Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Tänases maailmas on palju erinevaid teoloogiaid – uskumisi. Palju räägitakse juutide ülemvõimust Maailma valitsemises aga kas see ikka on nii? Kas poliitiline teoloogia – segu kõikidest teoloogiatest – pole see peasüüdlane maailmavõimu kehtestamisel ja inimkonna orjastamisel? Mis see poliitiline teoloogia on? Millised teoloogiad maailmas eksisteerivad? Mis on poliitilise teoloogia eesmärk?

Mis on teoloogia?

Teoloogiat on palju erinevaid. Teoloogiad töötavad mitmel erineval tasemel, kuna teoloogia uurib Jumala või jumala olemust. Esiteks võib teoloogia tüüpe jagada religiooni järgi; teiseks võib neid jagada rahvuse, kultuse või sekti järgi; kolmandaks võib neid jagada individuaalse teoloogia järgi, nagu kalvinism või luterlus; ja neljandaks, neid saab jagada konkreetse teoloogilise mõtlemise valdkonna järgi, nagu see, mis toimub armulaua ajal.

Teoloogia pärineb kreeka sõnadest, mis tähendavad ‘jumal’ ja ‘arutlema’. See on sisuliselt Jumala ja religiooni uurimine. Seda tüüpi uuringud on tavaliselt seotud akadeemiliste ringkondade ja akadeemiliste institutsioonidega, kuid need ei pea olema. Varem on sellised uurimused olnud ohtlikud, kui teoloog väljendas tema läheduses valitseva usulise võimuga vastuolus olevaid ideid. Katoliku kirikuga vastuolus olevaid teoloogiaid nimetati ketserluseks ja paljusid on raske uurida, kuna dokumendid on hävitatud.

Igasugune teoloogia tüüpide uurimine ei tohiks piirduda ainult kristlusega, kuigi see domineerib inglise ja Euroopa-Ameerika tekstides. Igal religioonil võib olla teoloogia, kui Jumala või jumalate olemust akadeemilistes ringkondades põhjalikult arutatakse. Näiteks judaismis, budismis, hinduismis ja islamis on teoloogilise uurimistöö elav ajalugu.

Rühmad või sektid võivad moodustada ühe mehe või naise teoloogia ümber, nagu on näha Martin Lutheri, Jean Calvini ja Huldrych Zwingli varauusaegsete teoloogiate puhul. Kristluse arenedes tekkisid terved rahvad või inimrühmad, kes kuulusid erinevatesse sektidesse. Näiteks olid seal ariaanlaste ja manihheelaste teoloogiad. Arianismi võtsid omaks terved rühmad, nagu ostragootid ja vandaalid.

Üksikisikuid käsitlevad teoloogiatüübid näitavad ühe inimese uskumuste hulka, kuna need kujundavad konkreetse filosoofia ja uskumuste kogumi. Üks määravamaid konflikte üksikute teoloogide vahel tekkis 4. ja 5. sajandil, kui Pelagius ja Hippo Augustinus vaidlesid patu olemuse üle. Augustinus uskus, et inimesed on sündinud loomupäraselt patustena ja päästetud on Jumala poolt ette määratud; nii lõi ta pärispatu teoloogia. Pelagius uskus, et lapsed ei sünni patuga, vaid on võimelised muutuma patuseks, ja ta uskus, et nad võivad heade tegude kaudu jõuda taevasse.

Samuti on palju näiteid religiooni või selle aspekti sees teoloogia tüüpidest, mis ei viinud uue kiriku või sekti loomiseni. Näiteks võib iga evangeeliumi uurimine viia uue teoloogia kujunemiseni. Seega on olemas Pauluse teoloogia, Markuse teoloogia ja nii edasi.
Palju on kirjutatud teoloogia tüüpidest, mis puudutavad Jumala ja usu konkreetseid aspekte. Selline teoloogiline arutelu on sageli põhjustanud kaklusi, ekskommunikatsioone ja verevalamist. Üks suuremaid arutelusid on Püha Kolmainsuse olemus: Jumal, Jeesus ja Püha Vaim. Katoliku kirik muutis jagamatuks, sisuliselt sama olendi, samas kui arianism uskus, et Jumal lõi Kristuse ja tegi ta eraldiseisvaks olendiks.

Järeldus: Iga inimolend või olend saab luua oma teoloogia ja selle teoloogia mõju sõltub sellesse uskujate arvust. Vähe on räägitud Raha Teoloogiast aga see on hetkel peamine, millesse inimesed usuvad ja selle teoloogia väljatöötaja (Rahatrükkijad) juhivad maailma.

Toimetaja märkus: “Alloleva artikli on tõlkinud AI ehk tehisintellekt. Tekstis võib esineda loogilisi ja grammatilisi vigu. Analüüsivõimega ja avatud mõtlemisega lugeja saab artikli mõttest aru ka siis kui kõik sõnad oleks kokku kirjutatud ja suudab näha sõnumi mõtet. Palun vabandust, kui kellegil kraabib silma, kui ta leiab kirjavigu ja tõlkes tekkinud loogika vigu ning selletõttu ta ei saa artikli sõnumist aru.”

Poliitiline teoloogia, mis hoiab maailmavõimu

Kogu maailma religioonide jaoks on kehtestatud reeglid, uuringud ja tavad nende legitiimsuse tagamisel olulised. Väljakujunenud religioossed institutsioonid kogu maailmas koolitavad  teolooge  uurima Jumala olemust ja nende uskumuste süsteemi. Sunniidi moslemite jaoks  koosnevad Hanafi  koolkonna teoloogid islamiga kooskõlas olevatest juriidilistest õpingutest, samas kui teised, näiteks  Murji’ah  sekt, keskenduvad töö ja usu moraalsetele õpetustele. Ka katoliiklased kirjutavad teoloogidele ette spetsiaalseid õppevaldkondi, olgu selleks siis sotsiaalsed õpetused moraalse elu juhtimisest või üleloomulikud Jumala-uuringud.

Igal juhul pakuvad kõik need uuringud usule ja vaimulikele legitiimsust, seega järgib riik kogu oma kõikvõimsuses eeskuju. Varalahkunud Saksa õigusteadlane Carl Schmitt leidis, et “kõikvõimas riik” praktiseerib oma legitiimsust sarnaselt.

Kirjutades oma raamatus  Political Theology , et “kõik kaasaegse riigiteooria olulised mõisted on sekulariseerunud teoloogilised mõisted”.

Kuna 20. sajandi alguses jõudis lõpule monarhide ajastu ja tuli mängu massiivsete ideoloogiliste riikide ajastu, tuli välja töötada uusi kontseptsioone ja ideid, kuna neil ei olnud “taeva mandaati” oma võimu legitimeerimiseks.

Näiteks Ameerika Ühendriikide valitsusel on oma tegevuse seadustamiseks olnud akadeemikute, ekspertide ja kuulsuste armee.

Nende poliitiline teoloogia koosneb mõnest järgmisest: majandus, õigusteadus ja rasked teadused.

Neid mõisteid analüüsides näeme, kuidas riik ja selle vaimulikud relvastavad neid oma võimu säilitamiseks.

Majandusteadus

1994. aastal  intervjueeris Charlie Rose  Briti ärimeest James Goldsmithi. Sir Goldsmith tegi Euroopa Liidus kampaaniat üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe ( GATT ) vastu, mis on WTO lepingu osa. 1995. aastal oli lepingule alla kirjutanud 125 riiki, mis hõlmas ka põllumajandustoetusi. Goldsmith hoiatas intervjuus, et see toob kaasa massilise väljarände kolmanda maailma riikidest ja et lääne ühiskonna inimesed on hakanud teenima neid kahjustavat majandusindeksit.

Ta väitis, et kui GATT vastu võetakse, oleksime:

„Massiimmigratsiooni tekitamine, mida keegi meist kontrollida ei suudaks. Me hävitaksime linnad, mis on juba suures osas hävinud. Vaata Mehhikot; vaadake meie endi linnu ja me teeme seda majandusdogma pärast, sest me peame selle detsembri lõpuks valmis saama. Me ei saa oodata veel aasta või kaks, et tulemusi näha. Vastasel juhul läheb mõni poliitiline trikk nagu Fast Track käest ära. Mis jama see on? Meie kaasaegses ühiskonnas põhineb kõik majandusindeksi parandamisel. Kuidas saavutada suurem majanduskasv? Kuidas me kasvatame RKT-d? Tulemuseks on see, et me hävitame oma ühiskondade stabiilsust, sest kummardame vale jumalat, majandusindeksit.“

Tänapäeval on majanduslik õigeusk, et SKT peab kasvama ja et finantsstiimulid on üks viis seda teha. COVID-19 pandeemia ajal andis Ameerika Ühendriikide valitsus välja stiimulitšekke alates 600 dollarist kuni 1400 dollarini inimese kohta. Chicago ülikooli abiprofessor Christina Patterson  soovitas  , et kui Kongress COVID-i ajal raha majandusse pumpas, tuli suurim kasv üksikleibkonnast. Tema soovitus: “Seadusandjad peaksid andma raha inimestele, kes kulutavad sellest suurema osa, selle asemel, et raha säästa.”

Väita, et COVID-stiimul majandust kasvatas, on absurdne. Mõned “stiimuli” tegelikud mõjud on järgmised: peaaegu 7000 ettevõtet peetakse ” zombifirmadeks “, mis on koormatud võlgadega, mis on viimase kümne aasta jooksul kasvanud 30 protsenti; 2022. aasta keskmine hinnainflatsioonimäär  oli  8 protsenti, kõrgeim 9,1 protsenti 2022. aasta juunis; toidukaupade hinnad  tõusid  20 protsenti. Hindade tõusu põhjustas rahapakkumise inflatsiooniline suurenemine ja intressimäärade korrigeerimine Föderaalreservi poolt selle aja jooksul. Föderaalreserv,  mis toetas  aktsiaturgu, tõi kaasa zombifirmade tõusu halva investeeringu tõttu, kuid peavoolu majandusteadlased keelduvad uskumast, et nende õigeusk on vale.

Seadus

USA on uhke selle üle, et on õigusriik, kus valitseb ülim õigusriik ja kõik selle alamad, isegi president, ei saa seda anastada. See on meie praeguses poliitilises teoloogias illusioon. Ameerika “maa kõrgeim seadus”, põhiseadus, on suure osa tema ajaloost olnud ainult soovitus. Olgu selleks siis  sõna- ja ajakirjandusvabaduse vastane tsensuur  , nagu nähtub 1917. aasta spionaažiseadusest, või NSA ebaseaduslik  massiline jälgimine,  mille paljastas Edward Snowden 2013. aastal. Iga juhtum rikkus põhiseaduse muudatusi, 1. ja 4. lugupidavalt. Vaatamata vaidlustele on spionaažiseadus endiselt jõus ja Edward Snowden on Venemaal eksiilis.

Sellele vaatamata on institutsioon endiselt vankumatu oma väidetes, et nad on Ameerika õiguse ja demokraatia kaitsjad. Mida nad tegelikult kaitsevad, on nende nn  taevalik mandaat . Nii nagu Hiina keisritel oli see üleloomulik mandaat, on nii presidendil, kongressil kui ka bürokraatidel igaühel üleloomulik seaduse mõiste. Hollandi politoloog Hugo Krabbe töötas oma raamatus ”  The Modern Idea of ​​the State” välja selgituse põhiseadusliku õiguse legitiimsuse kohta, öeldes :

„Me ei ela enam isikute, ei füüsiliste või fiktiivsete juriidiliste isikute, vaid normide [seaduste], vaimsete jõudude meelevallas. Selles avaldub kaasaegne riigi idee…. Need jõud valitsevad selle sõna kõige rangemas tähenduses. Nendele jõududele võib vabalt kuuletuda just sel põhjusel, et need lähtuvad inimkonna vaimsest olemusest.“

Seega põhineb kogu põhiseaduslik õiguskord inimese õige ja vale tajul. Nii nagu Mooses võttis Siinai mäel iisraellastele maha kümme käsku, saame ka meie seadusi Kapitooliumi mäel ja bürokraatlike osakondade saalide poliitikutelt. Nii suudab Ameerika institutsioon säilitada oma võimu, sidudes oma võimupositsioonid Ameerika “moraaliga”, mis nende väitel on seotud seadusega. Iga rünnak nende või seaduse vastu on oht Ameerika elustiilile ja režiim kasutab kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid, et teid vaigistada. Endine Suurbritannia peaminister Tony Blair kirjeldas ennast ja kõiki valitsejaid oma raamatus “Juhtimisest” Moosese-sarnase kujuna . Ta oli öelnud:

„Ma võrdlen valitsemist inimeste teekonnale juhtimisega. Sa ei alusta lihtsalt välja astumisest. Alustate sihtkoha kirjeldusega – maja mäe peal, mida võiksite seda nimetada… Mõelge Moosesele ja Egiptusest lahkumisele. Võiksite arvata, et kuna ta juhtis oma rahvast orjusest ja rõhumisest välja, oleksid nad olnud igavesti tänulikud. Aga nad ei olnud. Nad kaebasid suure osa ajast kibedasti. Nad olid eriarvamusel. Nad mässasid. Nad väitsid sageli, et neil oleks olnud parem, kui ta oleks nad jätnud sinna, kus nad olid.“

Paljudel bürokraatidel, kes valitsevad, olgu nad pärit Londonist, Brüsselist või Washington DC-st, on Messia kompleks. Kõik, mida nad teevad, on demokraatliku süsteemi ja seega kogu läänemaailma hüvanguks. Siit edasi saab režiim jätkata oma majanduse ja sõdade juhtimist ilma sekkumiseta, nagu ütles James Burnham oma raamatus The Managerial Revolution :

„Nad kuulutavad välja reegleid, loovad seadusi, annavad välja dekreete. Üleminek parlamendilt büroodele toimub maailma mastaabis. Büroode tegelikku juhtimis- ja haldustööd teevad uued mehed, uut tüüpi mehed. See on konkreetselt JUHTIMISE tüüp. Büroode aktiivsed juhid on riigijuhid, kes on samasugused või peaaegu samad oma väljaõppe, funktsioonide, oskuste, mõtlemisharjumuste poolest, mis valdkonna juhid.“

Seaduse vormi tõttu ei valitseta meid enam; meid juhitakse. Mõiste “seadus ja kord” muutub lihtsalt vahendiks, et sisaldada seda, mida Carl Schmitt on nimetanud “erandiks”. Kui praegune režiim leiab, et olukord on ebanormaalne, võivad nad sellele sõja kuulutada. Olgu need siis abstraktsed mõisted, nagu “desinformatsioon”, populistide, nagu Donald Trump, või ideoloogiate nagu “fašism” ja valgete ülemvõimu vastu.

Järeldus

Varem võisid kuningad seadustada oma võimu kiriku või vaimse juhiga liitudes, et näidata, et nende võimu kehtestas kõrgem võim, trooni ja altari liit.

Tänapäeval kasutavad poliitikud ja bürokraadid oma autoriteedi kinnitamiseks “teadusi” ja nende eksperte .

Föderaalreservi ja IMFi majandusteadlased rahastavad valitsuse skeeme, kohtunikud toetavad seadusi põhiseadust rikkuvate teooriate kaudu ja teie, kuigi olete eriarvamusel, järgnete “uue Moosese” juurde mäel asuvasse majja.

Artiki tõlkis AI. Toimetas Veiko Huuse. Allikas: Autoriks John Kennedy Misesi Instituudi kaudu

Loe lisaks:

Loe Veiko Huuse blogi: “Maailm on ususõjas?”

Ukraina valitsus päris Kiievi koobaskloostri omandiõiguse Nõukogude Liidult ja „riiklik reserv“, nagu riik kutsub on, jagatud Ülem- ja Alam-Lavraks. Vennaskonna territoriaalset usu- ja kogunemisvabadust hakati piirama juba eelmise aasta lõpus. Vaatamata tagakiusamisele säilitas usukogukond rõõmsa meele, lauldes „Kristus on üles tõusnud!“

Ukraina rikub kogumaapealse kiriku kloostrielanikke usuvabadust juba pikemat aega. Pärast õigeusu väljasaatmist Ülem-Lavrast on riik lubanud „Ukraina õigeusu kiriku“, Konstantinoopoli patriarhaadi loodud skismaatikutel teenida mitu korda Ülem-Lavra kirikutes, mida peetakse kanoonilise õiguse rikkumiseks ja rahvuslikuks häbiplekiks. Sakraalhoonet on kasutatud ka kontsertideks, sealhulgas laulud venelaste tapmisest ja toimunud on kunstinäitused.

Orthodox Christianity vahendab, et väljasaatmisteates on kirjas:

Ukraina õigeusu kiriku „Kiievi koopad Lavra“ riiklik reserv (edaspidi „reservaat“) ja Püha Dormition-Kiievi koopad Lavra (meeste klooster) allkirjastasid 2. juulil 19 lepingu nr 2013 religioossete hoonete ja muu riigivaraks oleva vara tasuta kasutamise kohta usuorganisatsiooni poolt (edaspidi „leping“).

Vastavalt Ukraina presidendi dekreedile nr 820/2022 „Ukraina riikliku julgeoleku- ja kaitsenõukogu 1. detsembri 2022. aasta otsuse kohta, mis käsitleb usuorganisatsioonide tegevuse teatavaid aspekte Ukrainas ning isiklike majanduslike ja muude piiravate erimeetmete (sanktsioonide) kohaldamist“, Ukraina ministrite kabineti 23. detsembri resolutsioon, 2022 nr 1416 loodi talitustevaheline töörühm, et valmistada ette ettepanekuid ja soovitusi Ukraina usuorganisatsioonide tegevusega seotud teatud ülesannete täitmise korraldamiseks, mis leidis oma töö käigus, et klooster rikkus riigivara kasutamise lepingu tingimusi.

Võttes arvesse talitustevahelise töörühma järeldusi ning Ukraina Kultuuri- ja Infopoliitika Ministeeriumi 09.03.2023 kirja nr 06/34/2234-23, p 8.1 alusel, lepingust teavitab reserv lepingu lõpetamisest alates 29.03.2023.

Riigivara vastuvõtmise ja üleandmise menetluse läbiviimiseks peab klooster võtma tarvitusele abinõud riigivara hulka kuuluvate ja reservi bilansis olevate hoonete ja rajatiste (vara) vabastamiseks aadressil: Kiiev, Lavrskaja tn 11, Kiiev, Lavrskaja tn 15 hiljemalt 29.03.2023.

Palun esitada hiljemalt 14.03.2023 kloostri esindajate nimekiri (täisnimi) kahe või kolme inimese ulatuses, et lisada need riigivara vastuvõtmise ja üleandmise komisjoni, mis moodustatakse riigiasutuse juhtorgani korraldusega.

Alumise lavra osaks on Püha Uinumise Koobasklooster, munkade kambrid ja Kiievi Teoloogiaseminar ning Akadeemia. Kiievi lavra on territoorium, kus vennaskond on elanud ligi tuhat aastat. Ukraina kultuuriministeeriumi saadetud kirjas antakse Ukraina Moskva Õigeusu kirikule teada, et klooster tuleb üle anda 29. märtsiks.

Ukraina võimude sõnul „manipuleerib Vene Õigeusu kirik Ukraina rahva vaimsusega“ ja Moskva patriarhaadi vaimulike eemaldamisega Kiievi lavrast kaitseb Ukraina oma vaimset iseseisvust.

2022. aasta 23. detsembril moodustati Ukraina julgeoleku ja kaitsenõukogu töörühm, et tegeleda Ukraina Moskva Ortodoksi Kiriku küsimusega. 2023. aasta 9. märtsil esitati noot, et Moskva Patriarhaadi alluvuses oleval õigeusu kirikul tuleb Kiievi koobaskloostrist välja kolida.

Moskva patriarh Kirill pöördus paavst Franciscuse, ÜRO peasekretäri António Guterresi ja kõigi maailma usujuhtide poole palvega rakendada oma mõju, et leida konstruktiivne lahendus Kiievi lavra vennaskonna vaidluses.

Ukraina võimudele on juriidiliselt siduvad rahvusvahelised kokkulepped ja välislepingud Euroopa Nõukogu liikmesmaana, mis sätestavad usuvabaduse. Seega Eesti Kirikute Nõukogul (EKN) tuleb riigieelarveliste vahendite kohustusest tulenevalt edendada kirikutevahelist tööd, siseriiklikku ja rahvusvahelist religioonidevahelist dialoogi, munkade ja nunnade õigusi- ja vabadusi.  

Euroopa Nõukogu liikmesmaadele on siduvad Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 9 (mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus), mis kehtestab miinimumstandardi:

1. Igaühel on õigus mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele; see õigus kätkeb vabadust muuta oma usku või veendumusi, samuti vabadust kuulutada usku või veendumusi nii üksi kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt kultuse, õpetamise, tava ja kombetalituse kaudu.

2. Vabadust kuulutada oma usku või veendumusi võib piirata üksnes seadusega ja juhul, kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ühiskondliku turvalisuse huvides, avaliku korra, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.

Euroopa Välissuhete Nõukogu (ECFR) uuring näitab Ukraina, demokraatia lõhet lääne ja teiste vahel

Euroopa Välissuhete Nõukogu (ECFR) raport “Ühine Lääs, ent teistest eraldatud: Globaalne avalik arvamus pärast esimest aastat Venemaa sõda Ukrainas”, mille autorid on Timothy Garton Ash, Ivan Krastev ja Mark Leonard, tugineb Datapraxise, YouGovi ja Gallup International Associationi küsitlusandmetele, mis on kogutud kümnest Euroopa riigist, sealhulgas Eestist, Hiinast, Indiast, Türgist, Venemaalt ja USAst.

Uuringu tulemused näitavad, et paljud näevad Läänes nüüd Ukraina konflikti kui võitlust demokraatia ja oma julgeoleku eest. ECFR leidis, et Lääne alliansi kodanikud suhtuvad Venemaasse äärmiselt negatiivselt. Nad nimetavad Moskvat “agressiivseks” ja “ebausaldusväärseks”. Suurbritannias omavad vastavaid seisukohti 57% ja 49% vastanutest nagu ka suur osa küsitletutest USAs ja EL-9 riikides. Kõikides küsitletud lääneriikides peab valdav enamus (77% Suurbritannias, 71% USA-s ja 65% EL-i riikides) Venemaad oma riigi vastaseks või rivaaliks.

See seisukoht ei kehti aga mujal. ECFRi andmestik näitab, et suur osa Hiina (76%), India (77%) ja Türgi (73%) kodanikest näeb Venemaas jätkuvat jõudu ja peab Venemaad oma riigi strateegiliseks liitlaseks ja partneriks (vastavalt 79%, 79%, 69%) ja usub, et Ukraina peaks konflikti lõppemise kiirendamiseks kaaluma oma territooriumi loovutamist. Samuti väljendub see India intensiivsetes majanduslikes suhetes Venemaaga, olles samal ajal Austraalia, Jaapani ja Ameerika Ühendriikide kõrval julgeolekudialoogis  Quad.

Ukraina on sunnitud territooriumi loovutama leiab Hiinas 42%, Türgis 48% ja Indias 54%. Samal ajal usub neist vastavalt ainult 23%, 27% ja 30%, et Ukraina peaks kogu oma territooriumi tagasi saama, isegi kui see tähendab pikemat konflikti.

• Ameerika Ühendriikides 36% ameeriklastest nõustub Joe Bideni väitega, et peamine põhjus USA Ukraina toetamises selles sõjason riigi demokraatia säilitamine. Suurbritannias nõustub antud narratiiviga vaid iga viies ja kõigis üheksas ELi liikmesriigis iga kuues. Veerand eestlastest (25%) jagab seda arvamust. Suurbritannias (44%) ja EL-i 9 riigis (45%) domineerib seisukoht, et osalus tuleneb peamiselt nende endi julgeoleku kaitsest – seda arvamust jagab 56% eestlastest. Vaid iga kümnes respondent (11%) Suurbritannias ja EL-i 9 riigis ning 10% eestlasi usub, et Ukraina toetamise peamine põhjus seisneb Ukraina “territoriaalse terviklikkuse” kaitsmises.

• Kuigi Lääne juhid nimetavad konflikti “võitluseks demokraatia eest”, kutsudes ülemaailmsele toetusele Venemaa agressiooni vastu,vähem kui veerand Hiinas ja Türgis küsitletutest usub, et Lääs toetab Ukrainat oma territooriumi või demokraatia kaitsmiseks. Venemaa puhul on vastav näitaja 15%.

• Umbes kolmveerand küsitletutest Hiinas (76%), Indias (77%) ja Türgis (73%) usub, et Venemaa on kas tugevam või sama tugev, kui nad väidavad seda enne sõja puhkemist arvavat. Samuti peavad nad mõnel juhul ülekaalukalt (kuni 79%) Venemaad oma riigi “liitlaseks” või “partneriks”.

• Venelased peavad USA-d ja tema Euroopa liitlasi “vastasteks” või “rivaalideks” ülemaailmses kogukonnas – tegu on seisukohaga, mis sobib ka paljudele Hiina elanikele. Pea kaks kolmandikku (64%) küsitletutest Venemaal peab USAd “vastaseks”. Venemaa arusaam EList ja Suurbritanniast on vastavalt 51% ja 46%. Hiinas ollakse valdavalt seisukohal, et USA (43%) ja Suurbritannia (40%) on strateegilised rivaalid. Euroopa suhtes on hiinlased rohkem jagunenud: 37% peab seda vajalikuks partneriks ja 34% rivaaliks. Ainult 9% Hiina elanikest peab ELi “vastaseks”, ent samaaegselt näeb sel moel USA-d iga neljas (24%) Hiina elanik.

• 72% vastanutest Türgis, 60% Hiinas ja  59% Venemaal näevad ELi ja USA poliitika vahel endi riikide suhtes vähe erinevusi. Indias on arvamused jagunenud. 44% näeb mõningast sarnasust. Küll aga 52% näeb erinevusi Euroopa ja USA poliitikas oma riigi suhtes.

• Hiinas, Indias, Türgis ja Venemaal ootavad paljud, et läänest saab vaid üks globaalne võim mitme seas. Venemaal (7%) ja Hiinas (6%) prognoosivad ühekohalised protsendid USA üleilmset domineerimist kümne aasta pärast. Seejuures valitseb neis kahes riigis (vastavalt 33% ja 30%) arvamus, et domineerimine hakkab jagunema ühtlasemalt mitme riigi vahel.

• Kaks blokki on vastavalt USA ja Hiina. Veerand eestlastest (25%) on sellega nõus, samas kui vaid 5% ootab USA juhitud globaalset maailmakorda. Mujal aga vähem kui kümnendik (4% Suurbritannias, 6% El-i 9 riigis ja 9% USAs) usub, et USA saab olema domineeriv. Küll aga suurem osa eestlastest ehk 30% prognoosib multipolaarset maailma, kus globaalne võim on ühtlasemalt jaotunud mitme riigi vahel (see on jällegi kõrgeim tulemus kõigi küsitletud Euroopa riikide seas).

• Maailma suurimas demokraatias, Indias, leidis ECFR, et kodanikud peavad USA-d (87%), EL-i (82%), Suurbritanniat (79%), Türgit (59%) ja Venemaad (79%) “liitlasteks” või “partneriteks”. Hiina on ainus riik, mida nad peavad “rivaaliks” või “vastaseks” (75%). Sama kehtib Türgi osas, kes peab USAd (51%), Hiinat (47%), Venemaad (55%) ja EL-i (53%) enamasti vajalikeks “partneriteks”, kellega nad peavad tegema strateegilist koostööd.

Raporti kaasautorid ja välispoliitika eksperdid Timothy Garton Ash, Ivan Krastev ja Mark Leonard järeldavad, et kuigi lääne liidrid on Venemaa sissetungi Ukrainasse raaminud demokraatia ja autoritaarsuse vahelise võitlusena, rakendades seejuures demokraatlike väärtuste kaitsmist Moskva vastu suunatud sanktsioonide toetamiseks, ei pea see narratiiv teiste maailma piirkondade kodanike seas paika.

Üks autorite keskseid väited seisneb selles, et selles uues maailmas oleks Läänele hea, kui Indiat, Türgit, Brasiiliat ja teisi tärkavaid jõude koheldaks kui “maailma ajaloo uusi suveräänseid subjekte”. Autorid väidavad, et kuigi need riigid ei jaga omavahel ühist ideoloogiat, erinedes tõepoolest paljudes valdkondades, on nende avalikkus vastuvõtlik ideoloogiliste ja poliitiliste erimeelsuste ületamiseks. Seda ilmestab nende lähenemine Ukraina konfliktile.

Garton Ash, Krastev ja Leonard järeldavad, et Lääs peab õppima elama multipolaarse maailma ühe poolusena.

Uuring on osa ECFRi ja Oxfordi Ülikooli Püha Antoniuse Kolledži Dahrendorfi programmi koostööprojektist “Euroopa muutuvas maailmas“. ECFR tegi selle projekti raames koostööd Calouste Gulbenkian Foundationi, Think Tank Europa ning Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskusega.

ECFR-i 2022. aasta veebruaris eurooplaste seas läbi viidud sissetungieelse uuringuga saab tutvuda siin.

ECFR-i uuringule Euroopa reaktsiooni kohta pärast sõja puhkemist alates juunist 2022 pääseb ligi siit.

Lisateavet ja üksikasju programmi kohta leiad siit.

Lisainfo saamiseks külastage www.ecfr.eu/about/.

Artikli toimetas Revo Jaansoo

Allikad: OrthoChristian.Com, (10.03.2023), ICDS (22.02.2023), Objektiiv (14.03.2023)