Kuid tõde on lihtne ja valus: rahvast ei huvita enam vabadus, vaid mugavus.
Ja seni, kuni 80–90% inimestest maksavad (toetavad nende võimude püsimist) ja mängivad kaasa, jäävad esimesed kuus võimu püsima.

Seitse võimu ja viimane illusioon: miks rahvas ise toidab oma orjust

Kui loed selle artikli läbi, siis esita küsimus endale ja teistele: “Kas mina saan seda maailma parandada ja kas ma tean, kes saab selle maailma korda teha?” Sa mõistad artikli lõpus, et ükski riik ja selle rahvas ei kontrolli, ei juhi ja ei ole peremees enda riigis. Iga inimene saab luua korda ja juhtida ainult enda hingeelu – avada teadvus ja elada enda hingelooja juhatamise järgi.

Toon väljavõimu mõju arvestades tähtsuse järjekorras:

1. Raha – nähtamatu valitseja

Rahval on kombeks öelda: “Kõik tiirleb ümber raha”

Kõik algab rahast. Raha on inimestele nagu hapnik, milleta enam elada ei saa või on ülimalt keeruline. Keskpangad ja rahandusinstitutsioonid loovad väärtust tühjusest ja müüvad selle rahvale võla kujul.
Raha ei ole energia, vaid kontrollimehhanism, mis määrab, kellel on õigus elada väärikalt ja kellel mitte.
See on esimene ja fundamentaalseim illusioon – usk, et väärtus tuleb pangast, mitte inimesest.

Keskpankade ametlik roll

Ametlikult on keskpangad (nt Euroopa Keskpank, USA Föderaalreserv, Eesti Pank) loodud eesmärgiga:

• hoida rahandussüsteemi stabiilsust,
• kontrollida inflatsiooni,
• ning tagada raha ringluse ja maksesüsteemi toimimine.

Nad on tavaliselt valitsusest sõltumatud, et poliitikud ei saaks enne valimisi raha “trükkida” ja kunstlikult majandust elavdada.

Riiklikud keskpangad ja sõltumatus

Näiteks:

• Eesti Pank on küll Eesti riigi institutsioon, kuid osa Euroopa Keskpankade Süsteemist (EKPS). Seega, rahval pole siin mingit kaasarääkimist ega kontrolli, ei kuulu ka juhtimiselt Eesti riigile.
• Tema tegevus on sõltumatu Eesti valitsusest — seaduse järgi ei tohi valitsus talle anda korraldusi rahapoliitika osas.
• Sama kehtib ka Föderaalreservi kohta Ameerikas — see pole “valitsuse asutus” traditsioonilises mõttes, vaid avalik-era hübriid: tal on eraomanduses olevad liikmepangad, kuid ta tegutseb kongressi kehtestatud seaduste alusel. Kuid nagu elu on näidanud, keegi ei saa kongressis ka seda kõigutada ja juhti lihtsalt vahetada – Trump proovis aga ei õnnestunud.

Kes on selle Maa tegelik valitseja “rahatrükkija”?

• fiatsüsteemi looja (kus raha ei põhine kullal, vaid usaldusel ja seadusel),
• raha looja (nt võlakirjade ostmine, “quantitative easing”) on keskse süsteemi kontrolli all, mitte valitsuste otsustuse all. Lisaks on raha looja loonud börsid, maksud, limiidid, tingimused – kõike selleks, et raha voolaks ja oleks mingi väärtus, hoida kasutajad sõltuvuses – et seda vajataks siin maal sama palju nagu hingamiseks õhku, ilma milleta ei saa elada.

Sisuliselt – keskpangad saavad luua uut raha elektrooniliselt (enamasti mitte füüsiliselt “trükkida”), ostes varasid või laenates pankadele. See annab neile tohutu mõjuvõimu.

Tõlgendused ja kriitika

Kriitikud ütlevad, et:

• Keskpangad pole täielikult sõltumatud — nad teenivad rahaturgude ja kommertspankade huve.
• Nad ei vasta rahvale ja ei arvesta rahva heaoluga, kuigi nende otsused mõjutavad kõiki.
• Rahatrükkija ehk süsteemi omanikud (nt suured finantsinstitutsioonid) on tegelikud “isandad”.

2. Meedia – rahaga võrdne võim ja nähtamatu ideoloog

Meedia on muutunud „avalikkuse valvekoerast” avalikkuse karjuseks.
Mõni meediakontsern omab sadu brände ja kõik räägivad sama narratiivi, mis kujundab seda, mida rahvas peab „tõeks”.
See on psühholoogiline võim, mis ei juhi seadusi, vaid mõtteid ja emotsioone.
Kui rahvas usub, et mõtleb ise, on manipulatsioon saavutanud oma täiusliku vormi.

Ametlik roll: „avalikkuse valvekoer”

Traditsiooniliselt peaks meedia olema:

• esimene võim või jagama seda kohta rahaga,
• avalikkuse valvekoer — see, kes jälgib tegelikku võimu, paljastab korruptsiooni, annab hääle rahvale,
• ning vaba ja sõltumatu, kaitstud tsensuuri ja surve eest.

See on rahva huvides riigi ja ühiskonna juhtimise üks tugisambaid — ilma vabatahtliku, kriitilise ja mitmekesise meediata ei saa rahvas teha teadlikke otsuseid.

Tegelik olukord: meedia koondumine ja kontrolli illusioon

Tänapäeva reaalsus on täiesti teistsugune.

1) Omanike struktuur

• Enamik maailmameediat kuulub väga vähestele kontsernidele:
  näiteks Disney, Comcast (NBC), Warner Bros Discovery (CNN), News Corp (Fox, The Times), Bertelsmann (RTL), ViacomCBS jne.
• Need omavad kümneid või sadu kaubamärke — väliselt mitmekesine, tegelikult tsentraliseeritud. Nende suurmeedia korporatsioonide roll on kinnistatud tugeval pea kõigis riikides suurimates meediakanalites – neid “motiveeritakse”.
• Omanikud on samad investeerimisfondid (BlackRock, Vanguard, State Street), kes on osanikud ka toidu-, ravimi- ja rahandussektoris.

Ehk: meediat kontrollivad sama kapitali keskused, mis kontrollivad ka raha, majandust ja poliitikat.

2) Narratiivide kujundamine

• Suurmeedia ei edasta enam pelgalt infot, vaid kujundab maailmapilti: mis on „tõde”, mis on „vale”, keda uskuda ja keda mitte.
• Uudiste valik, sõnastus, järjekord ja rõhuasetused mõjutavad ühiskonna tajusid ja väärtusi.
• Tekib agenda setting – mitte otsene valetamine, vaid otsustamine, millest üldse räägitakse.

Nagu Noam Chomsky sõnastas:

„Propaganda on demokraatliku ühiskonna jaoks see, mis vägivallaaparaat on totalitaarsele.”

3) Reklaami ja rahastuse mõju

• Reklaamitulu sõltub korporatiivsetest partneritest — seega on piir, kui kriitiline meedia saab olla oma peamiste rahastajate (farma, tehnoloogia, pangad) suhtes.
• Sama kehtib poliitilise rahastuse kohta: kampaaniad, PR-lepingud, konsultatsioonid, suunatud sisuturundus.

4) Rahva mõjuvõimu kadumine

• Rahvas saab küll „kommenteerida” ja „tarbida” meediat, aga otsustusõigust sisu üle ei ole.
• Meediat suunavad algoritmid (YouTube, Meta, TikTok), mis eelistavad emotsiooni ja polariseerumist, mitte tasakaalu.
• See loob segmenteeritud info-reaalsused — igaüks elab oma mullis, ja ühine arusaam tegelikkusest hajub.

Tulemus: teine võim muutub propaganda- ja narratiivivõimuks — see kujundab, mida rahvas arvab, et ta teab.

Tagajärg

• Avaliku mõtte killustumine – inimesed ei suuda enam eristada sõltumatut infot suunatud sõnumitest.
• Kriitilise mõtlemise erosioon – infot on liiga palju, tõde liiga segane, usaldus hajub.
• Demokraatia devalveerumine – kui rahvas ei saa enam usaldusväärset infot, kaotab hääletamine mõtte, sest valik põhineb emotsioonil, mitte teadmisel.

Võimalikud tasakaalud

1. Kogukondlik ja sõltumatu meedia – väikesed platvormid, kohaliku tasandi ajakirjandus.
2. Avaliku huvi fondid – meedia, mida rahastab otse avalikkus, mitte reklaam.
3. Andme- ja algoritmide läbipaistvus – kuidas sisu valitakse, mis on peidetud.
4. Meediakirjaoskuse õpetus – kriitiline mõtlemine, allikate kontroll.
5. Pluralismiseadused – omandikontroll, et vältida meediamonopole.

3. Kohtusüsteem – seaduse näiline õiglus

Seadused on loodud, et luua korda.
Tegelikkuses on need raamid, mis säilitavad olemasoleva võimu, mitte ei vabasta inimest.
Kohtunikud ja juristid tegutsevad süsteemi sees, mis teenib seaduse vaimu asemel tema kirja.
Õiglusest on saanud juriidiline teenus, mitte moraalne printsiip.

Ametlik idee: kohtuvõimu sõltumatus

Kohtuvõimu sõltumatus on õigusriigi nurgakivi.
Selle ametlik mõte on:

• tagada, et kohtunikud otsustaksid seaduse ja südametunnistuse järgi, mitte poliitilise surve tõttu;
• vältida, et täitevvõim (valitsus) või seadusandja (parlament) saaks mõjutada kohtuotsuseid.

Sõltumatust tagavad näiteks:

• ametisse nimetamise kord (nt eluaegne amet või väga pikk ametiaeg),
• vallandamiskeelu põhimõte,
• palkade ja töötingimuste kaitse,
• kohtute eelarve eraldamine parlamendi kaudu, mitte valitsuse otsusega.

Teoorias tähendab see: kohtunik ei vastuta poliitikute ega rahva ees, vaid seaduse ja põhiseaduse ees.

Reaalsus: sõltumatuse ja sõltuvuse piir

Päris elus aga pole sõltumatu ja seadusekuulekas. Kui kohtunik saab ametisse poliitikute kaudu ja poliitikud valib valitsusse rahvas, siis igat rahva valikut poliitik ei arvesta rahvaga, kohtunik ei arvesta rahvaga ja poliitikuga. Kui kohtunik saab tööle vormistatud on ta sõltumatu, keegi ei kontrolli ja teda tagandada on pea võimatu.

Miks nii võib olla:

1. Ametisse nimetamine ja edutamine
   • Kuigi kohtunik ei allu otseselt valitsusele, nimetatakse paljudes riikides kohtunikud ametisse valitsuse või presidendi kaudu (nt soovituse annab kohtunõukogu, kuid otsuse teeb poliitiline institutsioon).
   • See loob struktuurse sõltuvuse — isegi kui otsene sekkumine puudub, teatakse, kes määrab ametisse.
2. Eelarveline sõltuvus
   • Kohtute eelarve tuleb riigieelarvest, mida koostab ja kinnitab poliitiline võim.
   • Kui rahastust kärbitakse, on kohtusüsteemi sõltumatus praktikas piiratud.
3. Ideoloogiline ja institutsionaalne mõju
   • Kohtunikud on inimesed, kelle maailmavaade, väärtused ja karjäär on osa ühiskonnast.
   • Seadused võivad olla tõlgendatavad ja kohtunik võib tõlgendada neid oma väärtusmaailma kaudu (nt “seaduse vaim” vs “seaduse kiri”).
4. Rahva järelvalve puudumine
   • Enamikus riikides puudub mehhanism, kus rahvas saaks otseselt kohtunikke kontrollida või tagasi kutsuda.
   • See on taotluslik — rahvas ei tohi mõjutada otsuste sisu, et kaitsta õiglust populistliku surve eest.
   • Aga see tähendab ka vastutuse defitsiiti: kui kohtunik käitub ebaõiglaselt, on tema vastutusele võtmine väga keeruline.

Tulem: “sõltumatus” kui paradoks

Sõltumatuse ideaal on loodud selleks, et kaitsta õiglust,
kuid liigne sõltumatus võib viia sulgemise ja kontrolli puudumiseni.

See loob olukorra, kus:

• kohtuvõim on de jure (seaduse järgi) sõltumatu,
• aga de facto (tegelikkuses) võib ta sõltuda süsteemist, mis teda rahastab ja määrab.

Kohtusüsteemil tekib paralleel rahasüsteemiga:

“süsteem, mis väidab end olevat rahva teenistuses, kuid mille otsuseid juhivad struktuurid ja inimesed, keda rahvas ei saa otse mõjutada.”

Kuidas seda võiks tasakaalustada?

Mõned võimalikud mehhanismid, mida eri riigid on proovinud või arutlenud:

• Kohtunike nimetamine mitmeastmelise komisjoni kaudu, kus osaleb nii eriala kui kodanikuühiskonna esindus.
• Kohtunike piiratud tööstaaz – näiteks 4 + 4 aastata, mitte aga eluaegne.
• Kohtunike tegevuse läbipaistvus (nt otsuste põhjendused, statistika, analüüsid).
• Kohtunike eetikanõukogud ja sõltumatud järelvalveorganid.
• Mõnes USA osariigis — kohtunike valimine rahvahääletusel, kuigi see toob omakorda poliitilise surve.

4. Poliitiline võim – näitemäng rahva usaldusele

Valimised loovad illusiooni valikust, kuid erakonnad on samade käte pikendused.
Isikud vahetuvad, aga ideoloogia ei muutu.
Rahvas ei kontrolli e-valimisi, ei otsusta seadusi, ega määra suunda.
Poliitika on meedia lavastus, kus „rahvas” on publik, mitte lavaline jõud.

Ametlik idee: rahvaesindus ja valimised

Demokraatia alusidee on, et:

• rahvas valib oma esindajad,
• erakonnad konkureerivad ideedega,
• ja võim on ajutine — seda saab rahva tahtel muuta.

Eeldus on, et valimistel on vabadus, läbipaistvus ja valikuvõimalus, ning et rahvas saab hinnata poliitikuid nende tegude järgi.

Tegelik praktika: süsteemne stagnatsioon

1) Sama eliidi rotatsioon

Enamus (ka Eestis viimased 30 aastat) riikides toimub see:

• erakonnad on institutsionaliseerunud — nad on muutunud võimustruktuurideks, mitte ideoloogilisteks liikumisteks;
• poliitikud vahetuvad, kuid süsteemne maailmavaade ja võrgustik jäävad samaks (ametkonnad, sponsorid, nõunikud, lobistid, rahastajad);
• ideoloogilised erinevused on praktikas minimaalsed – kõik mängivad sama „mängu”, vaid retoorika erineb.

Sellist olukorda nimetatakse tihti „konsensuspoliitikaks” või „kartelliparteide süsteemiks” (vt Katz & Mair teooria) — erakonnad konkureerivad ametlikult, aga sisuliselt jagavad võimu ja ressursse ühiselt.

2) E-valimiste usaldus ja läbipaistvus

E-valimised on tehniliselt mugavad, aga kriitikud osutavad:

• kontrollimehhanismid on piiratud – tavaline valija ei saa iseseisvalt kontrollida, kas tema hääl läks õigesti kirja;
• kontroll sõltub süsteemi haldajast (riigist), mis tähendab, et tuleb usaldada seda, kelle üle peaks valija järelevalvet teostama;
• audiit ja läbipaistvus on võimalik vaid “ekspertidele”, mitte avalikkusele.

Ehk: usaldus e-valimiste vastu on poliitiline, mitte tehniline küsimus — ja kui usaldus murdub, on kogu süsteem kriisis.

Tagajärg: demokraatia vorm ilma sisuta

Seda nähtust nimetatakse:

• postdemokraatiaks (Colin Crouch): vormid (valimised, erakonnad) püsivad, aga otsuseid teevad rahaliselt ja institutsionaalselt tugevad grupid;
• või hall võimustruktuur – süsteem, kus demokraatlikud mehhanismid toimivad vaid näiliselt.

Rahvas saab küll „hääletada”, kuid:

• ei saa muuta mängureegleid;
• ei saa kontrollida mehhanisme;
• ja ei saa vastutusele võtta neid, kes tegelikku poliitilist kurssi juhivad.

Võimalikud alternatiivid või lahendused

1. Otsedemokraatia ehk Rahva Võim – rahvahääletused, rahvaalgatused (Šveitsi mudel).
2. Läbipaistvamad e-valimised – avatud lähtekood, sõltumatud auditid, avalik kontroll.
3. Erakondade rahastamise piiramine ja läbipaistvus.
4. Kodanikunõukogud ja arutelupõhine demokraatia – Eesti Vanemate Kogu.
5. Piirata poliitilise karjääri eluaegsust (nt ametiaegade piirangud).

5. Korporatiivne majandus – sõltuvuse majandamine

Suurkorporatsioonid on loonud süsteemi, kus toit, energia, tervis ja töö on nende kontrolli all.
Farmaatsia ravib haigusi, mida toidutööstus toodab.
Inimene on tarbija, mitte looja.
Ja kui ta lõpetab tarbimise, variseb süsteem kokku – seetõttu õpetatakse teda ihalema, mitte mõtlema.

Ametlik pilt: turg ja innovatsioon

Ametlikult on:

• toidu- ja ravimitööstus eraettevõtlus, mida reguleerivad rahvusvahelised standardid (WHO, FAO, FDA, EMA jne);
• ettevõtted väidavad, et nad tagavad toidu ja ravimite kättesaadavuse, arendavad innovatsiooni ja hoiavad majandust toimimas;
• nende eesmärk on kasum, kuid raamistik peaks tagama, et see toimub tarbijate ja rahvatervise huvides.

Sellest vaatenurgast on suurkorporatsioonid majandusliku efektiivsuse sümbol – nad toodavad odavamalt, kiiremini ja üleilmselt.

Tegelik süsteem: võim ja sõltuvus

Mina väidan — et need tööstused on „neljas võim”. Paljud majandusteadlased ja sotsiaalteadlased on täheldanud:

Toiduainetööstus

• Maailma toiduturu juhivad mõned üksikud kontsernid (Nestlé, PepsiCo, Unilever, Cargill, Mondelez, Danone, Tyson Foods jne).
• Need ettevõtted omavad sadu brände, mis näivad eraldiseisvad, kuid kuuluvad samale grupile.
• Toodete koostised põhinevad sageli odavatel, kõrge tootlikkusega koostisosadel: suhkur, töödeldud õlid (rapsi), tärklised, lisaained, kahjulik toidukeemia.
• Turundus on suunatud sõltuvust tekitavatele maitsekombinatsioonidele (sool + rasv + suhkur) — neuroloogiliselt premeeriv ja kordust käivitav muster.
• Tulemuseks on globaalsed ülekaalu- ja ainevahetushaigused, mille raviks on vaja… ravimeid.

Farmaatsiatööstus

• Ravimituru juhivad samuti mõned hiiglaslikud kontsernid (Pfizer, Johnson & Johnson, Roche, Novartis, Merck, GSK, Sanofi jne).
• Nad kontrollivad patente, litsentse ja teadusuuringuid.
• Fookus liigub üha enam krooniliste haiguste ravimisele, mitte nende ennetamisele — kuna püsiv haigus = püsiv tulu.
• Paljud teadusuuringud ja kliinilised katsed on ettevõtete rahastatud, mis seab kahtluse alla teaduse sõltumatuse.

Seos toidu ja ravimite vahel

• Toidutööstus toodab probleemi (ebatervislik toitumine),
• Ravimitööstus pakub lahendust (ravimid sümptomitele),
• ja mõlemad on kasumlikult ühendatud läbi investeerimisfondide ja ühiste omanike (nt BlackRock, Vanguard, State Street).

Ehk:

„Üks käsi toidab, teine ravib — mõlemad teenivad.”

Globalismi ja võimukoondumise aspekt

Rahvusvahelised konsortsiumid ja fondid omavad:

• osalusi nii toidu-, ravimi-, kui meediasektoris;
• ligipääsu poliitikakujundusele (lobitöö, rahastus, nõuandekomisjonid);
• ja võime kujundada avalikku diskursust — mida tähendab „tervislik”, „tasakaalustatud” või „ohutu”.

See loob nn regulatiivse kaaperdamise (regulatory capture):
ametlikud tervise- ja toiduohutusinstitutsioonid sõltuvad samadest ettevõtetest, keda nad peaksid kontrollima.

Tagajärg: sõltuv ühiskond

Rahvastik muutub:

• füsioloogiliselt sõltuvaks (suhkrud, lisandid, stimulantid),
• majanduslikult sõltuvaks (ravikulud, kindlustused, tervishoiutööstus),
• ja psühholoogiliselt tuimemaks (reklaamide, mugavuse, süsteemse infomüra kaudu).

Selle tulemus on ühiskond, mis on stabiilne tarbijana, aga vähem teadlik ja vähem autonoomne kodanikuna.

Lahendused ja alternatiivid

1. Kohalik toidutootmine ja lühitoiduahelad – sõltumatud põllumehed, kogukonna aiandus, otsemüük.
2. Avatud teadus – ravimite ja toitumisuuringute rahastuse läbipaistvus.
3. Tõeline toitumisharidus – mitte reklaamipõhine, vaid teaduspõhine ja praktiline.
4. Sõltumatud järelevalveasutused – vaba teadus, ilma korporatiivse rahastuseta.
5. Kodanikuteadlikkus – oskus lugeda koostisosi, mõista omandi struktuure, küsida „kelle huvides?”.

6. Luure ja tehnoloogia – suur vend ei maga kunagi

Internet, mida peame vabaduse sümboliks, on sõjalise päritoluga jälgimissüsteem.
DARPA, NSA, CIA ja Palantir – need nimed on juba ammu muutunud tehnoloogiliseks infrastruktuuriks, mis teab sinust rohkem kui sina ise.
See võim ei vaja vägivalda – piisab, kui ta juhib algoritme.
Me pole enam jälgitavad, me oleme ennustatavad.

Ametlik roll: rahvuslik julgeolek ja küberkaitse

Ametliku doktriini järgi on luure- ja turvaorganisatsioonide eesmärk:

• kaitsta riiki väliste ja sisemiste ohtude eest,
• koguda teavet terrorismi, küberrünnakute, spionaaži ja riikliku ohuga seotud tegevuste kohta,
• tagada riiklik stabiilsus ja tehnoloogiline turvalisus.

Sellest vaatenurgast on sellised institutsioonid nagu NSA, CIA, FBI, MI6, DARPA, Europol või Palantir Technologies (era-analüütikaettevõte, kes töötab valitsustele) justkui riikliku kaitse selgroog.

Tegelik olukord: täieliku järelevalve infrastruktuur

Tegelikkuses on need organisatsioonid kujunenud autonoomseks võimukihiks, mis:

• omavad juurdepääsu kogu infovoole (internet, side, pangandus, liikumine, sotsiaalmeedia),
• tegutsevad salastatult, ilma avaliku aruandluseta,
• ja teevad koostööd eraettevõtetega, kes kontrollivad tehnoloogilist taristut (nt Google, Meta, Amazon, Microsoft, Palantir, OpenAI).

Ehk: nad ei kontrolli enam ainult „riiklikke vaenlasi”, vaid koguvad, modelleerivad ja ennustavad kogu ühiskonna käitumist.

Interneti kui jälgimisvõrgu areng

Interneti ajalugu on otseselt seotud militaar- ja luureinstitutsioonidega:

• ARPANET (1960–70ndad) loodi USA kaitseprojektina DARPA rahastusel.
• Interneti põhiprotokollid (TCP/IP) ja hilisemad turvakihtide standardid pärinevad samast keskkonnast.
• Tänapäevased jälgimisprogrammid (PRISM, XKeyscore, Echelon) põhinevad nende algselt sõjalisel infrastruktuuril.

2013. aastal Edward Snowden paljastas, et NSA ja selle partnerid jälgivad peaaegu kogu internetiliiklust – mitte ainult vaenlaste, vaid ka liitlaste ja kodanike oma.
      See ei olnud erand, vaid süsteemne tava.

Seos suurte tehnoloogiaettevõtetega

Luure ja tehnoloogia on nüüd praktiliselt üks ja sama ökosüsteem:

See tähendab, et infovõim, andmete kontroll ja käitumise modelleerimine on liidetud luure–tehnoloogia–kapitali kolmnurka.
Rahvas saab kasutada „tasuta platvorme”, aga tegelikult on need andmevarumise kanalid.

Kontrolli ja vastutuse puudumine

• Luureorganisatsioonid tegutsevad seadusest kõrgemal (salastatus = puudub läbipaistev järelevalve).
• Avalikkusel puudub reaalne ligipääs otsustele, rahastusele, sihtidele ja tegevustele.
• Poliitiline järelevalve on formaalne – parlamendikomisjonid saavad vaid osalisi kokkuvõtteid.
• Ajaloos on korduvalt ilmnenud kuritarvitusi (COINTELPRO, MKUltra, PRISM jne), mis tõestavad, et kontroll on minimaalne.

Miks seda võib pidada „kuues võim”

Kui vaadata võimujaotuse skeemi, on „kuues võim”:

• Kõike jälgiv, kuid ise jälgimatu;
• teadmiste ja andmete monopol – see teab iga teise võimu liikumisi (poliitika, raha, meedia, kodanikud);
• võimeline ennetama ja mõjutama sündmusi (nt infooperatsioonid, suunatud lekked, narratiivide kontroll).

See võim ei valeta ainult, vaid teab kõike ja valib, mida näidata.
See on kognitiivne kontroll, mitte füüsiline.

Võimalikud tasakaalustused

Need on rasked, aga mitte võimatud:

1. Avalik tehnoloogiline läbipaistvus – avatud lähtekood, sõltumatud auditeerimised.
2. Andmekaitse seadused ja isikuõigused – (nt GDPR Euroopas on väike samm selles suunas).
3. Desentraliseeritud võrguarhitektuurid – lokaalsed serverid, plokiahel, krüptograafia.
4. Kodanike teadlikkus – digihügieen, andmekaitsepraktika, krüpteerimine.
5. Sõltumatud uurivad ajakirjanikud – (Snowden, Assange jt) – kuigi nad riskivad vabaduse ja eluga.

7. Rahvas – unustatud hiiglane

Rahvas, see 80–90%, kes töötab, maksab ja unistab, on süsteemi süda ja samas selle ori.
Kuus võimu elavad ainult tänu rahva osalemisele, tähelepanule ja usule nende vajalikkusesse.
Kui rahvas lõpetaks mängu – ei hääletaks, ei tarbiks, ei kardaks –, kukuks see kõik kokku.
Kuid see ei juhtu, sest rahvas on killustatud: rassi, soo, meelsuse, rikkuse ja hariduse järgi.

Võimud ei pea enam kedagi alla suruma. Nad lihtsalt hoidku inimesed üksteise vastu.
Süsteem on iseorganiseeruv – igaüks jälgib ja karistab teist oma moraali järgi.

Ühiskondlik tase: rahvas kui „seitsmes võim”

Minu silmis seitsmes võim — rahvas — on formaalselt kõige suurem, aga praktikas kõige vähem mõjukas.
Kui eelmised kuus võimu (raha, kohtud, poliitika, korporatsioonid, meedia, luure) on hierarhilised, siis rahvas on horisontaalne ja killustatud, mida võiks ka nimetada hierarhiaks.

See killustatus ei ole juhus:

• klassiline võimuprintsiip on divide et impera – „jaga ja valitse”;
• identiteedipoliitika, rass, majanduslik kihistumine ja meelsuse lõhestamine hoiavad rahvast sisemises konfliktis;
• meedia ja sotsiaalvõrgustikud võimendavad seda – igaüks elab oma mullis, kus teine on vaenlane;
• inimesed usuvad, et nad on vabad, kuid tegelikult on nad psühholoogiliselt programmeeritud tarbijad ja reageerijad – biorobotid.

Nii on see „näljamängude” maailm – konkurents, mitte koostöö; ellujäämine, mitte ühine areng.

Psühholoogiline tase: sisemine programmeeritus

See süsteem ei eksisteeri ainult väljaspool – ta elab ka inimese sees.
Kõik need „võimud” on õppinud juhtima mitte ainult majandust ja poliitikat, vaid inimese teadvust:

• läbi hirmu ja turvatunde puudumise (meedia),
• läbi materiaalsete vajaduste (rahasüsteem),
• läbi autoriteedi austuse ja karistuse hirmu (kohtuvõim),
• läbi töö- ja tarbimisvõistluse (korporatsioonid),
• läbi pideva jälgituse ja dopamiinisüsteemide stimuleerimise (tehnoloogia ja luurevõrgud).

Inimene kasvab üles süsteemis, mis õpetab teda olema osa mängust, mitte mängu muutja.
Ja kui rahvas on hajutatud individuaalseteks „ellujääjateks”, siis kollektiivne vägi kaob.
See on nagu miljard tilka vett, mis kunagi ei ühine ookeaniks.

Vaimne tase: ärkamine süsteemist kõrgemale

Minu teadmisel on sellel maal lubatud kujuneda selliseks “näljamängude maaks” või “vanglaplaneediks” – et siin õppimas ja meenutamas olev hing teeb valiku vabast tahtest (ilma, et keegi väline otsustab tema eest või suunab otsustama: “Tee nii, nii on õige”) enda südame järgi kas tahab edasi järgmistes tsüklites õppida või ta ei taha “õppe-Maale” „tagasi tulla”. Kõiksus ütleb hingelisele:

“See Maa on kool, mitte hinge kodu.
Kannatus ja ebaõiglus on õpetajad, mitte karistused.”

Süsteemi mõistmine on esimene samm – mitte selleks, et vihastuda, vaid selleks, et teadvustada oma kohta selles.
Kui inimene jõuab äratundmiseni, et tema väärtus ja olemus ei sõltu ühestki nendest võimudest, siis ta vabaneb sisemisest orjusest, isegi kui süsteem ise veel püsib.

Sellest seisundist sünnivad inimesed, kes:

• loovad väljaspool süsteemi (kunst, kogukonnad, haridus, alternatiivmajandus);
• ei ela hirmu ja süü tundest;
• ei otsi luba olemiseks, vaid tegutsevad vaikse selgusega;
• hakkavad tõmbama teisi ärkavaid inimesi enda ümber.

Nii tekivad uued „võrgustikud”, mis ei põhine rahal ega hierarhial, vaid teadvusel ja koostööl.

Kas see maa on parandamatu?

Inimene ei tee „Seda Maad korda” —
aga Maa teeb inimese korda,
läbi kogemuse, kannatuse ja ärkamise.

Kui süsteem on end ammendanud, sünnib uus muster.
Iga kord, kui mõni inimene ärkab ja mõistab, kuidas võim toimib, on üks osa sellest süsteemist vähem võimeline kontrollima.

Aga mida siis teha?

Tegelik revolutsioon ei sünni barrikaadil, vaid teadvuses.
Lahendus pole valitsuse vahetamine ega protest, vaid osalemisest keeldumine.
Kui rahvas lõpetab uskumise nendesse mängudesse, on mäng läbi.
Mitte läbi viha, vaid ärkamise kaudu.

Inimene peab valima:
kas ta jätkab süsteemi hammasrattana õppijana ja nõustub olema selle maa maatriksis süsteemide katsealune, või pöördub oma algallika poole — teadlikkusse, kust ta hing loodi.
See ei tähenda põgenemist, vaid vabanemist.
Sest süsteemi ei saa parandada, kui see toitub inimeste tähelepanust.
Kui inimene tõmbab oma energia ära, kustub süsteem nagu tuli, millelt võetakse hapnik.

Lõppsõna

See Maa on õppimise paik, mitte lõppjaam.
Siin õpitakse, mis on võim, sõltuvus, ego ja illusioon.
Ja ühel hetkel – võib-olla pärast palju elusid, mitmeid 3D maa õppeplatvorme läbides – mõistab iga hing:

“mitte süsteem ei muutu, vaid teadvus, kes sellest ärkab.“

Siis algab tõeline revolutsioon – vaikne ja nähtamatu, kuid igavene. Liikumine Uuele Maale, kõrgematesse dimensioonidesse looma.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses. Kõiksuse puhas kanal siin maal.

Loe lisaks:

Päritolu ja eesmärk

Pärast Teist maailmasõda ja keset kasvavaid pingeid lääneriikide ja Nõukogude Liidu vahel püüdis NATO luua varjatud tagalavõrgustikku kogu Euroopas. Esmane eesmärk oli luua vastupanujõud, mis oleksid võimelised tegutsema Nõukogude sissetungi korral vaenlase liinide taga. Itaaliast sai 1950. aastate alguses esimene riik, kus selline võrgustik asus, sarnased programmid tekkisid ka teistes NATO liikmesriikides.

Tegevused ja vastuolud

Kuigi Gladio oli ametlikult ette nähtud kaitseeesmärkidel, viitavad tõendid selle osalemisele mitmesugustes varjatud tegevustes. Nende hulka kuulusid spionaaž, sabotaaž ja isegi poliitiline manipuleerimine. Võib-olla kõige olulisem on see, et Gladiot on seostatud väidetavate valelipuoperatsioonide ja terroriaktidega, mille eesmärk on kujundada avalikku arvamust ja võidelda külma sõja ajastu vasakpoolsete liikumiste mõjuga.

Ilmutused ja uurimised

Gladio tegevuse tegelik ulatus jäi aastakümneteks saladuseks. Kuid 1990. aastatel tõi rida paljastusi ja uurimisi operatsiooni avalikkuse tähelepanu keskpunkti. Itaalias paljastas parlamentaarne uurimine Gladio olemasolu ja tema osaluse erinevates vastuolulistes sündmustes, sealhulgas kurikuulsas pingestrateegias 1970. aastatel.

Pärand ja tagajärjed

Operatsiooni Gladio pärand tekitab jätkuvalt arutelusid ja kontrolli. Kriitikud väidavad, et selle salajasus õõnestas demokraatlikke põhimõtteid ja kahandas usaldust valitsusasutuste vastu. Lisaks tekitas Gladio tegevuse paljastamine küsimusi selle kohta, mil määral mõjutas riigi toetatud vägivald ja manipuleerimine Euroopa poliitikat külma sõja ajal.

Järeldus

Operatsioon Gladio on endiselt terav meeldetuletus külma sõja geopoliitika keerukusest ja moraalsetest ebaselgustest. Kuigi see loodi näiliselt Euroopa demokraatiate kaitsmiseks, on selle meetodid ja tagajärjed jätnud piirkonna ajalukku püsiva mõju. Selle peatüki üle mõtiskledes on see hoiatav lugu kontrollimatu salastatuse ja võimaliku võimu kuritarvitamise ohtudest riikliku julgeoleku nimel.

Vaata põhjalikku videot Gladio kohta(alates 3. minutist hakkab asjalik jutt). Saad panna automaatse tõlke ja eesti keelsed subtiitrid:

Majandusteadlase Michel Chossudovskyi intervjuu Dragan Vujiciciga, Serbia Vabariigi rahvusuudised.

Piirkond: Euroopa, Venemaa ja FSU, USA

Teema: Luure, USA NATO sõjakava, UKRAINA ARUANNE

Nord Streami sabotaažist teatas president Biden 7. veebruaril 2022 Washingtonis toimunud pressikonverentsil. Intervjuu Chossudovskyga, majandusteadlasega, Kanada Ottawa ülikooli emeriitprofessoriga.

Michel Chossudovsky sõnul:

„Rünnaku objektiks olnud Nord Streami gaasijuhtmed asuvad Euroopa Liidu nelja liikmesriigi (mere)territoriaalses jurisdiktsioonis.

Rahvusvahelises õiguses on eespool nimetatud “vara“ tahtlik hävitamine riigi territoriaalvetes välisriigi riikliku osaleja poolt või nimel sõjategevus.“ „See on NATO NATO vastu“. See loob pretsedendi: NATO liikmesriik sõdib NATO Euroopa liikmesriikide kollektiiviga, Ameerika „liitlastega“.

Dragan Vujicic(edaspidi „DV“): Ütlete, et selles Nord Streami operatsioonis polnud midagi saladust?

Prof. Michel Chossudovsky(edaspidi „PMC“): Peaksime meeles pidama 7. veebruaril 2022 Valges Majas toimunud pressikonverentsi, kus USA president ja Saksamaa kantsler väljendasid avalikult oma kavatsust Nord Stream õhku lasta. Ameerika Ühendriikides ametlikul visiidil viibinud kantsler Scholz toetas täielikult president Bideni väljendatud kavatsust õhkida Nordstreami gaasijuhe, „kui Vene tankid sisenevad Ukrainasse“.

Olaf Scholz oli täiesti teadlik, et Nord Streami sabotaaž oli USA administratsiooni poolt aegsasti kavandatud enam kui 400 miljoni eurooplase kahjuks.

DV: Kas teil on ühemõttelisi tõendeid selle kohta, et kantsler Scholz oli asjaga seotud?

PMC: Loen ette 7. veebruari 2022. aasta pressikonverentsi protokolli. Küsimused olid adresseeritud nii president Bidenile kui ka kantsler Scholzile:

Andrea (Reuters) Q Tänan teid, hr president. Ja tänan teid, kantsler Scholz. Hr president, ma tahtsin teilt küsida selle Nord Streami projekti kohta, mille vastu te olete kaua olnud. Te ei maininud seda just praegu nimepidi, samuti ei maininud seda kantsler Scholz. Kas saite täna kantsler Scholzilt kinnituse, et Saksamaa tõmbab tegelikult sellele projektile kriipsu peale, kui Venemaa Ukrainasse tungib? Ja kas te arutasite, milline võiks olla „invasiooni“ määratlus?

PRESIDENT BIDEN: Esimene küsimus. Kui Saksamaa – kui Venemaa tungib – see tähendab, et tankid või väed ületavad taas Ukraina piiri –, siis ei ole enam Nord Stream 2. Me teeme sellele lõpu.

Q Aga kuidas te seda teete, kuidas te seda täpselt teete, kuna projekt ja projekti juhtimine on Saksamaa kontrolli all?

PRESIDENT BIDEN: Me teeme, ma luban teile, et me suudame seda teha.

Andreas (Reuters) Q [kantsler Scholzile] Ja kas te pühendute täna, kas te võtate täna kohustuse Nord Stream 2 välja lülitada ja pistikut tõmmata? Te ei maininud seda ega ole seda maininud.

KANTSLER SCHOLZ: Nagu ma juba ütlesin, me tegutseme koos, me oleme täiesti ühtsed ja me ei astu erinevaid samme. Me teeme samu samme ja need on Venemaale väga-väga rasked ja nad peaksid aru saama. (Valge Maja pressikonverentsi rõhuasetus lisatud)

Allolev video: Reutersi ajakirjanik: 10:15 [vrd lindistuse koht: 11:30 „… enam ei ole North Stream 2, me lõpetame selle …“]

Pressikonverents: Joe Biden korraldab pressikonverentsi Olaf Scholziga Saksamaalt (7. veebruar 2022) YouTube (27:10)

PMC: Scholzi vastus on üheselt mõistetav. Ta toetas Bideni otsust pommitada Nord Streami, vältides samas Reutersi ajakirjaniku küsimuse sisulist käsitlemist: s.t „Saksamaa kontrolli all“. …

DV: Nii et nendest Saksamaa kantsleri sõnadest järeldate, et Saksamaa teadis?

PMC: Muidugi ta teadis, mis ei tähenda, et inimesed Saksamaal ja ELis teadsid.

Tema avaldus on ühemõtteline. Ta toetas Bideni otsust pommitada Nord Streami. Scholzi avaldus pressikonverentsil kinnitab, et tegemist oli ühise otsusega. Tegelikult oli see Saksamaa kantsleri „riigireetmise akt“, mille oli heaks kiitnud ka Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen.

DV: Kas te arvate, et sellised tõendid oleksid Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule piisavaks põhjuseks selle küsimusega tegelemiseks?

PMC: Rahvusvaheline õigus on selles osas selgesõnaline. Rünnaku objektiks olnud Nord Streami torujuhtmed asuvad Euroopa Liidu nelja liikmesriigi (mere)territoriaalses jurisdiktsioonis. Rahvusvahelises õiguses laieneb „territoriaalne terviklikkus“ rahvusriigi territoriaalvetes asuvatele “kinnistutele“. Nimetatud “vara“ tahtlik hävitamine riigi territoriaalvetes välisriigi osaleja poolt või nimel on sõjategevus.

Rahvusvahelisele õigusele tuginedes oleks Rahvusvaheline Kriminaalkohus (ICC) – rääkimata Euroopa Kohtust – pidanud saama kinnitada, et tegemist oli sõjategevusega. /…/ Washingtonis avalikustas Biden, kui ütles: „Me teeme seda ja meil on plaan seda teha“. Ja Bideni avalikus avalduses polnud midagi saladust.

Mulle meenub endise Jugoslaavia Vabariigi vastu suunatud agressiooniakt 1999. aastal. Teie riik oli NATO sõjategevuse objektiks ning see oli ebaseaduslik ja kuritegelik tegu, mis põhines fabritseeritud tõenditel, väidetavalt eesmärgiga päästa Kosovo albaanlasi. Õiguslikust seisukohast pani NATO kollektiivselt ühe suveräänse riigi vastu toime ulatuslikke kuritegusid.

Siin on meil teistsugune olukord. Sõjaakt E.U. vastu, mis osutab inimsusevastastele kuritegudele. Samuti vallandab see sügavalt juurdunud kriisi Atlandi alliansis, mida võiksin kirjeldada järgmiselt: NATO riik, nimelt Ameerika Ühendriigid on ebaseadusliku sabotaažiaktiga (õiguslikust seisukohast) rünnanud oma Euroopa liitlasi, kellest enamik on NATO liikmesriigid.

Irooniline, pärast Nord Streami ründamist 2022. aasta septembris ei tõstatanud ükski ELi ja NATO liikmesriik küsimust, et tegemist on NATO liikmesriigi rünnakuga kõigi ELi ja NATO liikmesriikide vastu.

Võiksime meenutada Atlandi alliansi Washingtoni lepingu artiklit 5, mida kasutati 2001. aasta oktoobris ettekäändena Afganistani sissetungi õigustamiseks, nimelt on võõrvõimu rünnak ühe või mitme NATO liikmesriigi vastu rünnak kõigi Atlandi Liidu liikmesriikide vastu kollektiivse julgeoleku doktriini alusel. /…/

Mis puutub Nord Streami pommitamisse USA poolt, siis artikkel 5 ilmselt ei kehti, sest “võõrvõim“, nimelt USA on NATO liikmesriik. Meil on tegemist USA toetatud sõjaaktiga ELi vastu, pidades silmas, et enamik ELi riike on NATO liikmesriigid.

„See on NATO NATO vastu“. See loob pretsedendi: NATO liikmesriik sõdib NATO Euroopa liikmesriikide kollektiivi vastu.

Küsimus, mis tuleks tõstatada, kas NATO eksisteerib endiselt “alliansina“, kui USA rakendab oma suveräänset võimu Euroopa Liidu üle, kuulutab välja sõjategevuse ELi-NATO liikmesriikide vastu, kes on „Ameerika liitlased“.

DV: Millisena näete Euroopa majandust täna?

PMC. Meil on tegemist ka ELi-vastase majandussõjaga.

ELi majandus, mis tugineb Venemaalt pärit odavale energiale on segaduses, mida iseloomustavad häired kogu tööstusliku tootmise (tootmine), transpordi ja kaubavahetuse struktuuris.

Kogu Euroopa Liidus on lahti rullumas rida ettevõtete pankrotte, mille tagajärjeks on koondamised ja töötus. Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted tahetakse majandusmaastikult minema pühkida.

DV: Ameerika maagaas Euroopas on nüüd seitse korda kallim ja USA tarnijad küsivad eurooplastelt 20 aastast lepingut, et tagada vastutasuks tarnete korrektsus?

PMC: Pikas perspektiivis see ei toimi. Maailmamajanduses, kui soovite gaasi osta, otsite parimat hinda. Vene gaasi saate osta kolmanda riigi kaudu, näiteks Indiast.

Peaksin mainima, et euro on dollariline valuuta. Liikmesriigid sõltuvad rahaliselt Euroopa Keskpangast (EKP), mida juhib IMFi endine juht Christine Lagarde. EKPd kontrollivad võimsad pangandusasutused, sealhulgas Wall Street ja USA Föderaalreserv.

See sotsiaalne ja majanduslik laastamine nii Euroopas kui ka kogu maailmas on kestnud alates koroonakriisi algusest, mis oli suunatud enam kui 190 riigile. 11. märtsi 2020. aasta sulgemine seisnes tööjõu piiramises ja töökoha külmutamises, mille tulemuseks olid pankrotid ja vaesus. Reaalmajanduse tarneahelad katkesid.

Toimetas Revo Jaansoo

Kogu artiklit saate lugeda Global Research

Loe lisaks sarnasel teemal:

Selle asemel, kuna puudus võimalus plahvatusi propagandaväärtuseks lüpsta, närbus ametlik lääneriikide huvi selgitada, mis Nord Streami torujuhtmetega juhtus, vaatamata sündmuse tohutule suurusele. See peegeldus kuude jooksul peaaegu täielikus meediakajastuse puudumises.

Kui asi tõstatati, väideti, et Rootsi, Saksamaa ja Taani eraldiseisvad juurdlused jäid tühjaks. Rootsi keeldus oma leide Saksamaa ja Taaniga jagamast, väites, et see kahjustaks tema „riiklikku julgeolekut“.

Lääneriigid ja nende nõuetele vastav korporatiivmeedia näisid olevat üsna valmis leppima järeldusega, et see on mõistatusse kootud mõistatus.

Eraldatud ja sõbrata

See oleks võinud jääda nii igaveseks, välja arvatud see, et veebruaris koostas ajakirjanik reportaaži, mis lõpuks plahvatused demüstifitseeris. Seymour Hersh[1], kes tugines vähemalt ühele anonüümsele kõrgel tasemel informaatorile, osutas plahvatuste puhul otse USA administratsioonile ja president Joe Bidenile endale.

Hershi ümberjutustamisel Nord Streami plahvatuste kavandamisest ja teostamisest oli see eelis – vähemalt neile, kes olid huvitatud toimunu tõele jõudmisest –, et tema jutustus sobis teadaolevate kaudsete tõenditega[2].

Aaron Maté Twitteris (27. jaanuar 2023, 0:12)

[1] Seymour Myron “Sy” Hersh on Ameerika Ühendriikide uuriv ajakirjanik ja poliitiline kirjanik. Ta sai tunnustuse 1969. aastal My Lai veresauna paljastamise ja selle varjamise eest Vietnami sõja ajal, mille eest ta sai 1970. aasta Pulitzeri auhinna rahvusvahelise aruandluse eest.

[2] Vaadaje ka Seymour Hersh: „THE NORD STREAM GHOST SHIP“, Substack (5. aprill 2023).

Washingtoni võtmeisikud president Bidenist riigisekretär Anthony Blinkeni ja ametniku Victoria Nulandini – USA kangekaelne – on nõudnud Nord Streami torujuhtmete hävitamist või tähistas plahvatusi vahetult pärast nende toimumist.

Kui kellelgi oli motiiv Venemaa torujuhtmete õhkimiseks – ja seejuures selline, siis oli see Bideni administratsioon. Nad olid Nord Stream 1 ja 2 projektide vastu algusest peale.

Jonathan Cook Twitteris (6. oktoober 2022)

Eelkõige 2021. aasta septembris valminud teine torujuhtmepaar Nord Stream 2 kahekordistaks Saksamaale ja Lääne-Euroopale kättesaadava Venemaa odava gaasi koguse. Ainus takistus selle teel oli Saksa regulaatorite kõhklus. Nad lükkasid heakskiidu edasi 2021. aasta novembris.

Nord Stream tähendas, et suuremad Euroopa riigid, eriti Saksamaa, sõltuvad suurema osa oma energiatarnetest täielikult Venemaast. See oli sügavas vastuolus USA huvidega.

Selle asemel hakkas USA tarnima oma kallist veeldatud maagaasi üle Atlandi ookeani Euroopasse, sundides eurooplasi Washingtonist rohkem energiasõltuma ja samal ajal tõrjudes neid selle privileegi eest.

Omapäraselt uudishimulik

Lääneriigid ei ole uurinud Hershi avaldatud fakte, kasvõi selleks, et näha, kas nad kuhjuvad või et leida juhtunu kohta usutavam alternatiiv.

USA Kongressi valitsuse järelevalvet käsitleva uurimise allkomitee endine esimees Dennis Kucinich on märkinud, lihtsalt hämmastav, et keegi Kongressist ei ole püüdnud kasutada oma volitusi Ameerika kõrgemate ametnike, näiteks mereväe sekretäri, testimiseks. Nagu Kucinich märgib, võidakse sellise kohtukutse välja anda Kongressi esimese artikli 8. jao punkti 18 alusel, mis annab „põhiseaduslikud volitused teabe kogumiseks, sealhulgas ametikoha halduskäitumise kohta järelepärimiseks“.

Venemaa kutsus märtsi lõpus ÜRO Julgeolekunõukogus kokku hääletuse sõltumatu rahvusvahelise komisjoni moodustamiseks, mis uurib plahvatusi. Ettepanek lükati täielikult tagasi.

Vastuvõtmise korral oleks ÜRO peasekretär ise määranud ekspertide uurijad ja aidanud nende tööd suure sekretariaadiga.

Kolm Julgeolekunõukogu liiget, Venemaa, Hiina ja Brasiilia, hääletasid komisjoni poolt. Ülejäänud 12 riiki – USA ja tema liitlased või väikeriigid, keda ta saaks kergesti survestada – jäid erapooletuks, mis on kõige kindlam viis sellise uurimiskomisjoni loomist vaikselt nurjata.

Vabandused sõltumatu komisjoni tagasilükkamiseks ei läbinud nuusutamistesti. Väideti, et see segaks Taani, Rootsi ja Saksamaa olemasolevaid uurimisi. Kuid kõik kolm on näidanud, nad ei kiirusta järeldusele jõudma, väites, et neil võib kuluda oma töö tegemiseks aastaid. Nagu eelnevalt märgitud, nad on väljendanud suurt vastumeelsust koostöö suhtes. Eelmisel nädalal teatas taas Rootsi, et ei pruugi kunagi Läänemere sündmuste põhjani jõuda.

Nagu üks Euroopa diplomaat väidetavalt NATO poliitikakujundajate kohtumistel täheldas, moto on selline: “Ära räägi Nord Streamist.“  Diplomaat lisas: „See on nagu laip perekonna koosviibimisel. Parem on mitte teada.“

Võib-olla polegi nii üllatav, et lääneriigid on pühendunud teadmatusele selle kohta, kes pani Nord Streami torujuhtmete õhkimisel toime suure rahvusvahelise terroriakti.

Kuid omapärasem peaks olema see, et meedia pole näidanud üles mingit huvi, et  jõuda asja tuumani. Nad on jäänud täiesti “uudishimulikuks“ tohutu rahvusvahelise tähtsuse ja tagajärgedega sündmuse suhtes.

Asi pole mitte ainult selles, et lääne ajakirjandus on Hershi kontot ignoreerinud, nagu poleks seda isegi olemas. Näib, et ükski meedia ei ole teinud mingeid jõupingutusi oma uurimise jätkamiseks, et kontrollida tema konto usutavust.

“Sõjaakt“

Hershi uurimine on täis üksikasju, mida saaks kontrollida – ja kontrollida või ümber lükata –, kui keegi seda sooviks.

Ta pani paika pika planeerimisetapi, mis algas 2021. aasta teisel poolel. Ta nimetab torujuhtme rünnaku eest vastutava üksuse: USA mereväe sukeldumis- ja päästekeskuse, mis asub Floridas Panama Citys. Ta selgitab, miks valiti päästekeskus ülesandeks USA erioperatsioonide väejuhatuse asemel: kuna esimese salaoperatsioonist poleks vaja Kongressi teavitada.

2021. aasta detsembris kutsus rahvusliku julgeoleku nõunik Jake Sullivan oma kõrgetasemelise informaatori sõnul Bideni enda palvel kokku kõrgemate administratsiooni ja Pentagoni ametnike töörühma. Nad nõustusid, et plahvatused ei tohi olla jälgitavad Washingtonini; muidu, nagu allikas märkis: “See on sõjaakt.“

CIA tõi kohale NATO vaenulikud ja tugevalt Venemaa suhtes vaenulikud norralased, et teostada logistikat, kus ja kuidas torujuhtmeid rünnata. Oslol olid mängus oma täiendavad ärihuvid, kuna plahvatused muudaksid Saksamaa rohkem sõltuvaks Norra gaasist ja ka Ameerika tarnetest, et korvata Nord Streami puudujääki.

Eelmise aasta märtsiks, vahetult pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse, oli rünnaku täpne koht välja valitud: Balti mere madalates vetes Taani Bornholmi saare lähedal, kus merepõhi oli vaid 260 jala[1] kõrgusel maapinnast, olid neli torujuhet lähestikku. Tugevaid loodete hoovusi ei olnud.

Väikestele Rootsi ja Taani ametnikele anti üldine instruktaaž ebatavaliste sukeldumistegevuste kohta, vältides ohtu, et nende merevägi võib häiret tõsta.

Norralased aitasid välja töötada ka viisi, kuidas USA lõhkelaenguid varjata nii, et pärast nende laotamist ei avastaks neid piirkonnas Vene valve.

Jonathan Cook Twitteris (9. veebruar 2023)

Järgmiseks leidis USA ideaalse kaane. Washington on üle kahe aastakümne rahastanud iga-aastast NATO mereväeõppust Baltikumis iga aasta juunis. USA korraldas, et 2022. aasta sündmus Baltops 22 toimub Bornholmi saare lähedal, võimaldades sukeldujatel laengud märkamatult maha panna.

Lõhkeained plahvataks sonari poi abil, mille lennuk kukutas president Bideni valitud ajal. Tuli rakendada keerukaid korraldusi tagamaks, et lõhkekehasid ei käivitaks kogemata mööduvad laevad, veealused puurimised, seismilised sündmused või mereloomad.

Kolm kuud hiljem, 26. septembril, heitis Norra lennuk sonaripoi alla ja mõni tund hiljem võeti neljast torujuhtmest kolm kasutusest välja.

Desinformatsiooni kampaania

Lääne meedia vastus Hershi kontole on ehk olnud kogu saaga kõige paljastavam aspekt.

Asi pole mitte ainult selles, institutsioonimeedia on olnud nii ühtlaselt ja märkimisväärselt vaoshoitud, et süveneda selle olulise kuriteo mõtestamisesse – peale etteaimatavate, tõenditeta süüdistuste esitamise vastu Venemaa suunal. Põhjus on selles, et nad on nii ilmselgelt püüdnud Hershi kontot tagasi lükata, enne kui nad on teinud pealiskaudseid jõupingutusi selle üksikasjade kinnitamiseks või ümberlükkamiseks.

Põlvne ettekääne, et Hershil on oma väidete jaoks ainult üks anonüümne allikas. Hersh ise on märkinud, et nagu ka teiste tema kuulsate uurimiste puhul, ei saa ta alati viidata täiendavatele allikatele, mida ta üksikasjade kinnitamiseks kasutab, kuna need allikad seavad temaga rääkimise nõustamiseks nähtamatuse tingimuse.

See ei tohiks olla üllatav, kui informandid pärinevad väikesest valitud Washingtoni siseringi inimestest ja neil on suur oht, et neid tuvastatakse – võttes arvesse USA administratsiooni tõestatud tulemusi vilepuhujate tagakiusamisel.

Kuid tõsiasi, et see oli tõepoolest vaid ettekääne endise meedia poolt, saab palju selgemaks, kui mõelda, et need samad ajakirjanikud, kes eitasid Hershi kontot, tõstsid rõõmsalt esile sündmuste alternatiivse, väga ebausutava, poolametliku versiooni.

Väljaandes, mis näis märtsi alguses kahtlaselt kooskõlastatud väljaandega, trükkisid The New York Times ja Saksamaa ajalehed Die Zeit eraldi aruanded, mis lubasid lahendada „Ukraina sõja ühe keskse mõistatuse“. Timesi pealkiri esitas küsimuse, mille järgi ta pidi vastama: „Kes lasi Nord Streami torujuhtmed õhku?“

Selle asemel pakkusid mõlemad lehed Nord Streami rünnaku ülevaadet, milles puudusid üksikasjad ja mis tahes esitatud üksikasjad olid täiesti ebausutavad. Sündmuste uus versioon omistati ähmaselt anonüümsetele Ameerika ja Saksa luureallikatele – Hershi sõnul vastutasid nii “Nord Streami plahvatuste korraldamise kui ka varjamise eest samad näitlejad.“

Tegelikult olid sellel lool kõik desinformatsioonikampaania tunnused, et juhtida tähelepanu Hershi uurimisest kõrvale. See tekitas meediale tõuke: peamine eesmärk oli kaotada ajakirjanike surve Hershi juhtnööride järgimiseks. Nüüd võisid nad ringi ukerdada, näides olevat teinud oma tööd “vaba ajakirjandusena“, ajades taga USA luureagentuuride tarnitud täielikku punast heeringat.

Seetõttu kajastati seda lugu laialdaselt, eriti palju laiemalt kui Hershi palju usaldusväärsem aruanne.

Mida siis New York Timesi konto väitis? See, et kuueliikmeline salapärane rühm oli palganud 50 jala pikkuse jahi ja sõitnud Bornholmi saarele, kus nad sooritasid James Bondi stiilis missiooni torujuhtmete õhkimiseks. Väidetavalt oli asjaosaline rühm “Ukraina-meelseid saboteerijaid“, kellel ei olnud ilmseid sidemeid president Volodõmõr Zelenskõiga, kes soovisid Venemaale sissetungi eest kätte maksta. Nad kasutasid võltsitud passe.

The Times segas vett veelgi, teatades allikatest, mis väitsid, et umbes 45 kummituslaeva möödus plahvatuspaiga lähedalt, kui nende transponderid ei töötanud.

Otsustav punkt oli see, et lugu viis tähelepanu kõrvale ainsalt usutavalt võimaluselt, mida Hershi allikas rõhutas: et Nord Streami torujuhtmetele oleks saanud rünnata ainult riigiosaline. Väga keerulist ja äärmiselt rasket operatsiooni tuli varjata teiste riikide, sealhulgas piirkonda tähelepanelikult jälgiva Venemaa eest.

Nüüd oli asutamismeedia teel hoopis teisele puutujale. Nad ei vaadanud riike – ja eriti mitte neid, kellel on suurim motiiv, suurim võime ja tõestatud võimalus.

Selle asemel oli neil ettekääne mängida reporteriteks, külastades Taani jahtide kogukondi, et küsida, kas keegi mäletab segatud jahti, Andromedat või selle pardal olnud kahtlasi tegelasi ning püüdes leida purjepaadi rentinud Poola firma jälgi. Meedias oli lugu, mida nad eelistasid: see, mille Hollywood oleks loonud, kus Jason Bournesist koosnev meeskond annab Moskvale korraliku laksu ja kaob seejärel öösse.

Tere tulemast mõistatus

Kuu aega möödas, meediaarutelu endiselt eranditult salapärase jahimeeskonna teemal, kuigi – pärast seda, kui loos, mis kunagi oli mõeldud vaid ummikteeks, see on jõudnud ummikutesse –, esitavad asutuse ajakirjanikud mõned esialgsed küsimused. Kuigi, pangem tähele, ei küsita kindlalt USA võimaliku osaluse kohta Nord Streami sabotaažis.

Briti ajaleht Guardian avaldas eelmisel nädalal loo, milles Saksa “julgeolekuekspert“ mõtles, kas kuuest meremehest koosnev rühm on tõesti võimeline läbi viima väga keeruka operatsiooni Nord Streami torujuhtmete õhkimiseks. See võis kuu aega varem vähemusklikule ajalehele pähe tulla, kui Guardian ajas lihtsalt Timesi desinformatsiooni tagasi.

Kuid vaatamata turvaeksperdi skepsisele ei ihka Guardian ikka veel loo põhjani jõuda. Selles jõutakse mugavalt järeldusele, et tõenäoliselt ei anna Rootsi riigiprokuröri Mats Ljungqvisti läbiviidud uurimine kunagi lõplikku vastust.

Ljungqvist märgib: „Loodame, et saame kinnitada, kes selle kuriteo toime pani, kuid tuleb märkida, et asjaolusid arvestades on see tõenäoliselt raske.“

[„Tegemist on kuriteoga, mille asjaolusid on loomulikult raske uurida. Detonatsioonid on toimunud 80 meetri sügavusel Läänemere merepõhjas,“ ütleb Aklagare teatel Mats Ljungqvist.]

The Guardian ignoreerib Hershi kontot jätkuvalt – peale tõrjuva viite mitmele “teooriale“ ja “spekulatsioonile“ peale naeruväärse jahiloo. The Guardian ei nimeta oma raportis Hershi nime ega tõsiasja, et tema kõrge positsiooniga allikas sõimas USA-d Nord Streami sabotaaži eest. Selle asemel märgitakse lihtsalt, et üks teooria – Hershi teooria – on „nullitanud NATO Baltops 22 sõjamängu kaks kuud enne” rünnakut.

See kõik on Guardiani jaoks endiselt mõistatus – ja selle aruannete sisu poolest väga teretulnud.

Washington Post on pakkunud sarnast teenust Bideni administratsioonile teisel pool Atlandi ookeani. Kuu aega hiljem kasutab see jahilugu mõistatuse laiendamiseks, mitte selle kitsendamiseks.

Ajaleht teatab, et nimetuid “õiguskaitseametnikke“ usuvad nüüd, et Andromeda jaht ei olnud ainus asjassepuutuv laev, lisades: „Paat võis olla peibutis, mis lasti merre, et häirida tähelepanu tegelikelt kurjategijatelt, kes on endiselt vabaduses, ametnikud, kes teavad Saksamaa peaprokuröri juhitud uurimisest.“

Washington Posti kriitikavaba reportaaž on kindlasti õnnistuseks lääne “uurijatele“. See jätkab üha keerukama müsteeriumi või “rahvusvahelise whodunnit“ ehitamist, nagu leht seda rõõmsalt kirjeldab. Aruandes väidetakse, et nimetuid ametnikke ei huvita, kas lõhkekehade jäljed, mis koguti kuid pärast renditud paadi omanikele tagastamist, pidid ekslikult juhtima uurijaid Andromedale kui rünnakus kasutatud laevale.

Seejärel tsiteerib leht kedagi, kes on “uurimisest teadlik“: „Küsimus on selles, kas lugu purjekaga häirib tähelepanu või on see ainult osa pildist.“

Kuidas paber reageerib? Ignoreerides seda hoiatust ja kohusetundlikult hajutades tähelepanu suurele osale oma raportist, mõeldes, kas ka Poola võis olla plahvatustega seotud. Pidage meeles, et üks salapärane Poola ettevõte palkas selle punase heeringa jahi.

Leht märgib, et Poolal oli motiiv, sest ta oli pikka aega hoiatanud, et Nord Streami torujuhtmed muudavad Euroopa energiasõltuvusse Venemaast. Täpselt sama motiivi võiksime märkida – kuigi muidugi Washington Post keeldub seda tegemast –, mis Bideni administratsioonil oli ilmselt.

Paber annab tahtmatult ühe vihje selle kohta, kust müstiline jahilugu tõenäoliselt alguse sai. Washington Post tsiteerib Saksa julgeolekuametnikku, kes ütles, et Berliin „hakkas esmalt huvi tundma [Andromeeda] laeva vastu pärast seda, kui riigi siseluureagentuur sai lääne luureteenistuselt „väga konkreetse vihje”, et paat võis olla seotud sabotaažiga.

Saksa ametnik „keeldus nimetamast riiki, kes teavet jagas“ – teave, mis juhib abivalmilt tähelepanu USA seotusest gaasijuhtme plahvatustelt ja suunab selle ümber jälitamatule grupile, kelmikatele Ukraina poolehoidjatele.

Washington Post järeldab, lääne liidrid „pigem ei peaks tegelema võimalusega, et Ukraina või liitlased on asjaga seotud“. Ja näib, et lääne meedia – meie arvatavad võimuvalvurid – tunnevad täpselt samamoodi.

“Paroodia“ luure

Eelmisel nädalal avaldatud loos paljastas Hersh, et Holger Stark, Die Zeiti müstilise jahi loo taga ja keegi, keda Hersh tundis, kui nad Washingtonis koos töötasid, oli edastanud talle huvitava lisateabe, mille avaldas oma riigi luureteenistus.

Hersh teatab: „Saksamaa, Rootsi ja Taani ametnikud otsustasid vahetult pärast torujuhtme pommiplahvatusi saata meeskonnad, et taastada üks miin, mis ei ole veel õhku läinud. [Holger] ütles, et nad olid liiga hilja; Ameerika laev oli päeva või kahe jooksul kohale kihutanud ja leidis miini ja muud materjalid.

Hersh ütleb, et Holger ei olnud Washingtoni kiirustamisest ja otsusekindlusest ainujuurdepääs sellele kriitilisele tõendile täiesti huvitatud: „Ta vastas käeviipega: „Te teate, millised on ameeriklased. Tahaks alati esimene olla.” Hersh juhib tähelepanu: „Seal oli veel üks väga ilmne seletus.”

Hersh rääkis ka luureeksperdiga New York Timesi ja Die Zeiti avaldatud salajahi jahiloo usutavusest. Ta kirjeldas seda kui luureandmete “paroodiat“, mis ainult pettis meediat, sest see oli täpselt selline lugu, mida nad tahtsid kuulda. Ta märkis kontol mõned kõige silmatorkavamad vead:

[1] Jalg (pikkusühik) on SI-süsteemi väline mõõtühik, mis on võrdne umbes kolmandiku meetriga (ca 33 sentimeetrit). Ühes jalas on kaksteist tolli ja ühes jardis on kolm jalga. Tänapäeval kasutatakse pikkusühikuna jalga peamiselt Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias, rahvusvaheliselt merenduses ja lennunduses. Eri aegadel ja riikides on jala kui mõõtühiku pikkus kõikunud vahemikus 0,28–0,35 meetrit. Inglise jalg („foot“) – 0,3048 meetrit = 12 tolli = 1/3 jardi.

„Iga sündmuse tõsine õpilane teaks, et te ei saa purjekat ankurdada 260 jala sügavuses vetes“ (sügavusel, kus neli torujuhet hävisid), „kuid see lugu ei olnud suunatud talle, vaid ajakirjandusele, kes seda ei teeks. Tean paroodiat, kui seda esitatakse.“

Edasi:

„Sa ei saa lihtsalt võltspassiga tänavalt välja kõndida ja paati rentida. Peate aktsepteerima kaptenit, kelle varustas jahi liisinguagent või omanik või kapteniga, kellel on mereõigusega ette nähtud pädevustunnistus. Igaüks, kes on kunagi jahti rentinud, teaks seda. Sukeldujad ja arst nõuavad sarnaseid teadmisi ja pädevust süvamere sukeldumisel, mis hõlmab spetsiaalse gaasisegu kasutamist.

Ja:

„Kuidas leiab 49-jalga purjekas torujuhtmed Läänemeres? Torud ei ole nii suured ja neid pole ka rendilepinguga kaasas olevatel edetabelitel. Võib-olla oli mõte panna kaks sukeldujat vette“ – seda pole väga lihtne väikeselt jahilt teha – ja lasta sukeldujatel see üles otsida. Kui kaua võib sukelduja ülikonnas maas olla? Võib-olla viisteist minutit. Mis tähendab, et ühe ruutmiili otsimiseks kuluks sukeldujal neli aastat.”

Tõde on see, et lääne ajakirjandusel puudub igasugune huvi Nord Streami torujuhtme õhkulaskmise vastu, sest nii nagu lääne diplomaadid ja poliitikud, ei taha ka meediakorporatsioonid tõde teada, kui seda ei saa relvastada ametliku vaenlase riigi vastu.

Lääne meedia ei ole selleks, et aidata avalikkusel jälgida võimukeskusi, hoida meie valitsusi ausana ja läbipaistvana ega tuua hoomama neid, kes panevad toime riigikuritegusid. Nad on selleks, et hoida meid teadmatuses ja valmis kaasosalistena, kui selliseid kuritegusid peetakse ülemaailmsel areenil lääne eliidi – sealhulgas meie meediat juhtivate riikidevaheliste korporatsioonide – huve edendavaks.

Just seetõttu Nord Streami plahvatused aset leidsidki. Bideni administratsioon ei teadnud mitte ainult seda, tema liitlased oleksid liiga kartlikud, et paljastada tema enneolematut tööstus- ja keskkonnaterrorismi, vaid ka seda, et meedia astub kohusetundlikult oma riikide valitsuste taha ja pigistab silmad kinni.

Seymour Hersh on 22. märtsi 2023 Substackis artiklis „The Cover-up” („Varjamine“) öelnud: „Sellest on möödas kuus nädalat, kui avaldasin aruanne anonüümsel hankimisel põhineva raporti, milles nimetati president Joe Bidenit ametnikuks, kes käskis mullu septembris hävitada salapäraselt Nord Stream 2, uue 11 miljardi dollari suuruse torujuhtme, mis pidi kahekordistama Venemaalt Saksamaale tarnitava maagaasi mahtu. Lugu kogus tõmmet Saksamaal ja Lääne-Euroopas, kuid USA-s tabas see peaaegu meediakatkestust. Kaks nädalat tagasi, pärast Saksamaa kantsleri Olaf Scholzi visiiti Washingtoni, üritasid USA ja Saksa luureagentuurid elektrikatkestust suurendada, toites New York Timesi ja Saksa nädalalehte Die Zeit valekaanelugusid, tõrjudes teadet, et Biden ja USA operatiivtöötajad vastutavad torujuhtmete hävitamise eest.“ /…/

„Sarah Miller, energiaekspert ja juhtivaid kaubandusajakirju avaldava Energy Intelligence’i toimetaja, selgitas mulle intervjuus, miks torujuhtme lugu on olnud Saksamaal ja Lääne-Euroopas suur uudis. „Nord Streami torujuhtmete hävitamine septembris tõi kaasa maagaasi hindade edasise tõusu, mis oli juba kuus või enam korda kriisieelsel tasemel,“ ütles ta. „Nord Stream lasti õhku septembri lõpus. Saksamaa gaasiimport saavutas haripunkti kuu aega hiljem, oktoobris, 10-kordsel kriisieelsel tasemel.“ /…/ (Miller kirjutab blogi Mediumis.)““

Hersh jätkab: „Märtsi alguses võõrustas president Biden Washingtonis Saksamaa kantslerit Olaf Scholzi. Reis hõlmas ainult kahte avalikku üritust, lühikest komplimentide „pro forma“ vahetust Bideni ja Scholzi vahel Valge Maja pressikorpuse ees, ilma et küsimused oleksid lubatud; ja CNN-i intervjuu Scholziga Fareed Zakarialt, kes ei puudutanud torujuhtme süüdistusi. Kantsler oli lennanud Washingtoni, pardal ei olnud ühtegi Saksa ajakirjanduse liiget, ametlikku õhtusööki ei olnud kavas ja kahel maailma liidril ei olnud kavas pressikonverentsi läbi viia, nagu sellistel kõrgetasemelistel kohtumistel tavaliselt juhtub. Selle asemel teatati hiljem, et Bidenil ja Scholzil oli 80-minutiline kohtumine, kus suurema osa ajast puudusid abilised. Pärast seda ei ole kumbki valitsus avalikustanud ühtegi avaldust ega kirjalikku arusaama, kuid keegi, kellel on juurdepääs diplomaatilisele luurele, ütles mulle, et torujuhtme ekspositsiooni üle toimus arutelu ja selle tulemusena paluti luure keskagentuuri teatud elementidel koostada koostöös Saksa luurega kaanelugu, mis pakuks Ameerika ja Saksa ajakirjandusele alternatiivset versiooni Nord Stream 2 hävitamiseks. Luurekogukonna sõnul pidi agentuur “süsteemi pulseerima“, püüdes diskonteerida väidet, et Biden oli tellinud torujuhtmete hävitamise.“

Lihtsus, millega Washington on suutnud toime panna koleduse, mis on põhjustanud eurooplaste elukalliduse hüppelise tõusu, jättes nad talvel külmaks ja ilma taskutest ning suurendanud oluliselt olemasolevat survet, mis on järk-järgult vähenenud. Euroopa majanduste deindustrialiseerimine – julgustab USA-d tegutsema edaspidi samasugusel petturlikul viisil.

[„Mehhiko president Andres Manuel Lopez Obrador lausudes, et /…/ Ameerika Ühendriikidel puudub moraalne staatus kedagi kritiseerida, kuna tegemist on riigiga[, mis] /…/ lasi õhku Vene-Euroopa energeetikasüsteeme ühendava Nord Streami gaasitoru.“[1]

• Tõestus: “Mexico’s President“ / Twitter (22. märts 2023, lindistuse koht: 1:05 – 1:16).]

[1] Adrian Bachmanni tõlge artiklis: „President Kennedy vennapoeg: neokonservatiivide projektid Iraagis ja Ukrainas on hävitanud USA renomee“ Makroskoop (21. aprill 2023)

Artikli toimetas Revo Jaansoo / 24.04.2023 Kogu artiklit saate lugeda siit www.unz.com ja siit jonathan-cook.net

Loe lisaks: