Prantsuse mõtleja Simone Weil on kirjutanud, et juurdumisvajadus on inimhinge kõige põhilisem, aga samas kõige alahinnatum vajadus. Kui oled humanitaar, kes elab projektipõhist elu, ilma kindla elukohata, pidevalt reisil ja sul pole lapsi, siis annab su juurtetus sulle ühel hetkel endast karjuvalt märku. On ka selge, et nüüd ei piisa mõnest väiksest korrektuurist, vaid tuleb teha radikaalsemaid elumuudatusi, ilusaid suuri samme, isegi hüppeid. See on kutse tantsule.
On hea, kui sellisel hetkel saab naasta isakoju või on tagataskust võtta vanavanemate laguneva talu võtmed. Meil sellist varianti polnud. Mina olen neljandat põlve linlane ja mehe ainuke kokkupuude loomade ja talueluga oli olnud koolivaheaegadel vanaonude juures. Nii pidime alles hakkama otsima seda tükikest maad, kuhu oma juuri ajada.
Vaatasime kinnisvara pakkumisi Lõuna-Itaalias ja Prantsusmaal, kus me õpingute ja tööde tõttu juba pikemalt olime elanud. Kujutlesime end elamas Püreneede mägimajakeses, üksinduses, karmides oludes, kuid hingematvate vertikaalide keskel. Nägime end keskpäevasel jalutuskäigul Bretagne tormisel rannikul. Kaalusime kolimist ületsiviliseeritud Šveitsi või isegi Aasiasse, mis oli mehe selle perioodi armastus ja reiside sihtpunkt. Endasse süüvides ja mõtiskledes oma identiteedist tõdesime siiski, et ilmselt on mingi sügavam põhjus, miks me oleme sündinud just Eestisse, ja seega peame oma juuri maakamarasse ajama siin, kaamost välja kandes.
Oli kadripäev, kui sõitsime vaatama kuueteistkümnendat kohta. Juba Piibe maanteelt Kärde külla sisse keeramisel rabas meid ilus vaade kauguses sinetavale Emumäele, kuid mingi seletamatu avarus jätkus ka lookleval teel lagedate heinamaade vahel, üksikutest korralikest elamistest mööda sõites. Õhus väreles kuldne kuma, Endla raba aupaiste, kui kindel kivitee tõi meid Pihlaka talu juurde. Vana peremees näitas meile seda vabariigiaegset maja, kus tema ema surmast saati juba paarkümmend aastat ei oldud püsivalt sees elatud. Majale oli viiekümnendatel juurde ehitatud uus laut, kus vana loomapidamise jäljed olid veel selgelt näha. Peremees ütles vabandavalt, et selle annab ehk eluruumideks ümber ehitada. Uhkusega näitas ta õuel seisvat 40meetrist puurkaevu, millele sel hetkel langesid selle aasta esimesed lumeräitsakad. Läksime korraks kuuseheki taha justkui nõu pidama, kuid mõlemad nägime välja kui noored armunud. Lõime käed ja talu oli meie.
Esimesel maa-aastal püüdsime vaimusilmas atra seada, mida omandatud varandusega täpsemalt ette võtta. Parajasti olime valmis saamas oma teist dokumentaalfilmi “Puhta mõtte ruum”. Selle peamine tegelane, filosoof, kasutab oma metsatalu lihtsalt pelgupaigana loometöö tegemiseks. Ka meie mõtlesime algul minna seda teed. Rookisime lauda meetripaksusest sõnnikust puhtaks ja pidasime plaani sinna teha helistuudio ilukirjanduse sisselugemiseks ning kammerkinosaali. Teisest küljest olime täis käelise töö indu ning kirja- või tõlketöid tegema tollal kuidagi ei läbenud istuda. Küsimusi tekitas majaga kaasas olev kahehektarine heinamaatükk. Üks osa sellest oli väga putkeline-ohakaline ning vajas mingit moodi hooldamist. Nii kujunes meie esimene suvi maal kurnavaks heina riisumiseks ja ühest kuhjast teise hangumiseks, kuid teha polnud meil selle heinaga midagi. Veel nägime, et maal keegi enam linde ja loomi ei pidanud. Tõdesime, et maainimesed ei ole kohalikest toodetest huvitatud, vaid ostavad parema meelega kõike poest. Peaaegu võimatu oli hankida ehtsaid kanamune, maapiimast rääkimata. Ajalehe Vooremaa arhiivist lugesime, et viimane lehm lahkus meie külast kaheksa aastat tagasi. Nelja kilomeetri kaugusel sõi heina 400 lehma, aga nende piima osta ei saanud. Vaid paar aastat tagasi olime Eesti lugude sarjas valmis saanud oma esimese dokumentaalfilmi “Piimariik”. See rääkis meie Tallinna piimamehest Rein Külamast ja tema piimaringist. Reinu lugu julgustas ja andis lootust, et maast on võimalik ilma mingite toetusteta elatuda. Maal võib elada kui põgenik, aga võib elada ka kui peremees. Hinges tärkas lootusekiir, et ka meile tõotatud maa võiks voolata piima ja mett.
Igal siseimmigrandil nagu meie on alati küsimus, kuidas kohalik kogukond meid vastu võtab! Eks esialgu oli mõlemapoolne huvi suur, aga ajaga on meie suhtlusringkond siiski jäänud vajaduspõhiseks. Linnast tulnuna olime suures näljas tundma õppima meid ümbritsevaid taimi, linde ja loomi — paiga põlisasukaid. Lohutav oli naaberkülast leida paar kõrgharidusega loodusinimest ja rahvapärimuse tundjat.
Ühel juunikuu päeval, mil päiksevirvendus vaheldus tilkuva vihmaga, sõitsime ühega neist teisele poole Endla raba. Kui masin keeras pimedasse haavavõpsikusse, avaldasime mehega kahtlust, kas see on ikka õige tee. Naabrinaine rahustas meid, et Koidula elabki sügaval metsas. Kui auklik tee suurte põdrakanepi puhmaste juures äkki tihnikuga lõppes, oli selge, et sellises rägastikus ei saa isegi see müstiline Koidula elada. Tagurdasime hulk maad ja otsisime veel veidi, jõudsime pikale käänulisele metsateele, mida palistas kuuserohke segamets. See viis välja laia sihini, mida läbisid sirisevad kõrgepingeliinid. Edasi väikse väravani, kus meid võtsid vastu haned. Kustumatult on meelde jäänud nende tervitav trompetihääl, mis metsasihi kõlakojast vastu kaikus. Siis nägime juba Koidulat ennast, õblukest lääpas 90-kandis memmekest suures tumesinises vihmamantlis, ja tema koeri. Poolmetsistunud hoovis sibasid ringi kanad, kluugutasid kalkunid. Igal sammul oli viltuvajunud aiakesi ja hütikesi mõne järjekordse linnu tarvis. Nuumal broilerid, kirjud kuked, hauduv emakalkun, hanenoorukid. Lauda räästa alla olid seatud pütid, kogumaks neile joogiks vihmavett. Läksime koos aiast välja karpkalatiigi juurde. Sealsamas nad olidki, suured valged ja villased, grupikaupa liikumas, talled hoidmas emade ligi — lambad. Kambas oli ka üks vana ja luider lüpsikits. Koidula ainult seisis ja vaatas meid oma terase silmaga — hiljem saime teada, et ta on ühest silmast pime ja teisega näeb midagi. Ta ütles, et ka meie peaksime lambad võtma — alustuseks on hea utt ja tema tall, ja osutas oma karjast nende poole, keda tema meile “elu peale” mõtles. Ütlesime, et esialgu ostaks lihtsalt mune, loomade võtmine on suur samm ja eeldab paiksust, ometi omandas meie peast ka varem läbi käinud uitmõte ‘võtta lambad’ sel hetkel konkreetsed piirjooned. Sel õhtul läksime koju, kuid oleksime käinud nagu kohaliku nõia juures, ei saanud lambaid peast välja. Koidula loomapidamises nägi kõik välja vanainimeselikult räämas, kohaldatud tema piiratud võimalustele. Klantsajakirjade nunnud loomalossid jäid sealt kaugele, aga ometi oli selles elutõde või poeesia, millest ka meie igatsesime osa saada.
2014. aasta suvisel pööripäeval saidki meist lambapidajad. Pihlaka K talu vanast laudast õhkas jälle meeldivat lambalõhna, sest sinna olid Koidula juurest ümber asunud utt Fides ja tema tütar Speranza. Lambapidamise algkursus sai nende juhendamisel kiirkorras läbitud, kuigi talu ainsate lammastena omandasid nemad ise pigem lemmiklooma staatuse ja kombed. Sama aasta oktoobris püüdsime teha järelanalüüsi, kas lambad meile ikka sobivad. Kui vastus oli jah, tõime juurde jäär Cristophoruse. Detsembris soetasime Koidula juurest juurde veel ühe noore ute, Gaudete, et emaseid oleks kahte liini. Sellest hetkest toimus meie lammastega muutus. Esmakordselt hakkasid nad käituma karjana. Omaette võttes on kõik lambad isemoodi vahvad ja mitmetega neist võib saada suurteks sõpradeks, kuid üks huvitavamaid tahke lambapidamise juures on meie jaoks kindlasti olnud karjadünaamika jälgimine. Näiteks pole karja koplisse ajades vaja ajada igat looma eraldi, vaid oluline on karja juht ja narr (meie keeli “loht”) hoida kontrolli all, et kari liiguks soovitud suunas.
Loomadega elades olemegi seisnud silmitsi pideva õppimisvajadusega, kuna olukorrad on kogu aeg uued. Kui meie varasem, humanitaarteaduste valdkonnas õpitu on olnud midagi sellist, mida võib-olla saab elus praktiseerida, siis loomade tarbeks õpitu on igal juhul kohe praktikasse rakendunud. Põgenikuna oma tagalas elades võid jääda vaatlejaks, koduloomade võtmisega oled sattunud eesliinile, kus tuleb osaleda, otsustada, vastutada. Näiteks tuleb valida, kas tall, kelle ema pärast poegimist ära tõukab, jätta elama ja olla talle ema eest. Põhiline teadmisteallikas lammaste ja teiste koduloomade pidamise kohta oli meile esialgu Koidula, keda loomad olid saatnud terve elu. Siis hakkasime vähehaaval suhtlema teiste lambapidajatega, ahnelt lugema nende kodulehekülgi ja blogisid. Eestikeelsete käsiraamatute kõrval otsisime vajaduspõhiselt lisa inglise ja romaani keeleruumist. Eriti kasu oli sellest teemade puhul, mille kohta Eestis materjali leidub vähe — karjakoerad, karjakellad, villa päikesega värvimine, lindude, loomade, taimede homöopaatiaga ravimine … Samas, kui objekt on elus või elu ise, pole kõige ära õppimine lihtsalt võimalik. Jääb ainult suur usaldus, usk talupojatarkusesse, looma, lootusesse.
Nüüdseks on Koidulalt saadud sinepiivakene võrsunud meie oma väikseks segasummasuvilaks, elame ise linnu- ja loomakarja keskel ja Koidula vaatab meie tegemisi juba teiselt kaldalt. Oma elustiilitalu toodangut me ei müü, see toob meile endale toidu lauale, on heade naabritega vahetuskaubaks teenete vastu ja annab võimaluse rõõmustada sõpru kingitustega. See on hindamatu. Väikses laudas hooldame ületalve keskmiselt kaheksat utte ja kuut lüpsikitse. Nendega jagavad maad ligi kolm tosinat kana ja väike vutipere. Eraldi majad ja aedik on küülikutel. Koerad on kupjad ja kassid on aidamehed.
Kõige selle elurikkuse krooniks, pärast kaheksatteistkümmend aastat ootamist, sündis meie perre — loomulikul üleloomulikul teel — inimlaps.
Vahur-Paul Põldma fotod
Imeliste argipäevade vahelduseks on pidupäevad — talgud, kui tulevad külla sõbrad või tuttavad ja koos tehakse ära mõni suurem töö. Sellised sõnnikuhaisused, kompostilehased ja heinalõhnalised suurpühad annavad sära nii meile kui külla tulnud linnainimestele. Aga siiski, nüüd, oma talus seitsmendat talve ületades julgeme väita, et Goethel oli õigus, kui ta ütles, et tõelised loometööviljad sünnivad rutiinist — kõige viljakamaks kujunevad need päevad, kus ei pea ise kuhugi minema ja keegi ei tule külla. Õnneks on meil neid talust tiineid päevi palju!
Toimetas Vahur-Paul Põldma
Vahur-Paul Põldma: Minu elu kutsumus on olla näitleja. Filmi “Puhta mõtte ruum” hakkasin tegema režissööri rollis. Ühel hetkel võtsin filmilavastajaks kehastumist ka ise liiga tõsiselt ja unustasin ära oma elu kutsumuse. Film sai valmis ja nüüd tuleb leppida sellega, et film mängib end ise… Ja mina mängin uut rolli – talupoega. Film on koondportree meist kõigist 90ndate humanitaaridest, sallitallajatest ja märsilohistajatest. Film algab selle koha pealt, kui vaatajal hakkab esimest korda igav.
