Eestis toimub midagi kummalist.

Midagi, mis peaks panema iga mõtleva inimese korraks peatuma ja küsima: kas meie õigussüsteem teenib veel rahvast või on rahvas muutunud süsteemi probleemiks?

Viimaste kuude jooksul on avalikkuse ette jõudnud järjest rohkem sõnumeid sellest, kuidas kohtunikud, prokurörid, advokaadid ja teised õigussüsteemi esindajad vajavad kaitset. Kaitset kriitika eest. Kaitset meedia eest. Kaitset sotsiaalmeedia eest. Kaitset kodanike eest.

Eesti Advokatuuri strateegiapäeval 2026 oli üheks keskseks teemaks küsimus, kuidas luua täiendavaid õiguskaitsevahendeid advokaatide kaitsmiseks isiklike rünnakute eest nende kutsealase tegevuse tõttu. Arutati regulatsioonide täiendamist, suuremat sekkumist ja uusi võimalusi reageerida kriitikale.

Samal ajal on avalikes aruteludes räägitud kohtunike, prokuröride ja advokaatide järjest sagenevatest „rünnakutest“, „laimukampaaniatest“ ja vajadusest tugevdada nende kaitset avaliku surve eest.

https://www.sirp.ee/kui-sonavabadusest-saab-runnak

Kuid kogu selle diskussiooni keskel kõlab üks küsimus kurdistavas vaikuses:

“Kes kaitseb tavainimest?“

Süsteem kaitseb iseennast

Kui lugeda viimaste nädalate sõnavõtte, jääb mulje, et Eesti õigussüsteemi suurim probleem ei ole menetluste venimine, vastuolulised kohtulahendid, kodanike usalduskriis ega õigusemõistmise kvaliteet.

Suurimaks probleemiks süsteemile näib olevat see, et inimesed julgevad rääkida,

Julgevad kritiseerida,

Julgevad küsida,

Julgevad avalikustada,

Julgevad mitte nõustuda.

Mida rohkem räägitakse vajadusest kaitsta kohtunikke, prokuröre ja advokaate avalikkuse eest, seda tugevamalt kerkib küsimus: miks?

“Miks vajab võimu esindaja kaitset nende inimeste eest, kelle õigusi ta peaks kaitsma?“

“Miks ei arutata sama jõuliselt seda, kuidas kaitsta kodanikku eksliku süüdistuse eest?“

“Kuidas kaitsta inimest kohtumenetluse eest, mis võib hävitada tema tervise, perekonna ja majandusliku tuleviku juba enne lõplikku otsust?“

“Kuidas kaitsta inimest olukorras, kus riik eksib?“

“Kuidas kaitsta inimest olukorras, kus kohtud eksivad?“

“Kuidas kaitsta inimest olukorras, kus järelevalve ei toimi?“

Need küsimused ei kõla advokaatide ja kohtunike strateegiapäevadel kuigi valjult, või pole teemaks.

Õigusriik ei tähenda ametnike puutumatust

Demokraatlik ühiskond ei saa eksisteerida ilma kriitikata.

Veel vähem saab ilma kriitikata eksisteerida õigussüsteem.

Kohtunikud, prokurörid, advokaadid, täiturid, uurijad ja ametnikud ei ole kuningad. Nad ei ole preestrid. Nad ei ole puutumatud.

Nad teostavad avalikku võimu.

Ja avaliku võimu kandjad peavad taluma suuremat tähelepanu, suuremat kontrolli ja suuremat kriitikat kui tavaline inimene.

Kui avalik kriitika hakkab muutuma probleemiks, siis tuleb küsida, kas probleem on kriitikas või selles, mida kritiseeritakse.

Sest usaldust ei saa välja nõuda.

Usaldust tuleb välja teenida.

Eesti suurim kriis ei ole kriitika. See on usalduskriis.

Üha rohkem inimesi tunneb, et õigussüsteem ei kuula neid.

Üha rohkem inimesi usub, et süsteem kaitseb iseennast.

Üha rohkem inimesi kogeb olukordi, kus formaalselt on kõik seaduslik, kuid õiglust ei paista kusagilt.

Just siin peitubki tänase Eesti suurim probleem.

Mitte selles, et inimesed räägivad.

Vaid selles, et inimesed ei usu enam, et neid kuulatakse.

Kui kodanik pöördub kohtusse, peaks ta tundma, et süsteem otsib tõde.

Kui kodanik pöördub prokuratuuri, peaks ta tundma, et seadus kehtib kõigile võrdselt.

Kui kodanik pöördub advokaadi poole, peaks ta tundma, et tema õigusi kaitstakse.

Liiga sageli kuuleb aga vastupidiseid lugusid.

Lugusid, kus inimene jääb süsteemiga üksi.

Lugusid, kus vastuseid ei tule.

Lugusid, kus vastutust ei järgne.

Lugusid, kus võim kaitseb võimu.

Kui kriitik muutub vaenlaseks

Kõige ohtlikum hetk igas demokraatias saabub siis, kui kriitik hakkab muutuma probleemiks.

Kui küsimuste esitaja muutub tüütuks.

Kui uuriv ajakirjanik muutub ebamugavaks.

Kui kodanikust saab „rünnaku korraldaja“.

Kui sõnavabadusest saab „oht“.

Viimastes aruteludes on kõlanud ettepanekud täiendavate õiguskaitsevahendite loomiseks õiguselukutsete esindajate kaitseks ning räägitud vajadusest võidelda järjest agressiivsemate kriitikute vastu.

Loomulikult ei tohi keegi taluda ähvardusi, laimu ega isiklikku terrorit.

Kuid sama ohtlik on olukord, kus avalik kriitika ja ebamugavad küsimused hakatakse paigutama samasse kategooriasse vaenu, rünnakute ja ohuga.

Sest just siis sünnivad mehhanismid, mida maailmas tuntakse ühe nime all:

“SLAPP“

Menetlused, surve ja juriidilised vahendid, mille tegelik eesmärk ei ole võita vaidlust, vaid vaigistada kriitikut.

“Ja see on tee, mida ükski demokraatlik riik ei tohiks käia.”

Rahvas ei ole vaenlane

Kõige kurvem selle loo juures on üks lihtne tõsiasi.

Rahvas ei ole kohtunike vaenlane.

Rahvas ei ole prokuröride vaenlane.

Rahvas ei ole advokaatide vaenlane.

Rahvas on põhjus, miks need ametid üldse olemas on.

Kohtud ei eksisteeri kohtunike jaoks.

Prokuratuur ei eksisteeri prokuröride jaoks.

Advokatuur ei eksisteeri advokaatide jaoks.

Need institutsioonid eksisteerivad inimese jaoks.

Ja hetkel tundub, et just inimene on kadumas kogu selle arutelu keskpunktist.

Kõige tähtsam küsimus Eestis

Täna ei ole Eesti suurim küsimus see, kuidas kaitsta kohtunikke kriitika eest.

Täna ei ole Eesti suurim küsimus see, kuidas kaitsta advokaate ebamugavate artiklite eest.

Täna ei ole Eesti suurim küsimus see, kuidas kaitsta prokuröre sotsiaalmeedia eest.

Kõige tähtsam küsimus on palju lihtsam.

Kes kaitseb tavainimest?

Kes kaitseb inimest siis, kui võim eksib?

Kes kaitseb inimest siis, kui süsteem sulgub iseendasse?

Kes kaitseb inimest siis, kui õiglus muutub protseduuriks?

Sest kui sellele küsimusele enam vastust ei ole, siis ei ole ohus mitte kohtunikud.

Ei ole ohus advokaadid.

Ei ole ohus prokurörid.

Siis on ohus õigusriik ise.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis on sinu arvates väärtuslikud, siis palun toeta minu valgustegevust:

Allikad:

https://www.facebook.com/advokatuur

https://www.advokatuur.ee/et

https://www.sirp.ee/kui-sonavabadusest-saab-runnak

https://cms.advokatuur.ee/app/uploads/2026/03/2026-03-02_Eesti-Advokatuuri-seisukohad-eelnou-osas.pdf

https://www.facebook.com/eestikohtud/photos/eile-said-kokku-noored-advokaadid-ja-kohtunikud-kes-samuti-varem-advokaadiametit/1175756694649788

Eneke Rootsu juhtum tõstatab küsimused kohtusüsteemi, meedia ja mõjukate juristide koostöö kohta

Eneke Rootsu juhtum ei ole enam üksnes vaidlus meediaga või kriminaalasi. Mitmete kohtumääruste, menetlusdokumentide ja poolte kirjavahetuse põhjal joonistub välja muster, mida kriitikud nimetavad süsteemseks vaigistamiseks — olukorraks, kus kohtumenetlused, avalik meediakajastus ning õiguslik surve hakkavad üksteist võimendama. Rahvusvaheliselt nimetatakse seda SLAPP vaigistamiseks.

Riigikohus tuvastas 6. mail 2026 tehtud määruses, et Eneke Rootsu suhtes kohaldati elektroonilist valvet ja sellele järgnenud vahistamist õigusvastaselt. Kohus märkis, et pärast vahistamistähtaja lõppu puudus alus tema vahi all hoidmiseks ning prokuratuur ei olnud taotlenud tähtaja pikendamist. Riigikohus rõhutas, et elektrooniline valve on üksnes vahistamise asendaja ning ilma kehtiva vahistamisaluseta ei olnud võimalik valve rikkumisele tuginedes inimest uuesti vahistada.

Tallinna Ringkonnakohus läks veelgi kaugemale, märkides, et Eneke Rootsu suhtes kohaldatud elektrooniline valve oli juba algusest peale õiguslikult problemaatiline ning sellele järgnenud vahistamine kujutas endast „olulist menetlusõiguse rikkumist“. Kohus vabastas Rootsu viivitamatult vahi alt.

Need kohtulahendid on olulised, sest samaaegselt käis meedias aktiivne kajastus, kus Eneke Rootsu kujutati aastaid kestnud konfliktide keskse tegelasena. Ringkonnakohus juhtis tähelepanu ka sellele, et peaaegu kogu meediakajastus pärines platvormilt Elu24, mille peatoimetaja oli samas kriminaalasjas kannatanu. Kohus märkis sõnaselgelt, et tekib küsimus, kas kajastused lähtusid „erapooletust ajakirjanduslikust huvist või kannatanu menetlusseisundist tingitud huvidest“.

Sama määrus sisaldab tähelepanuväärset hoiatust: kohus märkis, et õigusemõistmine ei tohi kanduda „meediaveergudele“ ning et pidev kajastamine ühe osapoole kontrollitavas meediakanalis võib mõjutada õigusemõistmise usaldusväärsust.

Juhtumis figureerivad nimed kattuvad suuresti ka Sirbi „Kui sõnavabadusest saab rünnak“ arutelus osalenud isikutega. Dokumentidest nähtub, et vandeadvokaat Maarja Pild-Freiberg suhtles prokurör Toomas Tombergiga seoses Eneke Rootsu võimaliku vahistamisega ning viitas „rünnakute jätkumisele“. Ühes kirjavahetuses küsitakse otse: „Kas on vahistamise osas samuti arenguid. Rootsu rünnakud on jätkumas…“ ning viidatakse kohtumääruse rikkumisele. Samas kirjavahetuses osaleb ka advokaat Karmen Turk.

Avalikkuse ette jõudnud dokumentides taotleti Rootsu vahistamist korduvalt. Rootsu hinnangul kujunes olukord, kus kohtumenetlused, meediakajastus ja avalikud hinnangud hakkasid moodustama ühtset survemehhanismi. Tema väitel muutus kohtusse pöördumine sisuliselt võimatuks, kuna kohtud nõudsid menetluskulude tagatisi summades, mida ta majandusliku olukorra tõttu tasuda ei suutnud. Tsiviilasjas Õhtuleht Kirjastuse vastu kirjeldab Roots, et 3600 euro suurune menetlustagatis tähendaks tema jaoks sisuliselt ligipääsu kaotamist kohtule.

Määruskaebuses süüdistab ta kohut selles, et tema majanduslikku olukorda, varasemaid menetlusi ja meediakajastusi kasutati tema enda vastu. Ta kirjutab, et kohtumäärus meenutas pigem „Õhtulehe artiklite kordamist kui õiguslikku analüüsi“.

Dokumentides viidatakse ka sellele, et kohtunik olevat oma põhjendustes kasutanud viiteid Kuuuurija ja Õhtulehe kajastustele ning käsitlenud Rootsu varasemaid elusündmusi viisil, mis tema hinnangul kahjustas kohtuniku erapooletuse muljet.

Rootsu hinnangul ei olnud probleem ainult üksikutes menetlustes, vaid süsteemis tervikuna. Tema väitel kasutati tema vastu samaaegselt:

• kriminaalmenetlusi,
• avalikku meediakajastust,
• menetluskulude survet,
• ning avalikke mainekahjustusi.

Tema sõnul said inimesed selliste konfliktide tagajärjel tervisekahjustusi, töövõimetuse või sattusid pikaajalistesse kohtuvaidlustesse, kus menetluskulud muutusid sisuliseks tõkkeks õiguskaitsele.

Kõige vastuolulisemaks muutub küsimus siis, kui samad nimed — Maarja Pild-Freiberg, Mari Männiko ja teised — esinevad samaaegselt nii avalikus „sõnavabaduse kaitse“ debatis kui ka konkreetsetes menetlustes, kus kriitikute hinnangul püüti inimesi vaigistada kohtulike meetmete abil.

Oluline on rõhutada, et tegemist on poole väidete, kohtudokumentide ja avalike menetlusmaterjalidega. Mitmed menetlused on jätkuvalt pooleli ning kõiki süüdistusi ei ole kohtus lõplikult veel tuvastatud. Samas on dokumenteeritud fakt, et Riigikohus tunnistas Eneke Rootsu vahistamisega seotud menetluses olulisi menetlusõiguse rikkumisi.

Sama muster on näha rahvusvahelise ajakirjaniku Annika Urm puhul, kus prokurör Paul Pikma, kohtunik Marju Persidskaja ja Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo koos meediakanalite Elu24, Õhtuleht, Postimees, Eesti Ekspress, Delfi, Kanal2 korraldavad massikampaania (korduvad tagaotsimise ja vahistamise teated esilehtedel) ja survestamise Annika Urmi ette süüdismõistmisel ja maine hävitamisel. Jääb mulje, et prokurör Paul Pikma tahab inimese vangi ära panna ja siis hakatakse alles arutama, kas on üldse põhjust kohut mõista ja millise seaduse järgi.

Just see asjaolu muudab „Neljanda Võimu“ debati Eestis palju laiemaks küsimuseks kui ainult ajakirjanduse kriitika. Küsimus ei ole enam ainult sõnavabaduses, vaid selles, kas kohtud, prokuratuur, advokaadid ja meedia võivad ühiselt kujundada olukorra, kus inimese võimalus ennast kaitsta muutub praktiliselt võimatuks.

Eneke Roots lugu on pandud raamatutesse. Saad soetada neid SIIT ja toetada sellega tema võitlust õigluse eest ja õigust vabale elule.

Tulemas on veel teiste ohvrite lugusid.

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Artikli toimetas Veiko Huuse

Internetis leitavad allikad sarnasel teemal:

https://newschannel.news/seadusevastaselt-tegutsev-kohtunik-mairi-heinsalu-23-lehekulge-maarust-15-minutiga-ehk-kuidas-aeg-kohtus-tootab/embed/#?secret=qs4b8mpyDO#?secret=8acVJc6RtP

https://newschannel.news/eesti-kohtususteem-mairi-heinsalu-ja-prokuror-toomas-tomberg-kurjategijad-jooksevad-ringi-ja-ohvrid-pannakse-vangi/embed/#?secret=GU6IKYacoO#?secret=XKnOql4bwv

Arutelu põhimure on tõsine: kohtunikke, prokuröre, advokaate, kohtutäitureid ja õigusteemasid kajastavaid ajakirjanikke rünnatakse isiklikult, nende perekondi võetakse sihikule, levitatakse solvanguid, pilapilte, valeväiteid ja ähvardusi.

See mure ei ole väljamõeldud. Sirbi loos tuuakse välja, kuidas õigussüsteemi esindajate vastu korraldatakse kampaaniaid, jagatakse sotsiaalmeedias moonutatud pilte, avaldatakse koduseid aadresse ning kasutatakse halvustavaid hüüdnimesid. Tallinna ringkonnakohtu esimees Kristjan Siigur kirjeldab olukorda sõnadega: „Mingid inimesed on võtnud nõuks õigusriigi lammutamise.“ Samas ütleb ta ka midagi märksa kõnekamat: „Kui me tahame olla tõsiseltvõetav riik, siis peaks olema võimalik teatud internetileheküljed kiiresti Eestis mittenähtavaks teha.“ See lause ei kõla enam ainult mure väljendusena. See kõlab hoiatusena.

Sest siin muutub küsimus palju suuremaks kui lihtsalt solvamine või laim. Küsimus muutub selleks, kuidas võim reageerib kriitikale.

Ent selles loos ei jää kõlama mure turvalisuse pärast. Kõlama jääb ka midagi muud: väga tuttav igatsus autoriteedi järele. Mitte lihtsalt vajadus kaitsta inimest, vaid soov taastada maailm, kus kodanik räägib süsteemiga vaiksemalt, viisakamalt, madalama pilguga ja eelistatavalt alles pärast seda, kui talle on antud vastav luba.

Artiklis kõlab terve sümfoonia autoriteedi kadumisest. Autoriteet kaob. Autoriteeti ei austata. Autoriteeti tuleb kaitsta. Aga autoriteet ei ole loodusvara, mille riik kuskilt metsast leiab ja kaitse alla võtab. Autoriteet ei ole muinsuskaitsealune mõisatrepp, millele kodanik võib astuda ainult sussides. Autoriteet on kõrvalsaadus — see tekib siis, kui institutsioon on pädev, läbipaistev, õiglane ja piisavalt rahulik, et mitte iga kriitilise hääle peale häirekella lüüa. Autoriteeti saab korraks nõuda. Usaldust tuleb teenida kogu aeg.

Sirbi loos kõlab läbi mõte, et avalik kriitika ei ole enam lihtsalt arvamus, vaid süsteemne rünnak. Mari Männiko räägib „lauspahatahtlikkusest“, Maarja Pild-Freiberg kirjeldab veebikeskkondi, mis tema hinnangul toodavad süstemaatilist vaenulikkust õigussüsteemi suhtes. Riigi peaprokurör Astrid Asi räägib sellest, kuidas prokuröridelt oodatakse „paksemat nahka“, kuid lisab, et küsimus ei ole enam kriitikas, vaid „inimeste maine täielikus hävitamises“.

Aga siin tekib küsimus, mida Sirbi lugu ise lõpuni ei ava: kus lõpeb laim ja kus algab ühiskondlik kontroll võimu üle?

On erakordselt lohutav teada, et ühiskonna kõige hapramaks olendiks on lõpuks osutunud autoriteet.

Mitte inimene, kes satub kohtusüsteemi ette ega saa aru, miks temaga räägitakse keeles, kus igal inimlikul tundel on paragrahvinumber. Mitte kodanik, kelle elu puudutav otsus sünnib kusagil menetluslikus hämaruses, mille uksel seisab nähtamatu silt: „Usalda, ära sega.“ Mitte inimene, kes tunneb, et riik räägib temaga ainult siis, kui tal on midagi ära võtta.

Ei. Tõeline kannataja on autoriteet ise — see väärikas, riiklikult kastetud toataim, mille lehed vajuvad longu iga kord, kui mõni kodanik Facebookis liiga suure algustähega pahandab.

Viimasel ajal on märgatud kahetsusväärset nähtust: inimene, kes ei ole advokaat, kohtunik, prokurör ega vähemalt kolme paragrahviga vaktsineeritud õigusteadlane, on hakanud avaldama arvamust õiguse kohta. See on mõistagi väga ohtlik. Ühiskond võib ju taluda inflatsiooni, bürokraatiat, remontimata teid ja kohati seletamatut riigikeelt, aga seda, et kodanik kirjutab Facebookis „kohtunik oli loll“, ei talu ükski tsivilisatsioon kaua.

Eriti murettekitav on asjaolu, et autoriteet kipub kaduma. Varem oli autoriteet ilus ja läikiv. Ta seisis kapi otsas, tema poole vaadati alt üles ja keegi ei küsinud, miks ta seal seisab.

Sirbi loos meenutatakse korduvalt, et varem austati õpetajat, kohtunikku ja riiki rohkem. Kristjan Siigur viitab isegi sellele, kuidas „neljanda klassi junts“ võib õpetajale ebaviisakalt vastata. See pole juhuslik võrdlus. See näitab, et osa probleemist ei ole ainult laim või ähvardus, vaid laiem kultuuriline muutus: inimesed ei karda enam autoriteeti nii nagu vanasti.

Eraldi tuleb ka reguleerida inimesed, kellel on „nii palju avaldusi, kui palju neil on käepärast paberit“. See on muidugi õigusriigi jaoks äärmiselt ohtlik kombinatsioon: inimene, paber ja rahulolematus. Ajalugu on näidanud, et just sellisest kolmnurgast sünnivad kõige hirmsamad asjad — vaided, märgukirjad ja mõnel juhul isegi põhjendatud küsimused.

Kui inimesel on rahulolematus, saab teda veel ignoreerida. Kui inimesel on paber, tuleb talle vastata.

Seetõttu võiks kaaluda kodaniku aastast kaebekvooti. Kolm pöördumist tasuta. Neljas ainult perearsti saatekirjaga. Viies notariaalselt kinnitatud enesereflektsiooniga. Kuues tuleb esitada heksameetris, et riik näeks: inimene vähemalt pingutab.

Ja kui inimene on varem liiga palju pahandanud, võiks ta vajada kohtusse pöördumiseks eriluba. See kõlab õigusriiklikult väga kaunilt: õigust ei võeta ära, lihtsalt ukse ette pannakse vaip kirjaga „Tõesta kõigepealt, et sa ei ole tüütu“.

Eriti rangelt tuleb suhtuda niinimetatud sõnavabadusse. On teada, et mõned inimesed kasutavad sõnavabadust ettekäändena selleks, et öelda asju. Veel hullem: nad ütlevad neid asju avalikult. Kõige hullem: mõnikord lisavad nad lõppu, et tegemist oli satiiriga.

Sirbi loos kõlab samuti mure satiiri ja pilamise üle. Arutlejad räägivad meemidest, pilapiltidest ja sotsiaalmeedia halvustavast kultuurist. Kuid just siin muutub olukord eriti ohtlikuks. Satiir ei ole demokraatia kõrvalekalle. Satiir on demokraatia sümptom. Kui võim ei talu enam pilkamist, hakkab ta lõpuks kartma ka küsimusi.

Samas ei tohi kodanikule jätta muljet, et ta võib autoriteeti niisama kritiseerida. Kritiseerida võib, aga konstruktiivselt. Konstruktiivse kriitika tunnused on järgmised: kriitika algab tänuga, sisaldab vähemalt kahte tunnustavat omadussõna, ei tekita kellelegi ebamugavust ning lõpeb lausega „aga küllap te teate paremini“.

“Lubatud” kriitika näide:

„Austatud institutsioon, teie otsus mõjus mulle kui kodanikule hingeliselt hävitavalt, kuid oli kindlasti kantud sügavast pädevusest ja riiklikust valgusest. Küllap te teate paremini.“

Lubamatu kriitika näide:

„Mis asi see nüüd oli?“

Selle “Neljanda võimu” arvates selles lauses on selgelt näha õiguskorra õõnestamise alge. Esiteks puudub pöördumine. Teiseks on toon rahulolematu. Kolmandaks sisaldab lause küsimärki, mis on ajalooliselt olnud paljude ebameeldivuste algus.

Niipea, kui õigustatud mure pannakse samasse kaussi kodaniku ebamugava kriitikaga, hakkab supp imelikult lõhnama. Ühes otsas on jälitamine, laim ja jõhker isiklik rünnak. Teises otsas on inimene, kes ütleb, et kohtunik käitus tema meelest üleolevalt, prokuratuur jättis mulje valikulisest õiglusest või advokaat esindas tema arvates klienti nii külmalt, et ruumis langes temperatuur.

Ja siis tekib kiusatus öelda: vaadake, kõik see on üks ja sama. Kõik see õõnestab õigusriiki.

Ei õõnesta.

Õigusriiki ei õõnesta kodaniku küsimus. Õigusriiki õõnestab hetk, mil võim hakkab iga ebamugavat küsimust pidama rünnakuks iseenda vastu.

Eriti palju elevust tekitab artiklis mõte niinimetatud libameediast ja veebilehtedest, mis asuvad kusagil Islandi serveris, kuuluvad Guatemala äriühingule ja mille taga on ilmselt keegi, keda kõik aimavad, aga keegi ei saa kätte.

Siin pakutakse lahenduseks mõtet, et veebilehe võiks kiiresti Eestis nähtamatuks teha.

See on kahtlemata elegantne. Kõigepealt kustutame, pärast arutame. Kõigepealt paneme igaksjuhuks vangi ja siis vaatame, kas läks täppi või öeldakse “sorry” ja riik korvab mõned eurod asjata vangis istumise eest. Kõigepealt pimedus, siis põhjendus. Kõigepealt vajutame riiklikule nähtamatuks tegemise kangile, hiljem vaatame, kas nähtamatu oli laim, rumalus, satiir, ebamugav kriitika või lihtsalt kehv õigekiri.

Ei saa aru milles me küll oma suurest naabrist Venemaast veel erineme.

Õigusriik ongi ju protsess. Esmalt piirame ligipääsu, seejärel analüüsime, kas piiramise piiramine oli piiripealselt põhjendatud.

Kui hiljem selgub, et hoog läks suureks, saab alati moodustada töögrupi. Töögrupp on Eesti avaliku elu universaalne päästerõngas: kui ei tea, mida teha, loo töögrupp; kui tead, mida teha, loo samuti töögrupp, et tegevus liiga äkiline ei paistaks.

Artikli mure on põhjendatud: kohtus peab olema kord. Aga sama ausalt tuleb selgitada ka teist poolt: kodanik ei ole automaatselt hull, kui ta on vihane. Kodanik ei ole automaatselt õigusriigi vaenlane, kui ta ei usu enam institutsiooni ilusat enesekirjeldust. Kodanik ei pea rääkima võimuga samas toonis nagu praktikant osakonnajuhatajaga arenguvestlusel.

Avalik võim ei saa nõuda endale sama õrnemat emotsionaalset turvapatja kui eraisik. Kohtunik, prokurör, advokaat ja ametnik ei ole suvalised tänaval kõndijad. Nad esindavad süsteemi, mis võib võtta inimeselt vabaduse, raha, lapse, kodu, maine või usu õiglusesse. Sellise süsteemi suhtes ei saa eeldada ainult malbet konstruktiivsust.

Usaldus ei sünni sellest, et kriitika muutub viisakaks. Usaldus sünnib sellest, et võim talub kriitikat ka siis, kui see on vihane, ebamugav ja kohati rumal.

See ei tähenda, et kõike peab taluma. Ei pea. Ähvardust ei pea taluma. Jälitamist ei pea taluma. Kohtusaalis ropendavat plakatiteatrit ei pea taluma.

Aga kui iga valus, vihane või halvasti sõnastatud kriitika hakkab paistma rünnakuna õiguskorrale, siis ei kaitsta enam inimest. Siis kaitstakse institutsiooni näoilmet.

Ja institutsiooni näoilme ei ole põhiseaduslik väärtus.

Kui võim hakkab ütlema, et sõnavabadus on rünnak, küsimus on surve, kriitika on laim ja pahane kodanik on süsteemioht, siis oleme jõudnud väga mugavasse kohta. Seal on kõik korras. Seal on vaikus. Seal on protseduur. Seal on töögrupp. Seal on nähtamatuks tegemise kang. Seal on küsimärkide litsents. Seal on kodanik, kes võib rääkida, kui tema toon on eelnevalt heaks kiidetud.

Lõppeesmärk on ilus: ühiskond, kus keegi ei laima, keegi ei sõima, keegi ei ähvarda, keegi ei jälita, keegi ei tõsta kohtusaalis roppu plakatit ja keegi ei tee Guatemala kaudu Islandile veebilehte.

Ainult ühe väikese lisatingimusega: keegi ei küsi ka liiga valjusti.

Siis on lõpuks kord majas.

Autoriteet seisab jälle kapi otsas.
Kodanik vaatab üles.
Paber on lukus.
Küsimärk on litsentsi all.
Sõnavabadus hingab rahulikult, sest talle on pandud menetluslik turvavöö.

Ja kui kellelgi tekib tunne, et see kõik on natuke liiast, siis palume esitada vastav märkus vormil ARV-17B „Rahulolematus autoriteedi kaitsemeetmega“.

Vormi saab kätte pärast menetlusloa taotlemist.

Kokkuvõte

Sirbi loos väljendatud mure laimu, ähvarduste ja isiklike rünnakute pärast on päris ja see toimub igal tasandil mõlemas suunas ning seda ei tohi pisendada ka siis kui rünnaku all on tavaline inimene, ajakirjanik või arvamusliider. Kuid veelgi tõsisemalt tuleb võtta ka teist ohtu: olukorda, kus võim hakkab pidama kriitikat ohuks iseendale. Demokraatia ei lagune ainult lärmist. Mõnikord laguneb ta ka vaikusest. Mitte siis, kui inimesed küsivad liiga palju, vaid siis, kui nad lõpuks enam küsida ei julge.

Arvamuse autor Kaire Reier – kogenud õigus-, võla- ja majandusnõustaja ; vägivallaohvritest naiste ja laste kaitsja ning nende õiguste eest seisja; sotsiaalkindlustuse ja toimetulekutoetuste taotluste nõustaja.

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Loe samal teemal:

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Lugupeetud härra  President,

Soovin Teie poole pöörduda kui Eesti Vabariigi põhiseaduse valvur ja kodanike õiguste kaitse eest seisja. Olen sügavalt mures viimase aja arengute pärast, mis seavad kahtluse alla meie põhiseadusliku korra toimimise ja kodanike õiguste tegeliku kaitse.

Viitan siinjuures konkreetsemalt  Nõmme Raadio saates (07.04.25) tõstatatud teemale, kus arutati Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsuste tõlgendamist Eesti ametnike poolt. On põhjendatud kartus, et ametnike suva ja nö „vaba tõlkepraktika“ käigus moonutatakse EIK otsuste sisu viisil, mis on ilmselgelt ja otseselt vastuolus inimõiguste kaitsega nii Euroopa kui ka Eesti õiguse tähenduses.

Küsimus ei ole enam pelgalt haldussuutlikkuses või õigustõlgenduse nüanssides – tegu on potentsiaalselt teadliku moonutamisega, mis võib ohustada meie õigusriigi alustalasid. Kui ametnike jultumus ja mugavus hakkab määrama, milliseid õigusi kodanik reaalselt omab (võimalus!), siis ei saa enam rääkida demokraatlikust õigusriigist, vaid mingisugusest paroodiast selle üle.

Selline olukord ei ole pelgalt õigusteadlaste ega ajakirjanike probleem – see puudutab iga Eesti kodanikku. 

Kui riik ei suuda või ei tahagi tagada, et rahvusvaheliste kohtute otsuseid rakendatakse sisuliselt ja ausalt, siis on see oht põhiseaduslikule korrale. Ning nagu meie põhiseaduski ütleb: iga kodaniku kohus on seda korda kaitsta. Vajadusel ka oma elu hinnaga.

Lugupeetud President – palun Teid kui riigipead ja põhiseaduslike väärtuste hoidjat(kandjat), pöörake sellele probleemile tähelepanu. Kas meie kodanikuvabadused on tõesti nii habras konstruktsioon, et need sõltuvad ametniku suvast ja isiklikust tõlgendusest?

Eeldan ja loodan, et Teil on võimalik selle küsimuse üle algatada arutelu nii õiguskantsleri, riigikohtu kui ka valitsuse tasandil.

Lugupidamisega,

Raivo Paala

Kurnatud kodanik (abikaasa ja isa):(((