Otsuse tähendus ei piirdu üksnes Hollandiga. Tegemist on tugeva õigusliku signaaliga kogu Euroopa õigusruumile, sealhulgas Eestile: riik ega kohtusüsteem ei või otsustada, milline ajakirjandus on „legitiimne“ ning milline mitte. Veelgi vähem tohib kriitilisi ajakirjanikke vaigistada kohtuliku surve, menetlusliku hirmutamise või SLAPP-hagide kaudu.

SLAPP esineb nii tsiviilvaidlustes kui ka kriminaalvaidlustes. Vahe on selles, et tsiviilvaidluses ei panda inimest vangi ja hagejale on kohtusse minemine tasuline. Kriminaalasjas on hagejale tasuta ja kostjat saab panna vangi ja just see kriminaal-SLAPP on muutunud Eestis “populaarseks” kohtunike ja prokuröride seas, kellele ei meeldi ajakirjanike kriitika nende aadressil. Kohtunikud ja prokurörid kasutavad ära oma võimupositsiooni ja “sõbrasuhteid” (kohtunikud, prokurörid, advokaadid on olnud varasemalt pikaaegsed kolleegid). Annika Urmi juhtumis on jäänud mulje, et Harju maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo (süüdistaja prokurör Paul Pikma on olnud Liina Naaber-Kivisoo pikaaegne kolleeg varasemast ajast ja neil on hea sõbrasuhe), kohtunik Vallo Kariler, kohtunik Tarmo Tina, kohtunik Olev Mihkelson ja kohtunik Marju Persidskaja tahavad Annika Urmi vaigistada ja vangi panna. Haagi kohtuotsus aga keelab otseselt sellise vaigistamise ja vabaduse võtmise.

Avalikkuses teravalt kõneainet tekitanud rahvusvahelise ajakirjaniku Annika Urmi juhtum asetub nüüd täiesti uude õiguslikku konteksti. Kui ajakirjaniku suhtes kasutatakse kinnipidamist, menetluslikku survet või sanktsioone kriitika, satiiri või võimu kontrollimise tõttu, tekib vältimatult küsimus, kas tegemist on demokraatliku ühiskonna kaitsmise või hoopis selle alustalade kahjustamisega.

Kriitilist ajakirjandust ei tohi vaigistada akrediteeringute, surve ega SLAPP-hagidega!

Kohus: sõltumatu ajakirjandus kuulub täielikult sõnavabaduse kaitse alla

Haagi kohus rõhutas, et ajakirjandusvabadus ei kuulu üksnes suurtele meediamajadele ega kutseorganisatsioonidele. Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 10 kaitseb ka sõltumatuid uurivaid ajakirjanikke, kodanikumeediat ja institutsionaalselt mitteseotud avaliku huvi kajastajaid.

Kohus leidis, et:

• riik ei või kehtestada süsteemi, kus ligipääs avalikule teabele sõltub institutsionaalsest tunnustusest;
• uudiste kogumine ja ligipääs kohtumenetlustele on ajakirjandusliku tegevuse tuumik;
• meediapluralism on demokraatia keskne osa;
• avaliku võimu kontroll ei sõltu ajakirjaniku organisatsioonilisest kuuluvusest.

See põhimõte omab otsest tähendust ka Eesti jaoks.

Eesti ei ole väljaspool Euroopa inimõiguste standardeid

Eesti põhiseaduse § 45 kaitseb sõnavabadust ja õigust levitada informatsiooni. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi ei tähenda see ainult õigust avaldada populaarseid või mugavaid seisukohti. Kaitse laieneb ka sellistele väljendustele, mis võivad „šokeerida, solvata või häirida“. Selle põhimõtte sõnastas Euroopa Inimõiguste Kohus juba lahendis Handyside vs. Ühendkuningriik.

Demokraatia ei vaja kaitset ainult siis, kui ajakirjanik kiidab võimu. Tegelik proovikivi saabub siis, kui ajakirjanik kritiseerib, ironiseerib või paljastab ebamugavaid asjaolusid.

Just seetõttu muutub Haagi lahendi valguses tõsiseks küsimuseks, kas Eestis kasutatakse kriitiliste ajakirjanike suhtes meetmeid, mis võivad sisuliselt toimida vaigistamise või hirmutamisena. Kui ajakirjanikku ähvardab vahistamine, kohtumenetluste laviin või majanduslik hävitamine üksnes kriitika ja satiiri tõttu, ei räägi me enam tavalisest õigusvaidlusest. Siis räägime võimalikust SLAPP-mehhanismist — strateegilisest hagist avaliku osaluse vaigistamiseks.

SLAPP-hagid ohustavad demokraatiat

Euroopa Liit ja Euroopa Nõukogu on viimastel aastatel korduvalt hoiatanud SLAPP-hagide ohu eest. Selliste menetluste eesmärk ei ole sageli õiguskaitse, vaid kriitilise ajakirjaniku kurnamine, hirmutamine ja avalik diskrediteerimine.

Haagi ringkonnakohtu otsus kinnitab sisuliselt sama põhimõtet: demokraatlikus ühiskonnas ei või riik ega institutsioon kasutada formaalselt neutraalseid mehhanisme selleks, et kõrvaldada kriitilised hääled avalikust arutelust.

Kui sõltumatu ajakirjanik eemaldatakse ligipääsust, marginaliseeritakse institutsionaalselt või kriminaliseeritakse kriitika tõttu, kahjustatakse lõpuks kogu ühiskonna õigust saada mitmekesist teavet.

Annika Urmi juhtum puudutab kogu Eesti õigusriigi usaldusväärsust

Annika Urmi juhtum ei ole enam üksnes üksik vaidlus ajakirjaniku ja riigi vahel. See puudutab küsimust, milline saab olema Eesti õigusriigi maine Euroopa väärtusruumis.

Kas Eesti liigub õigusriigi poole, kus sõltumatu ajakirjandus on kaitstud ka siis, kui see on ebamugav?
Või kujuneb praktika, kus kriitilised ajakirjanikud peavad arvestama vahistamise, kohtuliku surve ja majandusliku hävitamise riskiga?

Haagi ringkonnakohtu lahend annab sellele küsimusele väga selge õigusliku orientiiri:
demokraatlik riik ei tohi määrata, kes tohib olla „õige“ ajakirjanik. Veel vähem tohib riik või kohtusüsteem kasutada oma jõudu kriitiliste häälte vaigistamiseks.

Euroopa standard on selge

Euroopa inimõiguste süsteemi järgi on ajakirjandus „avalik valvekoer“ — võimu kontrollija, mitte selle alluv. Seda põhimõtet on kinnitanud nii Sunday Times vs. Ühendkuningriik kui ka Magyar Helsinki Bizottság vs. Ungari.

Haagi 2026. aasta otsus lisab nüüd sellele standardile olulise täpsustuse:
ka sõltumatu, institutsiooniväline ja kriitiline ajakirjandus kuulub täielikult Euroopa inimõiguste kaitse alla.

See sõnum ei ole oluline ainult Hollandile.
See on hoiatus kogu Euroopale — ja ka Eestile.

Artikli autorid Revo Jaansoo ja Veiko Huuse

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Loe teemaga seotud artikleid: