Kliimahäire tekitajad loovad uut maailmakorda – transhumanistlik sotsialistlik kommunism

Pole saladus, et valdav enamus niinimetatud eliidist on kliimaalarmi pooldajad ja on Green New Scam’i poolt haaratud.

Kliimakultuse tüüpiline kõrgema sissetulekuga toetaja, sealhulgas akadeemikud, meediategelased ja kuulsused, ei tea ilmselt tõsiasjast, et puuduvad tõendid selle kohta, et CO2 heitkogused põhjustavad kliimamuutusi ja et tegelikud põhjused on päikesetsüklid, vulkaanid, ookeanihoovused ja õhuniiskus. pole inimeste põhjustatud.

Kliimahäiretega tegelejatel on see tagasi

Ajaloolised andmed näitavad tegelikult, et soojenemisperioodid  toovad kaasa  kõrgema CO2 taseme – mitte vastupidi. CO2 ei põhjusta soojenemist. Selle põhjuseks on loomulik soojenemine.

Teisisõnu, kliimahäire tekitajatel on põhjuslik seos täiesti tagurpidi.

Kliimaalarm põhineb peaaegu täielikult arvutimudelitel, mis sõltuvad sisenditest, mida modelleerijad ise neisse ehitavad. Mudel on täpselt nii hea, kui on sellesse programmeeritud sisendid ja eeldused.

Peaaegu kõik need mudelid on soojenemist ülehinnanud, mõnikord suurusjärgu võrra, kuna see põhineb vigastel eeldustel, mis ülehindavad CO2 mõju kliimale.

Teisisõnu, see on rämpsteadus. Kuid nad toetuvad neile mudelitele, sest nende poliitiline tegevuskava nõuab seda.

Kliima: uus kommunism

Pole kahtlust, et suur osa neomarksistidest võtab kliimapettuse omaks, sest nad teavad, et see kahjustab USA tööstust, tõstab USA tarbijate kulusid ja aitab õõnestada USA majandust.

Pärast külma sõja lõppu ja kommunismi kokkuvarisemist tunnistasid antikapitalistlikud kollektivistid, et neil on vaja edendada kliimapoliitikat, sest ainus viis globaalse soojenemise vastu võitlemiseks on kollektiivne tegevus. See nõuab koordineeritud ülemaailmset jõupingutust, mis piirab riiklikku suveräänsust.

Uusmarksistid on tõendite suhtes läbipaistmatud; nad tahavad lihtsalt Ameerikale haiget teha ja raha raiskamine tuulikute peale, selle asemel et ehitada uusi rafineerimistehasid, on selleks hea viis. See jätab ahnuse rahvahulga.

Tõeline “roheline” rohelises tegevuskavas

Nad on varajased investorid tuuleveskitesse, päikesemoodulitesse, liitiumakudesse, elektriautodesse, laadimisjaamadesse, süsinikdioksiidi ühikutesse ja muusse kliimapettuse infrastruktuuri. Nad teenivad narratiivilt miljardeid dollareid ekstravagantsete valitsuse toetuste abil.

Neid väga ei huvita, kui see kõik lõpuks kokku kukub (mis ka juhtub), kui nad vahepeal maksumaksja kulul rikkaks saavad. Kõik see käitumine on niivõrd selge, kuivõrd see läheb. Ei ole selge, mil määral Green New Scammers seda  teie rahaga teevad .

Parim näide on multimiljardär Larry Fink, kes juhib hiiglaslikku BlackRocki investeerimisfondi. Fink on agressiivselt propageerinud kliimapettust koos rassikvootide, DEI-ga ja politsei rahast vabastamisega.

Tal on õigus oma arvamusele. Kuid kas tal on õigus jätkata oma radikaalset tegevuskava konservatiivsete osariikide ja institutsioonide pensionifondide rahaga? Õnneks on Finki ja tema vokikaaslaste vastu alanud tagasilöök.

Üha enam riiklikke pensionifondide haldureid on hakanud oma raha välja tõmbama BlackRockilt ja teistelt investeerimishalduritelt, kes järgivad vasakäärmuslikku poliitikat, mis ei ole nende kasusaajate huvides. See vastureaktsioon ei pruugi muuta Larry Finki elustiili. Kuid aja jooksul võib see maailma paremaks muuta.

EV Sham

Suur osa kliimameetmetest hõlmab elektrisõidukeid (EV). Olen juba aastaid hoiatanud, et elektrisõidukid ei ole transpordilahendusena teostatavad rohkem kui suhteliselt väheste ameeriklaste jaoks ja et vaatamata 70 000 dollari suurusele hinnasiltidele on need veidi enamat kui ülistatud golfikärud.

Esiteks ei vähenda elektrisõidukid süsinikdioksiidi heitkoguseid. Autol endal heitgaase pole, kuid see laetakse elektrijaamade elektriga, millel on.

Akud on valmistatud mürgiste kemikaalide ja metallide, sealhulgas liitiumi, koobalti, vase ja nikliga, mis pärinevad kaevandustegevusest, mis kasutab vajalike materjalide eraldamiseks tohutul hulgal vett ja elektrit.

Ühe aku valmistamiseks piisavalt kriitiliste mineraalide kaevandamiseks kulub tuhandeid tonne maaki. EV-d ei võta äärmise külmaga laadimist ja akud ei suuda laadida. Sõiduulatus on jämedalt ülehinnatud mitmel põhjusel, sealhulgas asjaolul, et EV autosoojendid tühjendavad akusid (sisepõlemismootorite, ICE-de puhul tekitab mootor soojust, mida saab hõlpsasti autosse suunata, et reisijad oleksid mugavad ilma lisaenergiata) .

EV-de edasimüügiväärtused on nullilähedased, sest kasutatud elektriautode ostjad peavad pärast seda, kui sõiduk on umbes seitse aastat vana, uute akude eest välja käima 25 000 dollarit või rohkem. Puuduste loetelu jätkub.

Enamik ameeriklasi on elektrisõidukitele vastu seisnud, sest nad mõistavad puudusi. Kuid paljusid ameeriklasi tõmbas roheliste uute petturite vale lubadus heitmevaba transpordi kohta ja muud naeruväärsed väited. Nüüd on ärkamas ka kõige pühendunumad elektriautode ostjad.

Ma tahan oma jääautot tagasi

Konsultatsioonifirma McKinsey and Co üsna värske uuring näitab, et 29% EV omanikest üheksas suuremas majanduses soovib naasta ICE-sõidukite juurde. Kui valim kitseneb ainult USA-le, soovib 46% küsitletutest naasta ICE-sse.

Uuringu läbi viinud McKinsey ametnikud väitsid, et on nendest tulemustest “üllatunud”. See ütleb ilmselt midagi tõsiasja kohta, et McKinsey eksperdid olid EV-de suhtes sama pettes kui küsitletud ostjad.

Tulemusi jagades ütles 45%, et elektrisõidukid on liiga kallid, 33% väidab, et neil on laadimisprobleeme ja 29% on mures piiratud sõiduulatuse pärast.

Tõde on see, et EV leiutati 1837. aastal ja saavutas oma populaarsuse tipu 1910. aastal vahetult enne sisepõlemismootoriga autode masstootmist Henry Fordi poolt. Ameerika avalikkus sai sellest õigesti aru, kui nad tulid Model T juurde.

Tundub, et nad saavad pärast põgusat vaimustust EV valelubadusest jälle korda. Lõpptulemus on see, et Green New Scam laguneb.

See ei saa juhtuda piisavalt kiiresti, kui inimesed ise midagi ette ei võta ja kliimapettuse elluviijaid ei takista.

Artikli allikas: Autoriks James Rickards DailyReckoning.com-i kaudu,

Loe lisaks:

Jaak Uibu, D.Sc.: Valitsusasutused rahvastikukriisis nagu hiired tuules

Eesti II elujõu kongressil tänavu 29. juunil  leidis veelkordselt üksmeelset tõendamist rahvastikukriis meie riigis. Õieti täpsustati, et meil on päris mitu kriisi, niisiis oleks õige kõnelda kobarkriisist. Keskenduksime siiski rahvastikukriisile kui põhilisele tegurile rahvuse püsimisel.  Peale kongressi pöördusin peaministri kandidaadi Kristen Michali poole ettepanekuga luua viivitamata rahvastikutaaste rakkerühm. Ajalehes Postimees avaldatud pöördumisel lisasin, et Eesti II elujõu kongressi toimkond soovib  peaministri kandidaadi võimalikult kiiret kinnitamist peaministriks, et siis esimesel võimalusel kohtuda, arutamaks  ettepanekut. 

Selgitasime, et rakkerühma liikmeiks tuleks kutsuda teadlased ja ametnikud, kel on tegelikud teadmised ja kogemused rahvastikuprotsesside korraldamises. Rakkerühma tuumiku saaks kujundada Eesti II elujõu kongressil osalenute hulgast. Rakkerühm oleks hetkel optimaalne variant, sest mitmete kriiside olukorras on raskem luua korralist finantseeritavat üksust.

Tõsi on, et sotsiaalministeeriumi juures tegutseb  tippametnikest koosnev rahvastikupoliitika valitsuskomisjon, aga erialateadlaste ja nende kompetentsi vajaku tõttu ei ole see suutnud oma ülesannet täita. Käesoleval aastal pole nad kogunenudki. Ainus rahvastikupoliitika ametlik organ on seega lakanud töötamast. Illustreerime vajadust nende sihipärase tegevuse järele sündimuse langeva trendi alusel:  aasta 1990 – 22 308 sündi; 2010 – 15 825; 2021 – 13 272; 2022 – 11 646 ja 2023 – 10 949.

Meie pöördumise tekstile oli  toimkonnal parandusi ja täiendusi, mida kõike ei saanud aja puudusel arvestada. Peaministri nimetamise protsess on kiire ja vaja oli ettepanek päevapealt  esitada. Siis me veel ei teadnud, et meie pöördumine suunatakse riigikantselei asemel hoopis kliimaministeeriumi ja kirjade liigutamisel eelistatakse nende ära kaotamist.  Kui mõne nädala pärast hakkasin jälgi ajama, siis avastasin need kliimaministeeriumist, aga õnneks ka riigikantselei dokumendiregistrist. Hakkasin vastust taotlema. Et seda ei tulnud saatsin teabenõude riigikantseleile.

Poolteist kuud peale meie esimest kirja saabus riigikantselei strateegiabüroost allkirjata, s.o.  anonüümne vastus, milles on öeldud: „Rahvastikuga seotud teemadega tegeleb peamiselt Sotsiaalministeerium ning rahvastikupoliitika kujundamiseks on ellu kutsutud teie mainitud rahvastikupoliitika valitsuskomisjon. Lisaks ametnikele ja poliitikutele kuuluvad komisjoni koosseisu ka kahe ülikooli teadlased, komisjoni töö ei ole katkenud ning see jätkub ka edaspidi. Tulenevalt komisjoni tegevust korraldava määruse §-st 3 on komisjonil õigus kaasata küsimuste lahendamisse spetsialiste ja eksperte ning  moodustada eksperdikomisjone ja töörühmi. Seega dubleeriks rahvastikutaaste rakkerühm juba olemasolevat tööformaati ning looks asjatut segadust“.

Selle lapseliku kirjavastuse peale väljendas ajakirjandusõppejõud: „Loen ja imestan ja kurvastan, sest selliselt pole tänapäeval ametisuhtlus enam toimiv. Riigikantselei anonüümne kiri on huumorivaldkonnast“. Või ehk tuleks rakendada hoopis  Georg Bernhard Shaw vaimukat väljendit “Võim ei riku inimesi. Aga kui lollid pääsevad võimule, rikuvad nad võimu.” Paraku lahkus G.B. Shaw juba kolmveerand sajandit tagasi igavikku ja temale ei saa auditeerimiseks strateegiabüroo vastust anda. Igatahes – ettevaatust – strateegiabüroo!

Tuleb jätkata. Selleks kasutame sotsiaalministeeriumi portaali, kust võetakse vastu  teabenõudeid. Palume esitada rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni viimaste aastate koosolekute protokollid. Õigustatud on teha seda teabenõude abil, sest protokollid on ometi olemas ja paari klõpsuga  on need soovijale edastatud.  Ministeeriumilt saadi kohe automaatvastus 26. septembril: „See on kinnituskiri, et oleme saanud Teie teave kätte“. Aga teabenõudele sätestatud viie  päeva tsensusest kinni ei peetud. Seepärast kümme päeva peale teabenõuet läks kiri kantsler Maarjo Mändmaale:

„Pöördun Teie poole, kes Te seisate hea sotsiaalministeeriumi hea nime  eest. Ülemöödunud nädalal saatsin Sotsiaalministeeriumile teabenõude paludes mulle edastada Rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni koosolekute protokollid aastaist 2023-24. Vajan neid kirjavahetuses Riigikantseleiga. Meil kinnitas, et teabenõue on kohale jõudnud. Küll ei ole vastus teabenõudele minuni jõudnud kahe nädala jooksul. Palun seadusega ette nähtud tähtajast edaspidi kinni pidada ja minu soov täita“.

Viimase kirja peale saabus jälle automaatvastus, mis kinnitas, et  pöördumisele, mis vajab vastamist, vastatakse esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul.
Esitatud teabenõue täidetakse 5 tööpäeva jooksul. Teabenõue on nõue saada mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teavet.  Eriti sobis mulle, et palusin
teabenõude teel valitsuskomisjoni protokolle – mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teavet. Paistab, et valitsuskomisjon käib koos kohvi joomas ja vestlemas, ilma et protokolli vormistataks. Veel skandaalsem on, et rahvastikukriisi olukorras pole kinnitust, et rahvastikutaaste rakkerühma ettepanek oleks üldse peaministri lauale jõudnud.

Ometi Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne (1998) kasutab mõisteid, nagu riigi põhieesmärgid ja põhiülesanded. Lõpparuanne kinnitab, et põhiülesannete hulka kuulub eesti rahvuse ja kultuuri läbi aegade säilimise tagamine. Soovides oma mittemidagi tegemist varjata, hiilivad valitsusasutused rahvastikukriisi ohjamisel  vastutusest ja vastustest kõrvale – sebivad nagu hiired tuules. Unustamatu Ants Paju hoiatas Eesti  Elujõu kongressil 1999:  Oma inimeste tarkuse ja energia mitte  kasutamine on tegelikult meeletus ja selle eest maksab kogu rahvas ränka hinda. Kas maksuaeg on käes?

Kui loole punkt pandud, siis potsatas äkki postkasti sotsiaalministeeriumi kiri koos vastusega teabenõudele ja kaks valitsuskomisjoni protokolli. Kas need lükkavad ümber minu etteheited ja kahtlused ning kauni  kujundi „hiired tuules“? Esimeses üheleheküljelises protokollis on otsustati puhul – „käsitleda sündimuse teemat“ ja teises poolteise leheküljelises hõredas tekstis otsustati juures – „komisjon ei sea eesmärgiks luua kõikehõlmavat rahvastikku mõjutavat dokumenti“. Viimane on vastuolus  valitsuse korraldusega – see  moodustati just rahvastikupoliitika kujundamiseks. Aastal 2024 komisjon ei ole koos käinudki, kas olukord lubas  seda?

Lõppjäreldus: rahvastikutaaste rakkerühm ei dubleeri midagi, küll aga tekitaks konkurentsi, et midagi ka tehtaks sündimuse suurendamiseks. Ja ikkagi on see vaid sajandik meetmetest, mida võiks ja peaks tegema.

Jaak Uibu, D.Sc.

Eesti II elujõu kongressi ettekanded on kättesaadavad:  https://www.digar.ee/arhiiv/et/%D0%BA%D0%BD%D0%B8%D0%B3%D0%B8/274414  ja ettekannete videomaterjalid https://www.eestiklubi.ee/videod/

Martin Ehala arvamus: https://arvamus.postimees.ee/8118715/martin-ehala-korgharidust-tuleks-hoopis-kokku-tommata

Indrek Neivelt kommentaar:

“Eelmisel aastal oli sündis lapsi alla 11 tuhande. Sellel aastal on Eestis sünde umbes 10 tuhat. Aga näiteks 2008 oli see 16 tuhat. Ning sadakond aastat tagasi sündis Eestis lapsi kolm korda rohkem kui praegu.

See aga tähendab, et 2030 läheb esimesse klassi kolmandiku võrra vähem lapsi kui on viimastel aastatel läinud. Hiiumaal tähendaks see kolm klassitäit esimese klassi last. Põlvamaal, Läänemaal ja Valgamaal kaheksat. 

Niipalju kestlikkusest. Päris kestlikkusest.

Samal ajal oleme me “kestlikkuse” nimel öelnud, et 2030 peame me taastuvat elektrit tootma sama palju kui me tarbime. Sellega saab maailmas hakkama vaid seitse riiki ja neil riikidel on selleks hoopis teised looduslikud eeldused. Aga meie Riigikogu on võtnud vastu seaduse, et peab 100%. Mis sellest, et Euroopa Liit on võtnud eesmärgiks 42.5%. Aga meie oleme ju “kestlikkuse” poolest eeskujuks teistele riikidele. “Planeet tuleb päästa” ja “Ambitsiooni peab olema”. Nii öeldakse võimukoridorides.

Aga sellest, et me oleme pannud rohkem kui poole kõrgema taastuvelektri (täpsemalt juhuelektri) eesmärgi, veel ei piisa. Meie elektritarbimine peab kasvama kaks korda. Ja sellise prognoosi on teinud paradoksaalselt Kliimaministeerium. Süsteemi operaator Elering on oma prognoosides oluliselt tagasihoidlikum.

Ja Kliimaministeerium nagu me teame, teeb meil kõike ikka “kestlikkuse” nimel.

Kui me võtaks Euroopa Liidus kokkulepitud eesmärgi ja Eleringi prognoosi, siis peaks meie juhuelektri võimsused olema neli korda (!!!) väiksemad. Ehk Kliimaministeerium tahab “kestlikkuse” huvides investeerida neli korda rohkem kui oleks vaja. 

Ja siis otsustatakse “kestlikkuse” nimel maksta rohkem toetusi ettevõtetele ning vähem lastega peredele. 

See peab olema unenägu.”

Loe Jaak Uibu teemasid lisaks:

16.10.2023

Meie Nursipalu MTÜ esitas Kliimaministeeriumile ettepaneku Nursipalu rahvuspargi moodustamiseks.

Ettepaneku kohaselt hõlmaks  Nursipalu rahvuspark  piirkonna kõige rikkama looduse ja kultuuripärandiga alasid. Rahvuspargi alale jääksid praegused Keretü ja Timmase  looduskaitsealad -kusjuures Timmase on ka Euroopa tähtsusega Natura 2000 võrgustiku ala, lisaks Natura võrgustikku kuuluvad Rõuge jõgi ja Pärlijõgi, 11 I kaitsekategooria liikide püsielupaika, neli metsise püsielupaika, 73 vääriselupaika, rohkelt  II ning III kaitsekategooria liikide elu- ja kasvukohti. Planeeritava rahvuspargi alale jääks 9 muinsuskaitse objekti ja hulgaliselt pärandkultuuriobjekte, mitmed põlistalud ja ajaloolised asualad. Rahvuspark jääks riikliku tähtsusega rohevõrgustiku tugialale. Kaitse alla võetaks 9 Euroopa tähtsusega elupaigatüüpi, neist neli on eriti ohustatud.

Rahvuspargi piiride ja kaitsevööndite määramisel lähtuti põhimõttest, et oleks tagatud nii loodusväärtuste kui ajaloolis-kultuuriliselt rikkaliku pärandiga piirkonna kestmine ja samas ka riigikaitsevajadused. Nursipalu rahvuspargis oleks 2 loodusreservaati, 7 sihtkaitsevööndit ja piiranguvöönd, kus kaitse-eeskirjas võiks ette näha militaarse tegevuse.

Erilist tähelepanu pöörati põhja- ja pinnavee kaitsele, kuna riigikontrolli aruande (2018) järgi asuks planeeritav Nursipalu harjutusväli  piirkonnas, kus põhjaveekogum on suures osas  halvas seisundis. Riiki ei saa kaitsta joogiveeta.

Kokku hõlmaks Nursipalu rahvuspark ca 5400 ha. Kuna Eesti peab aastaks 2030 suurendama EL elurikkuse strateegia kohaselt (EC 2021)  kaitstavate alade osakaalu ca 10 % võrra, siis toetab rahvuspargi loomine igati selle kohustuste täitmist. Et Relvaseaduse muutmisega militaarsete harjutusväljade loomisel või laiendamisel enam keskkonnamõjude hindamise kohustust ei ole, siis on Eesti kestmise huvides  vaja kaitsta elukeskkonda läbi kaitseala.

Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse ja Kaitseministeeriumi esindajad on korduvalt avalikult öelnud, et riigikaitse ja looduskaitse ei välista teineteist. Kadri Auväärt on väitnud, et harjutusväljadel elurikkus kasvab. Seega võiks Eestist saada edulugu, kus looduse ja riigi kaitsmine on targalt korraldatud ning tagatud valmisolek erinevateks kriisideks.

Lisa 1. Nursipalu rahvuspargi välispiir ja vööndid. Lae alla SIIT

Lisa 2. Ettepanek rahvuspargi moodustamiseks

Lugupidamisega, Maarika Niidumaa – MTÜ Meie Nursipalu juhatuse liige, tel. 5215143