Eneke Rootsu juhtum tõstatab küsimused kohtusüsteemi, meedia ja mõjukate juristide koostöö kohta

Eneke Rootsu juhtum ei ole enam üksnes vaidlus meediaga või kriminaalasi. Mitmete kohtumääruste, menetlusdokumentide ja poolte kirjavahetuse põhjal joonistub välja muster, mida kriitikud nimetavad süsteemseks vaigistamiseks — olukorraks, kus kohtumenetlused, avalik meediakajastus ning õiguslik surve hakkavad üksteist võimendama. Rahvusvaheliselt nimetatakse seda SLAPP vaigistamiseks.

Riigikohus tuvastas 6. mail 2026 tehtud määruses, et Eneke Rootsu suhtes kohaldati elektroonilist valvet ja sellele järgnenud vahistamist õigusvastaselt. Kohus märkis, et pärast vahistamistähtaja lõppu puudus alus tema vahi all hoidmiseks ning prokuratuur ei olnud taotlenud tähtaja pikendamist. Riigikohus rõhutas, et elektrooniline valve on üksnes vahistamise asendaja ning ilma kehtiva vahistamisaluseta ei olnud võimalik valve rikkumisele tuginedes inimest uuesti vahistada.

Tallinna Ringkonnakohus läks veelgi kaugemale, märkides, et Eneke Rootsu suhtes kohaldatud elektrooniline valve oli juba algusest peale õiguslikult problemaatiline ning sellele järgnenud vahistamine kujutas endast „olulist menetlusõiguse rikkumist“. Kohus vabastas Rootsu viivitamatult vahi alt.

Need kohtulahendid on olulised, sest samaaegselt käis meedias aktiivne kajastus, kus Eneke Rootsu kujutati aastaid kestnud konfliktide keskse tegelasena. Ringkonnakohus juhtis tähelepanu ka sellele, et peaaegu kogu meediakajastus pärines platvormilt Elu24, mille peatoimetaja oli samas kriminaalasjas kannatanu. Kohus märkis sõnaselgelt, et tekib küsimus, kas kajastused lähtusid „erapooletust ajakirjanduslikust huvist või kannatanu menetlusseisundist tingitud huvidest“.

Sama määrus sisaldab tähelepanuväärset hoiatust: kohus märkis, et õigusemõistmine ei tohi kanduda „meediaveergudele“ ning et pidev kajastamine ühe osapoole kontrollitavas meediakanalis võib mõjutada õigusemõistmise usaldusväärsust.

Juhtumis figureerivad nimed kattuvad suuresti ka Sirbi „Kui sõnavabadusest saab rünnak“ arutelus osalenud isikutega. Dokumentidest nähtub, et vandeadvokaat Maarja Pild-Freiberg suhtles prokurör Toomas Tombergiga seoses Eneke Rootsu võimaliku vahistamisega ning viitas „rünnakute jätkumisele“. Ühes kirjavahetuses küsitakse otse: „Kas on vahistamise osas samuti arenguid. Rootsu rünnakud on jätkumas…“ ning viidatakse kohtumääruse rikkumisele. Samas kirjavahetuses osaleb ka advokaat Karmen Turk.

Avalikkuse ette jõudnud dokumentides taotleti Rootsu vahistamist korduvalt. Rootsu hinnangul kujunes olukord, kus kohtumenetlused, meediakajastus ja avalikud hinnangud hakkasid moodustama ühtset survemehhanismi. Tema väitel muutus kohtusse pöördumine sisuliselt võimatuks, kuna kohtud nõudsid menetluskulude tagatisi summades, mida ta majandusliku olukorra tõttu tasuda ei suutnud. Tsiviilasjas Õhtuleht Kirjastuse vastu kirjeldab Roots, et 3600 euro suurune menetlustagatis tähendaks tema jaoks sisuliselt ligipääsu kaotamist kohtule.

Määruskaebuses süüdistab ta kohut selles, et tema majanduslikku olukorda, varasemaid menetlusi ja meediakajastusi kasutati tema enda vastu. Ta kirjutab, et kohtumäärus meenutas pigem „Õhtulehe artiklite kordamist kui õiguslikku analüüsi“.

Dokumentides viidatakse ka sellele, et kohtunik olevat oma põhjendustes kasutanud viiteid Kuuuurija ja Õhtulehe kajastustele ning käsitlenud Rootsu varasemaid elusündmusi viisil, mis tema hinnangul kahjustas kohtuniku erapooletuse muljet.

Rootsu hinnangul ei olnud probleem ainult üksikutes menetlustes, vaid süsteemis tervikuna. Tema väitel kasutati tema vastu samaaegselt:

• kriminaalmenetlusi,
• avalikku meediakajastust,
• menetluskulude survet,
• ning avalikke mainekahjustusi.

Tema sõnul said inimesed selliste konfliktide tagajärjel tervisekahjustusi, töövõimetuse või sattusid pikaajalistesse kohtuvaidlustesse, kus menetluskulud muutusid sisuliseks tõkkeks õiguskaitsele.

Kõige vastuolulisemaks muutub küsimus siis, kui samad nimed — Maarja Pild-Freiberg, Mari Männiko ja teised — esinevad samaaegselt nii avalikus „sõnavabaduse kaitse“ debatis kui ka konkreetsetes menetlustes, kus kriitikute hinnangul püüti inimesi vaigistada kohtulike meetmete abil.

Oluline on rõhutada, et tegemist on poole väidete, kohtudokumentide ja avalike menetlusmaterjalidega. Mitmed menetlused on jätkuvalt pooleli ning kõiki süüdistusi ei ole kohtus lõplikult veel tuvastatud. Samas on dokumenteeritud fakt, et Riigikohus tunnistas Eneke Rootsu vahistamisega seotud menetluses olulisi menetlusõiguse rikkumisi.

Sama muster on näha rahvusvahelise ajakirjaniku Annika Urm puhul, kus prokurör Paul Pikma, kohtunik Marju Persidskaja ja Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo koos meediakanalite Elu24, Õhtuleht, Postimees, Eesti Ekspress, Delfi, Kanal2 korraldavad massikampaania (korduvad tagaotsimise ja vahistamise teated esilehtedel) ja survestamise Annika Urmi ette süüdismõistmisel ja maine hävitamisel. Jääb mulje, et prokurör Paul Pikma tahab inimese vangi ära panna ja siis hakatakse alles arutama, kas on üldse põhjust kohut mõista ja millise seaduse järgi.

Just see asjaolu muudab „Neljanda Võimu“ debati Eestis palju laiemaks küsimuseks kui ainult ajakirjanduse kriitika. Küsimus ei ole enam ainult sõnavabaduses, vaid selles, kas kohtud, prokuratuur, advokaadid ja meedia võivad ühiselt kujundada olukorra, kus inimese võimalus ennast kaitsta muutub praktiliselt võimatuks.

Eneke Roots lugu on pandud raamatutesse. Saad soetada neid SIIT ja toetada sellega tema võitlust õigluse eest ja õigust vabale elule.

Tulemas on veel teiste ohvrite lugusid.

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Artikli toimetas Veiko Huuse

Internetis leitavad allikad sarnasel teemal:

https://newschannel.news/seadusevastaselt-tegutsev-kohtunik-mairi-heinsalu-23-lehekulge-maarust-15-minutiga-ehk-kuidas-aeg-kohtus-tootab/embed/#?secret=qs4b8mpyDO#?secret=8acVJc6RtP

https://newschannel.news/eesti-kohtususteem-mairi-heinsalu-ja-prokuror-toomas-tomberg-kurjategijad-jooksevad-ringi-ja-ohvrid-pannakse-vangi/embed/#?secret=GU6IKYacoO#?secret=XKnOql4bwv

Otsuse tähendus ei piirdu üksnes Hollandiga. Tegemist on tugeva õigusliku signaaliga kogu Euroopa õigusruumile, sealhulgas Eestile: riik ega kohtusüsteem ei või otsustada, milline ajakirjandus on „legitiimne“ ning milline mitte. Veelgi vähem tohib kriitilisi ajakirjanikke vaigistada kohtuliku surve, menetlusliku hirmutamise või SLAPP-hagide kaudu.

SLAPP esineb nii tsiviilvaidlustes kui ka kriminaalvaidlustes. Vahe on selles, et tsiviilvaidluses ei panda inimest vangi ja hagejale on kohtusse minemine tasuline. Kriminaalasjas on hagejale tasuta ja kostjat saab panna vangi ja just see kriminaal-SLAPP on muutunud Eestis “populaarseks” kohtunike ja prokuröride seas, kellele ei meeldi ajakirjanike kriitika nende aadressil. Kohtunikud ja prokurörid kasutavad ära oma võimupositsiooni ja “sõbrasuhteid” (kohtunikud, prokurörid, advokaadid on olnud varasemalt pikaaegsed kolleegid). Annika Urmi juhtumis on jäänud mulje, et Harju maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo (süüdistaja prokurör Paul Pikma on olnud Liina Naaber-Kivisoo pikaaegne kolleeg varasemast ajast ja neil on hea sõbrasuhe), kohtunik Vallo Kariler, kohtunik Tarmo Tina, kohtunik Olev Mihkelson ja kohtunik Marju Persidskaja tahavad Annika Urmi vaigistada ja vangi panna. Haagi kohtuotsus aga keelab otseselt sellise vaigistamise ja vabaduse võtmise.

Avalikkuses teravalt kõneainet tekitanud rahvusvahelise ajakirjaniku Annika Urmi juhtum asetub nüüd täiesti uude õiguslikku konteksti. Kui ajakirjaniku suhtes kasutatakse kinnipidamist, menetluslikku survet või sanktsioone kriitika, satiiri või võimu kontrollimise tõttu, tekib vältimatult küsimus, kas tegemist on demokraatliku ühiskonna kaitsmise või hoopis selle alustalade kahjustamisega.

Kriitilist ajakirjandust ei tohi vaigistada akrediteeringute, surve ega SLAPP-hagidega!

Kohus: sõltumatu ajakirjandus kuulub täielikult sõnavabaduse kaitse alla

Haagi kohus rõhutas, et ajakirjandusvabadus ei kuulu üksnes suurtele meediamajadele ega kutseorganisatsioonidele. Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 10 kaitseb ka sõltumatuid uurivaid ajakirjanikke, kodanikumeediat ja institutsionaalselt mitteseotud avaliku huvi kajastajaid.

Kohus leidis, et:

• riik ei või kehtestada süsteemi, kus ligipääs avalikule teabele sõltub institutsionaalsest tunnustusest;
• uudiste kogumine ja ligipääs kohtumenetlustele on ajakirjandusliku tegevuse tuumik;
• meediapluralism on demokraatia keskne osa;
• avaliku võimu kontroll ei sõltu ajakirjaniku organisatsioonilisest kuuluvusest.

See põhimõte omab otsest tähendust ka Eesti jaoks.

Eesti ei ole väljaspool Euroopa inimõiguste standardeid

Eesti põhiseaduse § 45 kaitseb sõnavabadust ja õigust levitada informatsiooni. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi ei tähenda see ainult õigust avaldada populaarseid või mugavaid seisukohti. Kaitse laieneb ka sellistele väljendustele, mis võivad „šokeerida, solvata või häirida“. Selle põhimõtte sõnastas Euroopa Inimõiguste Kohus juba lahendis Handyside vs. Ühendkuningriik.

Demokraatia ei vaja kaitset ainult siis, kui ajakirjanik kiidab võimu. Tegelik proovikivi saabub siis, kui ajakirjanik kritiseerib, ironiseerib või paljastab ebamugavaid asjaolusid.

Just seetõttu muutub Haagi lahendi valguses tõsiseks küsimuseks, kas Eestis kasutatakse kriitiliste ajakirjanike suhtes meetmeid, mis võivad sisuliselt toimida vaigistamise või hirmutamisena. Kui ajakirjanikku ähvardab vahistamine, kohtumenetluste laviin või majanduslik hävitamine üksnes kriitika ja satiiri tõttu, ei räägi me enam tavalisest õigusvaidlusest. Siis räägime võimalikust SLAPP-mehhanismist — strateegilisest hagist avaliku osaluse vaigistamiseks.

SLAPP-hagid ohustavad demokraatiat

Euroopa Liit ja Euroopa Nõukogu on viimastel aastatel korduvalt hoiatanud SLAPP-hagide ohu eest. Selliste menetluste eesmärk ei ole sageli õiguskaitse, vaid kriitilise ajakirjaniku kurnamine, hirmutamine ja avalik diskrediteerimine.

Haagi ringkonnakohtu otsus kinnitab sisuliselt sama põhimõtet: demokraatlikus ühiskonnas ei või riik ega institutsioon kasutada formaalselt neutraalseid mehhanisme selleks, et kõrvaldada kriitilised hääled avalikust arutelust.

Kui sõltumatu ajakirjanik eemaldatakse ligipääsust, marginaliseeritakse institutsionaalselt või kriminaliseeritakse kriitika tõttu, kahjustatakse lõpuks kogu ühiskonna õigust saada mitmekesist teavet.

Annika Urmi juhtum puudutab kogu Eesti õigusriigi usaldusväärsust

Annika Urmi juhtum ei ole enam üksnes üksik vaidlus ajakirjaniku ja riigi vahel. See puudutab küsimust, milline saab olema Eesti õigusriigi maine Euroopa väärtusruumis.

Kas Eesti liigub õigusriigi poole, kus sõltumatu ajakirjandus on kaitstud ka siis, kui see on ebamugav?
Või kujuneb praktika, kus kriitilised ajakirjanikud peavad arvestama vahistamise, kohtuliku surve ja majandusliku hävitamise riskiga?

Haagi ringkonnakohtu lahend annab sellele küsimusele väga selge õigusliku orientiiri:
demokraatlik riik ei tohi määrata, kes tohib olla „õige“ ajakirjanik. Veel vähem tohib riik või kohtusüsteem kasutada oma jõudu kriitiliste häälte vaigistamiseks.

Euroopa standard on selge

Euroopa inimõiguste süsteemi järgi on ajakirjandus „avalik valvekoer“ — võimu kontrollija, mitte selle alluv. Seda põhimõtet on kinnitanud nii Sunday Times vs. Ühendkuningriik kui ka Magyar Helsinki Bizottság vs. Ungari.

Haagi 2026. aasta otsus lisab nüüd sellele standardile olulise täpsustuse:
ka sõltumatu, institutsiooniväline ja kriitiline ajakirjandus kuulub täielikult Euroopa inimõiguste kaitse alla.

See sõnum ei ole oluline ainult Hollandile.
See on hoiatus kogu Euroopale — ja ka Eestile.

Artikli autorid Revo Jaansoo ja Veiko Huuse

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Loe teemaga seotud artikleid:

Eesti justiitsminister vastab ainult poole tõega: vastuse analüüs EU SLAPP direktiivi teemal

Käesolev analüüs on tehtud põhjusel, et Eesti kohtunikud ja ametnikud on kasutama hakanud SLAPP strateegiat kriminaalsüüdistuse kaudu, et vaigistada kritiseerivaid ajakirjanikke. Kohtunikud kasutavad selleks KarS § 305 ja 305¹ – kohtuniku laimamine või solvamine.

Ministeeriumi kirjas öeldakse sisuliselt kolm asja: direktiiv ei laiene kriminaalasjadele; pahatahtlike kuriteokaebuste vastu olevat juba kaitse KarS § 319 ja menetlusfiltrite kaudu; ning KarS § 305¹ on kitsas ja legitiimne säte, mis kaitseb õigusemõistmise sõltumatust. Kõik kolm väidet sisaldavad tõeteri, kuid ühestki ei piisa minu küsimustele ausaks vastamiseks. Eriti oluline on see, et kiri segab omavahel kaks eri probleemi: esiteks pahatahtlikku kuriteoteadet, teiseks kriitika enda kriminaliseerimist erisätte kaudu. KarS § 319 võib puudutada esimest, kuid ei vasta teisele. 

Kõige olulisem järeldus on järgmine: ELi direktiivi miinimumtaseme järgimine ei vabasta Eestit kohustusest kujundada riigisisene kaitse ka kriminaalse vaigistamise vastu, kui selline vajadus ilmneb sõnavabaduse, õiglase menetluse ja tõhusa õiguskaitse standarditest. Direktiivi artikkel 2 välistab küll kriminaalasjad, kuid artikkel 3 lubab liikmesriikidel säilitada või kehtestada isikutele soodsamaid kaitseid, ning EU Komisjoni anti-SLAPP soovitus ütleb sõnaselgelt, et soovitus täiendab direktiivi puhtalt riigisiseste juhtumite ning kriminaal- ja haldusõiguslike kohandustega.

Ministeeriumi vastuse suurim õiguslik puudus on see, et ta käsitleb SLAPP-i peaaegu nagu „valekaebuse“ sünonüümi. See ei ole korrektne. Direktiivi definitsioonis on abusiooni tunnused palju laiemad: ebaproportsionaalne nõue, mitmed paralleelmenetlused, ähvardamine, menetlustaktika pahauskne kasutamine, võimu tasakaalustamatus ja eesmärk avaliku osaluse takistamiseks või karistamiseks. Need nähtused võivad esineda ka siis, kui kaebus ei ole kitsalt võttes „teadvalt vale“. Just siin ministri vastus laguneb: ta vastab teisele küsimusele kui see, mille mina esitasin.

KarS § 305¹ on oma praegusel kujul kõrge riskiga säte. Selle tekst näeb ette kuni kaheaastase vangistuse kohtu, kohtuniku või rahvakohtuniku laimamise eest seoses õigusemõistmisega. Selline erikaitse avaliku võimu kandjatele on rahvusvaheliste sõnavabadusstandardite järgi problemaatiline, sest ÜRO Inimõiguste Komitee on rõhutanud, et laimunormid ei tohi praktikas summutada väljendusvabadust, et avaliku elu tegelaste suhtes ei tohi rakendada rangemat kaitset pelgalt nende staatuse tõttu, et institutsioonide kriitikat ei tohi keelata ning et vangistus ei ole laimu eest sobiv karistus. Strasbourgi kohtupraktika ei keela kõiki kohtunike kaitseks mõeldud piiranguid, kuid nõuab neile väga ranget põhjendust ning eristab hoolikalt tõendamatuid fakti-süüdistusi ja avalikes huvides esitatud väärtushinnanguid.

Riigi vastutuse osas on õiguslik pilt samuti palju kitsam kui ministeeriumi kiri lubab. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus annab tõesti teatud hüvitusvõimalused, kuid need on killustatud, sõltuvad menetluse lõpptulemusest või menetleja süülisest menetlusõiguse rikkumisest ning ei moodusta anti-SLAPP loogikaga võrreldavat terviklikku süsteemi. Eelkõige puudub Eesti õiguses kriminaalse vaigistamismenetluse jaoks direktiivi-laadne varajase lõpetamise, täieliku kuluhüvituse, kuritarvitava algataja sanktsioneerimise ja spetsiaalse kaitsekanali kombinatsioon. Seetõttu ei saa ausalt öelda, et „piisavad kaitsemeetmed“ on juba olemas.

Mida minister ütles õigesti ja kus vastus jääb pooleli

Ministeriumi kirja kõige tugevam osa on lihtne ja kitsas: direktiiv 2024/1069 kohaldub tsiviil- ja kaubandusasjadele piiriüleses mõõtmes ning ei kohaldu kriminaalasjadele. See on õige. Sama ametlik skeem ütleb ka, et direktiiv võimaldab liikmesriigil minna kaitses kaugemale ning et rakendustähtaeg on 7. mai 2026. Seega ei saa direktiivist endast tuletada otsest kohustust muuta Eesti kriminaalmenetluse reegleid.

“EL-i Komisjoni 2022. aasta soovitus rõhutab, et laimu käsitlemine kriminaalõiguse vaatepunktist peaks olema vaid viimane abinõu.“

Aga just siin ministeeriumi argumentatsioon katkeb. Ametlik ELi anti-SLAPP pakett ei koosne ainult direktiivist. Komisjoni 2022. aasta soovitus ütleb, et soovitus täiendab direktiivi, katab ka puhtalt riigisiseseid juhtumeid ning hõlmab ka riigisiseseid kriminaal- ja haldusõiguslikke kohandusi. Lisaks rõhutab soovitus, et laimu käsitlemine kriminaalõiguse vaatepunktist peaks olema vaid viimane abinõu. Euroopa Nõukogu 2024. aasta soovitus läheb veel selgemaks: selle juhised on mõeldud kohalduma tsiviil-, haldus- ja kriminaalkontekstile, sealhulgas juriidilise hirmutamise võtetele. Seetõttu on ministeeriumi positsioon „direktiiv ei kohaldu, järelikult me ei kaalu“ õiguslikult liiga kitsas ja poliitiliselt eksitav.

Teine puudus on vastuse struktuuris. Minu pöördumise kese oli „rakendada SLAPP direktiivi sisuliselt, mitte formaalselt“. Sellele ei vasta ministri kiri sisuliselt üldse. Kiri ei ütle midagi varajase filtreerimise erimenetluse, kiirendatud läbivaatuse, kulude täieliku tagasikandmise, heidutuslike sanktsioonide, avaliku osaluse mõiste, SLAPP-indikaatorite ega andmekogumise kohta — st nende punktide kohta, mis moodustavad direktiivi enda südame. Kui vastus jätab kõik need küsimused kõrvale ja piirdub tsiviil/kriminaal piirjoone kirjeldamisega, siis on see vastus direktiivi pealkirjale, mitte direktiivi sisule.

Kolmas puudus puudutab hetkeolukorda Eestis. Komisjoni 2025. aasta õigusriigi aruande järgi oli Eesti 2025. aasta juulis anti-SLAPP direktiivi ülevõtmise protsessi alles alustanud ning vahepeal oli Eesti Ajakirjanike Liit määratud siseriiklikuks kontaktpunktiks SLAPP-küsimustes. Sama raport märkis SLAPP-intsidendi riski kasvu ja regulatiivsete kaitsemeetmete puudujääke. See tähendab, et vähemalt viimase mulle kättesaadava ametliku Euroopa Komisjoni pildi järgi ei saanud 2025. aasta suvel veel väita, et Eesti kaitsesüsteem oleks valmis või terviklik.

Ajajoone juriidiline mõte on lihtne: kui riik on tähtaja eel nädalal ikka seisukohal, et kriminaalaspekti „ei kaaluta“, siis see ei pruugi rikkuda direktiivi kitsast sõnastust, kuid see on tugev märk sellest, et riik ei lähtu anti-SLAPP poliitika sisulisest eesmärgist.

KarS § 305¹ Euroopa ja rahvusvahelise õiguse valguses

KarS § 305¹ kehtiv tekst sätestab, et kohtu, kohtuniku või rahvakohtuniku laimamise eest seoses tema osalemisega õigusemõistmisel karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega; juriidiline isik vastutab rahalise karistusega. See on eriline kriminaalkaitse just õigusemõistmise institutsioonile ja selle kandjatele. Ministeerium lisab, et tegu puudutab vaid laimamist kui valet häbistavat faktiväidet, mitte väärtushinnangut, ning et eesmärk on kaitsta õigusemõistmise sõltumatust. Ka see on osaliselt õige, kuid ei lahenda põhiprobleemi.

Rahvusvahelise standardi järgi ei ole küsimus ainult selles, kas koosseis on kitsas, vaid ka selles, keda ja mille hinnaga see kaitseb. ÜRO Inimõiguste Komitee üldkommentaar nr 34 ütleb, et laimuseadused peavad olema kujundatud nii, et need ei summutaks tegelikkuses sõnavabadust; et tõe kaitse, avalik huvi ja proportsionaalsus peavad olema arvesse võetavad; et riigid peaksid kaaluma laimu dekriminaliseerimist; et kriminaalõigust tuleks kasutada vaid kõige raskemates juhtumites; ning et vangistus ei ole kunagi sobiv karistus. Samuti rõhutab Komitee, et pelgalt isiku staatuse tõttu ei tohi ette näha rangemaid sanktsioone ja et institutsioonide kriitikat ei tohi keelata. Sellest vaatenurgast on § 305¹ probleem mitte ainult selle võimalikus rakenduses, vaid juba selles, et ta annab kohtule ja kohtunikule eraldiseisva kriminaalse au-kaitse, mille rikkumise eest võib inimene vangi minna.

Strasbourgi joone tõeline õppetund on nüanss, mitte loosung. Euroopa Inimõiguste Kohus on asjades De Haes and Gijsels v. Belgium ja Morice v. France kaitsnud väga teravat kohtunike kriitikat, kui see puudutas avaliku huvi küsimusi ja tugines piisavale faktilisele alusele; Baka v. Hungary rõhutas, et kohtusüsteemi toimimist puudutav arutelu on avaliku huvi tuum. Samas näitavad Barfod v. Denmark ja Peruzzi v. Italy, et alusetud või tõendamata faktilised rünnakud konkreetse kohtuniku aususe või erapooletuse vastu võivad teatud juhtudel olla piiratud. Järelikult ei ole õige öelda, et § 305¹ on automaatselt konventsioonivastane. Õige on öelda midagi täpsemat: säte on konventsiooniohtlik, sest ta kriminaliseerib sõnavara valdkonnas, kus Strasbourg nõuab erakordselt kitsast käsitlust, tugevat avaliku huvi kaitset ja väga mõõdukaid sanktsioone. Kaheaastase vangistuse lagi on selles valguses eriti raske kaitsta.

Sama järeldus haakub ELi anti-SLAPP soovitusega, mille järgi peaks kriminaalõiguslik lähenemine laimule olema ainult viimane abinõu. Kui liikmesriik soovib tõsimeeli vältida „karistamist menetluse kaudu“, siis erisäte, mis jätab avalikus huvis toimuva kohtukriitika alla vangistuse võimaluse, on halb lähtepositsioon. Eriti halb on see olukorras, kus üldine anti-SLAPP kaitseraamistik on alles kujunemas või poolik.

Tabeli kokkuvõte on karm, kuid tõene: ministeeriumi vastus vastab vaid ühele kitsale küsimusele — kas direktiiv kohustab kriminaalmenetlust hõlmama. See ei vasta küsimusele, kas Eesti peaks seda tegema, et olla kooskõlas Euroopa anti-SLAPP standardi eesmärgi, EIK praktika ja ÜRO sõnavabadusstandarditega. Vastus sellele teisele küsimusele on minu hinnangul kindel jah.

Riigi vastutus ja menetluse kuritarvitamine

Ministeriumi kiri ütleb sisuliselt, et õiguskaitsevahendid on juba olemas, sest vale kuriteokaebuse eest saab vastutusele võtta ning kriminaalmenetlusega tekitatud kahju saab hüvitada. See väide vajab olulist parandust. KarS § 319 karistab teadvalt vale kaebuse esitamist teise isiku toime pandud kuriteo kohta. Anti-SLAPP probleem ei piirdu sellega. Praktikas võib menetlust kasutada vaigistamiseks ka siis, kui kaebaja formuleerib oma väited „juriidiliselt ettevaatlikult“, jätab tõendamiskoormuse riigile ja saavutab oma eesmärgi juba menetluse enda, mitte süüdimõistmise kaudu. KarS § 319 ei püüa kinni neid juhtumeid, kus menetlus on pigem kuritarvituslik kui teadvalt väljamõeldud.

SKHS annab kannatanule reaalse, kuid piiratud hüvitusteekonna. Kui isik mõistetakse õigeks või menetlus lõpetatakse kindlatel alustel, saab ta nõuda kahju hüvitamist teatud meetmete — näiteks kinnipidamise, vara arestimise, ametist kõrvaldamise ja ebamõistliku menetlusaja — eest. Kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust, saab kahju nõuda sõltumata süüasja lõpptulemusest. Mittevaralist kahju saab teatud juhtudel nõuda ka au või hea nime teotamise eest. Kuid sellest ei järeldu, et igal SLAPP-laadse kriminaalmenetluse sihtmärgil oleks praktiline, kiire ja täielik heastamismehhanism. Seadus ei loo automaatset reeglit, et kuritarvitusliku menetluse sihtmärk saaks alati tagasi täies ulatuses oma tegelikud kaitsekulud, mainekahju ja menetlusest tingitud jahutava mõju. Veel vähem paneb see automaatselt kuritarvituse algatajale enda kanda kõiki tagajärgi.

Just siin ongi vaja minu pöördumises nõutud „reaalset riigi vastutust“. Kui riik jätab SLAPP-indikaatorid varakult märkamata ja laseb avaliku huviga seotud kriitiku suhtes käiku läbiotsimise, konfiskeerimise, ülekuulamised, tagaotsimise teated, vahistmised ilma et oleks süüdistust esitatud, surve või pika eelmenetluse, siis hilisem formaalne võimalus kahju taotleda ei ole veel sama mis tõhus kaitse. Tõhus kaitse tähendab ennekõike seda, et kuritarvituslik menetlus tuleb peatada enne, kui menetlus ise muutub karistuseks.

Mis tuleks Eestis õigeks teha

Minu eelistatud lahendus on lihtne: KarS § 305¹ tuleks tühistada. Seda saab teha ühe lausega: „Karistusseadustiku § 305¹ tunnistatakse kehtetuks.“ See oleks kõige puhtam viis viia Eesti õigus paremini kooskõlla ÜRO seisukohaga, et laimu kriminaliseerimist tuleb vältida, ning vähendada riski, et avalikes huvides kohtukriitika jahutatakse maha kriminaalähvardusega.

Kui poliitiline tahe täielikuks tühistamiseks puudub, siis tuleks vähemalt teha neli ranget parandust. Esiteks eemaldada vangistus kui võimalik karistus. Teiseks kirjutada norm ümber nii, et see ei kaitseks kohtunikku lihtsalt tema staatuse, vaid ainult konkreetse ja vahetu õigusemõistmise mõjutamise ohu eest. Kolmandaks lisada selgesõnaline erand väärtushinnangutele, heas usus esitatud avaliku huvi kriitikale, ajakirjanduslikule kontrollile ja kahtlustele, millel on piisav faktiline alus. Neljandaks panna süüdistusele kohustus tõendada mitte ainult vale fakti, vaid ka otsene tahtlus mõjutada pooleliolevas asjas õigusemõistmist ja selge ohu olemasolu. Alles sellise kärbitud versiooni puhul võiks üldse hakata vaidlema, kas säte on veel kaitstav.

Tsiviilõigusliku direktiivi sisuline ülevõtmine peaks Eestis tähendama vähemalt järgmist. Tsiviilkohtumenetlusse tuleb lisada avaliku osaluse definitsioon, SLAPP-indikaatorid, varajase lõpetamise taotlus, kohustus käsitleda seda kiiresti, võimalus nõuda tagatist kulude katteks, täielik tegelike esinduskulude väljamõistmine ja heidutusmehhanism pahauskliku hageja vastu. Lisaks tuleb anda organisatsioonidele õigus kostjat toetada, tagada ühes kohas kättesaadav info ning koguda ja avaldada andmeid. Kõik need elemendid on direktiivis kirjeldatud; „formaalne ülevõtmine“ ilma nendeta oleks sisuliselt läbikukkumine.

Kriminaalmenetluse jaoks soovitan kas eraldi anti-SLAPP seadust või KrMS täiendamist järgmise raamistikuga: prokuröri kohustus teha avaliku osaluse juhtumites varajane SLAPP-hinnang; kohustus võtta kirjalikult seisukoht võimu tasakaalustamatuse, avaliku huvi, kaebuse proportsionaalsuse ja tegeliku tõendusaluse kohta; kiire kohtulik kontroll, kui sihtmärk väidab kuritarvitust; piirang erimeetmete kohaldamisele enne sellise kontrolli läbimist; ning õigus täielikule kuluhüvitusele ja mittevaralise kahju hüvitamisele, kui menetlus osutub kuritarvituslikuks. Riigil peaks olema regressiõigus pahatahtliku kaebaja vastu, kuid sihtmärgi ees ei tohi riik peituda regressi taha.

Lõpuks vajab ka Riigikogu menetluskorraldus ausust. Kui õigusriigi aruande järgi oli ülevõtmise protsess 2025. aasta suvel alles alanud, siis peaks seadusandja nüüd avalikult välja ütlema, kas Eesti tahab teha minimaalse tsiviiltranspositsiooni või päriselt vastata Euroopa anti-SLAPP standardi eesmärgile. See ei ole enam tehniline küsimus. See on valik selle üle, kas kriitikut kaitstakse menetluse eest või kaitstakse menetlust kriitika eest.

Kontrollnimekiri kohtunikele ja juristidele

Praktiline tööriist kohtule, prokurörile, advokaadile ja toimetusele võiks olla järgmine. Kui asi puudutab avalikes huvides teemat, küsige kohe, kas väljendus oli faktiväide või väärtushinnang, kas kriitika põhines kontrollitavatel allikatel, kas kaebuse või süüdistuse maht on ebaproportsionaalne, kas eesmärk näib olevat maine- või menetlussurve, kas sama isiku vastu on varem või paralleelselt algatatud sarnaseid samme, ja kas kasutatav õigusvahend on viimane abinõu või lihtsalt kõige hirmutavam abinõu. Need küsimused jooksevad läbi nii direktiivi definitsioonidest kui Strasbourg’i proportsionaalsusanalüüsist.

Kohtunik peaks § 305¹ tüüpi asjades eriti selgelt kontrollima, kas prokuratuur püüab tegelikult kaitsta õigusemõistmise erapooletust või hoopis reageerib liiga teravalt institutsioonikriitikale. Advokaat peaks taotlema võimalikult varakult avaliku huvi tuvastamist, tõendusbaasi kirjeldamist ja proportsionaalsuskontrolli. Toimetus või ajakirjanik peaks dokumenteerima allikad, avaliku huvi, kontrollikatse ning selle, kas vaidlusalune väljend oli hinnang või fakt. Kui menetlusest on saanud lugu iseendast, on SLAPP juba osaliselt oma eesmärgi saavutanud.

Ka Riigikohus võiks lähiajal anda juhise, et § 305¹ tuleb tõlgendada äärmiselt kitsalt, vangistust mitte kohaldada ning avaliku huvi kriitika ja väärtushinnangute kaitset esikohale seada. Kui seadusandja sätet ei muuda, peab põhiseadus- ja konventsioonipärane kitsendav tõlgendus tulema kohtupraktikast. Kuid kohtulik remont ei ole siin hea asendus seadusandlikule parandusele.

Avatud küsimused ja piirangud

Käesoleva analüüsi piiranguks on see, et mul polnud mitte avalikuks kättesaadav konkreetne Eesti direktiivi ülevõtmise eelnõu tekst seisuga 6. mai 2026. Viimane kindel ametlik Euroopa Komisjoni allikas, mille ma kätte sain, ütles 2025. aasta juulis vaid seda, et Eesti oli ülevõtmisprotsessi alustanud.

Selle piirangu juures on lõppjäreldus siiski kõrge kindlusega: ministeeriumi vastus ei ole tervikuna piisav, ei ole sisuliselt Euroopa anti-SLAPP standardiga kooskõlaline ja ei ole ka õiglane minu küsitud probleemi suhtes. Ta on õigesti sõnastatud ainult ühes kitsas punktis — direktiiv ei laiene ise kriminaalasjadele. Kõiges muus, mis puudutab kriminaalse vaigistamise ennetust, § 305¹ põhiõiguslikku riski, riigi tegelikku vastutust ja vajadust rakendada kaitset sisuliselt, mitte formaalselt, jääb vastus alla nii ELi soovitusliku raamistikule kui laiematele rahvusvahelistele sõnavabadus- ja õiglase menetluse standarditele.

Kõige õpetlikum koht kohtunikele ja advokaatidele

See vaidlus ei ole enam ainult poliitiline. See on muutumas Eesti õiguskultuuri testiks.

Sest küsimus ei ole:

• kas kohtunikke võib laimata.

Küsimus on:

• millal muutub kriitika “laimamiseks”;
• kui kõrge peab olema avaliku huvi kaitse;
• millal muutub menetlus ise vaigistusvahendiks;
• ja kas Eesti õigussüsteem suudab SLAPP-i ära tunda enne, kui kahjustus on juba tekkinud.

Minu analüüsi kõige tugevam järeldus kõlab nii:

Direktiiv ei kohusta kriminaalset reformi, kuid Euroopa ja rahvusvaheline inimõiguste raamistik annab tugeva põhjuse see reform siiski ette võtta.

2026. aasta kevade seisuga liigub Eesti kahekihilise süsteemi poole:

• tsiviil-SLAPP kaitse tugevneb kiiresti;
• kriminaalne raamistik jääb aga vanasse paradigmasse.

Ja just siin hakkavadki järgmised kohtuvaidlused tõenäoliselt tekkima.

Mitte enam küsimuses:

• kas SLAPP eksisteerib.

Vaid küsimuses:

• kas Eesti õigus suudab eristada õiguskaitset ja vaigistamist.

Artikli autor: Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Artiklis kasutatud allikaid kokku 455. Peamised allikad:

gov.scot

https://www.gov.scot/publications/scottish-government-consultation-strategic-lawsuits-against-public-participation/pages/7/https://www.gov.scot/publications/scottish-government-consultation-strategic-lawsuits-against-public-participation/pages/7/

riigiteataja.ee

https://www.riigiteataja.ee/akt/184411https://www.riigiteataja.ee/akt/184411

https://www.riigiteataja.ee/akt/106012023004https://www.riigiteataja.ee/akt/106012023004

https://www.riigiteataja.ee/akt/SKHShttps://www.riigiteataja.ee/akt/SKHS

commission.europa.eu

https://commission.europa.eu/strategy-and-policy/policies/justice-and-fundamental-rights/democracy-eu-citizenship-anti-corruption/democracy-and-electoral-rights/protecting-journalists-and-human-rights-defenders-strategic-lawsuits-against-public-participation_enhttps://commission.europa.eu/strategy-and-policy/policies/justice-and-fundamental-rights/democracy-eu-citizenship-anti-corruption/democracy-and-electoral-rights/protecting-journalists-and-human-rights-defenders-strategic-lawsuits-against-public-participation_en

https://commission.europa.eu/document/download/a240f7e5-028d-4448-938f-33df5887531c_en?filename=10_1_63942_coun_chap_estonia_en.pdfhttps://commission.europa.eu/document/download/a240f7e5-028d-4448-938f-33df5887531c_en?filename=10_1_63942_coun_chap_estonia_en.pdf

ohchr.org

https://www.ohchr.org/sites/default/files/english/bodies/hrc/docs/gc34.pdfhttps://www.ohchr.org/sites/default/files/english/bodies/hrc/docs/gc34.pdf

hudoc.echr.coe.int

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-58015https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-58015

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-154265https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-154265

eur-lex.europa.eu

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX%3A32022H0758https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX%3A32022H0758

cambodia.ohchr.org

https://cambodia.ohchr.org/sites/default/files/Softlaw/GC34-%20Eng.pdfhttps://cambodia.ohchr.org/sites/default/files/Softlaw/GC34-%20Eng.pdf

https://edoc.coe.int/en/international-law/12056-

Loe lisaks:

Rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm räägib eksperimendist, mille pärast tahetakse teda nüüd vangi panna: (kliki lingil)

https://youtu.be/dF7E2hbpGEk

Tõde ja Õigus Eestis: tapjad on vabaduses, aga kriitikud ja satiirikud pannakse vangi

Jääb mulje, et kui ajakirjanik on Delfi, Eesti Ekspress, Postimees, ERR palgal, siis kriitika ja satiir avaliku huvi huvides ja avalike riigiteenistujate vastu on lubatud (isegi valeväidete ja faktivigadega) aga kui ajakirjanik pole nende eelpool nimetatud meediaettevõtete palgal, siis on kriitika ja satiir (isegi tõendite ja faktidega) keelatud ning pannakse vangi. Selle kinnituseks link postimehest: https://www.postimees.ee/8459670/riigikogulasest-puidutoostur-tarmo-tamm-kaotas-postimeest-hagedes-ka-ringkonnakohtus

Uued Uudised kirjutavad tühistamise “kultuurist” Eestis, kus vihjed on meediakanalitele, mis on teinud Fonte.News allikate järgi “koostööd” kohtute ja prokuratuuriga SLAPP skeemitamistes:

Annika Urmi, Eneke Rootsi, Veiko Huuse, Kristiina Heinmetsa ja Kristi Loigo lugudes korduvad samad märksõnad: tapmisähvardused, menetlemata jäetud avaldused, SLAPP-laadsed hagid, kohtuekspertiisi vaidlused ning samade ametnike ja kohtunike nimed. Ühes uudisekanalis väidetakse, et 2025. aastal sai Annika Urm ühe nädalaga üheksa ja ühe kuuga 27 ähvardavat kirja, kuid politsei ei alustanud kriminaalmenetlust. Sama artikli järgi on ähvardusi saanud ka Veiko Huuse ja teised isikud ning allikas seostab mustrit Indrek Meltsasega, kuid see seos vajab sõltumatut tõendamist.

Nendes ja paljudes teistes juhtumites jääb silma see, et massilised tapmisähvardused on jäänud uurimata. Kuid Eestis seadus ütleb: Eesti KarS § 120 järgi on tapmisega ähvardamine karistatav, kui on alust karta ähvarduse täideviimist. Kuna ohvritele on tehtud süstemaatliselt ja korduvalt tapmisähvardusi, on tungitud kallale koduukse ees, siis siin on põhjendatud kartus, et tapmine viiakse täide.

Eneke Rootsi juhtum on allikates esitatud kui näide sellest, kuidas väidetav ohver muutub menetluses süüdistatavaks. NewsChanneli artiklis väidetakse, et kohtunik Mairi Heinsalu ja prokurör Toomas Tomberg panid Rootsi vangi tema vaigistamiseks ning et 23-leheküljeline määrus valmis väidetavalt 15 minutiga. Kui see ajaraam vastab tõele, vajab see sõltumatut kontrolli, sest selline asjaolu tõstataks küsimuse, kas otsustus oli tegelikult sisuline või juba ette kujunenud.

Kohtuekspertiisi teema on eraldi riskikoht. Fonte.Newsi artikli pealkiri “Kui ekspertiis muutub tõendi asemel otsuseks” viitab probleemile, kus eksperdiarvamus ei toeta enam kohut, vaid hakkab sisuliselt asendama kohtulikku hindamist. Kui samad eksperdid või sama ekspertiisimuster korduvad eri kriitikute asjades, on avalik huvi ilmne: kas ekspertiis on sõltumatu tõend või menetluslik tööriist ebamugavate inimeste neutraliseerimiseks?

Kristiina Heinmetsa juhtumit kirjeldavad allikad kui juriidilise surve ja liikumisvabaduse piiramise näidet. NewsChanneli viimaste postituste loendis on viide artiklile, mis käsitleb kohtunik Anu Uritami ja Kristiina Heinmetsa juhtumit kui “juriidilise vägivalla” tõendit. Kristi Loigo puhul väidavad allikad, et pikaajaline meedia- ja õiguslik surve viis inimese hävitamiseni; selliseid väiteid tuleb avaldada ettevaatlikult, eristades dokumenteeritud sündmusi ja autorite hinnanguid.

Küsimus ei ole ainult konkreetsetes inimestes. Küsimus on selles, kas Eestis on tekkinud süsteem, kus avaliku võimu kriitikuid menetletakse jõuliselt, aga nende vastu suunatud ähvardusi ei uurita samaväärse tõsidusega. Kui ähvarduskirjad on olemas, kui avaldused on tehtud, kui korduvad samad nimed ja kui menetlused lõpetatakse ilma nähtava sisulise uurimiseta, siis peab avalikkus küsima: kas õiguskaitse kaitseb kannatanuid või institutsiooni mainet?

Tihti on kohtuvõit pigem kaotus, sest “võitja” peab ise oma rahaliste kuludega hakkama saama ja vastaspoolelt neid sisse ei nõuta, kuigi peaks. Sellest kirjutas hiljuti üks advokaat.

Ajalooline paralleel: kriitikute vaigistamine läbi ajastute

Kriitikute vaigistamine ei ole uus nähtus ega ühe riigi eripära — see on võimumehhanism, mille juured ulatuvad antiikaega. Juba Rooma impeerium ajal võis võimu kritiseerimine tähendada pagendust, vangistust või isegi hukkamist. Dissidentlus ei olnud talutav, sest see ohustas kehtivat korda.

Sarnane muster kordus 20. sajandil Nõukogude Liidu okupatsiooni Eestis perioodil, mil KGB kasutas jälgimist, ähvardusi ja sunnimeetmeid, et vaigistada teisitimõtlejaid. Avalik kriitika võis lõppeda vangilaagri, sundravi või sotsiaalse hävitamisega.

Ka tänapäeval ei ole see kadunud. Venemaa kontekstis on korduvalt tähelepanu juhitud juhtumitele, kus Vladimir Putin kriitikud on sattunud surve, vangistuse või seletamatute surmade alla. Samuti on Ukraina sõda kajastanud ajakirjanikud seisnud silmitsi rünnakute ja kadumistega.

Koroonapandeemia ajal COVID-19 kerkis esile uus dimensioon: mitmes riigis väitsid kriitikud, et neid marginaliseeriti, tsenseeriti või eemaldati avalikust debatist, kui nad kahtlesid ametlikes narratiivides.

Ajakirjandusvabaduse piirangud ei piirdu vaid konfliktipiirkondadega. Riigid nagu Hiina, Türgi, Araabia Ühendemiraadid, aga ka näiteks Valgevene ja Iraan on rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangul keskkonnad, kus ajakirjanikke ja kriitikuid piiratakse, jälgitakse või karistatakse.

Ajalooline muster on selge: sõltumata ajastust või riigikorrast kipub võim reageerima kriitikale mitte alati argumentidega, vaid kontrolli ja vaikimise kaudu. Küsimus ei ole ainult selles, kas see toimub — vaid kuidas ja millisel määral on ühiskond valmis seda märkama ja sellele vastu seisma.

Seda lugu ei saa lõpetada kohtuotsusega, sest ajakirjanik ei ole kohus. Kuid ajakirjanik saab esitada avaliku huvi küsimuse: miks saavad kriitikud karistada kiiremini kui ähvardajad uuritud? Seni, kuni neile küsimustele ei vastata dokumentide, menetlusotsuste ja sõltumatu kontrolliga, jääb õhku kõige raskem küsimus: kui see ei ole organiseeritud ametkondlik vaikimine, siis mis see on?

Päeva lõpuks tekib ikka ja jälle küsimus(ed): Kas Eesti on üldse kunagi õiglane, päriselt vaba ja demokraatlik (loe: suveräänne vabade inimestega õigusriik) Riik olnud? NSVL (CCCP) ajast jäänud võimu ja jõumustrid pole kuhugile kadunud aga Eesti poliitikud kiruvad Venemaad, kui terroristliku ja demokraatiata riiki. “Pindu teise silmas nähakse aga palki enda silmas ei näe.”

Mis sina lugeja arvad, kas Eestist on võimalik luua õiglane vabade rahvaste maa, kus kõigile kehtib tingimusteta sõna vabadus, arvamuse vabadus ja vabadus elule?

On vaja teha kollektiivne otsus: Kas Eestis kehtib põhiseadus või ei kehti?

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Artikli koostamisel on kasutatud allikaid, mis on vabalt internetist leitavad:

https://newschannel.news/kohtunik-anu-uritam-ja-kristiina-heinmets-jargmine-toend-juriidilise-vagivalla-ja-eesti-kohtususteemi-kallutatuse-kohta

https://newschannel.news/kelmid-advokaadid-andra-olm-ja-karmen-turk-avaldavad-kinniste-kohtuistungite-detaile-ajakirjandusele

https://newschannel.news/eesti-kohtususteem-mairi-heinsalu-ja-prokuror-toomas-tomberg-kurjategijad-jooksevad-ringi-ja-ohvrid-pannakse-vangi

https://newschannel.news/seadusevastaselt-tegutsev-kohtunik-mairi-heinsalu-23-lehekulge-maarust-15-minutiga-ehk-kuidas-aeg-kohtus-tootab

https://newschannel.news/kuidas-kohtunikud-mairi-heinsalu-grete-vahtra-rikuvad-ohrvite-oigusi-ja-viivad-ellu-advokaadiburoo-triniti-slapp-haigisid-2

https://newschannel.news/kuidas-kohtunikud-mairi-heinsalu-grete-vahtra-rikuvad-ohrvite-oigusi-ja-viivad-ellu-advokaadiburoo-triniti-slapp-haigisid

https://newschannel.news/kuidas-margus-linnamae-juri-pihel-karmen-turk-maarja-pild-tapsid-jan-ja-kristi-loigo-juriidilise-vagivallaga-slapp

https://newschannel.news/voru-politsei-tarvo-nogesmae-maido-mustimets-viisid-inimese-vangi-sotsiaalmeediapostituse-eest-16-10-2025

https://newschannel.news/kohtunikud-liina-naaber-kivisoo-marju-persidskaja-vallo-kariler-tarmo-tina-ja-mihkelson-oiguse-asemel-korruptiivne-vaikimine

https://newschannel.news/kuuuurija-elu24-avaldatud-valevaited-25-s-artiklis-on-kelmus-toimepanijad-katrin-lust-maarja-pild-freiberg-karmen-turk

https://newschannel.news/perh-psuhhiaater-dr-evelin-eding-on-riikliku-korruptsiooni-tooriist-susteem-tellib-ekspert-taidab

https://newschannel.news/kuidas-trinity-buroo-advokaadi-karmen-turki-sabarakk-maarja-pild-freiberg-sai-auhinna-advokatuurist-lojaalse-kurjategijana

https://newschannel.news/kohtunik-liina-naaber-kivisoo-valetas-vande-all-ja-kaivitas-slapp-protsessi-ohvri-vaigistamiseks

https://newschannel.news/kuidas-prokuror-toomas-tomberg-karmen-turk-maarja-pild-margus-linnamae-kaie-almere-vaigistavad-ohvreid-slapp-kaebustega-eesti-kohtususteemis

https://newschannel.news/karolin-soo-tegi-kuriteo-astrid-asi-kaitseb-kohtuniku-ja-prokuror-toomas-tomberg-kirjutab-alla