Ja kuidas ikkagi saab nii olla, et on üks ja ainus “Jumala Sõna”, mis on ometi inimeste poolt kirja pandud, inimeste poolt tõlgitud, inimeste poolt tõlgendatud? Ometi on ka juttu sellest, et Jumalat ei saavat/tohtivat kuidagi kujutada, sest see ei väljendaks tema tõelist olemust, kuid on ometi olemas kirjapilt, mis on “lukus” ja sellesse tuleb tingimusteta uskuda.. Siit peegeldubki üks paljudest vastuoludest, mis hoiab inimesi eemale.
Kui vaadata, mis ajaloos on toimunud, siis nii mitmete tohutute konfliktide peamisteks põhjusteks ongi see, et maailmas on erinevaid tõekspidamisi ja (sõjaliste) konfliktidesse langemine viitab nende tõekspidamiste piiratusele/vägivaldsusele – ükskõik kui vägevalt ka ei kõlaks loosungid ja ükskõik kui palju on ka head jõutud selle piiratusega saavutada.
Ja kui nö kõrvalvaatajana jälgida, mis on usklike elus head, mis on mõjutanud elu, mis on kõigi vägevate tunnistuste sisuks, mis on see, mis paneb inimesed särama kui nad hakkavad usklikuks ja leiavad Jumala ning liiguvad sellel teel – kas kristlaste puhul on see ikka Piibel ja selle lugemine, mis paneb silma särama ja teeb rõõmsaks?
Ma olen täiesti kindel, et see, mis paneb südame tugevamini lööma, mis toob igast ummikseisust välja on Jumaliku tingimusteta armastuse kogemine, sellele avanemine, selle oma ellu juurde laskmine, selle ulatumine sisimas peituva hingeni. Ning mis toob kõige selgema muutuse on see, kui sisimas peituv hirm vabaneb ja asendub armastusega – selle mõju on tohutu ja sellest saab aru eelkõige see, kelle sisimas see muutus on toimunud / on toimumas.
Ja kuna see imeline armastus – Jumala essents on lihtsalt olemas ja seda on Jeesus läbi oma eeskuju teistele tutvustanud, siis sellele tuginevadki paljud lood, millest räägitakse ja mis on jäänud kestma, sest Jeesuse rõõmusõnum seisnebki tingimusteta Jumala Armastusel. Kui jätta Jumala Armastus nö kõrvalproduktiks (ja keskenduda näiteks ainult Jeesuse ülistamisele), siis see toob kahetsusväärse nihke kogu usukontseptsioonis, sest see viib Jumala Armastusega täidetud saamise eesmärgist eemale ning toob kaasa hulgaliselt vastuolusid.
NB! Ma toon lihtsalt välja nüansid, millest teadlikuks saamise tulemusel on muutunud maailmapilt loogilisemaks, terviklikumaks ja mis on toonud kaasa hulga häid muutusi igapäevases elus, mida varem ei osanud ette kujutadagi. Mul ei ole kirikute, koguduste, Piibli vastu midagi – ma näen tohutut potentsiaali kõigel inimloodul olla veel parem, anda veel paremaid tulemusi, muuta meie ümbritsevat keskkonda veel toetavamaks ja ühtsemaks ja (vägivallast) vabamaks. Ja seda kõike terve mõistuse säilitamisega, kus jääb ruumi empaatiaks kõige ja kõigi suhtes, kes ei ole veel seotud taipamisteni jõudnud. Mul isiklikult on veel palju avastada ja antud kirjatükk on vaid üks paljudest sammudest, mis lahustab varasemalt eksisteerinud takistused.
Mida on mõistlik meeles pidada, et edasiviiv jõud saab seisneda vaid sellel, kui Jumala Armastuse kogemise soov lähtub teadlikust vaba tahte rakendamisest. Kõik see, mis on vaadeldav kui “PEAB”, mis läbi ajaloo on kirikutes jm organisatsioonides läbivaks olnud, on põhimõtteliseks takistuseks, et päriselt kasvada vaimsel teekonnal, päriselt kogeda järjest enam rõõmu, tunnetada tingimusteta armastuse sügavamaid kõikehõlmavamaid tahke.
PEAB printsiibil Piibli lugemine, kirikus käimine, pähe kulunud palvete tuim esitamine ei tee mitte kedagi rõõmsaks, vaid vastupidi tõukab vaimse arengu võimaluse tõenäoliselt ootele kuni avaneb soodne võimalus vabaks avastamiseks.
Kõrvalvaatajatele, kes näevad klassikalise “usule tulemisega” kaasnevat rutiinset tegevust, jäävad eelkõige silma vastuolud – kui Jumal on tõesti nii vägev, siis miks on temaga seonduv nii raamidesse surutud? Miks ei ole lokkavat tohutut rõõmu ja energiat? Miks ei ole pidevaid imesid? Miks on nii palju tuimust? Kuhu jääb vabadus ja lõpmatu hulk võimalusi?
Soovin kõigile julget avastamist ja oma unikaalse tee leidmist ja sellel käimist. Igaüks valib, mida ta oma hingekonditsiooni parandamise heaks teeb. Kui on soov kogeda elus püsivaid häid muutusi, siis soe soovitus – soovi, et hing olgu tingimatu armastusele avatud, et kõik see, mis hoiab tagasi, mis loob negatiivsust lahustugu ja asendugu armastusega. Saagu nii.
Õpetuste, õpetajate valimisel on nüüd kindel mõõdik – milline on õpetuse sisu ja õpetuse edasikandja sisimas peituv armastuse määr? See, kes sellisest mõõdikust kõrvale hoiab, sellel on ilmselt veel ängistus ja hirm(ud) veel ootamas vabaks laskmist.
Kõike head! Armastust!