Lugu mehest, kes otsis süüdlast

Ta nimi ei ole oluline. Samal teekonnal võib olla ka naine.
Sest see võiks olla sina.

Ta ärkas igal hommikul sama tundega.

Midagi on valesti.

Ta avas uudised.
Nägi sõdu, nägi viha, nägi nimesid, mis kordusid nagu loits:

Putin.
Netanyahu.
Trump.

Ta surus rusikad kokku.

“Kuidas nad saavad seda teha?”– olid tal pidevad mõtted ja süüdistas neid pimesi.

Ta tundis, et maailm on kellegi teise käes.
Et kuskil on keegi, kes juhib kõike — ja tema on lihtsalt vaataja.

Ühel õhtul, kui linn oli vaikne ja tänavavalgus lõikas pimedust nagu külm tera, otsustas ta minna jalutama.

Ta kõndis kaua.

Liiga kaua.

Kuni ta jõudis kohta, mida ta polnud varem märganud.

Vana hooldamata hoone ja kulunud uks.
Ilma sildita.

Ta ei teadnud, miks — aga ta avas selle ukse, see polnud lukus.

Ta sisenes ettevaatlikult esimesse suuremasse ruumi, seal ei olnud midagi peale suure peegli.

Suur.
Põrandast laeni.

Ta vaatas sinna.

Nägi ennast.

Väsinud keha ja silmad.
Keha täidetud vihaga.
Midagi, mida ta polnud varem tahtnud tunnistada.

Ja siis — peegel ei jäänud peegliks.

See muutus.

Ta nägi pilte.

Sõdur, kes tõmbab päästikut.
Poliitik, kes kirjutab alla otsusele.
Rahvas, kes karjub.
Rahvas, kes vaikib.

“Nemad,” sosistas ta.
“Nemad teevad seda.”

Aga peegel ei lubanud tal eemale vaadata.

Pildid muutusid.

Ta nägi ennast:

– hetkel, kui ta vaikis, kuigi teadis, et midagi on valesti
– hetkel, kui ta valis mugavuse tõe asemel
– hetkel, kui ta süüdistas, aga ei loonud midagi paremat

Ta astus sammu tagasi.

“See ei ole sama asi,” ütles ta valjult.

Vaikus vastas.

Siis ilmus peeglisse üks lause.

Ta ei kuulnud seda kõrvadega.

Ta tundis seda.

“Suured teod on väikeste valikute kogum.”

Ta kukkus toolile, mida enne polnud seal olnud. Ta ei pannud ruumi sisenedes tooli tähele, nii nagu ta ei pannud oma eluteel paljusid asju tähele ja pimesi süüdistas vihast väliselt teisi.

Peegel näitas talle natukene ajalugu.

Teine maailmasõda
— mitte ainult juhte, vaid miljoneid inimesi, kes kartsid, kuuletusid, vaikisid.

Rooma impeeriumi langus
— mitte ainult keisreid, vaid rahvast, kes oli kaotanud suuna ja usu endasse.

Ja siis tuli hääl.

Mitte väljast.
Seest.

“Sa otsid süüdlast, et mitte tunda vastutust.”

Ta raputas pead.
“Ma ei alusta sõdu.”– ütles ta mõttes.

Vaikus ei vaielnud.

Aga peegel näitas:

– iga kord, kui ta valis viha mõistmise asemel
– iga kord, kui ta “tühistas” kedagi oma peas
– iga kord, kui ta uskus, et “teised” on probleem

Midagi murdus.

Mitte välises maailmas.

Temas endas.

Ta istus kaua.

Siis küsis ta endalt:

“Kui ma ei saa maailma kontrollida… siis mis mul üldse teha on?”

Ja siis tuli vastus.

Rahulik.
Selge.
Lõplik.

Kõiksuse hääl ütles:

“Sa ei tulnud siia maailma, et parandada teisi.
Sa tulid siia, et näha, valida, mõista ja ise õppida olema parem eeskuju läbi oma olemise.”

Peegel muutus jälle.

Seekord mitte pimedaks.

Vaid avaraks.

Ta nägi samu asju:

sõda
rahu
viha
armastust

Aga nüüd oli midagi erinevat.

Ta ei tundnud enam ainult reaktsiooni.

Ta nägi valikut.

“Iga hetk küsib sinult: kas sa lisad pimedust või tood teadlikkust valgusest?”

Ta tõusis.

Peegel oli jälle lihtsalt peegel.

Ta astus majast välja.

Linn oli sama.

Uudised ei olnud muutunud.
Maailm ei olnud muutunud.

Aga tema…

ei otsinud enam ainult süüdlast.

Ta hakkas märkama:

kuidas tema sõnad loovad
kuidas tema mõtted suunavad
kuidas tema valikud… levivad nagu valgus

Ja esimest korda elus
ta ei tundnud end ohvrina.

Ta tundis end olulise osana selles maailmas.

Ja kui sa seda loed…

siis võib-olla sina seisad praegu selle sama peegli ees.

Küsimus ei ole enam:

“Kes on süüdi?”

Küsimus on:

“Mida sina nüüd lood?”

Selle loo kokkuvõte:

Mees, kes vihkas maailma juhte, jõudis süüdlase otsingul kohta, mis näitas talle midagi ootamatut – mitte süüdlasi, vaid iseennast. Tema teekond viis arusaamiseni, et maailma kaos ei sünni ainult “seal väljas”, vaid algab iga inimese sees tehtud valikutest.

Minu sõnum lõpetuseks:

See lugu ei sündinud selleks, et kaitsta selle maailma inimvaenulikke “poliitilisi” juhte, keda maailma rahvad vihkavad.
See sündis selleks, et murda lihtne illusioon — et kurjus on alati “keegi teine”. Kurjus sünnib pimeduses, sest siis pole ta nähtav – kes on tegelikult selle kurja looja.

Inimesed kiruvad, süüdistavad ja vihkavad nimesid: Putin, Netanyahu, Trump.
Aga nad unustavad küsida: kes loob süsteemi, milles sellised juhid üldse tõusevad?

On mugav uskuda, et kõik on juhus või ühe inimese tahe.
On lihtne suunata viha nähtava vastu.

Aga pimedam mõte sosistab midagi muud:
et võim ei teki üleöö, vaid kujuneb aastakümnete jooksul — otsuste, hirmude, rahavoogude (rahatrükkijate) ja vaikimise kaudu.

See sõnum ei nõua, et sa usuksid varjatud jõude.
See kutsub sind nägema, et nähtav on vaid jäämäe pisike tipp.

Sest enne, kui sa süüdistad,
küsi endalt:

kas sa oled valmis nägema ka seda, mis ei ole mugav?

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks: