Kristi Loigo ei surnud lihtsalt terviserikke tõttu. Ta suri, sest Eesti kohtusüsteem, mille poole ta pöördus kaitset otsides, pöördus tema vastu. Ta suri, sest Eesti riik ei kaitsnud teda, kui ta seisis silmitsi vale, võimu ja vääriti mõistetud õiglusega. Kohtunikud Imbi Sidok-Toomsalu, Margo Klaar ja Peeter Pällin menetlesid oma värdpraktikaga inimese surnuks.