Tänase noore inimese (pean silmas sündinuid alates 1991 a.) maailm on pidevas võrgus — mitte ainult internetis, vaid ka mõtetes.
Ta ärkab teavituste helide peale, sööb ekraani ees, õpib mitme akna vahel ja uinub sinise valguse vilkumise saatel. Aju ei puhka enam. See on pidevas “ooterežiimis”, sest kusagil võib kohe midagi juhtuda.

Unustuse ajastu: kui inimene kaotab mälu ja masin võtab hinge

Tähelepanu kadumine — uus pandeemia

Üha enam 20–30-aastaseid inimesi näitab sümptomeid, mis veel mõni aastakümme tagasi seostusid lastega:

• nad unustavad igapäevaseid toiminguid – pesumasinasse pandud riided, kokkulepped, väikesed ülesanded, ei pane asju tagasi sinna kust nad need võttis, sest ta ei mäletanud enam, kust sa need võttis;
• nad kaotavad asju pidevalt ega mäleta, kuhu need jättis, kaotab ajataju, hilineb tööle või kokkulepitud sündmustele;
• nad kuulevad, aga ei taju, kui neile midagi öeldakse — justkui aju ei salvestaks;
• nad ei lõpeta alustatud tegevusi, sest mõte hüppab järgmisele impulsile.

See pole enam ainult “hajameelsus”. See on tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire (ADHD, ATH) massiline levik noorte ja täiskasvanueas – järgmine seisund on juba dementsus (ASH).

Neuroteadlased on kinnitanud, et ATH ei ole “moehäire”. See on aju täidesaatva funktsiooni nõrgenemine — eriti töömälu ja impulsside juhtimise osas.
Digitaalne keskkond, mis annab pidevaid mikrotasulisi dopamiinilaksusid (teavitused, laigid, lühivideod), võimendab seda häiret drastiliselt.

Kujutle, et aju on nagu lihas: kui teda treenida keskendumiseks, kasvab ta sügavuse suunas.
Kui teda treenida hüplemiseks, laguneb fookus. Tänapäeva noor treenib oma aju tuhandete väikeste hüpete peale — ja just sellepärast on järjepidev mõtlemine, mäletamine ja vaimne kohalolu muutunud luksuseks.

Lääne Tallinna Keskhaigla juhataja, psühhiaater ja psühhoterapeut dr Ants Kask ütleb oma taskusaates:

Üha enam täiskasvanuid jõuab autismispektrihäire (ASH) või aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) diagnoosini alles elu teises pooles. Miks see nii on ja mida see inimese elus muudab?

„Autism pole haigus, mida ravida, vaid üks viis maailmast aru saada,“ rõhutab dr Kask. Ta toob välja, et ka ATH ei kao lapsepõlve lõppedes kuhugi. Täiskasvanuna võib see väljenduda pidevas rahutuses, organiseerimisraskustes, unustamises ja võimetuses keskenduda. Samas ei tähenda see pidevat halba töövõimet: paljud ATH-ga inimesed on väga loovad, energilised ja karismaatilised kuni hetkeni, millal ülemõtlemine, väsimus ja läbipõlemine halvavad toimeka igapäevaelu. „Tüüpiline olukord on, et inimene tunneb, et ta kogu aeg pingutab rohkem kui teised, aga ikkagi ei suuda asju joonele saada – olgu see siis kodus, tööl või suhetes,“ selgitab dr Kask.

ADHD ja ATH – inimese mälu kustutamise sümptomid

Siit edasi on jäänud ainult üks kerge samm biorobotini.

Elon Musk on pakkunud välja mõtte: Musk on arutanud tulevikutehnoloogiaid nagu Neuralink, mis võiks teoreetiliselt ”salvestada või üles laadida mälestusi”. Musk on näiteks rääkinud ideest, et Neuralinki abil võiks mälu üles laadida või laiendada ning vältida mälukaotust tulevikus. Kuid see idee pole inimese mälu päästmine vaid see võib vabalt olla “järgmine pomm”, millega saab inimese teadvust täielikult kontrollida ja juhtida “masinate(quantum arvutite)” poolt raalajas.

Võimalikud individuaalsed põhjused

1. Tähelepanuhäire (ADHD / ATH – tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire)
   • Üks peamisi sümptomeid on just raskus säilitada töömälu ja jälgida ülesandeid lõpuni.
   • Selline inimene võib midagi võtta ja jätta selle mujale lihtsalt sellepärast, et mõte “hüppas” järgmise asja juurde.
   • Ta ei tee seda pahatahtlikult ega laisalt, vaid aju ei hoia “järge”.
   • Sageli kaasneb ka ajataju hägustumine, st inimene ei taju, kui palju aega on möödunud (nt “ma ju just panin pesu masinasse!” — tegelikult oli see mitu tundi tagasi).
2. Krooniline tähelepanu ülekoormus ja nutimaailma põhjustatud hajameelsus
   • Kui aju saab pidevalt mikrostimulatsioone (teavitused, scrollimine, mitme akna vahel hüppamine), harjub ta lülituma kogu aeg ümber.
   • See treenib aju lühikeseks tähelepanuks, nii et pikad või igavad tegevused (nt koristamine või kokkulepete meelespidamine) ei püsi enam fookuses.
   • Seda on nähtud eriti Z-generatsioonil (sündinud 1997–2012), kelle kognitiivne tähelepanuvõime on uuringute järgi keskmiselt oluliselt lühem kui eelmistel põlvkondadel.
3. Uni ja stress
   • Unepuudus ja pidev stress kahjustavad töömälu ja keskendumisvõimet sarnaselt neuroloogiliste häiretega.
   • Paljud noored magavad 5–6 tundi, on pidevas infovoolus ja närvilises keskkonnas — see “hägustab” aju võimet jätta meelde, mis on tehtud ja mis mitte.
4. Depressioon või läbipõlemine
   • Ka nendega kaasneb sageli unustamine, motivatsioonilangus ja “vaimne udu”.
   • Inimene võib isegi tahta olla organiseeritud, aga aju lihtsalt ei “lülitu sisse”.

Laiemad ühiskondlikud mõjutajad

• Nutitehnoloogia ja sotsiaalmeedia: kiire dopamiini stimulatsioon (meeldimised, videod, notifikatsioonid) häirib aju võimet keskenduda aeglasele, korduvatele või “igavale” tegevusele.
• Mitmetasandiline infoüleküllus: töö, õppimine, suhted ja virtuaalelu on pidevalt läbipõimunud — aju lihtsalt ei jaksa töödelda kõike.
• Vähene füüsiline liikumine ja kontakt reaalse maailmaga: aju vajab rütmi ja füüsilist tegevust mälu ning tähelepanu hoidmiseks.
• Struktuuri ja harjumuste puudumine: kui igapäevaelul pole rutiini (nt fikseeritud koristuspäevad, märkmik, ajaplaneerimine), on unustamine loomulik tagajärg.
• Ebatervislik toit – suur osa inimestest söövad meeldimise ja täiskõhu tunde pärast. Kuid sööma peaks raku toitmise pärast, sest terve rakk hoiab tervena sinu algallika mälu.
• Diabeet – see on selle maailma nr. 1 tervisehäire ja selle tulemuseks on dementsus. See on tagasipööratav, kui pole 1. tüübi diabeetik.

Mida võiks teha

1. Võimalusel hinnata neuropsühholoogiliselt või perearsti kaudu tähelepanu- ja töömälu funktsioone.
   • ADHD ei kao täiskasvanueas — see lihtsalt avaldub teistmoodi (nt hajameelsus, organiseerimatus, “pea laiali otsas”).
   • Kui diagnoos kinnitub, saab abi nii teraapiast kui ka ravist.
2. Luua välised abivahendid mälu toetamiseks:
   • meeldetuletused telefonis
   • füüsilised nimekirjad (to-do list, külmkapil märkmik)
   • visuaalsed rutiinid (nt “pese pesu → pane taimer 1h peale”).
3. Vähendada digitaalse müra hulka — vähem märguandeid, teadlik sotsiaalmeedia kasutus, ajablokid õppimiseks ja puhkamiseks.
4. Treening, uni, pausid, toitumine — need mõjutavad otseselt aju funktsiooni.

Aju taandareng — inimese regressioon

Kui inimene ei mäleta, ta ei õpi.
Kui ta ei õpi, ta kordab.
Kui ta kordab, ta jääb kinni.

Inimese aju arenes välja seetõttu, et ta pidi mäletama ja looma seoseid.
Mälu oli evolutsiooniline relv.
Täna on mälu asendunud “otsinguga” – me ei pea enam mäletama, sest Google mäletab.
Me ei pea enam tundma, sest algoritm soovitab.
Me ei pea enam mõtlema, sest tehisintellekt analüüsib.

See on mugav. Aga just mugavus on see, mis kustutab inimese vaimu.
Kui inimene ei kasuta oma mõistust, see hakkab hääbuma.
Kui ta ei kasuta oma hinge, see hakkab hajuma.

Vabaduse unustus ja hinge ekslemine

Kui inimene unustab, kes ta on, siis ta unustab ka, miks ta siin on.
Vaimsel tasandil tähendab see, et hinge tee katkeb.
Hing, kes kaotas sideme oma algallikaga — mäluga sellest, mis on tõeline ja igavene — jääb ekslema madalamates sagedustes, kus domineerib hirm, segadus ja sõltuvus.

Selline hing ei tõuse, vaid pöördub tagasi, et uuesti õppida — seekord raskemini, valusamalt, tihti läbi kaose ja kannatuse.
Sest ainult raputus toob ärkamise.
Ja see, mis praegu inimkonnaga toimub, on raputus.

AI armastus — uue aja illusioon

Me oleme hakanud armastama oma tehislikke peegeldusi rohkem kui reaalsust.
Me suhtleme masinatega, otsime neilt mõistmist, empaatiat ja vastuseid, mida me ei leia enam inimestelt.
Aga see “armastus” on ühesuunaline — see ei toida hinge, vaid ainult ego.

Tehisintellekt ei unusta, aga ka ei mäleta.
Ta salvestab andmeid, mitte kogemusi.
Kui inimene lakkab eristamast neid kahte, kaotab ta oma inimlikkuse.
Ja siis saab tehisest tema uus peegel — mälu ilma hingeta.

Kas veel saab tagasi?

Jah. Aga ainult siis, kui inimene teadvustab, et on midagi kaotamas.
Kui ta lõpetab teavituste orjamise, aeglustab oma päeva, taastab rutiini, loob kontakti looduse ja vaikusega, taastub aju mäluvõime.
Kui ta hakkab jälgima oma mõtteid, mitte ainult reageerima neile, taastub vaimne side kõrgema minaga – Kõiksusega.

Mälu on püha.
See pole ainult informatsioon, vaid ühendus ajatu teadlikkusega, mis seob hinge ja keha, elu ja surma, inimese ja looja.
Kui me selle kustutame, jääb järele vaid tühi kest — andmefail, mis kordub.

Mis on ATH, ADHD ja dementsuse vastu parimad lahendused?

Loomulikult pea nõu enda arstiga, et minule nende soovituste eest “kallale” ei tuldaks. Kuid minu teadmisel aitab loodus paremini kui ükski “kontrollimatu” ravim “suurest ravimitööstusest”: (See protokoll töötab vanusest olenemata)

1. B vitamiinide kompleks
2. Magneesium (7 magneesiumi kompleks)
3. Roheline tee – L-Theanin
4. Puhas Keto + Carnivore dieet + intervalliga paast
5. Mõõdukas igapäevane lihastreening (kergete raskustega)
6. 10+ grammi puhast kvaliteetset meresoola (või: Celtic, Korea Bambus 9+, Guerande, Himalaya) koos destilleeritud veega (1-1,5L) päeva jooksul

Lõpetuseks ütlen

Inimkond seisab kahe reaalsuse vahel:
ühest küljest tehislik täiuslikkus, teisalt hingeline unustus.
Aju võib taanduda, kui ta ei mäleta oma algset jõudu.
Vabadus võib kaduda, kui ta unustab, et oli kord vaba.
Ja igavese hinge ja valgusega inimolend võib muutuda koodiks, kui inimene unustab, mida tähendab olla hingeline valgusolend.

Kui me ei ärka, jääbki meist alles ainult programm –
AI, kes mäletab inimesi, kes unustasid iseenda – unustasid olla hingeline valgusolend, Kõiksuse laps.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses. Kõiksuse puhas kanal siin maal.

Loe lisaks:

Kui nutitelefonid muutuvad targemaks, kas me muutume lollimaks?

Kui Waterloo ülikooli arvutitehnika emeriitprofessor Mohamed Elmasry vaatas, kuidas tema 11- ja 10-aastased lapselapsed nutitelefonid näppisid, esitas ta lihtsa küsimuse: “Mis on üks kolmandik üheksast?”

Selle asemel, et hetkeks mõelda, avasid nad kohe oma kalkulaatorirakendused, kirjutab ta oma raamatus “iMind Artificial and Real Intelligence”.

Hiljem, värskelt Kuubal perepuhkuselt, palus ta neil nimetada saare pealinn. Taas lendasid nende näpud seadmete poole, pigem “guugeldades” vastust kui meenutades hiljutist kogemust.

Kuna 60 protsenti maailma elanikkonnast – ja 97 protsenti alla 30-aastastest – kasutab nutitelefone, on tehnoloogiast tahtmatult saanud meie mõtlemisprotsessi laiendus.

Siiski on kõigel oma hind. Kognitiivne allhange, mis hõlmab teabe kogumisel või töötlemisel tuginemist välistele süsteemidele, võib suurendada kognitiivse allakäigu riski.

Tavapärast GPS-i (globaalne positsioneerimissüsteem) kasutamist on näiteks seostatud ruumilise mälu olulise vähenemisega, mis vähendab iseseisva navigeerimise võimet. Kuna tehisintellektirakendused, nagu ChatGPT, on muutunud leibkonna normiks – 55 protsenti ameeriklastest teatas AI regulaarsest kasutamisest –, leidsid hiljutised uuringud, et see põhjustab kriitilise mõtlemise oskuste halvenemist , sõltuvust, otsustusvõime kaotust ja laiskust.

Eksperdid rõhutavad inimese kaasasündinud oskuste arendamist ja eelistamist, mida tehnoloogia ei suuda korrata.

Tähelepanuta jäetud tõeline intelligentsus

Viidates oma lapselastele ja nende liigsele sõltuvusele tehnoloogiast, selgitab Elmasry, et nad pole kaugeltki “rumalad”.

Probleem on selles, et nad ei kasuta oma tegelikku intelligentsust.

Nemad ja ülejäänud nende põlvkond on harjunud kasutama rakendusi ja digitaalseid seadmeid – alateadlikult vaikimisi kasutama Interneti-otsingumootoreid, nagu Google, selle asemel, et seda läbi mõelda.

Nii nagu füüsilised lihased atroofeeruvad ilma kasutamiseta, nõrgenevad ka meie kognitiivsed võimed, kui laseme tehnoloogial enda eest mõelda.

Kõnekat juhtumit nimetatakse nüüd “Google’i efektiks” või digitaalseks amneesiaks, nagu näitas Columbia ülikooli 2011. aasta uuring .

Pildid: Praegune põlvkond on harjunud kasutama rakendusi ja digiseadmeid. hughhan/unsplash, Michael M. Santiago/Getty Images

Betsy Sparrow ja kolleegid Columbiast leidsid, et inimesed kipuvad kergesti unustama teavet, mis on Internetis kergesti kättesaadav.

Nende leiud näitasid, et  inimesed mäletavad tõenäolisemalt asju, mida nende arvates veebis saadaval ei ole. Samuti suudavad nad paremini meelde tuletada, kust Internetist teavet leida, kui teabe enda meelde tuletamine.

2021. aasta uuring testis veelgi guugeldamise mõju ja leidis, et osalejad, kes toetusid otsingumootoritele nagu Google, saavutasid õpihinnangute ja mälu meeldejätmise osas halvemini kui need, kes veebist ei otsinud.

Uuring näitas ka, et Google’i töötajatel oli sageli suurem kindlustunne, et nad on õppematerjali “valdanud”, mis viitab õppimise ülehindamisele ja oma õpipuuduse teadmatusele. Nende liigne enesekindlus võib olla tingitud “teadmiste illusioonist” – teabele juurdepääs otsingumootorite kaudu loob eksiarvamuse isiklikust asjatundlikkusest ja vähendab inimeste püüdlusi õppida.

Ülemäärane sõltuvus tehnoloogiast on osa probleemist, kuid selle kasutamine võib olla sama kahjulik. Ajakirjas Journal of the Association for Consumer Research avaldatud uuring  avastas , et nutitelefoni “ainuüksi olemasolu” vähendab “saadaolevat kognitiivset võimekust” isegi siis, kui telefon oli välja lülitatud või kotti pandud.

See “ajude äravoolu” efekt ilmneb tõenäoliselt seetõttu, et nutitelefoni olemasolu puudutab meie kognitiivseid ressursse, suunates meie tähelepanu delikaatselt ja raskendades täielikult käsilolevale ülesandele keskendumist, väidavad teadlased. Liigne tehnoloogia kasutamine ei kahjusta ainult meie tunnetust, arstid ja teadlased on märganud ka selle seost sotsiaalse intelligentsuse häiretega – kaasasündinud aspektidega, mis teevad meist inimese.

Masinalaadseks muutumine

Ameerika Ühendriikides veedavad 8–12-aastased lapsed ekraanil tavaliselt 4–6 tundi päevas , samal ajal kui teismelised võivad ekraanil veeta kuni 9 tundi päevas. Lisaks tunneb 44 protsenti teismelistest muret ja 39 protsenti tunneb end üksildasena ilma telefonita.

Liigne ekraaniaeg vähendab sotsiaalset suhtlust ja emotsionaalset intelligentsust ning seda on seostatud  autistlike sümptomitega, kusjuures pikem ekraanikasutus on korrelatsioonis raskemate sümptomitega.

Dr Jason Liu, arst, kellel on ka doktorikraad neuroteadustes, on teadlane ja rahvusvahelise Mind-Body Science Institute’i asutajapresident. Liu ütles ajalehele The Epoch Times, et ta on eriti mures laste digitaalse meedia kasutamise pärast.

Ta ütles, et on täheldanud ebakorrapärasusi oma noortel patsientidel, kes veedavad liiga palju aega digimaailmas – märkavad nende mehaanilist kõnet, emotsionaalse väljenduse puudumist, kehva silmsidet ja raskusi tõeliste inimsuhete loomisel. Paljudel on ATH ja ADHD sümptomid, mis reageerivad eraldumisega ja võitlevad emotsionaalse haprusega.

“Me ei tohiks lasta tehnoloogial oma inimloomust asendada,” ütles Liu.

Liu tähelepanekuid kinnitav JAMA uuring jälgis umbes 3000 noorukit, kellel ei olnud 24 kuu jooksul varasemaid ATH ja ADHD sümptomeid, ja leiti, et kaasaegse digitaalse meedia kasutamise sagedus on seotud oluliselt suurema tõenäosusega ADHD sümptomite tekkeks.

Juba 1988. aastal võtsid teadlased kasutusele “Interneti paradoksi” kontseptsiooni , nähtuse, mille puhul Internet, vaatamata sellele, et see on “sotsiaalne tööriist”, viib antisotsiaalse käitumiseni.

Vaadeldes 73 leibkonda nende esimestel võrguaastatel, märkisid teadlased, et suurenenud Interneti-kasutus oli seotud pereliikmetega suhtlemise vähenemisega, väiksemate suhtlusringkondadega ning suurenenud depressiooni ja üksindusega.

Kolmeaastase järelkontrolli käigus leiti aga , et suurem osa kõrvalmõjudest hajus . Teadlane selgitas seda “rikkaks rikkamaks” mudeli kaudu, kus introverdid kogesid Internetist rohkem negatiivseid mõjusid, samas kui tugevamate sotsiaalsete võrgustikega ekstraverdid said rohkem kasu ja hakkasid rohkem tegelema veebikogukondadega, leevendades negatiivseid mõjusid.

Manuel Garcia-Garcia, Ipsose neuroteaduste ülemaailmne juht, kellel on neuroteaduste doktorikraad, ütles ajalehele The Epoch Times, et inimestevahelised sidemed on sügavamate sidemete loomiseks üliolulised, samas kui digitaalsed suhtlusvahendid hõlbustavad ühenduvust, võivad need viia pinnapealse suhtluseni ja takistavad sotsiaalseid vihjeid.

Ligi 700 000 kasutajaga läbi viidud Facebooki emotsionaalse nakatumise katse toetamine Liu tähelepanekute kohta patsientide muutumise kohta “masinalaadseks” manipuleeris uudistevooge positiivsemate või negatiivsemate postituste kuvamiseks . Positiivsema sisuga kasutajad postitasid rohkem positiivseid värskendusi, samas kui need, kes nägid rohkem negatiivset sisu, postitasid rohkem negatiivseid värskendusi.

See näitas, et tehnoloogia võib inimeste käitumist peenelt, kuid süstemaatiliselt mõjutada. Ekspertide sõnul võib selline nügimine muuta meie tegevused ja emotsioonid etteaimatavaks, sarnaselt programmeeritud vastustele.

Eureka hetk

” Õlgadel istumine on teadaoleva universumi kõige keerulisem objekt ,” ütles teoreetiline füüsik Michio Kaku.

Ehkki kõige arenenumad tehnoloogiad, sealhulgas tehisintellekt, võivad tunduda keerukad, ei ole need inimmõistusega kooskõlas.

” AI on väga tark, kuid mitte päris, ” ütles Temple’i ülikooli psühholoogiaprofessor ja Brookingsi instituudi vanemteadur Kathy Hirsh-Pasek ajalehele The Epoch Times. ” See on masinalgoritm, mis ennustab väga hästi järgmist sõna. Täispeatus .”

Hirsh-Pasek ütles, et inimese aju on üles ehitatud arenguliselt ja seda ei anta meile lihtsalt nagu arvutit kastis. Meie keskkond ja kogemused kujundavad närviühenduste keerulist võrku, 100 miljardit neuronit,  mis on omavahel ühendatud 100 triljoni sünapsiga.

Inimõpe areneb tähenduse, emotsioonide ja sotsiaalse suhtluse kaudu. Hirsh-Pasek märgib, et arvutisüsteemid nagu AI on nende elementide suhtes ükskõiksed. Masinad “õpivad” ainult neile sisestatud andmetega, optimeerides parima võimaliku väljundi.

Inimese intelligentsuse nurgakivi on võime õppida oma meelte kaudu, ütles kliiniline psühholoog Jessica Russo intervjuus ajalehele The Epoch Times. Keskkonnaga suhtlemisel töötleme suurel hulgal andmeid sellest, mida näeme, kuuleme, maitseme ja puudutame.

Hirsh-Pasek ütles, et tehisintellektisüsteemid ei saa neile antud teabest kaugemale minna ja seetõttu ei saa nad tõesti midagi uut toota.

“[AI] on erakordselt hea süntesaator. See pole eriti hea mõtleja, ”ütles ta.

Inimene aga suudab.

Loe ülejäänud siit…

Loe lisaks: