On vähe selliseid ajakirjanikke, keda saab nimetada Sõltumatuks Ajakirjanikuks või üldse ajakirjanikuks. Suur osa ajakirjanikest ma nimetaks sõduriteks – meediasõduriteks. Miks? Sest ta pole sõltumatu; ta ei tegutse südametunnistuse järgi; ta ei järgi ajakirjanduse head tava; ta ei tee piisavalt hästi oma tööd faktide ja tõendite otsimisel; ta on orienteeritud pealkirjale mitte sisule; ta on orienteeritud kasumile ja klikkide arvule; ta on tööandja mängukann; ta ei järgi süütuse presumptsiooni; ta osaleb infosõjas; ta pole erapooletu; ta ei järgi elu alusreeglit “tee teistele ainult seda, mida sa tahad et sulle tehakse.” Või ajakirjanduses töötavadki kurjategijad ja nad teevadki kurja inimestele ning nõustuvad vastu saama samasugust kurja?

“Ajakirjanik on oma loomult lits, kes teeb juba oma uuele kundele silma, kui parasjagu reite vahel rapsiv eelmine klient veel lõpetanudki pole. Neil pole iialgi aega isegi elementaarseks viisakuseks tänada, peale loo ilmumist oma kaasautoreid, sest hetkel kui lugu on alles trükikojas, intervjueerib ta juba järgmise loo peategelast.”- Hannes Võrno

Meedia – Kas tõesti inimelude hävitamise relv?

Täna on selline olukord, kus suur osa meediakanalitest müüvad “pealkirju”, mitte sisu. Meediakanalid on poliitilised ja täidavad Eliidi korraldusi. Fookus on pealkirjal ja see peab täitma eesmärgi. Pealkirja ülesanne on Eliidi eesmärkide toetamine, tekitada huvi, uudishimu, sensatsiooni ja skandaali “lõhn”, et meelitada lugejat ja koguda klikke, et klikkide statistika põhjal müüa reklaami ettevõtetele ja programmeerida lugejat juba pealkirjaga. Reklaami ja sponsorraha hoiab meediakanalit elus. Sisu on tavaliselt üks ümmargune jutt, kordab sissejuhatavat lõiku, puuduvad konkreetsed tõendid ja faktid, venitatakse artikkel pikaks sisutühja nämmutamisega ning vahest puudub artiklil ja algallika autori nimi.

Meediakriitik Marju Himma võttis sõna: https://epl.delfi.ee/artikkel/120371966/meediakriitika-just-see-ajakirjandusvaljaanne-paneb-enim-pealkirjadeks-klopsumagneteid

Millised on aga sellise meediakäitumise tagajärjed?

Tänapäeva meedia on suures osas internetis. Iga sinu tegevus internetis jätab maha jälje, mida hiljem kustutada pole eriti võimalik. Interneti looja jälgib, kontrollib ja salvestab iga inimese tegevust. On loodud palju programme, mis aitavad toodetud sisu esile tõusta kõigis interneti otsingumootorites. Seda nimetatakse SEO ks. Koolitatud SEO spetsialistid on ühed hinnatumad, sest SEO alginfo kvaliteedist sõltub ettevõtte info, toodete ja teenuste nähtavus. Mida nähtavam sa oled, seda kasumlikum on ettevõtte tegevus.

Meediaettevõtted võistlevad reitingute ja lugejate arvu pärast. Tänane maailma ühiskond on kurjuse ühiskond ja 90-95% maa elanikkonnast elab kurja ühiskonna meediaruumis. Vaadake viimase kahe aasta uudiseid. Need olid peamiselt Covid “surmahaigusest” või iga teine uudis ja pilt on sõjast ja relvadest. Ainult kurjus, hirm ja vägivald domineerivad. Tegin kunagi statistika 2021 a alguses Delfi uudistekanalist ja sain ühel päeval Delfi esilehel olevatest uudistest kokku lugedes üle saja uudise Covid kohta ja alla saja olid muud ebaolulised uudised. Sõna “Covid” oli/on “müügihitt/klikimagnet” meediaettevõtetele ja see sõna tõi sisse nii reklaamiraha kui ka “muul” viisil “Lojaalsuse” rahad.

“Ettevõtete omanikud ja töötajad, kes reklaamivad oma tooteid ja teenuseid hirmu külvavates ja ühiskonda lõhkuvates peavoolumeediakanalites, on osalised ja aitavad kaasa maailma hävingule!”

Teadmainimesed ütlevad, et inimene on täpselt selline, millised on tema mõtted, toit, sõnad, sõbrad, elukeskkond ja meediaruum. Kui maa elanikkond on ümbritsetud kurjast, siis “müüb” paremini kurjus, sest inimesed on ära unustanud headuse ja harmoonia. Peavoolumeedia kontrollib enam kui 90% maa elanikkonnast! Kujutate ette seda info liikuma panevat jõudu ja seda teab Eliit, et meedia on võimsaim relv maailmas. Meediat kasutatakse psühholoogilise relvana ja manipuleeritakse inimkonnaga. Meedia on muutunud karistajaks kohtute asemel ehk meedia on võtnud üle kohtu rolli. Meedia karistab ja hävitab inimeste elusid, isegi kui kohtus on see inimene saavutanud võidu. Nagu ennem kirjutasin, et 90% inimkonnast loeb peavoolumeediat, klikib pealkirjal ja see paneb selle info liikuma suurel kiirusel ja see ei kao enam kuhugile. Ükski meediafirma hilisem vabandus ei jõua samale auditooriumile samas ulatuses ja see ei muuda algselt tehtud halba heaks. Leidub ikka ja jälle inimesi, kes loevad pealkirju, mis on otsingumootorites esilehel aga nad ei süüvi enam edasi otsima, kas võib ka leida vastupidist infot. Kuna aga negatiivne on eesotsas, siis seda usutakse rohkem. Sellega ongi hea inimene tehtud alusetult halvaks ja ühiskonnast tühistatud.

“Tõega on selline asi, et kui valet räägitakse piisavalt palju tõe pähe, muutub see tõeks.”

Miks on vaja järgida ka meediaettevõtete omanikel ja ajakirjanikel süütuse presumptsiooni?

Inimestele lihtsamalt öeldes tähendab süütuse presumptsioon – inimene on süütu seni kuni kohus pole tõendanud vastupidist.

Ajakirjanikud ja nende tööandjad aga eiravad seda süütuse presumptsiooni ja on võtnud endale kohtu rolli. Ajakirjanikud kasutavad lugude pealkirjades inimese mainet kahjustavaid sõnu ilma tõendeid või kohtuotsust omamata. Üsna tihti on tõendid kallutatud või puudulikud. Pole vahet, et pealkiri on “kellegi” arvamus, eeldus, satiir või küsimus. Halvustav ja negatiivne sõna on mainet kahjustav ja elu hävitav. Nagu varem kirjutasin, et inimesed ei süüvi sisusse või see sisu ajab kahepidist juttu, sogab “vett” ja tihti ei saada aru, kas ja kus siis see mõte on ja miks seda lugu vaja oli? Aga pange tähele, et müüb pealkiri ja see pealkiri koos SEO jaoks paika pandud otsingusõnadega(Keywords) jätavad jälje internetti igavesti ja inimesed näevad pealkirju, mitte sisu esmapilgul.

Ajakirjanik on muutunud sõduriks infosõjas – meediasõduriks

Ajakirjanikel tuleb teha ümberõpe ja nad peavad lõpetama pealkirjades sõnade kasutamise, mis kahjustavad alustetult inimese mainet ja elu, jääma sõltumatuks ja neutraalseks, tegutsema südametunnistuse järgi, olema harmoonias. Meediaagentuuridelt tuleb ära võtta kohtu roll ja peavad vastutama iga alusetult rikutud inimese maine ja elu eest. Kui ikka inimene enam tööle ei saa meedia vale artikli pärast, siis meediaettevõte peab sellele inimesele maksma riigi keskmist palka elu lõpuni ja korvama kõik tekkinud kahjud seoses vale artikliga. Sellised otsused peaksid kohtu kohtunikud menetlema kiirkorras 30 päeva jooksul ja eriprotseduuri alusel. Võimalus on luua üldse täiesti uus meediamaastik – Meedia elanikkonna poolt.

Euroopa Liidu Komisjon andis samuti märku Eestile, Soomele ja Poolale, et nad pole kinni pidanud süütuse presumptsioonist oma kohtumenetlustes ja info avalikustamisel.

Kes koolitab Meediasõdureid?

Marju Lauristini on peetud taasiseseisvunud Eesti ajakirjanduse loojaks(ema) ja kujundajaks. Ta on ise olnud õppejõud ja suunakujundaja. Täna näeme tema töövilju. Isegi kui ta on oma suhtumist ja suunda kardinaalselt muutnud viimase 4 aasta jooksul, ei muuda see tema varasemat tööd olematuks ja tagajärjed on näha nüüd.

Vaadake tänaseid ülikoolide õppejõude, kes ajakirjanikke koolitavad ja tehke kodutööd nende tausta uurimisel ise. Nii mõnigi on seotud poliitikaga, ärihuvid,…. Kui õppejõud pole ise sõltumatud, siis kuidas ta koolitab välja sõltumatut ja ausat ajakirjanikku?

Ajakirjanikuks saab õppida: https://www.tlu.ee/bfm/ajakirjandus ; https://ut.ee/et/oppekavad/ajakirjandus-ja-kommunikatsioon

Uusi ajakirjanikke on koolitama hakanud suure meediaettevõtete ajakirjanikud, mitte õppejõud….

Vaadake kriitiliselt meediaettevõtteid ja nende omanikke. Töötaja ja uus koolitatu on tööandja peegeldus. Üsna tihti on suure meedia ettevõtete tegelikult omanikud peidus ja täidavad mingit muud rolli. Selle kohta on tõestus, kui Fonte.News toimetus otsustas osaleda eksperimendis ja selle käigus pöördusid suure meediaettevõtete omanikud eksperimendi algatajate vastu kohtusse, siis tuli välja fakt, et see mida suur meedia oma artiklite pealkirjadega teeb teistele, see neile ei sobinud kohe mitte. Selle asemel, et teha kokkulepe, et suur meedia võtaks maha inimesi alusetult tühistavad, mainet rikkuvad ja faktivigdega artiklid, nad palkasid kallid advokaadid kohtus käimiseks et valede põhjal õiglust nõuda.

Kas me näeme meediamaastikul viimase 10 aasta jooksul muutusi paremuse ja ühiskonna tugevdamise suunas või meedia on ühiskonda jõuliselt lõhkunud?

Näited elust enesest?

Näiteks uudislugude pealkirjad, kus uudises endas üsna tihti puuduvad tõendid ja faktid ehk kohtuotsus, mis annaksid õiguse kasutada selliseid sõnu või sõnaühendeid: “tüssama”, “petma”, “kahtlane tegevus”, “kahtlane firma”, “skeemitaja”, “pettuse meister”, “läbikukkunud….”, “pankrotimeister”, “ahistamiskahtlusega….”, “kantima..”, “Kas joobes olek?”, “Kas kasutas vägivalda?”, “Kas pettis maksuametit?”, “Kas pettis äripartnerit?”, “Kas oli narkouimas?”, “Kas pettis kliente?”, “Altkäemaksukahtlusega”, “…….. kahtlusega”, jne, jne. Kui vaatate neid sõnu või sõnade kombinatsioone, kas te suhtute sellesse isikusse positiivselt ja tahate temaga ilma igasugust halba kartmata koostööd teha? Olen kindel, et te hakkate kõhklema ja suur osa inimestest loobuvad. Mõni, eriti avalikku tähelepanu otsiv inimene, hakkab seda infot jagama edasi sotsiaalmeediakanlites, mis hakkab elama oma elu internetis.

Vastutus

See vastutus on üldse ühiskonnast ära kadunud. Inimestel on tekkinud karistamatuse tunne. Kui Eesti Riigi valitsusjuhid ja ametnikud ei vastuta mitte millegi ees, see vastutus on salaja välja võetud Karistusseadustikust ja Põhiseadusest, siis riigijuhtide eeskujul tehakse nende järgi. Kõik inimesed, kes töötavad riigi ametkondades, peavad täitma Avaliku teenistuse seadust. Iga inimene peab vastutama ja ta peab aru saama, et igal sõnal ja tegevusel on tagajärjed. Päeva lõpuks saavad halvad teod selle autori ikka kätte ja tagajärjed ei jää tulemata.

Fonte.News on võtnud ülesandeks avaldada artiklid koos faktide ja tõenditega, kus ametnikud, advokaadid, kohtunikud, avalikud teenistujad, ettevõtjad ja ka tavainimesed on ülekohtuselt ja seadusevastaselt kohelnud teisi inimesi, nad on kuritarvitanud oma positsiooni ja võimu, nad on rikkunud süütuse presumptsiooni. Kannatajad lähtuvad elu moraalist: “Tee teistele ainult seda, mida sa tahad et sulle tehakse.”

Eelpool nimetatud artiklite sisu on otse kannatajatelt koos selgituste ja tõenditega. On käimas mitmed kohtuprotsessid ja osad on jõudnud juba Riigikohtuni, samuti Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Riigikohus on seni näidanud ülesse ebaõiglust ja selle riigikohtu olemasolu vajadus on küsitav. Seega, on paljud eksperimendi artiklid hetkel peidetud, kuid kohtuprotsesside käigus on selle viimase kolme aasta jooksul kogunenud väga palju materjali. Isegi kui Suur Meedia oma kallite advokaatidega võidavad, ei jää Fonte.News vait ja toob jätkuvalt päevavalgele kõik protsessid koos kõigi nimede ja tõenditega.

Ka see artikkel ilmus sellepärast, et Eesti kohtusüsteemis on asjad väga korrast ära:

https://fonte.news/arvamus/eesti-kohtususteem-vajab-kohest-reformi

Fonte.News meeskonna eesmärk on luua Meedia elanikkonna poolt.

Loe lisaks:

https://fonte.news/uuriv-ajakirjandus/riigikohtu-kolme-kohtuniku-saale-laos-velmar-brett-hannes-kiris-topeltstandard-samadel-asjaoludel-jaab-vang-vangi-aga-vandeadvokaat-mari-manniko-ei-lahe-isegi-kohtu-alla

https://fonte.news/uuriv-ajakirjandus/aripaeva-ajakirjanik-mari-mets-on-jarjepidev-valetaja-ja-kelm

https://fonte.news/uuriv-ajakirjandus/avalikud-teenistujad-neve-uudelt-ahti-kuusevali-ei-kaitse-eesti-kodanikke-pohiseaduse-jargi-otsused-on-vastuolus-euroopa-inimoiguste-kohtu-praktikaga

https://fonte.news/oigus/avalik-teenistuja-reena-nielander-eksis-otsust-tehes-ev-pohiseaduse-45-vastu

https://fonte.news/vaba-eesti-uudised/miks-eestis-ei-raagita-avalikult-ja-valjult-pohiseaduse-muutmise-vajadusest

https://fonte.news/arvamus/eesti-kohtususteem-vajab-kohest-reformi

Ida-Virumaal pedagoogitööst elatununa, küsisin oma õpilastelt sageli nende arvamust. Selle ja teise kohta ning ilma oma hinnangute või suunatuledeta. Kord uurisin meediaõpilastelt kooli omaloomingulise telesaate nimesse suhtumist. Õpilased tegid ise saadet, mille kogu tootmisprotsess oli osa nende ainekavast ehks meediast. See saade kandis nime THE SAADE. Õpilastele see nimi meeldis ja nii jäi see teema sinnapaika. Kuigi, kui nüüd päris otse küsida, siis eesti keeles ei ole sellist sõna nagu THE – milleks siis see anglikaanide artikkel? Ja sealsamas kehitab iga inglise keele kõneleja õlgu sõna SAADE peale. Onju nii? Aga las ta olla, siis saad aru, miks on loo pealkiri THE ANTS mis võib vabalt tähendadagi seda mida ta tähendab inglisekeelse lugeja jaoks.

Ega ma seda pealkirja muidugi päris juhuslikest klotsidest ei konstrueerinud. Sa näed ju isegi, et see on suund, kuhu me vaikselt hoogu kogudes veereme. Ma jätan nimme tänitamata ega nimeta seda veeremist allamäge liikumiseks. Kellegi jaoks on see vaieldamatult tõus, sest selleks, et millegi jaoks ruumi teha, tuleb vana eest ära koristada. Seepärast ongi “The Ants” see punkt kaardil, kus me parasjagu oleme. No kes kurat on Ants? Küsib uus generatsioon, kes teab et mehe nimed on Manglus, Gyther, Branson, Brennan, Gerard, Bräit, Jystin, Dänver ja teised. Kui need kutid kuulevad, et kellegi nimeks on pandud lihtsalt Ants, ei arva nad muud, kui seda, et see Ants on kusagil suve- või jaanipäeval täis peaga, kuse ja mullaga pooleks tehtud. Aga kuna Manglus, Gyther, Branson, Brennan, Gerard, Bräit, Justin, Dänver ja teised on enne kui nad kõndima ja rääkima õppisid, saanud selgeks suurema osa uuseuroopalikest väärtustest, asuvad nad Antsu otsekohe tolereerima ja temast hoolima. Ta saab õige nime. Seades selleks muidugi oma reeglistiku ja see on ajaloost tuttav “Sisult rahvuslik, vormilt sotsialistlik” ehk The Ants. Nõnda said pärisorjadest esi-esivanemad omale kõik kunagi mõisniku käest nimed ja õieti pole midagi muutunud. Suheldes robotametnikuga ei küsi masin sinult ju iial su nime. Tal on lahter su isikukoodi ja jälgimisseadme numbri jaoks, kuhu saata kontrollkood, tuvastamaks milline ori soovib süstemi siseneda. Niisiis pole õieti mingit vahet, kuidas me üksteist veel mõnda aega kutsume – ma mõtlen milliste meile vanemate poolt pandud nimedega. Tulevikus on nimi kõigest leid arheoloogia huvilistele, kes rajatavale magistraalile ette jäävas võsarisus kummalisi lihvitud kiviplaate uurivad, kus on mingid veidrad sõnad ja daatumid.

Kas sa pole tajunud, eriti viimasel ajal, et tulevik on hääbumas. Ma mõtlen seda tulevikku mis tuleb. See, mis kunagi oli sel samal ajateljel, kus ühte “otsa” jääb möödunu ja teise ees ootav. Näib, nagu tammuksime ammu märjast lirtsuvate saabastega keset laukaid ühe veidi kõrgema mätta otsas ning sunniksime end uskuma midagi muud. On olevik, see milles elame praeguses hetkes ning tulevik, millest mõelda ja unistada on absurd, sest sa ei suuda enam järge pidada, mida sulle üks või teine sellest jutustab.

The Ants – need olemegi meie sinuga. Ja sedasama on ka need kes meist võimukamad või viletsamad. Asjalood on sealmaal, et nõndasamuti nagu sipelgate koloonias, näevad Kuningannat ainult teda teenindav kõige lähem kitsas ring ümmardajaid ja teenreid. Muud on sõdurid ja töölised, imetajad ja ammed ning need kelle bioloogiline kell alles hakkas tiksuma või kohe lakkab. Mõtle ennast kord maapinnale. Sipelga silmade kõrgusele. Kujutle nüüd ette end sipelgana selleks, kes sa täna süsteemis oled. Kui sa ennast kuningannana tunned, siis tuleta meelde, kas sa rohtu võtsid juba või unistasid kas võtsid ja laksasid teise peotäie lisaks. Sama on ka siis kui kujutad ette, et oled seal kusagil õukonnas väljavalitu, sest oled kuningannale üsna lähedal. Seda tunned sa kohe kindlasti, kui allkirjastad täis õhinat avalduse parteisse astumiseks ning saad selle elu ainsa käepigistuse. Pealikult, kelle jaoks oled sa üks kuradi kuulekas Manglus, Gyther, Branson, Brennan, Gerard, Bräit, Justin, Dänver või The Ants.

Sealtpeale oled sa sõdur või töösipelgas, kes vaadates retušeeritud plakatil osakonnajuhataja naeratavat nägu, meenutab hardumusega seda käepigistust. Ta ei ole mingi kuninganna. Ta on justnimelt tööliste ja sõdurite osakonnajuhataja, kes ainsana teab, et kui sipelgakaru otsustab nii või naa, on pesaga perses, kuigi sa usud ta juttu, et rohkem töötades ja vähem mölisedes, kasvad sa nii suureks, et sipelgakaru kardab hoopis sind. Sa usud et käsk ühest pruunist pudelist lonks sitavett rüübata, hoiab sind terve ning kaitseb kõigi teiste hingematva hingeõhu eest. Loogiline, et sa paned sellele kuulekalt õla alla ja vihkad neid, kes tõrguvad seda paska neelamast. Sa liigud edasi töösipelga unistuste utoopilisel teel ning õhkad aina täiuslikumate tööriistade poole. Sa annad uhkusega oma käepäraseks saanud labida sellele, kes äsja küüntega auku kaevas ning võtad tänust nõretades vastu võimaluse istuda ise väikese eksavaatori hoobade taha. Sa näed oma karjääri äkki hoopis teise nurga alt. Varsti tuleb keegi õnnepisar silmas ja võtab sinu koha ekskavaatoris. Sest kui te mõlemad võtate puiklemata oma kohustusliku poosi ja doosi sisse, saadab teid edenemine. Nõndamoodi nagu meie, töö eest põgenedes ja paremate tööriistade poole püüeldes sipelgad ei saaks. Nad sureksid varem või hiljem välja. Lihtsalt ja tseremoonitsemata.

Kui nüüd sipelgate kuninganna peaks tahtma seda kaost ja peadpööritava kiirusega persemimekut peatada, siis mida ta teeks?

Kuninganna lahkuks pesast. Võtaks kaasa oma lähimad ja kuulekamad toapoisid ja teeniatüdrukud ning astuks aupaklikult viirgu võtnud pööbli keskelt läbi spaleeri minema. Suure tõenäususega lendaks see jõuk ustest ja akendest kuninganna suletud ruumidesse ning teeks kõike seda milleks neile mõistust jagub. Nad kahmaksid üksteist jalge alla tallates kõike seda, mida neil enne pole olnud. Muidugimõista kõige kõvem rüselus sõdurite ja tööliste vahel käiks troonisaalis. Seal ei tunne vend venda ning iga krooni proovinud pea lendab sealt peatselt kolinal veeredes verest voogavasse rentslisse.

Kokkuvõtteks:

Tule koju. Muud ma sulle soovida ei oska. Kujuta enesele ette, et sipelgad (The Ants) teeks nii nagu inimesed…ja see võrdlus ei ole milligrammigi vähem absurdne kui sinu lemmikpoliitiku iba. Sipelgatel on muuseas rohkem e-lahendusi kui minul, sinul ja kogu küberteadusel kokku. Nende e-hääletuse fenomeen, erinevalt ilgest pettusest, seisneb üldse selle valimiste farsi ärajätmises. Igaüks jääb selleks kes ta ON, sest igaühele on antud tema võimed oma võimeid arendada. Soov suurema vabaduse, suuremate hüvede ja isegi võimu poole on igaühe enese luua. Tahad olla kuningas, siis lihtsalt ole seda. Miks peavad teised sind kuningaks pidama? Sõdur või tööline, kes tahab saada koloonia kuningannaks võib leida omale tõepoolest mõttekaaslased ning raha, et ennast emaseks lõigata, aga ta ei jätka sugu. Seepärast on sipelgad leppinud toimiva süsteemiga mille eesmärk on säilida ja kesta. Kui sureb kuninganna, sureb koloonia koos temaga ja see on loomulik selle ajastu lõpp sest järelikult teeb see ruumi uuele. Nende töölised ja sõdurid, ammed ja ämmad ei kuuletu ummisjalu tormates uuele kuningannale, vaid omandavad, kohanduvad ja täiustuvad. See pole lõpp, vaid vastupidi – sealt algab uus ja parem.

Loo autor on Hannes Võrno, allikas Hannes Võrno Blogi

Rahvusvahelisel areenil tegutsev Eesti juurtega kunstnik Toomas Altnurme on elanud Araabia Ühendemiraatides juba kaheksa aastat. Lisaks aktiivsele kunstiloomele töötab ta Al Aini linnas Araabia Ühendemiraatide ühes vanimas ülikoolis kujutava kunsti õppejõuna. Viis aastat tagasi tema eestvedamisel toimus esimene Eesti kunstikuu, mis lõimis kokku kaks eripalgelist kultuuri. Tänavu sai see Altnurme algatusel kultuurisillana taas ellu kutsutud.

Eesti kunstikuu kulmineerus näitusega riigi pealinnas Abu Dhabis, Maailma kaubanduskeskuse Art Hub galeriis. Näitus “Beauty of the Desert” (“Kõrbe ilu”) jääb kaunistama kohalikku kultuuriruumi 25. novembrist kuni 8.detsembrini.

Kunstikuu Abu Dhabis – Eesti kunstnike hüppelaud maailma

Pärast tihedat konkursisõela said valituks seitse Eesti kunstnikku, kes sõitsid Abu Dhabi emiraati ja elasid Al Khateem Art Hubi loomeresidentuuris kuu aega keset kõrbe oaasi. Sel perioodil tutvusid nad kohaliku kultuuriga, käisid üksildastel kõrberännakutel ja pühendusid segamatult loomingule.
Esmakordselt oli kunstikuu programmi liidetud ka muusika, tänu millele tekkis uus inspireeriv kooslus, mis kõiki osalejaid vastastikku innustas. Laulja ja laulukirjutaja Emma Johanna Lepasoo andis väärtusliku panuse – vajalikel hetkedel täitus kõrbevaikus maagiliste helidega. Idee autori Toomas Altnurme sõnul võiks edaspidi kunstikuu formaati laiendada, kaasates loovisikuid ka teistest valdkondadest. 

Eesti kunstikuu tipp-hetk oli näituse avamine Abu Dhabis, millest võtsid osa mitmed kohalikud nimekad ettevõtjad kui ka kultuuriministeeriumi ametnikud. Abu Dhabis asuvat Eesti saatkonda esindas Krista Reinhold. Kunstipublikul oli võimalus tajuda, kuidas iga looja läbi ilmutas kõrb end lõuendile täiesti kordumatul moel. Põneval kombel avaldas kunstnike töödele mõju nende maalimise füüsiline koht loomeresidentsis. Mõne kunstniku puhul oli loomeprotsess avatum, teistel reserveeritum. 

Kõrbe moodi

Moekunsti taustaga Kerttu Siplase reljeefsetest töödest on tajuda kohaliku maastiku üdini läbitunnetamist. Erinevalt teistest valmistas ta oma teoste tarbeks ise värvisegu kohalikest looduslikest kivimitest, millest vormusid assamblaažilikud kompositsioonid. Kerttu töötas teostega loomeresidentuuri kõige avalikumas ja araabiapärasemas ruumis. Tema puhul oli imetlusväärne näha lõputut katsetamist materjaliga, keskendumisvõimet kui ka avatust dialoogidele nii ümbritseva ruumi kui sealviibivate inimestega.
Hannes Võrno, samuti moeharidusega, üllatas kõiki oma maalide õrnuse ja pastelsusega. Tema neli monokromaatilist teost moodustavad ühtse terviku, mis sümboliseerivad inimese eluringi. Hannese teosed on minimalistlikud ent pingestatud. Nad hingavad, on kantud pausidest – samas laetud liikumisest. Kõrvuti Kerttu Siplase maalidega mõjusid nende kahe tööd nagu meditatisoonid jõulisemate ja värvideküllaste teoste keskel. 
Värvide mäng piirialadel
Einar Vene põnevad naivistlikud maalid kompavad müstitsismi ja metafüüsika piire. Palju sümboleid, mille lahtimurdmiseks annab kunstnik vaatajale vaba mõttelennu, mis omakorda elavdab viimase fantaasiat. Kuna siinses kultuuriruumis on omad tavad ja kombed, mis kehtivad ka kujutavale kunstile, siis Einari teoste puhul on näha kõige enam seda lustlikku mängu lubatu ja keelatu piirialadel. Julged säravad värvid, põnevad peidetud vihjed religioossetel teemadel lisasid kogu näitusetöödele kelmikat vürtsi.

Helisevad maalid

Näituse avamisel tegi südantliigutava muusikalise etteaste Emma Johanna Lepasoo. Lauljal seljas olnud kohalik araabia stiilis türkiissinine läikiv kostüüm, kitarr ja sinine tool suhestusid värviküllaste Einar Vene maalidega ja pakkusid vaatajale põnevat visuaalset dialoogi. Emma alustas kontserti a-capella vaimuliku rahvalauluga “Mu süda ärka üles”. Seejärel esitas ta omaloomingulisi laule “Päike tõuseb”, “Põllulilledest on minu laul” ja spetsiaalselt näituse avamiseks kirjutatud inglisekeelset pala “Arabian nights”, mille loominguline inspiratsioon on kantud nii isiklikest reisimuljetest kui ka resideeruvate kunstnike teostest.

Emma sõitis näituse avamisele Abu Dhabisse otse 300 km eemal asuvast Liwa loomeresidentsist, kus ta filmis eelnevatel päevadel oma laulule “Mälestuste meri” muusikavideot. See paik on Araaabia Ühendemiraatide viimane oaas enne kui sealt saab alguse üks maailma suurimatest kõrbetest nimega Ar-Rub’ al-Khali ( ing. k Empty Quarter). Oma valikut filmida video just sellele laulule põhjendab ta ise nii: “Kui kõndisin kõrbes liivaluidete vahel, oli mul kohati tunne nagu oleksin mere põhjas. Ainult, et merd ennast ei olnud. Selline atmosfäär sobis ideaalselt helikeelt visuaalselt toetama. Muusikavideo valmib koostöös kohaliku filmiproduktsiooniga.”
Kõrbekontrastid 
Huvitav oli näha protsessi muutumist – kuigi Einar Vene töötas oma maalidega samas pool-avatud ateljee tüüpi ruumis, kus Raivo Kelomees, siis näitusel asusid nende tööd ruumi eri otstes. Raivo Kelomehe kaks maali olid kogu ülejäänud näituse töödest selgelt eriilmelised. Kuna ta liitus kunstikuuga kõige hiljem, siis tema puhul ei olnud maalides tajuda nii selgelt kohaliku keskkonna mõjutusi kui teiste kunstnike puhul. Pigem hoiab ta oma maalidega selgelt sürrealistlikku joont, mis peegeldavad omapäraseid sisemaastikke : jooned lõuendil põimuvad keerukateks sõlmedeks, millel ei ole ei algust ega lõppu. Raivo oli kogu seltskonnast üks kahest, kes oli osalenud ka esimesel kunstikuul aastal 2016.

Katrin Karu – kunstnik, kelle tähelend sai eelmiselt emiraatides toimunud kunstikuult tuult tiibadesse – osutus sel aastal taas valituks. Katrini puhul hakkas näituse avamisel lisaks tema mõõdult mastaapsetele, koloriidilt julgetele ja kontrastsele maalidele silma ka tal seljas olnud siidkleit. Kui kunstnik enese maalide järgi disainitud kleidis seisis oma teoste ees neid tutvustades, võis publik kogeda, kuidas naine ongi just oma enda maalilt välja astunud. See kombinatsioon töötas näituse avamisel põneva sümbioosina. Katrini loomeprotsess oli samuti huvitav: tema maalis ainsana loomeresidentuuri alalt väljaspool, toetades lõuendid vastu halli kõrget müüri, selja taga laiumas kõrb. Kindlasti jättis tema väliateljee asukoht maalidele teatava jälje. Ka näitusel presenteeriti neid teisiti – need tööd ei rippunud seintel, vaid olid asetatud nagu kaitsvad müürid kahekaupa üksteise vastu galerii peasissepääsust paremale ja vasakule põrandapinna kohale.

Stiilseid kõrbeetüüde pakkus silmale vaadelda Toomas Kuusing, kelle maalide koloriit on helge ja kirgas nagu kõrbeliiv ja päike. Tema töötas samuti väliateljees, küll varjulises kohas, aga vaatega liivaluidetele. Tänu sirgjoonelisele tehnikakasutusele jäi maalil kujutatud objekte saatma omapärane graafiline kompositsioon. Selline visuaalne kooslus mõjus vaatajale värskelt. Samuti oli huvitav näha tema maale resoneerumas Einar Vene töödega, mis kõrvuti väljapanduna teineteise koloriiti võimendasid. 

Samal ajal kui kunstnikud kõrbepalavusega kohanedes oma teoseid lihvisid, sõitis loomeresidentuuri mootorrattaga kohale värvikas Toomas Altnurme, viskas lõuendid liivale horisontaali ja hakkas lennukalt maalima. Erinevalt ülejäänud eestlastest pidi ta osavalt laveerima mitmes eri rollis: kunstnik, skulptor, kuraator, suhtekorraldaja, võõrustaja ja seda kõike paraleelselt õppejõu töö kõrvalt teises linnas. See mitmekihiline olek peegeldub ka tema näituse töödelt – ta kasutab oma maalidel segatehnikaid. Pastelsele aluskihile, mis meenutab kõrbevaateid, on peale joonistatud peenema pintsliga selged araabia kirjaviisist inspireeritud unenäolised meeleolud. Ühel maalil on oma koha leidnud müstiline džinn, kellest Al Khateemi loomeresidentuuri omanik rääkis õhtul lõkke ääres kõhedusttekitavaid kohalikke legende. Altnurme töödest õhkub tugevalt isikupärase stiili ja kohaliku kultuuri pika-aegse läbitunnetamise põnevat kooskõla.

Kunstikuu peakorraldaja kontakt:
Toomas Altnurme, Araabia Ühendemiraadid
toomasaltnurme@gmail.com

Toomas Altnurme 3D virtuaaltuur: https://artspaces.kunstmatrix.com/en/exhibition/2967972/intergalactic-voyage

Kui see artikkel Sind kõnetas, on Sul võimalik liituda uudiskirjaga ja toetada meie tegevust.