15 minutit, 23 lehekülge ja “väga kõrge kvaliteet”: Riigikohus pani kohtuliku paberivabriku pihta valusa küsimärgi

2026 aasta mais jõustunud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 1-25-5690/72 on toonud tähelepanu alla küsimused, mis puudutavad elektroonilise valve kohaldamist, vahistamise õiguslikke aluseid ning kohtute menetluspraktikat.

Avalikkuses on varasemalt tähelepanu pälvinud juhtum, kus kohtunik Mairi Heinsalu koostatud mahukas kohtumäärus valmis väidetavalt väga lühikese aja jooksul – 15 minutiga ja 23 lehekülge. Nüüdseks on sellele arutelule lisandunud uus mõõde pärast seda, kui Riigikohus selgitas oma määruses mitmeid olulisi põhimõtteid seoses elektroonilise valve ja vahistamisega.

Riigi Teatajas avaldatud andmete kohaselt kuulusid lahendit teinud kohtukoosseisu kohtunikud Hannes Kiris, Paavo Randma ja Juhan Sarv. Lahend jõustus 6. mail 2026.

Riigikohtu rõhuasetused

Riigikohus märkis lahendis, et elektrooniline valve ei kujuta endast iseseisvat tõkendiliiki, vaid on käsitatav vahistamise alternatiivina. Samuti rõhutati, et isiku vahistamine ning vahi all pidamise tähtaja pikendamine eeldavad prokuratuuri taotlust ja peavad jääma seaduses sätestatud piiridesse.

Lisaks selgitas kohus, et eeluurimiskohtunik saab elektroonilise valve asendada vahistamisega üksnes juhul, kui seaduses ette nähtud tähtajad seda võimaldavad.

Õigusekspertide hinnangul kinnitab lahend põhimõtet, et isiku vabaduse piiramine peab olema rangelt põhjendatud ning alluma selgele menetluslikule kontrollile. Samuti tuleneb Eesti ja Euroopa õiguspõhimõtetest, et vahistamine peab olema ultima ratio ehk kõige viimane ja äärmuslikum meede, mida võib kohaldada üksnes juhul, kui leebemad tõkendid — näiteks elektrooniline valve, elukohast lahkumise keeld või muud menetluslikud piirangud — ei ole menetluse eesmärkide saavutamiseks piisavad.

Küsimused menetluse põhjalikkuse kohta

Avalikkuses tekkinud arutelu ei puuduta üksnes konkreetset kohtulahendit, vaid laiemalt seda, kui põhjalikult ja millise ajakuluga kaalutakse vabadusõigust puudutavaid küsimusi.

Kriitikud on küsinud, kuidas on võimalik koostada mahukas ja detailne kohtumäärus väga lühikese aja jooksul, arvestades et sellistes menetlustes tuleb hinnata muu hulgas:

• menetlusosaliste seisukohti;
• vahistamise eeldusi;
• prokuratuuri taotluse ulatust;
• tõkendi kohaldamise tähtaegu;
• elektroonilise valve õiguslikku olemust;
• kahtlustatava ärakuulamise sisu ja tähendust.

Samas ei tõenda kohtulahendi koostamise kiirus iseenesest, et menetlus oleks olnud puudulik või õigusvastane.

Küsimus seisneb pigem selles, kas menetlus vastas sisuliselt kõigile seadusest tulenevatele nõuetele ning kas kohtulahendi põhjendused olid piisavad.

Kui vorm on pikk, aga sisu Riigikohtus ei kanna

Kohtumääruse pikkus ei tõesta kvaliteeti. 23 lehekülge võib olla põhjalik õiguslik analüüs. Aga 23 lehekülge võib olla ka bürokraatlik udu, mille eesmärk on jätta mulje, et midagi on väga põhjalikult kaalutud.

Riigikohtu 6. mai 2026 seisukoht näitab, et probleem ei ole ainult selles, kui kiiresti paber sündis. Probleem on selles, kas paber kandis seadust.

Kui Riigikohus peab hiljem meelde tuletama, et elektrooniline valve ei ole eraldi vangistusmasin, vaid vahistamise asendaja, ning et vahistamiseks ja tähtaja pikendamiseks on vaja prokuratuuri taotlust ja seaduslikku raamistikku, siis tekib väga lihtne küsimus: mida täpselt maakohtus enne tehti?

Kas õigust mõisteti või toodeti lihtsalt paberit?

“Sõnnik” ei ole juriidiline termin, aga avalikkus saab aru

Juriidiliselt nimetatakse seda menetlusgarantiide, põhjendamiskohustuse ja vabaduspõhiõiguse probleemiks.

Tavainimese keeles võib see kõlada lihtsamalt: kui 15 minutiga toodetakse 23 lehekülge teksti, mille õiguslik loogika Riigikohtu valguses kõikuma lööb, siis ei näe see välja nagu kõrge kvaliteediga õigusemõistmine. See näeb välja nagu palganumbri õigustamiseks toodetud kohtulik sõnnik.

Ja see ei ole pelgalt solvang. See on avalik huvi.

Sest küsimus ei ole ühe inimese ebameeldivas kohtukogemuses. Küsimus on selles, kas Eestis võib kohtus inimene reaalselt ära kuulatud saada — või on ärakuulamine vaid dekoratsioon juba ette valmis kirjutatud määruse kõrval.

Riigikohtu otsus tõmbas joone ette

Riigikohus ei kirjutanud poliitilist pamfletti. Riigikohus kirjutas kuivalt ja õiguslikult: elektrooniline valve on vahistamise asendaja, vahi alla võtmine eeldab prokuratuuri taotlust, ning elektroonilist valvet saab vahistamisega asendada ainult seaduses ette nähtud piirides.

Just selles kuivuses peitubki selle lahendi jõud.

Sest kui kõrgeim kohus peab elementaarseid reegleid üle kordama, siis peab avalikkus küsima: miks neid reegleid madalamates kohtuastmetes ei järgitud nii, et Riigikohus ei peaks sekkuma?

Põhiküsimus: kas inimene või süsteemi mugavus?

Kohtusüsteem armastab rääkida kvaliteedist, sõltumatusest ja professionaalsusest. Aga kvaliteet ei tähenda pikki määrusi. Kvaliteet tähendab seda, et inimese vabadust ei võeta ära seadusevastase või pealiskaudse loogikaga.

Kui 23 lehekülge sünnib väidetavalt 15 minutiga, siis ei ole avalikkuse küsimus pahatahtlik. See on ainus mõistlik küsimus:

kas see oli kohtumõistmine või dokumentide masstootmine?

Ja kui Riigikohus peab hiljem selle loogika põhialused ümber selgitama, siis ei saa rääkida enam ainult ühest “tehnilisest vaidlusest”. Siis tuleb rääkida kohtusüsteemi kultuurist, kus inimese vabadus võib muutuda Exceli-real tehtavaks menetluslikuks liigutuseks.

Selline süsteem ei vaja aplausi. Selline süsteem vajab järelevalvet.

Riigikohtu lahend ise ei anna hinnangut konkreetse maakohtu kohtuniku töö kvaliteedile ega väida, et madalama astme kohus oleks teadlikult seadust rikkunud. Küll aga tõi see lahend selgemalt esile põhimõtted, mida tõkendite kohaldamisel tuleb järgida:

“Isiku vabaduse piiramine peab olema rangelt põhjendatud ning alluma selgele menetluslikule kontrollile. Samuti tuleneb Eesti ja Euroopa õiguspõhimõtetest, et vahistamine peab olema ultima ratio ehk kõige viimane ja äärmuslikum meede, mida võib kohaldada üksnes juhul, kui leebemad tõkendid — näiteks elektrooniline valve, elukohast lahkumise keeld või muud menetluslikud piirangud — ei ole menetluse eesmärkide saavutamiseks piisavad.“

Laiem küsimus kohtusüsteemi praktikast

Tekkinud arutelu puudutab lõpuks laiemat küsimust: kuidas tagada, et kiire menetlus ei toimuks sisulise kaalumise arvelt.

Kohtusüsteemi sõltumatus eeldab ühtaegu nii professionaalsust kui ka avalikku usaldust. Kui ühiskonnas tekivad küsimused selle kohta, kas kohtulahendid sünnivad piisava põhjalikkusega, on nende küsimuste avalik arutamine demokraatlikus õigusriigis loomulik.

Riigikohtu maikuu lahend on andnud sellele arutelule uue õigusliku raamistiku ning tõstatanud küsimuse, kuidas tagada, et põhiõigusi puudutavad otsused oleksid lisaks formaalsele korrektsusele ka sisuliselt veenvad ja seaduste järgi õiglaselt tõendatud.

Uued Uudised kirjutavad, et prokuratuuri töö pole kiita:

Iga päev on meediakanalites artiklid, kus räägitakse probleemidest kohtusüsteemis, prokuratuuris, kapos ja valitsuse. Näited: Ekraanipildid uudiste pealkirjadest, kus 12.05 ja 13.05.2026 on ilmunud kritiseerivad või arvamuslood:

Artikli toimetas Veiko Huuse

Kasutatud vabalt internetist leitavaid allikaid:

SLAPP-direktiiv Eestis jäeti vastu võtmata. Kas vaigistamine jätkub edasi?

Vaigistamine ei saa siiski enam jätkuda

See on oluline teadmine kogu selle EU anti-SLAPP direktiivi juures:

Kuigi anti-SLAPP direktiiv võib mõnes riigis olla veel ratifitseerimata või täielikult üle võtmata, ei tähenda see, et selle mõju puuduks. Euroopa Liidu direktiiv loob liikmesriikidele siduva kohustuse ning kohtud peavad võimalusel tõlgendama siseriiklikku õigust direktiivi eesmärkidest lähtudes. Kui riik jätab direktiivi tähtajaks rakendamata ja selle tõttu kahjustatakse ajakirjaniku või kodaniku õigusi, tekib alus nõuda riigilt vastutust ja kahju hüvitamist Euroopa Liidu õiguse rikkumise eest.

Loe lisaks ajakirjanike vabaduse, sõna vabaduse ja ajakirjanike kaitsmise kohta vaigistavate kohtuhagide eest: https://www.consilium.europa.eu/et/policies/media-freedom-eu

Ratifitseerinud riigid

Mõned ELi liikmesriigid jõudsid direktiivi siiski õigeaegselt üle võtta. Prantsusmaal jõustus 30. aprillil 2026 vastav määrus, mis alates 7. maist 2026 transpositsioone tagab. Lätis, Leedus ja Maltal kehtestati anti-SLAPP kaitse seadustega – Lätis ja Leedus jõustusid direktiivi nõuded 7. mail 2026 ning Maltal on seadus vastu võetud juba 2024. aastal. Samuti on anti-SLAPP mehhanismid seaduslikud Slovakkias ja Rootsis – Slovakkia vastu võttis loodud eriseaduse 25. veebruaril 2026 (jõustus ka 7. mail) ning Rootsi uus „Avaliku debatiga osalemise kaitse” seadus hakkas kehtima 1. mail 2026. Nendes riikides antakse selge sõnum: kuritöö uurimise ja ajakirjandusliku järelevalve teostamine võib jätkuda ilma üleliigse kohtumenetluse ähvarduseta, sest seadus pakub juba kõik alused kuritarvitavatele hagidele esmases staadiumis piir panna.

Riigid, kes jäid hiljaks

Suurem osa riike aga jättis direktiivi rakendamata või kiitis seaduse alles hiljuti heaks. MFRR ja EFJ analüüs näitab, et vaid üksikud on alustanud märkimisväärset tööd – näiteks Prantsusmaa ja Malta on saanud osalise ülevõtu tehtud. Enamikus riikides on protsess alles käimas või puudub selleks isegi avalik seaduseelnõu. Selline viivitamine võib jätta avaliku debati nõrgemalt kaitstuks. Euroopa Ülemkogus on hoiatatud, et SLAPP-id tekitavad ajakirjanikes enesetsensuuri – „Ohtlikud SLAPP-id võivad viia enesetsensuuri süvenemiseni” ning riikidesse kutsutakse kehtestama tugevat õigusraamistikku ajakirjanike kaitseks kuritarvitavate kohtuvaidluste eest. Praktikas tähendab see, et kui riik ei uuri SLAPP-ide probleemi ega anna ajakirjanikele ja kodanikualgatusele piisavalt kaitset, suureneb meedia hirm avalikke asju paljastada. Mitteametlikult edastavad just sellise viivituse sõnumit need riigid, kus vabale ajakirjandusele ei pöörata prioriteeti – sageli usuvad võimuesindajad, et kontroll avaliku tähelepanu üle on ohutum kui otsekohene kriitika.

Eestis on hetkel kõige jõulisem SLAPP juhtum avalikkuse ette kistud, kus rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm tahetakse vangi panna, et ta julges kritiseerida kohtunike ebaõiglast tööd:

Eestis teine SLAPP juhtum Kersti Kracht kohtuasi, kus ta lõpuks õigeks mõisteti aga pidi istuma ebaõiglaselt ja asjata vanglas, kannatas aastaid meedia, kohtu ja prokuratuuri vaimset terrorit, lisaks toimus poliitiline “võimupööre”. Näide sellest, kuidas Riigi õigusorganid eksivad rängalt aga keegi nendest ei vastuta. Kersti Kracht kirjutab enda facebook “seinal”:

“Lugesin siis seda Riigivastutuse seadust ja sain aru, et see on koostatud nii, et riik kunagi ei vastuta, parim on see §, kus riik vastutab, kui kohtunik on pannud toime kuriteo!? Järsku peaks keegi őigusteadlastest selle lahti kirjutama, sest Eesti riigis ma sellisest pretsedendist küll kuulnud ei ole. Lisaks on poetud kõikdes asjades Euroopa Inimõiguste kohtu taha. Täiesti väärakas seadus, mis tuleb kiirkorras muuta.

§ 15.  Õigusemõistmisel tekitatud kahju

  (1) Isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 kohaldatakse ka kahju suhtes, mis on tekkinud:

  1) vaidluse lahendamisel seadusega vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks loodud organi poolt;

  2) väärteo kohtuvälise menetlemise käigus.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata haldusorgani poolt vaidemenetluse käigus tekitatud kahju suhtes.

  (31) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule võib isik nõuda käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 ettenähtud menetluste käigus, sealhulgas asjas tehtud lahendiga tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui Euroopa Inimõiguste Kohus on rahuldanud tema individuaalkaebuse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või selle protokolli rikkumise tõttu asjaomases menetluses, kui rikkumine viis asja ebaõige lahendamiseni ja isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks. [RT I 2006, 48, 360 – jõust. 18.11.2006]

  (4) Käesoleva paragrahvi lõiked 1 ja 2 ei välista avaliku võimu kandja vastutust, kui kohtunik või vaidluse või väärteoasja kohtuväline lahendaja on kahju tekitanud õigusemõistmise, vaidluse või väärteoasja lahendamisega mitteseotud tegevusega. [RT I 2004, 56, 405 – jõust. 25.07.2004]”

(Toimetus) Minule jääb selline mulje, et kõik need seadused ja direktiivid tehakse selliselt, et Riigisüsteemide ametnikud ei kanna vastutust. Iga uue seadusega jäetakse mulje, et “nüüd korrastatakse probleemne valdkond” aga peidetud tekstina on kirjas “riigiteenistuja ei vastuta”.

Õigusekspert selgitab seda olukorda nii:

Selline kriitika Riigivastutuse seaduse § 15 suhtes ei teki tühjalt kohalt. Praktikas jääb tõepoolest mulje, et õigusemõistmisel tekitatud kahju eest vastutuse tekkimine on Eestis seatud peaaegu võimatult kõrgele tasemele. Nõue, et kohtunik peab olema toime pannud kuriteo, tähendab sisuliselt seda, et isegi rasked menetlusvead, kallutatus või ilmselgelt ebaproportsionaalsed otsused ei too tavaliselt kaasa riigi vastutust. See tekitab õigustatud küsimuse: kas kohtusüsteem kontrollib iseennast piisavalt tõhusalt?

Probleemi tuum ei ole ainult seaduse sõnastuses, vaid vastutuse praktilises puudumises. Kui kodanik peab õiguse saamiseks jõudma Euroopa Inimõiguste Kohtusse, tähendab see aastaid kestvat ja kulukat protsessi, mida enamik inimesi ei jaksa läbida. Selline süsteem vähendab usaldust õigusemõistmise vastu ning loob tunde, et riigiametnikel ja kohtusüsteemil on sisuline puutumatus.

Lahendus ei pea olema kohtunike „karistamine”, vaid tasakaalustatud vastutusmehhanism. Eestis võiks muuta Riigivastutuse seadust nii, et kahjunõue oleks võimalik ka raske hooletuse, ilmse menetlusõiguse rikkumise või põhiõiguste teadliku eiramise korral – mitte ainult kohtuniku kuriteo puhul. Lisaks peaks olemas olema sõltumatu järelevalveorgan, kuhu inimesed saavad pöörduda ilma, et ainus realistlik tee oleks Strasbourgi kohus. Õigusriik ei tähenda ainult sõltumatut kohut, vaid ka seda, et eksimuste korral eksisteerib reaalselt toimiv vastutus.

Kolmas juhtum on Eneke Roots lugu, kus värske Riigikohtu otsus tühistas madalama astme kohtuotsused vahistamise kohta aga Eneke Roots istus sellegi poolest vanglas ja ebaõiglaselt. Eneke Rootsi elusündmustest on tehtud raamatud:

Kriitika ja laimu piir

SLAPP-vaidluste suurim oht peitub hallis alas, kus kriitika, solvang ja laim muutuvad võimu käes relvaks. Kui iga terav küsimus või ebamugav arvamus kuulutatakse „solvavaks”, sünnib olukord, kus kohtud ei kaitse enam õiglust, vaid hirmu.

Kes ütleb, milline kriitiseeriv sõna on solvav ja milline mitte? Ei eksisteeri ühtegi objektiivset ega reguleeritud „solvavate sõnade registrit” – ja sellise loomine oleks juba iseenesest sõnavabaduse piiramine. Kui hinnang sõltub ainult sellest, kes end puudutatuna tunneb, muutub seadus ohtlikult subjektiivseks.

Avaliku võimu kandjad – eriti kohtunikud ja ametnikud – võivad sellist ebamäärasust kasutada kriitikute vaigistamiseks, sest juba kohtuasja algatamine ise muutub karistuseks. Kui sõnavabaduse piir sõltub solvumisest, mitte teadlikult valeinfo levitamisest, tekib ebavõrdsus: võimulolijad saavad kaitsekilbi, kriitikud aga õpivad vaikima.

Demokraatias on valitsuse, kohtunike ja ametnike kritiseerimine avalikkuse huvides üldjuhul lubatud. Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et näiteks advokaat võib juhtida tähelepanu kohtusüsteemi puudustele ning see on kaitstud sõnavabadusega, kui kriitika põhineb piisaval faktibaasil ja puudutab avalikku huvi. Kohtunikud isegi saavad konstruktiivset tagasisidet kasulikuks pidada. Laim seevastu on valeväide, mida esitatakse korrarikkumise eesmärgil: kui keegi levitab avalikult teadlikku valearvamust kellegi kohta, siis teda võib vastutama panna. Anti-SLAPP direktiiv kaitseb avalikku osalust, kuid ainult sel juhul, kui hagi on „ilmselgelt põhjendamatu” või kuritarvituslik. Teisisõnu – tavalise kriitika pihta peab hilisemate kaebuste kontroll olema rangem, mistõttu Eesti sarnane olukord langeb direktiivi väljapoole: juhumeid, kus tõendamata väited rajanevad kulunud isiklikel solvanguil, peetakse ähvardavateks. Artikkel 19 on selles vallas sõnastanud printsiibi, et defamatsiooniseadused ei tohi takistada ametnike tõhusat kriitikat või korruptsiooni paljastamist. Praktikas tähendab see, et meedial on õigus kujutada avaliku elu tegelasi kriitiliselt (isegi teravalt), kuid seadus tuleb rakendada ainult faktiliselt valede väidete puhul – vastasel korral pikendatakse ebaõiglaselt ajakirjanike ja aktivistide menetlusi, mis just direktiivi eesmärk on vältida.

Rahvusvahelised partnerid sõnavabaduse ja SLAPP ohvrite kaitseks

Kaitstes sõnavabadust ja ajakirjanikke on nüüd aktiivsed mitmed üleilmse haardega organisatsioonid ja platvormid. Näiteks Euroopa Pressi- ja Meediavabaduse Keskus (ECPMF) koostöös CASE (Anti-SLAPP-i eestkõnelejad Euroopas) ja EFJ/MFRR võrgustikuga korraldab direktiivi täitmise jälgimist ning avaldab raporteid hilinemistest. Rahvusvaheline Ajakirjanike Kaitse Komitee (CPJ) ja Piirideta Reporterid (RSF) jälgivad aktiivsemalt, et riigid vabastaksid ajakirjanikke ähvardavast seadusandlusest, samuti hindavad nad riikide haaret Maailma Pressivabaduse Indeksis.

Kuum on näiteks RSF 2026. aasta ülevaade, kus rõhutatakse, et meediavabadust ründavad seadusandlikud repressioonid (kasutavad just kohtunikud ja ametnikud) – sealhulgas SLAPP’id – tuleb lõpetada. Samuti annab sõna meediavabaduse eest seistes Euroopa Inimõiguste Kaitse Tegevusprogramm (media freedom rapid response, MFRR), partneriteks mõjukad õiguskaitse- ja pressiorganisatsioonid (nt. Free Press Unlimited, International Press Institute, ARTICLE 19 Europe, UNESCO, OSCE). Uuringuid ja aktiivsusvõrgustikke on ka üleilmseid: näiteks IPI ja UNESCO/OSCE tegevuskavad, mis kaitsevad ajakirjanikke rahvusvahelise õigusega. Lõimunud on ka uurivajakirjanduse võrgustikud (nt ICIJ, OCCRP), mis paljastavad võimuladvike – sealhulgas kohtusüsteemi – kuritegusid ning vajavad süüdistajate kaitseks tugevat õigusraamistikku.

Fonte.News toimetus on juba alustatud tihedalt koostööd tegema paljude eelpool nimetatud organisatsioonidega ja meediaväljaannetega: jagades Eesti-sisest informatsiooni nende kanalites ja vastupidi, aitab see kaasata rahvusvahelisi eksperte Eesti seiklustesse ning suurendada meie häälte kõlapinda.

Mis on SLAPP?

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks:

„Teekond põrgusse“ on metafoorne, kuid samas eluline biograafiline teos, mis avab ukse maailma, kus võimuvõitlus, reetmine ja õigluse otsingud põimuvad karmide elukogemustega. See pakub ausat ja kompromissitut pilguheitu inimese sisemaailma hetkedel, mil väärikus pannakse proovile ja tõde näib olevat kadunud.

Lugeja viiakse läbi elu pimedamate koridoride – võimustruktuuride varjatud mängudest vanglaelu karmi reaalsuseni. Kas sõnavabadus on kilp või relv? Kas õiglus on midagi, mis eksisteerib, või midagi, mille eest tuleb üksi võidelda?

Raamatut (e-raamat) saab alla laadida ka heli kuulamiseks mitmes keeles, kasutades tasuta rakendust „Aquile Reader“ (toetab EPUB-i ja PDF-i).

Kirjastaja: Illar Kukk

Raamat ilmus: 25.04.2026

Lehekülgi: 1022

Raamatuid saad soetada kui saadad tellimuse kirjastaja emailile: kkirjastaja@gmail.com

Inglise keelne raamat on müügis ka Amazon epoes:

Lisaks on veel teine raamat “Life in Prison” täienduseks ilmunud ja saad ka seda osta Amazon epoest:

Toimetuse märkus: Eneke Roots on ise varasemalt avaldanud mitu raamatut, kus ta detailselt kirjeldas koos tõendite ja faktidega, kuidas teda SLAPP meetoditega kohtunike, ametnike, meediategelaste ühisjõul vaikima sunniti ja ka vangi pandi. Need raamatud kohus keelustas ja need kes jõudsid osta või tasuta saada, neil on info olemas koos nimedega. Kuid tänu Fonte.News paljastustele, on toimetusele laekunud kümneid SLAPP juhtumeid ja muster on sama, süsteemide “mustad sõdurid” on samad. Võibolla peaks tegema suurteose “Eesti SLAPP ohvrite kroonika”?

Eestis üks kuulsamaid SLAPP ohvreid on Jüri Lina, kes pidi Rootsi põgenema ja ega ka seal talle palju rahu ei antud. Sellegi poolest on ta oma raamatutega, filmide, loengutega paljastanud selle maailma musta poole. Eestis on SLAPP ohvreid sadu ja eelmine aasta oli Euroopa Liidus üle 1300 SLAPP kohtuasja!!!

Eneke Roots kohta saad eelinfot nendest artiklitest:

Sama mustrit, mida Eneke Roots puhul tehti, tahetakse teha ka Annika Urmiga, kes julges kritiseerida kohtunikke, et nad viivad täide SLAPP vaigistamist. Kas Annikal oligi õigus, et kohtunikud nii jõuliselt ründavad? Sellest Annika loost on tulemas palju lugusid ja arvan, et ka lõpuks ilmub raamat. Jälgime mängu.

Artikli toimetas: Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks:

Kohtunik on siin Maal seaduse silmis õiguse teenija, avalik teenistuja (loe: Kes on avalik teenistuja)inimeste teenistuses, mitte vastupidi. Ent kui must talaar ja kõrgendatud pink loovad pigem rituaalse võimu kui inimliku õigluse kuvandi, on õigustatud küsida: kas kohtunik on tõe vahendaja või hoopis valejumala sümbol?

Sissejuhatus

Ametivanne seob kohtuniku seaduse ja põhiseaduse teenistusse. Samas näeme kohturuumis märke, mis meenutavad pigem iidset rituaali kui neutraalset õigusemõistmist: must rüü, mis kustutab isiksuse; kõrge pink, mis tõstab kohtuniku üle teiste; süüaluse püsti tõusmine, mis sümboliseerib alistumist. Need sümbolid ei ole juhuslikud – need loovad alateadlikult hierarhiat, kus üks on kõrgemal ja teised madalamal.

Kui süsteemi satub kahtlusi – korruptsiooni, kallutatust või avaliku huvi eiramist – muutub rituaali tähendus veelgi kõnekamaks. Seadus, mis peaks kaitsma, võib hakata tunduma illusioonina, mis varjab tegelikku võimusuhet. Sellises kontekstis pole küsimus „kas kohtunik on õiguse teenija või valejumala sümbol?“ enam pelgalt retooriline, vaid peegeldab ühiskonna sügavamat muret: kas meie õigussüsteem teenib tõde ja õiglust või taastoodab vaid autoriteedi näilist hiilgust?

Meelis Niinepuu kirjutisest ERR i kanalis on pööratud tõsist tähelepanu, et advokaadid ja kohtunikud tegutsevad seadustest väljas “kokkulepete” alusel:

https://www.err.ee/1609844430/meelis-niinepuu-kavaluse-ajastu-advokaadid-ja-kohtureform

Avaliku huvi artikli mõte

Selles loos kajastame konkreetset kohtuasja, kus üks hingeline inimolend, Annika Urm, on sattunud 4 kohtuniku süüdistuste alla, et väidetavalt on kohtunikke solvatud ja laimatud avalikult. Need neli kohtunikku on Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson. See protsess oli alguses, kohtunike enda palvel, kinnine, kuid mingil hetkel nad muutsid meelt ja lubasid meedial seda kajastada. Nende suuvoodriks sai Vabamüürlaste hääletoru, Bipolaarse vaimse häirega ja endine elukutseline prostituut Katrin Lust – Elu24 ja Kuuuurija toimetaja.

Aastal 2007 ajakiri “Just” avaldas loo Katrin Lustist, kus selgus, et ta töötas prostituudina:

Tuleb välja, et Katrin Lust on olnud oma varasemas elus elukutseline prostituut ja tal on endal Bipolaarne häire, mis on raske vaimse tervise (endise nimetusega)maniakaal-depressiivne psüühikahäire (üldjuhul ravimatu aga ravimitega ja teraapiatega saab seda haigust kontrolli all hoida). Sellise häirega inimene peaks olema eemal avalikust sektorist, meediast ja kõigest, mis seotud stressifaktoritega. Ja tema teeb “kvaliteetset” meediat?

Katrin Lust on suutnud lühikese ajaga vorpida mitmeid artikleid sellest protsessist, mis kubisevad solvangutest, “juba süüdi mõistetud”, kallutatud ja faktivigadega infokildudest. Kohtuprotsess pole veel hoogu sissegi saanud, alles esimene aste ja juba tembeldatakse meedias süütu inimene süüdi ja alandatakse.

See sama käekiri Eneke Roots puhul, kus Katrin Lust vorpis ahistavaid ja süüdistavaid artikleid üle kahekümne. Samuti Kristi Loigo puhul, kus meedia korraldas tormilise vaimse terrori, mõistes süüdi ja kui lõplik kohtuaste otsustas, et Kristi Loigo pole süüdi ja mõistis õigeks, oli Kristi juba surnud. Ta menetleti kohtu ja meedia poolt surnuks.

Antud artiklis nimetatud kohtuasi on kestnud juba üle aasta. Advokaadid, rahvusvahelised õiguseksperdid ei näe siin mingit süüd süüalusel ja kogu protsess on täielikult õigusvastane ja seadustevastane, siis on täiesti põhjendatud, miks süüalune ei taha osaleda ebaõiges ja korruptiivsete nähtudega kohtuprotsessis. Kui süüalune puudub kohtuistungist, vorbib Katrin Lust kohe mõnitavad ja alandavad artiklid. Kuid sellest kõigest räägin ma artikli lõpu poole. Avaldan artikli lõpus kohtus ette kantud süüaluse kõne, mis on vürtsikas, julge ja andmed on kokku korjatud avalikest meediakanalitest ja tõesed.

Allolev ekraanitõmmis Facebookist, kus Eestis õiglusmaastikut kõvasti raputanud Kristiina Heinmetsa lapsehooldus vaidlus puudutas paljusid inimesi, annab Kristiina Heinmets tugeva arvamuse Katrin Lustist:

Et lugeja saaks aru olukorrast Eesti kohtusüsteemis ja minule jäänud kohtunike korruptiivsest – psühho-müstilisest rituaalsest käitumise muljest, teen ennem põhjaliku selgituse, miks ma arvan olevat nii.

Siinkohal toon ennem ka välja seadused, millele ma toetun seda artiklit tehes:

Rahvusvahelised põhimõtted

• Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt rõhutanud, et avaliku elu tegelased (nt poliitikud, kohtunikud, kõrged ametnikud) peavad taluma laiemat ja karmimat kriitikat kui tavalised inimesed.
• Põhjus: nende tegevus puudutab avalikkust ja neil on suur mõjuvõim. Seega on ka ühiskonna huvi nende tegevuse üle arutleda palju suurem.
• Oluline piir: kriitika ja väärtushinnangud (sh ka karmid või provokatiivsed küsimused) on lubatud.

Eesti kontekst

• Eesti põhiseadus § 45 tagab igaühele sõnavabaduse, sh õiguse avaldada arvamust.
• Karistusseadustik ja võlaõigusseadus kaitsevad au ja väärikust – nt tahtlik laim või valeandmete avaldamine võib olla õiguslikult vaieldav.
• Kohtunikud on avalikud teenistujad ja neid puudutab suurenenud avalikkuse kontroll. Eesti kohtupraktikas on ka viiteid EIK seisukohtadele – nt, et kohtuniku ametit pidades peab ta olema valmis kriitikaks, isegi kui see on terav ja solvav.

Asume asja kallale

Õigusejumalanna püha tempel või lihtsalt mandunud ussipesa?

On üks sõna, mis paneb kohtunikud paaniliselt tõmblema kiiremini kui rotid, kui köögis äkki tuli süttib. Nii nagu närilised põgenevad valguse eest urgu, kaotavad ka meie õigusemõistjad pea, kui keegi lausub sõna „korruptsioon“. Nad ei näe seda kui kodaniku õigust tõtt otsida, vaid kui häirekella, mis võib paljastada midagi, mida nad iga hinna eest varjata püüavad.

Kui peegel näitab kortse, miks ei või kodanik siis peegeldada tõde?

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt meenutanud, et kriitika võib olla valus, karm ja isegi ebaviisakas – aga just see on demokraatia hind. Meenum juhtum, kus EL liikmesriigis ajakirjanik nimetas riigiettevõtte veini „sitaks“ ja kohalik kohus leidis, et see solvab rahvuslikku au? EIK ütles selgelt: ei – tegemist on arvamusega, mille alus on avalik huvi.

Täpselt sama loogika kehtib siis, kui poliitiku tegevust nimetatakse „korruptiivseks“. See pole kriminaalsüüdistus, vaid õigustatud väärtushinnang. Nagu turul tomatiga: kui ütled „see on mäda“, ei muuda sõna tomatit mädanenuks – ta on seda juba enne olnud.

Macovei juhtum: poliitik, kes kasutas keelatud sõna

Monica Macovei, Rumeenia endine justiitsminister ja europarlamendi saadik, ütles otse välja: kahe parlamendiliikme äri riigiettevõtetega on „tüüpiline poliitilise mõju kaudu toimiv korruptsioon“.

Siseriiklikud kohtud läksid marru: see on laim! See on faktiväide! See kahjustab poliitiku au!

Macoveile määrati trahv ja ta sunniti ajalehtedes avalikult vabandama.

EIK aga vaatas asja laiemalt: poliitikute tegevus on avalik huvi. Korruptsioonist rääkida pole mitte ainult lubatud, vaid see on kodaniku ja ajakirjaniku kohustus. Kui rahvas ei tohi küsida, kas tema esindaja taskud täituvad maksurahaga, siis kellele see riik üldse kuulub?

Kui näiteks kooli direktor sõlmib lepingu oma venna firmaga ja remont läheb kaks korda kallimaks – kas lapsevanem ei tohi öelda: „See on korruptsioon“?

Kui vallavanem jagab hankeid sõpradele, kas külaelanik peab suu kinni hoidma, et mitte kohtus laimajaks kuulutatud saada?

Ja kui kohtunik karistab ajakirjanikku pelgalt selle eest, et ta sellist sõna kasutab – siis kelle huve see kohtunik kaitseb? Õigust või hoopis roiskunud süsteemi?

Eesti kontekst: miks meil tõlkes inimõigusi röövitakse?

Macovei lahendit (avaldus nr 53028/14, 28.07.2020) pole Eestis siiani ametlikult tõlgitud. See pole kahjuks juhus. Kui tekst oleks mustvalgelt igaühele loetav, oleks selge: EIK on kinnitanud, et sõna „korruptsioon“ on sõnavabaduse kaitse all.

Ometi veetakse Eestis ajakirjanikke ja aktiviste kohtupinki ainult sellepärast, et nad nimetasid mõnda ametnikku või institutsiooni „korrumpeerunuks“. See pole enam õigusemõistmine – see on sõnavabaduse poomine.

Järeldus

Macovei juhtum kinnitab: „korruptsioon“ ei ole kuritegu, vaid demokraatliku sõnavabaduse lahutamatu osa. Kui Eesti kohtunikud seda eitavad, siis nad ei kaitse enam seadust ega põhiseadust, vaid ainult oma häbimärgistatud autoriteeti.

Ja see ongi suurim skandaal – õigusemõistjad, kes peaksid olema tõe valvurid, on muutunud ise korruptsiooni vaikivaks ja tuimaks tööriistaks.

Alustame selgitust juure tasandilt – miks kohtunikud näivad olevat psühho-müstilised rituaalsed “valejumalad”

Sümbolid

Sümbolid kohtunike riietusel ja kohtusaalis on palju enamat kui pelgalt “praktilised tavad”. Nende järgi on tegemist rituaalse protsessiga, kus joonistuvad välja arhetüüpsed märgid ja võimu ülesehitus.

• Mustad rüüd – must sümboliseerib sageli neutraalsust, varjutust, ego ja isikupära “kadumist”. Rituaali tasandil on see kui mask: kohtunik ei ole enam inimene oma isiklike arvamustega, vaid kehastab süsteemi, seadust, kõrgemat “korra jõudu”. Nagu preester templis, kes ei kõnele ise, vaid “jumala” nimel.
• Kohtualuse püsti tõusmine – see on arhetüüpne alistumisakt. Seistes tunnistatakse, et oled sisenenud teise maailma – kohturuum on omaette “tempel”, kus kehtivad teised reeglid kui väljas. Püsti tõusmine tähendab vaikset nõustumist, et tunnistad selle “jumaliku korra” kohalolu.
• Kohturuum – on ruumiliselt üles ehitatud nagu altarisaal. Kõrgendatud kohtunikupink on nagu altari koht või troon, millel istub rituaali juhataja. Kõrgus on märgiline: alt üles vaatamine paneb alateadvuse tajuma üleolekut ja võimu.
• Alandlik allumine – psühholoogilises plaanis on see võimu taastootmise rituaal. Inimene, kes võib väljaspool olla vaba ja uhke, peab siin oma positsiooni kaotama ja tunnistama: “mina olen hinnatav, teie olete hindajad”. See pole võrdsus, vaid hierarhia.
• Rituaali tempo ja keel – pikkade fraasidega loetakse ette süüdistusi, dokumente, viidatakse “suurematele jõududele” (seadusele, põhiseadusele, riigile). Nii nagu kirikus loetakse ladina keeles missa, mida lihtinimene ei pruugi mõista, loetakse kohtus juriidilises keeles. See loob eraldatuse – „see keel ei kuulu sulle, vaid süsteemile“.

Kui niimoodi vaadata, siis kohtupidamine ei ole ainult praktiline protsess, vaid tõepoolest psühho-müstiline rituaal, mille eesmärk on murda inimese ego, kinnitada süsteemi üleolekut ja taastoota usku sellesse, et “seadus” on kõrgem kui üksikinimene.

See on põhjus, miks see võib tunduda väga kaugel inimlikust ja võrdsest suhtlemisest – sest kogu struktuur ongi üles ehitatud võimusuhtena, mis vajab nähtavat allutamisrituaali.

Vaata joonist, kuidas näeb välja kohtupidamise rituaaliring:

Siin skeemil „rituaaliring“ on näha, kus iga osaline asub oma positsioonil nagu müsteeriumis: kohtunik kõrgel altaril, kohtualune all, prokurör ja kaitsja vastasseisus, avalikkus tunnistajaks – ja keskel kõrgem jõud ehk Seadus.

Kohtunik kui valejumal

Kui vaadata seda sümbolite ja rituaali tasandil, siis võib kohtunikku tõesti tõlgendada kui vale- või asendusjumalat – ta istub kõrgel troonil, võtab endale õiguse „tõde“ kuulutada ja määrata inimese saatust, kuigi ta ise on väljaspool kohtumaja tavaline inimene süsteemi sees.

Mõned punktid, mis toetavad minu arvamust:

• Valejumala arhetüüp – igas süsteemis, kus inimene asetatakse kõrgemale kui elu või tõde ise, tekib oht, et ta hakkab „jumalat mängima“. Kohtunik ei loo seadusi, aga rituaalis esineb ta kui seaduse kehastus. Kui ta ei järgi enam tõelist õiglust (inimlikkust, südametunnistust, valitsuse poolt kinnitatud seaduseid), vaid ainult süsteemi või isiklikku kasu, muutub ta sümboolselt „ebajumalaks“ või valejumalaks – kohtunik on võtnud Kõiksusest kõrgema rolli ja see on juba karistatav.
• Seadus kui illusioon – seadus peaks ideaalis olema neutraalne, kõigi kaitseks. Kui aga seadused ise on kallutatud või neid rakendatakse ebaõiglaselt, siis need muutuvad pigem tööriistaks, millega kergeusklikke hoitakse alandatult kuulekana, samas kui võimustruktuurid kasutavad neid omakasu nimel. Rituaal säilitab autoriteedi näiliselt, kuigi sisu on tühi.
• Korruptsioon kui märk – kui kohtunikud rikuvad seadust, võtavad altkäemaksu või teenivad poliitilisi ja majanduslikke jõude, siis toimub topeltmäng: väliselt püha rituaal „õigluse nimel“, sisemiselt aga inimlikud nõrkused ja huvid. See ongi märk, et „jumal“ on vale – ta räägib seaduse nimel, aga ei järgi seadust.
• Illusiooni murdmine – kui inimene näeb läbi selle rituaalse loori ja saab aru, et süsteem ei pruugi esindada tõelist õiglust, siis ta enam ei kummarda seda valealtarit. See on ohtlik võimule, sest kogu kohtusüsteem põhineb usul tema pühadusse.

Teisisõnu: kohtunik võib olla kas õiguse teenija või valejumala kehastus. Kui süsteem on korrumpeerunud, siis üha enam nihkub sümboolika teise variandi poole.

Tabelis näed õigluse võrdlust: Tõeline vs Illusioon

Siin on võrdlustabel, mis näitab kahe „õigluse“ tasandit:
üks on tõeline ja inimlik, teine aga illusoorne ja rituaalse autoriteedi varjus.

Kohtunike ja Meedia koostöö

Kui kohturuum on altar, siis meedia on nagu kiriku kellad ja kõnelejad, mis kannavad valejumala sõnumi massideni.

Mõned sümboolsed kihid:

• Ajakirjanik kui preestri abiliste roll – nad ei loo ise „seadust“, vaid jutlustavad seda, mida kohus või võim otsustas. Kui nad teevad seda parastavalt, alandavalt ja inimese hinge väärikust murdes, siis nad tegelikult osalevad selles samas alistamisrituaalis.
• Naer ja häbistamine – müstilistes ja arhetüüpides on see üks tugevamaid alistamisvahendeid. Kui sind mitte ainult ei karistata, vaid tehakse ka avalikult naeruväärseks, siis toimub sümboolne „hinge hukkamine“ inimeste silme all. Seda kardab enamik rohkemgi kui materiaalset karistust.
• „Hingetute“ meedia – kui ajakirjanik ei kõnele enam tõe või inimliku kaastunde nimel, vaid süsteemi huvides, siis ta on loobunud oma hinge autonoomiast. See ongi „hingetus“: inimene on tööriist suurema mehhanismi käes, kus ta kordab sõnumeid, mis toodavad hirmu ja valitsuse autoriteeti.
• Mustad jõud kui metafoor – see ei pruugi tähendada mingit otsest „kurja salaorganisatsiooni“, vaid psühholoogiliselt ja vaimselt seda jõudu, mis toitub häbist, hirmust ja allutamisest. Kui meedia võimendab neid emotsioone, siis nad tegelikult toidavadki seda „mustade jõudude välja“.

Niisiis võib öelda, et kui ajakirjanikud loobuvad oma hinge väest ja hakkavad teenima süsteemi masinavärki, muutuvad nad selle sama valejumala propagandistideks ja rituaali pikenduseks.

Skeemi selgitus: kohtunik kui valejumal püramiidi tipus, meedia ja avalikkus kui rituaali „tiivad“, ning all keskel hingeline inimene ohvrina. Keskel hoiab kogu konstruktsiooni koos „Seaduse illusioon“.

Kuidas hingeline kaitseb ennast Eesti kohtusüsteemi valejumalate ja nende “meedia käsilaste” eest?

See on selle maailma kõige tähtsam küsimus. Kui võtta kohtupidamist kui rituaali, kus kohtunik kehastab „vale­jumalat“ ja kogu protsess on pigem hierarhiline allutamisriitus, siis hingelisel inimesel on tõesti raske seal inimväärikust ja vabadust säilitada.
Aga väljapääs on, kuigi see ei pruugi olla lihtne ega alati „välises“ mõttes võidukas.

Kaks kaitse tasandit:

1. Sisene kaitse (hinge tasandil)
   • Ära anna ära oma südant – nad võivad võtta su aja, raha või vabaduse, aga mitte sinu sisemise tõe. Kui hoiad ühendust oma hingega, jääb nende „kohtumõistmine“ ainult väliseks. Kõiksus otsustab varem või hiljem hingelise kasuks ja Kõiksuse seadus on kõige ülim – valejumalatel saabub karm aga õiglane kohtupäev.
   • Näe läbi rituaali – kui näed, et kogu teatrilaval on oma sümboolne loogika (must rüü, troon, püsti tõusmine), siis võta seda kui lõksu, ja et see pole jumalik autoriteet. Sa tead, et see on vaid mask, ja maski taga on inimene.
   • Vaikne vägi – hingeline inimene saab seista sisemises rahus, isegi kui ta peab vormiliselt alluma (nt püsti tõusma). See sisemine vabadus on see, mida süsteem ei saa ära võtta.
2. Väline kaitse (praktilisel tasandil)
   • Õpi mängu reegleid – isegi kui seadus tundub illusioon, on tal oma „kood“. Kui mõistad seda koodi, võid mõnikord süsteemi, süsteemi enda, vastu kasutada (näiteks hea hingeline ja suveräänne kaitsja, õiged viited seadustele, jne).
   • Toeta end kogukonnaga – kui inimene seisab üksi süsteemi vastu, on tal raske. Kui aga kogukond (avalikkus, liitlased, suveräänsed ja õiglased meediakanalid) toetab, siis rituaali mõju väheneb, sest see ei toimi enam varjatult.
   • Väljuda rituaalist – mõnikord on ainsaks tõeliseks väljapääsuks süsteemi mitte enam tunnustada. See ei pruugi tähendada füüsilist lahkumist, aga sisemist: „Teie võite mind hinnata, kuid teie hinnang ei puuduta mu hinge.“

Mida tähendab „satanistlik valejumal“ siin kontekstis?

See tähendab, et antud situatsioonis jääb mulje, et kohtunikud ja süsteem on pööranud ümber tõelise korra: nad võtavad endale õiguse, mis kuulub tegelikult ainult Kõiksusele ehk Elu Allikale. See on pettepilt. Kui inimene tajub seda, siis ta ei kummarda seda enam hingetasandil – ja see ongi tema kaitse.

Seega hingeline inimene saab kaitsta ennast tõde enda sees hoides ja mõistes, et süsteemi jõud on ainult illusoorselt absoluutne. Päris absoluutne jõud asub temas endas.

Hingelisele tegevusjuhend

Sammud, kuidas hingeline inimene saab püramiidist (valejumala / rituaalse kohtumõistmise keskmes) väljuda ja oma väge taastada.

Lühidalt selgitused (järjekord pole rangelt lineaarne — sammud toetavad üksteist):

1. Sisemine Pühakoda — leia vaikus ja sisemine keskpunkt (meditatsioon, palve, intuitsioon). Suhtle otse oma hinge alglooja Kõiksusega. See hoiab su ühenduses oma tõega, mida süsteem ja valejumalad ei saa võtta. Tee taotlus Kõiksusele: “Kõiksus, saadan elu algallikasse rahus ja valguses selle Maa inimolendite nimed (nimetad nime või nimed), kes nende nimede kandjatena tegutsevad valejumalatena ja mõistavad hingeliste üle kohut. Sina Kõiksus otsustad nende edasise saatuse. Minule jääb siia alles rahu ja valgus. Tänan.” Pea meeles, et selle taotluse tegemisel pead olema ise kindel, et oled käitunud õiglaselt südametunnistuse järgi. Kõiksus teab ja näeb kõike nagunii, ta ei sekku ennem kui keegi teeb taotluse ja kui taotlus on põhjendatud, tuleb puhtast kavatsusest, rahus ja valguses, ja südamest, Kõiksus tegutseb kohe.
2. Tõe Dokumenteerimine — kogu kõik tõendid, kirjalikud ütlused, fotosid, salvestusi; dokumentatsioon nõrgendab kontrolli ja illusiooni. Kõiksus näeb ka seda, kas sa oled siin maal ise teinud piisavalt, et kurjust ja musti jõudusid paljastada.
3. Õiguslik Kaitse — leia kogenud advokaat, kes mõistab süsteemi reegleid ja oskab neid kasutada sinu kasuks; strateegia on relv.
4. Kogukonna Tugi — lähedased, usaldusväärsed organisatsioonid või aktivistid vähendavad isolatsiooni ja rituaali jõudu.
5. Avaliku Loo Kontroll — säilita oma narratiiv; kasuta sotsiaalmeediat ja õigesti ajastatud avalikke sõnumeid, et vältida häbistamist ja moonutamist.
6. Meedia Vastutus — nõua faktipõhist, inimlikku kajastust; kui meedia ründab ebaõiglaselt, too välja konfliktid, palu korrigeeringuid või too kaasav väljaanne.
7. Avalik Järelevalve — kasuta õiguskaitse- ja järelevalveorganeid; kaebused, aruanded ja ametlikud läbivaatused võivad paljastada süsteemi vigu.
8. Taastav Teraapia — pööra tähelepanu hinge tervisele: teraapia, meditatsioon, kogukondlik tugi aitab taastada väärikust.

Nüüd siis Kohtuprotsessist, kus jääb mulje, et kohtunikud Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson ja Marju Persidskaja on võtnud valejumala rollid. Allikas

Neli kohtunikku – Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson – on väidetavalt kannatanud satiiriliste artiklite ja Annika Urmi ajakirjandusliku eksperimendi tõttu.

Ükskõik kes need satiirid ka avaldas, on tegemist väljendusvabadusega. Sõnavabadus on tagatud Põhiseaduse § 45 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikliga 10. See on põhiõigus, mida Eesti riik on kohustatud kaitsma ja tagama – ka siis, kui sõnum on kriitiline, terav või ebameeldiv. Eesti põhiseadus § 45 tagab igaühele sõnavabaduse, sh õiguse avaldada arvamust.

On väheusutav, et kohtuprotsesse juhtinud kohtunikud Martin Tuulik, Kristjan Paluteder ja Marju Persidskaja ei tea seda või nad vaikides teadlikult “päästavad” seadusi rikkudes oma kolleege?

Vahemärkus: Tundub, et Kohtunik Marju Persidskaja on väga probleemne olnud varasemalt ja korda saatnud suure seaduserikkumise. On väheusutav, et ta ei teadnud millega tema mees tegeleb, seega kas varjas kuritegu?: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120293518/kohtunik-taandati-kohtuprotsessist-kelmuseasjas-seoses-elukaaslase-osalusega-suuraris

Vahemärkus: Veiko Huusel keelati kunagi sõnaõigus ja kohtunik Reena Nieländer (uue nimega Reena Lember) tegi sellise otsuse, et Veiko Huusel Eesti põhiseadus § 45 ei kehti. Kuid kohtunik sai lõpuks oma veast aru ja parandas oma otsuse ära ja Veikole kehtib Eesti põhiseadus § 45.

1. Kriminaalasja algatamine isiklike tutvuste kaudu – KarS § 291 (õigusemõistmise takistamine)

Neli kohtunikku – Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson – on esinenud selles kriminaalasjas väidetavate kannatanutena. Kõik nad on varem osalenud sama isiku (ohvri) teistes menetlustes. On alust arvata, et nad on kasutanud oma ametipositsiooni ja isiklikke tutvusi, et initsieerida kriminaalmenetlus isiklikust motiivist lähtudes – ilma objektiivse süüteokoosseisu või kuriteo olemasoluta. Neile ei meeldinud, et nendest meedias kirjutatakse? Kui aga tavainimene pöördub kohtusse, et tema kohta artiklid eemaldataks, siis kohtunikud seda teemat ei aruta, ei võetagi menetlusse.

Kriminaalmenetluse algatamisele aitas kaasa ka prokurör Paul Pikma, kes on nimetatud kohtunike varasem kolleeg ning töötanud samas kohtumajas. See tekitab kahtluse erapooletuses ja objektiivsuses.

Selline tegevus võib vastata KarS § 291 tunnustele, kuna viitab õigusemõistmise takistamisele läbi isikliku mõju ja huvide konflikti.

See pole seaduslik protsess – see on SLAPP. Loe Mis on Slapp hagi

Kohtunik Marju Persidskaja keelas süüdistataval Annika Urmil küsitleda kannatanuks märgitud kohtunikku Liina Naaber-Kivisood – kuigi see on põhiseaduslikult tagatud õigus (PS § 15, PS § 24 lg 2, KrMS § 34 lg 1 p 5, EIÕK art 6 lg 3(d)). Kui kohtunik takistab süüdistatava õigust küsitleda teda süüdistavat isikut, rikutakse õigust õiglasele kohtumenetlusele. Selline tegevus tõendab, et tegemist ei ole mitte sõltumatu ja erapooletu kohtumenetlusega, vaid SLAPP-protsessiga – strateegilise menetlusega, kus tegelik ohvri tahetakse vaigistada lõplikult ja öelda kas sa juba aru ei saa, et Sul puuduvad kõik inimõigused Eesti Vabariigis ja sa oled ori! Kui aru ei saa siis sure ära ja kui sa ise ei sure siis menetleme su surnuks nagu Jan Ja Kristi Loigo ja ka paljud, paljud teised.

Ohvreid on palju – ja mitte ainult kohtusaalides. On neid, kes on jäänud üksi meediarünnakute alla, neid, kelle kaebused prokuratuur viskas prügikasti, ja neid, kellele kohus keeldus õigust andmast. Aga ka need, kes on pöördunud kohaliku omavalitsuse (KOV), sotsiaaltöötajate või ministeeriumite poole – ning saanud vastuseks vaikus või külm ametlik eitamine. Mitte kuskilt ei tule abi. Mitte AKI-st, mitte Sotsiaalministeeriumist, mitte Justiitsministeeriumist. Isegi õiguskantsler, kelle põhiseaduslik kohustus on kaitsta inimõigusi, vaikib. See ei ole juhuslik – see on süsteemne tegevusetus ja organiseeritud kuritegevus, mis põimub läbi kõigist riigiasutustest. Me võitleme ametnikega! Milleks meil neid vaja on?

Me ei vaiki – meid lihtsalt ei kuulata. Me räägime, kirjutame, esitame avaldusi, kuriteoteateid ja tõendeid, aga see kaob süsteemi, kus iga uks viib järgmise kurjategijani – kohtunikuni, prokurörini, ametnikuni, kes kas vaikib, valetab või kaitseb oma tutvusi. Kui õiguskaitse ei toimi ja õigust asendab simulatsioon, siis pole see enam riik, vaid farss. Kui kohus ja prokuratuur ei teeni enam põhiseadust ega rahvast, siis tuleb see süsteem peatada. Eesti rahvale oleks ausam ja õiglasem, kui selline prokuratuur ja kohtuvõim suletaks – sest nad ei kaitse kedagi peale iseenda. Nad ei tee õigust – nad toodavad vägivalda ja rikuvad Eesti inimeste õigusi igapäev. Kõik tuleb kinni panna Prokuratuur, Kohtud, Ametid samuti meelelahutus äri, kus müüakse inimeste eraelu raha eest. See kõik on keelatud tegevus.

Annika Urmile on määratud riigi poolt kaitsja – Advokaadibüroost Sirje Must, advokaat Marika Suurpere. Toimetuse käes olevate kohtudokumentide ja kirjade põhjal jääb minule mulje, et riiklik kaitsja ei tegele õiglase kaitsmisega vaid on kallutatud ja kohtunike jaoks sõbralik. Aega näitab, kas minu mulje on ekslik või mitte.

Alljärgnev tekst on väljavõte Annika Urm Tõrjeõiguse alusel esitatud kõne kohtuprotsessilt 15.09.2025 TARTU MAAKOHTUS:

“See, mida ma praegu teen, on minu põhiseaduslik tõrjepõhiõigus – õigus end kaitsta, kui riik kohus või advokaat seda ei tee ja mind ei kaitse. See ei ole solvamine, vaid enesekaitse.

See on minu PS § 54 ja KarS § 28 alusel tõrjepõhiõigus – ma ei saa vaikida, kui mind ei kaitsta.

Ükskõik kes need satiirid ka avaldas igal juhul on see sõnavabadus. Sõnavabadus on põhiõigus (PS § 45 ja EIÕK art 10), mida Eesti riik on kohustatud kaitsma – ka siis, kui sõnum ei meeldi.

Sõnavabadus, on tagatud Põhiseaduse § 45 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikliga 10.

Kuidas sai üldse alusta kriminaalasi, millel puudub koosseis? Algatajad neli kohtunikku (Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson), kelle varasemates menetlustes minu suhtes seadusi ei rakendatud ja põhiõigusi ei tagatud.
Nüüd, kui kriitika puudutab neid endid, kehtivad neile äkitselt kõik seadused?
See jätab väga tõsise mulje, et siin võib olla isiklik huvi ja soov vaigistada kriitikat.

Selline käitumine meenutab SLAPP-protsessi (ehk strategic lawsuit against public participation) – strateegilist hirmutamist kohtuga, mille eesmärk ei ole õiglus, vaid ohvri (kriitika) vaigistamine.
See ei ole demokraatlikule riigile kohane. See on ohtlik pretsedent – kui kriitika kohtusüsteemi suhtes viib kriminaalmenetluseni, siis ei ole enam vaba ühiskonda.

Veelgi enam, sellesse protsessi on lubatud siseneda meelelahutus äril, Kuuuurija ja Elu24 toimetajad Katrin Lust, Indrek Meltsas, Ketlin Kruse, Riin Roos või mõni muu alluv) ja viibida justkui nad oleksid tõsiseltvõetav ajakirjandus. Tegelikus müüakse inimeste eraelu, sensatsioone, korduvalt keelatuid isikuandmeid ja  valeandmeid,  kasumi eesmärgil, inimesest vale ettekujutuse loomise teel, mis on kelmus ja see on inimeste ahistav jälitamine. Meelelahutus ja sensatsioonid ei ole ajakirjandus ja avalik huvi ei ole äri huvi.

Katrin Lust kes on olnud oma eelmises elus elukutseline prostituut ja tal on endal Bipolaarne häire, mis on raske vaimse tervise (endise nimetusega) maniakaal-depressiivne psüühikahäire, mida ta on ise tunnistanud ajakirjandusele, lisaks on ta viibinud seltskonnadaamina täna rahvusvahelise laste ja naiste seksikaubanduse, väljapressimiste ja pedofiila süüdistuse saanud kuulsa USA räppri Diddy seltskonnas.

Kui juba 3 kohtunikku Martin Tuulik, Kristjan Paluteder ja Marju Persidskaja lubasid niisuguse taustaga isikul (Katrin Lustil) seda kohtuprotsessi kajastada, siis paratamatult jätab see kogu ettevõtmisest väga halva mulje – mulle jääb mulje, justkui toimuks siin “prostitutsioon” laiemas tähenduses.  Prostitutsioon on teatavasti tegevus, mis on enamasti vastumeelne ning toimub sageli sunni, hädavajaduse või kellegi teise surve tõttu, tavaliselt võimu või majandusliku kasu eesmärgil. Prostitutsioon ehk prostitueerimine tähendab seksuaalteenuste osutamist tasu või muu hüvitise eest, sisuliselt oma keha (või õiguste) müümist.

Antud kohtuprotsess on jätnud mulle sügavalt mulje, et mind sunnitakse vastumeelselt, “Kohtuprostitutsiooni” alla, sest prostitutsioonis seadust pole (ei eksiteeri) ja prostituudil ei ole õigusi.

Sama tunnen mina siin protsessis olles. Miks ma nii tunnen? Sest prostitutsioonile puudub seadusandlik kaitse ja prostituudil puuduvad õigused – ning samamoodi näib mulle, et selles protsessis ei kehti minu suhtes ükski seadus ega õigus, mis peaks tavaliselt kaitsma igaühe põhiõigusi. Mulle näib, et minu puhul on täielikult eiratud sõnavabadust (PS § 45), eraelu puutumatust ja isikuandmete kaitset (PS § 26; samuti rikutakse GDPR-ist tulenevaid põhimõtteid), süütuse presumptsiooni (PS § 22) ning õigust õiglasele kohtumõistmisele (PS § 24).  Minu hinnangul on see menetlus olnud algusest peale põhiseaduse vastane.

Samuti On rikutud ka Euroopa Inimõiguste Konventsiooni  EIKartiklit 10, mis kaitseb ka kriitilist ja satiirilist väljendust. ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art-s 19 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-s 11.

Need on rahvusvahelised lepingud, mille järgimine on kohtule kohustuslik – Põhiseaduse § 123 alusel. Samuti on kohutsulik EIK praktika.

Samuti on eiratud GDPR artikleid 9, 10, 17 ja 25 – need sätestavad selgelt, et tundlikke eriliigiised andmeid tuleb kaitsta, nende töötlemine peab olema piiratud, süütuse presumptsiooni tuleb austada ning inimesel on õigus nõuda andmete kustutamist.

Need reeglid kehtivad ka siin – ka Eesti kohtus.

Minu kogemusel ja hinnangul Reaalsuses eiratakse kohtus kohustuslike seadusi ja rikutakse minu õigusi, mul pole õigusi.

Vabariik peab tagama põhiseaduslikud õigused reaalselt, mitte näiliselt. Õiguste kaitse ei tohi olla pelgalt vormiline, vaid tegelik, toimiv ja sõltumatu.
Kui riik jätab selle kohustuse täitmata, on rikutud mitte ainult Põhiseaduse § 15 ja § 24, vaid ka PS § 54, mis annab inimesele õiguse vastu seista põhiseadusliku korra rikkumisele.

Annika Urmi õigusi on rikutud järjepidevalt juba üle 9 aasta – ja seni ei ole ükski kohus, prokuratuur ega riigiasutus neid rikkumisi lõpetanud ega vastutust rakendanud. Tegemist ei ole üksikjuhtumiga, vaid süsteemse probleemiga, kus kohtupidamine on muutunud näiliseks protseduuriks, mitte sisuliseks õigusemõistmiseks.

Selline olukord on vastuolus ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, mille kohaselt:

• Õigus kohtule tähendab reaalset ja tõhusat kaitset, mitte illusiooni (vt Artico vs. Italy, Airey vs. Ireland);
• Süsteemne tegevusetus või kallutatus tähendab õigusemõistmise eitamist;
• Kui kohtud ei taga kaitset meedia, võimu või menetluspartnerite rünnete vastu, on rikutud ka EIÕK art 6 ja art 13 – õigus õiglasele kohtumenetlusele ja tõhusale õiguskaitsele.

Minu esitatud tõendeid ja taotlusi kohus ja kohtuniku ei arvestata;ekspertiisid on subjektiivsed väljamõeldised, mis eiravad riiklikul tasemel dokumenteeritud fakte ja tõendeid

Mind sunnitakse ähvarduste saatel, et mind sundtuuakse kohtusse, millega mind hirmutatakse ja luuakse kohtust kui vägivaldset organisatsiooni, ja see läheb kõik vastuollu minu südametunnistuse ja Kõiksuse reeglitega.

Juba ainuüksi fakt, et siin kohtuistungil osalejad ei julge kaamerasse oma tervet nägu näidata, jätab mulle mulje, et siin viikase läbi pettust, sest aus ja südametunnistusega inimene ei karda mulle silma vaadata ja olla nähtav. Selline varjamine tekitab paratamatult mulje, et selles  protsess on  midagi ebaausat, häbiväärset, mida tahetakse varjata.

Kui seda protsessi kajastab endine prostituut ja vaimse psüühika häirega isik Katrin Lust oma armukese Margus Linnamäe meelelahutus kanalite kaudu; kui protsessi osalised ei julge oma nägu näidata; ning kui mind kogu menetluse vältel ähvardatakse füüsilise sundtoomisega ja sisendatakse mulle, et minu suhtes Eesti Vabariigi põhiseadus ei kehti, siis millise muu järelduse saan ma teha, kui et Eestis puudub õiglane õigusemõistmine? Minu hinnangul toimub siin “kohtu-, meedia- ja vaimne vägistamine” – nii kaua, kuni ohver murdub või “laibana maha langeb”. Tuletan siinkohal meelde traagilist näidet elust enesest:  Jan ja Kristi  Loigo menetleti Eesti riigis sõna otseses mõttes surnuks. Kaks inimest kaotasid elu pärast aastaid kestnud vaimset ja juriidilist ahistamist ja vägivalda. Jan Loigo oli selles loos kaaskannataja, kellel olid perekond, lapsed ja lähedased, ent süsteemne surve viis katastroofilise tulemuseni. Kas te soovite ka mind tappa? Ka minul on perekond ja ka nemad kannatavad ja juba 9 a.

Kui kohus peaks tegema otsuse, mis sisuliselt kinnitab, et minu suhtes põhiseaduse kaitse ei kehti ja minu põhiõigused on tühised, siis jään ma lõpuks ikkagi Kõiksuse seaduse, s.t. universaalse õigluse, kaitse alla. Ma usun, et Kõiksus (kõrgem õiglus) mõistab lõpuks kohut kõige üle ning see otsus on inimlike otsustega võrreldes ülimuslik.

Minu hinnangul on selle menetluse käigus aset leidnud vähemalt kolm võimalikku kuritegu minu suhtes.
Kõigist ei ole ma veel saanud ametlikult teavitada, mul ei ole olnud piisavat õiguslikku tuge.
Esitan need asjaolud täna kohtule, et need oleks protokollitud ja neid saaks hinnata õiguse ja südametunnistuse järgi.

1. Kriminaalasja algatamine isiklike tutvuste kaudu – KarS § 291 (õigusemõistmise takistamine):
Neli kohtunikku – Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson – on minu hinnangul kasutanud oma ametikohta ja isiklikke tutvusi, et algatada seda kriminaalasja isiklike tutvuste kaudu ja ilma objektiivse kuriteokooseisuta, ilma süüteota? – see on õigusemõistmise seisukohalt lubamatu ja erapoolik sekkumine.

Prokurör Paul Pikma on nende varasem kolleeg ja töötanud samas majas. Tol ajal peaprokurör Andres Parmas ja Liina Naaber-Kivisoo liiguva samades selstkondades ehk on sõbrad ja loomulikult sõber aitab, nii see kurietegvus käib kohtunikud, prokuratuur, politsei, meedia ja vabamüürlased. Kohtu ja prokuratuuri korruptsioon on nii suur et siin tulekss rakendada võimude lahususe prinstiipi, tegelikult tuleb need lihtsalt kinni panna, kuna need asutused ei teeni Eesti rahvast.

2. Valeandmete esitamine ekspertiisis – KarS § 320 lg 1

Kaks ekspertiisi koostanud spetsialisti esitasid valeandmeid, üks neist ei kohtunudki minuga, teine kirjeldas subjektiivselt ja moonutades olukorda, ignoreerides riiklikus andmebaasides dokumenteeritud fakte 

 See on teadlik valeandmete esitus, mis moonutab kohtumenetlust ja rikub KarS § 320 lg 1 – ekspertiisis valeandmete esitamine.

See on tõendite võltsimisega samaväärne tegevus, mille eest KarS § 320 lg 1 näeb ette karistuse.

3. Psüühilise bipolaarse häirega Katrin Lust ja tema alluvad (Kuuuurija, Elu24) on minu hinnangul korduvalt ja sihilikult rünnanud minu isiku, tunginud minu tahte vastaselt eraelu ja õigusi rikkunud, teenides selle pealt rahalist kasu ning kujutades mind süüdimõistetuna enne kohtulahendit või mõne muu kurjategijana

ELU 24 on meelelahutus portaal, Meelelahutus ei ole ajakirjandus ja inimeste eraelumüük on keelatud vastavalt GDPR andmeiakitseseadusele ja ka vastavalt põhiseadusele on igal ühel õigus eraelule.

See tegevus kujutab endast teadlikku ja minu tahate vastaselt tungimist minu eraellu ilma nõusolekuta ja eesmärgiga mind alandada, kahjustada ja avalikult süüdi mõista.

Avaldati:

• minu sotsiaalmanajdusliku olukorda, eraelu, süüdimõistetud
• kasutati minu sotsiaalmeedia pilte ilma loata ärilisel eesmärgil;
• artiklid pandi paywall’i taha – ehk iga klikk ja vaade andis raha;
• pealkirjad olid skandaalsed ja esitlesid mind juba süüdi olevana, näiteks:
  • „Skandaalne tagasitulek – kus meil on A.Urm…“
  • „Kohtunikke laimanud ärinaisel tuleb nüüd aru anda“

See tähendab, et tegu on järgmiste rikkumistega:

1. KarS § 157¹ – Eriliiki isikuandmete ebaseaduslik avaldamine:
   Terviseandmed, majanduslik seis ja eraelu ilma minu loata.
2. KarS § 157³ – Ahistav jälitamine:
   Korduv, alandav ja sihilik tegevus, mis tekitas vaimset kahju ja ebaturvalisust.
3. KarS § 209 – KELMUS Avalikkuse eksitamine kasu saamise eesmärgil:
   Avaldati kallutatud ja eksitav info rahalise tulu eesmärgil.
4. KarS § 310 – Süütuse presumptsiooni rikkumine:
   Esitati mind rahva ees juba süüdlasena, kuigi kohtuprotsess ei olnud isegi alanud.

(Kui Sind esitatakse enne kohtulahendit avalikkuses nagu oleksid juba süüdi, on see kriminaalkorras karistatav (KarS § 310).

See ei olnud ajakirjandus, vaid sihilik mainekujundus ja äriprojekt – eesmärgiga teenida kasumit minu kannatuste pealt.

Mulle jääb mulje, et see toimub koostöös prokuratuuri ja/või kohtunikega – sest kuidas on üldse võimalik inimest avalikult süüdi mõista enne kohtuotsust ja kriminaalkoosseisu olemasoluta?

See ongi SLAPP-protsessi olemus – avalik survestamine meedia kaudu, et vaigistada ohver ja välistada kaitse. See on põhiõiguste rikkumine, ja see on kestnud juba üheksa aastat.

Eestis ei kehti minu suhtes ei Põhiseadus ega GDPR – ja see on selle kohtuasja tegelik sisu.

Et kohus ei ole minu taotlustele reageerinud ega õigusrikkumisi peatanud, tähendab see, et kohtuvõim on jätnud mind kaitseta. Ja see on omakorda uus rikkumine – põhiseadusvastane tegevusetus, mis ei ole lubatav õigusriigis.

Kohus ei tohi ignoreerida asjaolu, et süüdistatav on ohver. Kui kohus jätab teadlikult reageerimata kestvatele rikkumistele, osaleb ta ise õigusvastases protsessis. Ja see on ohtlik pretsedent.

Kohtul on kohustus lõpetada minu suhtes toimepandavad õigusrikkumised – see kehtib ka siis, kui õigusrikkujaks on meedia või ajakirjanik.

Eraelumüük on keelatud ja meelelahutus ei ole ajakirjanuds või avalik huvi ei ole ärihuvi.

 3. KarS § 209 – Avalikkuse eksitamine kasu saamise eesmärgil

Mind on esitatud meedias viisil, mis on loonud ebatõese kuvandi, nagu oleksin juba süüdi mõistetud – enne kohtuotsust. Selline mulje on sihilikult loodud vaadatavuse ja ärilise kasu suurendamiseks, mis tähendab avalikkuse eksitamist varalise kasu eesmärgil.

Aga Eestis ei loe seadus, loeb tutvus. Kui kohtunik valetab, ekspert võltsib andmeid või ajakirjanik müüb su eraelu klikikate all maha – mitte midagi ei juhtu, kui neil on omad inimesed prokuratuuris või kohtus. Kui aga sina, tavainimene, ütled midagi vastu, siis tõmmatakse su vastu kriminaalasi käima. See pole õigusemõistmine – see on süsteemne vägistamine, mida juhivad lipsudega näod, kes peidavad oma isiklikud huvid paragrahvide taha.

See, et prokuratuur keeldub neid kuritegusid uurimast ja lõpetab asjad (ehk ka tema takistab õigusemõistmist), ei tähenda, et neid pole toime pandud.See võib aga hoopis rikkuda seadust.

Eestis on tekkinud olukord, kus kriminaalasju alustatakse ainult siis, kui isikul on tutvusi või poliitiline mõju.

See tähendab, et kuritegude karistamatus sõltub isiklikest suhetest, mitte seadusest.

Kahjuks jääb mulle kogu selle protsessi põhjal mulje, et Eestis kehtivad seadused valikuliselt – ainult nendele, kellele need parasjagu sobivad, ja mitte kõigile võrdselt.

KOHTUPROSTITUTSIOON „See ei ole rünnak isiku vastu, vaid minu tunnetus ja metafoorne väljendus sellest, kuidas kogu protsess minu kui kodaniku jaoks on tundunud. Sõnavabadus hõlmab ka liialdatud, iroonilisi ja satiirilisi väljendusi – vt PS § 45 ja EIÕK art 10.“

• EIK on näiteks veel leidnud, et ka presidendi kohta võib avaldada kriitikat kasutades vulgaarseid väljendeid, kuna kriitika väljendamine lugupidamatu satiiri vahendusel on kooskõlas sõnavabaduse põhimõttega (vt Eon v. Prantsusmaa, nr 26118/10, 14.03.2013). EIK praktika kohaselt ei ole  väljendusvabaduse põhimõttega vastuolus ka maali avalikustamine, kus peal kujutatakse avaliku elu tegelasi alasti ja seksuaalsetes poosides (isikute kehad olid küll maalitud, aga näod olid suurendatud fotod, mis pärinesid ajalehest) (vt Vereinigung Bildender Künstler v. Austria, nr 68354/01, 25.01.2007).
• PS §-s 45 väljenduv sõna- ehk väljendusvabadus on demokraatliku ühiskonna üks alusväärtusi. Selle kaitse on ette nähtud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-s 10, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art-s 19 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-s 11.
• Mõistet “satiir” on tõlgendanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) oma mitmetes lahendites. EIK lahenditest saab järeldada, et satiiri kaitse on oluline demokraatliku ühiskonna toimimiseks. Mitmetes lahendites (nt Vereinigung Bildender Künstler v. Austria, nr 68354/01, § 33, 25.01.2007; Alves da Silva v. Portugal, nr 41665/07, § 27, 20.10.2009; Tuşalp v. Türgi, nr 32131/08 ja nr 41617/08, § 48, 21.02.2012; Eon v. Prantsusmaa, nr 26118/10, § 60, 14.03.2013) on EIK järjekindlalt rõhutanud, et sõnavabadus hõlmab ka väljendusi, mis võivad olla solvavad, šokeerivad või häirivad, kui need on osa avalikust arutelust ja kriitikast.

Kui sa  ei saa oma kaitset teostada muul viisil kui selgitada olukorda siis see viitab otseselt Põhiseaduse § 54 ja KarS § 28 mõttes vastupanuõigusele ja hädakaitsele, mida Eesti õigus tunneb kui:

Tõrjepõhiõigus – õigus end ise kaitsta, kui riik, kohus, advokaat või süsteem ei taga kaitset.

See, mida ma praegu teen, on minu põhiseaduslik tõrjepõhiõigus – õigus end kaitsta, kui riik kohus või advokaat seda ei tee. mind ei kaitse. See ei ole solvamine, vaid enesekaitse.

See on minu PS § 54 ja KarS § 28 alusel tõrjepõhiõigus – ma ei saa vaikida, kui mind ei kaitsta.“

Märkus: Annika Urm kõne oli pikem aga kohtunik Marju Persidskaja katkestas ta. Teda kuulasid 5 kohtunikku, kes pole ise kaitsnud Annika Urmi põhiõigusi.

Kohtuprotsessist jäi mulje, et Kohtunik Marju Persidskaja rikkus kõiki õigusi, menetluse norme, mida üldse andis rikkuda

Jääb mulje, et Eestis on kohtupidamine ja inimese õigused tagatud ainult näiliselt.

Eestis peab kohtumenetlus vastama Põhiseaduse § 15 ja § 24 nõuetele, mis tagavad igaühele õiguse pöörduda kohtusse ja õiglase kohtuliku arutamise. Kui menetlus toimub üksnes näiliselt, ilma sisulise võimaluseta oma õigusi kaitsta, on see õiguse simuleerimine, mitte õigusemõistmine.

Selline olukord rikub ka Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklit 6, mille kohaselt peab õigusemõistmine olema õiglane, avalik ja sõltumatu. Euroopa Inimõiguste Kohus on toonitanud, et:

• õiglane kohtumenetlus peab toimuma reaalselt, mitte ainult vormiliselt;
• riik peab efektiivselt tagama kodanike õiguste kaitse, mitte ainult seda lubama (vt nt kohtuasi Airey vs. Ireland, 1979).

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast:

• Artico vs. Italy (1980): õigust ei saa pidada “tagatuks”, kui seda ei saa praktiliselt kasutada.
• Airey vs. Ireland (1979): õiguse olemasolu peab olema tõhus, mitte ainult teoreetiline või illusoorne.
• Bellet vs. France (1995): kohtupidamine, mis on vaid vormiline, rikub EIÕK artiklit 6.
  De Cubber vs. Belgium (1984): menetluse sõltumatus ja erapooletus peab olema objektiivselt tuvastatav.
• Castells vs. Spain (1992): kriitikat võimuesindajate vastu kaitseb artikkel 10 isegi siis, kui see on terav või häiriv.

Loe rohkem nendest allikatest:

https://newschannel.news/kohtunik-liina-naaber-kivisoo-valetas-vande-all-ja-kaivitas-slapp-protsessi-ohvri-vaigistamiseks

https://newschannel.news/kuidas-kohtunik-marju-persidskaja-ja-katrin-lust-viivad-labi-kohtu-prostitusiooni

https://newschannel.news/korruptsioon-pole-eestis-kuritegu-see-on-kohtunike-ja-ametnike-elustiil

https://newschannel.news/kuidas-prokuror-toomas-tomberg-karmen-turk-maarja-pild-margus-linnamae-kaie-almere-vaigistavad-ohvreid-slapp-kaebustega-eesti-kohtususteemis

Selle artikli ilmumise hetkest, on need kohtunike ja teiste kaasosaliste nimed edastatud Kõiksuse algallikasse ja Kõiksus tegutseb. Nendel nimetatud inimolenditel on kaks valikut: 1. Lõpetada koheselt hingeliste üle kohtupidamine, õigusvastane ahistamine ja loobuda kohtuniku ametist – nende hing võib liikuda uuele maale 2. Kui jätkavad hingeliste üle kohtupidamist ja õigusvastast ahistamist, tabab neid Kõiksuse otsus, mis on tuhande kordne hingelistele tehtud hingepiinade, ebaõigluse, kannatuste ja alanduste kogum.

Alati on kaks valikut inimestel: Nõustuda või mitte nõustuda. Mõlemal juhul on tagajärjed.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses.

Loe lisaks:

Rahvusvaheline õigus on illusioon: maailma juhib jõud, mitte seadus

Kes moodustavad Maailma jõu?

Ilma ilustamata annab sellest ülevaate Grigori Petrovitš Klimov oma raamatus “Tunnetuse võtmed”. Tema raamatud on eliidi poolt keelatud, teda ennast on tahetud korduvalt “likvideerida”, ta on töötanud üle 50 aasta inimestega, kellel on “Võimukompleks”. Klimov kirjutab raamatus:

“Seda maailma juhivad “degenerandid” ja nad on palju efektiivsemad riikide hävitamisel, kui tuumarelv. Nad on peaaegu sama efektiivsed (kuid samaaegselt ka sama ohtlikud), kui bioloogilised relvad. Reeglina nad vihkavad normaalseid inimesi. Sest: “… saatan ei suuda armastada ja ei armasta neid, kes armastavad”.

Degeneratiivsusel on 3 staadiumi:

1. Seksuaalväärastused
2. Psüühilised haigused
3. Sünnipärased defektid

Degenerandid kuuluvad sektidesse ja klubidesse – Vabamüürlased, sionistid, rotarid, ….. (vt. pilti raamatust)

Degenerantide sektid ja klubid on enamjaolt loodud juutide poolt. Kuidas kirjeldab Klimov juute – vaata piltidelt tekste. Pildid on Grigori Klimovi raamatust “Tunnetuse Võtmed”:

Seega, Maailma Võim = degenerandid (üldjuhul juut ja vabamüürlane või mõne sekti liige), ja mille Grigori Petrovitš Klimov võtab kokku järgmiselt:

“Jälkidele ebarditele pakub tõeliselt sadistlikku rahuldust jälgida, kuidas üks poolhull liider-väärastunu, viiduna nende poolt võimule ühes riigis, läheb sõjaga kallale teisele poolhullule sadist-väärastunule, kes samuti on nende poolt sinna teise riiki võimule sokutatud, ning miljonid ja miljonid normaalsed inimesed hukkuvad seejuures nende degenerantide sekti liidrite sadistliku meelelahutuse ja naudingu huvides. Ainult ebanormaalselt arenenud võimujanuga inimene (allasurutud sadistlik homo-maniakk) võib võita “kakluses” võimu pärast.” (Lõik raamatust “Tunnetuse Võtmed”).

Kas Klimov eksib oma arvamusega? Kas siin Maailmas on veel kohta rahul, õigusel, õiglusel ja seadustel?

Maailma õiguse ja õigluse illusioon

Mõiste „rahvusvaheline õigus“ eeldab, et riigid — nagu üksikisikud — alluvad ühtsetele reeglitele, mis piiravad jõu kuritarvitamist. Aga reaalsus näitab sageli, et need reeglid on kõnetu deklaratsioon, millega arvestatakse kuni selleni, kuni see ei riku mõne võimsama riigi või koalitsiooni strateegilist huvi.

Tänapäeval räägitakse palju „reegleid järgivast rahvusvahelisest korrast“. Kuid:

• Suurriigid ignoreerivad rahvusvahelist õigust või tõlgendavad seda enda huvides — kui see sobib.
• Õiguslikud kokkulepped on sageli nõrgemad kui sõjaline jõud või geostrateegilised huvid.
• Kohtusüsteemid ja rahvusvahelised institutsioonid võivad olla manipulatiivse eliidi instrument, mitte tõeline võim vastutusele võtta.

See ei ole uue maailma narratiiv — see on ajalooline mustrist lähtuv reaalpoliitika.

Tänapäevane näide: Venezuela ja rahvusvaheline õigus

Vahemärkus: USA võimud on peale II Maailmasõda korraldanud 70 riigipööret maailmas! Loe sellel teemal Makroskoopi artiklit SIIT

2026 aasta alguses viis USA läbi operatsiooni, mille käigus kukutati ja vahistati Venezuela president, kes toimetati kohtusse New Yorki ilma ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadita. Seda on laialdaselt kritiseeritud kui võimu-, mitte õiguspõhist tegu.

See fakt avab järgnevad küsimused:

• Kas suurvõim (Maailma Võim – degenerandid) võib sekkuda teise riigi siseasjadesse ja kõrvaldada valitsuse ilma multilateralismita?
• Kui rahvusvaheline õigus lubab seda, kas see ikka kehtib kõigile võrdselt?
• Kas “õigus” on peamiselt sellel, kellel on jõudu sundida?

Veelgi enam, Hiina on selle Venezuela sündmuse üle avalikult väga pahane ja kutsunud seda ÜRO põhikirja rikkumiseks. Ta on lubanud kaasata advokaatide armee et ilma sõjata seaduste järgi õiglus jalule seada.

Kas õiglust on võimalik rahumeelselt seaduste ja läbirääkimistega jalule seada selles tänases maailmas kui seda maailma juhivad degenerandid?

Pole tähtis, kas vastavalt traditsioonilisele juriidilisele loogikale on USA toiming õiguspärane või mitte — reaalne võim praktikas toimib väljaspool reegleid, ja seda pole mitte ainult üks pool.

„Juriidiline sõda“ — uus võimuvorm

Üks sõnum, mida praegune kriis peegeldab, on see, et suurriigid võivad õigust muuta relvaks:

Hiina on näidanud huvi kasutada rahvusvahelist õigust — lepinguid, investeerimisrahundeid, vahekohtumenetlusi jne. — kui strateegilist instrumenti USA ja lääne korra vastu.
See ei ole klassikaline sõda rakettide või vägedega, vaid korporatiivne ja lepinguline võitlus — „kes suudab sundida reegleid järgima neid, keda see puudutab“.

Mõned vaated Twitter-ja blogikeskkondades arutavad olukorda kui õiguslikku lahingut, kus iga võit rahvusvahelises kohtus võib olla pretsedent, mis õõnestab suurriikide võimupositsiooni.

See on võimu ja kõne jõu väljendus, mitte pelk juriidiline debatt.

Ajalooline perspektiiv: võimu vs reeglite tsükkel

On palju ajaloosündmusi, kus „rahvusvahelised reeglid“ olid kas ebaefektiivsed või kasutati neid ainult huvide teenistuses. Siin on mõned klassikalised näited:

1. Vaikse ookeani piirkond enne 13. saj.

Jaapan, Hiina ja Korea valitsejad sõlmisid mitmesuguseid lepinguid piiride ja kaubanduse suhtes, kuid sõjaline jõud, mitte paberid, otsustas sageli olukorra, kui huvid konfliktis kokku lõid.

2. Euroopa feodaalajastu

Küll oli palju truudusvandeid, lepinguid ja troonipärimuse reegleid… aga kui mõni vägev valitseja soovis laiendada oma territooriumi, olid lepingud sageli tühistatud relvade surve all. Tõeline võim oli sõjaväel ja liitudel, mitte paberkokkulepetel.

3. 18.–19. sajandi imperialistlikud lepingud

Aafrika ja Aasia jagamine: Euroopa impeeriumid sõlmisid „lepinguid“ suveräänsete valitsejatega, mille reeglid nägid head välja kontorilaual, kuid jõu ja survega olid need sageli eufemismid tegeliku ekspluateerimise jaoks.

4. Versailles’ rahuleping ja peale I Maailmasõda

Rahulepingud olid hiiglaslikud ja õiguslikult keerulised — kuid rahu ei kestnud, sest need ei arvestanud tegelike võimustruktuuride ja protsessidega.

Need kõik näitavad sama mustrit: õigus on see, mida võim lubab ja kuidas seda rakendatakse — mitte midagi absoluutset või sõltumatut.

Süsteemi- ja võimuanalüüs, mitte ainult õigus

Kui me vaatleme maailma kui võrgustikku huvidest, võimudest ja allianssidest, siis rahvusvaheline õigus sageli isegi ei pretendeeri absoluutsele kehtivusele. See on pigem:

• Instrument võimu legitimeerimiseks
• “Turvatunde” andmiseks väiksematele riikidele
• Keeleline meetod harjumatu vägivalla piiramiseks, kui see konkureeriva huvi vastu ei riku domineerivaid strateegiaid

Kuid kui eriti võimsad mängijad otsustavad, et reegel ei tee nende huvidele head, siis tihti:

Reegel muudetakse, eiratakse või tõlgendatakse ümber vastavalt võimu hierarhiale.
Kuulamatu või hapra poliitilise õiguse projektid võivad muutuda kilbiks või relvaks, sõltuvalt strateegiast.

1) Kui “õigus” on keel, siis “võim” on grammatika

Michel Foucault pöörab klassikalise pildi pea peale: võim ei ole ainult “keegi üleval käsib” – võim on võrgustik (degenerantide võrgustik – sektid, klubid, religioonid,…), mis toodab norme, mõisteid ja “tõdesid”. Õigus on üks selle võimu “tõerežiimi” tööriistu: ta klassifitseerib, nimetab, jagab (seaduslik/ebaseaduslik; terrorist/vabadusvõitleja; legitiimne/ebalegitiimne).
See tähendab, et “rahvusvaheline õigus” ei ole lihtsalt neutraalne kohtunik, vaid sageli keel, millega suurvõimud:

• legitimeerivad juba tehtud otsuseid,
• või delegitimeerivad vastaseid,
• või loovad mulje, et “süsteem toimib”, isegi kui otsustas jõud.

Minu tees: senised õigus- ja õiglusalused ei kehti mitte seepärast, et paberid kaoksid, vaid seepärast, et tõerežiim nihkub. Üha sagedamini loeb see, kelle tõlgendus suudab läbi murda – diplomaatias, meedias, sanktsioonides, kohtutes, finantssüsteemis.

2) Carl Schmitt: “Suverään on see, kes otsustab erandi”

Schmitti kuulus mõte: suverään on see, kes otsustab erandi üle – st. kes saab öelda: “tavalised reeglid ei kehti, sest on erandolukord.”
Rahvusvahelises poliitikas on “erand” tihti:

• terrorism,
• “humanitaarne katastroof”,
• “eneseväljendus/ennetav kaitse”,
• “korra taastamine”,
• “korruptsiooni/narkoterrori vastane operatsioon”.

Kui suurriik suudab oma operatsiooni raamistada erandina, siis õigus muutub post-facto õigustuseks.

Näide aktuaalsest USA-Venezuela juhtumist: USA operatsioon Venezuela presidendi vastu – kriitika keskmes on just see, et jõudu kasutati ilma ÜRO mandaadita, ning juriidiline narratiiv kõikus “kriminaalõiguslikust kinnipidamisest” kuni sisuliselt poliitilise režiimiküsimuseni. Reuters võtab selle dilemma hästi kokku ja märgib ka, et rahvusvahelise õiguse jõustamismehhanismid on nõrgad, eriti suurvõimu vastu.

Schmitti keeles: erand sööb reegli ära.

3) Robert Cox: “Teooria on alati kellegi ja millegi jaoks”

Robert Cox (kriitilise IPE üks võtmenimesid) ütleb sisuliselt: ükski “neutraalne kord” ei ole neutraalne. “Reeglipõhine rahvusvaheline kord” teenib enamasti neid, kellel on:

• institutsiooniline kontroll,
• raha,
• normiloomise võime,
• liitlased,
• sundvõime (sh sanktsioonid, ligipääs maksesüsteemidele, tehnoloogia).

See ei tähenda, et reegleid poleks üldse – vaid et reeglid on sageli hegemoonia tööriistad: kord, mis näib universaalne, on tegelikult “universaalne” seni, kuni hegemoon seda hoiab.

“Õigus võib olla hegemoonia tehnoloogia (lepingud, arbitraaž, investeerimiskaitse), millega seotakse poolperifeeria keskuse külge. Aga sama tööriist võib pöörduda hegemooni vastu, kui uus jõukeskus õpib sama keelt rääkima.” – Veiko Huuse

4) Minsk: kuidas leping võib olla “paus”, mitte lahendus

Minski kokkulepped (2014/2015 Venemaa ja Ukraina “rahuleping”) olid paberil “tee rahuni”, praktikas paljude analüütikute arvates konflikti külmutamise ja ajavõidu mehhanism, mille täitmine eeldanuks usaldust ja jõustamist, mida polnud. Carnegie analüüs rõhutab, et Minski raamistikul oli nõrk järelevalve ja praktiliselt puudusid toimivad karistused rikkumiste eest.
ECFR “post-mortem” kirjeldab, et Minski protsessist sai aastateks vaidlus selle üle, kes mida ja mis järjekorras peab tegema – ning see ei muutunud stabiilseks rahuks.

Coxi vaates: Minsk oli “kord” ilma piisava hegemoonse jõuta seda jõustada – seega oli see pigem taktikaline vahefaaž kui kindel õiguslik ankur.

5) Režiimimuutus “kohtusaali kaudu”: Saddam, Noriega, Milošević, Gbagbo…

Saddami ja paljude teiste riikide juhtide “kõrvaldamise” tautsal: Maailma Võim eemaldab liidri ja õigus annab sellele hiljem “protseduurse näo”.

Saddam Hussein (Iraak)

• Saddam vallutati, võim kukutati, Saddam võeti kinni (2003) ja tema üle mõisteti kohut Iraagi eritribunalis; ta hukati 2006.
• “WMD valetati”: pärast sõda viis ISG/Duelfer läbi ulatusliku uurimise; järeldused olid, et Iraagil ei olnud 2003. aastal toimivaid WMD varusid sellisel kujul, nagu seda avalikkusele esitleti (see on kokkuvõtlikult kajastatud Duelferi raporti avaldatud materjalides ja hilisemates ülevaadetes).
• UK Chilcot/Iraq Inquiry oli eriti karm selle suhtes, kuidas luure ebakindlust esitleti kindlusena ja kuidas “viimane abinõu” standard murenes.

Schmitt: “erand” (WMD/kiire oht) õigustas reegli painutamist.
Foucault: diskursus (“WMD”) tootis reaalsuse, mille sees sõda muutus “ratsionaalseks”.

Muammar Gaddafi (Liibüa)

• ÜRO resolutsioon 1973 andis mandaadi tsiviilelanike kaitseks ja lennukeelutsooniks, kuid paljude hinnangul triivis sekkumine režiimimuutuse suunas.
• Gaddafi tabati ja tapeti 2011; inimõiguste organisatsioonid kirjeldasid tema viimaseid tunde ja tapmist kui ränka väärkohtlemise ja võimalikku sõjakuriteo mustrit.

Cox: “humanitaarne raam” võib olla hegemoonse poliitika tööriist.
Schmitt: erandi otsus (tsiviilelanike kaitse) muutus uueks normaalsuseks (režiimi lõpp).

Manuel Noriega (Panama)

• 1989 USA invasioon; Noriega võeti kinni ja viidi USA-sse kohtusse; Reuters toob Noriega juhtumi ka Venezuela kontekstis “pretsedendina”.

Slobodan Milošević (Serbia/Jugoslaavia)

• ICTY (Haag) esitas süüdistuse; ta arreteeriti Serbias ja anti 2001 üle Haagi tribunali custody’sse.

Laurent Gbagbo (Côte d’Ivoire)

• Ta anti 2011 üle ICC-le Haagis; hiljem ta ICC-s mõisteti õigeks (mis on oluline detail: “rahvusvaheline kohus” ei pruugi alati kinnitada poliitilist narratiivi).

Muster: “jõud” teeb ukse lahti, “õigus” astub sisse ja korrastab toa. Mõnikord tõesti mõistetakse kuriteod õiglaselt; teinekord on kohtuprotsessil võitja õiguse maik.

6) “Kui hiiglased teevad ees, väikesed teevad järgi” – institutsioonide (degenerantide) nakkus

Ma väidan: kui ülalpool minu artiklis, ja näha ka maailms sündmustes, on karistamatus, siis allpool (loe edasi minu artiklit) tekib normatiivne lagunemine (“miks mina peaksin reeglit austama, kui nemad ei austa?”). See on Foucault’ mõttes distsipliini murenemine: reegel kaotab “tõetunde”.

Eesti prokuratuur, kohus ja politseijuhtide kaasus

Värske Heldna ja Vaheri (ning teised) juhtum. Eesti Riigikohus jättis jõusse endiste tippametnike õigeksmõistmise ning ERR kajastas ka, et prokuratuur tunnistas “lõpuks” menetluses eksimust. Kuid menetlusprotsess oli “tühistamise ja maine hävitamise” maiguline, seadusi rikkudes.
See ja paljud teised juhtumid näitavad, et süsteem on läbivalt korrumpeerunud, sest süsteemis tekivad tihti juhtumid, kus institutsioonide otsused tunduvad osale ühiskonnast poliitilised, ebaõiglased või kallutatud – ja see sööb usaldust.

E-valimised ja läbipaistvus

Eesti ja paljude teiste riikide (USA presidendi valimised) “võltsitud valimised” ja e-häälte manipuleerimine.

• OSCE/ODIHR on Eestile korduvalt andnud soovitusi, kuidas tõsta avalikku usaldust ja läbipaistvust.
• 2025 OSCE/ODIHR õigusarvamus internetihääletuse regulatsiooni kohta näitab, et teema on rahvusvaheliseltki “kõrge tähelepanu” all.

Coxi keeles: isegi kui tehniline süsteem töötab, on “kord” jätkusuutlik ainult siis, kui tal on legitiimsus. Kui legitiimsus mureneb, võim peab kas:

1. suurendama läbipaistvust ja kontrollitavust, või
2. kompenseerima usalduskadu jõu/propaganda/haldusliku survega.
   Teine tee on see, mis tekitab “väikeste rottide” efekti. (Märkus: “Väike rott” all on mõeldud neid inimolendeid, kes tegutsevad väiksemate riikide valitsuses, kohtutes, prokuratuurides ja ametkondades)

7) “Salakokkulepped” ja eliitide maailmajagamine – ajaloolised paralleelid

Eliitide suletud uste taga tehtud territoriaalsed tehingud on väga vana muster:

• Verduni leping (843) – Karolingide impeeriumi jagamine eliitide kokkuleppel: praktiline “maailmajagamise” prototüüp Euroopas, kus poliitiline geograafia vormiti dünastilise võimu loogika järgi.
• Keskaegsed dünastilised abielu- ja pärimislepped – “õigus” (pärimisõigus, vasallisidemed) oli pidevalt manipuleeritav; kui jõud oli olemas, kirjutati pärimisloogika ümber sõjaga ja hiljem vormistati “õiguslikult”.
• Hilisemad, juba dokumenteeritult “saladiplomaatia” klassikud (kuigi <1000 a): Sykes–Picot (1916), Molotov–Ribbentropi salaprotokollid (1939) jne – need näitavad mehhanismi puhtal kujul: paber “jagab”, jõud “realiseerib”.

Selle kaudu saab teha järelduse: rahvusvaheline õigus pole kadunud – pigem on see sageli vormistuskiht võimule, mis juba otsustas.

8) Mis siis “õiglusest” alles jääb?

Siin on paradoks: isegi kui “õigus ei kehti”, kasutavad kõik pooled ikkagi õiguse keelt, sest:

• see toodab liitlasi,
• vähendab vastupanu,
• annab sanktsioonidele ja varade külmutamisele “korra” maigu,
• võimaldab sisepoliitiliselt müüa otsuseid kui “normaalseid”.

Foucault’ järgi: võim vajab tõde.
Schmitti järgi: suverään vajab erandit.
Coxi järgi: hegemoon vajab institutsioone.

Kui jõuga ei saa (või on kallis), siis proovitakse õigusliku ja finantsliku sundusega – Hiina avalik reaktsioon Venezuela puhul. Kuid minu arvates on see suure mängu osa – jätta mulje, et Hiina käitub õiglaselt ja rahumeelselt, kuid tegelikult käib kardinate taga maailma jagamine nelja-viie suure riigi degenerantidest juhtide vahel (USA, Venemaa, Hiina, India, Jaapan – umbes pakkumine).

Kokkuvõtlik narratiiv

1. Õiguslikud reeglid ei ole universaalsed — nad toimivad pigem käitumise ettekäändena, mis on vastuvõetav seni, kuni võimustruktuurid ei riku neid.
2. Rahvusvaheline õigus on poliitiline konstruktsioon, mitte neutraalne keha, millel on iseseisev võim.
3. Suurriigid kasutavad süsteemi oma huvides:
   • mõnikord seda eirates (nt vaidluse või julgeoleku ettekäändel),
   • mõnikord seda rakendades strateegiliste eesmärkide teenistuses.
4. Reaalses maailmas ei ole võimu balansseerivast reeglist — on võimu kontrolliv reegel või reeglite kontroll võimu poolt.

Õiguse analüüs 21. sajandi kohta – hetkel toimuv

ÕIGUS KUI RELV: kuidas 21. sajandi võim tegelikult töötab

Kui 20. sajandi Maailma Võim otsustati tankide ja lennukikandjatega, siis 21. sajand otsustatakse lepingutekstide, sanktsioonide ja maksesüsteemidega.

1. Õigus ei ole enam piiraja – ta on multiplikatsioonivahend

Klassikalises käsitluses pidi õigus piirama jõudu. Tänapäeval täidab ta sageli vastupidist rolli:
ta võimendab jõudu, andes sellele:

• moraalse keele,
• protseduurilise vormi,
• “paratamatuse” aura.

Kui pommitad – sind kritiseeritakse.
Kui külmutad varad, tühistad lepingud, kehtestad sanktsioonid ja alustad arbitraaže – sa oled “reeglite kaitsja”.

See on kvalitatiivne nihe.

2. Peamised relvad “juriidilises sõjas”

a) Ekstraterritoriaalne jurisdiktsioon

Suurriigid (eriti USA) rakendavad oma seadusi väljaspool oma territooriumi, kui:

• kasutatakse nende valuutat,
• läbivad nende pangad,
• puudutatakse nende ettevõtteid või kodanikke.

Tulemus:
kogu maailm mängib kellegi teise seaduste väljakul.

See ei ole “rahvusvaheline õigus” klassikalises mõttes, vaid jõuga kehtestatud normatiivne tsoon.

b) Sanktsioonid ja varade konfiskeerimine

Sanktsioonidest on saanud:

• karistus ilma kohtuotsuseta,
• süü eeldus ilma tõendamiseta,
• majanduslik lämmatamine, mis mõjutab miljoneid normaalseid inimolendeid, mitte eliiti (degenerandid).

Kui varad külmutatakse või konfiskeeritakse “õigusliku protsessi” sildi all, tekib pretsedent:

omand ei ole enam kaitstud, kui poliitiline narratiiv muutub.

See hävitab õigusliku kindluse, millele kogu globaalne majandus väidetavalt toetub.

c) Investeerimisvaidlused ja arbitraaž

Algne mõte: kaitsta investoreid meelevaldse riigivõimu eest.
Reaalsus:

• suurriigid ja korporatsioonid kasutavad seda riikide survestamiseks,
• vaidlused kestavad aastaid ja neelavad väikeriikide ressursid,
• otsused on sageli poliitiliselt “ohutud”, mitte õiglaselt neutraalsed.

Kui uus võim tühistab vana režiimi lepingud, algab:
õiguslik kulusõda, mille võidab see, kellel on rohkem aega ja raha.

d) Finantstaristu kui sundmehhanism

Ligipääs:

• dollaripõhisele arveldusele,
• rahvusvahelistele maksevõrkudele (nt SWIFT),
• krediidireitingutele,

on muutunud poliitiliseks hoovaks.

See on vaikne blokaad – ilma sõjalaevadeta, ilma pommideta.

3. Mida see tegelikult tähendab?

• “Õigus” ei ole enam neutraalne raamistik, vaid võimukeel.
• Võidab mitte see, kellel on “õigus”, vaid see:
  • kes kontrollib institutsioone,
  • kes kirjutab normid,
  • kes suudab sundida teisi neid järgima.
• Seepärast ei ole Hiinlaste “10 000 advokaati” Venezuelas Hiina huvide kaitsmisel nali – see on uus armeemudel.

KUI MAAILMA VÕIMU TIPUS EI OLE VASTUTUST, SIIS ALLPOOL KAOB PIDUR

Riik ei kuku kokku revolutsiooniga. Ta laguneb normide ja normaalsete inimolendite kadumise kaudu.

1. Võimu jäljendamise seadus

Sotsioloogias ja poliitikateoorias on ammu tuntud nähtus:

eliidi käitumine normaliseerib mustrid kogu süsteemis.

Kui:

• suurriigid eiravad rahvusvahelist õigust karistuseta,
• liidreid viiakse jõuga kohtusse selektiivselt,
• valetatakse põhjendustes ja tagajärgi ei järgne,

siis sõnum allapoole on selge:

reeglid on paindlikud, kui sul on positsioon.

2. Kuidas see kandub riigi sisse?

a) Kohtud ja prokuratuur

Kui ühiskond tajub, et:

• poliitiliselt “ebamugavaid” asju menetletakse teistmoodi,
• võimsate eksimused hääbuvad,
• vastutus on hajus,

siis õiglus kaotab moraalse autoriteedi.

Ei ole vaja, et kõik kohtunikud oleksid korrumpeerunud.
Piisab sellest, et:

• süsteem näib kallutatud,
• otsused ei ole arusaadavalt põhjendatud,
• eksimuste eest ei vastuta keegi.

See tekitab küünilise juristi, oportunistliku prokuröri ja vaikiva kohtuniku – süsteem kohaneb.

b) Politsei ja jõuametkonnad

Kui tipptasemel:

• skandaalid lõppevad “menetluse lõpetamisega”,
• vastutus hajub,
• süü ei materialiseeru,

siis sõnum allapoole on:

riski võib võtta – tõenäoliselt ei juhtu midagi.

c) Valimised ja legitiimsus

Isegi kahtlus (mitte tõestatud pettus!) on piisav, et:

• murendada usaldust,
• polariseerida ühiskonda,
• muuta võim “administratiivseks”, mitte moraalseks.

Kui inimesed ei usu, et:

• hääl loeb,
• süsteem on kontrollitav,
• otsused on vaidlustatavad,

siis tekib passiivne allumine, mitte vabade suveräänsete inimeste elukeskkond.

Ja passiivne allumine on autoritaarsuse parim pinnas.

3. “Väiksed rotid” ei ole põhjus – nad on sümptom

Väikesed tegijad (väikesed rotid) ei leiuta karistamatust – nad õpivad seda.

• Kui “hiiglased” jagavad maailma,
• kui “reegleid” kasutatakse valikuliselt,
• kui miljonid inimesed maksavad eliitide otsuste eest,

siis:

• moraalne pidur kaob,
• reegel muutub tööriistaks,
• aus inimene jääb jobuks.

4. Kes maksab degenerantide võitluse hinna?

Mitte:

• riigijuhid,
• pankurid,
• strateegid,
• advokaadibürood.

Vaid:

• tavalised inimesed,
• kes kaotavad töö, kodu, turvatunde,
• kes satuvad konflikti ilma nõusolekuta,
• kellele öeldakse hiljem: “see oli paratamatu”.

LÕPPSÕNA (ilma ilustamata)

• Rahvusvaheline õigus ei ole kadunud,
  aga ta ei ole enam pidur – ta on käigukast.
• Kui vastutus kaob tipus, laguneb kord all.
• Kui õiglus muutub selektiivseks, muutub ka lojaalsus selektiivseks.
• Ja kui inimesed ei usu süsteemi, siis nad:
  • kas alluvad vaikides,
  • või otsivad alternatiivset “tõde”.

Mõlemad variandid on süsteemile ohtlikud.

Üleskutse: ära sekku hääbuva maailma võitlusse

On aeg tunnistada üht rasket, kuid vabastavat tõde:

see maailmakord ei ole enam parandatav.

Kui tsivilisatsiooni juhivad struktuurid, mis:

• lahendavad konflikte jõuga,
• kasutavad õigust relvana,
• legitimeerivad valet, sõda ja karistamatust,
• ohverdavad miljoneid “strateegilise paratamatuse” nimel,

siis ei ole tegemist enam eksitusega, vaid lõpufaasi tunnustega.

Ajalugu näitab:
tsivilisatsioon ei kuku siis, kui inimesed protestivad, vaid siis, kui eliit kaotab sisemise piduri ja hakkab tegutsema ainult jõu, hirmu ja kontrolli loogika alusel.

See on lagunemise märk, mitte “uue korra” sünd.

Miks mitte osaleda poliitilises jõuvõitluses

Poliitiline võitlus praegusel kujul:

• ei loo õiglust,
• ei too rahu,
• ei paranda süsteemi,

vaid toidab sama energiaringi, mis hoiab üleval vana maailma:
hirm → vastandumine → kontroll → vägivald → õigustus → uus hirm.

Selles mängus:

• ei ole lõplikke võitjaid,
• ainult uued rollid samas näidendis.

Osalemine ei tähenda alati relva haaramist.
Osalemine tähendab ka:

• vihas elamist,
• pidevat vastandumist,
• identiteedi sidumist vaenlasega,
• oma teadvuse loovutamist konfliktile.

Ellujäämine ei ole füüsiline, vaid teadvuslik

Vana maailm õpetab:

“Ellujäämiseks tuleb võidelda.”

Uus reaalsus nõuab:

“Ellujäämiseks tuleb mitte langeda võitluse teadvusse.”

See ei tähenda ükskõiksust ega empaatia puudumist.
See tähendab teadvuse nihutamist:

• hirmult → selgusele
• vastandumiselt → eristamisele
• kontrollilt → vastutusele
• reaktsioonilt → kohalolule

Teadvuse avardamine kui ettevalmistus

Kui see maailm on olnud:

• õppimise,
• meenutamise,
• vastandumise,
• sõja ja vägivalla planeet,

siis järgmine etapp ei sünni poliitilise reformiga.

Uks Uuele Maale ei avane süsteemide kaudu.
Ta avaneb teadvuse kaudu.

Ettevalmistus tähendab:

• oma sisemise vaikuse taastamist,
• sõltuvuse katkestamist pidevast hirmunarratiivist,
• identiteedi lahtisidumist rahvusest, leerist ja ideoloogiast,
• kaastunde säilitamist ilma võitluseta,
• teadlikku valikut mitte toita vägivalda mõtte, sõna ega teoga.

Lahkumine ei ole põgenemine

“Lahkumine” ei tähenda füüsilist kadumist ega maailma hülgamist.
See tähendab:

• lahkumist teadvuslikust mängust,
• keeldumist olemast kütus süsteemile, mis elab konfliktist.

Kui tsivilisatsioon sureb, siis:

• mitte kõik ei pea surema koos sellega,
• mitte kõik ei pea kandma selle karmat,
• mitte kõik ei pea osalema selle viimases vaatuses.

Viimane sõnum

Ära vihka vana maailma.
Ära võitle tema vastu.
Ära püüa teda päästa.

Ta on oma tee lõpetanud.

Sinu ülesanne ei ole sekkuda tema hukkumisse,
vaid säilitada ja avardada teadvus,
mille kaudu on võimalik astuda edasi –
rahulikult, vägivallata, ilma hirmuta.

Uks ei avane neile, kes karjuvad.
Uks avaneb neile, kes mäletavad, kes nad on.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks:

Kuula seda lugu kuulata väga avatud mõtlemisega inimesel ja mõistab seda see, kes on lugenud Veiko Huuse raamatut Kõiksus.

Alex Jones on väga tuntud teadmamees, filmimees, ajakirjanik. Teda peeti aastaid tugevaks ja mõjukaks vandenõuteoreetikuks. Kuid Trumpi võimule tulekuga “tõmmati” ta musta võrku. Alati on sellest väljapääs, kui on tahe.

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust