Marilt (nimi muudetud) nõuti kohtutäituri lisatasu. Algul lausa 3720 eurot, hiljem „lahkelt“ vähendatuna 1860 euroni. Nagu turul: algul küsime rohkem, kui vastu hakkad, võtame poole maha. Ainult et tegemist ei olnud turuletiga, vaid kohtutäituri Marek Laanemetsaga — avaliku võimu kandjaga. Kohus rahuldas kaebuse ja tühistas nii kohtutäituri 06.03.2026 otsuse kui ka 11.02.2026 lisatasu väljamõistmise otsuse.

Tavaline töö vormistati “eriliseks kangelasteoks”

Kohtutäitur Marek Laanemets põhjendas lisatasu sellega, et ta avaldas kuulutusi, suhtles ostuhuvilistega, vastas telefonidele ja e-kirjadele, teavitas menetlusosalisi ning koostas dokumente kinnistusosakonnale. See kõlab esmapilgul tähtsalt. Aga tegelikult on see umbes sama, nagu arst küsiks patsiendilt lisaraha selle eest, et ta pani stetoskoobi kõrva, või bussijuht esitaks lisaarve selle eest, et ta keeras rooli.

Kohus ütleski sisuliselt: see on kohtutäituri tavapärane töö. Mitte erandlik pingutus, mitte erakordne õiguslik vägitegu, mitte enneolematu bürokraatlik ekspeditsioon. Lihtsalt töö. Ja igapäevase töö eest on ette nähtud põhitasu, mitte lisatasu. Kohus leidis, et selles asjas ei olnud lisatasu väljamõistmine põhjendatud, secs kirjeldatud toimingud olid sarnase täitetoimingu puhul tavapärased.

Kõige häirivam ei ole isegi see, et raha küsiti. Kõige häirivam on muster. See trikk ei näi olevat ühe täituri juhuslik loominguline sähvatus, vaid võte, mille üle on kohtud pidanud juba korduvalt vaidlema. Kui kohtupraktika on ammu väljakujunenud, tähendab see lihtsat asja: sama skeemi on varemgi proovitud. Ja mitte vähe.

TAUST JA MUSTER: Täiturite varasemad “kahtlased” tegevused Eesti meedias

• Oksjonimanipulatsioonid ja tuttavate eelistamine: Eesti uurivast meediast (sh Eesti Ekspress ja Postimees) on aastate jooksul läbi käinud mitmeid juhtumeid, kus kohtutäitureid on süüdistatud sundmüügis olevate kinnistute ja varade “kantimises” madala hinnaga oma lähikondsetele või kindlatele skeemitajate ringkondadele, hoides avalikkust ja reaalseid pakkujaid kunstlikult infoblokaadis.
• Põhjendamatud arestimised ja elatusmiinimumi röövimine: Korduvalt on kajastatud juhtumeid, kus täiturid arestivad võlgnike pangakontod täies ulatuses, jättes pered ja lapsed ilma seadusega tagatud elatusmiinimumist. Kuigi seadus kohustab täiturit tagama inimesele baasvahendid, rakendatakse tihti taktikat “arestime kõik ja vaatame, kas hakkab kaebama”.
• Massiline ja dubleeritud tasude kurnamine: Õhtuleht ja teised väljaanded on kirjeldanud juhtumeid, kus ühe ja sama põhinõude raames (näiteks mitu väikest kiiruseületamise trahvi või parkimistrahvi) on menetluskulud ja täituri põhitasud kirjutatud kunstlikult mitmekordseks, jagades nõuded meelega osadeks, et teenida igalt liigutuselt eraldi maksimaalset kasu.

Riigikohtu praktika eiramine: Kas teadlik riskimine?

Riigikohus on juba ammu selgitanud, et kohtutäituri lisatasu ei teki automaatselt lihtsalt seetõttu, et toimus enampakkumine. Kohtutäitur peab näitama konkreetsed asjaolud, mis muudavad toimingu tavapärasest keerukamaks või ajamahukamaks, ning põhjendama ka tasu suurust.

Ehk teisisõnu: wenn kohtutäitur tahab lisaraha, peab ta näitama, mille eest. Mitte kirjutama üldsõnalist juttu „vastutusest“, „ajakulu märkimisväärsusest“ ja „ostuhuviliste küsimustest“. Vastutus kuulub ametiga kaasas käiva tasusüsteemi sisse. Telefonile vastamine ei ole erakorraline kangelastegu. Kuulutuse avaldamine oksjonikeskkonnas ei ole kosmoselaeva ehitamine.

Käesolevas asjas ei suutnud kohtutäitur veenvalt näidata, miks pidi lisatasu olema just 1860 eurot. Kohus märkis, et KTS § 45 lõige 1 määrab lisatasu piirmäära, mitte automaatse tasu, ning kohtutäitur peab oma otsuses näitama kohtulikult kontrollitavad asjaolud, mis andsid aluse lisatasu nõudmiseks.

Psühholoogiline terror ametliku blanketiga

See ongi koht, kus asi muutub avalikkuse jaoks eriti inetuks. Tavaline inimene saab kohtutäiturilt dokumendi, näeb seal ametlikku vormi, seaduseparagrahve ja summat, ning maksab. Sest kes tahab kohtutäituriga vaielda? Kes julgeb arvata, et ametnik küsib raha, mida ta tegelikult küsida ei tohiks? Kes hakkab kohtusse minema 1860 euro pärast, kui vastas seisab ametlik süsteem?

Aga just sellele see süsteem näibki mängivat: inimene ei tea, inimene kardab, inimene maksab. Kui vaidleb, siis vähendame summat. Kui läheb kohtusse, siis võib-olla kaotame. Aga kui ei lähe? Siis tuleb raha ära.

Seetõttu peaks iga võlgnik ja menetlusosaline kohtutäituri lisatasu otsuse saamisel kohe reageerima. Mitte kuu aja pärast. Mitte siis, kui kohtutäitur saadab järgmise ähvardava kirja. Kohe. Sellised otsused tuleb kiiresti läbi lugeda, kontrollida, kas seal on päriselt kirjas erandlikud asjaolud ja konkreetne arvutus, ning vajadusel kohe vaidlustada. Tähtaegade möödalaskmine ongi see auk, kust ebaseaduslik või põhjendamata nõue võib inimesele kaela jääda.

Järeldus: Amet ei anna õigust omavoliks

Sellist asja võib viisakalt nimetada põhjendamata lisatasu nõudmiseks. Rahvakeeli näeb see välja nagu ametliku pitsatiga pettus.

Kohtu määrus on seetõttu tähtis mitte ainult Mari jaoks. See on hoiatus kõigile, kellele kohtutäitur esitab lisatasu nõude ja kaunistab selle tavaliste tööülesannete loeteluga. Kuulutus, oksjon, telefonikõned, e-kirjad, teavitused ja dokumendid — need ei ole automaatselt lisatasu alus. Need ongi kohtutäituri töö.

Seega ei ole küsimus ainult ühes kohtutäituris ega ühes lisatasus. Küsimus on selles, kui kaua peab inimene Eestis veel ise kohtusse jooksma, et avaliku võimu kandjale meelde tuletada elementaarset asja: amet ei anna õigust küsida raha niisama.

Kohtutäitur ei ole maakler. Kohtutäitur ei ole oksjonikorraldaja vabal turul. Kohtutäitur ei müü oma „teenust“ kokkuleppehinnaga. Tema tasu saab tulla ainult seadusest, põhjendatud otsusest ja kontrollitavast vajadusest.

Kõik muu on lihtsalt vana trikk uues ümbrikus. Ja seekord rebis kohus selle ümbriku lahti.

Artikli autor: Kaire Reier, majandus-, õigus- ja võlanõustaja

Loe sarnasel teemal:

Kes tegelikult juhib mängu ja miks on tavakodanikust tehtud ettur, kellel puudub õigus teada tõde isegi omaenda elu ja vara kohta?

Riigijuhtimise illusioon: Valitud rahva poolt, vastutavad… ei kellegi ees?

Demokraatia algne idee on lihtne: rahvas valib juhid ja juhtidel on kohustus olla rahva ees aruandekohustuslikud. Tänapäeval näeme aga üha enam, kuidas kriitilise tähtsusega riiklikud dokumendid, lepingud ja tulevikustrateegiad salastatakse aastakümneteks.

Meile öeldakse, et see on “julgeoleku huvides”. Kuid kus jookseb piir tegeliku julgeoleku ja poliitilise mugavuse vahel?

• Näide maailmast: Vaadakem USA ja Euroopa suurte kriiside ajal sõlmitud miljardilepinguid (olgu selleks vaktsiiniostud või relvastushanked), mille detailid ja hinnad kaetakse mustade markerijoontega enne, kui need avalikkuse ette jõuavad.
• Õhku jääv küsimus: Kui riigijuhid tegutsevad tõepoolest rahva huvides, siis miks on vaja tulemusi rahva eest varjata? Kas salastatus kaitseb riiki või hoopis juhtide eksimusi ja korruptsiooni?

Finantsterror elutoas: “Me sulgeme teie konto, kuid põhjust me ei ütle”

Kui riigi tasandil toimuv salatsemine tundub kauge, siis on olemas valdkond, kus salastatuse teravik tabab meid otse ja valusalt – see on pangandus- ja kindlustussektor.

Pangad ja kindlustusseltsid eksisteerivad ainult ja eksklusiivselt tänu meile, tavalistele inimestele. Ilma meie hoiuste, meie tehingutasude ja meie usalduseta oleksid need hiiglaslikud klaashooned tühjad kestad. Me usaldame neile oma elutöö, oma palga ja oma säästud.

Kuid vaadakem, mis juhtub siis, kui süsteem otsustab sinust vabaneda. Ühel päeval avastad, et su pangakaart ei tööta ja ligipääs kontole on blokeeritud. Panga ametlik vastus? “Me sulgeme teie konto. Vastavalt meie tingimustele ja seadusele me põhjust ei avalda.”

“See on tänapäeva ühiskonna üks kõige ebaõiglasemaid vastuolusid. Sind lõigatakse üleöö moodsast ühiskonnast välja, tembeldatakse potentsiaalseks kurjategijaks, kuid sulle ei anta isegi võimalust ennast kaitsta, sest sa ei tea, milles sind süüdistatakse.”

Süsteemne ülbus üle maailma

Seda nähtust tuntakse maailmas nime all de-risking.

• Suurbritannias vallandus tohutu skandaal, kui tuntud poliitiku kontod suleti puhtalt tema poliitiliste vaadete tõttu, varjates seda esialgu “tavalise äriotsuse” taha.
• Tuhanded väikeettevõtjad ja eraisikud üle Euroopa ja maailma leiavad end igapäevaselt olukorrast, kus tehisintellekti algoritm märgib nende täiesti legaalse tehingu “kahtlaseks” ja pank lõpetab koostöö.

Pank elab sinu rahast, kuid käitub sinuga nagu feodaalhärra pärisorjaga. Kus on siin loogika või õiglus? Või pank teebki sellise käitumisega selgeks, et raha ei kuulu inimesele, ta on vaid selle kasutaja? (Seda väidavad mitmed teadmainimesed juba sadu aastaid)

Õhku jäävad küsimused: Kellele kuulub võim?

Salastatuse kultuur tekitab rida põletavaid küsimusi, millest peavoolumeedia eelistab vaikida:

1. Kui algoritmid otsustavad: Kui panga või kindlustuse otsuse taga on tehisintellekt ja riskianalüüsi mudelid, siis miks ei ole kliendil õigust näha seda koodi või andmeid, mille põhjal tema elu pea peale pöörati?
2. Õigus kaitsele: Kuidas saab eksisteerida õigusriik, kus ühele osapoolele (eraisikule) esitatakse “süüdistus” ja määratakse karistus (konto sulgemine), kuid tõendeid ja põhjuseid ei näidata? see meenutab pigem Franz Kafka “Protsessi”, mitte 21. sajandi vaba ühiskonda.
3. Poliitikute kaasosalus: Miks lubavad rahva poolt valitud poliitikud finantsinspektsioonidel ja pankadel selliste reeglite taha varjuda? Kas riik on delegeerinud kontrolli kodanike üle pankadele, et ise käed puhtaks pesta?

Üleskutse: On aeg nõuda tagasi õigus oma andmetele ja elule

Salastatus õitseb ainult pimeduses. Senikaua, kuni me lepime vastusega “põhjust me ei ütle”, jäämegi me süsteemi pantvangideks.

Igal eraisikul peab olema tingimusteta õigus teada tema kohta käivaid otsuseid, etteheiteid ja nende aluseid. Kui pank või riigiasutus teeb sinu kohta otsuse, mis mõjutab su toimetulekut, peab tal olema kohustus see punkt-punktilt lahti seletada ja anda sulle võimalus argumenteeritult vastata.

Mida on vaja muuta?

• Seadusandlik surve: Me peame nõudma valitud poliitikutelt ja riigijuhtidelt reaalsed seadusemuudatusi. Pangasaladus peab kaitsma klienti kolmandate isikute eest, mitte panka kliendi eest. Seadus peab kohustama finantsasutusi esitama konto sulgemisel selged ja tõendatavad põhjused.
• Kodanikuaktiivsus: Me peame lõpetama vaikides nõustumise. Kui meilt võetakse õigus infole, võetakse meilt pikemas perspektiivis õigus vabadusele.

Kallis Fonte.News lugeja, mõtle sellele: Kui me lubame varjata põhjuseid täna pangas, siis mis takistab riigil ja suurettevõtetel varjamast homseid otsuseid meie tervise, liikumisvabaduse või eraomandi kohta? On aeg tuua valgus tagasi sinna, kuhu on sihilikult loodud varjud.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis resoneeruvad sinuga, siis palun toeta minu valgustegevust:

Loe lisaks:

Seda maailma juhtiv “musta võrgu” ring sulgub. Sellesse “silmusesse” jäävad ka need, kes lojaalselt usaldavad süsteeme ja on keeranud lõplikult selja oma hinge päris loojale ja juhile.

Ring sulgub: Vana maailma hääbumine ja kvant-ülemineku paratamatus

Me elame illusioonis, et homne päev sarnaneb tänasega. Et praegune ühiskondlik, poliitiline ja majanduslik kriis on lihtsalt järjekordne “raske periood” inimkonna ajaloos, millest me end kuidagi läbi vingerdame. Ei vingerda. Märgid meie ümber ei kõnele ajutisest madalseisust, vaid millestki palju radikaalsemast – tuhandeid aastaid kestnud 3D-maailma maatriksi täielikust kokkuvarisemisest. Ring tõmbab koomale igast küljest ja vana maailm sellisel kujul, nagu me seda tundnud oleme, on jõudnud oma lõppvaatuseni.

Kaos kui süsteemi tahtlik programm

Vaadake reaalsusele näkku ilma hirmufiltrita. Kõik elutähtsad valdkonnad on korraga viidud juhitava kaose seisundisse:

• Poliitika ja õigussüsteemi agoonia: Kohtu- ja õigussüsteemid on kaotanud igasuguse moraalse ankrutüki, muutudes farsiks, kus õiglust asendab ideoloogiline diktatuur. Maailma eliidi karistamatuse tunne on saavutanud tipu – maskid on maas ja kuritegusid inimkonna vastu ei vaevuta enam isegi varjama.
• Majanduse ja rahanduse kollaps: Globaalne rahasüsteem on muudetud tühjaks mulliks. Tehislikult tekitatud inflatsioon, majanduslik kaos ja sellest tulenev hiiliv töötus ei ole halva juhtimise tagajärg, vaid teadlik lammutustöö, et pühkida minema keskklass ja eraomand.
• Meditsiin, tervis ja madal sündivus: Inimkonna tervis halveneb katastroofilise kiirusega, samal ajal kui sündivuskordajad tormavad vaba langemisega kuristikku. “Tervishoid” on degenereerunud krooniliste haiguste tootmiseks ja elujõu süsteemseks lämmatamiseks.
• Energeetika ja tehisintellekti (AI) pealetung: Samal ajal kui traditsioonilist energiasektorit kägistatakse “rohepöörde” sildi all, ratsutab sisse AI agressiivne diktatuur. See pole tehnoloogiline progress, vaid digitaalse vangla vundament, mis muudab tavapärase hariduse ja inimtööjõu üleliigseks.

Suur geopoliitiline kokkumäng ja uued pingekolded

Teile räägitakse uudistes riikidevahelisest vaenust, kuid kulisside taga joonistub välja hoopis teine pilt. USA, Venemaa, Hiina ja India ei võitle üksteise hävitamise nimel – toimub kulissidetagune, küüniline ja aina tugevam “koostöö” mõjusfääride lõplikuks ümberjagamiseks.

Pingekolded üle maailma on vaid kardin, mille varjus tõmmatakse lukku globaalse kontrolli uksed. Selles uues ümberjaotatud maailmas, kus biotehnoloogia kohtub tehisintellektiga, pole klassikalisel, empaatilisel ja hingelisel inimolendil enam funktsionaalset kohta. Tulevikuvangla on mõeldud uut tüüpi biomassile – emotsioonideta, tehnoloogiliselt muudetud ja süsteemiga ühendatud “kvantum-inimestele”.

Seda protsessi ei saa peatada valimistega, petitsioonidega ega plakatitega tänaval. Ring sulgub paratamatult, sest vana süsteem peab omaenda mädaniku tõttu kokku kukkuma.

Vaimne lävepakk: Üleskutse elusatele originaal hingelistele inimolenditele

Kui sa loed seda ja tunned oma rinnus sügavat äratundmist, mitte halvavat hirmu, siis teadke: teie oletegi need päris hingelised, elusad inimolendid. Ja teil ei ole vaja muretseda.

Te ei pea sekkuma selle ringi sulgemisse. Te ei pea tormama barrikaadidele, et päästa mädanevat 3D-maailma struktuuri, ega asuma võitlusesse pimedusega, mis toitub teie vihast ja frustratsioonist. Igasugune vastupanu vana süsteemi reeglite järgi vaid pikendab teie seotust sellega. Lubage sellel ringil sulguda. Lubage vanal maailmal iseennast neelata.

“Me seisame millegi sellise lävel, mida inimkond pole selles tiheduses kunagi kogenud. See on teadvuse kvant-üleminek”

Teie ülesanne on hoida oma sagedust. Ärge lubage oma hinge murda süsteemi “sõdurite” poolt.

Teie teadvus avaneb proportsionaalselt sellega, kuidas vana reaalsus mureneb. Te liigute Uuele Maale – puhta teadvuse, vabaduse ja vaimse terviklikkuse tasandile. Usaldage seda kosmilist protsessi täielikult. Vaadake toimuvat nagu filmi, teades, et lavastuse lõpp on ammu määratud. Ärge sekkuge hävingusse, vaid pöörake pilk sissepoole ja lubage endal lihtsalt sündida uude reaalsusesse. Kohtumiseni seal.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis resoneeruvad sinuga, siis palun toeta minu valgustegevust:

Loe lisaks:

Eestis toimub midagi kummalist.

Midagi, mis peaks panema iga mõtleva inimese korraks peatuma ja küsima: kas meie õigussüsteem teenib veel rahvast või on rahvas muutunud süsteemi probleemiks?

Viimaste kuude jooksul on avalikkuse ette jõudnud järjest rohkem sõnumeid sellest, kuidas kohtunikud, prokurörid, advokaadid ja teised õigussüsteemi esindajad vajavad kaitset. Kaitset kriitika eest. Kaitset meedia eest. Kaitset sotsiaalmeedia eest. Kaitset kodanike eest.

Eesti Advokatuuri strateegiapäeval 2026 oli üheks keskseks teemaks küsimus, kuidas luua täiendavaid õiguskaitsevahendeid advokaatide kaitsmiseks isiklike rünnakute eest nende kutsealase tegevuse tõttu. Arutati regulatsioonide täiendamist, suuremat sekkumist ja uusi võimalusi reageerida kriitikale.

Samal ajal on avalikes aruteludes räägitud kohtunike, prokuröride ja advokaatide järjest sagenevatest „rünnakutest“, „laimukampaaniatest“ ja vajadusest tugevdada nende kaitset avaliku surve eest.

https://www.sirp.ee/kui-sonavabadusest-saab-runnak

Kuid kogu selle diskussiooni keskel kõlab üks küsimus kurdistavas vaikuses:

“Kes kaitseb tavainimest?“

Süsteem kaitseb iseennast

Kui lugeda viimaste nädalate sõnavõtte, jääb mulje, et Eesti õigussüsteemi suurim probleem ei ole menetluste venimine, vastuolulised kohtulahendid, kodanike usalduskriis ega õigusemõistmise kvaliteet.

Suurimaks probleemiks süsteemile näib olevat see, et inimesed julgevad rääkida,

Julgevad kritiseerida,

Julgevad küsida,

Julgevad avalikustada,

Julgevad mitte nõustuda.

Mida rohkem räägitakse vajadusest kaitsta kohtunikke, prokuröre ja advokaate avalikkuse eest, seda tugevamalt kerkib küsimus: miks?

“Miks vajab võimu esindaja kaitset nende inimeste eest, kelle õigusi ta peaks kaitsma?“

“Miks ei arutata sama jõuliselt seda, kuidas kaitsta kodanikku eksliku süüdistuse eest?“

“Kuidas kaitsta inimest kohtumenetluse eest, mis võib hävitada tema tervise, perekonna ja majandusliku tuleviku juba enne lõplikku otsust?“

“Kuidas kaitsta inimest olukorras, kus riik eksib?“

“Kuidas kaitsta inimest olukorras, kus kohtud eksivad?“

“Kuidas kaitsta inimest olukorras, kus järelevalve ei toimi?“

Need küsimused ei kõla advokaatide ja kohtunike strateegiapäevadel kuigi valjult, või pole teemaks.

Õigusriik ei tähenda ametnike puutumatust

Demokraatlik ühiskond ei saa eksisteerida ilma kriitikata.

Veel vähem saab ilma kriitikata eksisteerida õigussüsteem.

Kohtunikud, prokurörid, advokaadid, täiturid, uurijad ja ametnikud ei ole kuningad. Nad ei ole preestrid. Nad ei ole puutumatud.

Nad teostavad avalikku võimu.

Ja avaliku võimu kandjad peavad taluma suuremat tähelepanu, suuremat kontrolli ja suuremat kriitikat kui tavaline inimene.

Kui avalik kriitika hakkab muutuma probleemiks, siis tuleb küsida, kas probleem on kriitikas või selles, mida kritiseeritakse.

Sest usaldust ei saa välja nõuda.

Usaldust tuleb välja teenida.

Eesti suurim kriis ei ole kriitika. See on usalduskriis.

Üha rohkem inimesi tunneb, et õigussüsteem ei kuula neid.

Üha rohkem inimesi usub, et süsteem kaitseb iseennast.

Üha rohkem inimesi kogeb olukordi, kus formaalselt on kõik seaduslik, kuid õiglust ei paista kusagilt.

Just siin peitubki tänase Eesti suurim probleem.

Mitte selles, et inimesed räägivad.

Vaid selles, et inimesed ei usu enam, et neid kuulatakse.

Kui kodanik pöördub kohtusse, peaks ta tundma, et süsteem otsib tõde.

Kui kodanik pöördub prokuratuuri, peaks ta tundma, et seadus kehtib kõigile võrdselt.

Kui kodanik pöördub advokaadi poole, peaks ta tundma, et tema õigusi kaitstakse.

Liiga sageli kuuleb aga vastupidiseid lugusid.

Lugusid, kus inimene jääb süsteemiga üksi.

Lugusid, kus vastuseid ei tule.

Lugusid, kus vastutust ei järgne.

Lugusid, kus võim kaitseb võimu.

Kui kriitik muutub vaenlaseks

Kõige ohtlikum hetk igas demokraatias saabub siis, kui kriitik hakkab muutuma probleemiks.

Kui küsimuste esitaja muutub tüütuks.

Kui uuriv ajakirjanik muutub ebamugavaks.

Kui kodanikust saab „rünnaku korraldaja“.

Kui sõnavabadusest saab „oht“.

Viimastes aruteludes on kõlanud ettepanekud täiendavate õiguskaitsevahendite loomiseks õiguselukutsete esindajate kaitseks ning räägitud vajadusest võidelda järjest agressiivsemate kriitikute vastu.

Loomulikult ei tohi keegi taluda ähvardusi, laimu ega isiklikku terrorit.

Kuid sama ohtlik on olukord, kus avalik kriitika ja ebamugavad küsimused hakatakse paigutama samasse kategooriasse vaenu, rünnakute ja ohuga.

Sest just siis sünnivad mehhanismid, mida maailmas tuntakse ühe nime all:

“SLAPP“

Menetlused, surve ja juriidilised vahendid, mille tegelik eesmärk ei ole võita vaidlust, vaid vaigistada kriitikut.

“Ja see on tee, mida ükski demokraatlik riik ei tohiks käia.”

Rahvas ei ole vaenlane

Kõige kurvem selle loo juures on üks lihtne tõsiasi.

Rahvas ei ole kohtunike vaenlane.

Rahvas ei ole prokuröride vaenlane.

Rahvas ei ole advokaatide vaenlane.

Rahvas on põhjus, miks need ametid üldse olemas on.

Kohtud ei eksisteeri kohtunike jaoks.

Prokuratuur ei eksisteeri prokuröride jaoks.

Advokatuur ei eksisteeri advokaatide jaoks.

Need institutsioonid eksisteerivad inimese jaoks.

Ja hetkel tundub, et just inimene on kadumas kogu selle arutelu keskpunktist.

Kõige tähtsam küsimus Eestis

Täna ei ole Eesti suurim küsimus see, kuidas kaitsta kohtunikke kriitika eest.

Täna ei ole Eesti suurim küsimus see, kuidas kaitsta advokaate ebamugavate artiklite eest.

Täna ei ole Eesti suurim küsimus see, kuidas kaitsta prokuröre sotsiaalmeedia eest.

Kõige tähtsam küsimus on palju lihtsam.

Kes kaitseb tavainimest?

Kes kaitseb inimest siis, kui võim eksib?

Kes kaitseb inimest siis, kui süsteem sulgub iseendasse?

Kes kaitseb inimest siis, kui õiglus muutub protseduuriks?

Sest kui sellele küsimusele enam vastust ei ole, siis ei ole ohus mitte kohtunikud.

Ei ole ohus advokaadid.

Ei ole ohus prokurörid.

Siis on ohus õigusriik ise.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis on sinu arvates väärtuslikud, siis palun toeta minu valgustegevust:

Allikad:

https://www.facebook.com/advokatuur

https://www.advokatuur.ee/et

https://www.sirp.ee/kui-sonavabadusest-saab-runnak

https://cms.advokatuur.ee/app/uploads/2026/03/2026-03-02_Eesti-Advokatuuri-seisukohad-eelnou-osas.pdf

https://www.facebook.com/eestikohtud/photos/eile-said-kokku-noored-advokaadid-ja-kohtunikud-kes-samuti-varem-advokaadiametit/1175756694649788

Fonte.News toimetuseni jõudnud materjalid, kirjavahetused ja menetlusdokumendid tõstatavad küsimusi selle kohta, kas kriminaalasjas osalenud kaitsealusele tagati professionaalne, aktiivne ja sõltumatu kaitse või jäi kaitsealusele mulje, et tema huvid ei olnud menetluses piisavalt esindatud.

Artikli keskmes on vandeadvokaadi abi Marika Suurpere ning tema tegevus Advokaadibüroo Sirje Must koosseisus. Tegemist ei ole süüdistava käsitlusega, vaid ülevaatega asjaoludest, mis uuriva ajakirjaniku hinnangul väärivad avalikku tähelepanu ja selgitusi.

Kaitsealuse ja advokaadi kommunikatsioon tekitas küsimusi

Toimetuse käsutuses olevate kirjade põhjal jäi kaitsealusele mulje, et tema kaitsepositsioon jäi suuresti tema enda kujundada ning advokaadi poolne strateegiline juhtimine oli ebapiisav.

Ühes kaitsealusele saadetud kirjas kirjutas advokaat:

„Millise kaitsepositsiooni võtate? Käesolevalt ei ole teie positsioon minule enam (juba ammu) arusaadav.“

Kaitsealuse hinnangul tekitas selline suhtlus küsimuse, kas kaitset juhtis advokaat või eeldati, et õigusliku strateegia määrab klient ise.

Teises kirjavahetuses küsis kaitsealune advokaadilt:

„Miks mina pean teile oma kaitse ideid looma? Mina pole advokaat, mina ootan neid teilt!“

Kaitsealuse sõnul ei saanud ta menetluse jooksul piisavalt konkreetseid vastuseid küsimustele, mis puudutasid:

• ekspertiiside vaidlustamist,
• menetluse lõpetamise võimalusi,
• kaitsetaktikat,
• ning seda, milliseid samme advokaat reaalselt tema kaitseks astus.

Õigusriigis eeldatakse üldjuhul, et kriminaalkaitse ülesanne on aktiivselt kaitsta klienti, analüüsida tõendeid, vaidlustada ebaproportsionaalseid meetmeid ning pakkuda professionaalset strateegilist nõu.

Vaidlused ekspertiiside ja tõendite üle

Täiendavaid küsimusi tekitasid kohtuarstlike ekspertiisidega seotud asjaolud.

Kaitsealuse hinnangul sisaldasid kaks varasemat ekspertiisiakti valeandmeid ning olid vastuolus tema digiloo, arstitõendite ja raviarstide hinnangutega. Kirjavahetuste põhjal palus kaitsealune korduvalt, et advokaat:

• vaidlustaks ekspertiisiaktid,
• esitaks kohtule täiendavad seisukohad,
• kutsuks vajadusel eksperdid kohtusse,
• ning taotleks võimalike vastuolude kontrollimist.

Advokaat vastas muu hulgas, et:

„Kaitsetegevus ei seisne üksikute taotluste esitamise sageduses, vaid õiges ajastuses ja õiguslikus põhjendatuses.“

Kaitsealusele jäi siiski mulje, et tema jaoks keskseid tõendiküsimusi ei käsitletud piisavalt aktiivselt või läbipaistvalt.

Vaidlusi tekitanud soovitus minna vahi alla

Eriti tähelepanuväärseks peab toimetus kirjavahetust, kus käsitleti võimalikku vahi alla võtmist.

Advokaat kirjutas kliendile muu hulgas:

„Kui istungi aega enne suve paika ei saa ja tuleb vahistamismäärus, siis viibite nii kaua vahi all, kui menetlejatel ja ka minul see aeg tekib, et istungit pidada.“

Teises kirjas lisati:

„Kas annate ennast üles ja saame edasi minna kohtuvaidlustega või ootame, millal teid vahi alla võetakse?“

Kaitsealusele jäi nende kirjade põhjal mulje, et tema põhiõiguste kaitsmise asemel normaliseeriti võimalust viibida määramata ajaks vahi all.

See tekitas küsimusi eriti olukorras, kus samaaegselt olid kaitse poolt esitatud kaebused kõrgematele kohtutele väitega, et vahistamine oli ebaproportsionaalne ja õigusvastane.

Küsimused eriliigiliste isikuandmete kaitse kohta

08.04.2026 toimunud kohtuistungiga seotud kirjavahetustes tõstatas kaitsealune küsimuse, et istungil käsitleti ajakirjaniku juuresolekul tema terviseandmeid, elukohaolukorda ja muid tundlikke isikuandmeid.

Kaitsealuse hinnangul ei reageeritud sellele piisavalt aktiivselt ega taotletud tema eraelu tugevamat kaitset.

Advokaadi Marika Suurpere vastuse järgi oli kinnise istungi taotlust varasemalt proovitud, kuid kohus ei pidanud seda põhjendatuks. Samuti viitas advokaat sellele, et kaitsealusel endal oli võimalik kohtus oma vastuväiteid väljendada.

Kaitsealune leidis siiski, et olukorras, kus ta osales videosilla kaudu ega näinud täielikult kohtusaalis toimuvat, oleks pidanud advokaat tema õigusi aktiivsemalt kaitsma.

Küsimused sõltumatuse kohta

Materjalidest nähtub, et advokaat Marika Suurpere olevat kaitsealusele viidanud headele suhetele nii prokuröri Paul Pikmaga kui ka kohtunik Marju Persidskajaga.

Kuigi juristide professionaalne suhtlus menetlusosaliste vahel on tavapärane, võib selline kommunikatsioon kaitsealuses tekitada küsimusi kaitse sõltumatuse kohta.

Fonte.News toimetusele saadeti anonüümne vihje, milles väideti, et advokaadibüroo Sirje Must ja advokaat Marika Suurpere tegutsevad väidetavalt liiga tihedas koostöös riigiasutusega KAPO. Toimetus ei ole suutnud neid väiteid sõltumatult kontrollida ning käsitleb neid üksnes vihjena, mitte faktina.

Toimetus edastas vihje ka advokaadile Marika Suurperele kommentaari saamiseks, kuid vastust ei saadud.

Tähelepanuväärseks peab toimetus asjaolu, et kaitsealuse hinnangul keskendus advokaat Marika Suurpere anonüümse vihje saatja tuvastamisele rohkem kui kliendi kaitsmisele.

Küsimused riigi õigusabi süsteemi kohta

Toimetus juhib tähelepanu sellele, et riigi õigusabi korras määratud advokaati ei vali kaitsealune ise.

Käesolevas juhtumis määrati kaitsjaks advokaat riikliku süsteemi (Prokuratuuri) kaudu ning kaitsealusel puudus võimalus valida endale kaitsja vabalt.

See tõstatab laiema küsimuse, kuidas tagatakse riigi õigusabi (RÕA) puhul kaitse sõltumatus olukorras, kus kaitsealune kaotab usalduse talle määratud advokaadi vastu.

Avalikud kommentaarid ja büroo vastutus

Küsimusi tekitasid ka avalikud kommentaarid meedias.

Kaitsealuse sõnul ei olnud ta isiklikult kohtunud vandeadvokaat Sirje Mustaga, kuid samal ajal anti büroo nimel meediale hinnangulisi kommentaare kaitsealuse käitumise kohta.

Toimetusele jäi mulje, et büroo avalikud kommentaarid erinesid sellest, mida kaitsealusele menetluse käigus kommunikeeriti.

Täiendavalt tekitas küsimusi vastutuse jaotus büroos. Kaitsealuse ja toimetuse hinnangul viitas Sirje Must suhtluses sellele, et iga advokaat tegutseb iseseisvalt, kuigi Marika Suurpere tegutses tema patrooni juhendamisel.

Toimetuse hinnangul tõstatab see küsimuse, kuidas jaguneb vastutus advokaadibüroos olukorras, kus avalikkuse ees esinetakse ühise büroona, kuid probleemide korral viidatakse individuaalsele vastutusele.

Vastamata küsimused

Toimetus pöördus kommentaaride saamiseks nii Marika Suurpere kui ka vandeadvokaat Sirje Musta poole, kuid artikli avaldamise hetkeks vastuseid ei saabunud.

Samuti jäi toimetusele mulje, et büroo avalikud kommentaarid meedias erinesid oluliselt sellest, mida kaitsealusele menetluse käigus kommunikeeriti.

Laiem küsimus Eesti õigusruumile

Käesolev juhtum tõstatab laiema küsimuse: kui sõltumatu ja aktiivne on kriminaalkaitse Eestis olukorras, kus kaitsealune tunnetab, et tema advokaat ei võitle ebaõiglase süsteemiga, vaid kohandub sellega?

Kas kaitseadvokaadi roll on üksnes menetluse administreerimine või peab advokaat aktiivselt seisma kliendi põhiõiguste eest ka siis, kui see tähendab konflikti prokuratuuri või kohtuga?

Need küsimused vajavad avalikku arutelu.

Toimetusele on laekunud ka teisi pöördumisi, milles on väljendatud rahulolematust riigi õigusabi kvaliteedi ja kommunikatsiooni osas erinevates menetlustes, seal hulgas ka Marika Suurperega seonduvalt. Samas on toimetusel olemas ka mitmeid näiteid juhtumitest, kus riigi õigusabi (RÕA) korras määratud advokaadid on näidanud üles väga kõrget professionaalset taset nii kliendi kaitsmisel kui ka suhtlemisel.

Oma 56 aastase elukogemuse juures, olles esinenud üle maailma motivatsioonikoolitajana ja elutreenerina, mitme raamatu autor ja kaasautor, julgen öelda, et Marika Suurpere suhtumise ja käitumise näide võiks olla advokaatide õpikus peatüki all “Nii ei tohi advokaat kunagi teha”.

Seetõttu peab toimetus oluliseks avalikku arutelu selle üle, millised standardid peaksid kehtima riigi õigusabi korras määratud kaitsjatele ning kuidas hinnata olukordi, kus klient tunnetab, et tema kaitse ei olnud piisavalt aktiivne või usaldusväärne.

Toimetuse märkus

Artikkel põhineb toimetusele edastatud kirjavahetusel, kaitsealuse selgitustel ning avalikult kättesaadaval informatsioonil. Kõik kirjeldatud hinnangud ja järeldused väljendavad asjaosaliste subjektiivseid seisukohti ning neid ei tule käsitleda tõendatud faktiväidetena.

Toimetus (Veiko Huuse) on saatnud avaliku päringu ka Eesti Advokatuurile (29.05.2026). Kui saame vastuse, siis täiendame seda lugu jooksvalt.

TÄIENDUS 10.06.2026

Fonte.News toimetus sai Eesti Advokatuurilt vastuse. Hämmastama paneb see, et kirjale on alla kirjutanud “Eesti Advokatuur” (juriidiline nimi – fiktsioon) aga puudub päris inimese nimi – vastutaja. Selline suhtlemise stiil tekitab palju uusi küsimusi. Vastus pildina:

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis on sinu arvates väärtuslikud, siis palun toeta minu valgustegevust:

Loe lisaks:

Kuula lisaks:

Arutelu põhimure on tõsine: kohtunikke, prokuröre, advokaate, kohtutäitureid ja õigusteemasid kajastavaid ajakirjanikke rünnatakse isiklikult, nende perekondi võetakse sihikule, levitatakse solvanguid, pilapilte, valeväiteid ja ähvardusi.

See mure ei ole väljamõeldud. Sirbi loos tuuakse välja, kuidas õigussüsteemi esindajate vastu korraldatakse kampaaniaid, jagatakse sotsiaalmeedias moonutatud pilte, avaldatakse koduseid aadresse ning kasutatakse halvustavaid hüüdnimesid. Tallinna ringkonnakohtu esimees Kristjan Siigur kirjeldab olukorda sõnadega: „Mingid inimesed on võtnud nõuks õigusriigi lammutamise.“ Samas ütleb ta ka midagi märksa kõnekamat: „Kui me tahame olla tõsiseltvõetav riik, siis peaks olema võimalik teatud internetileheküljed kiiresti Eestis mittenähtavaks teha.“ See lause ei kõla enam ainult mure väljendusena. See kõlab hoiatusena.

Sest siin muutub küsimus palju suuremaks kui lihtsalt solvamine või laim. Küsimus muutub selleks, kuidas võim reageerib kriitikale.

Ent selles loos ei jää kõlama mure turvalisuse pärast. Kõlama jääb ka midagi muud: väga tuttav igatsus autoriteedi järele. Mitte lihtsalt vajadus kaitsta inimest, vaid soov taastada maailm, kus kodanik räägib süsteemiga vaiksemalt, viisakamalt, madalama pilguga ja eelistatavalt alles pärast seda, kui talle on antud vastav luba.

Artiklis kõlab terve sümfoonia autoriteedi kadumisest. Autoriteet kaob. Autoriteeti ei austata. Autoriteeti tuleb kaitsta. Aga autoriteet ei ole loodusvara, mille riik kuskilt metsast leiab ja kaitse alla võtab. Autoriteet ei ole muinsuskaitsealune mõisatrepp, millele kodanik võib astuda ainult sussides. Autoriteet on kõrvalsaadus — see tekib siis, kui institutsioon on pädev, läbipaistev, õiglane ja piisavalt rahulik, et mitte iga kriitilise hääle peale häirekella lüüa. Autoriteeti saab korraks nõuda. Usaldust tuleb teenida kogu aeg.

Sirbi loos kõlab läbi mõte, et avalik kriitika ei ole enam lihtsalt arvamus, vaid süsteemne rünnak. Mari Männiko räägib „lauspahatahtlikkusest“, Maarja Pild-Freiberg kirjeldab veebikeskkondi, mis tema hinnangul toodavad süstemaatilist vaenulikkust õigussüsteemi suhtes. Riigi peaprokurör Astrid Asi räägib sellest, kuidas prokuröridelt oodatakse „paksemat nahka“, kuid lisab, et küsimus ei ole enam kriitikas, vaid „inimeste maine täielikus hävitamises“.

Aga siin tekib küsimus, mida Sirbi lugu ise lõpuni ei ava: kus lõpeb laim ja kus algab ühiskondlik kontroll võimu üle?

On erakordselt lohutav teada, et ühiskonna kõige hapramaks olendiks on lõpuks osutunud autoriteet.

Mitte inimene, kes satub kohtusüsteemi ette ega saa aru, miks temaga räägitakse keeles, kus igal inimlikul tundel on paragrahvinumber. Mitte kodanik, kelle elu puudutav otsus sünnib kusagil menetluslikus hämaruses, mille uksel seisab nähtamatu silt: „Usalda, ära sega.“ Mitte inimene, kes tunneb, et riik räägib temaga ainult siis, kui tal on midagi ära võtta.

Ei. Tõeline kannataja on autoriteet ise — see väärikas, riiklikult kastetud toataim, mille lehed vajuvad longu iga kord, kui mõni kodanik Facebookis liiga suure algustähega pahandab.

Viimasel ajal on märgatud kahetsusväärset nähtust: inimene, kes ei ole advokaat, kohtunik, prokurör ega vähemalt kolme paragrahviga vaktsineeritud õigusteadlane, on hakanud avaldama arvamust õiguse kohta. See on mõistagi väga ohtlik. Ühiskond võib ju taluda inflatsiooni, bürokraatiat, remontimata teid ja kohati seletamatut riigikeelt, aga seda, et kodanik kirjutab Facebookis „kohtunik oli loll“, ei talu ükski tsivilisatsioon kaua.

Eriti murettekitav on asjaolu, et autoriteet kipub kaduma. Varem oli autoriteet ilus ja läikiv. Ta seisis kapi otsas, tema poole vaadati alt üles ja keegi ei küsinud, miks ta seal seisab.

Sirbi loos meenutatakse korduvalt, et varem austati õpetajat, kohtunikku ja riiki rohkem. Kristjan Siigur viitab isegi sellele, kuidas „neljanda klassi junts“ võib õpetajale ebaviisakalt vastata. See pole juhuslik võrdlus. See näitab, et osa probleemist ei ole ainult laim või ähvardus, vaid laiem kultuuriline muutus: inimesed ei karda enam autoriteeti nii nagu vanasti.

Eraldi tuleb ka reguleerida inimesed, kellel on „nii palju avaldusi, kui palju neil on käepärast paberit“. See on muidugi õigusriigi jaoks äärmiselt ohtlik kombinatsioon: inimene, paber ja rahulolematus. Ajalugu on näidanud, et just sellisest kolmnurgast sünnivad kõige hirmsamad asjad — vaided, märgukirjad ja mõnel juhul isegi põhjendatud küsimused.

Kui inimesel on rahulolematus, saab teda veel ignoreerida. Kui inimesel on paber, tuleb talle vastata.

Seetõttu võiks kaaluda kodaniku aastast kaebekvooti. Kolm pöördumist tasuta. Neljas ainult perearsti saatekirjaga. Viies notariaalselt kinnitatud enesereflektsiooniga. Kuues tuleb esitada heksameetris, et riik näeks: inimene vähemalt pingutab.

Ja kui inimene on varem liiga palju pahandanud, võiks ta vajada kohtusse pöördumiseks eriluba. See kõlab õigusriiklikult väga kaunilt: õigust ei võeta ära, lihtsalt ukse ette pannakse vaip kirjaga „Tõesta kõigepealt, et sa ei ole tüütu“.

Eriti rangelt tuleb suhtuda niinimetatud sõnavabadusse. On teada, et mõned inimesed kasutavad sõnavabadust ettekäändena selleks, et öelda asju. Veel hullem: nad ütlevad neid asju avalikult. Kõige hullem: mõnikord lisavad nad lõppu, et tegemist oli satiiriga.

Sirbi loos kõlab samuti mure satiiri ja pilamise üle. Arutlejad räägivad meemidest, pilapiltidest ja sotsiaalmeedia halvustavast kultuurist. Kuid just siin muutub olukord eriti ohtlikuks. Satiir ei ole demokraatia kõrvalekalle. Satiir on demokraatia sümptom. Kui võim ei talu enam pilkamist, hakkab ta lõpuks kartma ka küsimusi.

Samas ei tohi kodanikule jätta muljet, et ta võib autoriteeti niisama kritiseerida. Kritiseerida võib, aga konstruktiivselt. Konstruktiivse kriitika tunnused on järgmised: kriitika algab tänuga, sisaldab vähemalt kahte tunnustavat omadussõna, ei tekita kellelegi ebamugavust ning lõpeb lausega „aga küllap te teate paremini“.

“Lubatud” kriitika näide:

„Austatud institutsioon, teie otsus mõjus mulle kui kodanikule hingeliselt hävitavalt, kuid oli kindlasti kantud sügavast pädevusest ja riiklikust valgusest. Küllap te teate paremini.“

Lubamatu kriitika näide:

„Mis asi see nüüd oli?“

Selle “Neljanda võimu” arvates selles lauses on selgelt näha õiguskorra õõnestamise alge. Esiteks puudub pöördumine. Teiseks on toon rahulolematu. Kolmandaks sisaldab lause küsimärki, mis on ajalooliselt olnud paljude ebameeldivuste algus.

Niipea, kui õigustatud mure pannakse samasse kaussi kodaniku ebamugava kriitikaga, hakkab supp imelikult lõhnama. Ühes otsas on jälitamine, laim ja jõhker isiklik rünnak. Teises otsas on inimene, kes ütleb, et kohtunik käitus tema meelest üleolevalt, prokuratuur jättis mulje valikulisest õiglusest või advokaat esindas tema arvates klienti nii külmalt, et ruumis langes temperatuur.

Ja siis tekib kiusatus öelda: vaadake, kõik see on üks ja sama. Kõik see õõnestab õigusriiki.

Ei õõnesta.

Õigusriiki ei õõnesta kodaniku küsimus. Õigusriiki õõnestab hetk, mil võim hakkab iga ebamugavat küsimust pidama rünnakuks iseenda vastu.

Eriti palju elevust tekitab artiklis mõte niinimetatud libameediast ja veebilehtedest, mis asuvad kusagil Islandi serveris, kuuluvad Guatemala äriühingule ja mille taga on ilmselt keegi, keda kõik aimavad, aga keegi ei saa kätte.

Siin pakutakse lahenduseks mõtet, et veebilehe võiks kiiresti Eestis nähtamatuks teha.

See on kahtlemata elegantne. Kõigepealt kustutame, pärast arutame. Kõigepealt paneme igaksjuhuks vangi ja siis vaatame, kas läks täppi või öeldakse “sorry” ja riik korvab mõned eurod asjata vangis istumise eest. Kõigepealt pimedus, siis põhjendus. Kõigepealt vajutame riiklikule nähtamatuks tegemise kangile, hiljem vaatame, kas nähtamatu oli laim, rumalus, satiir, ebamugav kriitika või lihtsalt kehv õigekiri.

Ei saa aru milles me küll oma suurest naabrist Venemaast veel erineme.

Õigusriik ongi ju protsess. Esmalt piirame ligipääsu, seejärel analüüsime, kas piiramise piiramine oli piiripealselt põhjendatud.

Kui hiljem selgub, et hoog läks suureks, saab alati moodustada töögrupi. Töögrupp on Eesti avaliku elu universaalne päästerõngas: kui ei tea, mida teha, loo töögrupp; kui tead, mida teha, loo samuti töögrupp, et tegevus liiga äkiline ei paistaks.

Artikli mure on põhjendatud: kohtus peab olema kord. Aga sama ausalt tuleb selgitada ka teist poolt: kodanik ei ole automaatselt hull, kui ta on vihane. Kodanik ei ole automaatselt õigusriigi vaenlane, kui ta ei usu enam institutsiooni ilusat enesekirjeldust. Kodanik ei pea rääkima võimuga samas toonis nagu praktikant osakonnajuhatajaga arenguvestlusel.

Avalik võim ei saa nõuda endale sama õrnemat emotsionaalset turvapatja kui eraisik. Kohtunik, prokurör, advokaat ja ametnik ei ole suvalised tänaval kõndijad. Nad esindavad süsteemi, mis võib võtta inimeselt vabaduse, raha, lapse, kodu, maine või usu õiglusesse. Sellise süsteemi suhtes ei saa eeldada ainult malbet konstruktiivsust.

Usaldus ei sünni sellest, et kriitika muutub viisakaks. Usaldus sünnib sellest, et võim talub kriitikat ka siis, kui see on vihane, ebamugav ja kohati rumal.

See ei tähenda, et kõike peab taluma. Ei pea. Ähvardust ei pea taluma. Jälitamist ei pea taluma. Kohtusaalis ropendavat plakatiteatrit ei pea taluma.

Aga kui iga valus, vihane või halvasti sõnastatud kriitika hakkab paistma rünnakuna õiguskorrale, siis ei kaitsta enam inimest. Siis kaitstakse institutsiooni näoilmet.

Ja institutsiooni näoilme ei ole põhiseaduslik väärtus.

Kui võim hakkab ütlema, et sõnavabadus on rünnak, küsimus on surve, kriitika on laim ja pahane kodanik on süsteemioht, siis oleme jõudnud väga mugavasse kohta. Seal on kõik korras. Seal on vaikus. Seal on protseduur. Seal on töögrupp. Seal on nähtamatuks tegemise kang. Seal on küsimärkide litsents. Seal on kodanik, kes võib rääkida, kui tema toon on eelnevalt heaks kiidetud.

Lõppeesmärk on ilus: ühiskond, kus keegi ei laima, keegi ei sõima, keegi ei ähvarda, keegi ei jälita, keegi ei tõsta kohtusaalis roppu plakatit ja keegi ei tee Guatemala kaudu Islandile veebilehte.

Ainult ühe väikese lisatingimusega: keegi ei küsi ka liiga valjusti.

Siis on lõpuks kord majas.

Autoriteet seisab jälle kapi otsas.
Kodanik vaatab üles.
Paber on lukus.
Küsimärk on litsentsi all.
Sõnavabadus hingab rahulikult, sest talle on pandud menetluslik turvavöö.

Ja kui kellelgi tekib tunne, et see kõik on natuke liiast, siis palume esitada vastav märkus vormil ARV-17B „Rahulolematus autoriteedi kaitsemeetmega“.

Vormi saab kätte pärast menetlusloa taotlemist.

Kokkuvõte

Sirbi loos väljendatud mure laimu, ähvarduste ja isiklike rünnakute pärast on päris ja see toimub igal tasandil mõlemas suunas ning seda ei tohi pisendada ka siis kui rünnaku all on tavaline inimene, ajakirjanik või arvamusliider. Kuid veelgi tõsisemalt tuleb võtta ka teist ohtu: olukorda, kus võim hakkab pidama kriitikat ohuks iseendale. Demokraatia ei lagune ainult lärmist. Mõnikord laguneb ta ka vaikusest. Mitte siis, kui inimesed küsivad liiga palju, vaid siis, kui nad lõpuks enam küsida ei julge.

Arvamuse autor Kaire Reier – kogenud õigus-, võla- ja majandusnõustaja ; vägivallaohvritest naiste ja laste kaitsja ning nende õiguste eest seisja; sotsiaalkindlustuse ja toimetulekutoetuste taotluste nõustaja.

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Loe samal teemal: