Kui kaitsjad, advokaat Marika Suurpere ja vandeadvokaat Sirje Must, ei kaitse: Riigi õigusabi (RÕA) varjukülg

Rahvusvahelise ajakirjaniku Annika Urm juhtum ei ole pelgalt vaidlus kohtus.
See on põrkumine mitme suure küsimuse vahel:

• sõna-, arvamus vabadus ja selle piirid
• ajakirjaniku kaitse SLAPP eest
• kriitika ja selle taluvus
• süsteemi läbipaistvus
• ning lõpuks — kaitseõiguse tegelik sisu

Avalikus ruumis on juba pikalt arutletud selle üle, kas kriitika kohtusüsteemi suunal on lubatud, kui terav see võib olla ja kus jookseb piir.

Aga selle loo keskmes ei ole enam ainult see küsimus.

Keskmes on hoopis midagi lihtsamat:
kas inimest, kelle üle kohut peetakse, ka tegelikult kaitstakse?

Üksi süsteemi vastu: kuidas riigi õigusabi võib jätta inimese kaitseta?

Annika Urm kohtuasjaga on seotud Riigi poolt määratud kaitsja – advokaat Marika Suurpere ja tema patroon vandeadvokaat Sirje Must. Mõlemad töötavad Advokaadibüroos Sirje Must. Kusjuures Sirje Must on väga pika staaziga ja kogenud advokaat, alates 1973 aastast, lisaks Advokatuuri liige alates 01.09.1973. (Siis oli ENSV alles ja NSVL õigusruum, – seadused, – mentaliteet, tihti “käsi peseb kätt” ja “kõik tunnevad kõiki” vajalikes organites)

On hetki, kus süsteem ei murra inimest korraga, vaid tasapisi — vaikides, venitades, jättes tegemata selle, mis peaks olema elementaarne.

Ma ei kirjuta seda lugu kõrvaltvaatajana. Ma olen selles protsessis uuriva vaatlejana ja lisaks Annika Urmi tugiisikuna. Ma helistasin nii advokaat Marika Suurperele kui ka tema patroonile vandeadvokaat Sirje Mustale. Ma küsisin. Ja ma ei saanud vastuseid, mis oleksid loonud kindlustunde, et kaitsealust Annika Urmi tegelikult kaitstakse täie hoolsuse, professionaalselt ja õiglaselt.

13. aprillil 2026 helistasin tugiisikuna advokaat Marika Suurperele, kes esindab Annika Urmi riigi õigusabi (RÕA) korras.

Küsimus oli lihtne: Miks ei ole esitatud määruskaebust Tartu Ringkonnakohtule olukorras, kus inimene võib iga hetk ebaseaduslikult vahi alla sattuda ja määramata ajaks vanglasse minna?

Advokaat Marika Suurepere vastus oli rahulik ja enesekindel:„Vahistamist ei tule, määrus pole ju jõustunud.“

Aga samal ajal olid Delfis, ERR-is, Postimehes, Õhtulehes, Elu24-s, Eesti Ekspressis ning Politsei- ja Piirivalveameti kanalites tagaotsimise teated.

See ei olnud kõrvaline asjaolu. See näitas, et olukord oli reaalne ja kiireloomuline.

Kui sellele massiivsele avalikule kajastusele tähelepanu juhtisin, sain advokaat Marika Suurperelt vastuseks, et “sellist asja ei ole, segadus on arusaamatu ning mina peaksin lihtsalt määrust uuesti lugema, sest ma ei saa juriidikast aru”.

Advokaat Marika Suurpere toon oli kindel ja tõrjuv.

Ma võtsin ise seadused ette ja rääkisin teiste kogenud õigusekspertidega. Kiiresti sai selgeks, et olukord ei olnud nii, nagu mulle väitis advokaat Marika Suurpere.

Helistasin uuesti Marika Suurperele. Selgitasin, mida olin teada saanud. Ta kinnitas veel kord, et tõlgendan valesti ning Annika Urmil mingit ohtu ei ole.

Siis kirjutasin Marika Suurperele kirjalikult ja tõin välja konkreetsed asjaolud.

Pärast seda muutus vastus. Äkitselt oli vaja „ise ka seadusi uurida“.

Ja peagi tuli kiri advokaat Marika Suurperelt: jah, tegemist võib olla kohese täitmisega.

Siin tekib põhimõtteline küsimus: Kui Annika Urmi tugiisik Veiko Huuse peab advokaadile selgitama, kuidas seadust tõlgendada, tekib küsimus — kes keda siin tegelikult kaitseb?

08.04.2026 kohtuistungile jõudis Annika Urm läbi juhuse

8. aprillil 2026 toimunud kohtuistungil osales Annika Urm ainult seetõttu, et mina, Veiko Huuse, saatsin talle istungi lingi, mille oleks pidanud edastama kas tema kaitsja advokaat Marika Suurpere või kohus eesotsas kohtunik Marju Persidskajaga. Seda ei tehtud.

Ka varasemalt ei olnud Annika Urmile kõik kohtukutsed ja menetlusteated õigeaegselt edastatud ei e-posti ega tavaposti teel. See tekitas olukorra, kus kaitsealune pidi ise teadmata seisus ootama, kas ja millal järgmine menetlustoiming toimub.

08.04.2026 istung korraldati lühikese etteteatamisega. Kohus saatis teate advokaat Marika Suurperele. Sama info jõudis mingil põhjusel ka minuni, Veiko Huuseni.

Eeldasin loomulikult, et sama kutse on saadetud ka Annika Urmile. Seda ei olnud tehtud.

Võtsin 8. aprilli hommikul Annika Urmiga ühendust ja küsisin, kas ta ikka teab istungist, et ta on ikka kohal. Vastus oli eitav. Ta ei teadnud kohtuistungist midagi. Ta sattus paanikasse, sest tema vastu arutati menetlust, kuid talle endale ei olnud infot edastatud – ei kutset ega osalemise url linki.

Saatsin talle kohe videosilla lingi, mille olin saanud kohtult otse (siiani arusaamatu, miks mulle aga mitte Annikale). Tänu sellele sai Annika Urm kohtuistungil osaleda.

See oli istung, kus arutati tema vahistamist põhjendusega, et ta ei osale kohtuistungitel ja hoiab menetlusest kõrvale.

Olukord oli vastuoluline: inimene viibis istungil, kuid samal ajal arutati tema väidetavat mitteilmumist.

Kohtuistungiga seotud faktilised asjaolud

Annika Urmi kohta olid kohtule esitatud kehtivad dokumendid, mida tulnuks istungil osalemise ja menetluse korraldamise juures arvestada.

Tal oli soov kohtuistungil osaleda.
Tal ei olnud kohtukutset.
Tal ei olnud osalemise link

Sellest hoolimata ta osales.

Mitte tänu oma kaitsjale Marika Suurperele. Mitte tänu kohtule. Vaid tänu sellele, et mina, Veiko Huuse, edastasin talle vajaliku info.

Kaks päeva hiljem anti välja vahistamismäärus põhjendusega, et Annika Urm hoiab kohtuistungitest kõrvale.

Kas see on õiglane menetlus või lihtsalt formaalne märge protokollis?

Kuidas peaks suhtuma Annika Urm järgmistesse kohtuistungitesse, et kui ta osaleb ja ikka vahistatakse põhjusel “Annika ei osale istungitel”?

Kui küsimused jäävad vastuseta

Päev enne istungit — 7. aprill. Saadan advokaadile Marika Suurpere seitse küsimust. Mitte emotsionaalseid. Mitte süüdistavaid. Lihtsaid, sisulisi küsimusi kaitse kohta.

Vastus tuleb päev hiljem 08.04.2026, peale Annika Urmi kohtuistungit. Kolm lauset, millest loen välja:

Konfidentsiaalsus. Keeld avaldada. Kinnitus, et kõik on tehtud seaduse järgi. (etteruttavalt märgin, et Marika Suurpere ei osanud lugeda vahistamise määrust ja see fakt juba kinnitab ühte ja teist)

Ja mitte ühtegi vastust minu seitsmele küsimusele.

Need küsimused ei ole kadunud.

Need on endiselt alles:

• Miks ei käsitleta vaidlustatud ekspertiise kui keskset kaitseküsimust?
• Millised on reaalsed sammud, mida kaitseks on tehtud?
• Kuidas on tagatud kaitsja sõltumatus?
• Kas menetlus on tegelikult võrdne?
• Kas tähtajad arvestavad inimese tegelikku olukorda ja võimalusi?
• Kuidas käsitletakse tõendeid, mis võivad mõjutada vabadust?
• Kas on hinnatud võimalikku vaigistavat (SLAPP) mõju kriitika kontekstis?

Advokaadi Marika Suurpere lubadused, mis ei jõua tegudeni

Pärast 8. aprilli 2026 kohtuistungit ja sellele järgnenud vahistamisriski muutus kõige olulisemaks küsimuseks kiire ja sisuline määruskaebus.

13. aprillil 2026 rääkisin mina, Veiko Huuse, uuesti advokaat Marika Suurperega. Küsimus oli otsene: millal esitatakse määruskaebus ning kas kõik vajalikud argumendid saavad kohtule esitatud.

Advokaat Marika Suurpere vastas esmalt, et kaebus tehakse nädala jooksul.

Kui selgitasin talle olukorra tõsidust ja võimalikku kohest tagajärge Annika Urmile, muutus tähtaeg kiiresti. Järgmine vastus oli, et kaebus tehakse järgmisel päeval. Seejärel tuli uus lubadus: „kohe-kohe“.

Päev möödus. Kaebust ei olnud.

Hiljem saadeti määruskaebuse tekst tutvumiseks alles järgmise päeva lõpus. Selleks ajaks oli aeg kriitiline ning side Annika Urmiga raskendatud.

Kaebuse sisus puudusid mitmed olulised asjaolud ja argumendid, mis oleksid tulnud kaitse seisukohalt välja tuua juba esimeses versioonis.

Parandused saadeti tagasi. Täiendused saadeti tagasi. Paluti kinnitada, kas kaebus on nüüd esitatud. Vastust ei tulnud.

Mõne aja pärast saabus hilisõhtune kinnitus, et kaebus on saadetud, kuid selleks hetkeks oli väärtuslik aeg juba kadunud.

Näide sellest, kui Annika Urm helistas advokaadile Marika Suurperele kohe peale 08.04.2026 toimunud kohtuistungit, et küsida selgitusi(miks Marika Suurpere ei edastanud õigeaegselt kohtukutset ja osalemise linki, miks advokaat ei võtnud temaga ühendust enne kohtuistungit, miks advokaadi esinemine kohtus oli puudulik ja väga nõrk,…) ja edasist tegevusplaani, siis advokaat Marika Suurpere ei vastanud telefonile vaid saatis mõni hetk hiljem sms sõnumi Annika Urmile (ekraanipilt sõnumist):

See sms sõnum on “mõnitamise” maiguga, sest Annika Urm on saatnud pidevalt küsimusi ekirja teel aga ta pole saanud vastuseid.

Vabadust puudutavas asjas loeb aeg minutites

Olukorras, kus inimese vabadus võib sõltuda tundidest, ei ole venimine tehniline küsimus. See on sisuline küsimus. Kui kaitsealune ei tea, kas kaebus on esitatud, millal see esitati ja mida selles väideti, siis ei saa rääkida kindlustundest ega tõhusast kaitsest.

Annika Urm pidi samal ajal taluma teadmatusest tulenevat tugevat menetlusliku survet.

Küsimus ei olnud ainult paberis. Küsimus oli inimese saatuses, kus tahetakse võtta temalt kõige olulisem inimõigus – VABADUS.

Riigi õigusabi (RÕA): paberil ja päriselus

Pärast suhtlust advokaat Marika Suurperega tekkis mul küsimus, kuidas selline kaitsepraktika üldse võimalik on. Seetõttu võtsin ühendust tema patrooniga, vandeadvokaat Sirje Mustaga, kelle büroo kaudu Riigi õigusabi (RÕA) teenust osutati.

Lootsin saada selgust, vastutust ja professionaalset hinnangut. Vestlus patrooni Sirje Mustaga jättis aga teistsuguse mulje. Vandeadvokaat Sirje Must selgitas, et tegemist ei ole „lobisemise teenusega“, aeg on piiratud ning advokaat teeb nii palju kui võimalik.

Selline vastus tõstatab põhimõttelise küsimuse.

Riigi õigusabi (RÕA) ei ole heategevus.
Riigi õigusabi (RÕA) ei ole juhuslik teenus.
Riigi õigusabi (RÕA) ei ole madalama kvaliteediga õiguskaitse.

Riigi õigusabi eesmärk on tagada inimesele tegelik kaitse ka siis, kui tal puudub võimalus palgata eraadvokaati.

See tähendab sama professionaalset hoolsust, sama lojaalsust ja sama õigeaegset tegutsemist nagu tasulise kliendi puhul.

Kui kaitse muutub formaalsuseks

Kui inimese vastu käib kriminaalmenetlus, arutatakse vahistamist ning kaalul on vabadus, siis ei piisa vastusest, et aega on vähe ja tehakse nii palju kui võimalik.

Sellises olukorras tuleb teha see, mis on vajalik.

Kaitse ei saa olla ainult nimi toimikus.
Kaitse ei saa olla ainult allkiri paberil.
Kaitse peab olema reaalne tegevus inimese huvides.

Kui seda ei ole, muutub Riigi õigusabi (RÕA) sisuliselt formaalsuseks.

Küsimus, mis puudutab igat inimest

See lugu ei puuduta ainult Annika Urmi. See puudutab iga inimest, kes võib ühel päeval sattuda olukorda, kus tal on vaja Riigi õigusabi (RÕA) korras määratud kaitsjat.

Kui inimene usub, et advokaat seisab tema kõrval, aga tegelikkuses peab ta ise survestama, uurima, parandama ja meelde tuletama, siis tekib küsimus:

Kas süsteem kaitseb inimest — või kaitseb ainult iseenda vormi?

Kohtuprotsessi alguses jõudis menetlusosalistele hirmutavat infot advokaat Marika Suurpere kohta – levisid väited „koputajatest“, headest suhetest süüdistaja ja kohtunikuga ning muud usaldust kõigutavad vihjed.

Kohtuprotsessi alguses, aastaid tagasi, sai Annika Urm ehmatava signaali, kui tema kaitsja, advokaat Marika Suurpere teatas esimestes vestlustes, et “ta saab kohtuniku Marju Persidskajaga (märkus: see kohtunik juhib kohtuprotsessi) ja prokuröri Paul Pikmaga (süüdistaja) hästi läbi, et nad on sõbralikud ja Annika ei pea midagi kartma”. See oli Annika jutu järgi hirmujudinaid tekitav info. Judinate põhjus oli see, et ka Harju Maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo saab väga hästi läbi enda pikaaegse endise kolleegiga Paul Pikmaga. Judinaid andis juurde anonüümne kiri Fonte.News toimetajale Veiko Huusele, kus teatati, et Sirje Must büroo ja Marika Suurpere on “Kapo koputajad”. Annika jagas seda teadet kohe Sirje Musta bürooga ja et miks nii vihjatakse. Tänaseni pole teada, kes sellise vihje tegi.

Kõige suurem probleem oli kommunikatsioon, mis jäi suures osas ühepoolseks – Annika Urm küsis, palus põhjalikke selgitusi aga advokaat Maarika Suurperelt vastused kas ei tulnud või olid mõnesõnalised. Telefonikõnedes vihjas Marika Suurpere korduvalt, et Annika pole tal ainus klient ja tal ka teisi kliente, kellega peab ta tegelema. (Märkusena ütlen, et minu andmetel on advokaatidel kohustus võtta täpselt nii palju kliente, et kõik saaksid võrdse, õiglase ja professionaalse kohtlemise)

Teine suur probleem oli, et Annika Urm ei saanud kätte kohtukutseid, sest kohus ei saatnud kutseid Annika Urm emailile ega tava postiga (tänaseni pole kohus suutnud tõestada, et nad saatsid kutseid või, et Annika sai need kätte), samuti ei edastanud advokaat Marika Suurpere neid kutseid Annikale kätte. (Märkusena ütlen, et minu teada tuleb kohtukutse kätte toimetada postiteenuse kaudu, mitte emailiga. Emaili postkast võib tihti olla täis või kiri on liikunud spam posti, või aktiivse eluviisiga inimesel võib päevas olla tuhandeid kirju ja mõned kirjad võivad jääda tähelepanuta, jne.).

Kolmas probleem oli, et advokaat Marika Suurpere väitis korduvalt, et ta peab nõu kogueg oma patrooniga (mis hiljem selgus, et tegemist vandeadvokaadiga Sirje Must). Annika palus korduvalt anda teada, kes on Sirje Must büroos Marika Suurpere patroon, sest ta polnud rahul Marika Suurpere töö kvaliteediga ja soovis patrooniga otse rääkida. Aga vastust ei saanud. Siis kui Annika hakkas ise Sirje Musta büroosse kirjutama, kõigile sealsetele advokaatidele ja küsis, kes on Marika Suurpere patroon, sai ta alles käesoleval kuul Marika Suurperelt vastuse, et vandeadvokaat Sirje Must isiklikult on tema patroon. Kuid selle loo lõpus saate teada, et Sirje Must ei teadnud sellest kohtuasjast midagi (protsess on toimunud juba aastaid)- seega, kas Marika Suurpere valetas Annika Urmile, et tal on pidev konsulteerimine enda patrooniga?

Vandeadvokaat Sirje Must kui patroon: kes vastutab Annika Urmi kaitse eest?

Mida sügavamaks olukord läks, seda selgemaks sai, et küsimus ei puudutanud enam ainult advokaat Marika Suurpere tegevust. Küsimus tõusis järgmisele tasandile — milline oli tema patrooni, vandeadvokaat Sirje Musta, tegelik roll kogu selles menetluses.

Vandeadvokaat Sirje Must on Eesti advokatuuris pika staažiga nimi. Ta on olnud advokatuuri liige alates 1. septembrist 1973, mis tähendab aastakümnete pikkust kogemust õiguskutsel. Just seetõttu on ootused tema professionaalsusele, järelevalvele ja vastutusele põhjendatult kõrged.

Kui advokaat Marika Suurpere tegeles igapäevase kaitsetööga, siis vandeadvokaat Sirje Must oli selles struktuuris kogenum ja vastutavam nimi. Loomulik eeldus oli, et keerulises ja kõrge riskiga olukorras sekkub vajadusel büroo kõige kogenum jurist.

Eriti siis, kui kaalul on inimese vabadus.

Seetõttu võtsin mina, Veiko Huuse, ühendust vandeadvokaat Sirje Mustaga.

Lootus oli lihtne: kui suhtluses advokaat Marika Suurperega jäi puudu selgusest, kiirusest ja kindlustundest, siis vaatab Sirje Must olukorra üle, hindab riske ning tagab, et kaitsealuse õigused ei jääks tähelepanuta.

Seda ei juhtunud.

Vestlusest jäi mulje, et vandeadvokaat Sirje Must ei olnud juhtumi sisuga detailselt kursis. Tal puudus selge ülevaade menetluse seisust, vaidlusalusest määrusest ning sellest, kui kiireloomuline oli olukord inimese jaoks, kelle vabadus võis sõltuda päevadest.

See tekitas tõsise küsimuse.

Kui vandeadvokaat Sirje Must oli patrooni rollis, siis kes pidi kontrollima töö kvaliteeti?
Kui Sirje Must ei olnud määrusega kursis, siis kes pidi hindama õiguslikke riske?
Kui patroon ei sekku, siis kes vastutab?

Just siin muutub küsimus isiklikust probleemist süsteemseks.

Vestluses jäi mulje, et olukorda ei peetud erakorraliseks. Kõlas seisukoht, et tegemist ei ole teenusega, kus kliendile saab lõputult aega pühendada, ning tehakse nii palju kui võimalik.

Kuid olukorras, kus inimese suhtes on tagaotsimisteated, vahistamisrisk ning määruskaebuse tähtaeg, ei ole küsimus mugavuses ega teenindusstiilis.

Küsimus on põhiõigustes.

Vandeadvokaat Sirje Must oleks pidanud sellises olukorras:

sekkuma viivitamata, kui ilmnes segadus määruskaebusega;
kontrollima, kas advokaat Marika Suurpere tegevus oli õigeaegne;
hindama, kas kaitsealusega suhtlus vastas kutse standardile;
tagama, et inimese vabadust puudutavas asjas ei tekiks põhjendamatut viivitust;
võtma vastutuse patrooni rolli eest.

Selle asemel jäi mulje, et Sirje Must jäi kõrvalevaatajaks.

Ja kui vandeadvokaat Sirje Must patrooni rollis jääb kõrvale, jääb kaitsealune üksi.

Teoreetiliselt võiks järgmine samm olla pöördumine Eesti Advokatuuri poole. Praktikas tekib aga küsimus, kui tõhus on järelevalve süsteemis, kus avaldusi võtavad vastu samad isikud, kelle tegevuse üle peaks järelevalvet tegema. Just seetõttu tunnevad paljud inimesed, et ametliku kaebuse asemel jääb ainsaks reaalseks võimaluseks rääkida probleemidest avalikult.

See ei puuduta enam ainult Marika Suurpere või Sirje Musta nime.

See puudutab kogu Riigi õigusabi (RÕA) usaldusväärsust.

Sest inimene ei erista büroo sisemisi rolle. Inimene küsib ainult ühte asja:

Kas mind kaitstakse — või mitte?

Delfi kirjutas hiljuti oma Krimi uudises Annikast ja seal oli Annikat kaitsva (RÕA) vandeadvokaadi Sirje Must väidetav ütlus, mis pani mind õhku ahmima. Kas tõesti Annika kaitsja suhtleb Delfi ajakirjanikuga (Karoliina Vasli) ja on oma kaitsealuse suhtes “jätkuvalt” vaenulik? Või on see Delfi ajakirjanik välja mõelnud selle väite, et muuta artikkel skandaalsemaks ja rohkem “klikitavamaks”? Kuidas on võimalik, et kaitsja ründab enda klienti avalikult? Pildil on näha väidetav Sirje Musta ütlus ja kui sa eelpool olnud selgitused kõik läbi lugesid, siis kas see on õiglane, kui RÕA korras kaitsja ei ole saatnud kaitsealusele kohtuistungite infot ja süüdistab pealekauba, et ei ilmuta kohtusse, kusjuures Annika oli kõigil nendel istungitel, kui oli kutse edastatud:

Kaks kohtuekspertiisiakti dr Evelin Edingult ja dr Tanel Vaasilt said Annika Urmi vabaduse võtmise aluseks – kas tegemist on vale tõenditega?

Selle loo kõige raskem ja samas kõige ohtlikum osa ei puuduta enam suhtlust advokaadiga ega veninud tähtaegu. Selle keskmes on kaks kohtuekspertiisiakti, mille koostajateks on nimetatud dr Evelin Eding ja dr Tanel Vaas, ning millele Annika Urmi hinnangul on menetluses antud põhjendamatu kaal.

Need ei ole tavalised dokumendid. Kriminaalmenetluses on kohtuekspertiisiakt tõend. See tähendab, et kohus võib sellele tugineda isiku olukorra hindamisel, menetlusotsuste tegemisel, ütluste usaldusväärsuse kaalumisel ning äärmuslikul juhul ka vabadust piiravate otsuste tegemisel. Kui selline tõend on vale või sisuliselt moonutatud, ei ole tegemist väikese möödalaskmisega. See võib muuta kogu menetluse suunda.

Kaks ekspertiisiakti, mille sisu ei ole advokaat Marika Suurpere vaidlustanud – miks?

Annika Urmi ja tema tugiisikute hinnangul sisaldavad mõlemad ekspertiisiaktid valeandmeid ning on vastuolus varasemate dokumentide ja teiste ametlike andmetega. See tähendab, et olemas on kaks paralleelset reaalsust.

Ühel pool on varasemad dokumendid, ametlikud materjalid ja muud olemasolevad andmed. Teisel pool kaks ekspertiisiakti, mille järeldused liiguvad vastupidises suunas.

Kui selline vastuolu tekib, peaks see olema kaitse keskne küsimus esimesest päevast alates.

Kui kohtuekspertiis muutub relvaks

Kohtuekspertiis ei ole neutraalne paber. Eksperdi hinnangut käsitletakse sõltumatu spetsialisti arvamusena. Kohtunik võib seda pidada objektiivseks aluseks, prokuratuur võib sellele tugineda ning kaitsealune peab hakkama ümber lükkama dokumenti, millele süsteem juba usaldust annab.

Just sellepärast on vale ekspertiis eriti ohtlik.

Kui tavainimene ütleb midagi valesti, on see üks asi. Kui ekspert vormistab ametlikku akti valeandmeid sisaldava järelduse, võib selle mõju ulatuda:

inimese maine kahjustamiseni,
tema olukorra pisendamiseni,
tema ütluste usaldusväärsuse murendamiseni,
sunnimeetmete kohaldamiseni,
ja lõpuks vabaduse võtmiseni.

Annika Urmi hinnangul on just nende samade vaidlustatud aktide pinnalt tehtud ka menetlusotsuseid, mis viisid vahistamismääruseni.

Kui see nii on, siis ei räägita enam meditsiinilisest erimeelsusest.

Räägitakse sellest, kas võimalikku vale tõendit kasutati inimese vabaduse piiramiseks.

Valeandmed ekspertiisis võivad tähendada vastutust

Kui ametlikus menetluses esitatakse teadvalt ebaõigeid andmeid või antakse tegelikkusega vastuolus olev eksperdihinnang, võib see tõstatada ka karistusõigusliku vastutuse küsimuse.

Eesti Karistusseadustik (KarS) § 321 käsitleb teadvalt vale eksperdiarvamuse andmist menetluses.

Eksperdi roll ei anna puutumatust. Vastupidi — mida suurem on võim inimese saatuse üle, seda suurem peab olema vastutus.

Kui kohtuekspertiisiakti põhjal võidakse inimest vahistada, ei saa eksperdi vea lati kõrgus olla madal.

Miks ei olnud see kaitse keskne lahing?

Siit jõuab küsimus tagasi advokaat Marika Suurpere ja vandeadvokaat Sirje Musta juurde.

Kui kaks ekspertiisiakti olid kaitsealuse hinnangul valed ja ohtlikud, miks ei olnud nende kohene vaidlustamine keskne prioriteet?

Miks ei nõutud nende eemaldamist või usaldusväärsuse kontrolli?
Miks ei kutsutud eksperte kohtusse selgitusi andma?
Miks ei käsitletud neid kui tõendeid, mis võivad otseselt kahjustada inimest?

Kui vale tõend jääb toimikusse, hakkab see elama oma elu.

Ja iga järgmine otsus võib toetuda eelnevale eksimusele.

Uus ekspertiis ei kustuta vana valet

Uut ekspertiisi ei tohiks määrata enne, kui on selge, miks kaks esimest ekspertiisiakti sisaldavad väidetavalt valeandmeid. Võib juhtuda, et kolmas ekspert võtab varasemad järeldused aluseks ja kordab sama viga.

Kui kaks eelmist akti on sisuliselt vaidlustatud, kuid süsteemi vastus on lihtsalt uue ekspertiisi tellimine, tekib tõsine küsimus: kas uusi ekspertiise tellitakse seni, kuni saadakse soovitud tulemus?

Kas sellepärast näivad eksperdid praktikas puutumatud, kuigi seadus näeb ette vastutuse?

Miks ei piisa teiste spetsialistide hinnangutest?

Kui olemas on varasemad ametlikud dokumendid, professionaalsed hinnangud ja riiklik ekspertiis, siis miks ei peeta neid piisavaks?

Miks omistatakse suurem kaal just vaidlustatud ekspertiisiaktidele? Miks ei piisa teiste spetsialistide hinnangutest?

Kui süsteem ei usalda varasemaid professionaalseid hinnanguid, tuleks vaidlus lahendada avatult ja tõendatult.

Küsimus on, miks peab inimene selle kõik läbi elama oma põhiõiguste ja vabaduse hinnaga.

Vead tuleb enne lahti võtta

Kui varasemad dokumendid sisaldavad vastuolusid või valeandmeid, tuleb need eraldi lahti võtta, vaidlustada ja hinnata.

Muidu jäävad need toimikusse edasi taustamaterjalina, mõjutades kohtuniku arusaama ja kogu menetluse tonaalsust.

Uus paber ei kustuta vana kahju.

Küsimus, mis ulatub ühest loost kaugemale

See ei puuduta ainult Annika Urmi. See puudutab iga inimest, kelle suhtes kunagi koostatakse ekspertiis.

Kui kaks vaidlustatud ekspertiisiakti võivad saada vabaduse võtmise aluseks, siis küsib ühiskond õigusega: kes kontrollib eksperti, kui eksperdi sõna võib kaaluda rohkem kui inimese enda elu?

Riigi õigusabi (RÕA) peaks olema turvavõrk. Aga mis siis, kui see võrk ei kanna?

Mis siis, kui inimene jääb üksinda —advokaadiga, kes on olemas paberil, aga mitte sisuliselt?

See ei ole enam ainult ühe inimese, Annika Urmi, lugu. See on küsimus usaldusest. Ja usaldus ei kao korraga.

Kas kuriteokoosseis üldse eksisteerib ja miks ei ole advokaat Marika Suurpere ning vandeadvokaat Sirje Must taotlenud menetluse lõpetamist?

Kuritegu ei teki pelgalt sellest, et kellelegi midagi ei meeldi või keegi tunneb end solvatuna. Kuriteokoosseisu olemasoluks peavad olema täidetud kõik seadusest tulenevad eeldused korraga. Kui üks oluline element puudub, puudub ka kuriteokoosseis. Seetõttu tekib keskne küsimus, miks ei ole advokaat Marika Suurpere ega tema patroon vandeadvokaat Sirje Must seda jõuliselt tõstatanud ning menetluse lõpetamist taotlenud.

Puudub koosseisupärane tegu.
Põhiseaduse § 45 kaitseb sõnavabadust. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi on kaitstud ka terav kriitika, liialdus, provokatsioon ja satiir. Avaliku võimu kandjad, sealhulgas kohtunikud ja muud ametikandjad, peavad taluma tavakodanikest ulatuslikumat kriitikat. Kui vaidlusalused tekstid on kriitilised, satiirilised või avaliku võimu tegevust käsitlevad väljendused, ei pruugi tegemist olla kuriteona käsitatava teoga.

Puudub kuritegelik tahtlus.
Kuriteo eelduseks on tahtlus toime panna keelatud tegu. Kui eesmärk oli juhtida tähelepanu võimalikele probleemidele, kritiseerida avaliku võimu tegevust, kasutada satiiri või kajastada isiklikku kogemust, puudub kuritegelik eesmärk.

Puudub õigusvastasus ja karistatavus.
Kui väljendus on kaitstud sõnavabadusega ning jääb lubatud kriitika piiridesse, ei ole see õigusvastane. Ka terav ja ebamugav satiir ei muutu seetõttu automaatselt kuriteoks.

Kas tegemist võib olla criminal SLAPP menetlusega?
Kui nõrga või küsitava koosseisuga asja kasutatakse inimese pikaajaliseks survestamiseks, avalikuks häbimärgistamiseks, tervise kahjustamiseks või vaigistamiseks, tekib küsimus, kas menetlus kannab criminal SLAPP tunnuseid. See tähendab olukorda, kus kriminaalmenetlust kasutatakse kriitika vaigistamise tööriistana.

Miks ei ole advokaat Marika Suurpere sellele reageerinud?
Kui koosseis on küsitav, pidanuks advokaat Marika Suurpere tõstatama sõnavabaduse kaitse, criminal SLAPP tunnused, proportsionaalsuse küsimuse ning taotlema menetluse lõpetamist või vähemalt süüdistuse sisulist ümberhindamist.

Miks ei ole vandeadvokaat Sirje Must sekkunud?
Kui kaitse kvaliteedi suhtes tekkisid küsimused ning kaalul oli inimese vabadus, tekib küsimus, miks ei sekkunud büroo patroon vandeadvokaat Sirje Must, kellelt eeldatakse järelevalvet, kogemust ja vastutust.

Järeldus.
Kui tegemist on põhiseadusega kaitstud kriitika või satiiriga, puudub kuritegelik tahtlus ning puudub õigusvastane tegu. Sellisel juhul on tugev alus väita, et kuriteokoosseis puudub ning küsimärgi alla tõuseb ka see, miks advokaat Marika Suurpere ja vandeadvokaat Sirje Must ei ole seda kaitses keskseks küsimuseks teinud.

Kogu seda teemat vaadates tekkisid mul “päeva lõpuks” küsimused: Kuidas Marika Suurpere advokaadiks sai? Kas Vene okupatsiooni aegsed ja nende seaduste järgi õigushariduse omandanud advokaadid sobivad patrooniks ja kaitsma Eesti kodanikku Eesti seaduste järgi?

Käesolev lugu läheb edasi ja tulemas on järjelood. Toome lugejani detailselt kogu protsessi sisu ja osalised. Koos loome õiglase ja turvalise ühiskonna.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Seotud teemad:

International journalist Annika Urm and the Chair of the Estonian Harju County Court, Liina Naaber-Kivisoo: What connects them?

Over the past decade a story has unfolded in Estonia that defies simple categorization. This is not merely a dispute between two individuals. It is a clash of perspectives: what is truth, what is justice, and whose voice matters at all. Chair judge of Harju County Court, Liina Naaber-Kivisoo, together with three colleagues (Vallo Kariler, Tarmo Tina and Olev Mihkelson) initiated criminal proceedings against International journalist Annika Urm under § 305—insulting a judge.

On one side is international journalist Annika Urm—a victim of sensationalist media headlines and someone who has sought to draw attention to the media’s influence, its mistakes, and its power to shape public reality.

On the other side stands a representative of the judicial system, Liina Naaber-Kivisoo (along with her colleagues: Vallo Kariler, Tarmo Tina and Olev Mihkelson) — current judge and chair judge of Harju County Court, whose role in this story has become increasingly central over time.

But this didn’t start off as a dispute.

Meelis Niinepuu’s opinion piece, published on Estonian National Broadcasting news has drawn serious attention to the fact that judges and lawyers often deal outside of law based on prior “agreements” (SLAPP – Strategic Lawsuit Against Public Participation)

https://www.err.ee/1609844430/meelis-niinepuu-kavaluse-ajastu-advokaadid-ja-kohtureform

The beginning: an experiment that went too far?

Years ago, Annika Urm started a journalistic experiment. The aim was reportedly to show how news titles — even in a satirical form— can influence a people’s lives.

It was an idea that at first glance sounded innocent.
To test, if mere words can shape reality.

But when the experiment ends, then who decides what remains?
Will the reader remember the context, or only the title?

Annika Urm explains the situation as such:

“For the past ten years, I have been portrayed in Estonian media as an untrustworthy, deceitful, and scandal-prone accountant. Honestly its difficult to even call it “the media” anymore — rather it has become a narrative machine, designed to make money off of people’s private lives, sensational headlines, and clicks, often at the expense of people’s reputations and lives. By creating this image, I have been robbed of my good name and the opportunity to do honest work in the field for which I am trained—I hold a master’s degree in financial management from EBS. But who would hire someone who the public perceives as an untrustworthy accountant?

Turning to the courts has not helped me, because in my view, the proceedings are systematically hindered by various security requirements. This raises the question of why a person should go to court at all when there is a Data Protection Inspectorate (AKI) in place to protect privacy and personal data, whose very purpose should be to safeguard people’s privacy. One’s profession is also part of one’s private life. At the same time, I have never been found guilty of such charges, nor have I even been on trial.

Why is it allowed to publish blatant falsehoods about me, on a massive and consistent scale? And why must an innocent person spend tens of thousands of euros—say, 100,000 euros—to protect their privacy? Even public figures have a private life, as the European Court of Human Rights (ECHR) has repeatedly affirmed. This inevitably raises the question: what is the point of the European Union and its directives if they are not followed in practice?

In the past ten years I have not received substantial help from any government agency. Therefore, I had no choice but to write my story and ask various websites to publish it. The headlines were left up to each publication to decide. The point of this experiment was to show what headlines do to people—especially those that could be considered exaggerated or even “criminal.”

Concerning the judges — Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina and Olev Mihkelson —, then to them this journalistic experiment and satire was not acceptable. In my opinion it was perceived as heavy handed and unbearable criticism. As a result, a criminal case was initiated which, in my opinion, lacks the essential elements of a criminal offense: there is no intent, it is satire, there are no victims, and there are no beneficiaries.

In my opinion, criminal cases of this nature cannot be initiated without certain connections and influence. It is well known that Liina Naaber-Kivisoo and Prosecutor Paul Pikma have been long-time colleagues and have worked in the same building. There has also been talk of good relations between Liina Naaber-Kivisoo and former Chief Public Prosecutor Andres Parmas, as well as current Chief Public Prosecutor Astrid Asi. In my opinion, it cannot be ruled out that such connections have influenced the development of this criminal case.”

A crime is not committed just because someone does not like something or feels that they have been slighted. For a criminal offense, all the necessary elements must be present. If at least one of them is missing, then there is no criminal offense:

1. There is no act constituting an offense.
   § 45 of the Estonian Constitution protects freedom of speech. According to the case law of the European Court of Human Rights, sharp criticism, hyperbole, provocation, and satire are also protected. Public officials, including judges and other public servants, must tolerate a higher level of criticism than ordinary citizens. If the disputed texts are satirical, critical, or experimental statements regarding the activities of public authorities, they do not constitute a criminal offense.
2. There is no criminal intent.
   The prerequisite for a crime is the intent to commit a prohibited act. If the purpose of the materials was to draw attention to potential problems, criticize the actions of public authorities, use satire, or tell a personal story, then there is no criminal intent. Without intent, a crime cannot be committed.
3. There is no illegality or criminal liability.
   If an expression is protected by freedom of speech and remains within the bounds of permissible criticism, it is not unlawful. Satire can be sharp, uncomfortable, and shocking, but that does not automatically make it a crime. Therefore, there is no punishable offense.

Conclusion: When it comes to criticism and satire falling within the scope of protection under § 45 of the Constitution, there is no criminal intent and no unlawful act. Therefore, the elements of a crime are not present in this case.

This is where the story begins to unfold.

When the narrative becomes reality

Over the years, Annika Urm has claimed that stories containing inaccuracies, factual errors, or unsubstantiated claims have been published about her in several major Estonian media outlets. According to her, she has sought to challenge and have them removed through the courts.

However, the courts have not always delivered the resolution she expected.

This raises the question:
if a person feels that false claims are being spread about them, how accessible is legal protection in reality?

And furthermore:
does everyone have equal opportunities within this system?

The tables turn: what happens when criticism is directed upward?

One of the more controversial facets of the story emerges when criticism isn’t directed at the media anymore, but at the judicial system itself.

Will the rules stay the same?

On the one hand judges— like all other people— have a right to protect their reputation.
On the other, a question arises:
Should people in positions of power be more tolerant of criticism?

The Limits of Criticism: The Role of the Judge and the Threshold of Tolerance

One of the lesser discussed but important principles of the rule of law is that those in power must tolerate more criticism than ordinary citizens. This stems not only from societal expectations but is also enshrined in international law and judicial practice, including the rulings of the European Court of Human Rights.

A judge is not merely a private citizen—he or she is a holder of public authority. This means that his or her actions, decisions, and even attitudes are, quite rightly, subject to greater scrutiny. Public scrutiny is not limited to neutral analysis; it is often sharp, emotional, and at times uncomfortable.

A similar pattern can be seen in politics, where verbal confrontation, criticism, and even offensive caricatures are part of everyday debate. Although boundaries must not be crossed—defamation and deliberate misinformation are not protected—it is accepted in a democratic society that criticism can also be painful and provocative.

Here emerges a question about limits and balance:
How much criticism must a judge tolerate without undermining the authority of the judiciary, and at what point does criticism become an attack that requires intervention?

On the one hand, the judicial system must maintain its credibility and integrity.
On the other hand, this cannot be achieved at the expense of stifling criticism.

It is precisely in this tense environment —between respect and accountability, freedom of speech and the protection of reputation— where we develop an understanding of how strong a democracy really is.

Some observers have raised the question of whether such disputes might resemble SLAPP lawsuits—lawsuits intended to stifle criticism.
Others view this simply as legitimate self-defense.

The SLAPP dimension is particularly relevant in this case because Annika Urm is an international journalist

An additional significant factor must be considered in this case: Annika Urm has been an international journalist for approximately 15 years, including having created and launched the women’s media outlet Buduaar.ee, which is now owned by TV3. She has operated her own media channels and web platforms, including, for example, www.i-marbella.com in Spain and news.annikaurm.com. Her work has involved interviewing international celebrities, reporting news, and creating media content.

This makes the silencing aspect of SLAPP lawsuits even more serious. Within the European legal framework, the silencing of journalists, public critics, and individuals who speak out on social issues is considered a particularly sensitive issue. It is precisely against such individuals that SLAPP lawsuits are most frequently used, as the goal is not merely to influence a single person, but to create a broader chilling effect on everyone else.

When criminal proceedings are brought against a journalist or public critic in connection with criticism, satire, the expression of opinion, or coverage of the actions of public authorities, the question arises as to whether the true purpose of the proceedings is the administration of justice or the silencing of a dissenting voice.

Achieving the goal set by the prosecutors (Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina, and Olev Mihkelson) raises questions, as the disputed articles continue to appear on numerous websites and, to the best of our knowledge, no criminal or civil proceedings have been initiated against the owners of these sites or their potential authors. Allegedly, content critical of or considered offensive to judges appears on more than five different web platforms. This raises a legitimate question: what is the actual purpose of this specific criminal case, and what outcome is sought?

The present case also has a clear international and cross-border dimension, since the disputed publications were connected with various foreign websites and domains, and the proceedings have not fully established the actual technical publisher of the publications, the place of publication or the administration of the websites.

In addition, Annika Urm has for years acted as an international journalist and public commentator, and the disputed materials were connected with public criticism, satire, journalistic experiment and questions of freedom of expression, which gives the case possible characteristics of a cross-border SLAPP proceeding.

These circumstances create a pattern that in Europe is described as a criminal SLAPP phenomenon.

These circumstances form a pattern that is described in Europe as the “criminal SLAPP” phenomenon—the use of criminal proceedings to silence criticism or wear a person down.

In the present case, the following potential characteristics of a SLAPP lawsuit have been identified:

• the alleged victims are public officials or persons associated with the judicial system;
• The disputed materials concern a true story involving Annika Urm, which highlights a problems in our society as a whole, in our court systems, in our legal systems, and in data protection, and are presented in the form of a satirical and journalistic experiment; the authorship or technical form of publication does not alter the fact that the material falls within the realm of criticism, satire, and public debate; the headlines were chosen by the websites themselves;
• there are no financial losses or gains
• criminal proceedings are used instead of civil litigation;
• the person is subject to a warrant, compulsory appearance, arrest, or imprisonment;
• short deadlines and intense procedural pressure are used;
• The proceedings create psychological, health-related, and financial stress.

The question of the elements of a criminal offence is also important. If the disputed conduct constitutes criticism or satire protected by freedom of speech, there is no intent to commit a crime and no unlawful consequence; in such cases, the question arises as to whether the elements of a criminal offence are present at all. Article 45 of the Constitution protects freedom of speech, and according to the case law of the European Court of Human Rights, public officials must tolerate a higher level of criticism than ordinary citizens.

When the most severe state measures—such as a warrant for arrest, the risk of arrest, or the threat of imprisonment—are used in such a situation, this can have a chilling effect not only on a single individual but also on other journalists, critics, and participants in public debate. This is known as the “chilling effect,” or a silencing effect on freedom of speech.

In the case of Annika Urm, the arrest warrant was issued based on false forensic reports and false factual claims. Moreover, Annika Urm’s defence attorney, the state-appointed lawyer Marika Suurpere (from the Sirje Must law firm), claims that false expert reports cannot be challenged and that experts cannot be summoned to testify in court. Is the state-appointed defence attorney protecting Annika Urm’s rights, or the opposite? (A separate in-depth story on this will be published on the Fonte.News channel)

Therefore, this case is not limited to Annika Urm alone. It raises a broader question: Can a journalist, critic, or public commentator in Estonia speak out without fear that state coercive measures will be used against them in a situation where the elements of a crime are debatable?

Satire and experimental content can be found on many different media channels—just Google it. Here are a few links from a Google search:

https://newschannel.news/korrumpeerunud-avalik-teenistuja-liina-naaber-kivisoo-eirab-suutuse-presumptsiooni-ja-tegutseb-pohiseaduse-vastaselt

https://lexjustus.com/kohtunik-liina-naaber-kivisoo-eirab-suutuse-presumptsiooni-ja-tegutseb-pohiseaduse-vastaselt

https://lexjustus.com/kohtunik-liina-naaber-kivisoo-eirab-suutuse-presumptsiooni-ja-tegutseb-pohiseaduse-vastaselt

An example of satire in Estonia, in the style of Delfi (an image from social media commented on by public figure, politician and opinion critic Varro Vooglaid), which, according to Liina Naaber-Kivisoo’s view, should have Trump and Putin storming the courthouse doors—but they don’t, because they don’t stoop to the level of those who spread such content. Great leaders are in a higher position than judges, so why doesn’t satire and caricature bother them.

The truth?
It depends on your point of view.

Who is responsible for words said?

One of the more complex layers in this story is the question of authorship.

When texts that are sharp, critical, or even offensive circulate in the public sphere, then:

Is the person whose name is associated with them responsible?
Or is it the person who actually wrote them?

When the evidence is inconclusive, the administration of justice becomes a very delicate balancing act.

Annika Urmi’s name has been linked to articles on several websites, but so far no convincing evidence has been presented to prove that she is the author of these stories. Even Urmi’s own assertion that she has no connection to these publications has not provided a clear resolution.

Under § 305¹ subsection 1 of the Estonian Penal Code, “insulting a court or judge in connection with the administration of justice” is punishable. According to the law, there must therefore exist a direct connection with the actual administration of justice in relation to a specific person.

Estonian Penal Code § 305¹

Judges Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina and Olev Mihkelson have never substantively administered justice in relation to Annika Urm nor resolved Annika Urm’s civil claims, reputation-damage claims or applications for legal protection through a substantive court judgment.

The applications and civil cases submitted by Annika Urm were for years left unaccepted for proceedings or were not substantively reviewed. Therefore, the necessary direct connection required for the application of § 305¹ of the Estonian Penal Code to actual administration of justice exercised over Annika Urm is absent in the present case.

In addition, not every action by a judge, prosecutor or other procedural actor can automatically be regarded as administration of justice within the meaning of § 305¹ of the Estonian Penal Code. For example, the appointment of state legal aid takes place partly through the prosecutor’s office and pre-trial proceedings and does not belong exclusively to the competence of judicial administration of justice.

In addition, Annika Urm did not personally publish the disputed publications. They concerned Annika Urm’s personal story, experiences and criticism, which were published by various third parties and supporters on different independent websites. Furthermore, the actual technical publisher of the disputed publications, the administration of the websites and the exact place of publication have not been fully established in the proceedings.

Therefore, the essential statutory conditions required for the application of § 305¹ of the Estonian Penal Code are not fulfilled in the present case, because there is no direct connection between the criticism or satire addressed in the proceedings and actual administration of justice exercised over Annika Urm by those judges concerned.

This raises an important question of principle: accountability should be based on evidence, not assumptions. In the public sphere, situations may arise where third parties—whether well- meaning supporters or malicious actors—create content that gives the impression of a connection to someone who is not actually behind it. In such cases, it becomes particularly important to distinguish between appearance and proven fact.

In a state governed by the rule of law, guilt should be based on evidence—and only on proven evidence.
But public opinion is often formed before a verdict is reached.

Power, choice, and visibility

The issue is not limited to personal disputes. It also concerns how the system itself functions.

There has been public debate over the processes for appointing and promoting judges. When
decisions are not clear to everyone, the question inevitably arises:

who actually makes the decisions—and whose voice counts?

This is not just a matter for one country.
It is a central paradox of democracy:
the people should rule, but the system must function.

“It could be argued that Judge Liina Naaber-Kivisoo’s career has not suffered as a result of
these satirical or critical articles, given that she was recently promoted to Chief Judge of the
Harju County Court.“

A person against the system

The emotional core of this story isn’t found in documents or court rulings.
It lies in a feeling.

The feeling that you aren’t being heard.
The feeling that your words are dismissed as lies before they’re even properly considered.

The feeling that the system that’s supposed to protect you is on the other side.

But there are people on the other side, too.
Judges whose decisions are scrutinized, analyzed, and criticized.
People who must strike a balance between the law and public pressure.

Where does justice end?

Ultimately, this story isn’t just about Annika Urm or Liina Naaber-Kivisoo.

It’s a story about questions that have no easy answers:

Does freedom of speech apply even when it is uncomfortable?
Can criticism be sharp—without becoming punishable?
Do laws apply equally to everyone?
And shouldn’t justice not only be fair, but also appear to be fair?

Perhaps the answer does not lie in who is right.
Perhaps it lies in whether we are willing to ask these questions at all.

Because the strength of a society is not measured by how few conflicts there are.
It is measured by how we deal with them.

I am following this trial, and deep down I believe that despite Liina Naaber-Kivisoo’s impressive title –Chair judge of the Harju County Court – this will play no role in the Tartu Circuit Court’s decision; rather, the arrest warrant issued against Annika Urmi by Judge Marju Persidskaja, based on unfair and false forensic evidence, will be revoked, and the trial will proceed in a humane and just manner – this trial will be terminated, as there are no elements of a crime.

My public post on social media (Facebook):

“Veiko Huuse’s personal opinion, which is permitted under the Constitution and not subject to punishment; furthermore, there is freedom of speech and free will, which no law or human being can take away: “What is currently happening around Annika Urm is one of the most brutal attempts to silence a person. Annika Urm was the only Estonian who dared to carry out a public experiment two years ago and expose the SLAPP schemes—the suppression of major media outlets—in which judges, the prosecutor’s office, lawyers, and many invisible ‘decision makers’ are involved. Annika Urm’s actions allegedly offended the judges so much (the truth is always painful to hear) that now, in collaboration with five judges, the prosecutor’s office, and the media, a forceful silencing of Annika Urm is being orchestrated. No means are spared, including fabricated forensic reports, which a judge has used as grounds for arrest. Annika is accused of insulting a judge under Section 305, which, according to laws adopted by the European Commission, falls under SLAPP—a criminal offense when judges use it—and the Estonian government must ratify this by May 7, 2026, at the latest. However, the rush is so great that Annika Urm could be imprisoned for an indefinite period before May 7, 2026. The media and the public revel in watching someone get skinned alive, but in my opinion, the arrest is completely unlawful, and the judge who issued the warrant—who has himself faced corruption charges in the past—has broken the law. That’s just how messed up the Estonian legal system is. I’m working on a series of 20 or more articles based on this story, in which I’ll name everyone behind this witch hunt.” I’m waiting for the Circuit Court’s decision. Until then, I’ll keep an eye on the situation.”

We will keep the public and readers updated on the Annika Urm case.

Your support helps keep Fonte.News alive – a free and independent news channel that gives voice to the birth of a new Estonia – a NEW WORLD. Every contribution contributes to the spread of truth and a free society.

Mis on SLAPP? Eesti valitsus peab ratifitseerima EU SLAPP direktiivi 07.05.2026

Directive (EU) 2024/1069 of the European Parliament

SLAPP tähendab erinevates keeltes:

Inglise keeles SLAPP – Strategic Lawsuit Against Public Participation ehk vaigistushagi – kohtuasjad, mille eesmärk ei ole õigusemõistmine, vaid kriitikute vaigistamine, hirmutamine, vangistamine või kuludega kurnamine – eesmärk sundida vaikima

Ladina keeles SLAPP – Actio strategica contra participationem publicam – strateegiline hagi avaliku arvamuse vastu – kohtuasjad, mille eesmärk ei ole õigusemõistmine, vaid kriitikute vaigistamine, hirmutamine, vangistamine või kuludega kurnamine – eesmärk sundida vaikima

Prantsuse keeles SLAPP – Procédure stratégique contre la participation publique (Poursuite-bâillon) – vaigistav kohtumenetlus

Eesti keeles SLAPP – Strateegiline hagi avaliku arvamuse vastu – kohtumenetlus kriitika või avaliku arvamuse vaigistamiseks

Eestis hetkel kõige kuumemad ja värskeimad SLAPP juhtumid: Kristiina Heinmets lapsehoolduse vaidlus (vaidluses on paljastunud vabamüürlaste sekti tohutu mõju Eesti valitsuses, ametkondades, panganduses, suuräris ja kohtusüsteemis); Annika Urm (tahetakse panna vangi määramata ajaks) avalik eksperiment SLAPP i tõestamisel kohtunike-meedia-prokuratuuri-advokaatide “salajasest koostööst inimeste tühistamisel”; Eneke Roots juhtum (pandi ebaseaduslikult vangi); Kristi Loigo (menetleti surnuks) juhtum; ….

SLAPP Euroopas: vaigistamise tööstus

Loe lisaks ajakirjanike vabaduse, sõna vabaduse ja ajakirjanike kaitsmise kohta vaigistavate kohtuhagide eest: https://www.consilium.europa.eu/et/policies/media-freedom-eu

SLAPP ei ole erand juba ammu. See on süsteemne nähtus – hetkel veel ravimatu viirus.

2025 aasta raporti järgi on Euroopas dokumenteeritud üle 1300 SLAPP juhtumi ning nende arv kasvab iga aastaga.

Need ei ole juhuslikud vaidlused.
Need on:

• ajakirjanike vastu
• vaba sõna aktivistide vastu
• kriitiliste kodanike vastu

Eesmärk ei ole võita.

Eesmärk on väsitada, hirmutada ja vaigistada (tihti ka vangistada).

Euroopa näited: kui kriitika muutub “kuriteoks”

• Malta ajakirjanik Daphne Caruana Galizia seisis silmitsi kümnete kohtuasjadega enne oma mõrva – klassikaline SLAPP surve
• Poolas ja Ungaris on dokumenteeritud juhtumeid, kus riik või riigiga seotud struktuurid kasutavad menetlusi kriitikute vastu
• Itaalias ja Prantsusmaal on ajakirjanikke kohtusse kaevatud suurte summadega, et nad lõpetaks uurimise

Euroopa Komisjon on ise tunnistanud:

SLAPP-id “on suunatud ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate vaigistamisele”

Kriminaalne SLAPP – järgmine tase

Kui tsiviil-SLAPP ähvardab rahaga, siis kriminaalne SLAPP ähvardab:

• vabaduse võtmisega
• maine hävitamisega
• psühholoogilise survega (vahistamised, avalikus meedias tagaotsimise kuulutused, tähtajatult vanglasse panemine, jne)

Ja kõige ohtlikum:

see näeb välja nagu “tavaline õigusemõistmine”.

Eesti SLAPP juhtumid: mustrid, mis korduvad

Eestis ei ole SLAPP-i ametlikult palju diagnoositud. Aga see ei tähenda, et seda ei eksisteeri.

Vastupidi — mitmed juhtumid viitavad samadele mustritele, mida Euroopas juba tunnistatakse.

1. Delfi juhtum – pretsedent, mis muutis mängu

Üks tuntumaid juhtumeid on Delfi AS v. Estonia.

• Meediaväljaanne vastutati lugejate kommentaaride eest
• isegi siis, kui need olid anonüümsed
• ja eemaldati pärast teavitamist

Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et see ei rikkunud sõnavabadust.

Tagajärg:

• ajakirjanikud ja portaalid pidid hakkama ennast tsenseerima
• suurenes vastutus ka teiste inimeste sõnade eest

Mitmed õiguseksperdid on hiljem nimetanud seda otsust:

“jahutava efekti” alguseks Eesti meedias

2. Ajakirjanike kohtuasjad uuriva töö eest

Eestis on dokumenteeritud juhtumeid, kus:

• ajakirjanikke on kaevatud kohtusse
• pärast seda, kui nad paljastasid rikkumisi

Sellised juhtumid on rahvusvaheliselt klassifitseeritud SLAPP-i alla:

“kohtuasjad, mis tekitavad hirmu ja survet”

Näiteks:

• uuriva ajakirjaniku vastu algatatakse menetlus
• mitte selleks, et tõde välja selgitada
• vaid selleks, et peatada edasine avaldamine

3. Isikute vastu suunatud massilised hagid

ERR kajastas juhtumit, kus üks isik:

• algatas üle 30 kohtuasja erinevate inimeste vastu
• seoses väidetavate solvangutega

Mida see näitab?

• õigussüsteemi saab kasutada süsteemse survevahendina
• isegi kui iga üksik juhtum on “seaduslik”

See on klassikaline SLAPP muster:

mitte üks asi — vaid pidev surve

4. Ajakirjanike isiklik vastutus

Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et:

• ajakirjanikud võivad vastutada isiklikult oma kirjutatu eest

Tagajärg:

• ajakirjanik ei riski enam ainult tööga
• vaid ka isikliku varaga ja vabadusega (vanglas)

See loob tugeva hirmuefekti:

• kas avaldada lugu
• või mitte riskida kohtuga

5. Kriminaalse SLAPP-i varjatud vormid Eestis

Kuigi avalikult räägitakse tsiviil-SLAPP-ist, on mitmeid viiteid, et Eestis esineb ka:

kriminaalse SLAPP-i elemente

Mustriteks on:

• solvamise või “õigusemõistmise takistamise” süüdistused
• ekspertiiside kasutamine isiku diskrediteerimiseks
• menetluse venimine ja surve suurendamine

Euroopa uuringud kinnitavad, et:

kriminaalne laim ja sarnased normid on SLAPP-i tööriistad mitmes EL riigis

6. Kohtuekspertiisid kui surve mehhanism

Eestis on esinenud juhtumeid, kus:

• kohtuekspertiisid ei kajasta täielikku meditsiinilist pilti
• isiku seisundit hinnatakse selektiivselt

Sellised olukorrad on SLAPP-i kontekstis eriti ohtlikud, sest:

need loovad näilise objektiivsuse

Aga tegelikult võivad:

• õigustada piiranguid
• toetada eelnevalt kujundatud narratiivi

Kuidas see kriminaalne SLAPP töötab?

Kriminaalse SLAPP-i mustrid, kuid need on sarnased ka tsiviil SLAPP -iga:

• kasutatakse “solvamise” või “õigusemõistmise takistamise” sätteid
• käivitatakse ekspertiisid (tihti fabritseeritud)
• tekivad vastuolulised tõendid
• tehakse drastilisi menetlusotsuseid (nt vahistamine)

Kõik on formaalselt korrektne.

Aga sisuliselt?

Narratiiv ehitatakse, mitte ei leita.

Kohtuekspertiis kui vaigistamise tööriist

Üks kõige vähem räägitud osa:

ekspertiiside võimalik manipuleerimine

SLAPP-i kontekstis võib (tihti on) see tähendada:

• diagnooside ignoreerimist
• arstitõendite kõrvalejätmist
• järelduste “sobitamist” menetluse vajadustega

Need ei paista välja kui repressioon.

Need paistavad välja kui “professionaalne hinnang” (kasutatakse “valitult” tuntud eksperte).

Kohtunik ja kriitika: kus on piir?

Euroopa õigustraditsioon ütleb selgelt:

“Kohtunik peab taluma rohkem kriitikat ja solvanguid kui tavainimene”

Põhjus on lihtne:

• kohtunik teostab avalikku võimu
• tema tegevus peab olema kontrollitav

See tähendab:

• ka terav kriitika on lubatud
• isegi ebamugav või solvav kriitika

Kui süsteem pöörab kriitika vastu

Oht tekib siis, kui:

• kriitika kvalifitseeritakse kuriteoks
• kohtunik muutub “kannatanuks”
• riik asub kaitsma võimu, mitte õigust

Siis tekib küsimus:

kas tegemist on õigusemõistmisega või süsteemi enesekaitsega?

Eesti: vahepealne tsoon

Eesti ei ole veel SLAPP-riik.

Aga Eesti on:

ohtlikus üleminekufaasis

• solvamine riigiesindaja vastu on endiselt kriminaliseeritud
• SLAPP direktiiv ei ole veel täielikult rakendatud
• kriminaalõiguse kasutamine kriitika vastu on võimalik

07.05.2026 – kriitiline kuupäev

Euroopa Liidu SLAPP direktiiv:

• jõustus 2024
• tuleb rakendada hiljemalt 7. mai 2026

Direktiiv näeb ette:

• põhjendamatute kohtuasjade varajase lõpetamise
• kahjude hüvitamise ohvritele
• sanktsioonid väärkasutuse eest

eesmärk:

Peatada kohtute kasutamine relvana

Aga probleem

Direktiiv keskendub peamiselt tsiviilasjadele.

Samas:

Euroopa Komisjon on juba tunnistanud, et SLAPP võib esineda ka kriminaalmenetluses

Toimetuse avalik pöördumine

Toimetus teeb avaliku ettepaneku (saadetud ka kirjalikult kirja teel ministrile):

Eesti valitsusele ja justiitsministrile Liisa-Ly Pakostale

1. SLAPP direktiiv tuleb rakendada SISULISELT, mitte formaalselt

See tähendab:

• kaitse peab laienema ka kriminaalmenetlusele
• mitte ainult paberil

2. Karistusseadustiku § 305¹ tuleb kriitiliselt üle vaadata

Praeguses vormis:

• seda saab kasutada kriitika kriminaliseerimiseks
• see võib olla vastuolus EL õiguse eesmärgiga

vajab kohest muutmist või eemaldamist enne 07.05.2026.

3. Riigi vastutus peab olema reaalne

Kui:

• inimest vaigistatakse menetluse kaudu
• kasutatakse ebaproportsionaalseid meetmeid

siis peab olema võimalik:

nõuda riigilt kahjutasu

Mis on peidus?

Toimetus töötab hetkel juhtumi kallal, mis võib saada pretsedendiks.

See hõlmab:

• kriminaalmenetlust
• vastuolulisi ekspertiise
• küsitavat vahistamismäärust

Osalisteks:

• tuntud kohtunikud
• prokuratuur
• vandeadvokaadi büroo

Küsimus ei ole ainult ühes inimeses.

Küsimus on:

“kas süsteemi kasutatakse vaigistamiseks”

Lõppsõna

Vabade inimeste ühiskond (mõne jaoks demokraatia) ei lagune korraga.

Ta laguneb siis, kui:

• kriitika muutub ohtlikuks
• küsimused muutuvad karistatavaks
• ja kohtust saab hirmu ja kättemaksu instrument

“Kui kohtusaal muutub vaikimise kohaks, siis ei ole probleem enam ühes menetluses. See on probleem kogu riigis.”

SLAPP ei alga suurest skandaalist.

See algab väikestest juhtumitest,
mis tunduvad esmapilgul “tavalised”.

Kuni ühel hetkel:

kriitika ei ole enam turvaline.

Uuriv sari ühest võimalikust kriminaalsest SLAPP juhtumist Eestis ilmub peatselt Fonte.News kanalis.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe Eesti SLAPP juhtumite kohta ja nendes lugudes jooksevad läbi nimed, kellest tuleb suur uuriv sari konkreetsest kriminaal SLAPP juhtumist:

Kohtunik on siin Maal seaduse silmis õiguse teenija, avalik teenistuja (loe: Kes on avalik teenistuja)inimeste teenistuses, mitte vastupidi. Ent kui must talaar ja kõrgendatud pink loovad pigem rituaalse võimu kui inimliku õigluse kuvandi, on õigustatud küsida: kas kohtunik on tõe vahendaja või hoopis valejumala sümbol?

Sissejuhatus

Ametivanne seob kohtuniku seaduse ja põhiseaduse teenistusse. Samas näeme kohturuumis märke, mis meenutavad pigem iidset rituaali kui neutraalset õigusemõistmist: must rüü, mis kustutab isiksuse; kõrge pink, mis tõstab kohtuniku üle teiste; süüaluse püsti tõusmine, mis sümboliseerib alistumist. Need sümbolid ei ole juhuslikud – need loovad alateadlikult hierarhiat, kus üks on kõrgemal ja teised madalamal.

Kui süsteemi satub kahtlusi – korruptsiooni, kallutatust või avaliku huvi eiramist – muutub rituaali tähendus veelgi kõnekamaks. Seadus, mis peaks kaitsma, võib hakata tunduma illusioonina, mis varjab tegelikku võimusuhet. Sellises kontekstis pole küsimus „kas kohtunik on õiguse teenija või valejumala sümbol?“ enam pelgalt retooriline, vaid peegeldab ühiskonna sügavamat muret: kas meie õigussüsteem teenib tõde ja õiglust või taastoodab vaid autoriteedi näilist hiilgust?

Meelis Niinepuu kirjutisest ERR i kanalis on pööratud tõsist tähelepanu, et advokaadid ja kohtunikud tegutsevad seadustest väljas “kokkulepete” alusel:

https://www.err.ee/1609844430/meelis-niinepuu-kavaluse-ajastu-advokaadid-ja-kohtureform

Avaliku huvi artikli mõte

Selles loos kajastame konkreetset kohtuasja, kus üks hingeline inimolend, Annika Urm, on sattunud 4 kohtuniku süüdistuste alla, et väidetavalt on kohtunikke solvatud ja laimatud avalikult. Need neli kohtunikku on Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson. See protsess oli alguses, kohtunike enda palvel, kinnine, kuid mingil hetkel nad muutsid meelt ja lubasid meedial seda kajastada. Nende suuvoodriks sai Vabamüürlaste hääletoru, Bipolaarse vaimse häirega ja endine elukutseline prostituut Katrin Lust – Elu24 ja Kuuuurija toimetaja.

Aastal 2007 ajakiri “Just” avaldas loo Katrin Lustist, kus selgus, et ta töötas prostituudina:

Tuleb välja, et Katrin Lust on olnud oma varasemas elus elukutseline prostituut ja tal on endal Bipolaarne häire, mis on raske vaimse tervise (endise nimetusega)maniakaal-depressiivne psüühikahäire (üldjuhul ravimatu aga ravimitega ja teraapiatega saab seda haigust kontrolli all hoida). Sellise häirega inimene peaks olema eemal avalikust sektorist, meediast ja kõigest, mis seotud stressifaktoritega. Ja tema teeb “kvaliteetset” meediat?

Katrin Lust on suutnud lühikese ajaga vorpida mitmeid artikleid sellest protsessist, mis kubisevad solvangutest, “juba süüdi mõistetud”, kallutatud ja faktivigadega infokildudest. Kohtuprotsess pole veel hoogu sissegi saanud, alles esimene aste ja juba tembeldatakse meedias süütu inimene süüdi ja alandatakse.

See sama käekiri Eneke Roots puhul, kus Katrin Lust vorpis ahistavaid ja süüdistavaid artikleid üle kahekümne. Samuti Kristi Loigo puhul, kus meedia korraldas tormilise vaimse terrori, mõistes süüdi ja kui lõplik kohtuaste otsustas, et Kristi Loigo pole süüdi ja mõistis õigeks, oli Kristi juba surnud. Ta menetleti kohtu ja meedia poolt surnuks.

Antud artiklis nimetatud kohtuasi on kestnud juba üle aasta. Advokaadid, rahvusvahelised õiguseksperdid ei näe siin mingit süüd süüalusel ja kogu protsess on täielikult õigusvastane ja seadustevastane, siis on täiesti põhjendatud, miks süüalune ei taha osaleda ebaõiges ja korruptiivsete nähtudega kohtuprotsessis. Kui süüalune puudub kohtuistungist, vorbib Katrin Lust kohe mõnitavad ja alandavad artiklid. Kuid sellest kõigest räägin ma artikli lõpu poole. Avaldan artikli lõpus kohtus ette kantud süüaluse kõne, mis on vürtsikas, julge ja andmed on kokku korjatud avalikest meediakanalitest ja tõesed.

Allolev ekraanitõmmis Facebookist, kus Eestis õiglusmaastikut kõvasti raputanud Kristiina Heinmetsa lapsehooldus vaidlus puudutas paljusid inimesi, annab Kristiina Heinmets tugeva arvamuse Katrin Lustist:

Et lugeja saaks aru olukorrast Eesti kohtusüsteemis ja minule jäänud kohtunike korruptiivsest – psühho-müstilisest rituaalsest käitumise muljest, teen ennem põhjaliku selgituse, miks ma arvan olevat nii.

Siinkohal toon ennem ka välja seadused, millele ma toetun seda artiklit tehes:

Rahvusvahelised põhimõtted

• Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt rõhutanud, et avaliku elu tegelased (nt poliitikud, kohtunikud, kõrged ametnikud) peavad taluma laiemat ja karmimat kriitikat kui tavalised inimesed.
• Põhjus: nende tegevus puudutab avalikkust ja neil on suur mõjuvõim. Seega on ka ühiskonna huvi nende tegevuse üle arutleda palju suurem.
• Oluline piir: kriitika ja väärtushinnangud (sh ka karmid või provokatiivsed küsimused) on lubatud.

Eesti kontekst

• Eesti põhiseadus § 45 tagab igaühele sõnavabaduse, sh õiguse avaldada arvamust.
• Karistusseadustik ja võlaõigusseadus kaitsevad au ja väärikust – nt tahtlik laim või valeandmete avaldamine võib olla õiguslikult vaieldav.
• Kohtunikud on avalikud teenistujad ja neid puudutab suurenenud avalikkuse kontroll. Eesti kohtupraktikas on ka viiteid EIK seisukohtadele – nt, et kohtuniku ametit pidades peab ta olema valmis kriitikaks, isegi kui see on terav ja solvav.

Asume asja kallale

Õigusejumalanna püha tempel või lihtsalt mandunud ussipesa?

On üks sõna, mis paneb kohtunikud paaniliselt tõmblema kiiremini kui rotid, kui köögis äkki tuli süttib. Nii nagu närilised põgenevad valguse eest urgu, kaotavad ka meie õigusemõistjad pea, kui keegi lausub sõna „korruptsioon“. Nad ei näe seda kui kodaniku õigust tõtt otsida, vaid kui häirekella, mis võib paljastada midagi, mida nad iga hinna eest varjata püüavad.

Kui peegel näitab kortse, miks ei või kodanik siis peegeldada tõde?

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt meenutanud, et kriitika võib olla valus, karm ja isegi ebaviisakas – aga just see on demokraatia hind. Meenum juhtum, kus EL liikmesriigis ajakirjanik nimetas riigiettevõtte veini „sitaks“ ja kohalik kohus leidis, et see solvab rahvuslikku au? EIK ütles selgelt: ei – tegemist on arvamusega, mille alus on avalik huvi.

Täpselt sama loogika kehtib siis, kui poliitiku tegevust nimetatakse „korruptiivseks“. See pole kriminaalsüüdistus, vaid õigustatud väärtushinnang. Nagu turul tomatiga: kui ütled „see on mäda“, ei muuda sõna tomatit mädanenuks – ta on seda juba enne olnud.

Macovei juhtum: poliitik, kes kasutas keelatud sõna

Monica Macovei, Rumeenia endine justiitsminister ja europarlamendi saadik, ütles otse välja: kahe parlamendiliikme äri riigiettevõtetega on „tüüpiline poliitilise mõju kaudu toimiv korruptsioon“.

Siseriiklikud kohtud läksid marru: see on laim! See on faktiväide! See kahjustab poliitiku au!

Macoveile määrati trahv ja ta sunniti ajalehtedes avalikult vabandama.

EIK aga vaatas asja laiemalt: poliitikute tegevus on avalik huvi. Korruptsioonist rääkida pole mitte ainult lubatud, vaid see on kodaniku ja ajakirjaniku kohustus. Kui rahvas ei tohi küsida, kas tema esindaja taskud täituvad maksurahaga, siis kellele see riik üldse kuulub?

Kui näiteks kooli direktor sõlmib lepingu oma venna firmaga ja remont läheb kaks korda kallimaks – kas lapsevanem ei tohi öelda: „See on korruptsioon“?

Kui vallavanem jagab hankeid sõpradele, kas külaelanik peab suu kinni hoidma, et mitte kohtus laimajaks kuulutatud saada?

Ja kui kohtunik karistab ajakirjanikku pelgalt selle eest, et ta sellist sõna kasutab – siis kelle huve see kohtunik kaitseb? Õigust või hoopis roiskunud süsteemi?

Eesti kontekst: miks meil tõlkes inimõigusi röövitakse?

Macovei lahendit (avaldus nr 53028/14, 28.07.2020) pole Eestis siiani ametlikult tõlgitud. See pole kahjuks juhus. Kui tekst oleks mustvalgelt igaühele loetav, oleks selge: EIK on kinnitanud, et sõna „korruptsioon“ on sõnavabaduse kaitse all.

Ometi veetakse Eestis ajakirjanikke ja aktiviste kohtupinki ainult sellepärast, et nad nimetasid mõnda ametnikku või institutsiooni „korrumpeerunuks“. See pole enam õigusemõistmine – see on sõnavabaduse poomine.

Järeldus

Macovei juhtum kinnitab: „korruptsioon“ ei ole kuritegu, vaid demokraatliku sõnavabaduse lahutamatu osa. Kui Eesti kohtunikud seda eitavad, siis nad ei kaitse enam seadust ega põhiseadust, vaid ainult oma häbimärgistatud autoriteeti.

Ja see ongi suurim skandaal – õigusemõistjad, kes peaksid olema tõe valvurid, on muutunud ise korruptsiooni vaikivaks ja tuimaks tööriistaks.

Alustame selgitust juure tasandilt – miks kohtunikud näivad olevat psühho-müstilised rituaalsed “valejumalad”

Sümbolid

Sümbolid kohtunike riietusel ja kohtusaalis on palju enamat kui pelgalt “praktilised tavad”. Nende järgi on tegemist rituaalse protsessiga, kus joonistuvad välja arhetüüpsed märgid ja võimu ülesehitus.

• Mustad rüüd – must sümboliseerib sageli neutraalsust, varjutust, ego ja isikupära “kadumist”. Rituaali tasandil on see kui mask: kohtunik ei ole enam inimene oma isiklike arvamustega, vaid kehastab süsteemi, seadust, kõrgemat “korra jõudu”. Nagu preester templis, kes ei kõnele ise, vaid “jumala” nimel.
• Kohtualuse püsti tõusmine – see on arhetüüpne alistumisakt. Seistes tunnistatakse, et oled sisenenud teise maailma – kohturuum on omaette “tempel”, kus kehtivad teised reeglid kui väljas. Püsti tõusmine tähendab vaikset nõustumist, et tunnistad selle “jumaliku korra” kohalolu.
• Kohturuum – on ruumiliselt üles ehitatud nagu altarisaal. Kõrgendatud kohtunikupink on nagu altari koht või troon, millel istub rituaali juhataja. Kõrgus on märgiline: alt üles vaatamine paneb alateadvuse tajuma üleolekut ja võimu.
• Alandlik allumine – psühholoogilises plaanis on see võimu taastootmise rituaal. Inimene, kes võib väljaspool olla vaba ja uhke, peab siin oma positsiooni kaotama ja tunnistama: “mina olen hinnatav, teie olete hindajad”. See pole võrdsus, vaid hierarhia.
• Rituaali tempo ja keel – pikkade fraasidega loetakse ette süüdistusi, dokumente, viidatakse “suurematele jõududele” (seadusele, põhiseadusele, riigile). Nii nagu kirikus loetakse ladina keeles missa, mida lihtinimene ei pruugi mõista, loetakse kohtus juriidilises keeles. See loob eraldatuse – „see keel ei kuulu sulle, vaid süsteemile“.

Kui niimoodi vaadata, siis kohtupidamine ei ole ainult praktiline protsess, vaid tõepoolest psühho-müstiline rituaal, mille eesmärk on murda inimese ego, kinnitada süsteemi üleolekut ja taastoota usku sellesse, et “seadus” on kõrgem kui üksikinimene.

See on põhjus, miks see võib tunduda väga kaugel inimlikust ja võrdsest suhtlemisest – sest kogu struktuur ongi üles ehitatud võimusuhtena, mis vajab nähtavat allutamisrituaali.

Vaata joonist, kuidas näeb välja kohtupidamise rituaaliring:

Siin skeemil „rituaaliring“ on näha, kus iga osaline asub oma positsioonil nagu müsteeriumis: kohtunik kõrgel altaril, kohtualune all, prokurör ja kaitsja vastasseisus, avalikkus tunnistajaks – ja keskel kõrgem jõud ehk Seadus.

Kohtunik kui valejumal

Kui vaadata seda sümbolite ja rituaali tasandil, siis võib kohtunikku tõesti tõlgendada kui vale- või asendusjumalat – ta istub kõrgel troonil, võtab endale õiguse „tõde“ kuulutada ja määrata inimese saatust, kuigi ta ise on väljaspool kohtumaja tavaline inimene süsteemi sees.

Mõned punktid, mis toetavad minu arvamust:

• Valejumala arhetüüp – igas süsteemis, kus inimene asetatakse kõrgemale kui elu või tõde ise, tekib oht, et ta hakkab „jumalat mängima“. Kohtunik ei loo seadusi, aga rituaalis esineb ta kui seaduse kehastus. Kui ta ei järgi enam tõelist õiglust (inimlikkust, südametunnistust, valitsuse poolt kinnitatud seaduseid), vaid ainult süsteemi või isiklikku kasu, muutub ta sümboolselt „ebajumalaks“ või valejumalaks – kohtunik on võtnud Kõiksusest kõrgema rolli ja see on juba karistatav.
• Seadus kui illusioon – seadus peaks ideaalis olema neutraalne, kõigi kaitseks. Kui aga seadused ise on kallutatud või neid rakendatakse ebaõiglaselt, siis need muutuvad pigem tööriistaks, millega kergeusklikke hoitakse alandatult kuulekana, samas kui võimustruktuurid kasutavad neid omakasu nimel. Rituaal säilitab autoriteedi näiliselt, kuigi sisu on tühi.
• Korruptsioon kui märk – kui kohtunikud rikuvad seadust, võtavad altkäemaksu või teenivad poliitilisi ja majanduslikke jõude, siis toimub topeltmäng: väliselt püha rituaal „õigluse nimel“, sisemiselt aga inimlikud nõrkused ja huvid. See ongi märk, et „jumal“ on vale – ta räägib seaduse nimel, aga ei järgi seadust.
• Illusiooni murdmine – kui inimene näeb läbi selle rituaalse loori ja saab aru, et süsteem ei pruugi esindada tõelist õiglust, siis ta enam ei kummarda seda valealtarit. See on ohtlik võimule, sest kogu kohtusüsteem põhineb usul tema pühadusse.

Teisisõnu: kohtunik võib olla kas õiguse teenija või valejumala kehastus. Kui süsteem on korrumpeerunud, siis üha enam nihkub sümboolika teise variandi poole.

Tabelis näed õigluse võrdlust: Tõeline vs Illusioon

Siin on võrdlustabel, mis näitab kahe „õigluse“ tasandit:
üks on tõeline ja inimlik, teine aga illusoorne ja rituaalse autoriteedi varjus.

Kohtunike ja Meedia koostöö

Kui kohturuum on altar, siis meedia on nagu kiriku kellad ja kõnelejad, mis kannavad valejumala sõnumi massideni.

Mõned sümboolsed kihid:

• Ajakirjanik kui preestri abiliste roll – nad ei loo ise „seadust“, vaid jutlustavad seda, mida kohus või võim otsustas. Kui nad teevad seda parastavalt, alandavalt ja inimese hinge väärikust murdes, siis nad tegelikult osalevad selles samas alistamisrituaalis.
• Naer ja häbistamine – müstilistes ja arhetüüpides on see üks tugevamaid alistamisvahendeid. Kui sind mitte ainult ei karistata, vaid tehakse ka avalikult naeruväärseks, siis toimub sümboolne „hinge hukkamine“ inimeste silme all. Seda kardab enamik rohkemgi kui materiaalset karistust.
• „Hingetute“ meedia – kui ajakirjanik ei kõnele enam tõe või inimliku kaastunde nimel, vaid süsteemi huvides, siis ta on loobunud oma hinge autonoomiast. See ongi „hingetus“: inimene on tööriist suurema mehhanismi käes, kus ta kordab sõnumeid, mis toodavad hirmu ja valitsuse autoriteeti.
• Mustad jõud kui metafoor – see ei pruugi tähendada mingit otsest „kurja salaorganisatsiooni“, vaid psühholoogiliselt ja vaimselt seda jõudu, mis toitub häbist, hirmust ja allutamisest. Kui meedia võimendab neid emotsioone, siis nad tegelikult toidavadki seda „mustade jõudude välja“.

Niisiis võib öelda, et kui ajakirjanikud loobuvad oma hinge väest ja hakkavad teenima süsteemi masinavärki, muutuvad nad selle sama valejumala propagandistideks ja rituaali pikenduseks.

Skeemi selgitus: kohtunik kui valejumal püramiidi tipus, meedia ja avalikkus kui rituaali „tiivad“, ning all keskel hingeline inimene ohvrina. Keskel hoiab kogu konstruktsiooni koos „Seaduse illusioon“.

Kuidas hingeline kaitseb ennast Eesti kohtusüsteemi valejumalate ja nende “meedia käsilaste” eest?

See on selle maailma kõige tähtsam küsimus. Kui võtta kohtupidamist kui rituaali, kus kohtunik kehastab „vale­jumalat“ ja kogu protsess on pigem hierarhiline allutamisriitus, siis hingelisel inimesel on tõesti raske seal inimväärikust ja vabadust säilitada.
Aga väljapääs on, kuigi see ei pruugi olla lihtne ega alati „välises“ mõttes võidukas.

Kaks kaitse tasandit:

1. Sisene kaitse (hinge tasandil)
   • Ära anna ära oma südant – nad võivad võtta su aja, raha või vabaduse, aga mitte sinu sisemise tõe. Kui hoiad ühendust oma hingega, jääb nende „kohtumõistmine“ ainult väliseks. Kõiksus otsustab varem või hiljem hingelise kasuks ja Kõiksuse seadus on kõige ülim – valejumalatel saabub karm aga õiglane kohtupäev.
   • Näe läbi rituaali – kui näed, et kogu teatrilaval on oma sümboolne loogika (must rüü, troon, püsti tõusmine), siis võta seda kui lõksu, ja et see pole jumalik autoriteet. Sa tead, et see on vaid mask, ja maski taga on inimene.
   • Vaikne vägi – hingeline inimene saab seista sisemises rahus, isegi kui ta peab vormiliselt alluma (nt püsti tõusma). See sisemine vabadus on see, mida süsteem ei saa ära võtta.
2. Väline kaitse (praktilisel tasandil)
   • Õpi mängu reegleid – isegi kui seadus tundub illusioon, on tal oma „kood“. Kui mõistad seda koodi, võid mõnikord süsteemi, süsteemi enda, vastu kasutada (näiteks hea hingeline ja suveräänne kaitsja, õiged viited seadustele, jne).
   • Toeta end kogukonnaga – kui inimene seisab üksi süsteemi vastu, on tal raske. Kui aga kogukond (avalikkus, liitlased, suveräänsed ja õiglased meediakanalid) toetab, siis rituaali mõju väheneb, sest see ei toimi enam varjatult.
   • Väljuda rituaalist – mõnikord on ainsaks tõeliseks väljapääsuks süsteemi mitte enam tunnustada. See ei pruugi tähendada füüsilist lahkumist, aga sisemist: „Teie võite mind hinnata, kuid teie hinnang ei puuduta mu hinge.“

Mida tähendab „satanistlik valejumal“ siin kontekstis?

See tähendab, et antud situatsioonis jääb mulje, et kohtunikud ja süsteem on pööranud ümber tõelise korra: nad võtavad endale õiguse, mis kuulub tegelikult ainult Kõiksusele ehk Elu Allikale. See on pettepilt. Kui inimene tajub seda, siis ta ei kummarda seda enam hingetasandil – ja see ongi tema kaitse.

Seega hingeline inimene saab kaitsta ennast tõde enda sees hoides ja mõistes, et süsteemi jõud on ainult illusoorselt absoluutne. Päris absoluutne jõud asub temas endas.

Hingelisele tegevusjuhend

Sammud, kuidas hingeline inimene saab püramiidist (valejumala / rituaalse kohtumõistmise keskmes) väljuda ja oma väge taastada.

Lühidalt selgitused (järjekord pole rangelt lineaarne — sammud toetavad üksteist):

1. Sisemine Pühakoda — leia vaikus ja sisemine keskpunkt (meditatsioon, palve, intuitsioon). Suhtle otse oma hinge alglooja Kõiksusega. See hoiab su ühenduses oma tõega, mida süsteem ja valejumalad ei saa võtta. Tee taotlus Kõiksusele: “Kõiksus, saadan elu algallikasse rahus ja valguses selle Maa inimolendite nimed (nimetad nime või nimed), kes nende nimede kandjatena tegutsevad valejumalatena ja mõistavad hingeliste üle kohut. Sina Kõiksus otsustad nende edasise saatuse. Minule jääb siia alles rahu ja valgus. Tänan.” Pea meeles, et selle taotluse tegemisel pead olema ise kindel, et oled käitunud õiglaselt südametunnistuse järgi. Kõiksus teab ja näeb kõike nagunii, ta ei sekku ennem kui keegi teeb taotluse ja kui taotlus on põhjendatud, tuleb puhtast kavatsusest, rahus ja valguses, ja südamest, Kõiksus tegutseb kohe.
2. Tõe Dokumenteerimine — kogu kõik tõendid, kirjalikud ütlused, fotosid, salvestusi; dokumentatsioon nõrgendab kontrolli ja illusiooni. Kõiksus näeb ka seda, kas sa oled siin maal ise teinud piisavalt, et kurjust ja musti jõudusid paljastada.
3. Õiguslik Kaitse — leia kogenud advokaat, kes mõistab süsteemi reegleid ja oskab neid kasutada sinu kasuks; strateegia on relv.
4. Kogukonna Tugi — lähedased, usaldusväärsed organisatsioonid või aktivistid vähendavad isolatsiooni ja rituaali jõudu.
5. Avaliku Loo Kontroll — säilita oma narratiiv; kasuta sotsiaalmeediat ja õigesti ajastatud avalikke sõnumeid, et vältida häbistamist ja moonutamist.
6. Meedia Vastutus — nõua faktipõhist, inimlikku kajastust; kui meedia ründab ebaõiglaselt, too välja konfliktid, palu korrigeeringuid või too kaasav väljaanne.
7. Avalik Järelevalve — kasuta õiguskaitse- ja järelevalveorganeid; kaebused, aruanded ja ametlikud läbivaatused võivad paljastada süsteemi vigu.
8. Taastav Teraapia — pööra tähelepanu hinge tervisele: teraapia, meditatsioon, kogukondlik tugi aitab taastada väärikust.

Nüüd siis Kohtuprotsessist, kus jääb mulje, et kohtunikud Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson ja Marju Persidskaja on võtnud valejumala rollid. Allikas

Neli kohtunikku – Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson – on väidetavalt kannatanud satiiriliste artiklite ja Annika Urmi ajakirjandusliku eksperimendi tõttu.

Ükskõik kes need satiirid ka avaldas, on tegemist väljendusvabadusega. Sõnavabadus on tagatud Põhiseaduse § 45 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikliga 10. See on põhiõigus, mida Eesti riik on kohustatud kaitsma ja tagama – ka siis, kui sõnum on kriitiline, terav või ebameeldiv. Eesti põhiseadus § 45 tagab igaühele sõnavabaduse, sh õiguse avaldada arvamust.

On väheusutav, et kohtuprotsesse juhtinud kohtunikud Martin Tuulik, Kristjan Paluteder ja Marju Persidskaja ei tea seda või nad vaikides teadlikult “päästavad” seadusi rikkudes oma kolleege?

Vahemärkus: Tundub, et Kohtunik Marju Persidskaja on väga probleemne olnud varasemalt ja korda saatnud suure seaduserikkumise. On väheusutav, et ta ei teadnud millega tema mees tegeleb, seega kas varjas kuritegu?: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120293518/kohtunik-taandati-kohtuprotsessist-kelmuseasjas-seoses-elukaaslase-osalusega-suuraris

Vahemärkus: Veiko Huusel keelati kunagi sõnaõigus ja kohtunik Reena Nieländer (uue nimega Reena Lember) tegi sellise otsuse, et Veiko Huusel Eesti põhiseadus § 45 ei kehti. Kuid kohtunik sai lõpuks oma veast aru ja parandas oma otsuse ära ja Veikole kehtib Eesti põhiseadus § 45.

1. Kriminaalasja algatamine isiklike tutvuste kaudu – KarS § 291 (õigusemõistmise takistamine)

Neli kohtunikku – Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson – on esinenud selles kriminaalasjas väidetavate kannatanutena. Kõik nad on varem osalenud sama isiku (ohvri) teistes menetlustes. On alust arvata, et nad on kasutanud oma ametipositsiooni ja isiklikke tutvusi, et initsieerida kriminaalmenetlus isiklikust motiivist lähtudes – ilma objektiivse süüteokoosseisu või kuriteo olemasoluta. Neile ei meeldinud, et nendest meedias kirjutatakse? Kui aga tavainimene pöördub kohtusse, et tema kohta artiklid eemaldataks, siis kohtunikud seda teemat ei aruta, ei võetagi menetlusse.

Kriminaalmenetluse algatamisele aitas kaasa ka prokurör Paul Pikma, kes on nimetatud kohtunike varasem kolleeg ning töötanud samas kohtumajas. See tekitab kahtluse erapooletuses ja objektiivsuses.

Selline tegevus võib vastata KarS § 291 tunnustele, kuna viitab õigusemõistmise takistamisele läbi isikliku mõju ja huvide konflikti.

See pole seaduslik protsess – see on SLAPP. Loe Mis on Slapp hagi

Kohtunik Marju Persidskaja keelas süüdistataval Annika Urmil küsitleda kannatanuks märgitud kohtunikku Liina Naaber-Kivisood – kuigi see on põhiseaduslikult tagatud õigus (PS § 15, PS § 24 lg 2, KrMS § 34 lg 1 p 5, EIÕK art 6 lg 3(d)). Kui kohtunik takistab süüdistatava õigust küsitleda teda süüdistavat isikut, rikutakse õigust õiglasele kohtumenetlusele. Selline tegevus tõendab, et tegemist ei ole mitte sõltumatu ja erapooletu kohtumenetlusega, vaid SLAPP-protsessiga – strateegilise menetlusega, kus tegelik ohvri tahetakse vaigistada lõplikult ja öelda kas sa juba aru ei saa, et Sul puuduvad kõik inimõigused Eesti Vabariigis ja sa oled ori! Kui aru ei saa siis sure ära ja kui sa ise ei sure siis menetleme su surnuks nagu Jan Ja Kristi Loigo ja ka paljud, paljud teised.

Ohvreid on palju – ja mitte ainult kohtusaalides. On neid, kes on jäänud üksi meediarünnakute alla, neid, kelle kaebused prokuratuur viskas prügikasti, ja neid, kellele kohus keeldus õigust andmast. Aga ka need, kes on pöördunud kohaliku omavalitsuse (KOV), sotsiaaltöötajate või ministeeriumite poole – ning saanud vastuseks vaikus või külm ametlik eitamine. Mitte kuskilt ei tule abi. Mitte AKI-st, mitte Sotsiaalministeeriumist, mitte Justiitsministeeriumist. Isegi õiguskantsler, kelle põhiseaduslik kohustus on kaitsta inimõigusi, vaikib. See ei ole juhuslik – see on süsteemne tegevusetus ja organiseeritud kuritegevus, mis põimub läbi kõigist riigiasutustest. Me võitleme ametnikega! Milleks meil neid vaja on?

Me ei vaiki – meid lihtsalt ei kuulata. Me räägime, kirjutame, esitame avaldusi, kuriteoteateid ja tõendeid, aga see kaob süsteemi, kus iga uks viib järgmise kurjategijani – kohtunikuni, prokurörini, ametnikuni, kes kas vaikib, valetab või kaitseb oma tutvusi. Kui õiguskaitse ei toimi ja õigust asendab simulatsioon, siis pole see enam riik, vaid farss. Kui kohus ja prokuratuur ei teeni enam põhiseadust ega rahvast, siis tuleb see süsteem peatada. Eesti rahvale oleks ausam ja õiglasem, kui selline prokuratuur ja kohtuvõim suletaks – sest nad ei kaitse kedagi peale iseenda. Nad ei tee õigust – nad toodavad vägivalda ja rikuvad Eesti inimeste õigusi igapäev. Kõik tuleb kinni panna Prokuratuur, Kohtud, Ametid samuti meelelahutus äri, kus müüakse inimeste eraelu raha eest. See kõik on keelatud tegevus.

Annika Urmile on määratud riigi poolt kaitsja – Advokaadibüroost Sirje Must, advokaat Marika Suurpere. Toimetuse käes olevate kohtudokumentide ja kirjade põhjal jääb minule mulje, et riiklik kaitsja ei tegele õiglase kaitsmisega vaid on kallutatud ja kohtunike jaoks sõbralik. Aega näitab, kas minu mulje on ekslik või mitte.

Alljärgnev tekst on väljavõte Annika Urm Tõrjeõiguse alusel esitatud kõne kohtuprotsessilt 15.09.2025 TARTU MAAKOHTUS:

“See, mida ma praegu teen, on minu põhiseaduslik tõrjepõhiõigus – õigus end kaitsta, kui riik kohus või advokaat seda ei tee ja mind ei kaitse. See ei ole solvamine, vaid enesekaitse.

See on minu PS § 54 ja KarS § 28 alusel tõrjepõhiõigus – ma ei saa vaikida, kui mind ei kaitsta.

Ükskõik kes need satiirid ka avaldas igal juhul on see sõnavabadus. Sõnavabadus on põhiõigus (PS § 45 ja EIÕK art 10), mida Eesti riik on kohustatud kaitsma – ka siis, kui sõnum ei meeldi.

Sõnavabadus, on tagatud Põhiseaduse § 45 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikliga 10.

Kuidas sai üldse alusta kriminaalasi, millel puudub koosseis? Algatajad neli kohtunikku (Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson), kelle varasemates menetlustes minu suhtes seadusi ei rakendatud ja põhiõigusi ei tagatud.
Nüüd, kui kriitika puudutab neid endid, kehtivad neile äkitselt kõik seadused?
See jätab väga tõsise mulje, et siin võib olla isiklik huvi ja soov vaigistada kriitikat.

Selline käitumine meenutab SLAPP-protsessi (ehk strategic lawsuit against public participation) – strateegilist hirmutamist kohtuga, mille eesmärk ei ole õiglus, vaid ohvri (kriitika) vaigistamine.
See ei ole demokraatlikule riigile kohane. See on ohtlik pretsedent – kui kriitika kohtusüsteemi suhtes viib kriminaalmenetluseni, siis ei ole enam vaba ühiskonda.

Veelgi enam, sellesse protsessi on lubatud siseneda meelelahutus äril, Kuuuurija ja Elu24 toimetajad Katrin Lust, Indrek Meltsas, Ketlin Kruse, Riin Roos või mõni muu alluv) ja viibida justkui nad oleksid tõsiseltvõetav ajakirjandus. Tegelikus müüakse inimeste eraelu, sensatsioone, korduvalt keelatuid isikuandmeid ja  valeandmeid,  kasumi eesmärgil, inimesest vale ettekujutuse loomise teel, mis on kelmus ja see on inimeste ahistav jälitamine. Meelelahutus ja sensatsioonid ei ole ajakirjandus ja avalik huvi ei ole äri huvi.

Katrin Lust kes on olnud oma eelmises elus elukutseline prostituut ja tal on endal Bipolaarne häire, mis on raske vaimse tervise (endise nimetusega) maniakaal-depressiivne psüühikahäire, mida ta on ise tunnistanud ajakirjandusele, lisaks on ta viibinud seltskonnadaamina täna rahvusvahelise laste ja naiste seksikaubanduse, väljapressimiste ja pedofiila süüdistuse saanud kuulsa USA räppri Diddy seltskonnas.

Kui juba 3 kohtunikku Martin Tuulik, Kristjan Paluteder ja Marju Persidskaja lubasid niisuguse taustaga isikul (Katrin Lustil) seda kohtuprotsessi kajastada, siis paratamatult jätab see kogu ettevõtmisest väga halva mulje – mulle jääb mulje, justkui toimuks siin “prostitutsioon” laiemas tähenduses.  Prostitutsioon on teatavasti tegevus, mis on enamasti vastumeelne ning toimub sageli sunni, hädavajaduse või kellegi teise surve tõttu, tavaliselt võimu või majandusliku kasu eesmärgil. Prostitutsioon ehk prostitueerimine tähendab seksuaalteenuste osutamist tasu või muu hüvitise eest, sisuliselt oma keha (või õiguste) müümist.

Antud kohtuprotsess on jätnud mulle sügavalt mulje, et mind sunnitakse vastumeelselt, “Kohtuprostitutsiooni” alla, sest prostitutsioonis seadust pole (ei eksiteeri) ja prostituudil ei ole õigusi.

Sama tunnen mina siin protsessis olles. Miks ma nii tunnen? Sest prostitutsioonile puudub seadusandlik kaitse ja prostituudil puuduvad õigused – ning samamoodi näib mulle, et selles protsessis ei kehti minu suhtes ükski seadus ega õigus, mis peaks tavaliselt kaitsma igaühe põhiõigusi. Mulle näib, et minu puhul on täielikult eiratud sõnavabadust (PS § 45), eraelu puutumatust ja isikuandmete kaitset (PS § 26; samuti rikutakse GDPR-ist tulenevaid põhimõtteid), süütuse presumptsiooni (PS § 22) ning õigust õiglasele kohtumõistmisele (PS § 24).  Minu hinnangul on see menetlus olnud algusest peale põhiseaduse vastane.

Samuti On rikutud ka Euroopa Inimõiguste Konventsiooni  EIKartiklit 10, mis kaitseb ka kriitilist ja satiirilist väljendust. ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art-s 19 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-s 11.

Need on rahvusvahelised lepingud, mille järgimine on kohtule kohustuslik – Põhiseaduse § 123 alusel. Samuti on kohutsulik EIK praktika.

Samuti on eiratud GDPR artikleid 9, 10, 17 ja 25 – need sätestavad selgelt, et tundlikke eriliigiised andmeid tuleb kaitsta, nende töötlemine peab olema piiratud, süütuse presumptsiooni tuleb austada ning inimesel on õigus nõuda andmete kustutamist.

Need reeglid kehtivad ka siin – ka Eesti kohtus.

Minu kogemusel ja hinnangul Reaalsuses eiratakse kohtus kohustuslike seadusi ja rikutakse minu õigusi, mul pole õigusi.

Vabariik peab tagama põhiseaduslikud õigused reaalselt, mitte näiliselt. Õiguste kaitse ei tohi olla pelgalt vormiline, vaid tegelik, toimiv ja sõltumatu.
Kui riik jätab selle kohustuse täitmata, on rikutud mitte ainult Põhiseaduse § 15 ja § 24, vaid ka PS § 54, mis annab inimesele õiguse vastu seista põhiseadusliku korra rikkumisele.

Annika Urmi õigusi on rikutud järjepidevalt juba üle 9 aasta – ja seni ei ole ükski kohus, prokuratuur ega riigiasutus neid rikkumisi lõpetanud ega vastutust rakendanud. Tegemist ei ole üksikjuhtumiga, vaid süsteemse probleemiga, kus kohtupidamine on muutunud näiliseks protseduuriks, mitte sisuliseks õigusemõistmiseks.

Selline olukord on vastuolus ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, mille kohaselt:

• Õigus kohtule tähendab reaalset ja tõhusat kaitset, mitte illusiooni (vt Artico vs. Italy, Airey vs. Ireland);
• Süsteemne tegevusetus või kallutatus tähendab õigusemõistmise eitamist;
• Kui kohtud ei taga kaitset meedia, võimu või menetluspartnerite rünnete vastu, on rikutud ka EIÕK art 6 ja art 13 – õigus õiglasele kohtumenetlusele ja tõhusale õiguskaitsele.

Minu esitatud tõendeid ja taotlusi kohus ja kohtuniku ei arvestata;ekspertiisid on subjektiivsed väljamõeldised, mis eiravad riiklikul tasemel dokumenteeritud fakte ja tõendeid

Mind sunnitakse ähvarduste saatel, et mind sundtuuakse kohtusse, millega mind hirmutatakse ja luuakse kohtust kui vägivaldset organisatsiooni, ja see läheb kõik vastuollu minu südametunnistuse ja Kõiksuse reeglitega.

Juba ainuüksi fakt, et siin kohtuistungil osalejad ei julge kaamerasse oma tervet nägu näidata, jätab mulle mulje, et siin viikase läbi pettust, sest aus ja südametunnistusega inimene ei karda mulle silma vaadata ja olla nähtav. Selline varjamine tekitab paratamatult mulje, et selles  protsess on  midagi ebaausat, häbiväärset, mida tahetakse varjata.

Kui seda protsessi kajastab endine prostituut ja vaimse psüühika häirega isik Katrin Lust oma armukese Margus Linnamäe meelelahutus kanalite kaudu; kui protsessi osalised ei julge oma nägu näidata; ning kui mind kogu menetluse vältel ähvardatakse füüsilise sundtoomisega ja sisendatakse mulle, et minu suhtes Eesti Vabariigi põhiseadus ei kehti, siis millise muu järelduse saan ma teha, kui et Eestis puudub õiglane õigusemõistmine? Minu hinnangul toimub siin “kohtu-, meedia- ja vaimne vägistamine” – nii kaua, kuni ohver murdub või “laibana maha langeb”. Tuletan siinkohal meelde traagilist näidet elust enesest:  Jan ja Kristi  Loigo menetleti Eesti riigis sõna otseses mõttes surnuks. Kaks inimest kaotasid elu pärast aastaid kestnud vaimset ja juriidilist ahistamist ja vägivalda. Jan Loigo oli selles loos kaaskannataja, kellel olid perekond, lapsed ja lähedased, ent süsteemne surve viis katastroofilise tulemuseni. Kas te soovite ka mind tappa? Ka minul on perekond ja ka nemad kannatavad ja juba 9 a.

Kui kohus peaks tegema otsuse, mis sisuliselt kinnitab, et minu suhtes põhiseaduse kaitse ei kehti ja minu põhiõigused on tühised, siis jään ma lõpuks ikkagi Kõiksuse seaduse, s.t. universaalse õigluse, kaitse alla. Ma usun, et Kõiksus (kõrgem õiglus) mõistab lõpuks kohut kõige üle ning see otsus on inimlike otsustega võrreldes ülimuslik.

Minu hinnangul on selle menetluse käigus aset leidnud vähemalt kolm võimalikku kuritegu minu suhtes.
Kõigist ei ole ma veel saanud ametlikult teavitada, mul ei ole olnud piisavat õiguslikku tuge.
Esitan need asjaolud täna kohtule, et need oleks protokollitud ja neid saaks hinnata õiguse ja südametunnistuse järgi.

1. Kriminaalasja algatamine isiklike tutvuste kaudu – KarS § 291 (õigusemõistmise takistamine):
Neli kohtunikku – Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson – on minu hinnangul kasutanud oma ametikohta ja isiklikke tutvusi, et algatada seda kriminaalasja isiklike tutvuste kaudu ja ilma objektiivse kuriteokooseisuta, ilma süüteota? – see on õigusemõistmise seisukohalt lubamatu ja erapoolik sekkumine.

Prokurör Paul Pikma on nende varasem kolleeg ja töötanud samas majas. Tol ajal peaprokurör Andres Parmas ja Liina Naaber-Kivisoo liiguva samades selstkondades ehk on sõbrad ja loomulikult sõber aitab, nii see kurietegvus käib kohtunikud, prokuratuur, politsei, meedia ja vabamüürlased. Kohtu ja prokuratuuri korruptsioon on nii suur et siin tulekss rakendada võimude lahususe prinstiipi, tegelikult tuleb need lihtsalt kinni panna, kuna need asutused ei teeni Eesti rahvast.

2. Valeandmete esitamine ekspertiisis – KarS § 320 lg 1

Kaks ekspertiisi koostanud spetsialisti esitasid valeandmeid, üks neist ei kohtunudki minuga, teine kirjeldas subjektiivselt ja moonutades olukorda, ignoreerides riiklikus andmebaasides dokumenteeritud fakte 

 See on teadlik valeandmete esitus, mis moonutab kohtumenetlust ja rikub KarS § 320 lg 1 – ekspertiisis valeandmete esitamine.

See on tõendite võltsimisega samaväärne tegevus, mille eest KarS § 320 lg 1 näeb ette karistuse.

3. Psüühilise bipolaarse häirega Katrin Lust ja tema alluvad (Kuuuurija, Elu24) on minu hinnangul korduvalt ja sihilikult rünnanud minu isiku, tunginud minu tahte vastaselt eraelu ja õigusi rikkunud, teenides selle pealt rahalist kasu ning kujutades mind süüdimõistetuna enne kohtulahendit või mõne muu kurjategijana

ELU 24 on meelelahutus portaal, Meelelahutus ei ole ajakirjandus ja inimeste eraelumüük on keelatud vastavalt GDPR andmeiakitseseadusele ja ka vastavalt põhiseadusele on igal ühel õigus eraelule.

See tegevus kujutab endast teadlikku ja minu tahate vastaselt tungimist minu eraellu ilma nõusolekuta ja eesmärgiga mind alandada, kahjustada ja avalikult süüdi mõista.

Avaldati:

• minu sotsiaalmanajdusliku olukorda, eraelu, süüdimõistetud
• kasutati minu sotsiaalmeedia pilte ilma loata ärilisel eesmärgil;
• artiklid pandi paywall’i taha – ehk iga klikk ja vaade andis raha;
• pealkirjad olid skandaalsed ja esitlesid mind juba süüdi olevana, näiteks:
  • „Skandaalne tagasitulek – kus meil on A.Urm…“
  • „Kohtunikke laimanud ärinaisel tuleb nüüd aru anda“

See tähendab, et tegu on järgmiste rikkumistega:

1. KarS § 157¹ – Eriliiki isikuandmete ebaseaduslik avaldamine:
   Terviseandmed, majanduslik seis ja eraelu ilma minu loata.
2. KarS § 157³ – Ahistav jälitamine:
   Korduv, alandav ja sihilik tegevus, mis tekitas vaimset kahju ja ebaturvalisust.
3. KarS § 209 – KELMUS Avalikkuse eksitamine kasu saamise eesmärgil:
   Avaldati kallutatud ja eksitav info rahalise tulu eesmärgil.
4. KarS § 310 – Süütuse presumptsiooni rikkumine:
   Esitati mind rahva ees juba süüdlasena, kuigi kohtuprotsess ei olnud isegi alanud.

(Kui Sind esitatakse enne kohtulahendit avalikkuses nagu oleksid juba süüdi, on see kriminaalkorras karistatav (KarS § 310).

See ei olnud ajakirjandus, vaid sihilik mainekujundus ja äriprojekt – eesmärgiga teenida kasumit minu kannatuste pealt.

Mulle jääb mulje, et see toimub koostöös prokuratuuri ja/või kohtunikega – sest kuidas on üldse võimalik inimest avalikult süüdi mõista enne kohtuotsust ja kriminaalkoosseisu olemasoluta?

See ongi SLAPP-protsessi olemus – avalik survestamine meedia kaudu, et vaigistada ohver ja välistada kaitse. See on põhiõiguste rikkumine, ja see on kestnud juba üheksa aastat.

Eestis ei kehti minu suhtes ei Põhiseadus ega GDPR – ja see on selle kohtuasja tegelik sisu.

Et kohus ei ole minu taotlustele reageerinud ega õigusrikkumisi peatanud, tähendab see, et kohtuvõim on jätnud mind kaitseta. Ja see on omakorda uus rikkumine – põhiseadusvastane tegevusetus, mis ei ole lubatav õigusriigis.

Kohus ei tohi ignoreerida asjaolu, et süüdistatav on ohver. Kui kohus jätab teadlikult reageerimata kestvatele rikkumistele, osaleb ta ise õigusvastases protsessis. Ja see on ohtlik pretsedent.

Kohtul on kohustus lõpetada minu suhtes toimepandavad õigusrikkumised – see kehtib ka siis, kui õigusrikkujaks on meedia või ajakirjanik.

Eraelumüük on keelatud ja meelelahutus ei ole ajakirjanuds või avalik huvi ei ole ärihuvi.

 3. KarS § 209 – Avalikkuse eksitamine kasu saamise eesmärgil

Mind on esitatud meedias viisil, mis on loonud ebatõese kuvandi, nagu oleksin juba süüdi mõistetud – enne kohtuotsust. Selline mulje on sihilikult loodud vaadatavuse ja ärilise kasu suurendamiseks, mis tähendab avalikkuse eksitamist varalise kasu eesmärgil.

Aga Eestis ei loe seadus, loeb tutvus. Kui kohtunik valetab, ekspert võltsib andmeid või ajakirjanik müüb su eraelu klikikate all maha – mitte midagi ei juhtu, kui neil on omad inimesed prokuratuuris või kohtus. Kui aga sina, tavainimene, ütled midagi vastu, siis tõmmatakse su vastu kriminaalasi käima. See pole õigusemõistmine – see on süsteemne vägistamine, mida juhivad lipsudega näod, kes peidavad oma isiklikud huvid paragrahvide taha.

See, et prokuratuur keeldub neid kuritegusid uurimast ja lõpetab asjad (ehk ka tema takistab õigusemõistmist), ei tähenda, et neid pole toime pandud.See võib aga hoopis rikkuda seadust.

Eestis on tekkinud olukord, kus kriminaalasju alustatakse ainult siis, kui isikul on tutvusi või poliitiline mõju.

See tähendab, et kuritegude karistamatus sõltub isiklikest suhetest, mitte seadusest.

Kahjuks jääb mulle kogu selle protsessi põhjal mulje, et Eestis kehtivad seadused valikuliselt – ainult nendele, kellele need parasjagu sobivad, ja mitte kõigile võrdselt.

KOHTUPROSTITUTSIOON „See ei ole rünnak isiku vastu, vaid minu tunnetus ja metafoorne väljendus sellest, kuidas kogu protsess minu kui kodaniku jaoks on tundunud. Sõnavabadus hõlmab ka liialdatud, iroonilisi ja satiirilisi väljendusi – vt PS § 45 ja EIÕK art 10.“

• EIK on näiteks veel leidnud, et ka presidendi kohta võib avaldada kriitikat kasutades vulgaarseid väljendeid, kuna kriitika väljendamine lugupidamatu satiiri vahendusel on kooskõlas sõnavabaduse põhimõttega (vt Eon v. Prantsusmaa, nr 26118/10, 14.03.2013). EIK praktika kohaselt ei ole  väljendusvabaduse põhimõttega vastuolus ka maali avalikustamine, kus peal kujutatakse avaliku elu tegelasi alasti ja seksuaalsetes poosides (isikute kehad olid küll maalitud, aga näod olid suurendatud fotod, mis pärinesid ajalehest) (vt Vereinigung Bildender Künstler v. Austria, nr 68354/01, 25.01.2007).
• PS §-s 45 väljenduv sõna- ehk väljendusvabadus on demokraatliku ühiskonna üks alusväärtusi. Selle kaitse on ette nähtud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-s 10, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art-s 19 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-s 11.
• Mõistet “satiir” on tõlgendanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) oma mitmetes lahendites. EIK lahenditest saab järeldada, et satiiri kaitse on oluline demokraatliku ühiskonna toimimiseks. Mitmetes lahendites (nt Vereinigung Bildender Künstler v. Austria, nr 68354/01, § 33, 25.01.2007; Alves da Silva v. Portugal, nr 41665/07, § 27, 20.10.2009; Tuşalp v. Türgi, nr 32131/08 ja nr 41617/08, § 48, 21.02.2012; Eon v. Prantsusmaa, nr 26118/10, § 60, 14.03.2013) on EIK järjekindlalt rõhutanud, et sõnavabadus hõlmab ka väljendusi, mis võivad olla solvavad, šokeerivad või häirivad, kui need on osa avalikust arutelust ja kriitikast.

Kui sa  ei saa oma kaitset teostada muul viisil kui selgitada olukorda siis see viitab otseselt Põhiseaduse § 54 ja KarS § 28 mõttes vastupanuõigusele ja hädakaitsele, mida Eesti õigus tunneb kui:

Tõrjepõhiõigus – õigus end ise kaitsta, kui riik, kohus, advokaat või süsteem ei taga kaitset.

See, mida ma praegu teen, on minu põhiseaduslik tõrjepõhiõigus – õigus end kaitsta, kui riik kohus või advokaat seda ei tee. mind ei kaitse. See ei ole solvamine, vaid enesekaitse.

See on minu PS § 54 ja KarS § 28 alusel tõrjepõhiõigus – ma ei saa vaikida, kui mind ei kaitsta.“

Märkus: Annika Urm kõne oli pikem aga kohtunik Marju Persidskaja katkestas ta. Teda kuulasid 5 kohtunikku, kes pole ise kaitsnud Annika Urmi põhiõigusi.

Kohtuprotsessist jäi mulje, et Kohtunik Marju Persidskaja rikkus kõiki õigusi, menetluse norme, mida üldse andis rikkuda

Jääb mulje, et Eestis on kohtupidamine ja inimese õigused tagatud ainult näiliselt.

Eestis peab kohtumenetlus vastama Põhiseaduse § 15 ja § 24 nõuetele, mis tagavad igaühele õiguse pöörduda kohtusse ja õiglase kohtuliku arutamise. Kui menetlus toimub üksnes näiliselt, ilma sisulise võimaluseta oma õigusi kaitsta, on see õiguse simuleerimine, mitte õigusemõistmine.

Selline olukord rikub ka Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklit 6, mille kohaselt peab õigusemõistmine olema õiglane, avalik ja sõltumatu. Euroopa Inimõiguste Kohus on toonitanud, et:

• õiglane kohtumenetlus peab toimuma reaalselt, mitte ainult vormiliselt;
• riik peab efektiivselt tagama kodanike õiguste kaitse, mitte ainult seda lubama (vt nt kohtuasi Airey vs. Ireland, 1979).

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast:

• Artico vs. Italy (1980): õigust ei saa pidada “tagatuks”, kui seda ei saa praktiliselt kasutada.
• Airey vs. Ireland (1979): õiguse olemasolu peab olema tõhus, mitte ainult teoreetiline või illusoorne.
• Bellet vs. France (1995): kohtupidamine, mis on vaid vormiline, rikub EIÕK artiklit 6.
  De Cubber vs. Belgium (1984): menetluse sõltumatus ja erapooletus peab olema objektiivselt tuvastatav.
• Castells vs. Spain (1992): kriitikat võimuesindajate vastu kaitseb artikkel 10 isegi siis, kui see on terav või häiriv.

Loe rohkem nendest allikatest:

https://newschannel.news/kohtunik-liina-naaber-kivisoo-valetas-vande-all-ja-kaivitas-slapp-protsessi-ohvri-vaigistamiseks

https://newschannel.news/kuidas-kohtunik-marju-persidskaja-ja-katrin-lust-viivad-labi-kohtu-prostitusiooni

https://newschannel.news/korruptsioon-pole-eestis-kuritegu-see-on-kohtunike-ja-ametnike-elustiil

https://newschannel.news/kuidas-prokuror-toomas-tomberg-karmen-turk-maarja-pild-margus-linnamae-kaie-almere-vaigistavad-ohvreid-slapp-kaebustega-eesti-kohtususteemis

Selle artikli ilmumise hetkest, on need kohtunike ja teiste kaasosaliste nimed edastatud Kõiksuse algallikasse ja Kõiksus tegutseb. Nendel nimetatud inimolenditel on kaks valikut: 1. Lõpetada koheselt hingeliste üle kohtupidamine, õigusvastane ahistamine ja loobuda kohtuniku ametist – nende hing võib liikuda uuele maale 2. Kui jätkavad hingeliste üle kohtupidamist ja õigusvastast ahistamist, tabab neid Kõiksuse otsus, mis on tuhande kordne hingelistele tehtud hingepiinade, ebaõigluse, kannatuste ja alanduste kogum.

Alati on kaks valikut inimestel: Nõustuda või mitte nõustuda. Mõlemal juhul on tagajärjed.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses.

Kui Sina arvad, et Fonte.News uudistekanal on vajalik, siis palun toeta:

Loe lisaks:

Kas Eesti kohtunik Liina-Naaber Kivisoo kinnitas, et on korruptiivne: vaikimine kui vaikiv heakskiit?

Milles seisneb kahtlus?

Kiri, mille ma kõigile neljale kohtunikule saatsin on järgmine:

Küsimused, millele kohtunikud vastamisest keeldusid, puudutasid süütuse presumptsiooni, sõnavabaduse piiramist ja võimalikku huvide konflikti seoses prokurör Paul Pikmaga. Ainult kohtunik Liina-Naaber Kivisoo vastas lühidalt: „Aitäh pöördumast, kuid ma ei pea vajalikuks neile küsimustele vastata.“

Liina-Naaber Kivisoo vastus:

Selline vastus ning teiste kohtunike täielik vaikimine tõstatavad küsimuse: kas Eesti kohtunikud tunnevad, et nad ei pea avalikkusele aru andma oma tegevusest? Avalikkusel on õigus teada, kuidas kujundatakse õiguspraktikat ning kas õigusemõistmise süsteemis esineb võimalikku kallutatust või korruptsiooni.

Vaikimine kui süü tunnistamine?

Õigusriigis on üheks demokraatia alustalaks kohtusüsteemi läbipaistvus ja sõltumatus. Kui ajakirjandus esitab küsimusi, mis puudutavad kodanike õigusi ja vabadusi, ning kohtunikud keelduda vastamast, tekib kahtlus, kas neil on midagi varjata.

Seadus ei kohusta kohtunikke ajakirjanikele vastama, kuid hea õiguspraktika kohaselt peaksid nad olema valmis selgitama oma otsuseid ja positsiooni, eriti kui küsimuse all on põhiõiguste kaitse. Kas tegemist on tahtliku sooviga vältida ebamugavaid küsimusi või lihtsalt ükskõiksusega kodanike huvide suhtes?

Kohtunik Martin Tuulik tegi kõike ebaõiglaselt selles seadusi rikkuvas kohtuprotsessis:

Ebaõiglus ja varasemad pretsedendid

Need neli kohtunikku on avaliku huvi all mitme kannataja kohtuprotsessiga. Näiteks: Annika Urmi tõestisündinud loo põhjal on avalik internet satiire täis, mis on vabalt leitavad igale ühele. Annika Urm ei ole neid ise avaldanud! Tundub nagu tuletõrje autot süüdistatakse kõikides tulekahjudes. Need satiirid on avaldatud erinevatel veebilehtedel – Kus tehakse eksperimenti, kuidas mõjuvad kuritegelikud pealkirjad asjaosalisetele endile.

Satiirid on sõnavabadus põhiseaduse ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt. Neli kohtunikku Vallo Kariler, Liina-Naaber Kivisoo, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson on tutvuste ja mõjuvõimu kaudu leidnud prokuröri Paul Pikma Viru kohtumajast, kes just tegeleb ebaseadusliku süüdimõistmisega, piirates sõnavabadust läbi satiiride kriminaliseerimise. Kui need neli kohtunikku ei saa aru, et satiirid on lubatud põhiseadusega, Euroopa Inimõiguste Kohtu konventsioonide ja praktikaga, mida võib arvata ülejäänud ametkondadest?

Lisaks on Vallo Kariler tähelepanu all ka Kristiina Heinmetsa lapsehooldusõiguse jagamise protsessis.

Õigusriik kriisis?

Kui kohtunikud ei tunne vajadust oma tegevust selgitada, võib see süvendada ühiskonnas usaldamatust õigusriigi vastu. Avalikkus peab saama vastuseid küsimustele, mis puudutavad kohtunike sõltumatust, huvide konflikti ning sõnavabaduse piiramisega seotud pretsedente.

Kohtuniku roll demokraatlikus ühiskonnas ei ole pelgalt otsuseid langetada, vaid ka õigusemõistmise usaldusväärsust ja läbipaistvust tagada. Kui kohtunikud keelduda ajakirjanduslikest päringutest, võib see olla märk sügavamast kriisist Eesti kohtusüsteemis.

Satiirid ja sõnavabaduse kaitse

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt rõhutanud, et sõnavabadus hõlmab ka provokatiivseid ja solvavaid avaldusi. Avaliku elu tegelased, sealhulgas kohtunikud, peavad taluma kõrgendatud kriitikat.

EIK praktika kohaselt:

1. Lingens vs. Austria (1986) – ajakirjaniku süüdimõistmine poliitiku kritiseerimise eest rikkus sõnavabadust.
2. Handyside vs. Ühendkuningriik (1976) – sõnavabadus kaitseb ka šokeerivaid ja häirivaid avaldusi.
3. Oberschlick vs. Austria (1997) – satiir on oluline sõnavabaduse väljendusviis ja seda kaitstakse ka äärmuslikus vormis.
4. Thoma vs. Luksemburg (2001) – ajakirjanikel on lubatud kasutada liialdusi ja provokatsioone avaliku debati raames.
5. Castells vs. Hispaania (1992) – riigivõimu kritiseerimine on demokraatliku ühiskonna osa.

Kui 4 kohtunikku ja prokurör Paul Pikma suudavad sellest hoolimata teha satiiridest kriminaalasju, siis mis see on, kui mitte korruptsioon?

Kui kohtunikud ise ei tunne ja ei järgi seadust, siis mis see on?

Näiteks on Fonte.News kajastanud Eneke Rootsi juhtumit: TikTok-postitused ja satiiri kriminaliseerimine

Eneke Rootsi juhtum TikTokis on selge näide sellest, kuidas satiiri kasutatakse enesekaitseks ja ühiskondlike probleemide tõstatamiseks, kuid kuidas see seejärel võimendatakse kriminaalasjaks. Roots kasutas TikToki, et satiirilisel moel rääkida talle tehtud ülekohtu ja ahistamise eest. Tema postitused olid suunatud eelkõige Postimees Grupp AS-i, Katrin Lusti ja nende advokaatide tegevuse vastu, kes olid teda laimavate artiklite ja kohtuprotsessidega aastate jooksul kahjustanud.

Kuid selle asemel, et tunnustada satiiri seaduslikkust ja sõnavabadust, suutis prokuratuur koostöös kohtunike ja advokaatidega muuta need postitused kriminaalmenetluse aluseks. Satiiri peeti “küberahistamiseks”, vaatamata sellele, et see on rahvusvaheliselt tunnustatud ja kaitstud väljendusvorm.

Video: Veiko Huuse ja Annika Urm räägivad meediaterrorist, süütuse presumptsioonist ja EV Põhiseadusest.

Lugu jätkub.

Loe lisaks:

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust