Maailma elanikkond on hirmudieedil

Inimkonda toitlustatakse pidevalt hirmudega: hirm terroristide ees, hirm ebaseaduslike immigrantide ees, hirm liiga usklike ja hirm nende ees, kes pole piisavalt usklikud; hirm äärmuslaste ja hirm konformistide ees; hirm valitsuse ees ja nende ees, kes valitsust kardavad. Meid hoitakse hirmul parempoolsete ja vasakpoolsete, viiruste ja vaesuse, surma ning armastuse puuduse ees. Kardetakse vägistamist, töötuks jäämist ja petta saamist. Hirmutatakse venelaste, juutide ja isegi reptiilide kujuteldava ohuga… Ja nii jätkub see nimekiri lõputult.

Hirme külvatakse kõikjal, kuni need saavad osaks meie igapäevaelust, justkui nähtamatuks „toiduks“, mida tarbime mõtlemata.

Toimetaja märkus: “Alloleva artikli on tõlkinud AI ehk tehisintellekt. Tekstis võib esineda loogilisi ja grammatilisi vigu. Analüüsivõimega ja avatud mõtlemisega lugeja saab artikli mõttest aru ka siis kui kõik sõnad oleks kokku kirjutatud ja suudab näha sõnumi mõtet. Palun vabandust, kui kellegil kraabib silma, kui ta leiab kirjavigu ja tõlkes tekkinud loogika vigu ning selletõttu ta ei saa artikli sõnumist aru.”

Kulutulena leviv dieet muudab kogukonnad lahinguväljadeks ja seab inimesed üksteise vastu.

Tavaliselt on selle hirmudieedi tagajärgede küüsi sattunud leebed isiksused muutunud sõjakateks innukateks, samas kui teised, kes kalduvad patsifismi, on asunud relvi varuma ja kaitseharjutusi harjutama.

See dieet on tugev segu hirmust koos ebatervislike annustega paranoia ja sallimatusega.

Strateegia on lihtne, kuid tõhus: parim viis elanikkonda kontrollida on hirmu ja ebakõla kaudu.

Hirm teeb inimesed  lolliks .

Ajage nad segadusse, hajutage nende tähelepanu mõttetu uudistejuttude ja meelelahutusega, asetage nad üksteise vastu, muutes väiksemad erimeelsused suurteks lahkhelideks, ja siduge nad sõlme küsimustes, millel puudub riiklik tähtsus.

Kõige tähtsam on jagada inimesed fraktsioonideks, veenda neid nägema üksteist vaenlasena ja hoida neid üksteise peale karjumas, et nad summutaks kõik muud helid. Nii ei jõua nad kunagi milleski üksmeelele ja on liiga hajameelsed, et märgata politseiriiki neile lähenemas kuni lõpliku muserdava eesriide langemiseni.

Nii orjastavadki vabad inimesed end ja lasevad türannidel võimust võtta. 

See Machiavelli skeem on rahvast niivõrd lõksu püüdnud, et vähesed inimesed saavad isegi aru, et nendega manipuleeritakse “meie” mõtteviisi “nende” vastu. Selle asemel, ajendatuna hirmust ja jälestusest fantoomvastaste vastu, nõustuvad nad kulutama miljardeid dollareid ja ressursse poliitilistesse valimistesse, militariseeritud politseisse, spioonitehnoloogiasse ja lõpututesse sõdadesse, lootes turvalisuse garantiile, mida kunagi ei tule.

Kogu selle aja jooksul liiguvad võimulolijad – keda lobistid ja korporatsioonid ostsid ja kinni maksavad – oma kulukaid tegevuskavasid edasi ning „meid, nõmedaid” saduldatakse maksuarvetega ning nendega kaasnevad “sõbralikud õlale patsutamised”, politsei haarangud ja ööpäevaringne valve.

Lülitage igal päeval teler sisse või keerake ajaleht lahti ja teid tabavad teated valitsuse korruptsioonist, korporatiivsetest kuritegudest, militariseeritud politseist ja rüüstatavatest SWAT-meeskondadest, sõdadest kogu maailmas.

Ameerika on juba jõudnud uude faasi, kus lapsed vahistatakse koolides, sõjaväeveterane peetakse sunniviisiliselt kinni valitsusagentide poolt nende niinimetatud “valitsusevastaste” vaadete tõttu ja seaduskuulekate ameeriklaste liikumist jälgitakse, nende liikumist jälgitakse, finantstehinguid dokumenteeritakse ja nende suhtlust jälgitakse.

Neid ohte ei tohi alahinnata.

Kuid veelgi ohtlikum kui need meie põhiõiguste rikkumised on keel, milles meiega suheldakse: hirmu keel. See on keel, mida räägivad tõhusalt poliitikud mõlemal pool vahekäiku, meedia asjatundjad karjuvad oma kaabeltelevisiooni kantslist, mida turustavad ettevõtted ja mis on kodifitseeritud bürokraatlikeks seadusteks, mis ei muuda meie elu turvalisemaks ja harmoonilisemaks.

See hirmukeel on tekitanud hirmupoliitika, mille ainus eesmärk on meid hajutada ja jagada. Nii ei ole meil julgust analüütiliselt mõelda ja uskuda, et meil on eesolevate probleemide lahendamisel oma osa. Selle asemel oleme sunnitud näitama näpuga  teisele  inimesele või hääletama  selle  poliitiku poolt või toetama  seda  fraktsiooni, sest nemad on need, kes selle parandavad. Välja arvatud see, et  nad  ei suuda ega kavatsegi lahendada meie kogukondi vaevavaid probleeme.

Sellegipoolest on hirm endiselt meetod, mida poliitikud valitsuse võimu suurendamiseks kõige sagedamini kasutavad.

Valitsuse ülepaisutatud pikad sõjad terrorismi, narkootikumide, vägivalla, haiguste, illegaalse immigratsiooni ja niinimetatud siseriikliku äärmusluse vastu on olnud mugavad võtted, mida on kasutatud elanikkonda terroriseerides, et nad loobuksid suuremast osast oma vabadustest vastutasuks tabamatute julgeolekulubaduste eest.

Hirmu õhkkond tungib tänapäeval igasse riiki.

Statistika näitab, et  teil on 17 600 korda suurem tõenäosus surra südamehaigustesse kui terrorirünnakusse . Teil on 11 000 korda suurem tõenäosus surra lennukiõnnetuses kui lennukiga seotud terroristlikus plaanis. Teil on 1048 korda suurem tõenäosus hukkuda autoõnnetuses kui terrorirünnakus. Teil on 404 korda suurem tõenäosus surra kukkumises kui terrorirünnakus. Sul on 12 korda suurem tõenäosus surra kogemata voodis lämbumise kui terrorirünnaku tagajärjel. Ja sa lämbud 9 korda tõenäolisemalt enda okse kätte kui sured terrorirünnakus.

Tõepoolest, Ameerika politseiriigis elavaid inimesi  tapab politseiametnik 8 korda suurem tõenäosus kui terrorist . Seega ei ole valitsuse lõputu jaburus terrorismi teemal midagi enamat kui propaganda – hirmu propaganda – taktika, mida kasutatakse elanikkonna terroriseerimiseks, kohutamiseks ja kontrollimiseks.

Valitsuse kägistamine võimust ja äärmuslik paranoia kodanike kui võimalike ohtude suhtes on omakorda toonud kaasa elanikkonna, keda peetakse üha enam valitsuse vaenlasteks.

Miks muidu tunneks valitsus vajadust jälgida meie suhtlust, jälgida meie liikumist, kriminaliseerida meie iga tegevust, kohelda meid kahtlustatavana ja võtta meilt kõik kaitsevahendid, varustades samal ajal oma personali hämmastava relvaarsenaliga?

Seni on need taktikad – kodanike terroriseerimine valitsuse paranoia ja ülepaisutatud hirmude pärast, samas koheldes neid kurjategijatena – selle nimel, et muuta seda, kuidas “meie, inimesed” suhtume endasse ja oma rolli selles maailmas.

Tõepoolest, hirm ja paranoia on muutunud kaasaegse maailma kogemuse tunnusteks, mõjutades seda, kuidas me rahvana suhtume ümbritsevasse maailma, kuidas me kodanikena üksteisesse suhtume ja ennekõike seda, kuidas meie valitsus meisse suhtub.

Ameeriklased on taandatud selleni, mida  kommentaator Dan Sanchez  nimetab ” karja mõtlemiseks  sadadeks miljoniteks, [kes] trügivad osariiki turvalisuse nimel, hõiskavad  meele järele, palun  võtke neilt oma ülejäänud vabadused”. Sanchez  jätkab :

“Ma ei karda terroriste; st ma ise ei ole  terroriseeritav . Pigem kardan  ma  terroriseerituid  ; hirmunud veiste masside ees, keda terroristid, valitsused ja terrorit võimendav meedia nii kergesti manipuleerivad,   lubades meie riigil libiseda totalitarismi ja totaalse sõja poole…

Ma ei karda irratsionaalselt ja ebaproportsionaalselt moslemipommidega vuhisevaid džihadiste ega valgeid püssiga löövaid pätid. Kuid ma kardan ratsionaalselt ja proportsionaalselt neid, kes seda teevad, ja režiime, mida selline terror annab.  Ajalugu näitab  , et valitsused on suutelised massimõrvadeks ja orjastamiseks palju kaugemale sellest, mida kelmidest võitlejad suudavad koguda. Tööstusliku mastaabiga terroristid on need, kes kannavad lipse ja märke. Kuid sellised terroristid on  vähesed jõuetud,  ilma et paljud terroriseeritavad nõustuksid . Karta pole midagi peale kartlike endi…

Lõpetage valitsuse ja selle korporatiivsete meediakaaslaste ülepaisutatud hirmuõhutamise allaneelamine. Ärge laske neil kasutada hüsteeriat väikeste ohtude pärast, et juhtida teid türannia kätesse, mis on suurim oht ​​üldse.”

Nagu ajalugu näitab, viivad hirm ja valitsuse paranoia fašistlike totalitaarsete režiimideni.

See on piisavalt lihtne valem. Riiklikud kriisid, teatatud terrorirünnakud ja juhuslikud tulistamised jätavad meid pidevasse hirmuseisundisse. Hirm ei lase meil mõelda. Hirmuga kaasnev emotsionaalne paanika lülitab tegelikult välja meie aju prefrontaalse ajukoore ehk ratsionaalse mõtlemise osa. Teisisõnu,  kui meid haarab hirm, lõpetame mõtlemise .

Rahvas, kes lõpetab enda jaoks mõtlemise, on kergesti juhitav, kergesti manipuleeritav ja kergesti kontrollitav elanikkond.

Järgnev, mis on tuletatud John T. Flynni 1944. aasta fašismi käsitlusest  As We Go Marching,  on mõned fašistliku riigi jaoks vajalikud koostisosad:

• Valitsust juhib võimas juht (isegi kui ta asub ametisse valimisprotsessi teel). See on fašistliku juhtimisprintsiip (või isakuju).
• Valitsus eeldab, et tema võimu ei piirata. See on autoritaarsus, mis lõpuks areneb totalitarismiks.
• Valitsus tegutseb näiliselt kapitalistliku süsteemi all, samas kui seda ümbritseb tohutu bürokraatia.
• Valitsus avaldab oma poliitikute kaudu võimsaid ja jätkuvaid natsionalismi väljendusi.
• Valitsusel on kinnisidee riiklikust julgeolekust, kutsudes samal ajal pidevalt hirmutavaid sise- ja välisvaenlasi.
• Valitsus loob siseriikliku ja invasiivse jälgimissüsteemi ning arendab poolsõjaväelist jõudu, mis ei vastuta kodanike ees.
• Valitsusel ja selle erinevatel asutustel (föderaal-, osariigi ja kohalikud) areneb kinnisidee kuritegevuse ja karistuse suhtes. See on ülekriminaliseerimine.
• Valitsus muutub üha tsentraliseeritumaks, joondudes samal ajal tihedalt ettevõtete võimudega, et kontrollida riigi sotsiaalsete, majanduslike, sõjaliste ja valitsusstruktuuride kõiki aspekte.
• Valitsus kasutab militarismi oma majandus- ja maksustruktuuri keskpunktina.
• Valitsus on üha imperialistlikum, et säilitada sõjalis-tööstuslikke korporatiivseid jõude.

Paralleele tänapäeva Ameerikaga on võimatu ignoreerida.

“Iga tegevusala on reguleeritud. Iga elukutse on klassifitseeritud ja organiseeritud. Iga kaup või teenus on maksustatud. Säilib lõputu võlgade kuhjumine. Tohutu ei hakka kirjeldama bürokraatiat. Sõjaline valmisolek ei lõpe kunagi ja sõda mõne kurja välisvaenlasega jääb igapäevaseks väljavaateks,” kirjutab majandusteadlane Jeffrey Tucker.

” On vale nimetada fašismi kas parem- või vasakpoolseks. See on mõlemad ja mitte kumbki … fašism ei püüa kukutada institutsioone, nagu kaubandusasutused, perekonnad, usukeskused ja kodanikutraditsioonid. See püüab neid kontrollida… see säilitab suurema osa sellest, mida inimesed kalliks peavad, kuid lubab parandada majandus-, sotsiaal- ja kultuurielu, ühendades nende tegevuse valitsuse kontrolli all.“

Et fašismi viimane haamer kukuks, on vaja kõige olulisemat koostisosa: enamik inimesi peab nõustuma, et see pole mitte ainult otstarbekas, vaid ka vajalik. Kriisi ajal peetakse otstarbekust keskseks põhimõtteks – see tähendab, et meie turvalisuse tagamiseks peab valitsus militariseerima politsei, võtma meilt ära põhiseaduslikud õigused ja kriminaliseerima peaaegu igasuguse käitumise.

Oleme maailma ajaloo kriitilisel ristteel.

Ajaloost näeme, et hirm on varasemates poliitilistes režiimides olnud kriitiline tööriist ja sellest on saanud politseiriigi(totalitarism-jälgimisühiskond) liikumapanev jõud.

Kõik see tekitab küsimuse, millest me loobume, et ohutuse ja turvalisuse illusioone põlistada?

Kui avastame end taas silmitsi väljavaatega hääletada kahest kurjast väiksemat poolt, on “meil, inimestel” ees otsus: kas me lihtsalt osaleme Maailma kokkuvarisemises, kui see degenereerub totalitaarse režiimi suunas või kas me võtame seisukoha ja lükkame tagasi haletsusväärsed vabandused valitsustelt, mida meile “pritsitakse”?

Lihtsat vastust ei ole, kuid üks on tõsi: kahest pahest väiksem on ikkagi kuri.

Kuidas vältida hirmu ja kurjust – Elusa Inimese dieet

• Muuda meelt ja suhtumist.
• Astu kõrvale hirmu ja kurjuseteelt.
• Hakka suhtlema elujõuliste Elusate Inimestega.
• Astu välja poliitikast ja Seaduslike isikute maailmast.
• Tule välja matriksist.

Sind aitavad otsuse tegemisel järgmised teadmised: