***

Kuula ka Urmas Volmeri kõnet “Vabaduse tähendus on eelkõige olla vaba hirmust” ülemaailmsel meeleavaldusel vabaduse eest 15. mail 2021 Tallinnas Vabaduse platsil.

Jah, inimesed haigestuvad ja surevad. Siin ei saa silmi ja südant sulgeda. Küll aga tuleks avada oma mõistus, et taibata, kus on põhjus ja milline on lahendus. Põhjus oleme meie ja ka lahendus oleme meie ise.

Meie valitsejad on tublid selles mõttes, et ei ole mindud kaasa kõige hullemate hullustega nagu kohati mujal maailmas. Sellegipoolest on varsti pea aasta otsa ka meie valitsuse valitsev paradigma võitlus viirusega. Võitlus!? Võitlus tundmatu ja nähtamatuga. Võitlus millegagi, mida on meile tundmatutes vormides nii palju, et seda kõike pole kuidagi võimalik labori elektronmikroskoopidega jälitada ning mis võivad muutuda hetkega ja ette ennustamatult. See võitlus on ette kaotatud.

See on miski, mis idamaises muinasjutus kannab nime Pidevalt Muutuv Tegudelõim. See miski on jõud, mille vastu pole vähimatki lootust võitlusega saada. See on loodus. Looja loodu, nagu meiegi. Hävitades loodust, hävitame iseendid. Igaüks on võimeline nägema, kuidas vähkkasvaja nimega majanduskasv hävitab elu meie Emakesel Maal. Laps, kes on valmis võltsmugavuse ja ahnuse nimel tapma oma ema, tuleb korrale kutsuda. Loojal on looduse kaudu selleks piiramatud võimalused. Väike muudatus inimsilmale nähtamatus ning lennukid seisavad ja piirid on suletud! Nii elegantsel moel ei suudaks sellist kaost tekitada mitte ükski vandenõu. Praegune viirus on looduse poolt vaid üks lõpututest võimalustest anda meile mõista, et senine ahnuse ja hirmu võim on mannetu loodusjõudude ees. Et sellele võimule allutatud majandus ja poliitika on läbikukkunud. Et mingi paanika ega ükski vaktsiin siin ei päästa. Et ainus, mis on siin planeedil püha ja mida tuleb hoida, on elu.

Senine majandusmudel ning poliitilised võimumängud on juba läbi kukkunud, ent nende mängude kaptenid seda loomulikult ei tunnista. Nemad lahkuvad uppuvalt laevalt viimasena. Täiskäik ja orkester mängigu sõjakat propagandamarssi, rahvas aga püsigu kajutites. Oma vastutusest kõrvale hiilimiseks aga tuleb ajaloos läbiproovitud võttena luua vaenlase kuju. Suurem ja kurjakuulutavam kui kunagi varem. Selleks sobib ideaalselt üks imepisikestest viirustest, mis on praktiliselt nähtamatu ja kontrollimatu ning just seetõttu saab ebasobivaid teste ning sobivaid massipsühhoosi tekitamise võtteid kasutades veeretada tema kaela kogu süü laevakeres haigutava augu tekkimise eest. See on täispangale minek. Kokkumäng surmahirmuga. Öelda, et mitte röövmajandus ei ohusta elu planeedil Maa, vaid pandeemia. Selle mängu reeglites pole mitte miski püha.

Nii saabki iga päevaga selgemaks, et inimkonna püsimajäämine ei sõltu enam ammu meie mõtteid halvavast peamasina mürinast, vaid päästepaatidest, mis tuksuvad meie rinnus. Pole vist kahtlust, kelle asi on uppuja päästmine. Siin tulebki osata märgata, kes on päästmas laeva, kes aga inimesi.

Mida teha? Esimeseks sammuks sobib kasvõi see, kui käid iga päev mõnedki sammud paljajalu paljal maal. Lumel, murul, pladistad porilompides. Teed seda, mida lapsena tegid rõõmuga, ent täiskasvanuna oled ehk unustanud. Toetad mõlemad jalad maha, tõmbad hinge ning tunnetad, mis on, ja mõtled, kuhu sa teel oled. Tänad Emakest Maad kogu tema armastuse eest, millega ta sind toidab. Tänad, et ta ikka veel on valmis sind kandma. Ja siis astud järgmised sammud. 

Urmas Volmeri foto on pildistatud Aiguille du Midi nõlvalt Mont Blanci kõrval Chamonix’ suunas.

Tihedate ettekannete finaali Vaba Eesti suursündmusel 13. veebruaril kujundas metsapoja Indreku stiihia. Õhku paisatud energia „ma ei ole keskkonnaaktivist, ma ei ole Indrek Vainu, ma olen loodusjõud!!!“ sööbis kuulajaile mällu ülimalt intensiivsena.

Möödunud sügisel (4. oktoobril) käisid Indrek ja Anna Vainu koos pisitütre Raba Rü-ga ETV saates „Hommik Anuga“ ning jagame siinkohal Fonte lugejaga seda otsekohest ja ehedat intervjuud.

Indrek: „Minu taotlus on olnud see, et ma pole seal metsas sissetungija. Ma tahan saada loodusega üheks. Ma tahan olla üks liik metsas, nii nagu seal on loomad, linnud, igasugused samblikud, putukad. Ma tahan olla samamoodi üks liik metsas, aga inimesena.“ Saatejuhi küsimusele, kas te käite tööl, vastab Indrek: „Töö käib meie juures.“

Anna esitab saates oma Soomaale ja kogu loodusele pühendatud laulu ning kutsub inimesi üles hoidma meie hiisi.

Saate lõpetab võimas kõne Indrekult, mis nii raputab kui ka tõstab: „Meie metsade maharaiumine, meie allikate mürgitamine on rahva mürgitamine ja rahva hävitamine. Ja seda millegipärast enam ei tee kurjad inimesed Nõukogude Liidust või natsi-Saksamaalt, vaid seda teevad meie enda inimesed. Meid okupeerivad meie enda inimesed, tehes nägu, et see kõik on tore ja kõik on kasumlik, et see on majanduskasv… Kui me ei mäleta enda põliseid paikasid, kui me ei austa iseenda loodust, kui me ei oska oma keelt ja ei mäleta laule, kas siis siia tuleb keegi teine ja hakkab seda tegema meie eest…? See, mis meid paneb metsas elama, on jõuda lähemale iseendaks olemisele. /…/ Kas me oleme mingisugused eurooplased või oleme me ikkagi eestlased, metsarahvas, aastatuhandeid siin olnud? Ja kes siis see on, kes siin hoiab seda keelt, seda kultuuri, seda loodust? Need oleme meie ise ja kui meie ka seda ei tee, siis ei ole sellel Eesti vabariigil mitte mingisugust mõtet.“