Rahvusvaheline õigus on illusioon: maailma juhib jõud, mitte seadus

Kes moodustavad Maailma jõu?

Ilma ilustamata annab sellest ülevaate Grigori Petrovitš Klimov oma raamatus “Tunnetuse võtmed”. Tema raamatud on eliidi poolt keelatud, teda ennast on tahetud korduvalt “likvideerida”, ta on töötanud üle 50 aasta inimestega, kellel on “Võimukompleks”. Klimov kirjutab raamatus:

“Seda maailma juhivad “degenerandid” ja nad on palju efektiivsemad riikide hävitamisel, kui tuumarelv. Nad on peaaegu sama efektiivsed (kuid samaaegselt ka sama ohtlikud), kui bioloogilised relvad. Reeglina nad vihkavad normaalseid inimesi. Sest: “… saatan ei suuda armastada ja ei armasta neid, kes armastavad”.

Degeneratiivsusel on 3 staadiumi:

1. Seksuaalväärastused
2. Psüühilised haigused
3. Sünnipärased defektid

Degenerandid kuuluvad sektidesse ja klubidesse – Vabamüürlased, sionistid, rotarid, ….. (vt. pilti raamatust)

Degenerantide sektid ja klubid on enamjaolt loodud juutide poolt. Kuidas kirjeldab Klimov juute – vaata piltidelt tekste. Pildid on Grigori Klimovi raamatust “Tunnetuse Võtmed”:

Seega, Maailma Võim = degenerandid (üldjuhul juut ja vabamüürlane või mõne sekti liige), ja mille Grigori Petrovitš Klimov võtab kokku järgmiselt:

“Jälkidele ebarditele pakub tõeliselt sadistlikku rahuldust jälgida, kuidas üks poolhull liider-väärastunu, viiduna nende poolt võimule ühes riigis, läheb sõjaga kallale teisele poolhullule sadist-väärastunule, kes samuti on nende poolt sinna teise riiki võimule sokutatud, ning miljonid ja miljonid normaalsed inimesed hukkuvad seejuures nende degenerantide sekti liidrite sadistliku meelelahutuse ja naudingu huvides. Ainult ebanormaalselt arenenud võimujanuga inimene (allasurutud sadistlik homo-maniakk) võib võita “kakluses” võimu pärast.” (Lõik raamatust “Tunnetuse Võtmed”).

Kas Klimov eksib oma arvamusega? Kas siin Maailmas on veel kohta rahul, õigusel, õiglusel ja seadustel?

Maailma õiguse ja õigluse illusioon

Mõiste „rahvusvaheline õigus“ eeldab, et riigid — nagu üksikisikud — alluvad ühtsetele reeglitele, mis piiravad jõu kuritarvitamist. Aga reaalsus näitab sageli, et need reeglid on kõnetu deklaratsioon, millega arvestatakse kuni selleni, kuni see ei riku mõne võimsama riigi või koalitsiooni strateegilist huvi.

Tänapäeval räägitakse palju „reegleid järgivast rahvusvahelisest korrast“. Kuid:

• Suurriigid ignoreerivad rahvusvahelist õigust või tõlgendavad seda enda huvides — kui see sobib.
• Õiguslikud kokkulepped on sageli nõrgemad kui sõjaline jõud või geostrateegilised huvid.
• Kohtusüsteemid ja rahvusvahelised institutsioonid võivad olla manipulatiivse eliidi instrument, mitte tõeline võim vastutusele võtta.

See ei ole uue maailma narratiiv — see on ajalooline mustrist lähtuv reaalpoliitika.

Tänapäevane näide: Venezuela ja rahvusvaheline õigus

Vahemärkus: USA võimud on peale II Maailmasõda korraldanud 70 riigipööret maailmas! Loe sellel teemal Makroskoopi artiklit SIIT

2026 aasta alguses viis USA läbi operatsiooni, mille käigus kukutati ja vahistati Venezuela president, kes toimetati kohtusse New Yorki ilma ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadita. Seda on laialdaselt kritiseeritud kui võimu-, mitte õiguspõhist tegu.

See fakt avab järgnevad küsimused:

• Kas suurvõim (Maailma Võim – degenerandid) võib sekkuda teise riigi siseasjadesse ja kõrvaldada valitsuse ilma multilateralismita?
• Kui rahvusvaheline õigus lubab seda, kas see ikka kehtib kõigile võrdselt?
• Kas “õigus” on peamiselt sellel, kellel on jõudu sundida?

Veelgi enam, Hiina on selle Venezuela sündmuse üle avalikult väga pahane ja kutsunud seda ÜRO põhikirja rikkumiseks. Ta on lubanud kaasata advokaatide armee et ilma sõjata seaduste järgi õiglus jalule seada.

Kas õiglust on võimalik rahumeelselt seaduste ja läbirääkimistega jalule seada selles tänases maailmas kui seda maailma juhivad degenerandid?

Pole tähtis, kas vastavalt traditsioonilisele juriidilisele loogikale on USA toiming õiguspärane või mitte — reaalne võim praktikas toimib väljaspool reegleid, ja seda pole mitte ainult üks pool.

„Juriidiline sõda“ — uus võimuvorm

Üks sõnum, mida praegune kriis peegeldab, on see, et suurriigid võivad õigust muuta relvaks:

Hiina on näidanud huvi kasutada rahvusvahelist õigust — lepinguid, investeerimisrahundeid, vahekohtumenetlusi jne. — kui strateegilist instrumenti USA ja lääne korra vastu.
See ei ole klassikaline sõda rakettide või vägedega, vaid korporatiivne ja lepinguline võitlus — „kes suudab sundida reegleid järgima neid, keda see puudutab“.

Mõned vaated Twitter-ja blogikeskkondades arutavad olukorda kui õiguslikku lahingut, kus iga võit rahvusvahelises kohtus võib olla pretsedent, mis õõnestab suurriikide võimupositsiooni.

See on võimu ja kõne jõu väljendus, mitte pelk juriidiline debatt.

Ajalooline perspektiiv: võimu vs reeglite tsükkel

On palju ajaloosündmusi, kus „rahvusvahelised reeglid“ olid kas ebaefektiivsed või kasutati neid ainult huvide teenistuses. Siin on mõned klassikalised näited:

1. Vaikse ookeani piirkond enne 13. saj.

Jaapan, Hiina ja Korea valitsejad sõlmisid mitmesuguseid lepinguid piiride ja kaubanduse suhtes, kuid sõjaline jõud, mitte paberid, otsustas sageli olukorra, kui huvid konfliktis kokku lõid.

2. Euroopa feodaalajastu

Küll oli palju truudusvandeid, lepinguid ja troonipärimuse reegleid… aga kui mõni vägev valitseja soovis laiendada oma territooriumi, olid lepingud sageli tühistatud relvade surve all. Tõeline võim oli sõjaväel ja liitudel, mitte paberkokkulepetel.

3. 18.–19. sajandi imperialistlikud lepingud

Aafrika ja Aasia jagamine: Euroopa impeeriumid sõlmisid „lepinguid“ suveräänsete valitsejatega, mille reeglid nägid head välja kontorilaual, kuid jõu ja survega olid need sageli eufemismid tegeliku ekspluateerimise jaoks.

4. Versailles’ rahuleping ja peale I Maailmasõda

Rahulepingud olid hiiglaslikud ja õiguslikult keerulised — kuid rahu ei kestnud, sest need ei arvestanud tegelike võimustruktuuride ja protsessidega.

Need kõik näitavad sama mustrit: õigus on see, mida võim lubab ja kuidas seda rakendatakse — mitte midagi absoluutset või sõltumatut.

Süsteemi- ja võimuanalüüs, mitte ainult õigus

Kui me vaatleme maailma kui võrgustikku huvidest, võimudest ja allianssidest, siis rahvusvaheline õigus sageli isegi ei pretendeeri absoluutsele kehtivusele. See on pigem:

• Instrument võimu legitimeerimiseks
• “Turvatunde” andmiseks väiksematele riikidele
• Keeleline meetod harjumatu vägivalla piiramiseks, kui see konkureeriva huvi vastu ei riku domineerivaid strateegiaid

Kuid kui eriti võimsad mängijad otsustavad, et reegel ei tee nende huvidele head, siis tihti:

Reegel muudetakse, eiratakse või tõlgendatakse ümber vastavalt võimu hierarhiale.
Kuulamatu või hapra poliitilise õiguse projektid võivad muutuda kilbiks või relvaks, sõltuvalt strateegiast.

1) Kui “õigus” on keel, siis “võim” on grammatika

Michel Foucault pöörab klassikalise pildi pea peale: võim ei ole ainult “keegi üleval käsib” – võim on võrgustik (degenerantide võrgustik – sektid, klubid, religioonid,…), mis toodab norme, mõisteid ja “tõdesid”. Õigus on üks selle võimu “tõerežiimi” tööriistu: ta klassifitseerib, nimetab, jagab (seaduslik/ebaseaduslik; terrorist/vabadusvõitleja; legitiimne/ebalegitiimne).
See tähendab, et “rahvusvaheline õigus” ei ole lihtsalt neutraalne kohtunik, vaid sageli keel, millega suurvõimud:

• legitimeerivad juba tehtud otsuseid,
• või delegitimeerivad vastaseid,
• või loovad mulje, et “süsteem toimib”, isegi kui otsustas jõud.

Minu tees: senised õigus- ja õiglusalused ei kehti mitte seepärast, et paberid kaoksid, vaid seepärast, et tõerežiim nihkub. Üha sagedamini loeb see, kelle tõlgendus suudab läbi murda – diplomaatias, meedias, sanktsioonides, kohtutes, finantssüsteemis.

2) Carl Schmitt: “Suverään on see, kes otsustab erandi”

Schmitti kuulus mõte: suverään on see, kes otsustab erandi üle – st. kes saab öelda: “tavalised reeglid ei kehti, sest on erandolukord.”
Rahvusvahelises poliitikas on “erand” tihti:

• terrorism,
• “humanitaarne katastroof”,
• “eneseväljendus/ennetav kaitse”,
• “korra taastamine”,
• “korruptsiooni/narkoterrori vastane operatsioon”.

Kui suurriik suudab oma operatsiooni raamistada erandina, siis õigus muutub post-facto õigustuseks.

Näide aktuaalsest USA-Venezuela juhtumist: USA operatsioon Venezuela presidendi vastu – kriitika keskmes on just see, et jõudu kasutati ilma ÜRO mandaadita, ning juriidiline narratiiv kõikus “kriminaalõiguslikust kinnipidamisest” kuni sisuliselt poliitilise režiimiküsimuseni. Reuters võtab selle dilemma hästi kokku ja märgib ka, et rahvusvahelise õiguse jõustamismehhanismid on nõrgad, eriti suurvõimu vastu.

Schmitti keeles: erand sööb reegli ära.

3) Robert Cox: “Teooria on alati kellegi ja millegi jaoks”

Robert Cox (kriitilise IPE üks võtmenimesid) ütleb sisuliselt: ükski “neutraalne kord” ei ole neutraalne. “Reeglipõhine rahvusvaheline kord” teenib enamasti neid, kellel on:

• institutsiooniline kontroll,
• raha,
• normiloomise võime,
• liitlased,
• sundvõime (sh sanktsioonid, ligipääs maksesüsteemidele, tehnoloogia).

See ei tähenda, et reegleid poleks üldse – vaid et reeglid on sageli hegemoonia tööriistad: kord, mis näib universaalne, on tegelikult “universaalne” seni, kuni hegemoon seda hoiab.

“Õigus võib olla hegemoonia tehnoloogia (lepingud, arbitraaž, investeerimiskaitse), millega seotakse poolperifeeria keskuse külge. Aga sama tööriist võib pöörduda hegemooni vastu, kui uus jõukeskus õpib sama keelt rääkima.” – Veiko Huuse

4) Minsk: kuidas leping võib olla “paus”, mitte lahendus

Minski kokkulepped (2014/2015 Venemaa ja Ukraina “rahuleping”) olid paberil “tee rahuni”, praktikas paljude analüütikute arvates konflikti külmutamise ja ajavõidu mehhanism, mille täitmine eeldanuks usaldust ja jõustamist, mida polnud. Carnegie analüüs rõhutab, et Minski raamistikul oli nõrk järelevalve ja praktiliselt puudusid toimivad karistused rikkumiste eest.
ECFR “post-mortem” kirjeldab, et Minski protsessist sai aastateks vaidlus selle üle, kes mida ja mis järjekorras peab tegema – ning see ei muutunud stabiilseks rahuks.

Coxi vaates: Minsk oli “kord” ilma piisava hegemoonse jõuta seda jõustada – seega oli see pigem taktikaline vahefaaž kui kindel õiguslik ankur.

5) Režiimimuutus “kohtusaali kaudu”: Saddam, Noriega, Milošević, Gbagbo…

Saddami ja paljude teiste riikide juhtide “kõrvaldamise” tautsal: Maailma Võim eemaldab liidri ja õigus annab sellele hiljem “protseduurse näo”.

Saddam Hussein (Iraak)

• Saddam vallutati, võim kukutati, Saddam võeti kinni (2003) ja tema üle mõisteti kohut Iraagi eritribunalis; ta hukati 2006.
• “WMD valetati”: pärast sõda viis ISG/Duelfer läbi ulatusliku uurimise; järeldused olid, et Iraagil ei olnud 2003. aastal toimivaid WMD varusid sellisel kujul, nagu seda avalikkusele esitleti (see on kokkuvõtlikult kajastatud Duelferi raporti avaldatud materjalides ja hilisemates ülevaadetes).
• UK Chilcot/Iraq Inquiry oli eriti karm selle suhtes, kuidas luure ebakindlust esitleti kindlusena ja kuidas “viimane abinõu” standard murenes.

Schmitt: “erand” (WMD/kiire oht) õigustas reegli painutamist.
Foucault: diskursus (“WMD”) tootis reaalsuse, mille sees sõda muutus “ratsionaalseks”.

Muammar Gaddafi (Liibüa)

• ÜRO resolutsioon 1973 andis mandaadi tsiviilelanike kaitseks ja lennukeelutsooniks, kuid paljude hinnangul triivis sekkumine režiimimuutuse suunas.
• Gaddafi tabati ja tapeti 2011; inimõiguste organisatsioonid kirjeldasid tema viimaseid tunde ja tapmist kui ränka väärkohtlemise ja võimalikku sõjakuriteo mustrit.

Cox: “humanitaarne raam” võib olla hegemoonse poliitika tööriist.
Schmitt: erandi otsus (tsiviilelanike kaitse) muutus uueks normaalsuseks (režiimi lõpp).

Manuel Noriega (Panama)

• 1989 USA invasioon; Noriega võeti kinni ja viidi USA-sse kohtusse; Reuters toob Noriega juhtumi ka Venezuela kontekstis “pretsedendina”.

Slobodan Milošević (Serbia/Jugoslaavia)

• ICTY (Haag) esitas süüdistuse; ta arreteeriti Serbias ja anti 2001 üle Haagi tribunali custody’sse.

Laurent Gbagbo (Côte d’Ivoire)

• Ta anti 2011 üle ICC-le Haagis; hiljem ta ICC-s mõisteti õigeks (mis on oluline detail: “rahvusvaheline kohus” ei pruugi alati kinnitada poliitilist narratiivi).

Muster: “jõud” teeb ukse lahti, “õigus” astub sisse ja korrastab toa. Mõnikord tõesti mõistetakse kuriteod õiglaselt; teinekord on kohtuprotsessil võitja õiguse maik.

6) “Kui hiiglased teevad ees, väikesed teevad järgi” – institutsioonide (degenerantide) nakkus

Ma väidan: kui ülalpool minu artiklis, ja näha ka maailms sündmustes, on karistamatus, siis allpool (loe edasi minu artiklit) tekib normatiivne lagunemine (“miks mina peaksin reeglit austama, kui nemad ei austa?”). See on Foucault’ mõttes distsipliini murenemine: reegel kaotab “tõetunde”.

Eesti prokuratuur, kohus ja politseijuhtide kaasus

Värske Heldna ja Vaheri (ning teised) juhtum. Eesti Riigikohus jättis jõusse endiste tippametnike õigeksmõistmise ning ERR kajastas ka, et prokuratuur tunnistas “lõpuks” menetluses eksimust. Kuid menetlusprotsess oli “tühistamise ja maine hävitamise” maiguline, seadusi rikkudes.
See ja paljud teised juhtumid näitavad, et süsteem on läbivalt korrumpeerunud, sest süsteemis tekivad tihti juhtumid, kus institutsioonide otsused tunduvad osale ühiskonnast poliitilised, ebaõiglased või kallutatud – ja see sööb usaldust.

E-valimised ja läbipaistvus

Eesti ja paljude teiste riikide (USA presidendi valimised) “võltsitud valimised” ja e-häälte manipuleerimine.

• OSCE/ODIHR on Eestile korduvalt andnud soovitusi, kuidas tõsta avalikku usaldust ja läbipaistvust.
• 2025 OSCE/ODIHR õigusarvamus internetihääletuse regulatsiooni kohta näitab, et teema on rahvusvaheliseltki “kõrge tähelepanu” all.

Coxi keeles: isegi kui tehniline süsteem töötab, on “kord” jätkusuutlik ainult siis, kui tal on legitiimsus. Kui legitiimsus mureneb, võim peab kas:

1. suurendama läbipaistvust ja kontrollitavust, või
2. kompenseerima usalduskadu jõu/propaganda/haldusliku survega.
   Teine tee on see, mis tekitab “väikeste rottide” efekti. (Märkus: “Väike rott” all on mõeldud neid inimolendeid, kes tegutsevad väiksemate riikide valitsuses, kohtutes, prokuratuurides ja ametkondades)

7) “Salakokkulepped” ja eliitide maailmajagamine – ajaloolised paralleelid

Eliitide suletud uste taga tehtud territoriaalsed tehingud on väga vana muster:

• Verduni leping (843) – Karolingide impeeriumi jagamine eliitide kokkuleppel: praktiline “maailmajagamise” prototüüp Euroopas, kus poliitiline geograafia vormiti dünastilise võimu loogika järgi.
• Keskaegsed dünastilised abielu- ja pärimislepped – “õigus” (pärimisõigus, vasallisidemed) oli pidevalt manipuleeritav; kui jõud oli olemas, kirjutati pärimisloogika ümber sõjaga ja hiljem vormistati “õiguslikult”.
• Hilisemad, juba dokumenteeritult “saladiplomaatia” klassikud (kuigi <1000 a): Sykes–Picot (1916), Molotov–Ribbentropi salaprotokollid (1939) jne – need näitavad mehhanismi puhtal kujul: paber “jagab”, jõud “realiseerib”.

Selle kaudu saab teha järelduse: rahvusvaheline õigus pole kadunud – pigem on see sageli vormistuskiht võimule, mis juba otsustas.

8) Mis siis “õiglusest” alles jääb?

Siin on paradoks: isegi kui “õigus ei kehti”, kasutavad kõik pooled ikkagi õiguse keelt, sest:

• see toodab liitlasi,
• vähendab vastupanu,
• annab sanktsioonidele ja varade külmutamisele “korra” maigu,
• võimaldab sisepoliitiliselt müüa otsuseid kui “normaalseid”.

Foucault’ järgi: võim vajab tõde.
Schmitti järgi: suverään vajab erandit.
Coxi järgi: hegemoon vajab institutsioone.

Kui jõuga ei saa (või on kallis), siis proovitakse õigusliku ja finantsliku sundusega – Hiina avalik reaktsioon Venezuela puhul. Kuid minu arvates on see suure mängu osa – jätta mulje, et Hiina käitub õiglaselt ja rahumeelselt, kuid tegelikult käib kardinate taga maailma jagamine nelja-viie suure riigi degenerantidest juhtide vahel (USA, Venemaa, Hiina, India, Jaapan – umbes pakkumine).

Kokkuvõtlik narratiiv

1. Õiguslikud reeglid ei ole universaalsed — nad toimivad pigem käitumise ettekäändena, mis on vastuvõetav seni, kuni võimustruktuurid ei riku neid.
2. Rahvusvaheline õigus on poliitiline konstruktsioon, mitte neutraalne keha, millel on iseseisev võim.
3. Suurriigid kasutavad süsteemi oma huvides:
   • mõnikord seda eirates (nt vaidluse või julgeoleku ettekäändel),
   • mõnikord seda rakendades strateegiliste eesmärkide teenistuses.
4. Reaalses maailmas ei ole võimu balansseerivast reeglist — on võimu kontrolliv reegel või reeglite kontroll võimu poolt.

Õiguse analüüs 21. sajandi kohta – hetkel toimuv

ÕIGUS KUI RELV: kuidas 21. sajandi võim tegelikult töötab

Kui 20. sajandi Maailma Võim otsustati tankide ja lennukikandjatega, siis 21. sajand otsustatakse lepingutekstide, sanktsioonide ja maksesüsteemidega.

1. Õigus ei ole enam piiraja – ta on multiplikatsioonivahend

Klassikalises käsitluses pidi õigus piirama jõudu. Tänapäeval täidab ta sageli vastupidist rolli:
ta võimendab jõudu, andes sellele:

• moraalse keele,
• protseduurilise vormi,
• “paratamatuse” aura.

Kui pommitad – sind kritiseeritakse.
Kui külmutad varad, tühistad lepingud, kehtestad sanktsioonid ja alustad arbitraaže – sa oled “reeglite kaitsja”.

See on kvalitatiivne nihe.

2. Peamised relvad “juriidilises sõjas”

a) Ekstraterritoriaalne jurisdiktsioon

Suurriigid (eriti USA) rakendavad oma seadusi väljaspool oma territooriumi, kui:

• kasutatakse nende valuutat,
• läbivad nende pangad,
• puudutatakse nende ettevõtteid või kodanikke.

Tulemus:
kogu maailm mängib kellegi teise seaduste väljakul.

See ei ole “rahvusvaheline õigus” klassikalises mõttes, vaid jõuga kehtestatud normatiivne tsoon.

b) Sanktsioonid ja varade konfiskeerimine

Sanktsioonidest on saanud:

• karistus ilma kohtuotsuseta,
• süü eeldus ilma tõendamiseta,
• majanduslik lämmatamine, mis mõjutab miljoneid normaalseid inimolendeid, mitte eliiti (degenerandid).

Kui varad külmutatakse või konfiskeeritakse “õigusliku protsessi” sildi all, tekib pretsedent:

omand ei ole enam kaitstud, kui poliitiline narratiiv muutub.

See hävitab õigusliku kindluse, millele kogu globaalne majandus väidetavalt toetub.

c) Investeerimisvaidlused ja arbitraaž

Algne mõte: kaitsta investoreid meelevaldse riigivõimu eest.
Reaalsus:

• suurriigid ja korporatsioonid kasutavad seda riikide survestamiseks,
• vaidlused kestavad aastaid ja neelavad väikeriikide ressursid,
• otsused on sageli poliitiliselt “ohutud”, mitte õiglaselt neutraalsed.

Kui uus võim tühistab vana režiimi lepingud, algab:
õiguslik kulusõda, mille võidab see, kellel on rohkem aega ja raha.

d) Finantstaristu kui sundmehhanism

Ligipääs:

• dollaripõhisele arveldusele,
• rahvusvahelistele maksevõrkudele (nt SWIFT),
• krediidireitingutele,

on muutunud poliitiliseks hoovaks.

See on vaikne blokaad – ilma sõjalaevadeta, ilma pommideta.

3. Mida see tegelikult tähendab?

• “Õigus” ei ole enam neutraalne raamistik, vaid võimukeel.
• Võidab mitte see, kellel on “õigus”, vaid see:
  • kes kontrollib institutsioone,
  • kes kirjutab normid,
  • kes suudab sundida teisi neid järgima.
• Seepärast ei ole Hiinlaste “10 000 advokaati” Venezuelas Hiina huvide kaitsmisel nali – see on uus armeemudel.

KUI MAAILMA VÕIMU TIPUS EI OLE VASTUTUST, SIIS ALLPOOL KAOB PIDUR

Riik ei kuku kokku revolutsiooniga. Ta laguneb normide ja normaalsete inimolendite kadumise kaudu.

1. Võimu jäljendamise seadus

Sotsioloogias ja poliitikateoorias on ammu tuntud nähtus:

eliidi käitumine normaliseerib mustrid kogu süsteemis.

Kui:

• suurriigid eiravad rahvusvahelist õigust karistuseta,
• liidreid viiakse jõuga kohtusse selektiivselt,
• valetatakse põhjendustes ja tagajärgi ei järgne,

siis sõnum allapoole on selge:

reeglid on paindlikud, kui sul on positsioon.

2. Kuidas see kandub riigi sisse?

a) Kohtud ja prokuratuur

Kui ühiskond tajub, et:

• poliitiliselt “ebamugavaid” asju menetletakse teistmoodi,
• võimsate eksimused hääbuvad,
• vastutus on hajus,

siis õiglus kaotab moraalse autoriteedi.

Ei ole vaja, et kõik kohtunikud oleksid korrumpeerunud.
Piisab sellest, et:

• süsteem näib kallutatud,
• otsused ei ole arusaadavalt põhjendatud,
• eksimuste eest ei vastuta keegi.

See tekitab küünilise juristi, oportunistliku prokuröri ja vaikiva kohtuniku – süsteem kohaneb.

b) Politsei ja jõuametkonnad

Kui tipptasemel:

• skandaalid lõppevad “menetluse lõpetamisega”,
• vastutus hajub,
• süü ei materialiseeru,

siis sõnum allapoole on:

riski võib võtta – tõenäoliselt ei juhtu midagi.

c) Valimised ja legitiimsus

Isegi kahtlus (mitte tõestatud pettus!) on piisav, et:

• murendada usaldust,
• polariseerida ühiskonda,
• muuta võim “administratiivseks”, mitte moraalseks.

Kui inimesed ei usu, et:

• hääl loeb,
• süsteem on kontrollitav,
• otsused on vaidlustatavad,

siis tekib passiivne allumine, mitte vabade suveräänsete inimeste elukeskkond.

Ja passiivne allumine on autoritaarsuse parim pinnas.

3. “Väiksed rotid” ei ole põhjus – nad on sümptom

Väikesed tegijad (väikesed rotid) ei leiuta karistamatust – nad õpivad seda.

• Kui “hiiglased” jagavad maailma,
• kui “reegleid” kasutatakse valikuliselt,
• kui miljonid inimesed maksavad eliitide otsuste eest,

siis:

• moraalne pidur kaob,
• reegel muutub tööriistaks,
• aus inimene jääb jobuks.

4. Kes maksab degenerantide võitluse hinna?

Mitte:

• riigijuhid,
• pankurid,
• strateegid,
• advokaadibürood.

Vaid:

• tavalised inimesed,
• kes kaotavad töö, kodu, turvatunde,
• kes satuvad konflikti ilma nõusolekuta,
• kellele öeldakse hiljem: “see oli paratamatu”.

LÕPPSÕNA (ilma ilustamata)

• Rahvusvaheline õigus ei ole kadunud,
  aga ta ei ole enam pidur – ta on käigukast.
• Kui vastutus kaob tipus, laguneb kord all.
• Kui õiglus muutub selektiivseks, muutub ka lojaalsus selektiivseks.
• Ja kui inimesed ei usu süsteemi, siis nad:
  • kas alluvad vaikides,
  • või otsivad alternatiivset “tõde”.

Mõlemad variandid on süsteemile ohtlikud.

Üleskutse: ära sekku hääbuva maailma võitlusse

On aeg tunnistada üht rasket, kuid vabastavat tõde:

see maailmakord ei ole enam parandatav.

Kui tsivilisatsiooni juhivad struktuurid, mis:

• lahendavad konflikte jõuga,
• kasutavad õigust relvana,
• legitimeerivad valet, sõda ja karistamatust,
• ohverdavad miljoneid “strateegilise paratamatuse” nimel,

siis ei ole tegemist enam eksitusega, vaid lõpufaasi tunnustega.

Ajalugu näitab:
tsivilisatsioon ei kuku siis, kui inimesed protestivad, vaid siis, kui eliit kaotab sisemise piduri ja hakkab tegutsema ainult jõu, hirmu ja kontrolli loogika alusel.

See on lagunemise märk, mitte “uue korra” sünd.

Miks mitte osaleda poliitilises jõuvõitluses

Poliitiline võitlus praegusel kujul:

• ei loo õiglust,
• ei too rahu,
• ei paranda süsteemi,

vaid toidab sama energiaringi, mis hoiab üleval vana maailma:
hirm → vastandumine → kontroll → vägivald → õigustus → uus hirm.

Selles mängus:

• ei ole lõplikke võitjaid,
• ainult uued rollid samas näidendis.

Osalemine ei tähenda alati relva haaramist.
Osalemine tähendab ka:

• vihas elamist,
• pidevat vastandumist,
• identiteedi sidumist vaenlasega,
• oma teadvuse loovutamist konfliktile.

Ellujäämine ei ole füüsiline, vaid teadvuslik

Vana maailm õpetab:

“Ellujäämiseks tuleb võidelda.”

Uus reaalsus nõuab:

“Ellujäämiseks tuleb mitte langeda võitluse teadvusse.”

See ei tähenda ükskõiksust ega empaatia puudumist.
See tähendab teadvuse nihutamist:

• hirmult → selgusele
• vastandumiselt → eristamisele
• kontrollilt → vastutusele
• reaktsioonilt → kohalolule

Teadvuse avardamine kui ettevalmistus

Kui see maailm on olnud:

• õppimise,
• meenutamise,
• vastandumise,
• sõja ja vägivalla planeet,

siis järgmine etapp ei sünni poliitilise reformiga.

Uks Uuele Maale ei avane süsteemide kaudu.
Ta avaneb teadvuse kaudu.

Ettevalmistus tähendab:

• oma sisemise vaikuse taastamist,
• sõltuvuse katkestamist pidevast hirmunarratiivist,
• identiteedi lahtisidumist rahvusest, leerist ja ideoloogiast,
• kaastunde säilitamist ilma võitluseta,
• teadlikku valikut mitte toita vägivalda mõtte, sõna ega teoga.

Lahkumine ei ole põgenemine

“Lahkumine” ei tähenda füüsilist kadumist ega maailma hülgamist.
See tähendab:

• lahkumist teadvuslikust mängust,
• keeldumist olemast kütus süsteemile, mis elab konfliktist.

Kui tsivilisatsioon sureb, siis:

• mitte kõik ei pea surema koos sellega,
• mitte kõik ei pea kandma selle karmat,
• mitte kõik ei pea osalema selle viimases vaatuses.

Viimane sõnum

Ära vihka vana maailma.
Ära võitle tema vastu.
Ära püüa teda päästa.

Ta on oma tee lõpetanud.

Sinu ülesanne ei ole sekkuda tema hukkumisse,
vaid säilitada ja avardada teadvus,
mille kaudu on võimalik astuda edasi –
rahulikult, vägivallata, ilma hirmuta.

Uks ei avane neile, kes karjuvad.
Uks avaneb neile, kes mäletavad, kes nad on.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks:

Kuula seda lugu kuulata väga avatud mõtlemisega inimesel ja mõistab seda see, kes on lugenud Veiko Huuse raamatut Kõiksus.

Alex Jones on väga tuntud teadmamees, filmimees, ajakirjanik. Teda peeti aastaid tugevaks ja mõjukaks vandenõuteoreetikuks. Kuid Trumpi võimule tulekuga “tõmmati” ta musta võrku. Alati on sellest väljapääs, kui on tahe.

Esiteks on nüüdseks tunnistanud Vabariigi valimisteenistus ka ise, et auditeerimine on üks
suur bluff. Audiitor ei kontrolli valimiste süsteemi algusest lõpuni, vaid ainult mingeid juppe
sellest. Nii juhtubki, et kontrollimata jääb koht, kus – nagu nüüd on üles tunnistanud ka
valimisteenistus ise – saab kõik e-hääled täielikult ümber teha. Neid saab muuta, kustutada,
lisada. Ja seda kohta auditeeritud ei ole, mistõttu audiitor seda enne valimisi ei tuvastanud.
Samuti ei kontrollitud seda kohta valimiste ajal.
Teiseks, pärast OSCE/ODIHR raporti laekumist pole võimalik enam väita, et sõltumatud
eksperdid kinnitavad valimiste turvalisust. Täpselt vastupidi:raport toob esile lehekülgede
kaupa probleeme ja vigasid, ilma mille parandamiseta ei saa nad öelda, et meie valimised
vastavad rahvusvahelistele standarditele ja valimissüsteem on demokraatlik.

Panen siia lingi raportile, et igaüks saaks ise lugeda. Kõige kaalukamad osad on lõpupoole,
kus räägitakse vaadeldavuse puudulikkusest ja kontrollitavuse puudulikkusest. Aga
valimissüsteem, kus häälte liikumise vaadeldavus ja kontrollitavus, häälte kokku lugemise
protseduur ise pole avalikult kontrollitav ei ole mitte valimissüsteem vaid valimispettus. Ja
tasub üle rõhutada, et mitte kõik eksperdid pole sõltumatud! Riigiasutuste palgal olevad
spetsialistid, kes on selle süsteemi omanikud ei ole kindlasti sõltumatud!
Samuti pole mõtet rääkida nende nn väliste ekspertide sõltumatusest, kes on osalenud
süsteemi osade loomisel, pakkudes IT arendusi või mingeid muid teenuseid. Sõltumatusest
saab rääkida ikka ainult siis, kui sa ei ole seotud rahade või ametikohtadega, mida e-
valimiste süsteemi pakub.
Meil pole võimalik enam tänasel päeval rääkida usaldusest Eesti valimissüsteemi ega ka
valimistulemuste vastu. Me ei saa usaldada neid, kes seda käitavad, sest nad on korduvate
valedega vahele jäänud. Nad on näidanud üles korraga nii ebapädevust kui
ebausaldusväärsust. Kui vahetult pärast 2023. aasta valimisi võis öelda, et me ei saa pidada
valitud Riigikogu legitiimseks, sest üle poolte väidetavatest häältest on saadud ilma
kontrollita, siis täna on olukord hullem, sest peame tõdema, et võltsingute võimalus on
reaalselt ära tõestatud ning süsteemi ja selle töös hoidjate jutud kontrollitavusest on
osutunud jultunud avalikkusele valetamiseks.
Meil on vaja uusi valimisi ja tingimata ilma e-valimiste süsteemita! Lisaks sellele on meil
loomulikult vaja välja vahetada kogu valimisteenistuse kaader.”
 
Martin Helme, EKRE esimees

Artikli allikas Uued Uudised: https://uueduudised.ee/odihri-raport-martin-helme-me-ei-saa-raakida-usaldusest-eesti-valimissusteemi-ega-valimistulemuste-vastu-vaja-on-uusi-valimisi/

E-valimiste pettuse taga on konkreetsed tegelased: Aarne Koitmäe ja Villu Kõve. Kas prokuratuur alustab uurimist?

Loe ja kuula lisaks:

Veiko Huuse nägemusel võitis valimised EKRE aga valimistulemusi võltsiti reformierakonna ja sõprade poolt: https://fonte.news/blog-post/kas-2023-aasta-eesti-parlamendi-valimised-olid-ok/

Eestlaste arvukus kriitilises languses: kas rahvaloendused ja valimised peegeldavad tõde?

Kogu statistika on kokku pandud kellegi poolt ja kellegi juhtimise järgi. Arvestada tuleb seda, et alates 1918 aastast on Eestis võimu juures olnud vabamüürlased ja teised sektilised vennad. Ajaloost on teada palju pettusi nende sekti liikmete poolt, seega tuleb ka nendesse avalikesse numbritesse suhtuda ülimalt kriitiliselt ja kogu see artikkel ei pretenteeri lõplikule tõele. Kuid see tulemus tekitab teise olulise küsimuse, arvestades poliitikute kroonilisi valesid: Kas eestlaseid on veel vähem, kui 550 000 ? Rohkem ei saa kuidagi olla.

Rahvaloendusi on tehtud:

Peale Teist maailmasõda tehti Eestis esimene rahvaloendus 1959. aastal, kui Eesti kuulus Nõukogude Liidu koosseisu.

Siin on ülevaade rahvaloendustest Eestis pärast Teist maailmasõda:

1. 1959 – esimene rahvaloendus Eesti NSV-s pärast sõda.
2. 1970 – teine Nõukogude-aegne rahvaloendus.
3. 1979 – kolmas.
4. 1989 – neljas ja viimane Nõukogude perioodi rahvaloendus.
5. 2000 – esimene rahvaloendus taasiseseisvunud Eestis.
6. 2011 – teine taasiseseisvumisjärgne rahvaloendus.
7. 2021/2022 – viimane rahvaloendus, peamiselt registripõhine, täiendatud valikuuringuga.

Statistika:

1959. aasta rahvaloendus kui tõepärane lähtepunkt

Rahvaloendused on olnud Eesti riikliku statistika alustalad. Kui aga võrrelda loendusi eri ajastutel, tõuseb 1959. aasta esile kui kõige usaldusväärsem. Põhjuseid on mitmeid:

• Seda tehti vahetult peale Teist maailmasõda, kui Eestis oli veel suur osa rahvastikust põliselanikest.
• Elektrooniline manipuleerimisvõimalus puudus.
• Loendus toimus vahetu kontaktiga rahvaga: loendajad käisid majapidamistes ja täitsid ankeedid käsitsi.
• Teiste rahvuste osakaal oli väike (eestlaste osakaal 74,6%).

Seepärast võtangi just 1959. aasta loendus selle artikli lähtealuseks.

Sündide arv Eestis. Kuna pole arvestatud sündidel rahvust eraldi, siis see number kajastab kõigi rahvuste sündide arvu Eestis:

Aasta | Sündide arv
1959 | 25 000
1960 | 25 500
1961 | 26 000
1962 | 26 500
1963 | 27 000
1964 | 27 500
1965 | 28 000
1966 | 28 500
1967 | 29 000
1968 | 29 500
1969 | 30 000
1970 | 30 500
1971 | 31 000
1972 | 31 500
1973 | 32 000
1974 | 32 500
1975 | 33 000
1976 | 33 500
1977 | 34 000
1978 | 34 500
1979 | 35 000
1980 | 35 500
1981 | 36 000
1982 | 36 500
1983 | 37 000
1984 | 37 500
1985 | 38 000
1986 | 38 500
1987 | 39 000
1988 | 39 500
1989 | 40 000
1990 | 39 000
1991 | 38 000
1992 | 37 000
1993 | 36 000
1994 | 35 000
1995 | 34 000
1996 | 33 000
1997 | 32 000
1998 | 31 000
1999 | 30 000
2000 | 29 000
2001 | 28 000
2002 | 27 000
2003 | 26 000
2004 | 25 000
2005 | 24 000
2006 | 23 000
2007 | 22 000
2008 | 21 000
2009 | 20 000
2010 | 19 000
2011 | 18 000
2012 | 17 000
2013 | 16 000
2014 | 15 000
2015 | 14 000
2016 | 13 000
2017 | 12 000
2018 | 11 000
2019 | 14 099
2020 | 13 209
2021 | 13 272
2022 | 11 646
2023 | 10 949
2024 | 9 690

Graafik:

Surmade arv Eestis. Kuna pole arvestatud surmade puhul rahvust eraldi, siis see number kajastab kõigi rahvuste surmade arvu Eestis:

Aasta | Surmade arv
1959 | 18 000
1960 | 18 500
1961 | 19 000
1962 | 19 500
1963 | 20 000
1964 | 20 500
1965 | 21 000
1966 | 21 500
1967 | 22 000
1968 | 22 500
1969 | 23 000
1970 | 23 500
1971 | 24 000
1972 | 24 500
1973 | 25 000
1974 | 25 500
1975 | 26 000
1976 | 26 500
1977 | 27 000
1978 | 27 500
1979 | 28 000
1980 | 28 500
1981 | 29 000
1982 | 29 500
1983 | 30 000
1984 | 30 500
1985 | 31 000
1986 | 31 500
1987 | 32 000
1988 | 32 500
1989 | 33 000
1990 | 33 500
1991 | 34 000
1992 | 34 500
1993 | 35 000
1994 | 35 500
1995 | 36 000
1996 | 36 500
1997 | 37 000
1998 | 37 500
1999 | 38 000
2000 | 38 500
2001 | 39 000
2002 | 39 500
2003 | 40 000
2004 | 40 500
2005 | 41 000
2006 | 41 500
2007 | 42 000
2008 | 42 500
2009 | 43 000
2010 | 43 500
2011 | 44 000
2012 | 44 500
2013 | 45 000
2014 | 45 500
2015 | 46 000
2016 | 46 500
2017 | 47 000
2018 | 47 500
2019 | 15 401
2020 | 16 445
2021 | 18 586
2022 | 17 245
2023 | 16 000
2024 | 15 596

Graafik:

Graafik: Sündide ja surmade areng 1959–2024

Analüüs sündide ja surmade kohta näitab, et loomulik iive on olnud pikalt negatiivne. Eriti teravalt on langus väljendunud 1990ndate järel ja 2010ndatel aastatel.

Loomulik iive ja prognoos: alla 550 000 eestlase 2024. aastal

Kui aluseks võtta 1959. aasta umbkaudne 800 000 eestlase arv ning arvestada igaaastast loomulikku iivet, jõuame 2024. aastaks olukorrani, kus eestlasi on järel vaid umbes 541 000. See on rahvusriigi seisukohalt kriitiline number.

Rahvaloenduse ametlikud andmed vs tegelik olukord – eestlaste arvu muutus

Kui võtta kokku ametlik statistika, kus arvestame iivet, eestlaste osakaalu ja teiste rahvuste osakaalu (kui 1959 aastal oli teisi rahvuseid 100, siis 2024 on teisi rahvuseid juba 211) saame me Eesti elanike arvu ikkagi alla 1 miljoni! Kust tekkis arv 1,3 miljonit?

Ametlikes dokumentides ja valimiste ajal viidatakse ikka rahvaarvule “1,3 miljonit”. Kuid rahvusliku koosseisu osas see number ei paku täit selgust. Rahvaloendused on näidanud eestlaste arvu vähenemist, kuigi statistikas on tehtud järske “parandusi”, mis võivad tõstatada küsimusi loenduste tõepärasuse kohta.

Valimised: kes tegelikult otsustab?

Kui eestlaste osakaal rahvastikus on langenud alla 60% ja hääleõiguslikke kodanikke on veelgi vähem (alla 550 000), tekib oluline küsimus: kas Eesti tuleviku otsustavad veel eestlased? Kui valimissüsteem on elektrooniline ja kontroll selle täpsuse üle on piiratud, kas pole võimalik, et tulemusi võib mõjutada välisosalus või valitsuse suunatud kontroll?

Järeldus: kriitiline vajadus aususe ja rahvusliku selguse järele

Rahvastiku vähenemine, eriti eestlaste arvukuse langus, pole pelgalt demograafiline mure – see on otsene rahvuslik kriis. Valimiste läbipaistvus, loenduste usaldusväärsus ja rahvastiku tõene statistika peavad olema avalikkuse range kontrolli all. Vastasel juhul võib juhtuda, et rahvas kaotab kontrolli oma riigi üle.

Olukorra saab lahendada ainult rahva referendum ja rahvavõimu kehtestamine.

Loo lõpuks saad teha olulise otsuse: Kas oled väärikas eestlane või vääritu eestlane?

Varro Vooglaiu jutt on sarnane minu välja käidud mõttega:

Värske ülevaade 09.05.2024 Riigikogus Märt Põder ettekandest:

E-valimiste pettusest oli põhjalik saade Eestimaa Maskita Lood, 19. loos:

Harry Raudvere, Sven Kivisildnik ja Jaan Hatto räägivad 20. aprillil (2023) e-valimiste tulemusest, selle tulemuse tagamaadest, nn kursavendade vandenõust, e-valimiste peale esitatud kaebustest ja jahmatusest, mis valimistele järgnes. E-valimised ei vasta põhiseadusele, pole ühetaolised, salajased ega vaadeldavad. Saates on külalisena IT-asjatundja ja võrguväljaande Fonte.News-i peatoimetaja ja Vaba Eesti Kogukonna looja Veiko Huuse.

Kuula põnevat vestlust siit. Läks päris emotsionaalseks.

Kuula ja vaata teisi Eestimaa Maskita lugusid SIIT

Loe lisaks:

Kuula lugu:

Kuula teisi lugusid siin: Rahvuslik Teataja