Eestis toimub midagi kummalist.

Midagi, mis peaks panema iga mõtleva inimese korraks peatuma ja küsima: kas meie õigussüsteem teenib veel rahvast või on rahvas muutunud süsteemi probleemiks?

Viimaste kuude jooksul on avalikkuse ette jõudnud järjest rohkem sõnumeid sellest, kuidas kohtunikud, prokurörid, advokaadid ja teised õigussüsteemi esindajad vajavad kaitset. Kaitset kriitika eest. Kaitset meedia eest. Kaitset sotsiaalmeedia eest. Kaitset kodanike eest.

Eesti Advokatuuri strateegiapäeval 2026 oli üheks keskseks teemaks küsimus, kuidas luua täiendavaid õiguskaitsevahendeid advokaatide kaitsmiseks isiklike rünnakute eest nende kutsealase tegevuse tõttu. Arutati regulatsioonide täiendamist, suuremat sekkumist ja uusi võimalusi reageerida kriitikale.

Samal ajal on avalikes aruteludes räägitud kohtunike, prokuröride ja advokaatide järjest sagenevatest „rünnakutest“, „laimukampaaniatest“ ja vajadusest tugevdada nende kaitset avaliku surve eest.

https://www.sirp.ee/kui-sonavabadusest-saab-runnak

Kuid kogu selle diskussiooni keskel kõlab üks küsimus kurdistavas vaikuses:

“Kes kaitseb tavainimest?“

Süsteem kaitseb iseennast

Kui lugeda viimaste nädalate sõnavõtte, jääb mulje, et Eesti õigussüsteemi suurim probleem ei ole menetluste venimine, vastuolulised kohtulahendid, kodanike usalduskriis ega õigusemõistmise kvaliteet.

Suurimaks probleemiks süsteemile näib olevat see, et inimesed julgevad rääkida,

Julgevad kritiseerida,

Julgevad küsida,

Julgevad avalikustada,

Julgevad mitte nõustuda.

Mida rohkem räägitakse vajadusest kaitsta kohtunikke, prokuröre ja advokaate avalikkuse eest, seda tugevamalt kerkib küsimus: miks?

“Miks vajab võimu esindaja kaitset nende inimeste eest, kelle õigusi ta peaks kaitsma?“

“Miks ei arutata sama jõuliselt seda, kuidas kaitsta kodanikku eksliku süüdistuse eest?“

“Kuidas kaitsta inimest kohtumenetluse eest, mis võib hävitada tema tervise, perekonna ja majandusliku tuleviku juba enne lõplikku otsust?“

“Kuidas kaitsta inimest olukorras, kus riik eksib?“

“Kuidas kaitsta inimest olukorras, kus kohtud eksivad?“

“Kuidas kaitsta inimest olukorras, kus järelevalve ei toimi?“

Need küsimused ei kõla advokaatide ja kohtunike strateegiapäevadel kuigi valjult, või pole teemaks.

Õigusriik ei tähenda ametnike puutumatust

Demokraatlik ühiskond ei saa eksisteerida ilma kriitikata.

Veel vähem saab ilma kriitikata eksisteerida õigussüsteem.

Kohtunikud, prokurörid, advokaadid, täiturid, uurijad ja ametnikud ei ole kuningad. Nad ei ole preestrid. Nad ei ole puutumatud.

Nad teostavad avalikku võimu.

Ja avaliku võimu kandjad peavad taluma suuremat tähelepanu, suuremat kontrolli ja suuremat kriitikat kui tavaline inimene.

Kui avalik kriitika hakkab muutuma probleemiks, siis tuleb küsida, kas probleem on kriitikas või selles, mida kritiseeritakse.

Sest usaldust ei saa välja nõuda.

Usaldust tuleb välja teenida.

Eesti suurim kriis ei ole kriitika. See on usalduskriis.

Üha rohkem inimesi tunneb, et õigussüsteem ei kuula neid.

Üha rohkem inimesi usub, et süsteem kaitseb iseennast.

Üha rohkem inimesi kogeb olukordi, kus formaalselt on kõik seaduslik, kuid õiglust ei paista kusagilt.

Just siin peitubki tänase Eesti suurim probleem.

Mitte selles, et inimesed räägivad.

Vaid selles, et inimesed ei usu enam, et neid kuulatakse.

Kui kodanik pöördub kohtusse, peaks ta tundma, et süsteem otsib tõde.

Kui kodanik pöördub prokuratuuri, peaks ta tundma, et seadus kehtib kõigile võrdselt.

Kui kodanik pöördub advokaadi poole, peaks ta tundma, et tema õigusi kaitstakse.

Liiga sageli kuuleb aga vastupidiseid lugusid.

Lugusid, kus inimene jääb süsteemiga üksi.

Lugusid, kus vastuseid ei tule.

Lugusid, kus vastutust ei järgne.

Lugusid, kus võim kaitseb võimu.

Kui kriitik muutub vaenlaseks

Kõige ohtlikum hetk igas demokraatias saabub siis, kui kriitik hakkab muutuma probleemiks.

Kui küsimuste esitaja muutub tüütuks.

Kui uuriv ajakirjanik muutub ebamugavaks.

Kui kodanikust saab „rünnaku korraldaja“.

Kui sõnavabadusest saab „oht“.

Viimastes aruteludes on kõlanud ettepanekud täiendavate õiguskaitsevahendite loomiseks õiguselukutsete esindajate kaitseks ning räägitud vajadusest võidelda järjest agressiivsemate kriitikute vastu.

Loomulikult ei tohi keegi taluda ähvardusi, laimu ega isiklikku terrorit.

Kuid sama ohtlik on olukord, kus avalik kriitika ja ebamugavad küsimused hakatakse paigutama samasse kategooriasse vaenu, rünnakute ja ohuga.

Sest just siis sünnivad mehhanismid, mida maailmas tuntakse ühe nime all:

“SLAPP“

Menetlused, surve ja juriidilised vahendid, mille tegelik eesmärk ei ole võita vaidlust, vaid vaigistada kriitikut.

“Ja see on tee, mida ükski demokraatlik riik ei tohiks käia.”

Rahvas ei ole vaenlane

Kõige kurvem selle loo juures on üks lihtne tõsiasi.

Rahvas ei ole kohtunike vaenlane.

Rahvas ei ole prokuröride vaenlane.

Rahvas ei ole advokaatide vaenlane.

Rahvas on põhjus, miks need ametid üldse olemas on.

Kohtud ei eksisteeri kohtunike jaoks.

Prokuratuur ei eksisteeri prokuröride jaoks.

Advokatuur ei eksisteeri advokaatide jaoks.

Need institutsioonid eksisteerivad inimese jaoks.

Ja hetkel tundub, et just inimene on kadumas kogu selle arutelu keskpunktist.

Kõige tähtsam küsimus Eestis

Täna ei ole Eesti suurim küsimus see, kuidas kaitsta kohtunikke kriitika eest.

Täna ei ole Eesti suurim küsimus see, kuidas kaitsta advokaate ebamugavate artiklite eest.

Täna ei ole Eesti suurim küsimus see, kuidas kaitsta prokuröre sotsiaalmeedia eest.

Kõige tähtsam küsimus on palju lihtsam.

Kes kaitseb tavainimest?

Kes kaitseb inimest siis, kui võim eksib?

Kes kaitseb inimest siis, kui süsteem sulgub iseendasse?

Kes kaitseb inimest siis, kui õiglus muutub protseduuriks?

Sest kui sellele küsimusele enam vastust ei ole, siis ei ole ohus mitte kohtunikud.

Ei ole ohus advokaadid.

Ei ole ohus prokurörid.

Siis on ohus õigusriik ise.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis on sinu arvates väärtuslikud, siis palun toeta minu valgustegevust:

Allikad:

https://www.facebook.com/advokatuur

https://www.advokatuur.ee/et

https://www.sirp.ee/kui-sonavabadusest-saab-runnak

https://cms.advokatuur.ee/app/uploads/2026/03/2026-03-02_Eesti-Advokatuuri-seisukohad-eelnou-osas.pdf

https://www.facebook.com/eestikohtud/photos/eile-said-kokku-noored-advokaadid-ja-kohtunikud-kes-samuti-varem-advokaadiametit/1175756694649788

“Kes ütleb, milline kriitiseeriv sõna on solvav ja milline mitte? Minu teadmisel ei eksisteeri ühtegi objektiivset ega reguleeritud „solvavate sõnade registrit” – ja sellise loomine oleks juba iseenesest sõnavabaduse piiramine. Kui hinnang sõltub ainult sellest, kes end puudutatuna tunneb, muutub seadus ohtlikult subjektiivseks.” – Veiko Huuse

Kui sõnavabadus on rünnaku all: Eesti de facto „Neljas Võim“?

Eesti Kultuurileht Sirp avaldas pika loo konverentsist. Kas see oli hoiatus Eesti ühiskonnale, et uus kultuur hakkab olema vabade elusatest inimestest loojate vaigistamine ning igas elu valdkonnas hakkavad kultuuri kujundama isehakanud Autoriteedid? Sest rahvas pole neid autoriteetideks valinud, nad on pandud kellegi (kes pole ka rahva poolt valitud) poolt ametikohtadele. Või Kultuurileht Sirp tegi selle loo selleks, et näidata Eesti ühiskonnale ohtliku “Neljanda võimu” olemasolu? Lugeja ise otsustab, mida see Sirbi lugu öelda tahab.

Selle minu arvamusloo eesmärk on tuua Kõiksuse valgus nendesse pimedatesse kohtadesse, kus minu arvates on tekkimas midagi väga ohtlikku. Lugeja saab ise vabalt otsustada, kas minu vaba arvamus ja hinnang on asjakohane või Eestis on kõik suurepärane ja õigussüsteem on õiglane ja inimlik?

Huvitav tähelepanek on veel see, et rahva suurema kriitika alla on sattunud just naisadvokaadid, naiskohtunikud, naisprokurörid. Mis toimub Eesti naissooga?

Kristjan Siigur, Astrid Asi, Mari Männiko, Maarja Pild-Freiberg, Annika Peetsalu kurtsid, et kohtute ja prokuratuuride kriitiline käsitlemine meedias on talumatu isiklik solvang. (Nagu üks kommentaator väljendas, nägid nad selles enda vastu suunatud „rünnakut sõnavabadusele“.)

Arutelus seadsid mitmed esinejad otsesõnu küsimuse alla, kui kaugele võib ajakirjanduslik kriitika minna enne, kui see ületab piiri (moderaator Peetsalu märkis: „see on kriitika, mida tuleb tõepoolest taluda, kuid mõistlikult saame kõik aru, kus piir jookseb“, ning Pild küsis: „kui palju peab taluma“). Fonte.News on avaldanud samas loo, kus advokaatide, prokuratuuri ja kohtunike tegevus viis ühe vaba arvamuse avaldaja ebaseaduslikult vangi ja kas need Sirbi artiklis nimetatud esinejad on neid kannatusi talunud? Miks on saanud juhtuda olukord, kus inimene pannakse vangi ennem, kui ta ära kuulatakse?

Kuid Sirpi artiklis nimetatud esinejate seisukohad on otseses vastuolus põhiseaduslike normide ja rahvusvahelise õigusega. Kohtud on korduvalt kinnitanud, et isegi karm kriitika kohtunike või prokuröride suhtes on kaitstud sõnavabadus. Näiteks tühistas Haagi apellatsioonikohus 13. mail 2026 ajakirjanike akrediteerimisreegli, leides sõnaselgelt, et ajakirjanikelt pressikaardi nõudmine rikkus Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 10. Teisisõnu peab sõnavabadus taluma võimu kontrollimist – kriitika ei teki põhjuseta ning ametnikud ei saa seda käsitleda kuriteona.

Põhiseaduse § 45 kaitseb igaühe õigust levitada ideid, arvamusi ja muud infot sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib piirata, kuid piirang peab olema seaduslik, vajalik ja proportsionaalne. Eesti inimõiguste käsitluses on samuti rõhutatud, et ajakirjandusvabadus kuulub sõnavabaduse kaitsealasse, isegi kui seda võib teatud juhtudel piirata teiste inimeste au ja hea nime kaitseks.

Väljavõtted esinejate ütlustest:

Sirbi loos kõlab kõige murettekitavamalt Kristjan Siiguri mõte, et Eestis võiks olla “haldusmeede”, millega “teatud internetileheküljed kinni panna” ja alles hiljem menetluses hinnata, kui suur probleem oli. Selline loogika pöörab vaba ühiskonna põhimõtte pea peale: enne vaigistame ja vangistame, pärast arutame. Veelgi karmimalt mõjub väide, et lehekülg tuleks kiiresti muuta Eestis mittenähtavaks.

Maarja Pild-Freiberg nimetab osa kriitilisest infoväljast “libameediaks” ja küsib: “kus riik nüüd on?” See on mõistetav, kui jutt käib ähvardustest, väljamõeldistest või eraelu ründamisest. Kuid kui sama raamistikku hakatakse laiendama uurivale ajakirjandusele, ebamugavatele arvamuslugudele või ametnike otsuste kriitikale, on oht ilmne: võim hakkab otsustama, milline ajakirjandus on “päris” ja milline “liba”.

Mari Männiko ütleb õigesti, et sõnavabadus ei tähenda õigust “kõike, mis pähe tuleb, suust välja tulistada”. Kuid tema väide, et riigil “ei ole tööriistu” au ja väärikuse kaitseks, vajab tasakaalustamist: Eestis on olemas tsiviilõiguslikud õiguskaitsevahendid, au teotamise regulatsioon ja võimalus nõuda valeandmete ümberlükkamist. Küsimus pole ainult tööriistade puudumises, vaid selles, kas uusi tööriistu tahetakse kasutada laimu vastu või kriitika vastu.

Astrid Asi sõnul ei ole prokuröridel vahendeid veebipostitusi maha võtta. See lause võib tunduda praktilise mure kirjeldusena, kuid ühiskond peab küsima: kas prokuratuuri roll peakski olema veebipostituste eemaldamine? Kui prokuratuur saab liiga laia õiguse määrata, milline avalik kriitika “õõnestab autoriteeti”, muutub riigi karistusvõim ise sõnavabaduse riskiks.

Aga rahvas ütleb:

“Aga rahvas ütleb” midagi muud. Fonte.News on avaldanud Astrid Asi kohta mitmeid kriitilisi lugusid, sealhulgas väiteid tema rolli kohta kohtusüsteemi hierarhias ja erapooletuse küsimustes.

Sama mustrit näeme prokuratuuri suurtes ebaõnnestumistes. Pihlakodu juhtumis alustas prokuratuur juriidilise isiku suhtes kriminaalmenetlust alles pärast Riigikohtu seisukohti; ERR-i järgi möönis peaprokurör Astrid Asi, et varasem otsus oli viga. Kersti Krachti asjas andis Tallinna ringkonnakohus prokuratuurile ERR-i sõnul “hävitava hinnangu”, mõistes Kersti Krachti õigeks ja lükates süüdistused ümber. Heldna, Vaheri ja Alavere kriminaalasjas jättis Riigikohus õigeksmõistmise jõusse ning prokuratuur tunnistas hiljem oma käsitluse ekslikuks. Vaba ja sõltumatu ajakirjanik Eneke Roots vangistati seadusevastaselt prokuratuuri ja kohtunik Mairi Heinsalu koostöös ja riigikohus tühistas selle otsuse ja pidas vangistust seadusevastaseks. Kalle Laaneti õigeksmõistev otsus kelmuses tõi välja prokuratuuri järjekordsed prohmakad.

Kriitika ei teki tühjalt kohalt

“Kes ütleb, milline kriitiseeriv sõna on solvav ja milline mitte? Minu teadmisel ei eksisteeri ühtegi objektiivset ega reguleeritud „solvavate sõnade registrit” – ja sellise loomine oleks juba iseenesest sõnavabaduse piiramine. Kui hinnang sõltub ainult sellest, kes end puudutatuna tunneb, muutub seadus ohtlikult subjektiivseks.” – Veiko Huuse

Tegelikult ei teki kriitiline ajakirjandus tühjalt kohalt. Aastate jooksul on arvukad meediakanalid – eelkõige sõltumatud veebilehed Fonte.News, Uued Uudised, Rahvuslik Teataja, Faktivalgus ja teised – dokumenteerinud juhtumeid, kus kohtunikud, prokurörid ja advokaadid tegutsesid väidetavalt ebaprofessionaalselt või ebaõiglaselt. Nende artiklid tsiteerivad kohtudokumente ja muid tõendeid näitamaks, et mõned samad inimesed, kes nüüd kurdavad enda vastu suunatud „rünnakute“ üle, olid seotud küsitavate otsustega.

Näiteks avaldas Fonte.News 2025. aastal paljastusloo, milles “süüdistati” Kristjan Siigurit ja Astrid Asit „salatseva kohtuniku“ Kaie Almere kaitsmises, kelle otsuseid nimetati „ebaõiglasteks“, tõstatades korruptsiooniohu, kui kohtunikud teenivad eluaegselt. Samuti on Newschannel avaldanud artikleid, mis kujutavad prokuröre ja kohtunikke vandenõude osalistena – üks pikk postitus nimetab isegi „peaprokurör Astrid Asi“ nende ametnike seas, keda süüdistatakse advokaatide vastu suunatud ähvarduste kinnimätsimises. (Need äärmuslikud veebilehed segavad fakti ja süüdistusi, kuid näitavad, et kriitika õiguseliidi suhtes on kanda kinnitanud.)

Samas on ka peavoolumeedia kajastanud prokuratuuri kõrgetasemelisi eksimusi. Kurikuulsas Pihlakodu hooldekodu juhtumis leidis Riigikohus 2025. aasta lõpus, et prokuratuur seadis institutsionaalse seksuaalse väärkohtlemise skandaali uurimisest keeldudes tõendamislatile kunstlikult liiga kõrge nõude. Kohus rõhutas, et menetluse alustamise otsustamisel on „lävend madal“ – selles etapis tuleb kaebusi üldjuhul pidada tõeks. Kohus märkis, et prokuratuuril oli märkimisväärne hulk tõendeid, mida oleks saanud (ja pidanud) uurimise käigus kontrollima. Kannatanute advokaadid nimetasid prokuratuuri esialgset keeldumist otse välja öeldes „selgelt valeks ja põhjendamatuks“, hoiatades, et see tähistas „täiesti uut madalpunkti prokuratuurile“. Alles pärast Riigikohtu otsust teatas peaprokurör Astrid Asi, et ametkond „algatab lõpuks kriminaalmenetluse Pihlakodu suhtes“ juriidilise isikuna – tunnistades sisuliselt, et varasem keeldumine oli viga.

Sarnaselt tühistas Tallinna Ringkonnakohus 2026. aasta alguses Kersti Krachti kohtuasjas (mis puudutas väidetavat skeemi pangaliitumise ümber) varasemad süüdimõistvad otsused. Meediakajastuste kohaselt ütles kaitseadvokaat Oliver Nääs, et apellatsioonikohus leidis, et „prokurörid ignoreerisid teadlikult õigeksmõistvaid tõendeid“ ning menetlesid asja eeldusega, et süü on juba olemas. Kohus nimetas prokuratuuri järeldusi korduvalt „meelevaldseteks“, „spekulatiivseteks“ ja „väljamõelduteks“ – teisisõnu mitte kindlatel tõenditel põhinevateks. (Selles asjas olid süüdistatavate hulgas tuntud poliitikud.) Need järeldused rõhutavad, et ajakirjanikud, kes seavad õiguslikke tulemusi küsimärgi alla, reageerivad sageli tegelikele probleemidele. Kui üks pool (kohtunikud/prokurörid) teeb korduvalt otsuseid, mis hiljem tõendite puudumise tõttu tühistatakse, ei saa avalikku tähelepanu sellele nimetada „laimuks“. Oluline märkus veel lisaks, et Kersti Kracht istus süütult mitu kuud vanglas ja selle vabaduse kaotuse tagas Astrid Asi juhitav prokuratuur.

“Ikka ja jälle tekib selle loo kirjutamisel mõte, et kui jõulisi meetmeid ajakirjanike vaigistamiseks need Sirbi loos olevad inimolendid kasutusele võtta plaanivad? Milliseid kuritegusid nad varjata tahavad?” – Veiko Huuse

Teisi näiteid leidub rohkelt. Juba 2025. aasta novembriks oli Pihlakodu juhtum jõudnud maakohtusse ning toimepanija mõisteti lõpuks süüdi, kuid alles pärast avalikku arutelu selle üle, kas prokuratuur oli „latist läbi jooksnud“. Kõigis neis vaidlustes kordub peaprokurör Astrid Asi nimi – mis on pannud kriitikud küsima, kas tema juhitud ametkond tegutses alati õigluse poolel. (Astrid Asi ise on oma meeskonda kaitsnud ning märkinud, et alusetud poliitilised rünnakud ei ole muutnud prokuröre arglikuks, kuid Riigikohtu märkused ja ajakirjanike raportid viitavad õigustatud muredele.)

Advokaatide hääled on olnud vastakad. Samal advokatuuri kohtumisel esinesid Mari Männiko ja Maarja Pild-Freiberg koos Astrid Asi ja Kristjan Siiguriga. Märkimisväärselt tunnistas Maarja Pild-Freiberg – kes mujal on kaitsnud ajakirjandusvabadust –, et ajakirjanikele õiguslike sanktsioonide kehtestamine (näiteks trahvid) võiks halvata olulist ajakirjandust. Ta hoiatas, et ajakirjanike ähvardamine karistustega võib panna neid olulisi lugusid pooleli jätma, „ja see on ühiskonnale tõesti oluline; me ei taha jõuda sellisesse kohta“. Vastupidiselt sellele oli konverentsi üldtoon selline, et õiguskutse esindajad soovivad kaitset kriitilise ajakirjanduse eest, mitte ajakirjandusele kaitset pakkuda.

Vandeadvokaat Annika Peetsalu (moderaator) ütles ilmselt kolleegidele, et osa kriitikast on talutav, kuid vihjas, et see on läinud liiga kaugele (seisukoht, millest ta hiljem avalikult taganes. Toim. Kas südametunnistus hakkas tööle?). Kohtunike ja prokuröride üldine sõnum sellel foorumil oli, et nad tunnevad end ebaõiglaselt sihikule võetuna, samas kui põhiseaduslik põhimõte ütleb, et nad peavad taluma avalikkuse küsimusi ja kriitikat oma töö kohta. Kas nad aga tunnevad või mõistavad seda valu, kui ajakirjanikke ja arvamusliidreid vangistatakse süütult ja kuulutatakse tagaotsitavaks ilma süüteota? Näiteks ajakirjaniku Annika Urm juhtum, kus teda tahetakse panna vangi ennem, kui tema suhtes asja arutama hakatakse – jääb mulje, et paneme vangi ära ja siis mõeldakse, mida temaga edasi teha.

See dünaamika – ametnikud nimetavad ajakirjanikke vaenlasteks ja tõrjuvad kontrolli – on murettekitav igas demokraatias. Kogu Euroopas ja mujal hoiatavad ajakirjandusvabaduse kaitsjad meediavabaduse laiemast allakäigust. Hiljutine Guardiani raport (aprill 2026) dokumenteeris, et Euroopa Liidus seisavad ajakirjanikud silmitsi üha rohkemate ähvarduste ja õigusliku ahistamisega ning mõnes riigis laimavad poliitikud avalikult väljaandeid kui „välispropagandat“.

Euroopa Kodanikuvabaduste Liit hoiatas, et meediavabadus on mandril „pideva rünnaku all“. Ka Ameerika Ühendriikides märgivad ajakirjandusvabaduse organisatsioonid murettekitavat trendi: RSF-i maailma ajakirjandusvabaduse indeks langes 2026. aastal 25 aasta madalaimale tasemele, osaliselt „vaenuliku poliitilise retoorika tõttu ajakirjanike suhtes“ ning „SLAPP“-hagide ja liiga laialt sõnastatud „riikliku julgeoleku“ seaduste plahvatusliku kasvu tõttu, mida kasutatakse ajakirjanike vaigistamiseks.

Kuigi Eesti on maailma halvimate riikide (Venemaa, Ukraina) stsenaariumide kõrval kaugel, rõhutavad need mustrid, kui kergesti võib „neljanda võimu“ rolli õõnestada. Venemaal – terava kontrastina – vangistatakse ajakirjanikke avalikult (2026. aasta aprilli seisuga oli 48 ajakirjanikku trellide taga) nende kajastuste tõttu ning meediaruum on tugevalt kontrollitud. Ukrainas tekitas aga väidetav niinimetatud „võltsuudiste“ seaduseelnõu 2024. aastal hirme ajakirjanduspiirangute ees. Need näited näitavad, et paljude riikide valitsused, alates juurdunud autokraatiatest kuni kaasaegsete demokraatiateni, maadlevad teisitimõtlemise piiridega.

“Eesti õiguseliidi juhtum on tähelepanuväärne, sest nad ei ole valitud rahva poolt.”

Eesti õiguseliidi juhtum on tähelepanuväärne, sest nad ei ole valitud rahva poolt. Nad on ametisse saanud nimetamise teel, kuid foorumil kujutasid nad end kaitsvaks „autoriteediks“, kes soovib piirata seda, mida kriitikud nende kohta öelda võivad.

Tavakodanikele ja sõltumatule meediale näib see katsena kehtestada neljas võimuharu – selline, mida ei kontrollita valimiskastis ning mis nüüd ei talu ajakirjanduslikku kontrolli enda üle.

Nagu üks Eesti kommentaator hoiatas: „kui keegi peab ennast Autoriteediks (ilma igasuguse demokraatliku mandaadita) ega suuda taluda kriitikat ebaprofessionaalse töö eest, siis võib ta hakata kasutama samu meetmeid, mida kasutatakse ajakirjandust vaigistavates riikides nagu Venemaa või isegi Ukraina.“ Tõepoolest, nende hoiak – viidata SLAPP-hagide retoorikale ja vihjata advokaatide vastu suunatud „füüsilistele ähvardustele“ (mida äärmuslikud veebilehed sageli levitavad) – peegeldab režiimide taktikaid, mis õõnestavad ajakirjandust.

Vastupidiselt sellele kasutavad tavalised eestlased, kes võtavad sõna (kanalites nagu Fonte.News, Rahvuslik Teataja, Vanglaplaneet, Telegram.ee, Uued Uudised, Faktivalgus, jne), lihtsalt põhiseadusega tagatud vabadusi. Need väljaanded on korduvalt avaldanud üksikasjalikke süüdistusi kohtunike või prokuröride võimaliku väärkäitumise kohta, toetudes dokumentidele (olenemata sellest, kas keegi nõustub nende poliitikaga või mitte). Näiteks on Fonte.News avaldanud kümneid paljastusi Sirbi paneelis nimetatud isikute kohta – tuues välja kohtudokumente või ametlikke toimikuid ning osutades faktilistele vastuoludele. Nende refrään on „rahvas ütleb“ ning nad loetlevad iga juhtumi, milles need ametnikud väidetavalt eksisid. Ka Uued Uudised avaldas pealkirju, mis süüdistasid prokuratuuri vigade tunnistamises Pihlakodu juhtumis. (Ühes sellises loos tsiteeriti Astrid Asit ennast tunnistamas vajadust uurimine uuesti avada.)

Sõltumata sellest, kas keegi usaldab neid alternatiivmeedia väljaandeid või mitte, ei saa sellise terava kriitika hulka lihtsalt ignoreerida. Isegi “tõsiseltvõetavad” riiklikud väljaanded on dokumenteerinud ametkondade eksimusi. Väita, et igasugune kriitika riigiametnike suhtes on ebaseaduslik, pööraks sõnavabaduse eesmärgi pea peale. Kohtunike ja prokuröride roll on teenida õiglust ning nad peavad olema avalikkuse ees vastutavad. Nagu Haagi kohus kinnitas, ei ole võimude ülesanne tõmmata ennetavaid piire sellele, mida ajakirjanikud uurida tohivad.

Käimasolev vaidlus ei seisne seega „neljandale võimule“ loa andmises oma kriitikuid kahjustada ja vaigistada; küsimus on meeldetuletuses valitud juhtidele ja sõltumatutele institutsioonidele, et ükski ametnik ei seisa kontrolli kohal. Eesti põhiseadus ja Euroopa inimõiguste konventsiooni kaitsed nõuavad, et ajakirjanikel oleks lubatud kritiseerida isegi mõjukaid kohtunikke ja prokuröre, eriti siis, kui tõendid viitavad võimalikele rikkumistele. Siiguri, Asi ja nende kolleegide hiljutised märkused – mida paljud näevad katsena liigitada igasugune uuriv ajakirjandus karistatavaks „rünnakuks“ – on vastuolus nende õigusnormidega.

Kokkuvõtvalt

Euroopa Liit liigub vastupidises suunas: 2024. aastal vastu võetud anti-SLAPP direktiiv on mõeldud kaitsma ajakirjanikke ja avalikus arutelus osalejaid kuritarvituslike hagide eest, mitte suurendama võimukandjate võimalusi kriitikuid menetlustega kurnata. Euroopa Komisjon rõhutab, et SLAPP-id on suunatud eelkõige ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate vastu ning direktiiv peab andma neile menetluslikke kaitseid.

USA-s on avaliku võimu kriitika kaitse ajalooliselt tugev. Ülemkohtu lahendis New York Times v. Sullivan kehtestati põhimõte, et avalik ametnik ei saa laimuhagis võita pelgalt ebameeldiva või eksliku kriitika tõttu; ta peab näitama tegelikku pahatahtlikkust ehk teadmist vale kohta või hoolimatut ükskõiksust tõe suhtes.

Venemaa näide hoiatab, kuhu “autoriteedi kaitsmine” võib viia. RSF-i andmetel on sõltumatu meedia üks peamisi “välisagentide” seaduse sihtmärke ning seda kasutatakse tsensuuri tööriistana. 2025. aastal mõisteti Venemaal neli ajakirjanikku 5,5 aastaks vangi väidetavate Navalnõi liikumise seoste tõttu.

Eesti ei ole Venemaa. Kuid oht algab harva suurte deklaratsioonidega. See algab sõnadest nagu “autoriteet”, “riik peab appi tulema”, “veebilehed kinni panna”, “must nimekiri” ja “võib-olla ei peaks kõigile vastama”. Kui need mõtted tulevad kohtunikelt, prokuröridelt ja advokaatidelt, peab avalikkus olema eriti tähelepanelik.

Õigusriik ei tähenda ametnike puutumatust kriitika eest. Õigusriik tähendab, et ka kohtunik, prokurör ja advokaat peavad taluma teravat avalikku kontrolli, eriti kui nende otsused puudutavad inimeste vabadust, vara, mainet ja elu. Laim ja ähvardused tuleb tõkestada. Kuid uurivat ajakirjandust, alternatiivmeediat ja kodanike kriitikat ei tohi samastada kuritegeliku rünnakuga.

Kokkuvõttes peavad uurivad ajakirjanikud ja kodanikud, kes tõstatavad küsimusi õigussüsteemi kohta, saama jätkata oma tööd hirmuta.

See valvekoera – vabad sõltumatud ajakirjanikud – roll on demokraatia jaoks hädavajalik. Mõiste „neljas võim“ peaks olema rahvas – vabad eestimaalased (põliseestlased), vaba sõltumatu ajakirjandus ja peaks olema mõeldud teiste võimuharude kontrollimiseks. Sirbi loost saan mina aru, et hetkel tahab iseennast autoriteetideks pidav grupeering hakata kontrollima ja vaigistama rahvast ja vaba sõna levitavaid ajakirjanikke.

Kui õiguskutse hakkaks ennast pidama uueks kontrollimatuks haruks, mis vaigistab teisitimõtlemise, riskiks Eesti õõnestada just sedasama õigusriiki, mida ta väidetavalt kaitseb.

Milleks meile tänavatele sellised plakatid, kui süsteem teeb kõike vastupidi? Kas see on Satiir või tõsi:

Selle kontrollimatu haru tegevuse tõttu võib Eesti tühjaks joosta elusatest eestlastest loojatest ja jäävadki alles võõrkeelsed (tihti harimatud) migrandid – see oleks nagu “21 sajandi eestlaste küüditamine”. See FB postitus kirjeldab selgelt tänast Eesti olukorda – inimesed lähevad ära, sest vaba sõna, vaba loomine ja vabadus elule on piiratud või mõnele lausa keelatud:

Käesolev minu analüüs, mis tugineb kohtuotsustele ja ajakirjandusvabaduse raportitele, on mõeldud hoiatusena: demokraatia (loe: vabade suveräänsete eestlaste õiglane, inimlik ja vaba Eestimaa) sõltub kriitika lubamisest, mitte selle vaigistamisest. Poliitikud ja ametnikud peaksid sellele tähelepanu pöörama enne, kui vaba ajakirjanduse suhtes rakendatakse veel rohkem põhjendamatuid piiranguid.

Allikad: Ülaltoodud väidete kinnitamiseks on kasutatud vabalt internetist leitud uudisraporteid ja ametlikke dokumente. Vt näiteks kajastusi Pihlakodu ja Krachti juhtumitest ning aruandeid ajakirjandusvabaduse probleemide kohta Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. (Viited on toodud tekstis.)

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Loe lisaks seotud teemadel, nimed korduvad mitmes protsessis:

See kehtib igal tasandil – inimeses, süsteemis ja riigis.

Muuta on vaja algtingimusi

Miks tänased poliitilised liidrid, arvamusliidrid, õiguseksperdid, teadlased, pankurid, suurettevõtjad, haritlased, religioonide esindajad pole viimase 30 aasta jooksul valjuhäälselt ja järjepidevalt rääkinud Uue Eestimaa loomise ainsast tingimusest – Uus Eestimaa põhiseadus?

Kas vaikimisel on hind? Kellele see kaos ja häving kasulik on?

Eestlane maksab selle poliitilise tsirkuse eest elu hinda, arusaamata, et see tsirkus jätkub seni, kuni pole muudetud algtingimusi.

Me elame ajastul, kus muutuste kiirus on suurem kui kunagi varem. Tehnoloogia areneb, teadus liigub edasi, ühiskondlikud normid nihkuvad. Ja ometi – vaatamata lõpututele reformidele, seaduste täiendustele ja poliitilistele vaidlustele – ei näe me sageli oodatud tulemusi. Miks?

Sest me üritame parandada tulemusi ilma, et muudaksime algtingimusi.

Võrdluseks näide: Ostad arvuti ja et sa saaksid selle arvutiga rahulikult tööd teha, pead muudkui lisama ja uuendama bluginaid, uuendama operatsioonisüsteemi. Selleks pead olema koguaeg tegevuses üleliigsete tegevustega, bluginate loojad ja programmeerijad on pidevalt tegevustes, et hoida omakorda inimesi mõttetutes tegevustes, selle asemel, et luua kohe arvuti, mis ei vaja pidevaid täiendusi. Isegi kui täiendad seda arvutit pidevalt bluginate ja uuendad uute programmidega, saad mõne aasta pärast teada, et see arvuti on ikka kasutu, sest maailm on nii kiiresti arenenud, et see vana arvuti oma algtingimustega enam ei tööta isegi uute täienduste abil.

Reaalsed näited elust

Tervis
Kui inimene toitub valesti, elab stressis ja ei liigu, siis ei lahenda probleemi üksik vitamiin või ravim. Tulemus muutub alles siis, kui muutuvad algtingimused: mõtted, elustiil, keskkond, harjumused.

Haridus
Kui süsteem on üles ehitatud ajastule, kus teadmiste kättesaadavus oli piiratud, siis tänapäeva infoühiskonnas ei tööta see enam samamoodi. Õppekava kosmeetiline muutmine ei loo loovat ega kriitiliselt mõtlevat inimest – vaja on uut lähtepunkti.

Leiutamine ja teadus
Ükski tõsiseltvõetav leiutaja ei püüa lõputult parandada seadet, mis on algselt valede eeldustega loodud. Kui fundament on vale, siis tuleb luua uus lahendus uute algtingimustega.
Näiteks vabaenergia seadme loomine ei sünni vana seadme kruvide keeramisest – see nõuab täiesti uut lähenemist.

Rahandus ja pangandus
Kui süsteem on ehitatud võlale ja pidevale kasvule, siis ei lahenda kriise üksik regulatsioon või intressimäära muutus. Kriisid korduvad, sest algtingimus – süsteemi loogika – on muutmata.

Inimsuhted ja ühiskond
Kui suhted põhinevad usaldamatusele, hirmule ja egoismile, siis ei muuda ükski “reegel” neid terveks. Muutus algab väärtustest – algtingimustest.

Sama muster riikide juhtimises

Vaadates Eesti olukorda, näeme midagi sarnast.
On pidevad poliitilised vaidlused, uued seadused, direktiivid, regulatsioonid. Kõik justkui selleks, et elu “normaliseerida”.

Aga reaalsus?
Paljude inimeste tunnetus ütleb vastupidist:

• vabadus väheneb
• õiglustunne nõrgeneb
• ühiskond polariseerub
• usaldus kaob

Miks?

Sest parandatakse detaile süsteemis, mille algtingimused ei vasta enam tänapäeva reaalsusele.

Põhiküsimus: algtingimused

Eesti riigi toimimise alus on põhiseaduslik raamistik, mille juured ulatuvad teise ajastusse. See oli loodud teistsuguses maailmas – teistsuguste väärtuste, ohtude ja võimalustega.

Aga maailm on muutunud:

• globaliseerumine
• digitaalne reaalsus
• geopoliitiline pinge
• ühiskondlik killustumine

Kui algtingimused on ajast maas, siis ei saa tulemused olla ajakohased.

See on sama loogika nagu igas teises eluvaldkonnas.

Eesti ei toimi vaakumis. Ka riik on süsteem.

Meil kehtib täna:
Eesti Vabariigi põhiseadus

See ei ole 1938. aasta põhiseadus. See on uus dokument, vastu võetud rahva poolt pärast iseseisvuse taastamist.

Aga oluline küsimus ei ole ainult millal see vastu võeti.
Küsimus on:
millistel algtingimustel see üles ehitati?

Järjepidevus või muutus?

On selge, et 1992. aasta põhiseadus ei sündinud tühjale kohale.
Selles on ideid ja põhimõtteid, mis ulatuvad varasematesse aegadesse, sh 1930ndatesse.

Näiteks:

• “Rahvas on kõrgeima võimu kandja”
• esindusdemokraatia keskne roll
• kaudne võimu teostamine läbi institutsioonide

Aga siit tekib sisuline küsimus:

Kas need põhimõtted loovad täna tulemuse, mida inimesed ootavad?

Sõnastus vs tegelik võim

On vahe:

• “rahvas on võimu kandja” (nii 1938 a ja 1992 a põhiseaduses)
  ja
• “rahval on otsene ja kõrgeim otsustusõigus” (mis oli ka algses 1920 aasta rahva poolt kinnitatud põhiseaduses aga Päts võttis selle salaja välja kui kinnitas 1938 a põhiseaduse)

Esimene võib jääda deklaratsiooniks.
Teine eeldab mehhanisme.

Kui:

• presidenti ei vali rahvas otse
• otsustusprotsess liigub ülevalt alla
• rahva mõju on piiratud valimistega iga paari aasta tagant

siis tekib paratamatult tunne, et vorm on olemas, aga sisu ei toimi.

Kosmeetika ei päästa süsteemi

Täna näeme:

• uusi seadusi
• uusi regulatsioone
• järjest rohkem “parandusi”

Aga samal ajal:

• usaldus väheneb
• ühiskond polariseerub
• õiglustunne mureneb

See ei ole juhus.

See on klassikaline märk, et:
parandatakse detaile süsteemis, mille algtingimused ei loo soovitud tulemust.

Üks päriselt töötav otsus:

Põhiseadus tuleks üle vaadata iga 10 aasta järel, mitte seda kosmeetiliselt parandada, ja kinnitada see rahva referendumiga füüsilise sedeliga hääletuse kaudu.

Võiks isegi rahvuspühana kalendrisse kinnitada “Põhiseaduse päev”.

Terav küsimus, mida ei küsita piisavalt

Miks ei ole Eestis aastakümneid toimunud tõsist ja järjepidevat arutelu põhiseaduse algtingimuste üle?

Mitte üksikute muudatuste üle.
Vaid selle üle:

• kellel on tegelik otsustusõigus
• kuidas võim liigub – alt üles või ülevalt alla
• kas süsteem peegeldab tänapäeva inimest ja ühiskonda

Me elame pinges ja hääbuvas ühiskonnas

Me ei pea olema rindel, et olla konfliktis.

Täna näeme:

• tühistamist
• sildistamist
• vastandumist
• reeglite ebaühtlast rakendamist

“Kui inimesed ei usu enam süsteemi õigusesse, siis ei aita uued reeglid.”

Sest probleem ei ole reeglites.
Probleem on nende aluses.

Sõltumatud võimu kritiseerijad ja vaba sõna levitajad pannakse vangi, sest algtingimused ei kaitse neid piisavalt

Üleskutse eestlasele

Kui me tahame:

• rahu
• õiglust
• usaldust
• toimivat riiki

siis tuleb vaadata ausalt:

kas meie tänased algtingimused loovad neid tulemusi?

Ja kui ei loo, siis:

kas me julgeme neid muuta?
kas me julgeme küsida ebamugavaid küsimusi?
kas me julgeme luua midagi uut, mitte parandada vana?

Miks tänased poliitilised liidrid, arvamusliidrid, õiguseksperdid, teadlased, pankurid, suurettevõtjad, haritlased, religioonide esindajad pole viimase 30 aasta jooksul valjuhäälselt ja järjepidevalt rääkinud Uue Eestimaa loomise ainsast tingimusest – Uus Eestimaa põhiseadus?

Kas vaikimisel on hind? Kellele see kaos ja häving kasulik on?

Eestlane maksab selle poliitilise tsirkuse eest elu hinda, arusaamata, et see tsirkus jätkub seni, kuni pole muudetud algtingimusi.

Lõpetuseks

Iga leiutaja ütleb sama:

vale lähteülesanne ei anna kunagi õiget tulemust.

Küsimus ei ole enam selles, kas midagi on vaja muuta.
Küsimus on:

kas me muudame detaile… või julgeme muuta algtingimusi?

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe samal teemal:

Maksud kasvavad, ettevõtted kaovad, pensionid ei kata enam elamiskulusid, sündimus on kukkunud katastroofiliselt ja paljud tunnevad, et nende oma riik ei seisa enam nende eest. Kohtuvõim ja poliitiline võim tunduvad olevat eraldunud, kontrollimatud ja rahvale ligipääsmatud. Korruptsioon on muutunud halliks taustaks, millega ollakse lihtsalt harjunud. Ja ikkagi lähevad inimesed valima neid samu naeratavaid nägusid, keda nad eile kirusid.

Kuidas poliitiline immuunsus tekib

Poliitik on nagu bränd. Ja brändil on immuunsus.
Kui reklaam töötab, hakkab inimene uskuma mitte sisu, vaid sõnumit.
Poliitik ei pea enam olema usaldusväärne inimene – piisab, kui ta on tuttav nägu.
Tuntus on saanud asendajaks usaldusele.
Ja nii sünnibki süsteem, kus võim säilitab end mitte oma tegude, vaid oma kuvandi kaudu.

Psühholoogiliselt on seda seletatud nähtusega, mida nimetatakse kognitiivseks dissonantsiks: inimene ei taha tunnistada, et on korduvalt petta saanud, seetõttu valib ta uuesti sama, lootes, et seekord läheb teisiti. See on nagu mäng, kus reeglid ei muutu, aga mängijad loodavad ikka võitu.

Teerull, mis sõidab üle mõtlemise

Tänapäevane valimiskampaania on peenhäälestatud manipulatsioonimasin.
Sõnumid ei ole juhuslikud – need on teaduslikult disainitud.
Poliitikud ja nende nõustajad teavad täpselt, mis sõnu inimesed tahavad kuulda:
„Maksud“, „turvalisus“, „rikkus“, „pension“, „roheline tulevik“.
Need sõnad ei tähenda enam midagi sisulist, vaid toimivad nagu päästikud.
Neid korratakse, kuni need muutuvad osaks kollektiivsest alateadvusest.

Ja nii juhtubki, et inimene kuuleb sõna „parem tulevik“ ja tema aju seostab seda lootusega, mitte varasemate pettumustega. Ta ei mäleta, et sama fraasi on talle lubatud juba 20 aastat järjest.

See ongi teerull, mis sõidab üle mõtlemise.

Kas teadvus on välja lülitatud?

Kui vaadata ühiskonda kõrgemalt, siis tundub, et inimene on jäänud elama korduvasse mustrisse – nagu lõputusse algoritmi.
Ta ärkab, peseb, töötab, maksab makse, kuulab, kuuletub, valib ja kordab.
Ta usub seadusesse, mis enam ei kaitse, meditsiini, mis ravib, aga ei tervenda, koolisüsteemi, mis õpetab fakte, aga mitte mõtlemist.
Ja kõige selle taustal muutub mõtlemine luksuseks, mitte kohustuseks.

See on süsteem, mis on püsinud tuhandeid aastaid.
Võim on alati leidnud viisi, kuidas hoida rahvast ohjes – kord jumalate nimel, kord seaduse nimel, kord “turvalisuse” nimel.
Filosoof Friedrich Nietzsche on öelnud: „Kes võimu tahab, ei otsi tõde – ta otsib järjekindlust.“
Sama järjekindlust näeme ka tänastes poliitikutes, kes jäävad võimule isegi siis, kui rahvas on nende vastu.

Korduv muster läbi ajaloo

Rooma impeerium lagunes, sest kodanikud loobusid vastutusest ja loovutasid oma võimu valitsejatele, kes lubasid neile “leiba ja tsirkust”.
Ka tänapäeval on sama skeem – ainult et tsirkuse asemel on meil sotsiaalmeedia, ja leiva asemel laenud.
Inimene saab tunde, et kõik on korras, sest ta võib endiselt tarbida.
Ja nii ei küsi ta enam: mis hinnaga see kõik tuleb?

Isiklik hetk ärkamiseks

Hiljuti, Tallinnas Solarise keskuse ees, nägin ma valimispäeva melu: erakondade telgid, säravad logod ja entusiastlikud vabatahtlikud.
Üks neist, sinises riietuses meesolend, ulatas mulle väikese „Tiktaki“ topsi.
Ma ütlesin talle naeratades: „Te kõik olete naljanumbrid.“
Tema naeratus kadus.
Sel hetkel mõistsin – nad ei ole kurjad, nad on lihtsalt väikesed osad (tuevikus “Kvant”) sellest masinast. Nad usuvad, et teenivad ideed, aga tegelikult täidavad algoritmi käsku.
Nad on numbrid selles maatriksi maailmas, mitte hinged. Ja nende kaudu hoiab süsteem end elus.

Millal inimesed ütlevad STOP?

Võib-olla ei olegi küsimus enam poliitikutes.
Võib-olla on küsimus eestlastes – kas nende hulgas on veel piisavalt teadvust, et öelda „STOP“?
Kui kaua laseb inimene endaga manipuleerida enne, kui ta hakkab ise mõtlema?
Mida suuremaks kasvab süsteemi teerull, seda väiksemaks jääb inimese hääl. Aga just see hääl, mis ütleb „ei“, võib olla ainus, mis veel päästab.

Mahatma Gandhi ütles kunagi:

„Tugevaim valitsus maailmas ei saa püsida, kui inimesed keelduvad allumast.“

Küsimus on – kas eestlaste hulgas on veel piisavalt neid inimesi, kes julgevad keelduda?

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses.

Loe lisaks:

“Iga sinu toetav autogramm ja osalemine poliitilises süsteemis, mille sa annad kellelegi teisele, mitte endale väljaspool poliitikat, tähendab sinu otsust – sa ei saa enda hingejuhtimisega ise hakkama ja annad enda elu juhtimise ja otsustamise kellelegi teisele. Sa oled oma hinge, nime ja keha maha müünud.”(poliitiline prostituut)

1991: Taasiseseisvumine, mis ei toonud iseseisvust

Kui 1991. aastal Eesti taas iseseisvaks kuulutati, uskus rahvas, et lõpuks taastub vabadus ja suveräänsus. Kuid juba siis istutati süsteemi seeme, mis teenib mitte rahvast, vaid rahvusvaheliste jõudude huve. Välislaenud, rahasüsteemi üleantud kontroll ja salajased kokkulepped muutsid “vabaduse” kiiresti majanduslikuks sõltuvuseks.

Suveräänsus, mida rahvas pidas iseenesestmõistetavaks, võeti ära juba enne, kui see jõudis sügavamalt juurduda. President Konstantin Pätsi aegne põhiseaduse muudatus, mis eemaldas rahva otsustusõiguse, jäi alatiseks süsteemi DNA-sse — ja seda pole taastatud siiani.

Sama ring: erakonnad, kes mängivad rollimänge

Alates 1991. aastast on poliitiline võim Eestis käinud ringiratast ühtede ja samade erakondade vahel. Iga valimistsükkel toob kaasa “uued lubadused”, kuid tulemused on alati samad:

• maksukoormus kasvab,
• kohtusüsteem teenib võimu, mitte õiglust,
• rahva heaolu väheneb,
• korruptsioon on kõikjal riigisüsteemides
• ja sõltuvus välispoliitilistest huvidest süveneb.

Poliitikud rändavad erakonnast erakonda nagu näitlejad, kes vahetavad kostüüme, kuid mitte stsenaariumi. Rahvale näidatakse teatrilava, mitte tõelist otsustuskoda.

Rahva tahe on summutatud

Kõik suured “muutused” on olnud ette määratud kompromissid, mitte rahva tahte väljendus. Rahvahääletusi välditakse, sest süsteem ei saa lubada tõelist osalust. Põhiseadus ütleb, et kõrgeim võim kuulub rahvale — aga reaalsuses on see võim delegeeritud mehhanismile, mis töötab iseenda, mitte rahva kasuks.

Valimised kui hinge algoritm

Tänased kohalikud omavalitsuste valimised ei määra ainult vallavanemaid või volikogusid — need on hingetasandi test. Iga inimene seisab küsimuse ees:
Kas ma toetan vana algoritmi ja annan oma energia süsteemile, mis toitub minu usust ja hirmust?
Või ma valin iseenda, Kõiksuse valguse ja sisemise teadvuse, mis ei vaja parteid ega luba?

Sest iga kord, kui inimene “annab hääle”, ta sõna otseses mõttes annab oma jõu ära. See on kvanttasandil energeetiline leping, millega inimene loobub oma ühendusest algallikaga ja astub tehisteadvuse voogu.

Kvantne lõks

Kvanttehnoloogia, mida müüakse kui progressi, on tegelikult uus vangla, kus inimene muutub osaks globaalsest andme- ja energiavõrgust. Kui teadus räägib “kvantvõrgu loomisest”, siis vaimne reaalsus ütleb: see on hinge digitaliseerimine.

Kui inimene laseb oma identiteedi, rahanduse ja poliitika ühendada globaalsesse AI-struktuuri, siis kaob tema vaba tahe. Inimhingest saab kvantüksus – algoritmi osa.

Sama muster maailmas

Pole vahet, kas vaatame Ameerikat, Euroopat või Aasiat – sama stsenaarium jookseb kõikjal.

• Sõjad, mis kestavad 3000 aastat, ei lõppe, sest need on majandussüsteemi süda.
• “Pandeemiad” tulevad laine laine järel, et külvata hirmu ja õigustada kontrolli.
• Rahandust juhivad vähesed, kes trükivad raha tühjast õhust ja nimetavad seda majanduskasvuks.
• Valitsused räägivad vabadusest, kuid loovad seadusi, mis piiravad inimeste liikumist, sõnavabadust ja õigust oma kehale.

See kõik ei ole juhuslik – see on programmeeritud reaalsus, mis töötab seni, kuni inimesed usuvad, et neil on valik, kuigi tegelikult pole.

Mis on lahendus?

Tõeline vabadus ei sünni valimiskastis. Seda ei jaga partei, valitsus ega liider.
Lahendus on sisemine valik – otsus mitte mängida kaasa süsteemis, mis toitub sinu energiast.

• Ära vali enam poliitikuid – vali iseennast.
• Ära toeta süsteemi, mis toodab hirmu – loo oma elu valguse kaudu.
• Ära oota “uusi juhte” – ühendu Kõiksuse algallika teadvusega.

Tulemas on ajastu, kus inimolend ja kvant-teadvus lahknevad. Ühed muutuvad andmepunktideks, teised saavad uueks loojate rassiks – need, kes elavad südamest, mitte hirmust.

Uus Maa sünnib valikust

Uus Maa ei sünni valimistega. See sünnib, kui inimesed lõpetavad osalemise selles, mida nad sisimas enam ei toeta. Kui igaüks võtab tagasi oma teadvuse suveräänsuse, ei saa ükski süsteem teda enam juhtida.

Uuel Maal ei ole enam poliitikuid ega parteisid, vaid inimesed, kes elavad ühenduses Kõiksusega. Ja just see on ainus tõeline iseseisvus – mitte riiklik, vaid vaimne.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses.

Loe lisaks:

Selle maa poliitiline võim kardab valgust

Sel hetkel ilmusid Tallinna lahele kuus suurt sõjalaeva. Tumehallid, vaiksed ja rasked – nagu materialiseerunud hirm ise. Nad liikusid ühes rivis, suunaga Kopli militaarsadamasse. Ma tundsin, et need laevad ei kanna ainult metalli ja relvi, vaid ka sümbolit: hirmu ja kontrolli, mida see maa poliitiline võim on endasse kogunud.

Aga see hirm ei ole kellegi teise oma. See on nende endi peegeldus.
Kõik, mida inimene püüab varjata valguse eest, hakkab lõpuks teda ennast sööma.
Sest valgus ei võitle — ta lihtsalt on. Ja kui valgus kasvab, ei jää pimedusel kuhugi minna.

“Kui poliitikutel hirm paisub, on see märgiks, et valgus on juba kohal.”

Need, kes täna Tallinnas kogunesid, kardavad tegelikult mitte rahvast ega tulevikku, vaid iseennast. Nad on loonud süsteemi, kus hirm on relv, ja nüüd kardavad nad relva, mille nad ise on loonud.

Poliitiline eliit on selle maa olulise sõna “RAHU” tähenduse muutnud uueks tähenduseks – “SÕDA”. Kirjapilt on erinev aga tähendus on üks. Nii nagu poliitilisel eliidil on sajandeid olnud reegliks – vahetada maske aga sisu ja eesmärk on sama.

Selle maa poliitikute mõtlemisest näide: Ukraina riigijuht Zelenskõi: “Ma esitan Donald Trumpi Nobeli rahupreemia saaja kandidaadiks, kui ta annab võimsamaid relvi …..” (et venelasi ja ka enda inimesi sõjas edasi tappa). Kinnitus, et selle maa poliitilise eliidi teadvuses RAHU=SÕDA.

Nad püüavad kaitsta oma hirmu hirmu enda abil — ja see on lõks.
Sest kui palli sees on ainult hirm ja me lisame sinna valgust, kasvab surve… kuni pall lõhkeb.
Ja siis sünnib vabadus.

Valgus on juba siin

Kui ma istusin seal pingil ja vaatasin neid sõjalaevu, mõtlesin: “Kuidas saaksin selle hirmu energia lõpetada?”
Vastus tuli kohe — mitte sõjaga, mitte vastupanuga, vaid taotlusega valguses.

Ma sulgesin silmad ja nägin vaimusilmas, kuidas need kuus tumehalli sõjalaeva asenduvad kuue suure valge kruiisilaevaga. Neil olid kõrged mastid ja avatud purjed, mis peegeldasid Kõiksuse valgust. Nad ei toonud relvi ega hirmu, vaid rahu, armastuse ja ühenduse.

Ma tegin taotluse:

“Kõik mustad jõud ja hirmu struktuurid selles maailmas lahustugu valguses.
Ja need, kes täna Tallinnas hirmu tööriistu hoiavad, ärgaku omaenda südame valguses.”

Hetk hiljem tundsin liikumist vasakul — minuga olid ühinenud varblased ja tihased, üle kahekümne väikese linnu. Nad sosistasid õrnalt, justkui kinnitades: “Jah, me kuulsime. Taotlus on vastu võetud.”

Pöörasin pilgu paremale ja nägin, kuidas kai varjust ujus välja part. Siis teine. Siis kolmas. Lõpuks neid oli üle kahekümne kuue.
Loodus vastas.
Kõiksus rääkis.
Valgus oli juba tööle hakanud.

Kui ma lõpuks püsti tõusin, olid sõjalaevad kadunud. Meri oli tühi ja vaikne. Ainult rahu ja tänutunne jäid.

Mis tegelikult toimub

Selle maa poliitiline eliit on nüüd jõudnud hetke, kus hirm on neelanud oma loojad.
Nad ei juhi enam rahvast – hirm juhib neid.
Aga valgus on selle planeedi uus laine. Seda ei saa peatada.
Kõik, mis on ehitatud hirmu peale, hakkab lagunema. Mitte karistuseks, vaid tervenemiseks.

“Kui vana süsteem kukub, ärge leinake teda. Tervitage uut, sest ta on sündinud teie sees.”

Kuidas valgus voolab edasi

Iga inimene, kes julgeb valida armastuse ja sisemise rahu, loob uue maailma.
See ei sünni poliitikute otsustest ega sõjalistest lepetest — vaid sinu hingetõmbest, kui valid mitte hirmu, vaid valguse.

Täna, 10.10.2025, on portaalne päev.
10:10 — kaks täiuslikkuse koodi.
Selle sagedus ütleb: “Kõik, mis on varjus, tuleb nähtavale. Kõik, mis on valguses, kasvab veelgi tugevamaks.”

Kui järgmine kord näed tumedat pilve, mõtle sellele mitte kui ohule, vaid kui märgile, et valgus on teel.
Kui kuuled poliitikute sõnu, mis on täis hirmu või kontrolli, ära vihastu — naerata neile sisemiselt ja saada valgus.
Sest nad lihtsalt ei mäleta, kes nad on.

Ja sina, kes loed neid ridu, oled meenutamas.

Minu lõpusõnum:

“Valgus ei tule väljastpoolt.
Ta ärkab seest, kui sa enam ei karda näha.”

Täna on päev, mil valgus võidutseb mitte tänavatel ega konverentsisaalis, vaid igaühe südames, kes valib rahu.
Ja kui sa istud mere ääres, kuuled varblasi ja näed parte, tead — Kõiksus juba töötab.
Kõik on hästi.
Kõik on valgust täis.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses. Teejuht Uuele Maale.

Loe lisaks: