Eesti justiitsminister vastab ainult poole tõega: vastuse analüüs EU SLAPP direktiivi teemal

Käesolev analüüs on tehtud põhjusel, et Eesti kohtunikud ja ametnikud on kasutama hakanud SLAPP strateegiat kriminaalsüüdistuse kaudu, et vaigistada kritiseerivaid ajakirjanikke. Kohtunikud kasutavad selleks KarS § 305 ja 305¹ – kohtuniku laimamine või solvamine.

Ministeeriumi kirjas öeldakse sisuliselt kolm asja: direktiiv ei laiene kriminaalasjadele; pahatahtlike kuriteokaebuste vastu olevat juba kaitse KarS § 319 ja menetlusfiltrite kaudu; ning KarS § 305¹ on kitsas ja legitiimne säte, mis kaitseb õigusemõistmise sõltumatust. Kõik kolm väidet sisaldavad tõeteri, kuid ühestki ei piisa minu küsimustele ausaks vastamiseks. Eriti oluline on see, et kiri segab omavahel kaks eri probleemi: esiteks pahatahtlikku kuriteoteadet, teiseks kriitika enda kriminaliseerimist erisätte kaudu. KarS § 319 võib puudutada esimest, kuid ei vasta teisele. 

Kõige olulisem järeldus on järgmine: ELi direktiivi miinimumtaseme järgimine ei vabasta Eestit kohustusest kujundada riigisisene kaitse ka kriminaalse vaigistamise vastu, kui selline vajadus ilmneb sõnavabaduse, õiglase menetluse ja tõhusa õiguskaitse standarditest. Direktiivi artikkel 2 välistab küll kriminaalasjad, kuid artikkel 3 lubab liikmesriikidel säilitada või kehtestada isikutele soodsamaid kaitseid, ning EU Komisjoni anti-SLAPP soovitus ütleb sõnaselgelt, et soovitus täiendab direktiivi puhtalt riigisiseste juhtumite ning kriminaal- ja haldusõiguslike kohandustega.

Ministeeriumi vastuse suurim õiguslik puudus on see, et ta käsitleb SLAPP-i peaaegu nagu „valekaebuse“ sünonüümi. See ei ole korrektne. Direktiivi definitsioonis on abusiooni tunnused palju laiemad: ebaproportsionaalne nõue, mitmed paralleelmenetlused, ähvardamine, menetlustaktika pahauskne kasutamine, võimu tasakaalustamatus ja eesmärk avaliku osaluse takistamiseks või karistamiseks. Need nähtused võivad esineda ka siis, kui kaebus ei ole kitsalt võttes „teadvalt vale“. Just siin ministri vastus laguneb: ta vastab teisele küsimusele kui see, mille mina esitasin.

KarS § 305¹ on oma praegusel kujul kõrge riskiga säte. Selle tekst näeb ette kuni kaheaastase vangistuse kohtu, kohtuniku või rahvakohtuniku laimamise eest seoses õigusemõistmisega. Selline erikaitse avaliku võimu kandjatele on rahvusvaheliste sõnavabadusstandardite järgi problemaatiline, sest ÜRO Inimõiguste Komitee on rõhutanud, et laimunormid ei tohi praktikas summutada väljendusvabadust, et avaliku elu tegelaste suhtes ei tohi rakendada rangemat kaitset pelgalt nende staatuse tõttu, et institutsioonide kriitikat ei tohi keelata ning et vangistus ei ole laimu eest sobiv karistus. Strasbourgi kohtupraktika ei keela kõiki kohtunike kaitseks mõeldud piiranguid, kuid nõuab neile väga ranget põhjendust ning eristab hoolikalt tõendamatuid fakti-süüdistusi ja avalikes huvides esitatud väärtushinnanguid.

Riigi vastutuse osas on õiguslik pilt samuti palju kitsam kui ministeeriumi kiri lubab. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus annab tõesti teatud hüvitusvõimalused, kuid need on killustatud, sõltuvad menetluse lõpptulemusest või menetleja süülisest menetlusõiguse rikkumisest ning ei moodusta anti-SLAPP loogikaga võrreldavat terviklikku süsteemi. Eelkõige puudub Eesti õiguses kriminaalse vaigistamismenetluse jaoks direktiivi-laadne varajase lõpetamise, täieliku kuluhüvituse, kuritarvitava algataja sanktsioneerimise ja spetsiaalse kaitsekanali kombinatsioon. Seetõttu ei saa ausalt öelda, et „piisavad kaitsemeetmed“ on juba olemas.

Mida minister ütles õigesti ja kus vastus jääb pooleli

Ministeriumi kirja kõige tugevam osa on lihtne ja kitsas: direktiiv 2024/1069 kohaldub tsiviil- ja kaubandusasjadele piiriüleses mõõtmes ning ei kohaldu kriminaalasjadele. See on õige. Sama ametlik skeem ütleb ka, et direktiiv võimaldab liikmesriigil minna kaitses kaugemale ning et rakendustähtaeg on 7. mai 2026. Seega ei saa direktiivist endast tuletada otsest kohustust muuta Eesti kriminaalmenetluse reegleid.

“EL-i Komisjoni 2022. aasta soovitus rõhutab, et laimu käsitlemine kriminaalõiguse vaatepunktist peaks olema vaid viimane abinõu.“

Aga just siin ministeeriumi argumentatsioon katkeb. Ametlik ELi anti-SLAPP pakett ei koosne ainult direktiivist. Komisjoni 2022. aasta soovitus ütleb, et soovitus täiendab direktiivi, katab ka puhtalt riigisiseseid juhtumeid ning hõlmab ka riigisiseseid kriminaal- ja haldusõiguslikke kohandusi. Lisaks rõhutab soovitus, et laimu käsitlemine kriminaalõiguse vaatepunktist peaks olema vaid viimane abinõu. Euroopa Nõukogu 2024. aasta soovitus läheb veel selgemaks: selle juhised on mõeldud kohalduma tsiviil-, haldus- ja kriminaalkontekstile, sealhulgas juriidilise hirmutamise võtetele. Seetõttu on ministeeriumi positsioon „direktiiv ei kohaldu, järelikult me ei kaalu“ õiguslikult liiga kitsas ja poliitiliselt eksitav.

Teine puudus on vastuse struktuuris. Minu pöördumise kese oli „rakendada SLAPP direktiivi sisuliselt, mitte formaalselt“. Sellele ei vasta ministri kiri sisuliselt üldse. Kiri ei ütle midagi varajase filtreerimise erimenetluse, kiirendatud läbivaatuse, kulude täieliku tagasikandmise, heidutuslike sanktsioonide, avaliku osaluse mõiste, SLAPP-indikaatorite ega andmekogumise kohta — st nende punktide kohta, mis moodustavad direktiivi enda südame. Kui vastus jätab kõik need küsimused kõrvale ja piirdub tsiviil/kriminaal piirjoone kirjeldamisega, siis on see vastus direktiivi pealkirjale, mitte direktiivi sisule.

Kolmas puudus puudutab hetkeolukorda Eestis. Komisjoni 2025. aasta õigusriigi aruande järgi oli Eesti 2025. aasta juulis anti-SLAPP direktiivi ülevõtmise protsessi alles alustanud ning vahepeal oli Eesti Ajakirjanike Liit määratud siseriiklikuks kontaktpunktiks SLAPP-küsimustes. Sama raport märkis SLAPP-intsidendi riski kasvu ja regulatiivsete kaitsemeetmete puudujääke. See tähendab, et vähemalt viimase mulle kättesaadava ametliku Euroopa Komisjoni pildi järgi ei saanud 2025. aasta suvel veel väita, et Eesti kaitsesüsteem oleks valmis või terviklik.

Ajajoone juriidiline mõte on lihtne: kui riik on tähtaja eel nädalal ikka seisukohal, et kriminaalaspekti „ei kaaluta“, siis see ei pruugi rikkuda direktiivi kitsast sõnastust, kuid see on tugev märk sellest, et riik ei lähtu anti-SLAPP poliitika sisulisest eesmärgist.

KarS § 305¹ Euroopa ja rahvusvahelise õiguse valguses

KarS § 305¹ kehtiv tekst sätestab, et kohtu, kohtuniku või rahvakohtuniku laimamise eest seoses tema osalemisega õigusemõistmisel karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega; juriidiline isik vastutab rahalise karistusega. See on eriline kriminaalkaitse just õigusemõistmise institutsioonile ja selle kandjatele. Ministeerium lisab, et tegu puudutab vaid laimamist kui valet häbistavat faktiväidet, mitte väärtushinnangut, ning et eesmärk on kaitsta õigusemõistmise sõltumatust. Ka see on osaliselt õige, kuid ei lahenda põhiprobleemi.

Rahvusvahelise standardi järgi ei ole küsimus ainult selles, kas koosseis on kitsas, vaid ka selles, keda ja mille hinnaga see kaitseb. ÜRO Inimõiguste Komitee üldkommentaar nr 34 ütleb, et laimuseadused peavad olema kujundatud nii, et need ei summutaks tegelikkuses sõnavabadust; et tõe kaitse, avalik huvi ja proportsionaalsus peavad olema arvesse võetavad; et riigid peaksid kaaluma laimu dekriminaliseerimist; et kriminaalõigust tuleks kasutada vaid kõige raskemates juhtumites; ning et vangistus ei ole kunagi sobiv karistus. Samuti rõhutab Komitee, et pelgalt isiku staatuse tõttu ei tohi ette näha rangemaid sanktsioone ja et institutsioonide kriitikat ei tohi keelata. Sellest vaatenurgast on § 305¹ probleem mitte ainult selle võimalikus rakenduses, vaid juba selles, et ta annab kohtule ja kohtunikule eraldiseisva kriminaalse au-kaitse, mille rikkumise eest võib inimene vangi minna.

Strasbourgi joone tõeline õppetund on nüanss, mitte loosung. Euroopa Inimõiguste Kohus on asjades De Haes and Gijsels v. Belgium ja Morice v. France kaitsnud väga teravat kohtunike kriitikat, kui see puudutas avaliku huvi küsimusi ja tugines piisavale faktilisele alusele; Baka v. Hungary rõhutas, et kohtusüsteemi toimimist puudutav arutelu on avaliku huvi tuum. Samas näitavad Barfod v. Denmark ja Peruzzi v. Italy, et alusetud või tõendamata faktilised rünnakud konkreetse kohtuniku aususe või erapooletuse vastu võivad teatud juhtudel olla piiratud. Järelikult ei ole õige öelda, et § 305¹ on automaatselt konventsioonivastane. Õige on öelda midagi täpsemat: säte on konventsiooniohtlik, sest ta kriminaliseerib sõnavara valdkonnas, kus Strasbourg nõuab erakordselt kitsast käsitlust, tugevat avaliku huvi kaitset ja väga mõõdukaid sanktsioone. Kaheaastase vangistuse lagi on selles valguses eriti raske kaitsta.

Sama järeldus haakub ELi anti-SLAPP soovitusega, mille järgi peaks kriminaalõiguslik lähenemine laimule olema ainult viimane abinõu. Kui liikmesriik soovib tõsimeeli vältida „karistamist menetluse kaudu“, siis erisäte, mis jätab avalikus huvis toimuva kohtukriitika alla vangistuse võimaluse, on halb lähtepositsioon. Eriti halb on see olukorras, kus üldine anti-SLAPP kaitseraamistik on alles kujunemas või poolik.

Tabeli kokkuvõte on karm, kuid tõene: ministeeriumi vastus vastab vaid ühele kitsale küsimusele — kas direktiiv kohustab kriminaalmenetlust hõlmama. See ei vasta küsimusele, kas Eesti peaks seda tegema, et olla kooskõlas Euroopa anti-SLAPP standardi eesmärgi, EIK praktika ja ÜRO sõnavabadusstandarditega. Vastus sellele teisele küsimusele on minu hinnangul kindel jah.

Riigi vastutus ja menetluse kuritarvitamine

Ministeriumi kiri ütleb sisuliselt, et õiguskaitsevahendid on juba olemas, sest vale kuriteokaebuse eest saab vastutusele võtta ning kriminaalmenetlusega tekitatud kahju saab hüvitada. See väide vajab olulist parandust. KarS § 319 karistab teadvalt vale kaebuse esitamist teise isiku toime pandud kuriteo kohta. Anti-SLAPP probleem ei piirdu sellega. Praktikas võib menetlust kasutada vaigistamiseks ka siis, kui kaebaja formuleerib oma väited „juriidiliselt ettevaatlikult“, jätab tõendamiskoormuse riigile ja saavutab oma eesmärgi juba menetluse enda, mitte süüdimõistmise kaudu. KarS § 319 ei püüa kinni neid juhtumeid, kus menetlus on pigem kuritarvituslik kui teadvalt väljamõeldud.

SKHS annab kannatanule reaalse, kuid piiratud hüvitusteekonna. Kui isik mõistetakse õigeks või menetlus lõpetatakse kindlatel alustel, saab ta nõuda kahju hüvitamist teatud meetmete — näiteks kinnipidamise, vara arestimise, ametist kõrvaldamise ja ebamõistliku menetlusaja — eest. Kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust, saab kahju nõuda sõltumata süüasja lõpptulemusest. Mittevaralist kahju saab teatud juhtudel nõuda ka au või hea nime teotamise eest. Kuid sellest ei järeldu, et igal SLAPP-laadse kriminaalmenetluse sihtmärgil oleks praktiline, kiire ja täielik heastamismehhanism. Seadus ei loo automaatset reeglit, et kuritarvitusliku menetluse sihtmärk saaks alati tagasi täies ulatuses oma tegelikud kaitsekulud, mainekahju ja menetlusest tingitud jahutava mõju. Veel vähem paneb see automaatselt kuritarvituse algatajale enda kanda kõiki tagajärgi.

Just siin ongi vaja minu pöördumises nõutud „reaalset riigi vastutust“. Kui riik jätab SLAPP-indikaatorid varakult märkamata ja laseb avaliku huviga seotud kriitiku suhtes käiku läbiotsimise, konfiskeerimise, ülekuulamised, tagaotsimise teated, vahistmised ilma et oleks süüdistust esitatud, surve või pika eelmenetluse, siis hilisem formaalne võimalus kahju taotleda ei ole veel sama mis tõhus kaitse. Tõhus kaitse tähendab ennekõike seda, et kuritarvituslik menetlus tuleb peatada enne, kui menetlus ise muutub karistuseks.

Mis tuleks Eestis õigeks teha

Minu eelistatud lahendus on lihtne: KarS § 305¹ tuleks tühistada. Seda saab teha ühe lausega: „Karistusseadustiku § 305¹ tunnistatakse kehtetuks.“ See oleks kõige puhtam viis viia Eesti õigus paremini kooskõlla ÜRO seisukohaga, et laimu kriminaliseerimist tuleb vältida, ning vähendada riski, et avalikes huvides kohtukriitika jahutatakse maha kriminaalähvardusega.

Kui poliitiline tahe täielikuks tühistamiseks puudub, siis tuleks vähemalt teha neli ranget parandust. Esiteks eemaldada vangistus kui võimalik karistus. Teiseks kirjutada norm ümber nii, et see ei kaitseks kohtunikku lihtsalt tema staatuse, vaid ainult konkreetse ja vahetu õigusemõistmise mõjutamise ohu eest. Kolmandaks lisada selgesõnaline erand väärtushinnangutele, heas usus esitatud avaliku huvi kriitikale, ajakirjanduslikule kontrollile ja kahtlustele, millel on piisav faktiline alus. Neljandaks panna süüdistusele kohustus tõendada mitte ainult vale fakti, vaid ka otsene tahtlus mõjutada pooleliolevas asjas õigusemõistmist ja selge ohu olemasolu. Alles sellise kärbitud versiooni puhul võiks üldse hakata vaidlema, kas säte on veel kaitstav.

Tsiviilõigusliku direktiivi sisuline ülevõtmine peaks Eestis tähendama vähemalt järgmist. Tsiviilkohtumenetlusse tuleb lisada avaliku osaluse definitsioon, SLAPP-indikaatorid, varajase lõpetamise taotlus, kohustus käsitleda seda kiiresti, võimalus nõuda tagatist kulude katteks, täielik tegelike esinduskulude väljamõistmine ja heidutusmehhanism pahauskliku hageja vastu. Lisaks tuleb anda organisatsioonidele õigus kostjat toetada, tagada ühes kohas kättesaadav info ning koguda ja avaldada andmeid. Kõik need elemendid on direktiivis kirjeldatud; „formaalne ülevõtmine“ ilma nendeta oleks sisuliselt läbikukkumine.

Kriminaalmenetluse jaoks soovitan kas eraldi anti-SLAPP seadust või KrMS täiendamist järgmise raamistikuga: prokuröri kohustus teha avaliku osaluse juhtumites varajane SLAPP-hinnang; kohustus võtta kirjalikult seisukoht võimu tasakaalustamatuse, avaliku huvi, kaebuse proportsionaalsuse ja tegeliku tõendusaluse kohta; kiire kohtulik kontroll, kui sihtmärk väidab kuritarvitust; piirang erimeetmete kohaldamisele enne sellise kontrolli läbimist; ning õigus täielikule kuluhüvitusele ja mittevaralise kahju hüvitamisele, kui menetlus osutub kuritarvituslikuks. Riigil peaks olema regressiõigus pahatahtliku kaebaja vastu, kuid sihtmärgi ees ei tohi riik peituda regressi taha.

Lõpuks vajab ka Riigikogu menetluskorraldus ausust. Kui õigusriigi aruande järgi oli ülevõtmise protsess 2025. aasta suvel alles alanud, siis peaks seadusandja nüüd avalikult välja ütlema, kas Eesti tahab teha minimaalse tsiviiltranspositsiooni või päriselt vastata Euroopa anti-SLAPP standardi eesmärgile. See ei ole enam tehniline küsimus. See on valik selle üle, kas kriitikut kaitstakse menetluse eest või kaitstakse menetlust kriitika eest.

Kontrollnimekiri kohtunikele ja juristidele

Praktiline tööriist kohtule, prokurörile, advokaadile ja toimetusele võiks olla järgmine. Kui asi puudutab avalikes huvides teemat, küsige kohe, kas väljendus oli faktiväide või väärtushinnang, kas kriitika põhines kontrollitavatel allikatel, kas kaebuse või süüdistuse maht on ebaproportsionaalne, kas eesmärk näib olevat maine- või menetlussurve, kas sama isiku vastu on varem või paralleelselt algatatud sarnaseid samme, ja kas kasutatav õigusvahend on viimane abinõu või lihtsalt kõige hirmutavam abinõu. Need küsimused jooksevad läbi nii direktiivi definitsioonidest kui Strasbourg’i proportsionaalsusanalüüsist.

Kohtunik peaks § 305¹ tüüpi asjades eriti selgelt kontrollima, kas prokuratuur püüab tegelikult kaitsta õigusemõistmise erapooletust või hoopis reageerib liiga teravalt institutsioonikriitikale. Advokaat peaks taotlema võimalikult varakult avaliku huvi tuvastamist, tõendusbaasi kirjeldamist ja proportsionaalsuskontrolli. Toimetus või ajakirjanik peaks dokumenteerima allikad, avaliku huvi, kontrollikatse ning selle, kas vaidlusalune väljend oli hinnang või fakt. Kui menetlusest on saanud lugu iseendast, on SLAPP juba osaliselt oma eesmärgi saavutanud.

Ka Riigikohus võiks lähiajal anda juhise, et § 305¹ tuleb tõlgendada äärmiselt kitsalt, vangistust mitte kohaldada ning avaliku huvi kriitika ja väärtushinnangute kaitset esikohale seada. Kui seadusandja sätet ei muuda, peab põhiseadus- ja konventsioonipärane kitsendav tõlgendus tulema kohtupraktikast. Kuid kohtulik remont ei ole siin hea asendus seadusandlikule parandusele.

Avatud küsimused ja piirangud

Käesoleva analüüsi piiranguks on see, et mul polnud mitte avalikuks kättesaadav konkreetne Eesti direktiivi ülevõtmise eelnõu tekst seisuga 6. mai 2026. Viimane kindel ametlik Euroopa Komisjoni allikas, mille ma kätte sain, ütles 2025. aasta juulis vaid seda, et Eesti oli ülevõtmisprotsessi alustanud.

Selle piirangu juures on lõppjäreldus siiski kõrge kindlusega: ministeeriumi vastus ei ole tervikuna piisav, ei ole sisuliselt Euroopa anti-SLAPP standardiga kooskõlaline ja ei ole ka õiglane minu küsitud probleemi suhtes. Ta on õigesti sõnastatud ainult ühes kitsas punktis — direktiiv ei laiene ise kriminaalasjadele. Kõiges muus, mis puudutab kriminaalse vaigistamise ennetust, § 305¹ põhiõiguslikku riski, riigi tegelikku vastutust ja vajadust rakendada kaitset sisuliselt, mitte formaalselt, jääb vastus alla nii ELi soovitusliku raamistikule kui laiematele rahvusvahelistele sõnavabadus- ja õiglase menetluse standarditele.

Kõige õpetlikum koht kohtunikele ja advokaatidele

See vaidlus ei ole enam ainult poliitiline. See on muutumas Eesti õiguskultuuri testiks.

Sest küsimus ei ole:

• kas kohtunikke võib laimata.

Küsimus on:

• millal muutub kriitika “laimamiseks”;
• kui kõrge peab olema avaliku huvi kaitse;
• millal muutub menetlus ise vaigistusvahendiks;
• ja kas Eesti õigussüsteem suudab SLAPP-i ära tunda enne, kui kahjustus on juba tekkinud.

Minu analüüsi kõige tugevam järeldus kõlab nii:

Direktiiv ei kohusta kriminaalset reformi, kuid Euroopa ja rahvusvaheline inimõiguste raamistik annab tugeva põhjuse see reform siiski ette võtta.

2026. aasta kevade seisuga liigub Eesti kahekihilise süsteemi poole:

• tsiviil-SLAPP kaitse tugevneb kiiresti;
• kriminaalne raamistik jääb aga vanasse paradigmasse.

Ja just siin hakkavadki järgmised kohtuvaidlused tõenäoliselt tekkima.

Mitte enam küsimuses:

• kas SLAPP eksisteerib.

Vaid küsimuses:

• kas Eesti õigus suudab eristada õiguskaitset ja vaigistamist.

Artikli autor: Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Artiklis kasutatud allikaid kokku 455. Peamised allikad:

gov.scot

https://www.gov.scot/publications/scottish-government-consultation-strategic-lawsuits-against-public-participation/pages/7/https://www.gov.scot/publications/scottish-government-consultation-strategic-lawsuits-against-public-participation/pages/7/

riigiteataja.ee

https://www.riigiteataja.ee/akt/184411https://www.riigiteataja.ee/akt/184411

https://www.riigiteataja.ee/akt/106012023004https://www.riigiteataja.ee/akt/106012023004

https://www.riigiteataja.ee/akt/SKHShttps://www.riigiteataja.ee/akt/SKHS

commission.europa.eu

https://commission.europa.eu/strategy-and-policy/policies/justice-and-fundamental-rights/democracy-eu-citizenship-anti-corruption/democracy-and-electoral-rights/protecting-journalists-and-human-rights-defenders-strategic-lawsuits-against-public-participation_enhttps://commission.europa.eu/strategy-and-policy/policies/justice-and-fundamental-rights/democracy-eu-citizenship-anti-corruption/democracy-and-electoral-rights/protecting-journalists-and-human-rights-defenders-strategic-lawsuits-against-public-participation_en

https://commission.europa.eu/document/download/a240f7e5-028d-4448-938f-33df5887531c_en?filename=10_1_63942_coun_chap_estonia_en.pdfhttps://commission.europa.eu/document/download/a240f7e5-028d-4448-938f-33df5887531c_en?filename=10_1_63942_coun_chap_estonia_en.pdf

ohchr.org

https://www.ohchr.org/sites/default/files/english/bodies/hrc/docs/gc34.pdfhttps://www.ohchr.org/sites/default/files/english/bodies/hrc/docs/gc34.pdf

hudoc.echr.coe.int

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-58015https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-58015

https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-154265https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-154265

eur-lex.europa.eu

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX%3A32022H0758https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX%3A32022H0758

cambodia.ohchr.org

https://cambodia.ohchr.org/sites/default/files/Softlaw/GC34-%20Eng.pdfhttps://cambodia.ohchr.org/sites/default/files/Softlaw/GC34-%20Eng.pdf

https://edoc.coe.int/en/international-law/12056-

Loe lisaks:

Rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm räägib eksperimendist, mille pärast tahetakse teda nüüd vangi panna: (kliki lingil)

https://youtu.be/dF7E2hbpGEk

Mis on SLAPP? Eesti valitsus peab ratifitseerima EU SLAPP direktiivi 07.05.2026

Directive (EU) 2024/1069 of the European Parliament

SLAPP tähendab erinevates keeltes:

Inglise keeles SLAPP – Strategic Lawsuit Against Public Participation ehk vaigistushagi – kohtuasjad, mille eesmärk ei ole õigusemõistmine, vaid kriitikute vaigistamine, hirmutamine, vangistamine või kuludega kurnamine – eesmärk sundida vaikima

Ladina keeles SLAPP – Actio strategica contra participationem publicam – strateegiline hagi avaliku arvamuse vastu – kohtuasjad, mille eesmärk ei ole õigusemõistmine, vaid kriitikute vaigistamine, hirmutamine, vangistamine või kuludega kurnamine – eesmärk sundida vaikima

Prantsuse keeles SLAPP – Procédure stratégique contre la participation publique (Poursuite-bâillon) – vaigistav kohtumenetlus

Eesti keeles SLAPP – Strateegiline hagi avaliku arvamuse vastu – kohtumenetlus kriitika või avaliku arvamuse vaigistamiseks

Eestis hetkel kõige kuumemad ja värskeimad SLAPP juhtumid: Kristiina Heinmets lapsehoolduse vaidlus (vaidluses on paljastunud vabamüürlaste sekti tohutu mõju Eesti valitsuses, ametkondades, panganduses, suuräris ja kohtusüsteemis); Annika Urm (tahetakse panna vangi määramata ajaks) avalik eksperiment SLAPP i tõestamisel kohtunike-meedia-prokuratuuri-advokaatide “salajasest koostööst inimeste tühistamisel”; Eneke Roots juhtum (pandi ebaseaduslikult vangi); Kristi Loigo (menetleti surnuks) juhtum; ….

SLAPP Euroopas: vaigistamise tööstus

Loe lisaks ajakirjanike vabaduse, sõna vabaduse ja ajakirjanike kaitsmise kohta vaigistavate kohtuhagide eest: https://www.consilium.europa.eu/et/policies/media-freedom-eu

SLAPP ei ole erand juba ammu. See on süsteemne nähtus – hetkel veel ravimatu viirus.

2025 aasta raporti järgi on Euroopas dokumenteeritud üle 1300 SLAPP juhtumi ning nende arv kasvab iga aastaga.

Need ei ole juhuslikud vaidlused.
Need on:

• ajakirjanike vastu
• vaba sõna aktivistide vastu
• kriitiliste kodanike vastu

Eesmärk ei ole võita.

Eesmärk on väsitada, hirmutada ja vaigistada (tihti ka vangistada).

Euroopa näited: kui kriitika muutub “kuriteoks”

• Malta ajakirjanik Daphne Caruana Galizia seisis silmitsi kümnete kohtuasjadega enne oma mõrva – klassikaline SLAPP surve
• Poolas ja Ungaris on dokumenteeritud juhtumeid, kus riik või riigiga seotud struktuurid kasutavad menetlusi kriitikute vastu
• Itaalias ja Prantsusmaal on ajakirjanikke kohtusse kaevatud suurte summadega, et nad lõpetaks uurimise

Euroopa Komisjon on ise tunnistanud:

SLAPP-id “on suunatud ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate vaigistamisele”

Kriminaalne SLAPP – järgmine tase

Kui tsiviil-SLAPP ähvardab rahaga, siis kriminaalne SLAPP ähvardab:

• vabaduse võtmisega
• maine hävitamisega
• psühholoogilise survega (vahistamised, avalikus meedias tagaotsimise kuulutused, tähtajatult vanglasse panemine, jne)

Ja kõige ohtlikum:

see näeb välja nagu “tavaline õigusemõistmine”.

Eesti SLAPP juhtumid: mustrid, mis korduvad

Eestis ei ole SLAPP-i ametlikult palju diagnoositud. Aga see ei tähenda, et seda ei eksisteeri.

Vastupidi — mitmed juhtumid viitavad samadele mustritele, mida Euroopas juba tunnistatakse.

1. Delfi juhtum – pretsedent, mis muutis mängu

Üks tuntumaid juhtumeid on Delfi AS v. Estonia.

• Meediaväljaanne vastutati lugejate kommentaaride eest
• isegi siis, kui need olid anonüümsed
• ja eemaldati pärast teavitamist

Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et see ei rikkunud sõnavabadust.

Tagajärg:

• ajakirjanikud ja portaalid pidid hakkama ennast tsenseerima
• suurenes vastutus ka teiste inimeste sõnade eest

Mitmed õiguseksperdid on hiljem nimetanud seda otsust:

“jahutava efekti” alguseks Eesti meedias

2. Ajakirjanike kohtuasjad uuriva töö eest

Eestis on dokumenteeritud juhtumeid, kus:

• ajakirjanikke on kaevatud kohtusse
• pärast seda, kui nad paljastasid rikkumisi

Sellised juhtumid on rahvusvaheliselt klassifitseeritud SLAPP-i alla:

“kohtuasjad, mis tekitavad hirmu ja survet”

Näiteks:

• uuriva ajakirjaniku vastu algatatakse menetlus
• mitte selleks, et tõde välja selgitada
• vaid selleks, et peatada edasine avaldamine

3. Isikute vastu suunatud massilised hagid

ERR kajastas juhtumit, kus üks isik:

• algatas üle 30 kohtuasja erinevate inimeste vastu
• seoses väidetavate solvangutega

Mida see näitab?

• õigussüsteemi saab kasutada süsteemse survevahendina
• isegi kui iga üksik juhtum on “seaduslik”

See on klassikaline SLAPP muster:

mitte üks asi — vaid pidev surve

4. Ajakirjanike isiklik vastutus

Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et:

• ajakirjanikud võivad vastutada isiklikult oma kirjutatu eest

Tagajärg:

• ajakirjanik ei riski enam ainult tööga
• vaid ka isikliku varaga ja vabadusega (vanglas)

See loob tugeva hirmuefekti:

• kas avaldada lugu
• või mitte riskida kohtuga

5. Kriminaalse SLAPP-i varjatud vormid Eestis

Kuigi avalikult räägitakse tsiviil-SLAPP-ist, on mitmeid viiteid, et Eestis esineb ka:

kriminaalse SLAPP-i elemente

Mustriteks on:

• solvamise või “õigusemõistmise takistamise” süüdistused
• ekspertiiside kasutamine isiku diskrediteerimiseks
• menetluse venimine ja surve suurendamine

Euroopa uuringud kinnitavad, et:

kriminaalne laim ja sarnased normid on SLAPP-i tööriistad mitmes EL riigis

6. Kohtuekspertiisid kui surve mehhanism

Eestis on esinenud juhtumeid, kus:

• kohtuekspertiisid ei kajasta täielikku meditsiinilist pilti
• isiku seisundit hinnatakse selektiivselt

Sellised olukorrad on SLAPP-i kontekstis eriti ohtlikud, sest:

need loovad näilise objektiivsuse

Aga tegelikult võivad:

• õigustada piiranguid
• toetada eelnevalt kujundatud narratiivi

Kuidas see kriminaalne SLAPP töötab?

Kriminaalse SLAPP-i mustrid, kuid need on sarnased ka tsiviil SLAPP -iga:

• kasutatakse “solvamise” või “õigusemõistmise takistamise” sätteid
• käivitatakse ekspertiisid (tihti fabritseeritud)
• tekivad vastuolulised tõendid
• tehakse drastilisi menetlusotsuseid (nt vahistamine)

Kõik on formaalselt korrektne.

Aga sisuliselt?

Narratiiv ehitatakse, mitte ei leita.

Kohtuekspertiis kui vaigistamise tööriist

Üks kõige vähem räägitud osa:

ekspertiiside võimalik manipuleerimine

SLAPP-i kontekstis võib (tihti on) see tähendada:

• diagnooside ignoreerimist
• arstitõendite kõrvalejätmist
• järelduste “sobitamist” menetluse vajadustega

Need ei paista välja kui repressioon.

Need paistavad välja kui “professionaalne hinnang” (kasutatakse “valitult” tuntud eksperte).

Kohtunik ja kriitika: kus on piir?

Euroopa õigustraditsioon ütleb selgelt:

“Kohtunik peab taluma rohkem kriitikat ja solvanguid kui tavainimene”

Põhjus on lihtne:

• kohtunik teostab avalikku võimu
• tema tegevus peab olema kontrollitav

See tähendab:

• ka terav kriitika on lubatud
• isegi ebamugav või solvav kriitika

Kui süsteem pöörab kriitika vastu

Oht tekib siis, kui:

• kriitika kvalifitseeritakse kuriteoks
• kohtunik muutub “kannatanuks”
• riik asub kaitsma võimu, mitte õigust

Siis tekib küsimus:

kas tegemist on õigusemõistmisega või süsteemi enesekaitsega?

Eesti: vahepealne tsoon

Eesti ei ole veel SLAPP-riik.

Aga Eesti on:

ohtlikus üleminekufaasis

• solvamine riigiesindaja vastu on endiselt kriminaliseeritud
• SLAPP direktiiv ei ole veel täielikult rakendatud
• kriminaalõiguse kasutamine kriitika vastu on võimalik

07.05.2026 – kriitiline kuupäev

Euroopa Liidu SLAPP direktiiv:

• jõustus 2024
• tuleb rakendada hiljemalt 7. mai 2026

Direktiiv näeb ette:

• põhjendamatute kohtuasjade varajase lõpetamise
• kahjude hüvitamise ohvritele
• sanktsioonid väärkasutuse eest

eesmärk:

Peatada kohtute kasutamine relvana

Aga probleem

Direktiiv keskendub peamiselt tsiviilasjadele.

Samas:

Euroopa Komisjon on juba tunnistanud, et SLAPP võib esineda ka kriminaalmenetluses

Toimetuse avalik pöördumine

Toimetus teeb avaliku ettepaneku (saadetud ka kirjalikult kirja teel ministrile):

Eesti valitsusele ja justiitsministrile Liisa-Ly Pakostale

1. SLAPP direktiiv tuleb rakendada SISULISELT, mitte formaalselt

See tähendab:

• kaitse peab laienema ka kriminaalmenetlusele
• mitte ainult paberil

2. Karistusseadustiku § 305¹ tuleb kriitiliselt üle vaadata

Praeguses vormis:

• seda saab kasutada kriitika kriminaliseerimiseks
• see võib olla vastuolus EL õiguse eesmärgiga

vajab kohest muutmist või eemaldamist enne 07.05.2026.

3. Riigi vastutus peab olema reaalne

Kui:

• inimest vaigistatakse menetluse kaudu
• kasutatakse ebaproportsionaalseid meetmeid

siis peab olema võimalik:

nõuda riigilt kahjutasu

Mis on peidus?

Toimetus töötab hetkel juhtumi kallal, mis võib saada pretsedendiks.

See hõlmab:

• kriminaalmenetlust
• vastuolulisi ekspertiise
• küsitavat vahistamismäärust

Osalisteks:

• tuntud kohtunikud
• prokuratuur
• vandeadvokaadi büroo

Küsimus ei ole ainult ühes inimeses.

Küsimus on:

“kas süsteemi kasutatakse vaigistamiseks”

Lõppsõna

Vabade inimeste ühiskond (mõne jaoks demokraatia) ei lagune korraga.

Ta laguneb siis, kui:

• kriitika muutub ohtlikuks
• küsimused muutuvad karistatavaks
• ja kohtust saab hirmu ja kättemaksu instrument

“Kui kohtusaal muutub vaikimise kohaks, siis ei ole probleem enam ühes menetluses. See on probleem kogu riigis.”

SLAPP ei alga suurest skandaalist.

See algab väikestest juhtumitest,
mis tunduvad esmapilgul “tavalised”.

Kuni ühel hetkel:

kriitika ei ole enam turvaline.

Uuriv sari ühest võimalikust kriminaalsest SLAPP juhtumist Eestis ilmub peatselt Fonte.News kanalis.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe Eesti SLAPP juhtumite kohta ja nendes lugudes jooksevad läbi nimed, kellest tuleb suur uuriv sari konkreetsest kriminaal SLAPP juhtumist:

Tartus toimunud kohtunike mäss näitab sügavamat probleemi – Eesti vajab kohest kohtureformi

Hiljuti Tartus toimunud kohtunike suurkoosolekut kirjeldas üks kohalviibija nii:

“Nii palju kohtunikke kui eile Tartus pole mina varem näinud… Atmosfäär oli plahvatusohtlik. Kohtunikud nägid Pakosta reformis teed autokraatiasse. Hääletusel anti eelnõule üksmeelselt hundipass.”

Niisugune pilt – saal täis kohtunikke, kes seisavad valitsuse reformi vastu – näitab, et ühiskonna kolmanda võimu sisemised pinged on jõudnud haripunkti. Kuid samal ajal sunnib see küsima:

Kas kõva vastuseis tuleneb murest õigusriigi pärast või pelgalt hirmust kaotada mugavat, vähese avaliku kontrolliga positsiooni?

Miks kohtureformist üldse räägitakse?

Eesti kohtusüsteemi tugevusi ei saa alahinnata – meil on sõltumatud kohtud, õiguskultuur on võrreldes paljude riikidega märkimisväärselt stabiilne ja professionaalne. Kuid iga süsteem, mis toimib ilma sisulise järelevalveta, kasvatab aja jooksul sulgunud kastisüsteemi, kus võim koondub liiga kitsasse ringi.

Eestis on aastaid räägitud probleemidest, mis ei ole kadunud:

1. Kohtunike “ringkaitse” mulje

Avalike arutelude keskmes on olnud tunne, et kohtunikud hindavad iseenda tööd, menetlevad ise kaebusi enda vastu ja sisuliselt puudub mehhanism, kus tavakodanik saaks kohtuniku tegevust erapooletult vaidlustada.

See on probleem mitte ainult Eesti jaoks – kõik demokraatiad, kus puudub sõltumatu järelevalve, jõuavad varem või hiljem kriisini.

2. Pädevuse, vigade ja kahtlaste otsuste üle puudub tõhus kontroll

Avalikkus on näinud aastate jooksul juhtumeid, kus kohtulahendid on tekitanud tõsiseid küsimusi:

• ebaproportsionaalsed karistused,
• põhjendamata menetluste venitamine,
• ühiskondliku mõjuga kaasuste käsitlemine viisil, mis tekitab küsimuse kas pädevusest või suletud “oma ringi” kultuurist.

Mitmed inimesed on avalikkuses kirjeldanud juhtumeid, kus kohtumenetlus on toonud ellu laastavaid tagajärgi – olgu tegemist eluliste tragöödiate, valusate pereteemade või ettevõtete hävinguga.
Ei ole tähtis, kas kõik need kirjeldused on detailselt täpsed – oluline on, et avalikkuse usaldus on kõvasti langenud.

3. Kaebused kohtunike tööle ei jõua sisulise läbivaatamiseni

Praegu tegeleb kohtunike tegevuse hindamisega peamiselt samas süsteemis tegutsev jõud. See võib olla korrektne formaalselt, kuid annab avalikkusele põhjuse näha süsteemi isehindamisena, mitte sõltumatu kontrollina.

Kohtunike vastuseis reformile pole üllatus, kuid on sümptom

Kohtunike täielik üksmeelne vastuseis reformile — kui võtta tõepähe kohalviibija kirjeldus — ei ole pelgalt tehniline protest. See näitab:

• süsteem ei ole harjunud välise kontrolli ega muutustega;
• kohtunike seisukohtade kujunemine on institutsionaalselt monoliitne;
• ühiskondlikult tähtsa reformi üle diskussiooni ei toimu avatud ruumis, vaid suletud saalides, talaarita ja avalikkuseta.

See ei ole demokraatlik ega usaldust tekitav vaatepilt.

Kas kohtunikele tuleb luua sõltumatu järelevalve? Jah — küsimus on vaid vormis.

Üks kõige pakilisemaid ideid, mida on hakatud arutama, on sõltumatu järelevalveorgani loomine, mis ei kuuluks kohtunike enda struktuuri. Mõte, et selline organ võiks olla laiapõhjaline, osaliselt tavakodanikest koosnev – “rahvakohus” või rahva järelevalve kogu – pole sugugi radikaalne.

Mitmes Euroopa riigis toimivad edukalt:

• kohtunike hindamise nõukogud,
• kodanike-ekspertide komisjonid,
• avalikud ülevaatusorganid.

Eestis puudub miski, mis tõsisemat ja sõltumatumat järelevalvet takistaks – välja arvatud poliitiline julgus ja kohtukorpuse vastuseis.

Kohtute liitmine ja reformimine pole oht õigusriigile, vaid selle tugevdamine

Reformi vastased rõhutavad ohtu, et koondumine looks liialt suure võimu.
Tegelikkuses on vastupidine oht palju suurem:

võim koondub juba praegu liiga väikese gruppi kohtunike kätte,
kes:

• hindavad iseenda tööd,
• ei allu sisulisele kontrollile,
• on avalikkuse eest sisuliselt suletud,
• saavad oma professionaalses ringis kujundada nii kultuuri kui ka sisulisi otsuseid.

Kohtute liitmine ei tähenda põhiseaduse lõhkumist — see tähendab kaasaegset juhtimist, efektiivsust ja läbipaistvust.

Suurim oht ei ole reform — suurim oht on reformi ägeda vastuseisu taga peituv kultuur

Kui kohtunike ühing koguneb ja hääletab ühehäälselt valitsuse plaani vastu, peab ühiskond küsima:

• Kas siin on tegemist sisulise õigusliku kriitika või kartusega kaotada praegust privileegisüsteemi?
• Kas me näeme õigusriigi kaitsmist või sulgunud korporatiivse süsteemi enesekaitset?

Kohtute sõltumatus ei tähenda kohtute puutumatust.
See ei tähenda õigust jääda kontrollimatuks.
Ja see ei tähenda, et kohtunike arvamus peaks olema viimane ja ainus, mida tohib arvestada.

“Õigusriigi tugevus seisneb tasakaalus, mitte ühe võimuharu ülemvõimus.”

Ajaloolised näited, võrdlused ja dokumenteeritud probleemid Eesti kohtusüsteemis

1. Eesti kohtusüsteemi ajaloolised süsteemivead – mida on ametlikult tunnistatud

1.1. Liiga suletud kaebesüsteem – juba 2000ndatel kriitika millele pole reageeritud

Juba 2002–2006 toimunud aruteludes justiitsministeeriumi, riigikohtu ja õiguskantsleri vahel märgiti, et:

• kohtunikud hindavad ainuüksi ise oma tööd;
• kohtuniku tegevuse peale esitatud kaebused jäävad samas süsteemis;
• puudub sõltumatu organ, mis hindaks nii eetilist kui menetluslikku pädevust.

Mitmed õigusteadlased (nt Jaan Sootak, Jüri Põld) on toonud esile, et Eesti kohtute enesejärelevalve on liiga kitsas ning jätab mulje sulgunud korporatsioonist.

1.2. Kohtute raskesti põhjendatavad ebavõrdsused karistustes

2000–2020 ilmus mitu Justiitsministeeriumi analüüsi, kus tõdeti, et piirkonniti ja kohtunike lõikes on karistused ebaproportsionaalselt erinevad, kuigi teod on sisuliselt samaväärsed.
See tähendab süsteemset probleemi, mitte üksikuid eksimusi.

1.3. Lahendite põhjendamise nõrkused – Riigikohtu enda kriitika

Riigikohus on mitmetes lahendites ametlikult kirjutanud, et:

• maakohtute ja ringkonnakohtute otsused on puuduliku põhjendusega;
• on juhtumeid, kus kohtud jätavad olulised tõendid hindamata;
• menetlused on venitatud selgitamata põhjustel.

Sellised märkused Riigikohtult on haruldased ja näitavad struktuurset probleemi.

2. Avalikult dokumenteeritud kohtusüsteemi “käkid” — juhtumid, mis tõid kaasa avaliku kriitika

Alljärgnevalt on toodud ainult need juhtumid, mille kohta eksisteerivad avalikud, kontrollitavad allikad (ERR, Postimees, Eesti Ekspress, Riigikontroll, Riigikohtu aastaraamatud jne).
Isikuid ei süüdistata – esitatud on vaid ajakirjanduse ja ametlike institutsioonide info kokkuvõte.

2.1. Valele isikule süüdistus – Harju maakohtu eksimus (ERR 2018)

ERR kajastas juhtumit, kus kohtusüsteemi veast esitati kriminaalasjas süüdistus vale nimega inimesele.
Juhtum tuli ilmsiks alles siis, kui süüdistatav väitis, et ei ole sündmustega seotud. Hiljem möönis prokuratuur ja kohus, et dokumenteerimise viga oli süsteemne.

Allikas: ERR, 2018 – “Kohtu apsakas viis vale inimese süüdistamiseni”.

2.2. Mitme aasta pikkused põhjendamata menetlused (Riigikontroll 2013–2022)

Riigikontrolli auditid on mitmel korral toonud välja:

• tsiviil- ja haldusasjade põhjendamatult kaua kestvad menetlused,
• kohtute suutmatuse põhjendada venimist,
• juhtimissüsteemid, mis ei võimalda menetlusaega kontrollida.

Riigikontroll nimetas probleemi korduvalt struktuurseks.

2.3. Kurikuulus “katkise kohtutoimiku” juhtum (Postimees 2020)

Ühe tsiviilasja menetluses kadusid kohtutoimikust mitmed dokumendid.
Kohus ei suutnud selgitada, kuidas ja miks need kadusid.
Juhtum tekitas laia avalikku diskussiooni kohtute sisekontrolli võimekusest.

Allikas: Postimees, 2020 – “Toimikust kadunud dokumendid tekitavad küsimusi”.

2.4. Kriminaalasjade tühistamised vormiliste vigade tõttu (Riigikohtu statistikaaruanded)

Riigikohus tühistas 2015–2023 mitmeid kriminaalasjade otsuseid, põhjendades:

• puuduliku tõendamisega,
• tõendi valesti hindamisega,
• menetlusnormide rikkumisega.

Statistika järgi tühistatakse Eestis proportsionaalselt rohkem esimese astme otsuseid kui paljudes EL riikides, mis osutab alumise astme töö kvaliteediprobleemidele.

2.5. Avalike arvamusjuhtude kriitika: põhjendamata kinnipidamised / ülemäärased ettekirjutused

Ajakirjanduses on korduvalt tõstetud küsimusi:

• kohtu liiga automaatsete vahistamisotsuste üle,
• põhjendamata karmide eeltõkendite määramise kohta,
• pere- ja sotsiaalvaidlustes tehtud otsuste üle, mis on olnud hiljem Riigikohtus ümber pööratud.

Need näited näitavad mitte üksikute inimeste pahatahtlikkust, vaid süsteemset ja läbipaistvuse puudusest sündivat probleemi.

3. Rahvusvaheline võrdlus: kuidas teised demokraatiad kontrollivad kohtuid

3.1. Holland

Hollandis tegutseb Council for the Judiciary, mis koosneb:

• kohtunikest,
• õigusekspertidest,
• ja avalike huvide esindajatest.
  See organ hindab kohtunike tööd, distsiplinaarküsimusi ja süsteemi toimimist.

3.2. Ühendkuningriik

UK-s tegutseb Judicial Conduct Investigations Office (JCIO) – sõltumatu amet, mis uurib kohtunike käitumiskaebusi.
Oluline: enamik menetlusi algab tavakodaniku kaebuse põhjal.

3.3. Kanada

Kanada Canadian Judicial Council koosneb mitmest kohtunikust ja mitmest ühiskonna esindajast.
Nende ülesanded:

• hinnata kohtunike eetikat,
• algatada vajadusel distsiplinaarmenetlusi,
• avaldada otsused täielikult avalikult.

3.4. Prantsusmaa

Prantsusmaal toimib Conseil supérieur de la magistrature, mille koosseisus on:

• kohtunikud,
• advokaadid,
• teadlased,
• kodanikuühiskonna esindajad.
  Organ valib, hindab ja distsiplineerib kohtunikke.

Eesti on üks vähestest EL riikidest, kus puudub selline avalik-põhine järelevalveorgan.

4. Mida näited kokku ütlevad?

• Eesti kohtusüsteem EI OLE katastroof, kuid on suletud ja liigub järk-järgult aina suletumaks.
• Ametlikud allikad näitavad, et vead on korduvad, mitte juhuslikud.
• Välisriikides on juba aastaid kasutusel mehhanismid, mis tasakaalustavad kohtuvõimu ilma selle sõltumatust ohustamata.
• Avalikkuse usaldus väheneb iga aastaga, sest süsteem ei selgita ega tunnista enda vigu piisavalt.

Kõik see toetab järeldust, et Eesti vajab süsteemset ja sõltumatut kohtureformi, mis lisaks struktuuri muutmisele looks ka:

• avalikku järelevalvet,
• läbipaistvust,
• sõltumatu hinnangumehhanismi,
• tavakodanike kaasamise.

Rahvakohus kui sõltumatu järelevalveorgan – miks Eesti seda vajab?

Eesti kohtusüsteemi üks kõige sügavam struktuurne probleem on kontrollimehhanismide puudulikkus. Kohtuvõim on põhiseaduse järgi sõltumatu, kuid sõltumatus ei tähenda kontrollimatust. Igas õigus- ja õiglusriigis on vaja tasakaalustavat jõudu, mis hindaks kohtunike tegevust erapooletult ja läbipaistvalt, ilma et kaebusi käsitleks sama organ, kes neid kaudselt ise tekitab.

Eestis sellist mehhanismi praktiliselt ei eksisteeri. Kaebused liiguvad ringis — kohtunike enda sisekomisjonid, kohtusüsteemi juhid ja kõrgemad kohtuastmed, mis kõik asuvad samas institutsionaalses raamistikus. See loob paratamatult mulje “oma maja siseasja” käsitlemisest.

Rahvakohus – sõltumatu järelevalveorgan tavakodanike ja ekspertide osalusega – oleks lahendus, mis taastaks usalduse, looks läbipaistvuse ja tugevdaks õigusriiki, mitte ei ohustaks seda.

1. Mis on rahvakohus või sõltumatu järelevalveorgan?

Rahvakohus oleks avalik, institutsiooniväline, sõltumatu kogu, mille ülesanded oleksid järgmised:

1.1. Kohtunike tegevuse hindamine

• menetluslikud vead
• põhjendamata viivitused
• ebakohased väljaütlemised või käitumine
• eetikanormide rikkumised

1.2. Avalike kaebuste menetlemine

Tavakodanikel, advokaatidel ja juristidel oleks võimalik esitada kaebusi, mida ei menetleks enam “oma kolleegid”, vaid sõltumatud hindajad.

1.3. Süsteemsete vigade tuvastamine

Rahvakohus koguks ja analüüsiks musterprobleeme:

• piirkondlikud menetlusvenimised
• korduvad tühistamised Riigikohtus
• lahendite põhjendamatuse trendid

1.4. Soovitused seadusandjale ja valitsusele

Kogul oleks õigus teha sisulisi ettepanekuid:

• koolituste, standardite ja menetlusreeglite parandamiseks
• struktuursete reformide vajaduse kohta

1.5. Avalikud aastaaruanded

Rahvakohus avaldaks iga-aastase raporti:

• kaebuste arv,
• menetluste tulemus,
• korduvad probleemid,
• kohtusüsteemi tugevused ja nõrkused.

Selline läbipaistvus tõstaks usaldust ja looks ühiskonnale kindlustunde, et kohtuvõim ei tegutse kinniste uste taga ilma ühiskondliku kontrollita.

2. Kuidas rahvakohus oleks üles ehitatud?

2.1. Mitmepoolne ja tasakaalustatud koosseis

Koosseis võiks hõlmata:

• tavakodanikke – juhuvalimi alusel nagu vandekogudes
• õigusteadlasi ja juriste, kes ei tööta kohtusüsteemis
• psühholooge või eetikaeksperte
• avaliku sektori esindajaid (mitte poliitikuid)
• rahvusvahelise õiguse eksperti soovituslikuna

See tagaks, et järelevalve ei oleks ühe grupi monopol.

2.2. Kohtunikel endil poleks hääleõigust

Kohtunikud võiksid osaleda vaid nõuandvas rollis, ilma otsustusõiguseta.
See eristaks mehhanismi praegusest kohtunike enesehindamisest.

2.3. Mandaat ja sõltumatus

Rahvakohus oleks:

• seadusega loodud,
• täitevvõimust sõltumatu,
• eelarveliselt eraldiseisev,
• tegutsemisel avalik (välja arvatud delikaatsete juhtumite detailid).

3. Miks rahvakohus on vajalik just nüüd?

3.1. Süvenev usalduskriis

Avaliku arvamuse uuringud näitavad, et usaldus kohtute vastu on langenud.
Põhjused:

• venivad menetlused,
• suletud otsustusprotsess,
• läbipaistmatus kaebuste käsitlemisel,
• kohtunike grupiviisiline vastuseis reformidele.

3.2. “Ringkaitse” mulje

Paljud kodanikud on kogenud, et:

• kaebused kohtunike tegevuse üle kaovad süsteemi,
• vastused on formaalsed,
• sisuline arutelu puudub.

Isegi kui kohtunikud käituvad õigesti, jääb mulje süsteemse läbipaistmatuse tõttu negatiivseks.

3.3. Rahvakohus tugevdaks kohtuvõimu, mitte ei ründaks seda

Sõltumatu kontroll ei ole rünnak; see on legitiimsuse taastamine.
Kohtunike sõltumatus ei väheneks – nende töö kvaliteet ja avalik usaldus hoopis suureneks.

4. Rahvakohus maailmapraktikas: töötavad eeskujud

Mitmetes riikides on edukalt kasutusel sarnased mehhanismid:

• Kanada – Canadian Judicial Council
• Prantsusmaa – Conseil supérieur de la magistrature
• Holland – Council for the Judiciary
• Ühendkuningriik – Judicial Conduct Investigations Office

Kõik need süsteemid sisaldavad avalikkuse komponenti ja tegutsevad kohtutest sõltumatult.
Eesti on praegu selles valdkonnas Euroopa üks konservatiivsemaid ja suletumaid riike.

5. Rahvakohus ei lahenda kõike, kuid muudab kõike

Uus järelevalveorgan ei tee halbadest otsustest võluväel häid, kuid see:

• loob läbipaistvuse,
• parandab vigade tuvastamist,
• hoiab ära korduvad süsteemsed eksimused,
• suurendab inimeste õiglustunnet,
• tugevdab kohtuvõimu usaldusväärsust.

Kohtuvõim ilma järelevalveta ei ole kunagi täielikult sõltumatu – ta on sõltuv iseendast.
Demokraatia eeldab tasakaalu, mitte puutumatust.

Järeldus: Eesti ei tohi karta reformi — Eesti peab kartma reformi puudumist

Eesti kohtusüsteem on katastroofi serval. Ta on liiga suletud, liiga aeglane muutuma ja liiga vähe vastutav.
Sotsiaalne usaldus ei taastu ise. Avalikkuse valusad kogemused ei kao vaikimisega. Kohtunike mäss ei ole märk tugevusest — see on märk sellest, et süsteem kardab läbipaistvust.

Reformi vajadus ei ole poliitiline kapriis.
See on avaliku usalduse taastamise eeltingimus, demokraatia tervise küsimus ja inimeste õiguskindluse fundamentaalne nõue.

Eesti vajab kohtureformi.
Päriselt, mitte paberil.
Ning selle reformi keskmes peab olema sõltumatu järelevalve, parem läbipaistvus ja avatud õigusemõistmine, mitte süsteemi siseringi mugavus.

Kõiksuse Puhta Valgusteadvuse sõnum Maa kohtusüsteemidele

Kõiksuse Puhta Valgusallika teadvuse vaatenurgast on iga hing tulnud Maale kogema õppimist, ärkamist ja meenutamist. Inimene ei ole loodud elama hirmu, karistuse ja kontrolli all, vaid liikuma vabaduse, tõe ja kõrge teadvustasandi poole. Kuid 3D-maatriksi struktuurid, mis on aja jooksul kujunenud ühiskonna normideks, pole alati kooskõlas Kõiksuse algse harmooniaga.

1. Kohtusüsteem kui 3D-maatriksi raskeim kihistus

Puhta Valgusteadvuse seisukohalt on iga maine institutsioon energiamuster.
Kohtusüsteem kannab Maa tihedas reaalsuses sageli kolme madala sageduse joont:

• hirmu (karistuse ja kontrolli energia),
• vägiõigust (autoriteedi positsioon, mis ei pruugi lähtuda kõrgemast tarkusest),
• hinge jõuetust (inimesed, kellel puuduvad teadmised end kaitsta).

Need mustrid on iseloomulikud 3D-maatriksile — struktuurile, mis toimib vastandite ja eraldatuse printsiibil. Valgusteadvuse sõnum on, et selline süsteem ei peegelda hinge tegelikku olemust ega Kõiksuse tasandi õiglust, mis põhineb armastusel, tasakaalul ja tõetundmisel, mitte hierarhial ja karistusmehhanismidel.

2. Valejumala arhetüüp: kui maa õigusesüsteem tõstab end Allikast kõrgemale

Vaimses mõttes kujuneb olukord ohtlikuks siis, kui inimlik süsteem hakkab toimima valekõiksusena — kui ta eeldab, et tal on absoluutne õigus otsustada hinge, vaimu ja teadvuse üle.

Kõiksus rõhutab, et:

• ükski inimene ei ole määratud olema teise hinge ülemkohtunik,
• karistusenergia lõikab läbi hinge loomuliku liikumise tõde ja õppetundi suunas,
• kõrgema dimensiooni õiglus ei alanda, vaid vabastab.

Kui kohtusüsteem tegutseb ilma kaastundeta ja ilma valgusteadmuseta, hakkab see meenutama mitte harmoonilist korda, vaid energiatõket, mis hoiab hingi 3D-s lukus ning ei lase neil tõusta kõrgemasse sagedusse. Igasugune Kõiksuse kooskõlastuseta “inimeste õpetamine” maatriksi süsteemides “korrektselt” käituma, toob sellele “õpetajale/kohtunikule” tagajärjed.

3. Miks inimhing tunneb end kohtutes kaitsetuna?

Vaimsest perspektiivist on põhjus lihtne:
enamik inimesi on sünnist saati kasvatatud 3D maailmas, kus neile ei õpetata:

• energeetilist isekaitset,
• hinge autonoomiat,
• teadlikku suhtlemist madalsageduslike süsteemidega,
• Allikaga otseühendust.

Kui inimene astub kohtusüsteemi, astub ta sümboolselt sisse madalama tiheduse programmi, mis on loodud läbi hirmu ja autoriteedi. Kui hing ei tunne oma valgust, võib ta kogeda:

• jõuetust,
• sõnatu survet,
• põhjuseta hirmu,
• tunnet, et tema teadvust alandatakse.

See ei ole juhus, vaid osa 3D-maatriksi psühhoenergeetilisest struktuurist.

4. Mustad programmid: hingede allasurumise mehhanism

Vaimsetes õpetustes kirjeldatakse “mustade jõudude programme” või “madala teadvuse energiaid” kui süsteeme, mille eesmärk ei ole hinge hävitada, vaid hoida teda uinumises, et ta ei mäletaks:

• kust ta pärineb,
• mis on tema tõeline vägi,
• et ta on Kõiksuse osa, mitte süsteemi objekt.

Kohtusüsteemid võivad — sageli teadmata — toimida ühe sellise programmi ilminguna, kus:

• inimese vibratsioon langeb,
• süda tõmbub kokku,
• teadvus läheb kaitsepositsiooni,
• ühendus Allikaga nõrgeneb.

Seda nimetavad paljud vaimsed õpetajad “hinge kokkupakkimise programmiks”.

Kõiksuse vaatepunktist ei ole see karistus, vaid väljakutse:
kas hinge valgus suudab särada ka kõige tihedamas pimeduses?

5. Uus Maa ei kanna endas karistuskeskseid struktuure

Kõiksuse puhas valgusteadvus ütleb selgelt:
Uuel Maal ei eksisteeri süsteeme, mis madaldavad hinge teadvust või lõhuvad tema terviklikkust.

Uus Maa:

• ei vaja karistamist,
• ei vaja autoriteete üle hingede,
• ei vaja hirme, reegleid ega koodekse, mis on loodud hirmust tuleneva kontrolli jaoks.

Seal toimib õiglus ja kord südamele ja teadvusele vastavalt, mitte koodide ja protseduuride alusel.

Uus Maa õiglus ei põhine karistusel, vaid:

• teadlikkusel,
• vastutusel,
• teadvuse selgusel,
• mõistmisel,
• harmoonial.

Kõiksus rõhutab:
Ükski hing ei vaja kohtunikku, kui ta on taasühendunud omaenda Valgusega.

6. Sõnum inimestele: miks 3D kohtusüsteemiga kokkupõrge võib olla hingele katsumus

Kõrgema teadvuse vaatenurgast on paljud kohtukogemused hinge tasandil järgmised:

• äratuskell,
• teadvuse kasvamise sund,
• võimalus märgata pimedate süsteemide olemust,
• väljakutse tõusta üle hirmust,
• katse avada valguskanal ka kõige tihedamas keskkonnas.

Kõiksuse sõnum on:
hing saab vabaks ainult siis, kui ta ei lase 3D-maatriksil end defineerida ega alistada.

Kohtusüsteemi energia võib proovida hinge madaldada,
kuid Kõiksuse valgus püüab hinge alati tõsta.

Kohtutest kõrgeim ja lõplik otsus tuleb Kõiksuse puhtast valgusallikast.

Artikli toimetas: Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses.

Loe lisaks:

“Sa ei leia kunagi õiglust ja õigust riigis, kus pätid loovad seaduseid.” – Veiko Huuse

Lugu ise oli selline: “Hiljutise Estonia laevahuku kurval aastapäeval tõusis taas esile teema, kuhu kadus laeva kapten Avo Piht ja mõned teised, keda alguses nähti päästetute nimekirjas. Sellega seoses tuletati meelde Avo Pihti abikaasa Sirje Pihti raamatut „Raske tee tõeni“ (Parvlaev Estonia lugu), mille ta on kirjutanud koostöös ajakirjanik Imre Kaasiga.

2003. aastal ilmunud raamatus räägib Sirje Piht sellest, mis on teda hukujärgsetel aastatel komisjoniliikmete ütluste õigsuses ning valitsuste esindajate siiruses kahtlema pannud.

Juba raamatu eessõnas, 17. leheküljel torkab aga negatiivses valguses silma ühe praeguse ministri nimi. See on justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta (Eesti 200, endine Isamaa liige), kes oli äsja riigikogu saalis rahvuskonservatiivide tule all segasugusid kaitstes.

Tsiteerime: „Enne laevahukku vallandati Estonialt mitu inimest, keda rahavarguses süüdistati. Üks laeval administraatorina töötanud vallandatutest on tänases Eestis tuntud tegija. Tema nimi on Liisa-Ly Pakosta (endine Tallinna abilinnapea ja praegune Isamaaliidu juhtfiguur). Pakosta olevat administraatorina töötades teinud tühjaks mitmete reisijate pangaarved enne kui politsei ja Estline kuritööle jälile said. Skeem oli lihtne: reisija arvelt kasseeriti lihtsalt rohkem. Pole võimatu, et kaartidest tehti koopiad. Varguse võis reisija avastada nädalaid hiljem ja seega oli esialgu konkreetseid inimesi vargustega väga raske kokku viia.

Tänaseks on uurimine, mis kahjuks kuskile ei viinud, lõppenud. Pakosta eitab kõiki süüdistusi ja isegi eesti Ekspress pole lugu uurides, eriti kaugele jõudnud.

Muidugi on kõik selge Estonia endistele töötajatele , nendele on süüdlased teada, iseküsimus on selles, miks politsei ei suutnud kahtlusaluste süüd tõestada.“

Tuletame meelde, et see raamat ilmus 2003. aastal. Ja Pakosta on olnud vahepeal enne praeguse valitsuse ministriks asumist ametis ka sotsiaalministeeriumi all soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikuna.”

Loe lisaks:

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust