Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Sonderkommando alustas 19. septembril 1944 Klooga lähedal metsas hukkamisi, mis tekitas eestlaste hulgas ägeda diktatuurirežiimi dehumanistliku kriitika.

Eesti Ajaloomuuseumi endise direktori Sirje Karise sõnul: „Eesti ajaloolased ja Eesti Ajaloomuuseum on järjekindlalt püüelnud selle poole, et meile endile ja meie külalistele kujuneks siinsest ajaloost võimalikult tõene pilt.“

19. septembril 1944 toimus Kloogal massimõrv toonases Kolmanda Riigi aegses Eestis. Klooga laager oli integreeritud laiemasse laagrite võrgustikku, mis teenisid militaartööstuse huve.

Video: Stefan Mickisch (15. veebruar 2019)

Aastakümneid on olnud levinud tava võrrelda halbu, autoritaarseid või mittemeeldivaid poliitikuid Adolf Hitleri ja tema natsiparteiga. Vähesed neist võrdlustest on sobivad, sest Hitleril oli väga omapärane isiksus ja ta tuli võimule erakordselt segasel ajal. Sellegipoolest on tema põhiskeemi Saksa rahva üle kontrolli saavutamiseks kasutanud ajaloos ka teised diktatuurirežiimid. Sellel skeemil on kolm põhikomponenti:

1. Võimendage hirme, rääkides lakkamatult ohust. See oht võib seisneda sise- või välismaistes ohtudes.
2. Kasutage ära katastroofi (tõelist, liialdatud või väljamõeldud), et käivitada hädaolukord. Hitleri puhul kasutas ta osavalt ära Riigipäeva tulekahju, mis omakorda viis lubava seaduse vastuvõtmiseni.
3. Tsenseerige, keelake ja ekskoreerige kõiki, kes seavad kahtluse alla režiimi erakorralised dekreedid. Sildistage sellised inimesed ühiskonnale ohtlikeks.

Kindlasti võivad mõned hädaolukorra volitused olla õigustatud tõelise hädaolukorraga, kuid see tuleb hoolikalt määratleda. Kas oht on selge ja olemas? Kas see ohustab kõiki ühiskonnaliikmeid või ainult teatud gruppe? Kas oht avalikule turvalisusele kaalub tõesti üles põhiseadusega tagatud õiguste peatamise ohu? Kui riigiametnikud nendele küsimustele väga usinalt vastata ei oska, käituvad nad tõenäoliselt pahauskselt.

Hirmu ja propaganda abil võib totalitaarse süsteemi peale suruda igale ühiskonnale. Nagu märkis vene dissidentlik kirjanik Aleksandr Solženitsõn oma eessõnas Gulagi saarestiku ingliskeelsele väljaandele, inimkonna traagiliseks tunnuseks, et inimesed ei õpi teiste rahvaste vigadest, sest nad eeldavad ekslikult, et sellised õudused ei saa kunagi juhtuda nende endi puhul.

Sõjajärgsed sakslased samastasid totalitaarset vaimu nii tugevalt natsiajastu erilise ideoloogia, stiili ja kuritegudega, et nad ei suutnud ära tunda sama vaimu (erinevates riietes, erineva käitumise ja kõnega), mis nende riigis uuesti esile kerkib.

Stefan Mickisch oli üks Saksamaa suurimaid pianiste ja muusikateadlasi. Siin räägib ta Wagneri kuulsast Tristan Chordist koos inglise näitleja ja ringhäälingu Stephen Fryga.

Mittelbayerische Zeitung teatas laupäeval 20. veebruaril 2021. aastal, et suri muusikateadlane ja Wagneri ekspert Stefan Mickisch. Üks lähisugulane oli kinnitanud pianisti surma. Teda süüdistati trivialiseerimises, kuna ta võrdsustas koroonapoliitika vastased Kolmanda Riigi dissidentlike vastupanuvõitlejatega.

Probleemid said alguse, kui Mickisch kirjutas pika Facebooki postituse, milles kirjeldas Saksamaa pandeemiale reageerimist kui “koroonafašismi“. See käivitas tuttava tühistamisprotseduuri – stigmatiseerige, tõrjuge välja, hävitage.

Kõigepealt tuli Saksa ja Austria ajakirjanduses rünnakute laine, kus teda sõimati ja naeruvääristati pandeemiareaktsiooni võrdlemise eest Kolmanda Reichiga ning tema enda protesti Natsi-Saksamaa Valge Roosi vastupanuliikumise kaasasutaja Hans Scholli tööle. Justkui vihjeks kuulutasid kontserdimajade juhid ja teised ürituste korraldajad, et nad distantseeruvad pianistist.

Tema mõrv kulmineerus 20. detsembril 2020, kui ta pagendati Villa Wahnfriedist (Wagneri kodu Bayreuthis, praegu Wagneri muuseum). 17. veebruaril 2021 – vähem kui kaks kuud pärast tema elu ja töö kõige olulisemast institutsioonist välja arvamist – leiti Stefan Mickisch näilise enesetapu tagajärjel surnuna.

Mickischi tühistamine oli eriti veider, kui arvestada, et paljud tema Facebooki postituses öeldud punktid olid tõesed. Ehkki tema toon oli ärrituv ja tema essee pigem räuskamine kui hoolikas kompositsioon, oli suur osa tema öeldust tõsiasi. Saksamaa föderaalriik oli tõepoolest suurendanud oluliselt oma võimu ning õõnestades põhiõigusi ja -vabadusi. Riik tõepoolest suurendas oma järelevalvet kõigi üle ja surus maha eriarvamusi. Selle maskikohustus ja kavandatud vaktsiinimandaat olid liberaalsele demokraatiale võõrad ja isiksust dehumaniseerivad. Kogu retoorika „teiste kaitsmisest“ oli korporatiivne vale.

Saksa ajalehe Die Welt järgi enamikule sakslastele on tehtud ajupesu, et nad nõustuksid sellega, mida muusik Stefan Mickisch nimetas koroonafašismiks, avaldades 17. veebruaril 2023 pika ja üksikasjaliku aruande Pfizer-BioNTechi petturlike valeandmete kohta.

Kujutagem hetkeks ette, et härra Mickisch ei toonud oma Facebooki postituses ühtegi paikapidavat seisukohta – et tema pandeemiapoliitika võrdlus natsirežiimiga oli alusetu. Mis siis? Sõnavabadus ei ole mõeldud ütluste kaitseks, millega me kõik nõustume. Kogu asja mõte on kaitsta õigust avaldada arvamusi, mis ei ole enamuse poolt. Kui see on nii, siis kuidas iseloomustada ühe Saksamaa kultiveeritud ja silmapaistvama kunstniku jubedat tõrjumist? Kas see on ainult mina või selline jõhker kohtlemine, mis meenutab fašistliku diktatuuri?

Lisaks riigisisestele protseduuridele on tegemist Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) kohaldamisalasse kuuluva riivega. EIÕK artikkel 10 alusel on teatava ajupesu tegemine Euroopa õiguse miinimumstandardi riive. Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika kohaselt kaitseb sõnavabadus mitte ainult positiivseid, kahjustavaid ja ükskõikseid väljendeid, vaid ka väljendeid, mida võib pidada murettekitavateks, häirivateks ja sobimatuteks (Unabhängige Initiative Informationvielfalt vs. Austria, 26. veebruar 2002, punkt 34; Selistö vs. Soome, 16. veebruar 2005, § 446; vt ka Kristjan Ots: Meediavabaduse reguleerimine. Tartu Ülikool. Magistritöö (2009), lk 1-40; Guide on Article 10 – Freedom of expression (coe.int), 31. august 2022, lk 1-139).

EIÕK artikkel 10 sätestab:

Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus hõlmab vabadust omada arvamusi ning saada ja levitada teavet ja ideid ilma riigivõimu sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest. Saksamaa Liitvabariigile siduvas välislepingu artiklis 10 (lõigus 2) on sätestatud: Kuna nende vabaduste teostamisega kaasnevad kohustused ja vastutus, võidakse nende suhtes kohaldada selliseid formaalsusi, tingimusi, piiranguid ja karistusi, mis on vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või avaliku julgeoleku tagamiseks, demokraatlikus ühiskonnas, korrarikkumiste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse kaitsmiseks, teiste maine või õiguste kaitsmiseks, konfidentsiaalse teabe avaldamise takistamiseks või kohtute autoriteedi ja erapooletuse tagamiseks.

Sõnavabaduse piiramiseks peavad olema sisukad ja õiguslikult määratletud määratlused, mis omakorda peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Seetõttu ei ole põhjendatud piirata teatud seisukohtade väljendamise eest vaid juhtudel, kui väljendid “ohustavad rahu säilimist” ja “võivad tekitada eelarvamusi grupi suhtes” ega suruda maha erinevaid väljendeid, mis ühtegi rahvusrühma ei ohusta.

Kui Strasbourgi kohus oli ajutine „ad hoc” kohus, leidis Euroopa Inimõiguste Kohtu 1976. aasta kohtulahendis, et „Euroopa inimõiguste konventsioon kaitseb sõnavabaduse teostamist, mida peetakse mõistlikult osa elanikkonnast šokeerivaks või segadusse ajavaks” (Handyside vs. Ȕhendkuningriik, 7 detsember 1976, § 49).

Handyside vs. Ühendkuningriik kohtulahend leidis:

Sõnavabadus ei tähenda palju, kui see kaitseb ainult õigeid väljendeid. Vastupidi, sõnavabadus /…/ ei kehti ainult teabe ja ideede kohta, mis on avalikult teretulnud ja mida ei peeta solvavaks või vastuoluliseks, aga ka ideid ja väljendeid, mis on solvavad, nagu pluralism, sallivus ja läbipaistvus, mis tähendab, et kõik kohaldatavad formaalsused, tingimused, piirangud või karistused peavad olema taotletava eesmärgiga proportsionaalsed.

Tsensuur – koos äärmise intellektuaalse konformsusega – on märk, et ühiskond on totalitarismi langemas. Totalitaarsed valitsused ei kuuluta end sellistena ja enamik inimesi, kes osalevad totalitaarsetes liikumistes, meelitavad endale, et nad tegutsevad suurema hüvangu nimel. Inimesed, kes suhtuvad totalitaarsetesse direktiividesse, usuvad massikommunikatsiooni vahendusel neile räägitavat propagandat ega näe toimuvat enne, kui on liiga hilja.

Mickisch tunnistas seda totalitaarse vaimu ilmingut ja protesteeris selle vastu. Ta mõistis, et totalitaarne vaim kasvab võrdeliselt vastupanu puudumisega. Ta tajus seda varajases staadiumis ja astus selle vastu.

Tema tühistamise ja surma kohta lisateavet saate sellest videokommentaarist.

Artikli toimetas Revo Jaansoo

Allikad: Substack.com (18.02.2023. Esmakordselt avaldatud 14. oktoober 2022), BR-KLASSIK | Bayerischer Rundfunk (21.02.2021), Mittelbayerisch Zeitung (20.02.2021), wikipedia.org

(1) 2005. aasta rahvusvaheliste terviseeeskirjade (IHR) muudatused ja 

(2) Pandeemialeping, mida WHO nimetab ÇA+. 

IHRi muudatuste eelnõud sätestaksid WHO-le uued volitused tervisega seotud hädaolukordade ajal ja laiendaksid konteksti, milles neid saab kasutada. CA+ eelnõu (nn alusleping) eesmärk on toetada bürokraatiat, rahastamist ja juhtimist laiendatud sanitaareeskirjade toetamiseks.

Need kavandatud vahendid muudaksid praegusel kujul põhjalikult WHO, selle liikmesriikide ja loomulikult nende elanike vahelisi suhteid, edendades fašistlikku ja neokolonialistlikku lähenemist tervishoiule ja valitsemisele. Dokumente tuleb vaadelda koos ja globaalse/globalistliku pandeemiaks valmisoleku tegevuskava palju laiemas kontekstis.

Kontekst

Pandeemiate oht

Praegune kiiresti kasvav pandeemiate ja tervisehädaolukordade rahastamine põhineb mitmetel eksitustel, mida korratakse sageli valgetes raamatutes ja muudes dokumentides ning peavoolumeedias, justkui oleks need faktid, eelkõige:

• Pandeemiad sagenevad.
• Pandeemiad põhjustavad üha suuremat tervisekoormust.
• Suurem kontakt inimeste ja eluslooduse vahel soodustab pandeemiate arvu suurenemist (kuna enamikku põhjustavad zoonootilised viirused).

Viimane suuremat suremust põhjustanud pandeemia oli 1918–1919 Hispaania gripp, mis  tappis hinnanguliselt 20–50 miljonit inimest. Nagu riiklikud tervishoiuinstituudid märkisid, suri enamik neist inimestest sekundaarsesse bakteriaalsesse kopsupõletikku , kuna haiguspuhang leidis aset antibiootikumide-eelsel ajastul. Enne seda aega olid suuremad pandeemiad tingitud buboonilisest katkust, koolerast ja tüüfusest, mida saab lahendada kaasaegsete antibiootikumide ja hügieeniga, ning rõugetest, mis on nüüdseks likvideeritud.

WHO loetleb vaid 3 pandeemiat eelmisel sajandil enne Covid-19; gripipuhangud aastatel 1957–1958 ja 1968–69 ning 2009. aasta seagripipuhang. Esimesed tapsid vastavalt 1,1 miljonit ja 1 miljon inimest, teised aga 150 000 või vähem. Konteksti jaoks sureb igal aastal grippi 290 000–650 000 inimest ja tuberkuloosi (palju nooremas keskmises vanuses) 1,6 miljonit inimest .

Lääneriikides seostati Covid-19 surmajuhtumitega keskmiselt umbes 80-aastaselt ja ülemaailmsed hinnangud näitavad, et üldine nakkussuremus on umbes 0,15 protsenti , mis on sarnane gripi omaga. 0,3–0,4% Covidiga vanemates lääne populatsioonides).

Seega on pandeemiad möödunud sajandil tapnud palju vähem inimesi ja vanemas eas kui enamik teisi suuremaid nakkushaigusi.

Covid-19 sündmus paistab varasematest pandeemiatest silma agressiivsete ja ebaproportsionaalsete reageeringute tõttu , mis on kehtestatud vastuolus kehtivate WHO juhistega. Selle vastuse kahjusid on mujal laialdaselt arutatud, ilma et oleks mingit kahtlust, et sellest tulenevad häired tervishoiusüsteemides ja suurenenud vaesus põhjustavad palju suuremat suremust palju nooremas eas, kui oleks oodanud Covid-19 enda puhul. Hoolimata pandeemiate ajaloolisest haruldusest, jätkavad WHO ja partnerid kiiret protsessi, mis tagab selliste reaktsioonide kordumise, selle asemel, et analüüsida hiljutise näite kulusid ja tulusid. See on selgelt hoolimatu ja halb viis poliitikat arendada.

WHO roll rahvatervises

Kuigi WHO-l oli oma põhiseaduses sisalduvate piiriüleste tervisehädaolukordade koordineerimise roll , rajati inimõiguste põhimõtetele ja rõhutas algselt kogukonna ja üksikisiku õigusi. Need kulmineerusid Alma Ata deklaratsiooniga , milles rõhutati kogukonna osalemise ja hoolduse „horisontaalse” lähenemisviisi tähtsust. 

Peale selle, et see põhineb inimõigustel, on sellel lähenemisviisil tugev rahvatervise alus. Eeldatava eluea pikenemine ja nakkushaiguste märkimisväärne vähenemine jõukamates elanikkonnarühmades toimus peamiselt elutingimuste , toitumise ja kanalisatsiooni paranemise kaudu, mille teisene mõju oli põhilise tervishoiu ning antibiootikumide kättesaadavuse ja neile juurdepääsu parandamine. Enamik vaktsiine tulid hiljem, kuigi mängisid olulist rolli teatud haiguste, näiteks rõugete puhul. Põhitoitumine ja elamistingimused on endiselt peamised eeldatava eluea määrajad, kusjuures SKT mõjutab otseselt imikusuremust , eriti madalama sissetulekuga riikides.

WHO rõhuasetus on muutunud eelkõige viimastel aastakümnetel, mis on seotud kahe olulise nihkega rahastamises. Esiteks pärineb suur osa rahastamisest praegu era- ja ettevõtete allikatest, selle asemel, et olla alguses peaaegu ainult riigipõhine. Teiseks on suurem osa rahalistest vahenditest nüüd ” määratletud “, mis tähendab, et see antakse WHO-le konkreetsete projektide jaoks kindlaksmääratud geograafilistes piirkondades, mitte ei kasutata seda WHO äranägemisel suurima haiguskoormusega tegelemiseks. See kajastub ilmses liikumises haiguskoormusel põhinevatelt prioriteetidelt kaupadel, eriti vaktsiinidel põhinevate prioriteetide poole, mis toovad kasumit oma era- ja korporatiivsetele sponsoritele.

Paralleelselt on tekkinud ka teisi avaliku ja erasektori partnerlusi, sealhulgas Gavi, vaktsiiniliit ja CEPI (ainult pandeemiatele pühendatud). Nende organisatsioonide juhatusse kuuluvad erahuvid ja need keskenduvad kitsale tervisele, mis peegeldab erasponsorite prioriteete . Nad mõjutavad WHO-d nii otsese rahastamise kui ka WHO liikmesriikidesisese rahastamise kaudu.

Teised ÜRO agentuurid on arenenud sarnasel viisil – UNICEF on nüüd keskendunud massilise Covidi vastu vaktsineerimise rakendamisele juba immuunsete elanikkonna seas , samas kui laste tervisenäitajad , kes olid selle endine fookus, on kiiresti halvenenud . Maailmapank on välja töötanud finantsvahendusfondi ( FIF), et toetada pandeemiaks valmisolekut WHO kui tehnilise partneriga, et rahastada järelevalve-, tuvastamis- ja reageerimisvõrgustiku arendamist, nagu on ette nähtud kahes WHO pandeemiavahendis (allpool) ja mida toetatakse. hiljutisel G20 kohtumisel Indoneesias. 

WHO pandeemia vahendid

WHO rakendab kahte vahendit, et suurendada oma rolli ja autoriteeti tervisehädaolukordades, sealhulgas pandeemiates; (1) Rahvusvaheliste terviseeeskirjade (2005) (IHR) muudatused ja (2) uus lepingulaadne dokument, mida praegu nimetatakse CA+.

IHR (2005) on praegu rahvusvahelise õiguse alusel jõus, kuid on kirjutatud mittesiduvate soovitustena. Maailma Terviseassamblee (WHA), WHO juhtorgan, vajab muudatuste vastuvõtmiseks vaid riikide lihthäälteenamust (97 194-st). Riikidel on seejärel kuus kuud aega loobuda, vastasel juhul loetakse riigid muudatustega nõustunuks kui IHRi olemasolevatele allakirjutanutele. WHA lühendas 2022. aastal seda loobumisperioodi 18 kuult.

CA+ (leping) instrument esitatakse WHA-le 2024. aasta mais. Vastuvõtmiseks on vaja liikmesriikide kahekolmandikulist häälteenamust.

Mõlemad õigusakti eelnõud läbivad praegu pärast seda, kui mitmed riigid on esitanud ettepanekud, tavapärase WHO avatud ja suletud komitee koosolekute ning sise- ja välisülevaatuste protsessi. IHRi muudatuste protsess toimub rahvusvaheliste terviseeeskirjade muutmise töörühma (2005)n ( WGIHR ) all, CA+ vahend aga rahvusvahelise valitsuste läbirääkimisorgani ( INB ) alluvuses.

Mida kaks WHO pandeemiavahendit teevad

Praeguse sõnastuse kohaselt täiendavad CA+ ja IHRi muudatused üksteist. IHRi muudatused keskenduvad konkreetsetele volitustele ja protsessidele, mida WHO ja selle sponsorid taotlevad. CA+ keskendub rohkem nende toetamise juhtimisele ja rahastamisele. Mõlema instrumendi erisused muutuvad praegusest kuni WHA hääletuseni vastavalt 2023. ja 2024. aasta mais. Laias laastus on need aga praegu kirjutatud järgmiste eesmärkide saavutamiseks:

IHRi muudatuste eelnõu: 

• Laiendage pandeemiate ja tervisega seotud hädaolukordade määratlusi, sealhulgas lisage „potentsiaalne” kahju, mitte tegelik kahju. Samuti laiendab see selle alla kuuluvate tervisetoodete määratlust, et hõlmata kõiki kaupu või protsesse, mis võivad mõjutada reaktsiooni või “elukvaliteeti parandada”.
• Muutke sanitaareeskirjade soovitused mittesiduvatelt kohustuslikeks juhisteks, mida riigid kohustuvad järgima ja rakendama.
• Tugevdada peadirektori suutlikkust iseseisvalt hädaolukordi välja kuulutada.
• Seadke kõigis riikides sisse ulatuslik järelevalveprotsess, mida WHO kontrollib regulatiivsena.
• Lubage WHO-l jagada riigi andmeid ilma nõusolekuta.
• Anda WHO-le kontroll teatud riigi ressursside, sealhulgas rahalise panuse nõuete ning intellektuaalomandi ja oskusteabe pakkumise üle (ülaltoodud tervisetoodete laia määratluse raames).
• Tagada riiklik toetus WHO poolt tsensuuritegevuse edendamisele, et vältida vastupidiste lähenemisviiside ja murede vaba levitamist.
• Muuta üksikisikuid puudutavaid kehtivaid sanitaareeskirjade sätteid mittesiduvatest siduvateks, sealhulgas piiride sulgemine, reisipiirangud, kinnipidamine (karantiin), arstlikud läbivaatused ja isikute ravimid. Viimane hõlmaks vaktsiinide või muude ravimitega süstimise nõudeid.

CA+ (leping) :

• Looge WHO järelevalve all rahvusvaheline tarnevõrk.
• Rahastada struktuure ja protsesse, nõudes, et ≥5% riiklikest tervishoiueelarvetest eraldataks tervishoiuga seotud hädaolukordadele.
• Kogu protsessi jälgimiseks moodustage WHO egiidi all “juhtorgan”.
• Laiendage ulatust, rõhutades “ühe tervise” tegevuskava, mida määratletakse kui tõdemust, et väga mitmed elu ja biosfääri aspektid võivad tervist mõjutada ja seetõttu kuuluvad rahvusvahelise tervisehädaolukorrana kahju piiriülese leviku “potentsiaali” alla. .

Mõlemad eelnõud on arutlusel ja tõenäolised on edasised muudatused. Hiljutine väliskomisjoni raport lükkas peadirektoraadile esitatud aruandes tagasi sanitaareeskirjade muudatuste mõningaid aspekte, kuid jättis suure osa alustest puutumata.

Oluline on kaaluda neid tekste koos ja laiema pandeemiaks valmisoleku tegevuskava kontekstis, mis hõlmab selliseid agentuure nagu Gavi ja CEPI, nende era- ja korporatiivsponsoreid ning erasektori lobirühmitusi, sealhulgas Maailma Majandusfoorumit (WEF ) . WEF on olnud päevakorra edendamisel mõjukas; CEPI avati 2017. aasta WEF Davosi koosolekul. Pandeemia tegevuskava tuleb vaadelda ka enneolematute kasumite ja vara ülekandmise ning põhiliste inimõiguste peatamise kontekstis, mida Covid-19 rahvatervise vastu võitlemine edendas.

Hoog päevakorra taga

Praegu ehitatakse rahvusvahelist bürokraatiat, mille rahalised vahendid on kavandatud kuni 31 miljardit dollarit aastas, sealhulgas 10 miljardit dollarit uut rahastamist.. (Konteksti jaoks on kogu praegune WHO aastaeelarve umbes 3,6 miljardit dollarit). See sama bürokraatia jälgib uusi ja viiruste variante, tuvastab need, teeb kindlaks nende „ohu” ja hakkab seejärel reageerima. See loob sisuliselt iseenesliku pandeemiatööstuse, kus on suured sisemised huvide konfliktid ja mida rahastavad maailma maksumaksjad, kuid mis on ÜRO agentuuri alluvuses, millel puudub riiklik õiguslik järelevalve ja vähene vastutus. Selle rahastamise jätkumise õigustus põhineb tajutavate ohtude deklareerimisel ja neile reageerimisel, piirates teiste elusid, kogudes samal ajal sponsoritele kasumit ravimisoovituste ja -volituste kaudu.

Kuigi mõlemad tekstid on rahvusvahelise õiguse kohaselt jõulised, võivad riigid teoreetiliselt loobuda, et säilitada oma suveräänsust ja kaitsta oma kodanike õigusi. Siiski võivad madala sissetulekuga riigid seista silmitsi finantssurve, piirangute ja sanktsioonidega sellistelt üksustelt nagu Maailmapank, kes samuti sellesse tegevuskavasse investeerivad. Oluline on see, et Ameerika Ühendriikide 2022. aasta riikliku kaitse loa seadus ( HR 7776-960 ) sisaldab sõnastust, mis käsitleb IHRi järgimist ja meetmeid nende riikide suhtes, kes selle sätetega koostööd ei tee.

Mida saaks teha

Kui need algatused jätkuvad, muudavad need rahvusvahelise rahvatervise ja WHO enda suuna vastupidiseks, suundudes tagasi kolonialistliku ja fašistliku lähenemisviisi poole tervisejuhtimisel, mis peegeldab väärtusi, mida maailm püüdis Teise maailmasõja järel kõrvale jätta. Nagu Covid-19 vastus näitas, on neil lai ja sügav mõju kogu ühiskonnale, kaotades põhilised inimõigused, suurendades vaesust ja jõukuse koondumist. Nad väärivad ülemaailmset tähelepanu ja jõulist kogu ühiskonna vastust.

Mõlema õigusakti eelnõu võib peatada, kui IHRi muudatused ei saavuta 50 protsenti liikmesriikide toetust ja CA+ ei saavuta kahekolmandikulist häälteenamust või ei saa pärast vastuvõtmist vähemalt 30 ratifitseerimist. Kuigi on vältimatu, et mõned sätted muutuvad enne hääletusele panemist ja mõned muudatusettepanekud ei pruugi vastu võtta, tähendab paralleelselt ehitatav bürokraatia ja mehhanismid, et mis tahes kavandatud sätte vastuvõtmine soodustab demokraatiavastasust veelgi. lähenemine ühiskonnale. Nende blokeerimine tundub ülioluline, kuid WHA hääletusstruktuur (üks riik – üks hääl) muudab rahvusvahelise diplomaatia omandatud huvide alusel mõjusaks. Hääled sõltuvad tavaliselt väikese tervishoiubürokraatide rühma seisukohtadest.

Blokeerimine riiklikes seadusandlikes kogudes näib olevat väga oluline lähenemisviis, sealhulgas õigusaktide kehtestamine tervishoiupoliitika juurutamiseks, sealhulgas hädaolukordadele reageerimine riigi jurisdiktsioonis, ja konkreetselt takistada riiklikel asutustel järgimast väliseid diktaate.

Kuigi rahvusvaheline koordineerimine on rahvatervise, eelkõige piiriüleste riskide ja haiguste leviku vallas oluline, peab see toimuma osalisriikide korraldusel. Sellised meetmed peavad järgima põhilisi inimõiguste põhimõtteid, mis kehtestati Teise maailmasõja järgsete tribunalide ja lepingutega, mille eesmärk on peatada kolonialistlikud ja totalitaarsed lähenemised üksikisikutele ja rahvusvahelistele suhetele. See võib nõuda teistsugust rahvusvaheliste agentuuride kogumit, millel on piisavalt tugev põhiseadus, et taluda erahuvide konflikti ja mis ei saa rikkuda põhilist individuaalset ja riiklikku suveräänsust. See võib nõuda praeguste asutuste rahastamist ja asendamist otstarbeks sobivamate struktuuridega. Kui maailm ei taha olla lukustatud olukorda, millest on raske välja tulla, tuleb selle küsimusega väga kiiresti tegeleda.

IHRi muudatused

IHRi muudatused sisaldavad WHO pandeemiaks valmisoleku algatuse kõige olulisemaid aspekte. 

Need on kokku võetud eelmises väljaandes ning neid tuleks lugeda ja mõista koos CA+ nullkavandiga.

INB CA+ null eelnõu

Väljavõtted CA+ INB nullkavandist .

Artikkel 4. Juhtpõhimõtted ja õigused

17. WHO keskne roll – ülemaailmse tervise suunava ja koordineeriva asutusena ning mitmepoolse koostöö eestvedajana ülemaailmses tervisejuhtimises

Rõhutades WHO keskset nn suunavat rolli.

Artikkel 6. Prognoositav ülemaailmne tarneahel ja logistikavõrk

2. Käesolevaga luuakse WHO ülemaailmne pandeemia tarneahela ja logistikavõrgustik (edaspidi “võrk”).

3. Lepinguosalised toetavad võrgustiku arendamist ja kasutuselevõttu ning osalevad võrgustikus WHO raames, sealhulgas toetades seda pandeemiatevahelisel ajal ning pandeemia korral asjakohaselt laiendades.

(b) hindab eeldatavat nõudlust tootjate ja tarnijate järele ning kaardistab nende allikad, sealhulgas tooraine ja muud vajalikud sisendid pandeemiaga seotud toodete (eriti farmaatsia toimeainete) jätkusuutlikuks tootmiseks.

c) töötama välja mehhanismi, et tagada õiglane ja õiglane jaotamine…

Nõuda (peavad) pooltelt toetama WHO kavandatavat ülemaailmset tarnevõrgustikku. 3 (b) näib viitavat WHO rollile tootmise nõudmisel väljaspool turujõude. 3 (c), kuigi näib olevat kahjutu ja õiglane, jätaks jaotamise riigi pädevusest välja ja seda saaks kasutada WHO levitamisjuhiste järgimise nõudmiseks.

Artikkel 7. Juurdepääs tehnoloogiale: säästva ja võrdselt jaotatud tootmise ning tehnoloogia ja oskusteabe edasiandmise edendamine

Lepinguosalised tugevdavad WHO CA+ juhtorgani kaudu olemasolevaid ja arendavad uuenduslikke mitmepoolseid mehhanisme, mis edendavad ja stimuleerivad pandeemiaga seotud toodete tootmiseks tehno- ja oskusteabe asjakohast edasiandmist vastastikku kokkulepitud tingimustel võimekatele tootjatele,…

4. Pandeemia korral lepinguosalised:

a) võtab asjakohaseid meetmeid, et toetada intellektuaalomandi õigustest tähtajalisi loobumisi, mis võivad pandeemia ajal pandeemiaga seotud toodete tootmist kiirendada või suurendada, niivõrd, kuivõrd see on vajalik taskukohaste pandeemiaga seotud toodete kättesaadavuse ja piisavuse suurendamiseks; …

c) julgustab kõiki pandeemiaga seotud toodete tootmisega seotud patentide omanikke loobuma arengumaade tootjate litsentsitasu maksmisest, kui see on asjakohane, nende tehnoloogia kasutamise eest pandeemia ajal pandeemiaga seotud toodete tootmiseks. ja nõuavad vajaduse korral neid, kes on saanud pandeemiaga seotud toodete väljatöötamiseks riiklikku rahastamist, seda tegema; ja…

Peegeldab IHRi muudatuse sätteid intellektuaalomandist loobumise nõude kohta, kuid antud juhul tähtajaline (määrab?). Sisaldab autoritasu maksmisest loobumist. Nagu kavandatud sanitaareeskirjade muudatused, näivad need sätted mõjutavat riikide intellektuaalomandiõigusi.

Artikkel 8. Õigusnormide tugevdamine

2. Iga lepinguosaline loob ja tugevdab oma riigi regulatiivset suutlikkust ja tulemuslikkust pandeemiaga seotud toodete õigeaegseks heakskiitmiseks ning pandeemia korral kiirendab pandeemiaga seotud toodete hädaolukorras kasutamiseks õigeaegselt heakskiitmise ja litsentsimise protsessi. sealhulgas regulatiivsete toimikute jagamine teiste institutsioonidega.

See peegeldab vaktsiinide kiirendatud olemust Covid-19 väljakuulutatud hädaolukorra ajal ning sellega seotud regulatiivse järelevalve ja ohutuskatsete vähenemist. See vähendab oluliselt eelkõige ravimitootjate kulusid ja vähendab aastakümnete pikkust regulatiivse järelevalve arengut.

Artikkel 12. Kvalifitseeritud ja pädeva tervise ja hoolduse tugevdamine ja säilitamine

Tööjõud

3. Lepinguosalised investeerivad olemasoleva,

kvalifitseeritud ja koolitatud ülemaailmne rahvatervise hädaolukordade tööjõud, keda saab rahvatervise vajaduse alusel taotluse korral saata osapooli toetama, et ohjeldada haiguspuhanguid ja vältida väikesemahulise leviku suurenemist ülemaailmseks.

4. Pooled toetavad koolitusasutuste võrgustiku arendamist, riiklikke ja

piirkondlikud rajatised ja eksperdikeskused, et koostada ühised juhised, mis võimaldavad prognoositavamaid, standardiseeritud, õigeaegsemaid ja süstemaatilisemaid reageerimismissioone ning

eelnimetatud rahvatervise hädaabitööjõud.

Investeering pandeemia bürokraatia ülesehitamisse, mis selle tegevuskava aluseks on.

Artikkel 13. Valmisoleku seire, simulatsiooniharjutused ja universaalne vastastikuse eksperdihinnang

4. Kumbki lepinguosaline esitab igal aastal (või iga kahe aasta tagant) aruande oma pandeemia ennetamise, valmisoleku, reageerimise ja tervishoiusüsteemide taastamise suutlikkuse kohta, tuginedes võimaluse korral olemasolevatele asjakohastele aruannetele.

Järelevalvemehhanism, mis näib üles ehitatud ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo (OHCHR) läbivaatamismehhanismi mudelile.

Artikkel 15. Ülemaailmne koordineerimine, koostöö ja koostöö

2. Tunnistades WHO keskset rolli rahvusvahelise tervishoiutöö suunava ja koordineeriva asutusena ning pidades silmas vajadust koordineerida tegevust piirkondlike organisatsioonide, ÜRO süsteemi üksuste ja muude valitsustevaheliste organisatsioonidega, peab WHO peadirektor kooskõlas kuulutada välja pandeemiad siin sätestatud tingimustel.1

Artikkel 17. Pandeemia- ja rahvatervisealase kirjaoskuse tugevdamine

1. Lepinguosalised kohustuvad suurendama elanikkonna teadus-, rahvatervise- ja pandeemiaalast kirjaoskust, samuti juurdepääsu pandeemiaid ja nende tagajärgi käsitlevale teabele ning võitlema vale, eksitava, desinformatsiooni või desinformatsiooniga, sealhulgas rahvusvahelise koostöö edendamise kaudu. Sellega seoses julgustatakse iga lepinguosalist:

b) korraldab korrapäraselt sotsiaalseid kuulamisi ja analüüse, et teha kindlaks valeinformatsiooni levimus ja profiilid, mis aitavad välja töötada üldsusele suunatud suhtlus- ja sõnumistrateegiaid, et võidelda valeinformatsiooni, desinformatsiooni ja valeuudiste vastu, tugevdades seeläbi üldsuse usaldust; ja,

2. Lepinguosalised panustavad teadusuuringutesse ja teavitavad poliitikat nende järgimist takistavate tegurite kohta

rahvatervise ja sotsiaalsed meetmed, usaldus ja vaktsiinide kasutuselevõtt, sobivate ravimite kasutamine ning usaldus teaduse ja valitsusasutuste vastu.

Sõnavabaduse haldamise sätted.

Artikkel 19. Jätkusuutlik ja prognoositav rahastamine

1. Lepinguosalised tunnustavad rahaliste vahendite olulist rolli WHO CA+ eesmärgi saavutamisel ning riikide valitsuste esmast rahalist vastutust oma elanikkonna tervise kaitsmisel ja edendamisel. Sellega seoses teeb kumbki lepinguosaline:

a) teeb tema käsutuses olevate vahendite ja ressursside piires koostööd teiste lepinguosalistega, et tõsta

rahalised vahendid WHO CA+ tõhusaks rakendamiseks kahepoolsete ja

mitmepoolsed rahastamismehhanismid; b) kavandab ja annab piisavat rahalist toetust kooskõlas oma riikliku eelarvesuutlikkusega, et: i) tugevdada pandeemiate ennetamist, valmisolekut, reageerimist ja tervishoiusüsteemide taastamist; ii) oma riiklike kavade, programmide ja prioriteetide elluviimine; ja iii) tervishoiusüsteemide tugevdamine

ja universaalse tervisekindlustuse järkjärguline realiseerimine;

c) kohustuvad seadma prioriteedid ja suurendama või säilitama, sealhulgas suurema koostöö kaudu

tervishoiu-, rahandus- ja erasektori vahel riigisisese rahastamise, eraldades oma aastaeelarves vähemalt 5% oma jooksvatest tervishoiukuludest pandeemiate ennetamiseks, valmisolekuks, reageerimiseks ja tervishoiusüsteemide taastamiseks, eelkõige asjakohase suutlikkuse parandamiseks ja säilitamiseks ning töötada selle nimel, et saavutada üldine tervisekaitse; ja d) kohustub eraldama vastavalt oma suutlikkusele XX% oma sisemajanduse kogutoodangust rahvusvaheliseks koostööks ja abiks pandeemia ennetamise, valmisoleku, reageerimise ja tervishoiusüsteemide taastamise vallas, eelkõige arengumaade jaoks, sealhulgas rahvusvaheliste organisatsioonide ja olemasolevate ja uued mehhanismid.

Finantsstruktuuri loomine, mis nõuab pandeemiate puhul teatud eelarve kohaldamist, sõltumata koormusest.

Artikkel 20. WHO CA+ juhtorgan

1. WHO CA+ juhtorgan moodustatakse WHO CA+ tõhusa rakendamise edendamiseks (edaspidi “juhtorgan”).

2. Juhtorganisse kuuluvad: a) lepinguosaliste konverents (COP), mis on osapooltest koosnev juhtorgani kõrgeim organ, mis on ainuke otsuseid tegev organ; ja b) lepinguosaliste ametnikud, kes on juhtorgani haldusorgan.

3. COP kui WHO CA+ kõrgeim poliitikakujundaja vaatab iga kolme aasta järel korrapäraselt läbi WHO CA+ ja mis tahes sellega seotud õigusaktide rakendamise ja tulemuste, mille COP võib vastu võtta, ning teeb vajalikud otsused edendada WHO CA+ tõhusat rakendamist.

Tervisehädaolukordade järelevalve ja reageerimise juhtorgani loomine (mis näib olevat WHO raames).

Artikkel 21. WHO CA+ nõuandev organ

1. Asutatakse WHO CA+ nõuandev organ (“konsultatiivne kogu”), et anda nõu ja tehnilist sisendit COPi otsustusprotsesside jaoks, ilma et nad osaleksid otsuste tegemisel.

Teine järelevalveasutus, osa kasvavast tööjõust, mida toetatakse ainult sel eesmärgil.

Artikli autor David Bell on Brownstone’i instituudi vanemteadlane, on rahvatervise arst ja biotehnoloogia konsultant globaalse tervise alal. Ta on endine Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) arst ja teadlane, Šveitsis Genfis asuva Innovatiivse Uue Diagnostika Fondi (FIND) malaaria ja palavikuga seotud haiguste programmijuht ning Intellectual Ventures Global Good globaalsete tervisetehnoloogiate direktor. Fond Bellevue’s, WA, USA.

Loe lisaks sarnastel teemadel: