Konverentsikeskuse ees seisis pikk järjekord. Inimesed olid tulnud kuulama järjekordset edu ja finantsvabaduse õpetajat. Mõni maksis sadu, mõni tuhandeid eurosid, et kuulda, kuidas saada rikkaks, kuulsaks ja mõjukaks.

Nad tegid pilte kuulsate esinejatega, postitasid neid sotsiaalmeediasse ja kirjutasid juurde:
“Unistused täituvad.”
“Kohtusin oma mentoriga.”
“Edu on teel.”

See kõik ei olnud halb. Edu poole püüdlemine on inimlik. Kuid kusagil selle kõige keskel oli midagi märkamatult kaduma läinud.

Edu elamus

Paljud inimesed otsivad seda tunnet, mida võiks nimetada edu elamuseks.

See on hetk, kui sa ostad uue auto.
Kui sa saad suurema palga.
Kui inimesed plaksutavad ja ütlevad: “Sa oled jõudnud eliidi hulka.”

Materiaalne rikkus – autod, majad, raha, karjäär, tuntus, teiste kiitus ja suur tähelepanu – muutub eesmärgiks.

Filosoof Arthur Schopenhauer kirjutas kunagi:

“Inimene võib saada kõike, mida ta tahab, kuid ta ei saa tahta seda, mida ta tahab.”

Paljud saavutavad edu, kuid avastavad hiljem, et nad ei tea enam, miks nad seda üldse tahtsid.

Välise maailma lava

Inimesed hakkavad elama väljapoole.

Nad pingutavad meeletult, et olla “keegi”.
Et saada väljastpoolt tunnustus.

“Sa oled edukas.”
“Sa oled võitja.”
“Sa oled eriline.”

Ja kui see kiitus tuleb, tekib korraks joovastav tunne.

Seda võibki nimetada edu elamuseks.

Aga see tunne on nagu ilutulestik – ere, vali ja lühiajaline.

Elu elamus

On aga olemas teine kogemus.

Sügavam.
Vaiksem.
Püsivam.

Seda võiks nimetada elu elamuseks.

See on tunne, kus sa oled täiesti rahul iseendaga – ilma väliste kinnitusteta, hinnanguteta, arvamusteta või tiitliteta.

Sa ei pea kellelegi midagi tõestama.

Sa lihtsalt oled.

Filosoof Alan Watts ütles:

“Elu ei ole probleem, mida lahendada. Elu on kogemus, mida elada.”

Elu elamus on hetk, kus sa naudid oma hinge, vaimu ja keha olemasolu.
Sa teed tegevusi, mis panevad sind rõõmust tänama.

Sa ei ela enam teiste jaoks.

Sa elad enda jaoks.

Hetkes olemise tarkus

Budistlik õpetus ütleb:

“Kui sa oled täielikult kohal ühes hetkes, on kogu universum selles hetkes.”

Elu elamus sünnib just sellest kohalolust.

See võib olla väga lihtne hetk:

• jalutuskäik metsas
• naer koos sõpradega
• loominguline töö
• vaikus hommikuse kohvi juures
• tunne, et sa oled iseendaga rahus

Sellistel hetkedel ei ole vaja publikut.

Lugu mehest ja inglist

Vanas vaimses loos räägitakse mehest, kes lamab surnuna kirstus.

Tema lähedased seisavad ümber ja saadavad teda viimsele teekonnale.

Siis ilmub Ingel ja küsib surnult:

“Kas sul on soove?
Ma võin täita kõik su soovid.
Miljard dollarit, luksusvillad mere ääres, eralennukid, luksusautod, kõigi maailma inimeste kiitus ja tähelepanu.
Ütle ainult, mida sa tahad.”

Aga kirstus lamav inimene ei vasta.

Ta ei vaja enam midagi.

Ta ei saa neid asju kaasa võtta.

Lapsed, keda armastatakse kinni

Elu elamusest rääkides on veel üks koht, kus inimesed tihti märkamatult oma elu unustavad – laste kasvatamises.

Paljud vanemad ütlevad:
“Ma teen seda kõik oma laste nimel.”
“Ma elan ainult selleks, et neil oleks parem elu.”

Nad töötavad rohkem, muretsevad rohkem ja ohverdavad oma unistused. Nad tahavad, et lastel oleks kõik olemas – hea haridus, turvaline kodu, edu ja võimalused.

See on armastus.

Kuid vahel muutub see armastus kinnihoidmiseks.

Edu unistus laste kaudu

Mõnikord hakkavad vanemad elama oma täitumata unistusi läbi laste.

• laps peab saama edukaks
• laps peab saavutama midagi suurt
• laps peab olema parem kui teised

Vanemad tahavad, et laps kogeks seda sama edu elamust, mida nemad ise otsivad.

Aga selle kõige keskel võib kaduda üks oluline küsimus:

Kas laps saab elada oma elu?

Hirm lahti lasta

Paljud vanemad ei taha või ei julge lapsi lahti lasta.

Nad hoiavad neid võimalikult kaua enda juures.

• nad otsustavad lapse eest
• nad kardavad lapse eksimusi
• nad tahavad last kaitsta elu raskuste eest

Aga elu kogemus ei sünni kaitsekilbi sees.

Vaimne õpetaja Khalil Gibran kirjutas oma kuulsas tekstis laste kohta:

“Teie lapsed ei ole teie lapsed.
Nad on elu igatsuse pojad ja tütred.
Nad tulevad läbi teie, kuid mitte teist.
Ja kuigi nad on teiega, ei kuulu nad teile.”

See mõte võib olla vanemale raske.

Aga selles on sügav tarkus.

Iga hing peab kogema ise

Iga hing, kes siia maailma sünnib, tuleb oma teekonnaga.

Ta tuleb õppima.

Ta tuleb kogema.

Ta tuleb avastama.

Ja neid kogemusi ei saa keegi teine tema eest läbi elada – isegi mitte vanemad.

Vaimne õpetaja Ram Dass ütles:

“Me oleme siin selleks, et üksteist äratada, mitte üksteise elu elada.”

Vanemate roll ei ole elada lapse elu.

Vanemate roll on olla tugi ja armastus, mitte vangla.

Kui armastus muutub ahelaks

Vahel juhtub aga nii, et armastus muutub märkamatult ahelaks.

Vanem kardab, et laps läheb kaugele.
Vanem kardab, et laps teeb valesid otsuseid.
Vanem kardab, et laps ei vaja teda enam.

Ja nii hoitakse last kinni.

Mõnikord füüsiliselt.
Mõnikord emotsionaalselt.

Aga iga hing peab ühel hetkel minema oma teele.

Looduse lihtne õpetus

Vaadake loodust.

Linnud ehitavad pesa.
Nad toidavad oma poegi.
Nad kaitsevad neid.

Aga ühel päeval tuleb hetk, kus pojad peavad lendama.

“Kui lind hoiaks oma poega igavesti pesas, ei õpiks ta kunagi lendama.“

Vanemate elu, mis jääb elamata

On veel üks vaikne tõde.

Kui vanem elab ainult laste nimel, võib ta märkamatult jätta oma elu elamata.

Ta lükkab edasi:

• oma unistused
• oma rõõmud
• oma elu elamuse

Aga lapsed ei vaja vanemat, kes on ennast kaotanud.

Nad vajavad vanemat, kes elab päriselt.

Filosoof Carl Jung ütles:

“Suurim koorem, mida laps peab kandma, on vanema elamata elu.”

See tähendab midagi väga olulist.

Lapsed õpivad mitte sellest, mida vanemad ütlevad.

Nad õpivad sellest, kuidas vanemad elavad.

Parim kingitus lapsele

Parim kingitus, mida vanem saab lapsele anda, ei ole rikkus.

See ei ole täiuslik turvalisus.

See on vabadus.

Vabadus otsida oma teed.
Vabadus eksida.
Vabadus õppida.
Vabadus kogeda oma elu elamust.

Ja samal ajal on vanemal võimalus teha midagi sama olulist.

Elada oma elu.

Kui mõlemad elavad

Kui vanem elab oma elu elamuses ja laps saab kasvada oma teel, tekib midagi ilusat.

Siis ei ole enam kinnihoidmist.

On ainult armastus.

Armastus, mis ütleb:

“Mine ja ela oma elu.”

Ja samal ajal sosistab vaikselt:

“Mina elan ka.”

Mida inimesed sageli liiga hilja mõistavad

Paljud inimesed avastavad elu lõpus midagi väga lihtsat.

Edu ei olnud kunagi probleem.

Probleem oli selles, et elu jäi elamata.

Nad olid nii hõivatud saavutamisega, et nad ei märganud:

• päikesetõuse
• sõprade naeru
• omaenda hinge häält

Filosoof Laozi ütles:

“Kui sa oled rahul sellega, kes sa oled ja mis sul on, on kogu maailm sinu oma.”

Elu elamuse paradoks

Siin on üks huvitav paradoks.

Kui inimene elab pidevas elu elamuses, siis edu tuleb sageli ise.

Ta loob, tegutseb ja inspireerib teisi loomulikult.

Ta ei aja edu taga – kuid edu leiab tema.

Kuid vastupidi see ei toimi.

Ainult edu elamuse tagaajamisel ei pruugi elu elamust kunagi tekkida.

Enda maailma loomine

Elu elamuses olles tekib arusaamine:

Sa oled loonud oma maailma.

Oma mängu selles 3D duaalses maailma mängus.

Sa tead:

• kes sa oled
• mida sa armastad
• mida sa tahad kogeda

Ja sellest täiesti piisab.

Vaikne tõde

Vaimne õpetaja Eckhart Tolle kirjutas:

“Elu, mis sa oled, on alati siin ja praegu.”

Kui inimene selle mõistab, juhtub midagi imelist.

Ta lõpetab tõestamise.
Ta lõpetab võrdlemise.
Ta lõpetab rolli mängimise.

Ja ta hakkab elama.

Lõpetuseks

Edu elamus võib olla ilus.

Kuid elu elamus on sügavam.

Kui inimene elab oma elu nii, et ta on pidevas elu elamuses – kohal, tänulik ja iseendaga kooskõlas – siis on elus harmoonia.

Ja selles harmoonias juhtub sageli midagi üllatavat.

Edu ilmub samuti.

Aga seekord ei ole see enam eesmärk.

See on lihtsalt elu kõrvalmõju.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks: