Sa loed. Võib-olla ütled endale, et “ma lihtsalt tahan kursis olla”. Aga märkamatult jääd sa sinna kauemaks. Üks artikkel viib teiseni. Üks video järgmiseni. Ja enne kui sa arugi saad, on su meel täidetud maailmaga, mis on täis sõdu, skandaale, tühistamisi, vastandumisi, hirmu, viha, ebaõiglust ja kaost.

Ja siis, päeva lõpus, tekib tunne… rahutus. Väsimus. Rahulolematus. Ja küsimus: miks ma ei tunne end hästi?

Aga harva küsitakse teist küsimust:

mida ma täna oma teadvusesse lubasin?

Inimese aju ei ole neutraalne. Ta õpib sellest, mida ta näeb. Ta kohaneb sellega, mida ta kogeb. Ja kui sa toidad oma meelt iga päev vägivalla, hirmu ja draamaga, siis ühel hetkel hakkabki maailm tunduma selline. Mitte sellepärast, et maailm oleks ainult selline, vaid sellepärast, et see on see osa maailmast, millele sa oled andnud oma tähelepanu.

Tähelepanu ei ole lihtsalt pilk. See on energia. See on suunaandja. See on vaikne otsus, mida enamik inimesi teeb iga päev… ilma, et nad seda märkaksid.

Ja siin peitub midagi sügavamat.

Selles maailmas on olemas nii valgus kui pimedus. Headus ja kurjus. Rahu ja kaos. See ei ole viga. See on tasakaal. See on õppimine. Ilma pimeduseta ei teaks me, mis on valgus. Ilma valuta ei mõistaks me armastuse väärtust.

Pimeduse teadmine on vajalik.

Aga selle toitmine ei ole.

“On suur vahe selle vahel, kas sa oled teadlik pimedusest… või sa elad selles.”

Täna on lihtne jääda välise maailma voolu. Uudised, konfliktid, skandaalid – need tõmbavad tähelepanu, sest nad on valjud. Nad on intensiivsed. Nad annavad ajule kiire stimulatsiooni. Aga samal ajal viivad nad su eemale millestki olulisest.

Kohalolust.

Vaikusest.

Iseendast.

On lihtsam jälgida maailma kui kuulata oma sisemist häält. On lihtsam reageerida kui teadlikult valida.

Aga küsi endalt korraks ausalt…

kas see, mida ma iga päev loen ja vaatan, toetab mind – minu keha, hinge, vaimu?

Kas see aitab mul kasvada, rahuneda, mõista, liikuda kõrgemasse sagedusse?

Või hoiab see mind pidevas pinges, ärevuses ja reaktsioonis?

Sest iga kord, kui sa valid, millele sa oma tähelepanu annad, sa valid ka selle, millist elu sa koged.

Üks vana tarkus ütleb:

“kuhu läheb su tähelepanu, sinna liigub su energia.”

Ja kui su tähelepanu on pidevalt kaoses, siis ei ole üllatav, et su sisemaailm ei tunne rahu.

See ei tähenda, et peaksid maailma eest silmad kinni panema. Ei. Pimedust tuleb näha. Seda tuleb mõista. Aga mitte lasta sellel end juhtida.

Tõeline teadlikkus ei ole põgenemine ainult valgusesse, vaid võime seista keskel – näha mõlemat – ja valida teadlikult.

Valida rahu, isegi kui ümberringi on müra.

Valida kohalolu, isegi kui maailm kisub tähelepanu laiali.

Valida armastus, isegi kui hirm on kättesaadav ühe kliki kaugusel.

Ja võib-olla ei ole küsimus selles, miks maailm on selline.

Vaid hoopis selles:

mida sina iga päev oma tähelepanuga ja energiaga toetad?

Sest sa ei ole lihtsalt vaatleja.

Sa oled looja.

“Valguse, rahu, hinge ja vaimu teemad tunduvad paljudele igavad, sest sealt ei leia väliseid adrenaliinilakse ega pidevat stimulatsiooni. Aga kui inimene julgeb pöörduda enda sisse, avastab ta midagi palju sügavamat kui väline maailm suudab pakkuda — rahu, selguse ja ühenduse, mis ületab kõik sündmused ja kogemused. Selle tee algus peitub teadlikus valikus: suunata oma tähelepanu vaimsetele õpetustele, valguse sõnumitele ja neile, kes aitavad meenutada, kes me tegelikult oleme.”

Iga kord, kui sa valid, mida sa loed, mida sa vaatad, millele sa reageerid ja millele sa annad oma energia (toetuse, annetuse, sponsorluse), sa kujundad oma sisemaailma. Ja sealt edasi ka seda maailma, milles sa elad või elada tahad.

Ja võib-olla ei ole oluline see, kes on “ärganud” ja kes mitte.

Vaid see, kas sina oled kohal.

Kas sa kuulad.

Kas sa valid.

Vaikselt.

Seestpoolt.

Mitte ainult välise müra järgi, vaid kooskõlas millegi sügavamaga.

Sellega, mis sinus juba teab.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks: