Eestis toimub midagi kummalist.

Midagi, mis peaks panema iga mõtleva inimese korraks peatuma ja küsima: kas meie õigussüsteem teenib veel rahvast või on rahvas muutunud süsteemi probleemiks?

Viimaste kuude jooksul on avalikkuse ette jõudnud järjest rohkem sõnumeid sellest, kuidas kohtunikud, prokurörid, advokaadid ja teised õigussüsteemi esindajad vajavad kaitset. Kaitset kriitika eest. Kaitset meedia eest. Kaitset sotsiaalmeedia eest. Kaitset kodanike eest.

Eesti Advokatuuri strateegiapäeval 2026 oli üheks keskseks teemaks küsimus, kuidas luua täiendavaid õiguskaitsevahendeid advokaatide kaitsmiseks isiklike rünnakute eest nende kutsealase tegevuse tõttu. Arutati regulatsioonide täiendamist, suuremat sekkumist ja uusi võimalusi reageerida kriitikale.

Samal ajal on avalikes aruteludes räägitud kohtunike, prokuröride ja advokaatide järjest sagenevatest „rünnakutest“, „laimukampaaniatest“ ja vajadusest tugevdada nende kaitset avaliku surve eest.

https://www.sirp.ee/kui-sonavabadusest-saab-runnak

Kuid kogu selle diskussiooni keskel kõlab üks küsimus kurdistavas vaikuses:

“Kes kaitseb tavainimest?“

Süsteem kaitseb iseennast

Kui lugeda viimaste nädalate sõnavõtte, jääb mulje, et Eesti õigussüsteemi suurim probleem ei ole menetluste venimine, vastuolulised kohtulahendid, kodanike usalduskriis ega õigusemõistmise kvaliteet.

Suurimaks probleemiks süsteemile näib olevat see, et inimesed julgevad rääkida,

Julgevad kritiseerida,

Julgevad küsida,

Julgevad avalikustada,

Julgevad mitte nõustuda.

Mida rohkem räägitakse vajadusest kaitsta kohtunikke, prokuröre ja advokaate avalikkuse eest, seda tugevamalt kerkib küsimus: miks?

“Miks vajab võimu esindaja kaitset nende inimeste eest, kelle õigusi ta peaks kaitsma?“

“Miks ei arutata sama jõuliselt seda, kuidas kaitsta kodanikku eksliku süüdistuse eest?“

“Kuidas kaitsta inimest kohtumenetluse eest, mis võib hävitada tema tervise, perekonna ja majandusliku tuleviku juba enne lõplikku otsust?“

“Kuidas kaitsta inimest olukorras, kus riik eksib?“

“Kuidas kaitsta inimest olukorras, kus kohtud eksivad?“

“Kuidas kaitsta inimest olukorras, kus järelevalve ei toimi?“

Need küsimused ei kõla advokaatide ja kohtunike strateegiapäevadel kuigi valjult, või pole teemaks.

Õigusriik ei tähenda ametnike puutumatust

Demokraatlik ühiskond ei saa eksisteerida ilma kriitikata.

Veel vähem saab ilma kriitikata eksisteerida õigussüsteem.

Kohtunikud, prokurörid, advokaadid, täiturid, uurijad ja ametnikud ei ole kuningad. Nad ei ole preestrid. Nad ei ole puutumatud.

Nad teostavad avalikku võimu.

Ja avaliku võimu kandjad peavad taluma suuremat tähelepanu, suuremat kontrolli ja suuremat kriitikat kui tavaline inimene.

Kui avalik kriitika hakkab muutuma probleemiks, siis tuleb küsida, kas probleem on kriitikas või selles, mida kritiseeritakse.

Sest usaldust ei saa välja nõuda.

Usaldust tuleb välja teenida.

Eesti suurim kriis ei ole kriitika. See on usalduskriis.

Üha rohkem inimesi tunneb, et õigussüsteem ei kuula neid.

Üha rohkem inimesi usub, et süsteem kaitseb iseennast.

Üha rohkem inimesi kogeb olukordi, kus formaalselt on kõik seaduslik, kuid õiglust ei paista kusagilt.

Just siin peitubki tänase Eesti suurim probleem.

Mitte selles, et inimesed räägivad.

Vaid selles, et inimesed ei usu enam, et neid kuulatakse.

Kui kodanik pöördub kohtusse, peaks ta tundma, et süsteem otsib tõde.

Kui kodanik pöördub prokuratuuri, peaks ta tundma, et seadus kehtib kõigile võrdselt.

Kui kodanik pöördub advokaadi poole, peaks ta tundma, et tema õigusi kaitstakse.

Liiga sageli kuuleb aga vastupidiseid lugusid.

Lugusid, kus inimene jääb süsteemiga üksi.

Lugusid, kus vastuseid ei tule.

Lugusid, kus vastutust ei järgne.

Lugusid, kus võim kaitseb võimu.

Kui kriitik muutub vaenlaseks

Kõige ohtlikum hetk igas demokraatias saabub siis, kui kriitik hakkab muutuma probleemiks.

Kui küsimuste esitaja muutub tüütuks.

Kui uuriv ajakirjanik muutub ebamugavaks.

Kui kodanikust saab „rünnaku korraldaja“.

Kui sõnavabadusest saab „oht“.

Viimastes aruteludes on kõlanud ettepanekud täiendavate õiguskaitsevahendite loomiseks õiguselukutsete esindajate kaitseks ning räägitud vajadusest võidelda järjest agressiivsemate kriitikute vastu.

Loomulikult ei tohi keegi taluda ähvardusi, laimu ega isiklikku terrorit.

Kuid sama ohtlik on olukord, kus avalik kriitika ja ebamugavad küsimused hakatakse paigutama samasse kategooriasse vaenu, rünnakute ja ohuga.

Sest just siis sünnivad mehhanismid, mida maailmas tuntakse ühe nime all:

“SLAPP“

Menetlused, surve ja juriidilised vahendid, mille tegelik eesmärk ei ole võita vaidlust, vaid vaigistada kriitikut.

“Ja see on tee, mida ükski demokraatlik riik ei tohiks käia.”

Rahvas ei ole vaenlane

Kõige kurvem selle loo juures on üks lihtne tõsiasi.

Rahvas ei ole kohtunike vaenlane.

Rahvas ei ole prokuröride vaenlane.

Rahvas ei ole advokaatide vaenlane.

Rahvas on põhjus, miks need ametid üldse olemas on.

Kohtud ei eksisteeri kohtunike jaoks.

Prokuratuur ei eksisteeri prokuröride jaoks.

Advokatuur ei eksisteeri advokaatide jaoks.

Need institutsioonid eksisteerivad inimese jaoks.

Ja hetkel tundub, et just inimene on kadumas kogu selle arutelu keskpunktist.

Kõige tähtsam küsimus Eestis

Täna ei ole Eesti suurim küsimus see, kuidas kaitsta kohtunikke kriitika eest.

Täna ei ole Eesti suurim küsimus see, kuidas kaitsta advokaate ebamugavate artiklite eest.

Täna ei ole Eesti suurim küsimus see, kuidas kaitsta prokuröre sotsiaalmeedia eest.

Kõige tähtsam küsimus on palju lihtsam.

Kes kaitseb tavainimest?

Kes kaitseb inimest siis, kui võim eksib?

Kes kaitseb inimest siis, kui süsteem sulgub iseendasse?

Kes kaitseb inimest siis, kui õiglus muutub protseduuriks?

Sest kui sellele küsimusele enam vastust ei ole, siis ei ole ohus mitte kohtunikud.

Ei ole ohus advokaadid.

Ei ole ohus prokurörid.

Siis on ohus õigusriik ise.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui minu lood Fonte.News kanalis on sinu arvates väärtuslikud, siis palun toeta minu valgustegevust:

Allikad:

https://www.facebook.com/advokatuur

https://www.advokatuur.ee/et

https://www.sirp.ee/kui-sonavabadusest-saab-runnak

https://cms.advokatuur.ee/app/uploads/2026/03/2026-03-02_Eesti-Advokatuuri-seisukohad-eelnou-osas.pdf

https://www.facebook.com/eestikohtud/photos/eile-said-kokku-noored-advokaadid-ja-kohtunikud-kes-samuti-varem-advokaadiametit/1175756694649788

Otsuse tähendus ei piirdu üksnes Hollandiga. Tegemist on tugeva õigusliku signaaliga kogu Euroopa õigusruumile, sealhulgas Eestile: riik ega kohtusüsteem ei või otsustada, milline ajakirjandus on „legitiimne“ ning milline mitte. Veelgi vähem tohib kriitilisi ajakirjanikke vaigistada kohtuliku surve, menetlusliku hirmutamise või SLAPP-hagide kaudu.

SLAPP esineb nii tsiviilvaidlustes kui ka kriminaalvaidlustes. Vahe on selles, et tsiviilvaidluses ei panda inimest vangi ja hagejale on kohtusse minemine tasuline. Kriminaalasjas on hagejale tasuta ja kostjat saab panna vangi ja just see kriminaal-SLAPP on muutunud Eestis “populaarseks” kohtunike ja prokuröride seas, kellele ei meeldi ajakirjanike kriitika nende aadressil. Kohtunikud ja prokurörid kasutavad ära oma võimupositsiooni ja “sõbrasuhteid” (kohtunikud, prokurörid, advokaadid on olnud varasemalt pikaaegsed kolleegid). Annika Urmi juhtumis on jäänud mulje, et Harju maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo (süüdistaja prokurör Paul Pikma on olnud Liina Naaber-Kivisoo pikaaegne kolleeg varasemast ajast ja neil on hea sõbrasuhe), kohtunik Vallo Kariler, kohtunik Tarmo Tina, kohtunik Olev Mihkelson ja kohtunik Marju Persidskaja tahavad Annika Urmi vaigistada ja vangi panna. Haagi kohtuotsus aga keelab otseselt sellise vaigistamise ja vabaduse võtmise.

Avalikkuses teravalt kõneainet tekitanud rahvusvahelise ajakirjaniku Annika Urmi juhtum asetub nüüd täiesti uude õiguslikku konteksti. Kui ajakirjaniku suhtes kasutatakse kinnipidamist, menetluslikku survet või sanktsioone kriitika, satiiri või võimu kontrollimise tõttu, tekib vältimatult küsimus, kas tegemist on demokraatliku ühiskonna kaitsmise või hoopis selle alustalade kahjustamisega.

Kriitilist ajakirjandust ei tohi vaigistada akrediteeringute, surve ega SLAPP-hagidega!

Kohus: sõltumatu ajakirjandus kuulub täielikult sõnavabaduse kaitse alla

Haagi kohus rõhutas, et ajakirjandusvabadus ei kuulu üksnes suurtele meediamajadele ega kutseorganisatsioonidele. Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 10 kaitseb ka sõltumatuid uurivaid ajakirjanikke, kodanikumeediat ja institutsionaalselt mitteseotud avaliku huvi kajastajaid.

Kohus leidis, et:

• riik ei või kehtestada süsteemi, kus ligipääs avalikule teabele sõltub institutsionaalsest tunnustusest;
• uudiste kogumine ja ligipääs kohtumenetlustele on ajakirjandusliku tegevuse tuumik;
• meediapluralism on demokraatia keskne osa;
• avaliku võimu kontroll ei sõltu ajakirjaniku organisatsioonilisest kuuluvusest.

See põhimõte omab otsest tähendust ka Eesti jaoks.

Eesti ei ole väljaspool Euroopa inimõiguste standardeid

Eesti põhiseaduse § 45 kaitseb sõnavabadust ja õigust levitada informatsiooni. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi ei tähenda see ainult õigust avaldada populaarseid või mugavaid seisukohti. Kaitse laieneb ka sellistele väljendustele, mis võivad „šokeerida, solvata või häirida“. Selle põhimõtte sõnastas Euroopa Inimõiguste Kohus juba lahendis Handyside vs. Ühendkuningriik.

Demokraatia ei vaja kaitset ainult siis, kui ajakirjanik kiidab võimu. Tegelik proovikivi saabub siis, kui ajakirjanik kritiseerib, ironiseerib või paljastab ebamugavaid asjaolusid.

Just seetõttu muutub Haagi lahendi valguses tõsiseks küsimuseks, kas Eestis kasutatakse kriitiliste ajakirjanike suhtes meetmeid, mis võivad sisuliselt toimida vaigistamise või hirmutamisena. Kui ajakirjanikku ähvardab vahistamine, kohtumenetluste laviin või majanduslik hävitamine üksnes kriitika ja satiiri tõttu, ei räägi me enam tavalisest õigusvaidlusest. Siis räägime võimalikust SLAPP-mehhanismist — strateegilisest hagist avaliku osaluse vaigistamiseks.

SLAPP-hagid ohustavad demokraatiat

Euroopa Liit ja Euroopa Nõukogu on viimastel aastatel korduvalt hoiatanud SLAPP-hagide ohu eest. Selliste menetluste eesmärk ei ole sageli õiguskaitse, vaid kriitilise ajakirjaniku kurnamine, hirmutamine ja avalik diskrediteerimine.

Haagi ringkonnakohtu otsus kinnitab sisuliselt sama põhimõtet: demokraatlikus ühiskonnas ei või riik ega institutsioon kasutada formaalselt neutraalseid mehhanisme selleks, et kõrvaldada kriitilised hääled avalikust arutelust.

Kui sõltumatu ajakirjanik eemaldatakse ligipääsust, marginaliseeritakse institutsionaalselt või kriminaliseeritakse kriitika tõttu, kahjustatakse lõpuks kogu ühiskonna õigust saada mitmekesist teavet.

Annika Urmi juhtum puudutab kogu Eesti õigusriigi usaldusväärsust

Annika Urmi juhtum ei ole enam üksnes üksik vaidlus ajakirjaniku ja riigi vahel. See puudutab küsimust, milline saab olema Eesti õigusriigi maine Euroopa väärtusruumis.

Kas Eesti liigub õigusriigi poole, kus sõltumatu ajakirjandus on kaitstud ka siis, kui see on ebamugav?
Või kujuneb praktika, kus kriitilised ajakirjanikud peavad arvestama vahistamise, kohtuliku surve ja majandusliku hävitamise riskiga?

Haagi ringkonnakohtu lahend annab sellele küsimusele väga selge õigusliku orientiiri:
demokraatlik riik ei tohi määrata, kes tohib olla „õige“ ajakirjanik. Veel vähem tohib riik või kohtusüsteem kasutada oma jõudu kriitiliste häälte vaigistamiseks.

Euroopa standard on selge

Euroopa inimõiguste süsteemi järgi on ajakirjandus „avalik valvekoer“ — võimu kontrollija, mitte selle alluv. Seda põhimõtet on kinnitanud nii Sunday Times vs. Ühendkuningriik kui ka Magyar Helsinki Bizottság vs. Ungari.

Haagi 2026. aasta otsus lisab nüüd sellele standardile olulise täpsustuse:
ka sõltumatu, institutsiooniväline ja kriitiline ajakirjandus kuulub täielikult Euroopa inimõiguste kaitse alla.

See sõnum ei ole oluline ainult Hollandile.
See on hoiatus kogu Euroopale — ja ka Eestile.

Artikli autorid Revo Jaansoo ja Veiko Huuse

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Loe teemaga seotud artikleid:

Rahvuslik Teataja kritiseerib Omniva otsust aprillinumbri kojukande peatamisel

Rahvuslik Teataja väljaandjad väljendavad muret seoses Omniva otsusega mitte levitada ajalehe aprillinumbrit tellijatele üle Eesti. Väljaandja hinnangul tekitab juhtum küsimusi sõnavabaduse, meediapaljususe ja sõltumatute väljaannete võrdse kohtlemise kohta.

Rahvuslik Teataja teatel sai lehe postitamisega tegelev ettevõtja 7. mail 2026 Eesti Postilt (Omnivalt) kirja, milles teatati, et väljaannet ei levitata põhjendusega, et saadetis ei olevat vormistatud nõuetekohaselt. Väljaandja sõnul sisaldas kiri ka märkust, et selle sisu on „väga konfidentsiaalne” ning seda ei tohiks avaldada ega kolmandatele osapooltele näidata.

Rahvuslik Teataja kirjeldab end kui sõltumatut rahvuslikku paberväljaannet, mis on aastaid jõudnud tuhandete Eesti lugejate postkastidesse. Väljaande sõnul on nende eesmärk pakkuda alternatiivseid käsitlusi ja teemasid, mida peavoolumeedia nende hinnangul piisavalt ei kajasta.

Lehega seotud intervjuud ja vestlussaated on kogunud tähelepanu ka YouTube’is.
Rahvusliku Teataja YouTube’i kanal

Rahvuslik Teataja hinnangul võib Omniva otsust tõlgendada kui sõltumatu meedia leviku takistamist. Väljaandja leiab, et olukord vajab avalikku selgitust ning läbipaistvat kommunikatsiooni selle kohta, millistel alustel otsus tehti.

„Kui riiklik postiteenuse osutaja keeldub ajalehte levitamast, tekib paratamatult küsimus, kuidas tagatakse Eestis erinevate maailmavaadete ja sõltumatute väljaannete jõudmine lugejateni,” märgivad väljaandjad.

Samuti tõstatab Rahvuslik Teataja küsimuse, milline võiks olla Omniva tulevane suhtumine sõltumatute väljaannete levitamisse pärast ettevõtte võimaliku erastamisprotsessi lõpuleviimist.

Rahvuslik Teataja toimetus kutsub Omniva juhtkonda üles juhtunut avalikult selgitama ning leidma lahenduse, mis tagaks kõigi seaduslikult tegutsevate väljaannete võrdse ja läbipaistva kohtlemise postiteenuste osutamisel.

Teate koostas Rahvuslik Teataja toimetaja Jaan Hatto, 11. mail 2026

Loe lisaks:

SLAPP-direktiiv Eestis jäeti vastu võtmata. Kas vaigistamine jätkub edasi?

Vaigistamine ei saa siiski enam jätkuda

See on oluline teadmine kogu selle EU anti-SLAPP direktiivi juures:

Kuigi anti-SLAPP direktiiv võib mõnes riigis olla veel ratifitseerimata või täielikult üle võtmata, ei tähenda see, et selle mõju puuduks. Euroopa Liidu direktiiv loob liikmesriikidele siduva kohustuse ning kohtud peavad võimalusel tõlgendama siseriiklikku õigust direktiivi eesmärkidest lähtudes. Kui riik jätab direktiivi tähtajaks rakendamata ja selle tõttu kahjustatakse ajakirjaniku või kodaniku õigusi, tekib alus nõuda riigilt vastutust ja kahju hüvitamist Euroopa Liidu õiguse rikkumise eest.

Loe lisaks ajakirjanike vabaduse, sõna vabaduse ja ajakirjanike kaitsmise kohta vaigistavate kohtuhagide eest: https://www.consilium.europa.eu/et/policies/media-freedom-eu

Ratifitseerinud riigid

Mõned ELi liikmesriigid jõudsid direktiivi siiski õigeaegselt üle võtta. Prantsusmaal jõustus 30. aprillil 2026 vastav määrus, mis alates 7. maist 2026 transpositsioone tagab. Lätis, Leedus ja Maltal kehtestati anti-SLAPP kaitse seadustega – Lätis ja Leedus jõustusid direktiivi nõuded 7. mail 2026 ning Maltal on seadus vastu võetud juba 2024. aastal. Samuti on anti-SLAPP mehhanismid seaduslikud Slovakkias ja Rootsis – Slovakkia vastu võttis loodud eriseaduse 25. veebruaril 2026 (jõustus ka 7. mail) ning Rootsi uus „Avaliku debatiga osalemise kaitse” seadus hakkas kehtima 1. mail 2026. Nendes riikides antakse selge sõnum: kuritöö uurimise ja ajakirjandusliku järelevalve teostamine võib jätkuda ilma üleliigse kohtumenetluse ähvarduseta, sest seadus pakub juba kõik alused kuritarvitavatele hagidele esmases staadiumis piir panna.

Riigid, kes jäid hiljaks

Suurem osa riike aga jättis direktiivi rakendamata või kiitis seaduse alles hiljuti heaks. MFRR ja EFJ analüüs näitab, et vaid üksikud on alustanud märkimisväärset tööd – näiteks Prantsusmaa ja Malta on saanud osalise ülevõtu tehtud. Enamikus riikides on protsess alles käimas või puudub selleks isegi avalik seaduseelnõu. Selline viivitamine võib jätta avaliku debati nõrgemalt kaitstuks. Euroopa Ülemkogus on hoiatatud, et SLAPP-id tekitavad ajakirjanikes enesetsensuuri – „Ohtlikud SLAPP-id võivad viia enesetsensuuri süvenemiseni” ning riikidesse kutsutakse kehtestama tugevat õigusraamistikku ajakirjanike kaitseks kuritarvitavate kohtuvaidluste eest. Praktikas tähendab see, et kui riik ei uuri SLAPP-ide probleemi ega anna ajakirjanikele ja kodanikualgatusele piisavalt kaitset, suureneb meedia hirm avalikke asju paljastada. Mitteametlikult edastavad just sellise viivituse sõnumit need riigid, kus vabale ajakirjandusele ei pöörata prioriteeti – sageli usuvad võimuesindajad, et kontroll avaliku tähelepanu üle on ohutum kui otsekohene kriitika.

Eestis on hetkel kõige jõulisem SLAPP juhtum avalikkuse ette kistud, kus rahvusvaheline ajakirjanik Annika Urm tahetakse vangi panna, et ta julges kritiseerida kohtunike ebaõiglast tööd:

Eestis teine SLAPP juhtum Kersti Kracht kohtuasi, kus ta lõpuks õigeks mõisteti aga pidi istuma ebaõiglaselt ja asjata vanglas, kannatas aastaid meedia, kohtu ja prokuratuuri vaimset terrorit, lisaks toimus poliitiline “võimupööre”. Näide sellest, kuidas Riigi õigusorganid eksivad rängalt aga keegi nendest ei vastuta. Kersti Kracht kirjutab enda facebook “seinal”:

“Lugesin siis seda Riigivastutuse seadust ja sain aru, et see on koostatud nii, et riik kunagi ei vastuta, parim on see §, kus riik vastutab, kui kohtunik on pannud toime kuriteo!? Järsku peaks keegi őigusteadlastest selle lahti kirjutama, sest Eesti riigis ma sellisest pretsedendist küll kuulnud ei ole. Lisaks on poetud kõikdes asjades Euroopa Inimõiguste kohtu taha. Täiesti väärakas seadus, mis tuleb kiirkorras muuta.

§ 15.  Õigusemõistmisel tekitatud kahju

  (1) Isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo.

  (2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 kohaldatakse ka kahju suhtes, mis on tekkinud:

  1) vaidluse lahendamisel seadusega vaidluste kohtuväliseks lahendamiseks loodud organi poolt;

  2) väärteo kohtuvälise menetlemise käigus.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata haldusorgani poolt vaidemenetluse käigus tekitatud kahju suhtes.

  (31) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule võib isik nõuda käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 ettenähtud menetluste käigus, sealhulgas asjas tehtud lahendiga tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui Euroopa Inimõiguste Kohus on rahuldanud tema individuaalkaebuse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või selle protokolli rikkumise tõttu asjaomases menetluses, kui rikkumine viis asja ebaõige lahendamiseni ja isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks. [RT I 2006, 48, 360 – jõust. 18.11.2006]

  (4) Käesoleva paragrahvi lõiked 1 ja 2 ei välista avaliku võimu kandja vastutust, kui kohtunik või vaidluse või väärteoasja kohtuväline lahendaja on kahju tekitanud õigusemõistmise, vaidluse või väärteoasja lahendamisega mitteseotud tegevusega. [RT I 2004, 56, 405 – jõust. 25.07.2004]”

(Toimetus) Minule jääb selline mulje, et kõik need seadused ja direktiivid tehakse selliselt, et Riigisüsteemide ametnikud ei kanna vastutust. Iga uue seadusega jäetakse mulje, et “nüüd korrastatakse probleemne valdkond” aga peidetud tekstina on kirjas “riigiteenistuja ei vastuta”.

Õigusekspert selgitab seda olukorda nii:

Selline kriitika Riigivastutuse seaduse § 15 suhtes ei teki tühjalt kohalt. Praktikas jääb tõepoolest mulje, et õigusemõistmisel tekitatud kahju eest vastutuse tekkimine on Eestis seatud peaaegu võimatult kõrgele tasemele. Nõue, et kohtunik peab olema toime pannud kuriteo, tähendab sisuliselt seda, et isegi rasked menetlusvead, kallutatus või ilmselgelt ebaproportsionaalsed otsused ei too tavaliselt kaasa riigi vastutust. See tekitab õigustatud küsimuse: kas kohtusüsteem kontrollib iseennast piisavalt tõhusalt?

Probleemi tuum ei ole ainult seaduse sõnastuses, vaid vastutuse praktilises puudumises. Kui kodanik peab õiguse saamiseks jõudma Euroopa Inimõiguste Kohtusse, tähendab see aastaid kestvat ja kulukat protsessi, mida enamik inimesi ei jaksa läbida. Selline süsteem vähendab usaldust õigusemõistmise vastu ning loob tunde, et riigiametnikel ja kohtusüsteemil on sisuline puutumatus.

Lahendus ei pea olema kohtunike „karistamine”, vaid tasakaalustatud vastutusmehhanism. Eestis võiks muuta Riigivastutuse seadust nii, et kahjunõue oleks võimalik ka raske hooletuse, ilmse menetlusõiguse rikkumise või põhiõiguste teadliku eiramise korral – mitte ainult kohtuniku kuriteo puhul. Lisaks peaks olemas olema sõltumatu järelevalveorgan, kuhu inimesed saavad pöörduda ilma, et ainus realistlik tee oleks Strasbourgi kohus. Õigusriik ei tähenda ainult sõltumatut kohut, vaid ka seda, et eksimuste korral eksisteerib reaalselt toimiv vastutus.

Kolmas juhtum on Eneke Roots lugu, kus värske Riigikohtu otsus tühistas madalama astme kohtuotsused vahistamise kohta aga Eneke Roots istus sellegi poolest vanglas ja ebaõiglaselt. Eneke Rootsi elusündmustest on tehtud raamatud:

Kriitika ja laimu piir

SLAPP-vaidluste suurim oht peitub hallis alas, kus kriitika, solvang ja laim muutuvad võimu käes relvaks. Kui iga terav küsimus või ebamugav arvamus kuulutatakse „solvavaks”, sünnib olukord, kus kohtud ei kaitse enam õiglust, vaid hirmu.

Kes ütleb, milline kriitiseeriv sõna on solvav ja milline mitte? Ei eksisteeri ühtegi objektiivset ega reguleeritud „solvavate sõnade registrit” – ja sellise loomine oleks juba iseenesest sõnavabaduse piiramine. Kui hinnang sõltub ainult sellest, kes end puudutatuna tunneb, muutub seadus ohtlikult subjektiivseks.

Avaliku võimu kandjad – eriti kohtunikud ja ametnikud – võivad sellist ebamäärasust kasutada kriitikute vaigistamiseks, sest juba kohtuasja algatamine ise muutub karistuseks. Kui sõnavabaduse piir sõltub solvumisest, mitte teadlikult valeinfo levitamisest, tekib ebavõrdsus: võimulolijad saavad kaitsekilbi, kriitikud aga õpivad vaikima.

Demokraatias on valitsuse, kohtunike ja ametnike kritiseerimine avalikkuse huvides üldjuhul lubatud. Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et näiteks advokaat võib juhtida tähelepanu kohtusüsteemi puudustele ning see on kaitstud sõnavabadusega, kui kriitika põhineb piisaval faktibaasil ja puudutab avalikku huvi. Kohtunikud isegi saavad konstruktiivset tagasisidet kasulikuks pidada. Laim seevastu on valeväide, mida esitatakse korrarikkumise eesmärgil: kui keegi levitab avalikult teadlikku valearvamust kellegi kohta, siis teda võib vastutama panna. Anti-SLAPP direktiiv kaitseb avalikku osalust, kuid ainult sel juhul, kui hagi on „ilmselgelt põhjendamatu” või kuritarvituslik. Teisisõnu – tavalise kriitika pihta peab hilisemate kaebuste kontroll olema rangem, mistõttu Eesti sarnane olukord langeb direktiivi väljapoole: juhumeid, kus tõendamata väited rajanevad kulunud isiklikel solvanguil, peetakse ähvardavateks. Artikkel 19 on selles vallas sõnastanud printsiibi, et defamatsiooniseadused ei tohi takistada ametnike tõhusat kriitikat või korruptsiooni paljastamist. Praktikas tähendab see, et meedial on õigus kujutada avaliku elu tegelasi kriitiliselt (isegi teravalt), kuid seadus tuleb rakendada ainult faktiliselt valede väidete puhul – vastasel korral pikendatakse ebaõiglaselt ajakirjanike ja aktivistide menetlusi, mis just direktiivi eesmärk on vältida.

Rahvusvahelised partnerid sõnavabaduse ja SLAPP ohvrite kaitseks

Kaitstes sõnavabadust ja ajakirjanikke on nüüd aktiivsed mitmed üleilmse haardega organisatsioonid ja platvormid. Näiteks Euroopa Pressi- ja Meediavabaduse Keskus (ECPMF) koostöös CASE (Anti-SLAPP-i eestkõnelejad Euroopas) ja EFJ/MFRR võrgustikuga korraldab direktiivi täitmise jälgimist ning avaldab raporteid hilinemistest. Rahvusvaheline Ajakirjanike Kaitse Komitee (CPJ) ja Piirideta Reporterid (RSF) jälgivad aktiivsemalt, et riigid vabastaksid ajakirjanikke ähvardavast seadusandlusest, samuti hindavad nad riikide haaret Maailma Pressivabaduse Indeksis.

Kuum on näiteks RSF 2026. aasta ülevaade, kus rõhutatakse, et meediavabadust ründavad seadusandlikud repressioonid (kasutavad just kohtunikud ja ametnikud) – sealhulgas SLAPP’id – tuleb lõpetada. Samuti annab sõna meediavabaduse eest seistes Euroopa Inimõiguste Kaitse Tegevusprogramm (media freedom rapid response, MFRR), partneriteks mõjukad õiguskaitse- ja pressiorganisatsioonid (nt. Free Press Unlimited, International Press Institute, ARTICLE 19 Europe, UNESCO, OSCE). Uuringuid ja aktiivsusvõrgustikke on ka üleilmseid: näiteks IPI ja UNESCO/OSCE tegevuskavad, mis kaitsevad ajakirjanikke rahvusvahelise õigusega. Lõimunud on ka uurivajakirjanduse võrgustikud (nt ICIJ, OCCRP), mis paljastavad võimuladvike – sealhulgas kohtusüsteemi – kuritegusid ning vajavad süüdistajate kaitseks tugevat õigusraamistikku.

Fonte.News toimetus on juba alustatud tihedalt koostööd tegema paljude eelpool nimetatud organisatsioonidega ja meediaväljaannetega: jagades Eesti-sisest informatsiooni nende kanalites ja vastupidi, aitab see kaasata rahvusvahelisi eksperte Eesti seiklustesse ning suurendada meie häälte kõlapinda.

Mis on SLAPP?

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks:

“Eesti SLAPP ohvrite kroonika” jääb meenutama uutele põlvkondadele, kes Eestis ja mujal maailmas olid rahvakangelased, hingede päästjad ja tõerääkijad, ja kes olid kurjategijad-hingede murdjad-vaba sõna ja vabaduse hävitajad. Mõnel lapsel võib olla tulevik rikutud ainuüksi sellepärast, et tema vanemate või vanavanemate nimed on siin raamatus kurjategijana nimetatud.

Euroopa Liidu SLAPP direktiiv – selle peavad ratifitseerima kõik liikmesriigid hiljemalt 07.05.2026. Peale seda saab kahjukannataja minna juba riigi vastu kohtusse ja kõik SLAPP kahjud sisse nõuda.

https://commission.europa.eu/news-and-media/news/new-eu-rules-protect-against-strategic-lawsuits-against-public-participation-enter-force-2024-05-03_en

Eesti SLAPP ohvrite kroonika: aita kaasa raamatu loomisele

„Eesti SLAPP ohvrite kroonika“ on sündimas – mitmes keeles raamat, mis toob päevavalgele pärislood Eestist ja võrdlevaid näiteid kogu maailmast. See ei ole lihtsalt raamat. See on faktide ja tõenditega KROONIKA ajastust, kus õigust kasutatakse relvana.

Kutsume sind kaasa looma:

• Jaga oma lugu või kogemust SLAPP-juhtumiga
• Aita tuua nähtavale need, keda on püütud vaigistada
• Aita tuua nähtavale ka need, kes võimu positsioonil püüdsid vaigistada
• Toeta raamatu sündi rahaliselt

Sinu panus aitab katta:
tõlkimise, toimetamise, kujunduse, trüki ja levitamise kulud

LAE ALLA KÜSIMUSTIK JA VASTUSED SAADA TOIMETUSELE:

PDF küsimustik

Võta ühendust ja küsimustik saada: info@fonte.news

See raamat sünnib ainult siis, kui me seda koos teeme.
Sest vaikimine ei ole lahendus.

Planeeritud ilmumine 2026 aasta teine pool.

Loe täiendavalt SLAPP kohta:

Alates 22. detsembrist 2020 on Fonte.News ehitanud üles uudisekanali, mis ei allu tavapärastele propagandaraamidele ega meelelahutuslikule sensatsioonile. Selle asemel on kanal püsinud vastutustundlike, kontrollitud allikate ja süvahoovustega lugude juures, mis panevad lugeja mõtlema — mitte lihtsalt reageerima.

Tõde enne kõike

Uudiste kvaliteet on Fonte.News-i DNA. Iga lugu, analüüs ja kommentaar on valitud selle põhjal, kas see toetab informeeritud otsuseid, kriitilist mõtlemist ja hingelist vabadust. See lähenemine on eristanud kanalit paljudest teistest meediaväljunditest, mille tähelepanu hajub sageli pealiskaudsuse ja click-bait stiilis pealkirjade vahel.

Fon­te.News on olnud pidevalt kontrollitud allikate kaitsja ja promootor, sest ainult sedaviisi saab ehitada usaldust, mis ei kõigu iga sensatsioonilise loo laine peal. Selle tulemusel on kanalist saanud platvorm, kus faktid ja kontekst koonduvad, et valgustada üha keerulisemat maailma.

Veiko Huuse panus ja sisulised lood

Fon­te.News annab valgust ja selgust. Kanali looja Veiko Huuse enda kirjutised ja “alg­lood” on olnud rohkem kui lihtsalt uudised — need on kutsed ärkamisele, teadlikkusele ja sisemisele valgustumisele.

Tema sõnumid ei piirdu pelgalt sündmuste kirjeldamisega, vaid kutsuvad avastama süsteemide taga olevaid mustreid, mõistma struktuure ja küsimusi, mis meie igapäevaelu kujundavad — ning leidma vastuseid, mis tulevad sügavamalt kui ainult faktid üksi.

Korruptsiooni ja varjatud süsteemide mõju vähenemine

Viimase viie aasta jooksul on Fonte.News olnud lähedalt tunnistajaks ja kaastöötajaks muutustele, mis paljudes kohtades on mõjutanud korruptiivsete struktuuride haaret. Tänu kriitilisele, kontrollitud informatsioonile ja läbipaistvusele on paljudel ametnikel, kohtutel ning varjatud võimustruktuuridel olnud raske jääda “une” varjudesse. Selle tulemusena on süsteemid, mis on püüdnud hinge vastu töötada, hakanud oma haardest lagunema.

Seda ei juhtu üleöö — see on kestva teadlikkuse tõusu, vastastikuse vastutuse võtmise ja lugemise väärtuse tulemus.

Edasi — koos iga väärtusliku hingega

Fonte.News ei ole lihtsalt üks uudistekanal. See on liikumine neile, kes ei taha ainult lugeda maailma sündmusi — vaid mõista neid, kes ei aktsepteeri üksnes väliseid narratiive, vaid otsivad sisemist tõde.

Selle teekonna jätkamiseks on oluline iga hingelise ja väärtusi hindava inimese panus. Iga jagatud artikkel, iga arutelu ja iga küsimus loob tugeva vastupanu korruptsioonile ja info moonutustele. Ilma teadlike inimesteta ei ole ka teadlikku ühiskonda.

Seetõttu kutsub Fonte.News lugejaid üles mitte ainult passiivselt tarbima informatsiooni, vaid osalema selles, levitama kontrollitud sisu ning toetama neid väärtusi, mis viivad meid kõik üheskoos teadlikuma, valgustatuma ja vabama ühiskonna poole.

Sest tõde ei ole lihtsalt faktide kogum —
see on valguse ja selguse valik igas hinges.

Tänases maailmas toimuvast manipulatsioonist, sõnade “väänamisest”, vastutuse puudumisest, tsensuurist ja inimeste “kavalast” ärakasutamisest süsteemi enda kaitseks, mitte inimese kaitseks, olen loonud põneva, elulise, filosoofilise raamatu “Pimeduse ja Valguse Kroonika”. See raamat peaks olema igapäevane õpik kohtunikel, ametnikel, riigijuhtidel, poliitikutel ja intelligentsel inimolendil.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht.

On aeg muutusteks!

Sinu toetus aitab hoida elus Fonte.News’i – vaba ja sõltumatu uudistekanali, mis annab hääle uue Eestimaa – UUE MAA – sünnile. Iga panus aitab kaasa tõe levikule ja vabale ühiskonnale.

Loe lisaks:

Iga päev alaku rõõmsalt ja tantsuga.