Tehnoloogiline võrgustik on mähkunud ümber meie elu nagu siidiniit, mis on muutunud teraslangiks. Kaugjuhtimisega kodud, kus küte, lukud ja seadmed sõltuvad pilveteenustest; autod, mis liiguvad digitaalsete käskude järgi ilma vahetu mehaanilise sidemeta; ning kaugtöö, kus inimsuhtlus on taandatud külmadeks piksliteks ekraanil. Meie ise oleme muutunud omaenda mugavuse vangideks.

Kuid kõige salakavalam muutus on toimunud seal, kus langetatakse otsuseid meie riikide ja saatuse üle.

Nähtamatu valitseja ja riigijuhtimise algoritmid

Mõttekaaslastele ja tõe otsijatele ei ole saladus, et poliitiline teater on ammu kaotanud oma esmase tähenduse. Inimesed, kes istuvad parlamenditoolidel või valitsustes, vahetuvad, kuid suund ja süsteem jäävad samaks. Taustal töötavad võimsad tehisintellekti programmid, mille abil kujundatakse riikide poliitikat ja suunatakse masside käitumist.

“Kas oled mõelnud, miks inimesed ei mässa ja revolutsiooni ei tee ebaõiglase ja diktaatorliku valitsuse vastu? Sellepärast, et “sitika” sugused programmid riikides suudavad valitsusliikmetele anda täpsed juhised inimeste käitumiste ja mõtete järgi. AI annab ette sõnad ja “uudismaterjali”, millega rahvas jälle “maa peale” tuuakse”.

Digitaalse valitsemise kulisside taga on aastate jooksul välja kujunenud nähtamatu arhitektuur, kus poliitilised otsused ei sünni enam kabinetivaielustes ega valimislubadustes, vaid masinõppe algoritmide ja suurandmete analüüsi põhjal. Kui valitsused vahetuvad, jääb aluseks olev loogika samaks, sest seda juhivad süsteemid, mis kaardistavad ühiskonda sügavamalt kui ükski poliitik suudab hoomata.

Tänase maailma internetivõrk ja “õhus” olev võrk on täis tipitud nähtavaid ja nähtamatuid algoritme, AI programme ja need on seotud omakorda satelliitide ja “väliste” kvant ja muude tehnoloogiatega. Kõik vidinad ja seadmed, mis sisaldavad kiipi ja vajavad kasutamiseks võrku (internet, side), jätavad maha “jälje” ja selle jälje otsivad ülesse “võrgus tegutsevad programmid – digiagendid või AI agendid”. On see siis ID kaart, pangakaart, telefoni sim kaart, kliendikaart, nutiseadmed, nutiprillid, nutikell, nutisõrmus, airpodid, jne. jne. Inimene on nähtav ja jälgitav kõikjal. Need andmed liiguvad “päeva lõpuks” sinna, kus tahetakse inimest kontrollida, jälgida ja vajalikus suunas tegutsema panna.

Eestis liigub teadjate ringis juba aastaid teemakohane nimetus “Sitikas”. Nime valik ei ole juhuslik – see viitab millelegi pisikesele, nähtamatule, mis on pugenud läbi pragude igasse süsteemi sisse, elab seal nähtamatult ja juhib märkamatult organismide (riigi ja bürokraatia) käitumist. “Sitikas” toimib koondnimetusena reeglitekogumile ja ennustavale analüütikale, mis ühendab riiklikud registrid, maksuandmed, liikumismustrid ja digitaalse käitumise. Selle programmi abil testitakse ja simuleeritakse ette, kuidas ühiskond reageerib erinevatele maksudele, piirangutele või reformidele. Pole oluline, kas võimul on vasak- või parempoolne valitsus, sest “Sitika” genereeritud stsenaariumid näitavad ette “kõige turvalisema” tee riigi kontrolli all hoidmiseks, vältides sotsiaalseid plahvatusi ja tagades süsteemi püsivuse.

Digi ja AI sõltuvus on muutnud inimolendi siin Maal biorobotiks – tuimaks käsutäitjaks ja inimkonda hukutavate süsteemide lojaalseks tööriistaks. Tulemuseks on see, et sa näed korruptsiooni, sa näed vägivalda aga eliit ütleb “et sa näed valesti”, ja sa oledki nõus, et näed valesti ja “kõik on korras”. Nagu sellel pildil olen kujutanud:

Need programmid ei sünni vaakumis. Nende taga seisab kitsas grupp suunamudijaid ja globaalseid arhitekte, kes programmeerivad maailma tänast ja homset reaalsust. Inimene valitsuses on sageli vaid näitleja ekraanil, samal ajal kui skripti kirjutab masin.

Rahvusvahelised näited: kuidas maailm digitaalselt otsustab

Sarnaseid, kuid palju suurema ulatusega tehisintellekti ja suurandmete süsteeme kasutatakse ka teistes riikides. Need süsteemid on integreeritud riigiaparaati nii sügavale, et kodanikul on võimatu eristada, millal otsuse langetas inimametnik ja millal algoritm.

1. Hiina: “Sharp Eyes” (Skarp Glaze) ja Sotsiaalse Krediidi Süsteem

Hiina on maailmas esirinnas riigi juhtimises AI kasutamisel. Süsteemid nagu Sharp Eyes seovad näotuvastuskaamerad, telekommunikatsiooniandmed ja tehisintellekti, et jälgida reaalajas iga kodaniku käitumist. Sotsiaalse krediidi süsteem ei hinda inimesi mitte ainult seaduskuulekuse, vaid ka digitaalse jalajälje põhjal – mida sa ostad, mida sa sotsiaalmeedias kommenteerid, milliste inimestega sa suhtled. AI otsustab automaatselt, kas sul on õigus osta lennupileteid, saada soodsat laenu või millisesse kooli su lapsed pääsevad. Inimeste poliitilised eelistused on siin täielikult allutatud riiklikule algoritmile.

2. Ühendkuningriik: HART ja Algoritmiline Õigusemõistmine

Briti politseiasutustes ja kohalikes omavalitsustes on kasutusel tööriistad nagu HART (Harm Assessment Risk Tool), mis ennustavad kuritegevuse tõenäosust ja isikute ohtlikkust enne, kui mingisugust tegu on sooritatudki. Programm analüüsib inimese varasemat digitaalset jalajälge, elukohta, sotsiaalset tausta ja suhteid. Kuigi ametlikult räägitakse “otsuse toetamisest”, näitavad reaalsed näited, et politseinikud ja ametnikud usuvad algoritmi pimesi ning järgivad selle soovitusi peaaegu sajaprotsendiliselt.

3. USA: PredPol ja HALO (Predictive Policing & National Security)

Ameerika Ühendriikides kasutatakse erinevates osariikides ennustavat politseitööd ja riskianalüüsi programme, mis määravad kindlaks, millistesse linnaosadesse tuleb suunata rohkem patrulle või millistele isikutele tuleks kohaldada rangemaid jälgimismeetodeid. Föderaalsel tasemel on luure- ja julgeolekuagentuurid ühendatud süsteemidega, mis suudavad sekunditega kaardistada miljonite inimeste psühholoogilised profiilid, tuginedes nende otsingutele, sotsiaalmeedia laaimidele ja tarbimisharjumustele.

Töömeetodid: Kuidas AI loeb inimese psühholoogiat ja isikuomadusi?

Need süsteemid ei kuula otseselt sinu telefonikõnesid ega vaata su tuppa (kuigi ka seda tehniline võimekus võimaldab), vaid nad kasutavad palju peenemat ja märkamatumat meetodit – mustrite analüüsi ehk psühhograafilist profiilimist.

1. Digitaalne mikro-käitumine (Digital Footprint): Iga kord, kui sa kerid uudistevoogu, peatud teatud pildi juures mõneks sekundiks kauem, teed otsingumootorisse kiire päringu või tellid midagi internetist, annad sa süsteemile andmepunkte. AI ei vaata sind kui nime, vaid kui andmevektorit. Kümned tuhanded sellised punktid loovad sinust detailse psühholoogilise profiili – kas sa oled impulsiivne, hirmualdis, kergesti manipuleeritav, uudishimulik või autoriteedile kuulekas.
2. Emotsionaalne manipuleerimine meedia kaudu: Sotsiaalmeedia algoritmid ja uudisteportaalid on programmeeritud näitama sulle just sellist sisu, mis hoiab sind teatud emotsionaalses seisundis (tavaliselt hirm, viha või heakskiidu otsimine). Kui süsteem teab täpselt, milline uudis tekitab sinus paanikat või õiglustunnet, saab ta sinu käitumist suunata ilma, et sa ise arugi saaksid. Sa arvad, et need on sinu enda mõtted, kuid tegelikult on need ette söödetud stiimulid.
3. Mõttemustrite ennustamine: AI suudab suurandmete põhjal ennustada sinu tulevasi samme enne, kui sa neid ise teed. Kui sinu tarbimisharjumused ja veebisaitide külastused muutuvad teatud viisil, teab süsteem juba ette, et oled kaotamas töö, sattumas finantsraskustesse või muutumas poliitiliselt kriitiliseks. Selle tulemusena kohandatakse sulle kuvatavat infot, et suunata sind tagasi “lubatud” rajale.

Kui mõistad, kui kaugele see masinavärk on arenenud, saab selgeks ka see, miks teadlik tagasitõmbumine, digitaalne minimalism ja oma privaatsuse kaitsmine ei ole lihtsalt kapriis, vaid ainus viis säilitada oma vaimne vabadus.

Hoiatan, et kogu see AI võrgustik saab alguse ühest “kohast” ja selle “koha” omanik (omanikud) saab lihtsate kirjetega AI programmi panna käituma tema soovide järgi. Oled kuulnud “AI agentidest” – need on tehislikud ja eriti ohtlikud “spioonid” netivõrgus. “Nupuvajutusega-ette antud käsklusega(“AI agendile” antud ülesanded) saab sulgeda sideteenused, sulgeda ja tühjendada panagkontod, tühistada juhiload ja ID dokumendid (kehtivuse), saab teha sind registrites varatuks (kõik kuulub riigile), saab sind muuta olematuks (nagu polegi sündinud ja pole olemas), tulla sisse sinu nutiseadmetesse, võtta telefon vastu kui keegi helistab, võtta auto (lennukid, rongid, laevad) juhtimine üle, lülitada välja elektrijaamad ja veetammid, võtta üle serverid-domeenid-kodulehed, võtta üle satelliidid, võtta üle sõjarelvade juhtimissüsteemid, ja palju muid inimeste vastaseid tegevusi. Pole enam kaugel see hetk, et sinu lähedal, küljes või sees olev nutiseade (mikro või nano seade) lülitab sinu välja. On tõsine oht täna, et AI lõpetab selle inimolendite planeedi eksisteerimise. Ja kõige selle loomise taga on inimene ise.

Sõltuvuse haprus: kui maailm korraks vaikib

Kujuta ette hetke, mis võib tabada kedagi meist täiesti ootamatult. (Minu endaga on see juhtunud-Veiko Huuse) Oled reisil või kohas, kus sa ei saa kohe reageerida. Äkitselt kaob internetiühendus ja mobiilside. Telefoniekraanile ilmub vaid külm teade: „Võimalus helistada ainult hädaabi numbrile.“

Selles hetkes tabab sind reaalsus:

• Sa ei saa võtta ühendust pangaga, et teha elulise tähtsusega makset.
• Kodus on kaugteel tööle jäetud seade, mis vajaks viivitamatut väljalülitamist, kuid sa oled jõuetu – võib puhkeda õnnetus.
• Lähedased või olulised partnerid ei saa sind kätte, vallandades sinus või teistes põhjendamatu paanika.

See ongi tehnoloogiasõltuvuse tegelik pale. Üks ainus katkestus võib hävitada kogu elukorralduse, sest me oleme unustanud, kuidas elada ilma digitaalse vahendajata.

Kuidas kaitsta oma elu ja hinge kaosest

Selleks, et mitte laskuda süsteemi kokkuvarisemise ohvriks, tuleb luua teadlik tasakaal ja turvavõrk. Tehnoloogiat ei pea täielikult hülgama, kuid seda tuleb kasutada väga teadlikult, vajaduspõhiselt ja alati dubleerida manuaalsete võimalustega:

1. Jäta alles alternatiivid: Kui logid panka sisse Smart-ID või mobiil-ID abil, siis nõua või hoia võimalusel alles ka traditsiooniline ligipääs (parool ja kasutajanimi), või hoia alati piisavalt füüsilist sularaha käepärast.
2. Tea oma varukohti: Pane tähele ja jäta meelde kohalikud paigad – raamatukogud, kultuurimajad või avalikud punktid –, kus vajadusel saab kasutada avalikku arvutit ja füüsilist ühendust, et hädavajalikud kontaktid luua.
3. Säilita mehaaniline kontroll: Ära anna oma kodu ja sõidukeid täielikult pilve ja kaugjuhtimise hoolde. Kodus peab olema võimalus seadmed käsitsi välja lülitada ja autol peab säilima inimlik juhtimistunnetus.

Väljumine võrgustikust ja hinge puutumatus

Riigijuhtimises kasutatav tehisintellekt ei tööta inimkonna kõrgemaks hüvanguks. Päeval, mil kvantarvutustel põhinev AI võtab täieliku kontrolli, muutub iga digitaalselt leitav hing kergesti haavatavaks. Kui sind pole netiruumis, ei saa masin sind ka täielikult kontrollida.

Täielikult süsteemist kaduda on tänapäeva maailmas muidugi võimatu – sul on pass, ID-kaart, kinnisvara, sõidukid, linna kaamerad ja taevast vaatavad satelliidid, mis jätavad igast su sammust jälje. Kuid sa saad vähendada oma kokkupuudet meediavõrkude ja digitaalse müraga miinimumini. Tõmba end tagasi. Ole süsteemis vaid niipalju, kui ellujäämine füüsilises maailmas nõuab, aga hoia oma vaim ja mõtted sellest puhtana.

Ära nõustu AI poolt antud infoga ja ära muutu AI’st sõltuvaks. Kahtle kõiges, mida AI või internet sulle vastab.

Tõde on sinu sees mitte sinust väljas.

See maa on juba muutunud inimkonnale elamiskõlbmatuks – mitte niivõrd looduse, vaid inimeste endi poolt loodud tehismaatriksi tõttu. Kuid selles kaoses on võimalik elada väärikalt ja tunduvalt rahulikumalt kui neil, kes on pimesi lojaalsed poliitikale ja maatriksi (AI, kvant) masinavärgile. Need, kes usuvad Kõiksusesse – oma hinge Loojasse –, teavad, et tõeline jõud ei tule serveritest ega koodist, vaid sisemisest valgusest, mida ükski tehisintellekt ei suuda kunagi lugeda ega hävitada.

Anekdoot Inimsööjatest, mis iseloomustab tänast maailma:

“Kolm teadlast on dzunglis avastamas uusi hõime. Sattusid grupi inimolendite juurde ja laagriplatsil oli neil ühe inimese söömine pooleli. Teadlased kahvatusid ja nende juurde tuli hõimu pealik ja küsis, kes te olete ja miks te siin olete. Teadlased ütlesid hirmunult et me oleme inimesed ja avastame elu. Hõimupealik küsis, et miks te arvate et te inimesed olete, kes seda ütles teile. Teadlased vaatasid üksteisele otsa ja ütlesid nagu ühest suust, et me omavahel oleme arutlenud, et oleme inimesed. Hõimupealik naeratas ja soovis neile edu elu avastamisel. Teadlased tänasid ja lahkusid rahus. Mõne aja pärast jõudsid nad onnini metsas, kus istus küürus memm ja pajas podises midagi ja tegi mingeid nõiduseid. Teadlased rahulikult tervitasid ja küsisid et kas võime rääkida. Nõid keeras nende poole ja andis loa. Teadlased küsisid, et nad kohtusid inimööjatega, et miks neid ära ei söödud ja lubati lahkuda? Nõid seletas, et need inimsööjad sõid ära need inimesed, kes sattusid ka avastusretkel nende juurde aga kes hakkasid kiitlema oma võimu, rikkuse ja kuulsusega ja uhkustama oma saavutustega. Inimsööjad suhtuvad sellistesse kui pimedasse ja musta kurjusesse, ja et see ei tabaks seda hõimu, siis nende mustade inimolendite ärasöömine oli nende jaoks kurjuse lõplik hävitamine. Sest need kiidukuked kasutasid kurjalt ära teisi inimesi enda saavutuste saamiseks. Teadlased olid tänulikud ja ütlesid omavahel, et hea et me oleme ja jäime inimesteks.”

Anekdooti võib vaadelda ka nii, et Inimsööja on riigi süsteem ja kui satud “süsteemi hõimu” öeldes et ma muudan seda ja teen kõik päris hingeliste inimeste jaoks, likvideerin hirmud, sõjad, korruptsioonid, siis see süsteemi pealik “sööb su ära”, sest see ei sobi talle.

Nii, et vaata seda anekdooti mitmet moodi.

Kas sa tunned vahel seda sisemist kutset astuda samm tagasi, lülitada ekraanid välja ja taastada side sellega, mis on päris?

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe lisaks:

Kes sa oled Riigi Mängus – 2 osa: holokaust hingelistele inimolenditele

See artikkel on järg Fonte.Newsis avaldatud loole „Kes sa oled Riigi mängus?“. Mõisted nagu „maatriks“, „hingeline inimene“, „Kõiksus“ ja „Uus Maa“ tähistavad selles loos autori maailmavaatelist ning filosoofilist tõlgendusraamistikku. See on autori vaba arvamusavaldus ja ei pretenteeri “absoluutsele tõele”.

Kust tuli sõna “Holokaust”?

Holokaust oli riiklikult (loe: Musta võrgu olendite loodud süsteemide poolt) toetatud ja süstemaatiline genotsiid, kus seadused, inimlikkus, inimese vaba tahe, õigus ja õiglus puuduvad. Avalik meedia ja raamatud kirjutavad: Genotsiidi korraldas Natsi-Saksamaa ja tema kaastöölised aastatel 1933–1945, mille käigus pandi toime kuue miljoni Euroopa juudi genotsiid. Heebrea keeles tuntud ka kui holokaust, oli režiim, mis sihikule võttis juudid koos miljonite teiste ohvritega, sealhulgas mustlased, puuetega inimesed, Nõukogude sõjavangid ja poliitilised dissidendid, süsteemi kritiseerijad ning seda ajendas äärmuslik rassistlik ja antisemiitlik ideoloogia.

Tuletan meelde ühe ajaloos tuntud revolutsionääri ütluse: “Kui sa tahad olla võimul, siis pead looma ja juhtima enda vastast opositsiooni”. Selle ütlusega pannakse kahtluse alla kogu tänane maailma poliitiline “ausus, õiglus, inimeste kõrgema hüvangu eest seismine”. Kahtluse alla läheb ka teise maailmasõja holokaust, et kas ikka tapeti juute või tapeti kedagi teist? Sõjad, hirmud, kaos, kohtusüsteemi (õigussüsteemi) karistamatu ja seadusevastane tegutsemine, võltsitud poliitilised valimised, religioonid, rahva Kõrgeima Otsustusõiguse puudumine, põhiseaduse rikkumine (loetelu on lõpmatu) on loodud nende poolt kes on võimul. Vahet pole, kas Eestis näiteks on võimul Reformierakond või EKRE, näod vahetuvad, süsteem jääb samaks. Eestis on kohtunikud korraldamas vaba ajakirjanike suhtes holokausti: Marju Persidskaja, Liina Naaber Kivisoo, Olev Mihkelson, Tarmo Tina, Vallo Kariler, Paul Pikma, Marika Suurpere, Sirje Must

Mängu järgmine tase

Esimeses “Riigi mängu” osas küsisime: kes sa oled riigi jaoks? Nüüd tuleb esitada palju raskem küsimus: kelle huvides töötab süsteem, mille osaks sind sünnist saadik vormitakse?

Kaasaegsed struktuurid vaatavad inimest läbi funktsionaalse prisma. Riik (fiktsioon, väljamõeldis, eksisteerib paberil sõnaga “riik”) vajab inimest maksumaksjana, töötajana (loe “orjana”), tarbijana, valijana, patsiendina, “katsejänesena”, sõdurina ja üha enam ka andmete tootjana (muutudes aina enam ise andmeks – kvantiks). Ettevõtted (fiktsioonid) vajavad inimest kliendina ning digiplatvormid ihkavad tema tähelepanu. Tehisintellekt (AI) vajab andmeid, elektrit, infrastruktuuri ja järjest rohkem inimtegevust, mida automatiseerida. Pangandus sõltub rahavoost ning sõjamasin vajab inimesi ja ressursse – sõjarelvad ja meditsiin loovad enamuse rahavoost (kasum pankuritele ja rahatrükkijatele, mitte enamuse inimestele) ja seega, rahajõu hoidmiseks on vaja sõdu ja inimesi.

Kõik need institutsioonid võivad täita ühiskonnas vajalikke ja loogilisi funktsioone. Oht tekib aga siis, kui institutsiooni enda püsimine ja kasv muutuvad tähtsamaks kui inimene, kelle teenimiseks see süsteem algselt loodi. Siit algabki selle loo tegelik tuum. See ei räägi salajasest juhtpuldist kusagil maa all, vaid võimu märkamatust kontsentreerumisest süsteemidesse, mida ükski inimene enam ei kontrolli ega sageli isegi täielikult ei mõista.

1. Kõige odavam tsensuur on enesetsensuur

Tänapäeva ühiskonnas pole kriitikut alati vaja vanglasse saata või Teise Maailmasõja näite põhjal maha lasta. Süsteemil on palju rafineeritumad meetodid: mõnikord piisab kohtukutsest, hoomamatutest advokaadikuludest, aastatepikkusest kurnavast menetlusest, töökoha kaotamise hirmust või avalikust mainekahjust.

Just selle nähtuse kirjeldamiseks kasutatakse mõistet SLAPP (Strategic Lawsuit Against Public Participation ehk strateegiline hagi avalikkuse osalemise vastu). Euroopa Liit on selle probleemi tõsidust ametlikult tunnistanud. 2024. aastal jõustusid EL-i SLAPP-vastased reeglid, mille eesmärk on kaitsta ajakirjanikke, inimõiguslasi ja teisi avalikes küsimustes sõna võtvaid inimesi põhjendamatute või kuritarvitavate kohtumenetluste eest. Euroopa Komisjon kirjeldab SLAPP-e kui menetlusi, mille eesmärk on avalikes huvides tegutsejate „tsenseerimine, kahjustamine, ahistamine ja vaigistamine“. Eestis on kõige suurema tähelepanu saanud rahvusvahelise ajakirjaniku Annika Urm juhtum, kes julges ainsa eestlasena kritiseerida kuhtunike korruptiivset ja seadusevastast tegutsemist. Kui Annika Urm oleks eksinud, poleks tema suhtes vaigistamist ja vangistamist alustatud, kuid just jõuline vaigistamine ja vangistamine on märgid sellest, et Annikal võis olla õigus.

Probleem ei ole pelgalt teoreetiline. Organisatsiooni CASE 2025. aasta raporti kohaselt on Euroopas alates 2010. aastast dokumenteeritud juba 1303 SLAPP-juhtumit, millest ainuüksi 2024. aastal lisandus 167. Ka Eestis on nähtud teravaid konflikte riigi menetlushuvide ja ajakirjandusvabaduse vahel. Näiteks määrati 2022. aastal Eesti Ekspressi ajakirjanikele ja väljaandele trahvid seoses Swedbanki rahapesu uurimist puudutanud artikliga. Ehkki kõrgemad kohtuastmed trahvid hiljem tühistasid, jättis protsess õhku olulise küsimuse.

Kuigi Eesti on “vaba riik”(vabariik), tuleb pidevalt küsida: kus jookseb piir õigustatud menetlushuvi ja vaba sõna teadliku jahutamise vahel? Vaba ühiskonna mõõdupuu pole see, kuidas koheldakse võimuga nõustuvat ajakirjanikku. Mõõdupuu on see, kui turvaliselt saab tegutseda inimene, kes võimu ebamugavalt kontrollib.

2. Poliitik kuulutab sõja. Sõdur (tavaline inimene) sureb.

Sõja üks vanemaid moraalseid vastuolusid on hämmastavalt lihtne: otsuse teevad ühed, kuid tagajärgi kannavad teised.

President, minister, kindral või parlamendiliige võib rääkida ülevas toonis „strateegilistest eesmärkidest“, „julgeolekuarhitektuurist“, „ajaloolisest missioonist“ ja „rahvuslikest huvidest“. Kaevikus tähendab aga seesama abstraktne otsus verd, amputatsioone, eluaegseid traumasid ja surma.

Viimase 80 aasta konfliktid – Korea, Vietnam, Afganistan, Iraak, Süüria, Jeemen, Ukraina ja paljud teised – näitavad valusalt, kui kiiresti muutub geopoliitika tavalise inimese isiklikuks tragöödiaks. Venemaa ja Ukraina mobilisatsioonid on näidanud eriti halastamatult, mida tähendab olukord, kus riik vajab oma masinavärki inimesi. Siinkohal tasub esitada küsimus, mida poliitiline retoorika pingsalt väldib: kui sõda on nii vältimatu ja õiglane, miks pole selle kuulutajad (poliitikud, riigijuhid, parlamendisaadikud) ise esimeses ründelaines?

Poliitiliselt toetatud meedia ja poliitikud ise on õhutanud viha ja vägivalda rahvuste ja rahvaste vahel, kuid tegelik elu näitab, et see viha ja vägivald on suurmeedia uudistekanalite artiklites ja pealkirjades ainult. Rääkides erinvate rahvaste ja rahvustega, siis viha pole nende vahel, vaid viha on riikide juhtide ja poliitikute vastu. Tavalised inimesed eri rahvustest ei taha keegi sõda ja tapmist.

Seda inimeste vaba tahte vastast julmust ilmestab see video:

3. COVID õpetas midagi palju suuremat kui viroloogia

COVID-19 oli psühholoogiline “nakkushaigus” – programm, mis muutis inimesed “haigeks”.

Kriisiaastad (pandeemia ja riikide lukustamine) jätsid õhku rea vastamata teemasid:

• Kuidas ja kelle poolt langetati otsused piirangute üle?
• Kui läbipaistev oli tegelikult vaktsiinide tootmise ja hankimise protsess?
• Milline oli suurte ravimifirmade reaalne majanduslik mõju poliitikale?
• Kus lõppes inimese vabatahtlik meditsiiniline otsus ja algas jõuline institutsionaalne surve?
• Milliseid seisukohti sotsiaalmeediast kiirustades eemaldati, kuigi need osutusid hiljem igati arutelu väärivaks?

Ka “viiruse” päritolu pole 2026. aastaks lõplikult lahendatud ning poliitilised ja õiguslikud tormid endiste võtmeisikute ümber jätkuvad. Kriisi suurim õppetund on seega midagi muud: kriisiaegadel kasvab riigi ja institutsioonide võim erakordselt kiiresti. Just seetõttu peab kriisi ajal proportsionaalselt kasvama – mitte vähenema – ka avalik järelevalve ja kontroll.

Anthony Fauci (kes pandi “tanki” või tegi ta seda ise “motiveeritud” paketi eest) ümber toimuvad 2026. aastal samuti uued poliitilised ja õiguslikud konfliktid. USA senati uurimiste käigus on avaldatud tema varasemaid sõnumeid ning Fauci kasutas 2026. aasta juuli kuulamisel korduvalt USA põhiseaduse viienda paranduse kaitset; vabariiklastest senaatorid on seejärel liikunud contempt-menetluse suunas. See on oluline uudis, mis annab aina rohkem kinnitust, et COVID oli väljamõeldud ja vaktsiin geneetiline relv.

4. Lapse keha ei tohiks olla poliitiline lahinguväli

Sooidentiteedi ja laste soodüsfooria küsimusest on saanud üks lääneriikide teravamaid kultuurisõdu. Ühel pool nähakse meditsiinilist sekkumist elupäästva ravina, teisel pool aga küsitakse õigustatult: kas alaealine on võimeline andma informeeritud nõusolekut sekkumisteks, mille tagajärjed on pöördumatud?

Inimeste, sealhulgas vähemuste sildistamine „monstrumiteks“ ei aita leida lahendusi. Riigi esmane kohustus on kaitsta nii laste väärikust kui ka nende kehalist autonoomiat, nõudes meditsiinisüsteemilt alati tugevaimat võimalikku tõendusbaasi. See on teema, kus sõltumatu ajakirjandus peab tegema seda, mida polariseerunud poliitika ei suuda – küsima kriitiliselt ja neutraalselt mõlemalt poolelt.

USA poliitika on 2026. aastal järsult muutunud. Trumpi administratsioon viis lõpule reegli, mille järgi Medicaid ja CHIP ei rahasta alates 13. oktoobrist 2026 teatavat alaealiste sood kinnitavat ravi, sealhulgas hormoonravi ja operatsioone. Administratsioon põhjendab seda ebapiisava kasu-tõendusmaterjali ja võimalike kahjudega; mitmed suured meditsiiniorganisatsioonid vaidlevad sellele hinnangule vastu. Siin tekib küsimus, et miks seda soovahetust toetati riigi ehk maksumaksja rahakotist nii palju aastaid ja pole päris selge, kas ikka lõpetati või anti mingid erandid?

Pedofiilia on märkamatult imbunud kõikjale süsteemidesse ja ka kõige kõrgemal tasemel. Näiteks kirikute juhtide julgas, riigijuhtide hulgas, õigussüsteemides. Eestis avalti avalik leht suunamudija “Malluka” poolt, kuid see suleti Riigi süsteemide poolt. Miks varjata seda, mis pimeduses ei lahustu vaid saab jõudu juurde? Kõik kurjad teod tulöeb tuua valguse kätte, et see saaks lahustatud.

Ukrainas on avastatud laste “sünnitusvabrikuid” ja ka julmad laste organite ja verekogumise tehased.

Iga rahaline või muu toetus Ukraina sõtta tähendab ka laste suhtes õuduste ja vägivalla toetamist!

5. Maksud: kui palju inimese elust kuulub riigile?

Maks ei ole iseenesest kurjus. Sellest rahastatakse meie ühiseid teid, haridust, päästeteenistust, riigikaitset, pensione ja tervishoidu. Probleem ja ühiskondlik pinge tekib siis, kui maksukoormus pidevalt kasvab, luuakse uusi makse, kuid inimene ei taju avalike teenuste kvaliteedi samaväärset tõusu.

Iga maks on sisuliselt nõue loovutada osa inimese isikliku töö ja aja tulemusest kollektiivsele süsteemile. Seetõttu peaks iga uue maksu kehtestamisel olema selgelt vastatud kolmele küsimusele:

1. Milleks seda raha täpselt kasutatakse?
2. Millal see konkreetne rahastusvajadus lõpeb?
3. Kes kannab isiklikku ja poliitilist vastutust, kui lubatud tulemust ei saavutata?

Kui need vastused puuduvad, muutub maks ühiskondlikust lepingust lihtsalt pimedaks kohustuseks.

6. Energiakriis: füüsika, geopoliitika ja hinnad

See 3D maa on inimestele antud piiramatute ressurssidega ja siin on inimesed õppimas neid kasutama targalt – kõigi inimeste kõrgemaks hüvanguks. Kuid inimesed on teinud teise valiku – nad on valinud ressursse juhtima pankurid. Iga inimene peaks õigustatult küsima: kui suur osa tänapäevastest “energiakriisidest” tuleneb tegelikust looduslikust nappusest ja kui suur osa on poliitiliste otsuste, sõdade, sanktsioonide, kartellikokkulepete, maksude ja turudisaini tulemus?

Energia hind ei peegelda ammu enam pelgalt geoloogiat. See on sageli suurriikide poliitiliste mängude, globaalsete konfliktide ja infrastruktuuri kitsaskohtade otsene vili.

7. Kohtunik: sõltumatu või kontrollimatu võim?

Õigusriigi alustalaks on kohtute sõltumatus poliitikutest. See on vältimatu. Kuid sõltumatus ei tohi kunagi tähendada kontrollimatust. Eestis järelvalve ja kontroll puudub ja see on võimaldanud kohtutel ja õigussüsteemil karistamatult toimetada.

Kohtunik on samuti inimene – oma maailmavaate, väärtuste, võimalike eksimuste ja eelarvamustega. Õigussüsteemi usaldusväärsus ei saa seega rajaneda naiivsel eeldusel, et kohtunik on eksimatu. See peab tuginema mehhanismidele, mis tagavad läbipaistvuse: otsuste põhjalik põhjendamine, avalikkus, edasikaebamise võimalus (igat kohtulahendit peavad menetlema kõik kohtusatmed, mitte et “valitakse” sobivuse järgi kas menetleda või mitte) ja sõltumatu järelevalve. Küsimus kohtuvõimu läbipaistvusest ja vastutusest on demokraatias alati legitiimne – kes kontrollib kontrollijat?

8. Valimised ja demokraatia illusioon

Kuigi e-hääletamist ja valimisprotsesse “auditeeritakse”, ei tähenda see, et esindusdemokraatiat ei peaks kriitiliselt analüüsima.

Demokraatia suurimaks ohuks ei pruugi olla tehniliselt võltsitud hääl, vaid olukord, kus valijale pakutakse illusiooni valikust. Kui parteide rahastamissüsteemid, meedia tähelepanu jaotamine ja tugev erakondlik ringkaitse muudavad süsteemiväliste uute tulijate esilekerkimise peaaegu võimatuks, on poliitiline konkurents sisuliselt piiratud. Hääletussedeli kasti laskmine ei tähenda automaatselt, et rahval on tegelik võim – see võib olla lihtsalt süsteemi legitimeerimise rituaal.

Eestis on presidendi valimised ja need on iga kord meedia kaudu muudetud kui “rahva valikuks”. Tegelikult on president paika pandud poliitikute poolt ja ükski Eesti president pole olnud rahva president ja pole kunagi keegi neist rahva huvide eest seisnud. Nüüd on Ülle Madise järgmine oletatav “president”, kes on seadnud ilusaid sõnu oma õiguskantsleri olemaise ajal aga reaalselt pole ta midagi õiguse ja õigluse jaoks teinud. Meenutame Covid aega või kasvõi minu enda pidevaid kirju õiguskantslerile, kes vastas korduvalt, et “ta ei saa midagi teha”.

Eestis pole rahva võimu ja pole Rahval kõrgemat otsustusõigust. Seda pole tegelikult üheski selle maa riikidel. Mainitakse Shveitsi, et rahvas otsustab aga kui süvened põhiseadustesse, siis tegelikult pole ka seal lõplikult rahval sõnaõigust. See on nii projekteeritud, sest maailm peab olema “ühtsete reeglite järgi”, sest vastasel juhul pole Musta võrgu eliidil kontrolli rahva üle. Eestis võid sa võidelda viimse veretilgani vabaduse nimel aga sul ei lasta seda teha lõpuni. Pole lastud teha viimased sajad aastad ega lasta ka edaspidi – see on siin maal nii projekteeritud – valguse ja pimeduse võitlus.

9. Miks on ühiskond rikkam, aga inimene haigem?

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmed on jahmatavad: sadu miljoneid inimesi kannatab rasvumise ja ülekaalu all ning numbrid muudkui kasvavad. Tegemist on massiivse süsteemse probleemiga. Inimstele on presenteeritud vale toidupüramiidi.

Sellest ei järeldu, et meditsiinisüsteem tahaks meelega inimesi haigena hoida. Hoopis ebamugavam on esitada majanduslik küsimus: miks on tänapäeva majandusmudel üles ehitatud nii, et see teenib hiigelkasumeid esmalt ülitöödeldud (ja sageli ebatervisliku) toidu müümisest ning seejärel selle tarbimisest tekkinud tagajärgede ravimisest – ravimitööstused?

Kui odav, toitainetevaene kalor on kergemini kättesaadav kui puhas toit, kui elukeskkond soosib istuvat eluviisi, kroonilist stressi ja ekraanisõltuvust, siis ei ole rahvatervise kriis enam pelgalt “indiviidi halb valik”. See on disainitud elukeskkonna paratamatu tagajärg.

10. AI ja oht muutuda „üleliigseks inimeseks“

Tööstusrevolutsioon asendas suures osas inimese lihasjõu. Tehisintellekt on hakanud asendama meie kognitiivset tööd. Generatiivse AI mõju tööturule on tohutu ning siit koorub 21. sajandi üks eksistentsiaalsemaid küsimusi: mis annab inimesele ühiskonnas väärtuse siis, kui tema tööd ja panust enam majanduslikult ei vajata?

Kui väärtust mõõdetakse ainult tootlikkuses, tekib reaalne oht jaotada ühiskond “kasulikeks” ja “kasututeks”. Kuna raha, identiteet, terviseandmed ja sotsiaalne suhtlus kolivad üha enam digitaalsetesse süsteemidesse, muutub tehnoloogiline mugavus hiilivalt absoluutseks tehnoloogiliseks sõltuvuseks. Jutud “kvant-süsteemidest” ja inimeste muutmisest mikrokiibistatud biorobotiteks pole enam mingi ulme väljamõeldis. On ühiskonna tegelik muutumine masinloetavaks, algoritmiliselt juhitavaks ja detailselt mõõdetavaks täiesti reaalne oht, mis väärib tõsist tähelepanu.

11. AI pole pilves. AI on maa peal.

Sõna „pilv“ on digiajastu üks eksitavamaid kontseptsioone. Andmed ei hõlju taevas. “Pilv” tähendab tegelikkuses massiivseid hooneid, lõputuid serveriparke, tohutut veekulu jahutuseks ja meeletut energiatarbimist.

AI plahvatuslik areng nõuab tohutut füüsilist ressurssi. Kes saab sellest majandusliku kasu ja kes maksab keskkonnahinna? Sarnaselt tehnoloogiale liigub ka toidutootmine järjest suuremate korporatiivsete tsentrumite kätte. Tuleb küsida: kui sõltumatu on inimene, kes on kaotanud oskuse ja võimaluse endale ise eluks vajalikku toitu kasvatada?

Mis neid nähtusi ühendab? Sõltuvus.

Esmapilgul tunduvad sõda, tsensuur, maksud, tervishoid ja AI täiesti erinevate teemadena. Kuid lähemalt vaadates joonistub välja üks selge ühine nimetaja: sõltuvus.

Mida vähem suudab inimene ise teha, seda rohkem ta süsteemi vajab:

• Kui sa ei oska toitu kasvatada, vajad sa globaalset toiduahelat.
• Kui kogu raha on digitaalne, sõltud sa täielikult finantsinfrastruktuurist.
• Kui suhtlus toimub vaid sotsiaalmeedias, oled sa platvormide meelevallas.
• Kui teadmised tulevad ainult ekraanilt, sõltud sa sellest, kes juhib ekraani algoritme.

Kui inimene on viidud uskumuseni, et ilma nende süsteemideta puudub tal identiteet, väärtus ja ellujäämisvõimalus, pole tema kontrollimiseks enam vägivalda vajagi. Ta hakkab ennast ise kontrollima ja tsenseerima – nähtamatu mustavõrgu olendite AI ja kvanttehnoloogia suunab teda märkamatult.

Aga hing?

Siit jõuame valdkonda, mida teadus ega laborid ei mõõda. Kui inimene tajub end hingelise olendina, ei ole tema jaoks enam tähtsaim küsimus see, kelle nimel on pangakonto ja kui palju tal vara siin maailmas on. Tähtsaimaks saab küsimus: kas ma suudan selles müras veel kuulda iseenda sisemist häält?

Selles kontekstis tähendab „Kõiksusega ühenduse katkestamine“ eemaldumist oma sisemisest kompassist. See on seisund, kus inimese otsuseid ei juhi enam vaba tahe ja sisemine rahu, vaid hirm, propaganda, algoritmiline suunamine või institutsiooni käsk. Seda hinge ühendust ei saa ajakirjandus faktina tõestada, kuid igaüks saab iseendalt küsida: kas minu elu juhib minu enda südametunnistus või välised süsteemid?

Kas ennast saab kaitsta? (Viimane väljakutse)

Jah, saab. Kaitse ei seisne hirmunult punkrisse peitumises, vaid teadlikus ja rahulikus sõltuvuste vähendamises. Siin on praktilised sammud isikliku autonoomia säilitamiseks:

• Loo oma toiduvaru: Kasvata võimaluse piires ise oma toitu. Mitte paanikast, et see “kohe keelatakse”, vaid seetõttu, et eluterve isemajandamine annab sõltumatuse, vastupidavuse ja sideme maaga.
• Hoia kokku päris inimestega: Loo ja hoia elusaid kogukondi. Saage kokku füüsilises maailmas, jättes nutiseadmed ukse taha.
• Vähenda digisõltuvust: Kasuta tehnoloogiat ja maatriksi süsteeme (e-teenused, ID-kaardid) teadliku tööriistana, mitte oma identiteedi pikendusena. Ära anna algoritmidele kogu oma tähelepanu ja andmeid.
• Säilita finantsiline paindlikkus: Hoia mõistlikus koguses sularaha ja kasuta seda igapäevaselt, vältides täielikku sõltuvust digipankadest.
• Ära suru oma tõde teistele peale: Ära torma teisi “äratama” või aitama, kui nad pole seda sinult palunud. Samas on oluline kuulata ka neid, kellega sa ei nõustu – täielik eraldumine ja “magajate” sildistamine loob lihtsalt uue dogmaatilise infomulli.
• Liigu kohaloluga: Reisi maad mööda. Kõnni, sõida rongi või jalgrattaga. Tunneta ümbritsevat füüsilist maailma, mitte ainult ekraani vahendatud virtuaalsust.
• Õpi praktilisi oskusi: Õpi parandama, ehitama ja väärtust looma oma kätega.
• Usalda, aga kontrolli: Toeta sõltumatuid infokanaleid ja loojaid, kes aitavad hoida fookust olulisel, kuid säilita alati isiklik kriitiline mõtlemine. Ükski “guru” või arvamusliider ei tohi asendada sinu enda sisemist otsustusvõimet.

Vastutus on sinu

Süsteem ei vaja tingimata sinu armastust. Ta vajab lihtsalt sinu kuulekat osalemist.

Võib-olla ei olegi maailma haldamiseks vaja ühte tsentraalset “kurja juhtkonda”. Palju efektiivsem on see, kui miljonid inimesed täidavad iga päev tuimalt oma väikeseid rolle, ilma suuremat pilti küsimata. Ametnik järgib juhendit, poliitik parteid, sõdur käsku, ajakirjanik toimetuse suunda ja tavakasutaja vajutab lihtsalt nuppu “nõustun”. Ja lõpuks ütlevad kõik: “Ma tegin lihtsalt oma tööd.”

Just siit algabki vaba inimese tegelik vastutus. Mitte siis, kui maailm on juba pöördumatult muutunud, vaid just sel hetkel, kui süsteem ütleb sulle: ära küsi, ära kahtle, ära mõtle ise.

Sinu vastus süsteemile ei pea olema vägivaldne võitlus. See on palju lihtsam ja võimsam: “Ma kuulan. Ma kontrollin. Ma mõtlen. Ja ma otsustan ise ja tegutsen omamoodi.”

Süsteem võib hallata sinu dokumente, maksustada sinu sissetulekut ja kehtestada reegleid. Kuid on üks piir, mille ületamiseks vajab süsteem sinu enda luba: see on sinu veendumus, et sul pole enam õigust oma peaga mõelda. Seda õigust – vaba tahe ja vaba otsustusõigus – ei tohiks sa mitte kunagi ära anda.

Toimetuse märkus: Selles artiklis on eristatud reaalsed, kontrollitavad ühiskondlikud protsessid autori filosoofilistest tõlgendustest. Kriitilise ja vastutustundliku ajakirjanduse eesmärk ei ole lugejat pimesi uskuma panna, vaid anda talle julgust ja materjali ise küsida, analüüsida ja otsustada.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe lisaks: