Euroopas on dokumenteeritud juba üle 1300 SLAPP-juhtumi ning see arv kasvab stabiilselt iga aastaga. Kuigi avalikkuses seostatakse vaigistushagisid enamasti ülisuurte tsiviilnõuetega, on viimasel ajal hakanud kanda kinnitama palju ohtlikum trend: kriminaalne SLAPP, kus kriitika pööratakse riigi abiga “kuriteoks”.

Euroopa Liidu SLAPP-direktiiv: Kas lahendus või paber-tiiger?

Eesti Riigikogu õiguskomisjoni menetluse andmetel võeti Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seadus (vaigistushagi eest kaitsmise direktiivi ülevõtmine) vastu 20. juunil 2026. Kas see direktiiv taltsutab võimujanuseid ja korruptsioonikahtlusega kohtunikke?

2024 aastal jõustus Euroopa Liidu vaigistushagide vastane direktiiv (Directive (EU) 2024/1069), mille liikmesriigid (sealhulgas Eesti Riigikogu) pidid siseriiklikku õigusesse üle võtma hiljemalt 2026. aasta keskpaigaks. Direktiivi peamised relvad on:

• Varajane lõpetamine: Ilmselgelt põhjendamatute ja pahatahtlike hagide kiire tuvastamine ja menetluse lõpetamine.
• Finantsilised sanktsioonid: Kuritarvituslike hagide esitajate karistamine ja ohvritele kahjude hüvitamine.

Suur probleem: Direktiiv keskendub valdavalt tsiviil- ja kaubandusasjadele. See jätab aga ukse pärani kriminaalmenetlustele, mida hagejad või võimuesindajad saavad kuritarvitada kriitiliste häälte summutamiseks. Eestis on selle ilmekaks näiteks Karistusseadustiku § 305 (kohtuniku solvamine), mida saab kergesti kasutada terava kriitika kriminaliseerimiseks ja süsteemi enesekaitseks.

Mustrid meil ja mujal: Kui kriitikast saab “kuritegu”

Rahvusvaheliselt tuntuim ja traagilisim näide on Malta uuriv ajakirjanik Daphne Caruana Galizia, kes seisis enne oma mõrva silmitsi kümnete pahatahtlike tsiviil- ja kriminaalhagidega. Poolas ja Ungaris kasutavad riiklikud struktuurid süsteemselt menetlusi vaba meedia summutamiseks.

Eestis on samuti näha murettekitavaid mustreid, kus formaalselt korrektsete menetlusotsuste taha peidetakse sisulist vaigistamist. Lisaks meediaväljaannete enesetsensuuri tekitanud pretsedentidele (nt Delfi AS v. Estonia) või ajakirjanike isikliku varaga riskimisele ringkonnakohtu lahendite tõttu, on Eesti jõudnud faasi, kus vaigistusvahendina kasutatakse kriminaalõigust.

Annika Urmi juhtum: Kriminaalse SLAPP-i tipp-punkt Eestis

Üheks markantsemaks näiteks on rahvusvahelise ajakirjaniku ja ettevõtja Annika Urmi juhtum. Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo koos kolleegidega Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson algatasid Annika Urmi suhtes kriminaalmenetluse Karistusseadustiku § 305 alusel (kohtuniku solvamine). Konflikt tipnes sellega, et ajakirjanik kuulutati riiklikult tagaotsitavaks.

Antud juhtumis viivad “niidid” sõprussuhetele ja endiste pikaaegsete kolleegide sidemetele nagu näiteks kohtunik Liina Naaber-Kivisoo ja prokuröd Paul Pikma töötasid aastaid Jõhvi Kohtumajas kolleegidena ja “vihjete” järgi on nad tänaseni väga head sõbrad. Samuti on “vihjed” et Liina Naaber-Kivisoo on väga heades suhetes endise peaprokuröri Andres Parmasega (Andres Parmasest sai kohtunik Liina Naaber-Kivisoo alluvuses) ja tänase peaprokuröri Astrid Asiga. Väidetavalt aitas Astrid Asi kaasa Liina Naaber-Kivisoo saamisel Harju Maakohtu Esimeheks, sest vabadel valimistel Liina Naaber-Kivisoo põrus – teda suur osa kolleege ei usaldanud. Lisaks on Annika Urmi kaitsev advokaat Maarika Suurpere heades suhetes prokurör Paul Pikmaga ja kohtuniku Marju Persidskajaga (kes väljastas vahistamise määruse Annika Urmi suhtes).

Tugevad märgid näitavad ringkaitset kohtusüsteemis ja sellise grupiviisiline tegevus tagajärjel on tugevad küüditamise tunnused.

Tühistamisest “süsteemseks küüditamiseks”: Kaasaegse vaigistamise uus tase

Kui seni on avalikkuses räägitud sellistest juhtumitest – olgu tegu Annika Urmi, Eneke Rootsi või teiste sarnaste kaasustega – eelkõige kui inimese sotsiaalsest “tühistamisest” (cancel culture), siis menetluslike meetmete karmistumine sunnib seda mõistet ümber hindama. Tühistamine viitab tavaliselt ühiskondlikule hukkamõistule ja isolatsioonile. Kuid olukorras, kus mängu pannakse kohtunike piiramatu võim ja riiklik sundaparaat, ei räägi me enam pelgalt mainekujunduslikust survest, vaid inimese füüsilisest, juriidilisest ja geograafilisest elimineerimisest tema koduriigist ja igapäevasest elukeskkonnast.

Kui riigipiire ületavaid ajakirjanikke ja ettevõtjaid hakatakse solvamissüüdistuste ettekäändel tagaotsitavaks kuulutama, neilt vabadust võtma või sunduslikult riigist eemale tõrjuma, omandab see protsess hoopis süngema varjundi. Oma olemuselt hakkab selline suunatud sunnimeetmete kasutamine meenutama ajaloolisi kuritegelikke praktikaid – süsteemset inimeste küüditamist ja sunnitööd, mida rakendati maailmasõdade ajal ja rakendatakse repressiivsetes režiimides ka tänapäeval. Kui varem laaditi teisitimõtlejad vagunitesse, siis täna tehakse seda “formaalselt korrektsete” kohtuotsuste, tagaotsimiskuulutuste ja kontode külmutamiste abil. Tulemus on aga sama: inimene kistakse vägivaldselt välja tema elust, perest ja ühiskonnast, muutes kohtusaali õigusemõistmise koha asemel repressiivseks väljasaatmise ja hävitamise vahendiks.

Seda kogu lugu uurides ja selle sees olles jääb tugev mulje, et eelpool nimetatud kohtunikud, prokurör ja RÕA advokaat tahavad Annika Urmi küüditada eksperimendi pärast:

See juhtum esindab klassikalist kriminaalse SLAPP-i mustrit, kus:

1. Võimupositsiooni kasutamine: Kohtunikud, kes peaksid Euroopa õigustraditsiooni kohaselt taluma tavainimesest oluliselt rohkem kriitikat (kuna nad teostavad avalikku võimu), astuvad üles “kannatanutena”.
2. Mõõdutundetud meetmed: Solvamissüüdistuse baasilt kasutatakse drastilisi meetmeid, nagu tagaotsitavaks kuulutamine ja psühholoogiline surve meedias.
3. Näiline seaduslikkus: Väliselt on kõik juriidiliselt korrektne, kuid sisuliselt ehitatakse narratiivi, mis hävitab isiku maine ja võtab võimaluse sisuliseks kaitseks.

Võimalikud kaitsetaktikad SLAPP-i vastu

Kuidas saab ennast kaitsta isik või ajakirjanik, kes on sattunud süsteemse ja pahatahtliku rünnaku alla?

1. Rahvusvaheline ja avalik fookus (Publicity & International Crowdsourcing)

SLAPP elab pimeduses ja formaalsustes. Parim vastumürk on avalikustamine. Annika Urmi ja sarnaste juhtumite puhul on esmaseks kaitseks juhtunu laialdane kajastamine rahvusvahelistes kanalites ja meediavabaduse organisatsioonides (nt CASE – Coalition Against SLAPPs in Europe). Kui kohalik süsteem üritab kriitikut vaikselt “tühistada”, sunnib rahvusvaheline tähelepanu riigiorganeid oma samme hoolikamalt kaaluma.

2. Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkusele tuginedes menetluse vaidlustamine

Ehkki Eesti seadusandlus võib lubada ametniku või kohtuniku solvamise kriminaliseerimist, on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika siin vankumatu: avaliku võimu kandjad peavad taluma ka ebamugavat, teravat ja solvavat kriitikat. Kaitsetaktika peab igas menetluse etapis viitama sellele, et kohalik kriminaalmenetlus on vastuolus Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtetega ja inimõiguste konventsiooni artikliga 10 (sõnavabadus).

3. Ekspertiiside ja tõendite sõltumatu ülekontrollimine (Counter-Expertise)

Kriminaalses SLAPP-is kasutatakse sageli selektiivseid või kallutatud eksperthinnanguid (nt isiku tervisliku või psühholoogilise seisundi kohta), et luua näiline objektiivsus ja õigustada piiranguid. Kaitse peab sellises olukorras kaasama koheselt sõltumatud ja rahvusvahelised eksperdid, et lükata ümber menetlejate poolt “sobitatud” järeldused.

4. Vasturünnak ja riigi vastutuse nõudmine

Kui menetlus on ilmselgelt ebaproportsionaalne, tuleb kasutada taktikat, kus nõutakse riigilt kahjutasu pahatahtliku ja põhjendamatu tagakiusamise eest. See nihutab fookuse süüdistatavalt tagasi riigiaparaadi kuritarvitustele.

5. Poliitilise varjupaiga (asüüli) taotlemine teises riigis

Kui koduriigi õigussüsteem ja riiklikud struktuurid on täielikult politiseeritud või süsteemselt kallutatud ning isikut ähvardab reaalne vangistus või inimõiguste rikkumine pelgalt sõnavabaduse kasutamise eest, võib viimaseks ja kõige drastilisemaks kaitsemeetmeks kujuneda asüüli taotlemine demokraatlikus välisriigis.

• Rahvusvaheline kaitse tagakiusamise eest: Kui riigiasutused, prokuratuur ja kohtud kuritarvitavad kriminaalmenetlust vaigistamise eesmärgil (nt põhjendamatud tagaotsitavaks kuulutamised ja kriminaalsed SLAPP-menetlused), on isikul õigus taotleda rahvusvahelist kaitset Genfi konventsiooni alusel, viidates poliitilisele või ametkondlikule tagakiusamisele.
• Menetluste ja väljaandmiste peatamine: Varjupaigataotluse esitamine teises riigis peatab reeglina koduriigi poolt algatatud väljaandmismenetlused (sh Interpoli või Euroopa vahistamismääruse täitmise), kuni sihtriik on asjaolud sõltumatult läbi vaadanud. See pakub hädavajalikku juriidilist hingamisruumi ja turvalisust.
• Pretsedendi loomine: Demokraatliku välisriigi otsus anda ajakirjanikule või aktivistile asüül on ühtlasi tugev rahvusvaheline hukkamõist koduriigi kohtusüsteemile, tõestades ametlikult, et päritoluriigis ei ole tagatud õiglane kohtumõistmine ja inimõiguste kaitse.

Kokkuvõte: Eesti valikukoht

Vabade inimeste ühiskond ja demokraatia ei lagune pauguga, vaid hääbub järk-järgult siis, kui küsimuste esitamine muutub karistatavaks ja kohtusaalist saab hirmu instrument.

Eesti seisab täna ohtlikul piiril. Selleks, et me ei muutuks riigiks, kus võim kaitseb õiguse asemel iseennast, peab Justiitsministeerium tagama, et SLAPP-vastane kaitse ei jääks vaid tsiviilasjade paberlikuks formaalsuseks. Kaitse peab laienema ka kriminaalmenetlustele ja Karistusseadustiku ajast jäänud drakonilised sätted tuleb kriitiliselt ümber vaadata.

Artikli koostas: Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe lisaks:

Ja siis sünnib otsus.

Formaalsetel alustel on kõik korrektne:
on ekspertiis, on tõendid, on menetlus.

Aga üha sagedamini kerkib küsimus:

mis juhtub siis, kui ekspertiis ei ole tegelikult täielik, objektiivne ega kõiki tõendeid arvestav?

Kui ekspertiis muutub tõendi asemel otsuseks: kuidas kohtuekspertiisi vead võivad viia ebaõiglase kohtumõistmiseni

See artikkel on uuriv analüüs kohtuekspertiisi rollist Eesti kriminaalmenetluses

Ekspertiis kui tõend – või kui otsus?

Inimesed mäletavad covid pandeemia aega, kus kasutati tuntud “eksperte” selleks, et covidi vaktsiini narratiiv inimkonnale peale suruda. Sellist “tuntud ekspertide” nimedega “ekspertiise” kasutatakse tihti kohtusüsteemis, et võim saaks näidata oma “tõelist palet”.

Kuidas ekspertiise võltsitakse ja SLAPP taktikat inimeste vaigistamiseks kasutatakse, saad kuulata ühelt tuntumalt SLAPP ohvrilt, Jüri Linalt:

Kohtuekspertiisi roll on selge:
anda kohtule eriteadmiste põhjal hinnang.

See ei ole otsus.

See ei ole tõde.

See on üks tõend teiste seas.

Aga praktikas toimub sageli midagi muud.

Ekspertiis muutub:

• kõige kaalukamaks tõendiks
• vahel ainsaks sisuliseks aluseks
• mõnikord isegi vaikivaks otsuseks

Kui ekspertiisi lõpus seisab:

“isik on võimeline osalema menetluses”

siis kipub see kujunema faktiks.

Küsimata jääb:

“mille põhjal see järeldus tehti?“

Uuriv muster: kui olulised tõendid jäävad kõrvale

Mitmete juhtumite analüüs näitab korduvat mustrit ja tuntud ekspertide nimed (dr. Evelin Eding ja dr Tanel Vaas) korduvad.

Eksperdi käsutuses on:

• digiloo andmed
• ravivate arstide hinnangud
• erakorralised pöördumised
• diagnoosid ja raviplaanid

Aga ekspertiisis:

• neid ei analüüsita
• neid ei võrrelda
• neid ei põhjendata

Halvimal juhul:
neid lihtsalt ei käsitleta

See ei ole enam meditsiiniline hindamine.

See on tõendite selektiivne kasutamine.

Diagnostiline lõks: kui minevik määrab oleviku

Psühhiaatrias on tuntud nähtus nimega:

diagnostiline ankurdumine

See tähendab, et: varasem hinnang või test hakkab määrama kogu edasist diagnoosi.

Isegi siis, kui hilisemad andmed näitavad muutust.

Kui ekspertiis tugineb:

• aastaid vanadele testidele
• ilma värske seisundi analüüsita

siis ei hinnata enam inimest hetkes,
vaid hinnatakse tema minevikku.

Kõige kriitilisem küsimus, mida sageli ei küsita

Kohtuekspertiisi keskne küsimus ei ole:

“kas inimene on võimeline osalema”

vaid:

mis juhtub, kui ta osaleb.

Kas:

• tekib tervisekriis?
• seisund halveneb?
• inimene suudab istungil keskenduda?

Paljudes ekspertiisides puudub:

• riskihinnang
• koormustaluvuse analüüs
• ägenemiste prognoos

Ja see on koht, kus süsteem hakkab logisema.

Üks lause, mis võib otsustada saatuse

Kui kompleksne terviseseisund taandatakse lausele:

“isik on võimeline osalema menetluses”

siis kaob ära kogu kontekst.

Sest tegelik küsimus on alati:

• mitu tundi?
• millise stressiga?
• milliste pausidega?

Kui sellele ei vastata,
siis ei ole ekspertiis sisuliselt kasutatav.

Päriselu tagajärjed

Dokumentidest ja juhtumitest joonistub välja konkreetne muster:

• ekspertiis lubab täiskoormust
• kohus määrab täiskoormuse
• järgneb tervisekriis

See ei ole hüpoteetiline.

Need on:

• kiirabi väljakutsed
• teadvusekaod
• psüühilised kokkuvarisemised

Mõnel juhul ka:
püsiv töövõime kaotus ja isegi surm.

Kui kohus ei kontrolli ekspertiisi

Seaduse järgi peab kohus:

• hindama kõiki tõendeid
• kontrollima ekspertiisi
• vajadusel määrama uue ekspertiisi

Aga praktikas:

• eksperte ei küsitleta
• vastuolusid ei lahendata
• ekspertiisi ei analüüsita

Ja tekib olukord, kus:

kohus ei otsusta – vaid järgib ekspertiisi.

Süsteemne risk: usaldus vs kontroll

Avalikus ruumis on ilmunud ka kriitilisi käsitlusi, kus väidetakse, et ekspertiisi kasutatakse vahel süsteemselt narratiivi kinnistamiseks – SLAPP strateegia (Euroopa Liidus keelatud).

Näiteks ühes artiklis väidetakse, et:

eksperdid täidavad tellimust, mitte ei tee sõltumatut analüüsi

Need väited ei teki niisama ja tühjalt kohalt.

Aga need näitavad midagi olulist:

usaldus süsteemi vastu ei ole enam iseenesestmõistetav.

Mis juhtub, kui kontroll kaob?

Kui:

• ekspert ei põhjenda
• kohus ei kontrolli
• vastuolusid ei lahendata

siis muutub ekspertiis:

kontrollimatuks võimuks

Ja see võib viia:

• vale järelduseni
• vale otsuseni
• äärmuslikul juhul
  vabaduse kaotuseni, eluaegseks invaliidiks või koguni ootamatu surm.

Järeldus: ekspertiis peab vastama samadele standarditele kui kohtumenetlus

Ekspertiis ei saa olla erand.

Ta peab:

• arvestama kõiki tõendeid
• selgitama vastuolusid
• olema kontrollitav

Kaks kriitilist põhimõtet

1. Ekspertiis peab olema terviklik, mitte valikuline
2. Kohus peab ekspertiisi kontrollima, mitte usaldama automaatselt

Minu lõppsõna

Õiglane kohtumõistmine ei tähenda,
et eksperdid ei tohi eksida.

See tähendab:

et nende eksimused ei tohi jääda kontrollimata!

Sest hetkel, kui ekspertiisi ei kontrollita,
ei ole see enam tõend.

See on otsus.

Ja otsuseid ei tohi teha ilma kontrollita.

Märkus: Kui sul on kogemus või info sarnaste juhtumite kohta, kirjuta toimetusele.
Uuriv ajakirjandus sünnib siis, kui inimesed julgevad rääkida.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe sarnastel teemadel lisaks:

Reeglite järgi, aga katki: kuidas seaduslik õigussüsteem võib inimese hävitada – Raigo Sõkkali lugu

Raigo Sõkkal saatis Fonte.News toimetusele enda loo koos kõigi kohtuotsuste ja kogu protsessi dokumentatsiooniga (tõedid, kirjeldused, kirjavahetused). Sa saad Raigo enda poolt koostatud detailset lugu tema protsessist lugeda SIIT. Raigo soov oli avalikustada tema lugu eesmärgiga pöörata väga olulist tähelepanu “kuidas seaduslik õigussüsteem võib inimese hävitada”.

Raigo Sõkkal ei ole „eksimatu ohver“. Kohtud on korduvalt tuvastanud narkootiliste ainete omamise ning hiljem ka käitlemise ja kasvatamise. Ained olid ekspertiisidega kinnitatud, kogused kvalifitseerusid kehtiva õiguse järgi „suureks koguseks“ ning varasem karistatus mängis rolli nii süüdistuse raskusastmes kui ka tõkendite valikus. Õiguslikult oli tegemist kuritegudega, mille eest seadus näeb ette ka reaalse vangistuse.

Kuid küsimus ei ole ainult selles, kas süüteokoosseis oli täidetud. Küsimus on selles, milline on eelvangistuse tegelik hind inimese elule.

Raigo veetis ligikaudu 14 kuud eelvangistuses enne, kui kriminaalasi jõudis sisulise lahenduseni. Vahistamist pikendati korduvalt ning kuigi kohtud järgisid menetluslikke nõudeid, jäi sisuline arutelu alternatiivsete tõkendite üle napiks. Eelvangistus, mis seaduse järgi peaks olema erandlik meede, muutus pikaajaliseks seisundiks.

Pika eelvangistuse mõju ei piirdu vanglamüüride vahele. Kui inimene viibib eeluurimise ajal vanglas üle aasta, tühistatakse tema tsiviilne elu sisuliselt täielikult. Kaob töökoht ja sissetulek. Üürikodu või laenuga soetatud elamispind muutub kättesaamatuks, sest inimene ei saa teha makseid ega täita lepinguid. Katkevad töösuhted, lagunevad sotsiaalsed sidemed ja kaob igasugune majanduslik stabiilsus.

Kui selline inimene lõpuks vabaneb, ei naase ta „ellu“. Tal ei ole sageli enam kodu, töökohta ega rahalisi vahendeid, mille abil uuesti alustada. Eelvangistus ei karista üksnes vabaduse võtmisega – see lõikab läbi inimese ellujäämisvõimalused. Paratamatult tekib olukord, kus riik toodab ise uusi kodutuid ja sotsiaalselt tõrjutuid, kellega tuleb hiljem tegeleda juba sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi kaudu. See on kallis, pikaajaline ja sageli vältimatu tagajärg.

Just siin muutub küsimus individuaalsest juhtumist ühiskondlikuks probleemiks. Eelvangistus, mida kasutatakse menetlustagatisena, hakkab täitma sotsiaalse hävitamise funktsiooni, milleks see kunagi mõeldud ei ole olnud.

Raigo on esitanud tõsiseid väiteid politseivägivalla ja vangla tervishoiu puudujääkide kohta. Dokumentidest ei nähtu, et nende väidete osas oleks läbi viidud sõltumatu ja põhjalik uurimine. See ei tähenda automaatselt, et väited vastavad tõele – kuid see tähendab, et riik ei ole suutnud neid ka veenvalt ümber lükata.

Oluline on eristada kahte tasandit. Ühel tasandil on kuriteod, mis olid kohtu hinnangul tõendatud. Teisel tasandil on inimene, kelle tervis halvenes, kelle vaimne seisund murdus ning kelle elu kaotas vundamendi ajal, mil kõik menetlustoimingud olid formaalselt korrektsed.

Raigo Sõkkali juhtum ei ole tõend selle kohta, et Eesti õigussüsteem oleks ebaseaduslik. See on aga näide sellest, et süsteem võib olla seaduslikult toimiv, kuid inimesele hävitav. Kui seaduslikkus muutub ainsaks mõõdupuuks ja inimlik ning sotsiaalne mõju jäetakse arvestamata, tekib olukord, kus keegi ei riku reegleid – aga keegi ei vastuta tagajärgede eest.

Just seetõttu on see lugu avalikkuse jaoks oluline. Mitte selleks, et õigustada kuritegusid, vaid selleks, et küsida:
kas õigusemõistmine peab olema ainult korrektne või ka ühiskondlikult vastutustundlik?

See küsimus puudutab igaüht, kes usub, et seadus ei peaks inimest lihtsalt menetlema, vaid ka säilitama tema võimaluse pärast karistust – või isegi enne süü lõplikku tuvastamist – uuesti elus hakkama saada.

Artikli koostas Veiko Huuse

Loe lisaks: