse pidevalt lubadusi, mis sageli ei realiseeru.

Näiteks on Donald Trump korduvalt väljendanud avalikult optimismi, et Ukraina sõda võib kiiresti lõppeda või et suured geopoliitilised kokkulepped on kohe sündimas. Samal ajal näitab tegelikkus, et konfliktid jätkuvad, pinged kasvavad ning maailm muutub ebastabiilsemaks.

Iraani teemal on maailm näinud aastaid vaheldumisi lubadusi rahust ja samal ajal teravaid vastasseise, sanktsioone ning sõjalisi ähvardusi.

Vladimir Putin ei räägi maailmale peamiselt sisemisest muutumisest ega andestusest, vaid jõust, vastupanust ja pikaajalisest geopoliitilisest vastasseisust. Ukraina sõda on muutunud kurnavaks konfliktiks, mille mõju ulatub palju kaugemale lahinguväljast — inimeste psüühikasse, majandusse ja tulevikutundesse.

Samal ajal räägitakse meedias sageli majanduse taastumisest ja kasvust, kuid paljud inimesed kogevad oma igapäevaelus hoopis midagi muud:

• töökohtade kadumist,
• hindade tõusu,
• ettevõtete sulgemist,
• turismi vähenemist,
• pankrotte,
• vaimset läbipõlemist.

See ei tähenda, et kogu maailm oleks täielikult hukas.

Kuid see tähendab, et inimese sisetunne märkab sageli tõde enne statistikat.

Inimene ei pea otsima oma saatust kaartidest

Üks ohtlikumaid vaimseid lõkse on soov teada saada tulevikku.

Inimesed lähevad kaartimooride juurde.

Ennustajate juurde.

Nõidade juurde.

Rituaalide juurde.

Loitsude juurde.

Sest nad kardavad.

Kuid tõeline valgus ei seo inimest hirmu külge.

Tõeline valgus ei võta inimeselt tema vaba tahet.

Tõeline valgus ei muuda inimest sõltlaseks ennustustest.

Iga kord, kui inimene annab oma jõu kellegi teise kätte ja küsib:

“Mis minust saab?”

siis ta unustab kõige tähtsama:

Tema tänased mõtted, valikud ja teod loovad tema homse.

Mitte kaardid.

Mitte rituaalid.

Mitte nõid.

Mitte meedia.

Mitte poliitik.

Maailma saatus võib olla määratud. Aga inimese hing saab valida.

Võib olla, et inimkond liigub suure puhastuse poole.

Võib olla, et paljud süsteemid peavad lagunema.

Võib olla, et maailm peab läbima suure raputuse enne uut tasakaalu.

Kuid isegi siis jääb inimesele alles kõige tähtsam asi:

võime valida, milliseks inimeseks ta muutub.

Ka kõige pimedamal ajal võib inimene:

• jääda ausaks,
• aidata teisi,
• lõpetada valetamise,
• lõpetada vihkamise,
• lõpetada ahnuse,
• õppida armastama,
• õppida andestama,
• õppida kogemustest,
• õppida vaikuses kuulama oma südant.

Tõeline sõda ei käi ainult riikide vahel.

Tõeline sõda käib inimese sees.

Suured vaimsed õpetajad on rääkinud sama

Buddha

“Mõistus on kõik. Milleks sa mõtled, selleks sa saad.”

Jeesus

“Jumala riik on teie sees.”

Laozi

“See, kes valitseb teisi, on tugev. See, kes valitseb iseennast, on universumi vägi.”

Rumi

“Eile olin tark ja tahtsin maailma muuta. Täna olen targem ja muudan iseennast.”

Mahatma Gandhi

“Ole ise see muutus, mida soovid maailmas näha.”

Kõik suured õpetajad rääkisid lõpuks samast asjast:

inimese pääsemine algab tema enda teadvusest.

Mitte süsteemidest.

Mitte propagandast.

Mitte hirmust.

Valevalgus ja tõeline valgus

Praegusel ajal on väga palju niinimetatud “valgustajaid“, kes müüvad lootust, salajasi rituaale, kõrgemaid sagedusi ja kiiret ärkamist.

Kuid tõeline valgus ei vaja teatrikunsti.

Tõeline valgus ei vaja inimese sõltuvust.

Tõeline valgus ei karju.

Ta ei manipuleeri.

Ta ei müü hirmu.

Tõeline valgus õpetab:

• vastutust,
• ausust,
• sisemist vaikust,
• kaastunnet,
• teadlikkust,
• julguse võtta vastutus oma elu eest.

Kõiksuse puhas valgus ei küsi inimeselt:

“Keda sa kardad?”

Ta küsib:

“Kes sa tegelikult oled?”

Inimkond seisab peegli ees

Praegu ei lagune ainult majandus.

Ei lagune ainult poliitika.

Lagunevad illusioonid.

Illusioon, et inimene võib elada lõputus ahnuses.

Illusioon, et valet saab ehitada tõe asemele.

Illusioon, et tehnoloogia päästab hinge.

Illusioon, et inimene võib hävitada loodust ilma ise hävimata.

Kõik, mida inimkond on aastaid peitnud, tuleb nüüd pinnale.

Ja see protsess võib tunduda hirmutav.

Kuid iga puhastumine näeb alguses välja nagu kaos.

Veel on aega

Kõige tähtsam sõnum ei ole hirm.

Kõige tähtsam sõnum on:

veel on aega.

Veel on aega lõpetada vihkamine.

Veel on aega lõpetada valetamine.

Veel on aega lõpetada iseenda mürgitamine ahnuse, kadeduse ja vihaga.

Veel on aega õpetada lastele tõde, mitte ainult edu.

Veel on aega olla inimene.

Sest lõpuks ei küsi elu inimeselt:

“Kui palju sa teenisid?”

“Kui kuulus sa olid?”

“Kas sa võitsid?”

Elu küsib:

“Kas sinu kohalolek tõi maailma rohkem valgust või rohkem pimedust?”

Ja sellele küsimusele ei vasta ükski kaartimoor.

Sellele vastab inimese enda hing.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis resoneeruvad sinuga, siis palun toeta minu valgustegevust:

Loe lisaks:

Kuulamine vs Kuulmine

Kuulamine vs kuulmine

Kuulmine on automaatne.
Heli jõuab kõrvu. Sõnad liiguvad läbi teadvuse nagu tuul läbi katkise akna. Midagi justkui registreeritakse, kuid mitte midagi ei puuduta päriselt hinge.

Kuulamine on midagi muud.
Kuulamine on kohalolu.
Kuulamine on vaikus enda sees.
Kuulamine on valmisolek näha teist inimest ilma filtrite, kaitsete, ego ja sisemise mürata.

Ja võib-olla just siin peitub põhjus, miks tänapäeva maailmas lagunevad nii paljud ühendused, kogukonnad, perekonnad, suhted ja liikumised.

Inimesed kogunevad ühise idee ümber — vabadus, õiglus, tõde, uus maailm. Alguses põleb kõigis üks tuli. Tundub, et nüüd lõpuks leitakse tee ühtsuse ja koosloomiseni. Kuid mõne aja pärast hakkavad tekkima pinged.

Süüdistused.
Solvumised.
Võimuvõitlused.
Vaiksed intriigid.
Lahkuminekud.

Ja siis sünnib uus grupp. Uus ühendus. Uus liider.
Kuid mõne aja pärast kordub kõik uuesti.

Täpselt sama muster eksisteerib poliitikas. Erakonnad lõhenevad. Liitlased muutuvad vastasteks. Inimesed, kes kunagi rääkisid ühtsusest, lõpetavad omavahel sõdides.

Miks?

Võib-olla sellepärast, et inimesed ei ole tegelikult õppinud kuulama ja nad pole veel meenutanud kes nad on ja miks nad siin Maal on – nad ei tea päris enda elueesmärki ja peamist ülesannet.

Nad kuulevad sõnu, kuid mitte sagedust nende taga.
Nad kuulevad argumenti, kuid mitte valu selle taga.
Nad kuulevad kriitikat, kuid mitte vajadust armastuse ja mõistmise järele.

Selles 3D õppimise ja meenutamise maailmas kohtuvad väga erinevad hinged.
Erinevad teadvuse tasemed, sest kõik pole “puhta hingekoodiga inimesed”.
Erinevad sisemised programmid.
Erinevad hingede teekonnad.

Ja kui need satuvad ühte kollektiivi, hakkavad peegeldused ja erinevad programmid tööle.

See, mis on inimese sees lahendamata, aktiveerub teiste kaudu.
Varjatud hirmud muutuvad konfliktideks.
Kontrollivajadus muutub „juhtimiseks“.
Ebakindlus muutub ründamiseks.
Valu muutub süüdistamiseks.

Sageli arvatakse, et probleem on ühenduse idees või selle algatajas. Tegelikult ei pruugi viga olla idees üldse. Probleem võib peituda hoopis selles, et inimesed pole sisemiselt samas kohas. Nad ei liigu sama rütmi ega sama teadlikkuse kaudu.

See maailm on olnud miljoneid aastaid täis müra.

Mitte ainult helilist müra, vaid vaimset müra.

Inimeste tähelepanu on programmeeritud pidevalt väljapoole:
internetti,
meediasse,
nutiseadmetesse,
lõputusse infovoogu.

Kõik räägivad. Vähesed kuulavad.

Kõrvades on klapid.
Silmade ees on klapid.
Metafoorselt elavad inimesed nagu pimedas lõpmatus koridoris, komistades üksteise otsa ja nimetades seda eluks.

Selle asemel, et peatuda ja küsida:

Kes ma tegelikult olen?
Miks ma siin olen?
Mida mu hing päriselt vajab?
Miks mu keha väsib?
Miks mu süda valutab?
Miks ma tunnen tühjust isegi siis, kui ümberringi on palju müra?

Inimene, kes ainult kuuleb, otsib pidevalt väljastpoolt.
Inimene, kes hakkab kuulama, pöördub lõpuks sissepoole.

Ja just seal algab muutus.

Seni kuni inimesed ainult kuulevad müra, korduvad samad mustrid.
Valed otsused.
Valed inimesed.
Kannatused.
Pettumused.

Kuid hetkel, kui inimene hakkab päriselt kuulama — iseennast ja teisi — sünnib midagi täiesti uut.

Tekib rahu.

Sest tõeline kuulamine ei otsi vasturünnakut.
Ta ei valmistu järgmise lause ajal juba enda kaitsekõnet pidama.
Ta ei filtreeri kõike läbi ego.

Ta lihtsalt kuulab.

Ja võib-olla sellepärast ei ole tuleviku maailmas vaja suuri kunstlikke ühendusi ega süsteeme.

Ei ole vaja lõputuid organisatsioone, registreeritud liikumisi ega isehakanud juhte.

Kui inimene on rahus iseendaga, hakkab ta loomulikult tõmbuma nende poole, kes kannavad sarnast sagedust.

Mitte sunniviisiliselt.
Mitte ideoloogia tõttu.
Mitte hirmu pärast.

Vaid loomulikult.

Ja ühel hetkel avastavad inimesed, et nad ongi juba kogukond.

Koos.
Vabalt.
Ilma maskideta.
Ilma võimuvõitluseta.

Seal sünnib päris koosloomine.
Päris jõud.
Päris vabadus.

Kas selline maailm saabub?

Kindlasti. See on juba olemas.

Kuid seda ei märka need, kes jätkavad ainult müra kuulmist.

Sest valgus ei sunni kedagi ärkama.
Valgus lihtsalt on olemas nende jaoks, kes on valmis nägema.

Ja võib-olla algab kõik ühest väga lihtsast oskusest:

mitte ainult kuulda…

vaid kuulata.

Jutusaua meetod — kuulamise püha ring

Paljud vanad rahvad teadsid midagi, mille kaasaegne maailm on peaaegu unustanud:
inimene terveneb siis, kui ta tunneb, et teda päriselt kuulatakse.

Üks lihtne viis selleks on „jutusaua meetod“.

Ringis räägib ainult see, kelle käes on sau või muu püha ese.
Teised ei sega vahele.
Ei paranda.
Ei ründa.
Ei valmistu vastuseks.

Nad kuulavad.

Kui rääkija lõpetab, kordab kuulaja kõigepealt:

„Ma kuulsin, et…”

Ja alles siis hakkab ta peegeldama tagasi seda, mida teine tundis ja koges.

Kui midagi jäi arusaamatuks, küsitakse rahulikult juurde.
Mitte selleks, et vaielda — vaid selleks, et mõista.

Oluline ei ole, kas sa nõustud.

Oluline on, et teine tunneks:
„Mind kuulati. Mind nähti. Ma ei ole üksi.”

Selline kuulamine lahustab pingeid palju kiiremini kui süüdistamine või kaitsmine.

Sest iga viha taga peitub tegelikult täitmata vajadus.
Iga karje taga on valu.
Iga konflikti taga on soov olla armastatud, mõistetud ja turvaline.

Kui inimesed õpiksid niimoodi kuulama, muutuksid ka kogukonnad.

Sest alles pärast õiget kuulamist sünnib õige vastus.

Muidu räägib üks puust ja teine kivist — ja maailm täitub müraga.

Aga kui inimene kuulab südamega, hakkab ta lõpuks kuulma midagi palju sügavamat kui sõnad.

Ta hakkab kuulma inimest.

Minu raamatus “Pimeduse ja Valguse kroonika” ma kirjeldan erinevaid olukordi ühiskonnas ja kuidas saavutan rahu ja valguse nii, et keegi ei teagi, mis on vastutus.

Kui minu lood Fonte.News kanalis resoneeruvad sinuga, siis palun toeta minu valgustegevust:

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks sarnasel teemal: