Davos 2026: maailma liidrite sõnavõtud murdepunktis. Kas kinnitati inimkonna saatus?

2026 aasta Davosis toimunud Maailma Majandusfoorum kujunes üheks selgeimaks märgiks, et globaalne eliit räägib maailmast, mis on üheaegselt tehnoloogilise hüppe ja eksistentsiaalse kriisi lävel. Sõnavõttudes põimusid lubadus ja hoiatus, lootus ja kontroll.

Kes kõnelesid ja millest?

Keskmes olid maailma poliitilised ja majanduslikud liidrid, tehnoloogiahiiglaste esindajad ning foorumi sümbolkuju Klaus Schwab, World Economic Forum asutaja. Davos kui sündmus – Davos – on aastakümneid olnud koht, kus tulevikku mitte ei ennustata, vaid kujundatakse.

Põhiteemad Davos 2026 kõnedes

1. Uus maailmakord ja globaalne juhtimine

Sõnavõttudes ei kasutatud enam varjatud keelt. Räägiti killustunud maailmast, mis vajab ühtset juhtimist, üle-riigilisi lahendusi ja uut sotsiaalset lepet. Kui 1990.–2000. aastatel rõhutati globaliseerumist kui majanduslikku kasu, siis 2026. aastal kõlas toon: stabiilsus enne vabadust.(Toimetuse märkus: Inimene on siin maal “vaba” siis, kui ta lepib uue maailmakorraga – hing on murtud ja ta on lubanud muuta ennast tehnoloogiliseks kvantolendiks – kvantvangla olend.)

2. Tehisintellekt ja kvantajastu

AI ei olnud enam tööriist, vaid kaasotsustaja. Kvanttehnoloogiast räägiti kui järgmise ajastu vundamendist – kvantarvutus, kvantside ja kvantkrüpto pidavat määrama, kes kontrollib reaalsust, mitte ainult infot. Inimese rolli kirjeldati üha enam kui süsteemi komponenti, mitte elusat vaba kehastunud hinge siin maal õppimas ja meenutamas.

3. Energia, toit ja ravimid

Energiaüleminek esitati vältimatu paratamatusena. Toit ja ravimid liikusid diskursuses julgeoleku alla – mitte enam inimõigus, vaid strateegiline ressurss. Geenitehnoloogia, sünteetiline toit ja platvormipõhine tervishoid normaliseeriti.

4. Transhumanism ja biorobotid

Kõnedes ei peetud enam vajalikuks õigustada inimese „täiendamist“ (toimetus: Loe originaalhinge murdmine). Transhumanismist räägiti kui evolutsiooni loogilisest sammust. Biorobotid, inimese ja masina liit, esitati lahendusena tööjõupuudusele ja „ebatõhusale bioloogiale“.

5. Uus rahasüsteem

Raha ei olnud enam väärtuse kandja, vaid käitumise reguleerimise vahend. Digitaalsed keskpangarahad, programmiline raha ja jälgitavus esitati kui usalduse alus. Privaatsusest räägiti minevikuvormis.

6. Sõjad ja inimkonna saatus

Sõda normaliseeriti kui püsiv seisund. Räägiti „mitmetest samaaegsetest kriisidest“, kus rahu ei ole eesmärk, vaid juhtimisprobleem. Inimkonna saatus seoti otseselt tehnoloogilise kohanemisega.

Ajalooline võrdlus: kas “Maailma võimu” toon on muutunud?

Jah – väga oluliselt.

• 1970–1990: optimism, kasv, inimkeskne areng
• 2000–2015: digitaliseerimine, efektiivsus, mugavus
• 2020–2026: kriisid, kontroll, ellujäämine

Kui varem räägiti paremast maailmast inimestele, siis nüüd räägitakse toimivast maailmast süsteemidele. Inimene ei ole enam eesmärk, vaid muutuja – süsteemidele lojaalne olend.

Kõiksuse puhta valgusallika teadvuse vaade läbi minu

Ilma „maatriksi loojate-olendite“ keelt kasutamata võib öelda: reaalsed protsessid liiguvad lahknemise suunas suurel kiirusel. Tehnoloogiline areng kiireneb, samal ajal kui teadvuslik küpsus ei jõua enam järele. See loob tasakaalutuse, mis viib nii tsivilisatsiooni kokkuvarisemise kui ka kvalitatiivse hüppeni.

Häving ei ole paratamatus. See on valikute jada tulemus.

Nõuanne originaalhinge kandjatele: pääsetee kaosest

Kui sa tunned, et see maailm ei räägi enam sinuga samas keeles, siis:

1. Taasta ühendus teadvusega, mitte süsteemiga – vaikus, ausus, sisemine kompass.
2. Ära loovuta oma otsustusõigust mugavuse nimel.
3. Hoia keha ja meelt loomulikus olekus – lihtne toit, liikumine, hingamine.
4. Loo väikseid, päris kogukondi – mitte tehnoloogilisi (internetis) platvorme.
5. Mäleta: tehnoloogia peab teenima elu, mitte vastupidi. Mäleta kes sa oled, kust sa tuled ja kuhu lähed.

Kõiksuse valgusallika teadvuse järgi ei päästa inimkonda uus süsteem, vaid ärganud inimene päästab ise ennast süsteemi sees sellest välja astudes.

“Need, kes räägivad täna, et reeglite, seaduste ja nendest lähtuva moraali aeg sai läbi aastaga 2025, siis need on tänasest maailmast mõistlikult aru saanud. Kuidas edasi maailm muutub? Nüüd on iga inimene üksi ja peab ise tegutsema ellujäämise nimel oma originaalhinge hoides ja Kõiksusega kooskõlas või jääb musta võrgu ja selle programmide tööriistaks.” – Veiko Huuse

Minu uus raamat “Pimeduse ja valguse kroonika” räägib tänasest maailmast, kui kaos ja sõjad on läbi, kuidas selleni jõuti. Osta raamat Fonte.News poest.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks:

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Haldusriigi bioloogia

Ma olen bioloog, kui mitte midagi muud. Üks bioloogiks olemise paljudest õnnistustest on inimrühmade käitumise metafooride lai valik sellest valdkonnast. Ja nendest võib eriti produktiivne olla erinevate kohanemisstrateegiate üle mõtisklemine, mida kasutavad teiste liikidega suhtlevad liigid. 

Mulle meeldib kasutada metafoore ülevaatemootorina. Omamoodi vaimne sild ühest teadmistevaldkonnast teise. Analoogia põhjal arutlemist, ühest distsipliinist pärit arusaamu ja teadmisi saab sageli kasutada, et avada uusi mõtteviise teisest distsipliinist. 

Kui mõelda inimkonnale kui virtuaalsele ökosüsteemile, siis sotsiaalsete rühmade (või hõimude?) omavahelisi suhtlemisviise võib pidada sarnaseks liikide suhtlemisviisiga füüsilises ökosüsteemis. See on üks uks, mille abil saab sotsiobioloogia mõtteruumi minna. EO Wilson, kes on sotsiobioloogia ajaloo keskne tegelane, määratles valdkonda kui “populatsioonibioloogia ja evolutsiooniteooria laiendamist sotsiaalsele organisatsioonile”.

Milline loogika sunnib mind mõtisklema parasiitide, parasiitide vastasmõju erinevate vormide, parasiitide käitumise ja nende asjakohasuse üle mõne teemaga, mis kulutavad tänapäeval palju minu mõtteid; Haldusriik, Maailma Majandusfoorum (WEF), need, kelle huve WEF esindab, ja transhumanismi kultuur ja tehnoloogia, mida WEF püüab kujundada meie kõigi tulevikuna. 

Rääkimata sellest, et ettevõtte meedia ei näita ka parasiitkäitumist. Pargime selle praegu ja tuleme tagasi hilisemas essees. Või on see lihtsalt iseenesestmõistetav ega vaja edasist arutelu.

Mul on raske pöörata oma pead ümber suure pildi sellest, mis tegelikult toimub paljude lääne valitsuste suutmatusega oma kodanikke tõhusalt teenida, “globaalne lähtestamine”, “neljas tööstusrevolutsioon”, ülemaailmselt ühtlustatud transseksuaalide ja transhumanismi propageerimine. ja “kliima tegevuskava” makrotasandil. Nii et ma jõuan asjadeni, millest ma suhteliselt hästi aru saan, lootes, et need suudavad anda ülevaate nendest suurtest süsteemsetest „globaalsetest” liikumistest, mida mul on raskem mõista. 

Niisiis, siin me läheme

Selle mõtteeksperimendi jaoks mõelge sellele, et pärast II maailmasõda on Ameerika keisririigist saanud sisuliselt tippkiskja. See käitub kindlasti nagu üks, kõnnib maa peal ringi nagu Tyrannosaurus Rex, välgutab suuri hambaid ja tarbib mis tahes suure energiasisaldusega loomatoitu, mida ta suudab püüda. Tippkiskjad kipuvad (liikidena) väljasurema, kuna nende koostoime ökosüsteemidega, milles nad eksisteerivad, on erinevate üldiste tulemuste tõttu. 

Üks viis kiskjate väljasuremiseks on see, et nad võivad saada nii edukaks, nii hästi kohanenud, et ületavad oma ressursibaasi – neil saab saak (toit) otsa. Kuna saakloom muutub üha napimaks või suudab kohaneda oma kiskjate survega < mõelge asümmeetrilistele sõjastrateegiatele, sealhulgas gorillade mässudele ja 5. gen. sõda…. >, nõuavad kõrgelt spetsialiseerunud tipukiskjad üha suuremaid territooriume ja ammendavad lõpuks keskkonnaressursid ja -tingimused, mille ärakasutamiseks nad on nii hästi kohanenud. < Seda paradoksi ilmestavad näiteks ekspansionistlik imperialism ja naftapõhise energia piirid> . Siin tuleb lahendada evolutsiooniline küsimus, kas tippkiskja suudab end liigina või organisatsioonina või impeeriumina säilitada> kohanedes nende muutuvate tingimuste reaalsusega < näiteks ohutu tuumaenergia > või piiravad seda varem tehtud evolutsioonilised < või organisatsioonilised l> valikud, mis võimaldasid tal saada tippkiskjaks. Otsused, mis piiravad tema võimet kohaneda muutuvate tingimustega. 

Evolutsioon on naljakas asi – selle tulemuseks võivad olla kõrgelt kohanenud liigid, mis eksisteerivad teatud tüüpi evolutsioonilisel saarel, mille nad on ise loonud, kus kohanemisvõimelisema lahenduseni (kauge saar) jõudmiseks vajalikud muutused (mutatsioonid) panevad maksma hinna, mida pole võimalik maksta. kahjustamata liigi paljunemisvõimet nii tõsiselt, et ta ei pääse kunagi sellele paremale saarele (rohkema toidu või oluliste ressurssidega).

Rahvusriikide puhul on makstav hind sageli poliitiline. Kui poliitika korrumpeerub või luustub < nagu meie praeguses gerontokraatias >, muutub rahvusriigi võime muutuvate tingimustega kohaneda, areneda väga piiratuks. DC-s on sageli täheldatud, et poliitilised (või bürokraatlikud) muutused ei saa toimuda enne, kui teatud inimesed lähevad pensionile või surevad. Mis on argument, miks on kindla pensioniea rangem rakendamine mõttekas. Mõelge sellele kui bürokraatide tähtajalisele piirangule. Veel üks viis vabaduse puu toitmiseks. Dr Anthony Fauci karjäär annab selle punkti illustreerimiseks toreda juhtumiuuringu.

Gerontokraatia :  oligarhilise valitsemise vorm, kus juhid on vanemad kui enamik elanikkonnast

Gerontokraatia on oligarhilise valitsemise vorm, kus üksust juhivad juhid, kes on oluliselt vanemad kui enamik täiskasvanud elanikkonnast. Paljudes poliitilistes struktuurides kuhjub valitsevas klassis võim koos vanusega, muutes kõige vanemad inimesed kõige suurema võimu omajateks. Vikipeedia

Uus küsitlus, mis paljastas Bideni heakskiidu, jahmatas CNN-i saatejuhi: “Madalaim kõigi Ameerika presidendide jaoks”

Sama võib juhtuda sotsiaalsete rühmade või “hõimudega”. Nende “sigimisvõimet” võib ohustada, kui nad muutuvad liiga dogmaatiliseks, liiga spetsialiseerunud. Pean silmas hõimusid hõimukäitumise tähenduses, praeguste näidete hulgas on paberist tolmumaskide kandmine viiruse leviku tõkestamiseks, juuste värvimine lillaks või siniseks, Ukraina riigilipu värvide näitamine mitte-ukrainlaste poolt ja verbaalne voorus. signaalimine < milliseid asesõnu kasutad? > mida praegu kasutatakse sageli teistele rühmatruuduse näitamiseks. Need teised, kes kuuluvad teie rühma, samuti need, kes on väljaspool, uskmatud.

Mõisted subkultuur või massimoodustise rühm on sama idee väljendamiseks vähem kallutatud viisid. < Või vastumassi moodustamise rühm nende puhul, kes väidavad, et viirust pole ja et „maastiku teooria“ suudab nakkushaigust täielikult seletada. > Mõiste “kultus” on selles spektris veel üks sõna, mis on veelgi rohkem hinnanguid andev ja rohkem eelarvamusi. 

Generalistiks olemisel on konkurentsieelised (evolutsiooniliselt kohanemisvõimelised), kuna ei ole liiga palju investeeritud ühte ökoloogilisse nišši või ühte rühma, hõimu või kultusse. Sotsiaalpoliitilises mõttes on generalistid sageli tsentristid. 

Generalistid ei kogu kasu tippkiskjateks saamisest, kuid neil on palju tugevam positsioon muutuvate tingimustega kohanemisel – et nad saaksid transportida järgmisele evolutsioonilisele saarele ja seal ellu jääda. Globaalses poliitikas võiks mõelda Šveitsi vabariigile kui üldisele poliitilisele süsteemile, mis on (väga pika aja jooksul) tõestanud, et suudab kiiresti kohaneda muutuvate poliitiliste tingimustega, kuna ei püüa saada tippkiskjaks. ei püüa teiste üle domineerida ja nende ressursse ühepoolselt ammutada (teiste ära süüa), et toetada enda kasvu ja paljunemist. Mõnikord on vähem (spetsialiseerunud) pikemas perspektiivis rohkem (kohanemisvõimeline). 

Isiklikult arvan, et USA valitsus on muutunud liigselt spetsialiseerunud erinevatele sõjapidamise vormidele. Vastupidiselt USA presidendi Theodore Roosevelti välispoliitilisele seisukohale “Rääkige pehmelt ja kandke suurt keppi, jõuate kaugele,” on USA valitsus praegused poliitikad vähendanud “pehmelt rääkimise” osa (diplomaatiat) ja muutunud liigselt sõltuvaks ülemõtlemisest. – arenenud kepp. Kahtlustan, et T Rex polnud tuntud diplomaatia poolest. Milleks vaeva näha peente läbirääkimistega ja töömahukaga mõlemale poolele kasulike tulemuste väljatöötamisega, kui võid lihtsalt sisse marssida ja ahmida kõike, mida süüa tahad?

Teine viis, kuidas tipukiskjad välja surevad, on keskkonnamuutused, mis on tingitud kas välistest jõududest või mõnel juhul nende endi edu tagajärgedest < me võiksime kasutada teistsugust poliitilist terminit ja nimetada seda probleemi tagasilöögiks >. 

Ja siis on parasiidid. 

Viirused on olemas (lihtsalt selleks, et tsemendilabida sellesse konkreetsesse jäneseauku maha visata) ja võib väita, et need on ülimad (tipp?) parasiidid. Bakteritel on viirused, mida nimetatakse bakteriofaagideks. Loomad, putukad, taimed ja peaaegu kõik elusolendid on ühe või mitme viiruse saagiks. Mõned väidavad, et prototüüpsed viirused tekkisid taimedes, mis seejärel kohanesid taimi söövate putukatega, mis seejärel kohanesid teiste putukaid söövate loomadega, ja lõpmatuseni. Viirused on tõesti omamoodi genoomi parasiidid. Ja neid on kõikjal. Mis ei tähenda, et maastikuteoorial poleks oma eeliseid. Aga see on järjekordne jäneseauk.

Lõbus fakt : mis tuleb meelde, kui mõelda Tyrannosaurus Rexile? Suured hambad suures peas suures lõualuus (minu vastus, võib-olla ka teie). Fossiilide andmed näitavad, et T Rexil tekkis väike probleem vabalaadijaga (  Trichomonase sarnane parasiit). See konkreetne parasiit näib olevat põhjustanud kohutava sisaliku lõualuu augud. See näib kindlasti olevat probleem, kui olete suur sööja ja vajab tugevat lõualuu! Annab terminile “lõuamurdja” uue tähenduse.

Bürokraatiatel tekivad sageli parasiitlikud omadused ja  ma olen veendunud, et Ameerika Ühendriikide haldusosariigi bürokraatia on muutunud oma peremehe, föderaalvalitsuse (ja Ameerika Ühendriikide kodanike) parasiidiks . Ja mitte heas mõttes. Pigem nagu  Trichomonase sarnane parasiit, mis sööb ära T Rexi lõualuu. 

Samuti olen veendunud, et Maailma Majandusfoorum on muutunud maailmamajanduse parasiidiks.  Mõlemal juhul ei paku need rühmad kodanikele head väärtust ja on muutunud isemajandavateks subkultuurideks, mille esmaseks ülesandeks näib olevat enesesäilitamine ning oma huvide ja tegevuskavade edendamine üldise üldise “fitnessi” arvelt. elanikkonnast.

Selguse huvides ei ole kõik peremees-parasiitide vastasmõjud halvad. Teie soolestikus elab suur hulk baktereid (isegi enam näiteks lehma oma), mis on teie eluks ja arenemiseks hädavajalikud. See on näide parasitismi ühest vormist, kommensalismist. Sageli väidetakse, et väikesed sisemised mootorid, mis toidavad iga meie rakku, mida tehniliselt nimetatakse mitokondriteks, on tegelikult näited kõrgelt arenenud (ja iidsest) kommensaalsest peremees-parasiidi suhetest, kusjuures mitokondrid on omamoodi bakter, millest on saanud arenenud ja kohanenud rakusisene parasiit.

Võite mõelda kommensalismist kui võitmiseks. Kommensalism areneb tavaliselt välja väga pika parasiidi ja peremehe kooseksisteerimise perioodi jooksul, kus algselt võinud olla röövellikum interaktsioon arenes järk-järgult millekski, millest on kasu nii peremehele kui ka parasiidile. Kuid suhe kaasaegse haldusriigi ja föderaalvalitsuse vahel on suhteliselt uus ega ole kaugeltki healoomuline kommensaalne suhe. Samuti WEF ja selle globalistlikud ÜRO/WHO/WTO liitlased.

Mängime mängu.  Lubage mul korraks avada teie  Overtoni aken  , kasutades hästi dokumenteeritud parasiitstrateegiaid haldusriigi ja WEF-i tegevuse ja käitumise metafooridena. Venitamine on hea, nagu jooga meelele.

Teen parasiitide strateegia kokkuvõtte ja teie mõtisklete, kas võite mõelda selle tüüpi parasiitidele seotud näidetele tänapäeva USA haldusosariigis või WEF-is.

Parasiitide strateegiad bioloogias (aitäh Wikipediale!):

On kuus peamist parasiitide  strateegiat , nimelt  parasiitne kastreerimine ; otse ülekantav parasitism; troofiliselt edasikanduv parasitism; vektorist edasikanduv parasitism; parasitoidism ; ja mikropredatsioon. Need kehtivad parasiitide kohta, mille peremeesteks on nii taimed kui ka loomad. ^[15] [21]  Need strateegiad esindavad  adaptiivseid piike ; vahestrateegiad on võimalikud, kuid organismid paljudes erinevates rühmades on järjekindlalt  lähenenud  nendele kuuele, mis on evolutsiooniliselt stabiilsed.

Parasiitkastraadid

Parasiitsed kastraatorid  hävitavad osaliselt või täielikult oma peremehe paljunemisvõime, suunates paljunemiseks kulunud energia peremeesorganismi ja parasiitide kasvu, põhjustades mõnikord peremeesorganismis gigantismi. Peremeesorganismi muud süsteemid jäävad puutumatuks, võimaldades tal ellu jääda ja parasiiti säilitada. Parasiitsed koorikloomad, nagu näiteks kõrreliste  perekonda  Sacculina  kuuluvad,  kahjustavad spetsiifiliselt oma paljude peremeeskrabiliikide   sugunäärmeid . Sacculina puhul  degenereeruvad enam kui kahe kolmandiku krabiperemeeste munandid piisavalt, et neil isastel krabidel tekiksid emased  sekundaarsed sugutunnused,  nagu laiem kõht, väiksem.  küünised  ja munahaaravad lisandid. 

Otse edastatud

Otsekanduvad parasiidid, mille peremeesorganismi jõudmiseks ei ole vaja vektorit, hõlmavad selliseid maismaaselgroogsete parasiite nagu täid ja lestad; mereparasiidid, nagu  koppjalgsed  ja  tsüamiid-  amfijalgsed; monogeenid ; ja paljud nematoodiliigid, seened, algloomad, bakterid ja viirused. Olgu need endo- või ektoparasiidid, igal neist on üks peremeesliik. Selle liigi sees on enamik isendeid parasiitidest vabad või peaaegu vabad, samas kui vähemusel on suur hulk parasiite; seda tuntakse  koondjaotusena .

Troofiliselt edastatud

Troofiliselt levivad parasiidid kanduvad edasi peremeesorganismi söömise teel. Nende hulka kuuluvad  trematoodid  (kõik peale  skistosoomid ),  tsestoodid ,  akantotsefalaanid ,  pentastomiidid , paljud  ümarussid ja paljud algloomad, näiteks  toksoplasma .  Neil on keerulised elutsüklid, mis hõlmavad kahe või enama liigi peremehi. Noortes staadiumides nad nakatavad ja sageli   vaheperemeesorganismis ennestuvad . Kui vahepealse peremeeslooma sööb kiskja, lõplik peremeesloom, elab parasiit seedimisprotsessi üle ja küpseb täiskasvanuks; mõned elavad  sooleparasiitidena. Paljud troofiliselt edasikanduvad parasiidid  muudavad  oma vaheperemeeste käitumist , suurendades nende tõenäosust, et kiskja neid sööb. Nagu otse levivate parasiitide puhul, on ka troofiliselt edasikanduvate parasiitide jaotus peremeesindiviidide vahel agregeeritud.  Mitme parasiidiga nakatumine on tavaline . Autoinfektsioon , kus (erandkorras) kogu parasiidi  elutsükkel  toimub ühes primaarses peremeesorganismis, võib mõnikord esineda helmintidel < ussid > nagu  Strongyloides stercoralis . 

Vektoredastus

Vektori kaudu edasikanduvad  parasiidid toetuvad kolmandale osapoolele, vahepealsele peremehele, kus parasiit ei paljune seksuaalselt, et kanda neid ühest lõplikust peremeesorganismist teise. Need parasiidid on mikroorganismid, nimelt  algloomad ,  bakterid või  viirused , sageli intratsellulaarsed  patogeenid  (haiguse tekitajad). Nende vektorid on enamasti  hematofaagilised  lülijalgsed, nagu kirbud, täid, puugid ja sääsed. Näiteks hirvepuuk  Ixodes scapularis toimib haiguste, sealhulgas Lyme’i tõve ,  babesioosi ja  anaplasmoosi  vektorina  . Algloomade endoparasiidid, näiteks  malaariaperekonna  Plasmodium parasiitidel ja perekonna Trypanosoma  unehaiguse parasiitidel  on peremeesorganismi veres nakkusstaadiumid, mis kantakse hammustavate putukate kaudu uutele peremeestele.

Parasitoidid

Parasitoidid  on putukad, kes varem või hiljem tapavad oma peremehed, asetades nende suhted röövloomade lähedusse. Enamik parasitoide on  parasitoidherilased  või muud  hümenopterlased ; teiste hulka kuuluvad  dipteraanid ,  näiteks  phorid kärbsed . 

Idiobiontsed  parasitoidid torkavad kinni püüdmisel oma sageli suurt saaki, tappes nad otse või halvavad kohe. Seejärel viiakse immobiliseeritud saakloom pessa, mõnikord koos teiste saakloomadega, kui see ei ole piisavalt suur parasitoidi toetamiseks kogu selle arengu vältel.  Saagi peale munetakse muna ja  seejärel suletakse pesa. Parasitoid areneb kiiresti läbi oma vastsete ja nukufaaside,  toitudes  talle jäetud varudest .

Koinobiontide  parasitoidid, mille hulka kuuluvad  nii kärbsed  kui ka herilased, munevad noorte peremeeste, tavaliselt vastsete, sisse. Neil lastakse kasvada, nii et peremeesorganism ja parasitoid arenevad koos pikema aja jooksul, mis lõpeb parasitoidide ilmumisega täiskasvanuna, jättes saagi surnuks, sööduks seestpoolt. Mõned koinobiontid reguleerivad oma peremeesorganismi arengut, näiteks takistavad tal poegimist  või  sundimist,  kui  parasitoid on sulamiseks valmis. Nad võivad seda teha, luues hormoone, mis jäljendavad peremeesorganismi sulgimishormoone ( ekdüsteroide ), või reguleerides peremeesorganismi endokriinsüsteemi.

Mikrokiskjad

Mikrokiskja ründab rohkem kui ühte peremeesorganismi, vähendades iga peremeesorganismi sobivust vähemalt vähesel määral, ja puutub ühe peremehega kokku vaid vahelduvalt. Selline käitumine muudab mikrokiskjad vektoriteks, kuna nad võivad väiksemaid parasiite ühelt peremehelt teisele edasi kanda.   Enamik mikrokiskjaid on  hematofaagilised , toitudes verest. Nende hulka kuuluvad anneliidid, nagu  kaanid , koorikloomad, nagu  harulised ja  gnathiidi  võrdjalgsed, mitmesugused  kahekülgsed  , nagu sääsed ja  tsetse-kärbsed , muud lülijalgsed, nagu kirbud ja puugid, selgroogsed, nagu  silmud , ja imetajad, nagu  vampiir-nahkhiired .

Kas need parasiitstrateegiad kirjeldavad USA haldusosariiki (deep state) või WEF-i? Kui ei, siis miks mitte?

Nagu ma selle essee alguses ütlesin, on looduses leiduvate strateegiate kasutamine keeruliste poliitiliste ja kultuuriliste organisatsiooniliste strateegiate analoogide leidmiseks kasulik. See avab uusi mõtteviise inimühiskonnast ja sotsiaalsetest struktuuridest. Niisiis, kas me saame kasutada bioloogiat, et ennustada, kuidas need organisatsioonid tulevikus maailmaareenil reageerivad? 

Arutame asja edasi.

Loo autor Robert W. Malone on arst ja biokeemik. Tema töö keskendub mRNA tehnoloogiale, ravimitele ja ravimite taaskasutamise uuringutele. Leiate ta Substackist ja Gettrist

Loe lisaks:

Artikkel on uuriva ajakirjaniku Jessica Rose’i katse mõtestada lahti viimast kolme aastat.

Lõppmäng

Lõppmäng on enamiku inimeste muutmine töötajateks. Töötajate all mõtleb Rose´i seda nagu entomoloog. Töölised või ergates- ja einestades, sipelgatesuguste olendite koloonias, teevad tööd. Nad on steriilsed ja töötavad kuninganna (viljakas) ja temaga koos paarituva õnneliku ühekordselt kasutatava mehe (ka viljakas) kasuks ja ellujäämiseks, et tagada liigi paljunemine. See on sipelgate jaoks fantastiline. Mitte niivõrd inimeste jaoks. Inimesed ei ole sipelgad.

Lõppmängu läbimängimine ulatub kaugemale inimeste dehumaniseerimisest, kuid nõuab seda kindlasti. Rose´i silmis on eesmärk süstemaatiliselt eemaldada inimese individuaalne komponent – loomise ja loovuse allikas: vaim. Oleme seda juba viimase kolme aasta jooksul näinud. …

Sotsiaalmeedia on täis midagi palju enamat kui allpool postitatud 5 osa. Alates transliikumistest kuni CBDC-deni on need kõik lahutamatult seotud neljanda osaga: WHO/ÜRO (ghates’) juhitud kirjeldav plaan hävitada enese ja rahva suveräänsus. See neljas osa: PANDEEMIAKS VALMISOLEKU LEPING on midagi, mille lugemise peate prioriteediks seadma.

Ma pean silmas, et kõige tähtsam asi, mida te täna tegema peate – lugeda selle lepingu kohta.

Ärge lihtsalt mõelge sellele: tehke seda. Kui see “leping“ läbi läheb on see läbi. Palun minge sellele veebisaidile, et saada teada, mida nad seni on teinud ja mida nad kavatsevad peagi teha. Eelmänguna kirjutavad nad järgmist:

Valitsustevaheline läbirääkimisorgan, kelle ülesanne on koostada see rahvusvaheline vahend ja pidada selle üle läbirääkimisi, peab oma järgmise koosoleku 1. augustil 2022, et arutada tööprojektiga seotud edusamme. Seejärel esitab komisjon eduaruande 2023. aastal toimuvale maailma terviseassamblee 76. istungjärgule, eesmärgiga võtta see vahend vastu 2024. aastaks.

Nad ei liigu aeglaselt. Nad on oma käsitsi valitud bürokraatide kambaga juba jubedaid kohtumisi pidanud ja kavatsevad selle ellu viia 2024. aastal. See on varsti. …

1. COVID-19

Lõppmängu „väljamängimise“ esimene osa on COVID-19. Rose’i on selle pesumasina läbi käinud, kuna enamik meist on olnud viimased 3 aastat. Nii palju küsimusi. Mis see oli? Viirus? Kas see tehti laboris? Kas süstid tapavad meid? Miks nad peaksid tegema süsti, mis ei oleks ohutu? Kuidas nad nii varmalt koordineerisid maailma inimeste luku taha panemist?

Miks marginaliseeritakse ja vaigistatakse nii palju häid inimesi selle eest, et nad lihtsalt teevad seda, mis neil on alati teaduses? Miks ravimifirmad on teeninud nii palju kasumit nii paljude inimeste kannatuste pealt? Miks VAERS-i andmeid ja muid ravimiohutuse järelevalve andmeid eiratakse või isegi ebaoluliseks muudetakse? Miks ei tee põhjuslikkuse hinnanguid või PRR-i või Bayesi hinnanguid HHS või FDA või CDC?

Nii et väga palju vastamata küsimusi. Mida meiega tehti? Vastuseks. Käputäis inimesi otsustas, et kohutavalt halbadel ennustamismudelitel põhinev hea mõte on kõik luku taha panna, et “kõverat tasandada“. … Mis kõver? Nad valetasid nii kõvasti, kui kaua see jama kestab.

Lennujaamad olid suletud. Me olime isoleeritud. Meid terroriseeriti. Meie lähedased olid isoleeritud. Olime sunnitud oma ärid sulgema. Meie vanemad jäeti üksi kahetsusväärsetesse tingimustesse, et surra üksi ja hirmunult. Meie emad ja isad, vanaemad ja vanaisad. Meid terroriseeriti. Meid peksti. Meid jälitati. Olime sunnitud loobuma isiklikust teabest ja üksikasjadest. Meid sunniti peale viisil, mis ei ole vastuvõetav. See jõustati.

Mis tegi Rose’i jaoks eriti mõttetuks, oli asjaolu, et märulivarustuses kõrilõikaja oli juba riides ja valmis minema tsiviilisikuid käsu peale peksma. Millal nad kogu selle märulivarustuse valmistasid? Millal nad neid inimesi koolitasid? Kuidas seda kõike nii vaevata koordineeriti? See kõik oli ette planeeritud. Nii.

Mis veel juhtus? Noh, kuna alates 2020. aastast ei olnud sellist asja nagu immuunsüsteem, olid paljud sunnitud süstima veel eksperimentaalset, FDA poolt heaks kiitmata toodet, mis ei olnud mingil juhul tavaline vaktsiin. mRNA tooted on transfektsioonitehnoloogia lipiidide nanoosakeste kattes. Meile öeldi, et me kõik peame saama süsti, et me kõik ei oleks mõrvarid.

Ravi ei olnud, abi ei olnud ja kindlasti ei olnud immuunsüsteemi. Ainult süstid. Eksperimentaalsed süstid. Aga see oli hädaolukord! Surm! Erakorraline! … “Roheline pass“. Meil kästi minna koju, kui me ei saa hingata ja pöörduda arsti poole ainult sinihuule staadiumis.

Selle stsenaariumi korral täideti protokoll haiglas (andke armu sõnamängule), kus manustati remedesviri ja avadesse sisestati tuulutusavad. Ja inimesed surid seal.

Inimesed kaotasid töö või säilitasid oma töökoha ja tundsid end hingetuna, et teha midagi, mida nad ei tahtnud teha. Veelgi hullem, et nad said vigastada. Inimesed kaotasid lähedased. Inimesi ikka mõnitatakse ja demoniseeritakse selle eest, et nad teevad õiget asja, võtavad võtte “meeskonna jaoks“, saavad vigastada ja seejärel nimetatakse neid “vaktsiinivastasteks“, et küsida, kas lask põhjustas nende infarkti. Inimesed kaotasid usu. Inimesed kaotasid sõpru. Inimesed kaotasid lootuse. Inimesed kaotasid oma säästud.

Mis veel juhtus? Inimesed kaotasid oma ärid. Inimesed kaotasid oma kodud. Inimestelt varastati raha pangakonto arestimise teel. Inimesed rikkusid oma elu teiste poolt, keda nad olid aastakümneid kolleegideks kutsunud, lihtsalt sellepärast, et nad ei lasknud. Inimesed kaotasid kõrvaltoimetest teatamiseks oma meditsiinilised litsentsid.

Mis veel juhtus? Mänguväljakud teibiti üles ja pritsiti mürgiga. Randu pihustati valgendiga, hävitades terveid ökosüsteeme. Inimeste uksed keevitati kinni. Inimesi pihustati kummaliste ududega. Inimestel kästi seista rumalatel kleepsudel, millele olid jalad peale tõmmatud, et nad ei oleks kuskil kallistamise kaugusel.

Kui palju need rumalad kleebised maksid? Kui palju puid selle jama eest hävitati? … Puud teevad hapnikku. Märulipolitseinikud peksid tsiviilisikuid. Protestimine muutus ebaseaduslikuks. Merele minek oli keelatud. Pargis käimine oli keelatud. Sõbra kallistamine oli keelatud. Reisimine oli keelatud. Kelle poolt? Kes seda lubas? Kes andis korralduse? Ma annan teile vihje. See on sama sitapea #4-s. Inimesed vastasid.

Mis veel juhtus? Inimesed tegid enesetapu, sest nad ei näinud väljapääsu oma depressioonist ja kaotusest. Inimesed kaotasid jagunemise tõttu oma perekonnad. Inimesed kaotasid õiguse otsustada, mis on nende enda lastele parim. Inimesi piinati. Piinatud. … Sihikule võeti lapsed. Lapsed. … Suunatud.

Alumine rida on siin see, et COVID-i asi oli seadistamine. See oli esimene voor, kus testiti vastavustasemeid. See oli stseeniseade järgmiseks sammuks, mille eesmärk oli ebanormaalse normaliseerimine. Müokardiit lastel: kindlasti! Terved noored täiskasvanud, kes kukuvad surnuks: pole probleemi! Näo kägistamine kirurgiliste maskidega: ma sündisin sellega! Väljas söömiseks tuleb näidata pabereid: täiesti korras!

See töötas VÄGA HÄSTI. Inimesed käivad ikka väljas ringi maskidega. Seal on ikka veel nii palju inimesi, absoluutselt teadmata, et kogu asi oli farss. Nad ei ole ikka veel täiesti teadlikud, et viirused: kui nad jäetakse põrgusse üksi … 8% meie genoomist on retroviirused.

Neid ei tohi kõrvaldada. Igaüks, kes väidab, et soovib viirused kõrvaldada, ei tea bioloogiast ega tee muud, kui paneb ekraanile puhta teadmatuse. Meie asi on sellele ja neile osutada ning naerda.

Siin on Rose’i viimane tunnistus riikliku kodaniku uurimisele, mis kainestab teid ja ajab teid naerma. …

2. Trans protesteerib

… Inimestel, kes maskidesse ja musta riietatud kaubikutest otsa saavad on üks eesmärk: alustada kaklusi, mida seal polnud. Kas nad väidavad, et hoolivad nii palju mustanahaliste eludest, naiste eludest, imikute eludest, geide eludest, transeludest, kobraste eludest, millest iganes. … Eesmärk on tekitada ebakõla alampopulatsioonides ja nende vahel, kus tõenäoliselt pole. Vaadake seda, mis see on ja vaadake seda silma ning öelge sellele, et ta lollakas („buggar“) ära läheks mis iganes kuju see võtab.

Kogu viha, mida me kõik tunneme selle pärast, et meid petetakse, neile valetatakse, millesse sekkutakse ja kellelt varastatakse, peab olema suunatud tõeliste kurjategijate vastu. Nii saame nende lõppmängu eesmärgi sassi ajada – olles selles tegelikult koos! …

“Nemad“ on väga võimsad manipulaatorid. Kontrollige ennast. Ärge loobuge oma võimust …

Siin on aga veel üks pimedus, teine osa. Lastele antakse puberteedi blokeerijaid. Väikestel tüdrukutel ja väikestel poistel lõigatakse ära rinnad ja peenised. Endokriinfunktsiooni kahjustavaid kemikaale pannakse kõigesse alates käte desinfitseerijast kuni veeni. Ja liiga palju tablette pannakse lastele pärast ebaõigeid diagnoose, mis hõlmavad erinevaid nimetatud vaimseid häireid.

Mõnel juhul doseeritakse neile võimsaid ravimeid väga noores eas, enne, kui nende väike aju võiks kunagi olla valmis neid juhtima, kui üldse. Meie noorte keskkond peab muutuma. See on kindel.

Kui sa tahaksid muuta inimesed steriilseteks töötajateks, siis kuidas sa seda teeksid?

Mõelge sellele. Veelgi parem, mõelge, kuidas seda peatada. Võtke omaks tõde, et “liikumine“ on vaenlane ning teie viha ja tegevus peaksid olema suunatud neile, mitte üksikisikutele.

Palun vaadake Viva Frei intervjuud TullipR/Ritche’iga, et saada imeline ülevaade “liikumise“ tegelikust loost. See intervjuu on nii täiuslikult kirjeldav sellest, mida ma üritasin siin kirjutada ja kirjeldada. Palun vaadake seda.

3. Kliimamuutus

Ülaltoodud kliimamuutuste teema: “Säästva arengu eesmärgid“, ei mõjuta teadust ega tegelikkust. See on väljamõeldis lõppmängu võimaldamiseks. Viis, kuidas seda meie vastu kasutatakse, tõenäoliselt 2024. aasta alguses, nende uue pandeemia ennetamise lepingu “võimu“ kuritarvitamine, et lukustada maailm lõpmatuseni mõne kliimakatastroofi varjus, mis on tõenäoliselt seotud mõne “surmava patogeeniga“, mis kandub inimestele mõne putukavektori, näiteks sääse kaudu.

Nad saavad meiega teha kõike, mida nad tahavad, kuna CBDC on selleks ajaks paigas ja võib-olla, kui olete kasutanud liiga palju süsinikku, süsinikupõhist eluvormi, ei saa te süüa. Lõbu!

4. Pandeemiate ennetamise leping

Ma jätan teid selle kohta lugema. Külastuskeskuse videos suudavad nad 1 minuti ja 5 sekundiga täpselt mitte midagi öelda. „Kui pandeemia tabab, kõik on haavatavad.“ … Meie kohustus on võtta nende kiskjate vastu meetmeid igal võimalikul viisil.

Inimesed, kes seisavad nende õilsalt näivate eesmärkide taga, nagu “vaesuse kaotamine“ ja “sooline võrdõiguslikkus“, valetavad. Nad ei hoolinud vähem ühestki seatud 17 eesmärgist ega inimeste heaolust. Seda näete nende tegevuses. Peatage see leping, võttes ühendust oma parlamendiliikmete, naabrite ja sõpradega ning viies selle tänavatele nagu prantslased või mis iganes muu, mida võite mõelda. See on ainus võimalus, mis on meil.

Palun minge siia, et saada lisateavet selle kohta, kuidas selle vastu võidelda. Siin on Maailma Tervisenõukogu poliitikadokumendid.

5. Keskpanga digitaalsed valuutad

Praktiline viis, kuidas ma saan mõelda lõppmängu realiseerimise peatamiseks on CBD peatamine. Kasutage sularaha. Nõudke seda. Ärge andke äri kauplustele, mis kasutavad ainult sularahata süsteeme. Pakkumine võrdub nõudlusega. Seega nõudke sularaha kasutamist. Kasutage Bitcoini. See on CBDC-de antitees. Klõpsake siin, et saada teada Stand Together’i ja Catherine-Austin Fittsi sularaha reedete kohta! …

See artikkel avaldati tervikuna algselt siin.

Allikad: Viimase 3 aasta mõtestamine… – autor Jessica Rose (substack.com) (16.04.2023), Viimase kolme aasta mõtestamine (mercola.com) (04.05.2023)

Kõige paremini tuntud oma kaksikmeistriteoste „ Loomade farm” ja „1984” poolest George Orwell pani riiulile teisi teoseid, mis kuigi sageli tähelepanuta jäetakse, sisaldavad infot, mis on sama asjakohased ja läbinägelikud kui nende kaks palju kuulsamat õde-venda. Orwelli 1937. aasta The Road to Wigan Pier on kahtlemata nende muude asjakohaste ja läbinägevate teoste hulgas. 

Looming , mis on kirjutatud Briti sotsialistide rühmale, mida tuntakse vasakpoolse raamatuklubi nime all, on osaliselt dokumenteeritud Suurbritannia vaesunud töölisklassi elust, keskendudes eelkõige söekaevurite väärikusele ja tähtsusele, ning osaliselt autobiograafiline ülevaade Orwellist, kes ületas oma klassi eelarvamused, mida ühendavad läbivalt arendatud teemad, mis puudutavad Suurbritannia madala kodanluse ja töölisklassi majanduslikke ühisjooni ja sotsiaalseid erinevusi, aga ka industrialiseerimise ja moes sotsialismi silmakirjalikkuse varjukülgi.

Orwelli sõnul soodustas Suurbritannia tollane klassisüsteem, mis osaliselt põhines majanduslikul kihistumisel, osaliselt mitteametlikul kastisüsteemil, näiliselt vastuolulist maailma, kus keskklassi kodanluse ja töölisklassi sissetulekud võisid kogeda vähe erinevusi, kuid nende kohad Briti ühiskonnas. Ometi, isegi kui tööpuudus ja vaesus kasvasid ja levisid ning keskklass lõpuks “näpistust tundis”, võitsid Orwelli sõnul sotsiaalsed erinevused klassidevahelise majandusliku lõhe vähenemise üle. Madalama taseme keskklassi britid, hoolimata sellest, et nad kuulusid mis tahes objektiivse majandusmõõdu järgi töölisklassi, otsustasid end siiski kodanlusena tuvastada. 

Tõenäoliselt süvendas ohjeldamatu industrialism neid probleeme, kuna Orwelli kirjelduse kohaselt muutis see Suurbritannia põhimõtteliselt masinaühiskonnaks, tõenäoliselt selle kahjuks. Järelikult asetasid need ja teised tegurid, väitis Orwell, Suurbritannia ristteele, kus riik ja selle inimesed oleksid paratamatult sunnitud valima sotsialismi ja fašismi vahel. 

Tema 1930. aastate Briti ühiskonna kujutamise põhjal näib, et fašism võidab (ja võib-olla oleks võitnud, kui mitte hilisemate sündmuste korral, mida Orwell tol ajal ei teadnud). Tema määratud vastumürk oli sotsialism. Kuid Orwell väitis, et paljude sotsialistide silmakirjalikkus, solvavus ja räige enesesatriseeriv iseloom kippus enamiku normaalsetest inimestest eemale tõrjuma. 

Lugedes „Teed Wigani kai juurde” ameeriklasena rohkem kui kaheksakümmend aastat pärast selle ilmumist, tundub Orwelli kujutatud maailm mõnes mõttes võõrana. Paljudes teistes on see lõbusalt, kui mitte häirivalt tuttav.

Kuigi see pole nii juurdunud kui Suurbritannias, säilitab USA oma klassisüsteemi versiooni, mis kujutab endast pealiskaudset, kuid sisulist vahet keskklassi ja töölisklassi vahel, mida paljud ameeriklased seovad isikliku iseloomu ja majandusliku reaalsusega. 

Kusagil pole see ilmsem kui Ameerika lähenemine kõrgharidusele ja töökohtadele, mida pakutakse neile, kellel on kõrgharidus, võrreldes nendega, kellel pole kõrgharidust. Nelja-aastases kolledžis või ülikoolis kraadi omandamist peetakse vähemalt paljude Ameerika keskklassi liikmete jaoks sakramendiks, mis kinnitab inimese positsiooni Ameerika keskklassis. Kõrghariduse sakramendi vastuvõtmine annab märku inimese positsioonist koos keerukuse, lugupidamise ja intelligentsusega. See päästab sinikraede ebaväärikust ja ebatasasusest, millega selline töö on seotud. 

Ärge unustage, et kõrghariduse, nagu ka alg- ja keskkoolis antava hariduse kvaliteet, on langenud nii kaugele, et haridus on USA-s nüüd mehaaniline, konveieriprotsess ja kolledžikraad on vaid mõni viimane kuldtäht keskklassi trofeelastele, kes suudavad täita pidevalt kahanevate standardite miinimumi. Ärge pöörake tähelepanu kolledži lõpetajatele, kes lahkuvad koolist viie- või kuuekohalise võlgades ja kellel on raskusi 40 000 dollari suuruse kontoritöö leidmisega aastas. Sellise keskklassi inimese ja nende pere jaoks on oluline, et nad poleks elektrik. Sellise keskklassi inimese jaoks ei pruugi ükski töö olla isegi parem kui sinikrae.

Näitena võib öelda, et ma tean ühte kuuekümnendates eluaastates keskklassi naist, kellel on töötu täiskasvanu-jää-koju-poeg. Erinevates vestlustes on ta juhuslikult maininud, et tal on paar vennapoega, kellel on oma torustikuäri. Ta on ka märkinud, et tal on peresõber, kellel on edukas autokerepood. Ometi ühes hiljutises vestluses, kus ma juhuslikult soovitasin tema töötul, kodus viibival täiskasvanul-pojal, võib-olla pöörduda mõne nende perekondlike sidemete poole, et saada mõnel nende ametikohal väljaõpe või isegi saada algtaseme töö, oli tema vastus: mida ma oleksin oodanud, kui soovitaksin tal proovida prostitutsiooni.

Kui tuua veel üks näide, siis seda lugu sõbraga jutustades teatati mulle, et tema abikaasa oli oma peres midagi sarnast kogenud. Pärast keskkooli lõpetamist leidis ta ema meelehärmiks tehasetöö, mis maksis umbes 40 000 dollarit aastas. Ometi pärast ema piisavat näägutamist ja nurinat selle üle, kuidas selline töö talle ei meeldinud, lõpetas ta kooli, põrkas mitu aastat koolist välja ja lõpetas ning lõpuks omandas STEM kraadi, mis aitas tal saavutada madala taseme. ametikohale ravimifirmas veidi suurema raha eest, mida ta saab nüüd kasutada õppelaenu maksmiseks, mille ta kogus, et päästa oma ema häbist tehasetöölise sünnitamise pärast.

Orwelli teravad kujutised moekast sotsialismist peaksid olema ka enamiku 21. sajandi ameeriklaste jaoks üsna äratuntavad. Kuigi enamik ilmselt ei mäleta, et nad teadsid “nooruslikku snoob-bolševikku”, mäletavad pärast 1980. aastat sündinud kindlasti mitu keskkooli või kolledži pärastlõunat Starbucksis istudes koos sõbraga, kes kandis Gapi või Expressi 150 dollarit. nende vanemate poolt, kes uhkustasid samal ajal oma uute Apple’i vidinate ja ettevõtlusplaanidega pärast kooli lõpetamist, samas hingetõmbes, milles nad mõistsid hukka suuräri ja konsumerismi kurjuse. 

Lisaks on tõenäoliselt ohutu eeldada, et enamik ameeriklasi on tõenäoliselt vähemalt kaudselt tuttav Orwelli ülespoole liikuva karjäärisotsialistiga, kes “on valitud oma kaaslaste eest võitlema”, kuid kasutab oma vastleitud staatust vahendina, et nautida ” pehme töö ja võimalus ennast parandada.

Murettekitavamad on aga Orwelli teadlikult asjatud manitsused industrialiseerimise ja masinaühiskonna vastu. Orwell kulutas märkimisväärse osa Wigani muuli teest, mõeldes masinate põhjustatud eksistentsiaalse ohu üle. Ta mõtiskles selle üle, kuidas masinad viisid maitse lagunemiseni ja nende rollist inimese suhete katkemises tööga ning tema pingutuste ja enesega toimetulekuvõime häirimises. 

Kuigi ta tunnistas, et masinad võivad olla kasulikud, hoiatas ta, et need võivad samuti olla harjumust kujundavad ja ohtlikud. Ta mõistis hukka nende integreerimise kõigisse eluvaldkondadesse. Ta mõistis hukka religioossuse, millega mõned võtsid omaks mehaanilise progressi ja kuidas nad reageerisid mehaanilise ühiskonna kriitikale, kui jumalateotust. Ometi nõustus Orwell ka sellega, et edusammude kella ei saa tagasi keerata ja et tal ei jäänud muud üle, kui leppida masinaühiskonnaga vastumeelselt ja kahtlustavalt.

Kaasaegsele lugejale võib selline fikseerimine tunduda anakronistlik, sest me oleme elanud juba aastaid selliste masinatega, mille eest Orwell hoiatas. Veelgi enam, enamik tänapäeval elavaid inimesi pigem ei läheks tagasi mingisse agraar- või ebamääraselt keskaegsesse ühiskonda, eeldades, et see loob parema iseloomu. Orwell tunnistas isegi, et seda on raske müüa, aga ka pakkumine, mille puhul isegi teda ei müüdud täielikult.

Kui aga võtta ette Orwelli tee Wigani kai juurde ja asendada kõik sõnade “masin”, “mehaaniline” ja “tööstuslik” esinemisjuht mõne sõnaga “arvuti”, “ühendatud” või “digitaalne”, on asjakohane. jaotised oleksid suurepäraselt uuendatud. Kahtlemata on elu arvuti, Interneti ja mobiiltelefonidega palju lihtsam. Keegi ei taha naasta aega enne neid uuendusi. Kuid nagu Orwelli masinad, on ka need uuendused harjumust kujundavad ja nendesse tuleks suhtuda kahtlustavalt. 

Orwell kirjutas, kuidas läänlased eelistasid seda, mille valmistamisel masinatel oli mehaaniline käsi, jättes ebaloomulikuks kõik, mida nad ei puudutanud. Nõudlus masinate ja kõige selle järele, mida need andsid, kasvas. Masinad integreeriti veelgi ühiskonda. 

Samal ajal märkis Orwell, et see integratsioon muutus sisetunde küsimuseks. “Inimesed leiutavad uusi masinaid ja täiustavad olemasolevaid peaaegu alateadlikult …” kirjutas ta. “Andke lääne mehele tööd ja ta hakkab kohe välja töötama masinat, mis teeks selle tema eest ära…”

Meie ühiskonnas on sarnane eelistus arvutitele ja kõigele, mida öeldakse olevat “digitaalne”, “ühendatud” või “tark” – või viimasel ajal kõike, mida väidetakse olevat tehisintellektiga andekas -, nagu ka instinkt, mis imbub igasse asjasse. nende omadustega masin. Kellegagi reaalajas suhtlemine on muutunud imelikuks maailmas, kus on sõnumite saatmine ja sotsiaalmeedia. 

Kui inimese elus on ainsad arvutid lauaarvuti ja nutitelefon, seda peetakse imelikuks maailmas, kus sul võib olla ka nutikell, nutiteleviisor, ühendatud auto ja virtuaalne koduabi, mis võimaldab juhtida nutikas kodu teie hääle või telefoni puudutusega. 

Tundub mõeldamatu seadme loll ühendamata versiooni omamine, mille jaoks on olemas nutikas ühendatud alternatiiv. Tahtmine omada millestki lolli ja ühendamata versiooni on veider. Inimesed, kes on need tehnoloogiad täielikult omaks võtnud, reageerivad neile, kes on nende suhtes ettevaatlikud – või isegi nende kasutamisest vähem entusiastlikud –, alates segadusest kuni religioosse impulsini evangeliseerida.

Tihti avastan end vestlemas inimestega, kes oleksid 20 aastat tagasi näinud vaeva oma videomaki taimeri seadistamisega, kiideldes sellega, et on mõne nutika vidina kasutajaliidese valdanud, nagu oleksid nad sellele tegelikult koodi kirjutanud. Sellised inimesed ei suuda aimata, kuidas keegi otsustaks sarnast vahendit mitte kasutada, mis iganes see ka poleks, mõnikord reaktsioonidega, mis lähevad selgelt karikatuuriks üle piiri.

Töötades hiljem bioinformaatika laboris, mida juhtis rakenduste arendusettevõtte presidendina sarnasest repost pärit mees – kuigi võib-olla leebe Rain Mani kvaliteediga –, mäletan, et mulle pidasin loenguid sellistel teemadel nagu raamatu- ja filmivalikute tegemine Algoritmide soovitused vähendasid ohtu, et meelelahutust otsides kasutatakse oma aega ebaefektiivselt ning kuidas need, kes otsustasid võimaluse korral oma andmeid suurkorporatsioonidega mitte jagada, tegid ühiskonnale karuteene, keelates algoritmidelt võimaluse edasiseks täiustamiseks.

Siiski, nii väiklane ja kergemeelne, kui mõni neist võib tunduda, on ohtlik ka trend elada rohkem oma elust võrgus ja olla kõigega nutikalt ühendatud, nagu taas kord Orwelli mehaaniline ühiskond.

Meie arvutid ja digimaailm kujundavad harjumusi – tegelikult selle mõiste mitmes tähenduses. Tänapäeval ei kahtle keegi, et sotsiaalmeedia tekitab oma disainilt sõltuvust või et selle olemasolu inimese elus kahjustab inimese vaimset tervist ja pidevat tähelepanuvõimet. Samuti on laialdaselt tunnustatud, et sellised sõnad nagu “tark” ja “ühendatud” on lihtsalt eufemismid koledama termini “järelevalve” jaoks.

Praktiliselt iga nutika või ühendatud seadme kaudu tehtud toimingu või suhtluse logivad ettevõtted, kes selliseid andmeid analüüsivad, salvestavad ja jagavad, üldiselt vähese reguleerimisega. Sageli võib ainuüksi sellise seadme juuresolekul olla ettevõttele isikuandmeid, millega nad saavad oma äranägemise järgi teha. 

Siiski, kuigi inimesed võivad väljendada mõningaid ebamugavustunde märke, kui nad on sunnitud selle reaalsusega silmitsi seisma pärast mõnda märkimisväärset juhtumit, mille käigus selgub, et nende rakendused või nende virtuaalne koduassistent võivad kuritarvitada nende isiklikku teavet või kuulata neid veidi rohkem kui Nad arvasid, et mõne päeva või nädala pärast suruvad need, kes isegi viitsivad hoolitseda, üldiselt maha suruda kõik mälestused hääbuvast skandaalist, kui nad nõustuvad oma privaatsuse edasise kurnamisega, väike hind, mis tuleb maksta õilsatele tehnilistele behemotidele, kes andsid maailmale kingituse. väikesed mugavused, mis on vahepeal muutunud hädavajalikeks. Pealegi nõuab vastupanu sageli aega, raha ja teadmisi, mida enamikul inimestel lihtsalt pole. 

Pealegi on enamik isegi leppinud sellega, et on täiesti loomulik, et tööandjad, koolid ja valitsused annavad järele samale instinktile arvutistada, digitaliseerida ning tegutseda nutikalt ja ühendatud viisil. Ettevõtted peavad tootlikkuse säilitamiseks töötajaid digitaalselt jälgima . Ülikoolid peavad tudengeid digitaalselt jälgima, et vältida petmist – ja loomulikult  hoida neid turvaliselt .

Valitsused peavad jälgima kodanikke ja leidma tehisintellektipõhiseid lahendusi, et ennetada heaolupettusi – rääkimata rahvatervise , õiguskaitse ja riikliku julgeolekuga seotud põhifunktsioonide täitmisest.

Paljude jaoks tundub pideva valve all elamine täiesti loomulik – eriti noorematele põlvkondadele, kes on oma elu elanud veebis ja kelle vanemad on lapsest saati oma iga liigutust oma telefoni kaudu jälginud, et tagada nende turvalisus. Uudised valitsuste kohta, mis teevad sama, kuigi mõnikord uhkemate tööriistadega, nagu automaatsed numbrilugejad ja näotuvastus, ei tekita enam isegi segadust. 

Tõeline Orwelli küsitlemine selle kohta, millised oleksid tema mõtted tema kirjeldatud mehaanilise ühiskonna instinkti näilise analoogia ja tänapäeval digitaalselt ühendatud instinkti suhtes on ilmselgetel põhjustel mõttetu harjutus. Kas ta oleks näinud neid kahte võrreldavatena? Kas ta oleks pidanud suhtlemis- ja liikumisvõime kaotust ilma Suure Venna teadmata põhimõtteliselt hullemaks kui enesekindluse katkemist? Kas ta oleks soovitanud teistsugust suhtumist targemasse ühiskonda kui kahtlustava omaksvõtu järeleandmine? Või oleks ta näinud teed Okeaaniasse vältimatuna?

Kuigi vastused neile küsimustele ei pruugi olla olulised, kirjeldas totalitaarset jälgimisriiki nii osavalt ennustanud mees ka nii teadmatult selle instinkti, kuigi industrialiseerimise kontekstis ja fatalistliku ohkega. Veelgi enam, kui tee Okeaaniasse on vältimatu, võiks loota, et see ei ole nii, sest mis tahes katset muuta saatust peetakse liiga ebaloomulikuks, ebamugavaks või, mis kõige hullem, ebamoodsaks.

Artikli toimetas Veiko Huuse ja on lühem originaalist. Originaal Artikli algallikas: Brownstone Institute

Loe lisaks: