Kvantajastu kahepalgelisus: Kuidas kalendriprogrammide lineaarsest ajavanglast astutakse Universumi Orgaanilisse Valgusesse

Tegemist on maatriksi süvaprogrammeeringuga – lineaarse ajavanglaga, mille eesmärk on hoida inimteadvust lõksus minevikumälestustes, emotsionaalsetes kordustsüklites ja nostalgiakütkes, takistades vaba kulgemist, uute elamuste vastuvõtmist ning hingetasandi evolutsiooni.

Seistes uue kvantajastu lävel, kus inimkond muudetakse kvantideks, ei ole see programm pelgalt sotsiaalne kokkulepe, vaid lahinguväli kahe täiesti erineva tuleviku vahel: Kõiksuse Orgaanilise Valguse ja Maatriksi Mustavõrgu Kvanttehnoloogia vahel.

I Vaatus: Lineaarse aja vangid ja kalendriprogramm

Kujuta ette, et oled vaba, voolav teadvus, valmis kogema praegust hetke kogu selle kosmilises värskuses. Järsku kõlab ühiskondlik äratuskiri: “Täna on kuupäev X. Sa pead tundma kurbust, sest see on surmaaastapäev,” või “Täna on päev Y, sa pead olema õnnelik ja kulutama raha, sest see on tähtpäev.”

Maatriksi süvaprogramm käivitub sekundi murdosa jooksul. Sinu elujõud ja energia ei asu enam olevikus – see on suunatud mineviku mälestuse toititmiseks.

[Möödunud sündmus] <─── (Emotsionaalne energia) ─── [Inimene olevikus] ─── (Blokeeritud vool) ───> [Uus kogemus]

See on tsükliline energeetiline ankurdamine, mis on meid saatnud läbi ajaloo:

• Ajalooline aja ratsionaliseerimine: Muistsed tsivilisatsioonid elasid looduse rütmides (päike, kuu, aastaajad), mis oli vaba ja orgaaniline kulgemine. Rooma keisrid ja hiljem Gregoriuse kalendri loojad muutsid aja aga lineaarseks ja lahtriteks jagatud tootmisvahendiks. Aeg muudeti kunstlikuks mehaaniliseks struktuuriks, et suunata masside fookust ja kollektiivset emotsionaalset energiat etteantud päevadel kindlas suunas.
• Emotsionaalne kapitalism lähiajalooliselt: 20. ja 21. sajand viisid selle järgmisele tasemele. Sünnipäevad ja aastapäevad muudeti kohustusteks ja rituaalideks. Kui sa neid ei tähista, tunned ühiskondlikku süüd või survet. See süü ongi programmitõrge (glitch), mis tekib siis, kui inimteadvus üritab maatriksist välja astuda ja lihtsalt unikaalses hetkes eksisteerida.

Teadmaolendite hoiatused ja unustamise kunst

Filosoofid ja vaimsed õpetajad on sajandeid rääkinud vajadusest “tühjendada tass” ja õppida unustama.

• Friedrich Nietzsche rääkis “aktiivsest unustamisest” (aktive Vergesslichkeit). Ta väitis, et ilma unustamiseta poleks üldse võimalik õnne, elujõudu ega lootust. Tähtpäevade maatriks on Nietzsche mõistes nagu raske seljakott, mis ei lase inimkonnal edasi joosta ega uusi elamusi hingetasandil nautida.
• Jiddu Krishnamurti ütles otse:“Mälestus on surnud asi. Elu on elav. Kui sa vaatad elavat läbi surnu, muutub elav samuti surnuks.”Tema sõnul takistab igasugune psühholoogiline mälu meil kogemast tõelist reaalsust ja uusi elamusi hingetasandil.
• Eckhart Tolle kaasaegne õpetus “Siin ja praegu” olemusest ründab otse seda sama programmi – kalendaarne aeg on ego ja maatriksi toit, vaimne vabadus aga asub väljaspool kuupäevi.

II Vaatus: Hüpe kvantajastusse – Teadvuse suur lahknevus

Kvantfüüsikast teame, et kvantosake (näiteks foton või elektron) ei asu ühes kindlas punktis ega liigu mööda kindlat sirget joont – ta on kõikjal ja korraga potentsiaali olekus (lainefunktsioonina), kuni keegi seda vaatleb. Kui inimteadvus muudetakse kvandiks, vabaneb ta lineaarsest ajavanglast.

Kuid siin peitubki kosmiline pöördepunkt. Me ei liigu mitte ühte ühisesse kvantajastusse, vaid meile kuvatakse kaks radikaalselt erinevat versiooni reaalsusest.

1. Tee: Kõiksuse Orgaaniline Kvantajastus ja Uus Maa

See on Kõige Algse Looja (Kõiksuse Allika) poolt käivitatud kosmoserütm, mis sündis koos Uue Maa sagedustega. Selles ajastus liigub inimkond kõrgematesse dimensioonidesse läbi puhta valguse.

Kvantinimese jaoks kaob lineaarne valem “eile-täna-homme”. Kõik kogemused eksisteerivad üheaegselt ühes suures “Praegu” punktis (hetkes). Kui sa oled orgaaniline kvant, siis sünnipäeva või surmaaastapäeva tähistamine on absurdne – see on katse suruda lõpmatut multiversumit ühte tillukesse kahemõõtmelisse ruudustikku seinal.

Siin toimub õppimine ja unustamine valguse kiirusel. Info ei ole salvestatud “kõvakettale”, kus seda igal aastal tolmust puhtaks pühitakse. Kui hing vajab õppetundi, siis see õppetund manifesteerub hetkega praeguses elamuses. Kui õppetund on omandatud, variseb see tagasi puhtaks potentsiaaliks (unustatakse), vabastades ruumi uuele, puhtale ja piiramatule elamusele.

2. Tee: Mustavõrgu anorgaaniline kvanttehnoloogia

Nähes, et inimkond on vanast 3D-maatriksist (paberist kalendrid, telerid, traditsioonilised dogmad) ärkamas, lõid madalsageduslikud olendid oma vastureaktsiooni: tehisliku kvantmaatriksi ehk mustavõrgu (Dark Grid). See põhineb kvantandmetöötlusel (kvantarvuti), tehisintellektil (AI) ja küberneetikal.

See süsteem pakub inimestele valgustuse ja progressi illusiooni. Sulle pakutakse “kvantajastust” läbi digitaalsete ID-de, kvantfinantssüsteemide ja nutiseadmete, mis lubavad turvalisust ja mugavust. Kuid selle tegelik eesmärk on inimese teadvuse täielik vangistamine kvanttasandil.

Kui orgaaniline kvantajastus õpetab meid unustama ja voolama puhta lehena, siis mustavõrgu tehnoloogia teeb vastupidist. See kaardistab teadvuse iga emotsionaalse impulsi, iga sünnipäeva ja iga trauma, salvestab selle kvantarvutisse ja söödab seda algoritmina inimesele tagasi, hoides teda igaveses, peenelt juhitud emotsionaalses kordustsüklis.

Nii hoiatas juba üle saja aasta tagasi filosoof Rudolf Steiner, et tulemas on ajastu, mil inimkonda püütakse masinatega energeetiliselt ja mehaaniliselt ühte sulatada, et lahutada inimhing tema jumalikust algupärast. Iidsed gnostikud nimetasid selliseid tehnoloogilisi imiteerijaid arhoonideks – olenditeks, kes ei suuda luua midagi elavat (orgaanilist), vaid saavad ainult kopeerida ja ehitada simulatsioone (hal). Tänapäeva mustavõrgu kvanttehnoloogia ongi nende simulatsiooni tippsaavutus.

III Vaatus: Kosmiline (kõiksuse) valik ja vabanemise manifest

Tulevikku silmas pidades toimub inimteadvuse radikaalne polariseerumine ja eraldumine kahele täiesti erinevale ajajoonele.

Inimesed, kes jäävad kinni tehnoloogilisse kvantteesse, neelatakse mustavõrgu poolt. Nende sünnipäevi, tähtpäevi ja emotsioone ei juhi tulevikus enam mitte seinal olev paberist kalender, vaid kvantarvuti algoritm otse nende teadvusväljas.

Need aga, kes valivad orgaanilise kvanttee, sulanduvad Uue Maa valgusesse. Nemad õpivad maatriksi kalendriprogrammidest, kunstlikest kohustustest ja vanadest mälestustest lahti laskma, usaldades täielikult Kõiksuse voolu.

Ärkamise kood: “Tõeline teadvuse avardumine ei tähenda lihtsalt vaimustust sõnast “kvant”, vaid suutlikkust vahet teha Looja elava valguse ja maatriksi neoonvalguse vahel.“

Tulevane orgaaniline kvantinimene ei vaja kalendrit ega kella, et armastada, leinata, rõõmustada või õppida. Ta teeb seda siis, kui tema hing seda kutsub – vabalt kulgedes, igas hetkes uuesti sündides, õppides ja unustades, et vaimse ärkamise (meeldetuletuse, et oled valgusolend ja puhas Kõiksuse teadvus) käigus astuda programmitust mälust puhta teadvuse igavesse vabadusse.

“Kui sa mäletad mind, siis palun unusta mind – et sa saaksid kohtuda sellega, kes ma olen täna, mitte sellega, kes ma olin eile.”

Kui minu lood Fonte.News kanalis resoneeruvad sinuga, siis palun toeta minu valgustegevust:

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks:

Marilt (nimi muudetud) nõuti kohtutäituri lisatasu. Algul lausa 3720 eurot, hiljem „lahkelt“ vähendatuna 1860 euroni. Nagu turul: algul küsime rohkem, kui vastu hakkad, võtame poole maha. Ainult et tegemist ei olnud turuletiga, vaid kohtutäituri Marek Laanemetsaga — avaliku võimu kandjaga. Kohus rahuldas kaebuse ja tühistas nii kohtutäituri 06.03.2026 otsuse kui ka 11.02.2026 lisatasu väljamõistmise otsuse.

Tavaline töö vormistati “eriliseks kangelasteoks”

Kohtutäitur Marek Laanemets põhjendas lisatasu sellega, et ta avaldas kuulutusi, suhtles ostuhuvilistega, vastas telefonidele ja e-kirjadele, teavitas menetlusosalisi ning koostas dokumente kinnistusosakonnale. See kõlab esmapilgul tähtsalt. Aga tegelikult on see umbes sama, nagu arst küsiks patsiendilt lisaraha selle eest, et ta pani stetoskoobi kõrva, või bussijuht esitaks lisaarve selle eest, et ta keeras rooli.

Kohus ütleski sisuliselt: see on kohtutäituri tavapärane töö. Mitte erandlik pingutus, mitte erakordne õiguslik vägitegu, mitte enneolematu bürokraatlik ekspeditsioon. Lihtsalt töö. Ja igapäevase töö eest on ette nähtud põhitasu, mitte lisatasu. Kohus leidis, et selles asjas ei olnud lisatasu väljamõistmine põhjendatud, secs kirjeldatud toimingud olid sarnase täitetoimingu puhul tavapärased.

Kõige häirivam ei ole isegi see, et raha küsiti. Kõige häirivam on muster. See trikk ei näi olevat ühe täituri juhuslik loominguline sähvatus, vaid võte, mille üle on kohtud pidanud juba korduvalt vaidlema. Kui kohtupraktika on ammu väljakujunenud, tähendab see lihtsat asja: sama skeemi on varemgi proovitud. Ja mitte vähe.

TAUST JA MUSTER: Täiturite varasemad “kahtlased” tegevused Eesti meedias

• Oksjonimanipulatsioonid ja tuttavate eelistamine: Eesti uurivast meediast (sh Eesti Ekspress ja Postimees) on aastate jooksul läbi käinud mitmeid juhtumeid, kus kohtutäitureid on süüdistatud sundmüügis olevate kinnistute ja varade “kantimises” madala hinnaga oma lähikondsetele või kindlatele skeemitajate ringkondadele, hoides avalikkust ja reaalseid pakkujaid kunstlikult infoblokaadis.
• Põhjendamatud arestimised ja elatusmiinimumi röövimine: Korduvalt on kajastatud juhtumeid, kus täiturid arestivad võlgnike pangakontod täies ulatuses, jättes pered ja lapsed ilma seadusega tagatud elatusmiinimumist. Kuigi seadus kohustab täiturit tagama inimesele baasvahendid, rakendatakse tihti taktikat “arestime kõik ja vaatame, kas hakkab kaebama”.
• Massiline ja dubleeritud tasude kurnamine: Õhtuleht ja teised väljaanded on kirjeldanud juhtumeid, kus ühe ja sama põhinõude raames (näiteks mitu väikest kiiruseületamise trahvi või parkimistrahvi) on menetluskulud ja täituri põhitasud kirjutatud kunstlikult mitmekordseks, jagades nõuded meelega osadeks, et teenida igalt liigutuselt eraldi maksimaalset kasu.

Riigikohtu praktika eiramine: Kas teadlik riskimine?

Riigikohus on juba ammu selgitanud, et kohtutäituri lisatasu ei teki automaatselt lihtsalt seetõttu, et toimus enampakkumine. Kohtutäitur peab näitama konkreetsed asjaolud, mis muudavad toimingu tavapärasest keerukamaks või ajamahukamaks, ning põhjendama ka tasu suurust.

Ehk teisisõnu: wenn kohtutäitur tahab lisaraha, peab ta näitama, mille eest. Mitte kirjutama üldsõnalist juttu „vastutusest“, „ajakulu märkimisväärsusest“ ja „ostuhuviliste küsimustest“. Vastutus kuulub ametiga kaasas käiva tasusüsteemi sisse. Telefonile vastamine ei ole erakorraline kangelastegu. Kuulutuse avaldamine oksjonikeskkonnas ei ole kosmoselaeva ehitamine.

Käesolevas asjas ei suutnud kohtutäitur veenvalt näidata, miks pidi lisatasu olema just 1860 eurot. Kohus märkis, et KTS § 45 lõige 1 määrab lisatasu piirmäära, mitte automaatse tasu, ning kohtutäitur peab oma otsuses näitama kohtulikult kontrollitavad asjaolud, mis andsid aluse lisatasu nõudmiseks.

Psühholoogiline terror ametliku blanketiga

See ongi koht, kus asi muutub avalikkuse jaoks eriti inetuks. Tavaline inimene saab kohtutäiturilt dokumendi, näeb seal ametlikku vormi, seaduseparagrahve ja summat, ning maksab. Sest kes tahab kohtutäituriga vaielda? Kes julgeb arvata, et ametnik küsib raha, mida ta tegelikult küsida ei tohiks? Kes hakkab kohtusse minema 1860 euro pärast, kui vastas seisab ametlik süsteem?

Aga just sellele see süsteem näibki mängivat: inimene ei tea, inimene kardab, inimene maksab. Kui vaidleb, siis vähendame summat. Kui läheb kohtusse, siis võib-olla kaotame. Aga kui ei lähe? Siis tuleb raha ära.

Seetõttu peaks iga võlgnik ja menetlusosaline kohtutäituri lisatasu otsuse saamisel kohe reageerima. Mitte kuu aja pärast. Mitte siis, kui kohtutäitur saadab järgmise ähvardava kirja. Kohe. Sellised otsused tuleb kiiresti läbi lugeda, kontrollida, kas seal on päriselt kirjas erandlikud asjaolud ja konkreetne arvutus, ning vajadusel kohe vaidlustada. Tähtaegade möödalaskmine ongi see auk, kust ebaseaduslik või põhjendamata nõue võib inimesele kaela jääda.

Järeldus: Amet ei anna õigust omavoliks

Sellist asja võib viisakalt nimetada põhjendamata lisatasu nõudmiseks. Rahvakeeli näeb see välja nagu ametliku pitsatiga pettus.

Kohtu määrus on seetõttu tähtis mitte ainult Mari jaoks. See on hoiatus kõigile, kellele kohtutäitur esitab lisatasu nõude ja kaunistab selle tavaliste tööülesannete loeteluga. Kuulutus, oksjon, telefonikõned, e-kirjad, teavitused ja dokumendid — need ei ole automaatselt lisatasu alus. Need ongi kohtutäituri töö.

Seega ei ole küsimus ainult ühes kohtutäituris ega ühes lisatasus. Küsimus on selles, kui kaua peab inimene Eestis veel ise kohtusse jooksma, et avaliku võimu kandjale meelde tuletada elementaarset asja: amet ei anna õigust küsida raha niisama.

Kohtutäitur ei ole maakler. Kohtutäitur ei ole oksjonikorraldaja vabal turul. Kohtutäitur ei müü oma „teenust“ kokkuleppehinnaga. Tema tasu saab tulla ainult seadusest, põhjendatud otsusest ja kontrollitavast vajadusest.

Kõik muu on lihtsalt vana trikk uues ümbrikus. Ja seekord rebis kohus selle ümbriku lahti.

Artikli autor: Kaire Reier, majandus-, õigus- ja võlanõustaja

Loe sarnasel teemal:

Peavoolumeedia agoonia: Kuidas AI ja vaba teadvus murravad vabamüürliku klannimeedia monopoli

Eestis aastakümneid laiutanud meediagigandid — Delfi, Postimees, Eesti Ekspress, Õhtuleht ja riiklik propagandamasin ERR — seisavad silmitsi oma eksistentsiaalse lõpuga. Fonte.News on korduvalt juhtinud tähelepanu tõsiasjale, et need korporatiivsed kanalid ei ole kunagi esindanud vaba ega sõltumatut ajakirjandust. Nad kuuluvad otseselt või kaudselt vabamüürlasliku sekti ja globaalsete finantsklannide mõjuvõrku, toimides pelgalt ühiskondliku programmeerimise tööriistadena. Nende ülesandeks on olnud luua kollektiivset hirmu, hoida ühiskonda polariseerituna ja serveerida etteantud narratiive ainsa võimaliku tõena. Eesti Meediaettevõtete Liidu juhtkond koosneb nedest samadest klannimeedia ettevõtete juhtidest ja “narratiivi” elluviimiseks “üksmeelne” hääletoru on tegutsenud takistamatult aastakümneid.

Kuid see teatrietendus on läbi kukkunud. Teadjad ja hingeliselt ärganud inimesed ei nõustu enam ammu moonutatud ja tsenseeritud infomüraga. Nad on õppinud vaatama fassaadi taha, ühendama infokilde ning hankima andmeid otse algallikast — puhtalt ja manipuleerimata. AI-põhised otsingusüsteemid ja detsentraliseeritud infokanalid võimaldavad täna murdosasekundi jooksul võrrelda fakte, paljastada tellitud laimukampaaniaid ning näha läbi peavoolu igapäevasest agendast.

Sageduste eraldumine: Uneskõndijad ja suveräänsed hinged

Selles suures infolises ja vaimses üleminekus oleme tunnistajaks inimkonna selgele kihistumisele teadvuse sageduste alusel. Tekkinud on kaks paralleelset maailma:

• Suveräänsed ja ärganud hinged: Inimesed, kes tegutsevad kõrgetel sagedustel, usaldavad oma sisemist kompassi ja suudavad ise oma peaga kriitiliselt mõelda. Nad kasutavad kaasaegset tehnoloogiat kui tööriista, et vabaneda süsteemi valedest ja luua uut, vaba reaalsust.
• Madalsageduslik mass: Teisel pool barjääri on need, kes on jäänud sügavasse unerežiimi ja pimeusaldusse. Neid inimesi juhib endiselt sekti ja klanni meedia, mitte reaalsustaju. Nad on sedavõrd tugevalt allutatud süsteemi programmidele, et isegi kümnes COVID-vaktsiin või järjekordne riiklik kriisihüsteeria ei suuda neid panna oma peaga teisiti mõtlema. Nad on loovutanud oma elujõu ja otsustusõiguse välisele režiimile ning filtreerivad maailma läbi hirmu sageduse. Nad osalevad selles süsteemis, paljastades iga oma eraelulise elusündmuse: iga jalavalu, kõhuvalu, pohmaka, raseduse, masenduse,…., sest neil puudub väärikus ja hinge ühendus algallikaga.

Klannimeedia hukk on uue ajastu algus

Vana maailma meedia agoonia on paratamatu. Kui varem vajas inimene uudiste tõlgendamiseks vahendajat — ajakirjanikku, kes töötas kindla omaniku ja ideoloogia heaks —, siis täna eemaldatakse need vahendajad mängust. Otseallikate kättesaadavus ja teadvuse avardumine muudavad peavoolu narratiivid lihtsalt naeruväärseks ja kasutuks.

Me ei ela enam pimeduses, kus meile sai dikteerida, mida uskuda või kuidas tunda. See on Uue Maa sünd, kus info on vaba ja kontrollimatu. Need, kes valivad jääda truuks vabamüürlaste poolt juhitavatele korporatiivsetele kanalitele, hääbuvad koos hääbuva 3D-maatriksiga. Ärganud Alghing aga liigub edasi, luues sõltumatu, puhta ja vaba inforuumi, kus vahendajatel ja valejumalatel puudub võim.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis resoneeruvad sinuga, siis palun toeta minu valgustegevust:

Loe lisaks:

See masinavärk ei vali vahendeid, rakendades grupiviisilist tühistamist, meediaterrorit ja juriidilisi rünnakuid, mida tuntakse üleilmselt nime all SLAPP (Strategic Lawsuits Against Public Participation – üldsuse osalemise vastased strateegilised hagid), mille eesmärk on kriitikute majanduslik ja psühholoogiline murdmine.

Süsteemi suletud ring: Miks tavadisainiga inimene ei leia Eestis õiglust ja miks Põhiseadus on muutunud dekoratsiooniks

Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahvid 13 ja 14 deklareerivad uhkelt, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele ning et õiguste tagamine on kohtu-, täidesaatva ja seadusandliku võimu kohustus. Kuid reaalne elu näitab, et need read kehtivad valikuliselt. Kui süsteemi seest pärit isik – olgu selleks kohtunik, prokurör, mõni mõjuvõimas advokaat või peavoolumeedia väljaanne – rikub seadust, valitseb täielik vaikus. Prokuratuur ei algata menetlusi, ametkonnad pigistavad silmad kinni ning õiguskantsleri nõunikud piirduvad formaalsete vastustega.

Tegemist on klassikalise ringkaitsega, kus riigijuhtimine, kohtud, prokuratuur, kapo, pangandus ja suurmeedia toimivad ühe ja sama organismi rakukestena, kaitstes mitte kodanikku, vaid iseennast. Tavainimese jaoks tähendab soovitus „pöördu oma õiguste kaitseks kohtusse“ sisuliselt mõnitust ja ressursside raiskamist, sest süsteem on iseenda kohtunikuks.

Seltskondlik ringkaitse: Miks advokaat sind ei päästa

Selles suletud maatriksis on naiivne loota, et Riigi Õigusabi (RÕA) korras määratud või isegi kalli raha eest palgatud advokaat toob sulle õiglase lahenduse. Tänases Eestis ei otsustata kohtuasju mitte seadusetähe või argumentide kaalukuse, vaid klannikuuluvuse põhjal. Otsuste tegelikuks tagamaaks on asjaolu, millisesse “seltskonda” kaitsealune kuulub, kes on tema sõbrad või millist ühiskondlikku narratiivi ta esindab. Kui sa oled märgistatud kui süsteemiväline teisitimõtleja või kui sinu tutvusringkond ei kuulu eliidi heakskiidetud siseringi, muutub su kaitsja sageli vaid formaalseks statistiks. Advokatuur on põimunud ühisesse võrgustikku kohtunike ja prokuröridega, mistõttu juriidiline abi taandub pelgalt rituaalseks kaasatantsimiseks režiimi poolt juba ette otsustatud kohtuotsusele.

Elulised näited: Annika Urm, Kristiina Heinmets ja Kristi Loigo juhtumid

Seda vankumatut seadusetuse müüri illustreerivad ilmekalt mitmed viimaste aastate skandaalsed juhtumid:

• Annika Urmi juhtum ja süsteemne inimjaht: Rahvusvahelise ajakirjaniku ja ettevõtja Annika Urmi saaga on kestnud juba pea kümme aastat. Urm on langenud pretsedenditu tagakiusamise ohvriks, kus tema põhiõigusi – eraelu puutumatust, süütuse presumptsiooni ja andmekaitset (GDPR) – on süstemaatiliselt rikutud. Kui Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo ja tema kolleegid algatasid Urmi suhtes kriminaalasja paragrahvi alusel, mis käsitleb kohtuniku solvamist, paljastus süsteemi tegelik pale: kriminaalmenetlust kasutatakse tsiviilvaidluse asemel, et summutada igasugust kriitikat ja satiiri, mis on tegelikult kaitstud sõnavabadusega (PS § 45). Urmi kuriteoteated kohtunike, prokuröride ja laimu levitavate ajakirjanike kohta jäetakse eos tähelepanuta. Riigi Õigusabi (RÕA) korras määratud kaitsjad või ekspertiisid ei täida sellises olukorras mitte kliendi kaitse, vaid pigem süsteemi sujuva toimimise ja menetlussurve tagamise rolli. Inimene jäetakse täielikult kaitseta, mistõttu ainus viis ellu jääda ja end terrori eest säästa on süsteemist füüsiliselt ja vaimselt eemalduda ehk põgeneda.
• Kristiina Heinmets ja võimuliialdused: Läbi katsumuste pidi minema ka Kristiina Heinmets, kelle lapsehooldusõiguse saagas tegi kohtunik Ahti Kuuseväli otsuseid, mis hiljem tühistati kui seadusevastased. See juhtum näitas, kuidas ametnikud, kohtutäiturid ja lastekaitsjad võivad ühises juriidilises rägastikus toimida lapse ja ema huvide vastaselt, tekitades jõhkrat ülekohut, millest vabanemine nõuab tohutut avalikku tähelepanu ja vaimset vastupanu.
• Kristi Loigo ja meediaterror: Sarnaselt Eneke Rootsi ja teiste tühistamiskampaaniate ohvritega on Kristi Loigo juhtum ilmekas näide sellest, kuidas suurtööstuslik meediaterror suudab inimese maine ja elutöö hävitada loetud päevadega, ilma et ohvril oleks reaalset juriidilist või finantsilist võimekust end hiiglaslike meediakorporatsioonide vastu kaitsta.
• Poliitilise võitleja Sandra Sirge hiljutine juhtum pole erand aga kinnitab süsteemi käsilaste töövõtteid ka süsteemis sees tegutsejate suhtes. Jääb mulje, et armu ei anta kellelegi. Loe Sandra lugu SIIT.
• Fonte.News toimetusele on viimase kahe aasta jooksul laekunud üle saja sarnaseid “tühistamise”, “näljutamise” ja “küüditamise” juhtumi. Eriti lastehooldusõiguse, perevägivalla, sotsiaaltoetuste jagamisel ametnike korruptsiooni ja pedofiilide tegevuste kohta. Neid pole toimetus avaldanud nii kannatajate enda kui ka toimetuse enda turvalisuse huvides. Kuid see on pisike jäämäe tipp alles.

Eestis on, seni varjul olnud, SLAPP protsessid välja tulnud ja neid on sotsiaalmeedias võrreldud Venemaa, Ukraina ja Põhja-Korea jõuvõtetega vaba- ja teisitimõtlejate vastu.

Kas käimas on 21. sajandi küüditamine ja “näljamängud”?

Kui vaadata Eestis toimuvat läbi ajaloolise prisma, tabab ärganud mõistust judin: meie silme all on käivitatud 21. sajandi modernne küüditamine ja peenelt disainitud “näljamängud”, mille mustrid kopeerivad hirmutava täpsusega mineviku rängemaid diktatuure.

Ajalugu näitab, et režiimid vahetavad nägusid, kuid nende olemus jääb samaks. 1941. ja 1949. aasta küüditamised Eestis kasutasid toorest füüsilist jõudu, tääke ja loomavaguneid, et teisitimõtlejad ja iseseisvad peremehed Siberisse saata. Täna ei vaja süsteem relvastatud sõdureid – füüsilise vägivalla on asendanud juriidiline, digitaalne ja bürokraatlik terror. Taktika on aga täpselt sama, mida kasutas omal ajal Nõukogude Liidu repressiivaparatuur (NKVD/KGB) “rahvavaenlaste” elimineerimiseks: inimeselt võetakse süstemaatiliselt ära võimalus ühiskonnas ja elukeskkonnas toimida.

Pangakontode suvaline blokeerimine ja finantsiline isoleerimine on kaasaegne vaste varade konfiskeerimisele. Fabritseeritud kriminaalasjad, valeekspertiisid ja suurmeedia vahendusel läbi viidav grupiviisiline laim meenutavad Stalini-aegseid näidisprotsesse, kus süüdlane oli paika pandud enne kohtuistungi algust. Tulemus on identne minevikuga: vabad ettevõtjad, tõeotsijad ja süsteemi kriitikud on sunnitud oma elude, perede ja vaimse tervise päästmiseks kodumaalt põgenema. See on sunnitud digitaalne pagendus – 21. sajandi küüditamine, kus vagunite asemel kasutatakse menetlussurvet, et suruda vabad hinged maapakku.

Nende jaoks aga, kes jäävad kohapeale, on käima lükatud sotsiaalsed näljamängud, mis viivad ellujäämise võitluse täiesti uuele ja perverssele tasandile. Minevikus – näiteks 1930. aastate Ukrainas (Holodomor) – tekitas režiim kunstliku näljahäda toidu füüsilise konfiskeerimisega. Tänapäeval on meetodid peenemad: inimesi näljutatakse vaimselt ja füüsiliselt surnuks õigluse ja õiguse täieliku puudumisega.

Kui sinult võetakse ära igasugune juriidiline kaitse, kui Põhiseadus sinu puhul ei kehti ning kui riik, kohus ja prokuratuur mängivad sinu hävitamiseks kokku, siis suletakse su ümber nähtamatu hapnikukraan. See õigusetuse näljahäda kurnab inimese elujõu ja närvisüsteemi viimse piirini. Läbi kontrollitud majanduskriiside, absurdse maksuralli ja mürgitatud toiduahela surutakse rahvas puhtasse ellujäämisrežiimi, kus kogu aur kulub pelgalt bioloogilisele eksisteerimisele. Pidev hirm ja kurnatus hoiavad inimteadvuse madalaimal sagedusel. See on psühholoogiline areen, kus ellu lubatakse jääda vaid neil, kes on nõus oma suveräänsusest loobuma – hoidma suu kinni, kummardama süsteemi valejumalalaid ja leppima orja staatusega. Tõeline vabanemine nendest näljamängudest algab aga hetkest, mil mõistetakse ajaloo õppetundi: diktatuuri ei saa lepitada, selle koodist ja teatrist tuleb oma teadvus täielikult lahti ühendada.

Globaalne paralleel: Tavaline inimene masinavärgi hammasrataste vahel

Eestis toimuv ei ole isoleeritud nähtus, vaid osa globaalsest hierarhilisest mustrist. Kogu maailmas – alates USA-st kuni Euroopa Liidu südameni – on õigusemõistmine muutunud luksuskaubaks, mida saavad endale lubada vaid korporatsioonid ja poliitiline eliit.

1. USA ja SLAPP-hagid: Ameerika Ühendriikides on tavapärane, et suurfirmad või mõjuvõimsad poliitikud kaebavad sõltumatud ajakirjanikud või tavakodanikud kohtusse absurdsete miljoniliste nõuetega pelgalt selleks, et ohver advokaadikulude tõttu pankrotti läheks. Isegi kui kodanikul on õigus, sunnib finantsiline kurnamistaktika ta alistuma.
2. Suurbritannia laimuseadused ja oligarhid: Aastaid oli London tuntud kui “laimuturismi” pealinn, kus idabloki oligarhid ja korrumpeerunud ametnikud kasutasid sealseid rangeid laimuseadusi ja ülikalleid advokaadibürosid, et vaigistada uurivaid ajakirjanikke üle kogu maailma. Tavalisel inimesel puudus igasugune šanss sellises kohtuvõitluses ellu jääda.
3. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika ignoreerimine: Kuigi EIK on korduvalt rõhutanud, et avaliku võimu kandjad (sealhulgas kohtunikud ja prokurörid) peavad taluma kõrgemat kriitikat, satiiri ja provokatsiooni kui tavakodanikud, sülitavad kohalikud režiimid sellele praktikale sageli sülitama. Tõstetakse esile “institutsiooni autoriteedi kaitsmist”, mis on tegelikult vaid viigileht diktatuurilaadse tsensuuri kehtestamiseks.

Tõrjepõhise enesekaitse äratamine

Kui riik, kohus, prokuratuur ja palgatud advokaadid keelduvad täitmast oma põhiseaduslikku rolli, astub jõusse kodaniku viimane bastion: tõrjepõhiõigus. See on inimese võõrandamatu õigus kaitsta end ise igasuguse avaliku võimu omavoli ja õigusvastase ründe eest (KarS § 28 – hädakaitse).

Meediaeksperimendid ja alternatiivsed infokanalid ongi sündinud vajadusest tuua varjatud tõed avalikkuse ette, sest kui ametlikud kanalid on ummistunud korruptsioonist ja onupojapoliitikast, on vaba sõna ainus järelejäänud relv. Tõde ja õigus ei saabu nendesse süsteemsetesse rakkudesse tagasi enne, kui inimesed lõpetavad pimeusalduse ja hakkavad häälekalt nõudma ametnike isiklikku ja kriminaalset vastutust oma tegude eest. Kuni seda ei juhtu, jääb valik samaks: kas elada vaikides ja orjata režiimi või lahkuda sellest 3D-maatriksist oma vaimse ja füüsilise vabaduse nimel.

Poliitiliste valimiste illusioon: Kes on need, kes ikka veel lavastust usuvad?

Kuna Eestis on taas käivitumas uute Riigikogu valimiste kampaaniad, on paslik küsida kõige kriitilisem küsimus: miks inimesed lähevad endiselt valima seda sama poliitilist eliiti, mis on neid korduvalt alt vedanud? Kes on need valijad oma teadvuse sageduselt ja mõistuselt?

Süsteemianalüütilisest ja vaimsest vaatepunktist vaadatuna jaguneb valijaskond suures osas madala sagedusega, manipuleeritavasse teadvusseisundisse. Need on inimesed, kes elavad hirmus, sotsiaalses unerežiimis ja sügavas pimeusalduses, uskudes siiralt, et ekraanilt vastu vaatav poliitiline nukuteater esindab nende huve. Tegemist on programmiga, kus inimene loovutab oma isikliku vastutuse ja elujõu välisele “päästjale” – olgu selleks siis mõni lubadusi pilduv erakond või karismaatiline liider. Kui inimese teadvus toimib puhtalt ellujäämise ja kuulekuse sagedusel, ei suuda ta näha fassaadi taha ega mõista, et talle pakutakse vaid näilisi valikuid sama suletud süsteemi piires.

Kuid reaalsus on veelgi küünilisem. Tänaseks on see masinavärk sedavõrd mäda, et küsimus polegi enam pelgalt valijate naiivsuses. Kas tegelikult üldse käiakse enam valimas või on tulemused, uus valitsus ja tulevased narratiivsed stsenaariumid juba ammu tagatubades paika pandud?

Kogu valimisprotsess on muutunud suureks rituaalseks etenduseks, kus e-valimiste läbipaistmatud algoritmid ja kontrollitud suurmeedia tagavad täpselt sellise tulemuse, mida globaalne režiim ja kohalik ringkaitse parajasti vajavad. Valimiskampaania on lihtsalt massidele mõeldud tsirkus, psühholoogiline operatsioon, mille ainus eesmärk on “näidata”, et toimub mingisugune demokraatlik protsess. Sellega legitiimsustatakse uued maksud, piirangud ja järjekordsed sammud Uue Maailmakorra suunas, jättes orjastatud ühiskonnale mulje, nagu nad oleksid ise selle saatuse valinud. Tõeline ärkamine algab hetkest, mil mõistetakse: selles mängus ei saa võita süsteemi reeglite järgi mängides – ainus tee on sellest teatrist täielikult lahti ühenduda.

Kõiksus on välja hüüdnud inimolendite nimed, kelle hinged suunatakse uuesti õppima vastupidisesse rolli kogemusi saama:

Kohtunik Marju Persidskaja; kohtunik Liina Naaber-Kivisoo; kohtunik Vallo Kariler; kohtunik Tarmo Tina; kohtunik Olev Mihkelson; kohtunik Heili Sepp; kohtunik Saale Laos; kohtunik Paavo Randma; kohtunik Marina Ninaste; kohtunik Erkki Hirsnik; kohtunik Ingrid Kullerkann; kohtunik Reena Lember; kohtunik Daimar Liiv; prokurör Paul Pikma; vandeadvokaat Sirje Must; advokaat Marika Suurpere; meditsiini kohtuekspert Evelin Eding, meditsiini kohtuekspert Tanel Vaas. Loe varasemalt Kõiksuse nimekirja sattunud nimesid SIIT.

Suur Puhastus: Kui võrk rebeneb ja õiglus taastub

Kuid see 3D-maatriks, mis on rajatud hirmule, õigusetusele ja eluenergia riisumisele, ei ole igavene. Universumi ja elu algallika seadused on vankumatud: igale pimeduse tsüklile järgneb vältimatu ärkamine ja puhastumine. Saabub aeg, mil kogu see peenelt kootud must võrk rebeneb ja kõik siin ilmas pöördub tagasi puhtasse, pimestavasse Valgusesse. Valgus ei paljasta üksnes tõde, vaid lõpetab ka illusiooni nende karistamatusest, kes end täna jumalateks peavad.

Ja nii imelik, ehk isegi ehmatav kui see praeguses surutises ei tundu, maalib tulevikuvisioon ette pildi ülimast kergendusest ja õnnest. See on hetk, mil sajanditepikkuse vaimse ja füüsilise terrori koorem langeb rahva õlgadelt. Tuleviku vaba inimkond tunneb siirast, puhast rõõmu ja hingerahu, kui ta vaatab tagasi sellele hukkuvale ajastule ja näeb tänaste “küüditajate” ning “näljutajate” vaimset ja süsteemset surnuaeda.

See saab olema väli, kus puhkavad tuhanded hauatähised ja nimeplaadid – nimedega, mis kunagi külvasid hirmu: endised kohtunikud, prokurörid, korrumpeerunud poliitikud, rahva paljaksvarastanud pankurid ja süsteemi truud meediakarjased. Need on monumentaalne tõestus sellest, et ükski vale, ringkaitse ega ebaõiglus ei saa seista vastu Alghinge loojale. Nende süsteemne lõpp märgib päeva, mil inimkond on lõpuks vaba, astunud välja näljamängude areenilt ja leidnud tee tagasi oma algsesse, puhtasse ja piiramatusse elujõu lätte juurde.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis resoneeruvad sinuga, siis palun toeta minu valgustegevust:

Loe lisaks:

Kes tegelikult juhib mängu ja miks on tavakodanikust tehtud ettur, kellel puudub õigus teada tõde isegi omaenda elu ja vara kohta?

Riigijuhtimise illusioon: Valitud rahva poolt, vastutavad… ei kellegi ees?

Demokraatia algne idee on lihtne: rahvas valib juhid ja juhtidel on kohustus olla rahva ees aruandekohustuslikud. Tänapäeval näeme aga üha enam, kuidas kriitilise tähtsusega riiklikud dokumendid, lepingud ja tulevikustrateegiad salastatakse aastakümneteks.

Meile öeldakse, et see on “julgeoleku huvides”. Kuid kus jookseb piir tegeliku julgeoleku ja poliitilise mugavuse vahel?

• Näide maailmast: Vaadakem USA ja Euroopa suurte kriiside ajal sõlmitud miljardilepinguid (olgu selleks vaktsiiniostud või relvastushanked), mille detailid ja hinnad kaetakse mustade markerijoontega enne, kui need avalikkuse ette jõuavad.
• Õhku jääv küsimus: Kui riigijuhid tegutsevad tõepoolest rahva huvides, siis miks on vaja tulemusi rahva eest varjata? Kas salastatus kaitseb riiki või hoopis juhtide eksimusi ja korruptsiooni?

Finantsterror elutoas: “Me sulgeme teie konto, kuid põhjust me ei ütle”

Kui riigi tasandil toimuv salatsemine tundub kauge, siis on olemas valdkond, kus salastatuse teravik tabab meid otse ja valusalt – see on pangandus- ja kindlustussektor.

Pangad ja kindlustusseltsid eksisteerivad ainult ja eksklusiivselt tänu meile, tavalistele inimestele. Ilma meie hoiuste, meie tehingutasude ja meie usalduseta oleksid need hiiglaslikud klaashooned tühjad kestad. Me usaldame neile oma elutöö, oma palga ja oma säästud.

Kuid vaadakem, mis juhtub siis, kui süsteem otsustab sinust vabaneda. Ühel päeval avastad, et su pangakaart ei tööta ja ligipääs kontole on blokeeritud. Panga ametlik vastus? “Me sulgeme teie konto. Vastavalt meie tingimustele ja seadusele me põhjust ei avalda.”

“See on tänapäeva ühiskonna üks kõige ebaõiglasemaid vastuolusid. Sind lõigatakse üleöö moodsast ühiskonnast välja, tembeldatakse potentsiaalseks kurjategijaks, kuid sulle ei anta isegi võimalust ennast kaitsta, sest sa ei tea, milles sind süüdistatakse.”

Süsteemne ülbus üle maailma

Seda nähtust tuntakse maailmas nime all de-risking.

• Suurbritannias vallandus tohutu skandaal, kui tuntud poliitiku kontod suleti puhtalt tema poliitiliste vaadete tõttu, varjates seda esialgu “tavalise äriotsuse” taha.
• Tuhanded väikeettevõtjad ja eraisikud üle Euroopa ja maailma leiavad end igapäevaselt olukorrast, kus tehisintellekti algoritm märgib nende täiesti legaalse tehingu “kahtlaseks” ja pank lõpetab koostöö.

Pank elab sinu rahast, kuid käitub sinuga nagu feodaalhärra pärisorjaga. Kus on siin loogika või õiglus? Või pank teebki sellise käitumisega selgeks, et raha ei kuulu inimesele, ta on vaid selle kasutaja? (Seda väidavad mitmed teadmainimesed juba sadu aastaid)

Õhku jäävad küsimused: Kellele kuulub võim?

Salastatuse kultuur tekitab rida põletavaid küsimusi, millest peavoolumeedia eelistab vaikida:

1. Kui algoritmid otsustavad: Kui panga või kindlustuse otsuse taga on tehisintellekt ja riskianalüüsi mudelid, siis miks ei ole kliendil õigust näha seda koodi või andmeid, mille põhjal tema elu pea peale pöörati?
2. Õigus kaitsele: Kuidas saab eksisteerida õigusriik, kus ühele osapoolele (eraisikule) esitatakse “süüdistus” ja määratakse karistus (konto sulgemine), kuid tõendeid ja põhjuseid ei näidata? see meenutab pigem Franz Kafka “Protsessi”, mitte 21. sajandi vaba ühiskonda.
3. Poliitikute kaasosalus: Miks lubavad rahva poolt valitud poliitikud finantsinspektsioonidel ja pankadel selliste reeglite taha varjuda? Kas riik on delegeerinud kontrolli kodanike üle pankadele, et ise käed puhtaks pesta?

Üleskutse: On aeg nõuda tagasi õigus oma andmetele ja elule

Salastatus õitseb ainult pimeduses. Senikaua, kuni me lepime vastusega “põhjust me ei ütle”, jäämegi me süsteemi pantvangideks.

Igal eraisikul peab olema tingimusteta õigus teada tema kohta käivaid otsuseid, etteheiteid ja nende aluseid. Kui pank või riigiasutus teeb sinu kohta otsuse, mis mõjutab su toimetulekut, peab tal olema kohustus see punkt-punktilt lahti seletada ja anda sulle võimalus argumenteeritult vastata.

Mida on vaja muuta?

• Seadusandlik surve: Me peame nõudma valitud poliitikutelt ja riigijuhtidelt reaalsed seadusemuudatusi. Pangasaladus peab kaitsma klienti kolmandate isikute eest, mitte panka kliendi eest. Seadus peab kohustama finantsasutusi esitama konto sulgemisel selged ja tõendatavad põhjused.
• Kodanikuaktiivsus: Me peame lõpetama vaikides nõustumise. Kui meilt võetakse õigus infole, võetakse meilt pikemas perspektiivis õigus vabadusele.

Kallis Fonte.News lugeja, mõtle sellele: Kui me lubame varjata põhjuseid täna pangas, siis mis takistab riigil ja suurettevõtetel varjamast homseid otsuseid meie tervise, liikumisvabaduse või eraomandi kohta? On aeg tuua valgus tagasi sinna, kuhu on sihilikult loodud varjud.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis resoneeruvad sinuga, siis palun toeta minu valgustegevust:

Loe lisaks:

Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 45 ütleb selgelt: „Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.“ Ometi sunnib viimastel nädalatel kuluaarides ja toetajate ringis leviv info küsima — kas see õigus kehtib ka neile, kelle vaated on radikaalsed, riigiaparaadile ebamugavad või otseselt provotseerivad?

Juhtum Sandra Sirge: Meeleavaldused ja ootamatu kadumine

Aktivist Sandra Sirge on Eesti avalikkusele tuntuks saanud oma kompromissitu ja hääleka tegevusega. Erakonna KOOS ideede toetajana ning riigivastastes süüdistustes süüdi mõistetud Aivo Petersoni vabaduse eest kõnelejana on ta korraldanud arvukalt avalikke proteste. Enamasti üksinda või väga väikese grupiga tänavale tulnud Sirge on oma plakatitel ja sõnavõttudes juhtinud tähelepanu sellele, mida tema nimetab „poliitiliseks tühistamiseks“, „tagakiusamiseks“ ja riiklikuks omavoliks.

Nüüd on Fonte.News toimetuseni ja sotsiaalmeedia võrgustikesse jõudnud tõsised, ehkki ametlikult kinnitamata vihjed, mille kohaselt on Sandra Sirge paigutatud tema enda vaba tahte vastaselt psühhiaatrilisele ravile. Lähedaste ja toetajate seas levib hirm, et aktivisti ootamatu isoleerimise tegelikuks põhjuseks võib olla tema liiga kõrge ühiskondlik aktiivsus ja julgus süsteemi kritiseerida.

Eesti seadusandlus lubab tahtevastast vaimse tervise abi rakendada vaid ühel juhul: kui isik on oma psüühikahäire tõttu vahetult ohtlik iseendale või teistele. Poliitiliste veendumuste väljendamine, olgu need kui tahes ebatavalised, ei tohi riigis, mis nimetab end demokraatlikuks, olla meditsiinilise sekkumise aluseks. Kui vihjed sunniviisilisest isoleerimisest vastavad tõele, vajab see juhtum viivitamatut avalikku selgitust.

Ajalooline taust: Kui riigivõim võtab kontrolli indiviidi üle

Hirmud, et võimustruktuurid võivad teisitimõtlejate vaigistamiseks kasutada muid vahendeid peale klassikalise kohtupidamise, ei teki tühjale kohale. Eesti ja lähiregiooni ajalugu tunneb mitmeid sarnaseid „kõrvaldamise“ ja summutamise perioode:

• Vaikiv ajastu (alates 1934): Konstantin Pätsi autoritaarse režiimi ajal suleti riigile ebamugavad väljaanded ja poliitilised oponendid (näiteks vabadussõjalased) isoleeriti poliitilisest elust. Kriitika summutati riikliku stabiilsuse ettekäändel.
• Nõukogude psühhiaatriline terror (1960.–1980. aastad): Totalitaarses NSV Liidus oli režiimivastaste dissidentide paigutamine psühhiaatriahaiglatesse süstemaatiline tööriist. Inimesi, kes protestisid ebaõigluse vastu, temandati süsteemi poolt „vaimselt haigeteks“, et muuta nende sõnumid ühiskonna silmis tühiseks.
• Tänapäeva autoritaarsed režiimid: Idanaabri Venemaa või Põhja-Korea argipäev näitab, et aktivistide ja ajakirjanike salapärane kadumine, fabritseeritud süüdistused või sunniviisiline isoleerimine on vahendid, millega hoida ühiskonda hirmus.

Just nende valusate ajalooliste õppetundide tõttu on avalikkuse tundlikkus iga sarnase juhtumi puhul äärmiselt kõrge. Kui õiguskaitseorganite või meditsiinisüsteemi käitumine hakkab meenutama totalitaarsete režiimide käekirja, on ohus kogu ühiskonna vabadus.

Mis on SLAPP ja kuidas surutakse maha arvamusvabadust?

Maailmas kasutatakse üha enam mõistet SLAPP (Strategic Lawsuits Against Public Participation ehk üldsuse osalemise vastased strateegilised hagid). See tähendab juriidiliste või administratiivsete vahendite kuritarvitamist eesmärgiga kriitikud, ajakirjanikud või aktivistid vaimselt ja rahaliselt kurnata ning seeläbi vaikima sundida.

Sõna- ja arvamusvabadust ei saa ega tohi maha suruda poliitiliste, kriminaalsüüdistuste ega muude jõuliste, varjatud vahenditega. Igal kodanikul on õigus nõuda riigilt aru ja väljendada rahulolematust, ilma et ta peaks kartma märkamatut ühiskonnast eemaldamist.

Toimetus jälgib sündmuste käiku ja vajadusel värskendame seda lugu.

TÄIENDUS 09.06.2026

Toimetusele saadeti alljärgnev kiri, kus lisaks olid selle kirja saajad riigikogu liikmed, õiguskantsler, regionaalhaigla juhtkond ja kirjas anti luba Fonte.News kanalil see avaldada. Kiri muutmata kujul (toimetusel on kirja autori nimi teada ja kirjas oleva ohvri nimi on asendatud nimega “Naine”):

“Vabastage “Naine” ebaseaduslikust sundravist!

Annan õiguskantslerile teada, et Eesti psühhiaatrias toimub konveiermeetodil inimeste sundravile saatmine ilma igasuguse seadusliku aluseta, mida õiguskantsler teab väga hästi ja kõik muud asjaosalised selles loos kuna õiguskantsler on ju üks osa riigi juhtimisest. Õiguskantslerile on see kõik väga hästi teada ja paljudele-paljudele muudele, nii kiirabile kui politseile, et see kõik toimub ja oletuslikult on nendeks juhtudeks eribrigaadid, kus toimub lihtsalt inimrööv ja inimene võetakse kinni, sest ta rikkus avalikku korda või tegi midagi muud valesti, mis teisele poolele ei meeldinud. Psühhiaatriat kasutatakse inimeste hirmutamiseks, sundraviks ja korrale kutsumiseks, ometi pole see seaduslik meetod, sest seaduses on täpselt kirjas, mis juhtudel võib inimest hospitaliseerida tema tahte vastaselt, see on väga täpselt määratud ja sellist meetodit peaks pigem kasutama perevägivalla puhul, mitte tavalisi inimesi tänavalt kaasa haarates põhjusel, et nende käitumine ei meeldi. Samas tehakse kohtupaberid tagantjärele, suure viivitusega ja neis paberites puudub igasugune hinnang või põhjendus, miks inimene on sundhospitaliseeritud ja sundravile sunnitud. Kohtupaberid tehakse ilma igasuguse kohtudokumentide tunnusteta, neil puuduvad kohtunike allkirjad, kohtu põhjendused ja kohtu pitsat, nendel pole mitte midagi, neile paberitele sunnitakse alla kirjutama inimesel, kellelt on vabadus võetud ja kellel on juba rohud sees mitu päeva ilma mingi kohtu otsuseta, ilma mingi põhjenduseta ja diagnoosita. See kõik on süsteemne konveier ja toimub tervete inimeste diskrediteerimine, suvaliste diagnooside panemine, valeandmete sisestamine terviseportaali, inimeste häbistamine, halvemal juhul terve inimese invaliidistamine ja tema surm. Ka surmajuhtumid toimuvad neis majades, sest antakse üledoose. Ameerikast tean ühte lugu, kus tehti päriselu sündmuste põhjal film patsiendist, kellele psühhiaatriahaiglas anti üledoose ja kuna patsient viibis haiglas aegajalt, siis oma 47 eluaastaks oli tema tervis nii läbi, et ta suri, neerud ütlesid üles, tema organism oli mürgitatud. Kui palju ja mis doosides peab andma rohte, et nende kätte surra, olles vaid 47-aastane? Need pidid olema väga suured doosid. 
     Juuni algul hospitaliseeriti Tallinnas haiglasse tema tahte vastaselt ja antakse rohtusid tema tahte vastaselt “Naisele-le” ( toimetusel nimi teada, sündinud 1980 aastal ), kes on intelligentne naine, mitte kellelegi ohtlik, ka iseendale ei ole ta ohtlik ja tema sundhospitaliseerimine on täiesti seadusvastane. Teda sunnitakse võtma rohtusid, sest ta rikkus avalikku korda. No mis meetod see on terve inimese peal? See “Naine” on tervem ja teravama mõistusega kui paljud meie keskel täna, psühhiaatria ei saa ega tohi olla karistusmeetod. Pealegi on need rohud väga ohtlikud tervisele ja tekitavad dementsust. Mul oli kunagi üks tuttav õde psühhiaatrikliinikus, kes rääkis, et kui inimene läheb haiglasse tervena, siis väljuda võib ta sealt juba haigena, sest just seal tehakse inimesi haigeks. Seda oligi alust arvata, et see nii on, seega ei ole tegu raviasutusega, kuigi osa inimesi on seal tõesti vabal tahtel ja võibolla isegi üle poolte, aga nähtavasti mitte akuutosakonnas, kuhu tuuakse inimesi nende tahte vastaselt, et neid sellisel meetodil karistada või korrale kutsuda ja panna neile silt, et nad on haiged, kuigi nad seda arvatavasti kindlasti ei ole. 
    Täna on Eestis mitmeid inimesi, kes on oma lugusid avalikustanud, mis nendega tehti, näiteks hospitaliseeriti üks noor naine, inglise keele õpetaja, tema tahte vastaselt, aga talle ei hakatud kohe rohtusid sisse suruma vägivaldselt kuna ta otsis abi ja võttis advokaadi ja sai välja päris ruttu. Selliseid ekstreemseid juhtumeid Eestis, kui inimene on teistele ohtlik, see on eelkõige perevägivald, ometi me teame ajakirjandusest, et neil juhtudel näiteks ei tehta vägivaldsele isikule midagi, kuigi vägivald võib olla vabalt tingitud ja tavaliselt ongi tingitud ebaadekvaatsest käitumisest, kahtlustamisest, armukadedusest ja sellest tingitud vägivallast, aga sageli pole tegu isegi sellega, et inimene oleks armukade, vaid ta on psühhopaat ja vot, neile inimestele ei tehta tegelikult midagi, võibolla sellepärast, et juurutada ühiskonnas psühhopaatiat ja vägivalda? Et jätta naised ja lapsed kaitseta? Perevägivallaga ei tegeleta, seda teame ajakirjandusest, sest neid psühhopaate kardavad ka need psühhiaatrid, kes võtavadki “ravile”, mis on tegelikult tahtevastane ravi, selliseid inimesi, kes on ühiskonnas mingit moodi kaitsetud või on nad täiesti tavalised inimesed, kellele kurja teha psühhiaatrid ei karda, aga psühhopaate nad kardavad, sest teavad nende kättemaksu, sellepärast ei tegele perevägivallaga isegi politsei, sest need on kõige ohtlikumad olukorrad – sekkuda peretülisse, seal tekivad väga ohtlikud olukorrad, milles isegi politsei ei riski oma eluga. 

  Seoses sellega, mis ma eespool kirjutasin, et sundravi on täna Eestis väga tihti põhjendamata ja täiesti seadusevastane, lihtsalt meetod karistamiseks või muul taolisel eesmärgil tehtud, seoses sellega, et kohtudokumentidel puuduvad kohtunike allkirjad, otsused tehakse tagantjärgi ja konveiermeetodil, lihtsalt muutes patsiendi nime blanketi vormil, seoses sellega on kogu selline sundravi täiesti ebaseaduslik, diagnoosid mõeldakse välja, haiguslugudes valetatakse ( näiteks ma tean meest, kes praegu võitleb valeandmetega oma haigusloos, mis sinna on suvaliselt sisestatud), seoses kogu eelöelduga tuleb täiesti terve patsient “Naine” ja kõik muud täiesti terved patsiendid vabastada. Kuigi te võtate kohtudokumendile patsiendi allkirja, siis ei vabasta see teid süüst, mitte mingil juhul, sest see patsient ei tea selle allkirja tähendust, millele te sunnite allkirja andma, ta ei tea, et ta võtab vastutuse enda peale, kuigi ta on seal tahtevastaselt, ta on seda igatpidi väljendanud juba teda sinna majja tuues ja ka kogu aeg hiljem, kui talle sunnitakse sisse ravimeid, et see on tahtevastane ja ebaseaduslik. Ma kinnitan teile, et te ei vabane süüst patsiendi allkirja tõttu, teie süü jääb teie peale kuni te oma tegevust ei lõpeta. Seaduse ees on kõik võrdsed, vaevalt te ise tahaks sisse süüa seda, mille tagajärgi te patsientide peal näete, te sundravite terveid inimesi. Need ei ole ravimid, te teate seda väga hästi, need on mürgid väga suurte kõrvaltoimetega, seda kinnitas minu tuttav õde teie haiglast. Teie haiglad on täis vaevatud hingi, kes liiguvad seal ringi uimaselt ja unistavad ainult vabadusest, et olla jälle kodus.

See kiri on faktide konstateering, te hoiate kinni terveid inimesi, vabastage “Naine” ja kõik terved, kellele te külge kleebite haigesilte! Seal on palju neid, kes süütult kannatavad!” (Kirja lõpp)

Loe lisaks: