Fonte.News kirjutas sellest sündmusest uudisloo 12.05.2026.:

Kas kohtunik Reena Lember läheb viieks aastaks vangi, sest hammustas politseiametnikku?

Harju maakohtu kohtunik Reena Lember sattus kriminaaluurimise alla pärast väidetavat konflikti politseinikega Tallinna vanalinnas. Juhtum on tekitanud terava avaliku debati kohtusüsteemi usaldusväärsuse, sõnavabaduse ja vastuoluliste kohtulahendite üle Eestis.

Tallinna vanalinnas toimunud öine intsident on paisunud üheks viimaste kuude kõmulisemaks juhtumiks Eesti õigussüsteemis. Politsei uurib juhtumit, kus Harju maakohtu tsiviilasjade kohtunik Reena Lember sattus konflikti korrakaitsjatega ning väidetavalt hammustas patrullpolitseinikku.

Loe edasi kogu artiklit ja saad ka teada, mis seos on Veiko Huusel ja kohtunikul Reena Lemberil (endise nimega Reena Nieländer):

See ei ole tavaline uudis. See on hoiatus ja äratuskell kõigile, kes usuvad, et elavad Eestis kui õigusriigis. Fonte.News on korduvalt juhtinud tähelepanu Eestis pesitsevale „Neljandale Võimule“ ja „Ringkaitsele“ – grupeeringutele, mis tegutsevad varjatult, eirates põhiseadust ja õiglust, ning mille niidid ulatuvad sügavale võimustruktuuridesse. Täna avame ukse loole, mis ei ole enam lihtsalt SLAPP-menetlus (strateegiline hagi avaliku arvamuse vastu), vaid näide süsteemsest katsest eemaldada ühiskonnast uuriv ajakirjanik Annika Urm.

Neile ei meeldinud Annika Urmi eksperiment, mis hakkas elama oma elu internetis:

Kohtusaal kui relv: „Küüditamine“ 21. sajandil

08.04.2026 toimunud kohtuistungil oli Annika Urm kohal. Ometi väidab kohtunik Marju Persidskaja oma kohtumääruses, et ajakirjanik ei ilmu kohtusse, ning kuulutab ta selle ettekäändel Eestis tagaotsitavaks. See ei ole eksitus. See on teadlik konstruktsioon.

Tugevad märgid, mis viitavad “Annika Urmile ärategemine vahendeid valimata”:

1. Annika Urmile ei edastatud korrektselt kohtukutseid ei postiteenuse ega emaili teel, ega teda kaitsva RÕA advokaadi Maarika Suurepere poolt
2. Kohtunik Marju Persidskaja ei tunnista väga suurte kogemustega ja tunnustatud perearsti tõendeid vaid kohtunik valib suvaliste, meditsiiniga seotud, tegelaste hulgast need, kes kohtuniku arvates on pädevad hinnanguid andma, ilma, et oleks kohtunud Annika Urmiga. Kohtunik Marju Persidskaja tellis endale sobiva kohtuekspertiisi ja “sobivatelt” ekspertidelt (Dr. Evelin Eding ja Dr. Tanel Vaas), ilma et nad oleks kohtunud kordagi Annika Urmiga ja need eksperdid teavad, et nad ei vastuta. Annika Urmi kaitse advokaat Maarika Suurpere lasi sellel juhtuda ega vaidlustanud valeekspertiisi.
3. 08.04.2026 kohtuistungi osalemise url linki ei saadetud Annika Urmile ja seda ei saatnud ka teda kaitsev advokaat Maarika Suurpere. Miks saatis kohtunik Marju Persidskaja kohtuistungi url lingi minule, Veiko Huusele, ja miks ta ei saatnud seda kasvõi sama emailiga Annika Urmile? Mina saatsin lingi Annikale, et ta saaks istungil olla. Annika osalemine kohtuistungil oli kõigile osalejatele suur üllatus. Jäi mulje, et nad lootsid, et Annika Urmi seal pole.
4. Mina, Veiko Huuse, pöördusin teatud lugupeetud inimeste poole, et kas neil on võimu see jõhker ebaõiglus lõpetada, siis see “inimene” sai vastuse (kellegi käest) “ärgu sekkugu sellesse”. Nimed jäävad minu teada aga tean väita kindlalt, et Annika Urmi puhul on käivitatud “sekti” kättemaks. Kui ma eksin, siis poleks sellist “küüditamise” kohtuprotsessi üldse alustatud.

Kui ajakirjanik, kes on kohtus kohal, kuulutatakse „mitteilmumise“ tõttu tagaotsitavaks, tekib küsimus: kas tegemist on õigusemõistmisega või on kohtusaalist saanud vaigistamise ja repressioonide relv? See protsess sarnaneb ajalooliste küüditamistega ja holokaustiga, kus inimesi kistakse nende elust ja ühiskonnast välja „formaalselt korrektsete“ (kuid tegelikult seadusevastaste) korralduste alusel.

Võrdluseks võib tuua juhtumid: Kristi ja Jan Loigo (tänaseks surnuks menetletud), Aivo Peterson (tema protsess viis ta sellise terviserikkeni, et täna on ta haiglas hingamisaparaadi küljes), Sandra Sirge (viidi vastu tema tahtmist “hullumajja”), Eneke Roots (pandi vanglasse aga hiljem kohus tunnistas vabaduse võtmise seadusevastaseks), jne..

Meedia kui timukas

Kurioosne ja hirmutav on asjaolu, kuidas Eesti nn kvaliteetmeedia – Äripäev, Eesti Ekspress, Õhtuleht, Kroonika, Elu24 – on asunud „suure armee kohtunike“ taha, avaldades järjepidevalt tagaotsimisteateid koos Annika Urmi fotoga.

Näiteks üllatas väga Äripäev, mis on korduvalt avaldanud Annika Urmi tagaotsimise teadet. Kas Äripäev on oma tegutsemise ajal tõesti olnud tagaotsimise kuulutuste levitaja? Ma kahtlen selles. Kunagi palju aastaid tagasi, olin ma Äripäeva lugeja ja ma ei pannud kordagi tähele Politsei tagaotsimise teateid. Kas tõesti on see infokandja oma kvaliteedilt nii alla käinud, et teenib “elatist” klikkidega politseiteadete ja Annika Urmi tagaotsimise kuulutuste pealt?

Miks ei avalda need väljaanded fotosid ja tagaotsimisteateid teiste, enam kui 100 politsei poolt tagaotsitava inimese kohta sama intensiivsusega?

Vastus viitab kohtuvõimu ja meediavõimu otsesele kokkumängule, mille eesmärk on Annika Urm ühiskonnast elimineerida, ilma et teda oleks kohtus süüdi tunnistatud. See on grupiviisiline SLAPP-strateegia, mis murrab ajakirjanikku vanglas, nagu tehti ajalooliselt kõige pimedamatel aegadel – võib nimetada Holokaustiks.

Kes on „Ringkaitses“?

Selle loo keskmes on võrgustik, mis kaitseb üksteist. Meie andmetel on sellesse protsessi kaasatud või sellega seostatavad:

• Kohtunikud: Marju Persidskaja (vahistamise määruse väljastaja), Liina Naaber-Kivisoo (Harju Maakohtu juht), Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson. Ringkonnakohtunikud ja Riigikohtunikud, kes nõustusid Marju Persidskaja otsusega: kohtunik Heili Sepp; kohtunik Saale Laos; kohtunik Paavo Randma; kohtunik Marina Ninaste; kohtunik Erkki Hirsnik; kohtunik Ingrid Kullerkann.
• Prokuratuur ja RÕA esindajad: Prokurör Paul Pikma, advokaat Maarika Suurpere (Sirje Must Advokaadibüroost), vandeadvokaat Sirje Must. Peaprokurör Astrid Asi, endine peaprokurör ja tänane kohtunik Liina Naaber-Kivisoo alluvuses Andres Parmas.

Mida teha, kui Põhiseadus ei kehti?

Annika Urm seisab silmitsi süsteemiga, kus tavapärased õiguskaitsemehhanismid on de facto peatatud. Kui riigisisene õiguskaitse ei toimi ja „Neljas Võim“ on asunud represseerijate poolele, on olukord kriitiline.

Sellegi poolest kasutab Annika Urm Eesti Vabariigi seadustest tulenevaid õigusi ja kasutab enda kaitseks Karistusseadustiku § 28 – Tõrjeõigust ja Eesti Vabariigi põhiseaduse § 54.

Võimalikud kaitsetaktikad:

1. Rahvusvaheline sekkumine: Kuna Eesti siseriiklik süsteem on kompromiteeritud (nn „Ringkaitse“), on hädavajalik viia juhtum rahvusvahelistele tasanditele – Euroopa Inimõiguste Kohus ja ÜRO vastavad struktuurid, rõhutades ajakirjaniku tagakiusamist.
2. Asüüli taotlemine: Kui ajakirjaniku elu ja vabadus on riigis ohustatud kohtuvõimu kuritarvituste tõttu, on asüüli taotlemine demokraatlikus riigis õigustatud kaitsemeede.
3. Dokumenteerimine ja tõendamine: Iga kohtuotsus, iga meedia poolt avaldatud tagaotsimisteade ja iga menetluslik rikkumine tuleb detailideni dokumenteerida. Fonte.News omab kohtudokumente ja tõendeid, mis kinnitavad kohtuvõimu ja meedia võimu kokkumängu, ning vastutame oma väidete eest.

Kokkuvõtteks: Annika Urmi juhtum on test Eestile. Kui me lubame „Ringkaitsel“ ja „Neljandal Võimul“ ajakirjanikke tühistada, küüditada ja Holokausti korrata, siis kes on järgmine? Küsimus ei ole enam ainult Urmis, vaid Eesti riigi olemuses – kas oleme vaba ühiskond või sektide kontrollitud repressiivaparaat?

Toimetaja märkus: Käesolev artikkel põhineb kogutud dokumentaalsel tõestusmaterjalil. Fonte.News jätkab teema jälgimist, uurimist ja lugeja kursis hoidmist.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe samal teemal:

https://fonte.news/kas-kohtunikud-liina-naaber-kivisoo-vallo-kariler-tarmo-tina-olev-mihkelson-ja-marju-persidskaja-on-oiguse-teenijad-voi-valejumala-sumbolid/

https://fonte.news/kui-kohtusaalist-saab-vaigistamise-relv-slapp-menetluste-hiiliv-oht-eestis-ja-maailmas/

https://fonte.news/ringkaitse-ja-susteemne-karistamatus-eesti-reaalsus/

https://fonte.news/kummaline-lugu-eestis-kes-kaitseb-tavainimest-veiko-huuse/

https://fonte.news/kas-advokaat-marika-suurpere-kaitseb-klienti-voi-prokuratuuri-huve/

https://fonte.news/kas-eesti-neljas-voim-vaigistab-ohvreid/

https://fonte.news/kui-sonavabadus-on-runnaku-all-eesti-de-facto-neljas-voim/

https://fonte.news/haagi-kohtuotsus-saadab-sonumi-ka-eestile-kriitilist-ajakirjandust-ei-tohi-vaigistada-akrediteeringute-surve-ega-slapp-hagidega/

https://fonte.news/kui-voim-hakkab-pahe-veiko-huuse/

https://fonte.news/raha-voim-ja-poliitika-eestis-ring-mida-vandega-kinnitama-ei-pea-veiko-huuse/

https://fonte.news/eesti-justiitsminister-vastab-ainult-poole-toega-vastuse-analuus-eu-anti-slapp-direktiivi-teemal/

https://fonte.news/tode-ja-oigus-eestis-tapjad-on-vabaduses-aga-kriitikud-vangis-veiko-huuse/

https://fonte.news/kui-ekspertiis-muutub-toendi-asemel-otsuseks-kuidas-kohtuekspertiisi-vead-voivad-viia-ebaoiglase-kohtumoistmiseni/

https://fonte.news/postiteenus-on-ainus-toendusmehhanism-miks-kohtunikud-seda-eiravad/

https://fonte.news/kui-tahad-vangi-minna-siis-advokaadid-sirje-must-ja-marika-suurpere-aitavad/

https://fonte.news/annika-urm-ja-liina-naaber-kivisoo-mis-neid-seob/

https://fonte.news/mis-on-slapp-direktiivi-ratifitseerimine-07-05-2026/

Loo keskmes:

Kohtunikud: Marju Persidskaja (vahistamise määruse väljastaja), Liina Naaber-Kivisoo (Harju Maakohtu juht), Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson. Ringkonnakohtunikud ja Riigikohtunikud, kes nõustusid Marju Persidskaja otsusega: kohtunik Heili Sepp; kohtunik Saale Laos; kohtunik Paavo Randma; kohtunik Marina Ninaste; kohtunik Erkki Hirsnik; kohtunik Ingrid Kullerkann.

Euroopas on dokumenteeritud juba üle 1300 SLAPP-juhtumi ning see arv kasvab stabiilselt iga aastaga. Kuigi avalikkuses seostatakse vaigistushagisid enamasti ülisuurte tsiviilnõuetega, on viimasel ajal hakanud kanda kinnitama palju ohtlikum trend: kriminaalne SLAPP, kus kriitika pööratakse riigi abiga “kuriteoks”.

Euroopa Liidu SLAPP-direktiiv: Kas lahendus või paber-tiiger?

Eesti Riigikogu õiguskomisjoni menetluse andmetel võeti Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seadus (vaigistushagi eest kaitsmise direktiivi ülevõtmine) vastu 20. juunil 2026. Kas see direktiiv taltsutab võimujanuseid ja korruptsioonikahtlusega kohtunikke?

2024 aastal jõustus Euroopa Liidu vaigistushagide vastane direktiiv (Directive (EU) 2024/1069), mille liikmesriigid (sealhulgas Eesti Riigikogu) pidid siseriiklikku õigusesse üle võtma hiljemalt 2026. aasta keskpaigaks. Direktiivi peamised relvad on:

• Varajane lõpetamine: Ilmselgelt põhjendamatute ja pahatahtlike hagide kiire tuvastamine ja menetluse lõpetamine.
• Finantsilised sanktsioonid: Kuritarvituslike hagide esitajate karistamine ja ohvritele kahjude hüvitamine.

Suur probleem: Direktiiv keskendub valdavalt tsiviil- ja kaubandusasjadele. See jätab aga ukse pärani kriminaalmenetlustele, mida hagejad või võimuesindajad saavad kuritarvitada kriitiliste häälte summutamiseks. Eestis on selle ilmekaks näiteks Karistusseadustiku § 305 (kohtuniku solvamine), mida saab kergesti kasutada terava kriitika kriminaliseerimiseks ja süsteemi enesekaitseks.

Mustrid meil ja mujal: Kui kriitikast saab “kuritegu”

Rahvusvaheliselt tuntuim ja traagilisim näide on Malta uuriv ajakirjanik Daphne Caruana Galizia, kes seisis enne oma mõrva silmitsi kümnete pahatahtlike tsiviil- ja kriminaalhagidega. Poolas ja Ungaris kasutavad riiklikud struktuurid süsteemselt menetlusi vaba meedia summutamiseks.

Eestis on samuti näha murettekitavaid mustreid, kus formaalselt korrektsete menetlusotsuste taha peidetakse sisulist vaigistamist. Lisaks meediaväljaannete enesetsensuuri tekitanud pretsedentidele (nt Delfi AS v. Estonia) või ajakirjanike isikliku varaga riskimisele ringkonnakohtu lahendite tõttu, on Eesti jõudnud faasi, kus vaigistusvahendina kasutatakse kriminaalõigust.

Annika Urmi juhtum: Kriminaalse SLAPP-i tipp-punkt Eestis

Üheks markantsemaks näiteks on rahvusvahelise ajakirjaniku ja ettevõtja Annika Urmi juhtum. Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo koos kolleegidega Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson algatasid Annika Urmi suhtes kriminaalmenetluse Karistusseadustiku § 305 alusel (kohtuniku solvamine). Konflikt tipnes sellega, et ajakirjanik kuulutati riiklikult tagaotsitavaks.

Antud juhtumis viivad “niidid” sõprussuhetele ja endiste pikaaegsete kolleegide sidemetele nagu näiteks kohtunik Liina Naaber-Kivisoo ja prokuröd Paul Pikma töötasid aastaid Jõhvi Kohtumajas kolleegidena ja “vihjete” järgi on nad tänaseni väga head sõbrad. Samuti on “vihjed” et Liina Naaber-Kivisoo on väga heades suhetes endise peaprokuröri Andres Parmasega (Andres Parmasest sai kohtunik Liina Naaber-Kivisoo alluvuses) ja tänase peaprokuröri Astrid Asiga. Väidetavalt aitas Astrid Asi kaasa Liina Naaber-Kivisoo saamisel Harju Maakohtu Esimeheks, sest vabadel valimistel Liina Naaber-Kivisoo põrus – teda suur osa kolleege ei usaldanud. Lisaks on Annika Urmi kaitsev advokaat Maarika Suurpere heades suhetes prokurör Paul Pikmaga ja kohtuniku Marju Persidskajaga (kes väljastas vahistamise määruse Annika Urmi suhtes).

Tugevad märgid näitavad ringkaitset kohtusüsteemis ja sellise grupiviisiline tegevus tagajärjel on tugevad küüditamise tunnused.

Tühistamisest “süsteemseks küüditamiseks”: Kaasaegse vaigistamise uus tase

Kui seni on avalikkuses räägitud sellistest juhtumitest – olgu tegu Annika Urmi, Eneke Rootsi või teiste sarnaste kaasustega – eelkõige kui inimese sotsiaalsest “tühistamisest” (cancel culture), siis menetluslike meetmete karmistumine sunnib seda mõistet ümber hindama. Tühistamine viitab tavaliselt ühiskondlikule hukkamõistule ja isolatsioonile. Kuid olukorras, kus mängu pannakse kohtunike piiramatu võim ja riiklik sundaparaat, ei räägi me enam pelgalt mainekujunduslikust survest, vaid inimese füüsilisest, juriidilisest ja geograafilisest elimineerimisest tema koduriigist ja igapäevasest elukeskkonnast.

Kui riigipiire ületavaid ajakirjanikke ja ettevõtjaid hakatakse solvamissüüdistuste ettekäändel tagaotsitavaks kuulutama, neilt vabadust võtma või sunduslikult riigist eemale tõrjuma, omandab see protsess hoopis süngema varjundi. Oma olemuselt hakkab selline suunatud sunnimeetmete kasutamine meenutama ajaloolisi kuritegelikke praktikaid – süsteemset inimeste küüditamist ja sunnitööd, mida rakendati maailmasõdade ajal ja rakendatakse repressiivsetes režiimides ka tänapäeval. Kui varem laaditi teisitimõtlejad vagunitesse, siis täna tehakse seda “formaalselt korrektsete” kohtuotsuste, tagaotsimiskuulutuste ja kontode külmutamiste abil. Tulemus on aga sama: inimene kistakse vägivaldselt välja tema elust, perest ja ühiskonnast, muutes kohtusaali õigusemõistmise koha asemel repressiivseks väljasaatmise ja hävitamise vahendiks.

Seda kogu lugu uurides ja selle sees olles jääb tugev mulje, et eelpool nimetatud kohtunikud, prokurör ja RÕA advokaat tahavad Annika Urmi küüditada eksperimendi pärast:

See juhtum esindab klassikalist kriminaalse SLAPP-i mustrit, kus:

1. Võimupositsiooni kasutamine: Kohtunikud, kes peaksid Euroopa õigustraditsiooni kohaselt taluma tavainimesest oluliselt rohkem kriitikat (kuna nad teostavad avalikku võimu), astuvad üles “kannatanutena”.
2. Mõõdutundetud meetmed: Solvamissüüdistuse baasilt kasutatakse drastilisi meetmeid, nagu tagaotsitavaks kuulutamine ja psühholoogiline surve meedias.
3. Näiline seaduslikkus: Väliselt on kõik juriidiliselt korrektne, kuid sisuliselt ehitatakse narratiivi, mis hävitab isiku maine ja võtab võimaluse sisuliseks kaitseks.

Võimalikud kaitsetaktikad SLAPP-i vastu

Kuidas saab ennast kaitsta isik või ajakirjanik, kes on sattunud süsteemse ja pahatahtliku rünnaku alla?

1. Rahvusvaheline ja avalik fookus (Publicity & International Crowdsourcing)

SLAPP elab pimeduses ja formaalsustes. Parim vastumürk on avalikustamine. Annika Urmi ja sarnaste juhtumite puhul on esmaseks kaitseks juhtunu laialdane kajastamine rahvusvahelistes kanalites ja meediavabaduse organisatsioonides (nt CASE – Coalition Against SLAPPs in Europe). Kui kohalik süsteem üritab kriitikut vaikselt “tühistada”, sunnib rahvusvaheline tähelepanu riigiorganeid oma samme hoolikamalt kaaluma.

2. Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkusele tuginedes menetluse vaidlustamine

Ehkki Eesti seadusandlus võib lubada ametniku või kohtuniku solvamise kriminaliseerimist, on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika siin vankumatu: avaliku võimu kandjad peavad taluma ka ebamugavat, teravat ja solvavat kriitikat. Kaitsetaktika peab igas menetluse etapis viitama sellele, et kohalik kriminaalmenetlus on vastuolus Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtetega ja inimõiguste konventsiooni artikliga 10 (sõnavabadus).

3. Ekspertiiside ja tõendite sõltumatu ülekontrollimine (Counter-Expertise)

Kriminaalses SLAPP-is kasutatakse sageli selektiivseid või kallutatud eksperthinnanguid (nt isiku tervisliku või psühholoogilise seisundi kohta), et luua näiline objektiivsus ja õigustada piiranguid. Kaitse peab sellises olukorras kaasama koheselt sõltumatud ja rahvusvahelised eksperdid, et lükata ümber menetlejate poolt “sobitatud” järeldused.

4. Vasturünnak ja riigi vastutuse nõudmine

Kui menetlus on ilmselgelt ebaproportsionaalne, tuleb kasutada taktikat, kus nõutakse riigilt kahjutasu pahatahtliku ja põhjendamatu tagakiusamise eest. See nihutab fookuse süüdistatavalt tagasi riigiaparaadi kuritarvitustele.

5. Poliitilise varjupaiga (asüüli) taotlemine teises riigis

Kui koduriigi õigussüsteem ja riiklikud struktuurid on täielikult politiseeritud või süsteemselt kallutatud ning isikut ähvardab reaalne vangistus või inimõiguste rikkumine pelgalt sõnavabaduse kasutamise eest, võib viimaseks ja kõige drastilisemaks kaitsemeetmeks kujuneda asüüli taotlemine demokraatlikus välisriigis.

• Rahvusvaheline kaitse tagakiusamise eest: Kui riigiasutused, prokuratuur ja kohtud kuritarvitavad kriminaalmenetlust vaigistamise eesmärgil (nt põhjendamatud tagaotsitavaks kuulutamised ja kriminaalsed SLAPP-menetlused), on isikul õigus taotleda rahvusvahelist kaitset Genfi konventsiooni alusel, viidates poliitilisele või ametkondlikule tagakiusamisele.
• Menetluste ja väljaandmiste peatamine: Varjupaigataotluse esitamine teises riigis peatab reeglina koduriigi poolt algatatud väljaandmismenetlused (sh Interpoli või Euroopa vahistamismääruse täitmise), kuni sihtriik on asjaolud sõltumatult läbi vaadanud. See pakub hädavajalikku juriidilist hingamisruumi ja turvalisust.
• Pretsedendi loomine: Demokraatliku välisriigi otsus anda ajakirjanikule või aktivistile asüül on ühtlasi tugev rahvusvaheline hukkamõist koduriigi kohtusüsteemile, tõestades ametlikult, et päritoluriigis ei ole tagatud õiglane kohtumõistmine ja inimõiguste kaitse.

Kokkuvõte: Eesti valikukoht

Vabade inimeste ühiskond ja demokraatia ei lagune pauguga, vaid hääbub järk-järgult siis, kui küsimuste esitamine muutub karistatavaks ja kohtusaalist saab hirmu instrument.

Eesti seisab täna ohtlikul piiril. Selleks, et me ei muutuks riigiks, kus võim kaitseb õiguse asemel iseennast, peab Justiitsministeerium tagama, et SLAPP-vastane kaitse ei jääks vaid tsiviilasjade paberlikuks formaalsuseks. Kaitse peab laienema ka kriminaalmenetlustele ja Karistusseadustiku ajast jäänud drakonilised sätted tuleb kriitiliselt ümber vaadata.

Artikli koostas: Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe lisaks:

Hoiatus üleilmse mõjutusprotsessi eest: holokausti üleelanu vaade

“Mitte kunagi enam on nüüd üleilmne”

Vera Sharav andis CHD TV-le intervjuu seoses oma uue raamatuga “Never Again Is Now Global: The Dangers of a One-World Final Solution”. Sharav hoiatab, et jõud, mis võimaldasid ajaloo rängimate inimsusevastaste kuritegude toimepaneku Kolmandas Riigis, koguvad taas mõjuvõimu ülemaailmsel tasandil.

Tema peamised hoiatused, tähelepanekud ja paralleelid tänapäevaga on järgmised:

• Hirm ja tsensuur: Nii natsirežiimi eelset perioodi kui ka COVID-19 kriisi iseloomustasid hirmupõhised sõnumid, üksikisiku õiguste piiramine, valitsuse dikteeritud ainsad narratiivid ning range tsensuur vastandlike vaadete vaigistamiseks.
• Inimelude sildistamine ja väärtus: Sharav tõi paralleele Kolmanda Riigi programmidega (nagu T4 eutanassiaprogramm), kus inimesi klassifitseeriti kasulikkuse alusel. Tema hinnangul hakati pandeemia ajal haiglates järgima protokolle, mis väärtustasid inimesi vanuse järgi – eakad ja imikud muutusid süsteemi silmis kõige vähem väärtuslikuks.
• Teaduse ja autoriteedi pime järgimine: Meditsiinivaldkond sarnaneb Sharavi sõnul sõjaväega, kus autoriteete ei seata kahtluse alla. Ta tuletab meelde, et Nürnbergi protsessil ei olnud käskude täitmine arstidele vabanduseks – igaüks vastutab oma tegude eest ise.

Süsteemne surve ja globaalne plaan

Vera Sharav viitab koordineeritud üleilmsele tegevuskavale, kus omavahel seotud mõjuvõimsad ringkonnad ja miljardärid dikteerivad riikide poliitikat. Näitena toob ta välja institutsioonide pimesi järgimise, vaktsiinitööstuse (mRNA tehnoloogia) ärihuvid ning meditsiinisüsteemi moonutused. Ta jagas ka isiklikku kogemust 2020. aastast, mil pidi arstiga võitlema, et tema pikaajalise haiguse kätte surnud abikaasa surmatunnistusele ei märgitaks alusetult COVID-19, kuna haiglad said selliste diagnooside eest valitsuselt lisarahastust.

Eestis toimub süsteemne surve SLAPP ja “seadusliku küüditamise” kaudu, kus “ringkaitses” teevad koostööd kohtunikud, prokurörid, advokaadid ja meediakanalid(delfi, postimees, ERR, eesti ekspress)

Põhisõnum: kohustus öelda “Ei”

Kõige suuremat skeptilisust ja “ärksust” märkab Sharav just töölisklassi inimeste seas, kes on jäänud ülikoolide ühtlustavast indoktrinatsioonist puutumata.

Raamatu ja intervjuu keskne sõnum on lihtne: võimsad institutsioonid ja nende vahendid on võimetud, kui puudub rahva kuulekus. Inimestel on alati valikuvõimalus ja kohustus mõelda iseseisvalt ning vajadusel öelda “ei”.

Loe põhjalikumalt sellest intervjuust eesti keeles SIIT.

Artikli toimetas Revo Jaansoo

Kui sa arvad, et Fonte.News kanalis artiklid on vajalikud, siis palun toeta:

Loe lisaks:

Andmete kuldpuur – kuldne lõks: Kuidas kliendikaardid ja digitaalne jälg kujundavad meie reaalsust

Meie digirahakotid, füüsilised rahakotid ja nutitelefonid on täis digi ja füüsilisi (plastik) kliendikaarte, pangakaarte, äppe, digitaalseid maksevahendeid ja ühistranspordi kaarte. Avalikkusele esitletakse neid kui vahendeid raha säästmiseks ja teenuste personaliseerimiseks. Kuid andmeteaduse ja suurte keelemudelite (AI) ajastul on nendest saanud maailma ajaloo kõige tõhusamad profileerimise tööriistad.

Eeltöö: Vabatahtlik nõusolek ja andmete ökosüsteem

Erinevalt traditsioonilistest kontrollimeetoditest põhineb kaasaegne andmekogumine täielikult inimese enda lahkel nõusolekul. Klikkides nupule “Nõustun kõigi küpsistega” või registreerides uue poe kliendikaardi, anname me ära midagi palju väärtuslikumat kui raha: oma käitumismustrid ja vabaduse.

Pusletükkide ühendamine

Üksik kliendikaart näitab vaid seda, mida sa sööd või milliseid ravimeid apteegist ostad. Kuid kui need andmed ühendatakse teiste digitaalsete jälgedega, tekib inimesest terviklik profiil:

• Pangakaardid ja makseandmed: Reaalajas ülevaade finantskäitumisest ja asukohtadest.
• Ühissõidukite kaardid ja GPS: Täpne logistiline muster – kus sa liigud, millal ja kellega.
• Sotsiaalmeedia ja veebilehitsejad (Google jne): Sinu hirmud, eelistused, poliitilised vaated ja emotsionaalsed päästikud.

Tehisintellekti algoritmide ja kasvava arvutusvõimsuse kaasabil ei analüüsita neid andmeid enam tagantjärele, vaid reaalajas, et prognoosida ühiskonna käitumist.

Salaplaan: Informatsiooni kujundamine ja psühholoogiline suunamine

Selle ulatusliku profileerimise peamine eesmärk ei ole pelgalt sihtmärgistatud reklaami müümine. Kogutud andmete põhjal hakatakse kujundama internetis kättesaadavat informatsiooni.

Kui algoritmid teavad täpselt, mis paneb ühiskonnagruppe tundma hirmu, viha või kergendust, saab digitaalset infovälja doteerida viisil, mis suunab massid märkamatult soovitud suunas. Narratiivid (olgu need seotud majanduse, tervishoiu või kriisidega) kohandatakse vastavalt inimeste psühholoogilistele profiilidele. See on pehme, kuid absoluutne allutamine läbi tajude juhtimise – inimene usub, et teeb oma otsused ise, kuid valikud tema ees on eelnevalt filtreeritud ja disainitud.

Ringkäendus: Mugavuse lõks ja halvav hirm süsteemi ees

Selle süsteemi unikaalsus seisneb selles, et me nõuame selle laiendamist ise. Me valime mugavuse privaatsuse asemel, eelistades kiireid viipemakseid, digitaalseid identiteete ja personaalseid soodustusi. Poliitikud ja institutsioonid – Eliidi esindajad, kes lubavad “turvalisemat ja digitaalsemat tulevikku” – valitakse ikka ja jälle tagasi tüüri juurde.

Kuid selle ringkäenduse taga on midagi palju sügavamat ja kurjakuulutavamat kui pelk mugavus. See põhjus on hirm.

Nende samade mugavate ja kõikehõlmavate süsteemide tõttu on inimesed kaotanud oma ürgse loomis- ja analüüsivõime. Kuna äpid mõtlevad meie eest, navigatsiooniseadmed juhivad meie teekonda ja algoritmid otsustavad meie eelistuste üle, ei oska ega julge ühiskond enam ilma nendeta hakkama saada. Kui süsteem korrakski katkeb, haarab massi paanika. Iseseisev mõtlemine ja baasoskused on atrofeerunud; inimestest on saanud biorobotid, kes reageerivad vaid etteantud digitaalsetele stiimulitele ning valivad oma vangistajad tagasi puhtast hirmust, et ilma nendeta ei suudeta ellu jääda.

Lõppvaatus: Tehislik kvantmaailm ja inimkonna dehumaniseerimine

Me loome endale ise kuldse puuri-kuldse lõksu, kus puuris olemise eest tasud sa oma privaatsusest ja iseseisevast mõtlemisest loobumisega. Kuid mis saab siis, kui see lõks täielikult sulgub?

Me seisame tehisliku, kvantarvutite poolt juhitava maailma lävel. Kui see programm täielikult käivitub, ei doteerita enam pelgalt reklaame, vaid inimesed ise sisestatakse kvantsüsteemi kui andmeühikud. Selles uues reaalsuses lakkavad inimesed olemast Inimesed selle sõna vaimses ja bioloogilises tähenduses. Nad kaotavad võime luua tõelist elu, sünnitada vabana, mõelda loovalt või kasvatada oma toitu ilma tehnoloogilise vahenduseta.

Inimkonnast saab pelk tehis-orgaaniline mass – süsteemide ja tehnoloogiate töös hoidjad, Eliidi orjad, kelle eksistentsi väärtust mõõdetakse vaid nende digitaalse efektiivsuse järgi. See on programmeeritud hirmupandeemia ja disainitud näljahäda kõrval kolmas, kõige viimane ja absoluutne inimkonna allutamise programm.

Rahvas valib kontroll-süsteemi loojad mugavuse ja ka hirmu tõttu tagasi

Selle süsteemi unikaalsus seisneb selles, et me nõuame selle laiendamist ise. Me valime mugavuse privaatsuse asemel, eelistades kiireid viipemakseid, digitaalseid identiteete ja personaalseid soodustusi. Poliitikud ja institutsioonid, kes lubavad “turvalisemat ja digitaalsemat tulevikku”, valitakse ikka ja jälle tagasi, sest digitaalsest mugavustsoonist loobumine tundub kaasaegses ühiskonnas peaaegu võimatu. Ja võimatu tundub see olevat neil, kes on juba kaotanud oma hinge kontrolli musta võrgu loojatele.

Inimesed loovad ise endale kuldse puuri, kus valuutaks on nende privaatsus, hinge vabadus, iseseisev mõtlemine ja side elu algallikaga.

Pole kunagi hilja öelda ei süsteemide kontrollile ja lõpetada poliitikute loodud riigi mängudes osalemine.

Kõigil on sünniga kaasas vaba tahe ja kedagi ei saa süüdistada tema otsuste eest. Sest kõik siin maal on õppimine ja meenutamine. Kui põrud õppimises, kordad uuesti ja uuesti – päästjat ei tule, sest päästja oled sina ise.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui arvad, et Fonte.News kanalis artiklid on vajalikud, siis palun toeta:

Loe lisaks:

Projekteeritud nälg? Uus globaalne trend piirata vaba toidutootmist

Euroopa Liidu tasandil toimuvad karmid juriidilised lahingud uute seemneseaduste üle (EU Seed Law). Kriitikud ja väiketootjad hoiatavad, et bürokraatia ja “Phytosanitary” (fütosanitaarsete) nõuete karmistamine võib muuta traditsiooniliste, pärand- ja vabadussortide kasvatamise ning vahetamise tavatarbijale kättesaamatuks või suisa seadusevastaseks.

Ka Eesti poliitikud otsustasid samuti inimkonna näljutamise kasuks?: https://majandus.postimees.ee/8499441/uus-seadus-hulk-vaiketootjaid-allutatakse-ametnike-kontrollile

Eeltöö: Kuidas reguleeritakse iseseisvus välja?

Analoogselt pandeemiate puhul nähtud “eeltöödega”, kus reeglid kirjutatakse ümber ammu enne kriisi puhkemist, toimub sarnane hiiliv tegevus ka toidujulgeolekus:

• Seemnete monopoliseerimine: Uute PRM (Plant Reproductive Material) regulatsioonidega püütakse ühtlustada ja standardiseerida kõike, mis mulda pannakse. Väikesed seemnesäästjate võrgustikud ja hobiaednikud hoiatavad, et reeglid, mis nõuavad igalt sordilt sertifitseerimist, teenivad vaid suuri korporatsioone ja muudavad pärandsortide vaba vahetamise illegaalseks.
• Piirangud hobiaednikele: Laual on olnud ettepanekud, mis piiraksid harrastusaednikele müüdavate seemnete valikut, surudes peale vaid standardseid, tihti geneetiliselt muundatud või patenteeritud korporatiivseid sorte.

“Kui sa kontrollid naftat, kontrollid sa riike. Kui sa kontrollid toitu, kontrollid sa inimesi.” – See ajalooline geopoliitiline reegel on saamas uue, digitaalse ja juriidilise kuue.

Salaplaan: Sõltuvusahela loomine

Miks peaks keegi tahtma keelata vanaema kasvuhoonest tomateid või takistada kartuli mahapanekut? Vastus peitub kontrollis ja tsentraliseerimises.

1. Sõltuvus tarneahelatest: Inimene, kes suudab endale ise toitu kasvatada, on kriisikindel ja raskesti juhitav. Kui aga kogu toit tuleb läbi suurte poekettide ja korporatiivsete süsteemide, on ühiskond 100% sõltuvuses Eliidi kehtestatud reeglitest ja hindadest.
2. Kliima- ja CO2-narratiivi ärakasutamine: Juba praegu ilmub uuringuid, mis püüavad väita, et “kodune toidukasvatamine tekitab suurema süsinikujalajälje kui tööstuslik põllumajandus”. See on ideoloogiline eeltöö, et luua pinnas tulevastele keeldudele, maksudele või registreerimiskohustustele.
3. Uued tehnoloogiad (NGT): Samal ajal kui traditsioonilisi seemneid piiratakse, surutakse läbi uusi genoome redigeerivaid tehnoloogiaid (NGT), mille patendid kuuluvad taas käpätäiele globaalsetele suurettevõtetele.

Aga Rahvas valib ikka oma “päästjad” tagasi

Kõige hämmastavam osa sellest mustrist on see, kuidas see ellu viiakse. Seda ei tehta tankidega. See viiakse ellu “rohelise ülemineku”, “toiduohutuse” ja “rahva tervise” kaitsmise sildi all.

Rahvas, olles hirmutatud järjekordsest kriisist või kliimakatastroofist, hääletab ikka ja jälle tagasi need samad poliitikud, kes neid regulatsioone Brüsselis ja kohalikes parlamentides heaks kiidavad. Me loovutame oma põhiõigused samm-sammult vabatahtlikult, uskudes, et bürokraadid kaitsevad meid – kuni ühel päeval avastame, et isegi oma aias peenra kaevamiseks on vaja digitaalset luba.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui arvad, et Fonte.News kanalis artiklid on vajalikud, siis palun toeta:

Loe lisaks: