Eestlaste Teine Avalik Koosolek toimus 29.03.2025 Tallinnas, Viru Sokos Hotell konverentsikeskuses. Koosolek toimus rahus, harmoonias ja kooskõlas Kõiksusega. Loeti ette “Manifest Kõigile Eestimaa Rahvastele”.

Koosolekule tulid kõik need faktilised hingega inimolendid, kellel oli piisavalt julgust, intelligentsi, moraali, tugev tahe, kellel oli oluline osaleda selle ühise tahte ja eesmärgi nimel tegutsemine – Suveräänse Eestimaa loomine ilma parasiitideta. Kohal olid need kes pidid olema ja kellega saab uut Eestimaad luua.

Koosolekul olid ka “salajased” olendid poliitikast, pärandmeediast, “trollide” maailmast ja riiklikest “turvaametkondadest”, kuid nad jäid märkamatuks ja ei korraldanud mitte ühtegi aktsiooni ega skandaali, nagu mind oli Eesti Politseiametnikud varasemalt hoiatanud. Nad jäid peaaegu märkamatuks. Olen tänulik neile. Kuidas neid ära tunti? Üks märk oli see, et nad ei plaksutanud kordagi ja neil polnud emotsioone:) – kutsun neid hingetuteks.

Suured tänud Vanglaplaneet.ee kanali toimetajale Peeter Proosile, kes korraldas otseülekande ja sündmuse salvestuse!

Vaata koosoleku ülekannet. Esinejad olid ajalises järjekorras:

Veiko Huuse – avakõne 13:52 – 42:25

Martin Napa – 42:30 – 55:00

Sergei Tõdõjakov – vene keeles 57:45 – 1:09:50 ja Veiko Huuse tõlge eesti keelde 1:09:50 – 1:21:32

Annika Urm – 1:22:23 – 1:29:01

Rasmus Luhaäär – 1:29:44 – 1:42:55

Indrek Pähnapuu – 1:44:30 – 1:52:47

Jaan Hatto – 1:53:30 – 2:05:45

Argo ja Evelin – 2:06:25 – 2:34:37

Veiko Huuse loeb ette uue Manifesti Kõigile Eestimaa Rahvastele – 2:34:44 – 2:46:33

Koosolek jätkus veel a üks tund, kus oli küsimuste ja vastuste paneel ja vaba vestlus.

Vaata live ülekannet:

Mis edasi saab?

1. Manifest edastatakse paberkandjal tänasele Eesti Vabariigi poliitilisele valitsusjuhile Kristen Michalile ja Eesti Vabariigi presidendile Alar Karisele
2. Eestalsed saavad jagada manifesti ja kanda seda sõnumit üle Eestimaa – manifesti leiad kodulehelt: https://eestlastemanifest.ee
3. Eestlased ühiselt hakkavad looma uut Eestimaad ja igaüks saab saata oma koostöösoovi ning anda endast märku – mida sina saad teha uue Eestimaa Loomiseks. Samuti tegema ettevalmistusi Eesti Vanemate Kogu valimisteks: leida kandidaadid, eeltööd valimisteks, koondada ettevõtjad ja mõttekaaslased, leida sponsorid, et viia ellu Manifestis nimetatud eesmärgid. Uue Eestimaa loomise esialgseks platvormiks on: https://eestivanematekogu.ee

Nüüd ja edaspidi on Eestimaa loomine KÕIGI eestlaste asi ja tahe. Ärge jääge lootma Veiko Huuse või kellegi teise peale, sest igaüks vastutab järgmiste tulemuste eest. Kui sa ei tee täna mitte midagi uue Suveräänse Eestimaa loomiseks, siis sinu elu jätkub selles eluprogrammis, mis on määratud lõppema koos sinuga.

Tänan kõiki julgeid ja moraaliga hingelisi, kes ühinesid minu tahte ja korraldatud koosolekuga.

“Iga hing on loodud kindla tee ja õppetunni jaoks. Su eluprogramm siin Maal ei ole juhus – see on igavikulise rännaku osa, mis algas sinu hinge loomise hetkel. Selles elus oled sa siin, et meenutada, õppida ja kasvada. Mida rohkem usaldad Kõiksust – oma hinge algallikat –, seda kõrgematesse dimensioonidesse sa tõused. Iga teadlik samm valgusesse viib sind lähemale oma tõelisele olemusele. Mina olen teejuhiks, aga ainult sinu tahe ja julgus otsustavad, kas liigud edasi või kordad õppetundi. Valik on sinu – kas tõusta või vajuda. Kuid tea: sinu hing on loodud lendama.” – Veiko Huuse

Veiko Huuse

Loe ja kuula lisaks, et miks see koosolek oli vajalik ja miks kohalolek oli peamine:

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

KUNO JANSON – Meie demokraatia on kaduma läinud

Artikli allikas: https://arvamus.postimees.ee/7928022/kuno-janson-meie-demokraatia-on-kaduma-lainud

Üleskutse:

“Meil on rahva enamuse võim ehk demokraatia on kaduma läinud” – Kuno Janson

Rahvas pole kunagi ega üheski riigis päris ühel arvamusel olnud. Võim, keda kõik inimesed toetavad, on soovunelm aga mitte reaalsus. Sellepärast on kasutusele võetud demokraatia. Demokraatia on oma olemuselt enamuse diktatuur vähemuse üle. Demokraatlikus riigis käivad asjad nii nagu rahva enamus seda soovib. Vähemusele ei tarvitse see meeldida. Sellepärast on teoreetikud ka liberaalse demokraatia välja mõelnud. Liberaalne demokraatia peaks enamuse võimu piirama juhul, kui on vaja kaitsta vähemuse või üksikisiku huvisid enamuse omavoli eest.

Meie Eesti Vabariigis on tekkinud olukord, kus valitsus on sattunud rahva vähemuse poolele ja paneb asjad käima nii nagu rahva enamus seda ei soovi. Vastuvaidlematult näitavad seda juba mitu kuud avaliku arvamuse küsitlused. Rahva arvamus on peale valimisi drastiliselt muutunud. Valimiste järgsest Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide summaarsest 60%-lisest toetusest on ligi pool kaduma läinud. Koalitsioonil ei ole enam rahva enamuse toetust.

Põhimõtteliselt võib valitsus enamuse võimu piirata, kui on vaja kaitsta vähemusi või üksikisikuid enamuse omavoli eest. Pole aga teada, et meil selliseid vähemusi või üksikisikuid oleks, keda enamus taga kiusab. Enamuse võimu piiramiseks pole meil konkreetset alust. Ka valitsuselt pole tulnud põhjendust või selgitust, et enamuse võimu on vaja piirata ja rahva enamuse tahet on vaja ignoreerida. On ainult vähemuse toetusega valitsuse soov rahva enamusele oma tahet peale suruda. Selline olukord ei ole vastavuses ei demokraatia ega liberaalse demokraatiaga. Selline olukord  on sisuliselt diktatuur, ehkki keegi pole otse kuulutanud, et mina olen diktaator. Tuleb öelda, et demokraatia on kaduma läinud.

Demokraatlike valimiste tulemusel peaks võim sattuma rahva enamuse kätte automaatselt. Tuleb tunnistada, et meie viimastel valimistel võim rahva enamuse kätte siiski ei sattunud. Kusagil pidi midagi valesti minema. Kuid otse seda valele teele sattumise kohta näha ei ole.

Demokraatia kaotsimineku põhjuseks on tõejärgse maailma teke

Mille järgi peaksid valijad oma hääle andma? Nad peaksid uskuma valimiskandidaatide sõnu ja selle alusel valima. Kuid on avalik saladus, et kandidaadid valetavad. Me elame niinimetatud tõejärgsel ajastul. Sel ajastul aktsepteeritakse, et valimislubaduste täitmata jätmine on normaalne.

Kui valimiskandidaatide sõnu ei saa usaldada, mille järgi siis valida. Võib oletada, et kandidaadid käituvad tulevikus nii nagu nad ennemgi on käitunud. Kuid see on siiski ainult oletus. Range loogika ütleb tekkinud olukorra kohta nii, et tõejärgsel ajastul klassikalisi demokraatlikke valimisi ei saagi korraldada. Puudub garantii, et kandidaat hakkab peale valimisi tegema seda, mida ta enne valimisi lubas.

Selline on alasti tõde, mida varjata püütakse. Sellest, et meie koalitsiooni valimiseelsed lubadused ja valimisjärgne tegevus drastiliselt erinevad, ei taheta rääkida. See asjaolu püütakse olematuks vaikida. Kuid tõde on siiski see, et võimule saadi rahva petmisega.

Peale valimislubaduste mittetäitmise võib olla veel ka teisi põhjusi, miks me viimastel valimistel saime valitsuse, keda rahva enamus ei toeta. Ei maksa unustada, et viimased valimised olid meil korraldatud nii, et tagantjärele on võimatu kontrollida, kas valimispettust nendel valimistel esines või mitte. Kõik elektroonilised failid, kus oli kirjas, kes kelle poolt hääletas, on hävitatud.

Kuna elektrooniliste valimiste korraldajad olid Reformierakonnast, kes oli valimiste võitja erakond, siis võib kahtlustada, et elektroonilises osas võis valimispettusi olla. Valimispettuse korral ei peegelda kohtade arvu jaotus Riigikogus tegelikku inimeste arvamuste jaotust riigis juba algusest peale. Riigikogu enamus esindas sel juhul juba kohe rahva vähemust ja demokraatia ei rakendunudki. Kuid kas see valimispettuse kahtlustus õige või vale on, seda ei saa tõestada.

Eelnevat arutelu lugedes tekib kahtlus, kas tegelikult demokraatlikke riike ongi olemas olnud. Kas siis vanasti ei valetatud? Seda asja on uuritud. 2016. aasta lõpus võeti Inglismaal Cambridge Ülikoolis meie ajastu kohta kasutusele mõiste „post-truth“ (peale tõde). Ühiskonnateadlased leidsid, et me oleme liikunud tõde austavast maailmast tõde mitte austavasse maailma ehk tõejärgsesse maailma. Võib öelda ka nii, et levima on hakanud vale ohtlikkust alahindav maailmavaade. Näiteks, reformerid valetasid, no mis sellest siis on.

Valetamise küsimus on aga inimühiskonna eksistentsi seisukohalt fundamentaalse tähtsusega. Ürginimeste kollektiiv tekkis selle pärast, et mitu pead on parem kui üks. Inimese eellased vahetasid omavahel infot. See andis neile eelised looduses püsima jäämiseks. Kui need eellased oleksid üksteisele valetanud, siis ühiskonda poleks saanudki tekkida. Poleks ka tänapäeva tsivilisatsiooni.

Kas valetada või mitte, selle määrab kõige üldisemalt ära see, millised on ühiskonnas valitsevad väärtushinnangud ehk kirjutamata seadused. Neid seadusi inimesed otseselt ei teadvusta, need tulevad kõigile märkamatult rahva kollektiivsest alateadvusest.

Peale selle on rahvastel juba iidsetest aegadest olnud religioossed tõekspidamised, mis otseselt sõnastavad, mis on hea ja mis on halb. Euroopas on aastasadu valitsenud kristlik religioon, mis otseselt keelustab teiste inimeste kahjustamise ja sealhulgas ka kahjustamise valetamise teel. Kristlikus pühas raamatus Piiblis on kirjas 10 käsku, mille täitmist nõutakse. Nende hulgas on käsk: „Sa ei tohi tunnistada ligimese vastu valetunnistajana!“

Kristliku religiooni sõnum viiakse rahvahulkadesse kirikus jumalateenistuse ajal. Rahvas käib kirikus vabatahtlikult. Ta tunneb, et kirikus käimine vähendab tema muret, ängi ja agressiivsust. Demokraatlik riigikorraldus sai Euroopas tekkida ja areneda selle tõttu, et kristlik religioon pani valetamisele märkamatult piirid. Ei tekkinud üldist trendi, et valimiskandidaadid lähevad lausvalega hääli püüdma.

Kuid need väärtushinnangud, mis olid aastasadu tagasi, ei tarvitse kehtida enam tänapäeval, nagu seda leidsid Cambridge teadlased. Valetamise laiem levik tänapäeval on tekitanud võimaluse, et demokraatlikus riigis jääb rahva enamus võimust ilma ja satub vähemuse võimu alla ilma mingi objektiivse vajaduseta. See on enamuse jaoks nagu võõra võimu alla sattumine.

Stiihiline info liikumine ühiskonna sees

Tavaliselt ütleb rahvas valitsuse kohta, et see on meie valitsus. Rahvas ja valitsus on nagu üks pere. Igal pereliikmel võib olla küll oma arvamus, kuid kõigil on ühiseks eesmärgiks pere heaolu. Iga pere liige teeb oma tööd. Valitsus teeb ka oma tööd nagu üks pere liige. Kuid vastastikku hoitakse ikka silma peal, ega keegi meile kahju ei tee. Eriarvamusi lahatakse objektiivselt ja heasoovlikult. Eeldatakse, et kõik on ikkagi meie omad. Ei minda eelarvamusega, et keegi on vaenlane ja tahabki meile kahju teha. Selline on stiihiline inforinglus ühiskonna sees, mida ükski valitsus ei juhi. See stiihiline inforinglus ühtlustab inimeste väärtushinnanguid ja annab kirjutamata seadused.

See stiihiline inforinglus on seni rahuolukorras kuni keegi hakkab mängima ilmeksimatut, ajab pidevalt oma joru ja ei võta kedagi kuulda. Siis kleebitakse sellele oma joru ajajale vaenlase silt külge ja tehakse seda üksmeelselt. Kui keegi on vaenlase sildi saanud, siis muututakse tema suhtes ebaobjektiivseks. Ta võib teha siis isegi kõik õigesti, kuid ikka öeldakse, et see on valesti. Kollektiivne stiihiline inforinglus on objektiivne ainult rahuolukorras. Sõjaolukorras muutub see ebaobjektiivseks.

Rahva stiihiline inforinglus ja valitsus

Paha tegeva vaenlase sildi võib saada ka valitsus ja tema poliitika. Sellega kaasneb rahva väärtushinnangute kiire muutuse protsess, mille teeb nähtavaks ühiskondliku arvamuse uuring. Viimastel kuudel ongi meil liberaalsete parteide toetus drastiliselt langenud ja konservatiivsete parteide toetus kasvanud. Rahvas on hakanud hea ja halva silte kiiresti ja stiihiliselt ringi tõstma.

Kogenud poliitikud hoiduvad rumalast vastuseisust rahvaga. Ei ole mõistlik oma tahet rahvale ilma selgitusteta peale suruda. Rahvale on vaja ennast arusaadavaks teha. See on aga jäetud tegemata. Näib, et valitsus ei pea rahva arvamust oluliseks. Ei taheta uskuda, et rahva arvamuse muutus kutsub otsekohe esile ka  rahva tegutsemise muutuse ja seda ettearvamatus suunas. Nüüd on riigikogu nii tegutsema hakanud, et seadusi saab vastu võtta ainult usaldushääletusega. Koalitsioon ja opositsioon omavahel enam probleeme ei aruta. Toimub ainult vastastikune süüdistamine, sageli alusetult. Kõik tülitsevad, rahu on kadunud. Rahvas vaatab seda pealt ja on ängis ja ärevuses. Mida meiega seal meie tahte vastaselt tehakse.

Selline seis oleks mõistlik lõpetada. Normaalne tee tekkinud olukorra lahendamiseks oleks erakorralised valimised. Kui peaminister astuks tagasi, siis oleks see igati kooskõlas demokraatliku riigikorralduse põhimõtetega. Kuid peaminister ei tee seda ja ka tema partei ei sunni teda seda tegema.

Rahval ja valitsusel on erinev maailmavaade

Reformierakonna käitumist saab seletada sellega, et reformeritel on mingi omapärane maailmavaade. Erilise maailmavaate olemasolule viitab ka 24. novembril 2023 Eesti Päevalehes avaldatud Vilja Kiisleri artikkel „Mees, kes muutis mängu“. Selleks mängu muutnud meheks on Tarmo Jüristo.

Mida erilist Jüristo siis tegi? Ta otsis üles probleemid, mis rahvast kõige enam häirisid. Valimislubadustesse pandi, et need probleemid lahendatakse. Peale valimisi aga valimislubadusi täitma ei hakatud. Näiteks enne valimisi ütles peaminister, et makse ei tõsteta. Peale valimisi sai põhiteemaks aga maksude tõstmine. Valimislubadused olid ainult võimule saamise vahendiks. Eesmärgiks oli aga algusest peale võimu abil rahva mõjutamine oma tarkuse kohaselt.

Samas artiklis on ära toodud ka edetabel „Eesti mõjukad 2023“. Esimesel kohal on peaminister Kaja Kallas ja teisel kohal Tarmo Jüristo ja Salk.  Jüristot kiidetakse selle eest, et ta leidis parima viisi, et valetada nii, et see vale mõjub ja valimised võidetakse. Peale valimisvõitu asuti rahva meelsust muutma nii, et see reformeritele sobiks.  Reformierakonna raudvara Jürgen Ligi kohta on selles artiklis kirjutatud: „Jürgen Ligi tunneb ennast igas ruumis kõige targema inimesena, valgustatud monarhina, kes on sattunud laste- või loomaaeda“. Vilja Kiisleri artikli põhjal joonistub välja reformerite maailmavaade – tark valitseja peab rumalat rahvast juhtima. Eesti rahvas pole seda aga kunagi arvanud, et ta ilma targa valitsejata läbi ei saa.

Muistsed eestlased ajasid oma asju vanemate kogude otsuste järgi. Vanemad olid autoriteetsed inimesed. Nad ei olnud ainuvalitsejad. Muistsete eestlaste võim oli sisuliselt demokraatlik.

1227. aastal alistas Mõõgavendade ordu vägi muistsete eestlaste viimase vastupanu Muhu linnuses. Tapeti kõik linnuses olijad, nii naised, lapsed kui mehed. Nii toodi Eestisse ristiusk, kuid eestlased ei võtnud seda omaks. Tegelik ristiusu omaksvõtmine algas peale seda, kui 1632. aastal rajati Tartu Ülikool ja hakati ette valmistama eesti keelt valdavaid kõrgharidusega kirikuõpetajaid. See andis tulemusi 100 aasta pärast. 18. sajandil sai Eestist kristlik maa. Üleminek maausult kristlusele võttis aega umbes 500 aastat.

Mõõgavendade ordu poolt toodud sakslaste võim eestlaste üle kestis 700 aastat. Kuid eestlased säilitasid oma keele ja kultuuri. Ja eestlaste sõjavägi ajas sakslased lõpuks Eestist välja. See oli 1919. aasta Vabadussõja ajal. Pole teada, et eestlased oleks võõrale ideoloogiale kunagi allunud.

Rahva ja valitsuse maailmavaadete vaheline konflikt

Peaminister ei taha tagasi astuda ja peaministrit ei saa ka sundida tagasi astuma. Eesti Vabariigi põhiseadus võeti vastu 28. 06. 1992. Selle põhiseaduse §1 ütleb.

„Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.“

Sellesse põhiseadusesse ei ole aga sisse kirjutatud mehhanismi selle kohta, kuidas taastada rahva võim, kui võimulolijad ei austa rahva tahet ja võimust vabatahtlikult ei loobu. Põhjus on tõenäoliselt selles, et tänaseks on põhiseaduse vastuvõtmisest juba 31 aastat möödas. Põhiseaduse vastuvõtmise ajal ei osatud veel tänapäevases Eestis tekkinud olukorda ette näha. Siis ei olnud massiline valetamine veel probleem. Praegused võimumehed kasutavad seda põhiseaduse puudujääki ära.

Siis ei osatud ka seda ette näha, et liberaalsusega võidakse terves maailmas liiale minna. See on aga  juhtunud. 17. novembri 2023. aasta Postimehes kirjutab toimetaja Martin Ehala: „Rohkem kui pool sajandit on sotsiaalteadlased näinud vaeva, et vabastada inimene ühiskonna ahistavatest piirangutest. Ja neil on see üsnagi hästi korda läinud. Nüüd on aga ilmnemas uus probleem – ühiskond kipub katki minema.“

Selles lehenumbris räägitakse augentsuse filosoofiast (Mati Heidmetsa artikkel), mida liberaalid on vaikselt viljelenud, kuid mis on hakanud ühiskonnas probleeme tekitama. Laias laastus on augentsus egoismi uus nimi. Erinevus on siiski selles, et augentse inimese all mõeldakse mõjuvõimast egoisti.

Kui võimul ja rahval on liiga erinev maailmavaade, siis ühiskond kipubki katki minema. Nii nagu see praegu meil on. Rahvas on meil ikka kinni vanas demokraatlikus maailmavaates, mis ütleb, et ühiskonna kollektiivne arvamus on määrav ja valitsus peab olema rahva teener. Liberaalid on aga vaikselt üle läinud augentsuse filosoofia peale, mis peab olulisemaks individuaalset võimekust, selle arendamist ja rahva arvamuse mõjutamist võimeka juhi poolt.

Meie meedia püüab seda maailmavaatelist konflikti surnuks vaikida. Probleeme käsitletakse nii, nagu konfliktid oleksid ainult isikliku arvamuse tasandil. Samuti maalitakse pilti, et liberalism on demokraatia edasiarendus, mitte demokraatia hävitamine.

Tegelikult on liberalism oma arengus sattunud demokraatiaga konflikti kogu maailmas. Meie konflikt on ülemaailmse konflikti osa. Reformierakond on oma ideoloogia valikuga selle ülemaailmse konflikti ka Eestisse kohale toonud.  

On selge, et rahva arvamust Reformierakond ei väärtusta. Rahvale aga näib, et valitsus on käitunud nagu kangekaelne eesel, kes on koorma teelt kraavi vedanud ja hirnub nüüd võidurõõmsalt. Olukord on ju selline, et Eestis on praegu Euroliidu suurim majanduslangus. Töökohtade arv väheneb.  Ees terendab seninägematu maksutõusude kaskaad. Vaesus kasvab. Ees ootab õpetajate streik. Rahvas on mures tuleviku pärast, kuid valitsus on muretu. Valitsejad usuvad, et nad on Eesti kõige targemad inimesed.

Ühiskond vajab nii uuendusmeelseid kui konservatiive

Ühiskonna uuendamist ei ole võimalik alustada nii, et me võtame buldooseri ja lööme platsi vanast prahist puhtaks. Ühiskond on nii keeruline, et selle ülesehitamine tühjast kohast ei ole võimalik. Me ei tunne piisavalt ühiskonna ehitust. Ühiskonnasisesed stiihilised infovood (eriti kollektiivse alateadvuse roll) on läbi uurimata. Marksistid  püüdsid Venemaa ühiskonda parandada, kuid said halva ühiskonna asemel veel halvema.

Kui öelda, et ühiskond ei vaja konservatiive, siis on see hukatusse viiv marksistlik tee. Kahjuks on selle tee valinud paduliberaalid, sealhulgas meie Reformierakond. Nad ei märka, et nad astuvad samasse ämbrisse, millesse vene marksistid on juba astunud. Praegune peavoolu ühiskonnateaduste tase on piisav ühiskonna kahjustamiseks, kuid mitte ümberehitamiseks.

Ühiskonna uuendamine õnnestub, kui kaaluda, mida uut võtta ja mida vana jätta. Seda suunda on pidanud õigeks meie Isamaa partei. Kuid rahvast on lihtne ära lollitada loosungiga: „Lööme platsi vanast prahist puhtaks!“. Radikaalsete uuendusmeelsete jaoks on Isamaa liiga lahja tundunud

Ühiskond vajab nii konservatiive kui uuendusmeelseid. Objektiivse reaalsuse vaatepunktist demokraatia ja liberalism suured vastandid ei olegi. Ühiskonnas on eliit ja mõjuvõimsad juhid alati olnud (ehkki demokraadid nende tähtsust ignoreerida püüavad) ja rahvas on alateadvusest pärit kirjutamata seaduste järgi alati käitunud ja sellega rahva püsimise taganud (ehkki liberaalid räägivad vajadusest inimene kollektiivsest stiihiast vabastada).

Ühiskonna huvides on, et uuendusmeelsed ja konservatiivid peaksid teineteist vähemalt sallima. Veel parem oleks, kui nad suudavad teineteist austada. Siis oleksid nad tõelised rahva teenrid.

Kui aga üks pool on võtnud teise poole hävitamise hoiaku, siis on see tõeline ohu märk. Hävitamisele asumine on punane joon, mida ei tohi ületada. Mida teisel poolel siis üle jääb, kui teda hävitama asutakse. Ta on sunnitud samaga vastama. Nii tekib kodusõda.

Käesoleva aja Reformierakonna poliitikute käitumisest ja hoiakutest on aga selgelt näha, et nad tahavad Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Eesti poliitmaastikult kõrvaldada. Kuid konservatiivsuse väljajuurimine mõjub ühiskonnale hävitavalt. Konservatiivsus on seotud traditsioonide, käitumistavade ja väärtushinnangutega. Ilma nendeta ühiskond laguneb. Reformierakonna maailmavaade seab ohtu eesti rahva eksistentsi. Ühiskonda põlglikult suhtuvate egoistide kummardamine on ohtlik.

Ohu märgid ühiskonnas

Leplikkus kaasinimeste suhtes on meil vähenenud. Kaasinimeste soovidega ei taheta arvestada. Nende heaolust ei taheta hoolida. Oma tahte vägivaldne pealesurumine kipub normiks muutuma. Selline tendents on ühiskonnale erakordselt ohtlik. Sellist hoolimatuse ohtu märkas juba kaua aega tagasi filosoof Konfutsius (ka Kong Fuzi), kes elas Hiinas aastatel 551 – 479 eKr ja kellele ei meeldinud see, kuidas siis inimesed käitusid.

Hoolimatu pahatahtlikkus võimendub ühiskonnas. Kõik hakkavad üksteisele paha tegema. Elu läheb põrguks, inimesed hakkavad hulluks minema. Konfutsius andis põhimõttelise lahenduse. Ta ütles: „Armasta inimest“. Me ei pea minema ajas kaks ja pool tuhat aastat tagasi. Me võime minna siinsamas Eestis kirikusse ja me kuuleme, et Jeesus Kristus (ka Ješua) on öelnud sedasama, mida Konfutsius.

Et ühiskond püsiks, selleks peavad inimesed teatud suhtlusreeglitest kinni pidama. Kristlikud teoloogid on sõnastanud kõlbluse kuldreegli: „Tee teistele nii, nagu sa tahad, et teised sinule teeksid.“ Teises sõnastuses: „Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks.“

Nende reeglite paberile panemine on vajalik, kuid mitte piisav. Need reeglid on vaja rahva kollektiivsesse alateadvusse viia. Selle jaoks on kristlik liturgia välja mõeldud. On vaja kirik ehitada, sinna rahvas koguda ja jumalateenistusi pidada. Mõtted lähevad inimeste kollektiivsesse alateadvusse siis, kui palju inimesi neid mõtteid sünkroonselt mõtlevad. Nii saab jutlustaja inimeste meelsust korrigeerida.

Kollektiivsesse alateadvusesse viidud kõlbluse kuldreegel ei lase inimesel oma tahtmisega teiste inimeste tahtmistest üle sõita. Tekib teiste inimeste soovidega arvestamine juba alateadvuse tasemel. Teiste inimeste vajadustega arvestamine muutub iseenesest mõistetavaks ja pahategude võimendumisele tekib piir.

Vaja oleks kirikusse minna, kuid me ei lähe kirikusse. Meil on oma religioon, millesse me usume. See tuleb meile meedia vahendusel liberalismi ideoloogiast. Meedia on liberaalide kontrolli all.

Me usume, et minu enda tahtmine on kõige tähtsam. Ja sellele usule järgnevad teod. Me teeme abielu või kooselu petmisi kergekäeliselt. Partnerile tehtavad hingetraumad kogunevad lademesse. Elus pettunud inimesed on kergesti ärrituvad. Tekivad kaklused. Oma tahtmist surutakse peale vägivaldselt. Minnakse kehavigastusteni välja.

Lapsed viivad perevägivalla kooli. Koolikiusamisest on saanud suur probleem. Tööandjatel on tekkinud probleemid nooremate töölistega, kes ei taha tööl kehtivale korrale alluda. On tekkinud firmad, kes sõlmivad lepingu, võtavad raha ja siis haihtuvad koos rahaga. Häkkerid üritavad inimestelt pettusega pangakoode kätte saada ja nende raha ära varastada. On ilmunud ka häkkerid, kes lihtsalt tahavad kogu ühiskonda kahjustada. Seda sel teel, et nad rikuvad digitaalse infolevi kanaleid terve riigi ulatuses (pangad, mobiilside, televisioon). Grafiti tegijad mäkerdavad seinu selleks, et möödakäijate tuju rikkuda.

Inimestele on hea tuju sama vajalik, kui õhk hingamiseks. Vaja on kaasinimeste head tuju üleval hoida, mitte seda rikkuda. Siis hoiavad kaasinimesed ka sinu enda head tuju üleval. Kahjuks  on aga tuju rikkuv pahatahtlikkus levima hakanud.

Peale pahatahtlikkuse on teiseks ohu märgiks teiste inimeste arvamuse kuulamisest keeldumine. See probleem paistab hästi silma, kui jälgida Riigikogu infotundi.  Sõnavõtja jutule hakatakse vahele rääkima. Ei taheta kuulata, mida inimesel on öelda ja ei taheta lasta ka teistel seda kuulata. Usutakse, et ainult minu arvamus tohib levida. Kuid see „minu arvamus“ võib olla ju ekslik. Seda aga ei usuta.

See katkestaja peab ennast kõiketeadjaks. Teoreetiliselt võib ta ju seda ka olla. Siin kohal tuleks siiski küsida, kuskohalt tulevad valgustatud monarhide sarnaste tarkade mõjuvõimsate inimeste mõtted. Kas nende tarkade inimeste peas on infogeneraator, mis oma ehituselt on teadusele senitundmatu must kast. Või tähendab inimese tarkus võimet teisi inimesi kuulata ja saadud info ümber töötada. Need on põhimõttelised küsimused.

Infotehnoloogia seisukohalt inimese peas infogeneraatorit ei ole. Inimeste peas on bioloogiline arvuti (infotöötlusseade). Igasugune arvuti teeb ainult info ümbertöötlemist, see ei tekita infot. Inimese peas ümber töötatud infot nimetatakse fantaasiaks. Fantaasia muutub infoks peale seda, kui see on realiseeritud füüsilises maailmas. Info on ainult see, mis on realiseeritav või on juba realiseeritud.

Tehisintellekti infot ei genereerita arvutis. Tehisintellekti info on võetud Wikipeediast. Arvuti on ainult Wikipeediast saadud info kiire sirvija. Arvuti otsib kiiresti välja huvipakkuva koha ja tundub sellepärast kõiketeadjana. Wikipeedias on sadade tuhandete inimeste poolt praktikas kontrollitud info.

Rahva hulgas stiihiliselt ringlev info on valdavas enamuses samuti praktiliselt kontrollitud. Selle info hulgas on ka kollektiivseid eksimusi. Kuid eksimusi on ka Wikipeedias.

Seda arvamust, et inimese peas on infogeneraator, mis oma ehituselt on teadusele senitundmatu must kast, toetavad ainult ühiskonnateadlased. Infotehnoloogia ja loodusteaduste seisukohalt on see must kast objektiivse reaalsusega vastuolus olev fantaasia.

Tarkasi inimesi arendada püüdev augentsuse teooria on ühiskonnateadlaste sünnitis. Need ühiskonnateadlased on lähtunud seisukohast, et tarkus ehk info tekib inimese peas. Ekslik lähtealus on andnud jabura filosoofilise konstruktsiooni. Liberaalid on hakanud seda jaburust praktikas realiseerima ja on sattunud raskustesse. Nende häda on selles, et nad ei tee vahet infol ja fantaasial.

Liberaalid usuvad, et on olemas sellised valgustatud monarhi tüüpi targad inimesed, kelle tarkus ületab kogu rahva tarkuse ja kes on võimelised rahvast paremini juhtima, kui demokraatial (ehk rahva arvamusel) põhinev võimumehhanism.

Meie reformierakondlased on hakanud selles jaburas teoreetilises kontseptsioonis sõrmega järge ajama ja ajuvabalt seda realiseerima. Ja tulemuseks on praegused suured raskused riigi juhtimisel. Alguse on see kõik saanud lihtsast asjast – arvamusest, et mina olen nii tark, et ei pea kedagi kuulama.  

Kui küsija isik ei meeldi, siis ei kuulata isegi seda, mida küsitakse. Küsimust ignoreeritakse nagu poleks seda olnudki ja vastamise asemel hakatakse arendama mingit oma teemat. Seda on näiteks märgata, kui jälgida televisiooni poolt edastatavaid vestlussaateid. Sellises käitumises avaldub soovimatus lahendada ühiskonnas olevaid probleeme.

Mitte kuulata on hukatuslik käitumismall. Kui ühiskond tekkis selle pärast, et mitu pead on parem kui üks, siis käitumismall mitte kuulata, ütleb vastupidist – üks pea on parem kui mitu. See aga tähendab, et palju päid on mõttetu ja ühiskonna arvamus on mõttetu. Ja järelikult ühiskonda polegi vaja. See ühiskonna mittevajalikkuse mõte viib tegudeni – ühiskond hakkab lagunema.

See kuulamisest keeldumine on levinud isegi kooli ja hakanud õppetööd segama. Lapsed ei taha õppida matemaatikat. Matemaatika reeglitele peab alati alluma. 2 pluss 2 on alati 4. Soovid sa seda või mitte. Last on aga kodus kasvatatud vaimus, et minu tahtmine peab peale jääma. Matemaatika ja kodune kasvatus on vasturääkivad. Tulemuseks on see, et lapsele ei meeldi matemaatikat õppida ja ei meeldi ka matemaatika õpetaja.

Ja kui õpetaja ei meeldi, siis võib tal ka vigu leida. Lapsed teavad, et õpetajad saavad vähem palka, kui pangas makstakse. See näitab, et õpetajal ei ole olnud piisavalt tarkust, et suurema palga peale saada. Nii arvavad lapsed, kelle vanemad on liberaalse maailmavaate ja augentsuse filosoofia stiihilised toetajad. Nende laste jaoks ei ole õpetaja autoriteet. Nad segavad tundi ja lausa kaklevad õpetajaga. Nad ütlevad, et ära mölise või ma helistan isale ja siis sa alles saad. Ja nende ähvardusel on mõju.

Sellises olukorras on õpetajal väga raske õppetööd läbi viia. Selleks, et lastele midagi meelde jääks, peavad õpetaja ja laste mõtted ühe ja sama asja peal olema. Peab olema sünkroonne mõtlemine. Isegi see, kui keegi näpib kuulamise asemel nutitelefoni, segab ülejäänud lastel õpetaja mõtetest arusaamist. Kui aga osa lapsi lausa demonstreerib, et me ei taha sind kuulata, siis õpetaja tunneb, et ta ei suuda oma tööd teha. Ta põleb läbi ja läheb koolist ära.

Matemaatika, infotehnoloogia ja loodusteaduste õpetajatest on terves Eestis puudus. Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetel lahkus Eestis 2021/2022. õppeaastal 1704 õpetajat. Neist 46% olid vanuses alla 39 aasta. Haridussüsteemi jätkusuutlikkus on kadumas.

Õpetajad põgenevad koolist, kuid lastel on koolikohustus. On suur hulk lapsi, kes ei taha kooli minna. Nad kardavad mõnitamist ja kiusamist. Kuid nad on kohustatud koolis käima. Selliste laste vaimne tervis saab kannatada. Eestis on viimase kümne aastaga pea viiekordistunud kõne ja keelepuudega ning neljakordistunud psüühikahäiretega laste arv. Iga viies laps vajab mingit hariduslikku tugiteenust. Kõige rohkem on kasvanud aktiivsuse ja tähelepanu häiretega laste arv. Olukorra halvenemine kiireneb. Suures osas on see koolis leviva pahatahtlikkuse tulemus.

Pahatahtlikkus on haigus, mis hävitab ühiskonna, kui seda välja ei ravita. Vanasti pandi korda rikkuvad lapsed nurka seisma või saadeti klassist välja. Heideti ka koolist välja. Koolis oli ka usuõpetus.

Kõike seda oleks ka praegu hädasti vaja teha. Kuid ei tehta midagi. Praegune liberaalne valitsus on olukorraga rahul ja ütleb, et kooliga on kõik korras.

Võimalikud tuleviku stsenaariumid

Praegu vaatab rahvas valelike valitsejate tegusid vaikides pealt. Kuid inimestel on juba tekkimas julgus valetamisele vastu astuda. Ka Riigikogus istujate meelsus võib muutuda nii, et tulevad erakorralised valimised. Ja kui need valimised tehakse ainult paberhääletusega (et mittekontrollitavat elektroonilist valimispettust vältida), siis olekski demokraatia taastatud.

See stsenaarium ei tarvitse aga realiseeruda. Meil on levima hakanud kõigi võõramaise kummardamine ja eestimaise halvustamine. Näiteks on Eesti Posti uueks nimeks pandud Omniva. See näitab, et osa inimesi häbeneb eestlased olla. See, et eesti rahvas on oma keelt ja kultuuri siin Läänemere ääres üle 3000 aasta alal hoidnud, ei tähenda midagi. See rahvas võib lasta ennast võõraste tõdedega ära petta ja sattuda olematusse.

Kolmandaks võib valest ja pettusest läbi imbunud Lääne ühiskond nii nõrgaks minna, et ei suudeta Venemaad enam heidutada. Tekkiv kolmas maailmasõda asendab siis Läänemaailma juhtrolli Idamaailma juhtrolliga. Liberalismi ideoloogia läheb ajaloo prügikasti vene marksismi kõrvale ja see ei ohusta siis enam eesti rahvast.

Kuno Janson

Tõnu Antoni kommentaar:

“Selleks ongi meie põhiseaduses ette nähtud põhiseaduslikkuse kaitse institutsioonid ja viisid, mis kindlustaks põhiseaduse täitmist. Kui Eesti riik on rajatud õiglusele ja õigusele, nagu ütleb põhiseadus, siis Vabariigi President ei kuuluta välja seadusi, mis ei ole kooskõlas võimul oleva koalitsiooni valimiseelsete lubadustega. Seda muidugi siis, kui nad saavad aru, mida tähendab, et riik on rajatud õiglusele ja õigusele. Siis riigikohus tühistab sellised seadused, kui riigikogu üritab oma lubadusi eiravat seadust teistkordselt vastu võttes läbi suruda. Aga mida pole, seda pole. Pole olemas riigis tegelikult toimivat demokraatia ja põhiseaduslikkuse kaitset, kuigi vastavad institutsioonid on loodud. Need institutsioonid (Vabariigi President, riigikohus, õiguskantsler) mängivad kaasa demokraatia hävitamist valetamise ja vassimise teele asunud poliitilistele jõududele nende sellisele tegevusele mitte vastu astudes, vaid hoopis kaasa aidates. Ärgu öeldagu, et meie põhisedus sellist asja ei võimaldagi. Võimaldab küll ja vägagi ettenägelikult. Selleks peaks aga meie põhiseaduse kaitse institutsioonidel selgroog olema ja soov riigis demokraatiat ja põhiseadust kaitsta. Kui seda kumbagi pole, siis ollaksegi kummitempel ja mängukann valedele ja vassimistele rajatud poliitiliste jõudude jaoks nende poolt riigi ja rahva alatus petmises ja valelikus tegevuses. Head vana aasta lõppu ja lootusrikast uut aastat!”

Täna lokkab Eestis hieararhia, sest Eesti Vabariigi põhiseaduses puudub Rahva Kõrgeim otsustusõigus ja rahvas ei nõua ka referendumit!

Loe lisaks:

Kulgemine suveräänse Eesti suunas

Tänane Eesti Vabariik kulgeb 1938 aastal K. Pätsi poolt salaja võltsitud ja kinnitatud Põhiseaduse alusel

Kehtiv põhiseadus ei kasuta sõna “suveräänsus.” Suveräänsuse põhimõtte võib välja lugeda põhiseaduse §-st 1, mis sätestab: “Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.“[1] Suveräänsusega on samuti seotud preambulis väljendatud vabaduse põhimõte, mille kohaselt on Eesti riik “rajatud vabadusele…” [2]

Põhiseaduse § 1 teine lause, mille kohaselt Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu, loodi ilmselt halba ajalookogemust (nn “hääletu alistumine“) arvestades, samuti lähtuvalt eelnõu koostamise hetkesituatsioonist, et välistada igasugune võõrvõimu alla langemine ja suveräänsuse kaotus.[3] Põhiseaduse ekspertiisikomisjoni arvates on tegemist kollaboratsionismivältida üritava sättega. Võõrandamisest eristab ekspertiisikomisjon sellist kompetentside ülekandmist, mis ei ole lõplik ja tagasivõtmatu.[4]

Kommenteerides sarnaseid sätteid 1935. aastal, leidis Artur-Tõeleid Kliimann, et “iseseisvus” tähendab, et põhiseaduse järgi ei saa Eesti Vabariiki muuta liitriigi osariigiks. “Sõltumatus” tähendas Kliimanni arvates keeldu sõltumiseks teisest riigist.[5] Teisiti arvas Ants Piip, kelle arvates väljendasid “iseseisvus” ja “sõltumatus” suveräänsuse sisemist ja välimist aspekti. [viide?]

Suveräänsus ja ühinemine Euroopa Liiduga

Põhiseaduse § 162 kohaselt saab põhiseaduse esimest peatükki muuta üksnes rahvahääletusega, mitte aga Riigikogu poolt. Põhiseaduse eelnõu koostajate arvates tähendab see seda, et Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse võõrandamist peaks toetama rahvas rahvahääletuse kaudu.[6]

See on muutnud keerukaks Eesti ühinemise Euroopa Liiduga ja kutsunud esile euroskeptikute aktivismi.

14. septembril 2003 toimunud rahvahääletusel vastas küsimusele “Kas Teie olete Euroopa Liiduga ühinemise ja Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse vastuvõtmise poolt?” jaatavalt 66,83% ja eitavalt 33,17%.[7][8]

Hääletusele järgneval päeval esitas Kalle Kulbok valimiskomisjonile valimiste peale kaebuse, mille komisjon rahuldamata jättis.[9] 19. septembril esitas Riigikohtule taotluse rahvahääletuse õigustühiseks kuulutamiseks.[10] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis Kulboki kaebuse läbi vaatamata, kuna sellise taotluse esitamiseks oli õigus üksnes presidendil.[11]

24. septembril jättis Riigikohus läbi vaatamata ka Helle Vilu ja Eesti Valijate Liidu kaebused rahvahääletuse tulemuste tühistamiseks

Eesti NSV(ENSV) – 1988

EESTI NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKU VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU DEKLARATSIOON

Eesti NSV suveräänsusest

Eesti rahvas on Läänemere kallastel oma maad harinud ja kultuuri arendanud enam kui viis tuhat aastat. 1940. aastal sai rahvuslikult homogeensest, suveräänsest Eesti Vabariigist Nõukogude Liidu koostisosa, seejuures nähti ette suveräänsusgarantiide säilimine ja rahvuse õitseng. Stalinismi- ja stagnatsiooniaja sisepoliitika ignoreeris neid garantiisid ja seisukohti. Selle tulemusena on Eestimaal kujunenud eestlastele kui põhirahvusele ebasoodus demograafiline situatsioon, looduskeskkond on paljudes vabariigi piirkondades katastroofiolukorras, majanduse jätkuv destabiliseerimine mõjub negatiivselt kogu vabariigi elanikkonna elatustasemele.

Eesti NSV Ülemnõukogu näeb raskest olukorrast vaid ühte väljapääsu: Eestimaa edasine areng peab toimuma suveräänsuse tingimustes. Eesti NSV suveräänsus tähendab, et talle kuulub tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil. Eesti NSV suveräänsus on terviklik ja jagamatu. Selle kohaselt peaks vabariigi edasine staatus NSV Liidus olema määratud liidulepinguga.

Eesti NSV Ülemnõukogu ei ole nõus NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi poolt arutusele pandud nende NSV Liidu konstitutsiooni muudatuste ja täiendustega, mis välistavad Eesti NSV konstitutsioonilise õiguse enesemääramisele. Toetudes rahvusvahelistele paktidele majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste kohta 16. detsembrist 1966, mis on ratifitseeritud NSV Liidu poolt, ja teistele rahvusvahelise õiguse normidele, deklareerib Eesti NSV kõrgeim rahva võimu esindav organ, Eesti NSV Ülemnõukogu, oma seaduste ülimuslikkust Eesti NSV territooriumil.

Muudatused ja täiendused NSV Liidu konstitutsioonis jõustuvad edaspidi Eesti NSV territooriumil nende heakskiitmisel Eesti NSV Ülemnõukogu poolt ning vastavate muudatuste ja täienduste tegemisel Eesti NSV konstitutsioonis.

Eesti NSV Ülemnõukogu kutsub üles kõiki, kes on sidunud oma saatuse Eestimaaga, konsolideeruma demokraatliku ja sotsialistliku Eesti ühiskonna ülesehitamiseks. Suveräänsuse juriidiline ja faktiline realiseerimine tähendab ühtlasi seda, et Eestimaa rahvas ei nõustu tulevikus ühegi seadusega, mis oleks diskrimineeriv mistahes teise Eesti NSV-s elava rahvuse esindajaile.

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees A. RÜÜTEL

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi sekretär V. VAHT

Tallinn, 16. novembril 1988.

Kuidas jõuda suveräänsesse Eestisse?

Eesti Elukorralduslik Kokkulepe(EEK) – üks võimalik idee: Suveräänse Eesti Deklaratsioonikavand

• Eestimaa on Põliselanike Kogukond – Eestimaa Kogukond.
• Rahvas ehk Eestlase määratlus. Põliseestlasel on Eestimaa üle otsustamise kohustus.
• Rahva kõrgeim otsustusõigus. Rahval on õigus tagasi kutsuda riigijuhid,  president ja kohtunik enne tähtaja lõppu, kui rahva esindaja pole täitnud põhiseadust ja rahvale antud lubadusi.
• Rahva poolt valitud riigijuhtidel lasub vastutus.
• Rahva poolt valitud riigijuhtide ja riigikogu liikmete töölepingutel on ajaline piirang (4 aastat), et välistada “eluaegne” töökoht ja korruptsioon.
• Presidendi valimine Rahva poolt. Presidendil on vastutus.
• Õiguse ja õigluse eest seisvad Kohtunikud valitakse rahva poolt. Töölepingul on ajaline piirang 4-6 aastat). Kohtunikel on vastutus.
• Eestimaa maa, maavarad, loodus, energia, on rahva ühiskasutuses ja nende kasutamise kinnitab vajadusel Rahva referendum.
• Igasse rahvusvahelisse kokkuleppesse sätestatakse tingimus, et Eestimaa Rahva referendum võib kokkuleppe lõpetada igal ajal.
• ……. (Rahva koosloomisel lisanduvad aluspõhimõtted)

Mida tähendab suveräänsus?

Suveräänsus tähendab sõltumatust ja kõrgeimat võimu autoriteeti teatud kontekstis. Seda mõistet kasutatakse erinevates valdkondades, kuid selle põhitähendus jääb alati seotud autonoomia ja iseseisvusega. Allpool on toodud mõned peamised tähendused ja kontekstid:

1. Poliitiline ja riiklik suveräänsus:

• Suveräänsus viitab riigi võimele tegutseda oma territooriumil sõltumatult ja võtta vastu otsuseid ilma välise sekkumiseta.
• See tähendab, et riigil on kõrgeim võim oma seaduste, poliitikate ja siseküsimuste üle.
• Suveräänsust jagatakse sageli kaheks:
  • Sisemine suveräänsus: Võim oma territooriumil ja selle üle.
  • Väline suveräänsus: Võime suhelda teiste riikidega võrdsetel alustel ja kaitsta end välise surve või agressiooni eest.

2. Õiguslik suveräänsus:

• Õigusteaduses tähendab suveräänsus, et mingil institutsioonil, näiteks parlamendil, on kõrgeim seadusandlik võim, ja teised institutsioonid peavad selle otsuseid järgima.

3. Isiklik või indiviidi suveräänsus:

• Filosoofiliselt või eetiliselt võib suveräänsust vaadelda ka üksikisiku kontekstis, kus see tähendab inimese võimet ja õigust kontrollida oma elu ja teha iseseisvaid otsuseid.

4. Majanduslik suveräänsus:

• Riigi või kogukonna võime kontrollida oma majandusressursse ja teha sõltumatuid majandusotsuseid, näiteks ilma rahvusvaheliste organisatsioonide või võõrriikide surveta.

Etymoloogia ja tähendus laiemalt:

Mõiste pärineb ladinakeelsest sõnast superanus, mis tähendab “üle oleva”. Keskajal arendati sellest välja idee “kõrgeimast autoriteedist”.

Suveräänsus on oluline mõiste rahvusvahelises õiguses, poliitikas ja filosoofias ning sageli vaieldakse selle üle seoses üleilmastumise, liitriikide (nagu Euroopa Liit) ja territoriaalsete konfliktidega. Viimase 3000 aasta jooksul on maailmas suveräänsuse ja inimeste vabaduse nimel peetud üle 14000 sõja! Eestis on viimase 90 aasta jooksul “Maailma kabal” oma jüngritega hävitanud(likvideerinud, ära ostnud, vangistanud,..) üle 80 vabadusvõitleja või nendega seotud rahvaliikumise ühendused.

Mida tähendab suveräänne Maa(näiteks: Eestimaa)?

“Ilma poliitikata suveräänne Maa”, mis ei ole riik traditsioonilises mõttes ega fiktsioon, tähendab järgmist:

1. Maa kui füüsiline territoorium, mitte riiklik struktuur

• Suveräänne maa viitab füüsilisele territooriumile, mis kuulub otse inimestele, mitte poliitilistele ega riiklikele institutsioonidele.
• See tähendab, et maa on vabastatud riigi seadusandlikest ja administratiivsetest piirangutest, kuid omab siiski oma autonoomset korda või korraldust – Eestimaalaste, eesti põlisrahva ühisjuhtimine ja koosotsustamine Rahva Võimu põhimõttel.
• Selle maa elanikud võivad ise hallata oma elu ja territooriumi ilma valitsuseta või traditsioonilise poliitilise süsteemita – Rahva Võim.

2. Poliitika puudumine

• Kui öelda, et maa on ilma poliitikata, võib see tähendada järgmist:
  • Puuduvad hierarhilised võimusüsteemid, erakonnad või institutsioonid, mis kehtestavad reegleid ja norme.
  • Selle asemel põhineb elu korraldamine otsedemokraatial, ühisotsustamisel, või lihtsalt vabal kooseksisteerimisel, kus inimesed toimivad vastastikusel austusel ja kokkuleppel.

3. Riigi kui fiktsiooni tagasilükkamine

• Seda mõistet seostatakse filosoofiliste ja juriidiliste aruteludega, kus riiki nähakse fiktsioonina, st sotsiaalse kokkuleppe või lepinguna, mille alusel inimesed loovutavad oma iseseisvuse.
• Suveräänne maa, mis pole riik, võib tähendada maad või kogukonda, mis ei tunnista traditsioonilist riiklikku suveräänsust ega allu sellele.
• Selline lähenemine võib põhineda ideel, et riigid on inimeste loodud abstraktsioonid, mis eksisteerivad vaid õigussüsteemis ja poliitikas, kuid füüsiline maa ja elu on sellest sõltumatud.

4. Kogukonna või indiviidi kontroll

• See suveräänne maa võib olla hallatud otse inimeste poolt, kes elavad seal ja teevad ise otsuseid oma elu, maavarade ja maa kasutamise üle.
• Reeglid ja struktuurid võivad olla väga lihtsad, lähtudes inimestevahelistest kokkulepetest, mitte formaalsetest seadustest.

5. Vabadus välisest kontrollist

• Maa võib olla vaba välisest surveast (nt riiklikest maksudest, seadusandlusest või reguleerimisest). Elanikud võivad end iseorganiseerida, tunnustamata väliseid autoriteete.

Näited sellise kontseptsiooni rakendamisest:

• Iseseisvad kogukonnad või ökokülad, kus inimesed elavad harmoonias loodusega ja ei tunnista riigi autoriteeti.
• Vabad territooriumid: Näiteks eksisteerivad mõningad väikesed piirkonnad, mis on seaduse hallidel aladel või kus kehtib alternatiivne elukorraldus.
• Eraomandatud maa, kus selle omanik või kogukond otsustab mitte alluda tavapärastele riigi seadustele või maksusüsteemidele.

Tähtis märkus

Kuigi see kontseptsioon kõlab ideaalselt teoreetiliselt, võib praktiline realiseerimine olla keeruline tänases illuminaatlikus ja matrixi maailmas. Riigid (juriidilised fiktsioonid), mis omavad suveräänsust rahvusvahelise õiguse raames, võivad sellist lähenemist vaidlustada ja vaidlustavadki. Täieliku poliitikast ja riiklikest struktuuridest vaba maa loomine nõuab tugevat sotsiaalset, majanduslikku ja õigussüsteemi alternatiivi – Rahva Võim ja EEK.

See idee resoneerib sageli filosoofiliste liikumiste, libertaarsete ja anarhistlike põhimõtetega, kus rõhutatakse üksikisiku ja kogukonna autonoomiat.

Mida tähendab suveräänne inimene?

Suveräänne inimene viitab indiviidile, kes on täielikult iseenda elu ja otsuste kõrgeim autoriteet, sõltumata välistest mõjudest või kontrollist. Seda mõistet kasutatakse filosoofias, õiguslikes kontekstides ja ka isikliku arengu diskursustes, kuid see võib tähendada eri asju sõltuvalt kasutuskontekstist. Allpool on mõned levinud tähendused ja tõlgendused:

1. Isiklik vabadus ja autonoomia

• Suveräänne inimene tähendab inimest, kes elab iseseisvalt ja vastutab täielikult enda valikute ja tegude eest.
• Ta ei lase end mõjutada teiste arvamustest, reeglitest või ootustest, kui need on vastuolus tema enda põhimõtete ja väärtustega.
• Selle filosoofia keskmes on arusaam, et inimene on iseenda elu looja ja kõrgeim autoriteet.

2. Õiguslik ja poliitiline kontekst

• Mõnedes radikaalsetes õiguslikes ja poliitilistes liikumistes viitab “suveräänne inimene” isikule, kes usub, et ta ei ole seotud riigi seaduste ega regulatsioonidega, sest ta on “riigist sõltumatu”. Näiteks:
  • Sellised inimesed võivad väita, et nad on “sündinud vabana” ega ole sõlminud mingit lepingut, mis kohustaks neid järgima riiklikke seadusi. (Kes sa oled Riigi mängus?)
  • Seda mõistet kasutatakse sageli alternatiivsete õigustõlgenduste raames ja see võib olla seotud suveräänsete kodanike liikumisega (sovereign citizen movement), mis on paljudes riikides vaieldav.

3. Filosoofiline tähendus

• Filosoofias ja eksistentsialismis tähendab suveräänsus eneseteadlikkust ja autonoomiat, kus inimene mõistab, et tal on vastutus oma elu tähenduse ja suuna üle.
• Selline inimene elab kooskõlas oma sisemiste väärtustega, sõltumata ühiskonna või välise surve nõudmistest.

4. Vaimne ja isiklik areng

• Isikliku arengu ja vaimsete praktikate kontekstis viitab see inimesele, kes on saavutanud emotsionaalse ja vaimse tasakaalu ning tunneb end vabana väliste autoriteetide mõjust.
• Suveräänne inimene on teadlik oma piiridest ja õigustest, kuid ka oma kohustustest teiste suhtes, elades harmoonias ja tasakaalus.

Tähtsad aspektid suveräänse inimese puhul

• Vastutus: Suveräänne inimene võtab täieliku vastutuse oma tegude, otsuste ja nende tagajärgede eest.
• Vabadus: Tõeline suveräänsus hõlmab nii sisemist (mõtlemine, tundmine) kui ka välist vabadust (tegevused, suhted).
• Autonoomia ja piirid: Suveräänne inimene seab oma elu ja tegevuste piirid, kuid mõistab ka teiste suveräänsust.

Kuigi suveräänsuse idee inimesega seoses kõlab inspireerivalt, tuleb seda mõista realistlikult. Näiteks täielik seaduslik sõltumatus või reeglitest loobumine ei pruugi olla võimalik ilma konflikti sattumata riiklike süsteemidega. Seega on oluline tasakaal isikliku autonoomia ja ühiskondlike normide vahel, seniks kuni on saavutatud Rahva Võim ja vastu võetud uus EEK.

Kuidas sina vastad nüüd nendele küsimustele:

Kas Eestimaa on suveräänne maa? Kas Eesti Vabariik on suveräänne? Kas eestlane on suveräänne? Kas sina oled suveräänne? Kas sa tahad olla suveräänne ja tahad elada suveräänses Eestimaal? Mida sa esimese sammuna ette võtad nüüd, et olla suveräänne?

Veiko Huuse säuts Fonte.News telegram kanalis 20.11.2024:

Üleskutse kõigile kommentaatoritele, arvamuste avaldajatele, hinnangute andjatele, ilkujatele, trollidele ja maailmaparandajatele:

Sellel tegevusel, et sa kommenteerid kellegi isiklikul sotsiaalmeedia seinal tema edastatud sõnumit või arvamust, ei muuda mitte midagi ega loo paremat elu sulle ega talle. Te peaksite selle “teiste asjadesse ja ellu sekkumise” energia suunama õigesse kohta – otse allikasse!

Ma olen jõudnud arusaamisele, et kui inimesed (500–600 tuhat eestlast) ei ole valmis tulema tänavatele ja valitsust kukutama, oleks parem jääda koju ja mitte minna tööle, et seeläbi peatada riigi kui fiktsiooni eksisteerimine. Paraku, tõele otsa vaadates, pole eestlased kummakski valmis – ei tänavale tulemiseks ega töölt kõrvale jäämiseks. Puudu on julgusest ja valmisolekust. Sellises olukorras jääb üle vaid oodata maailma üldist kaost ja selle iseeneslikku kokkuvarisemist.

Samas tõdesin, et inimesi on vaja inspireerida ja suunata tegema tegusid, mis kiirendaksid maailma muutumist. Selleks ei piisa pelgalt sotsiaalmeedias kommenteerimisest. Inimesed peaksid saatma oma arvamused ja kommentaarid otse ametnikele ja poliitikutele. Poliitikud ja ametnikud ei loe nende kohta kirjutatud negatiivseid kommentaare kellegi sotsiaalmeedia seinal – nad on koolitatud sellist kriitikat ignoreerima ja jääma tavainimeste arvamuste suhtes tuimaks.

Seetõttu tuleks suunata oma kommentaar ja arvamuse info otse allikasse – probleemide tekitajatele endile. Lisaks tuleks sotsiaalmeedias tuua esile konkreetsed ametnikud või poliitikud, kes oma tegudega ühiskonda lõhuvad ja Eestimaad kahjustavad. Sel viisil on võimalik mõjutada otseseid vastutajaid ja kiirendada muutusi ühiskonnas.

Saatanliku poliitikaga seotud inimolendid kardavad kõige rohkem tema nime avalikuks tegemist koos tema “kuritegudega”. Seega tehkem seda koos ja alustame koos protsesse suveräänse Eestimaa loomiseks.

Artikli toimetasid Veiko Huuse ja Ülo Siinmaa

Loe lisaks:

Emalaev on uppumas. Ameerika Nero ajastul

Ameeriklased on nagu tülitseva pere liikmed, kes soovivad oma pisikaebusi köögilaua taga vaielda, et ei tunne ahjust tõusva suitsu lõhna. Kuna meie rahvas hõõgub ja maailm põleb, ei pööra tähelepanu kumbki suure partei presidendikandidaat meie ümber loksuvatele leekidele.

Kamala Harris ja Donald Trump ei ignoreeri lihtsalt meie hirmutavat riigivõlga – mõlemad lubavad seda suurendada . Kummalgi kandidaadil pole tõsist plaani Hiina, Venemaa või Iraani ähvardavatele ohtudele reageerimiseks.

Tervishoiu kägistavad kulud, vaimse tervise järsk langus, meie avalike koolide lagunemine – mis on järsult seotud perekonna lagunemisega – on kõik tähelepanuta jäetud võidujooksus, mida iseloomustavad rämedad viited poliitikale ja teravad isiklikud rünnakud.

Asi pole ainult Harrises ja Trumpis – meie Washingtoni juhtkond on pikka aega keeldunud vastamast meie vabariiki ähvardavatele kasvavatele ohtudele. Nende tühi lubadus on, et kõik on teise poole süü. Aidake meil see teine ​​mees hävitada ja kõik on virsikud ja koor .

Kolmanda klassi laps ei langeks selle jama peale. Kumbki pool ei saa teist võita. Harrise võit ei ole Trumpi populistliku sõnumi surmakell; Trumpi võit ei vähenda progressivismi vasakpoolset tõrkeid. Olgu tulemus milline tahes, oleme jätkuvalt lõhestunud ja vihane rahvas. Ja ometi on pealtnäha läbimõeldud ameeriklased selle õngekonksu, nööri ja uppuja ostnud.

Veelgi olulisem on see, et isegi kui üks pool haaras absoluutse võimu, pole neil seaduslikku plaani riigi laeva parandamiseks. Kuuskümmend aastat Great Society programme on meile näidanud, et me ei saa probleemidest välja pääseda. 44 aastat pärast Reagani revolutsiooni näitavad meile, et maksukärped võivad luua aluse reformidele, mida pole kunagi tulnud – ülesanne, mis läheneb võimatule, kuna üha enam ameeriklasi hakkab sõltuma valitsuse abist .

Ameerikas on käes teine ​​Nero ajastu – meie juhid askeldavad, kui riik põleb.

Varasemate kriiside ajal on Ameerika rahva tugevus, vastupidavus ja leidlikkus päästnud meid puuduse ja sõja sügavusest. Pole selge, et me säilitame selle tera.

Selle asemel, et nõuda juhtimist, näib, et oleme rahul arutu poliitika leiva ja tsirkusega, mis sarnaneb pigem Rooma gladiaatorite lahinguga kui Vana-Kreeka arendavatele debattidele. Ohvri ja kaebuste lai omaksvõtt mõlemal poolel on asendanud igasuguse ohverduse küsimuse ühise hüvangu nimel sooviga demoniseerida meie kujutletud piinajaid. Kui midagi, siis naudime võitlust. See paneb meid tundma end tähtsana, elavana – see annab meie elule tähenduse.

Kuigi meil on tõsiseid probleeme, ei ole me enam tõsine rahvas. Sellest ka meie valik Donald J. Trumpi ja Kamala Harrise vahel.

See ei ole siiski haigus, vaid sümptom. Esimene samm ravi, kui mitte ravi poole, on ilmne: me peame tagasi lükkama oma tühja kõrvalejuhtimise poliitika, et tuvastada ja lahendada meie kiireloomuline kriis . Ausus muudaks tõesti midagi. See võib meid ka õnnelikumaks muuta, kui suuname oma energiad vihasest erapooletusest läbimõeldud partnerluseks.

Siiski viiks see meid ainult nii kaugele. Elu õpetab, et oma probleemide tuvastamine on muutuse suhteliselt lihtne osa – me kõik teame, mis teisel mehel ja mõnikord ka iseendal viga on. Palju raskem on leida tahet ja distsipliini, et midagi ette võtta. 

Me vajume selle väljakutse ees, sest tundub, et hoone tulekahju eirata on endiselt võimalik. Paljudel meist on see päris hea; meie hirme leevendab meie kindlus põgenemise vastu. See ei saa mind kätte .

Irooniline, aga tõsiasi, et suur osa ülejäänud maailmast laguneb, tekitab vale turvatunde. Selle asemel, et näha neid probleeme kanaarilindudena söekaevanduses, mõtleme: Hei, meil läheb ikka hästi.

On tõsi, et ajalugu ajab hukukuulutajad segadusse. Maailm läheb pikas perspektiivis paremaks. Kuid see on väike lohutus neile, kelle üks lühike elu möödub mõõna voolu ajal.

Ajalugu õpetab ka seda, et mineviku ebaõnnestumise üle otsustamine tuleb sageli äkilise kiirusega, nagu varas öösel. Mõeldes tohututele probleemidele, mida me laseme hõõguda, tuletage meelde Ernest Hemingway teravat hoiatust filmist “Päike tõuseb ka”.

“Kuidas sa pankrotti läksid?” küsib üks tegelane sõbralt.

“Kaks võimalust. Tasapisi, siis äkki olingi.”

Artikli autor J. Peder Zane on RealClearInvestigationsi toimetaja ja kolumnist. Varem töötas ta News & Observeris (Raleigh) raamatuarvustuste toimetajana ja raamatukolumnistina, kus tema kirjutis pälvis mitmeid riiklikke autasusid. Zane on töötanud ka New York Timesis ning õpetanud kirjutamist Duke’i ülikoolis ja Saint Augustine’i ülikoolis.

Mis on see idee ahelatest vabastamiseks?

Loe lisaks:

“Kui elanikkonda häirib tühiasi, kui kultuurielu määratletakse ümber pideva meelelahutuse ringina, kui tõsine avalik vestlus muutub lapsejutu vormiks, kui lühidalt öeldes saavad inimesed publikuks ja nende avalik äri vodevill(tsirkuseks) tegevuseks, siis satub rahvas ohtu; kultuuri surm on selge võimalus.“– Neil Postman

Lõhna mida sa tunned, on sureva vabariigi hais – Meie surev Eesti Vabariik.

Tegelikkuses oleme sattunud kuhugi  kleptokraatia  (varaste valitsetud valitsus) ja  kakistokraatia  (valitsus, mida juhivad põhimõttetud karjääripoliitikud, korporatsioonid ja vargad, kes tegeleb meie olemuse kõige hullemate pahedega ja ei austa Eestlaste, Eesti põlisrahva, õigusi).

Valitsus on juba aastaid mänginud Eesti rahvaga kassi-hiire mängu, lasknud meil nautida just nii palju vabadust, et arvata, et oleme vabad, kuid mitte piisavalt, et võimaldada meil elada vaba rahvana.

Teisisõnu, meil lubatakse peesitada  vabaduse illusioonis  , samal ajal kui meilt võetakse ära need õigused, mille eesmärk on tagada, et saaksime valitsuse vastutusele võtta õigusriigi põhimõtete ehk Eesti Vabariigi põhiseaduse järgimise eest.

Oleme hädas, inimesed.

See pole enam Eestimaa, vabade inimeste maa, kus valitsus on inimeste poolt ja inimeste jaoks.

Pigem on see Eestimaa, kus fašism, totalitarism ja militarism käivad käsikäes.

Vabadus ei tähenda enam seda, mida ta kunagi tegi.

See kehtib olenemata sellest, kas räägite õigusest kritiseerida valitsust sõnades või tegudes, õigusest olla vaba valitsuse järelevalve alt, õigusest mitte lasta oma isikut või teie vara valitsuse agentide alusetult läbi otsida, õigusest nõuetekohasele menetlusele, õigus olla kaitstud militariseeritud politsei tungimise eest teie koju, õigus olla süütu, kuni süüd pole tõestatud, ja kõik muud õigused, mis kunagi tugevdasid Eestimaa asutajate pühendumust Eestimaa vabaduseksperimendile.

Meil ei ole mitte ainult enam võimu oma keha, perede, vara ja elu üle, vaid valitsus jätkab nende väheste õiguste lõhkumist, mis meil veel on vabalt rääkida ja ise mõelda.

Mu sõbrad, meid mängitakse lolliks.

Paberil võime olla tehniliselt vabad.

Tegelikkuses oleme aga ainult nii vabad, kui riigiametnik lubab.

Arvame ainult, et elame põhiseaduslikus vabariigis, mida juhivad meie hüvanguks loodud õiglased seadused.

Tõtt-öelda elame demokraatiaks (demo- deemon; kraatia – kratt) maskeeritud diktatuuris, kus kõik see, mis meile kuulub, kõik, mida teenime, kõik, mida me ütleme ja teeme – meie elu – sõltub valitsusagentide ja ettevõtete aktsionäride heatahtlikkusest, kellele kasum ja võim on trumpab alati põhimõtte üle. Ja nüüd on valitsus kohtuvaidlustes ja seadusandluses loonud uue raamistikku, kus väikebürokraatide (avalikud teenistujad) diktaadil on suurem kaal kui kodaniku võõrandamatutel õigustel.

Iga kohtuotsusega, mis lubab valitsusel tegutseda kõrgemal õigusriigi põhimõtetest, iga õigusaktiga, mis piirab meie vabadusi, ja iga valitsuse kuriteoga, mis jääb karistamata, seatakse meid aeglaselt ühiskonda, kus meil on vähe tõelist kontrolli meie enda elu üle.

Näiteks: Varro Vooglaid kirjutas oma FB seinal nii(seotud tema ja Kaja Kallase kohtuprotsessiga):

“Kui kohus peaks otsustama, et minu ja SAPTK hagi Kaja Kallase vastu ei ole põhjendatud, tuleb meil valida kas, tasume (lisaks oma advokaadikuludele) ligi 13 000 euro ulatuses Kallase advokaadikulusid või vaidlustame esimese astme kohtu otsuse ja jätkame kulude kuhjamist järgmises kohtuastmes. 

Niisugused kulud on Kallas suutnud tekitada, kasutades Ellex Raidla kui Eesti ühe kõige kallima büroo teenuseid, olgugi et kogu asjas on toimunud vaid üks istung. 

Teatud roll on kulude kuhjumises kindlasti ka asjaolul, et kohus on venitanud protsessi kole pikale (esimese istungini jõudmiseks kulus 2 aastat ja 2 kuud), esitades asja lahendamise asemel kolmel korral üleskutse otsida kompromissi ja vahetades välja ka pensioneeruva kohtuniku, alustades seejärel menetlust sisuliselt uuesti. 

Osutatud numbreid silmas pidades on selge, et enamikul inimestest ei ole Eestis reaalselt rahaliselt võimalik tsiviilmenetluse raames oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, sest isegi kui leidub raha oma õigusabikulude eest tasumiseks, ähvardab kaotuse korral rahaliselt väga valus löök. Eriti hull on asi aga siis, kui kohtumenetlus osutub täiesti prognoosimatuks ehk kui ka ilmse õigusrikkumise korral kohtust õigust ei saa. 

Siin on ka minu jaoks antud kaasuse puhul tõsine mõttekoht. Kui peaks juhtuma, et meie hagi jääb rahuldamata – olgugi et Kallas on meie suunal levitanud ilmselget laimu, mh esitades vääraid faktiväiteid, nagu oleks meie korraldatud meeleavaldusel rünnatud politseid –, siis on vist päris selge, et enam ei ole üldse mõtet Eestis oma õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda.

Muuseas, tähelepanuväärselt on see sama Ellex Raidla büroo, mis esindab antud asjas Kallast, ka VV esindajaks paljudes, mh koroonapiirangutega seonduvates vaidlustes. Oleks huvitav teada, kas Kallas on üldse kõnealuses asjas tasunud advokaadibüroo arved omast taskust või on ta lasknud need tasuda Riigikantseleil. Viimane lahendus oleks selgelt põhjendamatu, sest kostjaks ei ole VV, vaid Kallas kui eraisik.”

Näiteks: Olin ise aktiivne osaleja Covid sulgemiste ja vaktsineerimiste vastastel meeleavaldustel Toompeal ja kogesin isiklikult seadusevastast tegevust, jõu ja võimu kuritarvitamist avalike teenistujate poolt, politseiametnike poolt, mis korra lõppes ka minu arreteerimisega Toompea lossi eest, kui julgesin avaldada arvamust oma isiklikul sotsiaalmeediakanalis oma isiklikul kontol – “et kas Eestis on kehtestatud politseiriik…”.

Nagu Rod Serling, Hämariku tsooni looja   ja inimloomuse läbinägelik kommentaator, kord täheldas: „Arendame välja uut kodanikkonda. Selline, mis on teraviljade ja autode suhtes väga valiv, kuid ei suuda ise tegelikult mõelda.“

Tõepoolest, me mitte ainult ei arenda uut kodanikkonda, kes ei ole võimeline iseseisvalt mõtlema (Z generatsioon, kes sündinud alates 90 ndatel ja hiljem), vaid sisendame neile ka täielikku ja usalduslikku toetumist valitsusele ja selle korporatiivpartneritele, et nad teevad kõik nende heaks – ütlevad neile, mida süüa, mida seljas kanda, kuidas mõelda, mida uskuda, kui kaua magada, kelle poolt hääletada, kellega suhelda ja jne..

Sel viisil oleme loonud heaoluriigi, lapsehoidjariigi, politseiriigi, jälgimisriigi, elektroonilise koonduslaagri – nimetage seda kuidas tahate, tähendus on sama: meie püüdlustel vähem isiklikku vastutust, suurem turvatunnet ja koormavaid kohustusi üksteise ega tulevaste põlvkondade ees oleme loonud ühiskonna, milles meil puudub tõeline vabadus.

Valitsuse järelevalve, politsei kuritarvitamine, KAPO meeskonna haarangud, majanduslik ebastabiilsus, varade konfiskeerimise skeemid, sealiha tünnid, sõjaväestatud politsei, droonid, lõputud sõjad, eravanglad, sunniviisilised kinnipidamised, biomeetria andmebaasid, sõnavabad tsoonid jne: need on kilomeetritähised teel fašistlikusse riiki, kus kodanikke koheldakse nagu kariloomi, märgitakse ja viidatakse lõpuks tapamajja.

Vabadust või seda, mis sellest alles jääb, ähvardatakse igast suunast.

Ohud on mitmesugused: poliitilised, kultuurilised, hariduslikud, meedia ja psühholoogilised. Kuid nagu ajalugu meile näitab, ei ole vabadus üldiselt kodanikkonnalt välja võetud. Liigagi sageli antakse seda vabatahtlikult ja nii odava hinna eest üle: turvalisus, hea töökoht, leib ja tsirkused.

See on lahutamatu osa valitsusmasina poolt levitatud propagandast.

See tähendab, et see, millega täna silmitsi seisame – mõistusega manipuleerimine ja süsteemne vägivald – ei ole uus. Erinevad on kasutatavad tehnikad ja massilise inimkonna laiaulatuslik kontroll, sundpolitsei taktika ja läbiv jälitustegevus.

Näiteks politseiametnike põhiseaduse vastane käitumine Sinimägedes toimunud sündmusel 2024. Kuula Maskita Lugu ((kliki pildil), mida youtube kanal ei lubanud avaldada:(nähtav Rumble kanalis)

Meil on hiljaks jäänud süsteemne kontroll valitsuse liialduste ja võimuhaaramise kohta.

Näiteks: Indrek Neivelt räägib kuidas ta tahtis ettevõtet müüa aga ametnikud (avalikud teenistujad) muudkui menetlevad ja menetlevad, kokku 4 aastat, ja milleks polnud mingit seaduslikku põhjust menetlemiseks. Neivelt loobus ettevõtte müügist ja likvideeris lõpuks ettevõtte, sest olekski jäädud menetlama….. Vaata tema enda selgitust: https://vm.tiktok.com/ZGecwyU8A/

“Valitsuse” all ei pea ma silmas koalitsiooni ja opositsiooni väga erakondlikku kaheparteibürokraatiat. Pigem pean ma silmas “valitsust” , mida tegelikult juhib Süvariik, mida valimised ei mõjuta, populistlikud liikumised ei muuda ja on seadnud end seadusest kõrgemale.

Oleme juba aastaid kannatanud juurdunud valitsusbürokraatia ebaõigluse, julmuse, korruptsiooni ja kuritarvitamise all, mis ei hooli põhiseadusest ega kodanike õigustest.

Oleme liiga kaua viibinud selles kummalises hämaras tsoonis, kus ego trumpab üle õigluse, propaganda moonutab tõde ja keiserlikud presidendid – kellel on õigus lubada oma autoritaarseid kalduvusi legalistlike kohtute, korrumpeerunud seadusandlike kogude ja huvitute, hajutatud rahvastiku poolt – valitseb pigem raha, mitte seadused.

Praegu oleme kadestamisväärses olukorras, kus on vaja ohjeldada kõiki kolme valitsusharu – täidesaatvat, kohtu- ja seadusandlikku võimu –, mis on ületanud oma volitusi ja joobunud võimust.

Näiteks:

Oleme nii korrumpeerunud süsteemi tahtmatud ohvrid, et need, kes seisavad õigusriigi eest ja pürgivad valitsuse läbipaistvuse poole, on vähemuses. See korruptsioon on nii ulatuslik, et see hõlmab kõiki valitsusharusid.

Politseiriigi röövloomad hävitavad meie vabadusi, kogukondi ja meie elusid. Valitsus ei kuula kodanikke, ta keeldub järgimast põhiseadust, mis on meie õigusriik, ning käsitleb kodanikke kui rahastamisallikat ja vähe muud.

Kogu maailma kleptokraatia on imenud Eestlased(maailma rahvad) jäneseauku paralleeluniversumisse, kus põhiseadus on mõttetu, valitsus on kõikvõimas ja kodanikkond on võimetu kaitsma end valitsusagentide eest, kes varastavad, luuravad, valetavad, rüüstavad, tapavad, kuritarvitavad ja üldiselt tekitavad kaost ja külvavad hullust kõigile ja kõigele nende sfääris.

Kodanike ja valitsuse vahelise püha lepingu – „meie, rahva” kehtestamine peremeesteks ja valitsuse teenijaks – lagunemine ei toimunud üleöö. Seda ei juhtunud ühe konkreetse juhtumi või ühe konkreetse “grupeeringu”(Eestis sai alguse see Pätsist) tõttu. See on protsess, mis sai alguse kaua aega tagasi ja jätkub tänapäevalgi, ning seda aitavad ja õhutavad poliitikud, kes on omandanud polariseeriva kunsti, kuidas „jagada ja vallutada”.

Kahjuks pole maagilist loitsu, mis viiks meid tagasi kohta ja aega, kus „meie, inimesed” ei olnud pelgalt sööt ettevõtte veskile, mida juhivad valitsuse palgatud käed ja mille prioriteetideks on raha ja võim.

Meie vabadused on saanud ohvriteks täielikus sõjas Eesti rahva vastu.

Iga meie endi süü tõttu – meie apaatia, teadmatus, sallimatus, meie vastumeelsus teha seda rasket tööd, et nõuda valitsusjuhtide vastutust õigusriigi põhimõtete ees, meie kalduvus lasta poliitikal ületada pikaajalised põhiseaduslikud põhimõtted – oleme selleni taandunud. Kahetsusväärne olukord, kus me oleme vaid aheldatud vangid vanglas, mida juhitakse ettevõtte eliidi kasumiks.

Kui jätkame seda teed, ei saa olla üllatuseks, mis meid lõpus ootab.

Tõeliste muutuste loomiseks peame muutma seda, kuidas me mõtleme endast, kaasinimestest, vabadusest, ühiskonnast ja valitsusest.

Järgmised põhimõtted võivad aidata igal algajal vabadusvõitlejal võitluses enda ja meie ühiskonna vabastamise nimel.

• Esiteks peame leppima reaalsusega, et praegune süsteem ei soodusta vabadust. Valitsuse peamine eesmärk on võimu ja kontrolli säilitamine. See on oligarhia, mis koosneb ettevõtete hiiglastest, kes on abiellunud valitsusametnikega, kes saavad suhtest kasu. Teisisõnu, see on ajendatud ahnusest ja eksisteerib selleks, et end põlistada.
• Teiseks ei garanteeri hääletamine vabadust. Hääletamine on viis kodanike rahustamiseks. Seetõttu paneb valitsus nii palju rõhku hääletamise kindlusrituaalile. See loob illusiooni osalemisest, säilitades samal ajal status quo: “Seal on see, kelle me valime, ja siis on see, kes on selle taga, kes juhib tohutuid poliitikavaldkondi peaaegu kontrollimatult. Valitud ametnikud on lõpuks pelgalt kattevarjuks bürokraatia tegelikele otsustele.”
• Kolmandaks , küsi kõike. Ärge eeldage, et kõik, mida valitsus teeb, on kodanike hüvanguks: “Kõiki inimesi, kellel on võim, tuleks teatud määral usaldada.” Võim rikub ja absoluutne võim rikub absoluutselt.
• Neljandaks on vähe lootust tõeliseks vastupanuks, kui olete meeletult seotud elektroonilise koonduslaagriga (meedia ja seadused,…) ja olete rahale ori. Pidage meeles, et see, mida võimulolijad teile elektrooniliselt toidavad, on mõeldud teie rahustamiseks, tähelepanu hajutamiseks ja kontrollimiseks.
• Viiendaks , olge tark ja mõistke, et numbrites on jõud. Võrgustikud, koalitsioonid ja liikumised suudavad palju saavutada – eriti kui nende eesmärgid on keskendunud, praktilised ja vägivallatud – ning valitsusasutused kardavad neid väga.
• Kuuendaks , nagu alati, peavad muutused algama sõnadega “Meie, Vabad ja Elusad Inimesed”. Olen alati soovitanud inimestel mõelda Kogukondlikult(Eestimaa Kogukond), aga tegutseda lokaalselt. Siiski võib olla raske kohapeal midagi muuta, kui kohalik omavalitsus on oma valijate vajaduste suhtes sama kurt, tumm ja pime nagu riigi valitsus.
• Seitsmendaks , kohalikud linnajuhid ja maakonnajuhid võivad tühistada või öelda “ei” seadustele, mis rikuvad kodanike õigusi ja vabadusi. Kui näete selliseid seadusi vastu võetud, koguge oma kodanike koalitsioon ja nõudke, et teie kohalik linnavalitsus tühistaks sellised seadused. Kui piisavalt KOV juhte üle riigi räägiksid sel viisil võimule tõtt, võiksime näha valitsuse masinavärgi positiivset liikumist.

On selge, et on aeg maja puhastada kõigil valitsustasanditel.

Oleme sattunud valitsuse rusudesse kõigil tasanditel, mis ei esinda enam kodanikke, ei teeninda kodanikke ega vastuta kodanike ees.

“Meie, Vabad ja Elusad Inimesed” ei ole enam Eestimaa peremehed.

Pole tähtis, kas räägite valitsusest või kohalikest KOV juhtorganitest: spektri kõigis otstes ja igas vahepealses punktis on toimunud nihe.

“Meid, Vabad ja Elusad Inimesed” ei nähta, ei kuulda ega ei hinnata.

Me ei loe enam suurt midagi peale juhuslike valijate hääletamise ja valitsuse üha kasvavate rahaliste vajaduste sissetulekuallika.

Kõik, mis toimub riiklikul tasandil, mängib välja ka kohalikul tasandil: vägivald, militariseerimine, sallimatus, vildakas valitsemine ja rahutu teadlikkus, et kodanikel puudub sõnaõigus oma kogukondade juhtimisel.

Niisiis, mis on vastus?

Alustuseks lõpetage korruptsiooni, pookimise, sallimatuse, ahnuse, ebakompetentsuse, saamatuse, militarismi, seadusetuse, teadmatuse, jõhkruse, pettuse, kokkumängu, korpulentsuse, bürokraatia, ebamoraalsuse, rikutuse, tsensuuri, julmuse, vägivalla, keskpärasuse ja vägivalla talumine. Need on läbi ja lõhki mädanenud institutsiooni tunnused.

Lõpetage nina kinni hoidmine, et blokeerida mädanenud asutuse hais.

Ärge lubage valitsusel ja selle agentidel teid kohelda nagu teenijat või orja.

Teil on õigused. Meil kõigil on õigused. See on meie riik. See on meie valitsus. Keegi ei saa seda meilt ära võtta, kui me seda neile lihtsaks ei tee.

Teil on suurem võimalus oma rahulolematust oma kogukonnas nähtavaks, tunda ja kuuldavaks teha. Kuid selleks on vaja visadust ja ühtsust ning pühendumust kaaskodanikega ühise keele leidmiseks.

Nii et lõpetage olemast Eesti vabariigi mõrva abiline.

Ainus lahendus on Rahva Võim!