2018. aasta algul  avaldasin seeria rahvastikupoliitikat käsitlevaid artikleid, milledes tuginesin rahvastikupoliitika mõningate alusmõistete esinemissagedusele googeldamisele esimese kolmekümne viie hulgas. Esimene artikkel „Miks te kardate kirjutada rahvastikukriisist?“, teine „Miks te kardate kirjutada rahvastikupoliitikast?“ 

Olles teadlik  meetodi puudustest, annab ta siiski pea tõenduspõhiselt pildi poliitikute, ajakirjanike ja teadlaste suhtumisest teemasse. Äripõhine Google toob esimeste hulgas välja kõige minevama/loetavama kauba. Viited tulevad ja lähevad, aga teatud püsivuse leiame neis ometigi. Pealegi igaühel on võimalus kontrollida.

Googeldades päringuga rahvastikukriis leidsin viis aastat tagasi esimese kolmekümne viie hulgas enda nime pooltel juhtudest, järgmisel aastal – kolmandikul juhtudest. Googeldades möödunud aastal päringuga rahvastikupoliitika, ilmus Jaak Uibu nimi tulemustesse neli-viis korda, käesoleval aastal ikka neli korda.

Enne valimisi on ehk parim aeg kindlaks teha kuldterminiga  rahvastikutaaste, kuidas poliitikud, ametnikud, teadlased ja meediategelased oma kohust on täitnud. On ju rahvastikutaaste see, millega tuleb tegeleda, mida kajastada programmides ja projektides. Guugeldame selle mõistega … ja jälle kohtasin enda artikleid kaheteistkümnel korral kolmekümnest!  

Võimatu on tunnustada sellist olukorda, kus palgalised tegijad oma kohustust ei täida ega kirjuta põletaval teemal. Olen ju ainult autsaider, kes kiibitseb (äkki hoopis kiibistab?) tegijate tegusid ja tegematajätmisi. 

Ei saa öelda, et progressi rahvastikuteema käsitlemisel üldse ei ole, aga nagu teosammul ja vastu tahtmist. Just nagu Lauri Hussari ja Neeme Korvi peenhäälestatud Postimees avaldas minu artikleid – ainult ajalehe netiversioonis ja pildile mõneks tunniks. Miks ei ulatu rahvastikutemaatikasse arvamusliidrite ja rohkete visionääride hääl? Kus on riigipajukit nautiv  Sirp ja Õpetajate Leht?

Minu teaduslikud uurimistööd mikroökoloogia, onkoloogia ja hügieeni alal on olnud ikka eksperimentaalset laadi ja selle ajel praeguseski töös rakendasin testimist rahvastikualase  kompetentsuse kindlakstegemisel. Tulemus – ükski ministeerium ei täitnud (ei osanud  täita?)  minu palvet selekteerida rahvastikutaastet mõjutavad meetmed netiväljaandes „Inimloomuse tahumata tahud“  kahte ossa – tõstavad või langetavad sündimust. Või peegeldus selles  osavõtmatus kaasa töötada riiklikus prioriteedis?  Kumb on halvem – kas ignorantsus või oskamatus?

Ülo Vooglaiu sõnul juhtkonna ametialane ettevalmistus on puudulik. Toome näite. Viis aastat tagasi kirjutas mulle Kristina Kallas:  “Kuna ma isiklikult olen veendunud, et rahvastiku teema on üks ja ainus teema, mis Eesti valitsejaid peaks praegusel momendil muretsema panema ja mis vajab ülikiiret tähelepanu, siis ma püüan teha kõik endast oleneva, et debatt Eesti rahvastiku teemal tähelepanu alla kerkiks, eelkõige eelseisval valimiste aastal.”

Ja kui võim Kristina ees hakkas juba terenduma, pani ta rahvastikuga kohe puusse, toonitades  rahvastiku põhiprobleemina hoopis vastuolu eestlaste ja venelaste vahel.

Teine näide ühest teisest Kallasest – seekord Siim Kallasest. Tema kinnitas mulle kirjas kolm aastat tagasi, et eesti rahvas pole seni välja surnud ega juhtu see ka edaspidi, kuid tal pole aega selle tõsise teemaga tegelemiseks. Selles vastuses peegeldub salakaval ultraoptimism, et  rahvaga võib lõputult reforme läbi viia ja katsetada, sest rahvas ei hävi. Rahvastikustatistika näitab, et nii see ei ole.

Pole siis ime, kui raha maetakse asfalti, betooni, Rail Balticusse ja meelelahutusse, aga mitte rahvuse kestmisse. Poliitikud leiavad võimaluse tagasi lükata kõik konkreetsed ettepanekud ja seavad üles plagusid vaid eesmärkidest ja lühisõnumitest „meie teeme“ või „meie tagame“.  Ollakse juba leppinud rahvastiku vananemise ja vähenemisega ega panustata väljapääsu otsimisse. Mati Hindi sõnul Eesti identiteedi nõrgendamine ja alavääristamine toimub  paljudel tasanditel korraga, alates Vikerraadio talumatult labastest ingliskeelsetest pausilauludest ja lõpetades teaduse ning kõrghariduse ingliskeelestamisega. Minu õnnis ristiisa Veljo Tormis meenutas, et kooritsüklit „Unustatud rahvad“ luues oli tal ikka silme ees eesti rahva saatus. Seda ta ütles Tallinna TV jäädvustatud Suure-Jaani kohtumisel 2013. 

Illustreerime olukorda Heido Vitsuri 20 aastat kokku võtva kirjaga: “Aastal 1995 käis Kalev Katus  minu juures. Siis, kui olukord kõige hullem oli. Oli väga mures. Ei huvitanud tema jutt siis kedagi ja ei õnnestunud ka minul siis kellegi huvi rahvastikuprobleemide vastu äratada. Mõni aeg hiljem Aino Järvesoo kutsel püüdsime huvi rahvuse päästmise vastu tekitada ja kulutasime kogu tema raha igasugusteks kampaaniateks, mida iganes oskasime välja mõelda, täiesti ära. Tulemus oli 0. Ei tundnud asja vastu huvi rahvas, ega ka poliitikud. Ametnikest ma ei räägi. Nemad teevad ja peavadki tegema seda, mida nende poliitilised ülemused käsivad, või siis peavad töölt lahkuma. Ja asemele tulevad uued ja sõnakuulelikumad. Ma ei tea, kas see on ükskõiksus, oma täieliku jõuetuse tunne, probleemi mitte tajumine või veel midagi muud. Näiteks kogu õhtumaa kerkinud probleemidest (allakäigust?) tekkinud halvatus. Kuid praegu muretsetakse üksnes seepärast, kas viimane lahkuja ikka tule kustutab.”

Kirjeldatud olukorras pöördusin hiljuti Mailis Repsi kui riigi haridusvaldkonna juhi poole võtta enda peale vastutus ja initsiatiiv rahvastikutaastes kompetentsuse kujundamises erinevatel võimutasanditel. Seejuures tähtis pole mitte ainult Mailis Repsi isiklik panus rahvastikutaastesse, vaid just tema kava presidendikampaanias 25. juulist 2016 –  luua EV Presidendi  rahvastikupoliitika ekspertkogu. Kahjuks President Kersti Kaljulaid seda ideed üles ei korjanud.

Minister Mailis Repsi palusin, et ta oma tollase mõtte ümber fokuseeriks Haridus- ja Teadusministeeriumi rahvastikutaaste ekspertkoguks, mille esmaseks ülesandeks võiks olla  programmi ja süsteemi loomine valitsus- ja omavalitsustöötajaile kompleksselt demograafia, ühiskonnateaduste ja poliitika alal. Sellise ettepaneku tegin märgukirjas haridus- ja teadusministrile 7. jaanuaril 2019 . Kirja koopia saatsin peaministrile, sest just Jüri Ratas tunnistas Riigikogu ees aastal 2013, et rahvastikukriis varjutab meie saavutusi Euroopas ja tema initsiatiivil seati koalitsioonileppes 2016. aastal rahvastik riiklikuks prioriteediks.

Järgnevalt liigume aastasse 2023. Kordame endise metoodikaga rahvastikupoliitika alusmõistete kasutamist meedias  ja Jaak Uibu osa kolmekümneses valimis. Tulemused: 02. märtsil 2023 – päringus rahvastikukriis on minu osa vähenenud viiendikule, kusjuures see oli viis aastat tagasi 50%;  päringus rahvastikupoliitika on Uibu osa vaid ühel korral. Niisiis võiks rahul olla – nende isikute osa, kel on vastutus rahvastikukriisi kujunemisel ja rahvastikupoliitikast kirjutamisel, on tõsiselt tõusnud. 

Kuid ärgem kiirustagem rõõmustamisega, sest hindamata on demograafia kuldtermini  rahvastikutaaste kasutamine –  kuidas poliitikud, ametnikud, teadlased ja meediategelased  oma kohust selles osas on täitnud. On ju rahvastikutaaste see, millega tuleb tegeleda, mida kajastada programmides ja projektides. Guugeldame selle mõistega … ja jälle kohtan enda artikleid  kaheteistkümnel korral kolmekümnest nagu neli aastat tagasi!

Valitsuse moodustatud 2021.a. rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni tegevusest pole siin jälgegi. See  koguneb vaid mõned korrad aastas.

Võimatu on tunnustada normaalseks sellist olukorda, kus palgalised tegijad oma kohustust ei täida, ei kirjuta ega analüüsi põletaval teemal.

Olen ju ainult autsaider, kes kiibitseb (äkki hoopis kiibistab?) tegijate tegusid ja tegematajätmisi. Riigikogu ja Valitsuse tegevusetus ilmnevad Eestis sündimuse enneolematus kahanemises. Eelmisel aastal vähenes Eestis sündide arv 2021. aastaga võrreldes pooleteist tuhande võrra, siseministeeriumis registreeritud 11 588 sündi on selle sajandi ja kogu taasiseseisvusaja madalaim näitaja. Meenutame, et Jüri Ratas tunnistas Riigikogu ees aastal 2013, et rahvastikukriis varjutab meie saavutusi Euroopas ja tema initsiatiivil seati koalitsioonileppes 2016. aastal rahvastik riiklikuks prioriteediks. Kahju, et poolteist tuhat sündimata last on Riigikohtule ja Presidendile näitaja, millele pole vaja reageerida.

Jaak Uibu artiklid:

https://www.eesti.ca/jaak-uibu-ikka-on-neid-kes-kahtlevad-et-eesti-on-rahvastikukriisis/article50483

Loe lisaks: