1500ndatel šveitslaste rahvatervise juhtum

Genf / Šveits

„Kui mullide katk 1530. aastal Genfi tabas, oli kõik valmis. Nad avasid katkuohvritele isegi terve haigla. Arstide, parameedikute ja õdedega. Kauplejad andsid oma panuse, kohtunik andis iga kuu toetusi. Patsiendid andsid alati raha ja kui üks neist suri üksi, läks kogu kaup haiglasse.

Aga siis juhtus katastroof: katk suri välja, samas kui toetused sõltusid patsientide arvust.

Genfi haigla personali jaoks ei olnud 1530. aastal küsimust õigest ja valest. Kui katk toodab raha, siis on katk hea. Ja siis said arstid organiseeritud.

Alguses mürgitasid nad lihtsalt patsiente, et tõsta suremuse statistikat, kuid nad mõistsid kiiresti, et statistika ei pea olema ainult suremusest, vaid suremusest katkust.

Nii hakkasid nad surnute kehadest keedusid lõikama, kuivatama, lihvima uhmris ja andma neid teistele patsientidele ravimina. Siis hakkasid nad riideid, taskurätikuid ja sukapaelu tolmutama. Kuid kuidagi jätkus katku vaibumine. Ilmselt ei töötanud kuivatatud mullid hästi.

Arstid läksid linna ja levitasid öösel ukselinkidele mullipulbrit, valides välja need kodud, kus nad saaksid siis kasumit teenida. Nagu üks pealtnägija nende sündmuste kohta kirjutas: „See jäi mõneks ajaks varjatuks, kuid on rohkem huvitatud pattude arvu suurendamisest kui nende varjamisest.“

Lühidalt öeldes muutus üks arstidest nii ebakindlaks ja laisaks, et ta otsustas öösel linna mitte sõita, vaid lihtsalt viskas päeva jooksul rahvahulga sekka tolmukimbu. Hais tõusis taevasse ja üks tüdrukutest, kes õnneliku juhuse läbi oli hiljuti sellest haiglast välja tulnud, avastas, mis lõhn see oli.

Arst seoti kinni ja paigutati pädevate “käsitööliste“ headesse kätesse. Nad püüdsid temalt võimalikult palju teavet saada.

Täitmine kestis siiski mitu päeva. Geniaalsed hippokraadid seoti vagunite postide külge ja veeti linna ümber. Igal ristmikul kasutasid timukad lihatükkide rebimiseks punaseid kuumasid tange. Seejärel viidi nad avalikule väljakule, raiuti pea maha ja kanti ning tükid viidi kõikidesse Genfi linnaosadesse. Ainus erand oli haigla direktori poeg, kes ei osalenud kohtuprotsessis, kuid punastas, et ta teab, kuidas valmistada jooke ja kuidas valmistada pulbrit saastumist kartmata. Ta oli lihtsalt pea maha raiutud, „et vältida kurjuse levikut““.

~ François Bonivard, Chronicles of Geneva, second volume, lk 395 – 402: archive.org

Autori kohta

Pierre Escuyer bge-geneve.ch

François Bonivard asus 1542. aastal Genfi kroonikat koostama selle algusest peale ja ta kirjutas selle loo 1530. aastani enne surma. Chroniqves de Genève, „Genfi ajalugu kõige varasematest aegadest”, avaldati 1831. aastal. Hilisematel aastatel kasutas ta kroonika abistamiseks Antoine Fromenti abi. Teised Bonivardi avaldatud teoste hulka kuuluvad Advis et Devis de la Source de l’idolatrie et Tyrannie Papale, Advis et Devis de Langues (1563) ja Advis et Devis de l’Ancienne et Nouvelle Police de Genève (1555; „Genfi vana ja uus valitsus”).

Loe lisaks:

Veiko Huuse blogi Kes on inimese tervendaja

Eestis on vaja Rahva Võimu, et võtta kurjategijad õigalselt vastutusele