Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Arthur Butz, Ernst Zündel, Pedro Varela, Robert Faurisson, Richard Verrall, David Irving, Bernhard Schaub, Germar Rudolf, Mark Weber, Gerald Frederick Töben, Wilhelm Stäglich, Horst Mahler, Raul Hilberg ja Vesa-Ilkka Laurio on uurinud holokausti teooriat revisionistlikust vaatepunktist. Professorid Paul Rassinier (Holokausti lugu ja Ulyssese valed), Robert Faurisson (Gaasikambrite probleem), Arthur Butz (Kahekümnenda sajandi pettus) ja Wilhelm Stäglich (der Auschwitz Mythos) ja Germar Rudolf (Rudolfi aruanne; Auschwitzi valed; holokausti lahkamine; holokausti loengud) eitavad biotsiidi Zyklon B kasutamist Kolmanda Riigi koonduslaagrites.

Zyklon B töötas välja Degeschi ettevõte 1922. aastal Walter Heerdti juhtimisel. Rassinier väidab, puuduvad tõestused, et aastatel 1942–1944 kasutati seda biotsiidi Auschwitz-Birkenau laagrite gaasikambrites.

Fred Leuchter uuris Auschwitzi, Birkenau ja Majdaneki laagreid ning jõudis järeldusele, et nendes laagrites pole kunagi olnud gaasikambreid inimeste tapmiseks („Leuchteri raport“; hiljem täpsustatud ja täiendatud „Leuchter aruanded”, sealhulgas kolm muud Leuchteri aruannet).

Leuchter võttis gaasikambrite seintelt proove ja nende peal tehtud keemilised testid, mida kinnitavad Germar Rudolfi uuringud (Rudolfi aruanne), näitavad, et vesiniktsüaniidi (Zyklon B toimeaine) ei ole “gaasikambrites“ kasutatud.

Leuchter aruande väitel vesiniktsüaniidi kasutamise korral oleks seintele jäänud püsivad ja nähtavad värvilised tsüaniidijäägid, nagu on näha väikestes “gaasikambrites“, kus riideid täidest puhastati.

Rahvastikustatistika

I – Walter Sanningu uurimus

Walter N. Sanning esitas oma raamatus „Ida-Euroopa juutide laialisaatmine” (lk 3, 1990) järgnevad arvud: juutide arv oli maailmas 1939. aastal 16,035 miljonit (lk 185), 1941. aastal 15,967 miljonit (lk 197, 199), 1945. aastal 14,7 miljonit (lk 199, 204), 1970. aastal 16,2 miljonit (lk 204) ja 1979. aastal 16,3 miljonit (lk 204).

Sanningu hinnangud põhinevad enne Teist maailmasõda (1920. aastate lõpus ja 1930. aastatel) eri riikides läbi viidud rahvaloendustel või nende esitatud hinnangutel (Ameerika juutide aastaraamat, 1944, 46. kd, lk 501). Kui need kokku liita on juutide koguarv maailmas 15 840 532.

Sanningi allika andmetel elas Euroopa osades, mis ei läinud Saksa võimu alla, 334 433 juuti (sõja alguses võib-olla umbes pool miljonit, kui võtta arvesse loomulikku kasvu), mida hiljem Saksamaa okupeeris, oli juute 5 584 163 (sõja alguses umbes 5,8 miljonit, kui arvestada loomulikku juurdekasvu) ning Nõukogude Liidus (3,02 miljonit) ja Baltikumis kokku 3 273 047 juuti, Euroopas (sh Nõukogude Liidus) 9 191 643 juuti (1932. aastal Ameerika juutide aastaraamat, lk 251, annab arvuks 9,5 miljonit).

Enne sõda emigreerus Euroopast umbes miljon juuti ja sõja esimesel aastal (1940. aasta suveks) kaotas Nõukogude Liit Poolast, Baltikumist ja Rumeeniast üle kahe miljoni, nii et enne Saksamaa sissetungi Nõukogude Liitu (juuni 1941), Kolmanda Riigi võimu alla sattunud aladel oli juute umbes 2,8 miljonit (5,8 miljonit – 1 miljon – 2 miljonit).

Enne Kolmanda Riigi rünnakut Nõukogude Liidule elas seal ligikaudu 5-5,5 miljonit juuti (3,02 miljonit + 2 miljonit). Neist umbes miljon elas väljaspool Kolmanda Riigi võimu alla sattunud ala, veel miljon evakueeris Nõukogude Liit 1940. aasta kevadel Siberisse ja ülejäänud 3,5 miljonist 80% (= 2,8 miljonit; Sanning lk 94) järgnes väljaviimine.

Pärast seda, kui Saksamaa ründas Nõukogude Liitu, sattus Saksamaa mõjusfääri veel 0,7 miljonit juuti. Saksamaa mõjusfääris oli kogu sõja jooksul kõige rohkem 3,5 miljonit juuti (2,8 miljonit + 0,7 miljonit). Selle teabe võib leida Sanningu raamatust lk 181.

Lisaks leiti pärast sõda Saksamaa mõjualadelt Euroopas (väljaspool Nõukogude Liitu) 2,408 miljonit juuti (enne Nõukogude Liidu invasiooni oli juute 2,8 miljonit), kellest 1,548 miljonit asus elama väljapoole Euroopat. 1970. aastaks jäi juute alles 0,86 miljonit; Sanning, lk 173-176, 181.

II – Paul Rassinieri uurimus

Teise uuringu tegi Paul Rassinier, mis avaldati pärast tema surma antoloogias „Holokausti Lugu ja Ulyssese valed”; algselt raamat „Das draama der Juden Europas“.

WCCJD märgib (Figaro Littéraire, 4/6/1960; Rassinier lk 302) oma riigipõhiste andmete kokkuvõttena, et Saksa mõju all olevatel aladel (sealhulgas Nõukogude Liidus) oli 1939. aastal kokku 8 297 500 juuti ja 2 288 juuti, aastal 1945 (pärast sõda). Seega oli ohvreid 6 009 400.

Raul Hilberg märgib oma raamatu leheküljel 670, et 1939. aastal oli Saksa mõjualadel (sealhulgas Nõukogude Liidus) kokku 9 190 000 juuti ja 1945. aastal 3 782 500 juuti. Seega oli ohvreid 5 407 500. Vastuolus iseendaga Hilberg väidab oma raamatu lk 767, et “ohvreid“ oli 5,1 miljonit.

Rassinier suudab oma riigipõhistes uuringutes nendest piirkondadest välja tuua vähemalt 4 419 908 elus olnud juuti, kes olid aastatel 1931–1945 (enne sõda ja sõja ajal) mujale Euroopast elama asunud. 1951. aasta Maailma almanahh teatab, et 1939. aastal oli maailmas elavaid juute 16 643 120.

Rassinier esitab kaks järeldust, millest üks põhineb WCCJD arvudel ja teine Hilbergi andmetel (Rassinier, lk 389-390): Kui WCCJD poolt välja kuulutatud 6 009 400 ohvrite arv lahutatakse elusolijate hulgast. (4 419 908), saame juutide inimkaotuste arvuks 1 589 492. Kui Hilbergi teatatud 5 407 500 ohvrist lahutada need, kes olid tegelikult elus, juutide kaotuste arv on 987 592.

Maailma almanahhi andmetel elas maailmas 1939. aastal kokku 16 643 120 juuti. Seega oli WCCJD arvude põhjal tehtud arvutuste kohaselt pärast sõda (1945) maailmas kokku 15 053 628 juuti (16 643 129 ja 49 589). 1962. aastal kokku 17 552 208 (aastatel 1945-1962 kasv 16%).

Hilbergi arvude põhjal tehtud arvutuste järgi oli pärast sõda juute 15 655 528 (16 643 120 – 987 592) ja 1962. aastal kokku 18 160 412. Need arvutused on esitatud Rassinieri raamatus lehekülgedel 398-399.

III – Basler Nachrichten

Basler Nachrichten kirjutas 13. juunil 1946:

„… Juudi ohvrite arv võib jääda 1–1,5 miljoni vahele.“

Nachrichteni sõnul oli Euroopa juutide arv väljaspool Nõukogude Liitu 1933. aastal Ameerika Juudi Konverentsi teadaande põhjal (New York Times 11.01.1945) umbes 5,6 miljonit. Sellest arvust tuleb maha arvata need enam kui pool miljonit, kes koos taganeva Punaarmeega Molotov-Ribbentropi liini idaküljelt edasi ida poole liikusid, samuti need, kes elasid neutraalsetes Euroopa riikides (üle 400 000).

Umbes 4,5 miljonit juuti on jäänud. Neist 1,5 miljonit kolis teistele kontinentidele või Euroopa neutraalsetesse riikidesse. Seega väheneb järelejäänud juutide arv kolmele miljonile. Kuna anglo-juudi komitee oli Euroopas elavate juutide arvuks hinnanud 1,56 miljonit, võis surra või kaduda veidi alla 1,5 miljoni juudi.

IV – Maailma almanahh

Ameerika Maailma Almanahh ja Faktide raamat (WA) on andnud teavet juutide arvude kohta alates 19. sajandist (Ameerika Juudi Komitee [AJC] ja Ameerika Synagogue Council of the Jewish Statistical Bureau ja religioonistatistika Bureau of Jewish Social Research New York ja Encyclopedia Britannica aasta raamat). Kes soovib tutvuda erinevate aastate almanahhidega, leiab need SIIA klõpsates.

Aastate 1945–1949 almanahhides ei esine juudi religiooni arvukuses aastatel 1939-1045 5-6. miljoni suurust langust ja alles hiljem näitab juutide arv langust (4,12 miljonit aastatel 1949-1955).

AJC statistika põhineb tavaliselt aeg-ajalt koostatud loendusandmebaasidel. Sellised baasandmebaasid koostati 1933., 1938., 1948. aastal ning nende vaheaegadel tehakse nende põhjal hinnangud rahvaarvude kohta erinevatel aastatel.

Kui vaadata seda AJC statistikat, siis WA 1940 (lk 519) annab 1938. aastal maailma juutide arvuks 15,29 miljonit. Allikana märgib WA 1940 viimast AJC koostatud teavet, mille alusel on hinnanud juutide arvu maailmas 1938. aastal. WA 1941 (lk 510) väidab, et on 1938. aasta põhiandmete põhjal hinnanud juutide arvu 1938. aastal kui 15,75 miljonit. WA 1945 (lk 494), WA 1946 (lk 488), WA 1947 (lk 219) ja WA 1948 (lk 249) väidavad kõik samale teabele tuginedes, et nad hindasid juutide arvu 1939. aastal 15,69 miljonit (täpsemalt 15’688 ‘259).

Almanahhide AJC statistika ei anna hinnanguid rahvaarvu kohta pärast 1939. aastat ja ajaperioodi kohta enne 1949. aastat (WA 1949, lk 204). 1948. aastal on AJC hinnanud juutide arvuks 1939. aastal 16,64 miljonit (kasv ligi miljoni võrra) ja 1947. aastal oli juutide arv 11,27 miljonit (täpsemalt 11 266 600).

1949. aastal, neli aastat pärast sõja lõppu esineb muster, milles on tehtud nähtavaks rahvaarvu vähenemine 8 aastaga 5,37 miljoni võrra. Neid suuri statistilisi muutusi ei põhjendata. WA 1950 (lk 473) annab siis juutide arvuks 11,37 miljonit, WA 1951 11,30 miljonit, WA 1952 11,49 miljonit, WA 1956 11,63 miljonit, WA 1960 13,0 miljonit jne.

Stalini propagandist Ilja Ehrenburg kirjutas ajakirjas War News, et sakslased on hävitanud kuus miljonit juuti. 15.03.1945. aastal samas ajakirjas Ehrenburg kirjutas:

Maailm teab nüüd, et Saksamaa on tapnud kuus miljonit juuti (Joachim Hoffmann: Stalini oma Hävitussõda, 2001, lk 189–190).

Lisaks Nürnbergi rahvusvaheline sõjatribunal (IMT; novembrist 1945 kuni oktoobrini 1946) oli võtnud suulisele tunnistusele tuginedes aluseks kuue miljoni juudi surma (Hoffmann: Stalini Hävitussõda, lk 188). Endine SS-major Wilhelm Höttl andis 26. novembril 1945 IMT-le tunnistuse (toimikus PS-2738), mille kohaselt oli ta kuulnud RSHA kolonelleitnant Eichmannilt augustis 1944, et tapeti kuus miljonit juuti.

1946. aasta märtsis oli Briti prokurör tsiteerinud Höttli avaldust seoses Göringi ülekuulamisega. IMT oli oma 30. septembri 1946. aasta otsuses maininud, et Eichmann andis arvuks kuus miljonit (allikat ennast, Höttli väidet selles kontekstis ei mainitud; RaulHilberg: Destruction of the European Jews, 2003, lk 1302). Seega kuue miljoni rahvaarvu vähenemist kinnitas Nürnbergi kohus oma 30.09.1946. aasta otsuses.

Oma raamatus „Nürnberg: Viimases lahingus“ (1996, lk 61-62) ütleb ajaloolane David Irving, et Nürnbergi protsessi Ameerika peaprokurör Robert Jackson sai teavet kuue miljoni tapetud juudi kohta isegi 1945. aasta juunis.

11. juunil 1945 Euroopasse lahkudes külastas Jackson mõnda FBI ohvitseri ja kohtus selles kontekstis eraldi (FBI oli neile ruumi korraldanud) kolme juudi advokaadiga, kes esindasid juudi organisatsioone.

Jackson uuris neilt, kui suured on juutide inimkaotused, ja sai vastuseks: kuus miljonit. Nii et kui juudiorganisatsioonid, kuhu kuulub ka AJC, teadsid juba 1945. aasta juunis (sõda lõppes Euroopas 1945. aasta mais), et kuus miljonit juuti on surnud. Vastavaid rahvastiku vähenemise muutusi ei kajastata Maailma Almanahhis 1946., 1947., 1948.

Mais-juunis 1944 kirjutas rabi Dov Weissmandel (L. Davidowicz: A Holocaust Reader, 1976, lk 327; viidatud Thomas Dalton: Debating a Holokaust, 2009, lk 46):

„Siiani on hävitatud kuus korda miljon Euroopa ja Nõukogude juuti.“

Raul Hilberg kirjutab (viidatud, lk 1302, joonealune märkus 3), et juudi agent Joel Brand, kelle Eichmann oli saatnud liitlastega läbirääkimistele, andis arvuks kuus miljonitMooses Shertokile juunis 1944. Samal leheküljel ütleb Hilberg, et juunis 1946 Maailma Juutide Kongressi esindav Jakob Leszczynski kirjutas 5,978 miljoni juudi surnuks.

Alfred Schickel kirjutab oma artiklis „Sure umstrittenste Zahl der Zeitgeschichte”, et Maailma Juutide Kongressi esindaja Maurice Perlzweig teatas 1946. aasta kevadel ja suvel, et surnud juutide arv on 7 miljonit (ta lihtsalt nendib, et 8,5 miljonist Euroopa juudist jäi ellu vaid 1,5 miljonit).

V – New York Times 22.02.1948

Ajaleht New York Times andis 22. veebruaril 1948 – tuginedes oma ülemaailmsetele uuringutele – juutide arvuks maailmas 1947. aastal minimaalselt 15 miljonit ja maksimaalselt 18 miljonit. See arv on vastuolus AJC (WA 1949) 1947. aasta kohta antud arvuga 11,27 miljonit.

VI – Muud allikad

Kirikute rahvusnõukogu teatas 1930. aastal, et maailmas on 15,6 miljonit juuti. Oma sõjakuulutuses Saksamaale 1933. aastal kuulutasid juudid rahvaarvuks kogu maailmas 14 miljonit (Daily Express).

Kirikute Nõukogu statistiline käsiraamat teatas 1951. aastal, et sel ajal elas maailmas 15,3 miljonit juuti.

Maailma Sionistlik Organisatsioon (ZWO) teatas Iisraeli almanahhis 1958-1959, et 1958. aastal Iisraelis viibinud 1,8 miljonit juuti moodustab kaheksandiku kogu maailma juutide arvust, seega elas selle järgi maailmas sel ajal 14,4 miljonit juuti (Sanning, lk 193).

VII – Iisraeli statistika keskbüroo

Oma raamatus „Arutlemine Holokaust“, 2009, kirjeldab Thomas Dalton lehekülgedel 54-58, kuidas Iisraeli statistika keskbüroo on püüdnud muuta juutide arvu statistikat maailmas.

Soome statistikaameti andmetel oli pärast sõda, 1945. aastal, maailmas 11 miljonit juuti. Sellest ajast alates on juutide arv kasvanud ühtlases tempos: 1948. aastal 11,5 miljonit, 1955. aastal 11,8 miljonit, 1970. aastal 12,59 miljonit, 1990. aastal 12,87 miljonit ja 2008. aastal 13,26 miljonit.

Iisraeli statistikaameti andmetel oli juute 1882. aastal 7,8 miljonit, 1900. aastal 10,6 miljonit, 1914. aastal 13,5 miljonit, 1922. aastal 14,4 miljonit ja 1925. aastal 14,8 miljonit.

Maailma Almanahh oliandnud juutide arvuks maailmas 1900. aastal 7,2 miljonit ja 1910. aastal 8,2 miljonit.

Soome statistikaamet pidi nende andmetega kohandama oma statistika algust, kuna rahvaarv ei saa 39 aasta jooksul kasvada usutavalt 2,4 korda, tuli teha kompromiss: Soome statistikaamet teatas 1882. aastal 7,8 miljonit, 1900. aastal 10,6 miljonit ja 1914. aastal 13,5 miljonit, mis on 2–4 miljonit suurem kui kunagi varem.

VIII – Holokausti ellujäänute arv

Iisraeli professor Sergio Della Pergola teatas demograafilises uuringus maailma juutide kohta 2003. aastal, et holokausti ellujääjad (Holocaust Survivors) oli veel elus 1,092 miljonit. 2003. aasta alguses oli sõja lõpust möödunud 57,5 aastat, seega 1945. aastal elanud juutidest oli 2003. aastal elus (63,5-57,5) 6/63,5 ehk 1945. aastal oli holokausti ellujäänute arv 11,56 miljonit.

IX – Punase Risti numbrid

Vastavalt Rahvusvahelise Punase Risti Komitee (Arolsen) 1. jaanuaril 1993 avaldatud teatele oli 15 koonduslaagris (välja arvatud Belzec, Chelmno ja Sobibor) 296 081 surmajuhtumit. 1956. aastal hindas Rahvusvaheline Punane Rist oma uuringutele tuginedes, et Teise maailmasõja ajal suri 300 000 juuti.

Germar Rudolfi sõnul on tegelik arv umbes pool miljonit, pooled juudid (Dissecting Holokaust, lk 212–213). Rudolfi tekst tervikuna.

Alfred Schickel kirjutab oma ülalmainitud artiklis, et 31. detsembriks 1974 oleks Arolsen kinnitanud kokku 351 760 surmajuhtumit Kolmanda Riigi koonduslaagrites.

Mis puutub koonduslaagritesse Saksamaa pinnal, siis 1960. aastal Instituudi jaoks teatas Zeitgeschichte, et gaasitamised leidsid aset Poola pinnal asuvates laagrites.

XI – Auschwitzi surmaraamatud

1989. aasta surmatunnistuste järgi suri Auschwitzis 1944. aasta alguseks umbes 69 000 inimest (puuduvad aasta 1944 ja jaanuar 1945), sealhulgas kõik surmapõhjused (kokku sõja ajal ehk tublisti üle 100 000).

XII – Wilhelm Höttl tunnistus kohtus “kuue miljoni“ kohta

Nagu eespool Maailma Almanahh öeldi, sai arv kuus miljonit kanoniseeritud tähenduse Nürnbergi protsessil Wilhelm Höttli suulise tunnistuse põhjal. Hiljem on Höttl teatanud, et arv kuus miljonit ei vasta tõsiasjadele. Ühes oma kirjas 1996. aastal kirjutas ta kuue miljoni arvust:

„Ma tean juba ammu, et see ei vasta tõele.“

Artikli algne väljaandja Magneettimedia võtab artikli avaldamise eest täieliku vastutuse. Avaldamise luba väljastati algselt autorilt 2011. aastal.

Kogu artiklit saate lugeda SIIT

Vesa-Ilkka Laurio artikli 2. osa ja 3. osa saate lugeda SIIT

***

Millised on vastuväited, et Zyklon B-d siiski kasutati Auschwitz-Birkenau laagrites?

1941. aasta sügisel oli SS-Hauptsturmführer Karl Fritzschil Auschwitz I pealaagri 11. ploki keldris 600 Nõukogude sõjavangi ja 250 haiget vangi, keda gaasitati Zyklon B-ga. Seejärel otsustas laagriülem Rudolf Höß kasutada Zyklon B-d. Zyklon B-d kasutati ka Majdaneki laagris, Mauthauseni laagris, Sachsenhauseni laagris, Ravensbrücki laagris, Stutthofi laagris ja Neuengamme laagris. Horvaatia laagris Stara Gradiška läbi viidud inimkatsetes mürkgaasidega kasutati Zyklon B-d.

Aastatel 1979–1985 viis Jean-Claude Pressac läbi uuringuid Zyklon B kasutamise kohta Auschwitz-Birkenau laagris.

1. Zyklon B-d vajas Wehrmacht ja laagrites märkimisväärses koguses desinfitseerimiseks.

1. Enamikku Auschwitzi jõudnud Zyklon B-st kasutati seal kahjurite hävitamiseks mõeldud kujul, et tappa täid epideemiate kandjatena.

1. Samas väike osa tarnitud Zyklon B-st oli piisav inimeste massimõrva läbiviimiseks: vesiniktsüaniidhappel on surmav toime soojaverelistele organismidele isegi väikestes annustes (1/22 selgrootute annusest).

1. Kohtuprotsessil Degeschi tegevdirektori Gerhard Petersi asjas anti tunnistus, et neljast kilogrammist Zyklon B-st piisab 1000 inimese gaasitamiseks. ^[1]

• Sõjaga seotud nappuse tõttu vähenes hoiatuse ja ärritaja osakaal Zyklon B-s; alates 1944. aasta juunist loobuti lisamisest täielikult. ^[2]

• Ettevõtte Degesch/HeLi (Heerdt-Lingler) tegevdirektori kohtuprotsessil anti tunnistus, et Zyklon B erivormi kasutati Auschwitzis inimeste tapmiseks. ^[3]

• SS-Hauptsturmführer Robert Mulka osales Auschwitzi laagri Zyklon B riigihankes ja mõisteti selles süüdi Frankfurdi Auschwitzi kohtuprotsessil. Kohtu all olid ka tarnefirmade Degesch (Saksa kahjuritõrje ühing), HeLi (Heerdt-Lingler) ja Testa (Tesch & Stabenow) juhid. Bruno Tesch ja tema tegevdirektor Karl Weinbacher mõisteti surma ja hukati Briti sõjaväelise kohtusüsteemi poolt Testa kohtuprotsessil. Gerhard Peters von der Degesch mõisteti aga hiljem 1955. aastal, kaheksa aastat enne Auschwitzi kohtuprotsessi algust, uuel kohtuistungil õigeks.

Viited:

1. Fritz Bauer (Bearb.): Justiz und NS-Verbrechen, Sammlung deutscher Strafurteile wegen nationalsozialistischer Tötungsverbrechen. Amsterdam 1975, Band XIII, ISBN 90-6042-013-6, Fall Nr. 415, S. 167: „6 kg für 1500 Menschen“. Jörg Friedrich: Die kalte Amnestie. Frankfurt am Main 1984, ISBN 3-596-24308-4, S. 207
   1. Kalthoff, Werner: Die Händler des Zyklon B., S. 180
   1. Christiaan F. Rüter (Hrsg.): Justiz und NS-Verbrechen, Sammlung deutscher Strafurteile wegen nationalsozialistischer Tötungsverbrechen 1945–2012. Amsterdam 1975, Band XIII, S. 130–225, hier S. 162 Verfahren Nr. 415. (Memento vom 26. mai 2014 im Internet Archive) Die Urteile gegen die Lieferanten des Zyklon B

Allikas: Zyklon B – Wikipedia

Artikli toimetas Revo Jaansoo

Viimase kolme aasta jooksul on tärganud mitmeid dokumentaalfilme, mis lammutavad kriitiliselt karmi ülemaailmse koroonapoliitika vastuvõtmise ja jõustamise. Kuid esmakordse režissööri Vera Sharavi uus viieosaline dokfilm “Never Again Is Now Global” on esimene film, mis tõmbab paralleele 1930. aastate natsiajastu vahel, mil valitsus võttis meditsiini üle kontrolli, et rakendada diskrimineerivaid tervishoiumeetmeid, ja piirava ülemaailmse covid-poliitika vahel, mis kehtestati alates 2020. aasta märtsist rahvatervise varjus.

See on esimene film, mille režissöör on holokausti üleelanu Vera Sharav. Ta tegi koostööd kahe staažika produtsendiga, kellel on ulatuslikud krediidid Hollywoodi dokumentaalproduktsioonis ja keda tutvustati Sharavile vastastikuse sõbra kaudu tervisevabaduse maailmas. (Need kaks kasutavad pseudonüüme filmi tiitrites ja selles artiklis, mis ilmuvad Rose Smithi ja Robert Blanco nime all, vältides ohtu, et nende kõrgetasemelised Hollywoodi projektid lükatakse edasi.)

“See oli 11. detsember 2021. Me läksime süütult Vera majja koosolekule, ilma et meil oleks aimugi, kuhu me sattusime,” kirjeldab Smith. Blanco jätkab: “Kui holokausti üleelanu murrab kell 9 juustukivid välja ja ütleb: “Ma vajan millegagi abi”, siis kuidas te ütlete ei? Nii et me lihtsalt ütlesime: “Me teeme seda”, teadmata selle ulatust. Tol ajal oli zip raha, zip ressursid,” meenutab ta. “Kui meil oli esimene kohtumine, oli tõesti selge, et Robertil ja Veral on seos ajast väljas. Nad täiendavad üksteise lauseid sellel teemal. Neil on sünergia, mis on lihtsalt nii ilus,” märgib Rose.

Koos Sharaviga moodustasid nad väikese meeskonna, et ise rasket tootmist vedada; kuna alguses oli vähe ressursse, tõid produtsendid laost välja oma kaameratehnika, vedasid selle sõbra korterisse ja värbasid mõttekaaslasest kinematograafi, et filmida teda kunstilises intervjuus, mis moodustab osa filmi narratiivsest selgroost. Väike meeskond juhtis ka kogu tootmisjärgset protsessi üksi. Kuigi Blanco palkab tavaliselt oma projektidele toimetajaid, ütleb ta, et ei suutnud mõelda ühelegi sarnaselt mõtlevale kolleegile, kellele läheneda. Ta selgitab, isegi kui ta oleks kahtlustanud, et kolleeg võib kalduda tervisevabaduse poole, ei saanud ta seda kinnitada ilma ise välja astumata. Vajadusest otsustas Blanco ise toimetajana sukelduda.

Kui produtsendid projektiga liitusid, jagas Sharav nendega nimekirja potentsiaalsetest intervjueeritavatest peamiselt Iisraelis, mille koostas sõbralik allikas. Smithist sai castingu režissöör ja ta hakkas inimesi külmalt kutsuma. Ta leidis, et paljud tahtsid rääkida, kuid siis kartsid ja tõmbusid tagasi. Esimene inimene, keda nad intervjueerisid, oli Sarah Gross. “See juhtus orgaaniliselt. Tundus, et see, kelle me saime, kukkus lihtsalt oma kohale,” ütleb ta.

Meenutades New Yorgi meeleolu 2021. aasta detsembris, kõige karmimat perioodi pärast vaktsiini kasutuselevõttu, kui vaktsineerimata inimeste diskrimineerimine ja rõhumine oli väga omaks võetud ja isegi moes, mäletab Smith emotsioone, mis teda üle ujutasid, kui ta istus ekraanilt maha ja vaatas salvestuse ajal intervjuusid. “Tundsin, nagu oleksin II maailmasõja keldris, nagu üritaksime rääkida millestki, millest me laiemas maailmas rääkida ei saa. Me kõik oleme lukus ja see oli nagu see, mida me saame teha … ja siis tuli Vera kaasa.”

Filmi tihedalt kavandatud viieosaline episoodiline ülesehitus heidab varju mahuka ja kaugeleulatuva sisu korraldamisele, mis esitab väljakutse ametlikule ajaloolisele narratiivile II maailmasõjast ja holokaustist. Erinevalt teistest holokausti käsitlevatest filmidest, mis olulisi ajaloolisi fakte teravalt ignoreerivad või valgeks pesevad, süvenevad filmitegijad sügavalt, et tuvastada sellised suured korporatsioonid nagu IBM, kes hõlbustasid genotsiidi oma tootmis- ja tehnilise panuse kaudu ning kes said kasu orjatööst töölaagrites, näiteks IG Farben.

Iga episood avaneb pealkirjakaardiga, kus on esile tõstetud intervjueeritava võimas tsitaat. Rabi Michoel Greeni avaldus: “Siin me läheme jälle steroididele” avab esimese episoodi; dr Vladimir Zelenko liigutav tähelepanek “Seekord oleme kõik juudid” avab neljanda osa; “Never Give In, Never Give Up” on üleskutse viimase episoodi tegevusele. Need haletsusväärsed tsitaadid suunavad vaataja filmi põhisõnumite juurde igas episoodis: selgitades paralleele 1930. aastate ja tänapäeva vahel, kirjeldades üksikasjalikult hirmu ja propaganda kasutamist valitsuste ja korporatsioonide poolt luku taga, paljastades eugeenika ja genotsiidi tegevuskavade taga olevate võimsate perekondade pideva niidi ajalooliselt ja tänapäeval, uurides inimkonda ähvardavat võimalikku vabaduse kaotust ja kutsudes vaatajaid üles tegelema massiivselt rahumeelse vastupanuga.

Nimelt räägib Sharav teises episoodis loo oma poja surmast, mille põhjustas valesti testitud ravim. “Ta suri reaktsiooni tõttu retseptiravimile ja kogu see õudus viis mind tegema sellist propageerivat tööd, mida olen teinud aastakümneid. Ja sisuliselt, nagu paljud neist psühhiaatrilistest ravimitest, pannakse need välja … kuidas on COVID-süstid, eksperimentaalsed süstid. Neid ei testita korralikult,” ütleb Sharav filmis. Hiljem asutas ta Inimuuringute Kaitse Liidu, mille ülesanne on tagada, et austataks vabatahtliku meditsiinilise otsustusprotsessi moraalset õigust. Rühm “töötab selle nimel, et võidelda laialdaselt levitatavate valeväidete vastu, mis liialdavad meditsiiniliste sekkumiste kasulikkusega, minimeerides samal ajal riske.” (Allikas: AHRP veebisait)

Blanco proovis esialgu filmi esitada traditsioonilise kolmevaatuselise struktuurina, millel oli skriptitud narratiiv ja kõiketeadev jutustaja hääl.

“Kui me esimese lõigu Verale tõime, ütles ta: “See ei ole tõesti see, mida me tahame teha. Mida me tegelikult tahame teha on visata kõik need faktid ja arvud minema ja tõesti lihtsalt keskenduda sellele, mida inimesed räägivad ja … nende isiklik seos holokausti ajalooga … tõesti keskenduge neile ja nende sõnadele. Kui me valime õiged inimesed, siis nad annavad meile selle, mis on selle ajaloo jaoks oluline…” Nii et me ütlesime, et teeme seda. Ja me tõesti hakkasime looma… rohkem Shoah stiilis raamistikku, kus lasete ellujäänutel ja järeltulijatel rääkida ja rääkida oma isiklikke lugusid ja tähelepanekuid, olles seal käinud või kuulnud oma vanavanemaid.”

Sharav selgitab oma sügavat pühendumust sellele, et jätta igale filmisubjektile piisavalt ruumi vaikseks mõtiskluseks. “Ma ei valmistanud ette ühtegi küsimust. Lülitasin lihtsalt kaamera sisse ja lasin igal ellujäänul öelda, mida nad öelda tahtsid, ilma igasuguse õhutamiseta.”

Filmi narratiivne struktuur tugineb intervjueeritavate tunnistustele, mis on segatud selliste ekspertide kainestavate kommentaaridega nagu dr Mike Yeadon, endine Pfizeri asepresident pöördus vilepuhujaks, ajaloolane ja ajakirjanik Edwin Black ning varajase hingamisteede haiguste ravi pioneer dr Vladimir Zelenko, kellele dokfilmid on pühendatud (dr Zelenko suri juunis 2022). Sari algab pealtnägijate lugudega Sharavist ning ellujäänutest kaasmaalastest Sarah Grossist ja Henny Fischlerist, kes mõlemad väljendavad nördimust selle üle, kuidas keskmised inimesed ei suuda läbi näha valesid ja türanlikku kontrolli, mida nende endi valitsused neile ohutuse ja rahvatervise varjus peale suruvad. Fischler palub:

“Avage silmad, avage kõrvad, mitte minna nagu lambad. Me läksime nagu lambad teises maailmasõjas. Sa ei saanud midagi aru, sa ei õppinud sellest sõjast midagi? See… on veel üks sõda. Olgu, see on bioloogiline sõda, aga see on sõda. Ärge tehke asju ilma küsitlemata. Inimesed on nii pimedad. Nad ei saa millestki aru, nad ei õpi midagi. Ma tahan inimestele näidata, et me läheme jälle teise olukorda, mis on kohutav.”

Sharav keskendub strateegiliselt ellujäänute tunnistustele koos esimese ja teise põlvkonna järglastega nii kunstilise valikuna kaasahaarava loo loomiseks kui ka vahendina, mis aitab filmil vastu seista peavoolumeedialt ja kaasvalitud juudi institutsioonidelt oodatavatele põlvetõmbamistele. Sharavile pole võõras tagasilöök tema kartmatutele püüdlustele väljendada muret ajaloo võimaliku kordumise pärast. (2021. aasta jaanuaris toimunud protestiüritusel lammutas Brüsseli politsei välilava ja keeras tuletõrjevoolikud rahvahulgale, kes oli kogunenud Sharavi ja teiste aktivistide kõnet kuulama; ja pärast 75. aasta augustis Nürnbergi 2022. aastapäeva üritusel rääkimist kritiseeris kohalik ajaleht Sharavat, seadis kahtluse alla tema identiteedi juudina ja ellujäänuna ning nimetas teda selle asemel “roumaniks”.)

Sharav selgitab kriitilist otsust kaasata laiahaardeline rühm ellujäänuid ja järglasi erinevatest riikidest, mis tugevdab filmi sõnumit, mitmekesistades sõnumitoojaid. Küsimusele, milliseid potentsiaalseid rünnakuid ta pärast filmiülekannet ootab, vastab ta: “Kuidas minna pärast inimesi, kes lihtsalt räägivad oma tõde? Sa ei saa seda väita.”

Filmitegijad tugevdavad oma sõnumit veelgi, lisades võimsad intervjuud Kevin Jenkinsi ja reverend Aaron Lewisega, kahe mustanahalise juhiga (Lewise vanavanemad olid juudid), kes tõmbavad selgeid paralleele covidi vaktsiinipasside ja mustanahaliste ameeriklaste vastu suunatud poliitika vahel, et piirata ja kontrollida nende liikumist ühiskonnas orjusest edasi. Reverend Lewis toetub abolitsionist Harriet Tubmani sõnadele ja rakendab neid tänapäeva kliimas:

Ta ütles: “Ma vabastasin tuhanded orjad … Ma oleksin võinud vabastada veel tuhandeid, kui nad vaid oleksid teadnud, et nad on orjad.” See on võimas avaldus, sest ma usun, et see on koht, kus me täna oleme. Oleme hetkes ja ajas, kus inimesed isegi ei tea, mis toimub. Nad eitavad jämedalt. Nad ei ühenda isegi punkte üksteisega. Nad lihtsalt ignoreerivad ühiskonnas toimuvaid silmatorkavaid märke. … Tänapäeva keskmine inimene ei mõistaks, kui palju otsest paralleeli me täna läbi elame, kui sellega, millega tegelesime kolmekümnendatel ja neljakümnendatel aastatel. Ja see on hirmutav, sest kui me pööraksime tähelepanu ainult sellele, mis juhtus, siis saaksime ära hoida selle, mis praegu toimub.

Vaatamata sellele, et peavoolumeedia ja poliitilised organid tõlgendavad end praegu väga vastuolulistena, filmi üldine kunstiline stiil on vaikne, näidates isegi kerget vaoshoitust. Film ei paku hoogsaid loenguid, raskekäelisi katseid veenda vaatajat konkreetses järelduses, ei paku meile mingeid andmestikke, graafikuid. Selle asemel töötab faktitoon koos elulooliste-märulifilmide alahinnatud välimusega – välja arvatud Sharavi kaunilt valgustatud ja raamitud intervjuu, kõik teised teemad filmiti pragmaatiliste aja- ja eelarvepiirangute tõttu zoomis –  koos foilidena, et rõhutada filmitegemise mitmeid tugevusi: ajalooliste kujundite ja faktide jõulist kasutuselevõttu, vaieldamatu emotsionaalne kaal, mida kannavad “iga mehe” pealtnägijate tunnistused, ning rikkalikult üksikasjalikud ja nüansirikkad intellektuaalsed analüüsid tuntud arstidelt, teadlastelt ja akadeemikutelt, sealhulgas dr Zelenko, dr Yeadon, Edwin Black ja Uwe Alschnew, kootud läbivalt.

Filmi rahulik, mõõdetud lähenemine ja peegeldav meeleolu, mis tekib, kui iga intervjueeritav lihtsalt räägib oma tõde valjusti, töötades kriitiliste vastupunktidena graafiliste ajalooliste kaadrite kasutamisele, mis näitavad getode, sõja ja hävituslaagrite vägivalda ja jõhkrust. Valjem narratiiv oleks jätnud vaatajad nii piltidest kui ka helist purustatuks, kuid Sharav ja tema partnerid jätavad selle potentsiaalse lõksu osavalt kõrvale. (Iga episoodi avamisel on hoiatus, mis märgib selles sisalduvate kaadrite graafilist olemust.) Film võtab omaks kiirustamata, ühtlase tempo, mida filmitegijad tahtlikult lubasid igal intervjueeritaval oma öeldud sõnade rütmi kaudu seada. (Seda rütmi mõjutab asjaolu, et inglise keel on paljude intervjueeritavate jaoks teine keel.) Edukaks osutub Sharavi instinkt nõuda, et filmi stiili ja ülesehitust juhiks subjektide suulised tunnistused.

Filmi keskmes on kas holokausti üleelanud ise või esimese ja teise põlvkonna järglased, kes jagavad õppetunde, mida nad said vanavanemate lugusid tähelepanelikult kuulates. Kogu subjektide lugudes, mida illustreerivad usinalt hangitud b-roll’i mäed – Blanco veetis lugematuid hilisõhtuid, hankides viie episoodi jooksul üle 900 klipi, mida kasutati intervjueeritavate lugude hoolikaks illustreerimiseks, kaevates, et leida klippide ajalooliste kuupäevade ja geograafiliste asukohtade osas võimalikult lähedane vaste. Visuaalsed pildid suudavad jääda puhtaks ja silmale segamatuks. Ajastul, mil dokumentaalfilmide tootmise teatud elemendid püüavad jäljendada YouTube’i kultuuri üha kiirema tempoga narratiivide, kiirete kärbete ja kohustuslike droonikaadritega, edastab Never Again Is Now Global vaikselt oma võimsat sõnumit alahinnatud vahendite ja lihtsa sügava fookuse kaudu, mis võimaldab igal intervjueeritaval rääkida oma lugu katkematult ja kiirustamata. /…/

Saksa muusik ja laulja Karsten Troyke mitte ainult ei soovinud, et teda filmis intervjueeritaks, vaid pakkus partituurile ka oma muusikat. Sharav palus Karstenil salvestada uued versioonid kahest laulust, üks instrumentaal ja teine sõnadega. … Sharav hankis ka Auschwitzis tapetud juudi Euroopa helilooja Marcel Tybergi muusikat. Tema kompositsioon mängib viimase ellujäänu intervjuu all. Never Again Is Now Global on eetris CHD.TV alates esmaspäevast, 30. jaanuarist kell 7. Järgnevad episoodid on eetris igal õhtul kuni 3. veebruarini.

Autor

Faye Lederman oli aastatel 2021–2022 Laste Tervisekaitse vanemteadur. Tal on magistrikraad ajakirjanduses ja judaismi õpingutes UC Berkeleyst ja NYU-st. Tema filmid on linastunud PBS-is ning festivalidel, ülikoolides, muuseumides ja konverentsidel USA-s, Euroopas ja Aafrikas. Ta kuulub koostöösse New Day Films ning on õpetanud visuaalkunstide koolis ja Arizona ülikooli inimõiguste praktikaprogrammis.

Allikas: Brownstone’i instituut