See masinavärk ei vali vahendeid, rakendades grupiviisilist tühistamist, meediaterrorit ja juriidilisi rünnakuid, mida tuntakse üleilmselt nime all SLAPP (Strategic Lawsuits Against Public Participation – üldsuse osalemise vastased strateegilised hagid), mille eesmärk on kriitikute majanduslik ja psühholoogiline murdmine.

Süsteemi suletud ring: Miks tavadisainiga inimene ei leia Eestis õiglust ja miks Põhiseadus on muutunud dekoratsiooniks

Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahvid 13 ja 14 deklareerivad uhkelt, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele ning et õiguste tagamine on kohtu-, täidesaatva ja seadusandliku võimu kohustus. Kuid reaalne elu näitab, et need read kehtivad valikuliselt. Kui süsteemi seest pärit isik – olgu selleks kohtunik, prokurör, mõni mõjuvõimas advokaat või peavoolumeedia väljaanne – rikub seadust, valitseb täielik vaikus. Prokuratuur ei algata menetlusi, ametkonnad pigistavad silmad kinni ning õiguskantsleri nõunikud piirduvad formaalsete vastustega.

Tegemist on klassikalise ringkaitsega, kus riigijuhtimine, kohtud, prokuratuur, kapo, pangandus ja suurmeedia toimivad ühe ja sama organismi rakukestena, kaitstes mitte kodanikku, vaid iseennast. Tavainimese jaoks tähendab soovitus „pöördu oma õiguste kaitseks kohtusse“ sisuliselt mõnitust ja ressursside raiskamist, sest süsteem on iseenda kohtunikuks.

Seltskondlik ringkaitse: Miks advokaat sind ei päästa

Selles suletud maatriksis on naiivne loota, et Riigi Õigusabi (RÕA) korras määratud või isegi kalli raha eest palgatud advokaat toob sulle õiglase lahenduse. Tänases Eestis ei otsustata kohtuasju mitte seadusetähe või argumentide kaalukuse, vaid klannikuuluvuse põhjal. Otsuste tegelikuks tagamaaks on asjaolu, millisesse “seltskonda” kaitsealune kuulub, kes on tema sõbrad või millist ühiskondlikku narratiivi ta esindab. Kui sa oled märgistatud kui süsteemiväline teisitimõtleja või kui sinu tutvusringkond ei kuulu eliidi heakskiidetud siseringi, muutub su kaitsja sageli vaid formaalseks statistiks. Advokatuur on põimunud ühisesse võrgustikku kohtunike ja prokuröridega, mistõttu juriidiline abi taandub pelgalt rituaalseks kaasatantsimiseks režiimi poolt juba ette otsustatud kohtuotsusele.

Elulised näited: Annika Urm, Kristiina Heinmets ja Kristi Loigo juhtumid

Seda vankumatut seadusetuse müüri illustreerivad ilmekalt mitmed viimaste aastate skandaalsed juhtumid:

• Annika Urmi juhtum ja süsteemne inimjaht: Rahvusvahelise ajakirjaniku ja ettevõtja Annika Urmi saaga on kestnud juba pea kümme aastat. Urm on langenud pretsedenditu tagakiusamise ohvriks, kus tema põhiõigusi – eraelu puutumatust, süütuse presumptsiooni ja andmekaitset (GDPR) – on süstemaatiliselt rikutud. Kui Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo ja tema kolleegid algatasid Urmi suhtes kriminaalasja paragrahvi alusel, mis käsitleb kohtuniku solvamist, paljastus süsteemi tegelik pale: kriminaalmenetlust kasutatakse tsiviilvaidluse asemel, et summutada igasugust kriitikat ja satiiri, mis on tegelikult kaitstud sõnavabadusega (PS § 45). Urmi kuriteoteated kohtunike, prokuröride ja laimu levitavate ajakirjanike kohta jäetakse eos tähelepanuta. Riigi Õigusabi (RÕA) korras määratud kaitsjad või ekspertiisid ei täida sellises olukorras mitte kliendi kaitse, vaid pigem süsteemi sujuva toimimise ja menetlussurve tagamise rolli. Inimene jäetakse täielikult kaitseta, mistõttu ainus viis ellu jääda ja end terrori eest säästa on süsteemist füüsiliselt ja vaimselt eemalduda ehk põgeneda.
• Kristiina Heinmets ja võimuliialdused: Läbi katsumuste pidi minema ka Kristiina Heinmets, kelle lapsehooldusõiguse saagas tegi kohtunik Ahti Kuuseväli otsuseid, mis hiljem tühistati kui seadusevastased. See juhtum näitas, kuidas ametnikud, kohtutäiturid ja lastekaitsjad võivad ühises juriidilises rägastikus toimida lapse ja ema huvide vastaselt, tekitades jõhkrat ülekohut, millest vabanemine nõuab tohutut avalikku tähelepanu ja vaimset vastupanu.
• Kristi Loigo ja meediaterror: Sarnaselt Eneke Rootsi ja teiste tühistamiskampaaniate ohvritega on Kristi Loigo juhtum ilmekas näide sellest, kuidas suurtööstuslik meediaterror suudab inimese maine ja elutöö hävitada loetud päevadega, ilma et ohvril oleks reaalset juriidilist või finantsilist võimekust end hiiglaslike meediakorporatsioonide vastu kaitsta.
• Poliitilise võitleja Sandra Sirge hiljutine juhtum pole erand aga kinnitab süsteemi käsilaste töövõtteid ka süsteemis sees tegutsejate suhtes. Jääb mulje, et armu ei anta kellelegi. Loe Sandra lugu SIIT.
• Fonte.News toimetusele on viimase kahe aasta jooksul laekunud üle saja sarnaseid “tühistamise”, “näljutamise” ja “küüditamise” juhtumi. Eriti lastehooldusõiguse, perevägivalla, sotsiaaltoetuste jagamisel ametnike korruptsiooni ja pedofiilide tegevuste kohta. Neid pole toimetus avaldanud nii kannatajate enda kui ka toimetuse enda turvalisuse huvides. Kuid see on pisike jäämäe tipp alles.

Eestis on, seni varjul olnud, SLAPP protsessid välja tulnud ja neid on sotsiaalmeedias võrreldud Venemaa, Ukraina ja Põhja-Korea jõuvõtetega vaba- ja teisitimõtlejate vastu.

Kas käimas on 21. sajandi küüditamine ja “näljamängud”?

Kui vaadata Eestis toimuvat läbi ajaloolise prisma, tabab ärganud mõistust judin: meie silme all on käivitatud 21. sajandi modernne küüditamine ja peenelt disainitud “näljamängud”, mille mustrid kopeerivad hirmutava täpsusega mineviku rängemaid diktatuure.

Ajalugu näitab, et režiimid vahetavad nägusid, kuid nende olemus jääb samaks. 1941. ja 1949. aasta küüditamised Eestis kasutasid toorest füüsilist jõudu, tääke ja loomavaguneid, et teisitimõtlejad ja iseseisvad peremehed Siberisse saata. Täna ei vaja süsteem relvastatud sõdureid – füüsilise vägivalla on asendanud juriidiline, digitaalne ja bürokraatlik terror. Taktika on aga täpselt sama, mida kasutas omal ajal Nõukogude Liidu repressiivaparatuur (NKVD/KGB) “rahvavaenlaste” elimineerimiseks: inimeselt võetakse süstemaatiliselt ära võimalus ühiskonnas ja elukeskkonnas toimida.

Pangakontode suvaline blokeerimine ja finantsiline isoleerimine on kaasaegne vaste varade konfiskeerimisele. Fabritseeritud kriminaalasjad, valeekspertiisid ja suurmeedia vahendusel läbi viidav grupiviisiline laim meenutavad Stalini-aegseid näidisprotsesse, kus süüdlane oli paika pandud enne kohtuistungi algust. Tulemus on identne minevikuga: vabad ettevõtjad, tõeotsijad ja süsteemi kriitikud on sunnitud oma elude, perede ja vaimse tervise päästmiseks kodumaalt põgenema. See on sunnitud digitaalne pagendus – 21. sajandi küüditamine, kus vagunite asemel kasutatakse menetlussurvet, et suruda vabad hinged maapakku.

Nende jaoks aga, kes jäävad kohapeale, on käima lükatud sotsiaalsed näljamängud, mis viivad ellujäämise võitluse täiesti uuele ja perverssele tasandile. Minevikus – näiteks 1930. aastate Ukrainas (Holodomor) – tekitas režiim kunstliku näljahäda toidu füüsilise konfiskeerimisega. Tänapäeval on meetodid peenemad: inimesi näljutatakse vaimselt ja füüsiliselt surnuks õigluse ja õiguse täieliku puudumisega.

Kui sinult võetakse ära igasugune juriidiline kaitse, kui Põhiseadus sinu puhul ei kehti ning kui riik, kohus ja prokuratuur mängivad sinu hävitamiseks kokku, siis suletakse su ümber nähtamatu hapnikukraan. See õigusetuse näljahäda kurnab inimese elujõu ja närvisüsteemi viimse piirini. Läbi kontrollitud majanduskriiside, absurdse maksuralli ja mürgitatud toiduahela surutakse rahvas puhtasse ellujäämisrežiimi, kus kogu aur kulub pelgalt bioloogilisele eksisteerimisele. Pidev hirm ja kurnatus hoiavad inimteadvuse madalaimal sagedusel. See on psühholoogiline areen, kus ellu lubatakse jääda vaid neil, kes on nõus oma suveräänsusest loobuma – hoidma suu kinni, kummardama süsteemi valejumalalaid ja leppima orja staatusega. Tõeline vabanemine nendest näljamängudest algab aga hetkest, mil mõistetakse ajaloo õppetundi: diktatuuri ei saa lepitada, selle koodist ja teatrist tuleb oma teadvus täielikult lahti ühendada.

Globaalne paralleel: Tavaline inimene masinavärgi hammasrataste vahel

Eestis toimuv ei ole isoleeritud nähtus, vaid osa globaalsest hierarhilisest mustrist. Kogu maailmas – alates USA-st kuni Euroopa Liidu südameni – on õigusemõistmine muutunud luksuskaubaks, mida saavad endale lubada vaid korporatsioonid ja poliitiline eliit.

1. USA ja SLAPP-hagid: Ameerika Ühendriikides on tavapärane, et suurfirmad või mõjuvõimsad poliitikud kaebavad sõltumatud ajakirjanikud või tavakodanikud kohtusse absurdsete miljoniliste nõuetega pelgalt selleks, et ohver advokaadikulude tõttu pankrotti läheks. Isegi kui kodanikul on õigus, sunnib finantsiline kurnamistaktika ta alistuma.
2. Suurbritannia laimuseadused ja oligarhid: Aastaid oli London tuntud kui “laimuturismi” pealinn, kus idabloki oligarhid ja korrumpeerunud ametnikud kasutasid sealseid rangeid laimuseadusi ja ülikalleid advokaadibürosid, et vaigistada uurivaid ajakirjanikke üle kogu maailma. Tavalisel inimesel puudus igasugune šanss sellises kohtuvõitluses ellu jääda.
3. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika ignoreerimine: Kuigi EIK on korduvalt rõhutanud, et avaliku võimu kandjad (sealhulgas kohtunikud ja prokurörid) peavad taluma kõrgemat kriitikat, satiiri ja provokatsiooni kui tavakodanikud, sülitavad kohalikud režiimid sellele praktikale sageli sülitama. Tõstetakse esile “institutsiooni autoriteedi kaitsmist”, mis on tegelikult vaid viigileht diktatuurilaadse tsensuuri kehtestamiseks.

Tõrjepõhise enesekaitse äratamine

Kui riik, kohus, prokuratuur ja palgatud advokaadid keelduvad täitmast oma põhiseaduslikku rolli, astub jõusse kodaniku viimane bastion: tõrjepõhiõigus. See on inimese võõrandamatu õigus kaitsta end ise igasuguse avaliku võimu omavoli ja õigusvastase ründe eest (KarS § 28 – hädakaitse).

Meediaeksperimendid ja alternatiivsed infokanalid ongi sündinud vajadusest tuua varjatud tõed avalikkuse ette, sest kui ametlikud kanalid on ummistunud korruptsioonist ja onupojapoliitikast, on vaba sõna ainus järelejäänud relv. Tõde ja õigus ei saabu nendesse süsteemsetesse rakkudesse tagasi enne, kui inimesed lõpetavad pimeusalduse ja hakkavad häälekalt nõudma ametnike isiklikku ja kriminaalset vastutust oma tegude eest. Kuni seda ei juhtu, jääb valik samaks: kas elada vaikides ja orjata režiimi või lahkuda sellest 3D-maatriksist oma vaimse ja füüsilise vabaduse nimel.

Poliitiliste valimiste illusioon: Kes on need, kes ikka veel lavastust usuvad?

Kuna Eestis on taas käivitumas uute Riigikogu valimiste kampaaniad, on paslik küsida kõige kriitilisem küsimus: miks inimesed lähevad endiselt valima seda sama poliitilist eliiti, mis on neid korduvalt alt vedanud? Kes on need valijad oma teadvuse sageduselt ja mõistuselt?

Süsteemianalüütilisest ja vaimsest vaatepunktist vaadatuna jaguneb valijaskond suures osas madala sagedusega, manipuleeritavasse teadvusseisundisse. Need on inimesed, kes elavad hirmus, sotsiaalses unerežiimis ja sügavas pimeusalduses, uskudes siiralt, et ekraanilt vastu vaatav poliitiline nukuteater esindab nende huve. Tegemist on programmiga, kus inimene loovutab oma isikliku vastutuse ja elujõu välisele “päästjale” – olgu selleks siis mõni lubadusi pilduv erakond või karismaatiline liider. Kui inimese teadvus toimib puhtalt ellujäämise ja kuulekuse sagedusel, ei suuda ta näha fassaadi taha ega mõista, et talle pakutakse vaid näilisi valikuid sama suletud süsteemi piires.

Kuid reaalsus on veelgi küünilisem. Tänaseks on see masinavärk sedavõrd mäda, et küsimus polegi enam pelgalt valijate naiivsuses. Kas tegelikult üldse käiakse enam valimas või on tulemused, uus valitsus ja tulevased narratiivsed stsenaariumid juba ammu tagatubades paika pandud?

Kogu valimisprotsess on muutunud suureks rituaalseks etenduseks, kus e-valimiste läbipaistmatud algoritmid ja kontrollitud suurmeedia tagavad täpselt sellise tulemuse, mida globaalne režiim ja kohalik ringkaitse parajasti vajavad. Valimiskampaania on lihtsalt massidele mõeldud tsirkus, psühholoogiline operatsioon, mille ainus eesmärk on “näidata”, et toimub mingisugune demokraatlik protsess. Sellega legitiimsustatakse uued maksud, piirangud ja järjekordsed sammud Uue Maailmakorra suunas, jättes orjastatud ühiskonnale mulje, nagu nad oleksid ise selle saatuse valinud. Tõeline ärkamine algab hetkest, mil mõistetakse: selles mängus ei saa võita süsteemi reeglite järgi mängides – ainus tee on sellest teatrist täielikult lahti ühenduda.

Kõiksus on välja hüüdnud inimolendite nimed, kelle hinged suunatakse uuesti õppima vastupidisesse rolli kogemusi saama:

Kohtunik Marju Persidskaja; kohtunik Liina Naaber-Kivisoo; kohtunik Vallo Kariler; kohtunik Tarmo Tina; kohtunik Olev Mihkelson; kohtunik Heili Sepp; kohtunik Saale Laos; kohtunik Paavo Randma; kohtunik Marina Ninaste; kohtunik Erkki Hirsnik; kohtunik Ingrid Kullerkann; kohtunik Reena Lember; kohtunik Daimar Liiv; prokurör Paul Pikma; vandeadvokaat Sirje Must; advokaat Marika Suurpere; meditsiini kohtuekspert Evelin Eding, meditsiini kohtuekspert Tanel Vaas. Loe varasemalt Kõiksuse nimekirja sattunud nimesid SIIT.

Suur Puhastus: Kui võrk rebeneb ja õiglus taastub

Kuid see 3D-maatriks, mis on rajatud hirmule, õigusetusele ja eluenergia riisumisele, ei ole igavene. Universumi ja elu algallika seadused on vankumatud: igale pimeduse tsüklile järgneb vältimatu ärkamine ja puhastumine. Saabub aeg, mil kogu see peenelt kootud must võrk rebeneb ja kõik siin ilmas pöördub tagasi puhtasse, pimestavasse Valgusesse. Valgus ei paljasta üksnes tõde, vaid lõpetab ka illusiooni nende karistamatusest, kes end täna jumalateks peavad.

Ja nii imelik, ehk isegi ehmatav kui see praeguses surutises ei tundu, maalib tulevikuvisioon ette pildi ülimast kergendusest ja õnnest. See on hetk, mil sajanditepikkuse vaimse ja füüsilise terrori koorem langeb rahva õlgadelt. Tuleviku vaba inimkond tunneb siirast, puhast rõõmu ja hingerahu, kui ta vaatab tagasi sellele hukkuvale ajastule ja näeb tänaste “küüditajate” ning “näljutajate” vaimset ja süsteemset surnuaeda.

See saab olema väli, kus puhkavad tuhanded hauatähised ja nimeplaadid – nimedega, mis kunagi külvasid hirmu: endised kohtunikud, prokurörid, korrumpeerunud poliitikud, rahva paljaksvarastanud pankurid ja süsteemi truud meediakarjased. Need on monumentaalne tõestus sellest, et ükski vale, ringkaitse ega ebaõiglus ei saa seista vastu Alghinge loojale. Nende süsteemne lõpp märgib päeva, mil inimkond on lõpuks vaba, astunud välja näljamängude areenilt ja leidnud tee tagasi oma algsesse, puhtasse ja piiramatusse elujõu lätte juurde.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis resoneeruvad sinuga, siis palun toeta minu valgustegevust:

Loe lisaks:

Mis on SLAPP? Eesti valitsus peab ratifitseerima EU SLAPP direktiivi 07.05.2026

Directive (EU) 2024/1069 of the European Parliament

SLAPP tähendab erinevates keeltes:

Inglise keeles SLAPP – Strategic Lawsuit Against Public Participation ehk vaigistushagi – kohtuasjad, mille eesmärk ei ole õigusemõistmine, vaid kriitikute vaigistamine, hirmutamine, vangistamine või kuludega kurnamine – eesmärk sundida vaikima

Ladina keeles SLAPP – Actio strategica contra participationem publicam – strateegiline hagi avaliku arvamuse vastu – kohtuasjad, mille eesmärk ei ole õigusemõistmine, vaid kriitikute vaigistamine, hirmutamine, vangistamine või kuludega kurnamine – eesmärk sundida vaikima

Prantsuse keeles SLAPP – Procédure stratégique contre la participation publique (Poursuite-bâillon) – vaigistav kohtumenetlus

Eesti keeles SLAPP – Strateegiline hagi avaliku arvamuse vastu – kohtumenetlus kriitika või avaliku arvamuse vaigistamiseks

Eestis hetkel kõige kuumemad ja värskeimad SLAPP juhtumid: Kristiina Heinmets lapsehoolduse vaidlus (vaidluses on paljastunud vabamüürlaste sekti tohutu mõju Eesti valitsuses, ametkondades, panganduses, suuräris ja kohtusüsteemis); Annika Urm (tahetakse panna vangi määramata ajaks) avalik eksperiment SLAPP i tõestamisel kohtunike-meedia-prokuratuuri-advokaatide “salajasest koostööst inimeste tühistamisel”; Eneke Roots juhtum (pandi ebaseaduslikult vangi); Kristi Loigo (menetleti surnuks) juhtum; ….

SLAPP Euroopas: vaigistamise tööstus

Loe lisaks ajakirjanike vabaduse, sõna vabaduse ja ajakirjanike kaitsmise kohta vaigistavate kohtuhagide eest: https://www.consilium.europa.eu/et/policies/media-freedom-eu

SLAPP ei ole erand juba ammu. See on süsteemne nähtus – hetkel veel ravimatu viirus.

2025 aasta raporti järgi on Euroopas dokumenteeritud üle 1300 SLAPP juhtumi ning nende arv kasvab iga aastaga.

Need ei ole juhuslikud vaidlused.
Need on:

• ajakirjanike vastu
• vaba sõna aktivistide vastu
• kriitiliste kodanike vastu

Eesmärk ei ole võita.

Eesmärk on väsitada, hirmutada ja vaigistada (tihti ka vangistada).

Euroopa näited: kui kriitika muutub “kuriteoks”

• Malta ajakirjanik Daphne Caruana Galizia seisis silmitsi kümnete kohtuasjadega enne oma mõrva – klassikaline SLAPP surve
• Poolas ja Ungaris on dokumenteeritud juhtumeid, kus riik või riigiga seotud struktuurid kasutavad menetlusi kriitikute vastu
• Itaalias ja Prantsusmaal on ajakirjanikke kohtusse kaevatud suurte summadega, et nad lõpetaks uurimise

Euroopa Komisjon on ise tunnistanud:

SLAPP-id “on suunatud ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate vaigistamisele”

Kriminaalne SLAPP – järgmine tase

Kui tsiviil-SLAPP ähvardab rahaga, siis kriminaalne SLAPP ähvardab:

• vabaduse võtmisega
• maine hävitamisega
• psühholoogilise survega (vahistamised, avalikus meedias tagaotsimise kuulutused, tähtajatult vanglasse panemine, jne)

Ja kõige ohtlikum:

see näeb välja nagu “tavaline õigusemõistmine”.

Eesti SLAPP juhtumid: mustrid, mis korduvad

Eestis ei ole SLAPP-i ametlikult palju diagnoositud. Aga see ei tähenda, et seda ei eksisteeri.

Vastupidi — mitmed juhtumid viitavad samadele mustritele, mida Euroopas juba tunnistatakse.

1. Delfi juhtum – pretsedent, mis muutis mängu

Üks tuntumaid juhtumeid on Delfi AS v. Estonia.

• Meediaväljaanne vastutati lugejate kommentaaride eest
• isegi siis, kui need olid anonüümsed
• ja eemaldati pärast teavitamist

Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et see ei rikkunud sõnavabadust.

Tagajärg:

• ajakirjanikud ja portaalid pidid hakkama ennast tsenseerima
• suurenes vastutus ka teiste inimeste sõnade eest

Mitmed õiguseksperdid on hiljem nimetanud seda otsust:

“jahutava efekti” alguseks Eesti meedias

2. Ajakirjanike kohtuasjad uuriva töö eest

Eestis on dokumenteeritud juhtumeid, kus:

• ajakirjanikke on kaevatud kohtusse
• pärast seda, kui nad paljastasid rikkumisi

Sellised juhtumid on rahvusvaheliselt klassifitseeritud SLAPP-i alla:

“kohtuasjad, mis tekitavad hirmu ja survet”

Näiteks:

• uuriva ajakirjaniku vastu algatatakse menetlus
• mitte selleks, et tõde välja selgitada
• vaid selleks, et peatada edasine avaldamine

3. Isikute vastu suunatud massilised hagid

ERR kajastas juhtumit, kus üks isik:

• algatas üle 30 kohtuasja erinevate inimeste vastu
• seoses väidetavate solvangutega

Mida see näitab?

• õigussüsteemi saab kasutada süsteemse survevahendina
• isegi kui iga üksik juhtum on “seaduslik”

See on klassikaline SLAPP muster:

mitte üks asi — vaid pidev surve

4. Ajakirjanike isiklik vastutus

Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et:

• ajakirjanikud võivad vastutada isiklikult oma kirjutatu eest

Tagajärg:

• ajakirjanik ei riski enam ainult tööga
• vaid ka isikliku varaga ja vabadusega (vanglas)

See loob tugeva hirmuefekti:

• kas avaldada lugu
• või mitte riskida kohtuga

5. Kriminaalse SLAPP-i varjatud vormid Eestis

Kuigi avalikult räägitakse tsiviil-SLAPP-ist, on mitmeid viiteid, et Eestis esineb ka:

kriminaalse SLAPP-i elemente

Mustriteks on:

• solvamise või “õigusemõistmise takistamise” süüdistused
• ekspertiiside kasutamine isiku diskrediteerimiseks
• menetluse venimine ja surve suurendamine

Euroopa uuringud kinnitavad, et:

kriminaalne laim ja sarnased normid on SLAPP-i tööriistad mitmes EL riigis

6. Kohtuekspertiisid kui surve mehhanism

Eestis on esinenud juhtumeid, kus:

• kohtuekspertiisid ei kajasta täielikku meditsiinilist pilti
• isiku seisundit hinnatakse selektiivselt

Sellised olukorrad on SLAPP-i kontekstis eriti ohtlikud, sest:

need loovad näilise objektiivsuse

Aga tegelikult võivad:

• õigustada piiranguid
• toetada eelnevalt kujundatud narratiivi

Kuidas see kriminaalne SLAPP töötab?

Kriminaalse SLAPP-i mustrid, kuid need on sarnased ka tsiviil SLAPP -iga:

• kasutatakse “solvamise” või “õigusemõistmise takistamise” sätteid
• käivitatakse ekspertiisid (tihti fabritseeritud)
• tekivad vastuolulised tõendid
• tehakse drastilisi menetlusotsuseid (nt vahistamine)

Kõik on formaalselt korrektne.

Aga sisuliselt?

Narratiiv ehitatakse, mitte ei leita.

Kohtuekspertiis kui vaigistamise tööriist

Üks kõige vähem räägitud osa:

ekspertiiside võimalik manipuleerimine

SLAPP-i kontekstis võib (tihti on) see tähendada:

• diagnooside ignoreerimist
• arstitõendite kõrvalejätmist
• järelduste “sobitamist” menetluse vajadustega

Need ei paista välja kui repressioon.

Need paistavad välja kui “professionaalne hinnang” (kasutatakse “valitult” tuntud eksperte).

Kohtunik ja kriitika: kus on piir?

Euroopa õigustraditsioon ütleb selgelt:

“Kohtunik peab taluma rohkem kriitikat ja solvanguid kui tavainimene”

Põhjus on lihtne:

• kohtunik teostab avalikku võimu
• tema tegevus peab olema kontrollitav

See tähendab:

• ka terav kriitika on lubatud
• isegi ebamugav või solvav kriitika

Kui süsteem pöörab kriitika vastu

Oht tekib siis, kui:

• kriitika kvalifitseeritakse kuriteoks
• kohtunik muutub “kannatanuks”
• riik asub kaitsma võimu, mitte õigust

Siis tekib küsimus:

kas tegemist on õigusemõistmisega või süsteemi enesekaitsega?

Eesti: vahepealne tsoon

Eesti ei ole veel SLAPP-riik.

Aga Eesti on:

ohtlikus üleminekufaasis

• solvamine riigiesindaja vastu on endiselt kriminaliseeritud
• SLAPP direktiiv ei ole veel täielikult rakendatud
• kriminaalõiguse kasutamine kriitika vastu on võimalik

07.05.2026 – kriitiline kuupäev

Euroopa Liidu SLAPP direktiiv:

• jõustus 2024
• tuleb rakendada hiljemalt 7. mai 2026

Direktiiv näeb ette:

• põhjendamatute kohtuasjade varajase lõpetamise
• kahjude hüvitamise ohvritele
• sanktsioonid väärkasutuse eest

eesmärk:

Peatada kohtute kasutamine relvana

Aga probleem

Direktiiv keskendub peamiselt tsiviilasjadele.

Samas:

Euroopa Komisjon on juba tunnistanud, et SLAPP võib esineda ka kriminaalmenetluses

Toimetuse avalik pöördumine

Toimetus teeb avaliku ettepaneku (saadetud ka kirjalikult kirja teel ministrile):

Eesti valitsusele ja justiitsministrile Liisa-Ly Pakostale

1. SLAPP direktiiv tuleb rakendada SISULISELT, mitte formaalselt

See tähendab:

• kaitse peab laienema ka kriminaalmenetlusele
• mitte ainult paberil

2. Karistusseadustiku § 305¹ tuleb kriitiliselt üle vaadata

Praeguses vormis:

• seda saab kasutada kriitika kriminaliseerimiseks
• see võib olla vastuolus EL õiguse eesmärgiga

vajab kohest muutmist või eemaldamist enne 07.05.2026.

3. Riigi vastutus peab olema reaalne

Kui:

• inimest vaigistatakse menetluse kaudu
• kasutatakse ebaproportsionaalseid meetmeid

siis peab olema võimalik:

nõuda riigilt kahjutasu

Mis on peidus?

Toimetus töötab hetkel juhtumi kallal, mis võib saada pretsedendiks.

See hõlmab:

• kriminaalmenetlust
• vastuolulisi ekspertiise
• küsitavat vahistamismäärust

Osalisteks:

• tuntud kohtunikud
• prokuratuur
• vandeadvokaadi büroo

Küsimus ei ole ainult ühes inimeses.

Küsimus on:

“kas süsteemi kasutatakse vaigistamiseks”

Lõppsõna

Vabade inimeste ühiskond (mõne jaoks demokraatia) ei lagune korraga.

Ta laguneb siis, kui:

• kriitika muutub ohtlikuks
• küsimused muutuvad karistatavaks
• ja kohtust saab hirmu ja kättemaksu instrument

“Kui kohtusaal muutub vaikimise kohaks, siis ei ole probleem enam ühes menetluses. See on probleem kogu riigis.”

SLAPP ei alga suurest skandaalist.

See algab väikestest juhtumitest,
mis tunduvad esmapilgul “tavalised”.

Kuni ühel hetkel:

kriitika ei ole enam turvaline.

Uuriv sari ühest võimalikust kriminaalsest SLAPP juhtumist Eestis ilmub peatselt Fonte.News kanalis.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe Eesti SLAPP juhtumite kohta ja nendes lugudes jooksevad läbi nimed, kellest tuleb suur uuriv sari konkreetsest kriminaal SLAPP juhtumist:

Rahvusvaheline õigus on illusioon: maailma juhib jõud, mitte seadus

Kes moodustavad Maailma jõu?

Ilma ilustamata annab sellest ülevaate Grigori Petrovitš Klimov oma raamatus “Tunnetuse võtmed”. Tema raamatud on eliidi poolt keelatud, teda ennast on tahetud korduvalt “likvideerida”, ta on töötanud üle 50 aasta inimestega, kellel on “Võimukompleks”. Klimov kirjutab raamatus:

“Seda maailma juhivad “degenerandid” ja nad on palju efektiivsemad riikide hävitamisel, kui tuumarelv. Nad on peaaegu sama efektiivsed (kuid samaaegselt ka sama ohtlikud), kui bioloogilised relvad. Reeglina nad vihkavad normaalseid inimesi. Sest: “… saatan ei suuda armastada ja ei armasta neid, kes armastavad”.

Degeneratiivsusel on 3 staadiumi:

1. Seksuaalväärastused
2. Psüühilised haigused
3. Sünnipärased defektid

Degenerandid kuuluvad sektidesse ja klubidesse – Vabamüürlased, sionistid, rotarid, ….. (vt. pilti raamatust)

Degenerantide sektid ja klubid on enamjaolt loodud juutide poolt. Kuidas kirjeldab Klimov juute – vaata piltidelt tekste. Pildid on Grigori Klimovi raamatust “Tunnetuse Võtmed”:

Seega, Maailma Võim = degenerandid (üldjuhul juut ja vabamüürlane või mõne sekti liige), ja mille Grigori Petrovitš Klimov võtab kokku järgmiselt:

“Jälkidele ebarditele pakub tõeliselt sadistlikku rahuldust jälgida, kuidas üks poolhull liider-väärastunu, viiduna nende poolt võimule ühes riigis, läheb sõjaga kallale teisele poolhullule sadist-väärastunule, kes samuti on nende poolt sinna teise riiki võimule sokutatud, ning miljonid ja miljonid normaalsed inimesed hukkuvad seejuures nende degenerantide sekti liidrite sadistliku meelelahutuse ja naudingu huvides. Ainult ebanormaalselt arenenud võimujanuga inimene (allasurutud sadistlik homo-maniakk) võib võita “kakluses” võimu pärast.” (Lõik raamatust “Tunnetuse Võtmed”).

Kas Klimov eksib oma arvamusega? Kas siin Maailmas on veel kohta rahul, õigusel, õiglusel ja seadustel?

Maailma õiguse ja õigluse illusioon

Mõiste „rahvusvaheline õigus“ eeldab, et riigid — nagu üksikisikud — alluvad ühtsetele reeglitele, mis piiravad jõu kuritarvitamist. Aga reaalsus näitab sageli, et need reeglid on kõnetu deklaratsioon, millega arvestatakse kuni selleni, kuni see ei riku mõne võimsama riigi või koalitsiooni strateegilist huvi.

Tänapäeval räägitakse palju „reegleid järgivast rahvusvahelisest korrast“. Kuid:

• Suurriigid ignoreerivad rahvusvahelist õigust või tõlgendavad seda enda huvides — kui see sobib.
• Õiguslikud kokkulepped on sageli nõrgemad kui sõjaline jõud või geostrateegilised huvid.
• Kohtusüsteemid ja rahvusvahelised institutsioonid võivad olla manipulatiivse eliidi instrument, mitte tõeline võim vastutusele võtta.

See ei ole uue maailma narratiiv — see on ajalooline mustrist lähtuv reaalpoliitika.

Tänapäevane näide: Venezuela ja rahvusvaheline õigus

Vahemärkus: USA võimud on peale II Maailmasõda korraldanud 70 riigipööret maailmas! Loe sellel teemal Makroskoopi artiklit SIIT

2026 aasta alguses viis USA läbi operatsiooni, mille käigus kukutati ja vahistati Venezuela president, kes toimetati kohtusse New Yorki ilma ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadita. Seda on laialdaselt kritiseeritud kui võimu-, mitte õiguspõhist tegu.

See fakt avab järgnevad küsimused:

• Kas suurvõim (Maailma Võim – degenerandid) võib sekkuda teise riigi siseasjadesse ja kõrvaldada valitsuse ilma multilateralismita?
• Kui rahvusvaheline õigus lubab seda, kas see ikka kehtib kõigile võrdselt?
• Kas “õigus” on peamiselt sellel, kellel on jõudu sundida?

Veelgi enam, Hiina on selle Venezuela sündmuse üle avalikult väga pahane ja kutsunud seda ÜRO põhikirja rikkumiseks. Ta on lubanud kaasata advokaatide armee et ilma sõjata seaduste järgi õiglus jalule seada.

Kas õiglust on võimalik rahumeelselt seaduste ja läbirääkimistega jalule seada selles tänases maailmas kui seda maailma juhivad degenerandid?

Pole tähtis, kas vastavalt traditsioonilisele juriidilisele loogikale on USA toiming õiguspärane või mitte — reaalne võim praktikas toimib väljaspool reegleid, ja seda pole mitte ainult üks pool.

„Juriidiline sõda“ — uus võimuvorm

Üks sõnum, mida praegune kriis peegeldab, on see, et suurriigid võivad õigust muuta relvaks:

Hiina on näidanud huvi kasutada rahvusvahelist õigust — lepinguid, investeerimisrahundeid, vahekohtumenetlusi jne. — kui strateegilist instrumenti USA ja lääne korra vastu.
See ei ole klassikaline sõda rakettide või vägedega, vaid korporatiivne ja lepinguline võitlus — „kes suudab sundida reegleid järgima neid, keda see puudutab“.

Mõned vaated Twitter-ja blogikeskkondades arutavad olukorda kui õiguslikku lahingut, kus iga võit rahvusvahelises kohtus võib olla pretsedent, mis õõnestab suurriikide võimupositsiooni.

See on võimu ja kõne jõu väljendus, mitte pelk juriidiline debatt.

Ajalooline perspektiiv: võimu vs reeglite tsükkel

On palju ajaloosündmusi, kus „rahvusvahelised reeglid“ olid kas ebaefektiivsed või kasutati neid ainult huvide teenistuses. Siin on mõned klassikalised näited:

1. Vaikse ookeani piirkond enne 13. saj.

Jaapan, Hiina ja Korea valitsejad sõlmisid mitmesuguseid lepinguid piiride ja kaubanduse suhtes, kuid sõjaline jõud, mitte paberid, otsustas sageli olukorra, kui huvid konfliktis kokku lõid.

2. Euroopa feodaalajastu

Küll oli palju truudusvandeid, lepinguid ja troonipärimuse reegleid… aga kui mõni vägev valitseja soovis laiendada oma territooriumi, olid lepingud sageli tühistatud relvade surve all. Tõeline võim oli sõjaväel ja liitudel, mitte paberkokkulepetel.

3. 18.–19. sajandi imperialistlikud lepingud

Aafrika ja Aasia jagamine: Euroopa impeeriumid sõlmisid „lepinguid“ suveräänsete valitsejatega, mille reeglid nägid head välja kontorilaual, kuid jõu ja survega olid need sageli eufemismid tegeliku ekspluateerimise jaoks.

4. Versailles’ rahuleping ja peale I Maailmasõda

Rahulepingud olid hiiglaslikud ja õiguslikult keerulised — kuid rahu ei kestnud, sest need ei arvestanud tegelike võimustruktuuride ja protsessidega.

Need kõik näitavad sama mustrit: õigus on see, mida võim lubab ja kuidas seda rakendatakse — mitte midagi absoluutset või sõltumatut.

Süsteemi- ja võimuanalüüs, mitte ainult õigus

Kui me vaatleme maailma kui võrgustikku huvidest, võimudest ja allianssidest, siis rahvusvaheline õigus sageli isegi ei pretendeeri absoluutsele kehtivusele. See on pigem:

• Instrument võimu legitimeerimiseks
• “Turvatunde” andmiseks väiksematele riikidele
• Keeleline meetod harjumatu vägivalla piiramiseks, kui see konkureeriva huvi vastu ei riku domineerivaid strateegiaid

Kuid kui eriti võimsad mängijad otsustavad, et reegel ei tee nende huvidele head, siis tihti:

Reegel muudetakse, eiratakse või tõlgendatakse ümber vastavalt võimu hierarhiale.
Kuulamatu või hapra poliitilise õiguse projektid võivad muutuda kilbiks või relvaks, sõltuvalt strateegiast.

1) Kui “õigus” on keel, siis “võim” on grammatika

Michel Foucault pöörab klassikalise pildi pea peale: võim ei ole ainult “keegi üleval käsib” – võim on võrgustik (degenerantide võrgustik – sektid, klubid, religioonid,…), mis toodab norme, mõisteid ja “tõdesid”. Õigus on üks selle võimu “tõerežiimi” tööriistu: ta klassifitseerib, nimetab, jagab (seaduslik/ebaseaduslik; terrorist/vabadusvõitleja; legitiimne/ebalegitiimne).
See tähendab, et “rahvusvaheline õigus” ei ole lihtsalt neutraalne kohtunik, vaid sageli keel, millega suurvõimud:

• legitimeerivad juba tehtud otsuseid,
• või delegitimeerivad vastaseid,
• või loovad mulje, et “süsteem toimib”, isegi kui otsustas jõud.

Minu tees: senised õigus- ja õiglusalused ei kehti mitte seepärast, et paberid kaoksid, vaid seepärast, et tõerežiim nihkub. Üha sagedamini loeb see, kelle tõlgendus suudab läbi murda – diplomaatias, meedias, sanktsioonides, kohtutes, finantssüsteemis.

2) Carl Schmitt: “Suverään on see, kes otsustab erandi”

Schmitti kuulus mõte: suverään on see, kes otsustab erandi üle – st. kes saab öelda: “tavalised reeglid ei kehti, sest on erandolukord.”
Rahvusvahelises poliitikas on “erand” tihti:

• terrorism,
• “humanitaarne katastroof”,
• “eneseväljendus/ennetav kaitse”,
• “korra taastamine”,
• “korruptsiooni/narkoterrori vastane operatsioon”.

Kui suurriik suudab oma operatsiooni raamistada erandina, siis õigus muutub post-facto õigustuseks.

Näide aktuaalsest USA-Venezuela juhtumist: USA operatsioon Venezuela presidendi vastu – kriitika keskmes on just see, et jõudu kasutati ilma ÜRO mandaadita, ning juriidiline narratiiv kõikus “kriminaalõiguslikust kinnipidamisest” kuni sisuliselt poliitilise režiimiküsimuseni. Reuters võtab selle dilemma hästi kokku ja märgib ka, et rahvusvahelise õiguse jõustamismehhanismid on nõrgad, eriti suurvõimu vastu.

Schmitti keeles: erand sööb reegli ära.

3) Robert Cox: “Teooria on alati kellegi ja millegi jaoks”

Robert Cox (kriitilise IPE üks võtmenimesid) ütleb sisuliselt: ükski “neutraalne kord” ei ole neutraalne. “Reeglipõhine rahvusvaheline kord” teenib enamasti neid, kellel on:

• institutsiooniline kontroll,
• raha,
• normiloomise võime,
• liitlased,
• sundvõime (sh sanktsioonid, ligipääs maksesüsteemidele, tehnoloogia).

See ei tähenda, et reegleid poleks üldse – vaid et reeglid on sageli hegemoonia tööriistad: kord, mis näib universaalne, on tegelikult “universaalne” seni, kuni hegemoon seda hoiab.

“Õigus võib olla hegemoonia tehnoloogia (lepingud, arbitraaž, investeerimiskaitse), millega seotakse poolperifeeria keskuse külge. Aga sama tööriist võib pöörduda hegemooni vastu, kui uus jõukeskus õpib sama keelt rääkima.” – Veiko Huuse

4) Minsk: kuidas leping võib olla “paus”, mitte lahendus

Minski kokkulepped (2014/2015 Venemaa ja Ukraina “rahuleping”) olid paberil “tee rahuni”, praktikas paljude analüütikute arvates konflikti külmutamise ja ajavõidu mehhanism, mille täitmine eeldanuks usaldust ja jõustamist, mida polnud. Carnegie analüüs rõhutab, et Minski raamistikul oli nõrk järelevalve ja praktiliselt puudusid toimivad karistused rikkumiste eest.
ECFR “post-mortem” kirjeldab, et Minski protsessist sai aastateks vaidlus selle üle, kes mida ja mis järjekorras peab tegema – ning see ei muutunud stabiilseks rahuks.

Coxi vaates: Minsk oli “kord” ilma piisava hegemoonse jõuta seda jõustada – seega oli see pigem taktikaline vahefaaž kui kindel õiguslik ankur.

5) Režiimimuutus “kohtusaali kaudu”: Saddam, Noriega, Milošević, Gbagbo…

Saddami ja paljude teiste riikide juhtide “kõrvaldamise” tautsal: Maailma Võim eemaldab liidri ja õigus annab sellele hiljem “protseduurse näo”.

Saddam Hussein (Iraak)

• Saddam vallutati, võim kukutati, Saddam võeti kinni (2003) ja tema üle mõisteti kohut Iraagi eritribunalis; ta hukati 2006.
• “WMD valetati”: pärast sõda viis ISG/Duelfer läbi ulatusliku uurimise; järeldused olid, et Iraagil ei olnud 2003. aastal toimivaid WMD varusid sellisel kujul, nagu seda avalikkusele esitleti (see on kokkuvõtlikult kajastatud Duelferi raporti avaldatud materjalides ja hilisemates ülevaadetes).
• UK Chilcot/Iraq Inquiry oli eriti karm selle suhtes, kuidas luure ebakindlust esitleti kindlusena ja kuidas “viimane abinõu” standard murenes.

Schmitt: “erand” (WMD/kiire oht) õigustas reegli painutamist.
Foucault: diskursus (“WMD”) tootis reaalsuse, mille sees sõda muutus “ratsionaalseks”.

Muammar Gaddafi (Liibüa)

• ÜRO resolutsioon 1973 andis mandaadi tsiviilelanike kaitseks ja lennukeelutsooniks, kuid paljude hinnangul triivis sekkumine režiimimuutuse suunas.
• Gaddafi tabati ja tapeti 2011; inimõiguste organisatsioonid kirjeldasid tema viimaseid tunde ja tapmist kui ränka väärkohtlemise ja võimalikku sõjakuriteo mustrit.

Cox: “humanitaarne raam” võib olla hegemoonse poliitika tööriist.
Schmitt: erandi otsus (tsiviilelanike kaitse) muutus uueks normaalsuseks (režiimi lõpp).

Manuel Noriega (Panama)

• 1989 USA invasioon; Noriega võeti kinni ja viidi USA-sse kohtusse; Reuters toob Noriega juhtumi ka Venezuela kontekstis “pretsedendina”.

Slobodan Milošević (Serbia/Jugoslaavia)

• ICTY (Haag) esitas süüdistuse; ta arreteeriti Serbias ja anti 2001 üle Haagi tribunali custody’sse.

Laurent Gbagbo (Côte d’Ivoire)

• Ta anti 2011 üle ICC-le Haagis; hiljem ta ICC-s mõisteti õigeks (mis on oluline detail: “rahvusvaheline kohus” ei pruugi alati kinnitada poliitilist narratiivi).

Muster: “jõud” teeb ukse lahti, “õigus” astub sisse ja korrastab toa. Mõnikord tõesti mõistetakse kuriteod õiglaselt; teinekord on kohtuprotsessil võitja õiguse maik.

6) “Kui hiiglased teevad ees, väikesed teevad järgi” – institutsioonide (degenerantide) nakkus

Ma väidan: kui ülalpool minu artiklis, ja näha ka maailms sündmustes, on karistamatus, siis allpool (loe edasi minu artiklit) tekib normatiivne lagunemine (“miks mina peaksin reeglit austama, kui nemad ei austa?”). See on Foucault’ mõttes distsipliini murenemine: reegel kaotab “tõetunde”.

Eesti prokuratuur, kohus ja politseijuhtide kaasus

Värske Heldna ja Vaheri (ning teised) juhtum. Eesti Riigikohus jättis jõusse endiste tippametnike õigeksmõistmise ning ERR kajastas ka, et prokuratuur tunnistas “lõpuks” menetluses eksimust. Kuid menetlusprotsess oli “tühistamise ja maine hävitamise” maiguline, seadusi rikkudes.
See ja paljud teised juhtumid näitavad, et süsteem on läbivalt korrumpeerunud, sest süsteemis tekivad tihti juhtumid, kus institutsioonide otsused tunduvad osale ühiskonnast poliitilised, ebaõiglased või kallutatud – ja see sööb usaldust.

E-valimised ja läbipaistvus

Eesti ja paljude teiste riikide (USA presidendi valimised) “võltsitud valimised” ja e-häälte manipuleerimine.

• OSCE/ODIHR on Eestile korduvalt andnud soovitusi, kuidas tõsta avalikku usaldust ja läbipaistvust.
• 2025 OSCE/ODIHR õigusarvamus internetihääletuse regulatsiooni kohta näitab, et teema on rahvusvaheliseltki “kõrge tähelepanu” all.

Coxi keeles: isegi kui tehniline süsteem töötab, on “kord” jätkusuutlik ainult siis, kui tal on legitiimsus. Kui legitiimsus mureneb, võim peab kas:

1. suurendama läbipaistvust ja kontrollitavust, või
2. kompenseerima usalduskadu jõu/propaganda/haldusliku survega.
   Teine tee on see, mis tekitab “väikeste rottide” efekti. (Märkus: “Väike rott” all on mõeldud neid inimolendeid, kes tegutsevad väiksemate riikide valitsuses, kohtutes, prokuratuurides ja ametkondades)

7) “Salakokkulepped” ja eliitide maailmajagamine – ajaloolised paralleelid

Eliitide suletud uste taga tehtud territoriaalsed tehingud on väga vana muster:

• Verduni leping (843) – Karolingide impeeriumi jagamine eliitide kokkuleppel: praktiline “maailmajagamise” prototüüp Euroopas, kus poliitiline geograafia vormiti dünastilise võimu loogika järgi.
• Keskaegsed dünastilised abielu- ja pärimislepped – “õigus” (pärimisõigus, vasallisidemed) oli pidevalt manipuleeritav; kui jõud oli olemas, kirjutati pärimisloogika ümber sõjaga ja hiljem vormistati “õiguslikult”.
• Hilisemad, juba dokumenteeritult “saladiplomaatia” klassikud (kuigi <1000 a): Sykes–Picot (1916), Molotov–Ribbentropi salaprotokollid (1939) jne – need näitavad mehhanismi puhtal kujul: paber “jagab”, jõud “realiseerib”.

Selle kaudu saab teha järelduse: rahvusvaheline õigus pole kadunud – pigem on see sageli vormistuskiht võimule, mis juba otsustas.

8) Mis siis “õiglusest” alles jääb?

Siin on paradoks: isegi kui “õigus ei kehti”, kasutavad kõik pooled ikkagi õiguse keelt, sest:

• see toodab liitlasi,
• vähendab vastupanu,
• annab sanktsioonidele ja varade külmutamisele “korra” maigu,
• võimaldab sisepoliitiliselt müüa otsuseid kui “normaalseid”.

Foucault’ järgi: võim vajab tõde.
Schmitti järgi: suverään vajab erandit.
Coxi järgi: hegemoon vajab institutsioone.

Kui jõuga ei saa (või on kallis), siis proovitakse õigusliku ja finantsliku sundusega – Hiina avalik reaktsioon Venezuela puhul. Kuid minu arvates on see suure mängu osa – jätta mulje, et Hiina käitub õiglaselt ja rahumeelselt, kuid tegelikult käib kardinate taga maailma jagamine nelja-viie suure riigi degenerantidest juhtide vahel (USA, Venemaa, Hiina, India, Jaapan – umbes pakkumine).

Kokkuvõtlik narratiiv

1. Õiguslikud reeglid ei ole universaalsed — nad toimivad pigem käitumise ettekäändena, mis on vastuvõetav seni, kuni võimustruktuurid ei riku neid.
2. Rahvusvaheline õigus on poliitiline konstruktsioon, mitte neutraalne keha, millel on iseseisev võim.
3. Suurriigid kasutavad süsteemi oma huvides:
   • mõnikord seda eirates (nt vaidluse või julgeoleku ettekäändel),
   • mõnikord seda rakendades strateegiliste eesmärkide teenistuses.
4. Reaalses maailmas ei ole võimu balansseerivast reeglist — on võimu kontrolliv reegel või reeglite kontroll võimu poolt.

Õiguse analüüs 21. sajandi kohta – hetkel toimuv

ÕIGUS KUI RELV: kuidas 21. sajandi võim tegelikult töötab

Kui 20. sajandi Maailma Võim otsustati tankide ja lennukikandjatega, siis 21. sajand otsustatakse lepingutekstide, sanktsioonide ja maksesüsteemidega.

1. Õigus ei ole enam piiraja – ta on multiplikatsioonivahend

Klassikalises käsitluses pidi õigus piirama jõudu. Tänapäeval täidab ta sageli vastupidist rolli:
ta võimendab jõudu, andes sellele:

• moraalse keele,
• protseduurilise vormi,
• “paratamatuse” aura.

Kui pommitad – sind kritiseeritakse.
Kui külmutad varad, tühistad lepingud, kehtestad sanktsioonid ja alustad arbitraaže – sa oled “reeglite kaitsja”.

See on kvalitatiivne nihe.

2. Peamised relvad “juriidilises sõjas”

a) Ekstraterritoriaalne jurisdiktsioon

Suurriigid (eriti USA) rakendavad oma seadusi väljaspool oma territooriumi, kui:

• kasutatakse nende valuutat,
• läbivad nende pangad,
• puudutatakse nende ettevõtteid või kodanikke.

Tulemus:
kogu maailm mängib kellegi teise seaduste väljakul.

See ei ole “rahvusvaheline õigus” klassikalises mõttes, vaid jõuga kehtestatud normatiivne tsoon.

b) Sanktsioonid ja varade konfiskeerimine

Sanktsioonidest on saanud:

• karistus ilma kohtuotsuseta,
• süü eeldus ilma tõendamiseta,
• majanduslik lämmatamine, mis mõjutab miljoneid normaalseid inimolendeid, mitte eliiti (degenerandid).

Kui varad külmutatakse või konfiskeeritakse “õigusliku protsessi” sildi all, tekib pretsedent:

omand ei ole enam kaitstud, kui poliitiline narratiiv muutub.

See hävitab õigusliku kindluse, millele kogu globaalne majandus väidetavalt toetub.

c) Investeerimisvaidlused ja arbitraaž

Algne mõte: kaitsta investoreid meelevaldse riigivõimu eest.
Reaalsus:

• suurriigid ja korporatsioonid kasutavad seda riikide survestamiseks,
• vaidlused kestavad aastaid ja neelavad väikeriikide ressursid,
• otsused on sageli poliitiliselt “ohutud”, mitte õiglaselt neutraalsed.

Kui uus võim tühistab vana režiimi lepingud, algab:
õiguslik kulusõda, mille võidab see, kellel on rohkem aega ja raha.

d) Finantstaristu kui sundmehhanism

Ligipääs:

• dollaripõhisele arveldusele,
• rahvusvahelistele maksevõrkudele (nt SWIFT),
• krediidireitingutele,

on muutunud poliitiliseks hoovaks.

See on vaikne blokaad – ilma sõjalaevadeta, ilma pommideta.

3. Mida see tegelikult tähendab?

• “Õigus” ei ole enam neutraalne raamistik, vaid võimukeel.
• Võidab mitte see, kellel on “õigus”, vaid see:
  • kes kontrollib institutsioone,
  • kes kirjutab normid,
  • kes suudab sundida teisi neid järgima.
• Seepärast ei ole Hiinlaste “10 000 advokaati” Venezuelas Hiina huvide kaitsmisel nali – see on uus armeemudel.

KUI MAAILMA VÕIMU TIPUS EI OLE VASTUTUST, SIIS ALLPOOL KAOB PIDUR

Riik ei kuku kokku revolutsiooniga. Ta laguneb normide ja normaalsete inimolendite kadumise kaudu.

1. Võimu jäljendamise seadus

Sotsioloogias ja poliitikateoorias on ammu tuntud nähtus:

eliidi käitumine normaliseerib mustrid kogu süsteemis.

Kui:

• suurriigid eiravad rahvusvahelist õigust karistuseta,
• liidreid viiakse jõuga kohtusse selektiivselt,
• valetatakse põhjendustes ja tagajärgi ei järgne,

siis sõnum allapoole on selge:

reeglid on paindlikud, kui sul on positsioon.

2. Kuidas see kandub riigi sisse?

a) Kohtud ja prokuratuur

Kui ühiskond tajub, et:

• poliitiliselt “ebamugavaid” asju menetletakse teistmoodi,
• võimsate eksimused hääbuvad,
• vastutus on hajus,

siis õiglus kaotab moraalse autoriteedi.

Ei ole vaja, et kõik kohtunikud oleksid korrumpeerunud.
Piisab sellest, et:

• süsteem näib kallutatud,
• otsused ei ole arusaadavalt põhjendatud,
• eksimuste eest ei vastuta keegi.

See tekitab küünilise juristi, oportunistliku prokuröri ja vaikiva kohtuniku – süsteem kohaneb.

b) Politsei ja jõuametkonnad

Kui tipptasemel:

• skandaalid lõppevad “menetluse lõpetamisega”,
• vastutus hajub,
• süü ei materialiseeru,

siis sõnum allapoole on:

riski võib võtta – tõenäoliselt ei juhtu midagi.

c) Valimised ja legitiimsus

Isegi kahtlus (mitte tõestatud pettus!) on piisav, et:

• murendada usaldust,
• polariseerida ühiskonda,
• muuta võim “administratiivseks”, mitte moraalseks.

Kui inimesed ei usu, et:

• hääl loeb,
• süsteem on kontrollitav,
• otsused on vaidlustatavad,

siis tekib passiivne allumine, mitte vabade suveräänsete inimeste elukeskkond.

Ja passiivne allumine on autoritaarsuse parim pinnas.

3. “Väiksed rotid” ei ole põhjus – nad on sümptom

Väikesed tegijad (väikesed rotid) ei leiuta karistamatust – nad õpivad seda.

• Kui “hiiglased” jagavad maailma,
• kui “reegleid” kasutatakse valikuliselt,
• kui miljonid inimesed maksavad eliitide otsuste eest,

siis:

• moraalne pidur kaob,
• reegel muutub tööriistaks,
• aus inimene jääb jobuks.

4. Kes maksab degenerantide võitluse hinna?

Mitte:

• riigijuhid,
• pankurid,
• strateegid,
• advokaadibürood.

Vaid:

• tavalised inimesed,
• kes kaotavad töö, kodu, turvatunde,
• kes satuvad konflikti ilma nõusolekuta,
• kellele öeldakse hiljem: “see oli paratamatu”.

LÕPPSÕNA (ilma ilustamata)

• Rahvusvaheline õigus ei ole kadunud,
  aga ta ei ole enam pidur – ta on käigukast.
• Kui vastutus kaob tipus, laguneb kord all.
• Kui õiglus muutub selektiivseks, muutub ka lojaalsus selektiivseks.
• Ja kui inimesed ei usu süsteemi, siis nad:
  • kas alluvad vaikides,
  • või otsivad alternatiivset “tõde”.

Mõlemad variandid on süsteemile ohtlikud.

Üleskutse: ära sekku hääbuva maailma võitlusse

On aeg tunnistada üht rasket, kuid vabastavat tõde:

see maailmakord ei ole enam parandatav.

Kui tsivilisatsiooni juhivad struktuurid, mis:

• lahendavad konflikte jõuga,
• kasutavad õigust relvana,
• legitimeerivad valet, sõda ja karistamatust,
• ohverdavad miljoneid “strateegilise paratamatuse” nimel,

siis ei ole tegemist enam eksitusega, vaid lõpufaasi tunnustega.

Ajalugu näitab:
tsivilisatsioon ei kuku siis, kui inimesed protestivad, vaid siis, kui eliit kaotab sisemise piduri ja hakkab tegutsema ainult jõu, hirmu ja kontrolli loogika alusel.

See on lagunemise märk, mitte “uue korra” sünd.

Miks mitte osaleda poliitilises jõuvõitluses

Poliitiline võitlus praegusel kujul:

• ei loo õiglust,
• ei too rahu,
• ei paranda süsteemi,

vaid toidab sama energiaringi, mis hoiab üleval vana maailma:
hirm → vastandumine → kontroll → vägivald → õigustus → uus hirm.

Selles mängus:

• ei ole lõplikke võitjaid,
• ainult uued rollid samas näidendis.

Osalemine ei tähenda alati relva haaramist.
Osalemine tähendab ka:

• vihas elamist,
• pidevat vastandumist,
• identiteedi sidumist vaenlasega,
• oma teadvuse loovutamist konfliktile.

Ellujäämine ei ole füüsiline, vaid teadvuslik

Vana maailm õpetab:

“Ellujäämiseks tuleb võidelda.”

Uus reaalsus nõuab:

“Ellujäämiseks tuleb mitte langeda võitluse teadvusse.”

See ei tähenda ükskõiksust ega empaatia puudumist.
See tähendab teadvuse nihutamist:

• hirmult → selgusele
• vastandumiselt → eristamisele
• kontrollilt → vastutusele
• reaktsioonilt → kohalolule

Teadvuse avardamine kui ettevalmistus

Kui see maailm on olnud:

• õppimise,
• meenutamise,
• vastandumise,
• sõja ja vägivalla planeet,

siis järgmine etapp ei sünni poliitilise reformiga.

Uks Uuele Maale ei avane süsteemide kaudu.
Ta avaneb teadvuse kaudu.

Ettevalmistus tähendab:

• oma sisemise vaikuse taastamist,
• sõltuvuse katkestamist pidevast hirmunarratiivist,
• identiteedi lahtisidumist rahvusest, leerist ja ideoloogiast,
• kaastunde säilitamist ilma võitluseta,
• teadlikku valikut mitte toita vägivalda mõtte, sõna ega teoga.

Lahkumine ei ole põgenemine

“Lahkumine” ei tähenda füüsilist kadumist ega maailma hülgamist.
See tähendab:

• lahkumist teadvuslikust mängust,
• keeldumist olemast kütus süsteemile, mis elab konfliktist.

Kui tsivilisatsioon sureb, siis:

• mitte kõik ei pea surema koos sellega,
• mitte kõik ei pea kandma selle karmat,
• mitte kõik ei pea osalema selle viimases vaatuses.

Viimane sõnum

Ära vihka vana maailma.
Ära võitle tema vastu.
Ära püüa teda päästa.

Ta on oma tee lõpetanud.

Sinu ülesanne ei ole sekkuda tema hukkumisse,
vaid säilitada ja avardada teadvus,
mille kaudu on võimalik astuda edasi –
rahulikult, vägivallata, ilma hirmuta.

Uks ei avane neile, kes karjuvad.
Uks avaneb neile, kes mäletavad, kes nad on.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks:

Kuula seda lugu kuulata väga avatud mõtlemisega inimesel ja mõistab seda see, kes on lugenud Veiko Huuse raamatut Kõiksus.

Alex Jones on väga tuntud teadmamees, filmimees, ajakirjanik. Teda peeti aastaid tugevaks ja mõjukaks vandenõuteoreetikuks. Kuid Trumpi võimule tulekuga “tõmmati” ta musta võrku. Alati on sellest väljapääs, kui on tahe.

Kas on Korruptsioon selles loos, kuhu segatud kohtunik, advokaat, ametnik, kohtutäitur

Kogu selle looga on avaliku tähelepanu ja korruptsiooni kahtluse alla sattunud:

Ahti Kuuseväli – on kohtunik, kelle ebaõiglased otsused ja määrused kõrgem kohus tühistas

Urmas Volens – endine riigikohtunik, lahkus 2025 lõpp, nüüd on Nove advb. advokaat. Loe SIIT ühte tema korrupsioonimaigulist käitumist. (Ootamatult lahkus sellelt 3D Maalt 26.02.2026, 49 aastaselt, uuesti õppima ja meenutama, mis on hinge roll ja ülesanded)

Margrit Pitkve – endine lastekaitse “spetsialist”, kelle ebaõiglane tegevus koos kohtutäituri Risto Sepp’aga viis lapse kinnisesse turvakeskusesse.

Maarja Pild-Freiberg – vandeadvokaat, lapse isa poolt palgatud

Karmen Turk – vandeadvokaat, lapse isa poolt palgatud

Andra Olm – advokaat, lapse isa poolt palgatud

Helen Hääl – advokaat, lapse isa poolt palgatud

Risto Sepp – kohtutäitur

Astrid Asi – peaprokurör, endine kohtunik

Kadi Sitska – riigi poolt määratud lapse kaitsja

Sulev Vedler – Eesti Ekspress ajakirjanik

Nende konkreetsete inimolendite tegevusest saad rohkema ülevaate siit:

Algfaasis tuginesid ametkondlikud ja kohtumenetluse käigus tehtud sammud eelkõige sellele, et kohtulahendi täitmine peab olema tagatud ning lapsega seotud otsused tehakse menetlusraamides. Samal ajal kirjeldas ema avalikes pöördumistes olukorda, kus lapse turvatunne ja side emaga said tema hinnangul tugevalt kahjustada. Isa ja tema esindajad seevastu rõhutasid avalikes seisukohtades, et väited vägivallast ei vasta tõele, et täitetoiming toimus ametnike juuresolekul ning et laps vajab võimalust suhelda mõlema vanemaga.

Järgnevatel kuudel liikus juhtum edasi etapist etappi: lisandus ametkondlikku järelkontrolli, avalikkusesse jõudsid viited õiguskantsleri tähelepanekutele lapse üleandmise ettevalmistamise ja suhtluskorra praktiliste küsimuste kohta ning vaidlus jätkus nii kohtumenetluses kui ka osapoolte avalikes selgitustes. Tekkis pilt, kus sama juhtumi käsitlus ei püsinud kogu aeg ühesugune: aja jooksul muutusid rõhuasetused, hinnangud ning praktikad, mida osapooled tajusid kord jäigemana, kord paindlikumana.

Oluline pööre saabus 2025. aasta novembris, kui kõrgema astme kohus tühistas varasemad otsused (osapoolte avalike väidete kohaselt) ning juhtumi suund muutus. Selline areng näitab, et õigussüsteemis toimib järelevalve ja edasikaebamise mehhanism — kuid samal ajal toob see esile ka koha, kus süsteemi nõrkus muutub inimese jaoks väga konkreetseks: kui vaidlus kestab pikalt ja otsused vahepeal muutuvad, võivad tagajärjed olla osapooltele juba pöördumatult rasked.

Selle loo juures ei ole keskne mitte ainult juriidiline tulemus, vaid ka hind, mida protsess nõuab. Pikaajalised hooldusvaidlused võivad tekitada lapsele ja vanemale vaimset pinget, mõjutada tervist, katkestada tavapärast elukorraldust ning tuua kaasa märkimisväärseid kulusid. Isegi siis, kui mõni otsus hiljem muutub või tühistatakse, ei “tühistu” automaatselt see aeg, stress ja ebakindlus, mida laps ja vanem vahepeal läbi elavad.

Lisaks tuleb arvestada, et vaidlused ja nendega seotud menetlused ei pruugi olla lõppenud ka siis, kui varasemad otsused tühistatakse — protsessid võivad jätkuda teistes vormides, uute taotluste, hinnangute ja korralduste kaudu. Seetõttu on selle juhtumi üks suuremaid küsimusi laiem: kuidas tagada, et lapse huvid oleksid kaitstud nii sisuliselt kui ajaliselt — nii, et menetlus ei muutuks ise lapse heaolu mõjutavaks teguriks.

Kogu selle juhtumi pikem taust, varasemad viited ja kronoloogia – fookuses kohtunik Ahti Kuuseväli:

Kristiina Heinmetsa lapse hooldusõiguse sündmuse läbi Fonte.News toimetaja nägemuse kronoloogilises järjestuses:

Sündmused kronoloogilises järjekorras

26.09.2024

• Avaliku kirjavahetuse põhjal väideti, et Harju Maakohtus tehti määrus esialgse õiguskaitse kohta, millega peatati ema hooldusõigus lapse suhtes ning kohustati laps isale (Aivar Aigro) üle andma (osapoolte esindajate kirja järgi).
• Samas rõhutati, et menetlus oli kinniseks kuulutatud.

30.09–01.10.2024

• Ema (Kristiina Heinmets) avalikes pöördumistes kirjeldati katseid last isale üle anda, mis tema sõnul ei õnnestunud lapse vastuseisu tõttu.

03.10.2024

• Toimus täitetoiming, millest levis avalikkuses video(lõik).
• Isa esindajate avalikus kirjas väideti, et video kujutas täitetoimingu üht lühilõiku, ning et kohtutäitur Risto Sepp salvestas kogu toimingu; nende kirja kohaselt olid kohal kohtutäitur, politseiametnikud, psühholoog ja laste heaolu spetsialist Margrit Pitkve.
• Ema avalikes pöördumistes kirjeldati juhtunut teistsugusena ning rõhutati lapse hirmu ja soovi mitte isaga kaasa minna.

05.10.2024

• Ilmus algne artikkel (esmakordne avaldamine 05.10.2024).
• Samal päeval toimus ema üleskutsel kogunemine Tallinna Lasteturvakeskuse juures (Vana-Pärnu mnt 9a), kus tema eesmärk oli nõuda lapse vabastamist turvakeskusest (ema avaliku üleskutse järgi).
• Fonte.News toimetaja viibis sündmuskohal ning kuulis osapoolte selgitusi.

07.–08.10.2024

• Lisandusid täiendused: avalikud postitused ja väited ametnike tegevuse, lapsega suhtlemise piirangute ning menetluslike küsimuste kohta.
• Avaldati ka isa (Aivar Aigro) pöördumine, milles ta eitas vägivalla kasutamist, rõhutas lapse õigust suhelda mõlema vanemaga ning põhjendas oma seisukohti (isa avaliku pöördumise järgi).
• Ema ja isa esindajate seisukohad olid avalikult selgelt vastandlikud.

10.10.2024

• Avaldati ema avalik kiri, kus ta kirjeldas lapse turvakeskuses viibimist, lapsega suhtlemise raskusi ning oma nägemust juhtunust.
• Avaldati isa esindajate avalik kiri, milles paluti meedial mitte levitada last puudutavat materjali ja toodi välja nende versioon täitetoimingu käigust (sh viited protokollile ja salvestisele).

11.10.2024

• Lisati lugejakiri, mis sisaldas tugevaid hinnanguid erinevate osapoolte ja institutsioonide suhtes. (Selles kokkuvõttes käsitlen lugejakirja kui arvamuslikku teksti, mitte faktiväidet.)

26.10.2024

• Avaldati täiendused, mille kohaselt kohtus ema lapsega Pirita linnaosa valitsuse ruumides kindlaksmääratud tingimustel ja ajaliselt piiratud kohtumise raames (artikli väite järgi).

09.11.2024

• Avaldati õppejõu (Viktor Turkin) kommentaar, mis selgitas üldist kohtupraktikat ja Riigikohtu varasemaid põhimõtteid hooldusõiguse piiramise erandlikkuse kohta.

26.11.2024

• Viidati meediakajastusele, mille järgi õiguskantsler Ülle Madise tuvastas lapse üleandmise ettevalmistamises palju ja märkimisväärseid puudusi.

29.11.2024

• Artiklis väideti, et erikontroll tuvastas ametnike tegevuses rikkumisi (täpne ulatus ja sisu on kontrollitav vastavas raportis, millele tekst viitas).

04.12.2024

• Avaldati ema avalik pöördumine, milles ta tõstatas küsimusi dokumentide kättesaadavuse, suhtluspiirangute ja menetlusliku võrdsuse kohta (väidetena).

11.12.2024

• Artikli täienduse kohaselt tühistati varasemad otsused ning ema ja laps said taas kokku.

05.11.2025

• Tehti sel kuupäeval kohtuotsus, millega varasemad Ahti Kuuseväli otsused tühistati ning lapse olukord lahenes õiglaselt ja õiguspäraselt ema kasuks.

Kogu seda protsessi neutraalselt vaadates tekib paratamult küsimus: Kas kohtunik Ahti Kuuseväli sobib kohtunikuks ja üldse õigussüsteemis tegutsema?

Täiendus selle teemaga seonduvalt 14.02.2026:

See info on avalikust sotsiaalmeedia postitusest Märt Roosna FB “seinalt”:

Jälgime mängu rahus ja valguses.

Käesolev artikkel ilmus esmakordselt 05.10.2024.

See lugu on raputanud kogu Eestimaa õigusruumi ja toob välja süsteemse värdkohtupraktika, mis sisaldab: grupiviisilist ja järjepidevat ametnike kokkumängu, “ametnike-kohtunike-prokuröride-rikaste sektiliikmete” kokkumängu tunnused ja “seadused ei kehti kui sa….” põhimõtte järgi otsustamine.

Ahti Kuuseväli sobivus kohtunikuks on tema tööandja otsustada aga minule on jäänud mulje, et Kohtunik Ahti Kuuseväli otsused pole olnud inimlikud, on olnud kallutatud, on korduvalt olnud vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga. Ta on minu arvates eksinud ka teistes kohtuasjades, millede kohta on minul olemas kohtuotsused kannatajatelt. Mulle on laekunud ka “saunast meeste käest” jutud, et Ahti Kuuseväli kaaperdas kunagi (80-90 ndatel) Võru ETK juristina selle organisatsiooni varad või oli tema see “aju” kes teatud grupil aitas seda ellu viia. Kas see kõlakas peab paika, seda teavad asjaosalised ise.

Kristiina lapse hooldusvaidluse lugu

Oluliselt täiendatud 11.12.2024 – kohtunik Ahti Kuuseväli rikkus räigelt seadusi ja tema otsused tühistati!! Kristiina on tütrega jälle koos ja mõlemad õnnelikud!!! Täiendatud 04.12. 2024 – Ahti Kuuseväli teeb seadusevastaseid varjatud tegevusi!; 29.11. – eirkontrolli raport kinnitab 8 seaduserikkumist ametnike poolt!!! 26.11. – Õiguskantsler tuvastas mitmeid puudusi ametnike tegutsemises! Kas kohtunik Ahti Kuuseväli peaks kohtuniku tööst kohe loobuma ja kas Margrit Pitkve peaks lapsekaitse tööst kohe loobuma?! Varasemad täiendused 20.11.,09.11.2024 – õigusõppejõu kommentaariga, 26.10., 11.10.. TÄIENDATUD HÄIRIVA VIDEOGA ja Kristiina avaliku kirjaga ja Aivar Aigro avaliku kirjaga 10.10.2024.

Käesolev artikkel ilmus esmakordselt 05.10.2024. Täiendame seda seni kuni lugu on lahendatud. Väga oluliselt täiendatud 05.10.2024 kell 19.00, 07.10.2024, 08.10.2024. Lisatud helisalvestusi ja pilte! Ahti Kuuseväli on uuriva ajakirjanduse radarisse sattunud korduvalt. Tema puhul on tegemist kohtunikuga, kelle otsused pole olnud inimlikud, on olnud kallutatud, on korduvalt olnud vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga. Mulle jääb mulje, et siin on kokku pandud “skeem”, mille autoriks on Margrit Pitkve? Täiendused on lisatud artikli lõppu.

Kas kohtunik Ahti Kuuseväli tuleks ametist vabastada? Jah, tuleks!

Ahti Kuuseväli on korduvalt ja räigelt rikkunud seaduseid! Tema koht pole õiguse ja õigluse loojate hulgas. Villu Kõve – millal sa vabastad Ahti Kuusevälja kohtuniku ametist?

Täiendus 11.12.2024:

https://fonte.news/erakorraline/kristiina-on-tutrega-jalle-koos-kohtunik-ahti-kuusevali-rikkus-raigelt-seadusi-ja-otsused-tuhistati-ahti-kuusevali-peab-lahkuma-kohtuniku-kohalt-kohe

Lugu Algas 05.10.2024:

Sotsiaalteaduslikus kirjanduses käsitletakse vanemast võõrandamist lapse vaimse väärkohtlemise vormina, kus üks vanem manipuleerib lapsega, et tekitada temas põhjendamatut vastumeelsust või hirmu teise vanema suhtes. Loe teadmainimeste arvamusest EPL artiklist. Miks kohtunik Ahti Kuuseväli ja lastekaitse “spetsialist” Margrit Pitkve sellest aru ei saa?

https://epl.delfi.ee/artikkel/120337966/rafaela-lehtme-ja-elo-madissoon-lapse-teisest-vanemast-voorandamine-on-vaimne-vagivald

Kohtunik Ahti Kuuseväli – kas oleks aeg meelt muuta?

Kohtunik Ahti Kuuseväli on olnud Eesti õigussüsteemis tähelepanu keskmes, kuna tema tegevuses on esinenud kahtlasi olukordi, mis viitavad võimalikele seadusrikkumistele ja kallutatud kohtuotsustele. Kuigi Kuuseväli on teeninud kohtunikuna pikki aastaid, on mitmed tema otsused ja tegevused tekitanud küsimusi tema erapooletuse ja õiguspärasuse kohta.

1. Kallutatud otsused ja eetikaprobleemid

Kuuseväli on sattunud kriitika alla mitmel korral seoses kahtlusega, et tema otsused on olnud kallutatud. On esinenud juhtumeid, kus tema otsused on andnud eelistusi teatud huvigruppidele, mis on tekitanud õiguskogukonnas küsimusi tema sõltumatuse ja objektiivsuse kohta. Näiteks on mitmeid kordi juhtunud, et tema otsused on favoriseerinud teatud osapooli, kellel on poliitilisi või majanduslikke huve seotud.

Uuriva ajakirjanduse kätte imbus info (mitte Kristiina Heinmetsa käest): Kõige värskem juhtum on see, et Ahti Kuuseväli otsustas eirata notariaalset lepingut, inimlikkust ja andis oma otsusega tõuke lastekaitse töötajale Margrit Pitkvele emalt laps ära võtta ja laps lasteturvakodusse panna, kuna laps keeldus isa juurde minemast. Kristiina Heinmets oli abielus kannatanud korduva vägivalla all, nii füüsilise kui psühholoogilise. Notriaalse lepingu alusel võttis isa kasvatada kaks last ja Kristiinale jäi üks laps. Laste isa aga hakkas lepingut rikkuma ja tegema kõik selleks, et ka kolmas laps emalt ära võtta. Allika teatel pole lapsed tahtnud isa juurde minna ja kõik on toimunud laste soovide vastaselt. Laste isa advokaat, lastekaitse inspektori Margrit Pitkve ja kohtuniku tegevuses jääb mulje kokkumängus ja seaduste(notariaalse lepingu rikkumine) rikkumises ja laste isa kasuks tegutsemisele.

2. Seaduslikud eksimused kohtupraktikas

On väidetud, et Kuuseväli on teinud mitmeid menetluslikke vigu, mis on viinud tema otsuste tühistamiseni kõrgemate kohtute poolt. Need eksimused puudutavad protseduurilisi küsimusi, mis seavad kahtluse alla kohtuprotsesside õigluse ja läbipaistvuse. Kuigi iga kohtunik võib aeg-ajalt eksida, on Kuusevälja juhtumite puhul tähelepanuväärne eksimuste korduvus, mis võib viidata süsteemsele probleemile.

3. Avalikkuse kriitika ja usaldusväärsuse kadu

Avalikkuses on Kuuseväli saanud negatiivset tähelepanu seoses mõnede tema kohtuotsustega, mis on tundunud ebaõiglased või ebaproportsionaalsed. Mitmed kriitikud, sealhulgas juristid ja ajakirjanikud, on juhtinud tähelepanu sellele, et tema otsused on mõnikord vastuolus seaduste või üldiste õigusprintsiipidega. See on õõnestanud usaldust kohtusüsteemi vastu ja tekitanud laiemat arutelu kohtunike sõltumatuse ja vastutuse üle Eestis.

4. Järeldus ja vajadus reformideks

Ahti Kuusevälja eksimused ja tema vastu esitatud süüdistused viitavad laiemale probleemile Eesti kohtusüsteemis, kus kohtunike tegevust ei kontrollita alati piisavalt ja otsused võivad olla mõjutatud väliste huvide poolt. Sellised juhtumid tõstatavad küsimuse vajadusest suurema järelevalve ja vastutuse mehhanismide järele, et tagada kohtunike erapooletus ja kohtuotsuste õiguspärasus.

Kuna kohtunike tegevusel on otsene mõju õigussüsteemi usaldusväärsusele ja kodanike õiguste kaitsele, on oluline, et selliseid juhtumeid uuritaks põhjalikult ja vajadusel viidaks sisse vajalikud reformid.

Alljärgnev postitus on Kristiina Heinmetsa sotsiaalmeedia kontolt:

“Kallid sõbrad, 

Juriidiline vägivald sisaldab endas nii emotsionaalset kui ka majanduslikku vägivalda. Ohvri jaoks on 3 etappi, minu tugiisik soovitas avalikustada foto, mis ma tegin esmaspäeva öösel reanimatsoonis Lissabonis. Mina olen jõudnud 3 etappi … 

1. Ohver ehk ema survestatakse kõikide osapoolte poolt. Iga olukord keeratakse tema vastu. Ema abiotsimist ja emotsionaalsust tõlgendatakse kõikide osapoolte poolt kui ebstabiilust ja sobimatust olla ema. Emal tekivad esimesed minestamise hood, ta elab tihti musta pilve sees, sest lugeda sadade lehekülgede viisi etteheiteid, mis ei vasta tõele, on julmus. 

2. Ema õpib toime tulema selliste “trigger” olukordadega ja muutub nn emotsioonituks iga ebanormaalse olukorra vastu. Ema õpib ära iga seaduses leidva punkti, et kaitsta ennast ja oma lapsi. Ta võidab kohtus … aga uusi menetlusi tuleb juurde, sest põhjatu rahakott ja meeletu egoistlik viha ei luba vastaspoolel alla neelata oma kaotusi. Algatatakse protsesse iga väikse asja üle … kompromisse ei sõlmita. 17 menetlust on Eestis minu toimikus, 221 erinevat dokumendifaili … 2 kohtuprotsessi Portugalis … Vastapoole 10 advokaati jahvatavad iganàdalaselt kirju, emaile, süüdistusi jne … 

3. Aastaid elab ohver meeletu stressi all, tema organism muutub nõrgaks ja piisab ühest väikesest kõrvalekaldest kui ema keha annab füüsiliselt alla. Minu jaoks oli see tavaline B viirus, mis 24h võttis mul võime hingata ja ma ei suutnud valudes reanimatsioonis enam rääkida … Haiglast otsiti tõlki … Mulle ei suudetud panna kanüüli, sest minu keha vappus. 

President Kersti Kaljulaid : “Vägivald kardab ainult avalikkust”. 

Mina olen andnud oma panuse juriidilise vägivalla avalikustamisse.

Margo Orupõld palus lisada ja postituse teha avalikuks: 

Minu olukord ehk see on naiste taasohvristamine kohtu kaudu ehk advokaatidest (neid on täna kokku 10) saavad kiusaja käepikendused kohtus ning kuritarvitatakse puudulikku seadusandlust, et ohvrit aastaid piinata legaalselt kümbete menetlustega, sest juriidika seda võimaldab ja rahapada on põhjatu. See on 10 advokaadi “hea töö” tulemus, lapsed kaotavad ühel hetkel oma ema, sest ema füüsiline tervis ütleb ülesse. Eestis ei ole ohvril õiguseid. 

Naeratades vägivalla vastu!”

Selle postituse juures olevad kommentaarid:

“tegelikult on süüdi kohtunikud”

“sellised kohtunikud tuleb vangi panna nad tekitavad kehavigastusi ja tervisekahjusid”

Täna 05.10.2024, selle artikli ilmumise päeval, jõudis ka minu kätte Kristiina Heinmetsa üleskutse:

“Tere, 

Kell 15.00 Vana Pärnu mnt 9a  ehk Nõmma turu tagumises parklas, ootan ma kõiki toetajad ehk proovin kokku koguda nii palju naisi kui saan ja nõuda avalikult oma tütre vabastamist Tallinna Lasteturvakeskusest. Ma helistan Aivar Aigrole!! Lastekaitse spetsialistile Margrit Pitkvele, kes lasi Aivar Aigro mulle kallale ja vaatas pealt, kuidas mond rapsiti laste isa poolt ja ma lamasin uriini loigus. 

Urmas Viilma kuulas seda videot ja palus selle kohe avalikustada. Samuti Kersti Kaljulaidi fondi esindaja. 

Ma kirjutan avaliku abipalve president Allar Karisele ja kutsun kõiki ajakirjanikke kajastama oma võitlust , et oma tütar vabastada Tallinna Lasteturvakeskuse eest, kuhu lapse isa käskis paigutada oma tütre, sest ta keeldub isa juurde minemast. Minu tütar vajab oma ema kallistust ja hellust, sest ta on üle elanud šoki, mida ei tohiks kogeda ükski inimene, veel vähem 8 aastane laps, oma elus. 

Margrit Pitkve andis teada, et minu tütrelt on võetud telefon ja ta saab mulle helistada alles siis kui ta vabatahtlikult on nõus füüsilist jõudu enda suhtes kasutanud isa juurde. Minu tütar on vangis ja kõige ebainimlikul moel survestatakse minu tütart minema vägivaldse isa juurde. 

Ma võtan kaasa oma tütre pildi ja ei lahku sealt enne kui lastekaitse või Aivar Aigro on andnud loa minu tütre lahkumiseks turvakeskusest. 

Kersti Kaljulaid: Vägivald kardab kõige rohkem avalikkust. 

Lugupidamisega

Kristiina Heinmets

Ma ei tohi avalikult kohtumenetlusest rääkida, aga minu tütar on turvakodus, see on Aivar Aigro otsus , sest tal on hooldusõigus ajutiselt!”

Täiendus 05.10.: Viibisin ise kohal täna, 05.10.2024 kell 15.00, Vana Pärnu mnt 9a Tallinn. Pildil on Kristiina Heinmets rääkimas ühele meediakanalile oma lugu. Kuulasin seda pikka lugu ja selgitust. Esimene mõte tekkis Kristiina lugu kuuldes “ma teadsin, et Eestis kuritarvitavad ametnikud võimu ja on korrumpeerunud(olen teinud palju lugusid sellel teemal) aga et Eestis on olukord veel hullem, siis pani mind väga tõsiselt mõtlema “Eesti riik on pealt vaadates ilus väike armas riik aga seest mädaneb täiega.” Kristiina taga on näha maja, kus hoitakse tema tütart vastu lapse tahtmist ja Kristiinal ei luba kohtunik last näha, lapsega suhelda telefoni teel ja rääkimata last koju tagasi viia.

Täiendus 05.10.: Siin on helisalvestis 03.10.2024 toimunud juhtumist, kus lapse bioloogiline isa Aivar Aigro kasutab vägivalda Kristiina suhtes ametnike juuresolekul ja tütar hõikab politseiametnikku appi aga ametnikud ei sekkunud ja seisid kõrval edasi: (nõrganärvilistel mitte kuulata) “Mul pole lihtsalt sõnu, kuidas ametnikud korraldavad psühholoogilist vägivalda ja terrorit 9 aastase lapse suhtes” – Veiko Huuse

Kristiina Heinmetsa loo põhjal ei pea paika see moraal, et kohus ja lastekaitse lähtuvad ennekõike lapse heaolust ja lapse huvidest. Antud loos näeme, kuidas kohus lapse tahte murdmiseks vägivallaga saadab ta lastekodusse – kohus ja lastekaitse vägivallatsevad lapsega – kas see moodus ongi laste kaitsmine ja lapse huvidega arvestamine?

Artikli täiendused

Täiendus 07.10.2024: Selles loos räägib 6 aastane laps sellest, kuidas teda mõjutasid lastekaitsjad. Olin ise selle loo tegemise juures kõrval (06.10.2024 Tallinna Lasteturvakeskuse juures) ja kuulsin veel enamat, mida seal salvestuses pole.

Täiendus 07.10.2024 ja 08.10.: Margrit Pitkve (endine nimi oli Margrit Vambola) kohta tuleb uskumatult palju kaebusi. Kurioosne on see, et seda “spetsialisti” on tahetud lastevanemate ühisavaldustega ja ühiskaebustega ametist vabastada aga Pirita Linnaosavalitsus hoiab sellist lastevastast “aktivisti” jätkuvalt maksumaksja palgal. Lisaks pidi Margrit olema manipulaator ja valetaja. Väidetavalt on Margrit korduvates lasteteemalistes protsessides rääkinud helistamisest kohtunikule kuid kohtutoimikutest pole välja tulnud helistamisi – kas tegemist on tahtliku valetamisega või salajaste tegevustega? Samuti on lapsevanemad kinnitanud, et Margrit Pitkve võltsib raporteid ja valetab laste elutingimuste kohta. Üks näide paljudest Pitkve tegevuse kohta(ekraanitõmmis):

Täiendus 07.10.2024 kell 21.30. Minule laekub ka teiste lastekaitse “spetsialistide” kohta vihjeid. Avaldan ühe paljudest kirjadest minule. Ütlen ka ette ära, et ma olen tegemas põhjalikku artiklit kogu selle lastekaitse teemal, teen intervjuud ja koostame ühiselt ühishagi kõigi ametnike vastu, kes on seadusi ja laste vaimset tervist rikkunud:

“Lugupeetud, Veiko Huuse!

Ma püüan mitte pikalt kirjutada. 

Teie kirjutasite artikli seoses Kristiina Heinmetsa kui ka tema alaealise lapse suhtes toime pandud pikaaegne vägivallatsemine s.h ka füüsiline, seda nii endise elukaaslase kui ka muude ametnike poolselt.

Juhul kui Te jätkate toimuva kajastamist, eeskätt seda osa mis puudutab kohtunike kui ka lastekaitse hoolimatust ja soovimatust lapsi aidata, kohtunikud kes pigem teevad otsuseid vägivallatseja kasuks, unustades ära igas kontekstis laste õigused ja tegelikud vajadused kui ka lastekaitse kes suurima heameelega aitab kohtule edastada infot hoolivat vanemat kahjustavana. Mina olen valmis kaasa rääkima!  Sest ka mina (neid emasid kui ka isasid on ilmselgelt sadu kui mitte nüüd juba tuhandeid) olen pidanud kannatama vaimset kui majanduslikku vägivalda. Mina täiskasvnud inimene/ema saan hakkama oma emotsioonide ja tunnetega, pikapeale, samm sammu haaval. Aga seda kuidas lapsed toime tulevad, peavad tulema ja mis sellised olukorrad lastele tulevikus kaasa toovad, seda ei huvita mitte kedagi kogu selles toredas süsteemis kus vaid suuliselt väidetakse kuidas aidatakse lapsi. Absoluutne vale! Mina julgen kinnitata ja võin ka üle eesti ruuporisse seda õelda, kogu Riiklik Süsteem teeb kõik selleks , et just neil ametnikel (kohtunikud, lastekaitse, Sotsiaalkindlustusamet, Riiklik Perelepitus jne.jne.jne)  oleks tulevikus tööd mida teha, toota võimalikult palju katkiseid lapsi!

Mul on terve rida ametnike nimesid, eriti lastekaitse töötajate nimesid (üks neist endine Mustamäe linnaosavalitsuse lastekaitse osakonna juht Ly Rüüs, Kristiine lastekaitse osakonna juht Merle Priimäe) kes teevad RAHA eest mida aga palutakse s.t, et nõudeid esitab vanem, kes oma lastest ei hooli. See tähendab, et neid nõudeid esitab ka ühe osapoole advokaat/jurist kes teeb kõik selleks ja rohkemgi veel, et oma klienti maksimaalselt aidata, unustades ja tühistades laste tegeliku heoalu ja õigused!

Selleks et midagigi kusagil keegi uurima hakkaks ja muudatusi ellu viima, selleks on vaja ääretult palju vanemaid kes kõik koos räägiks, mis.tegelilt toimub ja ellu viiakse kohtu ja lastekaitse suletud uste taga!!! Ja see mis seal toimub on kriminaalne ja pm.iga ametnik kes lastega tegeleb, tuleks vastutusele võtta ja panna peale  eluaegne keeld lastega töötamisel ükskõik mis valdkonnas!

Lugupidamisega, XX (toimetusele on kirja autor ja kannataja teada”

Täiendus 07.10.2024: Kristiina on kolmas päev Tallinna Lasteturvakodu juures, et viia oma laps koju. Aga kohtunik Kuuseväli ja ametnik Margrit Pitkve ei luba last koju viia. Mis riik meil on, kus sedused lubavad last kohelda kui “asja”?

“Kui bioloogiline isa hoolib lapsest tõeliselt ja armastab last südamest, siis ta ei tee eales lapsele haiget hingeliselt, vaimselt, füüsiliselt koos olles ega ema ja kolmandate osalpoolte juuresolekul. Antud juhtumis jääb minule mulje, et Kristiina lapse isa korraldab kättemaksu ja manipuleerib võimuga, tuues ohvriks tema enda bioloogilise lapse, ja ta ise ei adu olukorra tõsidust ja mõju kogu lapse edaspidise elu kulgemisele. Kui ametnikud seda samuti ei mõista, siis need ametnikud ei sobi minu arvates lastega tegelema ja nõustamise teenust pakkuma.”– Veiko Huuse

Täiendus 08.10.2024. Selle alloleva Margrit Pitkve pildigalerii kohta esitas Kristiina Heinmets avalikult küsimuse:

“Ma küsin avalikku arvamust! 

See on Margrit Pitkve , Pirita LOV laste heaolu spetsialist, tema korraldusel avati uks ja trepist alla jooksis Aivar Aigro mulle ja lapsele kallale. See sama naine on korduvalt kinnitanud, et on helistanud otse kohtunikule … ühtegi vestlust ei ole kohtutoimikusse esitatud! Samuti on ta korduvalt sòitnu Aivar Aigro autos … kohtumajast naeratus näol kuhugi ja jalutanud koos naljatledes Aivariga!! Ta on keeldunud mulle avaldamast infot ja valetanud emailides … Ta on vǒltsinud STAR programmi minu tütre kohta … see on lastekaitse programm, kuhu tuleb sisse kanda kòik kohtumised ja toimingud! 

Ilma selle naise “ekspertarvamuseta” ei oleks Amelie turvakodus. 

Mis on siin pildil valesti? 

Tema kinnitusel EI TOHI MINA OMA LAPSELE HELISTADA, kohtumääruses on kirjas teisiti!”

Täiendus 08.10.: Oleme saanud poole päevaga mitmeid vihjeid Ahti Kuuseväli suhtes, kus ta on laste teemal teinud emade jaoks ülekohtuseid otsuseid. Me kogume andmeid ja anonüümsuse garanteerin.

Erakorraline täiendus 08.10.: Kohtunik Kuuseväli oli teavitanud Lasteturvakeskust, et Kristiina saab oma tütrega suhelda alles siis kui laps on isale üle antud! Minule jätab selline käitumine türanni mulje ja kuidas saab kohtunik otsustada võõra lapse õigused?

Fonte.News koostööpartner FairTrial AI tegi analüüsi Kuuseväli käitumise kohta ja leidis, et kohunik Kuuseväli on rikkunud seaduseid. Loe põhjalikku analüüsi FairTrial AI lehelt. Analüüsi kokkuvõttev osa:

Eestis ja paljudes teistes riikides on kohtutel õigus langetada otsuseid lapse hooldusõiguse ja elukoha üle, sealhulgas eraldada laps vanemast ajutiselt, kui see on lapse parimates huvides. Siiski peab selline otsus olema põhjalikult põhjendatud ning vastama lapse heaolu ja õiguste kaitse standarditele. Ema täielik isoleerimine lapsega suhtlemisest on äärmuslik meede ning selle kasutamine võib rikkuda nii Eesti siseriiklikke seadusi kui ka rahvusvahelisi õigusi, eriti kui tegemist on korraliku elustiiliga vanemaga.

Eesti seadusandlus lapse hooldusõiguse kohta

Eesti perekonnaseaduse (§ 116–122) alusel peab lapse hooldusõigus lähtuma eeskätt lapse huvidest. Kohtunik võib otsustada lapse ajutise paigutamise turvakeskusesse või piirata vanema hooldusõigust, kui on põhjendatud oht lapse heaolule või turvalisusele. Sellise otsuse tegemisel peavad kohtud järgima järgmisi põhimõtteid:

1. Lapse huvid – otsus peab olema kooskõlas lapse parimate huvidega.
2. Kontakti hoidmine vanematega – lapsele tuleb võimaldada suhtlemine mõlema vanemaga, välja arvatud juhul, kui suhtlemine ei ole lapse huvides.
3. Proportsionaalsus – piirangud peavad olema proportsionaalsed ja ajutised, kui need on vajalikud lapse kaitseks.

Kui kohtu otsus viib täieliku suhtlemise keelamiseni emaga, kes on vastutustundlik vanem ja kellel ei ole mingeid ohte lapse heaolule, võib see olla kohtuliku omavoli juhtum ja emal on õigus vaidlustada selline otsus. Kohtu ülesanne on ka tagada, et kehtivaid hooldusõiguse kokkuleppeid järgitakse.

Võimalikud siseriiklikud õiguste rikkumised

Kui kohtunik otsustab lapse võtta emalt ära ja keelab täieliku suhtlemise ilma piisava põhjenduseta, võivad järgmised õigused olla rikutud:

1. Perekonnaelu puutumatus – Eesti põhiseaduse § 26 sätestab perekonnaelu kaitse. Kui kohtunik ei suuda piisavalt põhjendada ema ja lapse eraldamist, võib see rikkuda põhiseaduslikku õigust perekonnaelule.
2. Lapse ja vanema suhe – Eesti perekonnaseaduse kohaselt on mõlemal vanemal õigus ja kohustus hoolitseda oma lapse eest. Kui ema-lapse suhe katkestatakse ilma mõjuva põhjuseta, võib see olla seaduserikkumine.

Rahvusvahelised õigused

Kui kohtunik piirab ema õigust lapsega suhelda ja paigutab lapse isoleeritult turvakeskusesse, võivad järgnevad rahvusvahelised õigusnormid olla rikutud:

1. ÜRO lapse õiguste konventsioon:
   • Artikkel 9 – lapsel on õigus jääda mõlema vanema hoole alla, välja arvatud juhul, kui see ei ole lapse huvides. Kohtud peavad vältima vanemate ja laste asjatut eraldamist.
   • Artikkel 12 – lapsel on õigus oma arvamuse avaldamisele kohtus, kui tegemist on teda puudutava küsimusega.
2. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK):
   • Artikkel 8 – õigus perekonna- ja eraelu kaitsele. Vanema ja lapse eraldamine peab olema põhjendatud ja proportsionaalne ning see otsus peab olema kooskõlas lapse huvidega.
   • Artikkel 6 – õigus õiglasele kohtupidamisele. Kui ema õigusi on kohtumenetluses riivatud, võib ta pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse.
3. Lapse õiguste Euroopa konventsioon:
   • Artikkel 3 – lapsel on õigus pidevale hoolitsusele ja kontaktile oma vanematega, kui ei ole tõendeid selle kohta, et selline kontakt ei ole lapse huvides.

Kokkuvõte

Kohtunikul on teatud olukordades õigus piirata vanema suhtlust lapsega, kuid selleks peab olema piisav põhjendus, mis on lapse huvides. Kui ema on korralik ja vastutustundlik lapsevanem ning lapsele ei ole ohtu, võib selline äärmuslik meede rikkuda nii Eesti seadusi kui ka rahvusvahelisi õigusi, sealhulgas perekonnaelu ja lapse õiguste kaitset.

Sellises olukorras on emal õigus vaidlustada kohtu otsus kõrgemas kohtuastmes ja vajadusel pöörduda ka rahvusvaheliste institutsioonide poole, kui tema õigusi on rikutud.

Oluline täiendus 08.10.2024. Minuni jõudis avalik Facebook postitus tuntud Suure Meedia(Õhtuleht, ütleb Google otsing) ajakirjaniku Merle Luik FB seinalt. Saan tema avalikust postitusest aru, et Aivar Aigro advokaadid ähvardasid kui keegi peaks meedias seda teemat kajastama. See ähvardav suhtumine näitab nende advokaatide meelsust ja suhtumist tervikuna. Kui protsess on aus, siis pole vaja kedagi ähvardada, seega, tekib siinkohal küsimus, kas Aivar Aigro meeskonnal on pettusega tegu? Lugege seda ja saate ise järeldused teha:

“Mõtlesin kaua, kas teha seda postitust või ei. Aga süda ei anna kuidagi rahu, nii et siit ta tuleb. Pandagu mind või vangi, hahhaa.

Tõenäoliselt pole palju neid ühismeedia kasutajaid, kelleni poleks viimastel nädalatel-päevadel jõudnud üks kuulsate eksabikaasade jube kraaklus ja lapsejagamine. Levivad mitmed salvestused, mida on ka mulle korduvalt edasi saadetud koos küsimusega, et see kõik on kohutav, miks ometi meedia sellega ei tegele, miks sellest ei kirjutata?

Siin on väga lihtne selgitus, olgu see siinkohal ära toodud. Eesti ajakirjanduseetika koodeksi kohaselt vanemate vaidlusi laste hooldusküsimuste üle (reeglina) ei kajastata.

Ja tegelikult võiks siin ka jutt lõppeda, aga sellegipoolest on küsimusi, mis mind selle loo juures väga häirivad ja mida ma ajakirjanikuna, naise ja emana, aga ka lihtsalt kodanikuna tahaksin tõstatada. Seejuures ei võta ma poolt selles konkreetses peretülis, ma ei ole kummagi osapoolega isiklikult tuttav.

Nimelt potsatas eile ajakirjanike postkasti kiri ühe tülipoole advokaatidelt. Ja vot see tõmbas mu käima.

Esiteks oli selle toon üleolev ja ajakirjandusele põhimõtteliselt kohta kätte näitav: tuletati meile meelde, mida me võime teha ja mida me ei või teha. Ja et kõik ikka selge oleks, lõppes kiri sõnadega: /…./ on vajadusel valmis pöörduma nii enda kui lapse kaitseks Pressinõukogu- ja/või kohtu poole ja/või esitama kaebuse Andmekaitse Inspektsioonile.

Okei, saime aru, kes see ikka mingit kohtujama tahaks. Advokaadid võitsid. Ajakirjandus vaikib. Aga mina tahaks elada sellises riigis, kus ajakirjandus on endiselt neljas võim. Mitte raha või advokaadid. Ja sellises, kus toimuvad arutelud iga probleemi ümber. Ma viskan õhku mõned ettepanekud aruteludeks, äkki korjatakse üles.

Küsimus ja ettepanek Eesti Advokatuurile. Või õigupoolest on neid kolm – paar kitsamat ja üks laiem.

Esiteks – kuidas suhtuda kirja, milles advokaadid rõhutavad, et tegemist on kinniseks kuulutatud kohtumenetlusega ja ajakirjandus ei tohi selle toimumise ega selle sisu kohta andmeid avalda. Aga samas saadavad ise pressile laiali asjaolusid kirjeldava kirja?

Teiseks – meediale saadetud kirja lugedes saab ka vähema funktsionaalse lugemisoskusega inimene aru, et siin kaitstakse pigem ühe täiskasvanu mainet ja huve, laps ja tema õigused on siin ainult vahend. Kui eetiline see on?

Mõtlesin korra, et kataks pressile laiali saadetud kirjas nimed kinni ja avaldaks selle täies mahus – mis mind takistada saaks? Ega ometi mitte see, et keegi ähvardab või paneb enda poolt sadadele inimestele avaldatud infos punaselt “Off the rec” juurde? Aga las ta praegu siiski jääb.

Ja kolmandaks. Kas oleks variant, et võtate arutada ja tekitate mingi seisukoha, kas, millal ja kui eetiline on advokaatidel sekkuda ajakirjanduse töösse? Äkki on just nüüd jõudnud kätte see hetk, kus teha koostööd meedia esindajatega ja arutada veelkord läbi, kas ja mis aitaks praeguses kaebamisühiskonnas ajakirjandusel ikka oma tööd teha. See ei puuduta nüüd ainult konkreetset kaasust, aga probleem on tegelikult võtmas epideemiamõõtmeid.

Jah, ma tean, et see toimub nii kogu maailmas. Aga ausalt, mina tahaksin elada õiglusriigis, mitte juristiriigis. Sellises, kus ei võida see, kellel on parem advokaat.

Ettepanek sotsiaalsektorile, ja ma ei oskagi nüüd otseselt kellegi poole pöörduda. Aga kas poleks aeg üle vaadata punktid, mis puudutavad lapse eraldamist vanemast – kui ka seda tehakse kohtumäärusega?

Konkreetsest juhtumist levivad salvestused on äärmiselt härivad ja kõik see, mida sealt kuulda võib – appi karjuv vanem ja hüsteeriliselt karjuv laps – see ei tohiks mitte IIALGI käia ühegi nö päästeoperatsiooni juurde. See, mida te olete sel korral teinud, ei ole mitte ühesti servast last kaitsev ega lapse huvides. Mul jäi seda kuuldes reaalselt süda korralks seisma. Konkreetse eraldamise juures olnud ametnikud, nagu advokaatide kirjast selgus  –  mitmed lastekaitseametnikud, psühholoog, kohtutäitur ja politseinikud, kas te muidu magasite öösel pärast seda hästi?

Ja lõpuks ka meeldetuletus lapsi pooleks saagivatele vanematele. Igal lapsel on õigus mõlemale vanemale! Jätke enda lapsed vaimselt terveks.”

Lisan siia ka ekraanipildid tema jutust kollaazina:

Oluline täiendus 08.10.2024 kell 19.00. Aivar Aigro avalik pöördumine:

“Head sõbrad!

Minu ja minu endise abikaasa Kristiina suhted on olnud pikka aega pingelised. Need pinged on kahjuks jõudnud avalikkuse ette. Mul on sellest väga kahju, kuna see on kahjustanud nii meie lapsi, mind kui ka Kristiinat, kuid elus ei suuda inimene kõike juhtida, isegi kui väga tahab.

Veel enam kurvastab mind see, et meie ühised lapsed on palju kannatanud, kuna vanemad ei ole suutnud olulisi asju omavahel kokku leppida ning oleme pidanud selleks kasutama kohtute abi. Sisimas olen veendunud, et kuigi kohtu otsused ei pruugi olla kõigile osapooltele meeldivad, on nad usaldusväärsemad kui vanemate emotsionaalne arusaam sellest, mis on õiglane või õige. Sealjuures pean oluliseks märkida, et mitte ainult kõik kohtuastmed Eestis, vaid ka Portugali kohus on meie vaidlustes pidanud oluliseks meie tütre õigust suhelda mõlema vanemaga ja ei ole seejuures leidnud ühtegi asjaolu, mis annaks aluse piirata tütre õigust minuga koos olla.

Kolme lapse isana pean tähtsaks, et igal lapsel, sõltumata sellest, kas ta on poiss või tüdruk, on isa ja ema. Vanematel võivad olla omavahel ületamatud erimeelsused, kuid lapsele jäävad nad isaks ja emaks. Kuigi mul on võimatu heaks kiita Kristiina vahendid, millega ta on püüdnud vältida sõltumatute kohtute otsuste täitmist nii Eestis kui ka välismaal, saan ma aru, et Kristiina on minu laste ema ning jääb selleks. Kuid ka isal on õigused. Sealhulgas õigus oma lapsi näha, armastada ja jagada neile oma elutõdesid. Veelgi olulisem on see, et lapsel on õigus suhelda mõlema vanemaga, nagu kinnitab ka seadus. Kahjuks ei ole meie tütrel olnud enam kui poolteist aastat mitte mingisugust võimalust minuga suhelda. Täna on lastekaitsespetsialistid kohtumenetlustes leidnud, et meie tütar on minust võõrandatud ja seda on kinnitanud ka kohtu poolt meie lapsele määratud esindaja.

Meie tütar on väike ega suuda veel kõike iseseisvalt otsustada. Selleks on tal vanemad, kes teda selles toetavad ja tema heaolu eest seisavad. Vanemliku toetuse ja hoolduse hulka kuulub muuhulgas koolikohustuse täitmine, mis ei ole mitte üksnes normaalne elu osa, vaid on Eestis kuni põhikooli lõpuni ka kohustuslik. Kahjuks ei ole seni koos emaga elanud tütar sel sügisel Eestis koolis käinud. Ka siinkohal olen soovinud Kristiinaga kokku leppida, kuid see pole osutunud võimalikuks.

Loodan hinges, et Kristiina mõistab: kui me omavahel kokkuleppeid sõlmida ei suuda, peame usaldama otsustamise neile, kellel on selleks seadustest tulenevad kohustused – nagu kohus ja lastekaitse. Ma ei ole kunagi soovinud oma lastele avalikku vaidlust, mille eesmärk ei ole see, mis ta paistab – mitte lapse heaolu, vaid hoopis midagi muud.

Õigupoolest ei ole ma kuidagi tahtnud kommenteerida oma eraelu ega pidanud vajalikuks avalikkuse ees ümber lükata isegi mitte kõige häirivamaid süüdistusi minu suhtes, millest mitte ükski ei ole kohtus kinnitust leidnud.

Kõige rohkem teeb mulle haiget see, et Kristiina süüdistab mind avalikkusse ees vägivallas. Ma ei ole mitte kunagi olnud tema vastu vägivaldne. Selle sündmuse juures, mille kohta Kristiina sotsiaalmeedias postitusi ja monteeritud videoid levitab, viibisid mitmed lastekaitseametnikud, psühholoog, kohtutäitur ja politseinikud, kes kõik saavad kinnitada, et väited vägivalla kohta ei vasta tõele. Kogu sündmuste käigu protokollis kohtutäitur ja protokoll on esitatud vaidlust lahendavale kohtule.

Minu senise vaikimise põhjuseks on minu lapsed ja soov neid kaitsta. Neile jääme meie Kristiinaga isaks ja emaks ka siis, kui meie omavahelised suhted on väga sassis või neid ei olekski. Loodan, et Kristiina mõistab seda samuti, ja kui mitte kohe, siis mõne aja pärast. Kõik suhted algavad ilusaga, algavad armastusega. Kui nad lõppevad, siis ei tähenda see, et armastust pole kunagi olnudki. Kuid mõned sassis lõngakerad on lihtsalt sellised, mida ei olegi võimalik lahti harutada. Vähemalt kiiresti mitte, kui üldse. Kristiinale soovin head. Loodan, et ta vastab samaga.“

Kirjast jääb õhku küsimus, et kui ta hoolib lapsest, siis miks laps on “vangis” turvakeskuses ja ta ei luba emal läheneda või kasvõi telefoni teel suhelda?

TÄIENDUS 10.10.2024, kell 7.50 hommik – see lõik ja video: “Margrit Pitkve ja Ahti Kuuseväli arvavad et Aivar Aigro pole vägivaldne, vaid on hooliv, last armastav, jõudu ja vägivalda mitte kasutav, et oskab kriisiolukorras rahu säilitada ja rahu hoida. Kas see on ikka nii, kui vaadata seda videot? Videos lapse isa Aivar Aigro kisub jõuga last ema, Kristiina Heinmets käest. Ma olen elus näinud narkosõltlasi ja mulle jääb mulje, et kui vaadata Aivar Aigro näkku ja silmi, siis seal ei tundu kõik korras olevat….” Täna on seitsmes päev, kus laps on “vangistuses” ja kurioosne on see, et lapsele on määratud riigi poolt advokaat, kes pole isegi last “kleinti” vaatama läinud? Toimetusel on advokaadi nimi teada ja avaldame siis kui on põhjust.

Video:

TÄIENDUS 10.10.2024 kell 08.10 hommik: Kristiina Heinmets avalik kiri:

“Tere Aivar ja kallid lähedased!

Viimased seitse päeva on olnud iga lapsevanema õudusunenägu, mis sai alguse olukorrast, mida ma olen juba avalikkusega jaganud. Selle tagajärjel eraldati mind peagi 9-aastaseks saavast tütrest Ameliest, kes on minuga koos elanud oma sünnist alates.

Amelie oli 3. oktoobril Tallinna Laste Turvakeskuses juhtunust šokis ning mul ei ole olnud võimalik oma last toetada ega lohutada, mulle ei anta lapse kohta mitte mingisugust informatsiooni.

Püüdsin last isale üle anda juba 30. eptembrist peale, milleks olin veennud teda nii eelnevalt kui ka kohapeal koos kahe lastekaitse ametnikuga tund aega, et ta isa juurde läheks ja temaga suhtleks. Laps nuttis ja keeldus juba siis. Proovisime ka 1. oktoobril, aga olukord kordus. Viimane, 3. oktoobri situatsoon eskaleerus ning on toonud meid olukorda, kus meie laps on isa nõusolekul (seda kinnitavad kohtudokumendid) kinnises asutuses ja kogu maailmast isoleeritud. Minu laps on vangistatud sellepärast, et ta ei soovi suhelda oma isaga.

Siinkohal olgu kohe öeldud, et ma pole keelanud lapsel suhelda isaga, video kohtumisest salvestas minu advokaat ja see pole kokku monteeritud ning on ka selgelt näha, kuidas lapse isa tiris jõuga minu külge klammerdunud ja hirmunud last.

Hea Aivar – sinu viimane avalik postitus on jätnud minust mulje nagu oleksin hoolimatu ja kohusetundetu ema. Tahan siinkohal öelda, et nii nagu olin truu abikaasa, olin ma ka täielikult pühendunud ema meie kolmele imelisele lapsele. Olen seisnud ja austanud meie laste soove ning neid kasvatanud iseseisvateks indiviidideks, kellel on alati õigus ise otsustada ja omada isiklikku arvamust. Ma armastan kõiki oma lapsi, sa tead seda, aga Ameliel ja minul on eriline kiindumussuhe tema sünnist saati ja sellest, Aivar, oled sa samuti teadlik.

See side tugevnes ka meie ühisel kokkuleppel, et pärast lahkuminekut jäi ta minuga elama. Poisid jäid sinuga. Ka mina olen soovinud oma poegadega rohkem suhelda, aga sa oled seda osaliselt takistanud ning ka mul on selle kohta etteheiteid, et oled nad minust teadlikult võõrandanud ja minu vastu vääritult kasvatanud. Aga vaatamata kõigele ei suudaks ma enda tunnete ja soovide pärast vangistada meie lapsi vastu nende tahtmist ei võõraste ega enda juurde.

Mul on kahju, et aasta tagasi tehtud notariaalsed kokkulepped paraku enam ühepoolselt ei kehti. Esitad pidevalt juurde uusi hagisid ning algatad erinevaid kriminaalmenetlusi. Ehk oleks aeg leppida, et me ei ole enam koos ning sinu appihüüe kohtu kaudu minuga suhtlemist hoida on meie eelkõige meie lapsi kahjustav olukord. Mõistagi kaasneb sellega ka avalikkuse huvi, mis mõjub meie tesimelistele poegadele laastavalt. Ma siiralt palun, et sa lõpetaksid minu suhtes kõik nõuded, et säästa meie lapsi ja meie kõrges eas vanemaid, kelle jaoks on praegune olukord sama laastav kui Amelie jaoks.

Kurnamissõda on üks viis viia teine osapool sellisesse kohta, kus ta annab lõpuks alla, sest üks inimene ei jõua sõdida kümnete advokaatide vastu ei ajaliselt, energeetiliselt ega ka finantsiliselt. Ja mis on selle kõige eesmärk? Jätta lapsed ilma emata?

Meie tütar on turvakodus, vastavalt kohtu poolt korraldatud ajutisele määrusele ja sinu otsusel on ta isoleeritud täielikult kõikidest olulistest inimestest – oma sõpradest, vanavanematest, ristiemast ja peretuttavatest. Nii nagu meie kõik valutame südant Amelie pärast, valutab Amelie süda ka meie pärast.

Jätad avalikkusele mulje nagu oleksin jätnud meie lapse kooli panemata. Amelie käis koolis Lissabonis, kus ta õppis aastaga ära kaks võõrkeelt ja 1. klassi tunnistusel olid ainult A+ hinded. Tunnistusega oled sa ka ise tutvunud ja selle üle uhkust tundnud. Amelie armastab keeli ja tema soov on saada näitlejannaks. Tal on erakordselt hea lauluhääl ja ta armastab üle kõige käia koos oma pinginaabriga draamaringis. Naasesime Eestisse juunis ja Amelie oli koduõppel kuni 3. oktoobrini, mil tema elu pea peale keerati. Ka koduõppel olles hindas õpetaja teda kõikides ainetes A+ peale.

Tean, et Amelie soov oleks Lissabonis jätkata, aga näib, et isana on sul tema tulevikust teine nägemus.

Viimase 6 aasta jooksul olen korduvalt otsinud lahendusi ja teinud ettepanekuid, kuid ei sina ega su esindajad ole kunagi nendega leppinud. Olin valmis ka Eestisse kolima ning töötama Portugali ettevõtte jaoks osakoormusega, et teha sinuga koostööd laste kasvatamisel ja nende haridusteel. Sellega ei leppinud sa samuti ega arvestanud ka Amelie soovi kooli osas – minna Tallinna Euroopa Kooli, mille õppekava on Portugali koolile sarnane. Amelie akadeemiline tase oli nii kõrge, et ta arvati kooli 3. klassi. Ta palus, et meie vanematena leiaksime kokkuleppe, kuid seda ei tulnud. Kohus tegi hoopis otsuse, mis on viinud meie tütre täielikku isolatsiooni turvakodus, kus ta on ära lõigatud oma tugivõrgustikust.

Palun astu vähemalt samm tagasi selles, et meie tütre haridus ei saaks kannatada, sest viimase nädala sündmuste tagajärgedega tuleb tegeleda ilmselt pikalt.

Olen alati soosinud sinu suhtlust meie kõikide lastega ning selle kinnituseks on olukord, kus poisid elavad täna koos sinuga. Ma mõistan, et sa igatsed Amelied, kuid ta väljakujunenud isiksus ja tema soove tuleb austada. Me ootasime sind külla Lissaboni ning hoidsin sind kursis Amelie tegevustega. Rohkem kui 23 korda tegin sulle ettepaneku, et tulla Lissaboni ja olid oodatud ka Amelie sünnipäevale, kuid sa ei tulnud. Sa ei lubanud meie poegadel samuti tulla Lissaboni. Mina käisin selle perioodi jooksul korduvalt Eestis. Ma mõistan, et sinu jaoks on keeruline leppida olukorraga, et me ei ole abikaasadena enam koos ja mul on õigused otsustada, kus ma soovin elada ja kellega oma elu jagada. Kokkulepe, et Amelie elab koos minuga kehtib siiani ja mul on tõesti kurb tõdeda, et sa oma käitumisega võõrandasid ennast ja meie poegi ise oma tütrest ning tänast olukorda ei suuda enam keegi tagasi pöörata. Minul on poegadega hea suhe, sest mina emana täitsin oma kohust suhelda vahetult oma poegadega ja reisin kahe riigi vahet. Laste nimel tuleb teha kompromisse ja tänases globaalses maailmas on eririikides elamine normaalne nähtus. Sa peaksid olema õnnelik, et Amelie saab erakordselt hea hariduse, on kolmekeelne väike isiksus ja tema silmaring on kordades suurem kui teistel oma vanustel lastel.

Palun, et sa austaksid meie 9-aastase tütre soove elada koos emaga ja lubaksid tal naaseda koju oma ema juurde. Ma palun, et sa annaksid isana meie tütrele tagasi turvatunde ja harjumuspärase elukorralduse, mis on tänaseks jõuliselt katki rebitud ja näitaksid üles armastust oma lapse vastu.

Sinu nõudmisel loobusin laste nimel oma isiklikust eraelust ehk võimalusest omada romantilisi suhteid, et meie lastele jääks alles kodu. Olin valmis ohverdama lahutades kõik, soovisin ainult kodu ja võimalust olla ema meie lastele ilma kohtuvaidlusteta.

ÜRO lapse õiguste kaitse deklaratsioon on rahvusvaheline leping, mille eesmärk on kaitsta laste õigusi ja heaolu üle kogu maailma. See näeb ette, et lapsel on õigus oma arvamusele, sõnavabadusele, eraelu puutumatusele ja vabale liikumisele. Justnagu Eesti Põhiseadus.

Ükski nendest õigustest ei laiene täna meie tütrele Ameliele.

Alexandra Amelie Aigro ei ole õigustatud omama oma arvamust, tal pole sõnavabadust, tal pole eraelu puutumatust, vaba liikumise õigust, tal pole põhiõigusi ega -vabadusi.

Alexandra Amelie Aigro on maailmast isoleeritud ilma kohtuotsuseta oma isa soovil, kohtutäituri ja lastekaitsjate kaasabil. Tervikuna on selline olukord ennekuulmatu ja lubamatu ning lapse põhiõiguste ja -vabaduste põhjendamatu riive peab viivitamatult lõppema.

Samuti ei ole keegi küsinud minult tema meditsiiniliste eripärade kohta, mis teeb murelikuks absoluutselt iga ema, eriti arvestades asjaolu, et talle manustatakse rahusteid.

Tallinna lastekaitse ja Tallinna Laste Turvakeskuse poolt kasutatavad meetmed ei ole kohased ega lubatavad. Alexandra Amelie füüsiline ja vaimne tervis on ohus ning vajalik on viivitamatu sekkumine. Palun kõigi mõistmist ja abi, ka lastel on õigused, mida me täiskasvanutena peame austama ja järgima.

Kõikidele, kes loevad… Tean, et kirjutasin juba niigi pikalt. Ma ei tea, mida teha, mul pole enam midagi kaotada.

Olen ema kolmele lapsele, tänaseks pole mul justkui enam ühtegi last.

Palun mõelge, et see, mis juhtus minu ja minu lastega võib juhtuda igaühega ja seda on juba juhtunud sadade teistega, kes on mulle kirjutanud.

Kuidas me saame Eesti vabariigis sellist asja lubada?

Kristiina Heinmets”

TÄIENDATUD 10.10.2024 kell 14.20: Aivar Aigro vastus, mis on tema esindaja avalik kiri:

“Tere!

Kuna Kristiina otsustas avalikustada monteeritud video lapse üleandmisest, siis ainult seetõttu pean vajalikuks jagada minu advokaatide vastust meediale, mis on alljärgnev:

Tere!

Pöördume Teie poole Aivar Aigro esindajatena.

Käesolev teade sisaldab asjaolusid alaealise lapse kohta ning puudutab täitetoimingut, mis viidi läbi kinniseks kuulutatud kohtumenetluses tehtud kohtulahendi täitmiseks.

Meieni on jõudnud info, et Kristiina Heinmets on teile saatnud video, mille kohta ta selgitab, et selles on näha, kuidas Aivar Aigro teda ja last ründab.

Avaldame, et:

1.    Aivar Aigro ei rünnanud Kristiina Heinmetsa ega last. Mis tahes vägivalda ta nende suhtes ei ole kasutanud;

2.    video on salvestatud 3.10.2024 läbi viidud täitetoimingu käigus;

3.    tegemis oli täitetoiminguga, kus kohtutäitur täitis Harju Maakohtu 26.09.2024 kohtumäärust, millega kohus peatas ema käitumise ja tegevuse tõttu esialgse õiguskaitse korras Kristiina Heinmetsa hooldusõiguse poolte ühise alaealise tütre suhtes ning kohustas Kristiina Heinmetsa andma lapse üle isale (Aivar Aigrole). Kohtumääruse kohaselt „on Aivar Aigrol õigus nõuda lapse väljaandmist igaühelt, kes last vastu Aivar Aigro tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab, sealhulgas ka lapse emalt.“;

4.    kahel eelmisel korral oli kohtumäärus jäänud täitmata emast tulenevatel põhjustel; tegemist oli kolmanda „katsega“;

5.    teile esitatud video on monteeritud, see tähendab, et tervikust on välja lõigatud vaid 25 sekundi pikkune lõik;

6.    kohtutäitur salvestas täitetoimingu kogu pikkuses. Täitetoiming kestis 40:36;

7.    kohtutäituri salvestisest nähtub, et:

(a)      kohtutäitur, psühholoog ja laste heaoluspetsialist olid Krstiina Heinmetsale eelnevalt pikalt selgitanud kohustust anda laps üle tema isale;

(b)      Kristiina Heinmets esitab erinevaid põhjendusi, miks ta seda teha ei saa;

(c)       lõpuks laseb Kristiina Heinmets lapse käest lahti;

(d)      Aivar Aigro võtab lapse sülle;

(e)      Kristiina Heinmets tormab lapse ja isa juurde ning hakkab last jõuga isa sülest ära rebima;

(f)       Kristiina Heinmets kukub koos lapsega ja samuti kukub Aivar Aigro;

(g)       [siit algab teile esitatud video] Aivar Aigro proovib last enda sülle tagasi võtta, aga loobub sellest, sest laps on paanikas;

(h)      Kristiina Heinmets hakkab karjuma: „ta tuli mulle kallale, ta tuli mulle kallale“ [sellega lõppeb teile esitatud video];

(i)        Kristiina Heinmets jätkab karjumist, kohtutäitur selgitab talle, et keegi ei ole temale kallale läinud ja palub lõpetada dramatiseerimise;

(j)       kõike eelnevat saavad kinnitada toimingu juures viibinud politseiametnikud, kohtutäitur jt isikud;

8.    kohtutäitur on kogu toimingu protokollinud ja esitanud protokolli kohtule. Protokollis on märgitud, et „Kristiina Heinmets ei täitnud kohtumäärust lapse üleandmise osas kolmandat korda ning eiras kohtutäituri korraldust lapse ettevalmistamise osas ega toetanud ka üleandmise hetkel selgitustega lapsele üleandmise vajadusest Aivar Aigrole. Lapse üleandmist Kristiina Heinmetsa kaasabil Aivar Aigrole ei toimunud.“

Psühholoogi ja laste heaoluspetsialistide soovitusel viibib laps hetkel laste turvakodus, et spetsialistid saaksid hinnata tema vaimset seisundit pärast lapseröövi ja pikka aega Eestist eemalolekut ning saaksid teda vajadusel aidata.

Aivar Aigrol ja Kristiina Heinmetsalt on kolm ühist last – 18 ja 15 aastane poeg ning 8 aastane tütar. Vanemate vaidlus mõjub neile kõigile väga raskelt ja palume teil arvestada nende kolme lapse huvidega ja mitte avaldada Krstiina Heinmetsa poolt teile esitatud videot. Seda videot näeksid laste klassikaaslased ja sõbrad ja see jääks neid saatma kogu eluks.

Kahjuks on Kristiina Heinmets asunud vaidlust kajastama avalikkuse ees ja levitab häirivaid süüdistusi, mis ei vasta tõele. Vähim, mida meedia selles olukorras teha saab, on mitte aidata kaasa laste huvide süvenevale kahjustamisele.

Head soovides

Erki Vabamets, vandeadvokaat

Maarja Pild-Freiberg, vandeadvokaat”

“Minul kui nelja lapse isal ja kahe lapse vanaisal, lisaks on mul rahvusvahelise koolitajana kokkupuuted lastega olnud enam kui 60 riigis, on küsimus nii advokaatidele ja Aivar Aigrole, et kui te tahate väga lapsele head, siis nii nagu te seda läbi vangistuse ja võõraste “spetsialistide” töötlemisel teete, ei ole seotud inimlikkuse, hoolivuse, harmoonia ja armastusega lapse vastu. Lapse kõige turvalisem koht on ema juures, isegi kui isa oleks parem(mida siin juhtumis minul oleva info põhjal pole) kui ema, sest emaga on lapsel energeetiline side, sest ema kõhus on ta loodud ja see on lapse elu algallikas. Inimene on terve algallikaga ühenduses olles. Kui seda videot vaadata, siis sellest Aivar Aigro jõuga lapse ärakiskumisest piisab, et teha järeldused Aivar Aigro vaimu tervisest ja hinge kuuluvusest. Ükskõik millist kiidulaulu Aivar enda kohta ka ei laulaks, pole see minu jaoks tõsiselt võetav. On ütlus, et kui teed korra, siis teed seda koguaeg. Ema intstinkt on alati last kaitsta ja kui isegi Kristiina võttis lapse enda sülle “jõuga”, pole see mingi vabandus ja õigustus, et isa võib mehe jõuga(naise jõust korduvalt suurem) last tagasi kiskuda. Loomulikult üldsus ei tea kogu tõde ja ei saagi teada, sest tõde pole olemas. Energeetiliselt Parim lahendus lapsele on see, et anda kohe ta ema juurde. Aivari nõusolek sellele päästab ta enda ja lapse Karmast ja annab märku, et temas on isa hoolivust, et esikohal on lapse heaolu, mitte Aivari võimujanu näidata, et “ma saan mis tahan, kasvõi üle laipade”. Aivar ja advokaadid – muutke meelt, olge eeskujuks. ” – Veiko Huuse

Veiko Huuse säuts telegram kanalist: “Inimrass loodi selliselt, et kõik inimesed on harmoonias iseenda, teiste inimestega, loodusega – harmoonias kõigega. See tähendab, et me kõik oleme ühe pere lapsed, õed ja vennad, isad ja emad, vanaemad ja vanaisad. Me oleme isad ja emad kõigile lastele. Kui me näitame seda harmoonilist suhtumist teineteisele, see kasvab, kui me näitame selles suures peres “kuidas teha ei tohiks”, see õpetab teisi. Me kõik õpime ja areneme koguaeg ja sellel pole piire – saab minna ainult paremaks. Ole iga päev parem versioon eilsest sinust endast. Kristiina Heinmetsa lapse lugu on üks tuhandetest Eesti lugudest aga see lugu on üks miljonitest lugudest kogu maailmas. See laste vägivald lõppeb siis kui inimesed julgevad sellest rääkida ja tuua välja eksinud hingede nimed, et ka neid aidata kui see on võimalik. See eksinud hing – ametnik, kohtunik, isa, ema, advokaat,  – ei hakka paranema, kui ta saab olla “turvaliselt” peidus – temast ei räägita. See on nagu haigus – kui diagnoosi ja põhjust ei tea, pole võimalik ravida. Palun olge julged, tulge kapist välja, vabanege hirmudest, et äkki “ametnik ja kohtunik maksavad kätte”. Jagage oma lugu minuga Fonte.News kaudu ja jagage neid kahte, Ahti Kuuseväljaga, Kristiina lapsega seotud, lugusid nii palju kui võimalik, et saaksime suunata “ravi” õigesse kohta.”

Täiendus 11.10.2024. Lugeja kiri toimetusele(autor on toimetajale teada):

„Täiesti juhuslikult sattusin ka mina kuulma ja nägema riigi seadustatud tegevust ühe alaealise lapse kallal. Selle vähese põhjal, mida olen näinud, kuulnud ja lugenud, ütlen: LÕPETAGE SILMAKIRJATSEMINE. Advokaadid, kohtunikud, lastekaitsjad, politsei – kogu see kamp on ju kirjeldamatult silmakirjalik, südametu, ebainimlik, autu. Eneseimetleja, kes mängib laste huvide eest seivat lastekaitsjat, äraostetud ja zombistunud advokaadid, selge mõtlemisvõimeta politseinikud, hullustunud isa, ülbe ja kallutatud kohtunik….Mis teil kõigil viga on? Tundub, nagu oleks see kamp inimeste sekka sihilikult puistatud zombid, et süsteemselt hävitada ja kahjustada tulevasi põlvkondi ja normaalset kasvatust ning suhteid lapse ja normaalsete vanemate vahel. 

On ennekuulmatu, et keegi peale ema julgeb otsustada tema lapse käekäigu üle. Mis alusel? Me laseme lapsepilastajatel ja vägivalla kasutajatel õitseda, tehes nendele laste hävitamise igatpidi lihtsamaks ja soodsamaks. Kuid normaalsele vanemale tungib peale kogu riigi sõjamasin eesotsas ebakompetentsete lastetute eneseimetlejatega, keda meie silmakirjalikkus nimetab  “spetsialistideks”.

Ma tean, millest ma räägin, kuna süsteemne perede hävitamine on kestnud juba vähemalt mitukümmend aastat. Elasin peaaegu taolise situatsiooni üle ühe omaenda lapsega, keda samamoodi terroriseeris vaimselt haige isa. Koos “lastekaitsjate”, kohtuniku, “psühholoogide” ja muude muidusööjatega. Just sel ajal veendusin lõplikult selles, et riik vaid irvitab korralikkude vanemate üle. 

Toon välja järgmised punktid A.A. esindaja avalikust kirjast, mis näitavad selgelt mõtlemisvõime ja häbitunde täielikku puudumist:

7.f  “    Kristiina Heinmets kukub koos lapsega ja samuti kukub Aivar Aigro;”

Videosalvestisest on näha, et A.A ei kukkunud ega kuku. Ema lapsega lamab tõepoolest kaitseasendis põrandal. Kuid A.A seisab jõupositsioonil nende kohal ning kisub last ema sülest jõuga ära. 

7.g ” Aivar Aigro proovib last enda sülle tagasi võtta, aga loobub sellest, sest laps on paanikas;”

A.A. ei proovi last “sülle võtta”. Ta proovib lapse jäsemeid küljest rebida, peamine, et saada lapse enda haardesse. Ja ei loobu ta mitte sellepärast, et laps on paanikas. Ta loobub tõmmeldes ja kaheldes, kuna kõrvu jõuab hoiatus: “Füüsilist sundi ei tohi kasutada!”

“Psühholoogi ja laste heaoluspetsialistide soovitusel viibib laps hetkel laste turvakodus, et spetsialistid saaksid hinnata tema vaimset seisundit pärast lapseröövi ja pikka aega Eestist eemalolekut ning saaksid teda vajadusel aidata.”

“Spetsialistid” hindavad lapse vaimset seisundit? Sellised nagu eneseimetlejast “lastekaitsja”?Needsamad “spetsialistid” on lapse algul viinud sellisesse seisundisse ja nüüd hakkavad tema seisundit hindama? Et saaks öelda: jah, näe, lapse vaimne seisund on häiritud. Aga seda ei teinud meie. Seda tegi ema…?

Mida tähendab “lapserööv”? Kes selle organiseeris? Kuidas? Kas avaliku kirja väljamõtlejal on ka aimu, mida ta kirjutab??

Mida tähendab vihje” pärast pikka eestist eemalolekut”? Kas eestist eemalolek mõjub lapse vaimsele seisundile nii halvasti, et pärast seda peab lapse turvakodusse paigutama ning ta vaimselt häirituks tunnistama? Eestist eemalolek mõjus nii? Aga see, et isa last seaduse toetusel kiskus jäsemeid küljest rebides ema käest ära, see pole muidugi mingi põhjus? 

“Vajadusel aidata”? Kas lapse aitamise vajadus ei olnud juba siis selge, kui laps paanikas karjus ja emast lahti ei lasknud? Oli  selgelt näha, et laps kardab isa ja ei taha temaga minna, sealjuures väljendas laps oma soovi väga selgelt ja häälekalt. 

Videolõik kinnitab ka, et mingit ema poolt lapse sülle võtmist või “ära rebimist” ei toimunud. Vastupidi, on näha, et ema kaitseb ainukesena lapse huve, sest hoopiski laps on see, kes hoiab emast kramplikult kinni ja karjub paaniliselt isale: “Mine ära!!”

Nii vana laps peab otsustama ise, kellega vanematest ta soovib olla. See on lapse õigus ja see on püha. Seda otsust ei tohi kahtluse alla panna ükski kohtunik, lastekaitsja, advokaat ega ka lapse vanem ega ükski seadus. See on lapse elementaarsete õiguste kõige jämedam rikkumine. See on silmakirjalik mäng, et teeselda tööd ja mängida palga väljateenimist, et hävitada süstemaatiliselt moraali ja peresüsteemi. 

Viimastel aastatel olen päris mitmel korral olnud samasuguste situatsioonide tunnistajaks ning ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et jälle! jälle! midagi taolist toimub. Selliste sündmuste esinemissagedus näitabki, et tegemist on süsteemse sihiliku hävitamisega, kusjuures lastega töötavad “spetsialistid” valitakse sihilikult selliste parameetritega, et nad ei suudakski õigeid otsuseid vastu võrra.“ 

Eile, 10.10. kell 18.00 toimus ka Kristiina Heinmetsa üleskutsel kohtumine Tallinna Lasteturvakeskuse juures. Selle sama maja ees, kus hoitakse vangistuses Kristiina last ja laps kannatab ametnike (lastekaitse ja kohtunik) ebakompetentse ja moraalitu käitumise pärast. Eile õhtul laekus ka toimetusele info, et Eesti Vabariigi Õiguskantsler on sellesse sündmusesse sekkunud ja loodame, et laps vabaneb ja saab ema juurde. Pildid eilsest sündmusest:

TÄIENDUS 11.10.2024 – Tuntud “nõid-tarokaartidega ennustaja” M. Kerro postitus tema Facebook seinal: Link https://www.facebook.com/share/p/1B8Lj9Fqpd/

“Kristiina Heinmetsa lugu meenutab mulle minu minevikku. Kui minu eksmees tungis noaga mulle koju, siis politseist öeldi, et aga ta ju ei öelnud, et ta tapab teid ära. Ja politsei enda sõnad selle peale, et laps oli kodus: laps sul nii väike ta ei oska tunda hirmu, seega ei lähe arvesse. Ma isegi lindistasin kogu selle nalja mida see politeinik-uurija mulle väita üritas ja saatsin selle edasi Tallinna politseile mille peale minuga tegelenud politsei eemaldati uurimisest. Vähe sellest läks üks tore politsei onu oma naisele rääkima sellest, mida olevat politsei majast kuulnud. Ei teadnud too, et naise sõbranna oli minu enda tuttav. Oma juhtumi põhjal võin väita, et ei oska ei lastekaitse ega politsei lahendada lähisuhte vägivalda. Väga raske on suhtest lahkuda, kui teine pool ei suuda leppida, et suhe läbi. Minu puhul tuldi sisse lausa uksest ja isegi aknast. Paljud naised kahjuks jäävadki abita kuna lihtsam on laste nimel alla anda ja proovida olla kodus “mõistvam” ja “kannatlikum”. Piisava vaimse ja füüsilise vägivalla puhul hakkab ohver ise uskuma, et on ise kõiges veel süüdi. Ärge süüdistsge ohvreid vaid aidake leida lahendust! Isegi kui seda on vaja teha kümme korda või rohkem. Maha tehtud, vaimselt väsinud emad on väga mõjutatavad ja manipuleerijad oskavad väga hästi oma nutulaulu laulda oma imepärasest muutumisest. Tihti jääb seda laulu uskuma ka politsei ja ohvri enda pere. Minul hakkas asi liikuma alles siis, kui keegi teine sai linnas peksa. Ilmselt siis hakati uskuma! Ma pole sellest rääkinud ja ilmselt enam seda ka ei tee aga vaadata videot kus politsei seisab koos lastekaitsega ja vaatab pealt kuidas laps karjub, et isa läheks ära on kohutav! Eemaldada tuleks sellised “kaitsjad”, kes maksumaksja raha eest seda kõike pealt vaatavad! Miks ei arvesta Kristiina loos “kaitsjad” lapse soovidega? Sundida last vastu tahtmist endaga aega veetma? Oi kui mannetu …Ps! See pole musta pesu pesemine, vaid sellised lood tulebki tuua avalikkuse ette! Asjad ei muutu enne, kui me lõpetame probleemide vaiba alla pühkimise. Eestlaslik arvamus on alati, et kannata ära ja näita, et elad naabrist paremini. EI! Kui ikka tehakse liiga, siis tuleb hakata asjadest rääkima. Kahju, et ma noorena olin nii mõjutatav, et ei teinud suud varem lahti. Kristiina, mina soovin sulle edu ja jaksu, emalõvina tulebki kaitsta oma last ja paluda abi avalikustades oma loo, sest muu ei toiminud!” – M. Kerro

Elu moraal on: “Tee teistele ainult seda, mida sa tahad, et sinule tehakse.” – Veiko Huuse

Mis on KARMA

Loe Ahti Kuuseväli kohta lisaks:

https://fonte.news/uuriv-ajakirjandus/ev-oiglus-ahti-kuusevali-moodi-annab-800-eur-riigiloivu-vabastust-ja-6-kuud-hiljem-nouab-5000-eur-tagatist

https://fonte.news/uuriv-ajakirjandus/avalikud-teenistujad-neve-uudelt-ahti-kuusevali-ei-kaitse-eesti-kodanikke-pohiseaduse-jargi-otsused-on-vastuolus-euroopa-inimoiguste-kohtu-praktikaga

https://fonte.news/arvamus/eesti-kohtususteem-vajab-kohest-reformi

TÄIENDUS 26.10.2024:

Kristiina Heinmets kohtus lõpuks füüsiliselt oma tütre Amelie’ga Pirita LOV ruumides. Tema kohtumine toimus ametnike valvsa jälgimise all ja kestis täpselt 1 tund. Minule jääb mulje, et need ametnikud on lastetud lastevihkajad ja neil pole mingit arusaamist ema ja lapse energeetiliselt seosest. Kristiina Heinmets on olnud ja on Ema oma lastele selle ülimas võrdluses. Ametnike käitumine tõestab konkreetselt, et isikutunnistusega inimene siin riigis on riigi omand. Ootan vastuväiteid ja tõendeid, et see nii pole. Kohtunik Ahti Kuuseväli on kas ise lastetu, laste vihkaja, emade vihkaja, mittebinaarne või ta ei tea pereväärtustest ja ema peamisest rollist laste elus mitte midagi? Ka kohtusüsteemis tuleks jälgida, et lastega seotud kohtuprotsesse viib läbi kohtunik ja ametnik, kellel on ka endal lapsed. Igaljuhul, see juhtum ja mitmed teised Eesti lastega toimunud juhtumid on tõestus, et Kohtrusüsteem vajab kohest reformi ja lastekaitsesüsteem vajab kohest reformi. Et neid reforme ellu viia, tuleks alustada Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmisest, sinna lisada ametnike ja kohtunike vastutus. Huvitav, kui Aivar Aigrol veretest teha, mida sealt küll leiaks, et ta nii käitub lapse ja lapse emaga?

Erinevalt Sulev Vedlerist, on Delfi Meedias haruldus näha palju lubavat pealkirja ja minule tundub esmapilgul mõistlik jutt olema. Kuid minu palvele autorile, et ma avaldaks täismahus artikli ka Fonte.News kanalis, autor keeldus. Maksumüüri taha ma ei vaata ja minu arust sellised teemad võiksid olla vabalt loetavad, sest see on Eesti ühiskonnas kriisis: https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/120331594/elin-jarvsaar-mitte-uheltki-armastavalt-ja-hoolivalt-emalt-maailmas-ei-tohiks-ara-votta-tema-lapsi

Kristiina Heinmets lugu on nii pöörane ja see sisaldab nii palju ametnike ja kohtuniku seadusevastaseid tegevusi minu arusaamist mööda, et ma hoian lugejat edaspidi kursis, kas ja kuidas laps saab ema juurde tagasi.

TÄIENDUS 09.11.2024. Tallinna Ülikooli õppejõud Viktor Turkin kommenteeris nii:

“Kui see avaldus(toim märkus: peetakse silmas et vägivaldne isa saab lapsele ainuhooldusõiguse) esitatud kujul rahuldatakse, siis on tegu ühe ülierandliku sammuga meie kohtupraktikas. Pärast 2010a perekonnaseaduse (mis tõi esmakordselt Eesti seadusandlusse hooldusõiguse mõiste – varem seda ei tuntud) oli tervikliku ainuhooldusõiguse saamine mõnevõrra lihtsam. Seda kuni Riigikohtu seisukohani tsiviilasjas 3-2-1-159-15, kus kohus asus seisukohale, et “vanemate ühist hooldusõigust lõpetades tuleb piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vältimatult vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus”.  See lahend muutis tervikliku ainuhooldusõiguse saamise suurel määral erandlikuks toiminguks, st. et ka kõrgema kohtu arvates on eelduslikult ja igal juhul lapse huvides vanemate ühine hooldusõigus ning ühise hooldusõiguse lõpetamine tuleb kõne alla üksnes erandlikel asjaoludel”.

TÄIENDUS 09.11.2024 Näide kohtuniku tegevusest, kus kohtunik otsustas lapse hooldusõiguse anda pedofiilile. See otsus on alarm ja näitab seda, et Eesti kohtusüsteemis on kohtunikud kaldu vägivaldsete ja pedofiilsete lapsevanemate poole – see pole normaalne ja inimlik:

https://fonte.news/uuriv-ajakirjandus/kohtunik-haide-rimmel-otsustas-lapse-hooldusoiguse-anda-vangis-istunud-pedofiilile

TÄIENDUS 20.11.2024. Üleskutse Lastekaitse teemalisele avalikule koosviibimisele 01.12.2024 Vabaduse Väljak Tallinn kell 14.00

https://fonte.news/uleskutse/avalik-koosolemine-laste-oiguste-eest

Täiendus 26.11.2024 . Õiguskantsler avastas ametnike töös mitmeid vigu:

Loe: https://www.delfi.ee/artikkel/120339160/oiguskantsler-avalikkust-raputanud-peretulist-lapse-uleandmise-ettevalmistamises-oli-puudusi

TÄIENDUS 29.11.2024:

Erikontroll tuvastas 8 rikkumist ja see peaks olema piisav põhjus Margrit Pitkve vallandamiseks lastekaitse ametikohalt ja kohtunik Ahti Kuuseväli vallandamiseks kohtuniku ametikohalt! Pirita Linnaosavanem Doris Raudsepp, millal lõpetate töölepingu Margrit Pitkvega? Alar Karis ja Villu Kõve, millal vabastate Ahti Kuusevälja kohtuniku ametikohalt?

TÄIENDUS 04.12.2024: Ahti Kuuseväli varjatud tegevus?

Kristiina Heinmetsa avalik pöördumine sotsiaalmeedia kanalis:

Austatud Eesti Vabariigi Kohus, 

Minu esindaja kirjutas eile hilisõhtul kohtunik Ahti Kuuseväljale uue kirja, sest ilmnes, et kohtunik teadlikult varjab minu esindajate eest vastaspoole advokaadi ja kohtutäituriga toimunud kirjalikku infovahetust. Kõik dokumendid peavad olema kättesaadavad mõlemale osapoolele. 

4.oktoobril , päev pärast Aivar Aigro minu ja Amelie suunas füüsilise jõu kasutamist, suhtles telefoni teel kohtunik laste heaolu spetsialisti Margret Pitkvega otse telefoni teel ja samuti pole sellist märget kohtutoimikus siiani! 

Maris Velling 3.12.2024 öösel: 

/ … Teie poolt 02.12.2024 kohtutäiturile antud juhis, mille kohaselt kuulub alates

kahekümnendast päevast lapse ja ema suhtlemise osas kohaldamisele üksnes määruse punkt 7.4. ning mille kohaselt lapsel ja emal ei ole sidevahendite teel enam õigus suhelda, rikub

tugevalt lapse õigust säilitada emaga otsene kontakt. ÜRO lapse õiguste konventsiooni

artikkel 9 (3) kohustab liikmesriike austama ühest või mõlemast vanemast eraldatud

lapse õigust säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt mõlema vanemaga.

Olukorras, kus lapsel ei ole õigust emaga telefoni või muu sidevahendi teel kuni

kohtumenetluse lõpuni suhelda, piiratakse lubamatult lapse õigust säilitada emaga

otsene kontakt ja isiklikud suhted. … /

Õiguskantsler tuvastas laste heaolu spetsialisti poolt tehtud mitmeid jämedaid inimõiguste rikkumisi, millest üks oli Amelielt telefoni ära võtmine turvakodus viibimise ajaks ehk kokku 9 päevaks. Kas tõesti on Harju Maakohtu kohtunik samasuguse ema ja tütre suhtlust takistava punkti sisse kirjutanud oma määrusesse? Kuidas saab kohtuniks rikkuda Eesti Vabariigi Põhiseadust ja EU inimõiguseid? Rääkimata ÜRO laste konvetnsiooniga kinnitatud õiguseid?

Siin on minu advokaadi kiri, mis kinnitab, et kohtunik Ahti Kuuseväli vastab vastaspoole kirjadele päeva jooksul ja minu avaldusi soovib läbi vaadata istungil 2 kuud hiljem? Kuidas on see võimalik?

Kristiina Heinmetsa teine avalik pöördumine sotsiaalmeedia kanalis:

Austatud Eesti Vabariigi Kohus, 

Alexandra Amelie soovib ärgata oma sünnipäeva hommikul 23.detsember 2024 oma kodus (oma ema kodus) ja süüa traditsiooniliselt oma ema valmistatud küpsisetorti. Amelie soovib olla jõulude ajal olla koos oma emaga. 

2,5 kuud on möödas kohtu omaalgatuslikult tehtud määrusest. Ma olen kulutanud rohkem kui 50 000€, et seda määrust muuta viimase kahe kuu jooksul (see on kohtuniku aastase teenistuse tasu). Kokku 140 000€ alates maikuust, et võidelda enda ja oma tütre õiguste eest, olla vaba oma valikutes ja pääseda endise abikaasa kontrollist. 

Õiguskantsler on tuvastanud ligi paarkümmend rikkumist, mille hulgas oli Eesti Põhiseaduse, ÜRO laste õiguste konventsiooni seaduste ja Eestis kehtiv inimõigus vabadusele. Sotsiaalkindlustusamet tuvastas 8 laste heaolu ametniku rikkumist ja nende rikkumiste taga on 1 ametniku omavolitsemine lapse isa kasuks. 

Ma olen kägaras lamanud hirmust tekkinud oma enda kehavedeliku sees turvakodu välisukse ees käsi verine ja palunud abi koos tütrega enda kõrval seisnud 9 täiskasvanud inimeselt. 

Ma olen seisnud Vabaduse väljakul ja palunud abi. 

Ma osalesin täna President Kaljulaidi Fondi lähisuhtevägivalla teemalisel konverentsil ja hoidsin inimketiskäest kinni nii Urmas Viilma kui ka Kersti Kaljulaidi endaga. Ma ei suutnud laulda, minu silmadest valgusid alla pisarad, sest nii valus oli laulusõnu kuulates. 

Minu esindajad tegid täna uue pöördumise kohtusse, sest lähisuhtevägivalla ohvri sundimine perelepitusse 6 aastat pärast lahutust  vägivallatsejaga on ohvri aastaid kestev taasohvristamine. Miks ei arvesta sellega Eesti Vabariigi Kohus ikka veel 3.12.2024 … Mina olen ellujääja, mina ei luba ega lase ennast taasohvristada. 

Kui kohus leiab, et ta on eksinud, siis ka kohus saab omaalgatuslikult kohtumäärust muuta kohe täna ja praegu. Kohus tegi 26.09.2024 omaalgatusliku määruse, mis päädis lapse suhtes füüsilise jõu kasutamisega, ka sellest on kohus teadlik, et see on ÜRO lapse õiguste rikkumine. Kõik on kohtu käes, kas ühe väikese tüdruku arvamusega arvestatakse lõpuks 5,5 aastat hiljem või julmuse teerull jätkub isegi jõulude ajal! 

Ma olen ema, ma olen emotsionaalne ja ma teen vigu või ütlen teinekord midagi ebasobilikku. Aga mis on õige käitumine, mida teeks iga ema minu olukorras?

Jätkan täiendustega.

Artikli autor Veiko Huuse.

Loe lisaks:

https://fonte.news/uuriv-ajakirjandus/kriminaalkohtu-esimees-martin-tuulik-tegi-istungi-teades-et-suudistatav-on-haige-ja-istungile-ei-tule

https://fonte.news/uuriv-ajakirjandus/kas-kokkumang-kohtuniku-ja-meediaettevotte-eesti-ekspress-vahel

SUUR NIMEKIRI KORRUPTSIOONI KAHTLUSEGA KOHTUNIKEST, AMETNIKEST JA ADVOKAATIDEST:

https://fonte.news/oiglus/on-vaheusutav-et-kohtunik-ei-tunne-seadust-suur-uleskutse

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust