Rahvusvaheline õigus on illusioon: maailma juhib jõud, mitte seadus

Kes moodustavad Maailma jõu?

Ilma ilustamata annab sellest ülevaate Grigori Petrovitš Klimov oma raamatus “Tunnetuse võtmed”. Tema raamatud on eliidi poolt keelatud, teda ennast on tahetud korduvalt “likvideerida”, ta on töötanud üle 50 aasta inimestega, kellel on “Võimukompleks”. Klimov kirjutab raamatus:

“Seda maailma juhivad “degenerandid” ja nad on palju efektiivsemad riikide hävitamisel, kui tuumarelv. Nad on peaaegu sama efektiivsed (kuid samaaegselt ka sama ohtlikud), kui bioloogilised relvad. Reeglina nad vihkavad normaalseid inimesi. Sest: “… saatan ei suuda armastada ja ei armasta neid, kes armastavad”.

Degeneratiivsusel on 3 staadiumi:

1. Seksuaalväärastused
2. Psüühilised haigused
3. Sünnipärased defektid

Degenerandid kuuluvad sektidesse ja klubidesse – Vabamüürlased, sionistid, rotarid, ….. (vt. pilti raamatust)

Degenerantide sektid ja klubid on enamjaolt loodud juutide poolt. Kuidas kirjeldab Klimov juute – vaata piltidelt tekste. Pildid on Grigori Klimovi raamatust “Tunnetuse Võtmed”:

Seega, Maailma Võim = degenerandid (üldjuhul juut ja vabamüürlane või mõne sekti liige), ja mille Grigori Petrovitš Klimov võtab kokku järgmiselt:

“Jälkidele ebarditele pakub tõeliselt sadistlikku rahuldust jälgida, kuidas üks poolhull liider-väärastunu, viiduna nende poolt võimule ühes riigis, läheb sõjaga kallale teisele poolhullule sadist-väärastunule, kes samuti on nende poolt sinna teise riiki võimule sokutatud, ning miljonid ja miljonid normaalsed inimesed hukkuvad seejuures nende degenerantide sekti liidrite sadistliku meelelahutuse ja naudingu huvides. Ainult ebanormaalselt arenenud võimujanuga inimene (allasurutud sadistlik homo-maniakk) võib võita “kakluses” võimu pärast.” (Lõik raamatust “Tunnetuse Võtmed”).

Kas Klimov eksib oma arvamusega? Kas siin Maailmas on veel kohta rahul, õigusel, õiglusel ja seadustel?

Maailma õiguse ja õigluse illusioon

Mõiste „rahvusvaheline õigus“ eeldab, et riigid — nagu üksikisikud — alluvad ühtsetele reeglitele, mis piiravad jõu kuritarvitamist. Aga reaalsus näitab sageli, et need reeglid on kõnetu deklaratsioon, millega arvestatakse kuni selleni, kuni see ei riku mõne võimsama riigi või koalitsiooni strateegilist huvi.

Tänapäeval räägitakse palju „reegleid järgivast rahvusvahelisest korrast“. Kuid:

• Suurriigid ignoreerivad rahvusvahelist õigust või tõlgendavad seda enda huvides — kui see sobib.
• Õiguslikud kokkulepped on sageli nõrgemad kui sõjaline jõud või geostrateegilised huvid.
• Kohtusüsteemid ja rahvusvahelised institutsioonid võivad olla manipulatiivse eliidi instrument, mitte tõeline võim vastutusele võtta.

See ei ole uue maailma narratiiv — see on ajalooline mustrist lähtuv reaalpoliitika.

Tänapäevane näide: Venezuela ja rahvusvaheline õigus

Vahemärkus: USA võimud on peale II Maailmasõda korraldanud 70 riigipööret maailmas! Loe sellel teemal Makroskoopi artiklit SIIT

2026 aasta alguses viis USA läbi operatsiooni, mille käigus kukutati ja vahistati Venezuela president, kes toimetati kohtusse New Yorki ilma ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadita. Seda on laialdaselt kritiseeritud kui võimu-, mitte õiguspõhist tegu.

See fakt avab järgnevad küsimused:

• Kas suurvõim (Maailma Võim – degenerandid) võib sekkuda teise riigi siseasjadesse ja kõrvaldada valitsuse ilma multilateralismita?
• Kui rahvusvaheline õigus lubab seda, kas see ikka kehtib kõigile võrdselt?
• Kas “õigus” on peamiselt sellel, kellel on jõudu sundida?

Veelgi enam, Hiina on selle Venezuela sündmuse üle avalikult väga pahane ja kutsunud seda ÜRO põhikirja rikkumiseks. Ta on lubanud kaasata advokaatide armee et ilma sõjata seaduste järgi õiglus jalule seada.

Kas õiglust on võimalik rahumeelselt seaduste ja läbirääkimistega jalule seada selles tänases maailmas kui seda maailma juhivad degenerandid?

Pole tähtis, kas vastavalt traditsioonilisele juriidilisele loogikale on USA toiming õiguspärane või mitte — reaalne võim praktikas toimib väljaspool reegleid, ja seda pole mitte ainult üks pool.

„Juriidiline sõda“ — uus võimuvorm

Üks sõnum, mida praegune kriis peegeldab, on see, et suurriigid võivad õigust muuta relvaks:

Hiina on näidanud huvi kasutada rahvusvahelist õigust — lepinguid, investeerimisrahundeid, vahekohtumenetlusi jne. — kui strateegilist instrumenti USA ja lääne korra vastu.
See ei ole klassikaline sõda rakettide või vägedega, vaid korporatiivne ja lepinguline võitlus — „kes suudab sundida reegleid järgima neid, keda see puudutab“.

Mõned vaated Twitter-ja blogikeskkondades arutavad olukorda kui õiguslikku lahingut, kus iga võit rahvusvahelises kohtus võib olla pretsedent, mis õõnestab suurriikide võimupositsiooni.

See on võimu ja kõne jõu väljendus, mitte pelk juriidiline debatt.

Ajalooline perspektiiv: võimu vs reeglite tsükkel

On palju ajaloosündmusi, kus „rahvusvahelised reeglid“ olid kas ebaefektiivsed või kasutati neid ainult huvide teenistuses. Siin on mõned klassikalised näited:

1. Vaikse ookeani piirkond enne 13. saj.

Jaapan, Hiina ja Korea valitsejad sõlmisid mitmesuguseid lepinguid piiride ja kaubanduse suhtes, kuid sõjaline jõud, mitte paberid, otsustas sageli olukorra, kui huvid konfliktis kokku lõid.

2. Euroopa feodaalajastu

Küll oli palju truudusvandeid, lepinguid ja troonipärimuse reegleid… aga kui mõni vägev valitseja soovis laiendada oma territooriumi, olid lepingud sageli tühistatud relvade surve all. Tõeline võim oli sõjaväel ja liitudel, mitte paberkokkulepetel.

3. 18.–19. sajandi imperialistlikud lepingud

Aafrika ja Aasia jagamine: Euroopa impeeriumid sõlmisid „lepinguid“ suveräänsete valitsejatega, mille reeglid nägid head välja kontorilaual, kuid jõu ja survega olid need sageli eufemismid tegeliku ekspluateerimise jaoks.

4. Versailles’ rahuleping ja peale I Maailmasõda

Rahulepingud olid hiiglaslikud ja õiguslikult keerulised — kuid rahu ei kestnud, sest need ei arvestanud tegelike võimustruktuuride ja protsessidega.

Need kõik näitavad sama mustrit: õigus on see, mida võim lubab ja kuidas seda rakendatakse — mitte midagi absoluutset või sõltumatut.

Süsteemi- ja võimuanalüüs, mitte ainult õigus

Kui me vaatleme maailma kui võrgustikku huvidest, võimudest ja allianssidest, siis rahvusvaheline õigus sageli isegi ei pretendeeri absoluutsele kehtivusele. See on pigem:

• Instrument võimu legitimeerimiseks
• “Turvatunde” andmiseks väiksematele riikidele
• Keeleline meetod harjumatu vägivalla piiramiseks, kui see konkureeriva huvi vastu ei riku domineerivaid strateegiaid

Kuid kui eriti võimsad mängijad otsustavad, et reegel ei tee nende huvidele head, siis tihti:

Reegel muudetakse, eiratakse või tõlgendatakse ümber vastavalt võimu hierarhiale.
Kuulamatu või hapra poliitilise õiguse projektid võivad muutuda kilbiks või relvaks, sõltuvalt strateegiast.

1) Kui “õigus” on keel, siis “võim” on grammatika

Michel Foucault pöörab klassikalise pildi pea peale: võim ei ole ainult “keegi üleval käsib” – võim on võrgustik (degenerantide võrgustik – sektid, klubid, religioonid,…), mis toodab norme, mõisteid ja “tõdesid”. Õigus on üks selle võimu “tõerežiimi” tööriistu: ta klassifitseerib, nimetab, jagab (seaduslik/ebaseaduslik; terrorist/vabadusvõitleja; legitiimne/ebalegitiimne).
See tähendab, et “rahvusvaheline õigus” ei ole lihtsalt neutraalne kohtunik, vaid sageli keel, millega suurvõimud:

• legitimeerivad juba tehtud otsuseid,
• või delegitimeerivad vastaseid,
• või loovad mulje, et “süsteem toimib”, isegi kui otsustas jõud.

Minu tees: senised õigus- ja õiglusalused ei kehti mitte seepärast, et paberid kaoksid, vaid seepärast, et tõerežiim nihkub. Üha sagedamini loeb see, kelle tõlgendus suudab läbi murda – diplomaatias, meedias, sanktsioonides, kohtutes, finantssüsteemis.

2) Carl Schmitt: “Suverään on see, kes otsustab erandi”

Schmitti kuulus mõte: suverään on see, kes otsustab erandi üle – st. kes saab öelda: “tavalised reeglid ei kehti, sest on erandolukord.”
Rahvusvahelises poliitikas on “erand” tihti:

• terrorism,
• “humanitaarne katastroof”,
• “eneseväljendus/ennetav kaitse”,
• “korra taastamine”,
• “korruptsiooni/narkoterrori vastane operatsioon”.

Kui suurriik suudab oma operatsiooni raamistada erandina, siis õigus muutub post-facto õigustuseks.

Näide aktuaalsest USA-Venezuela juhtumist: USA operatsioon Venezuela presidendi vastu – kriitika keskmes on just see, et jõudu kasutati ilma ÜRO mandaadita, ning juriidiline narratiiv kõikus “kriminaalõiguslikust kinnipidamisest” kuni sisuliselt poliitilise režiimiküsimuseni. Reuters võtab selle dilemma hästi kokku ja märgib ka, et rahvusvahelise õiguse jõustamismehhanismid on nõrgad, eriti suurvõimu vastu.

Schmitti keeles: erand sööb reegli ära.

3) Robert Cox: “Teooria on alati kellegi ja millegi jaoks”

Robert Cox (kriitilise IPE üks võtmenimesid) ütleb sisuliselt: ükski “neutraalne kord” ei ole neutraalne. “Reeglipõhine rahvusvaheline kord” teenib enamasti neid, kellel on:

• institutsiooniline kontroll,
• raha,
• normiloomise võime,
• liitlased,
• sundvõime (sh sanktsioonid, ligipääs maksesüsteemidele, tehnoloogia).

See ei tähenda, et reegleid poleks üldse – vaid et reeglid on sageli hegemoonia tööriistad: kord, mis näib universaalne, on tegelikult “universaalne” seni, kuni hegemoon seda hoiab.

“Õigus võib olla hegemoonia tehnoloogia (lepingud, arbitraaž, investeerimiskaitse), millega seotakse poolperifeeria keskuse külge. Aga sama tööriist võib pöörduda hegemooni vastu, kui uus jõukeskus õpib sama keelt rääkima.” – Veiko Huuse

4) Minsk: kuidas leping võib olla “paus”, mitte lahendus

Minski kokkulepped (2014/2015 Venemaa ja Ukraina “rahuleping”) olid paberil “tee rahuni”, praktikas paljude analüütikute arvates konflikti külmutamise ja ajavõidu mehhanism, mille täitmine eeldanuks usaldust ja jõustamist, mida polnud. Carnegie analüüs rõhutab, et Minski raamistikul oli nõrk järelevalve ja praktiliselt puudusid toimivad karistused rikkumiste eest.
ECFR “post-mortem” kirjeldab, et Minski protsessist sai aastateks vaidlus selle üle, kes mida ja mis järjekorras peab tegema – ning see ei muutunud stabiilseks rahuks.

Coxi vaates: Minsk oli “kord” ilma piisava hegemoonse jõuta seda jõustada – seega oli see pigem taktikaline vahefaaž kui kindel õiguslik ankur.

5) Režiimimuutus “kohtusaali kaudu”: Saddam, Noriega, Milošević, Gbagbo…

Saddami ja paljude teiste riikide juhtide “kõrvaldamise” tautsal: Maailma Võim eemaldab liidri ja õigus annab sellele hiljem “protseduurse näo”.

Saddam Hussein (Iraak)

• Saddam vallutati, võim kukutati, Saddam võeti kinni (2003) ja tema üle mõisteti kohut Iraagi eritribunalis; ta hukati 2006.
• “WMD valetati”: pärast sõda viis ISG/Duelfer läbi ulatusliku uurimise; järeldused olid, et Iraagil ei olnud 2003. aastal toimivaid WMD varusid sellisel kujul, nagu seda avalikkusele esitleti (see on kokkuvõtlikult kajastatud Duelferi raporti avaldatud materjalides ja hilisemates ülevaadetes).
• UK Chilcot/Iraq Inquiry oli eriti karm selle suhtes, kuidas luure ebakindlust esitleti kindlusena ja kuidas “viimane abinõu” standard murenes.

Schmitt: “erand” (WMD/kiire oht) õigustas reegli painutamist.
Foucault: diskursus (“WMD”) tootis reaalsuse, mille sees sõda muutus “ratsionaalseks”.

Muammar Gaddafi (Liibüa)

• ÜRO resolutsioon 1973 andis mandaadi tsiviilelanike kaitseks ja lennukeelutsooniks, kuid paljude hinnangul triivis sekkumine režiimimuutuse suunas.
• Gaddafi tabati ja tapeti 2011; inimõiguste organisatsioonid kirjeldasid tema viimaseid tunde ja tapmist kui ränka väärkohtlemise ja võimalikku sõjakuriteo mustrit.

Cox: “humanitaarne raam” võib olla hegemoonse poliitika tööriist.
Schmitt: erandi otsus (tsiviilelanike kaitse) muutus uueks normaalsuseks (režiimi lõpp).

Manuel Noriega (Panama)

• 1989 USA invasioon; Noriega võeti kinni ja viidi USA-sse kohtusse; Reuters toob Noriega juhtumi ka Venezuela kontekstis “pretsedendina”.

Slobodan Milošević (Serbia/Jugoslaavia)

• ICTY (Haag) esitas süüdistuse; ta arreteeriti Serbias ja anti 2001 üle Haagi tribunali custody’sse.

Laurent Gbagbo (Côte d’Ivoire)

• Ta anti 2011 üle ICC-le Haagis; hiljem ta ICC-s mõisteti õigeks (mis on oluline detail: “rahvusvaheline kohus” ei pruugi alati kinnitada poliitilist narratiivi).

Muster: “jõud” teeb ukse lahti, “õigus” astub sisse ja korrastab toa. Mõnikord tõesti mõistetakse kuriteod õiglaselt; teinekord on kohtuprotsessil võitja õiguse maik.

6) “Kui hiiglased teevad ees, väikesed teevad järgi” – institutsioonide (degenerantide) nakkus

Ma väidan: kui ülalpool minu artiklis, ja näha ka maailms sündmustes, on karistamatus, siis allpool (loe edasi minu artiklit) tekib normatiivne lagunemine (“miks mina peaksin reeglit austama, kui nemad ei austa?”). See on Foucault’ mõttes distsipliini murenemine: reegel kaotab “tõetunde”.

Eesti prokuratuur, kohus ja politseijuhtide kaasus

Värske Heldna ja Vaheri (ning teised) juhtum. Eesti Riigikohus jättis jõusse endiste tippametnike õigeksmõistmise ning ERR kajastas ka, et prokuratuur tunnistas “lõpuks” menetluses eksimust. Kuid menetlusprotsess oli “tühistamise ja maine hävitamise” maiguline, seadusi rikkudes.
See ja paljud teised juhtumid näitavad, et süsteem on läbivalt korrumpeerunud, sest süsteemis tekivad tihti juhtumid, kus institutsioonide otsused tunduvad osale ühiskonnast poliitilised, ebaõiglased või kallutatud – ja see sööb usaldust.

E-valimised ja läbipaistvus

Eesti ja paljude teiste riikide (USA presidendi valimised) “võltsitud valimised” ja e-häälte manipuleerimine.

• OSCE/ODIHR on Eestile korduvalt andnud soovitusi, kuidas tõsta avalikku usaldust ja läbipaistvust.
• 2025 OSCE/ODIHR õigusarvamus internetihääletuse regulatsiooni kohta näitab, et teema on rahvusvaheliseltki “kõrge tähelepanu” all.

Coxi keeles: isegi kui tehniline süsteem töötab, on “kord” jätkusuutlik ainult siis, kui tal on legitiimsus. Kui legitiimsus mureneb, võim peab kas:

1. suurendama läbipaistvust ja kontrollitavust, või
2. kompenseerima usalduskadu jõu/propaganda/haldusliku survega.
   Teine tee on see, mis tekitab “väikeste rottide” efekti. (Märkus: “Väike rott” all on mõeldud neid inimolendeid, kes tegutsevad väiksemate riikide valitsuses, kohtutes, prokuratuurides ja ametkondades)

7) “Salakokkulepped” ja eliitide maailmajagamine – ajaloolised paralleelid

Eliitide suletud uste taga tehtud territoriaalsed tehingud on väga vana muster:

• Verduni leping (843) – Karolingide impeeriumi jagamine eliitide kokkuleppel: praktiline “maailmajagamise” prototüüp Euroopas, kus poliitiline geograafia vormiti dünastilise võimu loogika järgi.
• Keskaegsed dünastilised abielu- ja pärimislepped – “õigus” (pärimisõigus, vasallisidemed) oli pidevalt manipuleeritav; kui jõud oli olemas, kirjutati pärimisloogika ümber sõjaga ja hiljem vormistati “õiguslikult”.
• Hilisemad, juba dokumenteeritult “saladiplomaatia” klassikud (kuigi <1000 a): Sykes–Picot (1916), Molotov–Ribbentropi salaprotokollid (1939) jne – need näitavad mehhanismi puhtal kujul: paber “jagab”, jõud “realiseerib”.

Selle kaudu saab teha järelduse: rahvusvaheline õigus pole kadunud – pigem on see sageli vormistuskiht võimule, mis juba otsustas.

8) Mis siis “õiglusest” alles jääb?

Siin on paradoks: isegi kui “õigus ei kehti”, kasutavad kõik pooled ikkagi õiguse keelt, sest:

• see toodab liitlasi,
• vähendab vastupanu,
• annab sanktsioonidele ja varade külmutamisele “korra” maigu,
• võimaldab sisepoliitiliselt müüa otsuseid kui “normaalseid”.

Foucault’ järgi: võim vajab tõde.
Schmitti järgi: suverään vajab erandit.
Coxi järgi: hegemoon vajab institutsioone.

Kui jõuga ei saa (või on kallis), siis proovitakse õigusliku ja finantsliku sundusega – Hiina avalik reaktsioon Venezuela puhul. Kuid minu arvates on see suure mängu osa – jätta mulje, et Hiina käitub õiglaselt ja rahumeelselt, kuid tegelikult käib kardinate taga maailma jagamine nelja-viie suure riigi degenerantidest juhtide vahel (USA, Venemaa, Hiina, India, Jaapan – umbes pakkumine).

Kokkuvõtlik narratiiv

1. Õiguslikud reeglid ei ole universaalsed — nad toimivad pigem käitumise ettekäändena, mis on vastuvõetav seni, kuni võimustruktuurid ei riku neid.
2. Rahvusvaheline õigus on poliitiline konstruktsioon, mitte neutraalne keha, millel on iseseisev võim.
3. Suurriigid kasutavad süsteemi oma huvides:
   • mõnikord seda eirates (nt vaidluse või julgeoleku ettekäändel),
   • mõnikord seda rakendades strateegiliste eesmärkide teenistuses.
4. Reaalses maailmas ei ole võimu balansseerivast reeglist — on võimu kontrolliv reegel või reeglite kontroll võimu poolt.

Õiguse analüüs 21. sajandi kohta – hetkel toimuv

ÕIGUS KUI RELV: kuidas 21. sajandi võim tegelikult töötab

Kui 20. sajandi Maailma Võim otsustati tankide ja lennukikandjatega, siis 21. sajand otsustatakse lepingutekstide, sanktsioonide ja maksesüsteemidega.

1. Õigus ei ole enam piiraja – ta on multiplikatsioonivahend

Klassikalises käsitluses pidi õigus piirama jõudu. Tänapäeval täidab ta sageli vastupidist rolli:
ta võimendab jõudu, andes sellele:

• moraalse keele,
• protseduurilise vormi,
• “paratamatuse” aura.

Kui pommitad – sind kritiseeritakse.
Kui külmutad varad, tühistad lepingud, kehtestad sanktsioonid ja alustad arbitraaže – sa oled “reeglite kaitsja”.

See on kvalitatiivne nihe.

2. Peamised relvad “juriidilises sõjas”

a) Ekstraterritoriaalne jurisdiktsioon

Suurriigid (eriti USA) rakendavad oma seadusi väljaspool oma territooriumi, kui:

• kasutatakse nende valuutat,
• läbivad nende pangad,
• puudutatakse nende ettevõtteid või kodanikke.

Tulemus:
kogu maailm mängib kellegi teise seaduste väljakul.

See ei ole “rahvusvaheline õigus” klassikalises mõttes, vaid jõuga kehtestatud normatiivne tsoon.

b) Sanktsioonid ja varade konfiskeerimine

Sanktsioonidest on saanud:

• karistus ilma kohtuotsuseta,
• süü eeldus ilma tõendamiseta,
• majanduslik lämmatamine, mis mõjutab miljoneid normaalseid inimolendeid, mitte eliiti (degenerandid).

Kui varad külmutatakse või konfiskeeritakse “õigusliku protsessi” sildi all, tekib pretsedent:

omand ei ole enam kaitstud, kui poliitiline narratiiv muutub.

See hävitab õigusliku kindluse, millele kogu globaalne majandus väidetavalt toetub.

c) Investeerimisvaidlused ja arbitraaž

Algne mõte: kaitsta investoreid meelevaldse riigivõimu eest.
Reaalsus:

• suurriigid ja korporatsioonid kasutavad seda riikide survestamiseks,
• vaidlused kestavad aastaid ja neelavad väikeriikide ressursid,
• otsused on sageli poliitiliselt “ohutud”, mitte õiglaselt neutraalsed.

Kui uus võim tühistab vana režiimi lepingud, algab:
õiguslik kulusõda, mille võidab see, kellel on rohkem aega ja raha.

d) Finantstaristu kui sundmehhanism

Ligipääs:

• dollaripõhisele arveldusele,
• rahvusvahelistele maksevõrkudele (nt SWIFT),
• krediidireitingutele,

on muutunud poliitiliseks hoovaks.

See on vaikne blokaad – ilma sõjalaevadeta, ilma pommideta.

3. Mida see tegelikult tähendab?

• “Õigus” ei ole enam neutraalne raamistik, vaid võimukeel.
• Võidab mitte see, kellel on “õigus”, vaid see:
  • kes kontrollib institutsioone,
  • kes kirjutab normid,
  • kes suudab sundida teisi neid järgima.
• Seepärast ei ole Hiinlaste “10 000 advokaati” Venezuelas Hiina huvide kaitsmisel nali – see on uus armeemudel.

KUI MAAILMA VÕIMU TIPUS EI OLE VASTUTUST, SIIS ALLPOOL KAOB PIDUR

Riik ei kuku kokku revolutsiooniga. Ta laguneb normide ja normaalsete inimolendite kadumise kaudu.

1. Võimu jäljendamise seadus

Sotsioloogias ja poliitikateoorias on ammu tuntud nähtus:

eliidi käitumine normaliseerib mustrid kogu süsteemis.

Kui:

• suurriigid eiravad rahvusvahelist õigust karistuseta,
• liidreid viiakse jõuga kohtusse selektiivselt,
• valetatakse põhjendustes ja tagajärgi ei järgne,

siis sõnum allapoole on selge:

reeglid on paindlikud, kui sul on positsioon.

2. Kuidas see kandub riigi sisse?

a) Kohtud ja prokuratuur

Kui ühiskond tajub, et:

• poliitiliselt “ebamugavaid” asju menetletakse teistmoodi,
• võimsate eksimused hääbuvad,
• vastutus on hajus,

siis õiglus kaotab moraalse autoriteedi.

Ei ole vaja, et kõik kohtunikud oleksid korrumpeerunud.
Piisab sellest, et:

• süsteem näib kallutatud,
• otsused ei ole arusaadavalt põhjendatud,
• eksimuste eest ei vastuta keegi.

See tekitab küünilise juristi, oportunistliku prokuröri ja vaikiva kohtuniku – süsteem kohaneb.

b) Politsei ja jõuametkonnad

Kui tipptasemel:

• skandaalid lõppevad “menetluse lõpetamisega”,
• vastutus hajub,
• süü ei materialiseeru,

siis sõnum allapoole on:

riski võib võtta – tõenäoliselt ei juhtu midagi.

c) Valimised ja legitiimsus

Isegi kahtlus (mitte tõestatud pettus!) on piisav, et:

• murendada usaldust,
• polariseerida ühiskonda,
• muuta võim “administratiivseks”, mitte moraalseks.

Kui inimesed ei usu, et:

• hääl loeb,
• süsteem on kontrollitav,
• otsused on vaidlustatavad,

siis tekib passiivne allumine, mitte vabade suveräänsete inimeste elukeskkond.

Ja passiivne allumine on autoritaarsuse parim pinnas.

3. “Väiksed rotid” ei ole põhjus – nad on sümptom

Väikesed tegijad (väikesed rotid) ei leiuta karistamatust – nad õpivad seda.

• Kui “hiiglased” jagavad maailma,
• kui “reegleid” kasutatakse valikuliselt,
• kui miljonid inimesed maksavad eliitide otsuste eest,

siis:

• moraalne pidur kaob,
• reegel muutub tööriistaks,
• aus inimene jääb jobuks.

4. Kes maksab degenerantide võitluse hinna?

Mitte:

• riigijuhid,
• pankurid,
• strateegid,
• advokaadibürood.

Vaid:

• tavalised inimesed,
• kes kaotavad töö, kodu, turvatunde,
• kes satuvad konflikti ilma nõusolekuta,
• kellele öeldakse hiljem: “see oli paratamatu”.

LÕPPSÕNA (ilma ilustamata)

• Rahvusvaheline õigus ei ole kadunud,
  aga ta ei ole enam pidur – ta on käigukast.
• Kui vastutus kaob tipus, laguneb kord all.
• Kui õiglus muutub selektiivseks, muutub ka lojaalsus selektiivseks.
• Ja kui inimesed ei usu süsteemi, siis nad:
  • kas alluvad vaikides,
  • või otsivad alternatiivset “tõde”.

Mõlemad variandid on süsteemile ohtlikud.

Üleskutse: ära sekku hääbuva maailma võitlusse

On aeg tunnistada üht rasket, kuid vabastavat tõde:

see maailmakord ei ole enam parandatav.

Kui tsivilisatsiooni juhivad struktuurid, mis:

• lahendavad konflikte jõuga,
• kasutavad õigust relvana,
• legitimeerivad valet, sõda ja karistamatust,
• ohverdavad miljoneid “strateegilise paratamatuse” nimel,

siis ei ole tegemist enam eksitusega, vaid lõpufaasi tunnustega.

Ajalugu näitab:
tsivilisatsioon ei kuku siis, kui inimesed protestivad, vaid siis, kui eliit kaotab sisemise piduri ja hakkab tegutsema ainult jõu, hirmu ja kontrolli loogika alusel.

See on lagunemise märk, mitte “uue korra” sünd.

Miks mitte osaleda poliitilises jõuvõitluses

Poliitiline võitlus praegusel kujul:

• ei loo õiglust,
• ei too rahu,
• ei paranda süsteemi,

vaid toidab sama energiaringi, mis hoiab üleval vana maailma:
hirm → vastandumine → kontroll → vägivald → õigustus → uus hirm.

Selles mängus:

• ei ole lõplikke võitjaid,
• ainult uued rollid samas näidendis.

Osalemine ei tähenda alati relva haaramist.
Osalemine tähendab ka:

• vihas elamist,
• pidevat vastandumist,
• identiteedi sidumist vaenlasega,
• oma teadvuse loovutamist konfliktile.

Ellujäämine ei ole füüsiline, vaid teadvuslik

Vana maailm õpetab:

“Ellujäämiseks tuleb võidelda.”

Uus reaalsus nõuab:

“Ellujäämiseks tuleb mitte langeda võitluse teadvusse.”

See ei tähenda ükskõiksust ega empaatia puudumist.
See tähendab teadvuse nihutamist:

• hirmult → selgusele
• vastandumiselt → eristamisele
• kontrollilt → vastutusele
• reaktsioonilt → kohalolule

Teadvuse avardamine kui ettevalmistus

Kui see maailm on olnud:

• õppimise,
• meenutamise,
• vastandumise,
• sõja ja vägivalla planeet,

siis järgmine etapp ei sünni poliitilise reformiga.

Uks Uuele Maale ei avane süsteemide kaudu.
Ta avaneb teadvuse kaudu.

Ettevalmistus tähendab:

• oma sisemise vaikuse taastamist,
• sõltuvuse katkestamist pidevast hirmunarratiivist,
• identiteedi lahtisidumist rahvusest, leerist ja ideoloogiast,
• kaastunde säilitamist ilma võitluseta,
• teadlikku valikut mitte toita vägivalda mõtte, sõna ega teoga.

Lahkumine ei ole põgenemine

“Lahkumine” ei tähenda füüsilist kadumist ega maailma hülgamist.
See tähendab:

• lahkumist teadvuslikust mängust,
• keeldumist olemast kütus süsteemile, mis elab konfliktist.

Kui tsivilisatsioon sureb, siis:

• mitte kõik ei pea surema koos sellega,
• mitte kõik ei pea kandma selle karmat,
• mitte kõik ei pea osalema selle viimases vaatuses.

Viimane sõnum

Ära vihka vana maailma.
Ära võitle tema vastu.
Ära püüa teda päästa.

Ta on oma tee lõpetanud.

Sinu ülesanne ei ole sekkuda tema hukkumisse,
vaid säilitada ja avardada teadvus,
mille kaudu on võimalik astuda edasi –
rahulikult, vägivallata, ilma hirmuta.

Uks ei avane neile, kes karjuvad.
Uks avaneb neile, kes mäletavad, kes nad on.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks:

Kuula seda lugu kuulata väga avatud mõtlemisega inimesel ja mõistab seda see, kes on lugenud Veiko Huuse raamatut Kõiksus.

Alex Jones on väga tuntud teadmamees, filmimees, ajakirjanik. Teda peeti aastaid tugevaks ja mõjukaks vandenõuteoreetikuks. Kuid Trumpi võimule tulekuga “tõmmati” ta musta võrku. Alati on sellest väljapääs, kui on tahe.

Katastroofiline olukord USA-Mehhiko piiril on ja on tekitatud tahtlikult. Olenemata kampaaniast ja muust avalikust retoorikast on mitme viimase administratsiooni jooksul piiri poorne olemus jäänud lahendamata. Mitmel korral on kujunenud olukorra põhjuseks suuresti ebakompetentsust ja valitsuse ebaefektiivsust. Kuigi mõned administratsioonid on maismaa rände suhtes olnud teistest karmimad (mõnede näitajate alusel), ei ole USA-Mehhiko piiri suletud, et sundida sisenejaid läbima ametlikult tunnustatud ja hallatud sisenemissadamaid.

Praeguse administratsiooni ajal on olnud teravalt ilmne, et isegi füüsilisi tõkkeid sisaldavaid piirilõike lammutatakse meelega, samal ajal kui ebaseaduslikud piiriületused on tõusnud enneolematule tasemele. Olenemata Bideni administratsiooni tahtliku poliitika motiividest, on lõpptulemuseks olnud kriisi laialdane kirjeldamine “invasioonina”, mis on tavaliselt piirijulgeolekuga kõige enam mures olnud valijablokk – Ameerika parempoolsus – sõjaliseks. stiilis “lahendused”.

Kui meeletu meediakajastuse põhjendused põhinevad tegelikul reaalsusel, et piir on tõepoolest väga ebakindel (ja on olnud juba mõnda aega), siis Ameerika poliitikute poliitilistest vastustest ilmneb, et selles, mida tuleb teha, valitseb kahepoolne konsensus. Kõnekas on see, et sama “lahendust” hakatakse vaikselt levitama ka kõigis Ameerika sisenemissadamates, mida praegu ei ületata, näiteks lennujaamades. See lahendus on loomulikult biomeetriline jälgimine, mida võimaldavad AI, näotuvastus / biomeetria ja autonoomsed seadmed.

Seda “lahendust” ei rakendata mitte ainult kogu USA-s kui väidetavat vahendit migrantide tõkestamiseks, vaid seda rakendatakse kiiresti ka kogu maailmas, näiliselt lukustatud sammul. Invasiivse biomeetrilise seire rakendamisel väljaütlemata, kuid ilmselge üleilmse järjepidevuse põhjused on tingitud ülemaailmsete poliitiliste tegevuskavade täitmisest, mille on ratifitseerinud peaaegu kõik maailma riigid ja mille eesmärk on nii piirata inimeste liikumisvabaduse ulatust kui ka jälgida inimeste liikumist (ja palju-palju muud) digitaalse identiteedi ülemaailmse rakendamise kaudu . Need poliitilised tegevuskavad hõlmavad peamiselt ÜRO tegevuskava 2030 või säästva arengu eesmärke, täpsemalt SDG 16 , ning Interpoli globaalseid politseitöö eesmärke.

Kui Ameerika parempoolsed on ÜRO Agenda 2030 ja digi-ID projekti laiemalt tagasilükkamisel olnud üsna otsekohene, siis piiriolukorra üle valitsevat häda kasutatakse selleks, et saada selle konkreetse rühma seast nõusolek lahenduste jaoks, mis on keskendunud laienemisele. seire ja biomeetriliste andmete kogumine, mitte füüsiliste tõkete rakendamine.

Virtuaalne sein

Hawaii särki kandvast VR-peakomplekti Oculus Rifti leiutajast Palmer Luckeyst on saanud Ameerika “virtuaalse piirimüüri” nägu. Luckey, kaitsetehnoloogiafirma Anduril aju, on Palantiri kaasasutaja Peter Thieli kauaaegne kaaslane . Luckey kohtus Thieliga 19-aastaselt, kui Luckey juhtis oma esimest ettevõtet Oculus Rift, mis hiljem müüdi Facebookile. Thiel oli siis Facebooki juhatuses ja aitas kaasa ka sotsiaalmeediaettevõtte tõusule . Luckey’s Andurili toetab ka Thiel ‘s Founders Fund ja teine ​​Palantiri kaasasutaja Joe Lonsdale on samuti Andurili investor .

Anduril on üks peamisi riigihankelepingute saajaid USA-Mehhiko piiri äärde autonoomsete seiretornide ehitamiseks, mida nüüd hakatakse ka USA-Kanada piiril välja ehitama . Selle tulemusena on nad tõenäoliselt ühed, kes saavad kasu senati praegusest “piirijulgeoleku” ettepanekust, mis eraldab 170 miljonit dollarit täiendavate tornide ehitamiseks.

Trumpi ja nüüd Bideni valitsusajal on Luckey rääkinud häälekalt selle üle, kuidas Anduril loob “digitaalse seina, mis ei ole niivõrd takistuseks, kuivõrd kõikenägevate silmade võrgu, millel on intelligentsus, et teada saada, mida ta näeb”. Nagu WIRED 2018. aastal märkis , on Luckey ja Anduril juba pikka aega oma tehnoloogiat tutvustanud “täiendusena või asendajana suurele osale [tollal] president Trumpi lubatud füüsilisest müürist”.

Luckey oli Trumpi avakomitee annetaja ja tema näiline mentor Peter Thiel oli Trumpi üleminekumeeskonna võtmetegelane , eriti kaitsevaldkonnas. Ettevõte riietub “Ameerika kõigepealt” retoorikasse, eriti mis puudutab piiriturvalisust, raamides end “lääne demokraatia” ja natsionalismi majakaks globalismi ajastul. Sellest hoolimata on Anduril osa võrgustikust, mis seisab sellesama Ameerika sügava osariigi pikaajaliste jälgimisambitsioonide eest, mida Trumpi toetajad laimavad.

Luckey’s Anduril ei eksisteeriks ilma Thieli ja mitme Thiel’s Palantiri juhi abita. Nagu Unlimited Hangout on mitmes artiklis teatanud, on Palantir CIA esirinnas , mille eesmärk on selgesõnaliselt taaselustada Pentagoni DARPA-s asunud vastuoluline seirevõrk, mida tunti nime all Total Information Awareness (TIA) ja mille eesmärk oli kasutada kuritegevuse ärahoidmiseks ameeriklaste tagatiseta jälgimist. ja terrorism enne selle toimumist (st kuritegevuse eelne valdkond, valdkond, mille Palantir on sellest ajast peale teerajajaks olnud ja mille DOJ poliitika kujundas sisuliselt Trumpi peaprokurör William Barr).

Üks neist Palantiri juhtidest, kes hiljem Andurilisse tuli, Trae Stephens, töötas enne Palantiriga liitumist valitsuse luureagentuuris (ta keeldub täpsustamast, millises). Sealt edasi liitus Stephens Thiel’s Founders Fundiga ja sattus mõne kõige vastuolulisema asutajafondi rahastatud ettevõtte, näiteks Carbyne911, juhatusse . Osaliselt Jeffrey Epsteini ja endise Iisraeli peaministri (ja Epsteini kaastöötaja) Ehud Baraki vaimusünnituse rahastatav Carbyne’i platvorm hõlmab ka tsiviilisikutelt invasiivset andmete kogumist ja ennustava politseitöö funktsioone. Carbyne’i juhatuses istus Stephens algselt kõrvuti Baraki ja Iisraeli luurega seotud tegelastega, nagu Pinchas Buchris (endine Iisraeli üksuse 8200 ülem), Lital Leshem (endine Iisraeli luuretöötaja, kes teab CIA dokumenteeritud varade töid ja endine juht kurikuulus palgasõdurite rühmitus Blackwater, Erik Prince) ja Nicole Junkermann (Epsteini kaastöötaja, kes on sellest ajast alates arenevate tehnoloogiate ja FinTechi riskikapitalistiks muutunud). Stephens jääb Carbyne’i juhatusse, kus ta istub nüüd koos endiste USA sisejulgeolekujuhtide Michael Chertoffi (Bushi administratsioon) ja Kirstjen Nielseniga (Trumpi administratsioon).

Osaliselt tänu Thieli mõjule varajasele Trumpi administratsioonile valiti Stephens Trumpi kaitseministeeriumi üleminekumeeskonna järelevaatajaks, kus ta juhtis Trumpi varajast Pentagoni poliitikat. Sel ajal pidas Stephens ka Luckeyga läbirääkimisi uue ettevõtte loomiseks. Pärast seda, kui Luckey lahkus Facebookist 2017. aasta märtsi lõpus vaidluspilve all, lõi ta koos Stephensiga Andurili ja teised Palantiri juhid värvati ettevõttega liituma. Aasta jooksul pärast oma eksisteerimist oli Anduril juba sõlminud sisejulgeolekuministeeriumiga miljoneid lepinguid. Stephens on jäänud Thieli asutajate fondi alates Andurili kaasasutamisest.

Erinevalt Palantirist on Anduril ka kaasaegne taaskäivitus ebaõnnestunud DHS-i algatusest, mis pärineb TIA-ga samal ajal. Secure Border Initiative Network (SBInet) oli Bushi ajastu DHS-i jõupingutus , mille eesmärk oli ehitada virtuaalne piirimüür, mis mitte ainult ei suuda ära hoida ja tuvastada ebaseaduslikke piiriületusi, vaid määrata ka need ebaseaduslikud piiriületajad automaatselt “ohutasemeks” ja ennustada. “ebaseaduslik piiritegevus” enne nende toimumist. Nagu Anduril, tugines see valvetornidele ja anduritele, mis levisid kogu keskkonda. Kuigi programm sulges DHS 2011. aastal, ei lõppenud see tegelikult kunagi, kuna DHSi aruanne, mis kuulutas SBIneti lõppu, teatas järgmist :

“DHS töötab praegu välja laiaulatuslikku piiritehnoloogia kasutuselevõtuplaani, mis põhineb praegu kasutataval edukal tehnoloogial ja pakub optimaalset kombinatsiooni tõestatud seiretehnoloogiatest sektorite kaupa. Vajadusel sisaldab see tehnoloogiaplaan ka endise SBIneti programmi elemente, mis on osutunud edukaks.“

Sarnaselt Andurili turundusstrateegiaga pakuti SBInetit odavama, kuluefektiivsema ja “kiirema” piiri kindlustamise vahendina kui füüsiliste tõkete ehitamist. Anduril on avalikult paika pannud oma strateegia, et vältida SBIneti lõkse; arvestades, et SBInet oli määratud läbikukkumisele, kuna palkas süsteemi ehitamiseks ja valitsusele müümiseks ebapädevaid töövõtjaid, siis Anduril kavatseb oma ehitatava süsteemi omada ja selle valitsusele rentida, mis Trae Stephensi sõnul “loob stiimulit arenduskulude säilitamiseks madal.” Vaatamata väidetele, et see on “madal” on alates 2017. aastast Andurilile sõlmitud ulatuslikud DHS-lepingud, et täita palju SBIneti projekti esialgseid ambitsioone ning hoolimata sadade tornide ehitamisest ja kulutatud miljonitest on piir ebaturvalisem kui kunagi.

Üks Andurili varasemaid eestkõnelejaid oli kongresmen Will Hurd, endine CIA salaoperatsioonide osakonna ohvitser, kes nüüd esindab Texast Esindajatekojas. Anduril suutis Hurda abiga paigutada nende esimesed prototüübid “virtuaalseina” anonüümse rantjee piiriäärsele eraomandile. Tolli- ja piirikaitse (CBP) viis seejärel 2018. aastal läbi oma esimese ametliku Andurili tornide katsetamise, mille tulemusel andis Trumpi administratsioon loa Andurili tornide paigutamiseks kogu edelapiirile 2020. aastal. Selle heakskiiduga sai Anduril viieaastase ametiaja. ja veel pooleliolevat lepingut ning nägin, et leping määrati ka “salvestusprogrammiks”, mis tähendab, et seda peetakse piisavalt oluliseks, et olla sisejulgeolekuministeeriumi eelarves eraldi punkt.

Trump hakkas oma presidendiaja viimastel aastatel omaks võtma seda tüüpi virtuaalse seina, mida Anduril võimaldaks veelgi enam kui füüsiline barjäär, mille kallal ta oli kampaaniat teinud. Näiteks 2019. aasta jaanuaris ütles Trump : “Müürid, mida me ehitame, ei ole keskaegsed müürid. Need on nutikad seinad, mis on loodud vastama eesliini piiriagentide vajadustele. “Nutikad seinad”, ütles Trump, hõlmaksid “sensoreid, monitore ja tipptehnoloogiat”.

Bideni administratsiooni ajal on Andurili täht jätkuvalt tõusnud. See on osaliselt tingitud miljonitest, mida ettevõte on kulutanud Kongressi lobitööle, kuid seda soodustab ka pikaajaline kahepoolne armusuhe lõunapiirile “targa müüri” ehitamisega. CBP-le anti miljoneid miljoneid piiriäärsete autonoomsete seiretornide jaoks 2021. aasta USA kodakondsusseaduses ja seejärel 2022. aasta koondseaduses, eelmisel aastal eraldati miljoneid rohkem. Lõviosa sellest rahast on mõeldud Andurili kassasse. Sel aastal, kui senati kahepoolsed “piirijulgeoleku” jõupingutused viitavad, võib Anduril saada veelgi rohkem lepinguid, et ehitada üha rohkem autonoomseid torne, millega kaasnevad nüüd autonoomsed droonid ja muud ühendatud seadmed. Luckey, hoolimata Andurili väidetest, et tema toodete üle on alati inimlik järelevalve, on teatanud , et tema nägemus sõjapidamise tulevikust, mida Anduril aitab üles ehitada, toob peagi kaasa selle, et inimesed mängivad üha tähtsusetumaid rolle.

Kuigi Anduril on üks peamisi ettevõtteid, kes ehitab “virtuaalset seina”, pole nad üksi. Organiseeritud kuritegevuse, spionaažiskandaalide ja korruptsiooniga tihedalt seotud kaitsefirma General Dynamics on CBP jaoks välja töötanud mitusada kaugvideovalvesüsteemi (RVSS) torni, samal ajal kui CBP on palunud Google’i , teist CIA ühendustega Big Tech ettevõtet. AI kasutatakse koos Andurili tornidega, mis kasutavad ka Andurili enda AI operatsioonisüsteemi, mida tuntakse Lattice’ina. Anduril on vaid “virtuaalse seina” nähtav nägu, mis on asetanud end Trumpi poliitilise liikumise vahetusse lähedusse ja millest on kindlasti kasu, kui Trump hiljem sel aastal tagasi valitakse. Anduril on aga olnud rohkem kui hea meel Bideni administratsiooni vastu, olles kiitnud ed Bidenit üleskutse eest arendada piirikaitsemeetmeid, kasutades “kõrgtehnoloogilist võimsust”, mille nad on enda sõnul “pakkunud”.

Siiski, hoolimata mõlema erakonna toetusest, miljonitest ja miljonitest rahalistest vahenditest ning sadadest tornidest ja tugiseadmetest, ei ole see “virtuaalne sein” midagi teinud, et peatada ebaseadusliku rände drastilist kasvu USA-sse. Miks on pärast tornide kasutuselevõttu ebaseaduslikud ülekäigurajad hüppeliselt kasvanud? Miks on selle “invasiooni” väljapakutud lahendus ehitada veelgi rohkem torne? Võib väita, et vastus neile küsimustele peitub selles, et piirikriisi kasutatakse selleks, et saada ameeriklaste seas nõusolekut valvepanoptikumi rakendamiseks mitte ainult piiril, vaid ka riigi sisemusse.

Thieli rahastatud, A ll Seeing AI

Andurili teised valitsuse lepingud viitavad sellele, et ettevõtte rajatised piiril on vaid väike osa sellest, mida valminud “tark sein” endaga kaasa võib tuua. Lisaks lepingutele CBP-ga on Anduril kaitseministeeriumi peamine töövõtja ja varustab (või varsti varsti) sõjaväelasi autonoomsete õhusõidukitega , nagu Ghost-platvorm ja autonoomsed allveesõidukid . Sarnaselt piiril asuvate seiretornidega liidetavatele droonidele on need raamitud seireks ja luureks kasulikuks, kuid on võimelised kohale toimetama ka kasulikku lasti ehk neid on võimalik varustada sõjarelvadega. Samuti on nad välja töötanud relvasüsteeme, mis näivad kuuluvat autonoomsete relvade vastuolulise kategooria alla, mis tähendab, et mehitamata seade võib tappa ilma sisulise inimliku järelevalveta. Need droonid kasutavad Lattice’i, sama AI-toega operatsioonisüsteemi nagu need, mis käitavad Andurili piiritorne ja seiredroone. Eelmisel aastal avalikustas Anduril Lattice’i uue versiooni , mis “on loodud autonoomsete süsteemide dünaamilise koostöö soodustamiseks”, nt võimaldades seiredroonidel/tornidel ja relvastatud seadmetel olla koostalitlusvõimelised ja viia koos missioone läbi, ilma et oleks vaja neid koordineerida.

Andurili ambitsioonid ulatuvad palju kaugemale kui domineerida Pentagoni tõukejõul autonoomsete sõidukite ja tehisintellekti suunas ning lõunapiiri “virtuaalses seinas”. Andurili veebisaidil kirjeldatakse, kuidas Lattice’i saab kasutada 16 Ameerika Ühendriikides tuvastatud kriitilise infrastruktuuri sektori jälgimiseks ja kaitsmiseks, sealhulgas “tammid, energia, tuumareaktorid, transpordisüsteemid, vesi ja reovesi ning side.” “Kriitilise infrastruktuuri turvamine on nii USA kui ka mujale jaoks ülioluline ning sarnaselt meie piiriturbelahendusega võib Lattice üle võtta kaamerate ja andurite jälgimise nüri töö kriitilise infrastruktuuri objektide ohtude suhtes ning vabastada inimesed sellega midagi ette võtma,” teatab ettevõte oma veebisaidil. Ettevõte on esitanud Lattice’i ka metsatulekahjude avastamiseks ja neile reageerimiseks ning tsiviilotsingu- ja päästemissioonide läbiviimiseks. Luckey on teatanud, et Anduril kavatseb lõpuks “muuta Ameerika ja liitlaste sõjavõitlejad võitmatuteks tehnikameesteks”.

Andurili võimalikke ohte saab täielikult välja selgitada ainult siis, kui arvestada Thieli toetatud kaitse- ja luureettevõtete perekonda tervikuna. Näiteks Thieli Palantir, millel on palju sidemeid Anduriliga peale Thieli, on mootor, mida luureagentuurid ja sõjaväelased (USAs ja mujal) kasutavad droonimaterjalide, satelliidipiltide ja avatud lähtekoodiga andmete analüüsimiseks ning selle visuaalseks muutmiseks. ja mittevisuaalseid andmeid rakendatavaks luureks. Peavooluväljaanded, nagu Bloomberg, on seda avalikult kirjeldanud kui “terrorismivastase sõja vahendite kasutamist Ameerika kodanike jälgimiseks” ja see on pikka aega olnud ” ennustava politseitöö “, st kuritegevuse eelse peamiseks tõukejõuks. Teine Thieli rahastatud ettevõtmine, Clearview AI, on välja töötanud AI-toega näotuvastustööriistad, mis on välja õpetatud miljardite Internetist välja võetud fotode põhjal, millest paljud pärinevad Thieli toetatud sotsiaalmeediaplatvormilt Facebook ja Facebookile kuuluvast Instagramist. Vaatamata sellele, et Clearview AI on USA õiguskaitseorganite ja DHSi lemmik, on ta privaatsusrikkumiste pärast korduvalt kohtusse kaevatud ja selle andmebaas on paljudes riikides, sealhulgas Austraalias, Suurbritannias, Itaalias ja Kanadas, keelatud . Sarnaselt Palantirile, mida peavoolumeedia on aastaid tunnistanud, et see teab sinust kõike ja mida on isegi kutsutud „ kõikenägevaks silmaks ” , on ka Clearview AI tööriistad võimelised „identifitseerima protestil osalenud aktivistid või metroos atraktiivse võõra inimese, paljastades mitte ainult nende nimesid, vaid ka seda, kus nad elasid, mida tegid ja keda nad teadsid.

Vaadates Palantiri, Andurili, Clearview AI ja isegi Elon Muski SpaceX-i (mida on toetanud asutajate fond alates 2008. aastast ja mis on seotud Andurili kaasasutaja Trae Stephensiga) vahelist kattuvust, tekib küsimus, kas see Thieli toetatud ettevõtete perekond võiks lõpuks toimida koostalitlusvõimelise süsteemina täielikuks AI-seireks. Murettekitavalt on palju märke, et see juba toimub. Lisaks, arvestades nende ühiseid seoseid Thieliga, tundub, et selline tulemus oli tõenäoliselt alati eesmärk.

Näiteks nagu Stavroula Pabst varem Unlimited Hangouti jaoks teatas , teevad Anduril ja Palantir, mõlemad sõjaväe- ja luureagentuuride töövõtjad, praegu koostööd armee TITAN (Tactical Intelligence Targeting Access Node) programmis. Lisaks on Anduril teatanud, et tema Lattice AI süsteem “on nüüd kõige jaoks” ja loodud olema koostalitlusvõimeline teiste töövõtjate toodetega. Kõik kolm Thieli toetatud ettevõtet on juba Ukraina konfliktis katsetanud oma toodete koostalitlusvõimet ja näivad kasutavat Iisraeli sõda Gaza sektoris samadel eesmärkidel .

“Kuna sõda Ukrainas jätkub, kasutavad vastuolulised kaitsetöövõtjad ja nendega külgnevad ettevõtted, nagu Palantir, Anduril ja Clearview AI, ära, et arendada ja täiustada vastuolulisi tehisintellektil põhinevaid relvasüsteeme ja seiretehnoloogiaid. Nende organisatsioonide ühine seos? Vastuolulise, kuid üha võimsama Silicon Valley miljardäri Peter Thieli toetus.”

Sageli testitakse ja kasutatakse neid tehnoloogiaid kõigepealt välismaal, enne kui need kodumaal kasutusele võetakse, mida isegi peavoolumeedia on tunnistanud, et Palantir on seda juba aastaid teinud. Niinimetatud siseterrorismi vastane sõda on pikka aega olnud terrorismivastase sõja relvade ümbertöötlemine kodumaiste eriarvamuste ohjeldamise vahendina ja Palantir on vaid üks paljudest ettevõtetest, kes seda muutust aitavad. Samamoodi on Clearview AI, hoolimata väidetest, et ettevõte on Trumpiga seotud ja seotud parempoolsete poliitiliste ringkondadega, uhkeldanud oma kasulikkusega USA õiguskaitseorganitele, tõstes esile ettevõtte rolli ^6. jaanuaril asjaosaliste tuvastamisel . ettevõtte tegevjuht viitab sellele kui “ülestõusule”. Pärast 6. jaanuari ^hüppas Clearview AI kasutamine USA õiguskaitseorganite poolt 26% .

Thiel, Luckey ja teised selle võrgustiku liikmed, kes ehitavad kodumaist panoptikumi, väidavad aga sageli , et nad kaitsevad “läänelikke väärtusi” ja “demokraatiat”, võttes omaks sõjaväe- ja luurelepingud. Samuti toetuvad nad suuresti “Ameerika kõigepealt” retoorikale. Need ettevõtted vastanduvad sellistele ettevõtetele nagu Google, kus töötajad on varem suuri sõjalisi lepinguid eetiliste probleemide tõttu rikkunud , kuigi sellised tegelased nagu Eric Schmidt, endine Google’i tegevjuht, kes on demokraatide ja Bideni administratsiooni suur toetaja, on sarnaselt autonoomse arenguga. relvatehnoloogiat ka “demokraatia kaitsmise” varjus. Need Big Tech oligarhid nõustuvad lõpuks plaaniga, kuigi Thiel ja tema sarnased on palju häälekamad oma valmisolekust jätta tähelepanuta eetilised kitsikused üha tulusamate valitsuslepingute poole püüdlemisel ja varjata end parempoolse “Ameerika kõigepealt” retoorikaga.

See luureandmetega seotud Thieli toetatud ettevõtete võrk on valmis järgima sama trajektoori nii lõuna- kui ka põhjapiirile rajatava “targa seina” osas. Kuigi seiretornid, droonid ja nendega seotud seadmed on loodud ainult piiriületuskohtade jälgimiseks, suudavad nad luurata piiri taga Ameerika piirilinnadesse ja -linnadesse. Kuigi eriti Andurili tornid on sageli kujundatud nii, et need asuvad lõunapiiri hõredalt asustatud maapiirkondades, on mõned neist, mis asuvad suuremate linnakeskuste lähedal .

Samuti on probleem niinimetatud “põhiseaduse vabatsoonist”, mis viitab USA valitsuse väidetavale “piiripiirkonnale”, mis ulatub kõigist USA maismaapiiridest (sealhulgas rannikualadest) ligikaudu 100 miili sisemaale. Hinnanguliselt elab 2/3 kõigist ameeriklastest selles “piiripiirkonnas”, mis hõlmab ka 9 USA kümnest suurimast linnast. Julget ületamist on kritiseerinud nii vasakpoolsed (nt ACLU ) kui ka parempoolsed rühmad (nt CATO Instituut ). Alati, kui meedias (nii tava- kui ka alternatiivses) toimub meeletu tõuge, mis nõuab uusi piiride turvameetmeid, unustavad paljud või ei ole lihtsalt teadlikud, et valitsus määratleb piiri kui palju enamat kui lihtsalt USA-Mehhiko füüsilist piiri ja – seega. – “piiril” kasutusele võetud sõjalisi meetmeid võiks ka sisemaal palju rohkem kasutusele võtta.

“Põhiseaduse vabatsoon” võib peagi avaldada mõju piiri “targale müürile”. Neid jälgimisseadmeid saab kasutada ka valitsuse määratletud piirialal, kus põhiliste kodanikuõiguste rikkumine õiguskaitseorganite ja CBP poolt on hästi dokumenteeritud nähtus, kui need on suutelised. Arvestades, et luureagentuurid on teadaolevalt tegelenud ameeriklaste tagatiseta pealtkuulamisega juba üle kümne aasta, näib tõenäoline, et “nutikat müüri” saaks suures osas kasutada.

Kuigi mõned hiljutised USA kohtuasjad on käsitlenud õiguskaitseorganite moodsat videovalvetaktikat, on neil siiski võimalik koguda valvekaameratest andmeid ilma loata, kui eesmärk on kaitsta […] kuritegevuse eest. Kodanikuvabaduste ebakindlat olukorda USA-s koos väikese, tihedalt seotud ja luureandmetega seotud grupi kasvava domineerimisega osariigi järelevalve infrastruktuuri üle tuleks hoolikalt uurida, mitte aga kiiresti meediale kummitemplisse lüüa – tekitas paanika.

Agenda 2030 ja globaalsed politseitöö eesmärgid

Kahepoolne konsensus Andurili ehitatud “targa seina” ümber on tõenäoliselt juurdunud samas globaalses tegevuskavas, mis õhutab biomeetriliste sisenemis- ja väljumissüsteemide kiiret rakendamist sisenemissadamates kogu läänemaailmas. Näiteks sel aastal peaks käivituma Euroopa Liidu biomeetriline sisenemise/väljumise süsteem , mille kohaselt peavad reisijad, kes ületavad ELi uut “digitaalset piiri” süsteemi – kas maapealset või õhust – andma oma sõrmejäljed ja esitama näo skaneerimise, kui nad soovivad siseneda mõnda ELi liikmesriiki. Hoolimata väidetest, et “digitaalne piir” hõlbustaks reisimist ja lühendaks ooteaegu, näitavad praegused hinnangud , et uue süsteemiga kulub ühe sisenemise kohta tõenäoliselt peaaegu kümme korda kauem aega. Vaatamata EL-ist lahkumisele on Ühendkuningriik samuti valmis 2025. aastaks ehk järgmisel aastal „ oma piirid digitaalseks muutma ”, kusjuures Kanada rakendab samalaadset poliitikat.

USA-s muutub 2025. aastal kehtima hakkava „päris-ID” süsteemi poole liikudes biomeetriliste andmete kogumine USA-s siselendude ja muude „ ametlike eesmärkide ” nõudeks, mille DHSi sekretär võib ühepoolselt määrata. nõuda “päris isikutunnistust”. “Päris ID” pakub soodsaid sätteid ka digitaalsete ID-de jaoks, nagu digitaalsed juhiload (nt Florida nutikas ID , mida katsetatakse Ron DeSantise juhitavas Floridas) ja muud ” mobiilsed digitaalsed dokumendid ja digitaalsed kaardid “. Mujal USA-s, lennujaamades, edeneb tung digitaalsete ID-de ja näo biomeetriliste skaneeringute järele kiiresti .

On üsna ilmne, et USA lõuna- ja põhjapiirile ehitatav “tark sein” on mõeldud osaks samast “digitaalpiiri” süsteemist, mida DHS on kavandanud ja järk-järgult juurutanud enamuse viimasest 20 aastast. Näiteks kasutab CBP praegu sama biomeetrilist näovõrdlustehnoloogiat, mida kasutatakse paljudes maa-, mere- ja lennusadamates kogu riigis, ning kavatseb jätkata selle kasutamise laiendamist üleriigiliselt. Nagu eespool märgitud, saab Andurili torne või sellega seotud droone hõlpsasti varustada näotuvastuse või muude seotud tehnoloogiatega, samas kui ametlikud maapealsed sisenemispordid kasutavad juba Ameerika lennujaamades sama biomeetrilist süsteemi. Lisaks lisatakse paljud lõunapiiri ületada soovijad rakendusse CBP One, mis 2023. aasta jaanuaris käivitades väitis CBP algselt, et selle tulemuseks on ” ohutu, korrapärane ja humaanne ” piiritöötlus. See rakendus kogub ka teatud rahvusest taotlejate biomeetriline teave , CBP funktsioon laieneb tõenäoliselt tulevikus, kuna sõltuvus selle rakendusest suureneb.

Biomeetriliste sisenemis- ja riigist lahkumise süsteemide näiline ülemaailmne koordineerimine ei ole juhus, sest see on poliitiline algatus, mis on tihedalt seotud ÜRO Agenda 2030 ehk säästva arengu eesmärkidega (SDG). Täpsemalt on see seotud SDG 16 rakendamisega, mis sisaldab muu hulgas sätteid digitaalsete identiteedisüsteemide kohta. ÜRO on valinud ülemaailmse õiguskaitseorgani Interpoli SDG 16 “elluviijapartneriks “ . See otsus sünnitas lõpuks Interpoli SDG-ga kooskõlas olevad globaalsed politseitöö eesmärgid (GPG). Interpoli 196 liikmesriiki kiitsid GPGd heaks ja võtsid vastu 2017. aastal. Nagu Unlimited Hangout varem märkis , on Interpol ohtlik organisatsioon, kes usaldab nende eesmärkide ja nendega seotud poliitikate tohutut jõudu, kuna need toimivad “palgana-to-play” organisatsiooni ja on sattunud mitmesse märkimisväärsesse korruptsiooniskandaali.

Üks GPG-dest, GPG nr 2, on ” edendada piirijulgeolekut kogu maailmas “. Interpol märgib konkreetselt, et selle eesmärgi elluviimine hõlmab luureandmetel põhineva piirihalduse täiustatud ülemaailmsete standardite kehtestamist, sealhulgas piirivalve, piirikontrolli ja sellega seotud varustuse standardid. Nad jätkavad, et need standardid “peaks põhinema tehnoloogial ja digitaalsel arengul ja riskianalüüsil.” Mujal arutatakse, kuidas selle eesmärgi elluviimine hõlmab ka “biomeetriliste andmete haldamist ja jagamist, sealhulgas Interpoli biomeetrilise keskuse [” kaasaegne kurjategijate tuvastamise süsteem “] ja muude keskuste kasutamist . Interpol on selle jõupingutuse raames teinud koostööd biomeetrilise digitaalse ID ettevõtetega Idemia ja Onfido. Mõlemad ettevõtted hõlbustasid Covid-19 ajal vaktsiinipasside väljastamist ja aitavad praegu mõnes USA osariigis digitaalseid juhilubasid luua.

Interpoli rahastavad peamiselt Euroopa Komisjon ning Saksamaa, USA ja Kanada valitsused, kes kõik – nagu eespool märgitud – rakendavad samu biomeetrilisi sisenemis- ja väljumissüsteeme sarnase ajakava järgi. Paljud teised Interpoli liikmesriigid on aga samamoodi hoogustanud biomeetriliste, digitaalsete ID-de kasutuselevõttu välisreisimiseks ja koduseks kasutamiseks, sealhulgas lääne näiliselt vaenulikud riigid, nagu Venemaa ja Hiina . Valdav enamus maailma riike, olgu see lääne- või idariik, on allkirjastanud Interpoli GPG-d ja ÜRO SDG-d, mis mõlemad nõuavad kõikehõlmavaid biomeetrilisi digitaalseid ID-sid, mis on liidestatud digitaalse valuuta rahakotiga (olgu see CBDC või erasektori poolt välja antud ekvivalent). . Ülemaailmselt rakendatakse neid tegevuskavasid kiiresti, luues aluse väga tsentraliseeritud ülemaailmse valitsemise järgmisele ajastule.

Kuid mõnes riigis, näiteks Ameerika Ühendriikides, kus märkimisväärne osa elanikkonnast on muutunud digi-ID-de ja digitaalse programmeeritava raha suhtes ettevaatlikuks, tehakse enneolematuid jõupingutusi, et müüa seda globalistlikku poliitikat parempoolsete kõnepunktide kaudu, erinevalt aastat tagasi. Näiteks digitaalset programmeeritavat raha arendatakse USA-s mitte CBDC-na, vaid reguleeritud stabiilsete müntide ja märgistatud pangahoiuste seguna. Isegi ülemaailmseid süsinikuturge kujundatakse mitte nii, et see puudutaks kliimamuutusi, vaid innovatsiooni ja uue varade klassi kasumit. Nüüd näib, et ÜRO säästva arengu eesmärkidega seotud biomeetrilist „digitaalset piiri” – digitaalse ID infrastruktuuri põhikomponenti – müüakse peamiselt populistlikele parempoolsetele ja seda hakatakse kasutama ebaseadusliku sisserände vastu võitlemise sildi all. Erinevalt Iisraeli “targast seinast” saab need seinad “välja lülitada”, kui kriis on vaja toota ja nagu palju muud, kasutada neid samu tegevuskavasid müümiseks, mis suruvad meid kõiki globaalsesse avaliku ja erasektori panoptikumisse.

Artikli autor uuriv ajakirjanik Whitney Webb – ta on olnud professionaalne kirjanik, teadlane ja ajakirjanik alates 2016. aastast. Ta on kirjutanud mitmele veebisaidile ning aastatel 2017–2020 oli Mint Press Newsi personalikirjanik ja vanemreporter. Ta on Unlimited Hangouti kaastoimetaja ja raamatu One Nation Under Blackmail autor .

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Viimase kümnendi jooksul on mitmed riigid üle maailma, eesotsas Venemaa ja Hiinaga, suurendanud jõupingutusi, et vähendada oma sõltuvust peamisest rahvusvahelisest reservvaluutast. Alates dollariväliste tehingute levimuse vähendamisest kuni dollarite hoidmise vähendamiseni välisvaluutareservides kasutavad riigid meetmeid, et vähendada dollari mõju ülemaailmses kaubanduses.

Goldman Sachsi endine peaökonomist Jim O’Neill soovitas, et BRICS-i (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika) blokk peaks laiendama oma kohalolekut ja tõhustama alliansi tööd, et ohustada globaalsete finantsturgude hegemooniat.

Ajakirjas Global Policy Journal 26. märtsil avaldatud artiklis kirjutas O’Neill gruppi uute liikmete lisamisest, et tugevdada selle eesmärke, kui need riigid vastavad esialgsetele suure rahvaarvu säilitamise kriteeriumidele ja neil on paljutõotav majandus .

“USA dollar mängib ülemaailmses rahanduses liiga domineerivat rolli,” kirjutas O’Neill. “Alati, kui Föderaalreservi juhatus on alustanud rahapoliitika karmistamise või vastupidi – lõdvendamise perioode, on selle tagajärjed dollari väärtusele ja selle edasine mõju olnud dramaatilised.”

Kui BRICS-i pakt kasvab, võib see hõlbustada mitme valuuta globaalse finantssüsteemi tekkimist, lisas ta.

Venemaa riigiduuma aseesimees Aleksandr Babakov toetas BRICS-i partnerluse ettepanekut toota oma valuutat.

“Selle koosseis peaks põhinema uute rahaliste sidemete loomisel, mis on rajatud strateegiale, mis ei kaitse USA dollarit ega eurot, vaid moodustab pigem uue valuuta, mis on pädev meie ühiste eesmärkide saavutamiseks,” ütles ta hiljuti Peterburi rahvusvahelise majandusfoorumi üritusel . Indias New Delhis.

Lõuna-Aafrikas toimub 15. iga-aastane BRICS-i tippkohtumine 22.–24. augustil.

Eelmisel aastal avaldas Venemaa president Vladimir Putin oma pöördumises BRICSi ärifoorumi osalejatele, et “meie riikide valuutakorvil põhineva rahvusvahelise reservvaluuta loomine on läbivaatamisel”.

“Tahan rõhutada, et Venemaa strateegia ei muutu: tugevdades oma majanduslikku, tehnoloogilist ja teaduslikku potentsiaali, oleme valmis kõigi õiglaste partneritega avalikult töötama üksteise huvide austamise, rahvusvahelise õiguse tingimusteta ülimuslikkuse põhimõtete nimel, ning riikide ja rahvaste võrdsusel,” ütles Putin.

Seni ei oota BRICS-i liikmed valuutakorvi, vaid kasutavad oma enda rahvuslikku valuutat. Viimase aasta jooksul on palju tehinguid, kus Hiina, Venemaa ja teised partnerid on tegelenud riikidevahelise kaubavahetusega jüaanides, rublades, ruupiates ja muudes rahvsuslikes omavääringus.

Invasioonijärgne mittedollariline kiirendus

2014. aasta mais tulistasid Hiina ja Venemaa dollari kaotamise algatuse avalöögi, kirjutades alla koostööleppele, mis lööks dollari positsiooni valuutamäe tipust alla.

Kuid kuigi see on olnud kümnendi pikkune afäär, on dollari kaotamise jõupingutused kiirenenud pärast Moskva sissetungi Ukrainasse.

Ida-Euroopa sõjalise konflikti vahetu tulemusel külmutas USA valitsus ka Venemaa dollarireservid, paljastades, et Washington võib ohustada välismaalaste dollarivarasid, kui ametnikud ei kiida heaks teise valitsuse tegevust. Teine esialgne reaktsioon oli Venemaa juurdepääsu blokeerimine ülemaailmsele pankadevahelise finantstelekommunikatsiooni ühingule (SWIFT). Seda pangasuhtlusplatvormi kasutas ligikaudu 300 Venemaa panka ja finantsasutust.

JPMorgan Chase’i tegevjuht Jamie Dimon hoiatas, et Venemaa juurdepääsu blokeerimine SWIFT-ile tooks kaasa “soovimatud tagajärjed”, samas kui Goldman Sachs väitis, et see võimendab dollari kaotamise survet.

“Kuid nende volituste liigne kasutamine võib sundida teisi osalejaid proovima dollaritehinguid asendada, nagu Venemaa juba tegi teatud määral pärast varasemaid sanktsioone,” ütles pank.

Pärast seda, kui Kreml seisis 2014. aastal silmitsi Lääne juhitud sanktsioonide ja piirangute pommitamisega Krimmi annekteerimise ajal, investeeris Kreml SWIFT-i alternatiivi nimega SPFS (finantssõnumite edastamise süsteem).

Hiina on kokku pannud ka teise SWIFT-i asendaja nimega Cross-Border Interbank Payment System (CIPS), mis on pidevalt kasvanud alates 2020. aastast. 2023. aasta veebruari seisuga on CIPS-is ligi 1400 osalejat, kes töötlevad umbes 13 triljonit dollarit.

Brasiilia ja Hiina allkirjastasid 29. märtsil olulise lepingu USA dollari loovutamiseks ning kaubandus- ja finantstehingute arveldamiseks jüaanides ja reaalides, et “edendada veelgi suuremat kahepoolset kaubandust ja hõlbustada investeeringuid”.

See juhtus üks päev pärast seda, kui Hiina lõpetas oma esimese veeldatud maagaasi (LNG) ostu jüaanides. China National Offshore Oil Corp. (CNOOC) ja Prantsusmaa Total Energiesi vaheline tehing hõlmas 65 000 tonni Araabia Ühendemiraatidest hangitud LNG-d.

Hiina liider Xi Jinping teatas detsembris visiidil Saudi Araabiasse, et riik kasutab ära Shanghai nafta- ja maagaasibörsi (SHPGX), et arveldada rohkem nafta- ja gaasitehinguid jüaanides.

Putin kinnitas Xiga kohtumisel, et Moskva toetab jüaani kasutamist maksetes Venemaa ning Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika riikide vahel. Putin julgustas ka rohkem jüaanides nomineeritud kahepoolset kaubandust.

Enne sõja puhkemist olid rubla-jüaani kaubavahetuse mahud olematud. Sellest ajast alates on kahepoolsed rubla-jüaani kaubavahetuse mahud aga hüppeliselt kasvanud , ulatudes 2022. aasta lõpus 200 miljardi dollarini.

Kambodža ja Iraak on kinnitanud, et kavatsevad jüaanides rohkem kaubelda.

Saudi Araabia rahandusminister Mohammed Al-Jadaan tunnistas jaanuarikuises  intervjuus Bloomberg TV-le Davosis, et kuningriik on avatud kaubelda ka muude valuutadega peale dollari.

“Ei ole probleeme arutada, kuidas me oma kaubanduskokkuleppeid arveldame, kas see on USA dollarites, kas see on euro, kas see on Saudi riaal,” ütles ta. “Ma ei usu, et me loobume või välistame arutelu, mis aitab parandada kaubandust kogu maailmas.”

“Meil on väga strateegiline suhe Hiinaga ja samasugune strateegiline suhe ka teiste riikidega, sealhulgas USAga, ning me tahame seda arendada Euroopa ja teiste riikidega, kes soovivad ja suudavad meiega koostööd teha,” ütles Al-Jadaan. lisatud.

On spekuleeritud, et pärast Saudi Araabia sidemete taastamist Iraani ja Süüriaga võivad selle ristisõjaga liituda ka teised riigid.

Jaanuaris allkirjastasid Moskva ja Teheran lepingu Iraani kohaliku pankadevahelise telekommunikatsioonisüsteemi (SEPAM) ühendamiseks Venemaa SPFS-iga. See juhtus mitu kuud pärast seda, kui Iraani valuutabörs (ICE) noteeris rubla-riaali kauplemispaari, võimaldades kahel turul arveldada kaubandusmakseid nendes valuutades.

Välissuhete nõukogu (CFR) rahvusvahelise poliitökonoomika teadur Zongyuan Zoe Liu oletas , et Indiast võib saada suur liitlane dollarivastasel teljel.

“Kuigi India ei ole sellise dollari kaotamise partnerluse entusiastlik pooldaja, on ta välja töötanud viise Venemaaga kauplemiseks, minnes sanktsioonidest mööda,” arvas ta 2022. aasta märtsis.

India valitsus on kaalunud püsivamat ruupiakaubanduse arveldust Venemaaga pärast seda, kui import on aprillist detsembrini kasvanud aasta-aastalt ligi 400 protsenti. Pooled asutasid Venemaa relvamüügi lõpuleviimiseks ruupia-rubla vahetuse, et vältida USA sanktsioone.

Kuld ja CBDC-d

Kas kuld ja keskpanga digitaalsed valuutad (CBDC) võiksid mängida rolli deollariseerumise välksõjas?

Maailma kullanõukogu (WGC) andmetel oli 2022. aastal keskpankade kullanõudlus rekordiliselt kõrgeim, kuna need asutused ostsid enam kui 1100 tonni kulda ligikaudu 70 miljardi dollari väärtuses . See on dramaatiline pööre, kuna keskpangad on viimase 30 aasta jooksul olnud suures osas netomüüjad.

Hiina omandas 62 tonni kulda, tõstes selle kogumahu esimest korda üle 2000 tonni. Teised keskpanga ostjad olid Türgi (148 tonni), Egiptus (47 tonni), Katar (35 tonni), Iraak (34 tonni), India (33 tonni), Araabia Ühendemiraadid (25 tonni) ja Omaan (2 tonni). .

Keskpangad ostavad tavaliselt kulda, et tasakaalustada oma valuutareserve, mitmekesistada oma portfelle ja maandada fiat-valuutade eest.

“Meie viimane iga-aastane keskpankade kullauuring toob esile kaks keskpankade kulda hoidmise otsuste peamist tõukejõudu: selle tulemuslikkus kriisi ajal ja selle roll pikaajalise väärtuse säilitajana,” ütles WGC oma aruandes. “Siis pole üllatav, et geopoliitilise ebakindluse ja ohjeldamatu inflatsiooniga aasta jooksul otsustasid keskpangad jätkata kulla lisamist oma kassasse ja kiirendatud tempos.”

Juba kuid on levinud spekulatsioonid, et Venemaa ja tema liitlased on väliskaubanduse jaoks kullaga tagatud stabiilse mündi loomisel .

Kuid kuigi eksperdid väidavad, et need aruanded võisid olla ülehinnatud, võib CBDC-de kontseptsioon, mida kasutatakse laiemas dollari kaotamise võitluses, olla reaalsus.

Hiina on juhtinud ülemaailmset CBDC survet, ajendades teisi valitsusi ja keskpanku kiirendama oma valuuta digitaliseerimist. Tänu sellele on digitaalset jüaani kasutatud mitmes suuremas linnas, enam kui 261 miljoni e-jüaani rahakotiga. Hiina ametnikud on aga kokku puutunud mitmete takistustega, sealhulgas ebaselge kasutuselevõtu- ja kasutusmääradega.

Kuigi rahakotte on palju, on uuringud leidnud, et üksikute rahakottide keskmine saldo on praktiliselt tühine.

Strateegiliste ja rahvusvaheliste uuringute keskus (CSIS) ütleb, et teine ​​​​mure on olnud välisriigi lapsendamise vähesus.

“[Minu suutmatus leida alust välismaiste tarbijate seas näib peegeldavat nii digitaalse kui ka tavapärase jüaani suhteliselt vähest kasutamist väljaspool Hiinat,” kirjutas CSIS-i Theodore Benzmiller. “Ja kui Hiina ei suuda suurendada rahvusvahelist usaldust oma poliitilise süsteemi ja institutsioonide vastu, jääb see tõenäoliselt selliseks.”

Kuna Peking püüab tugevdada oma kohalolekut maailma valuutade seas, saavad CBDC-d teoreetiliselt seda algatust toetada, ütleb Jonathan Dharmapalan, eCurrency Mint Limited asutaja ja endine Deloitte’i nõustamispraktika vanem partner.

“Hiina on pikka aega tahtnud saada maailma valuutaks või reservvaluutaks. Kas CBDC-d aitavad selles? Likviidsuse huvides peame nägema Hiina kavatsusi muuta CBDC veel üheks tehinguid võimaldavaks hoovaks. Pole saladus, et nad on öelnud, et just seda nad teha tahavad,” rääkis ta ajalehele The Epoch Times.

Dharmapalan lisas, et CBDC-d võivad olla tõhusad ka lääne sanktsioonidest kõrvalehoidmisel, kuigi “peavad toimuma täiendavad sammud”.

Geopoliitilised vaatlejad väidavad, et Hiina juhitud eesmärk näib kaotada Aasia-sisesed piiriülesed maksed, mis kogub piirkonnas toetust.

“Eelmist aastat iseloomustas Aasia keskpankade hoogne tegevus, mille eesmärk oli uurida, kuidas saaks nn hulgimüügipõhiseid CBDC-sid võimendada oma riikide vastavate riiklike huvide edendamiseks, parandades sise- ja piirkonnasiseseid rahavoogusid,” märkis Robert . Greene, Carnegie Rahvusvahelise Rahu Sihtkapitali tehnoloogia ja rahvusvaheliste suhete programmi mitteresidendist teadlane.

Kambodža keskpanga ametnikud väidavad, et CBDC-d võivad suurendada dollari kaotamist ja turgutada kohalikke valuutasid.

„Kambodžat peetakse endiselt väga dollaripõhiseks majanduseks, kuigi enamik tehinguid on endiselt sularahapõhised. See võib takistada nii rahapoliitika tõhusat elluviimist kui ka maksesüsteemide arendamist,“ teatas Kambodža keskpank (NBC) valges raamatus.

Samal ajal on hinnanguliselt rohkem kui 100 riiki CBDC-dega töötamise mingis etapis.

Euroopa Komisjon teatas , et on välja tulemas digitaalse euroga, mis täiendaks euro pangatähti ja münte. Kanada on seni algatanud vaid avaliku arutelu. Indoneesia kavatseb toota digitaalset ruupiat kolmefaasiliselt. Brasiilia kavatseb CBDC välja anda 2024. aastal. Venemaa ja Jaapan testivad digitaalset rubla ja digitaalset jeeni aprillis.

Ametliku rahandus- ja finantsinstitutsioonide foorumi (OMFIF) poolt küsitletud ( pdf ) kaks kolmandikku keskpankadest väidavad, et nad annavad järgmise kümnendi jooksul välja CBDC.

Dollari kuningas troonilt?

Pärast Esimest maailmasõda hakkas USA dollar rahvusvahelise reservvaluutana välja tõrjuma Suurbritannia naelsterlingit. Pärast Teist maailmasõda asutas rahvusvaheline üldsus Bretton Woodsi süsteemi, võiddes tegelikult USA dollari maailma reservvaluutaks. Tollal oli raha tagatud kullaga. 1971. aastal kaotas toonane president Richard Nixon dollarite kullaks konverteeritavuse. Kuid see ei kahjustanud dollari atraktiivsust, sest see on aastakümneid olnud keskpankade ja globaalsete investorite jaoks turvaline vara.

USA dollariindeks (DXY), mis mõõdab rahalist kursi valuutakorvi suhtes, oli samuti eelmisel aastal tänu Föderaalreservi kvantitatiivsele karmistamisele tõusnud. See muutis USA kaupade, eriti dollarites nomineeritud kaupade impordi välisturgudel kallimaks.

Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ametlike välisvaluutareservide valuutakoosseisu ( COFER ) kohaselt moodustas USA dollar 2022. aastal endiselt ligikaudu 58 protsenti maailma reservidest, mis ei muutunud eelmise aastaga võrreldes. See on aga väiksem kui sajandi alguse 72 protsenti.

Samal ajal võib Hiina üritada USA majandust õõnestada, kuna ta vähendab oma riigi väärtpaberite osalust. Pekingi USA võlakohustused langesid jaanuaris 1,033 triljonilt dollarilt 17 protsenti 859 miljardi dollarini, näitasid rahandusministeeriumi andmed .

Vaatamata kasvavale arvule riikidele, kes soovivad jüaani vastu võtta, arvab geopoliitiline analüütik ja Scarab Risingi president Irina Tsukerman, et “dollar jääb lähitulevikus valitud valuutaks”.

„Aasia ja Aafrika riigid on mures stabiilsuse pärast; Eelkõige Aafrika ei saa endale spekulatiivseid ettevõtmisi lubada, ”rääkis ta ajalehele The Epoch Times. „Kogemus jüaaniga on suhteliselt uudne ja seda peetakse riskantseks; Eelkõige tunnevad kõik asjaosalised muret selle pärast, et Hiina on manipuleerinud valuuta väärtusega ja seda ülehinnanud.

Paljud majandussüsteemid ja institutsioonid, nagu IMF ja Maailmapank, sõltuvad endiselt dollarist, lisas Tsukerman.

See tähendab, et kui Ameerika kaotab oma reservvaluuta staatuse, “tähendab see USA dollari lõppu,” hoiatas Monica Crowley, endine USA rahandusministeeriumi avalike suhete sekretäri abi.

“On tõesti raske üle hinnata, kui katastroofiline oleks USA dollarist kui maailma globaalsest reservvaluutast loobumine,” ütles Crowley 25. märtsil Fox Newsile antud intervjuus , lisades, et riik on “seda privileegi kuritarvitanud täiesti hoolimatu rahandusega. ja fiskaalpoliitika nii palju aastaid.

“Kui arvate, et inflatsioon on praegu halb, siis lihtsalt oodake,” lisas Crowley. “Kuid mis veelgi olulisem, me kaotaksime oma majandusliku domineerimise ja me kaotaksime oma suurriigi staatuse.”

The Heritage Foundationi regionaalökonoomika teadur EJ Antoni usub , et nõudlus välis dollarites on “lasknud USA-l inflatsiooni eksportida, kulutada üle oma võimete ja jätnud välismaalastele lisatasu endasse võtma.” Kui rahvusvahelisel turul liikunud dollarid koju tagasi jõuaksid, konkureeriksid nad riigis juba olevate triljonitega.

“Kui dollari kaotamine edeneb, mis saab triljonitest dollaritest, mis on kogunenud maailmas alates 1944. aastast?” ta küsis.

“Sel hetkel ei ole hüperinflatsioon hüperbool,” märkis Antoni.

Artikli allikas: The Epoch Times

Loe lisaks:

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust