Zelensky tõrjus hiljuti relvarahu tingimusi, andes märku, et nõustub vaenutegevuse lõpetamisega vastutasuks Ukraina vastuvõtmisele NATO-sse, kuigi artikkel 5 ei kehti kogu territooriumi kohta, mida ta peab omaks, kuni konflikt kestab. Seejärel avaldas Ukraina välisministeerium avalduse selle kohta, kuidas nende riik ei nõustu NATO-liikmelisuse alternatiividega. Kreml nimetas seda nõuet ettearvatult vastuvõetamatuks .

See langes kokku sellega, et NATO peasekretär Rutte selgitas, et tema bloki fookus on praegu Ukraina relvastamisel, mis kinnitas Le Monde’i teateid , et mitmed liikmesriigid, nagu Ungari, Saksamaa ja isegi USA, on praegu Ukraina liitumise vastu. Laiem kontekst puudutab Putini viimaks ronimist eskalatsiooniredelil pärast seda, kui ta andis loa hüperhelikiirusega keskmise ulatusega MIRV-võimelise Oreshnik raketi ajalooliseks kasutamiseks lahingutegevuses pärast seda, kui USA lubas Ukrainal kasutada oma ATACMS-i 2014. aasta eelsel Venemaa territooriumil.

Sellegipoolest on viimaste uudiste seas Zelensky relvarahu sõlmimise kohta kaotatud tõsiasi, et see on tegelikult vaid võltsmööndus, kuna pole mingit võimalust, et ta vallutab tagasi kogu oma riigi kaotatud territooriumi, lisaks on ta endiselt nõudlik – NATO liikmelisus, mis on selle konflikti juur. Samal ajal on Ukraina juba vaieldamatult de facto NATO liige pärast seda, kui ta on viimase aasta jooksul paljude oma liikmetega sõlminud julgeolekugarantiid, mis meenutavad olemuselt artiklit 5 .

Selle kohta öeldakse, et see klausel on rahva seas valesti ette kujutatud kui kohustus riike saatma vägesid rünnaku all olevate liitlaste toetuseks, kuigi tegelikult kohustab NATO artikkel 5 liikmesriike pakkuma mis tahes toetust, mida nad (abipakkujad) vajalikuks peavad. Julgeolek garanteerib, et see institutsionaliseeris nende riikide olemasoleva toetuse Ukrainale relvade, luureandmete jagamise ja muu abi näol, mis on sisuliselt sama, mis artikkel 5, kuid ilma igasuguse kaudse (märksõna) surveta vägede lähetamiseks, nagu täisliikmeks olemine tähendab.

Niikaua kui need lepingud kehtivad, tähendaks konflikti külmutamine isegi ilma Ukraina ametliku NATO-ga liitumiseta Venemaa poolt de facto liikmelisuse aktsepteerimist, nagu selgitatud, kuigi Venemaal on väga raske sundida Ukrainat neid pakte lõpetama ja oma partnerid sellega nõustuma. Saksamaa ja Ühendkuningriik lubavad lepingu lõpetada kuue kuu jooksul pärast teatamist ilma igasuguste tingimusteta, samas kui Poola ja USA täpsustab, et käimasolevad ja rakendatavad lepingud jäävad jõusse.

Esimese kohaselt “lõpetamine ei mõjuta käimasolevate tegevuste või projektide elluviimist, mis on otsustatud enne selle lõpetamise kuupäeva, välja arvatud juhul, kui Ukraina ja Poola otsustavad teisiti”, samas kui teises öeldakse, et “mis tahes rakenduskokkulepe” on sõlmitud. Lepingu tingimustega kooskõlas olevad lepingud lepinguosaliste vahel jäävad jõusse oma tingimustel, kui konkreetse rakenduskokkuleppe tingimustes ei ole sätestatud teisiti.

Teisisõnu, isegi ebatõenäolisel juhul, kui Venemaa sunnib Zelensky’t või kes iganes tema järeltulija oleks, neid pakte lõpetama, võivad Poola ja USA siiski oma õigusliku tõlgenduste kohaselt osa neist ühepoolselt rakendada. See võib hüpoteetiliselt väljenduda selles, et nad loovad rahvusliku julgeoleku ettekäändel Lääne-Ukrainas asendusriigi, et takistada Vene vägede paigutamist NATO piiridele, kui riigi valitsus mingil moel Kremli mõju alla satub.

Tõsi, neil peab olema poliitilist tahet vägede reaalselt riiki paigutamiseks ja pole selge, kas nad oleksid valmis selle pärast riskima III maailmasõjaga, kui Kreml annaks märku, et tal on poliitilist tahet nende vägede rünnata – mis võib ametlikult Ukrainasse siseneda, kuid seda ei saa siiski välistada. Sellest tulenevalt kaldub enamik selle konflikti lõpustsenaariume Ukraina julgeolekugarantiide poole, kui NATO jääb kehtima, mis tähendab tema jätkuvat de facto liikmelisust.

Ainus viis, kuidas seda saab vältida, on see, kui Venemaa saavutab sõjalise läbimurde, mis võimaldab tal sundida Zelensky’t või kes iganes tema järeltulija oleks neid pakte lõpetama, ning lääs (peamiselt USA ja Poola) on kas heidutatud konventsionaalse sõja loomisest – sekkumine, taandub Venemaa rünnaku alla, kui see läbi läheb, või saavad seal otsustavalt lüüa kuumas sõjas, mis kuidagi tuumaks ei lähe. See sündmuste jada tõenäoliselt ei arene, kui jätta kõrvale ettenägematuid arenguid.

Seega, isegi kui Venemaa saavutab oma neli maksimalistlikku eesmärki taastada Ukraina põhiseaduslik neutraalsus, demilitariseerida see riik, denatsifitseerida see ja lasta Kiievil tunnistada oma viie endise piirkonna kaotust, jääb Ukraina ikkagi de facto NATO liikmeks, kui need julgeolekugarantiid säilivad. Zelensky ei anna seetõttu relvarahutingimustele minekuga midagi märkimisväärset. Venemaa kas nõustub selle uue sõjalis-strateegilise reaalsusega või peab selle muutmiseks kasutama võltsimist.

Artikli allikas ja autor: Andrew Korybko

Putin ronib lõpuks eskalatsiooniredelil

Putin üllatas neljapäeval maailma, kui ta pöördus rahva poole , et teavitada, et Venemaa katsetas varem samal hommikul uut hüperhelikiirusega keskmaaraketti rünnakus kuulsa nõukogudeaegse tööstuskompleksi vastu Ukrainas Dnepropetrovski linnas. Ta selgitas, et see oli vastus sellele, et USA ja Ühendkuningriik lubasid hiljuti Ukrainal kasutada oma kaugmaarakette Venemaal. Nende otsuse tagajärjeks oli NATO-Vene vahendussõda Ukrainas, mis tema sõnul “oletas globaalse iseloomuga elemente”.

Nagu siin selgitati seoses “tõe hetkega”, milleni see konflikti viimane faas viis, seisis ta silmitsi valikuga, kas eskaleerida või jätkata oma strateegilise kannatlikkuse poliitikat, millest esimene võib nurjata Trumpi katsed jõuda rahukokkuleppeni, samas kui teine ​​võib kutsuda esile rohkem agressiooni. Putin valis esimese ja tegi seda loominguliselt, mida vähesed ette nägid. Oreshniku ​​raketisüsteemil, mille olemasolu ta neljapäeval avalikustas, on mitu sõltumatult sihitavat taasesindajat (MIRV).

See on sisuliselt samasugune relv, mida Venemaa võib kasutada tuumakonflikti korral läänega, kuna eelnimetatud omadus koos selle hüperhelikiirusega tähendab, et seda on võimatu jälgida. Teisisõnu, Putin põristas Venemaa tuumamõõka kõige veenvamal võimalikul viisil peale tuumarelva katsetamise, mida tema valitsus varem kinnitas, et ei tee seda siin kirjeldatud põhjustel . Seetõttu ronib ta lõpuks eskalatsiooniredelil.

Putin on seni keeldunud eskaleerumast vastuseks enam kui 1000 päeva kestnud NATO toetatud Ukraina provokatsioonidele, mis hõlmasid Kremli, varajase hoiatussüsteemide, strateegiliste lennuväljade, tuumaelektrijaamade ja Krimmi silla pommitamist paljude teiste tundlike sihtmärkide hulgas, et vältida III maailmasõda. Ta eelistas ka poliitilisi eesmärke sõjaliste eesmärkide ees kuni selle hetkeni, kuid see kõik on nüüd muutumas, kuna ta mõistis, et tema strateegilist kannatlikkust tõlgendati nõrkusena ja see kutsus esile ainult rohkem agressiooni.

Nähes, kuidas Ukraina viimane lääne relvade kasutamine Venemaa 2014. aasta eelsel territooriumil ei ole enneolematu, kuna HIMARS-e on juba kasutatud Belgorodi ja Kurski oblastis, millest Ukraina tungis suvel NATO toetusel , tekib küsimus, miks kulus tema vaadete muutumiseks üle kolme kuu. Samuti tuleb märkida, et Venemaa ei reageerinud märkimisväärselt Ukraina F-16 väljalaskmisele hoolimata Lavrovi varasemast hoiatusest , et need võivad olla tuumavarustusega.

Venemaa võis seetõttu saada luureandmeid, et Lääs kavandab tulevikus veelgi suuremat provokatsiooni. Valgevene meedia eetris oli just dokumentaalfilm, mis paljastas lääne vandenõu destabiliseerida ja tungida nende riiki. Lugejad saavad selle kohta lisateavet, kui vaadata läbi seitse analüüsi, mis on siin loetletud . Vastavalt sellele hinnati, et ” Venemaa uuendatud tuumadoktriini eesmärk on ära hoida NATO vastuvõetamatuid provokatsioone ” ja eelöeldu oleks kindlasti selline.

Putini strateegiline kannatlikkus oleks lõpuks jõudnud piirini, kui ta oleks saanud tuule tiibadesse, et midagi sellist on teoksil, mis seletaks, miks ta andis käsu kasutada Orešnikut selle nõukogudeaegse Kesk-Ukraina tööstuskompleksi vastu, et saata eksimatu sõnum läänele, et nad oma plaanid uuesti läbi vaataksid. Tuletades meelde, kui mures ta on III maailmasõja vältimise pärast, on ka loogiline, miks tema pressiesindaja kinnitas, et Venemaa teavitas USA-d sellest umbes pool tundi enne katsetuse toimumist.

Lõppkokkuvõttes võis keskmise ulatusega hüperheliraketi läände saatmine ilma eelneva teavitamiseta USA-d paanikasse ajada, tõlgendades seda kui Venemaa võimaliku tuumalöögi algust, käivitades nii täpselt sama stsenaariumi, et ta on nii palju vaeva näinud. vältida. Tema motiiv oli heidutada läänt korraldamast vastuvõetamatuid provokatsioone, mis ületavad Venemaa kõige tundlikumaid piirjooni ja mida Lääs võib meeleheitest kavandada oma tingimustel “eskaleerida, et deeskaleerida”.  

Siin , siin ja siin kirjutati , et Trump võib seda kasutada, kuid viimane ATACMS-i eskalatsioon – mida võib pidada provokatsiooniks, kuna nende rakettide laskekaugus on palju suurem kui HIMARSil – viitab sellele, et “kollektiivi Biden” otsustas. teha seda kõigepealt kartuses, et mis tahes kokkulepe, mis ta Putiniga sõlmida võib, seab ohtu liiga paljud USA huvid. Sellest tulenevalt oleks Putin võinud nüüd otsustada USA-d lüüa, “eskaleerides deeskalatsiooni” hoopis Venemaa tingimustel.

Neljapäeva hommikul kasutati esimest korda lahingus MIRV-d, mis on palju olulisem kui USA “konna keetmine”, laiendades nende rakettide laskeulatust, mida Ukraina on juba saanud kasutada Venemaa 2014. aasta eelsetel piiridel. andes taas kord märku oma eskaleeruvatest plaanidest pikalt ette , eriti kuna vähesed nägid seda tulemas ja USA-l oli vaid umbes 30-minutiline etteteatamine. Putin hoiatas ka, et Venemaa uus doktriin lubab tal kasutada selliseid relvi nende vastu, kes relvastavad Ukrainat.

On ebatõenäoline, et ta lööb oreshnikuid NATO riikides asuvate sõjaliste sihtmärkide pihta ettevaatusega, ohustades kolmanda maailmasõja puhkemist, kuid ei saa välistada, et järgmine eskalatsioon, mida ta kaalub vastusena suuremale agressioonile, võib pommitama hoopis Moldovat. Välisministeeriumi pressiesindaja Zahharova ütles nädala alguses, et sealne lääneriikide toetatud valitsus muudab riigi kiires tempos logistikakeskuseks, mida kasutatakse Ukraina relvajõudude varustamiseks.

See ei ole siiski NATO liige, nii et Venemaa võiks seda pommitada ilma lääne punaseid jooni ületamata, andes samas siiski märku, et ta pole see tõukur, millega nad veensid end, et ta luges valesti oma strateegilise kannatlikkuse põhjuseid, kui nad jätkavad tema provotseerimist isegi pärast neljapäevast eskalatsiooni. . Nad tahavad, et ta võtaks vastu Lääne/NATO rahuvalvajad piki kontaktliini (LOC), Ukraina jätkuvat militariseerimist, selle tulevast liikmelisust NATO-s ja Venemaa-vastaseid seadusandlusi ei muudetaks.

Seevastu Putin soovib Ukrainat välja saata neljast piirkonnast, mis hääletasid 2022. aasta septembris Venemaaga ühinemise poolt, Lääne/NATO rahuvalvajate puudumist LOC-s, Ukraina demilitariseerimist, põhiseadusliku neutraalsuse taastamist ja Venemaa-vastase seadusandluse tühistamist. Läände löömine “eskaleerumise vähendamiseks” või vähemalt lõpuks eskalatsiooniredelil vastuseks nende provokatsioonidele üles ronimine on seega suunatud võimalikult paljude nendest maksimaalsetest eesmärkidest saavutamisele.

Kui ta jääb oma relvade juurde ega kõiguta oma äsja leitud lähenemisviisist, mis on vaieldamatult juba ammu, kuna mõned arvavad, et ta oleks pidanud seda rakendama pärast 2022. aasta kevadiste rahuläbirääkimiste ebaõnnestumist, siis on tal palju suurem võimalus saavutada. vähemalt osa kõige olulisematest. NATO võib alati tavapäraselt sekkuda Ukrainasse Dneprist läänes, et päästa osa oma geopoliitilisest projektist, nii et Venemaa peaks eeldama, et ta ei suuda seda osa riigist demilitariseerida ega denatsifitseerida.  

Mida ta saab aga teha, on kasutada sõjalisi ja diplomaatilisi vahendeid (nii eraldi kui ka kombineerituna ülalmainitud uudse lähenemisviisi kaudu), et saavutada kontroll kogu territooriumi üle, mida ta väidab end olevat Dneprist ida pool, kaasa arvatud Zaporožje samanimeline linn – 700 000 inimest. Uut LOC-i võivad seejärel patrullida puhtalt mitte-lääne väed, mis on paigutatud ÜRO mandaadi raames, samal ajal kui Ukraina võidakse sundida demilitariseerima kõike, mis jääb Dneprist ida pool tema kontrolli alla.

Kõik raskerelvad tuleks massilise demilitariseeritud tsooni (DMZ) osana läände välja viia, samas on ka võimalus, et see Transnepri piirkond võib saada poliitilise autonoomia või vähemalt kultuurilise autonoomia etniliste venelaste ja nende õiguste kaitsmiseks – kes seda keelt räägivad. See stsenaarium esitati esimest korda siin märtsis ja see võib olla allpool näidatud kujul, kus riigi lääneosa sinisega võib majutada NATO vägesid osana korraldusest, mida seejärel kirjeldatakse:

Ukrainat võib relvarahu murdmisest heidutada see, et DMZ seab selle ebasoodsasse olukorda, Venemaad aga heidutavad “julgeolekugarantiid”, mille Ukraina sel aastal mitme NATO riigiga klappis, mis on de facto artikli 5 toetus. Samal ajal kui Venemaa võib tungida DMZ-sse, võib NATO tungida ka Lääne-Ukrainasse või isegi ületada Dnepri, olgu siis kiire sekkumise tõttu või juba oma väed Venemaaga sõlmitud vaikiva kokkuleppe alusel jõest läände paigutanud.

Kolmes eelnevas lõigus kirjeldatu on maksimum, mida Venemaa suudab reaalselt saavutada, arvestades uusi sõjalis-strateegilisi olusid, milles ta on enam kui 1000 päeva pärast erioperatsiooni algust . Putin hakkas lõpuks eskalatsiooniredelil üles ronima, et tõrjuda veelgi suuremaid provokatsioone, mida Lääs võib praegu kavandada eesmärgiga sundida teda olemasoleva LOCi külmutama ja seejärel võib-olla leppima Lääne/NATO rahuvalvajate paigutamisega sinna.

Selline stsenaarium oleks talle Venemaa rahvusliku julgeoleku ja tema enda mainehuvide vaatenurgast täiesti vastuvõetamatu pärast lubadust kontrollida NATO laienemist Ukrainas. Selle bloki hoidmine Dneprist läänes, samal ajal demilitariseerides kõik sellest ida pool ja 2022. aasta septembris Venemaaga ühinenud nelja endise Ukraina piirkonna halduspiiridest põhja pool, mida esialgu tuntakse Transnepri piirkonnana, oleks siiski talutav kompromiss.

Trump võib seda pidada piisavalt pragmaatiliseks kokkuleppeks, millega ta võiks kaasa minna, kuna kõik konflikti asjaomased osapooled võisid selle ikkagi võiduks pöörata (nt Venemaa sai maad ja lõi sügaval Ukrainas DMZ-i; Ukraina jätkas eksisteerimist osariigina ja USA inkorporeeris Lääne-Ukraina de facto NATO-sse). See võib isegi jõustuda enne seda, kui kumbki pool enne tema ametisseastumist “eskaleerub, et deeskaleerida”, ja see on “vastastikku nägu päästev” kompromiss, mille nad saavutavad, et vältida III maailmasõda.

Muidugi oleks parem, kui nad nõustuksid sellega, ilma et see tekitaks Kuuba-laadset võltsimiskriisi, mis võib kontrolli alt väljuda, mistõttu peaksid nende diplomaadid seda kohe arutama või kolmanda riigi diplomaadid, nagu India oma, peaksid selle kulisside taga välja pakkuma. pane pall veerema. Putini äsja leitud (ja väidetavalt juba ammu kehtinud) lähenemine annab märku, et ta ei nõustu olemasoleva LOC-i külmutamisega ega eriti NATO/Lääne rahuvalvajate sinna paigutamisega, ning eskaleerub selle ärahoidmiseks.

Ta võib isegi jõuda taktikaliste tuumarelvade kasutamiseni Ukrainas (ja/või NATO logistikakeskuses Moldovas), kui ta tunneb, et arenevad olud, millesse lääs võib ta peagi oma võimalike suuremate provokatsioonide (nt destabiliseerivate – sissetungimine Valgevenesse) tõttu nurka suruda. Lääs peab seetõttu hakkama Putinit tõsiselt võtma pärast seda, kui ta hakkas lõpuks eskalatsiooniredelil üles ronima, vastasel juhul võib III maailmasõja halvim stsenaarium muutuda vältimatuks, kui nad lükkavad ta liiga kaugele.

Artikli allikas: Andrew Korybko