Kuulamine vs kuulmine

Kuulmine on automaatne.
Heli jõuab kõrvu. Sõnad liiguvad läbi teadvuse nagu tuul läbi katkise akna. Midagi justkui registreeritakse, kuid mitte midagi ei puuduta päriselt hinge.

Kuulamine on midagi muud.
Kuulamine on kohalolu.
Kuulamine on vaikus enda sees.
Kuulamine on valmisolek näha teist inimest ilma filtrite, kaitsete, ego ja sisemise mürata.

Ja võib-olla just siin peitub põhjus, miks tänapäeva maailmas lagunevad nii paljud ühendused, kogukonnad, perekonnad, suhted ja liikumised.

Inimesed kogunevad ühise idee ümber — vabadus, õiglus, tõde, uus maailm. Alguses põleb kõigis üks tuli. Tundub, et nüüd lõpuks leitakse tee ühtsuse ja koosloomiseni. Kuid mõne aja pärast hakkavad tekkima pinged.

Süüdistused.
Solvumised.
Võimuvõitlused.
Vaiksed intriigid.
Lahkuminekud.

Ja siis sünnib uus grupp. Uus ühendus. Uus liider.
Kuid mõne aja pärast kordub kõik uuesti.

Täpselt sama muster eksisteerib poliitikas. Erakonnad lõhenevad. Liitlased muutuvad vastasteks. Inimesed, kes kunagi rääkisid ühtsusest, lõpetavad omavahel sõdides.

Miks?

Võib-olla sellepärast, et inimesed ei ole tegelikult õppinud kuulama ja nad pole veel meenutanud kes nad on ja miks nad siin Maal on – nad ei tea päris enda elueesmärki ja peamist ülesannet.

Nad kuulevad sõnu, kuid mitte sagedust nende taga.
Nad kuulevad argumenti, kuid mitte valu selle taga.
Nad kuulevad kriitikat, kuid mitte vajadust armastuse ja mõistmise järele.

Selles 3D õppimise ja meenutamise maailmas kohtuvad väga erinevad hinged.
Erinevad teadvuse tasemed, sest kõik pole “puhta hingekoodiga inimesed”.
Erinevad sisemised programmid.
Erinevad hingede teekonnad.

Ja kui need satuvad ühte kollektiivi, hakkavad peegeldused ja erinevad programmid tööle.

See, mis on inimese sees lahendamata, aktiveerub teiste kaudu.
Varjatud hirmud muutuvad konfliktideks.
Kontrollivajadus muutub „juhtimiseks“.
Ebakindlus muutub ründamiseks.
Valu muutub süüdistamiseks.

Sageli arvatakse, et probleem on ühenduse idees või selle algatajas. Tegelikult ei pruugi viga olla idees üldse. Probleem võib peituda hoopis selles, et inimesed pole sisemiselt samas kohas. Nad ei liigu sama rütmi ega sama teadlikkuse kaudu.

See maailm on olnud miljoneid aastaid täis müra.

Mitte ainult helilist müra, vaid vaimset müra.

Inimeste tähelepanu on programmeeritud pidevalt väljapoole:
internetti,
meediasse,
nutiseadmetesse,
lõputusse infovoogu.

Kõik räägivad. Vähesed kuulavad.

Kõrvades on klapid.
Silmade ees on klapid.
Metafoorselt elavad inimesed nagu pimedas lõpmatus koridoris, komistades üksteise otsa ja nimetades seda eluks.

Selle asemel, et peatuda ja küsida:

Kes ma tegelikult olen?
Miks ma siin olen?
Mida mu hing päriselt vajab?
Miks mu keha väsib?
Miks mu süda valutab?
Miks ma tunnen tühjust isegi siis, kui ümberringi on palju müra?

Inimene, kes ainult kuuleb, otsib pidevalt väljastpoolt.
Inimene, kes hakkab kuulama, pöördub lõpuks sissepoole.

Ja just seal algab muutus.

Seni kuni inimesed ainult kuulevad müra, korduvad samad mustrid.
Valed otsused.
Valed inimesed.
Kannatused.
Pettumused.

Kuid hetkel, kui inimene hakkab päriselt kuulama — iseennast ja teisi — sünnib midagi täiesti uut.

Tekib rahu.

Sest tõeline kuulamine ei otsi vasturünnakut.
Ta ei valmistu järgmise lause ajal juba enda kaitsekõnet pidama.
Ta ei filtreeri kõike läbi ego.

Ta lihtsalt kuulab.

Ja võib-olla sellepärast ei ole tuleviku maailmas vaja suuri kunstlikke ühendusi ega süsteeme.

Ei ole vaja lõputuid organisatsioone, registreeritud liikumisi ega isehakanud juhte.

Kui inimene on rahus iseendaga, hakkab ta loomulikult tõmbuma nende poole, kes kannavad sarnast sagedust.

Mitte sunniviisiliselt.
Mitte ideoloogia tõttu.
Mitte hirmu pärast.

Vaid loomulikult.

Ja ühel hetkel avastavad inimesed, et nad ongi juba kogukond.

Koos.
Vabalt.
Ilma maskideta.
Ilma võimuvõitluseta.

Seal sünnib päris koosloomine.
Päris jõud.
Päris vabadus.

Kas selline maailm saabub?

Kindlasti. See on juba olemas.

Kuid seda ei märka need, kes jätkavad ainult müra kuulmist.

Sest valgus ei sunni kedagi ärkama.
Valgus lihtsalt on olemas nende jaoks, kes on valmis nägema.

Ja võib-olla algab kõik ühest väga lihtsast oskusest:

mitte ainult kuulda…

vaid kuulata.

Jutusaua meetod — kuulamise püha ring

Paljud vanad rahvad teadsid midagi, mille kaasaegne maailm on peaaegu unustanud:
inimene terveneb siis, kui ta tunneb, et teda päriselt kuulatakse.

Üks lihtne viis selleks on „jutusaua meetod“.

Ringis räägib ainult see, kelle käes on sau või muu püha ese.
Teised ei sega vahele.
Ei paranda.
Ei ründa.
Ei valmistu vastuseks.

Nad kuulavad.

Kui rääkija lõpetab, kordab kuulaja kõigepealt:

„Ma kuulsin, et…”

Ja alles siis hakkab ta peegeldama tagasi seda, mida teine tundis ja koges.

Kui midagi jäi arusaamatuks, küsitakse rahulikult juurde.
Mitte selleks, et vaielda — vaid selleks, et mõista.

Oluline ei ole, kas sa nõustud.

Oluline on, et teine tunneks:
„Mind kuulati. Mind nähti. Ma ei ole üksi.”

Selline kuulamine lahustab pingeid palju kiiremini kui süüdistamine või kaitsmine.

Sest iga viha taga peitub tegelikult täitmata vajadus.
Iga karje taga on valu.
Iga konflikti taga on soov olla armastatud, mõistetud ja turvaline.

Kui inimesed õpiksid niimoodi kuulama, muutuksid ka kogukonnad.

Sest alles pärast õiget kuulamist sünnib õige vastus.

Muidu räägib üks puust ja teine kivist — ja maailm täitub müraga.

Aga kui inimene kuulab südamega, hakkab ta lõpuks kuulma midagi palju sügavamat kui sõnad.

Ta hakkab kuulma inimest.

Minu raamatus “Pimeduse ja Valguse kroonika” ma kirjeldan erinevaid olukordi ühiskonnas ja kuidas saavutan rahu ja valguse nii, et keegi ei teagi, mis on vastutus.

Kui minu lood Fonte.News kanalis resoneeruvad sinuga, siis palun toeta minu valgustegevust:

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks sarnasel teemal: