Marilt (nimi muudetud) nõuti kohtutäituri lisatasu. Algul lausa 3720 eurot, hiljem „lahkelt“ vähendatuna 1860 euroni. Nagu turul: algul küsime rohkem, kui vastu hakkad, võtame poole maha. Ainult et tegemist ei olnud turuletiga, vaid kohtutäituri Marek Laanemetsaga — avaliku võimu kandjaga. Kohus rahuldas kaebuse ja tühistas nii kohtutäituri 06.03.2026 otsuse kui ka 11.02.2026 lisatasu väljamõistmise otsuse.

Tavaline töö vormistati “eriliseks kangelasteoks”

Kohtutäitur Marek Laanemets põhjendas lisatasu sellega, et ta avaldas kuulutusi, suhtles ostuhuvilistega, vastas telefonidele ja e-kirjadele, teavitas menetlusosalisi ning koostas dokumente kinnistusosakonnale. See kõlab esmapilgul tähtsalt. Aga tegelikult on see umbes sama, nagu arst küsiks patsiendilt lisaraha selle eest, et ta pani stetoskoobi kõrva, või bussijuht esitaks lisaarve selle eest, et ta keeras rooli.

Kohus ütleski sisuliselt: see on kohtutäituri tavapärane töö. Mitte erandlik pingutus, mitte erakordne õiguslik vägitegu, mitte enneolematu bürokraatlik ekspeditsioon. Lihtsalt töö. Ja igapäevase töö eest on ette nähtud põhitasu, mitte lisatasu. Kohus leidis, et selles asjas ei olnud lisatasu väljamõistmine põhjendatud, secs kirjeldatud toimingud olid sarnase täitetoimingu puhul tavapärased.

Kõige häirivam ei ole isegi see, et raha küsiti. Kõige häirivam on muster. See trikk ei näi olevat ühe täituri juhuslik loominguline sähvatus, vaid võte, mille üle on kohtud pidanud juba korduvalt vaidlema. Kui kohtupraktika on ammu väljakujunenud, tähendab see lihtsat asja: sama skeemi on varemgi proovitud. Ja mitte vähe.

TAUST JA MUSTER: Täiturite varasemad “kahtlased” tegevused Eesti meedias

• Oksjonimanipulatsioonid ja tuttavate eelistamine: Eesti uurivast meediast (sh Eesti Ekspress ja Postimees) on aastate jooksul läbi käinud mitmeid juhtumeid, kus kohtutäitureid on süüdistatud sundmüügis olevate kinnistute ja varade “kantimises” madala hinnaga oma lähikondsetele või kindlatele skeemitajate ringkondadele, hoides avalikkust ja reaalseid pakkujaid kunstlikult infoblokaadis.
• Põhjendamatud arestimised ja elatusmiinimumi röövimine: Korduvalt on kajastatud juhtumeid, kus täiturid arestivad võlgnike pangakontod täies ulatuses, jättes pered ja lapsed ilma seadusega tagatud elatusmiinimumist. Kuigi seadus kohustab täiturit tagama inimesele baasvahendid, rakendatakse tihti taktikat “arestime kõik ja vaatame, kas hakkab kaebama”.
• Massiline ja dubleeritud tasude kurnamine: Õhtuleht ja teised väljaanded on kirjeldanud juhtumeid, kus ühe ja sama põhinõude raames (näiteks mitu väikest kiiruseületamise trahvi või parkimistrahvi) on menetluskulud ja täituri põhitasud kirjutatud kunstlikult mitmekordseks, jagades nõuded meelega osadeks, et teenida igalt liigutuselt eraldi maksimaalset kasu.

Riigikohtu praktika eiramine: Kas teadlik riskimine?

Riigikohus on juba ammu selgitanud, et kohtutäituri lisatasu ei teki automaatselt lihtsalt seetõttu, et toimus enampakkumine. Kohtutäitur peab näitama konkreetsed asjaolud, mis muudavad toimingu tavapärasest keerukamaks või ajamahukamaks, ning põhjendama ka tasu suurust.

Ehk teisisõnu: wenn kohtutäitur tahab lisaraha, peab ta näitama, mille eest. Mitte kirjutama üldsõnalist juttu „vastutusest“, „ajakulu märkimisväärsusest“ ja „ostuhuviliste küsimustest“. Vastutus kuulub ametiga kaasas käiva tasusüsteemi sisse. Telefonile vastamine ei ole erakorraline kangelastegu. Kuulutuse avaldamine oksjonikeskkonnas ei ole kosmoselaeva ehitamine.

Käesolevas asjas ei suutnud kohtutäitur veenvalt näidata, miks pidi lisatasu olema just 1860 eurot. Kohus märkis, et KTS § 45 lõige 1 määrab lisatasu piirmäära, mitte automaatse tasu, ning kohtutäitur peab oma otsuses näitama kohtulikult kontrollitavad asjaolud, mis andsid aluse lisatasu nõudmiseks.

Psühholoogiline terror ametliku blanketiga

See ongi koht, kus asi muutub avalikkuse jaoks eriti inetuks. Tavaline inimene saab kohtutäiturilt dokumendi, näeb seal ametlikku vormi, seaduseparagrahve ja summat, ning maksab. Sest kes tahab kohtutäituriga vaielda? Kes julgeb arvata, et ametnik küsib raha, mida ta tegelikult küsida ei tohiks? Kes hakkab kohtusse minema 1860 euro pärast, kui vastas seisab ametlik süsteem?

Aga just sellele see süsteem näibki mängivat: inimene ei tea, inimene kardab, inimene maksab. Kui vaidleb, siis vähendame summat. Kui läheb kohtusse, siis võib-olla kaotame. Aga kui ei lähe? Siis tuleb raha ära.

Seetõttu peaks iga võlgnik ja menetlusosaline kohtutäituri lisatasu otsuse saamisel kohe reageerima. Mitte kuu aja pärast. Mitte siis, kui kohtutäitur saadab järgmise ähvardava kirja. Kohe. Sellised otsused tuleb kiiresti läbi lugeda, kontrollida, kas seal on päriselt kirjas erandlikud asjaolud ja konkreetne arvutus, ning vajadusel kohe vaidlustada. Tähtaegade möödalaskmine ongi see auk, kust ebaseaduslik või põhjendamata nõue võib inimesele kaela jääda.

Järeldus: Amet ei anna õigust omavoliks

Sellist asja võib viisakalt nimetada põhjendamata lisatasu nõudmiseks. Rahvakeeli näeb see välja nagu ametliku pitsatiga pettus.

Kohtu määrus on seetõttu tähtis mitte ainult Mari jaoks. See on hoiatus kõigile, kellele kohtutäitur esitab lisatasu nõude ja kaunistab selle tavaliste tööülesannete loeteluga. Kuulutus, oksjon, telefonikõned, e-kirjad, teavitused ja dokumendid — need ei ole automaatselt lisatasu alus. Need ongi kohtutäituri töö.

Seega ei ole küsimus ainult ühes kohtutäituris ega ühes lisatasus. Küsimus on selles, kui kaua peab inimene Eestis veel ise kohtusse jooksma, et avaliku võimu kandjale meelde tuletada elementaarset asja: amet ei anna õigust küsida raha niisama.

Kohtutäitur ei ole maakler. Kohtutäitur ei ole oksjonikorraldaja vabal turul. Kohtutäitur ei müü oma „teenust“ kokkuleppehinnaga. Tema tasu saab tulla ainult seadusest, põhjendatud otsusest ja kontrollitavast vajadusest.

Kõik muu on lihtsalt vana trikk uues ümbrikus. Ja seekord rebis kohus selle ümbriku lahti.

Artikli autor: Kaire Reier, majandus-, õigus- ja võlanõustaja

Loe sarnasel teemal:

Arutelu põhimure on tõsine: kohtunikke, prokuröre, advokaate, kohtutäitureid ja õigusteemasid kajastavaid ajakirjanikke rünnatakse isiklikult, nende perekondi võetakse sihikule, levitatakse solvanguid, pilapilte, valeväiteid ja ähvardusi.

See mure ei ole väljamõeldud. Sirbi loos tuuakse välja, kuidas õigussüsteemi esindajate vastu korraldatakse kampaaniaid, jagatakse sotsiaalmeedias moonutatud pilte, avaldatakse koduseid aadresse ning kasutatakse halvustavaid hüüdnimesid. Tallinna ringkonnakohtu esimees Kristjan Siigur kirjeldab olukorda sõnadega: „Mingid inimesed on võtnud nõuks õigusriigi lammutamise.“ Samas ütleb ta ka midagi märksa kõnekamat: „Kui me tahame olla tõsiseltvõetav riik, siis peaks olema võimalik teatud internetileheküljed kiiresti Eestis mittenähtavaks teha.“ See lause ei kõla enam ainult mure väljendusena. See kõlab hoiatusena.

Sest siin muutub küsimus palju suuremaks kui lihtsalt solvamine või laim. Küsimus muutub selleks, kuidas võim reageerib kriitikale.

Ent selles loos ei jää kõlama mure turvalisuse pärast. Kõlama jääb ka midagi muud: väga tuttav igatsus autoriteedi järele. Mitte lihtsalt vajadus kaitsta inimest, vaid soov taastada maailm, kus kodanik räägib süsteemiga vaiksemalt, viisakamalt, madalama pilguga ja eelistatavalt alles pärast seda, kui talle on antud vastav luba.

Artiklis kõlab terve sümfoonia autoriteedi kadumisest. Autoriteet kaob. Autoriteeti ei austata. Autoriteeti tuleb kaitsta. Aga autoriteet ei ole loodusvara, mille riik kuskilt metsast leiab ja kaitse alla võtab. Autoriteet ei ole muinsuskaitsealune mõisatrepp, millele kodanik võib astuda ainult sussides. Autoriteet on kõrvalsaadus — see tekib siis, kui institutsioon on pädev, läbipaistev, õiglane ja piisavalt rahulik, et mitte iga kriitilise hääle peale häirekella lüüa. Autoriteeti saab korraks nõuda. Usaldust tuleb teenida kogu aeg.

Sirbi loos kõlab läbi mõte, et avalik kriitika ei ole enam lihtsalt arvamus, vaid süsteemne rünnak. Mari Männiko räägib „lauspahatahtlikkusest“, Maarja Pild-Freiberg kirjeldab veebikeskkondi, mis tema hinnangul toodavad süstemaatilist vaenulikkust õigussüsteemi suhtes. Riigi peaprokurör Astrid Asi räägib sellest, kuidas prokuröridelt oodatakse „paksemat nahka“, kuid lisab, et küsimus ei ole enam kriitikas, vaid „inimeste maine täielikus hävitamises“.

Aga siin tekib küsimus, mida Sirbi lugu ise lõpuni ei ava: kus lõpeb laim ja kus algab ühiskondlik kontroll võimu üle?

On erakordselt lohutav teada, et ühiskonna kõige hapramaks olendiks on lõpuks osutunud autoriteet.

Mitte inimene, kes satub kohtusüsteemi ette ega saa aru, miks temaga räägitakse keeles, kus igal inimlikul tundel on paragrahvinumber. Mitte kodanik, kelle elu puudutav otsus sünnib kusagil menetluslikus hämaruses, mille uksel seisab nähtamatu silt: „Usalda, ära sega.“ Mitte inimene, kes tunneb, et riik räägib temaga ainult siis, kui tal on midagi ära võtta.

Ei. Tõeline kannataja on autoriteet ise — see väärikas, riiklikult kastetud toataim, mille lehed vajuvad longu iga kord, kui mõni kodanik Facebookis liiga suure algustähega pahandab.

Viimasel ajal on märgatud kahetsusväärset nähtust: inimene, kes ei ole advokaat, kohtunik, prokurör ega vähemalt kolme paragrahviga vaktsineeritud õigusteadlane, on hakanud avaldama arvamust õiguse kohta. See on mõistagi väga ohtlik. Ühiskond võib ju taluda inflatsiooni, bürokraatiat, remontimata teid ja kohati seletamatut riigikeelt, aga seda, et kodanik kirjutab Facebookis „kohtunik oli loll“, ei talu ükski tsivilisatsioon kaua.

Eriti murettekitav on asjaolu, et autoriteet kipub kaduma. Varem oli autoriteet ilus ja läikiv. Ta seisis kapi otsas, tema poole vaadati alt üles ja keegi ei küsinud, miks ta seal seisab.

Sirbi loos meenutatakse korduvalt, et varem austati õpetajat, kohtunikku ja riiki rohkem. Kristjan Siigur viitab isegi sellele, kuidas „neljanda klassi junts“ võib õpetajale ebaviisakalt vastata. See pole juhuslik võrdlus. See näitab, et osa probleemist ei ole ainult laim või ähvardus, vaid laiem kultuuriline muutus: inimesed ei karda enam autoriteeti nii nagu vanasti.

Eraldi tuleb ka reguleerida inimesed, kellel on „nii palju avaldusi, kui palju neil on käepärast paberit“. See on muidugi õigusriigi jaoks äärmiselt ohtlik kombinatsioon: inimene, paber ja rahulolematus. Ajalugu on näidanud, et just sellisest kolmnurgast sünnivad kõige hirmsamad asjad — vaided, märgukirjad ja mõnel juhul isegi põhjendatud küsimused.

Kui inimesel on rahulolematus, saab teda veel ignoreerida. Kui inimesel on paber, tuleb talle vastata.

Seetõttu võiks kaaluda kodaniku aastast kaebekvooti. Kolm pöördumist tasuta. Neljas ainult perearsti saatekirjaga. Viies notariaalselt kinnitatud enesereflektsiooniga. Kuues tuleb esitada heksameetris, et riik näeks: inimene vähemalt pingutab.

Ja kui inimene on varem liiga palju pahandanud, võiks ta vajada kohtusse pöördumiseks eriluba. See kõlab õigusriiklikult väga kaunilt: õigust ei võeta ära, lihtsalt ukse ette pannakse vaip kirjaga „Tõesta kõigepealt, et sa ei ole tüütu“.

Eriti rangelt tuleb suhtuda niinimetatud sõnavabadusse. On teada, et mõned inimesed kasutavad sõnavabadust ettekäändena selleks, et öelda asju. Veel hullem: nad ütlevad neid asju avalikult. Kõige hullem: mõnikord lisavad nad lõppu, et tegemist oli satiiriga.

Sirbi loos kõlab samuti mure satiiri ja pilamise üle. Arutlejad räägivad meemidest, pilapiltidest ja sotsiaalmeedia halvustavast kultuurist. Kuid just siin muutub olukord eriti ohtlikuks. Satiir ei ole demokraatia kõrvalekalle. Satiir on demokraatia sümptom. Kui võim ei talu enam pilkamist, hakkab ta lõpuks kartma ka küsimusi.

Samas ei tohi kodanikule jätta muljet, et ta võib autoriteeti niisama kritiseerida. Kritiseerida võib, aga konstruktiivselt. Konstruktiivse kriitika tunnused on järgmised: kriitika algab tänuga, sisaldab vähemalt kahte tunnustavat omadussõna, ei tekita kellelegi ebamugavust ning lõpeb lausega „aga küllap te teate paremini“.

“Lubatud” kriitika näide:

„Austatud institutsioon, teie otsus mõjus mulle kui kodanikule hingeliselt hävitavalt, kuid oli kindlasti kantud sügavast pädevusest ja riiklikust valgusest. Küllap te teate paremini.“

Lubamatu kriitika näide:

„Mis asi see nüüd oli?“

Selle “Neljanda võimu” arvates selles lauses on selgelt näha õiguskorra õõnestamise alge. Esiteks puudub pöördumine. Teiseks on toon rahulolematu. Kolmandaks sisaldab lause küsimärki, mis on ajalooliselt olnud paljude ebameeldivuste algus.

Niipea, kui õigustatud mure pannakse samasse kaussi kodaniku ebamugava kriitikaga, hakkab supp imelikult lõhnama. Ühes otsas on jälitamine, laim ja jõhker isiklik rünnak. Teises otsas on inimene, kes ütleb, et kohtunik käitus tema meelest üleolevalt, prokuratuur jättis mulje valikulisest õiglusest või advokaat esindas tema arvates klienti nii külmalt, et ruumis langes temperatuur.

Ja siis tekib kiusatus öelda: vaadake, kõik see on üks ja sama. Kõik see õõnestab õigusriiki.

Ei õõnesta.

Õigusriiki ei õõnesta kodaniku küsimus. Õigusriiki õõnestab hetk, mil võim hakkab iga ebamugavat küsimust pidama rünnakuks iseenda vastu.

Eriti palju elevust tekitab artiklis mõte niinimetatud libameediast ja veebilehtedest, mis asuvad kusagil Islandi serveris, kuuluvad Guatemala äriühingule ja mille taga on ilmselt keegi, keda kõik aimavad, aga keegi ei saa kätte.

Siin pakutakse lahenduseks mõtet, et veebilehe võiks kiiresti Eestis nähtamatuks teha.

See on kahtlemata elegantne. Kõigepealt kustutame, pärast arutame. Kõigepealt paneme igaksjuhuks vangi ja siis vaatame, kas läks täppi või öeldakse “sorry” ja riik korvab mõned eurod asjata vangis istumise eest. Kõigepealt pimedus, siis põhjendus. Kõigepealt vajutame riiklikule nähtamatuks tegemise kangile, hiljem vaatame, kas nähtamatu oli laim, rumalus, satiir, ebamugav kriitika või lihtsalt kehv õigekiri.

Ei saa aru milles me küll oma suurest naabrist Venemaast veel erineme.

Õigusriik ongi ju protsess. Esmalt piirame ligipääsu, seejärel analüüsime, kas piiramise piiramine oli piiripealselt põhjendatud.

Kui hiljem selgub, et hoog läks suureks, saab alati moodustada töögrupi. Töögrupp on Eesti avaliku elu universaalne päästerõngas: kui ei tea, mida teha, loo töögrupp; kui tead, mida teha, loo samuti töögrupp, et tegevus liiga äkiline ei paistaks.

Artikli mure on põhjendatud: kohtus peab olema kord. Aga sama ausalt tuleb selgitada ka teist poolt: kodanik ei ole automaatselt hull, kui ta on vihane. Kodanik ei ole automaatselt õigusriigi vaenlane, kui ta ei usu enam institutsiooni ilusat enesekirjeldust. Kodanik ei pea rääkima võimuga samas toonis nagu praktikant osakonnajuhatajaga arenguvestlusel.

Avalik võim ei saa nõuda endale sama õrnemat emotsionaalset turvapatja kui eraisik. Kohtunik, prokurör, advokaat ja ametnik ei ole suvalised tänaval kõndijad. Nad esindavad süsteemi, mis võib võtta inimeselt vabaduse, raha, lapse, kodu, maine või usu õiglusesse. Sellise süsteemi suhtes ei saa eeldada ainult malbet konstruktiivsust.

Usaldus ei sünni sellest, et kriitika muutub viisakaks. Usaldus sünnib sellest, et võim talub kriitikat ka siis, kui see on vihane, ebamugav ja kohati rumal.

See ei tähenda, et kõike peab taluma. Ei pea. Ähvardust ei pea taluma. Jälitamist ei pea taluma. Kohtusaalis ropendavat plakatiteatrit ei pea taluma.

Aga kui iga valus, vihane või halvasti sõnastatud kriitika hakkab paistma rünnakuna õiguskorrale, siis ei kaitsta enam inimest. Siis kaitstakse institutsiooni näoilmet.

Ja institutsiooni näoilme ei ole põhiseaduslik väärtus.

Kui võim hakkab ütlema, et sõnavabadus on rünnak, küsimus on surve, kriitika on laim ja pahane kodanik on süsteemioht, siis oleme jõudnud väga mugavasse kohta. Seal on kõik korras. Seal on vaikus. Seal on protseduur. Seal on töögrupp. Seal on nähtamatuks tegemise kang. Seal on küsimärkide litsents. Seal on kodanik, kes võib rääkida, kui tema toon on eelnevalt heaks kiidetud.

Lõppeesmärk on ilus: ühiskond, kus keegi ei laima, keegi ei sõima, keegi ei ähvarda, keegi ei jälita, keegi ei tõsta kohtusaalis roppu plakatit ja keegi ei tee Guatemala kaudu Islandile veebilehte.

Ainult ühe väikese lisatingimusega: keegi ei küsi ka liiga valjusti.

Siis on lõpuks kord majas.

Autoriteet seisab jälle kapi otsas.
Kodanik vaatab üles.
Paber on lukus.
Küsimärk on litsentsi all.
Sõnavabadus hingab rahulikult, sest talle on pandud menetluslik turvavöö.

Ja kui kellelgi tekib tunne, et see kõik on natuke liiast, siis palume esitada vastav märkus vormil ARV-17B „Rahulolematus autoriteedi kaitsemeetmega“.

Vormi saab kätte pärast menetlusloa taotlemist.

Kokkuvõte

Sirbi loos väljendatud mure laimu, ähvarduste ja isiklike rünnakute pärast on päris ja see toimub igal tasandil mõlemas suunas ning seda ei tohi pisendada ka siis kui rünnaku all on tavaline inimene, ajakirjanik või arvamusliider. Kuid veelgi tõsisemalt tuleb võtta ka teist ohtu: olukorda, kus võim hakkab pidama kriitikat ohuks iseendale. Demokraatia ei lagune ainult lärmist. Mõnikord laguneb ta ka vaikusest. Mitte siis, kui inimesed küsivad liiga palju, vaid siis, kui nad lõpuks enam küsida ei julge.

Arvamuse autor Kaire Reier – kogenud õigus-, võla- ja majandusnõustaja ; vägivallaohvritest naiste ja laste kaitsja ning nende õiguste eest seisja; sotsiaalkindlustuse ja toimetulekutoetuste taotluste nõustaja.

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Loe samal teemal:

Kui töö kaob, ei tohi inimene jääda üksi

Sellises olukorras jõuavad üha enam inimesed võlanõustaja juurde. Mitte seetõttu, et nad oleksid olnud hoolimatud või vastutustundetud, vaid kuna elu on kallinenud, tööturg on ebakindel ning ootamatu sissetuleku kadumine lööb pere eelarve kiiresti tasakaalust välja. Võlg ei ole alati priiskava elustiili tagajärg. Sageli tekib see hoopis sellest, et inimene püüab liiga kaua iseseisvalt hakkama saada.

Kõige kriitilisem hetk ei saabugi siis, kui esimene arve jääb tasumata. Tõeline oht tekib siis, kui inimene hakkab häbi, hirmu või teadmatusest vaikima. Ta ei ava enam kirju, ei vasta telefonile ega võta ühendust kohaliku omavalitsusega. Sageli ei teata, et abi on olemas, või arvatakse ekslikult, et abi küsimine tähendab läbikukkumist.

Tegelikult on vastupidi — abi küsimine on esimene samm olukorra kontrolli alla saamiseks.

Eestis toimib riiklik esmase turvavõrgu süsteem toimetulekutoetuse näol. See on rahaline abi neile inimestele ja peredele, kellel pärast eluasemekulude tasumist ei jää piisavalt raha esmavajaduste katmiseks. Toetust saab taotleda kohalikust omavalitsusest ning selle eesmärk on tagada minimaalne toimetulek: toit, ravimid, riided ja eluasemega seotud kulud.

Toimetulekupiir on kehtestatud kindlate summadena: üksi elavale inimesele või pere esimesele liikmele 220 eurot kuus, iga alaealise lapse puhul 264 eurot ning pere teise ja iga järgmise täisealise liikme puhul 176 eurot kuus. Need summad ei tähenda, et sellise rahaga peaks hästi ära elama — need tähistavad piiri, millest allapoole jäädes tuleks uurida õigust toetusele.

Oluline on mõista, et toetuse arvestamisel ei hinnata ainult sissetulekuid. Arvesse lähevad ka eluasemekulud kohaliku omavalitsuse kehtestatud piirmäärade ulatuses. Üldine arvutus on lihtne: toimetulekutoetus võrdub toimetulekupiiri ja eluasemekulude summaga, millest lahutatakse sissetulekud. Paraku ei ole paljud hätta sattunud inimesed sellest teadlikud. Sageli arvatakse, et üüri, laenu ja kommunaalkuludega tuleb igal juhul ise toime tulla, kuigi tegelikult tasub alati abi küsida, mitte eeldada keeldumist.

Siinkohal muutub oluliseks võlanõustaja roll. Võlanõustamine ei ole mõeldud ainult neile, kelle võlad on juba kohtutäituri käes. Tegemist on sotsiaalteenusega, mille eesmärk on aidata inimesel mõista oma rahalist olukorda, pidada vajadusel läbirääkimisi võlausaldajatega, ennetada uute võlgade teket ning parandada üldist toimetulekut.

Praktikas tähendab see, et võlanõustaja aitab üle vaadata inimese sissetulekud ja kulud, hinnata kohustuste kiireloomulisust ning määrata esimesed vajalikud sammud. Samuti aitab ta selgitada, millistele toetustele võib inimesel õigus olla, ning toetab ka toimetulekutoetuse taotlemise protsessis — alates dokumentide kogumisest kuni nende korrastamise ja esitamiseni.

See tugi on kriitilise tähtsusega, sest kriisis inimene ei vaja ainult infot. Ta vajab kedagi, kes aitab esimesed sammud reaalselt ära teha. Hirmu, väsimuse ja segaduse keskel võib isegi lihtne avaldus tunduda ületamatu takistusena. Võlanõustaja saab siin olla sillaks inimese ja vajaliku abi vahel.

Hätta sattunud inimese jaoks võiks esmane tegevusplaan olla lihtne. Kõigepealt ei tohi jääda üksi — tuleb võtta ühendust oma elukohajärgse kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonnaga ja rääkida ausalt oma olukorrast. Seejärel tuleks kokku koguda kõik vajalikud dokumendid: pangakonto väljavõtted, sissetulekuid tõendavad paberid, eluasemega seotud lepingud ja arved. Töö kaotuse korral on oluline registreerida end Töötukassas, mis ei tähenda üksnes toetuse taotlemist, vaid näitab ka valmisolekut tööturule naasta.

Samuti tasub pöörduda võlanõustaja poole juba enne, kui olukord muutub lootusetuks. Abi ei pea otsima alles siis, kui konto on arestitud või kohtutäitur sekkunud. Tegutseda tuleks juba siis, kui on selge, et lähikuudel ei mahu kõik vajalikud kulud enam sissetuleku sisse. Väga oluline on ka vältida uute kallite laenude võtmist vanade kohustuste katteks enne nõu küsimist — kiirlaen võib tunduda kiire lahendusena, kuid sageli süvendab see probleeme veelgi.

Praeguses tööturu olukorras ei piisa lihtsast soovitusest “mine tööle”. Inimesed juba kandideerivad, otsivad aktiivselt tööd ja vähendavad kulusid. Kuid kui ühele töökohale konkureerib sadu inimesi, ei saa kogu vastutust panna üksikisiku õlule.

Riigi ja kohaliku omavalitsuse roll ei ole inimese elu ära elada, kuid abi peab olema nähtav, arusaadav ja kiiresti kättesaadav. Toimetulekutoetus ja võlanõustamine ei ole mugavusteenused, vaid kriisiolukorra esmaabi. Nende eesmärk ei ole tekitada sõltuvust, vaid aidata inimesel raskest ajast läbi tulla nii, et säiliksid kodu, tervis ja väärikus.

Kõige olulisem sõnum on lihtne: abi küsimine ei ole häbi. Häbi on hoopis see, kui inimene ei tea, et abi on olemas, või jõuab spetsialistide juurde alles siis, kui probleem on kasvanud palju suuremaks, kui see oleks pidanud olema.

Seetõttu tuleb toimetulekutoetusest ja võlanõustamisest rääkida rohkem, selgemalt ja inimlikumalt. Iga inimene, kes seisab silmitsi töö kaotuse või sissetuleku vähenemisega, peaks teadma üht — esimene samm ei ole vaikimine. Esimene samm on abi küsimine.

Artikli autor tunnustatud võla- ja majandusnõustaja Kaire Reier

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Loe lisaks:

Kuidas kriisis toime tulla? Lahendusi pakub Veiko Huuse raamat “Pimeduse ja valguse kroonika”:

Samal ajal on Statistikaamet värskendanud arvestuslikku elatusmiinimumi, mis on nüüd 361,4 eurot. See näitaja muutub oluliseks eelkõige juhtudel, kus rakendub täitemenetluse nn 20% erand.

Üldreeglina ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu palga alammäära. Siiski lubab seadus teatud olukordades sellest kõrvale kalduda. Kui võlgniku muu vara arvelt ei ole võimalik nõuet rahuldada, võib kohtutäitur arestida kuni 20% sissetulekust ka alampalga piires. Seejuures arvestatakse aluseks summa, millest on maha lahutatud elatusmiinimum.

Praktikas tähendab see, et osa inimesi võib hoolimata alampalga tõusust siiski kaotada osa oma sissetulekust. Näiteks 900-eurose netosissetuleku puhul võib 20% reegli rakendumisel kinnipeetav summa ulatuda üle 100 euro kuus.

Oluline roll on ka ülalpeetavatel. Kui võlgnikul on ülalpeetavaid, suureneb arestivaba osa igaühe kohta kolmandiku võrra alampalgast. Kuna alampalk tõuseb, kasvab ka see kaitsemehhanism.

Teistsugused reeglid kehtivad lapse elatisnõuete puhul. Kui muud vara ei ole, võib arest ulatuda kuni pooleni alampalgast või teatud juhtudel kolmandikuni sissetulekust. Samuti ei arvestata sellisel juhul ülalpeetavate tõttu suurenevat arestivaba osa.

Lisaks mõjutab 1. aprill ka lapse miinimumelatise arvestust. Senine miinimumelatis oli 301,74 eurot kuus ning uus summa tuleb arvutada uue perioodi alguses.

Kui inimese palk või pangakonto on arestitud ning alampalga tõus või muudatused mõjutavad aresti ulatust, on võimalik esitada kohtutäiturile avaldus. Seaduse järgi peab täitur sellisel juhul kolme tööpäeva jooksul korrigeerima aresti nii, et alles jääks seadusega kaitstud sissetulek.

Autor: Võlanõustaja Kaire Reier.

Loe lisaks:

Üks lause. Aga selle taga on terve ökosüsteem – kohtutäitur, pank, seadus ja võlgnik, kes avastab, et igapäevaelu ei ole seaduseparagrahv, vaid toit, elekter ja lapse bussipilet kooli….

Täitemenetluse seadustiku (TMS) §-d 130–132 üritavad teha asja inimlikuks:
jah, võlga tuleb tasuda, aga inimesel peab alles jääma minimaalne toimetulek.

Paberil ilus.
Praktikas… on kohtutäitur tihti nagu lumelükkaja, mis lükkab korraga kõik kinni ja alles pärast hakatakse eraldi välja kaevama, mis oli „lubatud” ja mis „keelatud”.

Ja see „pärast” ongi koht, kus külmkapp võib jääda tühjaks.

1) Mis on üldse „sissetulek” – ja miks see vahe loeb?

Sissetulek ei ole ainult palk. Täitemenetluses loetakse sissetulekuks muu hulgas ka:

• pension
• töötasu ja lisatasud
• dividendid
• juhatuse liikme tasu
• autoritasud
• muu rahaliselt hinnatav hüve

Põhimõte on lihtne: kui see on regulaarne või rahaks tehtav, võib see olla sissetulek.

Aga – ja see on suur aga – sama süsteem ütleb ka vastupidist.

On terve rida laekumisi, millele ei tohi sissenõuet pöörata, näiteks:

• riiklikud peretoetused
• puudega inimese sotsiaaltoetused
• mitmed toimetuleku- ja eritoetused

NB! Alates 01.01.2026 on kohtutäituril õigus teha kinnipidamisi töötutoetusest.
See on oluline muutus ja paljud inimesed ei ole sellest teadlikud.

Konto aresti suurim paradoks

Konto arest „näeb” kontojääki, mitte alati raha päritolu.

Seadus kaitseb teatud laekumisi, aga:

• pank ei tee sisulist analüüsi
• täitur ei pruugi automaatselt eristada
• võlgnik peab ise aktiivselt tõendama, mis raha mis on

Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et mittearestitava raha kaitse ei rakendu iseenesest, vaid eeldab võlgniku koostööd ja avaldust.

2) „Mittearestitav osa”: miinimumpalk + ülalpeetavad + proportsioon

TMS § 132 on sinu ellujäämise paragrahv.

Põhireeglid on järgmised:

• Kui sissetulek ei ületa kuupalga alammäära, siis seda üldjuhul ei arestita
• Kui on ülalpeetavad, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ⅓ miinimumpalgast
  • v.a lapse elatisnõude puhul
• Kui sissetulek ületab mittearestitava piiri, siis sellest üle minevast osast:
  • võib arestida kuni ⅔
  • võlgnikule peab jääma vähemalt ⅓

Kehtivad numbrid

• Alates 01.01.2025 on kuupalga alammäär 886 €
• 2026. aasta alampalk on olnud läbirääkimiste teema
  • avalikkuses on kõlanud vahemik 939–991 €
  • riikliku lepitaja ettepanek: 956 € kuus

3) Arvutus päriselus: „palju mul siis kätte jääb?”

Teeme asjad konkreetseks.

Näide A: tavaline võlg, netosissetulek 1200 €, ülalpeetavaid 0

• Mittearestitav „põhi”: 886 €
• Ülejääk: 1200 − 886 = 314 €
• Arest (⅔ ülejäägist): 314 × ⅔ = 209,33 €
• Kätte jääb: 990,67 €

Näide B: tavaline võlg, netosissetulek 1200 €, ülalpeetavaid 1

• Ülalpeetava lisa: 886 × ⅓ = 295,33 €
• Mittearestitav kokku: 886 + 295,33 = 1181,33 €
• Ülejääk: 1200 − 1181,33 = 18,67 €
• Arest: 18,67 × ⅔ = 12,45 €
• Kätte jääb: 1187,55 €

Jah, see ongi nii.
Ühe ülalpeetava korral on kaitse väga tugev – ja see on teadlik poliitiline valik.
Seadus eeldab, et võlg ei tohi süüa ära laste leiba.

Näide C: lapse elatisnõue – karmimad reeglid

Elatise puhul on tegemist prioriteetse nõudega.

TMS § 132 lubab:

• arestida kuni ½ miinimumist
• mõnel juhul kuni ⅓ sissetulekust

Praktikas on täiturite ja kohtupraktika üldine seisukoht:

võlgnikule peab alles jääma vähemalt ½ kuupalga alammäärast

Arv:

• 886 / 2 = 443 €

Kui netosissetulek on 1200 €, siis:

• „põrand” on ~443 €
• ülejäänu võib minna elatiseks
• täpne summa sõltub täituri aktist ja konkreetsetest asjaoludest

Näide D: „20% reegel” – kui inimene ongi juba miinimumi piiril

TMS § 132 lg 1² lubab erandina arestida kuni 20% sissetulekust, arvestades maha elatusmiinimumi.

• Statistikaameti arvestuslik elatusmiinimum: 361,4 €

Kui netosissetulek on 800 €:

• 800 − 361,4 = 438,6 €
• 20% = 87,72 €
• Kätte jääb ~712,28 €

Just siin hakkabki „seaduslik miinimum” psühholoogiliselt lagunema.
Inimene on juba õhukesel jääl ja kuuleb: „okei, 20% veel”.

4) Konto aresti kõige suurem nipp: õigus ei tööta automaatselt

See on kõige olulisem ja kõige valusam osa.

Isegi kui sul on õigus mittearestitavale summale, ei tähenda see, et raha iseenesest vabastatakse.

TMS § 133 ütleb selgelt:

• täitur märgib arestimisaktis mittearestitava summa
• ja tühistab aresti võlgniku avalduse alusel
• 3 tööpäeva jooksul ulatuses, mis tagab mittearestitava osa

Lisaks:

• täitur võib ajutiselt vabastada konto hädavajalikuks ülalpidamiseks

Tõlge inimkeelde:

Kui sa ei kirjuta avaldust, ei teata ülalpeetavatest ega selgita laekumiste liiki, siis süsteem võibki jätta sind mõneks ajaks täiesti rahata – isegi seadusevastaselt.

Kohtupraktikas on rõhutatud, et täitemenetlus ei tohi muutuda varjatud karistuseks, kuid praktika sõltub sageli sellest, kui aktiivne ja teadlik on võlgnik.

5) Euroopa Liidu vaade: inimväärikus enne täitmist

Euroopa Liidu õiguse keskne põhimõte on inimväärikuse kaitse.

• Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt
  ei tohi täitemenetlus viia olukorrani, kus inimene:
  • ei saa tagada elementaarset toimetulekut
  • kaotab ligipääsu esmavajadustele

Paljudes EL riikides:

• on automaatne mittearestitav miinimum
• sotsiaaltoetused on tehniliselt eraldatud
• konto täielik külmutamine on äärmuslik meede

Eestis on kaitse õiguslikult olemas, kuid tehniliselt ja praktiliselt jäetakse see sageli võlgniku õlule.

6) Minu arvamus: konto arest on liiga tihti „karistus enne menetlust”

Ma saan aru sissenõudja vaatest:

• võlg on võlg
• lõputu venitamine ei saa olla norm

Aga praegune süsteem töötab liiga sageli loogika järgi:

1. kõigepealt võtame kõik ära
2. siis vaatame, kui palju oleks tohtinud võtta

See on nagu tulekahju korral:

kõigepealt lukustame kõik uksed,
ja alles siis arutame, kellel oli õigus väljuda.

7) Mida inimene saab kohe teha (ja peaks tegema)

1. Vaata täituri aktist, mis nõue see on
   • eriti: kas tegemist on elatisnõudega
2. Saada täiturile avaldus mittearestitava osa vabastamiseks
3. Lisa avaldusele:
   • ülalpeetavate info
   • selgitus, kui kontole laekub kaitstud raha
4. Kui kontole kanti korraga mitme kuu laekumised, rõhuta:
   • mittearestitav osa peab säilima iga kuu kohta eraldi

Ja kõige olulisem:

“Ära eelda, et süsteem hoolitseb sinu eest automaatselt.
Täitemenetluses kaitseb sind eelkõige sinu enda teadlikkus ja reageerimine.”

Artikli autor: Võlanõustaja Kaire Reier

Loe lisaks:

Aasta lõpp ja võlad: kuidas taastada rahu, selgus ja kontroll enne uut aastat

Võlanõustaja töö on sageli olla see inimene, kes ütleb rahulikult ja ilma süüdistamata: „Vaatame asjad päriselt üle.“ Mitte homsest. Mitte uuest aastast. Vaid nüüd – enne, kui viivised teevad oma vaikse, kuid järjekindla töö, ja enne, kui häbi teeb oma kõige kallima triki: paneb inimese kaduma.

Sest võlg ei ole ainult number. Võlg on öine ärkamine, kui telefon piiksub. Võlg on hetk, mil postkastist võetud ümbrik tundub peopesas põletavana. Võlg on väsimus, mis ei tule tööst, vaid pidevast „äkki saan kuidagi“ arvutamisest. Ja just seepärast on aasta lõpp petlik aeg – tahaks uskuda, et kui kalender vahetub, vahetub ka olukord. Tegelikult vahetub ainult kuupäev. Kõik muu vajab otsust.

Kõige olulisem nõuanne, mida aasta lõpus ikka ja jälle korrata tuleb, on lihtne: tee ülevaade. Võlg armastab hämarust. Kui ei ole täpselt teada, kellele ja kui palju ollakse võlgu, hakkavad otsuseid tegema emotsioonid – hirm, paanika, lootus, et „küll kuidagi“. Ülevaade ei lahenda kõike, kuid ta lõpetab valeinformatsiooni. Pane kirja kõik: laenud, järelmaksud, arved, maksuvõlad, viivised, sissenõuded. Ka need, mis tunduvad „väikesed“. Just väikesed summad on need, mis lähevad kõige kiiremini käest ja kasvavad märkamatult suureks.

Teine oluline samm on prioriteetide seadmine. Aasta lõpp õpetab valusalt, et kõike korraga ei saa – eriti siis, kui raha on vähe. Prioriteet ei ole see, kes karjub kõige kõvemini, vaid see, mis hoiab elu püsti: eluasemekulud, elekter ja küte, toit, ravimid, lapsed. Kui see vundament mureneb, ei ole ühelgi maksegraafikul ega lubadusel enam tähendust. Alles seejärel tulevad kohustused, mis kasvavad kiiresti – viivised, intressid, täitemenetlused. Ja alles siis kõik ülejäänu.

Kolmas, võib-olla kõige ebamugavam, kuid samas kõige mõjusam soovitus on: helista enne, kui on hilja. Enamik inimesi võtab ühendust alles siis, kui olukord on lukus – kiri on tulnud, tähtaeg möödas ja ärevus nii kõrge, et telefonikõne tundub nagu eksam. Tegelikult kehtib võlausaldajatega üks lihtne seaduspärasus: mida varem rääkida, seda rohkem valikuid on laual. Maksepuhkus, uus graafik, ajutine vähendamine, viivise arutamine – need ei ole kingitused, vaid praktilised kokkulepped, mis on mõlemale poolele odavamad kui konflikt. Ja üllatavalt sageli piisab esimesest lausest: „Ma tahan maksta, aga praegu ma ei saa nii nagu varem. Teeme realistliku plaani.“

Aasta lõpus hiilib ligi ka kõige ohtlikum kiusatus: „pühade nimel“ uus laen. Kingitused, söögilauad, reisid, allahindlused – justkui oleks tarbimine tõend sellest, et meil läheb hästi. Kuid kui võlad on juba olemas, ei too uus laen rõõmu. Ta on lepinguline tulevikumure. Pühad ei muutu paremaks seetõttu, et pakid on suuremad. Sageli muutuvad need paremaks siis, kui keegi julgeb öelda: „Sel aastal teeme teisiti.“ Hinnapiir. Ühiskingid. Omatehtu. Koosolemine. Laps ei mäleta viie aasta pärast kingi täpset hinda. Ta mäletab, kas kodus oli rahu.

Rahu algab sageli väikestest ja igavatest sammudest, mida kipume alahindama. Tühista kaks mittevajalikku püsikulu. Vaata üle püsikorraldused. Kontrolli, kas maksad teenuste eest, mida tegelikult ei kasuta. Tee jaanuariks lihtne eelarve – kasvõi ühele paberilehele: sissetulekud, kindlad kulud, eluks vajalik, miinimum võlgadele. Mitte selleks, et end karistada, vaid selleks, et lõpetada üllatumine iga kuu lõpus.

Aasta lõpp on ka hea hetk öelda endale üks oluline tõde: häbi ei ole makseviis. Häbi ei vähenda intressi. Häbi ei peata kohtutäiturit. Häbi ainult isoleerib. Ja kui inimene jääb üksi, muutub kõik kallimaks – nii rahaliselt kui tervise mõttes. Võlanõustaja poole pöördumine ei ole läbikukkumise tunnistus. See on vastupidi märk otsusest, et elu ei juhita enam paanika ja juhuse järgi.

„Uue aasta, uue inimese“ loosungisse ei pea uskuma. Piisab usust uue aasta esimesse väikesesse mõistlikku sammu. Tee ülevaade. Sea prioriteedid. Võta ühendust. Ära võta uut võlga vana katteks. Ja kui enam ei jaksa, ütle seda kellelegi – perele, sõbrale, nõustajale. Võlg võib olla suur, kuid ta ei pea olema suurem kui inimene.

Aasta lõpus on ilus mõelda, et kõik algab puhtalt lehelt. Tegelikult algab kõik samalt lehelt – lihtsalt teise kuupäevaga. Ja just seepärast on parim kingitus iseendale mitte uus asi, vaid uus selgus. Selgus, mis ütleb: „Ma tean, kus ma olen. Ja ma tean, mis on mu järgmine samm.“

Head aastavahetust.
Soov on lihtne: et uuel aastal oleks rohkem rahu ja selgust ning et rahaasjad ei oleks mure, vaid läbimõeldud plaan.
Ära jää üksi – iga võlg on lahendatav, kui see saab nime, numbri ja järgmise sammu.
Hoia ennast ja oma kodurahu.

Tunnustatud võlanõustaja Kaire Reier. Loe tema kohta: https://aadria.eu/

Loe lisaks: