Eesti kohtusüsteemi formaalse õigusdemokraatia probleem ning rahvusvahelise õiguse järjekindel marginaliseerimine

Sissejuhatus

Eesti Vabariigi kohtusüsteem kujutab endast vormiliselt demokraatlikku institutsiooni, millel on põhiseaduslik kohustus järgida nii siseriiklikke kui ka rahvusvahelisi õigusnorme. Praktikas on aga täheldatav tendents, kus õigust tõlgendatakse viisil, mis loob süsteemse barjääri rahvusvaheliste lepingute, Euroopa Liidu õiguse ja kodanikuõiguste sisulisele kohaldamisele. Tegemist on nähtusega, mida võib kvalifitseerida kui õiguslik formaaldemokraatia, mille keskseks tunnuseks on õiguse formaalne järgimine, kuid selle sisulise eesmärgi eiramine.

Rahvusvahelise õiguse ja EL õiguse kohaldamise tõkestamine

Põhiseaduse (PS) § 123 kohustab Eesti riiki järgima rahvusvahelisi lepinguid ning PS § 3 lõige 1 rõhutab, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellest tulenevalt on rahvusvahelisel õigusel ning Euroopa Liidu õigusel prioriteet siseriikliku õiguse ees, kui need on omavahel vastuolus.

Vaatamata sellele on praktikas levinud kohtupraktika, mille kohaselt:

– rahvusvaheliste lepingute sätteid tsiteeritakse formaalselt, kuid neid ei analüüsita sisuliselt ega rakendata olukorra lahendamiseks;

– Euroopa Liidu õiguse tõlgendamiseks puudub süsteemne valmisolek esitada eelotsusetaotlusi Euroopa Kohtule (CJEU);

– EL õiguse ja rahvusvahelise õiguse sätteid tõrjutakse viitega siseriiklikele üldnormidele, isegi kui need on sisuliselt allutatud rahvusvahelisele normile.

Menetlussofistika kui süsteemne meetod

Eesti kohtutes on täheldatav menetluslik strateegia, kus sisulised rahvusvahelised argumendid lükatakse tagasi menetlustehnilistel alustel (nt argumendi esitamise hetk, vormivigade otsimine, siseriiklike vaidlusaluste reeglite piiritlemine kitsalt). See meetod – mida võib õigusteaduslikult nimetada menetlussofistikaks – võimaldab vältida olukordi, kus rahvusvahelise õiguse kohaldamine tooks kaasa:

uute õigussubjektiivsete positsioonide tunnustamise (nt üksikisiku õiguste tugevdamine);

– Eesti kehtiva praktika või seadusandluse põhiseaduslikkuse kahtluse alla seadmine;

– vajaduse pöörduda Euroopa rahvusvaheliste kohtute või muude rahvusvaheliste instantside poole.

Euroopa eelotsusetaotluste statistiline kõrvalejäämus

Eesti on Euroopa Liidu liikmesriikide seas üks väikseimaid eelotsusetaotluste esitajaid Euroopa Kohtule. „Per capita” ning õigusteadusliku süsteemi arvestuses viitab see:

– madalale õigusteadlikkusele institutsionaalsel tasandil;

– süsteemsele tõrkele EL õiguse elava tõlgendamise osas;

– siseriikliku õiguse suletusele rahvusvahelise õigussüsteemi suhtes.

Kodaniku teadmise summutamine ja tõlgendusmonopol

– Praktikas on kujunenud olukord, kus rahvusvahelise õiguse täpne teadmine ei taga kodanikule õiguskaitset, kui:

–  kohus või haldusorgan keeldub argumenti sisuliselt menetlemast;

– riik väldib ingliskeelse või mitmekeelse lepinguteksti võrdlevat analüüsi;

– tõlgenduspädevus koondub suletud institutsionaalsesse ruumi, kus puudub läbipaistev arutelu.

See kujutab endast tõlgendusmonopoli, mille abil riik kontrollib mitte üksnes õigusnormi kehtivust, vaid ka selle sisu. Selline praktika on vastuolus õigusriigi põhimõttega, mis eeldab normatiivse keskkonna avatust, läbipaistvust ja sõltumatut kohtulikku kontrolli.

Järeldus ja soovitused

Eesti õiguskorra usaldusväärsus eeldab:

– rahvusvaheliste ja EL õigusallikate sisulist, mitte üksnes formaalset arvestamist;

– eelotsusetaotluste mehhanismi süsteemset kasutust kooskõlas Euroopa rahvusvaheliste kohtute praktikaga;

– kodaniku õigust saada põhjendatud ja mitmekeelset tõlgendust rahvusvaheliste normide osas;

– õigussüsteemi avamist kriitilisele analüüsile ning sõltumatule järelvalvele.

Ilma nende tingimusteta ei saa rääkida tegelikust õigusriigist ega demokraatlikust võimuharude tasakaalust, vaid üksnes vormilisest õiguse järgimisest, millel puudub sisuline legitiimsus.

Analüüsi koostaja Revo Jaansoo

Loe lisaks: