On vähe selliseid ajakirjanikke, keda saab nimetada Sõltumatuks Ajakirjanikuks või üldse ajakirjanikuks. Suur osa ajakirjanikest ma nimetaks sõduriteks – meediasõduriteks. Miks? Sest ta pole sõltumatu; ta ei tegutse südametunnistuse järgi; ta ei järgi ajakirjanduse head tava; ta ei tee piisavalt hästi oma tööd faktide ja tõendite otsimisel; ta on orienteeritud pealkirjale mitte sisule; ta on orienteeritud kasumile ja klikkide arvule; ta on tööandja mängukann; ta ei järgi süütuse presumptsiooni; ta osaleb infosõjas; ta pole erapooletu; ta ei järgi elu alusreeglit “tee teistele ainult seda, mida sa tahad et sulle tehakse.” Või ajakirjanduses töötavadki kurjategijad ja nad teevadki kurja inimestele ning nõustuvad vastu saama samasugust kurja?

“Ajakirjanik on oma loomult lits, kes teeb juba oma uuele kundele silma, kui parasjagu reite vahel rapsiv eelmine klient veel lõpetanudki pole. Neil pole iialgi aega isegi elementaarseks viisakuseks tänada, peale loo ilmumist oma kaasautoreid, sest hetkel kui lugu on alles trükikojas, intervjueerib ta juba järgmise loo peategelast.”- Hannes Võrno

Meedia – Kas tõesti inimelude hävitamise relv?

Täna on selline olukord, kus suur osa meediakanalitest müüvad “pealkirju”, mitte sisu. Meediakanalid on poliitilised ja täidavad Eliidi korraldusi. Fookus on pealkirjal ja see peab täitma eesmärgi. Pealkirja ülesanne on Eliidi eesmärkide toetamine, tekitada huvi, uudishimu, sensatsiooni ja skandaali “lõhn”, et meelitada lugejat ja koguda klikke, et klikkide statistika põhjal müüa reklaami ettevõtetele ja programmeerida lugejat juba pealkirjaga. Reklaami ja sponsorraha hoiab meediakanalit elus. Sisu on tavaliselt üks ümmargune jutt, kordab sissejuhatavat lõiku, puuduvad konkreetsed tõendid ja faktid, venitatakse artikkel pikaks sisutühja nämmutamisega ning vahest puudub artiklil ja algallika autori nimi.

Meediakriitik Marju Himma võttis sõna: https://epl.delfi.ee/artikkel/120371966/meediakriitika-just-see-ajakirjandusvaljaanne-paneb-enim-pealkirjadeks-klopsumagneteid

Millised on aga sellise meediakäitumise tagajärjed?

Tänapäeva meedia on suures osas internetis. Iga sinu tegevus internetis jätab maha jälje, mida hiljem kustutada pole eriti võimalik. Interneti looja jälgib, kontrollib ja salvestab iga inimese tegevust. On loodud palju programme, mis aitavad toodetud sisu esile tõusta kõigis interneti otsingumootorites. Seda nimetatakse SEO ks. Koolitatud SEO spetsialistid on ühed hinnatumad, sest SEO alginfo kvaliteedist sõltub ettevõtte info, toodete ja teenuste nähtavus. Mida nähtavam sa oled, seda kasumlikum on ettevõtte tegevus.

Meediaettevõtted võistlevad reitingute ja lugejate arvu pärast. Tänane maailma ühiskond on kurjuse ühiskond ja 90-95% maa elanikkonnast elab kurja ühiskonna meediaruumis. Vaadake viimase kahe aasta uudiseid. Need olid peamiselt Covid “surmahaigusest” või iga teine uudis ja pilt on sõjast ja relvadest. Ainult kurjus, hirm ja vägivald domineerivad. Tegin kunagi statistika 2021 a alguses Delfi uudistekanalist ja sain ühel päeval Delfi esilehel olevatest uudistest kokku lugedes üle saja uudise Covid kohta ja alla saja olid muud ebaolulised uudised. Sõna “Covid” oli/on “müügihitt/klikimagnet” meediaettevõtetele ja see sõna tõi sisse nii reklaamiraha kui ka “muul” viisil “Lojaalsuse” rahad.

“Ettevõtete omanikud ja töötajad, kes reklaamivad oma tooteid ja teenuseid hirmu külvavates ja ühiskonda lõhkuvates peavoolumeediakanalites, on osalised ja aitavad kaasa maailma hävingule!”

Teadmainimesed ütlevad, et inimene on täpselt selline, millised on tema mõtted, toit, sõnad, sõbrad, elukeskkond ja meediaruum. Kui maa elanikkond on ümbritsetud kurjast, siis “müüb” paremini kurjus, sest inimesed on ära unustanud headuse ja harmoonia. Peavoolumeedia kontrollib enam kui 90% maa elanikkonnast! Kujutate ette seda info liikuma panevat jõudu ja seda teab Eliit, et meedia on võimsaim relv maailmas. Meediat kasutatakse psühholoogilise relvana ja manipuleeritakse inimkonnaga. Meedia on muutunud karistajaks kohtute asemel ehk meedia on võtnud üle kohtu rolli. Meedia karistab ja hävitab inimeste elusid, isegi kui kohtus on see inimene saavutanud võidu. Nagu ennem kirjutasin, et 90% inimkonnast loeb peavoolumeediat, klikib pealkirjal ja see paneb selle info liikuma suurel kiirusel ja see ei kao enam kuhugile. Ükski meediafirma hilisem vabandus ei jõua samale auditooriumile samas ulatuses ja see ei muuda algselt tehtud halba heaks. Leidub ikka ja jälle inimesi, kes loevad pealkirju, mis on otsingumootorites esilehel aga nad ei süüvi enam edasi otsima, kas võib ka leida vastupidist infot. Kuna aga negatiivne on eesotsas, siis seda usutakse rohkem. Sellega ongi hea inimene tehtud alusetult halvaks ja ühiskonnast tühistatud.

“Tõega on selline asi, et kui valet räägitakse piisavalt palju tõe pähe, muutub see tõeks.”

Miks on vaja järgida ka meediaettevõtete omanikel ja ajakirjanikel süütuse presumptsiooni?

Inimestele lihtsamalt öeldes tähendab süütuse presumptsioon – inimene on süütu seni kuni kohus pole tõendanud vastupidist.

Ajakirjanikud ja nende tööandjad aga eiravad seda süütuse presumptsiooni ja on võtnud endale kohtu rolli. Ajakirjanikud kasutavad lugude pealkirjades inimese mainet kahjustavaid sõnu ilma tõendeid või kohtuotsust omamata. Üsna tihti on tõendid kallutatud või puudulikud. Pole vahet, et pealkiri on “kellegi” arvamus, eeldus, satiir või küsimus. Halvustav ja negatiivne sõna on mainet kahjustav ja elu hävitav. Nagu varem kirjutasin, et inimesed ei süüvi sisusse või see sisu ajab kahepidist juttu, sogab “vett” ja tihti ei saada aru, kas ja kus siis see mõte on ja miks seda lugu vaja oli? Aga pange tähele, et müüb pealkiri ja see pealkiri koos SEO jaoks paika pandud otsingusõnadega(Keywords) jätavad jälje internetti igavesti ja inimesed näevad pealkirju, mitte sisu esmapilgul.

Ajakirjanik on muutunud sõduriks infosõjas – meediasõduriks

Ajakirjanikel tuleb teha ümberõpe ja nad peavad lõpetama pealkirjades sõnade kasutamise, mis kahjustavad alustetult inimese mainet ja elu, jääma sõltumatuks ja neutraalseks, tegutsema südametunnistuse järgi, olema harmoonias. Meediaagentuuridelt tuleb ära võtta kohtu roll ja peavad vastutama iga alusetult rikutud inimese maine ja elu eest. Kui ikka inimene enam tööle ei saa meedia vale artikli pärast, siis meediaettevõte peab sellele inimesele maksma riigi keskmist palka elu lõpuni ja korvama kõik tekkinud kahjud seoses vale artikliga. Sellised otsused peaksid kohtu kohtunikud menetlema kiirkorras 30 päeva jooksul ja eriprotseduuri alusel. Võimalus on luua üldse täiesti uus meediamaastik – Meedia elanikkonna poolt.

Euroopa Liidu Komisjon andis samuti märku Eestile, Soomele ja Poolale, et nad pole kinni pidanud süütuse presumptsioonist oma kohtumenetlustes ja info avalikustamisel.

Kes koolitab Meediasõdureid?

Marju Lauristini on peetud taasiseseisvunud Eesti ajakirjanduse loojaks(ema) ja kujundajaks. Ta on ise olnud õppejõud ja suunakujundaja. Täna näeme tema töövilju. Isegi kui ta on oma suhtumist ja suunda kardinaalselt muutnud viimase 4 aasta jooksul, ei muuda see tema varasemat tööd olematuks ja tagajärjed on näha nüüd.

Vaadake tänaseid ülikoolide õppejõude, kes ajakirjanikke koolitavad ja tehke kodutööd nende tausta uurimisel ise. Nii mõnigi on seotud poliitikaga, ärihuvid,…. Kui õppejõud pole ise sõltumatud, siis kuidas ta koolitab välja sõltumatut ja ausat ajakirjanikku?

Ajakirjanikuks saab õppida: https://www.tlu.ee/bfm/ajakirjandus ; https://ut.ee/et/oppekavad/ajakirjandus-ja-kommunikatsioon

Uusi ajakirjanikke on koolitama hakanud suure meediaettevõtete ajakirjanikud, mitte õppejõud….

Vaadake kriitiliselt meediaettevõtteid ja nende omanikke. Töötaja ja uus koolitatu on tööandja peegeldus. Üsna tihti on suure meedia ettevõtete tegelikult omanikud peidus ja täidavad mingit muud rolli. Selle kohta on tõestus, kui Fonte.News toimetus otsustas osaleda eksperimendis ja selle käigus pöördusid suure meediaettevõtete omanikud eksperimendi algatajate vastu kohtusse, siis tuli välja fakt, et see mida suur meedia oma artiklite pealkirjadega teeb teistele, see neile ei sobinud kohe mitte. Selle asemel, et teha kokkulepe, et suur meedia võtaks maha inimesi alusetult tühistavad, mainet rikkuvad ja faktivigdega artiklid, nad palkasid kallid advokaadid kohtus käimiseks et valede põhjal õiglust nõuda.

Kas me näeme meediamaastikul viimase 10 aasta jooksul muutusi paremuse ja ühiskonna tugevdamise suunas või meedia on ühiskonda jõuliselt lõhkunud?

Näited elust enesest?

Näiteks uudislugude pealkirjad, kus uudises endas üsna tihti puuduvad tõendid ja faktid ehk kohtuotsus, mis annaksid õiguse kasutada selliseid sõnu või sõnaühendeid: “tüssama”, “petma”, “kahtlane tegevus”, “kahtlane firma”, “skeemitaja”, “pettuse meister”, “läbikukkunud….”, “pankrotimeister”, “ahistamiskahtlusega….”, “kantima..”, “Kas joobes olek?”, “Kas kasutas vägivalda?”, “Kas pettis maksuametit?”, “Kas pettis äripartnerit?”, “Kas oli narkouimas?”, “Kas pettis kliente?”, “Altkäemaksukahtlusega”, “…….. kahtlusega”, jne, jne. Kui vaatate neid sõnu või sõnade kombinatsioone, kas te suhtute sellesse isikusse positiivselt ja tahate temaga ilma igasugust halba kartmata koostööd teha? Olen kindel, et te hakkate kõhklema ja suur osa inimestest loobuvad. Mõni, eriti avalikku tähelepanu otsiv inimene, hakkab seda infot jagama edasi sotsiaalmeediakanlites, mis hakkab elama oma elu internetis.

Vastutus

See vastutus on üldse ühiskonnast ära kadunud. Inimestel on tekkinud karistamatuse tunne. Kui Eesti Riigi valitsusjuhid ja ametnikud ei vastuta mitte millegi ees, see vastutus on salaja välja võetud Karistusseadustikust ja Põhiseadusest, siis riigijuhtide eeskujul tehakse nende järgi. Kõik inimesed, kes töötavad riigi ametkondades, peavad täitma Avaliku teenistuse seadust. Iga inimene peab vastutama ja ta peab aru saama, et igal sõnal ja tegevusel on tagajärjed. Päeva lõpuks saavad halvad teod selle autori ikka kätte ja tagajärjed ei jää tulemata.

Fonte.News on võtnud ülesandeks avaldada artiklid koos faktide ja tõenditega, kus ametnikud, advokaadid, kohtunikud, avalikud teenistujad, ettevõtjad ja ka tavainimesed on ülekohtuselt ja seadusevastaselt kohelnud teisi inimesi, nad on kuritarvitanud oma positsiooni ja võimu, nad on rikkunud süütuse presumptsiooni. Kannatajad lähtuvad elu moraalist: “Tee teistele ainult seda, mida sa tahad et sulle tehakse.”

Eelpool nimetatud artiklite sisu on otse kannatajatelt koos selgituste ja tõenditega. On käimas mitmed kohtuprotsessid ja osad on jõudnud juba Riigikohtuni, samuti Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Riigikohus on seni näidanud ülesse ebaõiglust ja selle riigikohtu olemasolu vajadus on küsitav. Seega, on paljud eksperimendi artiklid hetkel peidetud, kuid kohtuprotsesside käigus on selle viimase kolme aasta jooksul kogunenud väga palju materjali. Isegi kui Suur Meedia oma kallite advokaatidega võidavad, ei jää Fonte.News vait ja toob jätkuvalt päevavalgele kõik protsessid koos kõigi nimede ja tõenditega.

Ka see artikkel ilmus sellepärast, et Eesti kohtusüsteemis on asjad väga korrast ära:

https://fonte.news/arvamus/eesti-kohtususteem-vajab-kohest-reformi

Fonte.News meeskonna eesmärk on luua Meedia elanikkonna poolt.

Loe lisaks:

https://fonte.news/uuriv-ajakirjandus/riigikohtu-kolme-kohtuniku-saale-laos-velmar-brett-hannes-kiris-topeltstandard-samadel-asjaoludel-jaab-vang-vangi-aga-vandeadvokaat-mari-manniko-ei-lahe-isegi-kohtu-alla

https://fonte.news/uuriv-ajakirjandus/aripaeva-ajakirjanik-mari-mets-on-jarjepidev-valetaja-ja-kelm

https://fonte.news/uuriv-ajakirjandus/avalikud-teenistujad-neve-uudelt-ahti-kuusevali-ei-kaitse-eesti-kodanikke-pohiseaduse-jargi-otsused-on-vastuolus-euroopa-inimoiguste-kohtu-praktikaga

https://fonte.news/oigus/avalik-teenistuja-reena-nielander-eksis-otsust-tehes-ev-pohiseaduse-45-vastu

https://fonte.news/vaba-eesti-uudised/miks-eestis-ei-raagita-avalikult-ja-valjult-pohiseaduse-muutmise-vajadusest

https://fonte.news/arvamus/eesti-kohtususteem-vajab-kohest-reformi

Kas sa oled oluline

Need on sõnad paberilehel, mille Kelly-Sue Oberle igal õhtul oma padja alla asetab. Märkus ei ole kinnitus. See ei ole eneseabi harjutus. See on seos tema olemasoluga, sõna otseses mõttes meeldetuletus tema tulevasele minale, kes ta on juhuks, kui ta ühel päeval ärkab ja unustab.

23. juunil 2022 viibisin Kanada Covid Care Alliance’i korraldatud kodanike kuulamisel Toronto finantspiirkonna pilvelõhkuja 16. korrusel ja kuulasin lugusid valitsuse COVID-19-le reageerimise kahjudest, sealhulgas paljudest, kelle elusid mõjutas vaktsiinivigastus. Kelly-Sue tunnistus paneb mind värisema ka praegu. 

2021. aastal oli Kelly-Sue aktiivne 68-aastane ja tiheda töögraafikuga. Ta kõndis 10 miili päevas ja töötas 72 tundi nädalas enda asutatud heategevuse heaks. Ta oli tüüpiline A-tüüpi ülesaavutaja ja ootas pensionile jäämist. Algselt tegi ta Pfizer COVID-pildi 700 vabatahtliku juhina, kelle ülesandeks oli toita nädalavahetustel ja pühadel üle 800 lapse, et “nende jaoks avatud olla”. Pärast esimest süstimist tundis ta valu sääremarjas ja jalas ning pöördus veresoontekirurgi poole, kes teatas, et tal on reiearteris verehüübed. 

Diagnoosi ajaks oli Kelly-Sue teinud juba teise süsti, mistõttu kannatas ta insultide ja mööduvate isheemiliste rünnakute (TIA) all. Üks insult jättis ta pärast unest ärkamist ebakindlaks, kes ta on. Nüüd on ta ühest silmast pime. Oma ütlustes kirjeldas Kelly-Sue oma arste kui kannatamatuid ja jõhkraid, üks soovitas tal mitte naasta, kui ta just katastroofilist insulti ei kannata. “Korrelatsioon ei ole põhjuslik seos,” öeldakse talle korduvalt. Kuid ta keeldub olema number. Ta keeldub vaigistamisest, nähtamatuks tegemisest. Ta peab endale iga päev meelde tuletama, kes ta on ja et tema elu loeb.

Mingil hetkel viimase kahe aasta jooksul mõtlesite ilmselt, kas see on teie jaoks oluline. Võib-olla tundsite end sobimatuna, välismaalasena uues operatsioonisüsteemis, kus vaikus on kuldne, konformsus on sotsiaalne valuuta ja oma osa tegemine on hea 21. sajandi kodaniku tunnus. 

Enamiku jaoks on häbimärgistamine ja selle süsteemi kahtluse alla seadmine liiga riskantne, liiga ebamugav. Kuid teie jaoks on vastavus liiga kulukas ning vajadus kahtluse alla seada ja võib-olla ka vastu panna, liiga raske ignoreerida.

Tean seda operatsioonisüsteemi hästi. Just see tõstis mind esile, väljendas oma sallimatust minu mittekonformistlike käitumisviiside suhtes ja lõpuks püüdis mind vanasõnaga avalikul väljakul nöörida . 

2021. aasta septembris seisin silmitsi sellega, mis tundus ülim eetiline test: järgida oma ülikooli COVID-19 vaktsiini mandaati või keelduda ja tõenäoliselt kaotan töö. Nii heas kui halvas valisin viimase. Minuga lõpetati töösuhe kiiresti ja tõhusalt “põhjusega”. Minu kolleegid, meie rahvatervise ametnikud, Toronto Star, National Post , CBC ja New Yorgi ülikooli bioeetikaprofessor ütlesid, et “ma ei suudaks oma klassis läbida.”

Kõigi meetmete kohaselt oli kõigi maailma suuremate valitsuse rahvatervise reaktsioon COVID-ile enneolematu katastroof. Nägime “Zero-COVIDi” kolossaalset läbikukkumist ning töö-, hariduse, reisimise ja meelelahutuse korralduste ja mandaatide maskeerimise laineid. Nägime, et vaktsiiniprogramm võeti kasutusele kõigil mandritel, kõigis vanuserühmades ja selle mõju kõigist põhjustest põhjustatud suremusele.

Teaduse muutudes nägime gaasivalgustuse, tagasilöömise ja narratiivi pöörlemise jõudu. Nägime, et meie asepeaminister ja paljude teiste seas rõhutas vaktsiinide võimet vältida edasikandumist ja seejärel tunnistas Pfizeri juht 2022. aasta oktoobris Euroopa Parlamendile, et nad ei testinud kunagi vaktsiini võimet levikut vältida. (Seejärel ilmus mitmeid fakte kontrollivaid artikleid, et näidata, miks ei olnud uudis, et vaktsiinid ei toimi nii nagu reklaamitud.)

Saime teada, et föderaalvalitsusel on Maailma Majandusfoorumiga 105 miljoni dollari suurune leping tuntud “reisija digitaalse ID” kohta ning Hiina sulges 2020. aasta jaanuaris Wuhani, Huanggangi ja Ezhou linnad Maailma Terviseorganisatsiooni soovituse vastaselt.

Pole kahtlust, et valitsuse reaktsioon COVID-19-le on tänapäeva ajaloo suurim rahvatervise katastroof. 

Kuid kõige rohkem ei huvita ja teeb mulle muret mitte see, et võimud nõudsid meilt Covid meetmete täitmist, vaid see, et me allusime nii vabalt, et meid võrgutas nii kergesti kindlustunne vabadusest. Mind šokeerib ikka see, et nii vähesed võitlevad vastu. 

Nii et küsimus, mis mind öösel üleval hoiab, on, kuidas me sellesse kohta jõudsime? Miks me ei teadnud?

Ma arvan, et osa vastusest, mida on raske töödelda, on see, et me teadsime. 

2009. aastal sai Pfizer (ettevõte, mis meile väidetavalt hoolib meie heaolust) rekordilise 2,3 miljardi dollari suuruse trahvi oma valuvaigisti Bextra ebaseadusliku turustamise ja nõudeid täitvatele arstidele tagasimaksmise eest. USA peaprokuröri asetäitja Tom Perrelli ütles toona, et juhtum oli avalikkuse võit “nende üle, kes püüavad pettusega kasumit teenida”. 

No eilne võit on tänane vandenõuteooria. Ja kahjuks ei ole Pfizeri eksitus farmaatsiatööstuse moraalne anomaalia. 

Need, kes on kursis psühhofarmakoloogia ajalooga, teavad ravimitööstuse kokkumängu ja regulatiivsete püüdluste profiili: talidomiidi katastroof 1950ndatel ja 1960ndatel, opioidide epideemia 1980ndatel, SSRI kriis 1990ndatel, Anthony Fauci AIDSi epideemia väärjuhtimine. , ja see lihtsalt kriibib pinda. See, et ravimifirmad ei ole moraalipühakud, ei tohiks meid üllatada.

Miks ei saanud need teadmised väärilist tõmmet? Kuidas me jõudsime punktini, kus meie pime järgimine “teaduse järgimise” ideoloogiast viis meid ebateaduslikumaks kui vaieldamatult mis tahes muu hetk ajaloos?

Kas sa tead tähendamissõna kaamelist?

Külmal ööl kõrbes magab oma telgis mees, kes on kaameli õues kinni sidunud. Öö jahedamaks muutudes küsib kaamel peremehelt, kas ta võib sooja saamiseks pea telki pista. “Igal juhul,” ütleb mees; ja kaamel sirutab oma pea telki. Veidi aega hiljem küsib kaamel, kas ta võib ka oma kaela ja esijalad sisse tuua. Jällegi on meister nõus.

Lõpuks ütleb kaamel, kes on nüüd pooleldi sees, pooleldi väljas: “Ma lasen külma õhu sisse. Kas ma ei tohi sisse tulla?” Peremees võtab haledusega ta sooja telki vastu. Aga kui sees on, ütleb kaamel. «Ma arvan, et meie mõlema jaoks pole siin ruumi. Teil on parem väljas seista, kuna olete väiksem. Ja sellega sunnitakse mees oma telgist välja.

Kuidas see juhtub?

Noh, tundub, et saate panna inimesi tegema peaaegu kõike, kui jagate ebamõistlikud väiksemateks, näiliselt mõistlikeks “päringuteks”. Kandke käepaela, näidake pabereid, pakkige kohver, kolige getosse, minge rongile. “Arbeit Macht Frei”, kuni leiate end gaasikambri rivistusest.

Kas pole see, mida oleme viimase kahe aasta jooksul näinud?

See on olnud meistriklass, kuidas mõjutada inimese käitumist sammhaaval, sekkudes pisut, tehes pausi, seejärel alustades sellest uuest kohast ja kogu aeg uuesti tungides, kandes meid tegelikult kaitsev energia üle neile, kes meid sunnivad.(“Eliit on energiavampiir”-Veiko Huuse)

Nagu Briti epidemioloog Neil Ferguson ütles oma otsuse kaitseks sulgeda:

“Ma arvan, et inimeste tunnetus sellest, mis on võimalik kontrolli osas, muutus jaanuarist märtsini üsna dramaatiliselt… Me ei saanud sellest Euroopas mööda, arvasime…. Ja siis Itaalia tegi seda. Ja me mõistsime, et saame.” 

Jõudsime selleni, kuna nõustusime väikeste sekkumistega, millega me poleks kunagi pidanud nõustuma, mitte küsimise suuruse, vaid olemuse tõttu. Kui meil paluti esmakordselt lukustada, kuid meil oli küsimusi, oleksime pidanud keelduma. Tänapäeva arstid, kellele antakse korraldus järgida CPSO suuniseid määrata vaktsiinist kõhklevatele patsientidele välja psühhofarmaatsia ja psühhoteraapia, peaksid olema selle vastu.

Jõudsime selleni mitte sellepärast, et me peaksime autonoomiat avaliku hüve jaoks mõistlikuks ohvriks (kuigi mõned seda kindlasti teevad). Jõudsime selleni oma “moraalse pimeduse” tõttu, sest ajutine surve (nagu sunniviisiline meditsiiniline keha või lühinägelik kinnisidee “oma osa ära teha”) muudavad meid võimetuks nägema tehtud kahju.

Kuidas me siis seda pimedust ravime? Kuidas ärgata oma tegevusega kaasnevate kahjude peale?

Ma ei usu, et põhjus seda teeb. Viimased kaks aastat on tõestanud Hume’il õigust, et “mõistus on ja peaks olema ainult kirgede ori”. 

Ma pole veel kuulnud juhtumist, kus keegi oleks veendunud COVID-i narratiivi absurdsuses ainult põhjuse või tõendite põhjal. Töötasin kuid, et anda tõenduspõhist teavet COVID-19 kohta, kuid ma ei näinud tegelikku mõju enne, kui tegin viirusliku video, milles ma nutsin. 

Seda öeldes ei taha ma halvustada rangete teaduslike tõendite tähtsust ega tõsta esile hoolimatut retoorikat. Aga mida ma olen õppinud tuhandete teiega üritustel ja protestidel rääkimisest, intervjuudest ja lugematutest meilidest, on see, et mu video ei leidnud vastukaja mitte ühegi konkreetse asja pärast, mida ma ütlesin, vaid sellepärast, et tundsite mu emotsiooni: “Ma nutsin koos sinuga,” sa ütlesid, “Sa rääkisid mu südamega.” 

Miks sa nutsid seda videot nähes? Miks pisarad jooksevad, kui toidupoes kohtume? Sest ma arvan, et see ei puuduta andmeid, tõendeid ega põhjust; see puudutab tundeid, olgu need head või halvad. Tunded, mis õigustavad meie puhtuskultuuri, tunded, mis motiveerivad meie vooruslikke signaale, tunded, et me ei oma tähtsust.

Sa ei vastanud mitte minu põhjustele, vaid minu inimlikkusele. Nägid minus teist inimest, kes võttis omaks seda, mida sa tundsid, sirutas käe üle lahe, et ühenduda meie kõigi ühise tähendusega. Õppetund, mida saame õppida, kinnitab Mattias Desmeti manitsusse jõuda selle poole, mida me kõik sügavalt ihaldame: tähenduse, ühisosa, ühenduse loomise inimlikkusega teistes. Ja nii tulebki edasi võidelda.

Kas faktid loevad? Muidugi loevad. Kuid ainuüksi faktid ei vasta küsimustele, mis meile tõesti korda lähevad. COVID-i sõja tõeline laskemoon ei ole teave. See ei ole lahing selle üle, mis on tõsi, mis loetakse valeinformatsiooniks, mida tähendab #followthescience. See on võitlus selle üle, mida meie elu tähendab ja lõpuks selle üle, kas meil on tähtsust.

Kelly-Sue Oberle peab endale ütlema, et ta on oluline ajal, mil maailm ei kuula. Ta peab oma lugu tunnistama, kuni see registreeritakse meie kultuuriradaris. Ta peab rääkima nende eest, kes ei saa enda eest rääkida.

Ja nii ka meie.

Loo autor: Dr. Julie Ponesse. Ta on 2023. aasta Brownstone’i stipendiaat, on eetikaprofessor, kes on õpetanud Ontario Huroni ülikooli kolledžis 20 aastat. Ta pandi puhkusele ja tal keelati vaktsiinivolituse tõttu oma ülikoolilinnakusse pääseda. Ta esines 2021. aastal sarjas The Faith and Democracy. Dr Ponesse on nüüd asunud uuele rollile kodanikuvabaduste edendamisele suunatud Kanadas registreeritud heategevusorganisatsioonis The Democracy Fund, kus ta töötab pandeemia eetikateadlasena.

Loe lisaks sarnastel teemadel:

Teile anti korraldus tervishoiusüsteemi kaitsmiseks koju jääda. Aga kui te seda tegite, oli haiglatel sisuliselt puhkus ja seda kinnitavad ametlikud andmed. Teile öeldi, et vastus kõigi palvetele on saada COVID-19 süst. Kuid nüüd, kui olete seda teinud,  tervishoiusüsteem on kokkuvarisemise äärel.

Kiirabi ooteajad on kõigi aegade kõrgeimad. Südameseiskusega inimeste hädaabikõnede arv on kõigi aegade kõrgeim. Surevate inimeste arv on kõigi aegade kõrgeim – igal nädalal juhtub üle maailma sadu tuhandeid ülemääraseid surmajuhtumeid.

Ja valitsuse ametlikud aruanded tõestavad ilma kahtluseta, et see kõik on tänu Covid-19 süsteravimitele.

Eksponaat A: Tervishoiusüsteem on ülekoormatud

Inglismaa kiirabil kulub insuldi- või südameinfarkti kahtlusega patsientideni jõudmiseks ligi tund, mis on rohkem kui kolm korda pikem kui maksimaalne ooteaeg 18 minutit, näitavad Ühendkuningriigi Riikliku Tervishoiuteenistuse (National Health Service, NHS) viimased andmed. Kui inimesed helistavad numbril 999, ei saa nad enam olla kindlad, et saavad vajalikku kiirabi.

Miks?

Järgmine diagramm on võetud Ühendkuningriigi tervisekaitseameti kiirabi sündroomi seiresüsteemi bülletäänist „Kiirabi sündroomi seiresüsteem – 30. nädal” ja see näitab igapäevast 999 kiirabikutsete arvu, mis nõuavad Inglismaal südameseiskumise tõttu kiirabi, võrreldes eeldatava määraga (must punktiirjoon).

Päevane kõnede arv on olnud keskmisest tunduvalt suurem alates 2021. aasta augustist.

Riiklik Tervishoiuteenistus (NHS) kinnitas ka vastuseks teabevabaduse palvele, et südant kahjustava tervisehäire korral on kiirabi kutsumine kogu 2021. aasta jooksul peaaegu kahekordistunud ning see on jätkuvalt tõusuteel 2022. aastal.

25. aprillil 2022 saatis Duncan Husband Ühendkuningriigi Teabevabaduse seaduse (FOI) päringu West Midlandsi kiirabiülikooli NHS-i sihtasutusele, paludes infot südamehaigustega patsientide väljakutsete arvu kohta aastas ajavahemikus 1. jaanuarist 2017 kuni tänapäev.

NHS vastas 18. mail tabeliga, mis sisaldas nõutud teavet.

Järgmine diagramm visualiseerib arvutustabelis kättesaadavaks tehtud andmeid:

Kiirabikutsete arv kõrgete tingimuste korral on alates 2021. aasta jaanuarist üldiselt suurenenud ja iga kuu kasvanud. Alles 2021. aasta aprillis nägime alla 30-aastaste inimeste arvu märkimisväärset kasvu ning sellest ajast alates on see iga kuu kasvanud.

Järgmine tabel näitab üldist väljakutsete kogusummat aasta lõikes kõigile ja vanuses 0–29:

Aastatel 2017–2020 on iga-aastane väljakutsumiste keskmine arv 24 463. See tähendab, et 2021. aastal kasvas väljakutsumiste arv 48%. Aastatel 2017–2020 on alla 30-aastaste keskmine väljakutsumiste arv 3940. See tähendab, et väljakutsete arv kasvas 2021. aastal 82%.

Järgmine tabel näitab igakuist keskmist kiirabi väljakutsete arvu südamehaiguste korral aasta lõikes:

2021. aastal toimus märkimisväärne tõus kõigi vanuserühmade lõikes ja kahjuks läks asi veelgi hullemaks 2022. aasta esimestel kuudel.

Küsimus on, miks?

Eksponaat B: COVID-19 süst võib kahjustada südant, see on FAKT

Vaatame tõsiasja, et nüüdseks on ilma igasuguse kahtluseta teada, et COVID-19 “vaktsineerimine” võib põhjustada tõsiseid südamekahjustusi. Müokardiit ja perikardiit on vaid kaks käputäiest kõrvalnähtudest, mida meditsiiniregulaatorid on sunnitud tunnistama, et need võivad tekkida COVID-19 süsti tõttu.

Nad väidavad, et see on haruldane, kuid nad valetavad. Asjaolu, et nende käsi on sunnitud tunnistama, need võivad juhtuda, mis tähendab, nad on palju tavalisemad, kui keskmine inimene tänaval tahaks arvata.

Ameerika Ühendriikide Haiguste Tõrje Keskuse ning Toidu- ja Ravimiameti vaikselt avaldatud uuringus leiti tegelikult, et müokardiidi risk pärast mRNA COVID-i vaktsineerimist on ligikaudu 133 korda suurem kui elanikkonna taustrisk.

See tähendab, et COVID süsteravim suurendab müokardiidi riski šokeerivalt 13 200%.

Müokardiit on seisund, mis põhjustab südamelihase põletikku ja vähendab südame võimet verd pumbata ning võib põhjustada kiireid või ebanormaalseid südamerütme.

Lõpuks nõrgestab müokardiit südant, nii et ülejäänud keha ei saa piisavalt verd. Seejärel võivad südames tekkida trombid, mis võivad põhjustada insuldi või südameataki. Muud haigusseisundi tüsistused hõlmavad äkilist südamesurma.

Müokardiidi kerget versiooni ei ole, see on äärmiselt tõsine, kuna südamelihas pole võimeline taastuma. Seega, kui kahju on tehtud, siis kella tagasikerimist ei toimu.

Järgmine tabel näitab müokardiidi aruandeid Ühendriikide Haiguste Tõrje Keskuse vaktsiini kõrvalnähtude aruandlussüsteemile aastate kaupa:

Kas on ime, et Inglismaal on südamehaigustega seotud kiirabikutsete arv kõigi aegade kõrgeim?

Eksponaat C: igal nädalal registreeritakse sadu tuhandeid ülemääraseid surmajuhtumeid

Riiklik Statistikaamet (ONS) avaldab iganädalased andmed Inglismaal ja Walesis registreeritud surmajuhtumite kohta. Värskeimad andmed näitavad surmajuhtumeid kuni 29. juulini 2022.

Järgmine ONS-i loodud diagramm näitab surmajuhtumite arvu nädalas võrreldes viie aasta keskmisega:

Nagu ülaltoodust näha, registreeriti Inglismaal ja Walesis alates 2021. aasta maist alates viie aasta keskmisega võrreldes tohutul hulgal ülemääraseid surmajuhtumeid, mida COVID-19-ga ei seostatud. Seejärel näib, et 2022. aasta alguses vähenes liigsurmajuhtum.

Kuid näivus võib olla petlik ja ainus põhjus, miks nad loobusid, seisneb selles, et ONS otsustas lisada 2021. aasta andmed 5 aasta keskmisesse. See teeb seda murettekitavamaks, et alates 2022. aasta aprilli lõpust on igal nädalal registreeritud rohkem surmajuhtumeid võrreldes viie aasta keskmisega (2016–2019 + 2021).

Viimane nädal näitab, et Inglismaal ja Walesis suri 11 013 inimest, mis võrdub viie aasta keskmisega võrreldes 1678 surmajuhtumit. Ainult 810 neist surmajuhtumitest seostati COVID-19-ga.

Suurem osa Euroopast registreerib ka märkimisväärsel hulgal ülemääraseid surmajuhtumeid nagu on näha järgmisest Eurostati koostatud ametlikust graafikust, mis näitab liigset suremust kogu Euroopas 2022. aasta mais.

Maailmas on äärmiselt tõsine probleem, kus iga nädal sureb kümneid kuni sadu tuhandeid inimesi rohkem, kui oodatakse.

Kuid kuidas me saame tõestada, et need surmad on lõplikult tingitud Covid-19 “vaktsineerimisest”? Vastus peitub süstitud ja süstimata vanuse järgi standardiseeritud suremuse võrdlemises 100 00 elaniku kohta.

Eksponaat D: suremus on madalaim süstimata inimeste seas kõigis vanuserühmades

Järgnev on vaieldamatu tõend selle kohta, et COVID-19 süstid on surmavad ja tapavad tuhandeid inimesi.

Järgmised graafikud näitavad igakuist vanuse järgi standardiseeritud suremust “vaktsineerimisstaatuse” järgi igas vanuserühmas mitte-COVID-19 surmajuhtumite puhul Inglismaal ajavahemikus 2022. aasta jaanuarist maini. Arvud leiate Ühendkuningriigi hiljuti avaldatud andmekogu tabelist 2. Valitsusasutus, riiklik statistikaamet:

Alates 2022. aasta algusest on iga kuu jooksul osaliselt süsteravimitega “immuniseeritud” ja COVID-19 topeltimmuniseeritud 18-39-aastastel inimestel suurem tõenäosus surra kui COVID-19 uurimisravimitega tehtavas ravimikatses mitteosalenud inimesed 18-39-aastastel. Kolmekordse COVID-19 süsteravimi annuse saanud 18–39-aastaste inimeste suremus on aga halvenenud järgmisel kuul pärast 2021. aasta detsembris Ühendkuningriigis toimunud massilist COVID-19 tõhustusdoosi kampaaniat.

Sarnast mustrit näeme ka kõigi teiste vanuserühmade puhul.

40-49

50-59

60-69

70-79

80-89

90+

Need on vanuse järgi standardiseeritud arvud. Selle kohta, et suremus 100 000 elaniku kohta on COVID-19 süsteravimitega “immuniseerimata” inimeste seas madalaim, ei saa teha muud järeldust peale selle, et COVID-19 süstid tapavad inimesi.

Kuid juhuks, kui sellest ei piisa, et lõpuks silmi avada laastavale faktile, siin on veel mitu vaieldamatut tõendit selle fakti kinnitamiseks.

Eksponaat E: 1 igast 246 COVID-19 süsti saanud inimesest suri 60 päeva jooksul pärast COVID-19 süsti saamist

Ühendkuningriigi valitsus on paljastanud, et 1 igast 246-st Inglismaal COVID-19 süsti saanud inimesest on surnud 60 päeva jooksul pärast COVID-19 süsteravimi doosi manustamist.

Andmekogu ONS-i tabel 9 „Surmad vaktsineerimisstaatuse järgi, Inglismaa” sisaldab andmeid: „Kõigi registreeritud surmajuhtumite arv kogu perioodi kohta, mis on rühmitatud selle järgi, mitu nädalat pärast vaktsineerimist surmad aset leidsid; COVID-19-ga seotud surmade ja COVID-19-ga mitteseotud surmade puhul ajavahemikus 1. jaanuar 2021 kuni 31. mai 2022 toimunud surmad Inglismaal.

Siin on diagramm, mis näitab surmajuhtumite arvu 60 päeva jooksul pärast COVID-19 süsti manustamist Inglismaal ajavahemikus 1. jaanuar 2021 kuni 31. märts 2022 Riikliku Statistikaameti andmestiku andmetel:

Ajavahemikus 1. jaanuar 21.–31. mai 2022 suri 60 päeva jooksul pärast COVID-19 süsti manustamist COVID-19-sse on surnud kokku 14 103 inimest ja 60 päeva jooksul pärast süstimist suri muul põhjusel kokku 166 556 inimest.

See tähendab, et Inglismaal suri 60 päeva jooksul pärast COVID-19 süsti saamist ajavahemikus 2021. aasta jaanuarist kuni 2022. aasta maini kokku 180 659 inimest.

Järgmine tabel on võetud Ühendkuningriigi terviseohutuse agentuuri 27. nädala leheküljelt 65. Riikliku gripi ja COVID-19 seire iganädalane aruanne ja see näitab DNA ja mRNA süsteravimite kasutuselevõttu Inglismaal vanuse järgi:

UKHA andmetel on 3. juuli 2022 seisuga saanud ühe annuse 44,48 miljonit inimest, kaks annust 41,8 miljonit inimest ja kolm annust 32,9 miljonit inimest.

Seetõttu leiame lihtsat matemaatikat kasutades, et 1 igast 246 COVID-19 süsteravimi saanud inimesest on Inglismaal 60 päeva jooksul pärast COVID-19 süsti surnud.

44 480 115 (“vaktsineeritud” inimesed) / 180 659 (surmajuhtumid) = 246 = 1 surm 246 “vaktsineeritud” inimese kohta

Eksponaat F: COVID-19 süsteravimid on vähemalt šokeerivalt 7402% surmavamad kui kõik vaktsiinid kokku

Ühendkuningriigi meditsiiniregulaator on kinnitanud, et üheksateistkümne kuu jooksul on COVID-19 süsteravimid viimase 21 aasta jooksul põhjustanud vähemalt 5,5 korda rohkem surmajuhtumeid kui kõik saadaolevad litsentseeritud vaktsiinid kokku. See tähendab, et kui võrrelda kõrvuti, on COVID-19 süstid šokeerivalt 7402% surmavamad kui kõik Ühendkuningriigis saadaolevad vaktsiinid.

Ühendkuningriigi Ravimite ja tervishoiutoodete järelevalve amet (The Medicines and Healthcare products Regulatory Agency, MHRA) kinnitas vastuseks teabevabaduse seaduse (FOI) päringule, mis sai kokku 404 teatatud kõrvaltoimest kõikidele saadaolevatele vaktsiinidele (v.a COVID-19 süstid), mis on seotud surmaga lõppenud tulemus ajavahemikus 1. jaanuar 2001 kuni 25. august 2021 – ajavahemik 20 aastat ja 8 kuud:

MHRA kinnitas eraldi ka oma iganädalases kollase kaardi aruande kokkuvõttes, et ajavahemikus 2021. aasta jaanuarist kuni 2022. aasta juulini (19 kuu jooksul) oli neil COVID-19 süstimisel kokku 2213 kõrvaltoimet, mis olid seotud surmaga lõppenud tulemusega.

See tähendab, et COVID-19 süsteravimite manustamise tõttu on ametlikult 19 kuuga surnuid 5,5 korda rohkem kui kõigi saadaolevate litsentseeritud vaktsiinide tõttu alates 2001. aastast.

Kakskümmend aastat ja 8 kuud on periood, mis on 13,7 korda pikem kui üheksateistkümnekuuline periood, mil COVID-19 DNA ja mRNA süsteravimid välja lasti.

Seetõttu võrdub kõigi litsentseeritud vaktsiinidega teatatud surmajuhtumite arv sama 19 kuu jooksul kokku 29,5 surmaga.

See tähendab, et COVID-19 süstid on osutunud šokeerivalt 7402% surmavamaks kui kõik Ühendkuningriigis saadaolevad litsentseeritud vaktsiinid.

Näitus G: sportlaste surmajuhtumite arv on alates COVID-süstide kasutuselevõtust oodatust 1700% suurem

Alates 2021. aasta algusest hukkunud sportlaste arv on plahvatuslikult kasvanud võrreldes sportlaste iga-aastase surmajuhtumite arvuga, mis on ametlikult registreeritud aastatel 1966–2004.

Nii palju, et 2021. aasta jaanuari ja 2022. aasta aprilli kuu keskmine surmajuhtumite arv on 1700% kõrgem kui kuu keskmine aastatel 1966–2004 ja praegune 2022. aasta tendents näitab, et surmade arvu suurenemise korral võib see tõus 4120%ni jätkub, ainuüksi 2022. aasta märtsis hukkunute arv on 3 korda suurem kui eelmise aasta keskmine.

Šveitsi Lausanne’i ülikooli haigla pediaatrilise kardioloogia osakonna läbiviidud teadusliku uuringu kohaselt, mis avaldati 2006. aastal, oli aastatel 1966–2004 alla 35-aastaste sportlaste seas 1101 äkksurma.

Nüüd on meil tänu GoodScincing.com-i meeskonnale põhjalik nimekiri sportlastest, kes on saanud vigastada ja/või surnud alates 2021. aasta jaanuarist ehk kuu aega pärast seda, kui avalikkusele tehti esimene COVID-19 süst.

Kuna see on nii pikk loend, ei lisa me seda sellesse artiklisse, nii et täieliku loendi leiate siit.

Järgmine diagramm näitab registreeritud sportlaste kukkumiste ja surmade arvu ajavahemikus 2021. aasta jaanuarist kuni 2022. aasta aprillini, tänu ülaltoodud lingitud loendile:

Nagu näete, on 2021. aasta jaanuarist alates kahtlemata tõus olnud, küsimus on selles, kas see oli tavaline ja ootuspärane.

Kokku hukkus 21. jaanuarist 22. aprillini kokku 673 sportlast. See arv võib aga palju suurem olla. Nii et see on 428 võrra väiksem kui aastatel 1966–2004 hukkunute arv. Erinevus seisneb aga selles, et 1101 surmajuhtumit leidis aset 39 aasta jooksul, samas kui 673 hiljutist surmajuhtumit on toimunud 16 kuu jooksul.

Aastate 1966–2004 keskmine surmajuhtumite arv võrdub 28-ga. 2022. aasta jaanuaris nagu ka märtsis 2022 hukkus 3 korda rohkem sportlasi kui eelmisel aastal keskmiselt. Seega viitab see ilmselgelt probleemile.

2021. aasta koguarv võrdub 394 surmaga, mis on 14 korda kõrgem kui 1966–2004 aasta keskmine. 2022. aasta jaanuarist aprillini, 4-kuune periood, võrdub 279 surmaga, mis on 9,96 korda suurem kui aasta keskmine aastatel 1966–2004.

Kui aga jagada aastate 66–04 aasta keskmine 3-ga, et see oleks samaväärne 2022. aasta 4 kuu surmajuhtumite arvuga, saame 9,3 surmajuhtumit. Nii et tegelikult on 2022. aasta surmajuhtumite arv olnud oodatust 10 korda suurem.

Järgmine diagramm näitab igakuist registreeritud sportlaste surmade keskmist arvu:

Seega on aastatel 1966–2004 igakuine keskmine surmajuhtumite arv 2,35. Kuid 2021. aasta jaanuarist 2022. aasta aprillini võrdub kuu keskmine 42. See on 1696% tõus.

Lõpuargumendid: andmed ei valeta

Seal on palju rohkem tõendeid selle kohta, et COVID-19 süstid tapavad igal nädalal sadu tuhandeid inimesi. Näiteks Ühendkuningriigi valitsus on kinnitanud, et täielikult SARS-CoV-2 “immuniseeritud” noortel täiskasvanutel on 92% suurem tõenäosus surra kui COVID-19 süstimata noortel täiskasvanutel (vt siit).

Nad on ka kinnitanud, et COVID-19 süsti saanud lastel on vähemalt 4423% suurem tõenäosus surra mis tahes põhjusel ja 13 633% suurem tõenäosus COVID-19-sse kui  süstimata lastel (vt siit).

Kuid kõige hukutavamad tõendid peituvad neljas lihtsas faktis.

• Fakt nr 1: meditsiiniregulaatorid on sunnitud tunnistama, et COVID-19 süsteravim võib südant kahjustada.
• Fakt nr 2: Rekordiliselt palju inimesi pöördub südamehaiguste tõttu kiirabi poole.
• Fakt nr 3: maailmas registreeritakse iganädalaselt sadu tuhandeid ülemääraseid surmajuhtumeid, kuid COVID-19 põhjuseks võib olla vaid väike osa.
• Fakt nr 4: vanuse järgi standardiseeritud suremus on madalaim COVID-19 süstimata elanikkonna hulgas igas vanuserühmas.

Need ei ole alusetud väited. See on ametlik valitsuse statistika ja see on esitatud valitsuse ametlikes aruannetes.

Seetõttu tõestavad valitsuse ametlikud aruanded kahtlusteta, et iga nädal sureb COVID-19  süstide tõttu sadu tuhandeid inimesi.

Allikas: https://expose-news.com/2022/08/14/gov-reports-prove-hundreds-thousands-dying-covid-vaccine/