Majandusteadlase Michel Chossudovskyi intervjuu Dragan Vujiciciga, Serbia Vabariigi rahvusuudised.

Piirkond: Euroopa, Venemaa ja FSU, USA

Teema: Luure, USA NATO sõjakava, UKRAINA ARUANNE

Nord Streami sabotaažist teatas president Biden 7. veebruaril 2022 Washingtonis toimunud pressikonverentsil. Intervjuu Chossudovskyga, majandusteadlasega, Kanada Ottawa ülikooli emeriitprofessoriga.

Michel Chossudovsky sõnul:

„Rünnaku objektiks olnud Nord Streami gaasijuhtmed asuvad Euroopa Liidu nelja liikmesriigi (mere)territoriaalses jurisdiktsioonis.

Rahvusvahelises õiguses on eespool nimetatud “vara“ tahtlik hävitamine riigi territoriaalvetes välisriigi riikliku osaleja poolt või nimel sõjategevus.“ „See on NATO NATO vastu“. See loob pretsedendi: NATO liikmesriik sõdib NATO Euroopa liikmesriikide kollektiiviga, Ameerika „liitlastega“.

Dragan Vujicic(edaspidi „DV“): Ütlete, et selles Nord Streami operatsioonis polnud midagi saladust?

Prof. Michel Chossudovsky(edaspidi „PMC“): Peaksime meeles pidama 7. veebruaril 2022 Valges Majas toimunud pressikonverentsi, kus USA president ja Saksamaa kantsler väljendasid avalikult oma kavatsust Nord Stream õhku lasta. Ameerika Ühendriikides ametlikul visiidil viibinud kantsler Scholz toetas täielikult president Bideni väljendatud kavatsust õhkida Nordstreami gaasijuhe, „kui Vene tankid sisenevad Ukrainasse“.

Olaf Scholz oli täiesti teadlik, et Nord Streami sabotaaž oli USA administratsiooni poolt aegsasti kavandatud enam kui 400 miljoni eurooplase kahjuks.

DV: Kas teil on ühemõttelisi tõendeid selle kohta, et kantsler Scholz oli asjaga seotud?

PMC: Loen ette 7. veebruari 2022. aasta pressikonverentsi protokolli. Küsimused olid adresseeritud nii president Bidenile kui ka kantsler Scholzile:

Andrea (Reuters) Q Tänan teid, hr president. Ja tänan teid, kantsler Scholz. Hr president, ma tahtsin teilt küsida selle Nord Streami projekti kohta, mille vastu te olete kaua olnud. Te ei maininud seda just praegu nimepidi, samuti ei maininud seda kantsler Scholz. Kas saite täna kantsler Scholzilt kinnituse, et Saksamaa tõmbab tegelikult sellele projektile kriipsu peale, kui Venemaa Ukrainasse tungib? Ja kas te arutasite, milline võiks olla „invasiooni“ määratlus?

PRESIDENT BIDEN: Esimene küsimus. Kui Saksamaa – kui Venemaa tungib – see tähendab, et tankid või väed ületavad taas Ukraina piiri –, siis ei ole enam Nord Stream 2. Me teeme sellele lõpu.

Q Aga kuidas te seda teete, kuidas te seda täpselt teete, kuna projekt ja projekti juhtimine on Saksamaa kontrolli all?

PRESIDENT BIDEN: Me teeme, ma luban teile, et me suudame seda teha.

Andreas (Reuters) Q [kantsler Scholzile] Ja kas te pühendute täna, kas te võtate täna kohustuse Nord Stream 2 välja lülitada ja pistikut tõmmata? Te ei maininud seda ega ole seda maininud.

KANTSLER SCHOLZ: Nagu ma juba ütlesin, me tegutseme koos, me oleme täiesti ühtsed ja me ei astu erinevaid samme. Me teeme samu samme ja need on Venemaale väga-väga rasked ja nad peaksid aru saama. (Valge Maja pressikonverentsi rõhuasetus lisatud)

Allolev video: Reutersi ajakirjanik: 10:15 [vrd lindistuse koht: 11:30 „… enam ei ole North Stream 2, me lõpetame selle …“]

Pressikonverents: Joe Biden korraldab pressikonverentsi Olaf Scholziga Saksamaalt (7. veebruar 2022) YouTube (27:10)

PMC: Scholzi vastus on üheselt mõistetav. Ta toetas Bideni otsust pommitada Nord Streami, vältides samas Reutersi ajakirjaniku küsimuse sisulist käsitlemist: s.t „Saksamaa kontrolli all“. …

DV: Nii et nendest Saksamaa kantsleri sõnadest järeldate, et Saksamaa teadis?

PMC: Muidugi ta teadis, mis ei tähenda, et inimesed Saksamaal ja ELis teadsid.

Tema avaldus on ühemõtteline. Ta toetas Bideni otsust pommitada Nord Streami. Scholzi avaldus pressikonverentsil kinnitab, et tegemist oli ühise otsusega. Tegelikult oli see Saksamaa kantsleri „riigireetmise akt“, mille oli heaks kiitnud ka Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen.

DV: Kas te arvate, et sellised tõendid oleksid Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule piisavaks põhjuseks selle küsimusega tegelemiseks?

PMC: Rahvusvaheline õigus on selles osas selgesõnaline. Rünnaku objektiks olnud Nord Streami torujuhtmed asuvad Euroopa Liidu nelja liikmesriigi (mere)territoriaalses jurisdiktsioonis. Rahvusvahelises õiguses laieneb „territoriaalne terviklikkus“ rahvusriigi territoriaalvetes asuvatele “kinnistutele“. Nimetatud “vara“ tahtlik hävitamine riigi territoriaalvetes välisriigi osaleja poolt või nimel on sõjategevus.

Rahvusvahelisele õigusele tuginedes oleks Rahvusvaheline Kriminaalkohus (ICC) – rääkimata Euroopa Kohtust – pidanud saama kinnitada, et tegemist oli sõjategevusega. /…/ Washingtonis avalikustas Biden, kui ütles: „Me teeme seda ja meil on plaan seda teha“. Ja Bideni avalikus avalduses polnud midagi saladust.

Mulle meenub endise Jugoslaavia Vabariigi vastu suunatud agressiooniakt 1999. aastal. Teie riik oli NATO sõjategevuse objektiks ning see oli ebaseaduslik ja kuritegelik tegu, mis põhines fabritseeritud tõenditel, väidetavalt eesmärgiga päästa Kosovo albaanlasi. Õiguslikust seisukohast pani NATO kollektiivselt ühe suveräänse riigi vastu toime ulatuslikke kuritegusid.

Siin on meil teistsugune olukord. Sõjaakt E.U. vastu, mis osutab inimsusevastastele kuritegudele. Samuti vallandab see sügavalt juurdunud kriisi Atlandi alliansis, mida võiksin kirjeldada järgmiselt: NATO riik, nimelt Ameerika Ühendriigid on ebaseadusliku sabotaažiaktiga (õiguslikust seisukohast) rünnanud oma Euroopa liitlasi, kellest enamik on NATO liikmesriigid.

Irooniline, pärast Nord Streami ründamist 2022. aasta septembris ei tõstatanud ükski ELi ja NATO liikmesriik küsimust, et tegemist on NATO liikmesriigi rünnakuga kõigi ELi ja NATO liikmesriikide vastu.

Võiksime meenutada Atlandi alliansi Washingtoni lepingu artiklit 5, mida kasutati 2001. aasta oktoobris ettekäändena Afganistani sissetungi õigustamiseks, nimelt on võõrvõimu rünnak ühe või mitme NATO liikmesriigi vastu rünnak kõigi Atlandi Liidu liikmesriikide vastu kollektiivse julgeoleku doktriini alusel. /…/

Mis puutub Nord Streami pommitamisse USA poolt, siis artikkel 5 ilmselt ei kehti, sest “võõrvõim“, nimelt USA on NATO liikmesriik. Meil on tegemist USA toetatud sõjaaktiga ELi vastu, pidades silmas, et enamik ELi riike on NATO liikmesriigid.

„See on NATO NATO vastu“. See loob pretsedendi: NATO liikmesriik sõdib NATO Euroopa liikmesriikide kollektiivi vastu.

Küsimus, mis tuleks tõstatada, kas NATO eksisteerib endiselt “alliansina“, kui USA rakendab oma suveräänset võimu Euroopa Liidu üle, kuulutab välja sõjategevuse ELi-NATO liikmesriikide vastu, kes on „Ameerika liitlased“.

DV: Millisena näete Euroopa majandust täna?

PMC. Meil on tegemist ka ELi-vastase majandussõjaga.

ELi majandus, mis tugineb Venemaalt pärit odavale energiale on segaduses, mida iseloomustavad häired kogu tööstusliku tootmise (tootmine), transpordi ja kaubavahetuse struktuuris.

Kogu Euroopa Liidus on lahti rullumas rida ettevõtete pankrotte, mille tagajärjeks on koondamised ja töötus. Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted tahetakse majandusmaastikult minema pühkida.

DV: Ameerika maagaas Euroopas on nüüd seitse korda kallim ja USA tarnijad küsivad eurooplastelt 20 aastast lepingut, et tagada vastutasuks tarnete korrektsus?

PMC: Pikas perspektiivis see ei toimi. Maailmamajanduses, kui soovite gaasi osta, otsite parimat hinda. Vene gaasi saate osta kolmanda riigi kaudu, näiteks Indiast.

Peaksin mainima, et euro on dollariline valuuta. Liikmesriigid sõltuvad rahaliselt Euroopa Keskpangast (EKP), mida juhib IMFi endine juht Christine Lagarde. EKPd kontrollivad võimsad pangandusasutused, sealhulgas Wall Street ja USA Föderaalreserv.

See sotsiaalne ja majanduslik laastamine nii Euroopas kui ka kogu maailmas on kestnud alates koroonakriisi algusest, mis oli suunatud enam kui 190 riigile. 11. märtsi 2020. aasta sulgemine seisnes tööjõu piiramises ja töökoha külmutamises, mille tulemuseks olid pankrotid ja vaesus. Reaalmajanduse tarneahelad katkesid.

Toimetas Revo Jaansoo

Kogu artiklit saate lugeda Global Research

Loe lisaks sarnasel teemal:

Auschwitzi töö- ja kasvatuslaager on kõigi nende inimvaenulike kinnipidamisasutuste ühisnimetajaks, kus iganes on põhjustanud teistele kannatusi. Et iseloomustada seda, kui sageli rahvusvaheline üldsus on olnud kurt või teovõimetu, reageerimaks niisugustele intsitentidele, nagu oli mitmeid aastaid Auscwitzi laagris toimunu, keskendudakse mõningatele üksikasjadele. Toetutakse peaasjalikult Londoni Ülikooli emeriitprofessori ja Briti Akadeemia liikme Euroopa üldajaloo raames tehtud laiahaardelisele allikmaterjalidele, mis on leitavad eestindatud teosest, mille on koostanud Horman Davies.^[1]

Itaaliast tehti alaliselt õhuluureeksadrille eesmärgiga teha kindlaks strateegilist tähtsust omavaid objekte. Arhiividokumendid ja fotod kinnitavad, et 1944. aasta 31. mail tehti sakslaste okupeeritud Poola linnast Ošwięimi (Auschwitzsi) kohal luurelende. Aosguito meeskonnale oli tehtud ülesandeks teha fotosid sünteetilise kütuse tehasest.

Teadamata põhjustel oli lõuna-aafriklasest kaameramees jätnud aparaadi tööle ka ajal, mil luurelend seda ette ei näinud, mistõttu filmi viimastele kaadritele jäid tehase läheduses mõne kilomeetri kõrgusel tehtud aerofotod Schutzstaffeli (SS) alluvuses olevast Auschwitz Ist ja Auschwitz II-Brikenau laagritest.

Selgeimad aerofotod on tehtud 25. augustil 1944. Neid vaadates on näha, kuidas rongiga äsja saabunud inimesi aetakse nagu loomi karjas ühtses rivis rauteeplatvormilt krematoorium nr 2 värava suunas. Piltidelt on tuvastatav, et hoonete katustele on ehitatud spetsiaalsed, väidetavalt gaasikambritele omased ventilatsiooniavad. Kuigi liitlased ei pidanud Auschwitzsi strateegilist tähtsust omavateks sihtmärkideks, oli tõestusmaterjal laagrite geograafilise paiknevuse kohta arhiivides olemas. Täiendavalt kinnitasid andmeid tunnistajate ütlused, mis anti diplomaatilistele esindustele.

1942. aasta lõpus oli Poola eksiilivalitsus Inglismaal Londonis kogunud tõendeid, mis olid saadud tunnistajate käest. Briti ametnikud olid teadlikud, et laagrites toimuvad meditsiinilised inimkatsed ja mürkide kasutamine. 

Teise maailmasõja ajal olid sionistid teinud korduvaid üleskutseid, et otsustuspädevust omavad isikud midagi ette võtaks. Valitsustele lähetatud üleskutsed, et on vaja anda otsustav löök, jäeti eranditult rahuldamata. Neid ettepanekuid ei võetud isegi menetlusse. Äärmisel juhul saadi vastuseks diplomaatilisele sofistikale omaseid üldsõnalisi reageeringuid. Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia ametnikud ja poliitikud pidasid vähemalt oma ametlikes väljaütlemistes põhjendamatuks igasuguseid üleskutseid, et vaja oleks Auschwitzsi töö- ja kasvatuslaargi strateegilised rajatised ja rauteeliinid õhkida ja pommitada kasutuskõlbmatuks.

Euroopa riikide ametnikud teadsid, et neis laagrites on lapsed, isad ja emad, õed ja vennad. Nende päästmise nimel tuli ületada oma isiklik pelglikus. Seda ka tehti, kuid palved kohtasid kurte kõrvu. Valitsustele olid olulised sõjalised küsimused, nagu relvade tootmine ja arendustöö. „Mingid” sotsioloogilised küsimused nõuded kohtutele tundusid olevat kõige selle kõrval tähtsusetud.

Witold Pilecki kahe aasta jooksul tehtud salajased külastused Auschwitzi laagrisse ja selle käigus kogutud tõendusmaterjal ei liigutanud mitte ühegi otsustuspädevust omava isiku südant sedavõrd, et ta oleks vaevunud kommenteerima, veel vähem olukorra peatamiseks otsustavaid samme astuma. Kõigest olenemata Pilecki oli organiseerinud ilma riikliku toetuse ja abita vastupanugruppe. Ent nendegi üleskutseid ei peetud väljaspool Poolat äramärkimist väärivaks.

Nagu paljud Pilecki kaasvangid, arreteerisid natsid 4859 inimest ja sattusid uude laagrisse Oświęcimi linna äärelinnas. Niisiis, mis eristas seda konkreetset vangi kaaskinnipeetavatest?

Witold Pilecki lugu oli Poolas enne kommunistliku režiimi langemist 1989. aastal peaaegu tundmatu. Tõepoolest, kõigile, kes olid nimest teadlikud, oli Witold Pilecki reetur, kes oli saanud selle, mida ta vääris. Tegelikkus oli hoopis teistsugune.

Pärast natside sissetungi Poolasse 1939. aastal asusid okupandid kiiresti vangilaagrite võrgustikku looma. Neist saaks Auschwitz natside koonduslaagrite süsteemis suurimaks ja kurikuulsamaks.

Pärast seda, kui laager 1940. aasta mais esimeste vangide saabumisega tööle hakkas, oli Auschwitz midagi, millest Poola vastupanu soovis rohkem teada saada. Mis täpselt toimus ümberehitatud armee kasarmutes Oświęcimi linna äärelinnas?

Pilecki plaan oli lihtne. Ta arreteeris end, visati Auschwitzi ja hakkas siis selle koha kohta luureandmeid koguma ja välja smugeldama. Ta esitas oma plaani laagrisse imbuda oma ülemustele 1940. aasta sügisel ja nad võtsid selle innukalt vastu.

Võltsitud isikutunnistusega relvastatud Pilecki liitus 19. septembril Varssavis natsirežiimi vastase protestimarsiga. Ta peeti kinni koos 2 000 teise Poola tsiviilisikuga. Pärast kahepäevast interneerimist vanas ratsaväe kasarmus, kus teda peksti kummist truncheonidega, viidi Pilecki, keda tema vangistajad tundsid kui “Tomasz Serafiński”, Auschwitzi ja talle anti vanginumber 4859. Ta oli sees.

Laagris olles ei raisanud Pilecki aega maa-aluse vastupanuliikumise moodustamiseks. Związek Organizacji Wojskowej (ZOW) nime saanud organisatsiooni peamised eesmärgid olid kinnipeetavate moraali tõstmine, smugeldades laagrisse toitu, ravimeid ja riideid, samuti kogudes luureandmeid ja smugeldades selle laagrist välja.

Kui ZOW oli paigas, võis Pilecki nüüd hakata dokumenteerima vanglaelu igapäevaseid jõhkrusi, kui ta vaatas, kuidas Auschwitz muutus vangilaagrist, kus majutati peamiselt sõjaväelasi ja poliitvange, selliseks, mis oli pühendatud inimelu massilisele hävitamisele. Ja läbi selle kõige oli Witold Pilecki alati vaid sekundite kaugusel surmast.

Kahe ja poole aasta jooksul, mille Pilecki laagris veetis, suutis ta oma ülemustele tohutul hulgal teavet välja smugeldada. Samuti hakkas ta ZOW-d koolitama laagri võimalikuks vägivaldseks ülevõtmiseks, kui see võimalus peaks kunagi tekkima.

Pilecki teated laagri tingimustest hakkasid Varssavisse jõudma 1940. aasta oktoobris. Vabastatud vangide, põgenenud vangide ja ZOW-d aitama veennud tsiviiltöötajate smugeldatud teated Saksamaa väärkohtlemisest edastati peagi Poola eksiilvalitsusele Londonis, kes omakorda edastas need Churchilli valitsusele.

Pilecki esimene teade Londonisse jõudmisest saabus 1941. aasta kevadel. See kirjeldas vangide sadistlikku kohtlemist laagris. Aja jooksul, eriti alates 1942. aasta maist, hakkas Pilecki teabe olemus muutuma. Laagrit laiendati 1941. aastal, uus, spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud teisene laager Birkenaus nimega Auschwitz II ehitati peamiselt sõjavangide majutamiseks pärast natside sissetungi Nõukogude Liitu. Need vangid tapeti peagi ületöötamise, nälja, haiguste ja hukkamiste tõttu ning uus laager, koos algse Auschwitz I-ga, muudeti peagi vanglast surmavabrikuks.

Pilecki teated mõrvast tööstuslikus mastaabis jahmatasid Varssavi vastupanu nii palju, et paljud nägid vaeva, et uskuda, mida nende siseringi mees neile rääkis. Nad olid kindlad, et britid tegutsevad, kui Pilecki kirjeldused massihaudadest ning karistushukkamistest ja inimkannatustest maandusid Churchilli ja tema kabineti lauale, kuid abi ei tulnud kunagi. Isegi taotlus pommitada rongiliine, mis vedasid vange läbi Birkenau väravate, lükati tagasi, tegu, mis oleks tapmise peatanud, kuid ainult ajutiselt.

1943. aastaks tappis Gestapo mitu ZOW silmapaistvamat liiget. Pileckile sai selgeks, et teave, mis tal laagri kohta oli, oli liiga oluline, et kaotada, ja seetõttu oli kätte jõudnud aeg sealt välja tulla. Tal õnnestus saada endale koht laagri pagariäris, mis asub kaks miili Auschwitzist väljas. Kahe sõbra abiga lõikas Pilecki pagariäris telefoni- ja häireliinid läbi, ületas valvuri ja põgenes, kasutades dubleerivat võtit, mis avas hoone välisukse. Witold Piecki lahkus Auschwitzist 26. aprilli öösel 1943. Ta oli seal olnud veidi üle kahe ja poole aasta.

Pilecki jõudis tagasi Varssavisse Poola vastupanuliikumise peakorterisse, mida tuntakse koduarmee nime all. Ta koostas põhjaliku lõpparuande oma Auschwitzis veedetud aja ja seal nähtud õuduste kohta. “Witoldi raporti” nime all tuntud Pilecki jutustus massihukkamistest, sundsteriliseerimistest ja grotesksetest eksperimentidest on kainestav lugemine. See, et sellega midagi ette ei võetud, isegi mitte laagri transpordiühenduste katkemine on sõja üks traagilisemaid kasutamata võimalusi.

Pärast Auschwitzis veedetud aega võitles Pilecki 1944. aasta suvel Varssavi ülestõusus. Kui Nõukogude Liit liikus Poola pealinna poole, tõusis koduarmee üles ja ründas okupeerivaid Saksa vägesid lootuses, et Punaarmee ühineb võitlusega ja vabastab linna. Kahjuks ei soovinud Stalin näha Poola vastupanu ja riigi eksiilvalitsuse sõjajärgset Poolat.

Pilecki võeti pärast ülestõusu vangi ja veetis ülejäänud sõja vangistuses, kõigepealt Lansdorfi linnas Sileesias ja seejärel sõjavangilaagris Murnaus Baieris. Laagri vabastasid Ameerika väed 28. aprillil 1945. Pilecki liitus kiiresti Poola II armee luureosakonnaga ja saadeti Itaaliasse. Ta ei jäänud sinna kauaks ja see oli tema otsus naasta oma kodumaale, mis pitseeris tema saatuse.

Witold Pilecki naasis Varssavisse oletatava nime all 1945. aasta detsembris, et hakata koguma luureandmeid Nõukogude Liidu kohta, mis nüüd vastutas sõjajärgse Poola eest. Hoolimata sellest, et teda hoiatati, et tema kate on puhutud, võttis Pilecki vastu kahetsusväärse otsuse valida enesesäilitamise asemel kohustuse, jätkates oma tööd riskidest hoolimata. See oli saatuslik väärotsus. Ta arreteeriti 1947. aasta aprillis ja visati vanglasse. Pärast peaaegu aasta kestnud piinamist ja ilmajätmist oma Nõukogude vangistajate käes korraldati ja peeti 3. märtsil 1948 näidiskohtuprotsess. Surmaotsus oli muidugi ettemääratud järeldus. Witold Pilecki tulistati 25. mail 1948 Varssavi Mokotówi vanglas kuklasse. Ta oli nelikümmend seitse aastat vana.

Witold Pilecki lugu seisis aastakümneid. Alles 1989. aastal sai laialt tuntuks lugu mehest, kes smugeldas end Auschwitzi. Tänapäeval on Pilecki austatud tegelane – Poola rahva kangelane. 2006. aastal autasustati teda postuumselt Poola kõrgeima sõjalise autasuga, Valge Kotka ordeniga.

„Klassikaline” on juhtum, kui USAs andis poolakate esindaja isiklikult Washingtonis tõendusmaterjalid surmalaagrites toimuva kohta üle sealsele Ülemkohtule. Oma otsuses kirjutas Ülemkohtu aseesimees ja juudi soost jurist Felix Frankfurter (1882-1965) vastuseks, et „ma ei ütle, et te valetate, kuid …”^[2] Ülejäänu suhtes on uurimine pidanud vaikima. Täiendavalt rõhutas Briti välisministeerimi ametnik, et neile halbadele juutidele ongi liiga palju aega raisatud.

Fotod, mis ilmutati ja mille kommenteerimine usaldati Buchishamshiris asuvale RAFi Medmenhami laboratooriumile, ei kajasta sõnagi kaadreid, kus võib näha, et okupeeritud Poola territooriumil on laagrid. Laboratoorium ei pidanud vajalikuks neile tähelepanu pöörata. Kommenteeritakse üksnes neid aerofotosid, mida peeti tellimustöö raames vajalikuks. Pealegi ei olnud laagrid seotud strateegiliselt käsitletavate objektidena. Siis näis Auschwitzis sünteetilise kütuse tehase asupaiga kindlakstegemine olulisem, kui tuhandete inimeste kannatused, piinamine ja hukkamine.

Kõik see tõendusmaterjal oleks nähtavasti lõplikult kalevi alla peidetud, kui poleks leidnud aset Nõukogude Liidu lagunemine.

Arhiiviandmed olid tegelikkuses mõeldudki jääma kaustade vahele. Siiski läks seekord geopoliitiliste olude tõttu teisiti ning need fotod „avastati” USA kaitsejõudude luureagentuurist ajal, mil idabloki maades sotsialistlik impeerium lagunes.

1990. aastal anti Poola Ošwięcimi riiklikule muuseumile vabadus avaldada andmed, mis pärinevad Auschwitzi laagri toimumise ajast. Neile tuginedes võib teha umbkaudseid järeldusi, et ainuüksi selles laagris suri 1,2–1,5 miljonit inimest erinevatest Euroopa riikidest. Juute võis olla umbkaudu 800 000 kuni 1 100 000, kes surid Auschwitzis ajani, mil Nõukogude Liidu väeüksused 27. jaanuaril 1945 lõpetasid laagri tegevuse. Järgnes viiskümmend aastat spekulatsioonidele toetuv hinnangute andmine, seda ka ajaloolaste ja ajakirjanduse vahendusel. Tegelikkuses ei ole veel siiani tõendipõhiselt leidnud kinnitust, kui palju konkreetselt Auschwitzis inimesi suri. Uurimisele ei ole just palju kaasa aidatud riiklikul tasemel, kuigi rahvuslikku omapära usaldades võib oletada, et sakslased on arvepidamisel olnud täpsed. Tervikliku hinnangu andmise juures tuleb arvestada sellega, et teised laagrid on võrreldes Auschwitzsiga allika-kriitilistes uurimustes tähelepanu pälvinud veelgi ebaühtlasemate andmete esitamisel. Siinkohal on täiendavalt mõeldud Nõukogude Liidu, Hiina ja Ameerikas asuvates riikides vähemalt sama antihumaanseid, miljonite inimohvritega mõõdetavaid „teaduslinnakuid”, koonduslaagreid ja uusimalt terrorismivastase võitluse tarbeks loodud kinnipidamisasutusi.^[3]

Kuid üks on selge, juba olemasolevatele tõenditele tuginedes tuleb rõhutada, et kõigis neis, muust maailmast eraldatud paikades, on tulnud miljonitel kannatada nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Palju neis kõigis ühtekokku on oma liigikaaslasi „seaduslikul” moel hukatud, ei ole olemasolevatele andmetele tuginedes siiani kokku arvutatud. Ajalooõpikutes anti luba neist asjust ametlikult rääkida alles pärast viitkümmend aastat kestnud vaikivat ajastut, kas meedia vahendusel, ja sedagi üksnes riikliku ideoloogiat kaitsvas tsensuuri tingimustes.

Kogu seda faktidega omakasupüüdlikku mängimist reedab veel täiendavalt Auschwitzi ja holokausti ümber toimuv.

Siiani kohtab ajakirjanduses väljaannetes suuri rahvamasse eksitavaid ümmargusi arve nagu „kuus miljonit” ohvrit ja „neli miljonit” hukatut Auschwitzis. Kuigi need arvud on tõenditepõhiselt kummutatavad, tuleks siiski küsida, mitu miljonit inimest teiste rahvuste esindajaid on lisaks juutidele hukatud kõikvõimalikes laagrites? Teiste rahvuste seas on pidanud kannatama kõige selle tõttu ka Ida-Euroopa väikerahvad, nagu eestlased, lätlased ja leedukad.

Ükski süü või ideoloogia ei saa olla piisav põhjus, et rahvad on pidanud sarnaselt juutidele kannatama inimvaenulikes keskkondades nagu koonduslaagrites, surmalaagrites või asjaomaste endi poolt hellitavalt nimetamist leidnud töö- ja kasvatuslaagrites. HOLOKAUST on olnud see kõik!

Holokaustil on laiapõhjalised juured nii möödanikus kui ka vahetus lähiajaloos. Kui Ida-Euroopa võimustruktuuridest said pärast pikaajalisi partnerlussuhteid surmavaenlased, moodustati seejärel kolmikliit, kuhu kuulusid Suur-Britannia, Nõukogude Liit ja USA. Fotodele tuginedes on riigijuhtide tippkohtumistel naeratavad näod, kuid oma siseringis on peetud teise poolega läbirääkimisi vanakuradi endaga. Selles kontekstis on tähelepanuväärne Suurbritannia ja USA riigijuhtide Winston Leonard Spencer Churchilli ja F. D. Roosevelti 1914. aastal 14. augustil allkirjastatud Atlandi harta, kus viimases, kaheksandas punktis kinnitavad osapooled: „nad usuvad, et kõik maailma rahvad peavad realistlikel ja vaimsetel põhjustel loobuma jõu kasutamisest” (A.S. Grenville 1974, 198-199).

Kuid maailmasõdades ja nende vahepealsel ajal on jäädud kurdiks kõigele neile hoolikalt sõnastatud mõtetele pingekollete endi probleemide lahendamisel ja kuni siiani massilise vägivaldsuse endaga kaasa toonud militaarsetes konfliktides. Valitsused ei ole pidanud sedavõrd oluliseks oma liigikaaslaste heaolu eest seismist, et sekkuda otsustavalt olukordadesse, et taastada õigusrahu. Isegi mitte ühtegi hoiatavat diplomaatilist nooti ei lähetatud neile valitsustele, kes niisuguste „töö- ja kasvatuslaagrite” olemasolu eest vastutasid. Need vastakad tunded ja seisukohad on päevakajalised nüüdki, 21. sajandil, sest jätkuvalt põhjustatakse traumasid ja toimitakse viisil, millel on tervistkahjustavad tagajärjed. Jätkuvalt on neid, kes vajavad nii õiguslikku, psühholoogilist kui ka vaimset abi, et vabaneda neist alandavatest mälestustest ja tunnetest, kuna kogetakse oma süüd või hingevalu omaenda ja avaramas tähenduses ka inimkonna niisuguse käitumise pärast nii, et lõplikku seletust sellele ei leidugi.

Kõike seda oleme kohustatud rahvusvahelisele õigusele toetudes käsitlema kui genotsiidi juhtumit^[4].

Tõde peab selguma ja välja tulema ning teatavaks saama. Teadmises on võim ning see annab mõistmisvabaduse. Võidakse küsida, millised võivad olla need põhjused, et inimestele on lausa loomuomane elada pidevas vales? Alaline vales elamine määrib hinge ning lõpuks korrupeerib inimolemust.

Artikli koostanud Revo Jaansoo

Viited

• ^[1] Horman Davies. Euroopa ajalugu (Varrak, Tallinn, 2014), lk 945, 946, 947. Edaspidi: H. Davies, Euroopa ajalugu.
• ^[2] H. Davies, Euroopa ajalugu, lk 945.
• ^[3] Käesoleva aja valupunktiks on osutunud USA ja teiste lääneriikide sõjaliste operatsioonide käigus loodud kinnipidamisasutuste antihumaanne atmosfäär. Üks harvadest juhtudest, mis jõudis kohtusse oli Abu Ghraibi vangide väärkohtlemise Bagdadis, pärast 2003. aasta sissetungi Iraaki. Kohtuliku juurdluse käigus leidis kohus, et Luure Keskagentuuri spetsialistid ja ülikooli õpingute tarbeks raha koguma tulnud vangivalvurid väärkohtlesid kinnipeetavaid. Kohus leidis, et rikuti süstemaatiliselt rahvusvahelist vangide kohtlemise seadust. 2003. aasta novembris tehtud fotolt on näha, et Mandel al-Jamadi laiba kohale kummardades tõstab õjaväeluure ekspert Sabrina Harman võidurõõmsalt pöidla püsti. Samal ajal M. al-Jamadi sidemete vahelt tilgub verd, lõualuud on tõmbunud siniseks ja kramplikult kokku surutud, torsot ümbritseb jää. Juhtumi kõrvalnähuna ilmnes lisaks kõigele muule masohhismina vaadeldavate mängude harrastamine, et paratamatult tekkivaid seksuaalseid vajadusi sellisel viisil rahuldada (vaadake ka seksuaalkuritegude kohta USA sõjaväes). Juhtumi psühholoogiline analüüs on leitav Henry Gleitmani, James Grossi, Daniel Reisbergi koostatud raamatust: Psühholoogia (Hermes, Tallinn, 2014), lk 595-597)
• ^[4] Mõiste võttis kasutusele 1944. aastal Poola päritolu juudi advokaat Raphael Lemkin, kes tuletas selle kahest sõnast: kreeka keeles genos: rass või hõim ja ladina keeles caedre tapma või hävitama. R. Lemkini järjekindla tegevuse tagajärjel võeti Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis vastu konventsioon genotsiidide vältimiseks ja karistuste kord (UNGC). (Peaassamblee 9. detsember 1948). UNGC art-s 1 sätestatakse, et genotsiid on maailmakuritegu, mille toimepanemise eest ollakse kohustatud kohaldama õigussüsteemis individuaalset kriminaalvastutust ja art-s 2 antakse genotsiidi definitsioon. Genotsiidivastase konventsiooni art-l 2 punkt 2 kohaselt on genotsiid ka see, kui toimub üksuse liikmetele vaimsete hälvete tekitamine. Kohtupraktikas on siiani täheldatav otsuste endi nappus, mida ilmestab õigusloomes klassikaliseks näiteks saanud Jeruusalemma ringkonnakohtu otsus, mille kohaselt mõisteti Adolf Eichmann süüdi genotsiidis, kuid see formuleeriti märksa üldsõnalisemalt kuriteona juudi rahva vastu. Genotsiidi sõna kasutamata jättes, sõnastatakse see ümber üldsõnalisemaks süüteoks, kuid literaalse alltekstina on siiski seda mõeldud (Jeruusalemma ringkonnakohtu 12. detsembri 1961. a otsus (Iisraeli peaprokurör vs. A. Eichmann), resolutsioon p 1-4 ja A. Parmas. Maailma-kriminaalõigus: rahvusvahelis-õigusliku kriminaal-vastutuse kontseptsioon (Tartu Ülikooli õigusteaduskond kriminaalõiguse õppetool, magistritöö), lk 62jj.

Loe lisaks, kes organiseerisid 1. ja 2. maailmasõja ja mis põhjustel: