Ühel pool on poliitikud, tippärimehed ja finantsmaailma juhtfiguurid. Nad tunduvad nagu treenitud „külmad kivid“. Rahvas võib meeleavaldustel karjuda, meedia võib joonistada teravaid karikatuure ja sotsiaalmeedia keeda vihast, kuid nemad sammuvad tuimalt edasi, nagu ei kuuleks ega näeks midagi. Nad teevad oma asja karistamatuse tundega. Ent ometi — niipea kui keegi neid kiidab või toetab, süttivad nende avalikud suhted, PR-meeskonnad tänavad soojalt ja jagavad naeratusi.

Teisel pool on need, kes elavad alalises kaitseseisundis. Need on inimesed, kes reageerivad igale sähvatusele. Nad tümitavad teisi sotsiaalmeedias, jooksevad oma muresid kurtma uurivatesse telesaadetesse, kaebavad kohtusse ja asuvad raevukalt ennast kaitsma. Nad võtavad võhivõõra inimese kommentaari nii isiklikult, nagu oleks tegemist eluaegse vaenlase või petturi sõbraga. Iga väline riive vallandab kättemaksu või eneseõigustuse laviini.

Ja siis on kolmas liik. Inimesed, kes ei avalda arvamust ega anna teistele hinnanguid. Nad ei võitle, ei õigusta ega tõesta kellelegi midagi. Nad on lihtsalt olemas — elavad hingelised olendid, kes ei sekku välisesse mürasse, vaid elavad oma sügavas hingerütmis ja järgivad vaikselt oma radasid.

Miks see nii on? Mis toimub nende kolme tüübi sisemaailmas?

Kivi, Kilp ja Voolav Vesi

Idamaade filosoofias ja psühholoogias räägitakse tihti sellest, kuhu inimest on ankurdatud — kas tema ego, eesmärkide või hinge külge.

1. Kivi (Võimu ja eesmärgi soomus)

Poliitikute ja suurärimeeste reageerimatus ei ole mitte vaimne rahu, vaid süsteemne kaitsekiht ehk funktsionaalne insulatsioon. Kui Marcus Aurelius või stoikud õpetasid emotsionaalset vankumatust sisemise tarkuse kaudu, siis kaasaegne võimueliit kasutab seda teadliku taktikana: nad reageerivad vaid sellele, mis teenib nende eesmärki (kiitus, toetus, PR), ja ignoreerivad kõike, mis püüab neid teelt kõrvale kallutada. See on pragmaatiline tuimus. Kui sa ehitad pilvelõhkujat, ei saa sa iga kivi peale seisma jääda, mida teelt sinu pihta visatakse. Nende fookus on tulemusel, mitte teiste emotsioonidel.

2. Kilp (Haavatud ego ja identiteedi habrasus)

Need, kes tormavad kohtusse, vihastavad karikatuuride peale ja võitlevad iga kommentaariga, elavad identiteedis, mis sõltub 100% välisest peegeldusest. Kui keegi ütleb nende kohta midagi halba, tunneb nende ego ohtu oma olemasolule.

Nagu Mahatma Gandhi on öelnud: „Keegi ei saa mind vigastada ilma minu loata.“

Kui inimene reageerib teravalt, on kriitika tabanud kohta, mis on juba valus või ebakindel. Reageerimine ja rünnak on haavatud hinge hüüd kaitse järele.

3. Voolav Vesi (Hinge vaikus ja kohalolu)

Kolmas rühm inimesi teab täielikku tõde iseenda kohta. Kui India pühak Ramana Maharshi või joogi Paramahansa Yogananda kohtasid teiste inimeste pahatahtlikkust või kriitikat, ei reageerinud nad viha ega enesekaitsega. Nad mõistsid, et teise inimese arvamus ei kirjelda kunagi sind — see kirjeldab ainult arvamuse avaldaja sisemaailma.

Kui keegi viskab kivi vette, tekitab see laineid, aga vesi jääb veeks. Kui keegi viskab kivi tühjusesse, ei joonistu sinna isegi lainet. See on sisemine vabadus.

Poliitikute, tippärimeeste ja pangandustegelaste taga peituv tuimus ning teiste inimrühmade reageerimisviisid taanduvad sügavale motivatsiooni- ja teadvustasandite erinevusele.

1. Esimene liik: “Külmad kivid” (Poliitikud, tippärimehed, pankurid)

Nende navigeerimist ei suuna emotsioonid, vaid pragmatism, süsteemi lojaalsus ja kontroll.

• Spetsiaalsed treeningud ja meediaõpe: Nende psühholoogiline vastupidavus ei ole juhus. Nad läbivad ranged meediakoolitused (media training, kriisikommunikatsioon, kehakeele valitsemine), kus treenitakse teadlikult võimet mitte haarata sööta. Neile õpetatakse eristama mürataset sisulisest ohust.
• Musta võrgu maatriks, raha ja võim: Võimu- ja finantsladvikus tegutseb “lojaalsusprogrammide” süsteem — vastastikused sõltuvused, võrgustikud, finantshuvid ja mõjuvõim. Kui sinu tagala on kindlustatud suurte kapitalide, õigusmeeskondade ja võrgustiku poolt, tekib kaitstuse ja karistamatuse tunne. Rahva pahameel tundub neile vaid ajutise “süsteemimürana”, mis lahtub järgmise uudistetsükliga.
• Fookuse motivatsioon: Nende peamine motivatsioon on tulemus, võim ja eesmärk (seaduse läbisurumine, kasumi maksimeerimine, status quo hoidmine). Kui nad reageeriksid igale kriitikale, kaotaksid nad fookuse ja kontrolli. Nad vastavad vaid sellele, mis toob otsest kasu (kiitus, toetus, valijabaasi kasvatamine).

2. Teine liik: Ülereageerijad ja võitlejad (Meedia- ja kohtusõdjad)

Nende käitumist tõukab tagant haavatud ego, ohu tunnetamine ja välise heakskiidu vajadus.

• Identiteedi habrasus: Nende enesehinnang sõltub täielikult sellest, mida teised neist arvavad. Kui keegi neid ründab, tajub nende aju seda mitte sõnalise arvamusena, vaid eksistentsiaalse ohuna.
• Õigluse ja kättemaksu motivatsioon: Nad usuvad, et eneseõigustus, avalik vasturünnak või kohtusse kaebamine taastab nende väärikuse. Tegelikult toidab see aga lõputut konflikti, sest võitlus annab ajutise võimutunde (“ma ei lasknud endale liiga teha”).
• Draama-sõltuvus: Sotsiaalmeedia ja meedia tagaajamine pakub emotsionaalset laengut ja tähelepanu, mida nad alateadlikult otsivad.

3. Kolmas liik: Vaiksed kulgejad (Elavad hingelised olendid)

Nende tegevuse aluseks on sisemine selgus, vaimne vabadus ja lahtiütlemine välisest mürast.

• Eneseteadlikkus: Nad mõistavad, et teiste arvamused ei muuda nende tegelikku olemust. Kui keegi neid kiidab või laidab, jäävad nad samaks inimeseks.
• Energiatarkus: Nende motivatsioon on hoida oma elujõudu ja rahu. Nad teavad, et iga konflikt, vaatlus ja vasturünnak kulutab emotsionaalset resurssi, mida saab kasutada loomiseks ja elamiseks.
• Hingetee järgimine: Nad ei tegele maatriksi või teiste inimeste ego-mängudega, vaid keskenduvad oma isiklikule arengule, kohalolule ja kaasatundmisele.

Vaimsete valgustunud teejuhtide õpetused

Vaimsed liidrid, meistrid ja valgustunud õpetajad läbi ajaloo on töötanud täpselt sama struktuuriga. Nad ei üritanud maailma muuta läbi toore jõu, vaid teadvuse sageduse tõstmise ja psühholoogiliste võtete.

Selleks et suunata 1. klassi (võimueliit, süsteem) ja 2. klassi (ego-põhised võitlejad) 3. klassi (rahusse, valgusesse ja teadvustatusesse), kasutavad vaimsed juhid järgmisi tõestatud praktikaid:

1. Kuidas mõjutada ja suunata 1. klassi („Külmad kivid“, võimueliit, süsteem)?

1. klassi inimesi ei saa mõjutada emotsioneerimise, sõimamise ega süüdistamisega. See tekitab neis vaid täiendava kaitsekihi. Vaimsed liidrid kasutavad nende puhul süsteemseid ja eetilisi hoobasid:

• Satyagraha ehk „Tõe jõud“ (Mahatma Gandhi praktika): Gandhi ei rünnanud Suurbritannia võimukandjaid ega sõimanud neid. Ta kasvatas süsteemi sees moraalse enesekontrolli ja kõikumatu tõe olemuse. Ta näitas, et kui süsteemi ebaõiglus tuuakse valguse kätte täielikus rahumeelsuses, kaotab survestaja oma moraalse aluse ega saa enam funktsioneerida.
• Aktiivne peegeldamine läbi „Kannatliku Kaastunde“ (Thich Nhat Hanh): Zen-meister Thich Nhat Hanh kohtus poliitikute ja sõjaväejuhtidega, et õpetada neid esmalt kuulama. Ta eeldas, et ka süsteemi juhtival inimesel on sügav sisemine hirm ja üksindus. Vaimsed õpetajad ei kohtle poliitikut kui „kurjust“, vaid kui haavatud olendit, kes on võimuiha lõksus.
• Ahela murdmine läbi vägivallatuse (Ahimsa): Kui 1. klass ootab rahvalt vastuhakku või rünnakut (mis annaks neile seadusliku õiguse jõudu kasutada), siis täielik vägivallatu meelekindlus halvab nende maatriksi. Süsteem ei tea, mida teha inimesega, kes ei karda ja kes ei vasta vihale vihaga.

2. Kuidas mõjutada ja suunata 2. klassi (Ülereageerijad, ego-sõdijad)?

2. klassi motivatsiooniks on hirm, haavatus ja vajadus tähelepanu järele. Neid ei saa muuta neile vastandudes, sest vastandumine annab nende võitlusele toitu.

• Vaikuse ja ruumi hoidmine (Sisemine paus): Kui 2. klassi inimene ründab, ei vasta vaimne juht samal tasandil. Kui rünnakule vastatakse täieliku kohalolu, rahuliku pilgu ja vaikusega, unustab ründaja oma “stsenaariumi”. Tema ego ei saa oodatud konflikti-energiat ja tühjeneb.
• Kaastundlik kuulamine (Radical Empathy): Martin Luther King Jr. ja Nelson Mandela kasutasid meetodit, kus nad ei vaielnud oma kriitikutega, vaid küsisid: „Mis on see valus koht sinu sees, mis paneb sind nii käituma?“ Kui võitleja tunneb, et teda kuulatakse ilma hukkamõistuta, langeb tema vajadus rünnata.
• Sildi eemaldamine (Ego identiteedi murendamine): Vaimne õpetaja aitab 2. klassi olendil mõista, et ta ei ole oma emotsioon ega oma arvamus. Neile õpetatakse vaatleja rolli: “Sinu sees on viha, aga Sina ei ole see viha.” See tõmbab neid järk-järgult välja sotsiaalmeedia ja meedia reageerimislõksudest.

3. Tööriistad 1. ja 2. klassi suunamiseks 3. klassi (Rahu ja Valgus)

Eesmärk ei ole inimesi vägisi muuta, vaid luua keskkond, kus nad soovivad ise nihkuda teise teadvuse seisundisse.

1. Välise sööda eemaldamine (Energia nälgimine):
   • Niipea kui ühiskond lõpetab 2. klassi draama jälgimise (ei kliki, ei jaga, ei reageeri) ja 1. klassi manipuleerivate märkide toitmise, kaotavad nad oma tegevuselt energia. Nende maatriks kukub kokku, sest sellel puudub vaatajaskond.
2. Kollektiivse väljamuutuse tekitamine (Maharishi efekt):
   • Teaduslikult on uuritud nn Maharishi efekti: kui teatav hulk inimesi ühiskonnas mediteerib ja hoiab sügavat sisemist rahu (3. klassi seisund), langeb kuritegevuse, konfliktide ja meediaagressiooni tase kogu piirkonnas. Kõrgem teadvussagedus “tõmbab” madalamaid sagedusi automaatselt ülespoole.
3. Isiklik eeskuju kui “majakas” (Radical Presence):
   • Sina ei saa õpetada 1. ja 2. klassi inimesi rahus elama neid õpetades või arvustades (sest see teeks sinust endast 2. klassi võitleja). Ainus tõeline viis neid suunata on olla ise vankumatu rahu näide.
   • Kui nad näevad inimest, keda ei saa osta raha ega võimuga (1. klass) ja keda ei saa vihastada ühegi solvanguga (2. klass), tekib neis loomulik uudishimu: „Kuidas ta seda teeb? Kust tuleb tema jõud?“

Tarkusetera:

„Pimedus ei saa peletada pimedust; seda suudab vaid valgus. Viha ei saa peletada viha; seda suudab vaid armastus.“ — Martin Luther King Jr.

Selleks et suunata teisi rahusse, pead ise lõpetama sõja oma sisemaailmas. Kuidas sina, armas lugeja, tunned — milline neist praktikatest resoneerib sinu igapäevaeluga kõige rohkem?

Mida reaalne elu meile õpetab?

Mõtle korraks Lõuna-Aafrika liidrile Nelson Mandelale. Kui ta veetis 27 aastat vanglas, oli tal igakülgne põhjus olla vihane, kaevata, võidelda ja vihata oma tagakiusajaid. Ent kui ta vanglast vabanes, valis ta andestuse ja rahu. Kui temalt küsiti, miks ta oma ründajatele kätte ei maksa, vastas ta: „Viha on nagu mürgi joomine lootuses, et see tapab su vaenlased.“

Kaasaegne maailm oma sotsiaalmeedia ja pideva müraga püüab meid igal sekundil tõmmata võitlusse. Sulle söödetakse ette teemasid, mis peaksid sind vihastama, panema sind arvamust avaldama, teisi hukka mõistma ja teiste tegevusi hindama.

Kuid mäleta: Iga kord, kui sa reageerid teise inimese provokatsioonile, annad sa oma isikliku väe ja rahu sellele inimesele ära.

Raputus ja soovitused: Kuidas elada rahus ja valguses?

Kui tunned, et teiste arvamused, hinnangud või ülekohtused sõnad hakkavad sind kõigutama ja tekitavad tahtmist vastu rünnata või ennast tõestada, tee järgmist:

• Mõista, et teise inimese arvamusel pole sinuga pistmist. Kui keegi sind arvustab, räägib ta oma hirmudest, oma piirangutest ja oma sisemisest valust. Sina oled vaid lõuend, kuhu ta oma projektsiooni maalib.
• Lõpeta vajadus olla mõistetud. Sa ei pea kõigile meeldima. Sa ei pea kellelegi tõestama, et sul on õigus. Tõde ei vaja kaitsekõnet — see lihtsalt on. Sinu rahu on väärtuslikum kui võit mõnes mõttetus sõnasõjas.
• Vali vaatleja roll. Ole nagu vana joogi mäetipus. Vaata, kuidas maailm keeb, kuidas inimesed otsivad draamat ja kuidas meedia toitub konfliktidest. Vaata seda kõike kaastundega, aga ära astu lavale näitlejaks.
• Harjuta andestust kui isiklikku hügieeni. Andestamine ei tähenda teise inimese käitumise heakskiitmist. See tähendab seda, et sa otsustad mitte kanda võõrast prügi oma südames.
• Leia oma hingetee rütm. Need inimesed, kes ei võitle ega tõesta midagi, on leidnud oma sisemise majaka. Kui sinu süda on ankurdatud millegi suurema külge — olgu selleks armastus, loodus, loomine või puhas olemasolu —, siis välised tormid ei ulatu sinu sügavusteni.

Maailm ei vaja rohkem võitlejaid, kohtuskäijaid ega neid, kes teisi meedias tümitavad. Maailm vajab meeleheitlikult inimesi, kes julgevad olla rahu ise. Ole see inimene, kes suudab tormi keskel naeratada, teistele andestada ja astuda oma rada edasi — vaikselt, valgusrikkalt ja elavalt.

Loe minu raamatust “Pimeduse ja valguse kroonika”, kuidas saavutada harmoonia:

Lõpetuseks oluline meeldetuletus

Me peame mõistma ja aktsepteerima, et see maailm on ja jääb duaalseks — valguse ja pimeduse, rahu ja tormi ühiseks õppeväljaks. Pimedus ei kao kuhugi, sest ilma varjuta ei oleks meil võimalik teadvustada valgust. Meie eesmärk ei ole pimedust hävitada ega selle vastu sõdida, vaid seda mõista ja taltsutada, et see astuks harmoonilisse tantsu valgusega. Kui valguses viibivad olendid õpivad vaatama pimedusse ilma hirmuta ja pimeduses olijad saavad võimaluse näha valgust ilma häbitundeta, sünnib tegelik koostöö. Selles rahus ja teadvelolekus lakkab pimedus olemast vaenlane — sellest saab meie suurim õpetaja, mis tuletab meile iga päev meelde, kes me tegelikult oleme ja kuhu poole me oma sammud seame.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:

Loe lisaks:

Kaasaja haridusasutuse tugevused ja nõrkused. Intelligentsuse ja teadmiste tähtsus

Kaasaegne haridus

Haridussüsteem ehitab üles väga spetsiifilist tüüpi intelligentsust, kui seda ei tasakaalusta iseõppimine ja emotsionaalne intelligentsus.

Paljud dekaanid ja residentuuridirektorid on kurtnud, et haridusasutus ei arenda piisavalt kriitilist mõtlemist.

Teadmiste kogumise protsessi ajal on oluline ära tunda, kui olete jõudnud punkti, kus te kiindute sellesse, mis on juba teada, kinnitades oma olemasolevat teadmistebaasi kõrvaliste detailidega.

Oluline ära tunda, millistel asjadel on tegelikult sügavus ja väärtus, mis õigustab aastate, kui mitte aastakümnete veetmist neis meisterlikkuse arendamisel.

See nõuab sellise fookuse omaksvõtmist, mis võimaldab teil näha ja aktsepteerida vastuolusid teema sees, et saaksite selle taga oleva saladuse järk-järgult lahti harutada.

Kui suudate lõpuks aru saada põhiprotsessidest, mis lõpuks millegi aluseks, võivad need teadmised sageli võimaldada kiiresti mõista paljusid näiliselt mitteseotud nähtusi, sest kuigi paljud pinnal olevad asjad tunduvad erinevad, nende keskmes on need sageli samad.

Inimesed eeldavad sageli, et kui nad järgivad teed, mille ühiskond neile ette näeb, et kõik “õnnestub“, kuigi tegelikkus võib olla selle kujutluspildiga vastuolus. Näiteks valitakse teatud õppesuund selle alusel, kui palju toob see sisse tulevikus raha – ja enamik neist on nüüd õnnetud, sest nende süda ei olnud selle taga, mida nad lõpuks professionaalselt tegema pidid.

Kaasaegse hariduse ümberkujundamine

Viimaste dekaadide jooksul on haridussüsteemi fookus nihkunud ebapropotsionaalselt võimestatud valijaskonna loomiselt alluvate rahvamasside tootmisele, kes eksisteerisid ainult selleks, et täita oma eelnevalt määratud ühiskondlikke rolle. Näitlikustamiseks:

• 1903. aastal asutas John D. Rockefeller USA-s üldharidusameti, ⁽¹⁾ mis aastakümnete jooksul (koos Carnegie sihtasutusega) andis miljardeid koolidele, kuni 1973. aastal loodi haridusministeerium. Need alused kujundasid ümber hariduse, ⁽²⁾ muutes selle kohalikult hallatavast protsessist jäigaks ja kohustuslikuks tsentraalselt kontrollitavaks protsessiks.

Rockefelleri Sihtasutuse direktori väitel eesmärk oli juurutada haridusmudelit, mis koolitab elanikkonda nõuetele vastavateks orjadeks, kellel puudus kriitiline mõtlemine. ⁽³⁾

• 1960. aastatel koostas Maailma Majandusfoorumile eelnenud rühm dokumente, mis kirjeldasid üksikasjalikult ülemaailmset plaani rahvamasside vaesumiseks, et kõik oleksid valmis alluma korporatiivsetele töökohtadele, tagades sellega olukorra, kus inimesed järgivad nõudeid ja teevad kõik, mida valitsev kokkupõrge soovis.

• Eliitkoolide inimestest pidi saama valitsev klass. Nende koolide haridusprotsess on märkimisväärselt erinev, kuna soodustab näiteks kriitilist mõtlemist.

• Koolmeister John Taylor Gatto kirjutas põhjalikult sellest, kuidas anglo-ameerika formaalharidus on muutunud: ⁽⁴⁾ nii et kui lapsed olid oma elu alguses, et õppida ja arendada oma identiteeti, suruti nad selle asemel steriilsesse keskkonda, et lahutada nad kõigist eluga seotud interaktsioonidest ja kogemustest, mis võimaldasid neil arendada oma identiteeti ja saada funktsionaalseteks ühiskonnaliikmeteks.

Samamoodi tegi täiskasvanuhariduse ja kogukonna arenguga seotud küsimustega tegelenud Iván Illich tähelepaneku, ⁽⁵⁾ et kui inimesi “õpetatakse“ jäigas raamistikus, kaotavad nad suure osa oma loomupärasest võimest „õppida“.

[Illichi sõnul põhinevad kaasaegse ühiskonna probleemid neljal müüdil: institutsionaalsed, üldistatavad väärtused (näiteks institutsionaalse hariduse tähtsus ja väärtustamine), väärtuste mõõtmine (rohkem institutsionaalset haridust on parem), väärtuste pakendamine (levitamine õppeasutuse kaudu) ja isekorduv areng. Illichi sõnul on hariduse põhiprobleemid selle sundus ja individuaalse õppimissoovi allasurumine, sotsiaalse integratsiooni peatamine, inimesi alavääriv hindamissüsteem ja ebavõrdsuse tekitamine, selle manipuleeriv olemus ja kohanemine nende tahtega, kes on parajasti võimul, varjatud õppekava ja see, et koolid valivad edukaid inimesi tunnistuste järgi.

Lahendusena pakkus Illich välja haridusmudeli, mis täidab hariduse kolme peamist eesmärki: pakkuda ressursse kõigile, kes soovivad õppida kõigil eluetappidel, pakkuda võimalusi siduda neid inimesi omavahel, kes soovivad õppida ja õpetada, pakkuda avatud õppimisvõimalusi, luues foorumeid, kus inimestel on võimalus oma ideid ja avastusi avalikult tutvustada. Tema sõnul igapäevaelus õppimine peaks toimuma raamatute asemel läbi kogemuste. Selle abistamiseks tuleks tema sõnul pakkuda õppepanku, kust saab õppimist abistavaid vahendeid. – toim.]

Vastupidised kognitiivsed algoritmid

Probleemide lahendamiseks kasutatakse sageli kahte lähenemisviisi:

• “Õige aju“ mõtlemine: kaasake aju loomingulised võimed (ja alateadvus), olge võimelised nägema enda ees olevat laia pilti ja seejärel püütke jõuda uuendusliku lahenduseni teie ees seisvale probleemile. See võimaldab saada tohutuid teadmisi, kuid samal ajal neil, kellel on eelsoodumus sellele, sageli raskusi praktiliste igapäevaste vajaduste rahuldamisega, millega silmitsi seistakse.

• “Vasaku aju“ mõtlemine: jätke meelde rida loendeid, keskenduge mõnele reduktsionistlikule detailile ja seejärel käivitage jõuliselt loogika või algoritmi ahel, mis kasutab neid loendeid lahenduse leidmiseks. See on tõhus vajalike asjade tegemiseks, kuid lukustab kasutaja sageli sellesse, et ta ei näe kriitilisi üksikasju väljaspool nende raamistikku.

Märkus: massivaktsineerimisest tulenev neuroloogiline kahjustus soodustab vigastatute mõtlemist vasakule ajule. Vaktsiinipoliitika pakub kriitilist tahku, kuna nende loodud mikrolöögid ja autoimmuunsus tekitavad sageli neuroloogilisi vigastusi. Allasurutud andmed näitavad omakorda, et vaktsineerimine on inimeste meelt põhjalikult muutnud, sundides haridussüsteemi end täielikult ümber korraldama.

Vasaku ja parema aju tasakaalustatud mõtlemine on ühiskonna jaoks hädavajalik. Vasaku aju mõtlemise probleem seisneb selles, et see kipub keskenduma ühele “lahendusele“, mis välistab parima vastuse kaalumise.

Näiteks meditsiinikool väärtustab sageli ainult neid meedikuid, kes on märkimisväärselt osavad oma kliiniliste algoritmide täitmisel, kuid ei saa patsiente aidata, nende algoritmid lihtsalt ei ole rakendatavad.

Protsess ise on mõnevõrra analoogne hamstriga, kes on hamstri rattaga puuris lõksus. Kui hamster teeb seda, mida ta teab teha (joosta hamstri rattal), olenemata sellest, kui kiiresti see läheb, ei saa ta kunagi puurist põgeneda, samas kui hamster tuli rattalt maha, nägi ta väljapääsu ja lahkus puurist.

Omakorda, kui vaadata, kuidas inimesed üritavad täita vigast algoritmi, mis neile anti nende ees seisva veidra probleemi lahendamiseks, tundub sageli, nagu töötaks nende ajus olev ratas ülekäigurajal, püüdes asjatult seda probleemi lahendada.

Kognitiivsete algoritmide arutamine

Argumendid on äärmiselt korduvad, kuni selleni välja, et nende loogika arutluskäiku jälgides on järeldused ennustatavad üle 90% sellest, mida nad ütlevad selleks ajaks, kui nad oma paar esimest lauset lõpetavad.

Sageli, kui nad neid skripte kasutavad, eralduvad nad erineval määral ja sisenevad hüpnootilisesse seisundisse, kus nad kaotavad teadlikkuse paljudest asjadest väljaspool vahetut punkti, mida nad arutavad, eriti kui nad seisavad silmitsi tõenditega, mis nende olemasoleva uskumuste süsteemi avalikult ümber lükkavad.

Tavaliselt on nende järgitav “algoritm“ skannida kiiresti läbi kõik, mida neile esitate, kuni nad leiavad, et midagi võib rünnata (nt kuna nad juba teavad skripti selle ründamiseks), millisel hetkel ei suuda nad näha ülejäänud teie argumenti ja keskenduvad oma rünnakupunktile.

Lühidalt öeldes ei keskendu nad tõsiasjade mõistmisele, vaid pigem näilise vastuse leidmisele. Tavaliselt, mida haritum või intellektuaalselt intelligentsem on vastaja, seda agressiivsemalt ja refleksiivsemalt ta seda teeb. Kanada Toronto ülikooli emeriitprofessor Keith E. Stanovich on sellise toimimismustri kohta öelnud, et „kognitiivne keerukus ei nõrgenda eelarvamuste pimeala“. ⁽⁶⁾

Need vastused võivad hõlmata arutlusvigu, kus kellelgi on loomupärane eelarvamus, mis paneb nad millestki muidu ilmsest ilma jääma (nt hamster on nii keskendunud oma rattale, et ei saa puurist lahkuda) ja et paljudel juhtudel näib pimepanuste olemasolu olevat tingitud sellest, et nad ei taha probleemi läbi mõelda ja selle asemel lihtsalt kinnitada esimest asja, mis pähe hüppab.

Teadusuuring ⁽⁷⁾ toob esile pimepanuste põhitahu, kuigi inimesed oskavad neid teistes väga hästi ära tunda, ei näe nad tavaliselt oma pimepanuseid.

Kõige tähtsam, et kognitiivselt keerukad ja „intelligentsed“ isikud ei ole kaitstud nende eelarvamuste saagiks langemise eest ja kui üldse, siis tegelevad nendega tõenäolisemalt. Siin on kaks näidet:

Koroonaperioodi ajal keskenduti narratiivi tõestamisele nii tugevalt, et kõik seda toetavad argumendid võetakse vastu, olenemata selle absurdsusest.

Surgisphere’i skandaal ⁽⁸⁾ sai tuntuks selle poolest, et meditsiiniajakirjas Lancet avaldati uuring, mis “tõestas“ hüdroksüklorokviini ohutuse puudumist. Andmekogum, kust see pärineb, ei oleks kunagi saanud põhjapanevate järelduste tegemisel arvestada ja sellel oli arvukalt punaseid lippe, mis näitasid, et see oli võltsing. Hiljuti said teatavaks niidid, ⁽⁹⁾ kus juhtiv hüdroksüklorokviini uurija oli näidanud, miks Surgisphere’i andmed on tõenäoliselt võltsitud.

Lühidalt, Stanovichi uurimistöö ⁽¹⁰⁾ annab selgituse, miks intelligentsemad inimesed on vähem võimelised nägema enda ees olevaid asju, mis seavad kahtluse alla nende olemasolevad uskumused, võttes sageli kasutusele valed loogilised eeldused, mida nad seejärel oma argumentide alusena kasutavad.

Ankurdamine reaalsusesse

Ohtlikud kultused meelitavad enda ridadesse sageli inimesi, kellel oli juba olemasolev lahtiühendamine iseendast ja et kultus lasi neil tegeleda mitmesuguste vaimsete praktikatega, mis seda lahtiühendamist veelgi süvendasid.

Gatto järgi, kui haridusasutus eraldab lapsed laiemast ühiskonnast, kaotasid nad ankrud, mis olid vajalikud selleks, et nad saaksid arendada oma enesetunnet, enesehinnangut, empaatiat teiste suhtes ning loovust ja eneseteadlikkust. Omakorda leidis ta järjekindlalt, et õpilased said kasu sellistest ülesannetest nagu ühiskondlik tegevus kogukonna täiskasvanutega.

Impeeriumid on ajaloo jooksul järginud järjepidevat mustrit: meteooritõusule järgneb dekadentsi ja kokkuvarisemise periood umbes 250 aastat pärast impeeriumi asutamist. Inglise kindral, kes lõi selle mudeli, teoretiseeris, et see tulenes impeeriumi edust, muutes impeeriumi rikkaks, mis omakorda viis selleni, et impeeriumi kodanikud keskendusid impeeriumi edendamise asemel raha teenimisele, tekitades seejärel saatusliku dekadentsi ajastu.

Näib, et üleminek intellektuaalsuselt dekadentsile on tingitud sellest, et ühiskonna “eliit“ eraldub selle üles ehitanud impeeriumi võitlustest ja igapäevaelu raskustest. Selle tulemusena muutus nende reaalsuse kontseptsioon nende mõtetes intellektuaalseks ideeks, kus kõik, millest nad tegelikult hoolisid, olid nende ideede eelised (nt “õige olemine“) ja peagi juhiti neid mitmesuguste düsfunktsionaalsete ideoloogiate alla, mis olid küll vastuolus reaalsusega, kuid mida oli lihtne intellektuaalselt ratsionaliseerida (eeldusel, et sobivad kognitiivsed eelarvamused olid paigas).

Järeldus

Tõhus on arendada seotud tüüpi intelligentsust, mis toetaks teie peamist eesmärki, kui keskenduda lihtsalt soovitud intelligentsuse täiustamisele.

Praegu elab tsiviilühiskond läbi märkimisväärset ebastabiilsuse perioodi. Õnneks on koroonaperiood äratanud avalikkuse silmad kulisside taga eksisteerinud mädanikule ja nüüd on tõeline entusiasm tasakaalustatuma ja avarama viisi järele vaadata meid ümbritsevat maailma, millel on tõenäoliselt potentsiaal ühiskonda muuta paremaks paigaks kui ta oli eile.

Toimetas Revo Jaansoo

Kogu artiklit saab vaadata: Mercola.com

Allikad ja viited

• ^1, 2, 3 Tasuta areneda, 16. juuni 2012
• ⁴ Päike, juuni 1990
• ⁵ Deschooling Society, 1970 (arhiveeritud)
• ^6, 7, 10 Isiksuse ja sotsiaalpsühholoogia ajakiri 103.3 (2012): 506 (arhiveeritud)
• ⁸ Teadlane, 1. oktoober 2020
• ⁹ X-is: MD, PhD David Gorski, 26. mai 2020

Pandeemia ja sõda on inimesi palju mõtlema pannud, mis tegelikult siin maailmas toimub ning tänu sellele on “nägijate” hulk ajaga kasvanud.

Olen palju rääkinud kooliprogrammist ning sellest, kuidas koolides programmeeritakse inimesi. Mida kõrgem on haridustase, seda kõrgem on programmeeritus. Olles ise aastast 2019 poliitikas, on seda kenasti näha olnud nt noorpoliitikute puhul. Algul nad räägivad juttu, mis tuleb südamest nagu looja seda soovib, kuid ennast ülikoolis täiendades need noored poliitikud muutuvad. Peagi inimesed enam ei mõista üldse, mida võõraste terminitega noorpoliitikud rahvaga kõneledes silmas peavad ning miks noorpoliitikud on hakanud kalduma globalismi suunas. Kui hakkad nende käest küsima, siis vaikitakse või öeldakse, et käi koolis ja saad ka need teadmised. 

Selle juures paljud haritlased kiidavad veel kõrvalt: “Kui see noorpoliitik kunagi alustas, võrreldes praegusega, kuidas on ikka arenenud!” Seda ütlevad haritlased, kes on oma eluea jooksul sama üritanud, kuid paraku mõistus ja ideoloogia pole võimaldanud säärast arengut, sest võibolla ei ole oldud süsteemi jaoks nii kõlbulik, kui praegune andekas ja haritud noorpoliitik.  

“Saa kõrgharidus!” ehk saa sama programmeerituks, kui mina olen!

Kool institutsioonina on kaotanud ammu oma tegeliku eesmärgi – saada teadmisi ja elutarkusi. Selle asemel programmeeritakse juba lasteaiast saati kuni ülikooli lõpuni globalistliku ideoloogiat. Programmi osaks on sallivus, homopropaganda, sooneutraalsus ja rohepööre. Neid ei ole toodud veel otseselt eraldi õppeainetena välja, vaid sujuvalt tikitud õppeainete sisse, mille tõttu on ka õppeained ideoloogiliselt kaldu.

Milleks on vaja inimesi programmeerida?

Inimesi on vaja programmeerida selleks, et teenida eliidi poolt loodud süsteemi.

Eelmisest sajandist on jäänud arusaam, et poliitikat peavad tegema ainult kõrgelt haritud inimesed. Mõistan, et haridust on vaja, et saavutada filigraanne kirjaoskus ning asjadest õige arusaam. Ühe olulise faktorina poliitikas on asjadest arusaamine ning ”õiget arusaamist” kujundatakse koolides. Muidugi on iga poliitiku oma asi, palju ta koolis omandatut reaalselt poliitika tegemisel ära kasutab. Üldjuhul konservatiivid üritavad koolis saadud ”õigeid teadmisi” ümber lükata, mille tõttu on neil ka väga keeruline riikide valitsustesse pürgida, sest nad lihtsalt pidurdaks globalistide plaane.

Globalistid ei ole rumalad ning nad näevad kuhu suunas maailm liigub ning nad panevad programmeerimise oma kasuks väga nutikalt tööle. Sammud on vana ühiskonda ahhetama panevad, kuid suure tõenäosusega pikemas perspektiivis väga tõhusad ideoloogiliselt. Seda on tegelikult juba inimkond varem näinud sotsialistlikes riikides nt NSVL ajal.

Kristina Kallase lüke põhiharidusega noor võtta oma nõunikuks on üsnagi julge, kuid pidades ajalugu silmas, ennekõike loogiline samm, sest see võsuke on kasvatatud väga liberaalselt ning isiku poolest on ta ühiskonnaaktivist. Teda poliitikasse istudades saab aja jooksul voolida vankumatu tinasõduri, kes seisab konservatiivsele Eestile tugevalt vastu ning keda saab globalistidele eeskujuks tuua jõulise liberaalglobalistliku agenda edasiviijana. 

Globalismi tähtsus maailmas:

Olenemata, kas me kuulume vähesel või suuremal määral liberaalide või konservatiivide hulka, toetume kõik globalistlikule poliitikale, kuna teistmoodi lihtsalt pole lääne tsivilisatsioonis enam võimalik tegutseda – vastasel juhul tabaks meid Põhja-Korea saatus või riik lihtsalt kaaperdatakse nagu seda Kaja Kallase valitsus on teinud.

Globalismist ei päästaks meid isegi Venemaa, kui ta peaks Eesti vallutama, sest nagu teame, oli ka Putin ja Venemaa enne Ukraina sõda Klaus Schwabi uue maailmakorra loomise organisatsiooni liige. Hetkel küll Venemaa sepistab oma liitlastega uut maailmakorda, kuid ilmselgelt, kui saavad maad jagatud, hakkavad uue maailmakorra sepistajad omavahel tihedalt koostööd tegema.

Globalismi üheks ülesandeks on saada maailma populatsioon kontrolli alla.

Globalistide jaoks on planeedil elav ühiskond kui lambakari, keda pügada, et saada villa ning kui kari liiga suureks läheb, tuleb osa tapamajja saata.

Ka selles küsimuses täidab suurt rolli haridus. Plaan on üsnagi salakaval ning seda tõestas “nägijatele” COVIDI pandeemia ja vaktsineerimine ning selle propaganda. Inimesed, kellele terve elu on õpetatud, et teadust tuleb usaldada ning et vaktsiinid on päästnud inimkonna paljudest surmavatest haigustes või need üldse ära kaotanud, usuvad täiesti pimesi sellesse.

Eks muidugi on kohati selles ka õigus, kuid COVIDI pandeemia oli lõks ning need vaktsiinid ei ole need vaktsiinid, mis elusid peaks päästma. Seda tõestab kultuuriinimeste ja haritlaste äkksurmade laine just peale vaktsineerimist. Äkksurmade laine jätkub siiani. Ülemaailmselt äkksurmade ning ka vastsündinute suremus on hüppeliselt tõusnud. Samuti tean juhtumeid, kus just peale vaktsineerimist hakkas vähk arenema ja inimesed surid.

Samuti on räägitud palju, et COVIDI vaktsiin põhjustab viljatust.

Kokkuvõttes on see kõik nii ilmne, miks seda tehakse, kuid paraku suurem osa inimesi usub siiralt globalismi ja selle õilsasse eesmärki – täpselt nii nagu stalinistid uskusid õndsal nõukogude ajal kommunismi.

Loo autor: Konservatiivne Mõtiskleja

Ma tean, et paljud vanemad, kes soovivad jätta last koduõppele, mõtlevad augustis hirmust kantuna, et äkki ikka prooviks kooli, kasvõi kuu aega. Sest vastutuse võtmine oma elu ja laste elu eest tundub hirmutav, kui oled harjunud, et vastutab keegi teine. Kas on vaja sellist segadust luua? Et natukeseks paneme kooli ja kui üldse ei saa, siis võtame koju. Järjekindluse huvides on palju lihtsam alustada 1. septembrit juba kodust, kui see vajadus on tekkinud ja soov olemas. Lahendused selleks on olemas ning neid ma selles ja jätkuartiklis lähemalt käsitlengi.  

Samas mõistan hästi neid hirme, sest olen ise kunagi selles kohas olnud. Seda mõistavad ka koduõppekoordinaatorid. Võib-olla on neid mõistjad ka rohkem, kuid mina räägin nendest, keda kindla peale tean. Koordinaatorid on toredad teadlikud inimesed, kes on võtnud mõne kooli juures koduõpet vedada ja pühendada end koduõppeperedele. Nad on valmis kasvõi maikuus võtma lapse koduõppele vastu, kui olukord keeruliseks läinud ja muudmoodi edasi minna enam ei tundu võimalik, isegi järelejäänud kuu jooksul.

Koos avalduse esitamisega peetakse ka sobivusvestlus. Sellel vestlusel uurib koordinaator, kas lapsevanemad on teadlikud võetavatest kohustustest ja kas nad on suutelised pakkuma lapsele sobivaid võimalusi. Koduõppevanem ei pea olema õpetaja ega spetsialist igas aines. Ta peab olema hoolitsev vanem, kes on valmis pühendama oma lapsele aega ja tähelepanu. Esimeses kahes kooliastmes on õppeained nii lihtsad, nendega saab hakkama iga koolis käinud lapsevanem. Kolmandas võib olukord osutuda keerulisemaks, kuid siin on üks tore konks. Kolmandasse kooliastmesse jõudnud koduõpilane on tavaliselt sedavõrd usin ja iseseisev, et vanema juhendamist on vähe tarvis. Seda eeldusel, et koduõpilane on saanud teha läbi kooli-detoksi ning harjunud ise otsustama ja võimalusi otsima. Toetavas peres, täidetud füüsiliste ja emotsionaalsete vajadustega noor teeb seda kõike täiesti loomulikult. Teda ei pea tagant sundima ega talle mõtle-ometi-mis-sa-oma-eluga-teed kihutuskõnesid pidama.

Kui noor ei ole sinnani jõudnud, siis tuleks alustada tema ja vanema vahelise suhte toetavast ülesehitamisest, tema emotsionaalsetes raskustes abistamisest, tema igakülgsest mõistmisest ja tingimusteta armastuse pakkumisest. Võib-olla ka füüsilise tervise tugevdamisest ja elujõu taastamisest, mille kohta olen kirjutanud eraldi “Elujõu käsiraamatu”. Siis hakkavad asjad ise paika loksuma.

Inimloomus ei ole laisk ega ela eraldatuses, ta soovib tegutseda, avastada, õppida, suhelda, luua. Ainult haavatud ja neist haavadest tervenemata inimene ei soovi seda, ning käskude ja hirmutamistega seda ei paranda. Seega tuleks last koduõppele võttes arvestada asjaoluga, et kui tal on varasem koolitee jalge all ja sealt saadud haavad hinges, tuleb enne tegelda nendega. Alles siis saab minna õppimise juurde. Esimene koduõppeaasta ei pruugi olla seetõttu pere jaoks kuigi roosiline. Kuid see läheb mööda ning huvi elu ja õppimise vastu taastub. Kooli-detoks on loomulik nähtus, mida tuleks aktsepteerida.

Läheme nüüd tagasi vormilise osa juurde. Kui laps on koduõppel kirjas ja asjad selgeks räägitud, tuleks hakata koostama individuaalset õppekava (IÕK). See on plaan, mille järgi koduõpilane asub täitma õpieesmärke. Selles tuleks lähtuda kooli õppekavast ning kohandada seda oma vajadustele ja õppevahenditele. Ka siin on koordinaatorid abiks ja mõni kool lausa pakub kooli poolt koostatud õppekava. Lisaks on Eestis koduõppel praegu 600 lapse ringis, nende perede hulgast leiab tuge. Nii et IÕK ei pea olema „iseäranis õudne kogemus“, nagu see meie peres esimesel aastal oli, kui mul tuli läbi vaadata 500 lk kooli õppekava ja selle alusel midagi oma lapse jaoks kokku panna. Teiseks aastaks oli IÕKst saanud „inimene õpib kiiresti“ – ehk ma kogusin enda ümber samasse klassi minevad koduõppepered ja igaüks tegi osa valmis. Aja kokkuhoid missugune. Praegu on meie elu veel kergem ja saame õppekava koolist ning täiendame seda enda jaoks vajalikuga.  

Alustajad koduõppepered toetuvad sageli õpikutele ja töövihikutele, populaarne on keskkond nimega opiq.ee. Aja jooksul see tuhin tavaliselt lahtub, alles jääb ehk matemaatikaõpikusse kiikamine ja võibolla veel miskit. See, kuidas elu ja õppetegevus omavahel seostada, saab üldiselt üsna ruttu selgeks.

Alustavatele peredele on olemas ka juhendatud koduõpe, mida pakub Tartus Luterlik Peetri Kool. Seegi on suurepärane võimalus jätta laps koduõppele olukorras, kus vanemal napib aega, oskusi või julgust õppetegevus 100% enda hoole alla võtta. Kool annab igaks nädalaks kätte eri ainetes lõimitud ülesanded ja juhendab last veebitundides. Samuti on lastel võimalik käia teiste koduõpilastega kohtumas ja ühiselt õppida.

Kaks korda aastas tuleb käia koolis aru andmas ning läbitut ette näitamas. Selleks sobivad hästi õpimapid, kuhu on kantud väljavõte kirjalikest töödest, fotodest eri tegevuste ja nende tulemitega, õppekäikude kirjeldused, vestluste salvestused erinevatel õppeteemadel, raamatute lugemised jmt, mis tehtud-kogetud. Kui aasta jooksul kenasti tööd tehtud, siis midagi keerulist siin ei ole.

Koduõppe suvepäevad

https://koduope.ee/Kokkutulekud/

Edukat uut koduõppeaastat!

Elujõutoetaja Kairi Kuha on kuueaastase kogemusega koduõppe-ema. Ta on näinud kõrvalt laste raskusi koolikeskkonnas mitmes Euroopa riigis. Võõrsil elatud aastate jooksul on Kairi näinud kõrvalt, kuidas luuakse demokraatlikke ja Montessori koole ning osalenud ise koduõppekogukondade loomisel. Täna kuulub Kairi MTÜ Eesti Koduõppe Keskuse juhatusse ning on nii laste kui ka täiskasvanute enesejuhitud õppe kogukonna Võlukool liige.