Küsimus ei puuduta üksnes haiglat. Sama õiguslik probleem võib tekkida rahvatervise meetmete, sundravi, sundisolatsiooni ja muude olukordade puhul, kus avalik võim soovib inimese elu või tervise kaitseks tema otsustusvabadust piirata.

Kellele kuulub inimese keha? Nürnbergist Strasbourgi ja Eestini. Revo Jaansoo uurimustöö tutvustus

Revo Jaansoo Uurimistöö „Euroopa Inimõiguste Kohtu kujunemine Euroopa õiguskorra kujundajaks 1959–2026“ ühendab rahvusvahelise õiguse, Euroopa inimõiguste õiguse, rahvusvahelise kriminaalõiguse, õigusajaloo, meditsiiniõiguse, põhiseadusõiguse ja ravimiregulatsiooni. Selle keskmes on kehaline puutumatus ja autonoomia ning nende suhe riigivõimu, rahvatervise kaitse ja meditsiinilise sekkumisega.

Keskne küsimus on lihtne, kuid õiguslikult keeruline: kui kaugele võib riik minna inimese keha ja isikliku autonoomia üle otsustamisel?

Nürnbergist Euroopa inimõiguste süsteemini

Teise maailmasõja järel toimunud Nürnbergi tribunalid muutsid arusaama inimese ja riigi suhtest. Meditsiinilised katsed inimestega näitasid äärmuslikul kujul, millised tagajärjed võivad kaasneda olukorraga, kus inimene muutub meditsiinilise või riikliku võimu objektiks ning tal puudub tegelik võimalus oma keha üle otsustada.

Nürnbergi arstide tribunal tõi vabatahtliku nõusoleku rahvusvahelise õiguse ja meditsiinieetika ajalukku. Nürnbergi koodeksist kujunes üks patsiendiautonoomia ajaloolisi lähtekohti.

Jaansoo uurimistöö teeb siin olulise eristuse. Nürnbergi koodeksit ei käsitleta tänapäevases õiguskorras iseseisva ja siduva õigusallikana. Küsimus on pigem selles, kas Nürnbergi menetlustes väljendunud inimsubjekti kaitse põhimõtteid on võimalik jälgida hilisemas rahvusvahelises inimõiguste õiguses ja tänapäevases patsiendiautonoomia käsitluses.

Seetõttu ei saa tänapäevaseid patsiendiõigusi taandada ühele ajaloolisele dokumendile. Need on kujunenud rahvusvahelise õiguse, meditsiinieetika, põhiseaduslike õiguste, meditsiiniõiguse ja kohtupraktika koosmõjus.

Euroopa inimõiguste konventsioon avati allakirjutamiseks Roomas 4. novembril 1950 ja jõustus 3. septembril 1953. Euroopa Inimõiguste Kohus alustas tegevust 1959. aastal. 1998. aastal jõustunud protokoll nr 11 muutis konventsiooni kontrollimehhanismi alaliseks kohtuks ja tugevdas üksikisiku võimalust pöörduda pärast riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendumist Strasbourgi.

Nii kujunes sõjajärgsest inimese kaitse ideest järk-järgult Euroopa õiguskaitsesüsteem, milles ka riigi enda tegevus allutati rahvusvahelisele kohtulikule kontrollile.

Vastutus ei lõpe ametikohaga

Nürnbergi järeltribunalide pärand ulatub patsiendiõigustest kaugemale. I.G. Farbeni kohtuasjas tuli hinnata ettevõtte juhtkonna liikmete isiklikku vastutust sunniviisilise töö, orjastamise ja muude õigusvastaste tegudega seotud tegevuse eest.

Kohtul tuli eristada organisatsiooni positsiooni konkreetse inimese vastutusest. Ametikoht ei tekita iseenesest süüd. Samal ajal ei kõrvalda ametikoht isikliku vastutuse võimalust, kui inimese teadmised, pädevus ja tegevus loovad piisava seose õigusvastase teoga.

Jaansoo uurimistöö asetab vastutuse individualiseerimise küsimuse laiemasse riigivõimu konteksti. Riik tegutseb asutuste ja inimeste kaudu. Seetõttu on oluline kindlaks teha, kellel oli otsustuspädevus, milline oli tema volituste ulatus, millistel alustel otsus tehti ja millist mõju see inimese õigustele avaldas.

Nürnbergi kogemus annab siin põhimõttelise lähtekoha: võimu olemasolu ei kõrvalda vastutuse küsimust.

Herta Oberheuser ja kutsevabaduse piirid

Herta Oberheuseri juhtum tõi vastutuse küsimuse tagasi meditsiini. Ravensbrücki koonduslaagris töötanud arst mõisteti Nürnbergi arstide tribunalil süüdi. Hiljem kerkis küsimus tema võimalusest Saksamaal arstina jätkata.

Kriminaalvastutus ja kutsealane vastutus kuuluvad eri õiguslikesse raamidesse. Kriminaalkohtu otsus ei lahendanud automaatselt hilisemat küsimust kutsealal tegutsemise kohta.

Põhiseadusliku raami andis Saksamaa Liitvabariigi 1949. aasta põhiseadus. Selle artikkel 3 sätestab võrdsuse seaduse ees ning artikkel 12 kaitseb kutsevabadust. Föderaalne Konstitutsioonikohus käsitles kutsevabaduse piire 11. juuni 1958. aasta apteegikohtuotsuses.

Oberheuseri juhtum aitab näidata üht uurimistöö läbivat põhimõtet: riigi sekkumise õiguspärasus ei sõltu ainult sellest, kas riigil on õiguspärane eesmärk. Olulised on ka õiguslik alus, otsustaja pädevus, põhjendused ja inimese õiguste kaitseks loodud menetluslikud tagatised.

Kui riik kaitseb inimese elu

Tänapäeva õigusvaidlused on sageli keerukamad kui Nürnbergi ajastu kõige selgemad juhtumid. Riik võib sekkuda inimese õigustesse elu, tervise või teiste inimeste kaitseks. Legitiimsest eesmärgist üksi siiski ei piisa.

Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 8 kaitseb era- ja perekonnaelu. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas kuuluvad eraelu kaitsealasse ka kehaline puutumatus ja isiklik autonoomia.

Sekkumisel peab olema õiguslik alus, see peab teenima konventsiooniga lubatud eesmärki ja olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik. See tähendab muu hulgas küsimust, kas riigi põhjendused olid asjakohased ja piisavad ning kas eesmärki oleks saanud saavutada inimese õigusi vähem piirava abinõuga.

Põhiõiguse piiramisel tuleb arvesse võtta ka riigi kaalutlusruumi. Selle ulatus sõltub vaidluse laadist, sekkumise intensiivsusest ja kaalul olevatest õigustest. Kaalutlusruum ei tähenda siiski piiramatut otsustusõigust ega vabasta riiki oma otsuse põhjendamisest.

Mida intensiivsemalt puudutab sekkumine inimese keha, autonoomiat või identiteeti, seda suurema tähtsuse omandavad õiguslikud ja menetluslikud tagatised.

Strasbourg ja patsiendi õigus otsustada

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika on aastakümnete jooksul kujundanud põhimõtteid, mille kaudu hinnatakse riigi sekkumist üksikisiku õigustesse.

Lawless vs. Iirimaa (1961) käsitles erakorralise seisukorra ja riigi julgeoleku küsimusi. Belgia keeleasi (1968) aitas kujundada diskrimineerimiskeelu käsitlust. Handyside vs. Ühendkuningriik (1976) sai oluliseks mõiste „vajalik demokraatlikus ühiskonnas“ ning riigi kaalutlusruumi arengus.

Need lahendid ei käsitlenud patsiendiautonoomiat, kuid neis kujunenud kontrollipõhimõtted on mõjutanud hilisemat konventsioonipraktikat.

Patsiendi autonoomia seisukohalt on Jaansoo uurimistöös keskse tähtsusega Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja 17. septembri 2024. aasta otsus Pindo Mulla vs. Hispaania.

Avaldaja oli Jehoova tunnistaja, kes oli oma keeldumist vereülekandest väljendanud kirjalikult eri vormides. Erakorralise operatsiooni ajal anti talle siiski vereülekandeid.

EIK käsitles asja konventsiooni artikli 8 alusel koosmõjus artikliga 9. Küsimus ei olnud üksnes selles, kas arstide meditsiiniline otsus oli õige. Keskseks muutus see, kas riiklik otsustamiskord oli korraldatud viisil, mis austas piisavalt patsiendi autonoomiat.

Kohus leidis, et otsustamisprotsessis esines olulisi puudusi. Otsustanud kohtunikule ei jõudnud piisav teave patsiendi varem dokumenteeritud soovide kohta ning hilisemad menetlused ei kõrvaldanud neid puudusi.

Lahendi tähendus ulatub seetõttu ühest vereülekande juhtumist kaugemale. Inimese autonoomia kaitsmiseks ei piisa sellest, et seadus tunnustab abstraktselt tema õigust ravist keelduda. Riik peab looma süsteemi, milles inimese tahe saab ka tegelikult otsustajani jõuda ja õiguslikku mõju avaldada.

Riigil on ka kohustus autonoomiat kaitsta

Jaansoo uurimistöö üks olulisi teese on, et riigi ülesanne ei seisne ainult inimese autonoomiasse sekkumisest hoidumises.

Riigi positiivne kohustus võib hõlmata sellise õigusliku ja institutsionaalse raamistiku loomist, milles inimene saab piisavat teavet, kujundab oma tahte, saab väljendada nõusolekut või sellest keelduda ning kasutada õigusvastase meditsiinilise sekkumise korral tõhusaid õiguskaitsevahendeid.

See muudab patsiendiautonoomia küsimuse laiemaks kui arsti ja patsiendi vahelise suhte.

Kui inimene on oma tahte selgelt väljendanud, kuid tervishoiu- või õigussüsteem ei suuda seda teavet õigel ajal otsustajani viia, võib probleem olla süsteemis endas.

Kas vajadus on ka tõendatud?

Uurimistöö üks keskseid järeldusi ja eristatavaid panuseid puudutab seda, mida Jaansoo käsitleb „tõenduspõhise vajadusena“.

Riigi väitest, et sekkumine on vajalik elu, tervise või avaliku huvi kaitseks, ei piisa iseenesest. Tuleb küsida, millisele faktilisele ja tõenduslikule alusele väidetav vajadus tugineb.

Kas otsustajal olid olemas asjakohased andmed? Kas need olid piisavad? Kas tõendid toetavad seost soovitud eesmärgi ja valitud piirangu vahel? Kas sama eesmärki oleks saanud saavutada vähem piirava abinõuga?

Tõenduspõhist vajadust ei käsitleta uurimistöös uue iseseisva konventsioonist tuleneva testina ega olemasoleva proportsionaalsuse kontrolli asendajana. Tegemist on olemasolevate kontrollistandardite rakendamisel eristatava küsimusega: kas riigi esitatud faktiline ja tõenduslik alus võimaldab sekkumise vajalikkust tegelikult kontrollida?

See küsimus muutub eriti oluliseks olukorras, kus riigil on ulatuslik kaalutlusruum või Euroopa riikide vahel puudub ühine lähenemine.

Kaalutlusruum ei saa sellisel juhul tähendada tõendamisest vabanemist.

Erakorraline olukord ei kaota põhiõigusi

Sama põhimõtet rakendab uurimistöö rahvatervise ja erakorraliste olukordade suhtes.

Rahvatervise hädaolukord võib anda riigile tavapärasest suurema vajaduse kiiresti tegutseda, kuid see ei kõrvalda põhiõiguste kaitse nõudeid.

Ka erakorralises olukorras tuleb hinnata sekkumise õiguslikku alust, eesmärki, vajalikkust ja proportsionaalsust. Samuti tuleb kontrollida, millistele faktidele ja tõenditele sekkumise põhjendus tugineb ning kas eesmärki oleks olnud võimalik saavutada vähem piiravate vahenditega.

Jaansoo uurimus asetab selle küsimuse laiemasse võrdlevasse raamistikku. Euroopa inimõiguste praktika kõrval käsitletakse Ameerika Ühendriikide, Kanada ja Austraalia õigust, COVID-19 meetmeid, kohustusliku meditsiinilise sekkumise põhiseaduslikke piire, ravimiregulatsiooni ning Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 15 erakorraliste volituste süsteemi.

See võimaldab küsida mitte ainult seda, kas riigil on õigus kriisis tegutseda, vaid ka seda, kuidas peab võimu kasutamine jääma kohtulikult kontrollitavaks.

Eesti kuulub samasse õigusruumi

Eesti õiguskord paikneb põhiseaduse, Euroopa Liidu õiguse, Euroopa inimõiguste konventsiooni ja rahvusvaheliste lepingute ristumiskohas. Nürnbergi ja Strasbourgi arengud ei ole seetõttu Eesti jaoks üksnes õigusajalugu.

Patsiendiautonoomia, avaliku võimu volituste piirid, rahvatervise meetmete õiguspärasus ja riigi vastutus puudutavad kohtunikke, advokaate, arste ja ametnikke. Kõige otsesemalt puudutavad need aga inimest, kelle tervise või keha kohta otsuseid tehakse.

Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 7 keelab piinamise ning julma, ebainimliku või alandava kohtlemise. Sama säte ütleb eraldi, et kedagi ei tohi ilma tema vabatahtliku nõusolekuta allutada meditsiinilistele või teaduslikele katsetele.

Eesti õiguses tähendab laiem põhiõiguslik raamistik, et avaliku võimu sekkumisel inimese õigustesse peab olema õiguslik alus ja legitiimne eesmärk ning sekkumine peab vastama proportsionaalsuse nõuetele.

Uurimistöö lisab sellele olulise küsimuse: kas riigi põhjendatud vajadus on ka faktiliselt ja tõenduslikult kontrollitav?

Mida Nürnberg ütleb tänapäeval?

Nürnbergi tribunalide ajal tuli kaitsta inimest riikliku ja meditsiinilise võimu kõige raskemate kuritarvituste eest. Strasbourgi inimõiguste süsteemis väljendub inimese kaitse teistsuguses ajaloolises ja õiguslikus kontekstis, kuid keskne küsimus riigivõimu piiridest püsib.

Tänapäeval võivad küsimused tunduda palju tavalisemad.

Kas otsustusvõimeline patsient võib elupäästvast ravist keelduda?

Millal tuleb arstil arvestada inimese varem väljendatud tahet?

Mis saab siis, kui patsiendi tahe on dokumenteeritud, kuid ei jõua õigel ajal otsustajani?

Kui riik piirab inimese autonoomiat tema elu või tervise kaitseks, milliste tõenditega peab ta sekkumise vajalikkust põhjendama?

Ja kas inimesel on tegelik võimalus lasta sõltumatul kohtul kontrollida, kas riik läks liiga kaugele?

Pindo Mulla lahend näitab, et patsiendiautonoomia kaitse hõlmab ka otsustamiskorra kvaliteeti. Kui avalik võim sekkub inimese kehalisse puutumatusse, ei piisa üksnes heast eesmärgist. Sekkumisel peab olema õiguslik alus, selle vajalikkus peab olema põhjendatav ning inimese õiguste kaitseks peavad eksisteerima toimivad menetluslikud tagatised.

Nürnbergi pärandist ei tulene lihtsat reeglit, millega saaks lahendada kõik tänapäeva meditsiiniõiguse vaidlused. Selle ajalooline tähendus seisneb muu hulgas põhimõttes, et inimene ise on oma keha puudutavas otsustamises iseseisev õiguste kandja.

Strasbourg on kujundanud rahvusvahelise õiguskaitse mehhanismi, mille kaudu saab kontrollida ka riigi sekkumist sellesse autonoomiasse. Eesti kuulub samasse Euroopa õigusruumi.

Õigusriigi tugevust ei näita üksnes riigi võime tegutseda. Sama oluline on riigi võime oma võimu põhjendada, lasta seda kontrollida ja vajaduse korral piirata.

Inimene ei ole oma keha puudutavates küsimustes riigi objekt. Ta on õiguste kandja.

Revo Jaansoo uurimustöö. Periood 1959-2026

EESTI VABARIIK: INTERDISTSIPLINAARNE ÕIGUSTEADUSLIK UURIMISTÖÖ

Rahvusvaheline õigus · Euroopa inimõiguste õigus · Õigusajalugu · Meditsiiniõigus

“Euroopa Inimõiguste Kohtu kujunemine Euroopa õiguskorra kujundajaks”

Uurimustööd saad alla laadida SIIT

“Universumi ehk Kõiksuse loodud loomingus (dimensioonid, olendrassid, Elu, hing ja sinna kuuluvad lisad – nagu inimese keha) inimese keha, pole ei riigi oma ega siin maal kehastunud inimese oma. See on Kõiksuse oma ja antud kasutada siin maal olemiseks, õppimiseks ja meenutamiseks. Kui sina ise ja Riigi süsteeme esindavad inimolendid (ametnikud, arstid ja kõik kes on tegutsevad sinust eraldi siin maal) kasutate seda keha universumi reeglite vastaselt – ei aktsepteeri selle inimese keha vaba tahet ja otsust, on sellel tagajärjed ja need mõjutavad siin maal kõiki ja kõike.” – Veiko Huuse

Selle Maailma ja Riigi mängus mustad olendid mängivad (kuritarvitavad) inimese keha, hinge ja vaimuga. Ära luba sellel juhtuda.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe teisi Revo Jaansoo artikleid:

Eneke Rootsu juhtum tõstatab küsimused kohtusüsteemi, meedia ja mõjukate juristide koostöö kohta

Eneke Rootsu juhtum ei ole enam üksnes vaidlus meediaga või kriminaalasi. Mitmete kohtumääruste, menetlusdokumentide ja poolte kirjavahetuse põhjal joonistub välja muster, mida kriitikud nimetavad süsteemseks vaigistamiseks — olukorraks, kus kohtumenetlused, avalik meediakajastus ning õiguslik surve hakkavad üksteist võimendama. Rahvusvaheliselt nimetatakse seda SLAPP vaigistamiseks.

Riigikohus tuvastas 6. mail 2026 tehtud määruses, et Eneke Rootsu suhtes kohaldati elektroonilist valvet ja sellele järgnenud vahistamist õigusvastaselt. Kohus märkis, et pärast vahistamistähtaja lõppu puudus alus tema vahi all hoidmiseks ning prokuratuur ei olnud taotlenud tähtaja pikendamist. Riigikohus rõhutas, et elektrooniline valve on üksnes vahistamise asendaja ning ilma kehtiva vahistamisaluseta ei olnud võimalik valve rikkumisele tuginedes inimest uuesti vahistada.

Tallinna Ringkonnakohus läks veelgi kaugemale, märkides, et Eneke Rootsu suhtes kohaldatud elektrooniline valve oli juba algusest peale õiguslikult problemaatiline ning sellele järgnenud vahistamine kujutas endast „olulist menetlusõiguse rikkumist“. Kohus vabastas Rootsu viivitamatult vahi alt.

Need kohtulahendid on olulised, sest samaaegselt käis meedias aktiivne kajastus, kus Eneke Rootsu kujutati aastaid kestnud konfliktide keskse tegelasena. Ringkonnakohus juhtis tähelepanu ka sellele, et peaaegu kogu meediakajastus pärines platvormilt Elu24, mille peatoimetaja oli samas kriminaalasjas kannatanu. Kohus märkis sõnaselgelt, et tekib küsimus, kas kajastused lähtusid „erapooletust ajakirjanduslikust huvist või kannatanu menetlusseisundist tingitud huvidest“.

Sama määrus sisaldab tähelepanuväärset hoiatust: kohus märkis, et õigusemõistmine ei tohi kanduda „meediaveergudele“ ning et pidev kajastamine ühe osapoole kontrollitavas meediakanalis võib mõjutada õigusemõistmise usaldusväärsust.

Juhtumis figureerivad nimed kattuvad suuresti ka Sirbi „Kui sõnavabadusest saab rünnak“ arutelus osalenud isikutega. Dokumentidest nähtub, et vandeadvokaat Maarja Pild-Freiberg suhtles prokurör Toomas Tombergiga seoses Eneke Rootsu võimaliku vahistamisega ning viitas „rünnakute jätkumisele“. Ühes kirjavahetuses küsitakse otse: „Kas on vahistamise osas samuti arenguid. Rootsu rünnakud on jätkumas…“ ning viidatakse kohtumääruse rikkumisele. Samas kirjavahetuses osaleb ka advokaat Karmen Turk.

Avalikkuse ette jõudnud dokumentides taotleti Rootsu vahistamist korduvalt. Rootsu hinnangul kujunes olukord, kus kohtumenetlused, meediakajastus ja avalikud hinnangud hakkasid moodustama ühtset survemehhanismi. Tema väitel muutus kohtusse pöördumine sisuliselt võimatuks, kuna kohtud nõudsid menetluskulude tagatisi summades, mida ta majandusliku olukorra tõttu tasuda ei suutnud. Tsiviilasjas Õhtuleht Kirjastuse vastu kirjeldab Roots, et 3600 euro suurune menetlustagatis tähendaks tema jaoks sisuliselt ligipääsu kaotamist kohtule.

Määruskaebuses süüdistab ta kohut selles, et tema majanduslikku olukorda, varasemaid menetlusi ja meediakajastusi kasutati tema enda vastu. Ta kirjutab, et kohtumäärus meenutas pigem „Õhtulehe artiklite kordamist kui õiguslikku analüüsi“.

Dokumentides viidatakse ka sellele, et kohtunik olevat oma põhjendustes kasutanud viiteid Kuuuurija ja Õhtulehe kajastustele ning käsitlenud Rootsu varasemaid elusündmusi viisil, mis tema hinnangul kahjustas kohtuniku erapooletuse muljet.

Rootsu hinnangul ei olnud probleem ainult üksikutes menetlustes, vaid süsteemis tervikuna. Tema väitel kasutati tema vastu samaaegselt:

• kriminaalmenetlusi,
• avalikku meediakajastust,
• menetluskulude survet,
• ning avalikke mainekahjustusi.

Tema sõnul said inimesed selliste konfliktide tagajärjel tervisekahjustusi, töövõimetuse või sattusid pikaajalistesse kohtuvaidlustesse, kus menetluskulud muutusid sisuliseks tõkkeks õiguskaitsele.

Kõige vastuolulisemaks muutub küsimus siis, kui samad nimed — Maarja Pild-Freiberg, Mari Männiko ja teised — esinevad samaaegselt nii avalikus „sõnavabaduse kaitse“ debatis kui ka konkreetsetes menetlustes, kus kriitikute hinnangul püüti inimesi vaigistada kohtulike meetmete abil.

Oluline on rõhutada, et tegemist on poole väidete, kohtudokumentide ja avalike menetlusmaterjalidega. Mitmed menetlused on jätkuvalt pooleli ning kõiki süüdistusi ei ole kohtus lõplikult veel tuvastatud. Samas on dokumenteeritud fakt, et Riigikohus tunnistas Eneke Rootsu vahistamisega seotud menetluses olulisi menetlusõiguse rikkumisi.

Sama muster on näha rahvusvahelise ajakirjaniku Annika Urm puhul, kus prokurör Paul Pikma, kohtunik Marju Persidskaja ja Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo koos meediakanalite Elu24, Õhtuleht, Postimees, Eesti Ekspress, Delfi, Kanal2 korraldavad massikampaania (korduvad tagaotsimise ja vahistamise teated esilehtedel) ja survestamise Annika Urmi ette süüdismõistmisel ja maine hävitamisel. Jääb mulje, et prokurör Paul Pikma tahab inimese vangi ära panna ja siis hakatakse alles arutama, kas on üldse põhjust kohut mõista ja millise seaduse järgi.

Just see asjaolu muudab „Neljanda Võimu“ debati Eestis palju laiemaks küsimuseks kui ainult ajakirjanduse kriitika. Küsimus ei ole enam ainult sõnavabaduses, vaid selles, kas kohtud, prokuratuur, advokaadid ja meedia võivad ühiselt kujundada olukorra, kus inimese võimalus ennast kaitsta muutub praktiliselt võimatuks.

Eneke Roots lugu on pandud raamatutesse. Saad soetada neid SIIT ja toetada sellega tema võitlust õigluse eest ja õigust vabale elule.

Tulemas on veel teiste ohvrite lugusid.

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Artikli toimetas Veiko Huuse

Internetis leitavad allikad sarnasel teemal:

https://newschannel.news/seadusevastaselt-tegutsev-kohtunik-mairi-heinsalu-23-lehekulge-maarust-15-minutiga-ehk-kuidas-aeg-kohtus-tootab/embed/#?secret=qs4b8mpyDO#?secret=8acVJc6RtP

https://newschannel.news/eesti-kohtususteem-mairi-heinsalu-ja-prokuror-toomas-tomberg-kurjategijad-jooksevad-ringi-ja-ohvrid-pannakse-vangi/embed/#?secret=GU6IKYacoO#?secret=XKnOql4bwv

“Kes ütleb, milline kriitiseeriv sõna on solvav ja milline mitte? Minu teadmisel ei eksisteeri ühtegi objektiivset ega reguleeritud „solvavate sõnade registrit” – ja sellise loomine oleks juba iseenesest sõnavabaduse piiramine. Kui hinnang sõltub ainult sellest, kes end puudutatuna tunneb, muutub seadus ohtlikult subjektiivseks.” – Veiko Huuse

Kui sõnavabadus on rünnaku all: Eesti de facto „Neljas Võim“?

Eesti Kultuurileht Sirp avaldas pika loo konverentsist. Kas see oli hoiatus Eesti ühiskonnale, et uus kultuur hakkab olema vabade elusatest inimestest loojate vaigistamine ning igas elu valdkonnas hakkavad kultuuri kujundama isehakanud Autoriteedid? Sest rahvas pole neid autoriteetideks valinud, nad on pandud kellegi (kes pole ka rahva poolt valitud) poolt ametikohtadele. Või Kultuurileht Sirp tegi selle loo selleks, et näidata Eesti ühiskonnale ohtliku “Neljanda võimu” olemasolu? Lugeja ise otsustab, mida see Sirbi lugu öelda tahab.

Selle minu arvamusloo eesmärk on tuua Kõiksuse valgus nendesse pimedatesse kohtadesse, kus minu arvates on tekkimas midagi väga ohtlikku. Lugeja saab ise vabalt otsustada, kas minu vaba arvamus ja hinnang on asjakohane või Eestis on kõik suurepärane ja õigussüsteem on õiglane ja inimlik?

Huvitav tähelepanek on veel see, et rahva suurema kriitika alla on sattunud just naisadvokaadid, naiskohtunikud, naisprokurörid. Mis toimub Eesti naissooga?

Kristjan Siigur, Astrid Asi, Mari Männiko, Maarja Pild-Freiberg, Annika Peetsalu kurtsid, et kohtute ja prokuratuuride kriitiline käsitlemine meedias on talumatu isiklik solvang. (Nagu üks kommentaator väljendas, nägid nad selles enda vastu suunatud „rünnakut sõnavabadusele“.)

Arutelus seadsid mitmed esinejad otsesõnu küsimuse alla, kui kaugele võib ajakirjanduslik kriitika minna enne, kui see ületab piiri (moderaator Peetsalu märkis: „see on kriitika, mida tuleb tõepoolest taluda, kuid mõistlikult saame kõik aru, kus piir jookseb“, ning Pild küsis: „kui palju peab taluma“). Fonte.News on avaldanud samas loo, kus advokaatide, prokuratuuri ja kohtunike tegevus viis ühe vaba arvamuse avaldaja ebaseaduslikult vangi ja kas need Sirbi artiklis nimetatud esinejad on neid kannatusi talunud? Miks on saanud juhtuda olukord, kus inimene pannakse vangi ennem, kui ta ära kuulatakse?

Kuid Sirpi artiklis nimetatud esinejate seisukohad on otseses vastuolus põhiseaduslike normide ja rahvusvahelise õigusega. Kohtud on korduvalt kinnitanud, et isegi karm kriitika kohtunike või prokuröride suhtes on kaitstud sõnavabadus. Näiteks tühistas Haagi apellatsioonikohus 13. mail 2026 ajakirjanike akrediteerimisreegli, leides sõnaselgelt, et ajakirjanikelt pressikaardi nõudmine rikkus Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 10. Teisisõnu peab sõnavabadus taluma võimu kontrollimist – kriitika ei teki põhjuseta ning ametnikud ei saa seda käsitleda kuriteona.

Põhiseaduse § 45 kaitseb igaühe õigust levitada ideid, arvamusi ja muud infot sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib piirata, kuid piirang peab olema seaduslik, vajalik ja proportsionaalne. Eesti inimõiguste käsitluses on samuti rõhutatud, et ajakirjandusvabadus kuulub sõnavabaduse kaitsealasse, isegi kui seda võib teatud juhtudel piirata teiste inimeste au ja hea nime kaitseks.

Väljavõtted esinejate ütlustest:

Sirbi loos kõlab kõige murettekitavamalt Kristjan Siiguri mõte, et Eestis võiks olla “haldusmeede”, millega “teatud internetileheküljed kinni panna” ja alles hiljem menetluses hinnata, kui suur probleem oli. Selline loogika pöörab vaba ühiskonna põhimõtte pea peale: enne vaigistame ja vangistame, pärast arutame. Veelgi karmimalt mõjub väide, et lehekülg tuleks kiiresti muuta Eestis mittenähtavaks.

Maarja Pild-Freiberg nimetab osa kriitilisest infoväljast “libameediaks” ja küsib: “kus riik nüüd on?” See on mõistetav, kui jutt käib ähvardustest, väljamõeldistest või eraelu ründamisest. Kuid kui sama raamistikku hakatakse laiendama uurivale ajakirjandusele, ebamugavatele arvamuslugudele või ametnike otsuste kriitikale, on oht ilmne: võim hakkab otsustama, milline ajakirjandus on “päris” ja milline “liba”.

Mari Männiko ütleb õigesti, et sõnavabadus ei tähenda õigust “kõike, mis pähe tuleb, suust välja tulistada”. Kuid tema väide, et riigil “ei ole tööriistu” au ja väärikuse kaitseks, vajab tasakaalustamist: Eestis on olemas tsiviilõiguslikud õiguskaitsevahendid, au teotamise regulatsioon ja võimalus nõuda valeandmete ümberlükkamist. Küsimus pole ainult tööriistade puudumises, vaid selles, kas uusi tööriistu tahetakse kasutada laimu vastu või kriitika vastu.

Astrid Asi sõnul ei ole prokuröridel vahendeid veebipostitusi maha võtta. See lause võib tunduda praktilise mure kirjeldusena, kuid ühiskond peab küsima: kas prokuratuuri roll peakski olema veebipostituste eemaldamine? Kui prokuratuur saab liiga laia õiguse määrata, milline avalik kriitika “õõnestab autoriteeti”, muutub riigi karistusvõim ise sõnavabaduse riskiks.

Aga rahvas ütleb:

“Aga rahvas ütleb” midagi muud. Fonte.News on avaldanud Astrid Asi kohta mitmeid kriitilisi lugusid, sealhulgas väiteid tema rolli kohta kohtusüsteemi hierarhias ja erapooletuse küsimustes.

Sama mustrit näeme prokuratuuri suurtes ebaõnnestumistes. Pihlakodu juhtumis alustas prokuratuur juriidilise isiku suhtes kriminaalmenetlust alles pärast Riigikohtu seisukohti; ERR-i järgi möönis peaprokurör Astrid Asi, et varasem otsus oli viga. Kersti Krachti asjas andis Tallinna ringkonnakohus prokuratuurile ERR-i sõnul “hävitava hinnangu”, mõistes Kersti Krachti õigeks ja lükates süüdistused ümber. Heldna, Vaheri ja Alavere kriminaalasjas jättis Riigikohus õigeksmõistmise jõusse ning prokuratuur tunnistas hiljem oma käsitluse ekslikuks. Vaba ja sõltumatu ajakirjanik Eneke Roots vangistati seadusevastaselt prokuratuuri ja kohtunik Mairi Heinsalu koostöös ja riigikohus tühistas selle otsuse ja pidas vangistust seadusevastaseks. Kalle Laaneti õigeksmõistev otsus kelmuses tõi välja prokuratuuri järjekordsed prohmakad.

Kriitika ei teki tühjalt kohalt

“Kes ütleb, milline kriitiseeriv sõna on solvav ja milline mitte? Minu teadmisel ei eksisteeri ühtegi objektiivset ega reguleeritud „solvavate sõnade registrit” – ja sellise loomine oleks juba iseenesest sõnavabaduse piiramine. Kui hinnang sõltub ainult sellest, kes end puudutatuna tunneb, muutub seadus ohtlikult subjektiivseks.” – Veiko Huuse

Tegelikult ei teki kriitiline ajakirjandus tühjalt kohalt. Aastate jooksul on arvukad meediakanalid – eelkõige sõltumatud veebilehed Fonte.News, Uued Uudised, Rahvuslik Teataja, Faktivalgus ja teised – dokumenteerinud juhtumeid, kus kohtunikud, prokurörid ja advokaadid tegutsesid väidetavalt ebaprofessionaalselt või ebaõiglaselt. Nende artiklid tsiteerivad kohtudokumente ja muid tõendeid näitamaks, et mõned samad inimesed, kes nüüd kurdavad enda vastu suunatud „rünnakute“ üle, olid seotud küsitavate otsustega.

Näiteks avaldas Fonte.News 2025. aastal paljastusloo, milles “süüdistati” Kristjan Siigurit ja Astrid Asit „salatseva kohtuniku“ Kaie Almere kaitsmises, kelle otsuseid nimetati „ebaõiglasteks“, tõstatades korruptsiooniohu, kui kohtunikud teenivad eluaegselt. Samuti on Newschannel avaldanud artikleid, mis kujutavad prokuröre ja kohtunikke vandenõude osalistena – üks pikk postitus nimetab isegi „peaprokurör Astrid Asi“ nende ametnike seas, keda süüdistatakse advokaatide vastu suunatud ähvarduste kinnimätsimises. (Need äärmuslikud veebilehed segavad fakti ja süüdistusi, kuid näitavad, et kriitika õiguseliidi suhtes on kanda kinnitanud.)

Samas on ka peavoolumeedia kajastanud prokuratuuri kõrgetasemelisi eksimusi. Kurikuulsas Pihlakodu hooldekodu juhtumis leidis Riigikohus 2025. aasta lõpus, et prokuratuur seadis institutsionaalse seksuaalse väärkohtlemise skandaali uurimisest keeldudes tõendamislatile kunstlikult liiga kõrge nõude. Kohus rõhutas, et menetluse alustamise otsustamisel on „lävend madal“ – selles etapis tuleb kaebusi üldjuhul pidada tõeks. Kohus märkis, et prokuratuuril oli märkimisväärne hulk tõendeid, mida oleks saanud (ja pidanud) uurimise käigus kontrollima. Kannatanute advokaadid nimetasid prokuratuuri esialgset keeldumist otse välja öeldes „selgelt valeks ja põhjendamatuks“, hoiatades, et see tähistas „täiesti uut madalpunkti prokuratuurile“. Alles pärast Riigikohtu otsust teatas peaprokurör Astrid Asi, et ametkond „algatab lõpuks kriminaalmenetluse Pihlakodu suhtes“ juriidilise isikuna – tunnistades sisuliselt, et varasem keeldumine oli viga.

Sarnaselt tühistas Tallinna Ringkonnakohus 2026. aasta alguses Kersti Krachti kohtuasjas (mis puudutas väidetavat skeemi pangaliitumise ümber) varasemad süüdimõistvad otsused. Meediakajastuste kohaselt ütles kaitseadvokaat Oliver Nääs, et apellatsioonikohus leidis, et „prokurörid ignoreerisid teadlikult õigeksmõistvaid tõendeid“ ning menetlesid asja eeldusega, et süü on juba olemas. Kohus nimetas prokuratuuri järeldusi korduvalt „meelevaldseteks“, „spekulatiivseteks“ ja „väljamõelduteks“ – teisisõnu mitte kindlatel tõenditel põhinevateks. (Selles asjas olid süüdistatavate hulgas tuntud poliitikud.) Need järeldused rõhutavad, et ajakirjanikud, kes seavad õiguslikke tulemusi küsimärgi alla, reageerivad sageli tegelikele probleemidele. Kui üks pool (kohtunikud/prokurörid) teeb korduvalt otsuseid, mis hiljem tõendite puudumise tõttu tühistatakse, ei saa avalikku tähelepanu sellele nimetada „laimuks“. Oluline märkus veel lisaks, et Kersti Kracht istus süütult mitu kuud vanglas ja selle vabaduse kaotuse tagas Astrid Asi juhitav prokuratuur.

“Ikka ja jälle tekib selle loo kirjutamisel mõte, et kui jõulisi meetmeid ajakirjanike vaigistamiseks need Sirbi loos olevad inimolendid kasutusele võtta plaanivad? Milliseid kuritegusid nad varjata tahavad?” – Veiko Huuse

Teisi näiteid leidub rohkelt. Juba 2025. aasta novembriks oli Pihlakodu juhtum jõudnud maakohtusse ning toimepanija mõisteti lõpuks süüdi, kuid alles pärast avalikku arutelu selle üle, kas prokuratuur oli „latist läbi jooksnud“. Kõigis neis vaidlustes kordub peaprokurör Astrid Asi nimi – mis on pannud kriitikud küsima, kas tema juhitud ametkond tegutses alati õigluse poolel. (Astrid Asi ise on oma meeskonda kaitsnud ning märkinud, et alusetud poliitilised rünnakud ei ole muutnud prokuröre arglikuks, kuid Riigikohtu märkused ja ajakirjanike raportid viitavad õigustatud muredele.)

Advokaatide hääled on olnud vastakad. Samal advokatuuri kohtumisel esinesid Mari Männiko ja Maarja Pild-Freiberg koos Astrid Asi ja Kristjan Siiguriga. Märkimisväärselt tunnistas Maarja Pild-Freiberg – kes mujal on kaitsnud ajakirjandusvabadust –, et ajakirjanikele õiguslike sanktsioonide kehtestamine (näiteks trahvid) võiks halvata olulist ajakirjandust. Ta hoiatas, et ajakirjanike ähvardamine karistustega võib panna neid olulisi lugusid pooleli jätma, „ja see on ühiskonnale tõesti oluline; me ei taha jõuda sellisesse kohta“. Vastupidiselt sellele oli konverentsi üldtoon selline, et õiguskutse esindajad soovivad kaitset kriitilise ajakirjanduse eest, mitte ajakirjandusele kaitset pakkuda.

Vandeadvokaat Annika Peetsalu (moderaator) ütles ilmselt kolleegidele, et osa kriitikast on talutav, kuid vihjas, et see on läinud liiga kaugele (seisukoht, millest ta hiljem avalikult taganes. Toim. Kas südametunnistus hakkas tööle?). Kohtunike ja prokuröride üldine sõnum sellel foorumil oli, et nad tunnevad end ebaõiglaselt sihikule võetuna, samas kui põhiseaduslik põhimõte ütleb, et nad peavad taluma avalikkuse küsimusi ja kriitikat oma töö kohta. Kas nad aga tunnevad või mõistavad seda valu, kui ajakirjanikke ja arvamusliidreid vangistatakse süütult ja kuulutatakse tagaotsitavaks ilma süüteota? Näiteks ajakirjaniku Annika Urm juhtum, kus teda tahetakse panna vangi ennem, kui tema suhtes asja arutama hakatakse – jääb mulje, et paneme vangi ära ja siis mõeldakse, mida temaga edasi teha.

See dünaamika – ametnikud nimetavad ajakirjanikke vaenlasteks ja tõrjuvad kontrolli – on murettekitav igas demokraatias. Kogu Euroopas ja mujal hoiatavad ajakirjandusvabaduse kaitsjad meediavabaduse laiemast allakäigust. Hiljutine Guardiani raport (aprill 2026) dokumenteeris, et Euroopa Liidus seisavad ajakirjanikud silmitsi üha rohkemate ähvarduste ja õigusliku ahistamisega ning mõnes riigis laimavad poliitikud avalikult väljaandeid kui „välispropagandat“.

Euroopa Kodanikuvabaduste Liit hoiatas, et meediavabadus on mandril „pideva rünnaku all“. Ka Ameerika Ühendriikides märgivad ajakirjandusvabaduse organisatsioonid murettekitavat trendi: RSF-i maailma ajakirjandusvabaduse indeks langes 2026. aastal 25 aasta madalaimale tasemele, osaliselt „vaenuliku poliitilise retoorika tõttu ajakirjanike suhtes“ ning „SLAPP“-hagide ja liiga laialt sõnastatud „riikliku julgeoleku“ seaduste plahvatusliku kasvu tõttu, mida kasutatakse ajakirjanike vaigistamiseks.

Kuigi Eesti on maailma halvimate riikide (Venemaa, Ukraina) stsenaariumide kõrval kaugel, rõhutavad need mustrid, kui kergesti võib „neljanda võimu“ rolli õõnestada. Venemaal – terava kontrastina – vangistatakse ajakirjanikke avalikult (2026. aasta aprilli seisuga oli 48 ajakirjanikku trellide taga) nende kajastuste tõttu ning meediaruum on tugevalt kontrollitud. Ukrainas tekitas aga väidetav niinimetatud „võltsuudiste“ seaduseelnõu 2024. aastal hirme ajakirjanduspiirangute ees. Need näited näitavad, et paljude riikide valitsused, alates juurdunud autokraatiatest kuni kaasaegsete demokraatiateni, maadlevad teisitimõtlemise piiridega.

“Eesti õiguseliidi juhtum on tähelepanuväärne, sest nad ei ole valitud rahva poolt.”

Eesti õiguseliidi juhtum on tähelepanuväärne, sest nad ei ole valitud rahva poolt. Nad on ametisse saanud nimetamise teel, kuid foorumil kujutasid nad end kaitsvaks „autoriteediks“, kes soovib piirata seda, mida kriitikud nende kohta öelda võivad.

Tavakodanikele ja sõltumatule meediale näib see katsena kehtestada neljas võimuharu – selline, mida ei kontrollita valimiskastis ning mis nüüd ei talu ajakirjanduslikku kontrolli enda üle.

Nagu üks Eesti kommentaator hoiatas: „kui keegi peab ennast Autoriteediks (ilma igasuguse demokraatliku mandaadita) ega suuda taluda kriitikat ebaprofessionaalse töö eest, siis võib ta hakata kasutama samu meetmeid, mida kasutatakse ajakirjandust vaigistavates riikides nagu Venemaa või isegi Ukraina.“ Tõepoolest, nende hoiak – viidata SLAPP-hagide retoorikale ja vihjata advokaatide vastu suunatud „füüsilistele ähvardustele“ (mida äärmuslikud veebilehed sageli levitavad) – peegeldab režiimide taktikaid, mis õõnestavad ajakirjandust.

Vastupidiselt sellele kasutavad tavalised eestlased, kes võtavad sõna (kanalites nagu Fonte.News, Rahvuslik Teataja, Vanglaplaneet, Telegram.ee, Uued Uudised, Faktivalgus, jne), lihtsalt põhiseadusega tagatud vabadusi. Need väljaanded on korduvalt avaldanud üksikasjalikke süüdistusi kohtunike või prokuröride võimaliku väärkäitumise kohta, toetudes dokumentidele (olenemata sellest, kas keegi nõustub nende poliitikaga või mitte). Näiteks on Fonte.News avaldanud kümneid paljastusi Sirbi paneelis nimetatud isikute kohta – tuues välja kohtudokumente või ametlikke toimikuid ning osutades faktilistele vastuoludele. Nende refrään on „rahvas ütleb“ ning nad loetlevad iga juhtumi, milles need ametnikud väidetavalt eksisid. Ka Uued Uudised avaldas pealkirju, mis süüdistasid prokuratuuri vigade tunnistamises Pihlakodu juhtumis. (Ühes sellises loos tsiteeriti Astrid Asit ennast tunnistamas vajadust uurimine uuesti avada.)

Sõltumata sellest, kas keegi usaldab neid alternatiivmeedia väljaandeid või mitte, ei saa sellise terava kriitika hulka lihtsalt ignoreerida. Isegi “tõsiseltvõetavad” riiklikud väljaanded on dokumenteerinud ametkondade eksimusi. Väita, et igasugune kriitika riigiametnike suhtes on ebaseaduslik, pööraks sõnavabaduse eesmärgi pea peale. Kohtunike ja prokuröride roll on teenida õiglust ning nad peavad olema avalikkuse ees vastutavad. Nagu Haagi kohus kinnitas, ei ole võimude ülesanne tõmmata ennetavaid piire sellele, mida ajakirjanikud uurida tohivad.

Käimasolev vaidlus ei seisne seega „neljandale võimule“ loa andmises oma kriitikuid kahjustada ja vaigistada; küsimus on meeldetuletuses valitud juhtidele ja sõltumatutele institutsioonidele, et ükski ametnik ei seisa kontrolli kohal. Eesti põhiseadus ja Euroopa inimõiguste konventsiooni kaitsed nõuavad, et ajakirjanikel oleks lubatud kritiseerida isegi mõjukaid kohtunikke ja prokuröre, eriti siis, kui tõendid viitavad võimalikele rikkumistele. Siiguri, Asi ja nende kolleegide hiljutised märkused – mida paljud näevad katsena liigitada igasugune uuriv ajakirjandus karistatavaks „rünnakuks“ – on vastuolus nende õigusnormidega.

Kokkuvõtvalt

Euroopa Liit liigub vastupidises suunas: 2024. aastal vastu võetud anti-SLAPP direktiiv on mõeldud kaitsma ajakirjanikke ja avalikus arutelus osalejaid kuritarvituslike hagide eest, mitte suurendama võimukandjate võimalusi kriitikuid menetlustega kurnata. Euroopa Komisjon rõhutab, et SLAPP-id on suunatud eelkõige ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate vastu ning direktiiv peab andma neile menetluslikke kaitseid.

USA-s on avaliku võimu kriitika kaitse ajalooliselt tugev. Ülemkohtu lahendis New York Times v. Sullivan kehtestati põhimõte, et avalik ametnik ei saa laimuhagis võita pelgalt ebameeldiva või eksliku kriitika tõttu; ta peab näitama tegelikku pahatahtlikkust ehk teadmist vale kohta või hoolimatut ükskõiksust tõe suhtes.

Venemaa näide hoiatab, kuhu “autoriteedi kaitsmine” võib viia. RSF-i andmetel on sõltumatu meedia üks peamisi “välisagentide” seaduse sihtmärke ning seda kasutatakse tsensuuri tööriistana. 2025. aastal mõisteti Venemaal neli ajakirjanikku 5,5 aastaks vangi väidetavate Navalnõi liikumise seoste tõttu.

Eesti ei ole Venemaa. Kuid oht algab harva suurte deklaratsioonidega. See algab sõnadest nagu “autoriteet”, “riik peab appi tulema”, “veebilehed kinni panna”, “must nimekiri” ja “võib-olla ei peaks kõigile vastama”. Kui need mõtted tulevad kohtunikelt, prokuröridelt ja advokaatidelt, peab avalikkus olema eriti tähelepanelik.

Õigusriik ei tähenda ametnike puutumatust kriitika eest. Õigusriik tähendab, et ka kohtunik, prokurör ja advokaat peavad taluma teravat avalikku kontrolli, eriti kui nende otsused puudutavad inimeste vabadust, vara, mainet ja elu. Laim ja ähvardused tuleb tõkestada. Kuid uurivat ajakirjandust, alternatiivmeediat ja kodanike kriitikat ei tohi samastada kuritegeliku rünnakuga.

Kokkuvõttes peavad uurivad ajakirjanikud ja kodanikud, kes tõstatavad küsimusi õigussüsteemi kohta, saama jätkata oma tööd hirmuta.

See valvekoera – vabad sõltumatud ajakirjanikud – roll on demokraatia jaoks hädavajalik. Mõiste „neljas võim“ peaks olema rahvas – vabad eestimaalased (põliseestlased), vaba sõltumatu ajakirjandus ja peaks olema mõeldud teiste võimuharude kontrollimiseks. Sirbi loost saan mina aru, et hetkel tahab iseennast autoriteetideks pidav grupeering hakata kontrollima ja vaigistama rahvast ja vaba sõna levitavaid ajakirjanikke.

Kui õiguskutse hakkaks ennast pidama uueks kontrollimatuks haruks, mis vaigistab teisitimõtlemise, riskiks Eesti õõnestada just sedasama õigusriiki, mida ta väidetavalt kaitseb.

Milleks meile tänavatele sellised plakatid, kui süsteem teeb kõike vastupidi? Kas see on Satiir või tõsi:

Selle kontrollimatu haru tegevuse tõttu võib Eesti tühjaks joosta elusatest eestlastest loojatest ja jäävadki alles võõrkeelsed (tihti harimatud) migrandid – see oleks nagu “21 sajandi eestlaste küüditamine”. See FB postitus kirjeldab selgelt tänast Eesti olukorda – inimesed lähevad ära, sest vaba sõna, vaba loomine ja vabadus elule on piiratud või mõnele lausa keelatud:

Käesolev minu analüüs, mis tugineb kohtuotsustele ja ajakirjandusvabaduse raportitele, on mõeldud hoiatusena: demokraatia (loe: vabade suveräänsete eestlaste õiglane, inimlik ja vaba Eestimaa) sõltub kriitika lubamisest, mitte selle vaigistamisest. Poliitikud ja ametnikud peaksid sellele tähelepanu pöörama enne, kui vaba ajakirjanduse suhtes rakendatakse veel rohkem põhjendamatuid piiranguid.

Allikad: Ülaltoodud väidete kinnitamiseks on kasutatud vabalt internetist leitud uudisraporteid ja ametlikke dokumente. Vt näiteks kajastusi Pihlakodu ja Krachti juhtumitest ning aruandeid ajakirjandusvabaduse probleemide kohta Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. (Viited on toodud tekstis.)

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Loe lisaks seotud teemadel, nimed korduvad mitmes protsessis:

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust