1. Plastiku ümbertöötlemise piirangud

Plastikut on tehniliselt võimalik taaskasutada, kuid sellega kaasnevad mitmed olulised probleemid. Erinevat tüüpi plastid nõuavad erinevaid töötlemisprotsesse ning sageli on keeruline eristada ja sorteerida materjale viisil, mis tagaks nende kvaliteetse ümbertöötlemise. Näiteks võib PET (polüetüleentereftalaat) pudelitest teha uusi pudeleid, kuid isegi seda materjali saab ümber töödelda vaid piiratud arv kordi, enne kui see kaotab oma kvaliteedi.

Lisaks on plastiku töötlemisel oluline mõju ka keskkonnale. Taaskasutusprotsessid vajavad energiat ja kemikaale, mis võivad põhjustada kasvuhoonegaaside heidet ja muid saasteaineid. Teisisõnu, kuigi plastikust tehakse uusi tooteid, ei ole see protsess kaugeltki neutraalne ning lisab omakorda koormust ökosüsteemidele.

2. Plastiku taaskasutuse tõhusus on madal

Statistika näitab, et vaid väike osa kogu maailmas toodetud plastist jõuab tegelikult taaskasutusse. Üks USA teadusraport tõi välja, et ainult umbes 9% kõigist plastjäätmetest on läbi ajaloo ümber töödeldud. Ülejäänud plast satub prügilatesse, põletatakse või jõuab loodusesse, eriti ookeanidesse, kus see laguneb mikroplastiks ja põhjustab kahju veekogude elustikule.

Kuigi riikides, kus jäätmekäitlus on hästi organiseeritud, võib plastiku ümbertöötlemise määr olla kõrgem, ei tähenda see tingimata, et plastiku ümbertöötlus oleks tõhus lahendus. Paljudes areneva majandusega riikides puuduvad piisavad jäätmekäitlusvõimalused ning plastjäätmed jõuavad sageli otse keskkonda. Ka riikides, kus ümbertöötlus on kohustuslik, satub suur osa plastist lõpuks põletamisele, mis toob kaasa saasteprobleeme.

3. Rohepesu ja vale turundus

Plastikutootjad ja suurkorporatsioonid, kes tootesid plastist pakendeid, on viimastel aastakümnetel rõhunud ümbertöötlemise ideele kui lahendusele. Kriitikute sõnul on tegemist nn “rohepesuga” (inglise keeles greenwashing) – meetodiga, millega ettevõtted püüavad näidata oma toodet keskkonnasõbralikumana, kui see tegelikult on. Plastiku ümbertöötlust reklaamitakse sageli lahendusena, mis lubab inimestel jätkata samasugust tarbimisharjumust, andes illusiooni, et kõik materjalid, mida tarbitakse, jõuavad lõpuks taaskasutusse.

Paljud teadlased on seisukohal, et see narratiiv juhib tähelepanu kõrvale tegelikest probleemidest – ülemäärasest plastiku tootmisest ja kasutamisest. Kui plastiku tootmine ja kasutamine jätkab kiiret kasvu, ei suuda ümbertöötlemine iial lahendada plastireostuse kriisi.

4. Lahendused – mis tegelikult aitaks?

Selle asemel, et keskenduda ainult plastiku ümbertöötlemisele, peavad teadlased ja keskkonnakaitsjad otsima uusi viise, kuidas plastijäätmete teket vältida. Üks peamisi lahendusi on plastiku kasutamise vähendamine – eriti ühekordse plasti, mida toodetakse massiliselt ja kasutatakse väga lühikest aega. Lisaks tuleks soodustada biolagunevate alternatiivide kasutamist, mis lagunevad looduses kiiremini ja põhjustavad vähem kahju.

Ringmajandus, mis keskendub ressursside korduvkasutusele ja toodete eluea pikendamisele, võiks olla üks lahendusi. See mudel rõhutab tootedisaini, mis võimaldaks materjale ja komponente kasutada korduvalt, mitte ainult plastiku ümbertöötlemiseks, vaid ka teiste toorainete puhul.

Kokkuvõte

Kuigi plastiku ümbertöötlemine võib tunduda esmapilgul heaks lahenduseks plastireostuse vastu, on tegelikkus palju keerulisem. Taaskasutuse piirangud, protsessi keskkonnamõju ning ümbertöötlemise madal tõhusus teevad sellest ebapiisava vastuse globaalsele jäätmekriisile. Pikas perspektiivis on kõige olulisem vähendada plastitarbimist ja leida innovatiivseid lahendusi, mis asendaksid plastiku kui peamise pakendimaterjali.

Loe ja kuula lisaks:

Plastiku ümbertöötlus on räpane vale

https://www.infowars.com/posts/report-plastic-recycling-is-a-dirty-lie

Artikli toimetas Veiko Huuse